Toeta
Otsi

tehnoloogia

  • Maaliline retrospektiiv

    Riin Kübarsepp

    Okaste dünastiasse kuuluvana on Roosvaltil lausa kohustus täita oma ruum eesti maalikunstis. Ja see ruum ongi füüsiliselt olemas Evald Okase majamuuseumi näol Haapsalus. Kui retrospektiivnäitused on üldjuhul liigagi ülevaatlikud kui mitte pealiskaudsed, siis seekord tundus, et saamaks ülevaadet ühe kunstniku loomingust, maalikäekirjast, kujunemisest ja erinevate teemadeni jõudmisest, on see parim vahend.

    Viimasel ajal on mul tekkinud sportlik hasart jälgida, kes kunstnikest on ?Lühikeses eest kunsti ajaloos? esindatud. Lühike on see küll, aga mõned suhteliselt olulised nimed on sealt millegipärast välja jäänud, nende hulgas ka Mari Roosvalt.

    Võiks küsida, miks on Eestis nii vähe naismaalikunstnikke. Kui ilmus Beauvoir?i raamat ?Teine sugupool?, kurtsid mõnedki kriitikud, et autor pole öelnud midagi uut. Kuid palju rohkem oli neid, kes leidsid, et ta on tabanud asju, mida naised püüdsid raamatu avaldamise ajal endamisi sõnastada ning et uurimustöö aitas neil säilitada võitlusvaimu: ?Ta oli toonase naistepõlvkonna hääl.? Mari Roosvalti võib samuti pidada oma põlvkonna maalikunstnike üheks naishääleks, kes on jõudnud ja jõuab ka praegu, vaatamata pedagoogilisele ning administratiivsele tegevusele, nõnda palju maalida.

    Samas on väljapaneku ühe osa teema paik ja kultuur, milles on fotovõtted maalilisel taustal (või siis vastupidi), luues tähendusliku koosluse.  Või nagu Susan Sontag on öelnud, et kui fotod labastavad, siis maalid moonutavad vastassuunas: nad teevad suureliseks. Maalid teevad eranditult kokkuvõtte, fotod tavaliselt mitte. Heade kompositsioonivõtetega on Mari Roosvalt suutnud ajakirjanduses ilmunud päevapoliitiliste teemade najal luua mõjuva terviku. Ideoloogia ei ole ju lihtsalt valeteadvus, illusoorne ettekujutus reaalsusest, pigem võiksime seda reaalsust ennast mõista juba ideoloogilisena. On huvitav, et realismi mõiste kirjeldamiseks on kirjanduses palju selgemad kriteeriumid ja võtted kui kunstis. Selles mõttes on Mari Roosvalt oma poolabstraktsete taieste juures ikkagi realistlik.

    1990. aastatel rikastus maalikunst uue loojatüübiga, kes tegutseb väljaspool kodust kunstilugu, kellel puudub soov kleepuda traditsioonilise kunsti külge. Roosvalt pole maskeerunud ega tembutanud ka postmodernismi tuultes, vaid jätkanud järjekindlalt maalilisuse rida, säilitades kindla autoripositsiooni ning stiili. Eha Komissarov on üheksakümnendatel nentinud, et Eesti oma maalikoolil pole erilisi ?ansse pälvida rahvusvahelist tähelepanu. Mitmel põhjusel, mis viitavad eesti maali asendile eelmises ühiskonnas, on maalile oma uue marginaali staatuse omaksvõtmine väga raske. Komissarov on pidanud maalitraditsioonide all silmas 1960. ? 1970. aastatel väljakujunenud kunsti, mis oli arenenud toonase nõukoguliku tegelikkuse võimaluste ja mängureeglite alusel. Ometi on tollased mängureeglid vorminud kvaliteetse maaligeneratsiooni, mis kajastub selgelt ka Mari Roosvalti ?Retrospektiivis?. Näha on etapid ja faasid, millest on jõutud abstraktsionismi, tegelikkuse kujutistevaba tajumiseni. Meid võiksid huvitada just ajas toimunud muudatused, sellised kollektiivsed avaldusvormid, mida võib nimetada ajavaimuks.

