Toeta
Otsi

terminoloogia

  • Eesti Kontserdi 2012/2013 hooaja piletite soodusmüük 10. septembril kell 12 Estonia kontserdisaalis

    Lauri Aav

    Juba aastaid on septembri alul üks päev, mil järjekord Estonia kontserdisaali ukse taha hakkab moodustuma juba hommikul kell 9. Keskpäevaks, piletimüügikassade avamise hetkeks on sajad muusikasõbrad ukse taga valmis – Eesti Kontserdi hooaja algust tähistav traditsiooniline soodusmüük võib alata!

    “Ilusa muusika päev” ei ole aga ainult soodsate piletiostude jaoks. Pool tundi enne kassade avamist, kell 11.30 avab päeva uus täht puhkpillimuusika taevas – Brassical. Kohaletulnuile lausub tervitussõnad Eesti Kontserdi produtsent Neeme Punder ning muusikalise viktoriini käigus jõuavad algava hooaja ihaldatuimad piletid auhindadena nupukamateni juba enne ametlikku kassade avamist.

    Kell 12 avanevates kassades on müügil “Lõunamuusika” passid ning üksikpiletid, lisaks on paljude algava hooaja kontsertide piletid tavahinnast kuni 30% soodsamad. Soodushindadega pileteid saab soetada Eesti Kontserdi kassades Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis veel terve nädala jooksul – kuni 16. septembrini.

    Päev jätkub kell 12.30 suures saalis algava maratonkontserdiga, kus publiku ette astuvad Eesti Rahvusmeeskoor, René Soom ja Priit Volmer Rahvusooperist Estonia, Voldemar Kuslap, Tiit Kiik (orel) ning oma 40 aasta juubelit tähistava Hortus Musicuse vähendatud koosseis. Lisaks on kogu päeva jooksul palju üllatusi ja sooduspakkumisi Eesti Kontserdi headelt koostööpartneritelt.

    Eesti Kontsert avab oma kontserdihooaja tänavu igas kontserdimajas erineva kontserdiga. Alustab Vanemuise kontserdimaja, kus 14. septembril tuleb ettekandele Antonin Dvořáki suurteos “Stabat mater”. Et suurteos nõuab suurt koosseisu, on laval Vanemuise sümfooniaorkester, Vanemuise ooperikoor ja Tartu Noortekoor, solistid Magdalena Risberg ja Katarina Giotas Rootsist, tenor Seok Be Ha Koreast ning bass Krisjanis Norvelis Läti Rahvusooperist, dirigent Paul Mägi. Sama kavaga kontsert toimub päev hiljem, laupäeval, 15. septembril Estonia kontserdisaalis.

    Algava hooaja üks maamärke on kindlasti Hortus Musicuse juubel. 40 aastat ühist musitseerimist on Hortuse liikmetele selgeks teinud lihtsa tõe: muusika on armastuse hääl! Sellise pealkirjaga juubelikontserdid toimuvad K 19. septembril Jõhvi kontserdimajas, N 20. septembril Vanemuise kontserdimajas, R 21. septembril Pärnu kontserdimajas ning Eesti Kontserdi hooaja avakontserdina L 22. septembril kell 19 Estonia kontserdisaalis, kuhu on kutsutud kõik, kes aastate jooksul Hortus Musicusega seotud olnud.

    Pärnu kontserdimaja avab oma hooaja 28. septembril Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kaasabil. ERSOt dirigeerib Olari Elts, solistiks sopran Eri Nakamura Jaapanist ning kavas prantslaste Claude Debussy ja Maurice Raveli looming. Sama kontsert toimub päev varem 27. septembril Estonia kontserdisaalis.

    Viimasena avab ametliku kontserdihooaja Jõhvi kontserdimaja, tehes seda erakordselt suurejooneliselt. Lavale astub üks kolmest tänavusest külalisorkestrist – Novosibirski Sümfooniaorkester. Dirigent Arnold Katzi 1956. aastal asutatud orkester on andnud oma 55 tegevusaasta jooksul üle 5000 kontserdi ning osalenud arvukatel turneedel välisriikides ning loomulikult kõikjal Venemaal. Orkestri kunstiline juht ja peadirigent Gintaras Rinkevičius on üks rahvusvaheliselt tuntumaid leedu muusikuid, rahvusvahelise Herbert von Karajani fondi dirigentide konkursi võitja, kes seisnud enamiku maailma tipporkestrite ees. Solist on Lukas Geniušas klaveril ning kavas Sergei Rahmaninovi looming.

  • Publikut ei tohi petta

    Kaarel Tarand

     

    Rahajagamine on poliitilise võimu teostamise kõige sportlikum osa. Eelarveseadused ei ole küll ainsad, milles mõõtühikutega tegeldakse, kuid näiteks saastenormid või toiduohutuse küsimused ei tekita pooltki sellist erutust kui mõõtühik nimega raha. Võistlus ja võitlus on sama pingeline nagu spordiareenidel sentimeetrite ja sekundite pärast.

