tehnoloogia

Kadunud Jean Baudrillard ajas sama rida, kui kuulutas teatraalselt “Le gulf war n’existe pas” [“Lahesõda pole olnud”]. Otsesõnu oleks see ju sulaselge vale – niisiis tuleb seda tõlgendada suuremeelselt millelegi muule osutavana. Prantsuse stiil on kord juba niisugune, olles lähisuguluses mis tahes metafoorikasutusega. Need, kes nimetasid proua Thatcherit raudseks leediks, ei pidanud silmas, nagu ta oleks käies kolisenud.

Baudrillard’i ei huvitanud niivõrd kunstniku puudutus, vaid see, mis juhtub, kui televisioon ja muud meediumid kannavad meid tegevusväljale. Planeerijad modelleerisid 1991. aasta Lahesõda simulaatorite abil; see võideti, kui tapatalguid saab just võiduks nimetada, suurel määral tänu pilootidele, kes vahtisid arvutiekraane; ja see kanti publikule üle televisiooni teel. Enamik nende piltide tarbijaid ei saa neid reaalsusega kõrvutada; me saame lähtuda ainult piltidest. Ja pilt ei jõua meieni süütult. See, mis 1991. aastal toimus, võis olla midagi enamat kui sõda: näiteks episood Ameerika kultuurinartsissismis, selle hirmude ja fantaasiate hallutsinatiivne projektsioon, faustlik leping arenenud kapitalismi ja virtuaalse reaalsuse vahel, promovideo või Disneylandist eristamatu simulaakrum. Seega on Baudrillard’i hüperboolil oma tõsine mõte. Ta kutsus sellega sageli pahameelt esile, aga kui ta näiteks andis taktitult mõista, et natslike jõleduste ikooniline roll kurja sümbolina sunnib meile “loogiliselt” peale küsimuse, kas neid üleüldse olemaski oli, siis sellega ta ei tahtnud liituda selle maailma David Irvingitega, vaid osutada, et paljude poliitiliste ja kultuuriliste eesmärkide seisukohalt pole vastusel tähtsust. Nii nagu Jumalagi puhul on tähtis hoopis meie investeering, mitte aga see, kas me oleme investeerinud fiktsiooni.

Baudrillard’i mõtted simuleeritud reaalsusest näikse torkivat üht vana filosoofilist hirmu. Võib-olla ei ole meie meeled sugugi paremad kui me telekad. Võib-olla neid pilte, mida me vastu võtame, on loodus ilustanud ja töödelnud. Ka need on kaubad, mida me eluspüsimiseks sisse ostame. Võib-olla lõppkokkuvõttes me elamegi virtuaalses reaalsuses, suutmata oma tõelisest asendist aru saada, mõistetuna ulmade, müütide, fiktsiooni ja illusiooni armetusse ellu. Baudrillard, kelle mõtetest ammutasid inspiratsiooni “Matrix’i” filmid, püüdis distantseeruda säärasest labasest vastandusest, kus me näeme ühel hetkel aimamisi nagu peeglist ja teisel hetkel satume näost näkku reaalsusega, aga ta mängis selle vastanduse komponentidega. Ma ei arva, et see oleks temast tark olnud, sest üldistatud skeptitsismist järeldub, nagu polekski Ameerikaga või hiliskapitalismiga või tarbimisühiskonnaga midagi erilist lahti – ja kas ükski enesest lugupidav kultuurikriitik tahaks siis niisugusele järeldusele jõuda?

Igal juhul kõik ei ole simulaakrum. Me oleme avalikus maailmas osalejad, mitte aga oma erakinno vangistatud erakud. Skeptilise luupainaja vastu aitab tegutsemine. Mitte keegi ei jää skeptiliseks, kui tal on tarvis üle tänava minna või lõunarooga valida, ammugi mitte pommide ja mürskude eest põigeldes, isegi kui neid läkitatakse arvutiekraanide tagant. Ellujäämistihnikus leidub paljugi sellist, mis on hors texte [väljaspool teksti] – kuigi see kehtib pigem naelu lööva või leiba küpsetava töölise kui poliitiku (või õppejõu) puhul, kelle töö piirdub märkide ja sõnumite produtseerimisega.

Prantsuse postmodernism võib olla taandumas, aga sel oli siiski oma mõte. Isegi kui ravi seisneks enese teokas sidumises maailmaga, pakub see ainult üürikest hingetõmmet. Niipea kui reaalne hetk on möödas, hakkab tööle mälu, taas selekteerides, masseerides, alla surudes ja luisates. See hetk on nagu alasti kuninga silmamine või poliitiku ühepäevane sööst sõjatsooni: see võib olla tõe silmamine, aga isegi kui me oleme piisavalt ausad, et näha seda, mida me näha ei taha, võib see omakorda hakata lihtsalt võimendama võltsimissoovi. See ei saanud ju olla tõeline Louis XIV või tõeline Iraak. Ja taevas hoidku, et inimesed neid sellisena ei näeks – muidu võib see tõesti hävitada meie pärandi või vähemalt selle pärandiosa, mis loeb: kujutused enesepildis, lugudes ja kujundeis.

Kershaw, 1943. aastal sündinud Sheffieldi ülikooli professor, on III Reich’i ajalugu uurinud 1970. aastatest saadik ning avaldanud sel teemal varem kaks raamatut. Ning uurijana tippvormi jõudnult sellesama monumentaalse kaheosalise biograafiaga. Kershaw iseloomustamiseks olgu veel öeldud, et 2000. aastal keeldus ta eksperdina esinemast “holokaustieitaja” David Irvingu protsessil, kuhu teda kaitse tunnistajana kutsuti, tuues põhjuseks oma halva saksa keele oskuse. 

Eelnevast peaks siis selge olema, et kui keegi otsib selles raamatus päris uut kvaliteeti või väljamurret II maailmasõja järgse III Reich’i ajalookäsitluse peavoolust, siis peab ta pettuma. Küll aga arendab Kershaw selle teaduslikumat poolt jõudsalt edasi. See edasiarendus pole mitte ainult ladus, vaid vähemalt esimeses köites ka usutav. Viimane on saavutatud laia allikabaasi ja ka päris uute dokumentide käibessetoomisega. Sealjuures väärivad esiletõstmist Joseph Goebbelsi päevikud, mille kasutamine teeb Hitleri kuju elulisemaks. Kuid nagu Kershaw ise märgib, on materjal, vaatamata III Reich’i riigiaparaadist välja toodud paberimägedele, Saksamaa diktaatori elukäigu rekonstrueerimiseks seni ikkagi äärmiselt napp. 

Kershaw uueks lähenemisviisiks on aga “karismaatilise võimu” kontseptsioon, mille abil püüab ta lahti mõtestada sidemeid, mis ühendasid Hitlerit Saksa ühiskonnaga. Kershaw on nimelt “strukturalistliku” lähenemise pooldaja ja sellega on seatud esiplaanile need laiemad põhjused, mis tegid võimalikuks Hitleri võimulepääsemise ja seal püsimise. Mõiste “karismaatiline juhtkond” pärineb humanitaar- ja sotsiaalteadustes mõnikümmend aastat tagasi renessansi läbi teinud Max Weberi pärandist. 

Selles võtmes püstitatud probleemi lahendus on ühtaegu õnnestunud ja ebaõnnestunud. Õnnestunud vastupidiselt ootustele just Hitleri isikut kuvavas osas. Kershaw antud laiem taust manab Hitleri kuju värvikamalt esile ja võimaldab tema isiksust paremini mõtestada, kuid mitte enamat. Sest taust, mis piirdub ainult Saksa ühiskonnaga, pole piisavalt lai. Saksamaa ei olnud kahe maailmasõja vahel mingi isoleeritud nähtus, Saksa ühiskonda kujundavad ja muutvad poliitilised valikud olid mõjutatud tolleaegsest maailmapoliitikast, eelkõige I maailmasõja võitjariikide käitumisest.