    Roosvalti tööde põhjal võib näha, millised visuaalsed parameetrid on võtnud meie maalikultuuri eksperimenteeriv pool ? seda enam, et kasutatud on ka fotot. Tõelus kui selline on ümber mõtestatud: nüüd on see näituseeksponaat, dokument uurimuseks, sihtmärk jälgimiseks. Maailma fotograafiline uurimine ja paljundamine, millega Roosvalt viis viimast aastat on tegelenud, killustab järjepidevuse ja lülitab tükid lõpmatusse maalitoimikusse.

     

  • Dénes Farkase näitus Rovaniemis

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus annab teada, et täna, 9. novembril, avab Dénes Farkas Napa galeriis Rovaniemis oma isiknäituse „Piltidest sõnadeks“, mis üritab ühitada teksti ja mainitud galeriiruumi eksperimentaalseks laboriks keele ja kujutise suhete uurimisel.  Näituse pealkiri on laenatud 1980ndatel ja hiljemgi Soomes ilmunud fototeaduslikult almanahhilt „Kuvista sanoin“, milles ilmunud tekstidest on märkimisväärne osa jõudnud ka täna avatavale näitusele, küll fragmentidena ja Farkasi fotode allkirjadena, aga siiski täiesti avaliku osutusena tekstimaastikule, mis kunagi edukalt kontseptualiseeris ja reflekteeris nii Soome kui ka rahvusvahelise fotograafia arenguid. 

    Dénes Farkas tähistab seda tüvitekstina toimivat vaimset ruumi fotokujutistega Napa galeriiruumist endast, mis korduva võttena kunstniku loomingus on võõrandatud pabermaketist koopiaks ja sellest tehtud „interjöörivaadeteks“, milles tegelik ruumimastaap esineb paradoksaalse illusioonina. Kaadrisse on jäänud vaid reproduktsiooni reproduktsioon, koopia koopia, mis lisandub „reaalsuse representatsioonide“ arvutusse hulka, mis ümbritsevad sotsiaalset agenti tänases spektaakliühiskonnas. Sellisena sulandub näitus terviklikult nii galeriiruumi arhitektuuri kui ka Rovaniemi linnapilti, mis Alvar Aalto sõjajärgsel projekteerimisel kujunes „modernismi representatsiooniks“, millekski, mis praegu, 21. sajandil, ajendab vaid nostalgiat ja melanhooliat –  postindustriaalse Euroopa valitsevat meeleolu. 

    Dénes Farkas esindab Eestit 2013. aastal 55. Veneetsia kunstibiennaalil projektiga „Evident in Advance“.

    Näitus Napa galeriis on avatud 30. novembrini, seda korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ning toetab Eesti Kultuurkapital.

