Toeta
Otsi

tehnoloogia

  • Kutse Marta Vaariku debüütnäituse avamisele

    Marta Vaarik

    Sina!

    Oled oodatud minu esimese näituse avamisele.

    06.09.2012 UUEL AADRESSIL: Patarei vangla katlagaleriis, kalaranna 2, kell 19.00
    Performance kell 20.10, hilinejad hiiligu.

    Mind tabas lein. Leinaga elades, leina uurides, sain aru, kui huvitav ta on. Minu lein. Tahaksin jagada teiega rõõmu oma leinast. Oleksin meelitatud kui paneksid ennast ilusti riidesse ja lilli lavale ei viskaks. Võta oma sõber ka kaasa, kui ta tahab tulla.

    muusikud:
    Meister & Mari
    Oded Peled (fin)
    Jaagup Jalakas

    Leinata, laipa peita, kõike eitada ja leppida aitasid: Andrei Jakovlev, Dmitri Gerasimov, Martin Veisman, Kaur Kender, Veljo Vingissar, KesselHaus, Vassili Raud, Taavo Piko, Pille Tael, Rita Maastik, Kaido Mikk ja mu kaunis Pere.

    Aitäh!

    –

    Marta Vaarik (25) on Eesti Kunstiakadeemia teise kursuse maalitudeng, varasemalt on mitmetuumaline tüdruk tegelenud näitlemise, baaripidamise, ajakirjanduse ja eesti vintagekultuuri edutamisega. Noore kunstniku iseloomust tulenevalt on ka näitusel Lein kasutatud palju meediume. Maal, foto, video, performance, installatsioon.

    “Ciao, paka, nägemist, dosvidanija, aufiedersen, jumalaga, oli tore, on kahju, kolin välja ja siin on kolm peotäit mulda, peied ja samas ka taassünd, soolaleib ja tere tulemast. Eelistused mis olid, on taganenud. Olen isegi üllatunud, et siin näitusega olen. Mida mul näidata on? Elu, tappev periood, lein, ja jube pöörane suvi. Nüüd on see kõik siin näitusel koos. Mõtlesin, et see tuleb aastate pärast. Tuli nüüd. Aastate pärast näeb, mis Lein see oli. “

  • Põgus sissevaade jatsu kulinaariasse

    Marko Martinson

    Nõndaks. ?Jazzkaar? on jälle keerlema hakanud. Eks kavast torka nii mõndagi silma, suisa valusasti; aga mõnel neist on ehk õnne käiagi. Tundub, et Mats & Morgan on (või võiksid olla) tolle ürituste sarja peaesinejad, vaevalt et leidub midagi sellist kõrvale panna. On küll herr Charles Lloyd, kes on vanameister, ent muusikamaastik on juba nõnda palju sarnast asja täis, et ainult nimest ei piisa ? nüüd on vaja juba muud. Ja sellel Rootsi bändil on see täitsa olemas.

    Alustagem: Mats ja Morgan alustasid kokkumängimist juba 1981. aastal; esimene, mida nad kokku tegid, oli ?Bobbie Brown?, muide, ilma harjutamata ja olles kohtunud kõigest paar tundi enne kontserti. Nii see läks.

    Kümneaastasele Matsile valmistas peavalu see, et tal polnud kellegagi koos musitseerida, seda oma muusikamaitse tõttu. Õnneks oli Morgan. See pisuke siis nende varasemast.

    Sakala oli pisut vilu nagu alati, aga kultuuri nautiv inimene ei lase ju ennast sellest heidutada. Hiljem selgus, et see judin, mis kere raputas, oli seotud hoopis eelseisva kontserdiga, mitte jahedusega.

    Lavale ilmuvad mingid tegelased, ilma igasuguse teatraalsuseta ja nii edasi; leidsid endale kohad ja asi hakkas tasapisi pihta. Esimesed helid määrasid ära kogu ülejäänud kontserdi. Ja judin saatis aega, mis tol hetkel sellest ruumist kadus.

    Tunnistage üles, kes teist pole pidanud Zappat pigem naljameheks!? Nojaa, ta võib ka seda olla, aga ennekõike kumab temast läbi ning tilgub välja iroonia, peen ümbritseva tunnetus; ta võtab kätte selle, mis just silma alla sattus, ja väntsutab selle siis millekski, mis ongi elusuurune nali, aga mitte eriti naljakas, eks ole.

    Jah, juba esimene lugu, mis nonde härraste pillidest lavale voolas ja sealt edasi siis andunud kuulajate keredesse ja kõrvu kandus, oli piisav aimamaks edasist (igaüks püüdis kindlasti aimata), aga teise looga määrati ära Zappa hullus, noh, et Zappa oli hull mees. Pala, mis närimiseks visati, oli paras pundar skisofreeniat ja suhkruvatti ? nägu ja näpud kleepusid, aga tundus, et mitte mul endal, vaid hoopis mu teisel (või jumal teab mitmendal) minal.