    Kuna rahajagamise võistluse võitjaid ootab samasugune au ja kuulsus nagu olümpiasangareidki, teevadki avaliku võimu juhid rahajagamisest alati tippsündmuse, mis on täis dramaatilist pinget, teeseldud pisaraid ja planeeritud joovastust. Pole tähtis, kas tegu on omavalitsuse, riigi või rahvusvahelise organisatsiooni eelarvega, igal aastal või igal võimalusel ja igal pool mängitakse etendus maha enam-vähem ühesuguse stsenaariumi järgi.

     

    Kolm kohustuslikku vaatust

     

    Meenutagem meile kõige tuttavamat, kodumaist eelarvetegu. Esimeses vaatuses saabub Halb Sõnum rahandusministeeriumist ja keskpangast maagiliste suhtarvude kujul. Eestis nimetatakse neid arve konservatiivseks majandusprognoosiks. Kohe pärast seda ilmuvad lavale positiivsed kangelased: valitsuskoalitsioon (koor) ja eriti ministrid (peaosatäitjad). Nemad viskavad kaalule oma kenasti hinnalipikutega varustatud lubadused ja soovid. Ja, oh paraku, soovide kogusumma ületab alati võimaluste summa. Nii ongi pinge loodud ja algab Võitlus.

    Ükskõik, kui valvas poleks ajakirjandus, ikka õnnestub sinna sokutada pinget veelgi tõstvaid teateid näiteks politseinike või arstide talumatust majanduslikust olukorrast. Publik neelab sööda alla, kuigi asja mõte on varustada ministrit argumentidega nagu “rahvas tahab” või “kui ajakirjandus meid peksab, kaotame hääli”. Tegelikult teab iga  oma tööd oskav minister juba kevadel enam-vähem krooni täpsusega, millise lõppsumma ta tulevaks aastaks saab. Teab ka seda, et iga lisakroon tuleb lihtsalt mõne “hea kolleegi” käest üle lüüa.

    Kui lähtepositsioonid on võetud ning valijatele sõnum eelarvevaidluste “erakordsest pingelisusest” maha müüdud, minnakse vaheajale. Augustis algab teine vaatus, mille käigus iga minister avalikult ja salaja kolleegide eelarvest endale lisamiljoneid üritab nihverdada. Teine vaatus on Intriigide pärusmaa ja lõpeb siis, kui valitsus eelarve eelnõu parlamenti saadab – mis juhtub kindlalt, kuid mitte varem kui vältimatult vajalik.

    Kolmas, kõige nähtavam vaatus toimub parlamendis, kus käib küll suur kära kokku kolmel lugemisel, kuid eelarve jaotust muudetakse mikroskoopilises ulatuses. Kolmas vaatus on opositsiooni pidu, aasta parim võimalus avalikku valgusesse sattumiseks ja konkurentidest veelgi suurema riigimehelikkuse demonstreerimiseks. Lõppvaatuse kohustuslikud elemendid Eestis on obstruktsioon ja unetu öö, töölkäimise padjad, hambaharjad ja habemenoad. Detailide osas on välismaistel lavastajatel Eestilt veel palju õppida. Aga lõppu see ei muuda. Õnnelik Lõpp ja Eesriie (eelarve) on sama kindlad nagu päikesetõus.

    Õnnelik lõpp on efektne ainult juhul, kui selleks kulub teosest võimalikult vähe sekundeid. Kui riigimehelikkus oleks poliitiku püsiseisund, ei märkaks seda keegi. Seetõttu peab riigimehelikkus ilmnema harva ja erakorraliselt. Avalike eelarvete menetlemine moodustab poliitikule parima võimalikest dekoratsioonidest, mille keskel oma riigimehelikkust näidata. Sest raha on riigimehelikkuse mõõt: kõige riigimehelikum on see, kes toob “omadele” ehk valijatele ja sihtrühmadele koju kõige rohkem raha. Sellest reeglist on vaid üksikuid erandeid. Et üldreegel kaotaks kehtivuse, peab ette tulema vähemasti majanduskriis, pigem isegi looduskatastroof või sõda.

     

    Raha pärast laiali ei minda

     

    On terve rida põhjusi, miks avalikud eelarved alati vastu võetakse, aga mitte varem kui peaaegu viimasel hetkel. Esiteks, seadus kohustab igal pool raha ära jagama. Kui ei jaota, siis maksudena kogunenud raha jaotub iseenesest vastavalt aasta varem kokkulepitule. Aga poliitik, erakond või riik on seotud lubadustega. Iga kompromiss võimaldab oma lubadusi täita rohkem kui 0%, kui kokkulepet ei sünni, puudub otsustajal vähimgi mõju jaotusele. Väikegi protsent munast on alati parem kui tühi koor.

    Teiseks, Eestis nagu ka mujal tähendab kehtiva eelarve puudumine erakorralisi valimisi. Maksumaksjatele ja valijatele selline kulukas trall ei meeldi, kuigi võib kampaanias osalejatele tubli adrenaliiniannuse ja mõnutunde anda. Ent alati on valimissõelast läbi pudenejaid rohkem kui sõelale jääjaid ja hirm kaotada otsustusõigus ja töökoht sunnib tegema pigem kehva otsuse kui eelnõu põhja laskma.