Kershaw vaatleb Hitleri kujunemislugu tema lapseeast saadik, lükates ümber mitmeid müüte ja tõstes esile neid jooni, mis tegid Hitlerist Hitleri. Novembris 1919, pärast esinemist Hofbräukelleris, teadvustas vahepeal peaaegu heidikuks alla käinud, kuid endast siiski ülimal määral hea arvamuse säilitanud Adolf Hitler, et tal on tõepoolest olemas ebatavalised võimed: “See, mida ma varem olin endas lihtsalt tajunud, ilma sellest päriselt teadlik olemata, osutus nüüd reaalsuseks. Ma suutsin kõneleda!” Tema edu “trummilööjana” ei põhinenud ratsionaalsete argumentide loogilisel esitusel, vaid pidi, nagu tema enda 1920. aastal kujundatud natsipartei lipp, mõjuma rabavalt ja jätma võimalikult tugeva mulje. See tuli tal tõepoolest välja. Kurt Lüdecke, palju reisinud maailmamees, nägi Hitlerit kõnelemas 1922. aasta augustis Münchenis. “Ta hoidis massi ja mind selle hulgas oma veendumuste jõuga otsekui hüpnoosi all…. Tema kutse saksa meestele kõlas nagu kutse relvile ning evangeelium, mida ta kuulutas, tundus püha tõena. Ta oli nagu teine Luther”. 1932. aasta oktoobris kõneles ta Potsdamis Hitlerjugend’i korraldatud ülemaalisel noortekogunemisel, kuhu oli kogunenud 110 000 poissi ja tüdrukut. “Kui Hitler üksi laval seisis, kaikus öö võrratust juubeldamisest.”

Kershaw näitab, et Hitleri maailmavaade kujunes algelisel kujul välja juba 1922. aastaks, lõplikult aga 1926. aastal, mil ta lõpetas “Mein Kampf’i” teise osa. 1920. aastate keskel teisenes tema antisemitismi esialgne kapitalismivastane värving juutide seostamiseks Nõukogude bolševismiga. Kershaw toonitab, et Hitleri kesksete ideede ideoloogilise mõju alahindamine oleks tõsine viga. Ta polnud sugugi vaid propagandist või põhimõttetu oportunist. Ta oli tegelikult suurepärane agitaator/demagoog ja ideoloog. Need kaks omadust ei olnud tema puhul vastuolus. Hitleri näitlemine ja silmakirjalikkus ei tähendanud seda, et ta oleks olnud vaid küüniline manipuleerija, kes ei usu ise oma “maailmavaate” postulaatidesse. Ta uskus neisse ihu ja hingega ning see koos tema võimuka isiksusega aitas veenda ka neid, keda tema sõnumi poole tõmbas.

Kuid inimlikku huvi ilmutas Hitler Kershaw arvates oma poolehoidjate vastu äärmiselt vähe. Tema egotsentrism oli tohutu. Propaganda loodud isalik kuju varjas sisemist tühjust. Teised inimesed huvitasid teda ainult niivõrd, kuivõrd nad talle kasulikud olid. Hitleri isikuomadused avalduvad kujukalt (ja eemaletõukavalt) aktsioonis SA vastu.

Tema ainus retsept oli masside rahvuslik äratamine lakkamatu agitatsiooni ja propaganda kaudu ning ootamine, millal sündmused tema kasuks pööravad. Ideoloogiliste seisukohtade paindumatus kõrvuti propagandisti ja demagoogivõimetega tegi ta vastasseisus lääne poliitikutega võitmatuks. Ta arvas õigesti, et nende ja Saksa poliitikute vigade tõttu jõuab ta ära oodata oma aja. Hitler oskas end efektselt “müüdavatele” poliitikutele vastandada. Kuna ta sai oma kirjutistest piisavalt sissetulekut, keeldus ta näiteks 1933. aastal riigikantsleri palgast.

Kershaw väidab siiski, et Hitleri võimuletulek ei olnud mingi paratamatus. Ta kinnitab, et tegelikult mängisid Hitleri panemisel kantsleritoolile suurt osa võimukoridorides liikujate poliitilised väärarvestused ja mitte tema enda teod. Tõepoolest, 1933. aastaks oli majanduslangus aeglustunud ning on alust arvata, et võimule mittesaamise korral võinuks natsiliikumine lõheneda. Kuid natsiliikumise tolleaegne populaarsus, mis ei tulenenud Saksa poliitikute väärarvestusest, vaid eelkõige teistest põhjustest, jätab need väited siiski õhku rippuma.

Igatahes tulid natsid võimule ja kuu ajaga olid Weimari Vabariigi põhiseadusega kaitstud isikuvabadused minema pühitud. Kahe kuuga olid kõige aktiivsemad poliitilised vastased kas vangi pandud või maalt põgenenud. Järgnev oli Hitleri poliitiline võidumarss. Lääneriikidel puudus vajalik tahe ja ühtsus, et seda segada.  Kershaw väidab, et Hitleri isikuomadused, tema ebabürokraatlik tööstiil, darvinistlik kalduvus hoida tugevama poole ja füüreri rollist tulenev eemalehoidumine moodustasid kõige ebatavalisema nähtuse: ülimalt modernse riigi, millel polnud aga mingit keskset koordineerimisorganit. Erinevalt Benito Mussolinist, Francisco Francost ja Jossif Stalinist, kes üritasid hoida valitsusaparaati jäigalt oma kontrolli all, oli Hitler Kershaw väitel riigiaparaadist suurelt osalt irdunud. Riigi juhtimine käis osalt kohmaka kooskõlastamisprotsessi kaudu, osalt aga füüreri ideede “vaimus” madalamatel juhtimistasanditel improviseerides. Juhtimisalane vastuolu teiste diktaatoritega ei pruugi siiski olla sedavõrd sügav, nagu arvab Kershaw. Vene ajaloolase Oleg Keni uurimistulemused näitavad, et ka Stalini 1930. aastate kompartei poliitbüroo menetles eelkõige neid küsimusi, mis ametkondades lahendust ei olnud leidnud, s.t tegutses sarnaselt Hitlerile pigem ülima kohtunikuna.

Hitleri edu põhjenduste otsimisel on Kershaw aga märksa nõrgem. Ta nimelt eirab neid süvahoovusi, mis lõid Hitleri esiletõusuks soodsa olukorra. Ta sedastab, et “rahvuslik häbi”, mida tunti kogu Saksamaal pärast seda, kui said teatavaks võidukate liitlaste poolt 28. juunil 1919 alla kirjutatud territooriumide võõrandamist ja “süüklauslit” sisaldava Versailles’ rahulepingu alandavad tingimused, lõi meeleolu, milles äärmuslikke ideid hea meelega kuulda võeti. Rahulepinguga pidi Saksamaa ära andma 13% endisest territooriumist, 10% elanikkonnast, 15% põllumajandusmaast, 75% rauamaagi varudest, 38% terase- ja 26% söetootmisest. Kuid Kershaw ei astu järgmist sammu, s.t ei pro
ovi vastata küsimusele, missuguste tingimuste tõttu ja kelle poliitilisel eestvõttel sai teoks too ilma kahtluseta poliitiliselt ülekohtune ja majanduslikult mittetäidetav, Hitleri üheks ämmaemandaks osutunud Versailles’ leping. Küsimusele, kas see oli võitjariikide valijate enamuse sisemine tahe või kättemaksuhüsteeria üleskütmine häältejahil poliitikute poolt, on ebamugav ning raske vastata. Sellise lepingu vastu aktiivsete protesteerijate hulgas oli teatavasti ka läänemaailma XX sajandi poliitilist ja majanduslikku mõtet üks enam mõjutanud suurkujusid John Maynard Keynes. Lääne demokraatlikud riigid demonstreerisid oma karistamatut kättemaksuhimu ja Saksa demokraatlikud jõud oma jõuetust ning pole imestada, et demokraatia idee madalseisu langes ning järgmise aasta juunis toimunud esimestel Riigipäeva valimistel demokraatiat toetavad parteid Saksamaal rängalt lüüa said. 