    Varsti hakkas Mats, klahvkamees, hüppama oma pilli taga ja kadus kuidagi üleni muusikasse (no muusiku puhul hea asi ju); tema äraolev naeratus viitas just sellele, kuidas see muusika talle õigupoolest hingelähedane on. Mõni hetk hiljem hakkas ta suisa laulma ja see tuli küll väga ootamatult. Vähe sellest, et ennist Zappa hulluks kuulutin, tuli välja, et Mats on ka päris segane ja aina paremaks kõik läks.

    Üks meeldejäävamaid lugusid oli, kui Mats Oberg üksinda lavale jäi ja suupilli ning klahviga soleerima hakkas. Nood välja võlutud helid tungisid viimsegi närvilõppeni.

    Oli teisigi ülevaid momente, näituseks Morgani trummisoolo, nii kitarrist Jimmy suupillitamine kui ka tema kitarrimäng, mis hüppas vahepääl jazzrockist suisa heavy peale (muideks, Jimmy on rohkem bluusikitarrist). Poisid polnud käte peale kukkunud, teisisõnu, muusikat iseloomustas tehniline keerulisus, mis baseerus riffidel, soolodel jms. Ei olnud just noortebändide killast (see ei olnud halvustav viide uusbändidele, olgu siinkohal ära mainitud). Muusikalisest snobismist, sõnaga, oli asi väga kaugel, kui juhtumisi võis säärane mulje jääda. Iseäranis banaalne oleks siin väita, et tegemist oli millegi ülevaga ja suurepärasega, aga et kogu see elamus, mis pärast ei lasknud normaalse inimese kombel nohisedes ühistranspordis olla, vaid pidi ikka veel jalga tatsutama ja muud moodi muusikmullis olema, sõnadesse panna, no teate.

    Täitsa mõistan, miks Zappa tahtis nendega koos mängida, nad on ju mehe olemuse ära tabanud ? ja veel mingis oma võtmes.

    Nõndaks, nüüd olen kleepinud igasugu hullused härrastele juurde. Ent olulisim on see, et tegemist oli suurepärase proge-jazzrockiga.

    Ja nüüd nad lahkusid lavalt, hüpates muideks, ja nüüd nad kutsuti tagasi. Jälle tulid hüpates. Sõna otseses mõttes.

    Siit tuligi meelde, et tahaks publikule öelda, et külmad ja eestlased nagu me oleme, võib siiski hää muusika saatel pisut päädki nõkutada rütmide saatel, uskuge, ses pole miskit halba. Võib ka jalaga, aga rõdu pealt ei olnud just palju inimesi näha, kes nii väga oleks seda kõike teinud, pigem siis seesmiselt. Aga võib-olla nii ongi parem, mis meist muidu mõeldaks.

  • Vangla ja köidikud või vabadus ja surm?

     

    Ideaalis peaks selline kunstnike kooslus Academia Non Grata tegutsema sõltumatu institutsioonina, ainult nii suudab ta säilitada oma erilise energia ja olla alternatiivne ülejäänud kunstiinstitutsioonide suhtes. Raha selleks peaks saama kõikvõimalikest fondidest, ka erafondidest ja eelkõige linnalt ja riigilt. Academia Non Grata tugevus on peitunud ka selles, et see loodi väljaspool olemasolevaid kunstistruktuure, mitte Tallinnasse või Tartusse. Ideaalis on Pärnu suurepärane koht Academia Non Grata tegutsemiseks, ka Pärnu kui linn vajab Non Grata sugust intrigeerivat, isegi ðokeerivat süsti. Mõtleme või Soome peale, kus peaaegu igas väikelinnas on oma kunstimuuseum ja kunstikool, paljud neist ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Aga see on ideaalis, meie reaalsus on midagi muud. Pärnu konservatiivne linnavalitsus ei taha eriti midagi teada uue kunsti muuseumist, Non Gratast kõnelemata. Non Grata aga on olemas, on ennast tõestanud ja valmis ka edasi tõestama. Ja jälle on ainuke reaalne rahastamisvõimalus vaid Kultuurkapital, kuigi see loodi projektide elluviimiseks, mitte institutsioonide elushoidmiseks.

    Niisiis: ühtpidi on õige, et iseseisvad, isepäised ja vabameelsed kollektiivid ei peaks olema allutatud akadeemiliste struktuuride reeglitele. Teisalt jällegi kahju: väljaspool suurte struktuuride raha on sellisel avangardihõngusel ja mittekommertsiaalsel kooslusel raske ellu jääda. Õitsva kapitalismi õnnelik äri ja kultuuri sümbioos ei teki ikka veel.

  • Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused Plate tornis

    Vaal galerii

    Hea kunstisõber!

