Toeta
Otsi

toidujulgeolek

  • Kolmteist viisi, kuidas vaadata „Armastuse saart“

    MARI ARMEI

    Tõsielusari „Armastuse saar“ („Love Island“, Suurbritannia 2015– ), autorid Brent Baker, Mark Busk-Cowley, Tom Gould ja Joe Scarrat, saatejuht Laura Whitmore, pealelugeja Iain Sterling. ITV2, Kanal 2.

    I

    On juuli keskpaik, mis kuulutab vaikselt lõppu minu armastuse suvele. Pea kaks kuud olen veetnud koos ligi kolme miljoni teisega, vaadates, kuidas ranna­riietes iluideaali vormitud inimesed üksteisega flirdivad, kaklevad ja sõprust loovad. Ma valetaksin, viidates vaid sarja potentsiaalile analüütilise huviobjektina, sest nii nagu on juhtunud paljude teistegagi, on saanud „Armastuse saar“ minu omailma osaks. Sest midagi seal on.

    Seal on elevusest pakatavaid kohtumisi, mängulisi kaadreid, teadmatuse ja teadmise vahelisi pingeväljasid, aga samas ka hüperseksualiseeritud stereotüüpe, ahastamapanevat misogüüniat ning osalejate manipuleerimist vaatajate stimuleerimiseks.

    II

    Õhtupoolik villas. Õhus on särtsu, sest ilmunud on uus saarlane (islander) Jay. Viimased kolm päeva koos Davidega veetnud Ekin-Su tunneb, et midagi on nende suhtest puudu. Nimelt ei teinud Davide talle hommikul kohvi. Ekin-Su jaoks on oluline, et talle hommikuti kohvi tehakse. Andes Jayle märguande, kohtuvad nad terrassil, eemal kaaslastest. Samal ajal Davide otsib Ekin-Su’d. Ta avab külmiku, mille peale Luca ütleb: „Ega teda seal ei ole.“ Paralleelselt näidatakse kaadreid sellest, kuidas Ekin-Su roomab rõdul, et jääda märkamatuks. Sama teeb Jay. Teised osalised arutavad, kuhu nad minna võisid. Ekin-Su ja Jay suudlevad ning roomavad tagasi sinna, kust nad tulid. Veidi aega hiljem, nagu hermeetilistes ruumides ikka, on saladused päevavalgel ning leiab aset dramaatiline esitus Ekin-Su ja Davide vahel, kus Davide hüüab: „Sa oled valetaja! Näitleja! Kao välja!“

    III

    Sari on kaheksandat hooaega väisav kaheksanädalane briti tõsielumäng, milles osalejate eesmärk on mitte olla üksik. Saarlased moodustavad paarid, et seda vältida. Jumala eest, et mitte olla üksi. Üksikutel on oht langeda mängust välja ja naasta tavaellu läbikukkununa, vähe kultiveeritud produktina, mida kajastab eriti nende ebapiisav jälgijate arv Instagramis. Edukail aga ootab uusi laigituttavaid miljoni ringis.

    IV

    Saate selleaastases turunduskampaanias nenditakse, et armastus kuulub neile. Love is ours. Ühtaegu armastus kui igavese ihaluse sümbol, teiselt poolt kui bränd. Armastus, mis on läbi põimunud ühismeedia kuulsuse ja salendava tee reklaampostitustega. Väga paljulubav, arvestades hübridiseerumist.

    Kaheksandat hooaega väisavas brittide „Armastuse saares“ on elevusest pakatavaid kohtumisi ja mängulisi kaadreid, aga ka hüperseksualiseeritud stereotüüpe ja misogüüniat.

    V

    Anna McCarthy on tõsielutelevisiooni žanri nimetanud ka neoliberaalseks kannatuse teatriks,1 milles mängib keskset rolli traumeeritud isik. Peamiselt naissoost saarlaste emotsionaalne allakäik ja psühholoogiline võitlus iseenese kuvandi pärast annab aluse (anti)kangelase teekonnale. Selle õela mängu dünaamika jätkub pärast saadet ühismeedias, kui endised osalejad seisavad silmitsi selle välismaailmaga, mille olemasolust said nad villas olles ainult üksikud vihjed. Paraku on sarjas olnutega seotud ka neli enesetappu. Siluetina valguse vastu.

    Kes on „Armastuse saare“ autor? Kes võtab vastutuse? Kas võtab?

    VI

    Mallorcal asuv villa, saateosalised, televaatajad ja produtsendid moodustavad kontsentreeritud maailma iseäraliku märgisüsteemi, moraali ja keelekasutusega. Saarlased ise räägivad reaalsusest väljaspool villat kui „välismaailmast“, mis on nende hetkekogemusest ja tajuväljast eraldatud. Uued tulijad toovad killukese välisest endaga, kuid õige pea kohanduvad nad hoolikalt konstrueeritud ökosüsteemi kindlate eetilis-kultuuriliste normidega. Kui mõni osaleja on huvitatud kellestki, kes on paaris, siis on sünnis esmalt rääkida tema partneriga ja alles siis oma ihaobjektiga. Nad kulgevad ajatuna näivas sotsiaalses keskkonnas, mida uuritakse tekkinud draama ja aeg-ajalt muutuvate osaliste kaudu. Seesuguseid eksistentsiaalseid hetki määrab telefoni sõnumitoon, mille peale osalised juubeldavad üle villa: „Ma sain sõnumi!“

    VII

    Üks enamlevinud truisme seriaali ajaloos – nagu ka paljudes teistes reality-saadetes – on ontoloogiliselt laetud „on, mis on“ (it is what it is), peamiselt õigustamaks mõnd ohumärki saarlaste minapildis. Mahlakana kõlas see näiteks dialoogis endise paari vahel, kes kumbki tundis end reedetuna, et teine on uue kaaslase on valinud. Indiyah: „Kõik juhtub põhjusega. On, nagu on.“ (Everything happens for a reason. It is what it is.) Dami: „Kuniks ei ole“ (Until it isn’t). On enesepettust, mis kolib kellegi teise pähe. On draama igavese taastulekuna. Rütmi taob korduse kaudu erinevus, mis varieerub vaid temperatuurilt. Selles ajatus maastikus pulbitsev ihakultuur vaatab ometi ette, sest iha avab olevikku vaid tuleviku püüdluses. Aga tulevik on tulemata. Igavik, igav, igavik, igav. Kuniks ei ole.

    VIII

    Teadlikud ja teadmatud mängud. Mäng vajab vabatahtlikkust ja tinglikkust, vabadust ja piire, algust ja lõppu. Formaadina on tegemist mänguga, mille lõpus publiku lemmikpaar võidab. Ühe inimese kätte loositakse ümbrik, mille auhinnaks on 50 000 naela, teise kätte 0-naelane. Saatejuhi sõnul on tegemist suurima prooviga paari suhtes. Kas raha otsustatakse jagada või varastada? Terve sarja vältel pole keegi veel varastanud, sest see oleks absurdne. See ei oleks järje­pidev mänguga, mis on loonud nendest vaatajate lemmikprodukti. Lisaks suurele mängule leiavad aset ka mängu­sisesed mängud, millel ei ole muud eesmärki, kui et aga edasi mängida. Mis muu mõte saab olla näiteks libistamisel end mööda baariletti keeglikuulina õlut täis klaaside poole, et näha, kumb sugupooltest suudab täita ämbri õllega kiiremini?

    IX

    Sündmustiku representatsioon hõlmab endas tühimikke, mida täidavad ootused ja spekulatsioonid. „Armastuse saare“ süžeelisi lünkasid täidavad peale vaatajate peegelduse peamiselt sarja produtsendid, kes loovad narratiivi tasandil loomuliku ja voolava jada, mille ebaühtlusi täidetakse näiteks läbipaistmatute jooginõudega, et montaažis oleks võimalik luua lugu, mille jätkuvust ei reedaks muutuv vedelikutase.

    X

    Ajatuse kogemus muundab ka mälu enam likviidseks ja hetkeliseks, mille kaudu ununeb kergekäeliselt varem erksana valu või rõõmu tekitanud olukord. Tihtipeale ei võta osalistel päevagi, et suur armumine ununeks ja uued sidemed tekiks. Sama kiiresti vahetuvad televaatajate lemmikud ning publiku poolt armastatute ja vihatute puhul ei ole halli ala.

    XI

    Ma olen tabanud end rongiaknast välja vaatamas, mõtlemas Dami ja Indiyah’ suhte üksikasjadele, naeratamas sarjas loodud sõprussuhete ja naljakate situatsioonide üle. Mul on olnud füüsiliselt nii ebamugav, et ei ole suutnud ekraani vaadata. Ma ei saa aru, miks nad nii käituvad. Millegipärast olen solvunud, kui nende otsused ei vasta minu moraalsetele tõekspidamistele. Tunnen uhkust ja kamraadlust, kui keegi mu ootustele vastab või neid ületab.

    XII

    „Armastuse saar“ lubab osalusdemokraatiat. Saates olijate, saate tegijate ja televaatajate vahel toimub tsirkulaarne kommunikatsioon. Vaatajatel on võimalus hääletada oma lemmikute poolt, mis mõjutab otseselt seda, kes saates edasi saavad olla. Saarlased saavad teadlikuks publiku arvamusest, mille mõju kajastub nii nende edaspidises käitumises kui ka järgnevate narratiivide loomises produtsentide poolt. Tsüklilise harmoonia asemel liigub kommunikatsioonimudel aga spiraalina keerisesse. Agentsus oma esialgse taotlusega libiseb kollektiivsete sõrmede vahelt minema. Üksteisest möödarääkimine ja arvamuste põrkumine, nõnda nagu demokraatiataolistes struktuurides ikka.

    XIII

    Kogu „Armastuse saare“ fenomen mõjub hüperobjektina,2 mida iseloomustab hoomamatu suurus võrreldes sellega, kuidas seda on võimalik tajuda. Paradoksidest nõretavana valgustab ja varjutab ta aspekte nii endast kui meist. On keeruline mõtestada seda täielikkuses, kuna ta avaldub vaid faasides, ositi. On nagu on, vist.

    1 Anna McCarthy, Reality Television: a Neoliberal Theatre of Suffering. Social Text 2007, vol 25, nr 4 (93).

    2 Timothy Morton, Hyperobjects. University of Minnesota Press, 2013.

  • Aken minevikku, mis võimaldab näha tulevikku ehk Loodusteaduslike kogude roll ühiskonnas

    LENNART LENNUK

    Arusaamine ümbritsevast maailmast sõltub loodusteaduslikest kogudest, nende uurimisest ja täiendamisest. Nendes kogudes hoitakse füüsilist tõendmaterjali Maa ajaloo, protsesside ning siin elavate ja elanud eluvormide kohta.1 Kogu maailma looduskogudes hoitavate eksemplaride arv ulatub miljarditesse (eri allikate põhjal kolm kuni viis miljardit), millest iga eksemplar on kordumatu tõend kindlas ajas ja kohas elutsenud liigi või sündmuse kohta. Nii võib mõni eksemplar olla ainus füüsiline tõend kunagi olemas olnud koosluse kohta, mis on näiteks metsamajandamise või muu loodusressursi kasutamise käigus kadunud.2 Uurides kogude alusel eri ajastuid, saame aimu looduse määrava tähtsusega protsessidest. Võib öelda, et kogud on nagu aken minevikku, mis võimaldab vaadata tulevikku.

    Loodusteaduslikes kogudes on jäädvustatud keskkonna seis, mis aitab paremini aru saada, millal ja kuidas mõjutavad siinset elu mitmesugused välistegurid, ning neid muutusi ja muutuste põhjusi paremini mõistes osatakse tulevikus targemini talitada.1 Peale DNA ja liigi morfoloogia on eksemplaride peal või sees säilinud keskkonnamürgid, viirused, parasiidid ja palju muud infot, millest osa ei osata veel analüüsida või märgatagi.3

    Tähtis osa on ka taksonoomial ja uute liikide kirjeldamisel. Umbkaudu 25 protsenti liike avastatakse alles 50 aastat pärast nende säilitamist kogudes.2 Suur osa uusi liike, mida kogudes kirjeldatakse, lisatakse kohe ohustatud kategooriasse, ning paljusid liike, mis kunagi on määratud uurimisvahendite ja teadmiste puudumise tõttu teiseks liigiks, määratakse ümber või lüüakse lahku.1 Iga liigi lisandumine on kui lause lisamine suurde romaani, mida nimetatakse planeet Maa ökosüsteemiks ja mille toimimise mõistmisele astutakse nii aina lähemale.

    Kliimamuutused, elurikkus ja tervishoid

    Looduskogud leiavad laialdast kasutust eri valdkondades, nii pandeemiate uurimisel kui ka kunstis. Ideede ja uute uurimisvahendite arenedes saadakse kogudest aina põnevamat infot. Klassikaliste meetodite kõrvale on arendatud palju uut ja järjest rohkem kasvab ka humanitaarteadlaste huvi looduskogude vastu.

    Eesti Loodusmuuseumi kalatopiste kogu eksemplarid koos andmeid kandvate etikettidega.

    Keskkonnale mürgised ained jätavad endast pikaaegse jälje. Nii annabki näiteks kuivatatud taimede, loomakarvade või sulgede analüüsimine ettekujutuse sellest, kus ja millal on erisugused mürgid levinud.2 Näiteks õnnestus Taani keemikul Søren Jensenil 1960. aastatel jõuda jälile polüklooritud bifenüülide (PCB) laialdasele levikule ja mõjule Läänemere piirkonnas, sest muuseumisse kogutud merikotka topistelt võetud proovid tõestasid selle aine levikut juba 1940. aastatel. Selle uurimuse tulemusena hakati 1970. aastatel PCB kasutamist piirama, päästeti paljude kotkaste ja hüljeste elu ning hoiti ära suurem katastroof.4

    Kliimamuutuste uurimisel on olulised vanemad andmed ajast, mil täpsemaid mõõtmisi ei tehtud. Seega tuleb leida meetodeid mineviku uurimiseks. Ühe moodusena on kasutatud kogutud taimi. Herbaarlehtede skaneeringutelt saab tehisintellekti abil lugeda, kas ja millal taim on õitsenud. Kogunenud andmestik annab teadlastele pikad ja tagasiulatuvad aegread eri liikide õitsemisaegadest. Edasi saab seda andmestikku siduda näiteks tolmeldajate andmetega. Sealt saab ka infot, mismoodi see võib meile tähtsate taimede viljumist edaspidi muuta.5

    Sellest, kuidas loodusteaduslikke kogusid kasutades haiguste levikut ohjeldada, on 2016. aastal hea ülevaate teinud DiEuliis, Johnson, Morse ja Schindel.6 Kogude põhjal saab infot patogeenide arenemise ja pandeemiate tekkeprotsesside kohta. Näiteks on muuseumides talletatud 120 aasta vanustelt koaalanahkadelt leitud retroviiruse jääke, mis on aidanud teadlastel aru saada viiruste evolutsioonist ning seejärel viinud arusaamadeni, kuidas pandeemiaid paremini käsitleda.7

    Ka mängivad looduskogud tähtsat rolli toiduvarude ohutuses. Näiteks on võimalik avastada toiduvarusid ja toidutaimede kvaliteeti kahjustavaid tegureid. DNA-uuringud herbariseeritud kartulitaimede põhjal on aidanud aru saada taimeparasiitidest ja planeerida nende ohjeldamist. Nii jõuti jälile Iirimaal XIX sajandil kartulisaagi hävimisega tekkinud näljahäda põhjusele, kus Phytophthora infestans tekitas kartuli-lehemädanikku.8

    Elurikkuse hoidmiseks saab looduskogudest vajalikku infot pikaajaliste muutuste kohta. Näiteks on linnutopiste uurimine stabiilsete isotoopide meetodil aidanud kirjeldada putuktoidulise linnustiku muutusi 133 aasta jooksul.9 Linnupesadest on võimalik geneetilise info põhjal kirjeldada taime-, vetika- ja protistide liike, mis annavad hea ülevaate kindla piirkonna elurikkusest kindlal ajal ning aitavad vastata ökoloogia-alastele küsimustele.10 Elurikkusele on suur mõju võõrliikidel, kelle kohta saab kogudes esinevatest eksemplaridest infot, kuidas need võõrliigid on siia jõudnud ja kuidas selle aja jooksul kohalikku ökosüsteemi mõjutanud. Peale meid ümbritseva ja toetava keskkonna mõjutamise võivad võõrliigid märkimisväärselt kahjustada põllumajandussaadusi ja ka inimese tervist.