Kuid ees ootas demokraatia jaoks midagi veelgi hullemat – nimelt hüperinflatsioon. Järsk rahanduslik allakäik algas Saksamaal 1921. aasta teisel poolel ning võttis 1922. aasta keskpaigast uskumatud mõõtmed. 1922. aasta lõpuks oli hinnatase Saksamaal tõusnud 550 korda. 1923. aasta juunis hakkas Saksa Riigipank valitsuse nõudmisel raha piiramatult juurde trükkima. 1923. aasta sügisel kasvasid hinnad 1000% kuus, s.t kahe- või kolmekordistusid nädala jooksul. Maksude kogumine maksis rohkem kui maksud sisse tõid. 1923. aasta detsembriks olid hulgihinnad sõjaeelsega võrreldes kasvanud 1 261 560 000 000 korda. Tegemist oli kõigi aegade kõige suurema inflatsiooniga.

Kershaw piirdub taas tõdemusega, et kriisist puretud Weimari Vabariik ei suutnud võita populaarsust masside seas. Neisse ideedesse, mida propageeris Hitler, oleks stabiilses ühiskonnas suhtutud pilkavalt ja need oleksid jäänud vaid mõne poolhullu poliitiku mängumaaks. Nüüd leidsid need ohtralt kuulajaid. Pärast prantslaste sissemarssi Ruhri lisandus poliitiline kriis.

Ilma selle kriisita oleks Hitler olnud eikeegi. 1923. aasta veebruarist kuni novembrini kasvas natsipartei liikmeskond poolteist korda. Tulijaid oli kõikidest ühiskonnakihtidest. Kriis oli Hitlerile nagu hapnik. Ta vajas seda, et püsima jääda. Ning halvenev majanduslik olukord Saksamaal suve lõpul ja sügise hakul, kui raha “passiivse vastupanu” poliitika tulemusel täiesti väärtuse kaotas, paiskas seda hapnikku natsionaalsotsialistlike ideede tulekahjule pahinal juurde. Loogiliselt järgnes novembris Müncheni putši all tuntud võimuhaardekatse, mis natsidel seekord ebaõnnestus.

Kui vaadelda seni maailmas toimunud hüperinflatsioone ja demokraatliku korra kokkuvarisemisi, selgub, et väheste eranditega kaevab hüperinflatsioon demokraatiale peaaegu vältimatult haua umbes poole põlvkonna vältel (15 aastat) jooksul. Nii nagu ka näiteks Eestis, Lätis ja Austrias. Peapõhjuseks inflatsiooni hävitav mõju keskklassile, elanikkonna grupile, kes kõige enam toetab stabiilset demokraatiat. Tõenäoliselt saaks seda täpsemalt uurida üksikute riikide kaudu, vaadeldes jõukuse jaotumist erinevate ühiskonnagruppide vahel enne ja pärast hüperinflatsiooni. Saksamaa oma äärmuslikkusega oleks just hea näide. Kershaw seda teinud ei ole. See ei ole ka tema spetsiifika, selleks oleks vaja spetsiaalset metoodikat ja mahukaid arvestusi.

Kuid asi, mida ta oleks suutnud, on vastuse leidmine küsimusele, mis põhjusel hüperinflatsioon Saksamaal tekkis. Paraku on Kershaw ka siin keeldunud minemast Saksamaa piiride taha, ehkki vastust poleks vaja olnud kaugelt otsida. Mitte mingid revisionistlikud amatöörid, vaid tunnustatud majandus- ja sotsiaalajaloolased, nende hulgas Harold James ja Richard Overy, on veenvalt näidanud, et Saksamaa senist, suhteliselt edukat rahapoliitikat ei olnud võimalik jätkata, sest aprillis 1921 võitjate esitatud tohutu reparatsioonimaksude arve 132 miljardit kuldmarka ületas tunduvalt selle summa, mida Weimari Vabariik oleks maksumaksjatelt suutnud koguda.

Nii pidigi Weimari valitsus reparatsioonimaksude tasumiseks kasutama rahapressi. Kui Prantsusmaa okupeeris 1923. aasta mais Ruhri, et sakslasi reparatsioone maksma sundida, hakkas Saksa Riigipank valitsuse nõudmisel raha piiramatult juurde trükkima. Tegemist oli passiivse vastupanuga Prantsusmaa käitumisele.

Kui hüperinflatsioon läbi sai, kadus ka natside populaarsus. Ja ehk oleks Saksamaast võinud kui kõrgelt moderniseeritud riigist saada üks erand, kus demokraatia säilis hüperinflatsioonist hoolimata, kui ei oleks tulnud suurt majanduskriisi. Vahepealsetel majandusliku stabiilsuse ja õitsengu aastatel oli natsiliikumisel Saksa poliitikas olnud üksnes kõrvalise ärritaja osa. 1930. aasta septembris said natsid Riigipäevas senise 12 koha asemel aga 107 kohta. Heinrich Brüningi (kes oli kantsler 1930. aasta märtsist kuni 1932. aasta maini) valitsus üritas kriisiraskustest pääseda deflatsioonipoliitikaga, kuid see paiskas Saksamaa majanduse kõige sügavamasse kriisi, mida industriaalühiskond kunagi kogenud. Tööstustoodang oli 1929. aastast saadik langenud 42%. Kõige hullem oli aga maa kohal rippunud massilise tööpuuduse sünge vari. Võttes arvesse ka osalise tööajaga töötajad ja varjatud tööpuuduse, võib arvata, et 1932. aasta oktoobris oli töötute arv tõusnud 8,8 miljonini. See tähendas, et ligi pool tööjõust oli kas täielikult või osaliselt tööta. 1932. aasta lõpuks oli juba neli lendu õpilasi lõpetanud kooli järjest halvenevamate väljavaadetega. Poliitiliselt radikaliseerunud töötud täiendasid peamiselt kommunistide ja natside ridu. Mõnes mõttes, nagu Kershaw märgib, oli see noore põlvkonna mäss neile pettumuse valmistanud süsteemi ja ühiskonna vastu.

Demokraatia on omale eduloolõksu ehitanud külmakartlik taim. Politoloogid Adam Przeworski, Michael Alvarez, Jose Antonio Cheibub ja Fernando Limongi on leidnud, et majanduslik edukus on üks demokraatia kestmise kriteeriume. Nende kalkulatsioone rakendades oleks demokraatia Saksamaal pidanud kokku varisema ainuüksi majanduskriisi tõttu, eelnenud hüperinflatsiooni ega Hitlerit vajamata. 