    Olete oodatud külastama näitust „Leonhard Lapini arhitektuursed joonistused“ Plate tornis (Suurtüki ja Laboratooriumi tänavate nurgal).

    Näitus on avatud 5. septembrist – 19. septembrini tööpäevadel kell 10-12 ja 18-21 ning puhkepäevadel kell 12-18.

    Galerii Vaal

    ****

    Pressiteade

    Leonhard Lapini teekond arhitektina on olnud veidi varjatum kui tema ettevõtmised kujutavas või tegevuskunstis. Palju uuritud, räägitud ja eksponeeritud Lapini kohta, kes on viimased nelikümmend aastat olnud Eesti kunsti- ja arhitektuurimaastikul kui institutsioon iseeneses, pole seda ehk siiski õige öelda. Lapini kui ehituskunstniku elulugu algas 1971. aastal Kunstiinstituudi arhitektuuri eriala lõpetamisega, sellest alates on ta aktiivselt projekteerinud ja viimasel kahel kümnendil ka õpetanud tulevasi arhitekte.

    Sel näitusel esitatud arhitektuursed joonistused on väike, samas selge kokkuvõte Lapini varasest loomeperioodist 1970ndatel, mil kandvaks ideeks oli vaimustus Vene konstruktivismist ja üldisemalt 20. sajandi alguse avangardidest. Lapini jaoks on arhitektuuri kunstiline väljendus joonistuse või graafilise lehena ainult üks etapp ehituskunsti sünnis. Arhitektuur algab kõige abstraktsemast vormist – sõnast, filosoofiast, mis liigub edasi paberile ja saab hea õnne korral ka valmis ehitatud. Viimane pole Lapini järgi kvaliteetse arhitektuuri tekkeks kohustuslik, sest kui kahes esimeses järgus on looja suhe loominguga vahetu(m), siis projekti realiseerimisel on vaja teha järeleandmisi, mis pole talle vastuvõetavad: „Hea ehitamata arhitektuur on parem kui halvasti ehitatud arhitektuur.” („Arhitektiks olemine”, 1994)

    Näitusel eksponeeritud tööde seas leidub nii lennukamaid ruumilisi ja linnaehituslikke kontseptsioone kui ka konkreetsete majade projektidega seotud joonistusi, üdini lapinlikke elamute aksonomeetriaid ja näiteid tuntud „Masin-arhitektuuri” sarjast. Lapini suure hulga monumentide ja arhitektoonide kavandite hulgast on esitatud kaks („Õhkutõusev arhitektoon”, 1973; „Arhitektoon Pärnusse”, 1976). Arhitektoonid on objektid, millel on kokkupuutepunkte nii kunsti kui ka arhitektuuriga, kriipsutades alla konstruktivismi mõjusid tema tolle perioodi loomingus. Näituse kõige hilisem töö – „Eesti arhitektuurisajandi male”, 1986 – kuulub juba järgmisse loomeperioodi, mil 1970ndate radikaalset avangardisti on postmodernismi mõjud pannud ajalukku tagasi vaatama ja esitama 20. sajandi Eesti arhitektuuri üldpilti. Malelaual on esitatud Lapini nägemus ehituskunsti panteonist, kuhu klassikute kõrval (Karl Burman, E. J. Kuusik, Herbert Johanson jt) kuuluvad ka nn Tallinna kooli arhitektid, Lapini enda sõpruskond.

    Näitus Plate tornis on Vaal galerii iga-aastane eriprojekt (varem oleme esitlenud Siim-Tanel Annuse, Vive Tolli, Jaan Klõšeiko ning Tõnis Laanemaa loomingut), mille eesmärk on teadvustada Tallinna vanalinna üht ainulaadset ja seni vähe kasutatud ajaloolist hoonet võimaliku näitusepaigana.

    Sissepääs tööpäevadel kell 10-12 ja 18-21 ning puhkepäevadel kell 12-18.

  • Bassijazzi idasuunalt

    Joosep Sang

    ?Jazzkaar?: Avishai Cohen Trio (USA/Iisrael) Sakala keskuse suures saalis 27. IV.

    Terve eelmise nädala vältel eesti muusikaelus trooninud ?Jazzkaar? tõi tänavu publiku ette mitu ansamblit, mida võib suuremate või vähemate mööndustega pidada klaveritrioks. Klaveritrio on peavoolu jazzi üks väärikamaid tüüpkoosseise, mida on kasutanud Bill Evans, Keith Jarrett, Brad Mehldau ja paljud teised. Seekordse ?Jazzkaare? stiilipuhtaim klaveritrio oli Bobo Stensoni, Uffe Krokforsi ja Brian Melvini ühisprojekt, põhimõtteliselt kuulus samasse formaati ka Omar Sosa tuline kolmik (Miguel Angá Diaz löökpillidel ja Childo Tomas elektribassil), kuigi siin oli kontekst ja ansamblisisene ülesannete jaotus juba teine. Ja kusagile nende kahe vahele paigutub Avishai Coheni trio, mis viis bassi kesksele rollile vaatamata samuti mõtte klaveritriole eile, täna ja homme.