    Nende näidete põhjal võib tõdeda, et loodusteaduslikud kogud on tähtsad nii kliimamuutuse või elurikkuse kadumise uurimisel kui ka tervishoius. Samal ajal võidab kogude põhjal koostatud näituste ja loodusõppeprogrammide kaudu haridus. Nii on loodusteaduslikud kogud järjest täienevate teadmiste, looduskaitse ja laiemalt säästvama eluviisi teenistuses.

    Uued meetodid

    Looduse kogumise ja säilitamise üks olulisi mõtteid on see, et tulevikus tekib aina juurde uusi meetodeid, tehnoloogiaid ja teadmisi, mis annavad uusi võimalusi loodust uurida. Kuid uue meetodi saabudes on looduses juba muutused toimunud ja üks paremaid viise andmeridade kõrval on vaadata kogudesse.

    Kompuutertomograafia on aidanud analüüsida märgprepareeritud loomade anatoomiat, morfoloogiat, närvisüsteemi ja palju muud ilma eksemplari ennast vigastamata.

    Kaks peamist suunda, mis viivad tänapäeval kogude arengut edasi, on DNA analüüsimise võimekuse paranemine ja digitaalsete kujutiste loomise meetodite arenemine. Tänapäevased meetodid on hakanud kujundama ka loodusliku materjali hoiustamise viise. Näiteks säilitatakse molekulaaruuringute tarvis taimi silikageelis või kogutakse nn voucher’eid, s.o väiksemaid tõendmaterjale nagu sulg, karvad või veri.3 Samuti kogutakse loodusest mulla-, tolmu- ja veeproove, millest on võimalik analüüsida sealse elurikkuse DNAd (keskkonnaDNA ehk eDNA).

    Samal ajal tuleb aga meeles pidada, et pelgalt organismi DNA või karvatuusti säilitamine ei anna neid võimalusi, mida pakub terve organismi säilitamine. Tervelt organismilt või ka selle osalt on võimalik lisaks DNA-le saada näiteks pestitsiidide ja muude kemikaalide jääke, isotoope, viirusi või ka parasiite. Praegu ei kujutata veel ettegi, mida kõike saab kogunenud materjalist välja pigistada veel tulevikus arendatavate meetoditega.

    Digiteerimine on muutnud kogud palju kättesaadavamaks ja nende uurimise jätkusuutlikumaks. Näiteks on kompuutertomograafia aidanud analüüsida märgprepareeritud loomade anatoomiat, morfoloogiat, närvisüsteemi ja palju muud ilma eksemplari ennast vigastamata.11 Igasuguse digitaalse info lisamine eksemplarile kasvatab selle väärtust. Nii aitab nn laiendatud eksemplari (extended specimen) kontseptsioon siduda eksemplariga peale digikujutise ja metainfo veel ka audiovisuaalsed salvestised, digiteeritud välitöömärkmed, kompuutertomograafia skaneeringu ja muu eksemplari puudutava.3

    Kogude potentsiaal looduskaitses

    Kogudel on suur potentsiaal aidata looduskaitseorganitel otsuseid teha ja leida probleemi põhjuseid. Selleks on vaja luua regulatsioon, mis annab juhtnööre, kuidas saaks surnuna leitud kaitsealused, aga ka kaitse alt väljas olevaid liike maksimaalselt kasutada looduskaitse hüvanguks. Näiteks on Soomes ja Rootsis hästi arenenud surnuna leitud organismide biomonitoorimine. Teine teema on koostöö elusloomadega tegelevate rehabilitatsiooniasutustega, kes võiksid koguda hoolealustelt enne loodusse laskmist proove (eespool mainitud voucher’i meetodil), mida säilitada.

    Teema on tähtis ka praeguse pandeemia olukorras, sest rahvusvaheliselt on kajastust leidnud asjaolu, et kui loodusmuuseumidel oleks parem võimekus proove säilitada, siis oleks palju lihtsam jälile jõuda ka haigustekitajatele. Võimalik, et hästi toimiva süsteemi puhul ei oleks COVID-19 tulnud nii suure üllatusena. Hästi toimiv süsteem aitab suuri kulutusi vähendada ja inimeste tervist hoida.6

    Liigipõhiselt süsteemilt indiviidipõhisele

    Liik kui üksus on tänapäeval üsna selgelt välja kujunenud mõiste ja kommunikatsioonis hästi kasutatav. Siiski on iga liik omaette teaduslik hüpotees, mis võib ajas muutuda: üks liik võib jaguneda mitmeks või mitu liiki võidakse arvata kokku üheks. Nii võib konkreetne looduses elav liik osutuda aja jooksul teiseks olemasolevaks liigiks või saada uue liiginime. Pealegi on enamik looduses olevaid liike nimetamata ja seetõttu ei saa neid kommunikatsioonis kasutada.12

    Muuseumikogudes hoiustatud eksemplaridest on enamik seotud kindla liigiga ja nii on need andmed kantud ka infosüsteemi, kus on võimalik vajaduse korral liik ümber nimetada ning jäädvustada ka eelneva määrangu info. Kuid looduskaitse on seotud liigi nimega, mitte indiviididega. Seega, kui looduskaitse põhineb liikidel ja liigi nime muudetakse, tekib segadus. Lahenduseks on looduskaitse indiviidi tasandil, nii et indiviide kirjeldatakse molekulaarsete meetoditega, kasutades unikaalset koodi. See võimaldab kaitsta ja kommunikeerida liike, kes on veel nimetamata. Näiteks kui looduskaitses on kirjeldatud konkreetne liik, kuid selgub, et kaitstavad indiviidid kuuluvad teise liiki, siis looduskaitse enam ei päde ja vajab seadusemuudatust, samal ajal indiviidipõhise süsteemi puhul seda probleemi ei teki, kuna kaitstavad indiviidid ei ole seotud otseselt liigiga, vaid DNA järjestuse või unikaalse koodiga. Samuti on indiviidipõhises süsteemis võimalik seni veel kirjeldamata liik siduda mitmesuguste analüüside ja elupaikadega ning kui liik lõpuks kirjeldatakse, siis saab ka liigile tagasiulatuvalt nime anda.12

    Indiviidipõhine süsteem osutub eriti vajalikuks rühmade puhul, kus leidub palju kirjeldamata liike. Näiteks varutakse keskkonnast mulla-, tolmu- ja veeproove, samuti leidub näiteks herbariseeritud taime või nõelastatud putuka sees ja peal kümneid kuni sadu eri liike mikroorganisme ja viirusi. Nii moodustavadki elurikkuse infosüsteemi vundamendi loodusteaduslikes kogudes hoiustatud eksemplarid ja proovid, mis annavad füüsilist tõendmaterjali.12

    Looduskogude majanduslik mõttekus

    Tavaliselt suunatakse kogude majanduslikust mõttekusest rääkides tähelepanu kogudele kuluva raha peale. Kui aga teemat lähemalt vaadata, siis saab üsna ruttu selgeks, et kogumine ja hoidmine on küllaltki odav, kui arvestada rahasse need teadmised, mida ilma kogudeta poleks ega saaks rakendada. Loodusteaduslikud kogud oma tsentraliseeritud asukohaga ning info ja eksemplaride hoiustamisega hoiavad USA näitel aastas kokku sadu miljoneid dollareid teiste institutsioonide ja ka maksumaksja raha.13

    Loodusteaduslike kogude väärtus ja roll looduskaitses ja ühiskonnas kasvab ajas uute infosüsteemide ja meetodite arendamisega ja kogude uurimisega, kuid jätkusuutliku arengu tagamiseks on vaja loodusteaduslikke kogusid rahastada, et need oleksid ligipääsetavad, et saaks osutada vajalikku teenust ning kogud oleksid hästi korraldatud ja hoitud.3,6

    Artikkel ilmus esmasel kujul 2022. aastal korraldatud teoreetilise bioloogia kevadkooli väljaandes Schola Biotheoretica XLVIII.

    Lennart Lennuk on Eesti Loodusmuuseumi kogude osakonna juhataja ja Eesti Looduseuurijate Seltsi asepresident.

    1 Christopher Kemp, The endangered dead. – Nature 2015, nr 518(7539), lk 293.

    2 Robert Huxley, Christiane Quaisser, Carol R. Butler, René W. R. J. Dekker, Managing Natural Science Collections: A Guide to Strategy, Planning and Resourcing. Routledge 2020.

    3 Sara E. Miller, Lisa N. Barrow, Sean M. Ehlman, Jessica A. Goodheart, Stephen E. Greiman, Holly L. Lutz, Tracy M. Misiewicz, Stephanie M. Smith, Milton Tan, Christopher J. Thawley, Joseph A. Cook, Jessica E. Light, Building Natural History Collections for the Twenty-First Century and Beyond. – BioScience 2020, nr 70(8), lk 674–687.

    4 Lars Rydén, Pavol Elias sen., Understanding, Protecting and Managing the Environment in the Baltic Sea Region. – Environmental Science. Toim Lars Rydén, Pawel Migula, Magnus Andersson. Baltic University Press 2003, lk 402.

    5 Karen M. Robbirt, Anthony J. Davy, Michael J. Hutchings, David L. Roberts, Validation of biological collections as a source of phenological data for use in climate change studies: a case study with the orchid Ophrys sphegodes. – Journal of Ecology 2011, nr 99(1), lk 235–241;

    Karen M. Robbirt, David L. Roberts, Michael J. Hutchings, Anthony J. Davy, Potential Disruption of Pollination in a Sexually Deceptive Orchid by Climatic Change. – Current Biology 2014, nr 24(23), lk 2845–2849.

    6 Diane DiEuliis, Kirk R. Johnson, Stephen S. Morse, David E. Schindel, Opinion: Specimen collections should have a much bigger role in infectious disease research and response. – Proceedings of the National Academy of Sciences 2016, nr 113(1), lk 4–7.

    7 María C. Ávila-Arcos, Simon Y. W. Ho, Yasuko Ishida, Nikolas Nikolaidis, Kyriakos Tsangaras, Karin Hönig, Rebeca Medina, Morten Rasmussen, Sarah L. Fordyce, Sébastien Calvignac-Spencer, Eske Willerslev, M. Thomas P. Gilbert, Kristofer M. Helgen, Alfred L. Roca, Alex D. Greenwood, One hundred twenty years of koala retrovirus evolution determined from museum skins. – Molecular biology and evolution 2012, nr 30(2), lk 299–304.

    8 Kentaro Yoshida, Verena J. Schuenemann, Liliana M. Cano, Marina Pais, Bagdevi Mishra, Rahul Sharma, Chirsta Lanz, Frank N. Martin, Sophien Kamoun, Johannes Krause, Marco Thines, Detlef Weigel, Hernán A. Burbano, The rise and fall of the Phytophthora infestans lineage that triggered the Irish potato famine. – eLife 2013, nr 2, e00731.

    9 Philina A. English, David J. Green, Joseph J. Nocera, Stable Isotopes from Museum Specimens May Provide Evidence of Long-Term Change in the Trophic Ecology of a Migratory Aerial Insectivore. – Frontiers in Ecology and Evolution 2018, nr 6, lk 14.

    10 Alex Rinkert, Tracy M. Misiewicz, Benjamin E. Carter, Aleezah Salmaan, Justen B. Whittall, Bird nests as botanical time capsules: DNA barcoding identifies the contents of contemporary and historical nests. – PloS one 2021, nr 16(10), e0257624.

    11 Patina K. Mendez, Sangyeon Lee, Chris E. Venter, Imaging natural history museum collections from the bottom up: 3D print technology facilitates imaging of fluid-stored arthropods with flatbed scanners. – ZooKeys 2018, nr 795, lk 49.

    12 Urmas Kõljalg, Henrik R. Nilsson, Dmitry Schigel, Leho Tedersoo, Karl-Henrik Larsson, Tom W. May, Andy F. S. Taylor, Thomas Stjernegaard Jeppesen, Tobias Guldberg Frøslev, Björn D. Lindahl, Kadri Põldmaa, Irja Saar, Ave Suija, Anton Savchenko, Iryna Yatsiuk, Kristjan Adojaan, Filipp Ivanov, Timo Piirmann, Raivo Pöhönen, Allan Zirk, Kessy Abarenkov, The Taxon Hypothesis Paradigm – On the Unambiguous Detection and Communication of Taxa. – Microorganisms 2020, nr 8(12), lk 1910.

    13 Andrew V. Suarez, Neil D. Tsutsui, The Value of Museum Collections for Research and Society. – BioScience 2004, nr 54(1), lk 66–74.

  • Suitsu nurk XVI – Genka & DEW8 „Majaka“

    JOOSEP SUSI, SAARA LIIS JÕERAND

    Me peame rääkima kinnisvaraturust! Päris pöörane, mis toimub. Tallinna korterihinnad on hüpanud lakke, suure raha eest soetatakse väikeseid kastikesi, mille sees saab elada. Kui ennemuiste soetati suure raha eest väikeseid kastikesi sellistesse piirkondadesse nagu Kesklinn, Kadriorg ja Kalamaja, siis nüüd on nõutud ka linnaosad, mida varem üritati iga hinna eest vältida. Eemalt vaadates võib ju tunduda, et „seal“ elatakse jätkuvalt ühiskorterites, püha kolmainsuse moodustavad tusk, töötus ja armetus, mehed ei tee muud kui kaanivad palgapäeval viina, allaandmise märgiks lehvivad hruštšovkade mureneva krohvi ja kuritegevuse läppunud lehas täislastud voodilinad. Iseäranis on hinda tõusnud piirialad, kus minevik põkkub „meie“ maailma väärtusruumiga, mida põlistavad progress, progress, progress, mereäärsed kõikvõimalikkuse tuuleiilid, ontlike väikekodanlaste võitlused Linnateatri pääsmete ja aja eest psühholoogi vastuvõtule.

    Võtkem näiteks Majaka tänav Lasnamäe ja Kesklinna piiril. „Kalamaja 2.0!“ hüütakse siin, nagu Koplis ja Pelgulinnaski. Eest ära, siit tuleb gentrifikatsioon ning kõigest inetust saab piiritsoonis cool ja hip või suisa camp ja retro. Majaka pole enam pelgalt „meie pealinna / idapoolne elurajoon“, kus ei elagi eestlased ja kus on „hallid majad / viiekordsed ja yheksakordsed / mõned veel kõrgemad / on ka supermarketeid / ja palju koerasitta“, nagu on kirjutanud fs kultusteoses „2004“. See pole enam ka Sveta Grigorjeva hall paradiis, „mida keegi teine paradiisiks ei pea“. Huh, kas pole Lasnamäe vahest kõige poetiseeritum paik nüüdisluules?

    1         Majaka ei maga, siin ikka miskit leidub

    2          Poni JBL-ist blästib korea K-pop

    3          Narkoreid on. Tööle läheb Marko Reikop

    4          Sööma ritsikaid, pähe sonksi teinud

    5          Who’s this? Siin Pallasti ristis

    6          Esmaspäevaõhtune tants Kishmishis

    7          See on see aserite lihhi bizniz

    8          A diskol siin printsesse rohkem kui Disneys

    9          Viskab väikse lõimumisflirdi

    10        Olga süütab endal peenikese Chesterfieldi

    11        Filter huulil, kust paranend on ohatis

    12        keelt laksutades kaob sealt ka räim tomatis

    13        Ta mehel lõppes metadoonikuur

    14        See ongi see kohalik glamuur

    15        Paraadna uksel kükkis slaavi amour

    16        Pardon my French – Majaka toujours!

    17        Purgist otse Fizzi

    18        Kord ta loodab juua kuskil südalinna terrassil seda Aperol Spritzi

    19        Ta nägu kipras, nagu oleks võtnud pitsi

    20        See vagun viib sind lennujaama, mitte Auschwitzi

    21

    22        On nagu kesklinn ja ei ole ka

    23        On nagu Tallinn ja ei ole ka

    24        On nagu Eesti ja ei ole ka

    25        On ikka, sa pole aint analüüsind hoolega

    26

    27        Eesti Inglewood, lennujaam, Majaka, Kalamaja 2.0 …1

    Luuletuse „Majaka“ põhikonflikt seisnebki kahe vastandliku tegelikkuse põrkumises. Lihtsakoeline refrään (read 22–25) teeb konflikti puust ja punaseks: Majaka tänaval ristuvad Kesklinn ja Lasnamäe, eesti ja vene, glamuur ja metadoonikuur, minevik ja olevik. Kultuur ja kultuuritus. Liminaalsus juhatatakse sisse pealkirjaga, mille metafoorsus hakkab aimuma juba esimeses värsis: majakas teavitab merelt tulijaid maa lähedusest, tema funktsioon on muu hulgas hoiatada ja hoida ära õnnetusi. Kui majakat näed, ole pai, võta hoog maha! Eriti tähtis on teavitamine öösel, kui on pime, sest pimeduses võib juhtuda igasuguseid õnnetusi. Võid elupurjekaga karile sõita ja no otsi siis kedagi, kes välja aitab. Majakas ei maga, ta peab olema alati valvel. Niisamuti peab Majaka tänav hoiatama külastajat, kutsuma ettevaatlikkusele. Ta huikab: „Peatuge, Lasnamäe!“

    Jalutame nüüd Genkaga mööda Majaka tänavat. Meie teejuht, suunanäitaja on keegi, kes pole päris kohalik, aga on selle paigaga siiski mingil määral tuttav, ta teab, et „siin ikka miskit leidub“. Selline vahepealne positsioon võimaldab end eestlasena identifitseerival lausujal suhtuda Majaka tänava eluolusse heatahtlikult, aga tuntava üleolekuga. Pea kogu tekst opereerib lihtsasti mõistetavate stereotüüpidega, näiteks kolmanda rea „narkoreid“ pole midagi muud kui puhas Lasnamäe-stereotüüp. Luuletuses vastanduvad kaks maailma: ülev ja madal, hea ja halb. Piiril, Majaka tänaval, nad kohtuvad ja siin võiks aset leida lõimumine, integratsioon („lõimumisflirt“). Kus siis mujal, kui mitte kallihinnaliste korterite vahel, kiviviske kaugusel kõrghoonetest, idufirmadest, väravast läände (lennujaam) ja pankrotis T1 kaubamajast.