    Kolmandaks, kui ka poliitikud eelarvet tehes liiga põhimõttekindlaks peaksid osutuma (mis Eesti ajaloos viimati juhtus Jaan Tõnissoniga 1933. aastal), on avaliku teenistuse ehk ametnike asi poliitiline tahe murda. Kehtiv eelarve on alati ametnike huvides. See delegeerib vastutuse ametnikult poliitikule, seega hõlbustab ametniku tööd. Aga rahuajal tähendab iga järgmine eelarve ka ametnike isikliku sissetuleku kasvu. Oma seaduslike huvide eest võideldes saavutab ametnikkond alati oma tahtmise. Praktikas tuleb sellist vajadust üliharva ette, kuid ametnike käes on poliitiku põhjalaskmiseks olemas piiritu arsenal.

    Euroopa Liidu järgmise eelarve arutelul on jõutud alles teise vaatuseni ja seetõttu oleks imelik, kui Suurbritannia eelnõu kõigilt asjaosalistelt praegu õnnistuse saaks. See oleks publiku petmine. Mis siiski ei välista kokkuleppe võimalust täielikult, sest ELi ühiseelarvel on mõned olulised erinevused riikide eelarvest. Tema heakskiitmisest või tagasilükkamisest ei sõltu ühegi konkreetse otsustaja (valitsusjuhid) ametikoht kodumaal. ELi eelarve mõjutab riike hoopis tühisemal määral kui iga riigi oma eelarve. ELi eelarve kaudu jagatakse ümber ainult üks protsent iga riigi rahvuslikust rikkusest, iga riigi omaga aga sõltuvalt maksumääradest 35 – 50 protsenti.

    Kokkuleppimist soodustab asjaolu, et absoluutarvudes on ELi järgmine eelarve eelmisest igal juhul suurem, mis sest, et suhtarvudes tulupool kahaneb. Tähendab, suhteliselt vähem makstes (1,25% asemel näiteks 1,05%) saab ikka rohkem eurosid jaotada. Samas, kokkuleppe sõlmijaid on 25, mitte klassikalised koalitsioon-opositsioon-ükskõiksed. Pealegi, igaühel on vetoõigus – see on küll rohkem vaatamiseks, mitte kasutamiseks, aga suures hulgas võib alati ka mõni Švejk leiduda, kes kiusatusele vastu ei pane ja hädapidurist “kogemata” kinni haarab.

    Euroopa valijate suhtes oleks kõige ausam, kui kokkulepe sünniks õigeaegselt, mitte siis, kui brittidel on kiire; kui keegi ei peaks kasutama äärmuslikke abinõusid (ei riigid vetoõigust ega Brüsseli bürokraadid autuid intriige); ja kui publik pole veel saanud etendust kogu raha eest, sest muidu on ta ka aplausiga kitsi.

  • Tartu Kaubamajas avatakse moeillustratsiooni näitus „Väljalõige“

    Piret Kaevats

    Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna tudengid alustasid käesolevat kooliaastat moeillustratsiooni workshopiga, mille eesmärgiks oli katsetada kaasaegse moejoonistuse formaatide ja temaatikaga. Workshopi käigus valminud tööde näitus avatakse täna, 6. septembril Tartu Kaubamaja aatriumis.

    Selleaastane workshop jätkab juba mitme aasta pikkust traditsiooni, et õppeaastat alustavad kõik tekstiiliosakonna tudengid ja õppejõud ühise loomingulise projektiga. See on oluline eelkõige selleks, et esmakursuslased saaksid võimalikult hästi sisse elada osakonna tegevusse. Samuti annab tudengite ja õppejõudude koos tegutsemine positiivse stardi kogu õppeaastale. Varasematel aastatel on loodud eesti rahvuslikul ornamendil põhinev näituseprojekt „KIRI-KIRI“, leitud esemetest inspireeritud näitus „Leiutasu“ ning Kaunase rahvusliku tekstiilibiennaali tudengite ekspositsioonis esitletud tikitud sõelad.

    Sel aastal valmisid kahe intensiivse päeva jooksul grupitöödena eksponaadid, mille juures on muuhulgas katsetatud mittetraditsioonilisi joonistusvahendeid, mängitud kujutise proportsioonidega, katsetatud inimkeha ja mustrite ühendamist ning paberist ruumiliste objektide ning illustratsiooni ühendamisvõimalusi. Workshopi juhatas sisse Kätlin Kaljuvee, kes on üks huvitavamaid kohalikke moeillustraatoreid ning kaubamärgi Katyusha as Me disainer.

    Näituse pealkiri “Väljalõige” viitab püüdlusele murda tasapinnalt välja, kolmemõõtmelisse maailma. „Välja lõigatava“ abil on saanud võimalikuks katsetada ebatraditsiooniliste kujutamisviisidega ning näha moeillustratsiooni ootamatutes kooslustes.

    Näitusel osalevad tekstiiliosakonna tudengid ja õppejõud: Silvia-Sigrid Sillaots, Kreeta Aidla, Mari Hinn, Johanna Nurm, Mari-Ann Maask, Belliisi Seenemaa, Helena Utsal, Merle Nisuma, Alice Tammela, Teele Tenso, Tauri Västrik, Triin Kaasik, Ilona Ait, Eva Liisa Kubinyi, Jako Lippur, Therese Sild, Laura Treilmann, Ilja Uhlinov, Birgit Uibo, Liina Tiidor, Riin Kivisild, Sarah Kopli, Maria Kukk, Mari Kõrgesaar, Kairi Lentsius, Maarja Leola, Reela Nigul, Liis Somelar, Marju Nurk, Aet Ollisaar ja Kristina Paju.