    35aastane Avishai Cohen on alates 1984. aastast pendeldanud USA ja oma sünnimaa Iisraeli vahel, kus viimases on ta õppinud, rocki mänginud ja armees teeninud, esimeses aga osalenud terve rea jazzihiiglaste ansamblites ? neist olulisim Chick Corea Origin, millega Cohen on salvestanud rea plaate ning kogunud suurema osa oma tuntusest. Avishai Cohen pole seda tüüpi filigraanne kontrabassist, nagu äsja lahkunud Niels Henning Ørsted Pedersen, kelle intonatsioonipeenus ja äärmine voolavus lükkas ümber bassi kui rohmaka-kohmaka instrumendi müüdi. Coheni mäng aitab meelde tuletada, et bassil on jazzis ülioluline roll ka rütmipildis ja et jazzansambli mootor saab täisvõimsusel töötada vaid siis, kui bass ja trummid pingutavad selle nimel koos.

    Kontrabassi ülienergiline ja rütmitäpne mäng andis tervele triole fookuse ja võimaldas nii pianistile kui trummarile suuri vabadusi. Olin Cohenit laval kahel korral varemgi näinud ja neist kontsertidest jäi eriti meelde panama pianisti Danilo Perezi trio, kus erinevate latiinorütmide toimimises oli võtmeroll samuti Coheni bassil.

    Avishai Coheni muusika ammutab enim impulsse Lähis-Ida kultuurikatlast ja sealsest vaheldusrikkast rütmikast. Eranditult kõikide tema lugude aluseks on ülikeerukad taktimõõdud, mis toimivad seda enam, et kõik kolm muusikut seilavad tormistes vetes justkui peegelsiledal tiigiveel ja pööravad tähelepanu ennekõike sisulisematele elementidele. Väga sagedased olid juhud, kui pianist ja trummar kas koos või vaheldumisi mängisid pulsilöökide ees või järel, tuues sisse intrigeeriva vastuolu range ja rõhutatud rütmipõhja ning selle kohal libisevate soololiinide vahel. Ülivaba timing iseloomustas eriti pianist Sam Barshi soolosid, mis kõlasid sageli lopsaka klaverifaktuuri sisehäältes. Trummar Mark Guiliana kasutas väga rikkalikku (kaasaegsete ja ka jazziväliste elementidega) sõnavara ning pani bändikaaslased proovile, püüdes oma piire ületava mänguga vormi ja meetrumit lagundada. Ehk oli ?Jazzkaare? kontserdil seda mängulisust tavalisest rohkemgi, sest tegemist oli trio tuuri viimase etteastega. Igatahes on mõlemad noored (laiemalt veel tundmatud) muusikud väga omapärase mänguloogikaga ja täiendavad Coheni idamõjulist omaloomingut ja maskuliinset bassikäsitlust värskete ideedega.

  • Vutt on võimas välispoliitika

    TARMO TEDER

    Jalgpall on ülimalt emotsionaalne, erilist füüsilist võimet nõudev mäng, milleks on vaja vaistu ja pead sõna otseses mõttes. Vutti on võrreldud teatri ja härjavõitlusega, olen vedanud jalgpalli metafoori Jumala täringumänguga ja miks mitte nüüd siis ka (välis)poliitikaga. Ainult rohelise areeni superstaar pole eesmärgipõhine Machiavelli või eurokvoote tingiv Berlusconi, vaid puutsades matadoor ? alati tema ise, ihust ja hingest ühe eesmärgi nimel võitlev gladiaator. Eesmärgiks on lüüa värav, alistada vastane, võita! See on laipadeta lahingu kultuur, tsiviliseeritud ja humaanne alistamise tung, kultuuri lihalik ja silmapaistvaim osis.

    Kaunite kunstide ülevus ja diplomaatilised reveransid võidakse kinnismõtteliselt vastandada kehalise võitluse madalusele. Võidakse oponeerida, et poliitika, eriti just diplomaatia, on raskelt turvatud telgitagune asjaajamiskunst, mis ei peagi laia massi silmi paistma. Ju siis, aga Euroopa Liidu põhiseaduse vastuvõtmise aegu rääkis maailmajao poliitiline eliit sel dramaatilisel hilisõhtul rohkem Inglismaa ja Prantsusmaa mõistusevastasest üks-kaks vutitulemusest kui raamlepingust. Jalgpall on ventiil emotsionaalselt surutud poliitkorrektsete jaoks.

    Kui sõda on diplomaatia jätkamine jõuga, siis jalgpall on jõu jätkamine diplomaatiaga ? midagi diplomaatia ja sõja vahepealset, teatraliseeritud lahing, dekoreeritud tapahimu ja asumaade vallutamise asendustegevus, mis võib meie planeedil ära hoida miljoneid ehtsaid laipu.