  • Kujutatud arhitektuur

    Andri Ksenofontov

    Raamatukujundusgraafika idee on teha ahvatlevaks valge pind, mis on ette nähtud kirjateksti jaoks. Samal viisil jätab Mare Vint piltidel ruumi vaataja fantaasiale, vabade arhitektuursete assotsiatsioonide narratiivile. Jalutaja mõtteuidete maastikus, mis on täis inimtegevuse märke, ent kes ise jääb varju teisele poole kiviseina, kust tõuseb grillivine, tehasehoonesse, kust kaigub vasarakõmin, või elutoa kardinate taha, kus juuakse vaikse lurinaga teed. Või jääb pilk pidama aeglastele ja hägusatele pilvedele, mis on sellest kõigest üle. Oma piltides jälgib Mare Vint taimestiku kontuure kui rannajoont maakaardil ning lõikab geomeetrilisi jooni, kehtestades korraprintsiipe nagu loodusesse lahti lastud Eukleides ekskavaatori või kraana roolis. Vahel veab ta puuvõrade vahele jooni kui proportsiooniteoreemide otsinguid, arhitektuursete võimaluste kompamisi. Või maastiku enda geomeetrilisi tuletisi. Ent valdavalt tähistab geomeetriline joon Mare Vindi töödes tema arhitektuurseid muljeid ja elamusi. See võib olla korterelamu või agulimaja kui üldise idee väljendus konkreetse vormi kaudu või konkreetne maja, mis on puhastatud juhuslikest detailidest ning tagasi viidud embrüonaalsesse seisundisse arhitektuurse projekti fassaadijoonisel. Seejuures võib tulemus olla mõlemal juhul äravahetamiseni sarnane. Eelkõige on Mare Vint aga kujutav kunstnik selle klassikalises tähenduses, kes ei ole kinni lemmikmotiivis, vaid kujutab niihästi arendusajastul tellingutesse mähitud kõrghooneid ja varemeid kui ka Egiptuse vaateid, mis on talletatud reisifotodel.

    Mare Vint jääb unelema jalutaja teed ja pilku tõkestava piirde taha. Teda huvitab looduse juhus ja kaos kui ehitusliku kultuuri potentsiaal, uue maailma alge, kus looduse puutumatud vormid ja inimlooming moodustavad kontrastse harmoonia. Arhitektuur mitte ainult ei loo harmooniat vaid ka varjab tabusid ja hävitust. Kui Mare Vindi uudishimulik pilk soovib maja piirdest läbi vaadata, siis jätkab tema kujutlusvõime loodusvormide kaootiliste kontuuride kulgu läbi majakujulise arhitektuurse valge laigu. Ta vaatab diskreetselt mööda sellest kaosest, mida maja asukad ise tekitavad.

     

  • Mustonen kattis laua

    Heili Vaus-Tamm

    TALLINNA KAMMERORKESTER ning solistid Aile Asszonyi (sopran), Massimo Mercelli (flööt, Itaalia), Andreas Frölich (klaver, Saksamaa) ja Ivo Sillamaa (klavessiin) ANDRES MUSTONENI dirigeerimisel 10. II, kavas Rameau, Mozart, Vivaldi, Adam, Haydn, Händel, J. S. Bach.

     

    Kõnealusest barokkfestivali galakontserdist jäi maitse nagu rikkalikust pidusöögist: raskelt kaetud lauad barokse küllusega. Või kui pidusöögieelsest Madalmaade natüürmordist, kus laual jahisaagi-faasanid, puuviljad, raskelt voogav samet. Kõike oli küllaga ja natuke üle ka.

    Dirigent Andres Mustonen ilmus üllatava kuuega, solistid saabusid lavale särava naeratusega, teosed olid virtuoossed ja täis ülevoolavat oma aja glamuuri. Esimene teos, Rameau’ avamäng ooperile “Il Pigmalione” pidi avapauguna süütama selle armastuse õhkkonna, millega Mustonen ka kavalehel publiku poole pöördus. Paraku läks kontsert käima pikkamisi, aga läks ikka. Tallinna Kammerorkester võlus hiljem nõtke saateüksusena, mille ositi sulamist ja süttimist oli huvitav jälgida. Avateose potentsiaal kammerorkestri kui terviku, kui karismaatiliste solistide särava ansamblina jäi paraku kasutamata. Teos jäi inertseks, vaatamata (või just vastupidi, tänu) dirigendi pingutustele. See-eest solistid olid dirigendiga ühes paadis ja sõudsid täispurjes.