    Tööd on eksponeeritud Tartu Kaubamaja III korruse aatriumis 6. septembrist  3. oktoobrini.
    Avamine neljapäeval, 6. septembril kell 16.00.

    Olete oodatud!

  • .

     

    alt=”” hspace=0 src=”images/stories/23.12.05/1.jpg” align=baseline border=0>

  • Ajaloo ilu

     

    Muusikat saab esitada nii, et see pakuks kuulajatele elamuse, mitmel moel. Romantiline muusikutüüp püüab publikut jõuliselt enese kujutluspildile allutada. Interpreet jutustaks nagu emotsionaalselt mingi põneva sü?eega lugu kontserti kuulama tulnud inimestele. Püütakse tabada publiku kaasaelamisreaktsiooni ning siduda see muusika kulgemisega. Teistsugune kunstnikutüüp üritab helides ilmutada pigem muusikateose enese sisemist struktuuri, samas mitte nii väga hoolides kuulaja ja esineja vahel suhte loomisest. Ta jätab kuulaja vabamaks artisti ego survest, lubab fookuses olla vaid heliteosel.

    Just pigem selliselt mõjus Corelli Consorti valitud stiil. Tundus, et veidi sissepoole esituslaad oli ka heas harmoonias nii muusikute suhtega mängitavasse muusikasse kui barokkpillide kõlaliste võimalustega, mida ansambliliikmed kasutavad. Tänapäeva instrumentidel õnnestub muusikalisi emotsioone hästi edasi anda, kasutades nende avaraid dünaamikavõimalusi crescendo?sid ja diminuendo?sid. Sajandeid tagasi ehitatud pillide konstruktsioon tingib aga samal eesmärgil pigem erineva artikulatsiooni ja meloodiale lisatavate kaunistuselementide rakendamise. Pillide kõla, ehkki mitte nii lärmakas kui nüüdisaegsete analoogide oma, võib samas tunduda aga hoopis pingestatumana.

    Kontserdi õnnestumist toetas esitatavate teoste ja nendest tuleneva üksteise tämbreid täiendavate pillikoosseisude valik. Üha sagedamini võib afi??idel märgata Risto Joosti nime nii dirigendi kui kontratenorina. Alles viimasel paaril aastakümnel jälle huviorbiiti tõusnud hääletehnika, mida kasutab Joost, võib tekitada kuulajas tunde, nagu väljenduks laulja hääles täiuslikkus, kus on parajaks tembitud tasakaalus ühendunud kirkus, jõulisus, sügavus ja virtuoossus. Kaks Eestis siiani esitamata Georg Phillipp Telemanni jõuluteemalist kantaati (?Jauchzet, frolocket…? ja ?Erwachet zum Kriegen?) Risto Joosti säraval ja kindlal soleerimisel moodustasid kontserdile tugeva raami.

    Barokkfagott oma madalate sametiselt kõlavate helidega tekitab kontratenori häälekirkusega huvitava vastanduse. Peeter Sarapuu suutis hästi avada selle pilli võimalusi nii sooloteostes kui ansamblites. 1760. aasta paiku Pariisis Prudent Thierriot? töökojas tehtud pilli järgi 1994. aastal Hollandis valmistatud fagoti koopia kõlas väga erinevates tämbrivarjundites. Näiteks Telemanni f-moll sonaadi Andante osas demonstreeris Sarapuu head hingamistehnikat pikkade fraaside kujundamisel, Allegro?s kõlavärvide eredust, samuti muusikalise retoorika elementide valdamist, milles teda barokkt?ellol toetas veenvalt Villu Vihermäe.

    Kontserti läbivalt basso continuo funktsioonis klavessiini mänginud Imbi Tarum esitas ka kaks sooloteost. Barokkmuusikas erandliku naishelilooja Elisabeth-Claude Jacquet de la Guerre?i Süit d-moll hämmastas efektsete kaunistuste kaskaadiga. Tarum avas aga oma pilli lausa sümfoonilise kõlatäiuse, mängides Jean-Philippe Rameau? erineva karakteriga palu.

    Ansambli Corelli Consort kunstilise juhi Mail Sildose soleerimisel esitatud Telemanni sonaat G-duur viiulile ja basso continuo?le oli mängitud elurõõmsalt spontaanse emotsionaalsusega, hästi läbi tunnetatud ja valitsetud tempode valikuga.

    Mail Sildose 1992. aastal asutatud ansamblil Corelli Consort on kümmekonna tegevusaasta jooksul kujunenud oma nägu, mis väljendub heamaitseliselt väljapeetud atmosfääri loomises, mitmete muusikute poolt unustatud kaunite kontserdipaikade taaselustamises ning edukas koostöös paljude barokkajastust innustunud instrumentalistidega ja vokalistidega nii Eestist kui välismaalt. Uuel aastal oodatakse kuulajaid aga juba kahe uue sarja ?Tsaaride muusika? ja ?Euroopa õukonnad? kontsertidele.