    Mul on südamest kahju, et Läti roheliste peaminister Emsis oma lubadust ?värvin pea roheliseks!? ei pea täitma, sest Läti ei pääsenud alagrupist edasi, kuigi ta päris nõudlikult veerandfinaali uksele põrutas. Tðehhi vutimehed olid esimeses voorus oma Läti suguvendadega püsti hädas ja sakslased sumasid meie lõunanaabritega kahvatu viigi eest. Kuigi koju sõitsid mõlemad, on see viik Läti võit ja Saksamaa kaotus.

    Miljardipäilisel publikul ja tuhandetel analüütikuil, treenereil, massööridel ja pesuvardjail tuleb vabaneda sundmõtlemisest ? jalgpallis ei ole suuri ega väikseid ? kõik, kes end EMi 16 või MMi 32 hulka on võidelnud, on tugevad ning pall oli, on ja jääb ümmarguseks. Suured on riigid vaid pindala, rahva hulga ja ajalooga; efektne jalgpall kui silmapaistvaim välispoliitika on demokraatlikuim superakt. Täna võid sa väike kolmemiljoniline peoonidega asustatud Paraguay võita miljardilist Hiinat ja homme Fääri saarte või San Marino käest tappa saada. Kahjuks Vatikanil oma väljapaistvat vutiesindust veel pole.

    Meenub Bhutani esimene, koostöös Austraaliaga tehtud täispikk mängufilm ?The Cup?, kus buda mungad kloostrist öiti salaja baari vuti MMi vahtima hiilivad ja hiljem kirglikult tühja kokakoola plekkpurki klõksivad. ?The Cup? äratas rahvusvahelist tähelepanu, osales mitmetel festivalidel ja kandideeris koguni välismaise mängufilmi Oscarile. Ja nüüd tehakse Bhutanis 7-8 täispikka mängufilmi aastas. Võtke eeskuju Eesti kineastid-välispoliitikud!

    Lõpuks ? nagu ikka tahaks veidi kratsida ja küsida: kus on meie välispoliitiline tiim, taktikaliselt ühtne, oma tahet peale suruv alistajate grupp? Alles see oli, kui parteid üksteise peale Läänes kaebamas käisid. Tahaks loota, et Eesti välispoliitika tugevneb koos Eesti jalgpalliga. Või peavad need värgid pöördvõrdelise kaalukusega käima?

  • Marko Raadi kuraatoriprojekt “Kehaline karistus” EKKMis

    Anders Härm

    EKKMi esimene üllatuskuraator on filmirežissöör Marko Raat.

    Üllatuskuraatori näitus on formaat, kus näituse koostab inimene, kes ei ole igapäevaselt kunstiga professionaalselt seotud. EKKM valib kuraatori ja produtseerib näituse aga kuraatori valikutesse ei sekku. Kuraator saab vabad käed, et esitada oma versioon (kaasaegsest) kunstist ja näitusest kui meediumist, eksponeerida temale huvipakkuvaid kunstnikke. EKKMi esimene üllatuskuraator on filmirežissöör Marko Raat. Üllatuskuraatori näitused hakkavad toimuma regulaarselt iga paari-kolme aasta tagant.

    —
     
    Kehaline karistus
     
    kunstnikud: Mart Kangro, Kaja Kann / Juha Valkeapää, Mark Raidpere, Jaanus Samma, Nora Särak, Timo Toots, Saša Gerne
    kuraator: Marko Raat
    graafiline kujundus: Jaanus Samma
     
    Näitus on avatud 02.09 – 07.10.2012
     
    Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum
    Põhja pst. 35
    T-P 13-19
    www.ekkm.ee

    „Ma pole sadist, vähemalt mitte klassikalises mõttes, kuid ma soovitan kepiga peksu.” Bioloogiadoktor Sergei Speranski väidab, et kehaline karistus aitab inimestel saada jagu sõltuvustest ja depressioonist.
    Teadlased soovitavad tüüpilise ravikuurina 30 tunnist sessiooni, igas 60 lööki. Nüpeldaja peaks olema keskmist kasvu ja tavalise jõuga. Teise uurimuses osalenud arsti sõnul nüpeldas ta regulaarselt 10 patsienti. „Algul neile see ei meeldinud, aga kui nad hakkasid kasu tundma, siis küsisid muudkui veel.”
    (Postimees, 2005)

    Keha on alati pekstud. Küll selle pärast, et ta olemas on või siis selle eest, mida vaim või hing mõelda ja teha julgesid. Aga kõige rohkem on keha karistatud tema ignoreerimise, unustamise ja tuimestamisega. Kõige tõhusam on keha kas surnuks rääkida või surnuks vaikida. Me teeme kogu aeg nii.
    Ma olen tihti kehaliselt äraolev, ma ei tea mida temaga teha, peale selle vähese, mida ma temaga teen; et leida väljaspool iha-, söögi- ja surmamõtteid vegeteerivale kehale veel kutset ja tahet. Ma imetlen ja kadestan neid, kes seda suudavad: kes otsivad ja leiavad enda kehas ja kehale tähendusi; kes tegelevad selle huvitava tunnetusliku vaakumiga, kuidas kehaga tunda ja kogeda, rohkem ja intensiivsemalt; kes suudavad torkida me füüsilist ja meelelist piiratust, õhutada kummalist ja vastuolulist meelelist eufooriat, mida võib ainult kehaline puudutus tekitada.