    Aile Asszonyi on sopran, keda tasub lõppkontserdile esinema kutsuda. Tema jõuline, särav hääl ning laia emotsioonide skaalaga esitusmaneer on saalist tänuväärsed vaadata-kuulata. Asszonyi vokaal laulab kohati Estonia kontserdisaali vaat et lõhki… Eesti solisti kohta uskumatu. Oma nooruse, paindlikkuse ja häälematerjaliga on ta justkui imehea materjal dirigendi käes – oska vaid kasutada, suunata, vaos hoida ja esinemist tervikuks voolida. Solistlikku eneseteadvust ja oma joont Asszonyst aga veel ei paista. Mozarti rondo “Per pieta, ben mio” mõjus Mozarti kohta veidi raskepäraselt, kõlas selline baroklik Mozart. Ent Asszonyi üllatas laia ja, mis peamine, ühtlase hääleskaalaga: madalas registris mahlakas alditämber, kõrgetel nootidel piisavalt sära ja kandvust.

    Flöödimaestro Massimo Mercelli aga tõi lavale annuse vaoshoitust ja kohati isegi teatud mentaalset ülelibisemist, justkui oleks virtuoossus talle loomulik ning mitte eriti vaimustav nähtus. See-eest oli tema võimekus publiku meelest ikka märkimisväärne nähtus. Need kaks solisti pandi “võistlema” Adami “Bravuurvariatsioonides Mozarti teemale”. Tuntud võte, kus soolopilli ja häält vaheldumisi kasutatakse, on alati publikut köitnud, evides teatud võistluslikkust, tooni ilu ning tehnikaga epateerimist. Flööt andis loobumisvõidu sopranile. Lugu ise aga tõeline pärl – üks hea näide kenast muusikalisest huumorist. Stiil Musikalischer Spass, mida Viini klassika ajal naljaviluks viljeldi ja mis seejärel Adami romantismiaja kuues veel omakorda volüümi juurde sai. Vahepeal oli kammerorkester nauditavamaks muutunud ja köitis soolodega, kus pillirühmade kontsertmeistrid musitseerisid aktiivselt ansamblis. Kaunima ja energilisema tooniga sööbis mällu tšellist Leho Karin, aga ka II viiul Kaido Välja ja kontrabass Jüri Lepp. Kontsertmeister Harry Traksmann näitas kõigutamatut taset. Tema meisterliku ja pealtnäha nähtamatu juhtimise all mängis orkester ka kontserdi lõpuloo, Bachi “Brandenburgi kontserdi nr 5”, kus dirigent koos flöödi ning klavessiiniga solistina üles astus. Siin tõusis pjedestaalile klavessinist Ivo Sillamaa, muutes senise glamuurse atmosfääri oma sumeda pilli laitmatu käsitlusega korraks kammerlikuks salongiks. Väga väärt vaheldus.

    Omaette värvi tõi ka pianist Andres Frölich klaverikontserdiga – pikkade massiivsete pedaalide ja rütmikõikumisteni suurte vabadustega Haydn. Korra vallandus ka Viini klassika esitamise kindel kvaliteedimärk, pikk pärlendav virtuooskäik.

    Selles erinevate isiksuste kaleidoskoobis oli kontserdi kunstiliselt ühtseim teos Händeli aaria “Let the Bright Seraphim” oratooriumist “Simson”. Aile Asszonyi hääl istus barokiaja teosesse kui valatult, esimest korda leidus talle ka säralt vääriline partner – trompetisoolo Priit Aimlalt. Äkki olid kõik isiksuslikud ja stiililised eelistused leidnud ühise keele ning kulgesid muusikas vastupandamatu loomulikkusega. Kõrgustesse kandev hetk!