Kershaw teadvustab ja esitab selgelt natsiliikumise populaarsuse seose Saksamaad 1930. aastate alguses halvanud majandusoludega. Ent jääb taas poolele teele peatuma. Majandusajaloolased on fikseerinud, et suure kriisi eskaleerumine oli seotud USA, Prantsusmaa ja Inglismaa ebaõige poliitikaga, mis eriti halvavalt mõjus just Saksamaale. Kershaw jätab mainimata, et Brüning oli sunnitud hukatuslikku deflatsioonipoliitikat rakendama ka välispoliitilistel põhjustel, et kergendada reparatsioonikoormat, ega analüüsi, kui suurel määral oleks kriisiraskuste kergendamine Saksamaal oma vahenditega üldse võimalik olnud.

Nii on Kershaw kirjutanud pigem uue juturaamatu, kus on küll ülimalt muljetavaldavaid lõike. Analüüsis ta uuele tasandile aga jõudnud ei ole, majandus- ning sotsiaalajaloolaste ja politoloogide uurimistulemused on jäänud kasutamata. Lubatud lai vaade puudub. Aga laiema vaate puhul tekivad ka väga tülikad küsimused. Kui Saksamaa nurkasurumine pärast I maailmasõda oli viga, mis tekitas Hitleri, kas siis II maailmasõja järgne poliitika, mil võitjate laua taga istus ülimalt kättemaksuhimuline N Liit, pole olnud veel suurem viga? Mispärast on läänemaailm ka nüüd, pärast N Liidu kokkuvarisemist, sovettide inimsusevastase poliitika hukkamõistmise asemel võimendanud pealiskaudset natsivastast massihüsteeriat? Ma ei ole kindel, kas nendele ja paljudele teistele sellelaadsetele ja neist tulenevatele küsimustele on üldse võimalik vastata. Aga nendele vastamata ja järeldusi tegemata on maailm kallutatud. Kas ka parem ja õiglasem, pole teada. Keskendudes ainult natsiideoloogia mahamaterdamisele, jättes analüüsimata põhjused, miks see populaarseks muutus, ning andes natsivastastele blankoindulgentsi, ei pruugi me uut Hitlerit ära tunda ega ära hoida. Ta võib meile kohale marssida hoopis fašismivastaste loosungite all. Šovinismi ulatuse poolest on “Mein Kampf” lapse lalin
, kui võrrelda seda näiteks äsja Venemaal avaldatud ning juba erakordse populaarsuse leidnud Mihhail Jurjevi raamatuga “Kolmas impeerium”.

Mitut moodi sotsiaalsus

Ei kunst ega kirjandus ei saa kulgeda, või vähemasti ei peaks see nii olema, oma ajast lahus. Teatud, kas või äraspidine suhestumine oma aja ja sotsiaalse olukorraga tundub loomeinimese jaoks paratamatult vajalik ning kunsti ja kirjanduse sotsiaalset mõõdet võib seega pidada üheks nende elujõulisuse tunnuseks. Kuna Eesti ühiskond on viimase paari kümnendi jooksul muutunud tavatult kiiresti ja palju, võib sotsiaalse temaatika esiletõusu pidada üsna loomulikuks, kui mitte paratamatuks nähtuseks. Mõistagi võib siinkohal ühtlasi arvestada faktorit, et ehkki ka nõukogudeaegses kirjanduses oli sotsiaalne kriitika vägagi olulisel kohal, tuli seda enamasti väljendada n-ö ümber nurga. Järgnenud aeg oli seega osalt selline paisu tagant väljapääsemine, mis pakkus rohkelt uusi võimalusi enese otsekoheseks sotsiaalseks väljendamiseks. Ning kõige tipuks on sotsiaalsete teemade eendumise üheks ajendiks olnud ilmselt ka kiire muutumine globaalsel tasandil.

Ometigi tuleks mõista, et oma kaasajaga suhestumiseks ja selle kõnetamiseks kirjanduses on mitmeid viise. Lihtsustatult oleks üheks neist ümbritseva olukorra või sündmuste kirjeldamine, puudustele osutamine – see, mida enamasti nimetataksegi sotsiaalseks kriitikaks. Teine viis oleks seevastu osutamine millelegi, millest autori nägemuse kohaselt ühiskonnas vajaka jääb, millelegi, mis on põhjustanud probleemid. Tinglikult võiks seega öelda, et kui üks viis tegeleb tulemusega, siis teine pigem tulemuse taga seisvate põhjustega.

Viimast sorti luule (või muus žanris kirjandus) ei pruugi määratleda end üldsegi sotsiaalsena või olla seda pealispinnal. Selle temaatilises haardes võib aga sotsiaalne mõõde ometigi sisalduda. Sellest vaatepunktist lähtudes võib omamoodi sotsiaalne olla isegi loodus- või armastusluule, sest kas luuletus naftalekkest on lõppkokkuvõttes palju sotsiaalsem ja ajakohasem kui luuletus inimese suhtest sellesama merega (või selle suhte puudulikkusest) enne katastroofi?

Individuaalne kogemus ja üldistusjõud

Kumbki nimetatud tee sisaldab autori jaoks mõistagi ka mõningaid ohte, millega jännijäämine võib teda nii kirjanduse kui ka ta enese loomingulisest arengust kaugemale viia. Nii võib näiteks loodus- või armastusluule (või muu selletaoline loome) suubuda unelemisse, mis hakkab eitama ümbritsevat reaalsust, olgu siis isikliku mugavuse, mõne sisutühja aate või mis iganes muu asjaolu tõttu. Kirjeldades aga vaid “sotsiaalset resultaati”, on kirjandusel oht päädida kriitikaga, mis sügavamal vaatlemisel kritiseeritavale ei vastandugi. Pean silmas seda, et autor võib osutada veale ühiskonnas, pöördumata tegelikult millegi suunas, mis seda viga transformeeriks või erineks sellest kvalitatiivselt. Seda laadi niinimetatud sotsiaalne kriitika hakkab lõpuks kirjeldatavast sotsiaalsest probleemist hoopiski elatuma – siis, kui autor kaotab küündivuse näha probleemist kaugemale ja öelda midagi ka selle puudumisel.

Lahendust pakkuvaid tegureid on siinkohal eelkõige kaks. Esiteks omandab igasugune loome, sealhulgas kirjandus, oluliselt suurema kõnetamisjõu ja reaalsustunde, kui see toetub ühel või teisel moel autori individuaalsele kogemusele. On ehk lõppkokkuvõttes isegi väheoluline, kas see kogemus pärineb füüsiliselt, emotsionaalselt, peenmateriaalselt (niinimetatud “maagiline realism”) või mis muult tasandilt – eksistentsi kihte, millest ühel või teisel inimesel puudub kogemus, ei tasuks ju ebaolulistena kõrvale heita ainuüksi põhjusel, et neid ise aduda ei suudeta. Teine oluline tegur on aga loodava üldistusjõud. Läbi nimetatud isikliku aspekti peaks autori looming suutma puudutada midagi üldinimlikku, midagi eksistentsiaalset ning kõnetada inimest kui sellist. Kui uskuda Mark Rothkot, üht ekspressiivse abstraktsionismi rajajat maalikunstis, siis ongi looja ülesanne või missioon leida need eneseväljenduse viisid, mis oleksid tema ajas kõige optimaalsemad ning suurima üldistusjõuga. Ka kirjandus ei peaks seega piirduma vaid päevapoliitiliste uudiste (ironiseeriva) edastamisega, olgu siis raamatus või ajalehe veergudel. Loomele on antud eripärane võime puudutada hetke ja ulatuda ühtlasi sellest määramatult kaugemale.