    Olen EKKM-i esimene nn üllatuskuraator. Filmitegijana pidevas suurte lugude kuulamise ja vaatamise ootustsüklis ja samas nende igavast kordumisest tihti mitteüllatunud. Ma tahaks, et mul ei oleks õigus, aga reeglina sureb Suur Lugu sekunditega väsinud tähenduste ja üldinimlikkuse koorma all. Kaob hämarus, salapära ja see tabamatu miski, mis üllatab, kunstist kunsti teeb, sussile aknalaual elu mõtte annab.
    Olen pikalt ja huviga jälginud mitme mulle olulise kunstniku ja tantsija tegemisi ning otsinud ammu ettekäänet, et nendega midagi koos ette võtta. EKKM-i ettepanek andis suurepärase võimaluse, et panna kokku nende autorite nn Väikesed Kehalised Lood, mis mulle isiklikult on väga kangelt mõjunud – ühed ammu, teised hiljuti, kolmandad alles sünnivad selle näituse jaoks – ning meelitada nad nendega ühte ruumi ja aega kokku. Teha nendega ja neist üks film, näituse kujul, läbi EKKM-i kolme korruse, pealkirjaks “Kehaline karistus”. Mis algas nüüd.

    Tekst:
    Marko Raat

  • Festival ?Orient? näitas idamaise mõtlemise peenust

    Mirjam Tally

    Tan Duni pipa-kontsert vastandus Takemitsu introvertsele ja peenekoelisele väljenduslaadile, välised efektid ja teatraalsus on olnud Tan Duni muusikas alati esiplaanil. Nii oli ka siin teoses avardatud orkestrantide tavafunktsioone, pandud nad koputama ja kaasa häälitsema. Seda on Dun varemgi teinud, midagi üllatavat selles ei olnud. Tema idamaine mõtlemisjoonis jõuab kuulajani aga ka selgelt meloodika kaudu, Takemitsu puhul väljenduvad need jooned aga rohkem faktuuri peenekoelisuses.

    Rahvapillide või ebatraditsiooniliste instrumentide toomine süvamuusika konteksti on levinud nähe. Näib, et helilooja kõrv hakkab tüdinema ?traditsioonilisest? kõlast, ?tavalisest? viiulist, klaverist või t?ellost ning ta tahab otsida sinna midagi ?uut? juurde. Kas või ebatraditsiooniliste pillimänguvõtetega ? Tan Dungi rakendas orkestrante ka teatraalsel moel ? või siis tuues koosseisu värskema kõlaga instrumente. Nii oli siin selleks hiina pipa. Ent XX sajandil on nõnda ?avastatud? teisigi pille, mis sõltub muidugi nii uuendusmeelsetest interpreetidest kui ka asjast huvitatud heliloojatest. Või sageli on selline helilooja-interpreet ka ühes isikus. Selletaolisi näiteid võib vahest kõige rohkem tuua jazzmuusika vallas, mis on piisavalt avatud hoiakuga stiil, et lubada mitmesuguseid sulandumisi. Kuuldud ?Jazzkaarelgi? näitas Kimmo Pohjonen, et akordion on midagi enamat kui tangokeerutamise saatepill.

    Pipa?t tundmata oskaks seda ikkagi seostada ennekõike hiina traditsioonilise muusikaga, aga tuleb välja, et sedagi instrumenti õpetatakse kõrgkoolis. Vähemalt on solist Lan Wei-wei sellel erialal lõpetanud Pekingi konservatooriumi, mis annab tunnistust tõsiasjast, et pipa kasutusala on siiski üsna avar. Tan Duni teoses oli pipa?t rakendatud õige mitmekülgses rollis, sugugi mitte põhiliselt meloodiapillina, mida võib-olla osanuks enim oodata, vaid ka rütmipillina ? efektsed löögid keeltele jms. Selle kõrval võis aga kuulda ka instrumendile loomuomasemat intiimsemat kõlapilti. Siin tunduski, et solistile on loomuomasem siiski pipa lüürilisema poole esiletoomine, solisti habras olek esindas siiski pigem lüürilisemat kui jõulisemat väljenduslaadi.