  • Jalgpallinäitus Ungari Instituudis

    Ungari Instituut

    Olete oodatud Dénes Mártonfai näituse “Külajalgpall”

    avamisele Ungari Instituudis (Piiskopi 2, Tallinn)

    kolmapäeval, 12. septembril 2012 kell 17.00

    Ungari fotograafi Dénes Mártonfai näitus tutvustab jalgpalli tähtust maapiirkondades. Sealne vahetu kogemus istuda otse staadioni ääres, elada kaasa sõpradele või sugulastele pakub hoopis suuremat elamust kui istuda betoonseintega piiratud ja sektoriteks jagatud hiigelstaadionil, kus kogu tegevus toimub kaugel ja eemal. Peale matši kogunevad maal fännid ja mängijad kokku, arutavad ühiselt või gruppides tehtud vigu ning rõõmustavad saavutatud võidu üle.

    Näitus jääb avatuks 5. oktoobrini 2012

    Lisainfo:

    tallinn.balassiintezet.hu

  • Helena Tulve ? aasta muusik 2004

     

    See on igati vajalik samm, sest tagasilangus algab sellest, kui edasiminekut enam pole. Ja kui trio end stiili poolest muuta ei kavatse (pole vajagi!), tuleb leida esituse juurde neid aspekte, mis kava kuidagi teisiti laiendaksid, uuendaksid ja värskendaksid. Kuidas see triol siis õnnestunud on?

    Mandoliin säras tähena

    Alina Sakalauskaja kutsumine ja temalt ka soolorepertuaari valimine on igal juhul sajaprotsendiline õnnestumine, sest tegemist on väga tugeva professionaaliga, ammugi veel pilliga, mida Eestis eriti ei mängita. Sakalauskaja üksi esitatud ?Sära, sära, mu täht? sai ka publikult õhtu tugevaima aplausi. Selleks ei pea just professionaal olema, et esitatava emotsionaalset laengut ära tunda. See mandoliinil esitatud rahvalaul oli kantud niisugusest küpsest, sügavalt läbi tunnetatud ja lõpuni viidud emotsioonist, mida kontserdilavalt just tihti ei kuule. Sakalauskajal on tugev fraasikujundus, pärlendav toon ning loomulik virtuoossus. Ning just lõpuniviidus oli see, mis kõige rohkem eraldas tema esituse trio Romansi käekirjast. Trio kaubamärk on õrn, elegantne ja võluv (kohati koketeerivgi) laulmismaneer, mis jätab kõik otsad lahti ? jätab publiku pidevalt näljaseks ja mängib tundel, et tahaks veel ja veel kuulata, kuni? Aga seda ?kuni? ei tulegi, enne lõpeb kontsert ära. Vene rahvalaulu tumedat, üliemotsionaalset ning avatud karakterit tundes on trio stiilivalik siiski omaette pärl. See on väärtus, mida peab hoidma ja mitte laskma nivelleeruda tavaliselt ?lahtisesse esitusse?. Aga selle juurde on kontsertvariandis vaja kindlasti midagi, mis kontrasteeruks mõne teise emotsionaalse polaarsusega.

    Vene aristokraatia

    Kitarrist Tiit Petersoni roll piirdus saatepartiiga, mis oli kena, kuigi oleks tahtnud tedagi veel rohkem kuulata, tema osalust võinuks rohkem väärtustada. Itaalia lauludes (mandoliiniseaded pärit Tallinna Filharmoonia kavast ?Bella Italia?) kasutatud mandoliin jäi aga kolme naishäält dubleerides liialt tagaplaanile. Selle koosseisu jaoks peaks tegema uued, just mandoliini keskmises registris eraldi täitehäältena kasutavad ja kohati meloodilisi soololõike võimaldavad seaded. Ideaalne mandoliinikasutus oli laulus ?Vaikne, nii vaikne?, kus nii klaveril kui mandoliinil olid oma iseseisvad liinid. Seade leidlikkuselt meenub ka teise osa esimesi laule, kus faktuur laienes kitarrisaatelt klaverile ja tekitas mõjuva astmelise dünaamikakasvu.

    Iseküsimus on, kas trio peaks näiteks kavas olnud itaalia laule ja Valgret esitama nii-öelda oma võtmes või proovima leida suuremat kontakti sellega, kuidas laul oma kultuuriruumis oli mõeldud. Trio Romansile iseloomulik kitsas seades laulmine jääb ju alles niikuinii, küsimus on pigem meeleolus (Valgre puhul võiks see olla kargem, itaalia lauludes temperamentsem) ja stiilis. Kindlasti oleks vaja rohkem viimistleda hääldust.

    Läbimõeldumad ja professionaalselt komponeeritud seaded ning teistes keeltes laulude puhul ehe hääldus olekski tee, mida mööda tasuks triol edasi minna. Sest ansambli esituslaadis on midagi vene aristokraatlikkusest: nukrat, peent, kvaliteetset, esteetilist, lõpuni välja ütlemata jäävat, iseteadvat. Ja seda enam peab see, mis esitusega seondub, olema vägagi tasemel ? viimseni viimistletud.

