Toeta
Otsi

toidujulgeolek

  • Suitsust nõrk. Ilmar Trulli „Veereb kartul põllu veerel“

    JÜRI KOLK
    Luuletaja, illustraator, karikaturist ja ristsõnade koostaja Ilmar Trull

    1 Põllu veerel uitab siga.
    2 Põllumehel kartul valmis.
    3 Viskab siga kartuliga
    4 kohe esimeses salmis.

    5 Teises salmis tänab siga
    6 südamlikult põllumeest:
    7 „Ma ei saanud üldse viga.
    8 Tuhat tänu tuhli eest!“

    9 Noh ja kolmandamas salmis
    10 põllumehel vastus valmis:
    11 „Ole lahke, armas siga.“
    12 Viskab jälle kartuliga.

    Ilmar Trulli lasteluulet kiputakse pidama lihtsaks ja lõbusaks, läbi ja lõhki lasteluuleks – mänguliseks ja kergeks. Ometi on selge, et nii päris ei ole. Trulli luule kandub meieni sügavamatel, tumedamatel ja ülivõimsatel hoovustel – kui olete neid kord märganud, kasvab tagasitee süütu ignorantsuse juurde hetkega kinni. Enam ei ole pääsu.

    Teosest „Kala ei lärma“ (2020) leitud luuletus „Veereb kartul põllu veerel“ paljastab meile inimeseksolemise kihte. Vaatleme lähemalt mõnda neist.

    Kuidagi ei saa mööda vaadata luuletuses peituvast vägivaldsusest ega ka sellega toimetuleku mehhanismidest. Luuletus algab kohe pingesituatsiooniga. Põlluveerel uitab siga. Pange tähele, siga ei uita põllul. Siga ei tuhni, luura, varitse. Ei, ta lihtsalt uitab, aga põllumehel on juba kartul valmis. See tähendab muidugi vähemalt kaht: a) põllumehel on saak koristamiseks valmis ja b) põllumees on võtnud ühe kartuli pihku ja ta on ootel (vaata ka: „Selle aja sees, kui mina püssi laadin, wõib mulle selja tagast tuhat punanahka kallale tormata. Tomahawk peab ikke walmis olema“1). Ja ta viskabki siga kartuliga! Siin lähevad asjad käest. Miks ta seda teeb! Kurjast südamest?

    Neljandas reas avaneb päevselgelt – kes enne aru ei saanud – luuletuse teine kiht: luule ja maailma ühtsus. Mõlemad sündmused, nii sea uitamine kui ka põllumehe valmisolek ja kartulivise toimuvad luuletegelikkuses. Täpsemalt: esimeses salmis. See on otseviide paljude rahvaste pärimuslikule uskumusele, mille kohaselt loob maailma laulik, ja arusaadavalt ei saa see laul katkeda, laul kannab tegelikkust, on ühtaegu nii tegelikkus kui ka selle algimpulss ja hoidev vägi – viimane toob kõigile lugejatele paratamatult meelde Herakleitose, tumeda, ent siiski täpse algfilosoofi.2

    Väärib meenutamist, et piibliski oli alguses sõna. See tähendab, et ka kristlik maailm püsib koos tänu kord alanud ja veel kestvale loitsule. Ja loomulikult elame kõik luuletegelikkuses, maailmas, mille olemuse määravad põhiosas sõna ja kirjeldus – seda suuremal määral, mida vähem me nende mõju märgata oskame.

    Tagasi vägivaldsuse juurde. Teises salmis peab äsja kartuliga pihta saanud siga olukorraga toime tulema. Ja võttes arvesse lauliku loomingust kumavat leebet ja sõbralikku maailmapilti, pole midagi imestada, et sea valik on vägivallatu vastuhakk. Sea üks eeskujusid (või vastupidi?!) on ilmselt vägivallatuse tunnustatud eestkõneleja Gandhi. Vägivallatu, aga siiski vastuhakk. Siga tänab kartuli eest (8), koguni südamlikult!, ja ilmselgelt sööb selle ära. Muidugi, siga tänab südamlikult, aga ei saa siiski välistada teatavat üleolekut. Moraalse üleoleku tagavad sea viisakus ja tänu (isegi kui südamlikkuse taga aimub iroonia), aga lisandub ka annus füüsilist üleolekut – „ma ei saanud üldse viga“ (7). Muidugi, põllumehel on hangud ja tõrvikud, aga kodanikuühiskonna piire kompav siga julgeb oma õiguste (sisuliselt inimõiguste, siga on ka inimene) kaitseks välja astuda. Sellises ühiskonnas nagu meie oma on Trulli kujutatud siga omamoodi piirivalvur – ta peab põllu veerel uidates ka vahti. Sest kui ta laseks ennast metsasügavusse suruda, siis saaksime tema ja muu loomariigi mured kalevi alla lükata. Seega peitub (ja ilmneb) luuletuses tugev keskkonnateadlikkus, aga ka arbitraarse omandiõigusega võitlev hoiak. Tegemist on tüüpilise piirsituatsiooniga. Trull paneb A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ piiride-kraavide draamad lugeja alateadvuses subtiilselt kaasa helisema. On selge, et kui siga põllumehe eest, kes on ennast tugevama õigusega maaomanikuks kuulutanud, taanduks, teda üldse ei „tirriteeriks“, siis jääks ta kaotajaks koos kõige sellega, mida esindab. Sõnaga, teise salmi tänulik siga on midagi enamat kui naeratav buddha.

    Kolmandamas (sõnavalik viib meid elektrirongiga regilaulu ja Ristija Johannese aega) salmis aktiveerub taas põllumees. Esiteks on ta sunnitud omaks võtma sea viisakad maneerid ning kahtlemata on siga sellega juba midagi saavutanud. Ja ometi – põllumees viskab siga jälle kartuliga. Ta ei viska seale kartulit, vaid siga kartuliga. See on ilmselgelt vägivaldne, kuigi jõuetu akt.

    Trull näitab veenvalt, kui kahetsusväärselt on piiblist mahlasemad osad välja tsenseeritud ja eks seda ole teinud põllumehed! Tuntud kirjakoht3 teise põse keeramisest on üksnes osaline tsitaat. Nimelt soovitas meie õnnistegija pea veidi kõrvale pöörata ja lööja rannet hammustada.4 Soovitus jätta sinult särki nõudma tulnud tegelasele ka kuub ei tähenda ju pelka loobumist ja järeleandmist. See vabastab kuuest loobuja mõttetu võitluse koormast ja surub ülekohtu tegijale liiga suure suutäie lämmatavalt sügavale kurku.

    Juhin tähelepanu, et olen jõudnud ainult luuletuse esimeste tähenduskihtideni, põhjalikum ülevaade nõuaks suuremahulist uurimistööd.

    Ei saa ka öelda, et see luuletus oleks juhuslik õnnestumine. Rääkimata Trulli muust loomingust, leidub samas luulekogus silmapaistev tekst, kus ketikoer õpib vabadust teolt. Nimelt võtab ta kuudi selga ja – ehkki ta ilmselt kiiruses kaotab – on tal edaspidi alati kodu olemas ja ka vabadus olemas. Eks igaüks pea ise oma kuuti kandma.

    Merehädalisest rääkiv luuletus tuletab meelde, et kõigepealt tuleb leida sisemine rahu. Laev tuleb siis, kui merehädaline on valmis. Ja meie närvilises maailmas peaks eneseväärikuse säilitamine olema prioriteet.

    Luuletus „Tuvi suvi“ räägib väga paljude muude kihtide hulgas ka võõrandumisest, linnastumisest ja vaikivast, jäigast, siledast, külmaks pildiks, jumalasambaks5 saanud kultuurist, kultuurist kui puuslikust, kui soovite – kuld­vasikast, mille najal kõikvõimalikud tühikargajad ennast tähtsaks teha saavad: „pungis silm ja kummis rind“.

    1 O[skar] Luts, Kewade. Pildikesed koolipõlwest. I. Postimees, 1912, lk 28.

    2 Trull näitab veenvalt, et nii nagu maailm pärineb algelementidest, nii põlvneb meie mõtlemine alg­filosoofidest, kellele kangesti meeldis algelementide teemal kraagelda.

    3 Mt 5-39.

    4 Theodosius Noorem on oma rajudes esseedes võidelnud tõlgenduse eest, et mainitud kirjakohas peetakse silmas löögi alt läbi sukeldumist või enese kaitsmist haagi eest õlaga. Tõenäoliselt pingutas ta selles küsimuses veidi üle, aga teatud iva ta jutus kahtlemata on.

    5 Friedrich Wilhelm Nietzsche: „Vaid narr! Vaid luuletaja!“. Tlk Ain Kaalep. – Rmt: Ain Kaalep, Peegel­maastikud. Luuletõlkeid. Antiqua. Gallika. Germanica. Ucrainiensia. Eesti Raamat, 1976, lk 194–197.

  • Haprust mitte peletada!

    MERLIN KIRIKAL

    Vastselt Tuglase novelliauhinna, ent varem hulga teisigi auhindu saanud mitmiktalent Piret Raud võib kiidelda ka loomingulise viljakusega: mullu ilmunud „Portselanist nael“ on tema kolmas täiskasvanutele mõeldud romaan, rääkimata novellidest ning arvukatest tunnustatud lasteraamatutest. Raua hiljutisim teos on eelmistega – „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ (2018) ning „Verihurmade aed“ (2019) – mitmeti sarnane. Tekstide ühisjooned on lihtne stiil, ähmatu ja vahel häirivaltki paika loksutatud kompositsioon; samuti teatav maagilise realismi taotlus, näiteks sarnasus justkui eikuskilt ilmuvate ning salapärase päritoluga meestegelaste vahel, kes käivad naiskaraktereid kummitamas või niisama tegevusele vurtsu lisamas. Äsja ilmunud teoses täidab „kummalise võõra“ – kes lobedale vestmisviisile võõritavat efekti lisab – rolli meistervaras ja kujumuutja Ooloog ehk munateadlane. Sarnane on ka linnu­motiivilembus ning kiindumus teatud sümbolitesse (südamed, suled ja sõrmed).