    Räppluulele on rohke stereotüüpide kasutamine omane: tegu on muusikaga, mis jõustub alles esituse kaudu. Kujundidki peavad olema kohe haaratavad, arvestama kuulajaskonna tekstikasutustava ja kogemusega. Ühisele teadmisele toetumine on ülioluline räppliteraadi käsitööoskus. Värsid nagu „perepea Brian, fat dunk nagu Zion“ („Suur Televiisor“) ja „üritab Excelis Kaiele smsi saata nagu Kelly Rowland“ („Kariibi epiloog“) mõjuvad jagatud kultuurikontekstis optimaalselt infotihedalt – iga viide ja pärisnimi lisab tekstile uue tähendusvälja.

    DEW8 ja Genka oma loo „Gringos en el Aeropuerto“ videos. Nii see lugu kui ka „Majaka“ on ilmunud 2021. aastal nende ühisalbumil „Oleg“, mille eest autorid pälvisid 2022. aastal Eesti muusikaauhindade jagamisel aasta hiphop-räpp-r’n’b-artisti auhinna.

    Nagu väärt räpile kohane, kubiseb ka Genka & DEW8 album „Oleg“ (2021) pärisnimedest, -kohtadest ja -sündmustest, millega fikseeritakse ühe subkultuuri perspektiivist terve ühiskondlik-sotsiaalne olevik. Siin kohtuvad Alu­salu ja Palusalu, Einstein ja Weinstein, Boney M ja Villu Tamme, Väike Pede ja ERSO, Jesper Parve ja Turovski, Kadrioru roosiaed ja Sonda kõrts, Kanter ja Märtin ja Tänak, Olerex ja Märjamaa kirik, Ken Saan ja Borat, Banksy ja Pärnametsa David, Charles Barkley ja Mikk Pärnits, Tiktok ja Toobal, Conor McGregor, Reket ja Adele jne. Rohked osutused tekstivälisele maailmale ei ole üldjuhul mõeldud ajaproovile vastu pidama, pigem vastuoksa. Erinevalt traditsioonilisest lüürikast ei ole räpp ajaülene, vaid rangelt olevikuga seotud ja sestap efemeerne: sõna öeldakse sekka kõiksugustes sotsiaal-poliitilistes küsimustes. Ühtsustunde tekkimiseks piisab, kui vastuvõtja referendid ära tunneb.

    Luuletuses „Majaka“ loovad ühistunde auditooriumiga näiteks JBLi kõlarist üürgav korea pop, peenike Chesterfieldi sigaret ja magus Fizzi siider, mida juuakse otse purgist ja mida näiteks punase veiniga varustatud kirjandusõhtutel teps mitte ei kohta. Rääkimata teistest žanrikonventsioonidest nagu släng („blästib“, „sonks“), eri keelte vaheldumine ja lühendvormid („a“, „paranend“).2 Ning muidugi pole ka Kishmish mitte mingi õige restoran, vaid „lihhi bizniz“. Kes teab, see teab.

    Aga kes siis teab? Missuguses inforuumis tuleks elada, et vastu võtta Genka loomingu viiterägastikku? Tarvis on tunda pisut popkultuuri, jälgida seltskonnaajakirjandust ja Twitterit, vaadata teleseriaale ja sporti (eriti korvpalli). Kõrgkultuurile osutusi kohtab harva, ajalooteadmised pole samuti eriti olulised. Näiteks loos „Piinlik“, kus lausuja pakub raskemuusikafestivalilt tulnud tütarlapsele küüti: „Istus sisse, nägin, et rinna peal on tehtud haakrist / A veits tagurpidi, noh arvasin, et praak vist / A kahtlustasin ikka, et piff on Wehr­machtist!“ Siin pole oluline, mida Wehr­macht endast tegelikult kujutas, piisab, et ta riimub teiste ridadega ja viitab kuidagi natsi-Saksamaale. Pealegi, lõppeks selgub, et neiu polnudki Wehrmachtist, vaid oli hoopis budist.

    Nii ütleb ka Tiit Hennoste, et eesti räpptekstide värsid ja kujundiloome on enamasti „koolitundidest korjatud kirjanduslikud klišeed“ ja küsib eesti räpi keele eripära kohta: „Räpi keel on släng, see on meie aja tänavakeelest tehtud luule. Seda valitseb ropendamine. Selles on slängile tüüpiliselt võõrkeelsed sõnad segamini eestikeelsetega kuni netiterminitest kubiseva makaroonilise keeleni välja. Aga see ei ole uus keel. See on suures osas üsna andetu ropendamine, milles raisk ja fuck elavad oma kurba kulunud elu.“3

    Kui kõrvale jätta ropendamine, mis vaevalt on räpi valitsev jõud, tuleb Hennostega nõustuda. Selles teadmises heidame enne Majaka uulitsale naasmist pilgu piiri taha. Näiteks angloameerika räppluulet iseloomustab vähemasti nullindate algusest peale harukordne keerukus. Toome ühe näite Eminemi kultusluuletusest „Lose Yourself“, esimesest Oscariga pärjatud räpploost. Lisaks sellele, et Eminemi ballaad jutustab ligipääsetavat lugu, ilmneb pidevalt teisenev, voolav ja üllatav riimikasutus, kus samaaegselt on mängus palju eri riime, kusjuures mõni sõna võib olla osa mitmest kokkukõla variatsioonist (nagu Genka makarooniline rida „Pardon my French – Majaka toujours!“):

    His palms are sweaty, knees weak, arms are heavy

    There’s vomit on his sweater already, mom’s spaghetti

    He’s nervous, but on the surface he looks calm and ready

    To drop bombs, but he keeps on forgetting

    Siin tulevad esile räppluule riimikasutuse erijooned. Kui enamasti on riimi põhifunktsioonid mälutehniline, esteetiline ja kompositsiooniline (iga riim kehtestab ootushorisondi ja hindab eelmise ümber), siis räpis tõuseb iseäranis esile semantiline funktsioon: kokkukõlavate sõnade vahel tekib tähenduslik suhe, mis võib eri objekte/nähtusi samastada (ohatis ja räim tomatis) või vastandada (metadoonikuur ja glamuur). Riim peab olema ainukordne, riimima pannakse vabalt valitud positsioonis sõnu, täiesti ootamatute kõlamustritega. Riim on räppari personaalne ehe, täiteriim aga midagi kuritegelikku, sest kõlasarnasused peaksid kuulajat raputama. Selles imperatiivis aitavad ka tekstilise rütmi ja muusikalise biidi vahelised nihked, häired, tõrked, mis teevad räppluule veelgi keerukamaks.

    Ka eesti räppluule riimid on leidlikud ning avavad üllatavate kõrvutuste kaudu sõnade uusi tahke ja tähendusvarjundeid. Näiteks riimib Nublu Soundcloudi-aegses loos „Kassipulma äftekas“: „Vaataks suga filmi / A sul on Starman / A sul on Starman / Ära aja naerma“ ja just sõna „naerma“ laisk Starmani-laadne hääldus annab riimile väe. Näiteid leiab hulganisti ka Genkalt, näiteks „Istun, igatsen ja mõtlen, miks kõik nii läks / Meil oli ju koos nii tore ja nii relax“ („Penny“), või grammi võrra vängem „Rollib ikka Aviato, Lege oma on mercado / Elu nagu muinasjutt: elasid kord eit ja taat’o!“ („Tahan olla nagu Genka“). Sageli paiknevadki pärisnimed lõppriimi positsioonil, mis tekitab üllatusefekti, näiteks: „Ei, ta kannab Guessi ja tripperit, / söödan selle sõbrale, sest iga Jordan toidab Pippenit“. Või siis juhtum, kus Irja Lutsari riimipaarilise tulekut lükatakse jupp aega loeteluga edasi: „Püha jumal, ära võta peale, mees sa oled niigi segi / Sa jõid Absolute Currantit ja peale sitta spiidi tegid / Sa ei saa mulle diagnoosi panna, Sa pole mingi Irja Lutsar / Karjus Tarmo, ajas alla kaks kitse, metsvindi ja siili, siis auto puusse ja mahakandmisele / Lowkey surmakutsar“.

    Kuhu oleme jõudnud? Räpp on lihtne: kasutab kulunud kujundeid ja nurgelisi vastandusi. Räpp on keeruline: tungib keele intiimsetesse sfääridesse ja vajutab niimoodi ühiskonna valupunktidele. Selle kahetisuse võtab hästi kokku Hasso Krull ajakirja Looming veergudel ilmuva mõttevahetuse raames, kirjeldades räppi kui žanriliselt selgete piirjoontega väljendusviisi, kus „tuleb täita kindlad vorminõuded, puudutada kindlaid teemasid, siduda tekst kindla esitusviisiga. Tähtis on teksti rituaalne kontekst, millest välja kukkudes ta kaotab poole oma särast. Paberile trükitud räpp mõjub enamasti abituna, ta küünitab pidevalt millegi poole, mille täitumiseni ta ei jõua, ja mõjub tihti vormilise žongleerimisena, millel ei paista olevat piisavat põhjendust.“ Krull aga jätkab: „Ometi on räpp keeleliselt külluslik ja leidlik, sinna mahub justkui piiramatult erisuguste keelekihtide juppe, sõnade fonoloogiline volüüm muutub rütmiliselt tajutavaks, riimikäsitus on ülimalt innovatiivne. Tegelikult pole riimiloomes samaväärset murrangut olnudki, pärast Noor-Eesti tulekut enam kui sada aastat tagasi.“4

    Vaadakem nüüd, kuidas avaldub eelkirjeldatud kahetisus Majaka ja Pallasti ristis, kuhu Lasnamäe tšikid on tulnud esmaspäevaõhtut veetma. Lausuja ei loetle siin objekte, mida näiteks trammiaknast näha võib, vaid esitab koondpildi, mida hoiab koos sünonüüm- ja antonüümriimide pillekraar. Kadakajänki ingliskeelne hüüatus („Who’s this“) riimub mänguliselt asukoha heakõlalise täpsustusega „Pallasti ristis“ ja „Kishmishis“. Ka narkoreidi ja K-pop’i ei ühenda mitte niivõrd sisulised omadused, vaid kõlasarnasus, mis muutub järk-järgult tähenduslikuks. Või siis, mispärast astub mängu täiesti irdne Marko Reikop? Olgu pealegi, Reikop elavat tõesti sealkandis (lugeda Kroonikat!), aga tema peamine isikuomadus seisneb antud juhul asjaolus, et ta nimi sarnaneb fraasiga „narkoreid on“ ja mitteeurolaululiku muusika- ning elustiiliga K-pop [loe: keipop]. Ta võimaldab muu hulgas viidata kuulajaskonna teadlikkusele Reikopi peenhäälestatud soengust ja kombest „Ringvaates“ pidevalt kummaliste olenditega keha kinnitada. Iroonia tõmmatakse täiskäigul käima.

    Mis saab sel suvalisel esmaspäevaõhtul edasi? Kas Majaka tänava lõimumispotentsiaal realiseerub või mitte? Kas minevik ja olevik, eesti ja vene, kultuur ja kultuuritus saavad kokku? Lootust igatahes on. Narkoreidi kõrvale asetub Kishmish kõrgest soost daamidega, kellele lausujagi sulnilt silma viskab. Printsesside paradigmas on „lõimumis­flirdi“, „peenikese Chesterfieldi“ ja neist kõla kaudu võrsuva „filtri“ tähendusväli kui mitte just aristokraatlik, siis vähemalt võrdlemisi glamuurne. Glamuurne nagu juhuslikud prantsuskeelsed sõnad, südalinna terrassid ja Aperol Spritz.

    Või siiski mitte: ühe daami huulel on aimata ohatist ja printsess muutub hetkega irooniliseks. Ning kui juba ohatis, siis ei saa enam kuidagi tulemast takistada ka räime tomatis ja kogu sellega kaasnevat nõukapaketti. Siin ei sööda veel ritsikaid, vaid alles konserve, mitte tuleviku-, vaid minevikutoitu. Lõimumisflirdist asja ei saa: tuleb välja, et Olgal on tagatipuks võõrutusravil viibiv mees ning end korraks ilmutanud glamuur asendubki inetuse, paraadnate ja slaavi kükkidega. Glamuurist ja Aperol Spritzist saab ainult unistada ning, nagu unistustega kipub ikka juhtuma, eiravad need ülejäänud maailmale kehtivat rütmistruktuuri (18. rida). Seega, kui refrään annab lõimumiseks lootust, siis ülejäänu kõneleb sellele vastu: Majaka tänavat kirjeldatakse üheselt millegi teise, võõrana, just võrdlused ja riimid vastandavad Majaka ülejäänud Tallinna ja glamuuriga.

    Stereotüübid on räpis ju need, millele tuleb vastanduda ja mida võõristada. Niisiis on luuletuse luhtunud lõimumiskatse paljuski juba subkultuuri kirjutamata reeglitega paika pandud. Kõrge ja madal, meie ja nemad vastandusele lisatakse aga veel üks nõks irooniat, kui muudele keeleregistritele lisandub prantsuse keel, mille valdamine oli ju veel XIX sajandil vene aristokraatia lakmuspaber. Nii suureneb distants lausuja ja olgade vahel veelgi. Ja mis viga pseudoaristokraadil talupoegadele veidi lahkust üles näidata: iroonilis-paradoksaalne ergutushüüd „Majaka toujours“ mõjub sõbralikult, aga ignorantselt, samuti nagu stroofi viimases reas pakutav lootuskiir, mis seisneb Majaka tänavalt jalgalaskmises. Olgu siinse kinnisvara turuväärtus kui tahes kõrge, ainus pääsetee on lahkumine. Aga ärge nukrutsege, valge laeva asemel on peakaldal stardivalmis metafoorne trammivagun, mis juba veerebki helesinise tuleviku poole. Trammiliini lõpp on (ära)lennu algus.

    Lihtne, aga mõjus räppluuletus. Paljudele noortele on niisugune keelevorm vahest kõige isiklikum ja intensiivsem kokkupuude luulega. Rebekka Lotman on räpp- ja sotsiaalmeedialuule plahvatuslikust populaarsusest tuletanud luule tähtsuse järsu kasvu ja teisenemise.5 Ses kontekstis on iseäranis oluline, et näiteks Genka ja Beebilõust kirjutavad tugevaid luuletusi, mis võiksid kujuneda ka luuleõpetuses viljakaks sillaks traditsioonilise luule juurde. Eks ta ole. On nagu literatuur ja ei ole ka. On nagu luule ja ei ole ka. On ikka, sa pole aint analüüsind hoolega.

    1 Luuletuse oleme kirja pannud kuulmise järgi, mistõttu on täpne kirjapilt tinglik (suur- ja väiketähed, kirjavahemärgid, kaldkiri, värsipikkused). Liiati on siinses versioonis kirjas vaid luuletuse n-ö põhiosa.

    2 Räppluule eritlemine ja selle üle diskuteerimine on järk-järgult sagenenud ka kirjanduskriitikas. Suulise keele tunnustele keskendudes on räppluule poeetikat Genka räpile tuginedes vaadelnud nt Heli Allik (Selle maa keel. Eesti räppluule kõnest ja kurjast. – Vikerkaar 2016, nr 3).