    Korealase Isang Yuni sümfoonias tundus leiduvat üsna läänelikke sümfoonilise muusika ehituskivisid: see oli peamiselt pideva dramaatilise joonena arenev, edasipürgiv, fanfaarne, kuulajaile ei jäetud hetkekski hingamis- või mõttepausi. Äratuntav idamaine mõttekulg ilmus hetkeks siiski lõpu eel, muidu aga kopeeris helilooja üllataval kombel läänelikku sümfoonilise muusika komponeerimist, oma kultuuritaustast oli ta lisanud vähe.

     

  • Tülika rahvuslase tagasitulek

    MART LAAR

    Reimani elu oli täidetud pidevast püüdlemisest ideaali poole, seda nii isiklikus elus kui kogu Eestis. Karmi luterlasena elas ta rängalt üle nii isiklikku ebatäiuslikkust kui Eestis jätkuvalt esinevaid puudusi. Reiman armastas eesti rahvast, kuid ilmselt just seetõttu pidas ta õigeks pidevalt selle puudustele tähelepanu juhtida. Peamisteks probleemideks polnud tema meelest seejuures mitte aineline puudus või nõrk haridustase, vaid rahva sügavamatest hingelistest omadustest tulenevad nõrkused.

    Reiman ei väsinud kritiseerimast kõiketeadvaid kritiseerijaid, eitamast eitajaid ega materdamast teiste ülekohtuselt materdajaid. Reimani arvates kiskus eestlasi iseloomustav eitamine alla positiivseid ettevõtmisi ning muutis asjaliku arvustamise mõttetuks materdamiseks. ?Meil ei arvustata valutava südamega nagu seda, mis meie elule kallis, nagu ema-isa last arvustab, meil arvustatakse mefistoliku irvitamisega ja meil tuntakse rõõmu, kui aga hästi anda sai. Meil ei arvustata asja pärast asjaajajaid, ei armastusest asja vastu, et asja parandada, meil arvustatakse, et asjaajajaid jalaga tönkida, las kärvata terve asi. Ja kui ta kraavi läheb, siis tuntakse jällegi kangesti hääd meelt ja korrutatakse seda hääd meelt lõpmata kordadel. Meie arvustamine ei ole enam õiglane ja tõemeelne kohtumõistmine, vaid ülespuhutud kiunumine aia tagant, väiklane irisemine ja urisemine selle vastu, kui arvustajaid ühes ei ole.?

    Reiman võitles väsimatult kõrgema moraali ning tugeva perekonna eest, lugedes neid eesti elu edenemise juures saatuslikult oluliseks. Siit tuleneb ka tema aktiivsus karskusliikumises. Reimani karm nõudlikkus ei sobinud mugavamaks ning ükskõiksemaks muutuvasse maailma, tekitades ebamugavust ning piinlikkust. Kindlasti ei teinud see Reimanit avalikkuses populaarsemaks.

    Võib loomulikult väita, et reaalsuse tunnistamine oleks mõttekam ning teinuks Reimani elu lihtsamaks, kuid samas poleks ilma selliste kõiki segavate ning juba oma olemasoluga tülitavate inimesteta edenemist ega arengut loota. Sest kogu oma pessimismile vaatamata oli Reiman tulevikku vaatav ning edasi kiskuv inimene. Temas tekitas viha vaid närusus ja asisus, aadete ja veendumuste puudumine, mida rahvuslasest Reimanil eriti raske oli taluda. Ta kirjutab: ?Materialismus, kellest mitmed otse imesid rahvaelu tõstmiseks loodavad, tormab uksest sisse ja tikub ideaalisid murdma. Vaimustus, mis ärkamisajal eest vedas ja tagant tõukas, kiduneb; armastus, mis käe külge pani, kust kõlisevat kasu loota ei olnud, vaid tarvis tuli ennast kulutada, käest anda, mis anda oli: tööaega, tööjõudu, ainelist vara, armastus jahtub.

    Ei ole ivakest uskugi jäänud vaimustuse sisse, mis asja pärast tulle läheb, armastuse sisse, mis oma kasu ei otsi. Kui mõni üksik arust-ajast mahajäänud, vettinud ja kolikambri visatav inimene sellest veel julgeb kõneleda, seda teistelt nõuda, siis irvitatakse jabura üle ehk mõnitatakse, et tema veel tarvilikuks peab ?omakasu? nende iluhilpudega kinni katta.?

    Nii on lugu rahvuslusega ka tänapäeva Eestis. Sest see, et inimene võiks midagi teha sellepärast, et ta nii arvab või mõtleb, tundub vähemalt progressiivsele ajakirjandusele ilmvõimatuna. Sellest pole vaja end aga häirida lasta. Sest nagu Reiman ütleb: ?mitte maailm, nagu ta on, vaid maailm nagu ta peab olema, isevalitsuseline, kõlbuline aade annab ühiselule tema põhjusseaduse. See nägemata ilm ainult on tugev ja selle ilma kodanikuks saame meie, kui meid kasvatatakse nähtavat maailma ära võitma ja tema üle valitsema. Kuna meie nähtava ilma võitmises higi valame, saab nägemata ilma seadus meie elu väeks. Olud on aine, on savi, mida meie voolime.?