    Siiski on „Portselanist naela“ narratiivsed valikud ka teiselaadsed. Näiteks jõuab Raua viimane romaan seekord meieni minavaatenurkadest. Oma loo jutustavad kaks noort inimest: äsja linna kolinud ning ärevuse ja suunataju puudumise all kannatav Kristofer ning vägivaldse partneriga ühte elav taskuvaras Diana. Siirust taotlevad minarakursid teevad romaani pihtimuslikuks ja intiimseks. Kristoferi ja Diana mõtted jooksevad ootuspäraselt ühte, esitades levinud küsimusi läheduse kohta, kritiseerides emotsionaalset kuritarvitust ning rõhudes samal ajal inimliku hapruse märkamise vajadusele. Rauale omaselt vaatab tekstuaalne autor viltu eduihale, snobismile ning silmakirjalikkusele – hapruse märkamise peletitele –, igatsedes „lihtsa inimlikkuse järele“, nagu kostab ka tagakaanelt leitavast erkroosa täpiga kaunistet huviäratajast. Haprus ei ole Rauale nõrkuse sünonüüm, vaid paratamatuse helgiga inimlik haavatavus, mille austamisvaegusele romaanis osutataksegi.

    Piret Raua „Portselanist nael“ on leebe hoiatuslugu, mis sobib neile lugejatele, kes on küll sotsiaalselt tundlikud ning feministliku meelsusega, kuid keda köidab eelkõige afektiivselt maandatud mittemärg, pühitud kirjandus.

    „Portselanist naelas“ on esiplaanil laste ja vanemate ning meeste ja naiste vahelised keerulised, liigkõrgete ootuste ning konservatiivse sooideoloogia punutud (värd)suhted heteroseksuaalses raamistikus. Viimasele viitavad ka Dan Mikkini kujunduses kasutatud roosa ja sinine ehk traditsioonilised poiste ja tüdrukute värvid. Raamatus kujutatud suhted on valdavalt ahistavad, koormatud süütunnetest, isiklikest kompleksidest ning valedest-varjamistest. Suhtlus­olukordade raskuse esiletoomiseks konstrueeritakse vastukaaluks teine kättesaamatu unelm-reaalsus, mille kergust ja muretust toonitab romaanis korduv lendleva õrna sule(kuhja) kujund.

    Romaanis on kaks keset, mis peegeldavad teineteist terve loo vältel. Üks fookusi on algaja varga Diana suhe kogenud näppaja Hengoga (kõlasarnasus hingega on irooniline), kes meenutab Eva Kofi üht meesantikangelast Meelist romaanist „Kirgas uni“ (2021).

    Viimasel – muuseas inimsööjal – puuduvat süda üldse, Hengol on süda olemas küll, ent kahjuks „tihkest ja raskest plastiliinist“ (lk 175). Nii mainitud Kofi kui ka Raua jutustajad kirjeldavad südametuid meesvägivallatsejaid nimme jõuka ja nägusana, näiteks ütleb Raua Diana: „Muidu oli ta tõeline hurmur oma laiade õlgade ja hoolitsetud six-pack’iga“ (lk 21). Niimoodi vihjatakse edev-jõulise moodsa maskuliinsuse vormile kui soopõhise rõhumise ühele võimalikule genereerijale. Raua teos juhib selgelt tähelepanu koduvägivallale, sestap on selle ilmumine väga tervitatav.

    Teine kese on ebakindla noormehe Kristoferi lugu. Maalt pärit ja naiste keskel ehk nn Naiste külas (lk 14) üles kasvanud Kristoferi on aastate jooksul kammitsenud vanaema-despoot Valeeria, kes sarnaselt teise hirmuvalitseja Hengoga ahistab eelkõige endale kõige lähedasemat naist ehk oma tütart. Ühtlasi terroriseerib vanaema oma tütre kaudu kas otsesemalt või kaude ka oma lapselapsi Irist ja Kristoferi. Väikese Kristoferi Minni Hiire armastus – loomulikult keelatud arm – päädib kasevitsa ja kuuri lukustamisega. Nii Hengo kui ka Valeeria on isehakanud patriarhid: „naiste sekka kuulumine“ ei ole nende meelest midagi väärt (lk 102), heakskiit peab tulema meesinimestelt, siit ka vanaema eelisjärjekorras suhtlus poisslaps Kristoferiga ning armumine libajuuksur Raimondisse. Huvitav on ka eugeeniliste tahkude sissetoomine: vanaema mõõdab intelligentsust kõrvanibude pealt. Ta teeb seda joonlauaga (lk 103–104).

    Eri olukordade kaudu koorub lahti hirmuvalitsejate kahepalgelisus. Ning kas pole nendest kahest näost veenvam too koledam? Sest kas pole siis nii, et kõige ägestunumail hetkil, enesekontrolli minetamise kõrgpunktis, ei tundu meile kas või momendiks, et parasjagu on teoks saamas meie reaalseim minavorm? Tekst taob selle mõtte pihta kriitiliselt: pere saab ikka ja jälle inimese ööpooluse. „Vanaema küla poole pööratud nägu oli kammitsetum ja malbem, kui seda võis näha kodustel tusahetkedel, aga nii on vist enamuse inimestega“ (lk 17). Kuigi Raua jutustajad üritavad näidata kõikide paratamatut liikumist hea ja näruse tuju, haava tekkimise ja paranemise kiiges (vt lk 159), siit ka heasoovlikkuse ja kuritahtlikkuse vahelduvais võnkeis, jääb rõhk haavale, selle tekitajatele, põhjustele haavade taga ning kaudselt haava vältimise pooldamisele. See päädib ka tõigaga, et pigem on teose antikangelased minajutustajatest kahepalgelisemad.

    Loo eetiline sidekude on hästi kombatav. Käsu vormis kõlaks see: „Ära ole selline südametu!“ Inimsüdameid, loomuldasa nii õrnu, tuleb hoida. Etteheiteid pälvivad nood, kellel on plastiliinist süda (Hengo) või nitroglütseriiniga tembitav haige süda (Valeeria). Haigesüdamelised pantvangistavad Raua teoses tervesüdamelisi. Vanaema pakutav õrritav amps oma meeleivast – „Hammusta!“ (lk 26) – ligineb poisi suule klauslitega, leiva magus maitse sulandub lõppeks mälestusega hüsteerilise nutu voolavast tatist (lk 37). Pärast alandust on despoodil ikka hea olla. Tal on hea, kui teisel on halb, näiteks ütleb Diana Hengo kohta tabavalt nii: „Ta võttis mu ümbert kinni ja oli terve ülejäänud päeva hoolitsev ja hell, nagu alati, kui ta oli veendunud, et tal endal on asjad paremini kui minul“ (lk 68). Ehkki Raua stiil on vahel põhjendamatult lihtne – lugu tuuakse lugejani siiski kandikul –, on tal vaieldamatult imeline oskus öelda ängistavaid lauseid tabavalt. See teeb need koletõigad veelgi inetumaks. Ja see mõjub.

    Teosest kumab läbi igatsus kodu järele sooja supi, leiva ja pesakoha näol. Ent kodu pole. Suunatajuta Kristofer ei suuda kodu ilma telefoni juhisteta üles leida, Diana põgeneb mehe korterist, kuid ema teda enda juurde ei soovi. Diana kaudu sõnastub ka laiem igatsusplaan: leida põrandale tehtud tekkidest pesa, pugeda kellegi kõrvale, kallistada head ligimest: „Me oleksime koos midagi välja mõelnud, midagi ette võtnud“ (lk 42). Solidaarne ja hell vaim, lohutushetk, mis kergendaks vastutuskoormat – sellest kujuneb Diana kaudu õdus ideaal. Lõik, kus räuskava Hengo juurest põgenenud Diana oma ema juurest asjatult abi otsib, kordub teoses, rõhudes tekstuaalse autori uskumusele, et toetav ema-tütre (või muu lähedane) suhe on tervete edasiste suhete alus. See on ehk see „igatsus lihtsa inimlikkuse järele“ raamatu tagakaanelt, mille puudumisele moodsas Eestis autor kaudselt osutab. Ehe lähedus on ootuste minetus, ausus, kadeduse ja põlguse puudumine, abistusvalmidus (lk 44). Praegusesse sõjaolukorda sobitub see tuumidee hästi.

    Romaani intrigeeriva pealkirja tähenduskihistu koorub välja südametuse-lähedusootuse dünaamikas. Teos algab lapse naiivse arvamusega, et üht kõveraks löödud naela saab vajadusel „alati tagasi sirgeks kopsida“ (lk 7). Nael kui inimese allegooria paindub selles mõttevaos leplikult edasi-tagasi. Nii võib inimest susata, nokkida, tümitada, peksta, tema kallal jaurata ning teha seda kaua. Kohutavatest kogemustest räsitud nael on siiski ehk päästetav. Ent kui too nael on portselanist? Nähtub teose aluspõhjas kükitav ahastus: ehkki tegelased sooviksid, et inimeste nii ja naa tagumisele järgneks ikkagi püstitõus, nagu sirguvad hüppamiseks kasutatavad teibad või paindub tagasi suure surve all äganud mahlakas pikk muru, on Raua loodud maailmas asjad teisiti. Selles domineerib melanhoolne hoiak. Kuigi Diana ja kodutu Ooloogi lõpustseen näib õhkuvat positiivsust, on üksildase Kristoferi maadligi lõpuhoiak oma ebaõdusas korteris lohutu, meenutades tema kadunud nukra ema tava istuda kurbushetkel pimedasse kööki „pliidi kõrvale maha“ (lk 80). Kurbus ajab ikka põrandale. Kas tahab tekst niisiis õhutada meid eristama portselan- ja metallnaelu? Või utsitab aduma kõikide naelte portselani? Kas portselan võib kõvastuda metalliks? Metall äkkehmatusest portselaniks tarduda? Tekstuaalne autor suunab loo tundelise tonaalsuse kaudu kaaluma vahest kõiki neid võimalusi, ehkki päris kindel ma selles siiski ei ole ning see on hea märk – valmislahenduste pakkumine kahandaks teksti väärtust.