Neid asjaolusid eirates võib juhtuda, et kirjanduse ja kunsti sotsiaalne närv päädib hoopiski sotsiaalse närvilisusega, mis ei rikasta ei autorit ennast ega lugejat-vaatajat-kuulajat. See, mida peame vooruseks, käändub siis hoopiski puuduseks. Progressist saab staatika, ühe ja sama teema või väljenduslaadi taaskasutamine ilma uue isikliku värskuse ja mõttestatuseta. (Muide, hoopis sümpaatsem oleks ehk termin “sotsiaalne värv”.)

Oluline on ära tabada hetk, mil edasi minna, sest loomeinimese ehk olulisimaks väljakutseks on avastusi oma elus ning ka loomes alati jätkata. Seda, et Viru keskus nimetab end kultuurikeskuseks, ei tohiks aga liiga tõsiselt võtta. Pigem on see hoiatuseks, et meie kultuur ei tohi muutuda Viru keskuse kultuuriks. Vastasel juhul tuleb loomeinimese  positsiooni devalveerumist ühiskonnas paraku pidada osalt ka tema enese teeneks.

Hiljuti jõudis taas poelettidele Ajaloolise Ajakirja uus number, üldise järjekorranumbriga 119. Akadeemilise Ajalooseltsi ja Tartu ülikooli ajaloo osakonna väljaande endagi ajalugu on juba võrdlemisi pikk ja kirev. Samanimelist ajakirja anti välja aastatel 1922–1940, pärast nime- ja suunamuutust ilmus 1941. aastal veel kolm numbrit Ajaloo Ajakirja, seejärel aga selle väljaandmine seiskus. Kuigi vajadusest eestikeelse ajalooajakirja järele oli räägitud ka varem, avanes selleks uus võimalus alles 1980ndate lõpus. Kui 1988–1998 ilmus ajakiri Kleio nime all, siis 1998. taastati korduvalt deklareeritud järjepidevus ning mantlipärija hakkas taas kandma nime Ajalooline Ajakiri. Pärast 2002. aastat tekkis aga ajakirja ilmumises taas mõningane paus, kuni selle aasta alguses asus tööle uus peatoimetaja Pärtel Piirimäe.

Oled vahepeal olnud pikka aega Eestist eemal, teinud Cambridge’i ülikoolis doktoritööd. Küsiksingi algatuseks, kuidas kaugelt tulnu värske pilguga vaadates Eesti ajalookirjanduse, nii ajakirjade, kogumike kui monograafiate seis tundub? Millest tunned kõige rohkem puudust, milles aga võiksid seisneda meie praegused tugevad küljed?

On ilmselge, et Euroopa suurrahvastega võrreldes on meie professionaalsete ajaloolaste ring kitsas ning kultuuriavalikkus pisike. Sellest tuleneb üks väga oluline erinevus: kui inglastel ja sakslastel uurib iga teemat mitu või mitukümmend inimest, siis meil on ajalooteadus kaetud äärmiselt õhukeselt. Kui keegi mingit teemat juba uurib, siis on see “kaetud” ning teistel näib olevat lausa ebamoraalne sama teemaga tegeleda. Kuna “meid on nii vähe“, siis tundub see ressursi raiskamisena. Tulemuseks on aga see, et ei teki debatti. Istutakse oma teema kui pisikese feodaalvalduse otsas ning eelistatakse jääda selles osas ainsaks autoriteediks, selmet trügida teiste kapsamaale arvamust avaldama. Selline hoiak on mõju avaldanud ka teadusprojektidele. Sisuliselt peaks ju viimaste eesmärgiks olema ressursside koondamine, et mingis kitsamas küsimuses selgusele jõuda. Meil on aga pigem taotletud raha n-ö vihmavarjuteemadele, mille all kõik saavad mugavalt oma vana rida edasi ajada, ilma et mingit sisulist sünergiat tekiks.

Neid probleeme arvesse võttes sain Inglismaalt naastes ja siinse ajalooväljaga põhjalikumalt taastutvudes pigem meeldiva üllatuse osaliseks: ajalooteaduslike väljaannete hulga ja keskmise kvaliteedi osas ei ole põhjust häbenemiseks. Meie tugevaimaks küljeks on ehk truudus vanale heale saksa akadeemilisele traditsioonile, mille tunnusteks on põhjalikkus, faktitäpsus, kursisolek senise historiograafiaga nii kodumaal kui võõrsil. Millest ma kõige enam puudust tunnen, on ambitsioonikus. Esiteks uuritakse pea eksklusiivselt üksnes Eesti ajalugu. Mõistagi on kodumaised allikad kättesaadavamad, ent tänapäeval ei ole siiski mingit probleemi ka mõne muu maa ajaloosse süveneda. Teiseks – ja see on tunduvalt suurem probleem – uuritakse Eesti ajalugu kui asja iseeneses, mis huvi justkui pakuks vaid meile endale (ja ehk mõnele lääne estofiilile). Ühest küljest väidame, et kuulume Euroopasse, ent ajaloouurimise tasandil on perspektiiviks pigem “meie ja Euroopa” või “meie suhted Euroopaga“. Minu nägemuses peaks Eesti ajalugu ikkagi vaatama kui Euroopa ja maailma ühe osa ajalugu, s.t me võime küll kasutada Eesti näiteid ja toetuda Eestis leiduvatele allikatele, ent kui tahame tõsiseltvõetavat tulemust, peab see uurimus olema vaadeldav kui näidisjuhtum (ingl k case study), mis valgustab mingit universaalsemat probleemi. Kui tuua suvaline näide, siis näiteks kui uurime Vana-Liivimaa (mitte kitsalt Eesti) keskaegseid kaubandussuhteid teiste Euroopa maadega, võiks see uurimus öelda midagi üldisemalt näiteks Euroopa tsentri ja perifeeria suhtevõrgustiku kujunemise kohta. Selline vaatepunkt ei ole väärtuslikum mitte üksnes üldajaloolisest perspektiivist, vaid annab kokkuvõttes rohkem ka Eesti ajaloo enda seisukohalt. Selle näite puhul saame kohe edasi küsida, kuivõrd õigustatud on Eesti ala pidamine “Euroopa perifeeriaks” jne.

Ma ei väida, et seda laadi perspektiiv Eesti ajaloolaste töödes täielikult puudub – lihtsalt sellist ambitsiooni võiks märgatavalt rohkem olla. See oleks ka võtmeks, kuidas meie ajaloolased võiksid pääseda rahvusvahelistesse tippajakirjadesse. Kindlasti on ka viimased väga huvitatud alternatiivsetest perspektiividest, ent suur osa Eesti ajalooteadusest on nende silmis “kodu-uurimine”. Seetõttu olen ma veidi skeptiline argumendi suhtes, et meie ajalugu on “rahvusteadus”, mis ei saagi ülejäänud maailmaga haakuda. See on sageli vaid mugav ettekääne, et jätkata kodu-uurimist. Ma ei taha eitada, et on teatud teemasid – eeskätt poliitilise ajaloo valdkonnas –, mille uurimine on vaadeldav “rahvusliku” projektina, s.t meil on vajadus uurida mingeid küsimusi, sõltumata sellest, kas need rahvusvahelist ajaloolaste seltskonda parasjagu huvitavad või mitte. Samas kipub ka selliste teemade osas  olema just üldajalooline ja võrdlev perspektiiv lõppkokkuvõttes viljakam.

Eestis ilmub praegu rida ajalooajakirju: Tuna, Acta Historica Tallinensia, Kunstiteaduslikke Uurimusi, etnoloogide ja arheolooogide sariväljaanded jpt. Mida arvad, kas neil kõigil on autorite ja lugejate kriitiline mass olemas? Milliseks võiks siin kujuneda Ajaloolise Ajakirja roll? On teil oma eripära kujundamisel eeskujusid ka teiste maade ajalooajakirjade seas?