     

  • Kutse Rein Metsa näituse avamisele ETDM-is

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

    KLASSIKUD. Metallikunstnik REIN METS
    15.09.-04.11.2012

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi “Klassikute” sarja näitusena avatakse 14. septembril kell 17.00 Rein Metsa retrospektiiv. 2000. aastal alguse saanud sari tutvustab silmapaistvaid kunstnikke, kelle tähtsus eesti rahvusliku tarbekunsti kujunemisel ja arenemisel on olnud erakordne.

    Näitus on läbilõige Rein Metsa (1942-2011) neljakümneaastasest loomest, esindatud on ehted, seinaplaadid, objektid, skulptuurid ja maalid. Rein Metsa tõus ehtekunsti uuendajaks oli kiire ja silmapaistev ning meie kunstnike järgmisele põlvkonnale uusi võimalusi avav. 1973. aastal eksponeeris kunstnik kaelaehet „Torso kätega“, kus naisekeha on kettidega aheldatud võru külge. See seadis korraga kahtluse alla seni eksimatuks peetud esteetilise kauniduse normid. Romantikuna käsitles Mets kunsti tugeva elamuse kandjana ja kunstniku tundmuste väljendajana, sellise enesekeskse loomingumeetodi tulemuseks ongi fantastilised, keerulised ehted. Materjali osa ehtekunstis ei saa kunagi alahinnata, ja materjalide tundmises ning kasutamises oli Mets omal kombel revolutsionäär, kunstnik-käsitöölisena lihvis ta kõik kivid ise, tänu millele sai teha kõike, mida fantaasia välja mõtles. 1980-ndatel saavutas ta oma loomisruumis täieliku vabaduse.
    Kuigi ehted on mänginud Metsa kunstnikukarjääris tähtsat osa, on tema loominguline pärand siiski tunduvalt mitmetahulisem ja omavahel pidevas dialoogis. Kõik see, mida oleme harjunud mõistma reinmetsalikkuse all ehete puhul, kehtib ka ta seinaplaatide, objektide ja skulptuuride kohta. 1983. aastal viibis Rein Mets Ungaris Kecskemeti rahvusvahelises emailiresidentuuris, see laiendas tema tegevusvälja ning siit alates suunas ta oma energia emailpiltidele ja -objektidele. Komponeerides emailplaate nagu ehteidki, monteerib ta kokku eri materjale, segab detaile ja tehnikaid, kujutades ühelt poolt silmaga nähtavaid esemeid ja inimesi, teiselt poolt aga igasuguseid ebatavalisi väljamõeldud olendeid ja olukordi, milleks pakub ainet mütoloogia, eelkõige aga tema enese fantaasia. Tema looming ei peegelda mitte ainult inimese heitlust iseenda, vaid ka väliste jõududega, võttes konkreetse kuju tardunud pilguga maskide, lõhestatud võiduvärava või sitika näol. „Teen seda, mis mul endal hinges,“ on kunstnik mitmel korral lausunud. Sama liini otseseks jätkuks on objektid ja skulptuurid, mis oma suuruses võrduvad monumentaalkunstiga. Rein Metsa teosed on rännanud maailma eri paikades, Peterburist Pekingini, igal pool laias ilmas, kus meie tarbekunsti on tutvustatud.
    Tema loomingut on märgitud auhindadega 1985. aastal Baltimaade tarbekunstitriennaalil ja Erfurti tarbekunstikvadriennaalil, 1987. aastal omistati talle meie kunsti kõrgeim auhind –
    Kristjan Raua nimeline preemia.

    Koos näitusega ilmub ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi poolt välja antud kataloog.
     
    Näituse kuraator: Merike Alber
    Näituse kujundaja: KAOS Arhitektid Margit Argus ja Margit Aule
    Näituse graafiline disainer: Kadri-Ann Mitt
    Klassikute sarja kataloogi kujundaja: Denes Farkas

  • Melodraama pole sage ?anr

    Mirjam Tally

    Nõnda esitas oma eluajal melodraama ?Enoch Arden? klaveripartiid helilooja ise, ent teose loomisajendiks oli tänutunne Ernst von Possarti vastu, kes Richard Straussi (1864 ? 1949) elus palju edasi aitas ja kellega koos nad selle melodraama Euroopas menukaks mängisid. Melodraama polnud ?anrina tollal midagi uut, neid kirjutasid ka teised R. Straussi kaasaegsed ja ?anrina on see ?elus? tänapäevani.

    Melodraamas oli esiplaanil tekst, mida muusika dramaatilisematel hetkedel toetas, illustreeris, rõhutas ja võimendas. Sü?eeks ikka armastus: kahe mehe ja naise romantiline armastuskolmnurk, tulvil õilsaid tundeid ja lüürikat, puhtaid soove ja head tahet. Seega ilmne paralleel tänapäeva seebiooperite või ka sentimentaalsete armastusromaanikestega, kust on välja jäetud õelad intriigid. Natuke seebiooperlik see sü?ee ju oli, aga oma lihtsuses ometi võluv. Sest kõike kujutati ilma pahatahtlikkuse, kadeduse, omakasuiha ja teiste negatiivsete varjunditeta, mis enamasti elu ja tundeid mürgitavad. Intriig tunnete pinnal puudus täiesti, pigem jälgisid näitleja Tõnu Mikiveri jutustuse arengut nagu seiklusjuttu, millesse peale armastuskolmnurga oli põimitud ka midagi Robinsoni seiklustest üksikul saarel.