    Raua kurblik esteetika seisneb niisiis topeltloo, mis kasutab peegeldus- ja kordusvõtteid, sporaadilises vürtsitamises kummastavate tegelaskujude ja veidrate juhtumitega. Lõppeks sigineb teost lugedes ka mingi näriv trots, mis tekib hõlpsalt ligipääsetava, seletusliku stiili tarvitusest. Kripeldama jääb vormi ehk sõnakasutuse ja sisu ehk probleemistiku põimumise probleem. Sugeneb tahtmine peatuda ja küsida südamepõhjast: on’s need asjad (ehk keerulised võimusuhted) siis ometigi nii lihtsad? Kas nii komplekssete teemade nõnda lobedas stiilis käsitamine ei tekita hõõret? Teemavalik ja paratekstid suunavad ootama suuremat stiililist heterogeensust (ehkki adun, et mees- ja naispeategelane kasutavad pisut erinevaid registreid, mis on tervitatav*) ning ka julgemat naaldumist teatavale fragmentaarsusele. Ükski sukasilm ei jookse, aga vägivallasuhteis jooksevad silmad igalt poolt. Eesti naiskirjanduse spektril asub Raua teos mahedal poolusel – spektri teises osas asuvad kangrolikult ja lõhmuslikult transgressiivsed, verised-irvitavad-kehavedelikest vurtsuvad tekstid. Raua „Portselanist nael“ on leebe hoiatuslugu, mis sobib neile lugejatele, kes on küll sotsiaalselt tundlikud ning feministliku meelsusega, kuid keda köidab eelkõige afektiivselt maandatud mittemärg, pühitud kirjandus. Karvaste äärteta.

    * Vt ka Kaisa Ling, Piret Raud: romaani „Portselanist nael“ kirjutamine oli nukker. – ERRi kultuuri­portaal 11. X 2021. kultuur.err.ee/1608366057/piret-raud-romaani-portselanist-nael-kirjutamine-oli-nukker

  • Andmise pühitsus

    MEETA MOROZOV

    Kontsert „Autoritund. Tauno Aints“ 9. IV Noblessneri valukojas. Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Tauno Aintsi „Helde puu“.

    Umbes viisteist aastat tagasi kingiti mulle koolis heade õpitulemuste eest üks väike ja õhuke kõvade erkroheliste kaantega raamat, millele olid joonistatud poiss ja puu. Sisse vaadates ilmnes, et lehtedel oli vähe lauseid ja palju tühja valget ruumi, illustratsioonid tundusid lapsikud ning selle andis veerand tunniga läbi lugeda. Olin siiralt pettunud. Tõeliselt igav ja liiga lihtne lugu, mis sobiks heal juhul lasteaeda – selline oli toona minu karm kohtuotsus Ameerika kirjaniku Shel Silversteini 1964. aastal ilmunud ülimenukale raamatule „Helde puu“.

    Minu ja muidugi laiema kuulajaskonna õnneks oskasid Tauno Aints ja Tõnu Kaljuste Silversteini loos näha märksa suuremat mõtet kui varateismeline mina. Seda juba 2011. aastal, kui „Helde puu“ esietendus „Nargenfestivalil“ tantsulavastusena Marina Kesleri koreograafiale. Toona kõlas muusika helisalvestiselt, nüüd, kümme­kond aastat hiljem jõudis järg kontsertesiettekandeni, mis on tõestus nii loo jätkuvast kõnetusvõimest kui ka Aintsi muusika kestvast väärtusest. Tallinna Kammerorkestri tõlgitsuses lõi muusika kaudu jutustatud lugu särama hoopis teistes värvides. Noblessneri valukojast välja astudes oli kunagine emotsioon täiesti murenenud ning sellised mõttemaailmas toimuvad meeldivad metamorfoosid teevad eriliselt tänulikuks.

    Mind on alati paelunud, kuidas näiteks väga komplitseeritud algebralised avaldised võib taandada täiesti arusaadavale lihtkujule. Ka elust – sellest kõige keerukamast nähtusest – võib rääkida üllatavalt lihtsalt, kaotamata samal ajal tuuma. Seejuures on oskus kõik teisejärguline välja jätta tihti palju visam tulema kui võime midagi keerulisemaks muuta. Arvo Pärt on kunagi muusikast rääkides öelnud: „Kogu tarkus seisneb taandamises ja ülearuse äraviskamises. [—] Meil on keeruline murd, keeruline valem, aga me peame oskama selle taandada üheni.“1 Silversteini allegooriline jutustus on üks õnnestunud katsetest rääkida inimeseks olemise põhiväärtustest lihtsalt ja arusaadavalt.

    Laulja osutus Tauno Aintsi „Heldes puus“ üheks pilliks teiste orkestripillide seas. Orkestri keskel istudes ja vaid mõnes valitud kohas lauldes sobitus Iris Oja sametine tämber orgaaniliselt tervikusse.

    Lugu on ju väliselt võimatuseni lihtsa­koeline. Poisist ja puust, kes omavahel sõbrustavad ning teineteisest rõõmu tunnevad. Poisil tekivad suuremad soovid ja tahtmised ning armastav puu aitab tal neid täita iseennast ära andes, ohverdades. Lõpuks on temast alles jäänud vaid känd, millel väsinud ja vana poiss istet võtab, ning puu on taas õnnelik, sest tema õnn on olnud teha teine õnnelikuks. Lihtsalt sõnastatud jutustuse taga on aga peidus kõige sügavmõttelisemad küsimused, mida inimene üldse küsida saab ja küsima peab – andmise ja saamise, armastuse, inimlikkuse, õnne ja valikute tegemise kohta. „Heldes puus“ on midagi peergyntilikku, vähemalt minul tekkisid paralleelid laias maailmas õnne otsiva Peeri ning ustavalt kodus oodanud Solveigiga, kelle armastus pole hääbunud. Meenus ka mõned aastad tagasi samuti Tallinna Kammerorkestri ettekandes kuuldud René Eespere kontsertlavastus „Augustus“, mis käsitleb Hermann Hesse muinasjutu abil õnne ja armastuse teemat. Näib, et tähenduslike lugude muusikalisel jutustamisel on suur potentsiaal.

    Aintsi muusikas on tuntavalt tajuda ülalkirjeldatud püüdlus kõige tähtsama selitamise poole ning sünkroonsust Silversteini loo jutustuse rütmi ja stiiliga. Kui raamatut lugedes võib ise tempo valida ja loost meelevaldselt kiiruga üle libiseda, siis Aintsi muusikaline tõlgendus seda ei võimalda. Lugu rullub lahti aeglaselt, jättes kuulajale jutustaja öeldud lausete sisekaemuslikuks mõtestamiseks parajalt (alguses isegi liiga palju) aega. Nagu Silversteini teoses ei ole omadussõnu, keerukaid metafoore ega liitlauseid üksteise otsa kuhjatud, nii on ka Aintsi helikeel klaar, otsekui puhastatud. Kõlavad hoolikalt valitud tämbrid ja pillid, mis saavad igaüks õigel ajal iseseisva hääleõiguse. Näiteks sai nautida altflöödi imelist mahedat-värelevat tooni ning eri löökpillide põnevaid kõlavärve. Tekkis mulje kunstniku paletil olevatest puhastest värvidest, mida pole ebamääraseks värviseguks kokku segatud. Ent samal ajal oli pidevalt tunda ka terviklikkust, orkestri omavahelist orgaanilist suhestumist ning eri tämbrite sulandumist tervikuks mingil kõrgemal tasandil. Kavalehe andmetel on Aints kunagi tunnistanud, et muusikaliselt tervikliku eluringi loomine on olnud talle väga inspireeriv, ning kahtlemata on tal selle ülesande lahendamine õnnestunud.

    Aintsi loomingu kommunikatiivsuse tase on nüüdismuusika taustal keskmisest isegi märksa kõrgem. Kuulajana on seda võimalik jälgida ning kergelt vastu võtta, tegemata seejuures väsitavat mõistuse pingutust. Valdavalt heakõlaline, lüürilisuse poole kalduv helikeel on kohati filmilik ja mänguline ning toob kaasa lapselikult vaba maailma hoovusi. Valitud tämbrid on pastelsed ja mahedad ning sobituvad hästi „Helde puu“ veidi kurvalt helge, kuid kindlasti mitte raskepärase ainesega. Sümpaatselt mõjusid leidlikud imitatsioonid või vihjed loetavale tekstile, näiteks tiksuva aja ja lehtede sahistamise jäljendamine löökpillidel või okstel kiikumise kujutamine keelpillidel, millega ei ole mindud liiale ning säilisid maitsekus ja esteetiline mõõde.

    Mitmetähendusliku sümboolse väljaga puu kujund esineb paljudes lugudes alates hea ja kurja tundmise puust Eedeni aias kuni kas või kontserdi või samal nädalal nähtud noorte debüütfilmini „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“2. Igal juhul näib, et inimesele on omane seostada puid millegi igavese, püsiva ja tõelisega. Märkasin, et Aints on oma teoses selle sümboliga samuti dialoogi astunud, kasutades väga palju puupuhkpille, eriilmelisi löökpille, pizzicato’sid keelpillidel jm, mis annavad n-ö puiduse ja maheda, intensiivsest dramaatilisusest kauge kõla.