  • Juriidiliselt korrektne hunta

    Kaarel Tarand

    Pole siis ime, et kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi närv vastu ei pidanud ja ta asus ise välja saatma poliitilisi turu- ja hinnasignaale. Või on tegu pelga parteilõhnalise ajakirjandusliku provokatsiooniga, millele viitseadmiral õigesti ja ühemõtteliselt reageerida ei mõistnud? Esmaspäevastes ajalehtedes ilmunud tsitaatide järgi otsustades vastandas kaitseväe juhataja end selgelt riigi täitevvõimule. See tähendab, avas kauplemisvooru, milles temal justkui oleks rohkem õigust ja võimu kui teda rahuajal otse kontrollival kaitseministril ja tervel valitsusel. Tsiteerides Postimeest: “Küsimusele, kas Kõuts ei välista kaitseväest lahkumist lähema poole aasta või aasta jooksul, vastas ta: “Raske on seda ennustada. Suuresti oleneb see kõik meie sisepoliitilisest olukorrast.””

    Lihtkeelde tõlgituna tähendab see lause, et kaitseväe juhataja on kaubeldav hing. Tänavusel poliitilisel turul on keskne kauplemisartikkel presidendi ametikoht. Üsna levinud veendumuse kohaselt ei saa ega tohigi presidendiks valida inimest, kes on oma maailmavaadet järjekindlalt avalikult näidanud kuulumisega mõnda erakonda. Selle kohta tavatseme öelda, et president peaks olema “kogu rahva president” või “parteideülene”. Viimane sõna on täieliku põhimõttelageduse või maailmavaate puudumise sünonüüm. Kes kõigile vastandlike huvide ja arusaamadega inimestele tahab meeldida, peab ju olema seisukohtadega “seinast seina” ehk igal pool vastavalt publiku maitsele. Loomulikult ei kõlba sellisel juhul presidendiks ükski avalikult konservatiiv, sotsiaaldemokraat või liberaal, vaid ikka selline hing, kes on valmis vajadusel erakonda vahetama või alati vastu võtma parima poliitilise pakkumise. Olema selgrootu kompromisskandidaat.

    Kui ma nüüd ütleksin, et kaitseväe juhataja on tõsiselt peeglisse vaadanud ja näinud sealt täitsa sobilikku presidendikandidaati vastu vaatavat, saaks mind süüdistada väljamõeldiste levitamises. Tõepoolest, ma ei tea, mis toimub viitseadmirali peegli ees või südames. Aga üldreegel on ju teada, ühelgi edeval mehel ei lähe just väga mitut päeva veendumusele jõudmiseks, et ta saaks presidendiametiga suurepäraselt hakkama, kui ainult vajalikud hääled kokku saaks. Edevaid oli ajakirjanduse veergudel näha nii 2001. aastal ja on ka tänavu. Selles pole iseenesest midagi halba, liiga tagasihoidlik inimene ei suudaks avalikus ametis kedagi õnnelikuks teha. Aga teine üldreegel ütleb, et kunagi pole tark valida ametisse neid, kes ise liiga palju seda positsiooni ihaldavad. Sest sellistel on kalduvus võimuliialdusteks, autoritaarseks käitumiseks ning hea nõu mittekuulamiseks.

    Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts on tegelikult poliitikat teinud juba aastaid. Ka siis, kui ta juhtis Eesti piirivalvet. Igaüks, kel on olnud vähegi huvi Eesti riigikaitse arengu vastu, peaks ka mäletama, et Kõuts ei saanud kaitseväe juhataja ametisse 2000. aastal mitte selle tõttu, et ta mäekõrguselt teistest üle oleks olnud, vaid seetõttu, et juba üle aasta oli riigikaitset vinnutanud juhtimiskriis. Ja seetõttu, et pärast kaht ametiaega piirivalve juhina oleks riik (valitsus) Kõutsile niikuinii pidanud midagi pakkuma (nagu ka kaitsepolitsei peadirektorile Jüri Pihlile), et riigisaladuste teadja “külma kätte” ei jääks ning vaenlasele ahvatlevaks saagiks ei kujuneks. Nii et – tegu oli omamoodi hädatapmisega, millest suur osa kaitseväe ohvitseregi ülearuses vaimustuses polnud. Vähemasti Soome või USA sõjakoolides õppinud ohvitserid ei ole kunagi pidanud Kõutsi Kaliningradi tehnilises kõrgkoolis omandatud teadmisi piisavaks, et juhtida Eesti moodsat ja Nato-standardset kaitseväge.