    Enamasti andis muusika diskreetselt teed tekstilugemisele, aeg-ajalt need eri plaanid ka kattusid, muusika võimendas ärevamaid hetki. Neil momentidel kippus Peep Lassmann tänapäevasel jõulise kõlaga kontsertklaveril lugejat küll pisut varjutama, lugeja puhul aga häiris mõnikord võimendus, mis kippus valjematel ning dramaatilisematel momentidel kaasa ragisema. Ent võimenduse kasutamine nii suures saalis on aga loomulikult paratamatu, kui tahta, et tekst tõesti täie selgusega kuulda oleks.

    Ilmselgelt sobiks selline melodraama paremini õdusamatesse, kammerlikumatesse saalidesse, kamina ja küünlavalguse keskele ? ja kui tahaks olla eriti luksuslik, võiks ju tänapäevase kontsertklaveri asemel võtta mõne selle vaiksemakõlalise eelkäija. Ent nõnda suure publikuhuvi korral peab ju tõesti tõdema, et kammersaali need kuulajad ära ei mahu, sellest ilmselt ka valik Estonia kontserdisaali kasuks.

     

     

  • Revolutsiooni seemned

    Avishai Margaliti ja Ian Buruma

    Reaktsioonid ida valitsejate ratsionalistlikele visioonidele on olnud niisama verised. Ilma viimase Pärsia ?ahhi karmi sekularismita või Egiptuse, Süüria ja Al?eeria nurjunud katseta rajada riigisotsialismi poleks praegust islamirevolutsiooni lainet Kabulist Jaavani. On suur õnnetus, et Lähis-Ida puutus moodsa läänega esimest korda kokku just Prantsuse revolutsiooni järelheiastuste kujul. Araabia maade radikaale, egalitariste ja ristiusuvastaseid inspireerisid Robespierre ja jakobiinid, hilisemast Mussolini Itaalia, natsi-Saksamaa ja NSVL. Aga poleks õige kujutleda XX sajandi murranguid pendlivõngetena lääne ratsionalismi ja idamaise usukire vahel. Äärmused on ohtlikult põimunud.

    Suurem osa läänevastastest liikumistest idas on laenanud ideid läänest. Meiji oligarhid olid mitmes suhtes Euroopa suurepärased õpilased. Nad purustasid buda templid ja transformeerisid riigi progressi, teaduse ja valguse nimel. Ja oma koloniaalvallutusi põhjendasid nad samamoodi kui eurooplased. Väiksemate ja ?vähem arenenud? rahvaste tänulikkus pidi olema garanteeritud ? nagu Herzlil.

    Säärase liikumise sees idanes ka kontrrevolutsioon, mis seadis esiplaanile vaimse puhtuse ja hinge vastandina lääne ja tema ida jüngrite hingetusele. Aga needki mõtted olid sageli võlgu lääne ideedeilmale, iseäranis natside kapitalismivastasusele. Asja komplitseerib veelgi, et sageli eksisteerisid läänelik modernism ja ?loodusrahvalik? mäss koos ühtede ja samade inimeste teadvuses. Ohtlik pole niivõrd religioosne vihkamine, mis tihti põhineb vanade tekstide ideede moonutamisel, kuivõrd religioosse kire ja moodsa ideoloogia süntees, iidse sõgeduse ja moodsa tehnoloogia sümbioos.

    Pariisis raadiotehnikat tudeerides sulandas Pol Poth revolutsioonilisse marksismi khmeri natsionalismi. Temast paar aastat noorem tulevane Iraani revolutsiooniideoloog Ali Shariati tõlkis innukalt Frantz Fanoni ja Che Guevarat. Tema vaated ?islamile kui praktilisele sotsialismile? olid segu ilmalikust ja religioossest. Usk muutus relvastatud võitluse vahendiks. Martüürium (?punane surm?) kuulutati eksistentsi kõrgeimaks vormiks ja eesmärgiks iseeneses. Marksismist oli saanud puristlik islam, ehkki oli rüütatud vabaduse ja võrdsuse poliitilisse terminoloogiasse.

    Baathism, Süüria (ja Iraagi endine) ametlik ideoloogia, kujutab endast sünteesi, mis moodustus 1930.-1940. aastail fa?ismist ja romantilisest nostalgiast ?orgaanilise? araabia kogukondluse järele. Seda arendasid Ottomani impeeriumi kokkuvarisemise järel pärast Esimest ilmasõda pan-arabismi eestvõitleja Sati al-Husri, Süüria Baathi partei looja Michel Aflak.

    Araabia aktivistide põhivaenlane oli Euroopa kolonialism. Aga sellegi vastu võideldi läänes idanenud ideedega. Sati al-Husri oli sekulaarne mõtleja, kelle araaba ühtsuse kava põhines rohkem veresidemetel, ajalool ja keelel kui islamil. Ajal, mil Süürias käsutasid prantslased, oli ta saksa romantikute Fichte ja Herderi innukas jünger. Nood seadsid Prantsuse valgustusele vastu orgaanilise, ?rahvaliku? (?völkisch?) rahva, keda ühendab veri ja maa. Al-Husri ideaal liita araabiamaailm üheks suureks kogukonnaks oli kindlasti inspireeritud 1920ndail Viini ja Berliini natsiringkondades levinud pangermanistlikest teooriatest. Ka Araabia Volksgemeinschaft?i pidi liitma sõjaline distsipliin ja isiklik valmidus eneseohverduseks. (Muide, ka mõned varased sionistid olid vaimustuses just samadest saksa eeskujudest.)