    Huvitavaks kujunes teoses Iris Oja roll. Ootasin millegipärast, et sopran on traditsioonilises mõttes solist, kelle kanda jääb kaalukas osa ning tekstilõikude esitamine. Tegelikult osutus laulja pigem üheks pilliks teiste orkestri­pillide seas. Orkestri keskel istudes ja vaid mõnes valitud kohas lauldes sobitus tema sametine tämber, heas mõttes lihtsa meloodiajoonisega vokaal väga orgaaniliselt tervikusse – üldisse orkestri­tämbrisse. Jutuosa oli jäetud hoopis dirigent Tõnu Kaljustele, kellele sobis see roll nagu valatult. Tema tämbrisse ja kõnemaneeri oleks justkui headus, soojus ja muinasjutulikkus sisse kodeeritud. Võib vaid arvata, millist meisterlikkust nõuab näiliselt nii sundimatu ja loomulik loo jutustamine samal ajal orkestri juhatamisega. Tallinna Kammerorkester mängis oma tuntud headuses: muusikalisse materjali suhtuti tundlikult ja nüansseeritult, üksteise tunnetamine oli väga heal tasemel ning kui interpretatsioon laseb sisul takistusteta esile tulla, siis ongi esitaja igati tunnustust väärt.

    Noblessneri valukoda mõjus ettekande kohana väga hästi: see lisas avarust ja oli ühtlasi neutraalne. Taas ei midagi liigset – peaaegu tühi ruum ja erapooletud hallid seinad, lakooniline valguslahendus. Minimalistlik kujundus lubas mõttel vabalt lennata. Tekkis mõte, et põnev oleks olnud näha ka 2011. aastal esitatud koreograafiat, mis oleks minu meelest Noblessneris kindlasti toiminud.

    Olen tagantjärele märganud, et siin ja seal kuulen taas mõtteid ja ütlusi, mis haakuvad tihedalt „Heldes puus“ esile tulnud ideede ja väärtustega. Küllap on need tõesti tähtsad praeguses väga turbulentses maailmas. Hiljuti saates „Plekktrumm“ käinud režissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar jagas vaatajatega üht Jaan Kaplinski luuletust, mis peegeldab ilusasti ka „Heldet puud“.3 Võtku selle read kokku ka selle tagasihoidliku kirjutise.

     

    Anda on parem kui võtta

    tulla on parem kui minna

    tulla tagasi

    koju aia kaevu

    värava lehiste

    mesilaste juurde

    sinu juurde

    sinuga endast eemale

    endast lahti

    enda juurde tagasi4

     

    1 Inna Grünfeldt, Arvo Pärt: otsides kõiges Ühte. – Virumaa Teataja 12. IX 2018. https://virumaateataja.postimees.ee/6402873/arvo-part-otsida-koiges-uhte

    2 „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, Meel Paliale, 2021.

    3 Plekktrumm: Kadri Kõusaar. – ETV2 4. IV 2022. https://arhiiv.err.ee/vaata/plekktrumm-kadrikousaar/

    4 Jaan Kaplinski, Valitud luuletused. Koost Märt Väljataga. Varrak 2021, 416 lk.

  • Kõik see on elu osa

    LIIS RULL

    Kontsertlavastus „Naise lugu“ 13. IV Mustpeade majas. Idee autor, stsenarist ja vahetekstide autor Ülli Kukumägi, kunstiline juht ja lavastaja Toomas Voll, visuaalkunstnik Eleonora Tikas, kontsertmeister Rain Rämmal, osalesid Tallinna Reaalkooli tütarlastekoor, naiskoor Carmina, Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, noorte naiste koor Leelo vol. 2, naiskoor Gaudete ja Eesti Rahvusraamatukogu naiskoor.

    Enne etenduse algust kavalehte sirvides mõtlesin naistele enda ümber pilku heites, kui suur hulk põnevaid tõlgendusvariante võib saalis sel õhtul sündida, olenevalt sellest, milline naine (või ka mees – neid, tõsi, oli publiku hulgas vähem) vaataja parasjagu on. Kontsertlavastuse esimese kolmandiku möödudes nentisin omaette, et küll oleks tore, kui minuga koos saaks seda vaadata ka minu ema. Järgmise kolmandiku möödudes tõdesin, et oleks veel parem, kui saalis viibiks ka minu vanaema: nii saaks kolm naiste sugupõlve kokku samuti ühe eluraja, mida mööda astuti Mustpeade maja saalis. Uusi puutepunkte võinuks sellega, mida tähendab olla naine, leida nii ehk omajagu, kuid sisekaemuski polnud halb variant.

    Ühelt poolt on „Naise lugu“ Ülli Kukumäe väga isiklik teekond naisena selles elus, kuid ei puudu ka hetked, kus üritatakse naine – ja veel suuremas plaanis inimene olemise kogemust laiendada. Lood Kukumäe enda elust vahelduvad (arengu)psühholoogiliste kildudega, intiimsele mõõtmele lisandub universaalsemaid tõdemusi. Kõige mõistlikum on ilmselt nentida, et kuivõrd see on siiski ühe naise lugu, ei saagi seda tõsta vihmavarjuna kõigi naiste pea kohale: kõik naised ei soovi saada lapsi ega kanda emarolli, samuti ei käi kõik naised läbi lahutuskadalipu ega otsusta abielludagi. Emadus on siiski üsna läbiv aspekt, kuna jutustaja on ema, ja ehk kontsertlavastuses kõige spetsiifilisem. Näiteks koolitee, teismeea mässumeelsuse või armumisega võib suhestuda igaüks, sõltuvalt eluetapist.

    Ülli Kukumäe valitud fotojäädvustused oma elust mõjuvad igati sümpaatsena: lapseeast kuni küpsete hetkedeni on vahetekstide saateks leitud pildid, mis peegeldavad igati orgaaniliselt ja isikupäraselt stsenaristi (elu)lugu ning kunagisi tundmusi. Koorilaulude ajal ekraanile kuvatav montaaž tekitab seevastu mõnevõrra vastakaid tundeid: kui väljavõtted Kukumäe erakogust on tulvil isiklikku soojust, siis fotod, mis saadavad muusikalisi hetki, mõjuvad nende kõrval kaugemana. Kuigi ka neil visuaalidel on teemaga aimatav seos, jääb see esitluses üldplaaniliseks. Muljet ei parandanud ka ekraanil kuvatava osalt kohmakad või ajastamata üleminekud, mis kukkusid kahjuks mõneti tervikust välja ja jäid etenduse sujuvusele veidi jalgu.

    Kontsertlavastusest saab esile tõsta noorte naiste koori Leelo vol. 2. „Leib jahtub“ Liisa Rahusoo leidlikus a cappella kooriseades laskis peegelduda koori omanäolisusel ning asjaolul, et koor tunneb end laval tõepoolest vabalt.

    Naise elu keerdkäikudele värvi andmiseks ja lugudele elu sissepuhumiseks on lavastuses kasutatud sobivalt naiskoori kui ehk üht kõige paindlikumat kooriliiki: just paindlikku, mitte sugugi stereotüübina õrnhabrast, kuna naislaulust paistsid läbi ka tugevamad toonid. Õigemini on leitud meeldiv tasakaal: algatuseks rivistub Mustpeade maja valges saalis publiku ümber ühtlase sõõrina kuuest koorist ja ligi 200 lauljast koosnev ühendnaiskoor, esitades enne avapala laulu „Vaid see on armastus“ harmooniakillukesi pisikese viitena – sama lauluga põimitakse lõpuks tervik otsapidi kokku. Seega ei jäänud juba alguses kahtlustki, et naised on kontsertlavastuse veri ja üdi. Koorid said aga ka võimaluse eraldi ette astuda ning seeläbi võis kuulaja aimata, kuivõrd kirevad võivad olla ühe mosaiikpildi killud. Iga naiskoor oli vaieldamatult oma nägu ja tegu, alates reaalkooli esiti vaoshoitumatest koolipiigadest kuni küpsemate koosseisudeni. Seda laadi koosseisude valik toetab samuti lavastuse ideed: publiku ette astus mitu generatsiooni neiusid-naisi, et jutustada koos ühe naise lugu.

    Sümpaatsemaid muusikalisi hetki lavastuses oli Ester Mägi „Siin mu rõõmu­maa“ naiskoor Gaudete esituses (dirigent Mait Männik): isamaa-armastusest kõnelev pala on asetatud läbi ohakarägastike isikliku, sisemise rõõmu­maa leidmise konteksti. Kuigi kõrgemas registris esines pisemaid vokaalseid puudujääke, oli esitus voolav ja veenev. Kõige ehedama kooriklassika näitena on pala oskuslikult asetatud lavastuse keskpunkti ja teatavasse raskuskeskmesse, kuivõrd temaatiliselt järgneb see isikliku murdumise peatükile. Kollektiive eraldi vaadeldes saab esile tõsta noorte naiste koori Leelo vol. 2 (dirigent Toomas Voll). Nende esimene n-ö soolopala, dirigendi sulest pärit „Varjuks muudan end“, kõikehõlmava armumise kajastus, on oma džässilike harmooniate ja kergelt libiseva vokaaliga lavastuse kõige ekspressiivsem hetk. Ka hiljem esitatud „Leib jahtub“ Liisa Rahusoo leidlikus a cappella kooriseades (hakkamasaamise kinnitus) laskis peegelduda koori omanäolisusel ning asjaolul, et koor tunneb end laval tõepoolest vabalt. Muidugi aitas eelmainitule tõenäoliselt kaasa ka tõik, et koor on saanud enda kanda sülega rõõmu toovad eluetapid.

    Samuti oli ere hetk Arvo Ratassepa rahvaluuleaineline „Võidulaulmine“ Eesti Teaduste Akadeemia naiskoori kõlapaletti kätketuna (dirigendid Andrus Siimon ja Tõnis Sarap). Juba kaks dirigenti kumbki ühe kooripoolusega oma rida ajamas on kahtlemata efektne võte, kuid peale selle haakis koori justkui kaheks grupiks löömine teismeea tekstiosas välja toodud mässumeelsuse ning gruppi kuulumise mõtetega – sellesse vastuseisudest kantud ideestikku rahvalaulu põimimine on äärmiselt tabav. Tallinna Reaalkooli tütarlastekoor (dirigent Heli Roos), kes mõjus esimesena lauldud Olav Ehala „Laulus inimlikkusest“ ehk veidi arglikult, avanes järgmise palaga, Arvo Pärdi „Kooliteega“, juba märgatavalt rohkem ning pakkus siira elamuse.