    3 Tiit Hennoste, Third space. – Vikerkaar 2016, nr 6, lk 43–44.

    4 Hasso Krull, Sunnismaisus ja rändhõimlus. Eesti kirjanduse jagunemisi, lahknemisi ja koondumisi. – Looming 2022, nr 5, lk 668.

    5 Rebekka Lotman, Põgenev luule. Tähelepanekuid ja märkmeid eesti insta- ja räppluulest. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 4, lk 291–308.

  • Muuseumi nägu linnaruum

    ANN MIRJAM VAIKLA

    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda 10 rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning 10 kirjutajat. Biennaali avamismaraton on 29. septembrist 8. oktoobrini, mille jooksul esitletakse 10 uut kunstiteost ja 100 kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.

    Mattias Malk on urbanist, fotograaf ja õppejõud. Tema uurimisalad on linna­ruum, infrastruktuur ja liikuvus; arhitektuuri sotsioloogiline uurimus; interdistsiplinaarsus ja loovmeetodite kasutamine linnauurimuses. Doktoritöös on ta keskendunud Rail Balticu arenduse planeerimisele. Ta õpetab Eesti kunsti­akadeemias arhitektidele ja urbanistidele linnauurimusega seotud aineid ning on avaldanud populaarteaduslikke artikleid. Ta on osalenud rahvusvahelistes residentuuriprogrammides ja korraldanud euroopaüleseid kunsti- ja uurimisprojekte urbanismiplatvormi Urbiquity raames.

    Artishoki biennaali tekstide kirjutajad ei näe valmistöid, vaid on kunstnike uute tööde protsessi tunnistajad. Nende tekstid valmivad vahetult enne näituse avamist. Milliseid väljakutseid selline formaat kirjutajale esitab? Kas oled mõelnud kasutada urbanisti töömeetodeid?

    Ma ei kasuta spetsiifilist kirjutamise metodoloogiat, vaid pigem välitöö oma. Enamasti seisneb see mitmesuguste meetoditega dokumenteerimises, selle hulka kuulub ka kirjutamine. Iga kord, kui kirjutan, püüan seda teha nii, et keegi viitsiks seda pärast ka lugeda. Esmalt tuleb piisavalt vaeva näha teemaga suhestumise ja seejärel kirjutamisega.

    Seda oskust olen arendanud akadeemilises võrgustikus COST „Writing Urban Places“. Seal arendame metodoloogiat teoreetilistest lähenemistest kuni selleni, kuidas üldse peaks kirjutama linnaruumist, samuti räägime kirjutamisoskusest kui uurija praktika olulisest osast. Teisisõnu – uurimisprotsess ei seisne pelgalt välitöödes ja nende esitlemises, vaid ka kirjutamisoskuse teadlikus arendamises. Võrdleksin seda näiteks kaamera kasutama õppimisega. See võtab aega, seda tuleb õppida, sellega tuleb aktiivselt tegeleda.

    Artishokile kirjutamise teeb keeruliseks see, et valmisteoseid ei saa veel ruumis näha, lähtuda tuleb ainult sellest, mida kunstnikud näitavad ja räägivad. Sel puhul kerkib küsimus, kuidas olla kriitiline nii, et see ei muutuks kriitikaks tegija suhtes. Linnaruumist ja üldse arhitektuurist kirjutades on tähtis uurida just seda, mis toimub päriselt. Tahes-tahtmata erineb tegelik kasutajakogemus eelnevalt ette söödetud disainitud süsteemist.

    Millisena näed biennaali toimumiskohta urbanisti vaatepunktist? Missuguse avaliku ruumiga on tegemist?

    Ma ei mõtle Tallinna botaanikaaiast kui avaliku linnaruumi osast, pigem kõrvutan seda vabaõhumuuseumiga. Esiteks on määrav asukoht. Kuigi seal lähedal on elumaju, võtab enamik külastajaid sinna mineku eraldi ette. See nõuab aega, eriti kui tulla kesklinnast. Teine ja palju tähtsam punkt on see, et botaanikaaed on taraga ümbritsetud. Selleks et sisse saada, tuleb pilet osta. See pole aga alati nii olnud. Seni ongi olnud mulle kõige huvitavam küsimus, kuidas mindi üle tarastamisele ja piletile.

    Mattias Malk: „Kuidas olla kriitiline nii, et see ei muutuks kriitikaks tegija suhtes?“

    Asja uurides sain teada, et otsus sulgeda botaanikaaed lihtsalt sisse jalutajaile võeti vastu alles 2010. aastal. Näiteks Tartu ülikooli botaanikaaed asub erinevalt Tallinna omast linna keskel ja selle õueala on kõigile tasuta. Sinna pääseb ka kahest väravast. Seega võib sealt vanalinnast Supilinna poole minnes vahelduseks läbi kõndida ja taimedest rõõmu tunda. Veel kaksteist aastat tagasi oli ka Tallinna botaanikaaial Lasnamäe-poolses küljes sissepääs. Siis oli botaanikaaed ööpäev ringi avatud, sellega seoses tekkisid aga turvalisuse probleemid. Asutuse värske direktor Karmen Kähr teatas 2010. aasta kevadel, et selle lahendamiseks lammutatakse üle Pirita jõe ulatuv ajalooline rippsild, ettekäändeks oli silla ohtlik seisukord. Kuigi sild oli renoveeritud kõigest viisteist aastat varem, oli see langenud mitmel korral vandalismi ohvriks. Kohalike vastuseisu tõttu jõuti sama aasta suvel siiski kompromissini. Sild tehti korda, kuid botaanika­aed tarastati, Lasnamäe-poolne sissepääs suleti ja välisalale kehtestati pilet. Sellega sekkuti jõuliselt inimeste harjumuspärastesse liikumistrajektooridesse ja vaba aja veetmise ruumi. Minu arvates on see huvitav murdepunkt botaanikaaia arengus avaliku kohana.

    Seetõttu ei saa Tallinna botaanikaaeda enam pidada avaliku ruumi osaks. Botaanikaaed kuulub Tallinna linna haldusalasse ja võiks toimida avaliku ruumina. Õueala piletita taasavamist tuleks tõsiselt kaaluda. Eeskujuks võib võtta näiteks Inglismaa pargid, mida saab päeval vabalt kasutada ja mis ööseks suletakse.

    Mis võib olla tollal tehtud otsuse taga?

    Toonastest artiklitest paistab, et põhjuseks toodi külastajate jauramine seal hiliste öötundideni. Usun, et see võis ka nii olla, aga lauskeelu asemel saab seda ka teisiti ohjeldada. Näiteks valgustuse või maastikuliste võtetega. Praeguseks on ühiskond 1990ndate ja 2000ndatega võrreldes muutunud ontlikumaks ja vastutustundlikumaks. Alati jääb ka valvega pargi ehk poolavaliku ruumi võimalus.

    Praegu meenutab botaanikaaed vabaõhumuuseumi, kus tuleb käituda reeglite järgi ja kus tahetakse näha jalutamas pigem jalutuskepiga härrasid ja kübaraga daame kui džinni libistavat Vovat või niisama hängijaid. Tundub, et nemad ei mahtunud toonasesse kujutelma botaanikaaia külastajast. Kui seda mõtet edasi arendada, siis läheb see kokku botaanikaaia kergelt fetišistliku kultuuriga. Kes on sees ja kes on väljas? Mis on väärtuslik, mida hoida ja kollektsioneerida? See kehtib eelkõige taimede kohta, mis on kasvuhoones või õuealal olenevalt nende vajadustest ja vastupidavusest. Tarastamise ja piletiga laieneb see kultuur justkui ka külastajani.

    Botaanikaaia panus linna oleks suurem, kui seda nähtaks avaliku ruumina ja see toimiks pigem elava koha kui muuseumina.

    Millised mõtted tekivad sul biennaali pealkirjaga „Taimed kui tunnistajad“?

    Mulle meeldib mõelda sellest pealkirjast pigem praktiliselt ja kohaspetsiifiliselt kui metafüüsiliselt. Tulles tagasi Tallinna botaanikaaia juurde, tekib küsimus, mille tunnistajaks sealsed taimed veel on peale dokumenteeritud ajaloo, kus vaadeldakse nende pärinemist. See mõte haakub tarade püstitamisega ehk küsimusega, kes on sees ja kes väljas.

    Botaanikaaia kogust saab teada, milliseid taimi on otsustatud hankida ja tohutu vaevaga elus hoida. Mulle meenub palmimaja arhitektide Vilen Künnapu ja Jaan Padriku idee kujundada hoone keskne aatrium lähedal asuva Iru elektrijaama peegeldusena. See on geniaalne! Tasub vaid mõelda meeletu energia peale, mis kulub sealsetele taimedele sobiva keskkonna loomiseks, lisaks soojusenergiale ka inimeste panuse näol. Võib öelda, et Tallinna botaanikaaia näitel on taimed kui tunnistajad justkui väärtushinnangute pakk.

  • Pimedus lausete taga

    KAAREL TARAND

    Tarkuse ema ei tohi unustada ka kõige lootusetumas olukorras. Sestap kordan ennast: „Paraku on me võimuelu normiks juba paarkümmend aastat, et poliitiliste tekstide silumiseks professionaalsete sisu- ja keeletoimetajate abi ei kasutata“. Aprillis 2019 kirjapandu on endiselt jõus. Äsja kolme erakonna juhtide allkirja saanud koostööleping, milles sõnastatu elluviimine peab mõne kuu jooksul Eesti riigi ja rahva välja aitama korraga mitmest kriisist, on kirjand, mille lugemine ja mõistmine on eelmistest kordadest rängemgi vaimne võimlemisharjutus.

    Vägisi tekib kohutav mõte, et valitsus­koalitsioon, mis oma tähtsaimaks tööks peab võitlust eesti keele kui riigikeele eluõiguse ja selle kasutusala laiendamise eest, ise seda keelt ei valda. Kuigi läbirääkimisi peeti kaua ja kirjaliku lepingu sõnastust lihvis terve brigaad, saavutati tulemusena kristallselgus, mis ei jää alla rahvusvahelise kategooria udumeistrite loomingu või iidsete pühakirjade omale. Tõenäoliselt ei oleks ükski oskaja sisu- ja keeletoimetaja seda materjali ka relva ähvardusel viimistlemiseks ette võtnud või siis oleks peaaegu iga lause taha ilmunud kommentaar: „Mida autor sellega öelda tahab?“ või „Ei ole nii, vaata teatme­teostest“.

    Võimuerakondade koostöölepingu laused jagunevad kolmeks. Kõigepealt peaaegu selged ja ühemõttelised, näiteks „Tõstame tulumaksuvaba miinimumi 654 euroni kuus“. Selleski näites ei saa „miinimumi tõstmist“ just parimaks sõnastuseks pidada, sest selgem oleks summat mitte tõsta, vaid suurendada, tulumaksuseaduse järgi on tegu „maksuvaba tuluga“ ning maksustamisperioodiks on aasta, mitte kuu.

    Teises ja hoopis suuremas grupis on laused, mille autoreid peab kahtlustama sihiteadlikus udutamises sooviga varjata tegelikke kavatsusi. Kolmanda ja suurima lauserühma aga moodustavad laused, millest vaatab vastu alasti teadmatus. Sõnad ja väljendid on ritta pandud, kuid kui vähegi nõudlikum keeleõpetaja peaks hakkama esitama küsimusi nende tähenduse ja kokkusobivuse kohta, mõistlikke vastuseid ta ei saaks. Väites, et keelel on mõttetööd peegeldav funktsioon, võib endale hõlpsasti marksisti sildi kaela saada, kuid isegi siis ei lahtu mure riigivõimu mõtlemisvõime pärast, kui koostöölepingu laused on selle peegel­pilt.

    Koostöölepingusse pääses asjaosaliste kinnitusel ainult kõige tähtsam ja terve kuu vältel said huvilised iga päev ka kuulda, kuidas ühisosa otsiti ja leiti julgeoleku, hariduse ja elanike toime­tuleku vallas. Kuid mitte ükski läbirääkija ega mandaadiomanik ei toonud enne lepingu sõlmimist kordagi esile, et Eesti rõhutuim ning kiirkorras päästmist vajav rahvarühm on randlased. Ometi leiame lepingu kuuenda, merenduse peatüki nelja põhiprobleemi lahenduse hulgas kolmandana lause: „Toetame rannakultuuri ning randlase mõiste ja randlastele kalapüügiõiguse määratlemist seadusega“.

    Kas mõiste rannakultuur peaks mahutama ainult meie kaugete esivanemate elamistava järgimist või ka seda, mida rannas harrastab tänapäeva inimeste enamik?

    EKI ühendsõnastikust saab randlase kohta teada vaid seda, et tegu on inimesega „kes elab rannaäärses piirkonnas (ja elatub kalapüügist)“. Ma ei tea küll, millise ministeeriumi juristid randlase mõistet määratlema hakkavad ehk saavad töö, mis Herakleselegi jõukohane polnuks, kuid keegi neist ei pääse küsimusteta tööandjale, sest sõnastikus pakutust pole vähimatki abi muudele kui humoristidele.

    Küsimusi on palju. Kuidas käib põhiseadusega kokku võrdsete õigustega kodanikest mõnele elukoha või tegevusala järgi seadustatud privileegide andmine? Kas randlase staatus on päritav? Kas randlast peaks defineerima veekoguga külgneva omandi alusel ja kas sel juhul võiks randlaseks saada ka juriidilisest isikust maaomanik? Kas ja kuidas teha vahet valla- ja linnarandlasel? Või peaks omavalitsusüksuste asemel lähte­kohaks olema veekogud ja randlased jaguneksid mere-, järve-, jõe-, lauka-, allika- ja tiigirandlasteks? Kuidas kohelda inimesi, kes elatuvad veekogude andidest (lisaks kalale võib vees kasvatada, majandada ning sealt püüda ka imetajaid, kahepaikseid, selgrootuid, vetikaid, taimi jne), aga kel rannaäärset omandit ei ole ja kes on elanikuna registreeritud kuskil veeta sisemaal? Kui kaugel kaldast võib kutseline kalur veel ametlikult elada, et randlase õigused pälvida? Kas merelainetest elektri tootja või rannavõrkpallur võib saada randlaseks?

    Sama lugu on rannakultuuri määratlemisega. Kas mõiste peaks mahutama ainult meie kaugete esivanemate elamistava järgimist või ka seda, mida rannas harrastab tänapäeva inimeste enamik? Kas Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare spaad on rannakultuuri osa? Või kaladele ja hüljestele täiesti ohutud nudistid? Nii pärides on seaduse koostamiseks vajalike lähteteadmiste saamise lootus tühine ning ainsaks põhjalikumat uurimist väärivaks hüpoteesiks jääb see, et lepingusse on pandud petulause, mille varjus minnakse uuele katsele kurikuulsa ja talvel riigikogus läbi kukkunud Kranichi-Savisaare-Metsoja-Ernitsa eelnõuga, millega püüti maaomanikest „randlastele“ tekitada vette ehitamise luba ja ühtlasi õigus vaba kallasraja sulgemiseks.

    Eeldatavalt valimisteni kehtiva võimu­leppe kolmanda lausetüübi ehk hoolimatust, teadmatust või suisa lausrumalust peegeldavate mõtete näitlikustamiseks sobib hästi metsanduse peatükk. See on ühtlasi valitsuse personaalne tervitus Fred Jüssile, Valdur Mikitale, Hendrik Relvele, Kristel Vilbastele, Marju Kõivupuule ja paljudele teistele, kelle aastakümneid levitatud teadmised eestlase ja metsa suhetest on koalitsionäärid täiesti puutumata jätnud. Kuidas muidu oleks lepingusse saanud sugeneda lause, milles kirjas, et „metsanduse arengukavaga loome pikaajalise ja metsateadusel põhineva metsanduse visiooni, mis loob õiguskindluse metsaomanikele ja tagab ka kõigi nelja metsa funktsiooni (majanduslik, sotsiaalne, keskkonnaalane ja ökoloogiline) tasakaalustatud toimimise“? Hanguga loome heina, mis loob piima? Kuid veel hullem, põhifunktsioonide hulgast on kas tahtlikult või tahtmatult välja praagitud kultuuriline funktsioon. Unustage metsakultuur, vähemasti valimisteni on see tühistatud.