    Kirjutatud seaduse, mis kaitseväe rahuajal tingimusteta tsiviilvõimule allutab, kõrval on ka kirjutamata reeglid. Esimene neist see, et kaitseväelane täidab käsku, mitte ei tegele lakkamatult riigikaitse tsiviiljuhtimise takistamisega. Ja teine see, et kaitseväelased on teenistusse asumise hetkeks vabalt valinud poliitilise tasalülitatuse. Sõjaline ja poliitiline karjäär välistavad teineteist. Tarmo Kõuts, paistab, ei ole seda reeglit selgeks saanud, mis peaks olema riigikogu jaoks piisav alus tema ametist tagandamise algatamiseks. Et ennetada põhiseadusliku kriisi teket.

     

  • 6 ateljeeloeng – sotsiaalne Toomik ja nn põlluvideo

    Kaire Nurk

    ART IST KUKU NU UT haridusprogramm. 

    Esmaspäeval, 12. novembril algusega 18.00 toimub Tartu Kunstimajas (Vanemuise 26) maalikunstniku ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Kaire Nurga ateljee-loengute raames „Toomiku-loeng 6 (nn põlluvideo)“.

    Toomiku-loeng 6 keskendub sotsiaalkriitilisele hoovusele kunstniku universaalse põhikoega loomingus. Kahtlemata esindab Jaan Toomiku ääretult inimkeskne looming (üksik)indiviidi positsiooni. Samas, intervjuudes mõtiskleb autor üpris sageli riigi fenomeni üle.

    Küsime, milles / kuidas avaldub sotsiaalne tasand ja seotus oma aja ühiskondlike protsessidega kunstniku varastes, metafüüsilistes töödes ja kas hilisemas loomingus on selles muutusi? Kas / kuidas ühiskonna muutumine on muutnud kunstniku loomingut? Kas inimese eksistentsi mõtestava kunstniku looming on liikunud isikliku väljendamisest aina suurema sootsiumiga resonantsipõhisuse suunas, kas inspiratsiooniallikana on sotsiaalne ajend isikliku arvelt suurenenud? Kuidas töötab kunstnik dokumentaalse materjaliga: kujund või/ja seos konkreetse elu(-olu)ga? 

    Nn põlluvideo („Nimeta (Mees)“, 2001) inspireerib kõrvutuse Francisco Goya „Kapriiside“ sarja eeslikandamistseeniga, 42. lehega „Sina, kes sa koormat ei jõua kanda“: mõned kõrvutavad jooned. Kunstiajaloost on Goya kahtlemata see autor, kes teravaimalt puudutanud üksikisik contra riik dilemmat.

    Loeme uuesti omal ajal ajakirjanduses ilmunud vanu artikleid ja intervjuusid.  Kõik huvilised on oodatud.

  • Muusika harmooniumiga

    Toomas Velmet

     

    Harmooniumi ajalugu kontsertpillina algas Eestis 17. X 2004, jätkudes 15. I 2006 ning viimati nüüd 17. II 2007. Selline on olnud harmooniumi kui kontsertinstrumendi käekäik Kadrioru lossi saalis.

    Pärast kõnealuse loo pealkirjastamist leidsin, et küllap on õige, kui vaatan üle oma tookordsed reageeringud harmooniumi ajaloole “Akadeemilise kammermuusika” sarjas. Kohe torkas silma pealkirjade suhteline sarnasus, aga ka selgelt väljendunud kahanev tendents: esimene “Akadeemiline kammermuusika harmooniumiga” (Sirp 22. X 2004), teine “Kammermuusika harmooniumiga” (Sirp 27. I 2006), kolmas on veel silmade kõrgusel. Millega seda seletada?