    Kontsertlavastuse ühe keskse omadusena saab välja tuua lihtsuse. Kavalehe tekstid kattuvad suuresti Ülli Kukumäe kohapeal räägituga, ehkki on seal kokku võetud lühemas vormis. Nende pinnalt ootasin aga isegi mõnevõrra dramaatilisemaid hetki, kui mõelda näiteks tekstist tabatud kõuemürinatele ja armastuse võrdlemisele sõltuvushäirega. Repertuaari kuuluvad valdavalt nii naiskooriklassikast kui ka mujalt pärit tuntud palad, mis ei ole tingimata ülikeerukad vokaalsed katsumused, kuid muusika valikul ongi olnud tõenäoliselt tähtsam palade sisu, mitte raskusaste. Koos Ülli Kukumäe oskusega leida kõigist eluetappidest, ükskõik kui tormilised või hävitavad need parasjagu pole, väikseid õpetlikke-humoorikaid seiku mõjus lihtsuse rõhutamine nii muusikas kui ka visuaalis igati sobivalt. Jutustati küll üks elukäik oma valupunktidega, kuid, nagu korduvalt rõhutati, on needki elu osa. Väga sümpaatselt mõjusid seega hetked, mil Kukumägi andis rasketes eluetappides (lahutus, kannatus) oma sõnadega edasi veel rohkem positiivset tunnetust ning vaatenurki kui kavatekst. „Naise lugu“ pakub kahtlemata kõigile mõtteainet, et aduda iseenda kujunemis- ja kulgemislugu või hoopis märkimisväärsete naiste rolli meie elus.

  • Tuttava linna tuled – Viljandi olendid ja muud malendid

    VALNER VALME

    Tallinn on linn, kus on mu kodu, aga Viljandi on kodulinn. Iga maja ja tänav räägib seal minuga elavalt, vahel viskab sekka koledamaid noote, kui mõni tuttav maja on lammutatud või puid maha võetud, aga põnev on iga nurga peal.

    Põnevaks teeb juba see, et linnas on kaks järve ja orud, künkad, mäed. See pole mingi lame maa! Vallikraavid-värgid. Võtame nende ümaruste vahel ette mõned lennud unes ja ilmsi.

    Ma olen droon ja tean, kus on parimad vaated, lendan nõlva kohale, mis laskub Viljandi järve poole. Oru, Liiva, Kõrgemäe, Supeluse tänav. Metsik ja maaliline. Viljandis on leiutajad mõelnud välja pakiautomaadid ja juhita bussid, aga juhita busside seas levib legend, et hoopis nemad mõtlesid välja inimesed, muidu poleks neil kedagi sõidutada.

    Järveäärne linnaosa lossimägedest Tartu tänavani on sada protsenti küte. Vanad puumajad, salapärased kaldus hoovid, kitsad ja mõnusalt ebaloogilised tänavad, kus inimloom saab käia ainult jala. Üle katuste kumab all orus järvejää helk. On talveõhtu, aga ainult mõne maja aknas põleb tuli, mõnest korstnast tuleb suitsu. Puuriida varikatuse alt hiilgab kaks silma. Sugulane-droon on hädas? Või on see pakirobot? Pakirobotid on ka Viljandist pärit, aga siin neid millegipärast eriti ei näe, ja see ongi hoopis kass, silmad põlemas nagu nende silme taga lõõmaks pisikeses keres terve linn. Oota, see kass juhib mind!

    Ma olen kass Hubert, tegin puuriida all suitsupausi. Mul on tuvi, kes arvab, et ta on droon. Kohe lähen tagasi kodusesse Kantrekülla, kus mu gäng koguneb. Kantreküla on koht, kust inimesed millegipärast ei lähe läbi, kui tulevad rongilt ja tahavad minna kesklinna. Kui ma kõnniks kahel jalal (vahel käin ka), siis tuleks rongi pealt, nokats peas, läheks mööda Vene tänavat, majad on madalad, kassi mõõtmetega, paljud neist kuuluvadki kassidele. Eriti mõnus nurgapealne on seal, kus Vene ristub Kalevi tänavaga, seal saab vahepeal passida, vahtida neid, kelle peremehed me oleme, ja siis läheks otse läbi hoovide (inimestel vist on mingi jama aedadega, et nad ringiga käivad, aga saab ka pisikesi tänavaid pidi) ja varsti ongi linna keskus ehk Valuoja org. Meie, kassid, tajume geograafiat. Seal on tiik, kus vanasti oli mõni kala ka. Tiigi kaldalt paistab Ugala ja lühike maa on lossimägedesse, kus mul on tuttav inimnaine.

    Mina olen ordulinnuse teenijanna Margareta, õigemini tema vaim. Vaim! Või veel! Ma elan kahes ajas. Osa minust jäi sinna 800, täpsemalt 799 aasta taha, mil jubedad mehed, kohalikud saksa larfid, tõusid meie üllaste orduvendade vastu üles ja tapsid linnusetäie rahulikke jumalasulaseid. Ja mille pärast! Paar kamalutäit kuldmünte ja mõni mõõk.

    Asfalt ei ole siia veel jõudnud isegi ridade vahele mitte. Munga tänav Viljandis.

    Olen näinud müüride langemist ja taastamist ja lagunemist. Kummalisel kombel kuuleb viimastel aastatel siin raffalikku muusikat. Varem käidi siin rohkem lustimas, kaasas pudelid, need peksti teinekord puruks, millised barbarid, viimastel aastatel on inimesed mõistlikumad ja jalutavad isegi niisama ringi, ilma reinveinita. Muidugi! Vaim peab virge olema! Rippsillal saan vaimujõuga kiikuda ja konvendihoone katuselt kiikan alla kitsukesele järveniidile, mis meenutab mulle Trave jõge sünnilinnas Lübeckis. Lossimägedest kaugemal ma ei käi, vaimudel, iginoortel naistel ikka on nähtamatu niit, mis hoiab neid koha küljes kinni. Mul on linna peal tuttavaid, kes toovad sõna, kuidas kaugematel küngastel ja orgudes elu käib. Räägitakse, et vanalinna müüride asemel on moes uued kantsid – kaubandusekantsid, mis olevat püsti pandud transpordijaama kanti.

    Ma olen Valner ja tuian Paalalinnas, kus mu vanemad siiani paneelikas õitsvalt elavad. Longin vana kooli, praegu Paalalinna gümnaasium, poole, ei viitsi kah, keeran majade vahele, kus noorena jõlkusin, siin tuleb vene kool (praegu Kaare põhikool), mille hoovis sai kogunetud, õlut joodud, jalkat mängitud, vene õpilastega ei kakelnud, me ei pannud üksteist tähelegi, ja eks käisime seal ka õhtuti, eriti pärast keskkooli lõppu.

    Tagasi Kauge tänava kollase kodumaja poole ja edasi kohta, mida kuttidega nimetasime sooks. Teispool sood, mis tegelt päris soo ei olnud juba siis, on Viljandi haigla ja Jämejala haigla. Need on alles, aga soo – meie jaoks isegi džungel – on muutunud. „Soo“ kaldal on ontlikud elamud, aga tuttavaid radu pole. Kas inimesed ei sõelugi enam hullumaja vahet? Kunagi mängisime seal sõda ja luurekat, suuremana tegime lõkkeõhtuid õllega, öösekski on jäädud, ja ilma telgita. Noorena polnud sellega üldse muret, kus magada.

    Lähen vanaema ja vanavanaema kunagise maja poole. Kõnnin piki Uut tänavat, tegelikult ei kõnni. Poisikesena meeldis alati lõigata väikestest tänavatest, Ilmarisest Allikani, tegelikult tegid need ilgeid jõnkse sisse, aga oma arust keerasin alati õiges suunas varem ära. Vanaemade maja, nüüd enam mitte, aga mõni mälupilt on nagu eile. Kreegipuu maja ees. Hekk on kõrgeks kasvanud, aga tundub, et kreek on alles. Kreek oli haruldus tollases Viljandis, ei tea, kuidas tänapäeval kreekidega on, pole kuulda olnud.

    Siit paistaks Viljandi järv, kui majad ees poleks. Mitte et kõrged majad oleks, aga järv on all orus.

    Lähen vanalinna poole. Kesklinnas on pisikesed muruplatsid, mõni ainult mõni ruutmeeter, enamasti alles, nende peal oli noorena kombeks lömasklemas käia, koguneti, visati külili ja hakati kelbast ajama. Justkui et midagi teha ei olnud, aga oli küll. Mõtlesime asju välja ja nalja sai. Et nüüd jälle õllega või?, küsib hea lugeja. Harva! Seda pold alati saada (raha oli, kellelgi alati oli) ja teiseks polnud vajagi, siis oli ka niisama mingi sõgedus peas.

    Lossi tänavale, kus elasin esimese klassini. Siit ümber nurga alla mööda Pikka tänavat Viljandi järve poole, kus selle kandi lapsed käisid ujumas ilma igasuguse järelevalveta. Ma ei osanud ujuda, siis teesklesin madalas vees. Lossimäed olid kodust 50 meetrit, see oli loomulikult põhimänguplats. Kuueaastasena turnisin müüridel, kõrgusehirm tuli alles hiljem. Aga võib-olla lossivaimud kaitsesid lapsi.

  • Enno Mattisen 25. III 1951 – 10. IV 2022

    On inimesi, kellele mõeldes – ja nüüd, keda meenutades – libiseb üle näo naeratus. Ehk on seegi jälg, mille me kõik võiksime endast siia maha jätta. Olla selline, kes leiab ka halvas head, kellel jagub kiidusõnu millegi õnnestumise ja osavõtlikkust ebaõnnestumise korral, mitte ainult juht ja töökaaslane, vaid ka sõber, kes kunagi ei kadetse ega halvusta ja kuulab ära ka seisukohad, mis tema omadega alati kokku ei lähe.