    Juhuslik näpuviga? Mitte sugugi, sest sama peatükk algab lausega „Vaatame üle RMK raiemahud ja lähtume kogukondade sotsiaalsetest ning keskkonna ökoloogilistest ja majanduslikest eesmärkidest“. Vaatame ja lähtume küll, aga lausest tuleb ühemõtteliselt välja, et kogukonnal on sotsiaalsed, keskkonnal aga ökoloogilised ja majanduslikud eesmärgid. Heatahtlik tõlgendaja ei näe siin muidugi sassiminekut subjektsusega, vaid valitsuse eesrindlikku plaani anda juriidiline staatus kõigile teistele liikidele ning elutule ainele. Aga ka sel juhul: kui keskkond on subjekt oma majanduslike (!) eesmärkidega, siis kuidas on valitsus keskkonnalt teada saanud, kuhu keskkond kavatseb kursi seada, et valutult sihtkohta jõuda, milliseid mõõdetavaid näitajaid keskkond oma majandusarengu hindamiseks kasutab? Ja mida teha juhul, kui keskkonna ja (inim)kogukonna eesmärgid ei kattu? Kes, kellega ja kuidas läbirääkimisi peab? Sama hästi võinuks lepingusse kirjutada, et „Eesti Vabariigi kosmose eesmärgiks on tudengi­satelliitide turvaline ja majanduslikult efektiivne majutamine“.

    Metsal puudub kultuuriline funktsioon ja koalitsioonilepingu järgi puudub see ka kultuuril. Võib-olla on isegi hea, et kultuur ja kultuuripoliitika seekord erakondadele ja läbirääkijatele meelde ei tulnud ning seepärast ei ole lepingus ka kultuuripoliitika peatükki. Antakse vaid lubadus pöörata eesti kultuuri elujõulisusele ja kättesaadavusele erilist tähelepanu, milleks asutakse ühiselt otsima (aga mitte leidma) kultuuritöötajate palgaraha eelarvestrateegias (aga mitte eelarves). Ja ongi kõik, muidugi peale rannakultuuri. Mis siis muud kui peaminister Kaja Kallase juhtimisel edasi rannakultuuri terendavate horisontide poole! Või pigem loogeldes loojangu poole, teadmata, mis selle kannul käib.

  • Populistlik tõlgendus demokraatiast: üks rahvas, üks arvamus, üks võim

    HOLGER KIIK

    „Populismi“ mõistet kohtab avalikes aruteludes niivõrd tihti, et selle tähendus kipub hägustuma. Seda jõulist sõna kasutatakse konkurentide kõrvalepühkimiseks ka etteheidet täpsustamata1 ning selle eest üritatakse valijat hoiatada, kuigi ka siis võivad populismi erinevad tähendused ebaselgelt läbi põimuda.2 Kuidas mõista „populismi“?

    Populismiks esimeses tähenduses nimetatakse Eestis vastutustundetut ja valijatega manipuleerivat käitumist, demagoogilisel ja ebasiiral viisil populaarsuse taotlemist. Sinna alla käivad majanduslik vastutustundetus ehk vastuolulised või liigkulukad ettepanekud3; oportunism, kui poliitikud esitavad ebasiiralt enda arvates populaarseid ideid4, eriti kui soovitakse meeldida „valel viisil või valedele inimestele“; koguni igasugused riiklikud kulutused, nagu maksu­rahade eest tasutud ühistransport või kõrgharidus5; emotsioonidele tuginevad argumendid, lihtsustamine ja demagoogiavõtted jpm. Nii seostatakse populismi demagoogiaga, vastutustundetusega ja n-ö majanduspopulismiga.

    Nimetades populistlikuks populaarsuse taotlemist või teatud poliitilisi seisukohti (solidaarsem või individualistlikum majanduspoliitika, sisserände tõkestamine või hõlbustamine), ei ole erinevus tavalisest demokraatlikust poliitikast alati selge ega suur. Paratamatult peavad poliitikud taotlema populaarsust, rääkima arusaadavalt (lihtsustama), kutsuma esile emotsioone, esitlema arvamusi maksuraha õiglasest kogumisest ja kasutamisest (lubama tõsta päästjate palku või suurendada kõrgkoolide rahastust ning ammutama selleks raha automaksust või astmelisest tulumaksust), mis näivad kellelegi ebamõistlikena. Etteheiteid saaks väljendada ka sõnadega „demagoogia“, „lihtsustamine“ või „majanduslik vastutustundetus“, „häälte ostmine toetustega“. Keegi ei suuda kangutada sõna „populism“ eemale selle Eestis harjumuspärasest tähendusest. Ent poliitika­huvilisele on vajalik tunda ka teist tähendust: populism kui demokraatia tõlgendamise viis.

    Määrab teise järgu ideoloogia

    Igal poliitikul ja erakonnal on esimese järgu ideoloogilised elemendid, nagu majanduslik vasak- või parempoolsus, hoiak rände ja rahvusluse suhtes, inimeste võrdväärsete õiguste pooldamine või vastuseis sellele, puu- või rahakallistamine, eelarvetasakaalu või regionaalpoliitika eelistamine. Eelnimetatud sisulised ja konkreetsed hoiakud vastavad eelkõige küsimustele, nagu „Mida tuleks teha?“, „Mis on väärtuslik?“ ja „Millist Eestit me tahame?“. Populism võib selga tõmmata erinevaid esimese järgu ideoloogilisi kuubi (vrd Chávez, Orbán, Trump, Erdoğan).

    Demokraatia tõlgendusena määratlevad populismi aga selle teise järgu ideoloogia tunnused ehk tausteeldused ühiskonna, rahva, poliitika ja legitiimsuse kohta: mis on poliitika olemus ja demokraatliku legitiimsuse alus? Kuidas käituda poliitiliste eriarvamuste korral? Kas enamuse ülemvõimu vähemuse üle piirata on demokraatlik? Kas kompro­missitus on pahe või voorus? Mida tähendab „rahvas“ ja kas poliitikute roll on rahvast esindada või kehastada?

    Poliitikud peavad paratamatult taotlema populaarsust, rääkima arusaadavalt (lihtsustama), kutsuma esile emotsioone. Populistlikuks muudab poliitika mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine. Pildil demonstrandid G20 kohtumise eel Hamburgis 2017. aasta suvel.

    Akadeemilises kirjanduses on sedastatud, et populism on õhukese keskmega, antipluralistlik ja antielitaristlik ideoloogia, mis saab kasutada erinevaid „võõrustaja-ideoloogiaid“, hajus ja õhuke, tühja keskmega ja kameeleonlikult muutlik, mõnikord ka retoorika, diskursus või poliitilise mobiliseerimise strateegia. Seejuures ei kao populismi omaksvõtmisel esimese järgu ideoloogia ning poliitik (või valija) võib ühes olukorras tuua välja probleeme ja rõhuda sisulistele argumentidele, teises olukorras aga piirduda sellega, et samastab oma seisukoha tõelise rahva tahtega; ühel korral apelleerida enda inimõigustele, teisel soovida teiste omi piirata; ühel korral vaigistada vähemust, teisel korral nõuda sõnavabadust. Kui täpne on nimetada mõnd poliitikut populistlikuks, on sõlteline ja ajas muutuv (liberaaldemokraadid võivad populaarsustaotluses hakata populismi matkima, populistid võivad oma demokraatiatõlgenduse asjus ümber mõelda) ning kõik, mida populist arvab, pole veel populistlik.

    Demokraatias on kõrgeim võim rahvas ning seega võib populismile omane n-ö rahva tahte eest kõnelemine paista õilis. Proovides luua rahva tahet järgivaid institutsioone, tõstatuvad küsimused teise järgu ideoloogia kohta: mida tähendab „rahvas“? Kuidas tuvastada selle tahet? Mida teha, kui rahva seas on erimeelsused? Tavapärane esindusdemokraatlik lahendus neile raskustele on tunnistada, et rahvas pole ühetaoline mass, vaid osalt ühesuguste, osalt erinevate huvide ja väärtustega inimesed, kelle kõigi huvide eest peaks demokraatias seisma, otsides kompromissi: pannakse paika valimisi võimaldavad institutsioonid, mille kaudu rahvas volitab kandidaadid ja erakonnad parlamenti. Igipõliselt jääb kestma avalik demokraatlik arutelu, võimulolijaid ei samastata kogu rahvaga ning nad ei tohiks täielikult üle sõita opositsiooni ja vähemuste huvidest.

    Populistlik lahendus rahva määrat­lemisele on mõistlike eriarvamuste eitamine või osa inimeste rahva seast moraalselt välja arvamine. Selleks samastavad populistid iseennast ja enda toetajaid terve rahvaga, mis ei tähenda kõiki inimesi ega kodanikke, vaid „tõelist“ või „tegelikku“ osa inimestest. See rahvas olevat ühtne (s.t ühetaoline ja „normaalne“, mitte lõimunud), ehtne, kuuluv, töökas ja vooruslik, vastandina rikutud, ahnele eliidile (establishment, kartelliparteid, heal järjel olevad inimesed, kohtud, arstid, teadusringkonnad, sõltumatu ajakirjandus, „Brüsseli talla­lakkujad“) ning eliidi poputatavatele hoolealustele (töötud, immigrandid, seksuaalvähemused, sõjapõgenikud jm), keda rahvas kadestama ja põlgama peaks. Nõnda olevat Brexit „tõeliste inimeste võit“ ning Trumpi jaoks oli ainutähtis ühendada rahvas, sest teised inimesed ei tähenda midagi.

    Ühe Eesti erakonna esimees rõhutas parteikongressil, et neid toetab „väga suur osa ühiskonnast. Normaalne osa ühiskonnast“. Ükskõik millise erakonna puhul Eestis tähendaks see, et normaalne on parimal juhul iga kolmas inimene.6 Nõnda järeldub, et rahva tahe on ainult teatud (populistide kindlaksmääratud) inimeste tahe ning populistile jääb õigus kõneleda ühetaolise rahva kristallselge tahte eest ka erakonna 8% toetusega. Niisamuti võib kahtluse alla seada valimistulemusi ja mittemeelitavaid toetusküsitlusi või apelleerida „vaikivale enamusele“ – populismi kujutletavas reaalsuses (kus rahvas on ühtne ja nende poolt) pole end rahvaga samastaval populistil võimalik olla vähemuses. Eeldades absoluutset moraalset üleolekut, ei lasta end empiirikast häirida.

    Populismi esimene tunnus on, et kuigi väites end toetuvat rahva tahtele, räägib ta kujutletavast ühetaolisest ja ühel meelel olevast rahvast, mitte tegelikest, lahknevate seisukohtadega inimestest. Populism on välistav demokraatiatõlgendus, sest kujutab üht osa (olgu see 10% või 51%) terviku (kõigi demokraatlike ühiskonnaliikmete) asemele. Ka siis, kui mõne erakonna või koalitsiooni toetus küündiks üle 50%, oleks ebademokraatlik nimetada ülejäänud osa inimestest ja nende huvide esindajaid rahva sekka mittekuuluvateks. Vähemuses olemine ei tohiks tühistada huvide moraalset väärtust, sest enamushääletus on demokraatia tööriist, mitte ammendav definitsioon.

    Eriarvamused

    Kui tõlgendada demokraatia eesmärki populistlikult, on see ühetaolise, moraalse ja ühel meelel oleva rahva tahte elluviimine, mistõttu ei jää ruumi eri­arvamusteks. Populism irdub ühiskondlikust tegelikkusest, kui esitleb enda seisukohta ühetaolise rahva tahtena ja leiab, et mittenõustujad on rikutud, rahvavaenlased, reeturid, allakäinud ega kuulu rahva sekka. Liberaalse demokraatiatõlgenduse pooldajad (nende hulka kuuluvad ka traditsioonilised esindusdemokraatiat jaatavad konservatiivid, rahvuslased, vasakpoolsed, sotsialistid) kuulutatakse sama hingetõmbega totalitaristideks ja tuulelippudeks. Populistliku erakonna vastu meelt avaldavad inimesed polevat esindamas tõelist rahvast, vaid on välisagendid, eliidi käsilased, ebasiirad, hüsteerilised. Poliitilised otsused saavat olla üheselt kas õiged või valed, seisukohad rahva tahte poolt või vastu. Populism on polariseeriv demokraatiatõlgendus: poliitika olemust ja poliitilisi erimeelsusi nähakse lepitamatute vaenupoolte taplusena, hea ja kurja vahelise heitlusena, selgete võitjate ja kaotajatega, mitte avaliku aruteluna ühisosa leidmiseks, konkureerivate ettepanekute, lahknevate, aga legitiimsete maailmavaadete võistlemisena või vabade mõtete turuplatsina.

    Demokraatliku ühiskonna üks püsivaid tunnuseid on aga mõistlike erimeelsuste mitmekesisus, mida Rawlsi tõdemuse järgi saab kaotada vaid repressiivselt, vägivallaga, üht maailmavaadet riiklikult eelistades, rikkudes kultuuri, teaduse ja vaba mõtte arengut. Kellegi arvamus võib meie arvates olla väär või rumal, ent kui me ei suuda selles piisavat hulka teisi inimesi ära veenda, ei ole demokraatia seisukohast määrav, et meil on enda arvates õigus. Siin avaldub demokraatliku poliitika vastuoluline nõudlikkus: pole lihtne ühtaegu omada seisukohta, ent olla selle osas skeptiline ja valmis seda muutma; pidada lugu teiste arvamusest, ent mitte laskuda täielikku relativismi; teadvustada nii turumajanduse kui ka riigi liigse sekkumise ohtusid jmt.

    Demokraatlike erimeelsustega leppimine ei tähenda, et inimene lakkaks uskumast oma esimese järgu veendumusi ja põhjendamast oma poliitilisi seisukohti, vaid seda, et ta tunnustab teiste samasugust õigust oma veendumustele ning ka eriarvamusele jäänud inimeste kuuluvust rahva hulka. Samuti ei pea demokraatlik erimeelsuste sallimine laienema stalinistlike, fašistlike või muude inimsusevastaste seisukohtadeni. Maailmavaated, mis ei ole nõus vastastikuste kohustustega, üksteise austamisega ja demokraatia säilitamisega, ei soovi nähtavasti osaleda demokraatlikus ühiskondlikus leppes, millega kaasnevad nii vabadused kui ka vastutus. Demokraatlik sallivus ei pea olema ennast õõnestav autoritaarsuse kasvulava.

    Teine populismi kui demokraatiatõlgenduse tunnus on mõistlike eri­arvamustega mitteleppimine, kompromissiotsingute reeturlikkusena nägemine ning moralistlik arusaam poliitikast kui võitlusest headuse ja kurjuse vahel. Kui teada on ühtne „rahva tahe“, paistab kompromiss ja ühisosa otsimine moraalse rikutuse tunnusena ning jääb vaid üks arvamus.

    Võimu hajutatus ühiskonnas

    Rahva ühetaolisuse ja erimeelsuste mahasalgamisega seondub demokraatiat tugevdavate mittevalitavate asutuste sarjamine, kui need ei toeta parteiliini. Vaba ajakirjandus, teadusringkonnad, „ebasobivad“ kodanikeliikumised, kohtu­võim, inimõigusorganisatsioonid, ametnikud – milleks? Kas on vaja riigikohut, mis aeglustab rahva tahte elluviimist? Mis õigusega kritiseerivad ajakirjanikud ainuõiget rahva arvamust? Milleks anda inimõigused neile, kellele rahvas pole neid määranud? Võimude lahusus ja sõltumatud institutsioonid on populismi jaoks ebademokraatlik takistus rahva tõelise tahte elluviimisel. Siin avaldub üks populismi võlusid: otsuste delegeerimine, võimu hajutatus ja ekspertsuse rõhutamine maailmavaate asemel võib kodanikele jätta mulje, et parlamendipoliitikas pole midagi kaalul, sest asju otsustatakse kuskil mujal ja poliitikud on ühesugused. Sellist ohtu võimendab jutt majandusliku vasak- ja paremskaala või maailmavaadete ebarelevantsusest poliitikas7, peenhäälestusest ja puhtalt tõenduspõhisest poliitikast, millega seonduvad tehnokraatia, elitarism ja bürokraatia.

    Võimude lahusus, ekspertide kaasamine ja kodanikuühiskond teenivad demokraatiat: vältivad riigi kaaperdamist, kärpides poliitikute võimuahnust; võimaldavad rahulikku ja mitmekülgset arutelu; esindavad ka vähemuste huve; säilitavad demokraatiat läbi aegade (mitte ainult kiirustatud otsuste täitmisel); tasakaalustavad ühiskonda. Populismile tundub võimu hajutatuse kaadervärk liiga keeruline ning otsedemokraatiat takistav. Kui aga demokraatiat näha mitte ainult hetkelise enamuse otsuste kohese elluviimisena, vaid aastakümneid toimiva koostöömehhanismina, mis väldib äärmustesse langemist ja totalitarismi, tagab võrdse kohtlemise, toetub avalikele aruteludele ja avalike kriteeriumide alusel määratud ametikohtadele (kohtunikud, ametnikud jne ei määrata ametisse vereliini ega sõprussuhteid pidi), on sõltumatud institutsioonid ja ühendused demokraatia jätkusuutlikkuse tagajad ka tormistel aegadel. Populismi kolmas tunnus on, et see eitab võimu hajutatuse ja mittevalitavate institutsioonide rolli demokraatlikus ühiskonnas, kuna võim peaks täielikult ja vahetult kuuluma ühetaolisele, ühel arvamusel olevale „rahvale“.