Ma ei arva, et Eesti ajalookirjanduse turg oleks üleküllastunud. Kui kriitiliseks massiks pidada majanduslikku äratasuvust, siis sellist teadus- või kultuuriajakirja Eestis polegi. Samas näib pea kõigil ilmuvatel väljaannetel olevat oma nišš ja lugejaskond, ehkki see ei saagi olla kuigi suur. Oma kindla koha on leidnud Tuna, mis on ühtaegu akadeemiliselt soliidne ning huvipakkuv laiematele kultuurihuviliste ringidele. Kui jagada ajakirjad mõtteliselt parem-vasakskaalale, kus vasak ots on suunatud “massidele” ja parem ots kitsale professionaalide ringile, ning asetada Tuna mõttes keskele, siis on minu arust ruumi mõlemal äärel. Vasemal võiks paikneda BBC History Magazine’i stiilis populaarne ajalooajakiri, mis üha intensiivsemat lähiajaloo-huvi silmas pidades võiks ennast isegi ära tasuda. Ajalooline Ajakiri üritab end paigutada parema ääre suunas: kõik artiklid on eelretsenseeritavad ja vastavad rangetele akadeemilistele kriteeriumidele, me ei avalda mälestusi, esseistikat ega dokumendikommentaare. Samas üritame teemasid valida ning artikleid toimetada nii, et need pakuksid huvi ning oleksid mõistetavad ka mitteprofessionaalile. Ajaloolisest Ajakirjast veelgi paremale jäävad siis ingliskeelsed teadusajakirjad nagu Acta Historica Tallinensia, Pro Ethnologia ja Estonian Journal of Archaeology.

Varem on Ajalooline Ajakiri keskendunud pigem vanemale ja pigem Eesti ajaloole, vähem aga teiste maade ajaloole ja ajalooteooriale. Millised võiksid olla need peamised teemad ja lähenemisviisid, distsipliinid ja perioodid, mille käsitlemise järele praegu vajadust näed? Kas lähiajal on siin oodata ka teemanumbreid?

Peatoimetajana ei tahaks ma oma huvialadest lähtudes dikteerida, millised perioodid või valdkonnad avaldamist väärivad ja millised mitte – lähtuma pean ikkagi sellest, millistel teemadel tulemusrikast uurimustööd tehakse. Ilmselt on ajastu märk see, et suur osa uurijaid on keskendunud XX sajandile, mis peegeldub teatud määral ka viimase numbri sisus. Loomulik on ka, et ajakirja põhirõhk saab olema Eesti ja Läänemere-ruumi ajalool, ent samas võiks see olla ka foorumiks, kus näiteks noorema põlve ajaloolased tutvustavad oma esimesi saavutusi muu maailma ajaloo uurimisel. Kord aastas üritame välja anda teemanumbri. Sel sügisel on näiteks kavas kokku panna number Eesti agraarajaloost muinasajast XX sajandini.

Loodame teemanumbrite abil elavdada diskussiooni, motiveerides võimalikult paljusid u
urijaid antud teemal sõna sekka ütlema. Üheks Ajaloolise Ajakirja taaselustamise põhiliseks eesmärgiks ongi kapseldumise vähendamine ning debati elavdamine. Sel eesmärgil lõime  ka kaks uut rubriiki: “Historiograafilised ülevaated”, mis võtavad kokku uurimisseisu mõnes valdkonnas ning “Retsensioonartiklid”, kus lahatakse süstemaatiliselt mitut sarnasel teemal ilmunud teost.

Ajaloolise Ajakirja autorkond on koosnenud peamiselt eesti ajaloolastest. Kas tulevikus plaanite avaldada ka rohkem välisautorite artikleid? Kas viimaste puhul jääb kriteeriumiks, et tegeldaks eelkõige Eesti ajalooga, või võtate eesmärgiks kajastada ka praegusaja ajalooteaduse suundumusi laiemalt?

Meil ei ole ambitsiooni saada rahvusvahelisel turul artiklite “järelnoppijaks”, s.t avaldada mujal maailmas kirjutatud lugusid, mille etableerunumad väljaanded on tagasi lükanud. Pigem näeme oma nišši ikkagi Eesti ja Läänemere-ruumi ajaloos, mida üritame teha võimalikult kõrgel tasemel. Seetõttu on hädavajalik kaasata välisautoreid, kes uurivad nimetatud regiooni. Välisteadlaste motiveerimiseks oleme valmis avaldama nende töid ka inglise keeles, lisades ulatusliku eestikeelse kokkuvõtte. Juba järgmises numbris kirjutab tuntud Saksa õigusajaloolane Dietmar Willoweit Eesti ajaloo seisukohalt väga olulisest teemast, okupatsiooniõigusest. Välisautoritelt on kaastöid laekunud veelgi.

Siit võikski edasi küsida: milliseks kujuneb eesti- ja välismaise ajalookirjanduse arvustuste vahekord? Kas tuleks viimaste puhul rohkem kajastada ka neid teoseid, mis ei käsitle otseselt Läänemere maade ajalugu? Samuti pole praegu ka ühtegi väljaannet, mis oleks võtnud sihiks arvustada kõiki Eestis ilmuvaid ajalooteaduslikke raamatuid, sh tõlkeraamatuid.

Üritame retsenseerida tähtsamaid Eesti kultuuriruumi puudutavaid ajaloolisi uurimusi, sõltumata keelest ja avaldamiskohast. Viimases numbris tutvustasime peale Eestis ilmunud raamatute ka Hollandis ja Leedus ilmunud teoseid. Kindlasti ei jää tähelepanu alt välja Eestis ilmuvad tõlkeraamatud. Järgmises numbris näiteks anname ülevaate hiljuti ilmunud teostest, mis käsitlevad 1941. aasta juunisündmusi. Samas ei sea me eesmärgiks kõigi tõlkeraamatute arvustamist. Esiteks ilmub neid liiga palju ning teiseks on need sageli suunatud laiemale publikule, mistõttu sobivamaks arvustuse foorumiks on pigem päevalehtede kultuuriküljed või Sirp.

Millisena näed eestikeelse teadusperioodika tulevikku? Viimastel aastatel on hakanud ilmuma või on kavandamisel mitmeid võõrkeelseid ajakirju, nagu nt Forschungen zur baltischen Geschichte. Ka Ajaloolisel Ajakirjal ilmus 1998. aastal selle saksakeelse eriväljaande Steinbrücke esimene number. Mida arvad, kas peaksimegi võtma suuna oma uurimistulemusi rahvusvahelisele publikule tutvustavatele väljaannetele või koondama oma energia siiski eelkõige eestikeelsete ajakirjade arendamisele?

Ma arvan, et üks ei välista teist. Võõrkeelsete väljaannete nagu Forschungen tänuväärseks missiooniks on kohalike teadustulemuste vahendamine välismaale, muu hulgas rahvusvaheliselt “kättesaamatute”, s.t eesti- ja lätikeelsete artiklite tõlkimise abil. Ajaloolise Ajakirja eesmärgiks on esmajoones elavdada kohalikku ajalooteadust ja -debatti, lootuses, et pikas perspektiivis võib tulemus osutuda atraktiivseks ka välisilma jaoks. Oma teiseks keeleks oleme valinud inglise, mitte saksa keele, sest paraku on ka saksakeelne teaduskirjandus suurele osale maailmast kättesaamatu. Rahvusvahelistumise märgina on ajakirjal nüüdsest kakskeelne nimi: Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal.