    Tülikas rahvuslane on meie keskel igal juhul tagasi. Ning kuigi seda nii ilmselt ei planeeritud, viib Reimani monumendi tagasitulek ka tema vaimse pärandi tagasitulekuni, tundugu see mõnele siis sama vanamoodsana kui tema mõttekaaslastele sada aastat tagasi.

  • Stalker Festivalil Kultuurikatlas avaneb värav jõujaama

    Maris Hellrand

    28-29 septembrini toimuval Stalker Festivalil muutub Kultuurikatel ise installatiivseks keskkonnaks – elektronmuusika ja visuaal-, heli-, filmi- ja etenduskunstid põimuvad terviklikuks müstiliseks maailmaks, mille osaks muutub ka ruumi siseneja tajudes, et tulevik on käes.

    Tänases Kultuurikatlas toimus maailmas seni tuntuima Eestis tehtud filmi – Andrei Tarkovski „Stalkeri“ – võtmestseen. Tsooni värav oli  Tarkovski filmis lävepakk müstilisse maailma, kus inimene täitis oma kõige varjatumad soovid. See stalkeri ehk seiklusliku iseenda otsija, jälitaja sümbol elab Kultuurikatlas edasi Stalker Festivalina, mille külastaja kogeb ootamatuid olukordi, tunnetab uue kohalolekut, tajub ruumi erilisust enda ümber – seiklusliku kultuuri jõujaamas, mis oma tänasel kujul viimast korda publikule avaneb.

    Stalker Festivali esimese päeva (28.09) programm sünnib koostöös heliprojektiga Sound Exchange ja keskendub Eesti ja Leedu elektronmuusikale. Saksa kuraatorite korraldatud Sound Exchange www.soundexchange.eu on pea aasta jooksul pühendunud Ida-Euroopa eksperimentaalmuusika juurte otsimisele kontserdite, töötubade ja näitustega kokku seitsmes linnas. Kultuurikatlas on kavas LOKAALRAADIO – SYMBOLISTICA Raul Kellerilt ja Hello Upanilt. Leedu tuntumaid elektronmuusikuid ühendavad projektid  Ventas Organ / Synthesizer ja DIISSC ORCHESTRA: “VENTA”. Eesti elektronmuusika pioneeri Sven Grünbergi looming inspireerib Taavi Kerikmäed ja Priit „Julm“ Juurmanni (BROKEN TIME ORCHESTRA) koos Tencuga remixis “Küsi eneselt”. Avatud on  näitus  eksperimentaalse muusika pioneeridest.

    Stalker Festivali põhipäev pakub ruumikogemust, kus festivalikülastaja väljub argielu tavalisusest, sisenedes läbi erinevate portaalide tsooni, leides ennast  keskkonnas, kus rõhuasetus on muusikal ja seda ümbritsevatel kogemuslikel arhitektoonilistel ruumi-installatsioonidel, mis on loodud spetsiaalselt Stalker festivaliks. Muusika ja teiste valdkondade vahel tekivad kokkupuutepunktid ja ühisalad, millest sünnib uus kogemuslik maalim, mis mängib inimmeelte ja festivalikülastaja tajuga. Oma panuse sellesse kombinatsiooni annavad King Midas Sound Inglismaalt, Jan Bang Norrast koos Robert Jürjendaliga, Tiit Kikas, MIM project „Rehepeksudiskoga“, N!XAU (Kiwa, Joel Tammik, Nebukat, Mava), Muschraum (Sander Saarmets, Kaur Garshnek, Silver Ulvik), Andres Lõo & Talis Paide, Oktaf „Music Inspired by Harold Budd“: Marsen Jules Trio Saksamaalt, Mart Avi & Ajukaja koos Steve Vanoniga, Astrowind „Kaidanovsky“ Lätist ja paljud teised. Maria Arusoo kureerib kogu hoone visuaalse kontseptsiooni nii, et see seostuks otse muusikaga, aga samas annab täiesti oma elu sellele ruumile, mis sellisel kujul ju ka viimast korda publikule avatud on.

    Stalker Festivali 2012 kunstiline juht on Aivar Tõnso, visuaalset kontseptsiooni kureerib Maria Arusoo, peakunstnik on Marit Ilison.

    Festivali eel ja ajal toimuvad Vaba Linna seminarid ja töötoad ning Kultuurikatla Arenduskeskuse avaseminar. Stalker Festival kujuneb Kultuurikatla iga-aastaseks programmiliseks tähtsündmuseks.

    Lisainfo FBst

    Piletid Piletilevist ja kohapeal 6/8/10/12 €

Sirp