    Enno Mattisen alustas muusika­õpinguid Tartus Aadu Ree juures, lõpetas 1969. aastal klarneti erialal Tallinna Muusikakeskkooli ja 1974. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi. 1996. aastal täiendas ta oma haridust USAs muusikamänedžeride kursustel. Enno Mattisen töötas aastatel 1975–1977 ENSV kultuuriministeeriumi muusikaosakonna inspektorina, 1977–1981 repertuaaritoimetuse liikme ja 1984–1987 muusikaosakonna juhatajana. Aastatel 1981–1986 oli ta ENSV Riikliku Filharmoonia muusikaosakonna juhataja ning 1987–1991 Eesti Kontserdi kunstiline juht.

    Alati päikeseline Enno Mattisen oli mees, kes aitas direktori asetäitjana teha ENSV Riiklikust Filharmooniast Eesti Kontserdi. Ta võttis kõik selle, mis klassikalise muusika organisatsioonil oli ajaloost kaasa võtta, ning jättis maha minevikutaaga, mis oli piiranud plaanimajanduslikult tegutsenud kontserdiorganisatsiooni.

    Aastatel 1993–1999 oli ta Eesti Kontserdi juht, aastatuhande viimane direktor. Me oleme sulle tänulikud, et vedasid vankrit kõige heitlikumatel aastatel õiges suunas, ja ehk ei oleks me täna siin, kus oleme, kui poleks olnud sinu leebet meelekindlust, huumori­meelt ja tasakaalukust.

    Meie kaastunne lähedastele!

    Eesti Kontsert

  • JÜRI KOLK, kirjanik ja tõlkija 

    Jüri Kolk

    Sõber jutustas ülikooli ajal loo perepojast, kes teatas ühtäkki, et on kukk, ajas hilbud seljast, ronis katusele ja elas – nii hästi või halvasti kui oskas – kuke kombel. Muidugi püüdis isa pärijat maa peale tagasi tuua. Oma kunsti käisid proovimas arstid ja ravitsejad, posijad ja šarlatanid, ei midagi. Nagu juttudes kombeks, ilmus lõpuks mees, kes saavutas eesmärgi pisukese üsnagi lihtsakoelise manipuleerimise, isikliku eeskuju ja niinimetatud talupojatarkuse abil. Perepoeg ronis katuselt alla, pani riidesse, võttis naise ja hakkas elama inimese elu. 

    Eks me kõik ole märganud, et kohanemisel on nii häid kui ka halbu külgi. Näiteks kui keegi hoiatab, et me ei tohiks hakata iseseisvust enesestmõistetavaks pidama, siis saan kõneleja taotlusest aru küll, aga alateadvusest kohub vimm: muidugi on see enesestmõistetav, ja parem ongi! Kui minus on kõigutamatu veendumus, et miski peabki mulle kuuluma, siis on minus selle kaitsmiseks tunduvalt rohkem nii sõgedat raevukust ja ka kaalutletud järeleandmatust. Katsuge ainult mu tulipunast vihmavarju ära võtta või lõhkuda! See on minu, minu, MINU! Ma ei pruugi selle kaitsmiseks vahendeid valida, panen kõik välja ega hooli, kui ise haiget saan. Ja isegi kui mu liha nõdraks osutub, maksab sedasorti valmisolek ka midagi. Vanasti, metsikumatel aegadel, tunti ohtlikke mehi ära armide ja sinikate järgi – need on märgiks, et tüüp ei karda pihta saada, ei anna enne lahingut alla. Või ei annagi. 

    Üks lahing käib juba jupimat aega. Mitte otse meie õuel, aga siiski ka meie lahing. Nagu paljud on juba öelnud: ei saa kaasa aidata ainult mugavustsoonist, panustamata, põlates ja peljates isegi põgenikke. 

    Ahjah, perepoja kohta jäi üks asi ütlemata. Ta küll taaskohanes inimese rolliga, aga siiski jäi üks saladus, mille ta endaga hauda viis. Nimelt: tegelikult on ta ikkagi kukk. 

  • Pealelend – Peeter Laurits, kunstnik, „Biotoopia“ peakorraldaja ja ka kunstiprogrammi kuraator

    REET VARBLANE

    Kunsti, teaduse ja keskkonna hübriidkonverents „Biotoopia 22“ peetakse tänavu teist korda – paik ja ka aeg on peaaegu sama mis eelmisel korral – Viinistu kunstisadamas 17. kuni 19. augustini. „Biotoopial“ otsitakse ja levitatakse värskeid vaatenurki ning luuakse kunsti, teaduse ja tehnoloogia uusi koostöövorme eesmärgiga säilitada ja taastada elurikkus biosfääris. Tänavu keskendutakse „Ökoesteetikale ja lepitusökoloogiale“. Esimesel konverentsipäeval uuritakse suurte omavahel põimitud elussüsteemide, nagu näiteks mets ja mütseel, imelist suhtlusvõrgustikku, mõtestatakse metamorfoosi keskset rolli evolutsioonis ja elu hoidmises Maal ning esteetika ja bioloogia kokkupuutepunkte ilu mõiste kaudu. Teisel tulevad vaatluse alla biosfääriga seotud suurandmete kasutusvõimalused, krüptotehingud CO-turul ja lähituleviku võimalikud metamorfoosid majanduses ja kliimapoliitikas tehnoloogia arengu kaasmõjul. Kolmandal tehakse kokkuvõtteid, kaardistatakse digitaalse ja orgaanilise maailma vahel tekkivad seosed ning käiakse Mohni saarel.

    Orgaaniliselt kuulub „Biotoopia“ juurde ka kunstiprogramm, iseäranis kui festivali peakorraldaja on Peeter Laurits.

    Esimesel „Biotoopial“ Viinistu kunstimuuseumis kippus kunstiprogramm jääma ettekannete varju. Teosed olid hästi valitud, asjakohased, aga näisid kandvat taustajõu rolli. Kuidas on lood seekord?

    Kust küll sellised andmed? Minu arvates oli eelmise aasta kunstiprogramm Viinistul külluslik, eriti kui arvesse võtta, et konverentsidel kunsti­programmi enamasti ei olegi. Lisaks ametlikult välja kuulutatule tekkis veel terve rida üllatuslikke aktsioone, nagu näiteks Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe öine vanamuusikakontsert tünnigaleriis ja spontaansed kunstnikuvestlused. Võib-olla tekkis taustajõu mulje seetõttu, et kunstiprogramm paiknes Kunstisadama kõrvalhoonetes ja kunstnikud ei võtnud sõna mitte konverentsi laval, vaid oma teoste juures.

    Tänavu oleme kontsentreeritumad ja kõik kunstnikud on haaratud ka konverentsi programmi. Lisaks vabaõhukontserdile, kus David Rothen­berg musitseerib kontaktmikrofonide abil veeputukate ja teiste loodushäältega, peab ta ka loengu „Ilu ellujäämine“ („Survival of the Beautiful“). Jaanika Peerna installatsiooni ehitamine ja lammutamine kestab terve tänavuse foorumi aja ning päädib performance’iga. Tuomas Laitinen ja Ki Nurmenniemi püstitavad viie kiirgu­riga ultraheliinstallatsiooni ning peavad kaks loengut „Metamorfoosid, tempo rubato“ ja „Muutlik käitumine prekaarsetes süsteemides“ („Protean behaviour within Precarious Systems“). Kuna pandeemia ja sõja tõttu polnud kultuurkapitalil võimalik toetada meid soovitud mahus, pidime ära jätma Eesti kunstnike Viinistu projektid.

    Sellest on kahju, aga et konverentsi publikumõju Viinistul ei ole ülearu suur, siis laiendasime tänavust kunstiprogrammi näitusemajadesse üle Eesti. Hooaja avavad maikuus Edgar Tedresaare näitus „Antropotseen“ Tartu Kunstimajas ja Peeter Lauritsa „Pühad kümblused“ Vaala galeriis. Juunis avatakse Voronja galerii skulptuuriaed. Augustis toimub Viljandis Rüki galeriis Eesti Vabagraafikute Ühenduse näitus „Ava oma (s)ilmad“, mille kureerivad Lilli-Krõõt Repnau ja Mari Prekup ja kus keskendutakse linnaloodusele. Võru Kanali galeriis eksponeerivad augustis Varvara ja Mar oma värskemat loomingut ja hooaja lõpetab Artišoki VIII biennaal „Taimed kui tunnistajad“. Selle kuraator on Ann Mirjam Vaikla ja tegevuspaik Tallinna botaanikaaed. Usun, et niimoodi jõuab „Biotoopia“ ka nende kunstisõpradeni, kes ühel või teisel põhjusel Viinistule ei jõua.

  • Teismelise eksistentsiaalse ängi pildialbum

    PEETER SAUTER

    Marieke Lucas Rijneveldi üksikasjalikku ja ängistavat taluelupildistust lugedes võiks arvata, et tegemist on Hollandi sajanditaguse piimakarjatalu kirjeldusega – kõik tundub arhailine. Seda ehk radikaalsete kristlaste, nn reformi­luterlaste ühiskonnast võõrandunud kogukondliku elu pärast.

    Tegelikult on kirjeldatu umbkaudu aastast 2000. Autor oli esikromaani arvutisse saamise kuue aasta jooksul, kui ta ilmselt end lapsepõlveängidest vabaks kirjutas, 21–27aastane. Teos lõi kohe läbi, sai väliskirjanduse Bookeri ja edasine on juba vaata et legend. Tõlked ja menu. Uued romaanid ja luulekogud. Autor pole teab mis kultuuriküllastunud: õppis koolis halvasti, elas isolatsioonis. Aga romaan on võimas: detailitäpne varjatult sarkastiline võõrandumise analüüs ja pilt.