Viimasel ajal on olnud palju juttu Eesti teaduspoliitikas kujunenud absurdsest olukorrast, kus oma projektile raha leidmise seisukohalt mitmetes Eestis ilmuvates ajakirjades sageli avaldada ei tasu, sest teaduse hindamissüsteemis toovad rohkem punkte välismaised artiklid. Tean ise juhuseid, kus hindajate põhietteheide ühele või teisele projektile on:  miks avaldavad selle liikmed nii palju eesti teadus- või, veel hullem, kultuuriajakirjades. Samas ilmub eriti humanitaarias suur osa kõige kaalukamatest uurimustest just omamaistes ajakirjades. Kas sellel teemal peaksid sõna võtma ka toimetused ja kolleegiumid, et kaitsta nii oma väljaannete mainet kui autoreid?

Päris nii ei saa öelda, et Eesti ajakirjades ilmunud artiklite eest punkte ei saa. Vähemalt ETISe tabelite järgi väärtustatakse mitmeid Eestis ilmuvaid ajakirju võrdselt väga auväärsete Lääne teaduskirjastuste ajakirjadega, mis pole pidanud vajalikuks liitumist ISI Web of Science’i andmebaasiga. Viimane on mingil kummalisel põhjusel Eesti klassifikaatorite jaoks ainus võimalik tõend “kõrgeimast tasemest“. Samas on selge, et kuidagiviisi tuleb ajakirjal ja ajakirjal vahet teha, sest retsensioonisõel on rahvusvahelistes tippajakirjades sootuks tihedam, kui meil siin iganes saab olema – meil lihtsalt pole nii palju autoreid. Seetõttu on artikli ilmumine tunnustatud tippajakirjas juba iseenesest selle kvaliteedi tõend ning ei saa ette heita hindajatele, et nad selliseid kvaliteeditõendeid otsivad. Teiseks – tulles tagasi varem püstitatud küsimuse juurde – leian, et iga teadlane peaks otsima väljundit ka Eestist väljaspool, et tema töö oleks panuseks ka teadusharu kui terviku arengusse.

Hoopis valusamini lööb humanitaarvaldkonda mõnede reaalteadlaste soov luua universaalsed hindamiskriteeriumid ajakirjades tsiteeritavuse alusel. Selline süsteem vaatab mööda faktist, et põhjapanev osa humanitaarvaldkonna teadusest tehakse monograafiates. Absurdne on mõõta ajaloolase tsiteeritavust ja selle kaudu mõjukust üksnes ISI andmebaasidele põhjal, sest need hõlmavad vaid kaduvväikse osa ajalooalastest teadusajakirjadest ning põhiküsimus, kas sinu teadustöö tulemusi arvestatakse suurtes üldistavates monograafiates, jääb üldse välja.

Harju tänava haljasala uhke avamine Tallinna päeval tänavu 15. mail pühitses linnavalitsuse imelise teo: Euroopa kalleima pargi rajamise UNESCO kaitse all vanalinna südamesse. Huvitavale arhitektuursele ideele ja mitmetele voorustele vaatamata on puhkeala ebaühtlase ehituskvaliteediga ning kuu aega hiljem ühtlaselt kaetud halli paekivitolmuga.

Pargi kiirprojekteerimisega sai linnavalitsuse tahtel ja vähemasti allakirjutanu arvates segastel asjaoludel hakkama Ülle Grišakov, vaieldamatult üks Eesti juhtivaid maastikuarhitekte. Loomulikult oleks Tallinna vanalinna unikaalne ajaloost ja kultuurist tiine keskkond väärinud parimat: rahvusvahelist konkurssi Harju tänava haljasalale maastikuarhitektuurse lahenduse leidmiseks. Raske ju uskuda, et ligi 40 miljoniga kujundati mõneks aastaks ajutine haljasala enne püsiva hoonestuse rajamist. Koos Harju tänava äärsete kruntide ostmisega läks haljasala rajamine pealinnale maksma 187 miljonit krooni ning vähemalt paarkümmend miljonit kulub ka tulevikus. Pargi ehitas valmis AS Terrat, kelle senised saavutused haljastuses on ka Kadrioru pargi ning Mustamäe parditiigi ehitustööd.

Veidral kombel püüdis Eesti avalikkuses ainsana teisi ideid leida ja Harju tänava haljastamiseks mõtteid ärgitada Räpinas maastikuehitust õppiv ajakirjanik Madis Jürgen, küsitledes möödunud aasta 20. märtsi Eesti Ekspressis seitset maastikuarhitekti ja ka haljasala eskiisprojekti autorit Ain Järvet Tallinna Linnavalitsuse Kommunaalameti asutusest Kadrioru Park. Ideid tuli robinal, sealhulgas ka Ülle ja Urmas Grišakovi põnev idee kasutada pargi rajamiseks kinnistul kunagi seisnud hoonete kubatuuri, mis ka kujundab terrassitasapindadele taandununa Harju tänava praegust reaalset haljastust.

Jätan siinkohal kõrvale virisemise arhitektuurikonkursi korraldamata jätmise ja OÜ Kivisilla eelistamise üle, sest eks ole ju ka absoluutse monarhia tingimustes rajatud suurepäraseid aedu ja parke. Käsitlen olemasolevat reaalsust, vaatlen Harju tänavale ehitatud hinnalist maastikuarhitektuuri teost kuu aega pärast selle valmimist.

Napi haljastusega puhkeala

Arhitekt Ülle Grišakovi eesmärgiks oli kujundada varemetele mõnus ajaveetmiskoht. Niisiis peaks kõigepealt küsima: kas park on funktsionaalne? Juunikuu soojal pühapäeval kasutab haljasala hulk inimesi, ilusa ilmaga pikutatakse lamatsitel, loetakse pinkidel raamatuid, vesteldakse ja puhatakse. Lastele mõeldud terrassil ei viibi küll ühtegi last, aga neid on madalamatel terrassidel ja üks põnn kukub põlve kivisõelmetesse marraskile. Vabaõhurestoranis süüakse, kuigi enamik laudu on tühjad. Terrasside pinnakate on jalajälgedest kirju. Niisiis võib arvata, et inimestele meeldib siin viibida ja jalutada. Korrektsuse mõttes ongi õige nimetada valminud parki puhkealaks, haljasala kohta on siin ilmselgelt liiga vähe haljastust, seda isegi taimede noorust ja tulevast suurust arvesse võttes.

Park on lahendatud Rüütli tänava suunas tõusvate terrassidena, kompositsiooni läbivad geomeetrilised rütmid, triibud, ruudud ja ristkülikud. Põnevamad vaated avanevad terrassidele ülevalt. Ala on väga uhke öösel, kui lülitatakse sisse triipude, alt valgustatud pinkide ja astmetõusudena lahendatud valguspark. Kino markeerivas ruumis süttivad siis sinised lambiringid.