    Kas populism parandab demokraatiat?

    Aeg-ajalt omistatakse populismile voorusi, samastades seda osalusdemokraatiaga, demokraatia elavdamisega, rahva lähedal olemisega või unustusse jäänud probleemide tõstatamisega. Tulevikunägemuse ja elevuse kohta küsitakse: „Äkki meil on vaja rohkem populismi?“8, kuigi sama soovi on sõnastatud ka liberaalidelt uue utoopia palumisena, just nimelt vastukaaluna populismile.9 Ka jäämata uskumata populismi loosungit „anname võimu rahvale tagasi“, nähakse seda vajaliku raputusena hangunud demokraatiale. Sel juhul ei hinnata aga populistlikku demokraatiatõlgendust väärtuslikuna iseeneses, vaid ainult selle võrra, mil määral paneb ehmatus tavapärast demokraatiatõlgendust järele mõtlema ning ennast parandama (nt kaasamise, majanduskasvust laiemate ühiskondlike väärtuste arvessevõtmise vallas). Nagu hetkeline juhitavuse kaotamine elavdab kiirust ületavat autojuhti, võib seda teha ka rahva kaasamisest mööda kiirustava demokraatia vibamine. Siiski ei mõju demokraatiale tervendavalt, kui välistatakse osa inimestest rahva seast, ei sallita eriarvamusi ning sellest tulenevalt eskaleeritakse tülisid ja kaaperdatakse avalik arutelu, kehtestades oma jutupunktid provokatiivse meediataktikaga (kui neljas võim konksu alla neelab). Populismi kui demokraatiatõlgenduse virvendus Euroopas võib panna järele mõtlema neid demokraate, kes kalduvad elitarismi ja tehnokraatiasse ning otsivad konsensuslikku „ühte mõistlikku arvamust“ selle asemel, et leppida avalike arutelude kaudu loodava ebatäiusliku kompromissiga – populism ise pole aga demokraatia parandamine, vaid suunavõtt kraavi.

    Populism kui demokraatia tõlgendus ei ole sünonüümne ühegagi järgnevast: populaarne (populistlik saab olla ka ebapopulaarne partei, isegi kui väidab enda taga olevat vaikiva enamuse või vaidlustab valimistulemusi); osalus­demokraatia (populistlik valitsemiskultuur vajab ühetaolist kaasaplaksutavat publikut, mitte aktiivseid ja eripalgelisi osalejaid); arutlev demokraatia (ingl deliberative democracy, kus populist ei kipu korraldama arutlevaid rahvakogusid seisukohtade kujundamiseks, vaid üleskütvalt sõnastatud referendumeid, sest kui rahva tahe on teada, pole midagi arutada); varandusliku ebavõrdsuse vähendamine (seda võib taotleda nii populist kui ka mittepopulist); võimulolijate kritiseerimine („kõrgemalolijate“ kritiseerimine on alatine demokraatia osa, kuid seda ei pruugi teha demoniseerides); kodanikuühiskonna kaasamine (populistid peavad võimukriitilisi kodanikeühendusi riigivaenlasteks, võimul olles suunatakse raha vaid omadele, põlistamaks oma esimese järgu ideoloogiat); demokraatia elavdamine (kuigi populism hõlmab emotsioonide tekitamist, halvab vaenamine demokraatliku koostöötahte). Need nähtused pole samastatavad populismiga, vaid võivad aidata säilitada täiemahulist ehk liberaaldemokraatiat (mitte segi ajada liberaalsuse ja konservatiivsuse vastandusega!) ning vältida populismi veetlust.10

    Populistlik demokraatiatõlgendus samastab osa inimestest (populistlikud erakonnad, juhid, valijad) ühetaolise ja moraalse „tõelise rahvaga“, kujutledes ülejäänuid vaenlastena, kuulutab seetõttu eriarvamused ebalegitiimseteks, põlgab kompromisse ja leiab, et võimu hajutatus ühiskonnas tõkestab rahva tõelist tahet. See on üks võimalik teise järgu ideoloogia, mis sobib erinevate esimese järgu ideoloogiatega rohkem või vähem, ent pole viimaste poolt defineeritud. Lihtsustatult saab populistliku tõlgenduse demokraatiast võtta kokku nii: „Üks rahvas, üks arvamus, üks võim.“

    1 Anna Ploompuu, Perling: edu võti on liikmete kaasamine. – Postimees 3.VI 2021.

    2 https://www.praxis.ee/tood/praxis-jalgib-valimisi-2015/populismi-edetabel/

    3 Erik Gamzejev, Aga teised teevad ju ka … – Põhjarannik. 21. XI 2018.

    4 Martti Aavik, Piiramine, populism ja näidispoomine ehk Tallinna kasiino sõda. – Postimees, 11. IV 2008.

    https://www.delfi.ee/artikkel/64319201/suvisest-piirkiirusest-loobumine-on-puhas-populism.

    Margus Tsahkna: EKRE piirileppe-eelnõu jõustudes väheneks ka NATO kaitse Eestis. – Eesti Päevaleht 3. V 2022.

    5 Harly Kirsipuu, Tasuta kõike ja ühe minuti pärast! Ehk kuhu sõidab meie lugupeetud transport? – Postimees 6. XII 2021; Anna Ploompuu, Koalitsioonikaaslased laidavad Simsoni määruse olulise põhimõtte maha. – Postimees 7. V 2022; Karin Kangro, Pevkur: tasuta avalikke teenuseid ei ole olemas. – Postimees Online 20. VII 2017; https://www.postimees.ee/4183987/pevkur-tasuta-avalikke-teenuseid-ei-ole-olemas

    6 https://www.err.ee/1608537172/koondkeskmised-reitingud-reformierakond-tousis-esimeseks-koikides-uuringutes

    7 Maia Tammjärv, Vabadusi tuleb kaitsta, iga sentimeetrit. Intervjuu Jevgeni Ossinovskiga. – Müürileht, 17. II 2020, / Juhtkiri: maailmavaate tagasitulek. – Postimees 20. I 2019.

    8 Henri Kõiv, Äkki meil on vaja rohkem populismi? – Müürileht, 29. VI 2022.

    9 Marleen Allemann ja Tõnis Saarts, Palun uut utoopiat, liberaal! – Sirp 24. IX 2021.

    10 Tõnis Saarts ja Peet Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? – Sirp 13. V 2022.

  • ,

    Olulised asjad. Hoidvad asjad

    URMAS LÜÜS

    Kuulsin hiljuti üht riigitegelaste sõnavõttu, kus seati kahtluse alla tööõpetuse vajalikkus koolis. Kas tõesti tuleb lastel nõeluda, vaaritada ja saagida olukorras, kus tuleviku tarbeks on kõige rohkem vaja programmeerijaid ja teisi raalijaid? Kuna õppekavasid ei saa uute ainetega lõhki ajada, tuleks IT-õpe viia alus­haridusse käsitöö ja kodunduse arvelt. Mitte keegi ei nõelu enam sokke, sest ega sõjaaeg ole, et midagi saada ei ole ning asju tuleb parandada liimi ja tatiga, kuulsin öeldavat. Maailmalugu, nagu näha, liigub ringiratast ja loodetavasti, kui ka meil peaks asi hapuks minema, ei saa mõni muhukas nähvata, et „ah sel lämmkäpal on mõlemad käed vassakud ja kõiks sõrmed peidlad“.1

    Kindlasti ei vaidle ma programmeerimise ja robootika tähtsuse vastu. Omamoodi sarnaneb ju ka Arduino või Raspberry Piga eksperimenteerimine traditsioonilisema tööõpetusega. Mõlemal puhul üritatakse otsese kontakti kaudu aru saada põhjuste ja tagajärgede suhetest, mille tulemusel tekib asjale uus funktsioon või väljund. EKAs sepakunsti õpetades üritame tudengitele näidata nii seda, kuidas ajaloohämaruses raud kasutusele võeti, kui ka metallide 3D-printimist tehnoloogialaborites. Raud on niivõrd varajane leiutis, et selle lätted on juba ammu ununenud. Kust tuleb raud? Milline on see looduses? Enamasti kohtutakse rauaga siis, kui see on juba latina poeriiulil või avatud sõrestikuga hoone detailkonstruktsioonis. Kust tuleb piim? Poest? Meenub üks filmikaader esimest korda lüpsma saadetud nunnast, kes üritas udarast piima välja masturbeerida.

    Maailmal ei ole komme areneda ühtlaselt lineaarse progressina. Iga tsivilisatsiooni saatus on kokku kukkuda. Sedasi leiti, et Rapa Nui ehk Lihavõttesaare kunagine kõrgtsivilisatsioon toimis koobastes. Võimsad indiaani­hõimud on tõrjutud reservaatidesse. Kunagistes tsivilisatsiooni hälli paradiisi­aedades üritavad võtta võimu kõrbepiirkondades liikuvad radikaalid. Nüüd on sõda taas Euroopas ja vaadates mugavalt diivanilt kaadreid puruks pommitatud linnadest, hakkavad istumise all sipelgad püksi ronima. Naiskodukaitse on juba jõudsalt täienenud ning üha enam hakkab selgeks saama, et tsiviilkaitse seisukohast ei ole naela seina löömine või pükste augu lappimine pelgalt isetegemise hobirõõm, vaid elu ja surma küsimus.

    Mida tegid briti sõdurid hiljuti Eesti treeninglaagris? Nad õppisid kana tapma ja sellest suppi keetma. Kõrgeima taseme militaarväljaõpet oleks seega võinud vabalt läbi viia minu vanaema. Meenub üks öö minu kaitseväe kolm kuud kestva baasõppuse lõpus. Südaöise äratusega rivistati kõik poisid kasarmu ette ja kaadriväelased andsid igaühele pioneeripataljoni tähise, mis tuli kohe käise külge õmmelda. Iga sõduri varustuses on niit ja nõel. Paari minutiga oli mul töö valmis. Üllatusena polnud teised selle ajaga veel niiti nõela taha saanud. Tahtsin neid aidata, kuid seersant keelas karmilt ära. Iga sõdur peab ise õmblemisega hakkama saama. Tunnid läksid. Kell kolm öösel leinasin nappe käest libisevaid öötunde, mis olid jäänud kella kuuese äratuseni. Lõpuks halastati ja viimased hädalised said hommikul oma vaevatööga jätkata. Kuidas on võimalik, et inimesed, kelle kätte antakse tankitõrjerelvade, suurtükkide, miiniväljade ja sõjalaevade abil Eesti vabadus, ei suuda käsitseda nende baasvarustusse kuuluvat niiti ja nõela? Probleemi lahendusena on nüüd nime- ja pataljonisildid kinnitatavad krõpsupaelaga.

    Õmblemine pole üksnes eneseteostuse või rasketes oludes hakkamasaamise vahend, vaid ka säilenõtkuse vundament. Meie leppimatusse meelde on hakanud tegudevabalt kohale jõudma, et kapitalistlik majanduskasv on kursil kuristiku poole. Mida kiirem hoog, seda pikem pidurdusjälg, ja seetõttu on hakanud disainerid kahtlema, kas sellise kiirusega ikka võetakse kõik eesootavad kurvid välja. Olen kunagistel koolikõrvastel suvetöödel rabanud nii freesitud palgist maju kokku panna kui ka looduslikust palgist ehitada – seal algas töö langetamise ja laasimisega. Ühel puhul kerkis maja päevaga, teisel võttis aga ühe palgirea paikaajamine nädala. On selge, et rahateenimiseks on märksa mõistlikum rajada tikumaju. Usun aga, et paljudel, kel vanade palkmajade juures askeldamise kogemust, on ette tulnud mõni mitmesaja-aastane jurakas, mille läbisaagimise peale on valatud tunde higist vaeva.

    On selge, et maailm vajab vähem, aga paremaid asju, millega on emotsionaalne side. Selliseid asju ei visata kergekäeliselt ära ega osteta mööda­minnes. Neil on lugu ja järje­pidevus. Väärikas vananemine pole vaid inimsoo mure. Peame õppima tegema ka väärikalt vananevaid asju. Sellisel juhul need kestavad. See on jätkusuutlikkuse ja säilenõtkuse küsimus. Palju maakohtades ringi rännates olen näinud vanu talumaju, mis seisavad viltuvajunud katusega jonnakalt nagu vanainimese viimane hammas. 2000ndatel talu­hoovidesse rajatud saunade ja majakeste alumised palgid juba mädanevad, vajavad väljavahetamist, põrand vajub läbi ja aknad on viltu paisunud. Napid kakskümmend aastat ja tuleb alustada kallist kapitaalremonti. Sageli on odavam ehitada uus kui lappida vana.

    Puutöömeister Ernst Sibula sõnul ei saagi nii noore puidu suurte aastaringidega palgist soojapidavat ja niiskuskindlat maja. Kui varem peeti täiskasvanuks 120aastast mändi, siis nüüd on iga alandatud 80 aasta peale. Puidumaailmas võrduks see legaalse lastepilastamisega. Neid vanu igikestvaid palke tehti ikka talviti kindlaid kuufaase silmas pidades. Esimesel talvel valiti välja sobilikud puud, roniti latva ja lõigati paari meetri jagu latva maha. Puu hakkas haava­paranduseks ohtralt vaiku tootma ja seda üles suunama. Kui nüüd aasta või kaks oodata, oli vana tihedate aastaringidega tugev puu paksult vaiku täis, ja selline ei taha mingi naljaga mädaneda.2

    Teadmiste säilitamiseks lammutatakse jaapani pühamute (jinja) arhitektuuris vanu templeid ja ehitatakse uuesti üles. Sedasi annavad näiteks Ise templi puhul vanemad meistrid kõik oma teadmised noorematele koos tegutsedes üle. Kaasatud on terve kogukond. Mitusada tuhat inimest võtab osa küpresside langetamisest, liiva ja kruusa transportimisest.3 Muidugi saab vanu oskusi arhiivide abil meenutada, kuid kujutage ette maailma, kus pole enam alles ühtegi keelpilli, kuid räämas katuse­alusest tuleb välja maailma viimane Stradivarius.4 Sõrmega traate puudutades tekitavad need huvitavaid helisid. Kui keerata kaela otsas paiknevaid lapakaid, annab need harmooniasse häälestada. Puukarp väriseb ja võimendab tekkivat heli. Suure tahtmise korral võiksime teha ligilähedasi koopiaid ja taastada enamiku helitekitamistehnikaid, aga Paganini oleks meile igavesti surnud.

    1 Omakultuuriakadeemia loeng. Anu Pink. 15. X 2019.

    2 Meistri lugu. Ernst Sibul. https://www.youtube.com/watch?v=kaUXr2UfWNk

    3 Alari Allik, Mitu elu on ühel majal? – Eesti ekspositsioon XIII rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. Eesti Arhitektuurikeskus 2012, lk 47.

    4 Glenn Adamson, Fewer, better things. Bloomsbury Publishing 2018, lk 46.

  • Änksad musketärid Ugala tuusal laval

    ANDRUS KARNAU

    Ugala teatri „Kolm musketäri“, autor Alexandre Dumas, tõlkija Tatjana Hallap, dramatiseerijad Tanel Jonas, Liis Aedmaa ja Laura Kalle, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnikud Kristjan Suits ja Sirli Pohlak, koreograaf Rauno Zubko, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Sander Aleks Paavo, lavavõitluse seadja Kaire Russ. Mängivad Jass Kalev Mäe, Martin Mill, Oskar Punga, Alden Kirss, Andres Tabun, Rait Õunapuu, Ken Rüütel, Vallo Kirs, Klaudia Tiitsmaa, Marika Palm, Jaana Kena, Janek Vadi, Silver Kaljula jt. Esietendus 17. VI Õisu mõisa pargis.

    Kui Ugala teatri „Kolm musketäri“ sai vaadatud, valdas meeli kerguse, isegi mõningase ülendatuse tunne. Õigupoolest on kuskil nähtamatu latt, mida ületades saab kostüümidraamast ja mõõgavõitlusest kunst. See asub igal teatri­vaatajal isesugusel kõrgusel. Minu meelest läks Ugala sellest suure varuga üle.