    Lugedes meenub kaks autorit. Viivi Luik ja tema „Seitsmes rahukevad“, kus varatark laps ei saa osalt toimuvast aru, ometi tundub muudest inimestest vaat et targemgi, salvestades kogu sõjajärgse koleduse mällu fotograafiliselt. Ja Ingmar Bergmani lood usu nimel laste ahistamisest ja pingetest kristliku moralismi kattevarjus, kusjuures neist kumab läbi täiskasvanute kahepalgelisus, silmakirjalikkus, näiteks „Fannys ja Alexanderis“. Frustreeritud täiskasvanud justkui maksavad oma eksistentsiaalsete ängide eest kätte lastele, kuigi ei saa aru, miks just, sest kõik käib armastuse sildi all.

    Lapse pääsemine on põgenemine omailma ja lootus vanglasarnasest kodust ka päriselt pageda. Ometi adub ta, et see on lohutus ja illusioon, mis iial ei teostu: ta ei tuleks üksi toime ja nabitaks kinni. Pealegi on suhe ahistavate vanematega ambivalentne. Ta näeb, et vanemad kannatavad ja omal moel armastavad teda. Laps vihkab vanemaid ja laseb neil oma fantaasias surra, ent ootab ometi kröömikestki vastuarmastuse ilmutamist, mida aga ei tule ega tule.

    Marieke Rijneveldi puhul lisandub veel ebamäärane seksuaalne orientatsioon: ta on sündinud tüdrukuna, aga identifitseerib end mõlemasoolisena ja võtab lisanimeks Lucas. Et varjata rindade puudumist, kannab ta nii kodus kui ka koolis võidunud narmendavat jopet, mille nöörid on ilast ja tatist kõvaks kuivanud – see annab põhjust narrimiseks. Nagu neist surutistest veel vähe oleks, upub kanalile uisutama läinud vanem vend ja Marieke tunneb end süüdi, sest oli jumalat palunud, et jõulu­roaks tapale määratud lemmikjänese asemel sureks vend. Elus suri vend, kui Marieke oli kolmene. Raamatus on tragöödia ajaliselt edasi nihutatud ja jutt on pigem varateismelisest tegelasest.

    Alla kümneaastane Jas, kes sündinud tüdrukuna, aga on pigem androgüün, elab koos vanemate vendade Obbe ja Matthiese ning noorema õe Hannaga talus, kus peetakse piimakarja ja tehakse juustu. Väliselt on elu vaikne, lausa idüll, vanemad korralikud ja töökad pühendunud kristlased. Jah, manitsevad lapsi korralikult käituma ja karistavad lohakuse eest, kui sügavkülmast sinki võttes on unustatud külmik uuesti võrku lülitada ja üheskoos puhastatud oad lötsiks sulavad. Kui vaja, rebivad laest sinna kinnitatud helendavad taevatähed, kui vaja, lasevad lapsel puruks taguda savilehmast korjanduskarbi, kuhu koguti raha pleieri jaoks (see võinuks teda klassikaaslastele lähendada), ja rekvireerivad kogutud rahanatukese. Isa hoop jalaga tagumikku on tavaline kristlik kasvatusmeetod.

    Hollandi kirjanik Marieke Lucas Rijneveld pälvis 2020. aastal romaaniga „Õhtute äng“ rahvusvahelise Bookeri auhinna.

    Jään korraks mõtlema, kas raamatut on lugenud Marieke nüüdseks üsna vanad vanemad: ema, kes end pärast poja uppumist surnuks üritas näljutada, ja isa, kes pühendunud tööga kogu pere ülal pidas. Mida mõtlesid ja kas midagi ütlesid? On nad seda kommenteerinud? Kas on ilmutanud kristlikku andestust? Oletan, et nad on siiski jäänud enesele ja kristlikele põhimõtetele truuks ning ehk palvetavad hukka lastud ja emantsipeerunud tütre eest. Too pihib, et palvetas juba lapsena jumala poole, et vabaneks jumalast ja saaks iseendaks. Ja ennäe, jumala abiga (või siis abita) ongi saanud.

    Näiliselt kirjeldatakse vaid argielu, üksikasjaliselt, täpselt, ja selle kõrval salaelu, nii isiklikku kui ka noortevahelist, esimesi seksuaalseid otsinguid. Näiteks masturbeerimist kaisu­karuga, millega jäädakse kohe vahele ja patune karu saadetakse puhastusele pesumasinasse. Ometi hiilib üleannetu tüdruk öösel õue, päästab märja karu pesunöörilt ja surub jope alla, mida ta iial seljast ei võta.

    Näiliselt sündmustevaene elu on rikas suhtepingetest. Suletud väikese grupi armastuse-vihkamise suhted on harjumuspärane turvaline keskkond, kust on raske välja murda. Võib arvata, et autor liialdab pisut, aga ei lähe siiski suureliseks ega sentimentaalseks. Raamatus segunevad naiivsus, eluvõõrus ja varatarkus, kibestumus, elutüdimus ja -pettumus.

    Lapsepõlve kirjeldab kahekümnendates noor, aga täiskasvanud lugejal on ometi lihtne sellega kaasa minna. Võib peaaegu öelda, et nihilistlik tekst on kogupereromaan ja peaks puudutama nii kõigi ja kõigega konfliktis mässavaid teismelisi kui ka nende vanemaid. Ja see on suur väärtus. „Õhtute äng“ on sild põlvkondade vahel.

    Leidub motiive, millele ma päris pihta ei saa. Millest tuleb kujutlus, et keldris varjatakse juute või elavad juudid? Kas vanemate jutust või nähtud filmidest? (Aga televiisorit näeb harva, sest aparaat on suletud kapis ja kui see sisse lülitatakse, vaadatakse vaid ontlikke turvaprogramme või piimahindu.) Miks surub Jas oma nabasse knopka, nii et verd niriseb, ja jätabki sinna, kuni knopka kattub verekorbaga? (Enese­vigastamine on teismeliste hulgas küll üsna tavaline …) Kas see imitatio Christi peaks vähendama hingevalu, ängi, süütunnet surnud venna pärast?

    Raamat on täis paradokse. On talumatu, kui isa kõhuvalus vaevlevale teismelisele tütrele sõrmega klistiiri teeb ja rohelist seepi tagumikku pressib. Isa sõrm tagumikus on hiljem hirmumälestus, ometi võib seda ka igatseda. Isa sõrme võib lausa pidada üldistavaks kujundiks, mis võtab kokku tärkava seksuaalsuse, kristlase julmuse laste kasvatamisel ja isa-tütre ambivalentse suhte. Näpu pühib isa pärast operatsiooni kampsunisse puhtaks ja võtab sama käega riiulilt magusa koogi, mille sööb ära muidugi ise.

    Tunnuslik on, et väliselt ülimoraalsetel vanematel on puudeid. Isa ei võta jalavigastuse tõttu iial pikki pükse jalast ja lonkab (ega jaksa üleannetuid lapsi taga ajada). Emal lotendavad suureks jäänud riided anorektilise keha ümber ja nägu läheb kortsu. Mõlema nägu on ka naeratades murekortse täis. Võib arvata, et karmus ja purism peaksid korvama füüsilisi puudujääke, aga võib-olla ongi nende tulemus. Quasimodo moodi inetu inimese hingeõrnust siin pole, pigem kumab kristlikku sadismi.

    Ka lastel tuleb ette küllaga julma käitumist (see pole küll laste puhul üllatav): uputatakse hamster ja paaritatakse eri suuruses küülikuid, nii et väiksem surnuks seksitakse. Seda tehakse ehk poolteadlikult, aga eks ikka teadlikult ka. Kujundiks kasvavaid argimotiive on küllaga. Kärnkonnade kevadine üle tee aitamine päädib sellega, et Jas viib kaks konna koju ja peab neid salaja oma toas, lootes, et konnade paaritumine (millele üritab jõuga kaasa aidata) vabastab krambist ka vanemad ja nad leiavad tee tagasi paaritumise juurde.

    Veel mõni kujundlik motiiv. Isa kinnitab pööningule nööri peategelase lemmikjänese Djeuwertje poomiseks ja nimetab ise nööri kiigeks. Peategelane arutleb mõttes, kes see kõlbaks poomiseks ka emale, ja leiab, et jääb väikeseks: ema kael ei mahuks sisse.

    Poeg Matthiese jõuluaegse surma järel visatakse majast välja jõulukuusk ja ehtetäht kuuse tipus unustatakse maha võtmata. Kuivav kuusk jääb tükiks ajaks õue vankrile konutama ja meenutab Matthiese surma. Jas aga võtab maha väikesed kuuseehteinglid ja katsub mõtlikult nende nokusid. Suur huvi poiste nokude vastu (ja mitmed poisid neid ka uhkusega demonstreerivad) läbib niidina kogu raamatut. Selles on nii kadedust kui ka imetlust.

    Isa ja ka vanem vend Obbe taovad pead krooniliselt vastu voodiotsa – juba enne uinumist, aga samuti magades. Obbel on sellest peas sinikas. Ühtlasi on Obbe julm poiss.

    Nii võiks pikalt jätkata. Raamat on rikas täpse elukujutuse poolest, olgu siis argielu või lapse varjatud salailma puhul, mis on kohati samuti vägagi argine. Sordiinialune kujundlikkus ei muutu iial deklaratiivseks. On tunne, et raamat on rullunud lahti ise ja autoril polnudki vaja palju teha. Lihtsad tegelased on kristliku dogmatismi vangis, mis tundub tänapäeva Hollandis veider ja anakronistlik, aga ennäe, siiski võimalik. Peategelane räägib tavamaailmast, mida telekast vaadata ei lubata, justkui teisest maailmast, ometi elab meie mõttes teises maailmas ise.

    (Pere)vägivald ei kao maailmast kuhugi, kuigi võib olla rüütatud süütusse ja vagadusse.

  • Klavessiinimuusika kevadpidu

    ÄLI-ANN KLOOREN

    XII Tallinna klavessiinifestival 6. – 10. IV.