    Esimesest loost vaatab vastu selge vaimustus fakti kui niisuguse üle: kohtumine kontserdisaalis XIX ja XX sajandi esimese poole ülipopulaarse koduinstrumendiga ning sellele loodud prantsuse heliloojate originaal- ja oreliteostega. Tähelepanu on pälvinud väga stiilne kava koos asjalike kommentaaridega esitajalt Aare-Paul Lattikult.

    Teises loos on esinejate arv suurem, sest Mozarti kirikusonaadid KV 245 ja KV 336 eeldavad triosonaadi koosseisu. Nimetatud sonaatide vahel pakuti kava, mille resümeerisin lausega: “Kava oli kirju, aga see-eest õpetlik, selle pilliga tasub jännata.” Tasub juhtida tähelepanu ka märkusele kavas olnud César Francki loo “Viis jõuluaja pala” kohta: “Ilmselt on helilooja kogumikul “L’organiste” mingi teine eesmärk kui kontsertmuusika.”

    Nüüd siis kõnealune kontsert, kus Aare-Paul Lattiku ansamblipartneriks oli pianist Martti Raide. Klaver ja harmoonium partneritena tekitab justkui iseenesest seose lugupeetud suursaadiku Harri Tiido hästi tuntud võrdlusega, et nagu “siga ja kägu”. Selgub, et päris nii ei olegi. Kontsert algas Camille Saint-Saënsi (1835–1921) Scherzo’ga originaalteosest “Kuus duot harmooniumile ja klaverile” op. 6. Ütleme nii, et kooslus tekitas teatavat huvi ning esitus oli laitmatu.

    Järgnevalt olid kavas Franz Liszti (1811–1886) “Petrarca sonetid” 123 ja 104 otse loomulikult sooloklaveril Martti Raide esituses. Siit, muide, tuli ka selle mitte päris akadeemilise kontserdi kõige akadeemilisem ja meeldivam elamus. Meie kontserdilavad ja publik on hästi kursis korrepetiitor Martti Raidega ja meisterliku klaverisaatja Martti Raidega, kuid on unustatud, et tegemist on samuti suurepärase soolopianistiga. Nimetatud kahe “Petrarca soneti” esitusega tõestas Martti Raide, et ta on suurepärases vormis solist ja patt oleks jätta soovimata näha ometi ka täismõõdulise Klavierabend’i kuulutust.

    Järgnenud teosed jätsid õhku mõningaid küsimärke, millele ei leidnud vastuseid. César-Auguste Francki (1822–1890) “Prelude, Fugue et Variation” op. 18 on ju oreliteos, kuid esitati harmooniumil paaris klaveriga. Nojah, mis mina sinna parata saan. Edasi Georges Bizet’ (1838–1875) “Caprice” tsüklist “Kolm sketši harmooniumile” on varem saanud minult hinnangu kui mitte just parimas mõttes “salonglik” teos ning ega ta tervikuna ka paremaks ei läinud. Charles-Alexandre Fessy (1804–1856) “Boléro” harmooniumile oli isegi mõnevõrra talutavam.

    Vähemalt kompositsiooniliselt oli kava kulminatsiooniks kujundatud Saint-Saënsi sümfooniline poeem “La Danse Macabre” op. 40 lisaga – autori transkriptsioon harmooniumile. Seega siis juba küll autori, aga siiski transkriptsiooni transkriptsioon, ja esitati kõnealune teos koosluses harmoonium ja klaver. Aare-Paul Lattik on kavalehel seekord kirjutanud, et harmooniumi kontsertrepertuaari võime jaotada kolmeks: esiteks populaarsete orelilugude, ooperi-, klaveri- ja orkestrimuusika transkriptsioonid, teiseks orelile või harmooniumile loodud teosed ning kolmandaks teosed, mis on spetsiaalselt harmooniumile kirjutatud.