    Kui lugesin, et „Kolme musketäri“ dramatiseerivad lavastaja Tanel Jonase kõrval Laura Kalle ja Liis Aedmaa, teadsin, et tuleb minna. Kõigepealt sellepärast, et „Kolmest musketärist“ on poisieast helge mälestus, ning veelgi rohkem selle­pärast, et Kalle ja Aedmaa lavastatud „Kui sa tuled, too mul lilli“ sööbis hinge. „Kolm musketäri“ on seiklusromaan – ja kuigi Alexandre Dumas seal küll mõne repliigiga pisut moraliseerib Louis XIII ajastu üle, siis lavastuses seda ei tehta.

    Ugala teatri „Kolme musketäri“ lavastuse juhtmõtteks on kerkinud õnnelikust juhusest kinnihaaramine. Esile tõuseb valmisolek, et inimese elu ainus šanss võib avaneda iga hetk. Ugala lavastuses õpetab elukogenud Athos (Martin Mill) d’Artagnani (Jass Kalev Mäe) sõnadega: „Terve maailm ongi alati sinu vastu.“ Ugala d’Artagnan ja kolm musketäri võivad küll hüüda, et üks kõigi ja kõik ühe eest, aga võitlevad nad igaüks enda eest. Võin vaid aimata, aga lavastaja ja tema kaasdramaturgid on ilmselt alateadlikult valinud Dumas’ romaani tõlgenduse, mis on ka praeguse Eesti ühiskonna üsna täpne iseloomustus.

    Ega ma oodanudki ühiskonnakriitikat. Ei, „Kolmes musketäris“ räägitakse vaprusest, armastusest ja reetlikkusest. Seda kõike läksin ma Õisu mõisa õuele otsima ja ka leidsin koos pisukese üllatusega. See näitab tegijate professionaalsust, sest ennekõike tahab vaataja ikkagi vana head ära tunda. Vaataja on õnnelik, kui saab omaette pomiseda: ja-jaa, ma teadsin ju, et Porthose mõõgarihm on vaid eestpoolt kullatud. Või kui musketärid lavale tulles kordavad nõukogude menufilmist pärit lööklaulu refrääni esimest rida: para-para …

    Jass Kalev Mäe on d’Artagnanina tuus ja änksa.

    Üks mu sõber ütles pikemalt keerutamata, et Jass Kalev Mäe oli d’Artagnanina tuus ja änksa. Kirjakeeles on see siis: lahe, vahva, ilus, stiilne ja äge. Ta sobis lavastuses kolme musketäriga tõesti hästi kokku. Porthost mängis Oskar Punga ja Aramist Alden Kirss. Eesti teatris pole see tavaline, et kogu näiteseltskond hoiab ühtviisi tugevat joont. See on kiitus kõigile näitlejaile ja lavastajale, kes on osanud pinget ja mõtet leida igas kaugemaski nurgas ja pealtnäha tühisemaski liigutuses.

    Nurki oli laval palju. Õigupoolest oli see tuus ehk ilus ja stiilne lava. Kolmel ja poolel tasapinnal, kulissideks Õisu mõisa park, järv ja tiik. Korrapärane, nagu ka vaatajate selja taha jäänud mõisa peahoone. Kui siia liita vahestseenides kohati balletitrupile iseloomulikult täpsete kujundite võtmine lavalises liikumises, moodustub tugev korrapärane tervik. Liikumisega lõi trupp kujundeid: sõda, lein, ootusärevus. Ühtlasi andsid sellised lavastusvõtted kolme musketäri loole justnagu mõttelise teise tasapinna. Kõrvad kuulevad, kuidas väsimatult Constance’i või Mileedit otsitakse, aga silmad näevad veel midagi, ja see kõik mõjub suurejooneliselt ja ülendavalt. Õnnestunud võte on tuua lavale üheaegselt tegelased, kes üksteist näha poleks tohtinud. Nii lisandub pinget ja põnevust, kui Mileedi sõna otseses mõttes kardinali silme all hukatakse.

    Kui suveteater tunneb tavaliselt rõõmu segadusest, siis Ugala vastupidi ehitas sümmeetriat ja mustreid. Kuna neljast küljest rangelt piiratud lavaruumil puudus katus, oli see justkui katse kogu ilm kunstipärasesse korda suruda. Tunnustussõna tuleb öelda kostüümikunstnikele Kristjan Suitsule ja Sirli Pohlakule: musketäride sinikuued ning kardinali must rõivas ja Mileedi veri­punane kleit kombineeruvad vastandlikeks vägedeks.

    D’Artagnani hoogsusest hoolimata tundsin temas puudust grammikesest vastuolulisusest. Lavastaja käe all oli ta lihvitud nii positiivseks, et kõik inimlik oli peaaegu välja uhutud. „Kolm musketäri“ pole psühholoogiline näitemäng, kus luuakse sügavaid karaktereid, ent mõned näitlejad oskasid ikkagi leida hetke ja võtme, et oma roll vaataja meelde vajutada. Eriti hästi õnnestus see Andres Tabunil, kel oli laval kolm rolli. Ta oli otsatult soe de Treville’i rollis, lihtsameelne kõrtsmikuna ning finaalis halastamatu timukas. Klaudia Tiitsmaa Mileedina kehastas salalikku kurjust. Tema hukkamise stseen oli lahendatud efektselt ja usutavalt. See oli mõjus, kuidas Mileedi püüdis end möödapääsmatust karistusest välja murda. Kardinali (Janek Vadi) machiavelliliku julmuse külma hingust oli tunda soojast suveõhtust hoolimata.

    Kui kritiseerida, siis tegelikult ei ole vaja kalli pileti ostnud ja võib-olla Eesti teisest otsast kohale sõitnud vaatajaid rahvalike naljatustega lõbustada. Nad on juba otsustanud oma õhtu teatris veeta. Kriipis stiilikõrva, kuidas d’Artagnani ema hüüdis kodunt lahkuvale pojale: „Hoia jalad soojas!“ Või lõputu hulk „kuradeid“ musketäride suust. Milleks? Nii nagu Dumas’ romaan, on ka dramatiseering stiililiselt pigem ülemistes helistikes, väljapeetud ja hillitsetud, mistõttu geinali või sobimatus kohas kõlavad vandesõnad kisuvad näidendit maadligi. Siiski oli ka õnnestunud tänapäevaseid lisandusi. Õnneks oli tarbetut õige vähe ja peale jäi püüd mängida kaheplaanilist seiklusnäidendit, milles on peale hoogsa põnevuse veel midagi, mis vaatajat tõstab ja kannab.

    Ilus detail oli see, et võitlusstseenides, mida mõistagi oli rohkem kui üks, haarab mõõga ka nunnariietes naine. See on jällegi näide teisest mõttelisest tasapinnast, mis püüab end teada-tuntud musketäride loost lahti rebida. Ühes võitlusstseenis on vastamisi eranditult mehed naistega. Kas floretiga nunn püüab midagi öelda? Ma ei tea, pigem näitab see jutustamise stiili muutust ühiskonnas, kus soorollid pole enam nii ranged. Selliste võteteta poleks lavastus enamat tühisest kostüümidraamast.

    Klišeelik on öelda, et see oli elujaatav näitemäng, aga ta oli. Vaatajaisse paiskus ports elurõõmu. Romaan pakub seda ning lavastajad-näitlejad oskasid selle üles korjata ja edasi anda.

  • Ülikoolid, muuseumid ja kollektsioonid ehk Akadeemilise pärandi minevikuraskused ja vastutus

    JAANIKA ANDERSON

    5.–8. juulini toimus Belgias Euroopa akadeemilise pärandi võrgustiku Universeum XXII aastakonverents „Ülikoolimuuseumid ja -kogud: minevikuraskused – vastutus tänapäeval“. 2000. aastal loodud võrgustikus tegeletakse akadeemilise pärandiga, nii materiaalse kui ka immateriaalse pärandiga selle kõige laiemas tähenduses. Universeumi eesmärk on soodustada Euroopa ülikoolide kogude säilimist, uurimist ja neile ligipääsu, edendada tegevust kogudes, muuseumides, arhiivides, raamatu­kogudes, observatooriumides ja ka botaanikaaedades. Konverentsi keskpunktis olid ülikoolimuuseumide ja -kogudega seotud minevikuraskused, kuid ka ühiskondlikud ja poliitilised muutused. Akadeemilise pärandiga tegelevates asutustes nähakse endal kohustust neil teemadel aktiivselt kaasa rääkida ja olla esi­rinnas aruteluteemade tõstatamisel ning toimida akadeemilise institutsiooni ja ühiskonna vahel sillana.

    Kõrghariduse andjana ja teadmiste loomise keskustena on ülikoolid ühiskonnas aset leidvate muutuste mõtestamise keskmes – või vähemalt peaksid olema. Poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised nihked mõjutavad jällegi ühiskonnas teadmiste loomist ja haridust. Ühiskonnaga suhtlemine on akadeemilisele kogukonnale tähtsam kui kunagi varem, sest infoküllus ja teadmiste kättesaadavus ei ole enam kellelegi uudis. Teadlased peavad arvestama kasvanud skeptitsismiga teaduse suhtes, levivate pseudoteaduste, võltsuudiste, ühiskonna lõhestumisega ja muuga, mis võib panna teaduse vajalikkuse kahtluse alla.

    Akadeemiliste asutuste üks ülesandeid on ühiskonnaga kontakti hoida ja suhelda – teadmised ei ole monopol. Teadmised ei ole ka lõplikud, kuigi sageli mõeldakse väljapool teadlaskonda teadussaavutusest või uuest teadmisest kui millestki muutumatust. Ümberhindamised, uued avastused ning selle käigus aset leidnud läbikukkumised ja ebaõnnestumised justkui kõigutavad teaduse ja teadmiste usaldusväärsust.

    Sild teadmiste loojate ja ühiskonna vahel

    Konverentsi üks läbivaid teemasid, mis kerkis esile ka uuemate ülikoolimuuseumide ekspositsioonidest rääkides ja ühendas selgroona arutelu, oli ülikoolide vajadus suhelda ühiskonna kõikide osalistega ning viia teaduslikud teadmised ja protsessid inimesteni. Kõik teavad, et teadlasi kutsutakse oma elevandiluutornist välja astuma ning rääkima oma tegevustest lihtsalt ja arusaadavalt. See ongi see laialt tuntud sõnapaar „teaduse populariseerimine“, mis peaks endas kätkema kõike, mis teeb n-ö tavainimesele arusaadavaks, mida teadlane teeb, milleks seda vaja on, ja parimal juhul ka seda, mis kasu saab sellest tavainimene. Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamise kõledas ja teravas olukorras on need küsimused iseäranis päevakohased.

    Genti ülikooli muuseumi (GUM) püsinäitusel saab avastada väga väärtuslikku ja erakordset kollektsiooni, mis hõlmab mitmesuguseid teadusharusid bioloogiast arheoloogiani ja psühholoogiast meditsiinini.

    Teadmisi saab teha kättesaadavaks nii ja naa. Üks võimalusi on rakendada selle vankri ette ülikoolikogusid haldavad asutused ja muuseumid. Kuidas saavad ülikoolimuuseumid aidata teadlastel ja teadusel jõuda kõigi ühiskonnagruppideni? Kuidas nad end ise positsioneerivad? Kas nad tegutsevad lihtsalt abistajatena või on neil oma seisukoht? Kas ülikoolimuuseumid võiksid olla ühiskonna probleemide käsitlemisel eeskujud? Kas ülikoolimuuseumid on akadeemilise kogukonna osana teadmistega paremini varustatud kui muud tüüpi muuseumid? Neid küsimusi konverentsil esitatigi. Sugugi mitte kõikidele ei ole veel vastust, kuid oluline on mõtestada oma rolli akadeemilise asutuse osana.

    Paljudel juhtudel on ülikoolimuuseumidel kogude haldamise, näitamise ja õppetöö toetamise funktsioon. Siiski on suur hulk neid, kes on võtnud oma missiooniks purustada seinu laiema avalikkuse ja ülikoolide vahel, luues kontakte ja algatades mõttevahetust. Ülikoolimuuseume nähakse sillana teadmiste loojate ja ühiskonna vahel, teadmiste ja inimeste vahel. Paljudes ülikoolides tunnetatakse vajadust vahelüli järele, mis ühendaks neid ühiskonnaga. Seda tõendab ülikoolide panus akadeemilise pärandi ja kollektsioonidega seotud asutuste vähemal või rohkemal määral toetamisse, kuid ka see, et luuakse lausa uusi struktuure või korraldatakse ümber olemasolevaid mäluasutusi. Selle kohta võib näiteid tuua mitmelt poolt Euroopast. Üks suurejoonelisemaid ettevõtmisi leidis aset väga mitmekülgsete ja suurte kollektsioonidega Göttingeni ülikoolis, kus seni puudus kogusid ja pärandit koondav institutsioon, kuid tänavu 31. mail avati täiesti uus ülikoolimuuseum.

    Muutunud paradigma

    Pärast kümmet aastat planeerimist avas Göttingeni ülikool inimestele uksed teadusajaloo ja tänapäeva teaduse maailma. Uus institutsioon kannab nime Forum Wissen (Teadmiste Foorum), kuna seda ei soovita määratleda kollektsioonide muuseumina, vaid loodavate teadmiste muuseumina. Kui minna veelgi kaugemale, siis võiks seda nimetada teadmiste turuplatsiks, kus väljastpoolt akadeemilist maailma tulevad inimesed saavad noppida huvipakkuvat infot, et mõista teadmiste loomise protsesse. Forum Wissenis ei räägita teaduse kangelastest, suurtest läbimurretest ega murrangulistest tulemustest, vaid teadlaste ja õpetlaste teedest, lugematutest ja sageli nähtamatutest kaastöölistest ning sellest, et otsimine, mõttevahetus, vaatenurkade pöörded ja otsimise jätkamine kuulub protsessi juurde.

    Tuleb nentida – ja mitte ainult Forum Wisseni põhjal –, et teadlaste kui üksikisikute heroiseerimise aeg on möödas. Enam ei tööta narratiivid, kus teadlane sündis, õppis, tegi avastuse ja sai kuulsaks. See ei tähenda, et näitusesaalidesse ei jõuaks enam suurte teadlaste lugusid, kuid tänapäeva ülikoolimuuseumi lood toetuvad protsessile. Selles on osalejad, läbimurded, tagasilöögid, teadmiste levik, ümberhindamised, tõe purustamine, uute teadmiste teke, lisanduvad osalejad ja nende vaatenurgad. Paradigma on muutunud.

    Seda kinnitab ka Genti ülikooli näide. Paar aastat tagasi pandi alus ülikooli botaanikaaia südames asuvale muuseumile GUM.1 Muuseumi ekspositsioon „Teaduse, kahtluste ja kunsti foorum“ („Forum voor Wetenschap, Twij­fel en Kunst“) on pühendatud teadusele, uurimistööle ja kriitilisele mõtlemisele: külastajad saavad avastada, et teadmine on katse-eksituse, kahtluse ja kujutlusvõime tulemus. GUMi ambitsioon on piiluda teadlaste ajju. Milliste tõketega nad silmitsi seisavad? Milline on nende suhtumine? Kas seal on ruumi kujutlusvõimele, kahtlustele ja ebaõnnestumistele? Kuidas mõjutab see kõik meie elu ja mõtteviisi? Millised tähelepanuväärsed objektid võivad seda teaduse lugu valgustada? GUMi vaatajaskond näeb väga vaheldusrikast ekspositsiooni väärtusliku kollektsiooniga, mis hõlmab eri teadusharusid bioloogiast arheoloogiani ja psühholoogiast meditsiinini. Ekspositsioonis kohtuvad teaduse ajalugu ja tänapäeva uurimistöö, mis pakuvad ühtaegu pilguheitu tulevikku ja annavad sügavama huvi korral võimaluse süüvida esemete teaduslikku kirjeldusse ja saamislugudesse.

    Genti ülikooli muuseumi (GUM) ajutine näitus „Fallos. Norm või vorm?“ püstitab küsimuse, kas fallos teeb mehe või vastupidi. Näitusel puudutatakse märksõnu nagu „tervis“, „seksitööstus“ ja „uskumused“ ning otsitakse fallose vorme kunstist.

    Teadusmuuseumid, eriti just ülikoolimuuseumid, kannatavad elitaarsuse maine all. Ka Tartus tuleb silmas pidada, kuidas kõnetada neid, kel pole ülikooliga sidet, mis annaks neile julguse ja soovi siseneda ülikooli muuseumi. Palju­dele (potentsiaalsete) külastajatele on kontakti lävi teaduse ja akadeemilise maailmaga liialt kõrge või arvatakse, et see on kättesaamatu. Selle probleemi lahendamiseks katsetatakse mitmesuguseid meetodeid. Näiteks Padova ülikooli Giovanni Poleni füüsikainstrumentide muuseumis näidatakse väga täpselt, kuidas üks või teine instrument on mõjutanud inimeste elu, ning ühtlasi peetakse seal tähtsaks esile tuua teaduse ebaõnnestumisi. Eksimine on inimlik, teadus on inimlik ja see on inimeste teenistuses.