    Tallinna klavessiinifestivali võib tuua eeskujuks, kuidas korraldada edukas ja meeldejääv festival. Selle fookus on paigas, mistõttu on kujunenud välja kindel kuulajaskond, kontserdid toimuvad sobilikes, hea akustikaga saalides (sel korral teaduste akadeemia saal Toompeal), esinejad on maailmaklassist ning mõeldakse ka järelkasvule, kes saab oma oskusi demonstreerida eraldi kontserdil. Kogu ürituse hing on Imbi Tarum, kelle tegevust tunnustasid kaasklavessinistid viimasel kontserdil paarikümne imeilusa roosiga.

    Tänavuse festivali kavades valitses ülekaalukalt Johann Sebastian Bachi looming. Põnevaimaks ja ulatuslikumaks ettevõtmiseks kujunes Irina Zahharenkova kontsert haamerklaveril: ta kandis ette Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ terve esimese osa. Enamikul muusikutel on Bachi HTK prelüüdide ja fuugadega oma suhe, mis ei pruugi sugugi olla alati hea. Pigem meenub nendega seoses lapsepõlvetrauma, kui Bachi fuugasid tuli, hambad ristis, mängida motoorse, muutumatu meetrumiga, kõrvus õpetaja nõuanne „Too teema esile!“. Zahharenkova esitust kuulates ei tahtnud oma kõrvu uskuda, et tegemist on samade paladega, oluliseks osutus ka instrumendivalik. Klavessiinil võivad need prelüüdid ja fuugad kõlada kuivalt ja emotsioonitult, klaveril mängides läheb jälle sageli kaduma mingi teravus. Haamerklaver on selles mõttes omapärane pill, et selle ülemised registrid kõlavad üsna sarnaselt klaveriga, aga alumised nagu klavessiin, nii et kokku tuleb huvitav eri kõlavärvide kombinatsioon.

    Zahharenkova ettekanne algas natuke ebalevalt: prelüüdis C-duur oli mitmeid küsitavaid dünaamikavõtteid, mõned noodid kippusid täiesti ära kaduma ja sugugi kõik noodid ei kõlanud päris seal, kus pidid. Aga juba fuugast C-duur alates võttis asi täiesti teise pöörde: iga prelüüd ja fuuga oli äärmiselt isikupäraselt kujundatud, kõigile oli leitud oma karakter ja dünaamiline plaan. Zahharenkova mängis palju tempodega, jõudis kohati lausa rubato’ni, muutumata siiski liiga romantiliseks. Huvitav oli ka pedaalikasutus, mõni osa kõlas tänu summutavale pedaalile kui sordiini all. Kuidagi eriliselt oli rõhutatud mažoorsete palade helgus, kusjuures mitmes prelüüdis oli valitud nii kiire tempo, et osa möödus kui ühe hingetõmbega. Minoorsed prelüüdid ja fuugad olid aga vastupidi sügavad, mõtlikud ja isegi raskemeelsed. Ei saa jätta märkimata, et Zahharenkova esitas tsükli peast.

    „Hästitempereeritud klaviiri“ teisest osast oli neli prelüüdi ja fuugat kavasse võtnud itaalia klavessinist Francesco Cera. Tema ettekanne oli tunduvalt traditsioonilisem: esiteks olid kõlavärvid pillist tulenevalt kahvatumad, teiseks valitses ettekandes hästi kindel rütmika (ei mingit tempo rubato’t) ning ülimalt motoorne esitus muutus üksluiseks. Cera kontserdi põnevama osa moodustasid Girolamo Frescobaldi teosed, mille ettekanne oli hoopis teisest puust: seda ilmestasid peenelt kujundatud polüfooniline faktuur, õhulisus ja filigraansed kaunistused.

    Ene Naela ettekandes kõlas festivali ainus uudisteos, Mirjam Tally „Event Horizon“.

    Nagu eelmisel klavessiinifestivalil, sai ka sel korral kuulata prantsuse tippklavessinisti Pierre Hantaïd. Publiku asjatundlikkusest räägib fakt, et saal oli pilgeni täis ja kavalehed lõppesid ammu enne, kui kõik huvilised olid saabunud. Hantaï mängu iseloomustab tohutu detailirohkus, kogu aeg toimub midagi. Registrite vaheldumine, palju aktsente ja lühikesi pause – kõik see hoiab pinget üleval ega lase tähelepanul hajuda. Tema mäng on tundeküllane ja vahetu: kuigi iga motiiv on läbi mõeldud, jätab esitus spontaanse mulje. Seekordse kava eredamaks elamuseks jäid esimesena kõlanud John Bulli teosed. Kavva oli neid kirja pandud kolm, aga n-ö käigu pealt lisas Hantaï veel mõned tantsud. Huvitav leid oli kavas Gustav Leonhardti klavessiiniseade Bachi viiulipartiitast g-moll BWV 1004. Et aga selles seades läks kaduma nii palju originaalteose peeni nüansse, kuulub minu poolehoid siiski viiuliversioonile.

    Klavessiinifestivalil on saanud tavaks, et ei piirduta klahvpillidega, vaid kaasatakse ka muid instrumente. Tänavu olid külalispillideks kuue- ja seitsmekeelsed viola da gamba’d ning nelja- ja viiekeelsed barokktšellod, millel demonstreeris oma suurepäraseid oskusi Markku Luolajan-Mikkola. Tema Johann Sebastian Bachi, Antoine Forqueray ja Antonio Vivaldi teoste tõlgendus oli neil üsna kapriissetel pillidel viimse detailini läbi mõeldud, tasakaalukas ning tehniliselt laitmatu. Virtuooslik tulevärk kõlas Vivaldi tšello ja basso continuo sonaadi viimases osas gigue allegro, mis läks publiku marulise aplausi järel ka kordamisele. Ometigi säilitas Luolajan-Mikkola ka siin, kui sõrmed liikusid hirmuäratava kiirusega, talle omase rahu ja väljapeetuse.

    Luolajan-Mikkola klavessiinipartner oli Imbi Tarum, kelle esituses kõlanud Jean-Philippe Rameau „Les cyclopes“ ehk „Kükloobid“ pakkus suhteliselt karmikõlalise keelpillimuusika vahele meeldiva hingetõmbepausi. Prantsuse barokiajastu klavessinistidelt pärineb üksjagu toredate pealkirjadega karakterpalu. Pealkirja ja muusika sidet on küll üsna raske leida, aga see polegi oluline. Need on värvikad ja meeldejäävad teosed ning Imbi Tarumi „Kükloopide“ esituses oli head energiat ja jõulisust, aga ka paras annus lõbusust, mis oli ühendatud peente kaunistustega.

    Festivalile pani uhke punkti Kadrioru lossi saalis antud lõppkontsert, kus tegi kaasa ka festivaliansambel. Avaloona kõlanud Johann Sebastian Bachi kontserdis D-duur BWV 1054 soleeris Reinut Tepp, kelle Bachi-esitused alati sütitavad – seniajani on mul kõrvus tema mõne aasta tagune fantastiline soolo „Brandenburgi kontserdist“ nr 5. Seekordne esitus osutus sama muljetavaldavaks. Hea tehnika ja maitsekas kaunistamiskunst on Tepi puhul peaaegu iseenesestmõistetavad, aga varem ei ole ma teda näinud niivõrd kindlakäelise ja innustava ansamblijuhina. Lugu läks hooga käima kohe esimesest noodist ning oli näha, et ka muusikutele pakkus koosmäng tõelist naudingut, kuulajad said aga jälle ühe suurepärase Bachi-ettekande võrra rikkamaks. Hoopis teistsugune interpreedi­natuur on Julia Agejeva Hess – palju vaoshoitum ja ratsionaalsem. Tema esitatud Carl Philipp Emanuel Bachi kontsert d-moll Wq 23 jättis meeldiva mulje, kuid ei saa öelda, et see oleks samamoodi kaasa haaranud kui Tepi mäng.

    Ene Naela ettekandes kõlas festivali ainus uudisteos, Mirjam Tally „Event Horizon“. Kavalehel avab helilooja klavessiinipala tausta: „Minu teoses on sündmuste horisondiks teose muusikaline materjal, kus toimuvad pidevad liikumised ja muutumised. Teose esitaja on justkui vaatleja rollis, jäädes sündmuste horisondil toimuvast mõjutamata. Lihtsalt ja lühidalt selgitatuna on tegemist mingi ruumiosaga, kust ei ole võimalik tagasi pöörduda, sest gravitatsioonijõud on muutunud nii suureks, et sellest eemaldumine on isegi valgusele võimatu. Seetõttu ei olegi võimalik mõjutada sündmuste vaatlejat.“ Kogu teos kõlas, üksikud helgemad hetked välja arvatud, nagu tigedate herilaste sumin (klavessiin on ideaalne pill selle edasiandmiseks!), aga eks herilase­pesa gravitatsioon ongi nii tugev, et selle elanikel on sealt raske lahkuda ja nii nad selle ümber sumisevad. See on siiski väga põnev teos, võinuks olla küll pikkuselt natuke tagasihoidlikum. Paaril korral tundus, et just nüüd on paras hetk lõpetada, aga helilooja on arvanud teisiti ning algul hea ideena kõlanud võtted hakkasid lõpupoole väsitama.

    Lõppkontserdil astus üles ka varajasele muusikale pühendunud soome sopran Tuuli Lindeberg, kes on viimastel aastatel oma erakordsete esitustega Eesti publikut korduvalt rõõmustanud. Sel korral kõlas festivaliansambli saatel kolm aariat Georg Friedrich Händeli ooperitest „Ariodante“ ja „Alcina“. Loodus on Lindebergile andnud imelise hääle, mis on koolitusest ja virtuoossest vokaaltehnikast hoolimata säilitanud loomulikkuse. Eriti tuleb tema juures esile tõsta muusikasse sisse kirjutatud tunnete edasiandmist emotsionaalselt laetult, aga põhjamaiselt, mitte üle­pakutult. Ning kui tavaliselt kiidetakse lauljate imelist piano’t, siis Lindeberg rabab just oma forte’ga, mis ei ole peale­tükkiv ega ülepaisutatud, vaid kerge ja pehmekõlaline.

Sirp