Metallkarkassidega kõrgusruum

Päeval Harju tänava poolt haljasalale lähenedes on aga vaade ootamatult paekivihall ja madal: ei mingit vertikaalhaljastust, põõsaid ega ka lihtsalt rohelisi laike. Seda eeldas lisaks arhitekt Grišakovi tahtele ilmselt ka lähteülesanne, mis nägi krundile ette kõrgemate taimedeta konteinerhaljastuse, et välistada igasugune vaadete varjamine Niguliste kirikule ja vanalinna majadele. Haljasalale endale pole see just kasuks tulnud. Siiski ei puudu kõrgusruum: selle loovad metallist täisnurksed karkassid, mis osalt kujundatud trossidega modernseteks pergolateks ja osalt ilmestavad lihtsalt kaaristuna müüriäärset ala. Praegu karmiilmelised karkassid peaksid põhimõtteliselt ronitaimede kasvades suviti roheliseks muutuma. See on kaaristuotstesse istutatud metsviinapuude puhul ka tõenäoline, pergolatele projekteeritud ronivad hortensiad aga Eesti oludes enamasti jõulist kasvu ei näita, kuigi tegemist on iseenesest väga kauni ja linnahaljastuses vähe kasutatud liigiga. Ei kujuta siiski ette, millal võiksid ülemise terrassi tasandile ulatuvat metallkonstruktsiooni rohetamas näha laste mänguväljaku pinkidel istujad, seda enam, et tegemist oleks ainsa sealt avaneva rohelise vaatega, kui kitsuke mururiba ja Rüütli tänava parkla ees planeerimatu metsiku iluga õitsevad kollased põldsinepipuhmikud välja arvata. (Park lõpeb üldse igast küljest imelikult: räämas ja romantiline ülemine äär, majade nurka jääv killustiku ja kommunikatsiooniühendustega tasandik, Niguliste kiriku poolne otsekui teisest ooperist muruala.)

Arhitektuuriliselt ei ole ka haljastamata metallkarkassid inetud, tekib dialoog naabermajade plekist vihmaveetorude, katuseharjade ja Harju tänava pommitabamustest lõigatud nurkadega, samuti hoogne dissonants Peterburi stiilis mustade kõrgete laternalampidega, mis muidu kogu pargi vertikaalsuuna enda kanda võtaksid, praegu aga paemüüritisel täiesti imelikul kohal ära lõpevad. Metalliga joonestatud kõrguslahendust toetab metallraamistuses lamamismööbel ning haljasalal avatud restorani alumiiniumist-puidust sisseseade. Erksavärvilised triibulised lebatsid tõusevad terrassitasandist kõrgemale tänaval liikuja pilku püüdma ja on efektsed pikutama meelitajad. Neile sekundeerivad suured ümarate vormidega pingid, millel istutakse väga mitmel viisil: näha on nii rippuvaid, maha kui ka pingile toetuvaid taldu. Seljatoele nõjatudes jalad igatahes maha ei ulatu.

Kõikuv ehituskvaliteet

Pikem ja põnevam perspektiivvaade avaneb haljasalale Pegasuse kohviku poolsest küljest. Domineeriva elemendina jääb sealt silma massiivne klombitud paekivi ja dolomiiditriibuline tugimüür, mis on Rüütli tänava majafrondi suhtes hea proportsiooniga. Halb üllatus on aga triibulise jõulise paedekoratsiooniga täiesti sobimatud väikesed ümmargused klaasvalgustid, mis on pealegi seina ka täiesti suvaliselt paigutatud. Need ongi öise sinise kinovalguse andjad, aktsentgrupp, mille paigaldamine eeldanuks ehitajalt erilist korrektsust vahemaa mõõtmisel.

Puhkeala terrassidele on võimalik jõuda nii müürist avanevaid treppe kui kaldteed mööda. Liikudes on võimatu mööda vaadata pargi väga ebaühtlasest ehituskvaliteedist. On kohti, mille ümbertegemist peaks AS Terratilt ehitusjärelevalve nõudma, alates lampide räpakast süvistamisest tugimüüridesse ja lõpetades müüripealse paeplaadi paigutamisega kaarele jämeda ühepoolse segusektoriga. Seejuures on mõni müür eeskujulikult kena ja ka detailid ilusti paigas. Arhitekti kavandatud liikumine terrasside vahel on loogiline ja igati meeldiv, silma hakkab ainult terrassitasandeid ühendavatesse tugimüüridesse integreeritud istmelaudade räpasus: ilmselt ei tee kõik pargikülastajad liikumist suunavaid pöördeid, vaid vahetavad tasandit otse üle pinkide.

Ebaõnnestunud pinnakate

Haljasala suurim ebaõnnestumine ja lausa õnnetus on aga enamuse terrasside pinnakate: peenike paekivifraktsioon, millel suhteliselt meeldiv astuda, on igas muus mõttes täiesti kohutav: jääb kingataldade alla ja kandub kõikjale, kuhu haljasala põhiosa moodustava “hall-ala” külastajad vähegi astuvad või jalgu toetavad. Nii on sellega kaetud lebatsite jalutsid, pingid, terrassilauad, klaasi all vulisevad veesilmad ja lastele mõeldud mänguväljaku hõredad atraktsioonid, kuigi ala ise asub ülemisel terrassil ja on tumedama graniidipuruga pinnatud. Veesilmad teeb eriti inetuks see, et sõmer paekivipuru on lisaks hallile tolmukorrale ka neid katvad klaasid kriimuliseks kriipinud. Hele puru on tunginud ka istutusalade äärte puukooremultši ja kohati rikkun
ud ära nende ristkülikuvormi, mis häirib tugevasti geomeetrilistele rütmidele ehitatud kujundusideed. On vägagi kahetsusväärne, et juba kuu aega pärast avamist katab kogu Harju tänava haljasala ühtlane hall tolm. Arhitekti kandvat ideed haljasala kunagise hoonestuse järgi liigendada võiks terrasse ühtlaselt katva paejahvatuse asemel hoopis paremini toetada toonilt sarnaste, ainelt erinevate kivisillutiste ja ladumisrütmide kasutamine, see elavdaks ka ülemiselt terrassilt avanevat ühtlaselt halli vaadet. Hea näide elavatest pinnarütmidest muru ja istutusala triibustikuna on samas koheleida. Või siis tuleks linnavõimul kindlustada tubli lapiga koristaja pidev töö puhkealal.

Vangistatud vesi

Harju tänava haljasala veesilmade ehk klaasiga suletud basseinide idee Kuld Lõvi hotelli kohal pole aga üldse arusaadav. Euroopa linnade heaks tavaks on pakkuda kuumal ajal nii turistidele kui linnavurledele ligipääs veele: jalad purskkaevus või basseinis on istunud iga uudishimulik maailmaavastaja, Pariisi või Rooma veesilmad on palaval päeval tõeliselt meeldivad kohtumiskohad. Ka linnud saavad juua, vee mõnus vulin rahustab ning toob kargust ja mõnusalt niiskemat õhku urbanistlikku sagimisse, pealegi on vesi lihtsalt väga ilus. Tallinna esindushaljasalal on vesi miskipärast vaigistatud räpase kriibitud klaasi alla, mille jagavad sektoriteks inetud ebaühtlase laiusega kummitihendid. Lausa kurb oli basseinikaanel ukerdamas näha väikest varblast, kes püüdis nokaga veemulli: asjata, vesi on meile kõigile suletud – ja mina küll ei taipa, miks.

Taimedest on arhitekt istutusaladel kasutanud rohkelt läikivat tuhkpuud, mis on hea pügatav hekipõõsas. Nii taimetühja pargi puhul oleks aga kindlasti tulnud valida tunduvalt suuremaid istikuid, et kivikõrbe muljet kahandada. Liikide arv ei ole suur ning on igati positiivne, et kujunduses on kasutatud püsililli ega ole liialdatud värviliste suvelilledega. Siiski oleks tore, kui pargis mõni liik või sort ka lõhnaks ja rohkem värvi näitaks. Toredad ja liigiliselt huvitavamad on muru ja istutusala vaheldumisega triibustikud.

Lõpetuseks ei jäägi muud kui soovida Harju tänava haljasalale mõistlikku ümbertegemist ning põõsaste-püsikute jõudsat kasvu.