    Sati al-Husri toetus ka asabiyya?le, ideele araabia veresolidaarsusest, mida oli XIV sajandil arendanud Ibn Haldun. Eesmärgiks oli ületada ?lääne abstraktne mõtlemine? ja vabastada araabia rahvad feodalismist, kolonialismist, imperialismist ja sionismist. Koos totalitaarse sotsialismiga moodustabki see tänase baathismi ametliku ideoloogia. Süürias ja Iraagis on baathistid tapnud sadu tuhandeid araablasi, peamiselt ?iiite, kaugelt rohkem, kui on langenud sõjas juutidega.

    Küsimus on selles, kuidas kaitsta lääne mõtteviisi ehedat tuuma, liberaalset demokraatiat selle vaenlaste vastu? Selles mõttes kuuluvad läände ka sellised haprad demokraatiad nagu Filipiinidel ja Indoneesias. Lääs ei ole islamiga sõjas, rääkigu üksikud kristlikud fundamentalistid, mida tahes. Tegelikult võideldakse vihaseimad võitlused islamimaailma sees. Ja rangelt võttes mitte ilmalike ja usklike vahel, vaid nende vahel, kes pooldavad kodanikuõigusi ja mõttevabadust, ning nende vahel, kes tahavad kehtestada teokraatiat. Seepärast peaksid äärmuslasi ohjeldama mõõdukad moslemid ise. Kui Lääs tuleb väljastpoolt vahele segama, teeb see asja mittelääne liberaalide jaoks ainult hullemaks, sest annab põhjust tembeldada neid reeturiteks ja Lääne sabarakkudeks. Üleilmne kokkupõrge on tõepoolest käimas, aga rindejoon ei ühti riiklike, rahvuslike ega religioossete piiridega. Mõõdukad moslemid Indoneesias ja Pakistanis on sama palju fanaatikute märklauaks kui nende maade avalikult läänemeelsed. Ka Lähis-Idas kutsuvad just nemad esile äärmusrühmituste suurima raevu. (Mingi paralleeli võib tuua kunagiste natside ja sotsiaaldemokraatidega.)

    Ka peaks Lääs püüdma vältida lõksu, milleks on kolonialismi süüst põhjustatud paralüüs. Muidugi on Lääs kurja teinud. Aga see ei tähenda, et võiksime, käed rüpes, pealt vaadata metsikusi endistes asumaades. Mittelääne diktaatorite tapatalguid või enesetaputerroriste ei saa õigustada Ameerika imperialismi, globaalse kapitalismi või Iisraeli ekspansionismiga. See tähendaks üleolevat suhtumist, nagu oleks ainult lääne inimesed võimelised moraalseks vastutuseks oma tegude eest.

    Ka ei vii kuhugi suhtumine, et kõiges on süüdi organiseeritud religioon. Mõned kõige vihasemad läänevastased on ilmalikud või vähemasti teesklevad seda. Islamivõitlejaid hoiavad oma tiiva all väliselt ilmalikud re?iimid Süürias, Egiptuses ja osalt ka Iraagis. Religiooni kasutatakse vahendina kahetsusväärsete sihtide saavutamiseks kõikjal, niihästi Indias, Iisraelis, Ameerikas kui Saudi Araabias. Aga seda võiks kasutada ka heade eesmärkide saavutamiseks. Võibolla pakub üksnes see väljapääsu Lähis-Ida praegusest segadusest.

    Lääne-põlgus või koguni -vihkamine pole iseenesest ohtlik. Need muutuvad selleks, kui poliitiline võim rakendab need oma vankri ette. See, et diktatuurid kasutavad oma ideoloogias religiooni, ei tähenda iseenesest, et religiooni autoriteeti peaks õõnestama. Lisaks sellele, et religioon pakub asjaosalistele kogukonnatunnet ja vaimseid sihte, võib islamist saada ka põhiline mehhanism võitluses poliitilise vabaduse eest. Näiteks konkureerivate poliitiliste parteide kujul. Moslemiparteid tegutsevad vilkalt niihästi Indoneesias kui Türgis. Ja Türgi parlament vastustas USA Iraagi-poliitikat demokraatlike vahenditega ning sealsed islamipoliitikud näitavad inimõiguste olukorra parandamise vastu vahel üles suuremat huvi kui nende ilmalikud kolleegid.

    Manihheistlikku tsivilisatsioonide kokkupõrget ei ole olemas. Vastupidi, kõik on vastastikku nakatunud. Ei tohi võidelda tulega tule vastu, islamismi vastu omapoolse sallimatusega. Religioosne autoritaarsus kipub juba avaldama mõju Ameerika valitsemisele. Me ei saa lubada luksust sulgeda isegi enesekaitseks oma ühiskonda nende ees, kes on sulgenud enda oma. Nii me leiutame kuradit uuel kujul ja varsti pole meil midagi, mida kaitsta.

Sirp