    Seoses kõrghariduse ja teaduse elitaarsusega kerkis esile ka mõte, et enam ei piisa ühesuunalisest teabe edastamisest ühiskonnale. Protsessi tuleb kaasata ka mitteakadeemilised inimesed, et edastada teavet, mille järgi on vajadus, ja saada ka vastukaja – eesmärk on luua teaduse ja ühiskonna dialoog. Ülikoolimuuseumid kui mitmesuguseid kaasamisinstrumente haldavad institutsioonid saavad teadlaste ja ühiskonna mõtteid vahendada. Selline lähenemisviis võimaldab tugevdada muuseumi seotust akadeemilise kogukonnaga, et õigustada oma olemasolu akadeemilises struktuuris, aga ka läheneda sihtgruppidele, kes muuseumis pakutavast osa saavad. Seda võib nimetada kahesuunalise tänava mudeliks, kus teadmine liigub loojalt vastuvõtjale ja peegeldub vastuvõtjalt loojale tagasi, misjärel vajadusel teadmisi korrigeeritakse.

    Dekoloniseerimine ja rehumaniseerimine

    Konverentsil tõstatati ka kolonialismi ja dekoloniseerimisega seotud küsimused, mis on viimastel aastatel olnud kogu muuseumisektori üks fookuspunkte. Kunstiajaloo-, sotsiaalajaloo, etnograafia-, antropoloogia- ja loodusloomuuseumides on asutud sel teemal kaasa rääkima, selle valdkonna probleemistikku tutvustatakse näituste ja mitmesuguste tegevuste kaudu.2 Teadusajaloomuuseumides ja ülikoolimuuseumides on see teema jäänud seni pigem tagaplaanile, kuigi on äärmiselt aktuaalne just vanade ülikoolide kollektsioonide puhul. Need sisaldavad pärandit, mida koguti ja toodi kaasa maailma avastamise ja tundmaõppimise käigus ekspeditsioonidelt või saadi annetusena kollektsionääridelt.3

    Paljud ülikoolid seisavad praegu silmitsi keeruliste ja vastuoluliste küsimustega, mis puudutavad neid kogusid, kus on (koloniaal)võimu või sõja ajal omandatud esemeid. Euroopa ülikoolide selle kogude osa „algse“ väärtuse ja praeguse teadusliku või haridusliku väärtuse vaheline suhe on pingeline. Ei ole ühest vastust, kuidas mõjutab see pinge objektide algset tähtsust ülikoolile ja millised nüüdisaegsed alternatiivsed viisid valitakse nende tõlgendamiseks.

    Julge küsimusena küsiti ka, kas üldse peab koguma arheoloogilisi ja kunstiobjekte (nt kreeka, rooma, egiptuse jm muistiseid), kuna kõik on nii keeruline. Küsimus on ajendatud päritolu-uuringutest. Paljude objektide ja kogude puhul on päritolus küsitavusi: annetused eraisikutelt, mille puhul pole alati teada objektide kaugem ajalugu, salakaubandus, röövimised, vargused, sõjasaagina kaasatoomine … Üllatavalt palju kajas saalist vastu, et polegi vaja koguda. Selles vastuses oli omajagu emotsioone, kuna pidevalt pärandiga tegelevad inimesed puutuvad kokku ka kõikide nende keeruliste küsimustega, millega kollektsioonis olevad objektid on seotud.

    Hea näide on siin ka päritolu-uuringute raames tõstatatud rehumaniseerimise teema. See on protsess, mille käigus pööratakse ümber dehumaniseerimisega tekitatud kahju. Näiteks on sügavalt juurdunud tavana kataloogides, andmebaasides ja näitustel inimese pealuu kohta nimetus „kolju“. Kuid kolju ei ole pelgalt (muuseumi)objekt, vaid see on osa ühe inimese säilmetest – sel inimesel oli kunagi identiteet ja elu. Kuidas objektistatud esivanemate säilmeid rehumaniseerida? Esimene samm on astutud teema tõstatamisega. Probleemide teadvustamisel on tähtis, et inimesed tunneksid end võrdsena olenemata soost, rassist ja ühiskondlikust kuuluvusest.

    Kogude kasutamine

    Kolmanda teemana oli konverentsi keskmes kogude kasutamine. Ülikoolimuuseumid ja -kollektsioonid (alati ei ole ülikoolidel avalikke muuseume) näevad oma kollektsioone äärmiselt tähtsa taristuna, mida saab peale ühiskonna teenimise rakendada ka uurimis- ja õppetöös. Enamasti on ülikoolimuuseumid väga tihedalt seotud üliõpilaste harimisega, kuna muuseumide teenistuses olevad inimesed täidavad ka õppejõu funktsioone. See tähendab, et inimeste, teadmiste ja kogude ressurssi kasutatakse akadeemilise asutuse jaoks parimal moel.

    Kogude kasutamiseks ja tudengite kaasamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Kõige enam räägitakse praegu objektipõhisest õppest. See on aktiivõppevorm, kus kasutatakse eri objekte, et arendada vaatlusoskust, infoleidmise võimekust, allikakriitilist suhtumist ja kriitilist mõtlemist, aga ka objektidega füüsiliselt ümberkäimise oskusi ning individuaalse ja grupitöö oskusi. Tudengeid kaasatakse ka pärandiga seotud projektidesse, näituste koostamisse, ekskursioonide tegemisse ja ürituste korraldamisse. Õppetöö osana või vabatahtliku tööna annab see hindamatu kogemuse ja ettevalmistuse.

    COVID-19 on viinud ka ülikoolimuuseumid üha enam digitaalsesse maailma: otsitakse võimalusi, kuidas digitaalset sisu luua ning kuidas digiressursse ja uusi tehnoloogilisi lahendusi pärandiga seotud õppetöös paremini rakendada. Selles valdkonnas kuulatakse meeleldi lugusid parimate kogemuste ja õnnestumiste kohta, nagu sai tõdeda haridustegevusi puudutavates töögruppides.

    Nelja konverentsipäeva sisse mahtus palju arutelusid, avatud küsimusi ja lahtiseks jäetud vastuseid. Väga lihtsalt öeldes liiguvad aga ülikoolimuuseumid üha enam avatuse poole, nad on valmis ühendama akadeemilise maailma ja ühiskonna teadmisi, neil nähakse kohustust tõstatada keerulisi teemasid ja juhtida diskussioone.

     

    Jaanika Anderson on Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor.

    1 GUM (Genti ülikooli muuseum) nomineeriti auhinnale EMYA 2022, mis on kõige prestiižsem muuseumiauhind Euroopas. https://www.gum.gent/en

    2 ICOMi Eesti rahvuskomitee juures tegutseb päritolu-uuringute töörühm, mille eesmärk on tõsta Eesti muuseumide seas teadlikkust valdkonna teemade suhtes, sh vaadata ka kogude päritolu-uuringute teemasid, mis seostuvad maailmas koloniaalperioodi kogude üle peetava diskussiooniga. http://www.icomeesti.ee/paritolu-uuringute-tooruhm

    3 Kolonialism ja dekoloniseerimine olid kõne all ka 1985. aastal asutatud Coimbra grupi ülikoolide pärandiga tegeleva töörühma selle aasta kohtumisel. Coimbra grupp on ammu asutatud rahvusvaheliselt kõrge tasemega Euroopa multidistsiplinaarsete ülikoolide ühendus, mis on pühendunud akadeemiliste ja kultuuriliste sidemete loomisele, et edendada rahvusvahelistumist, akadeemilist koostööd, tipptasemel õpetamist ja teadustööd ning teenida ühiskonda. https://www.coimbra-group.eu

  • Aeglasemalt, vähem, tasakaalukamalt!

    MERLE KARRO-KALBERG

    Värske Ehituskunst peaks olema kohustuslik lugemine kõigile omavalitsus­juhtidele, kes ikka veel usuvad lõputusse kasvu ning loodavad, et vaatamata kõigele toimuvale on just nende linnake või vallake tõmmanud õnneloosis pikema kõrre ning on õnnistatud elukesk­konnaga, kuhu kõik pikemalt mõtlemata kolida tahavad. Kuigi trendid näitavad, et suurte linnade, Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruse rahvastik on kasvutrendis, tuleb paljudel karmi tõega siiski tõtt vaadata ja tõdeda, et pöörast ja lõppematut kasvu pole kuskilt tulemas ning ootused tuleb maha kruvida heal juhul paigalseisu peale.

    Pärast 2017. aasta haldusreformi moodustati Eestis 213 omavalitsus­üksuse asemel 79. Uut haldusjaotust valmistati ette juba 2004. aastast alates, kuid suure vastuseisu tõttu õnnestus see läbi viia alles 13 aastat hiljem. Reformi eesmärk oli väiksemad omavalitsused liita, sätestati, et omavalitsuse elanike alampiir peab olema 5000. Kahaneva elanikkonna tingimustes nähti, et kokkutõmbamine on üks viis, kuidas säilitada omavalitsuste haldussuutlikkus ja pakkuda elanikele kvaliteetselt neid teenuseid, mida neil kodu lähedal on vaja. Viis aastat hiljem ehk praegu koostavad need uued omavalitsused uusi üldplaneeringuid, millega pannakse paika pikaaja­lised arenguplaanid ja ruumi­strateegiad. Määratakse maakasutus ja tuuakse välja potentsiaal. Üldjuhul neis uutes planeeringutes kahanemist ega ka arenguseisakut ei käsitleta, ikka orienteerutakse optimistlikule kasvule. Ometi peaks läbi mängima ka stsenaariumid, mis saab siis, kui kõik jääb samaks või muutub pisut ja palju hullemaks. Selleks valmistumisel tasub värske Ehituskunst läbi lugeda.

    Kasv või kahanemine? Eesti rahvastikutrendide aruteludes on juba pikka aega valdav olnud pessimistlik toon, mille tingib maapiirkondade ääremaastumine, väikelinnade väljasuremine ja üleüldine rahvastiku vähenemine.

    Juuni alguses avaldati viimase rahva­loenduse esimesed tulemused. Vastupidi levinud arvamusele selgub, et Eesti rahvastik ei ole viimase kümne aastaga mitte kahanenud, vaid hoopis kasvanud. Statistikaamet teatab, et vähenenud on küll tööealiste inimeste arv, aga inimesed elavad kauem, ning kasvanud on eestlaste arv.

    Andmeid saab eraldi välja võtta ka elukoha järgi. Selgub, et 2021. aastal elas tunduvalt rohkem inimesi suuremate linnade ümber valglinnas kui aastal 2000. Statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik toob välja, et traditsioonilistes väikelinnades on rahvaarv siiski alates 2000. aastast vähenenud ja seega on valglinnastumine suuremate linnade ümbruses seda laialdasem. See n-ö rasvavöö on kõige tihkem pealinna talje ümber, sest rahvaloenduse statistika ütleb ühtlasi, et Eesti suurim väikelinnaline piirkond oli 2021. aastal Peetri alevik, kus elas 6352 inimest, 2000. aastal aga ainult 835 inimest. Väikest kasvutrendi näitab ka linnastumine, kuid seda peamiselt Tallinna arvelt. Teistel linnadel, eriti väiksematel, pole millegi üle rõõmustada.

    Kuidas siis planeerida elukeskkonda kahanevale rahvastikule ning tühjenevale väikelinnale?

    Leppimine. Eesti vanim arhitektuuri­ajakiri Ehituskunst ilmub vahelduva perioodilisusega juba aastast 1981. Algselt andis seda välja arhitektide liit ning 1980. aastatel ilmus vaatamata kõikidele takistustele ja kaigastele kodarates kokku neli numbrit. Esimese numbri panid kokku Ain Padrik, Ignar Fjuk ja Ado Eigi. Nad leidsid toona, et asjaliku ja järjepideva arhitektuuriteooria ja -kriitika puudumine on üks ehituskunsti ebaühtlase arengu põhjus, ning seadsid eesmärgiks olla kunstilembene, ajalugu austav ja võimalikult humanitaarse kallakuga ning leida kontaktid teiste kultuuri- ja teadusaladega.

    Mõnikord aitab elanikest tühjenevas väikelinnas negatiivsuse vastu must huumor. Soome kahaneva väikelinna Puolanka pessimistide ühingu välja antud postkaardid.

    2012. aastast on Ehituskunst kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna välja anda. Ülikooli rüpes on ajakirja fookus mõistagi olnud akadeemilisusel ning arhitektuuriteadusel. Alguses vedasid ajakirja arhitektid Aet Ader ja Kadri Klementi, siis osakonna doktorandid, arhitekt Karli Luik ja filosoof Eik Hermann. Nüüdse topeltnumbri on kokku pannud Eik Hermann.

    Kolm aastat koostatud mahult raamatulaadne 61. ja 62. topeltnumber kannab pealkirja „Väikelinnad: mittekasvavad“. Teemavalik näitab selgelt, et pelgalt arhitektuurist on Ehituskunst ammu laienenud linnaruumile ja sealt edasi kogu elukeskkonnale, kontakt teiste eluvaldkondadega on saavutatud ning ruumiloomet nähakse nii kultuuri, majanduse, mainekujunduse, turunduse kui ka poliitika osana. Energia-, kliima-, tervishoiu- ja muude kriiside tuules on arhitektuuris enam hakatud mõtlema kasinusele ja sellele, kuidas ehitada vähem, kuidas arhitektuur saaks kitsaskohtadele leevendust ja abi pakkuda, ning ühtlasi ka sellele, mis on arhitekti ülesanne, kui tema ülesanne pole enam uute objektide loomine.

    Värske ajakirja numbri tummine materjal on jagatud kaheks suureks alateemaks: avang ja otsing. Avang omakorda neljaks alateemaks: kasv ja mittekasv; linnade kahanemine Eestis; linn ja maa; keskus ja ääremaa. Otsingud on jaotud kaheksasse teemaplokki: tööriistakasti laiendamine; strateegiad; fantaasiad; pärand ja pikk vaade; ühine ruum; linnasüdamed; taga- ja ääre­maisuse potentsiaalid; elementsustamine.

    Leidub nii teoreetilisemaid käsitlusi, praktilisi näiteid kui ka visioone, kuidas mittekasvamisega toime tulla. Näiteks ütleb Kasseli ülikooli arhitektuuri- ja disainiteooria professor Philipp Oswalt, et arusaam, nagu kasv oleks eelduspärane ja allakäik tähendab läbikukkumist, on allakäigu tabustamine ja tõrjumine, sellega määratakse kahanevad kohad põlu alla. Positiivsem on kahanemisest mõelda kui muutusest, vaid siis on võimalik sellele neutraalselt ja emotsioonitult läheneda. Positiivset tooni levitab ka Soome väikelinna Puolanka näide, kus kahanemine sünnitas omalaadse pessimismiliikumise. Loodi pessimistide ühing, mis suhtub kahanemisse ja depressiivsesse väikelinna musta huumoriga. Ühingu esindaja sõnab, et pessimism on vabastav, sest nii pole vaja halva mängu juures head nägu teha. Näiteks on välja antud postkaartide sari, mis keerab tavapärase piltpostkaardi mõtte pahupidi, näitab Puolankat nii, nagu see on, ja jagab umbes selliseid sõnumeid nagu „Lõpeta unistamine. Siin Puolankas pole niikuinii midagi“.

    Esialgu tundub värske ajakirja maht ehk hirmutav, kuid tekstid on paraja ajaleheartikli pikkused ning pole üleliia koormatud oskussõnadest ega keelepruugist, mida ainult erialaspetsialist mõistab. Arvukad autorid, intervjuud ja skemaatilised illustratsioonid liigendavad tekstimahu parajateks suutäiteks. Kokku on kogutud sel teemal ilmunud teadus-ja ajaleheartiklid, kokkuvõtted raamatutest, magistri- ja doktoritöödest, näited toimetulemise viisidest, kõike seda täiendavad veel asjakohased ilmunud ja ajakirja tarbeks tehtud intervjuud. Ajakiri annab loodetavasti kätte mõttelõnga, et kahanemise planeerimine pole midagi, mille pärast häbi tunda, midagi, mis näitab läbikukkumist ja jätab juurde kõdunemise leha. Selgub hoopis, et kahanevate väikelinnadega ollakse hädas mujalgi ning pea liiva alla peitmisest ning probleemi eitamisest midagi paremaks ei muutu. Olümpiadeviisi – kiiremini, kõrgemale, kaugemale! – vaimus kasvanud asulad peaksid hakkama koonduma hüüdlause – aeglasemalt, vähem, tasakaalukamalt! – egiidi alla.

Sirp