    Tänase seisuga on esitatud kolm kava, kus kõik need kolm jaotust tõesti olemas. Järelduse saab teha aga ühese: originaalteosed on üsna nigelad ja paremad on siiski kooslused, kus harmoonium on orelifunktsioonis või ansamblis keelpillidega. Koos klaveriga on harmoonium, pehmelt öeldes, küsimusi tekitav ansambel.

  • Kultuurkapital löögi all!

     

     

      Foto: Piia Ruber

    Kultuuriminister Raivo Palmaru:

    “Ma pole ühtegi arvutust näinud. Keegi pole siit majast midagi küsinud!”

    Sirbi intervjuu kultuuriministriga teemal “Põhjalastud seaduste tallermaal”

  • Rahvusvaheline tegevuskunstifestival ?Diverse Universe?

     

    3. ? 5. V Pärnus Non Gratas iga päev kella 11 ? 15 ja 16 ? 20 Open Space Performunion (Saksamaa), ?There is no more Firmament?; Tartu Tudengiteatris elava teatri õpituba. Vt http://www.ut.ee/teater/.

    3. V kl 12 Alfredo Sciuto (Itaalia) performance?i õpituba; kl 18 Kim Kang & Kim Youn Hoan, ?OASIS project?; Ahn Hae Ryong (Lõuna-Korea).

    4. V kl 12 Alfredo Sciuto (Itaalia) performance?i õpituba; kl 18 Karin Kamper & Dirk Souzies (Saksamaa), ?Resist. A Dream of Living by the Living Theatre?; Shaldon Roshlia, ?Signals through the flames?.

    5. V kl 12 Roddy Hunter (Inglismaa), ?Untitled Reconstruction?; Artur Tajber (Poola), ?Articulation?; Non Grata videoprogramm; kl 15 seminar ?Kunstiharidus ja performance?; kl 17 dr Martinsoni näituse ?Silmaravi? avamine Endla teatris.

    6. V Tartu Sadamateatris kl 18 ? 22 Ahn Hae Ryongi (Lõuna-Korea) videoinstallatsioon (fuajees); kl 18 ? 20 Alexis Bellavance & Sylvain Breton (Kanada); lk 19 Amy Clement (Ameerika Ühendriigid); kl 19.15 Open Space Performunion, ?No more firmament? (Saksamaa); kl 19.45 Joan Casellas (Hispaania); kl 20.15 grupp Rubens, ?Lot For Sale?; kl 20.30 Orion Maxted (Inglismaa); kl 20.45 Kim Kang, Kim Youn Hoan (Lõuna-Korea); kl 21 Yellow Wolfman; kl 21.15 Ryan The Jackass Siegan-Smith (Inglismaa); kl 21.30 Nancy Lupo (Prantsusmaa).

    7. V Helsingi Kaablitehases: Rubens, ?Lot for Sale?; SP-38, ?trash victim? (Prantsusmaa); Maritatsi, ?Division II?; Open Space Performunion (Saksamaa); Nancy Lupo (Prantsusmaa); Kim Kang, (Lõuna-Korea); Kim Youn Hoan (Lõuna-Korea); Ahn Hae Ryong (Lõuna-Korea), Alexis Bellavance & Sylvain Breton (Kanada); Yellow Wolfman; Non Grata; Orion Maxted (Inglismaa); Joan Casellas (Hispaania); Ryan The Jackass Siegan-Smith (Inglismaa).

    8. V Lahtis SP-38, ?trash victim? (Prantsusmaa); Rubens; Open Space Performunion (Saksamaa); Nancy Lupo (Prantsusmaa); Kim Kang (Lõuna-Korea); Kim Youn Hoan (Lõuna-Korea); Ahn Hae Ryong (Lõuna-Korea); Alexis Bellavance & Sylvain Breton (Kanada); Yellow Wolfman; Non Grata; Orion Maxted (Inglismaa); Joan Casellas (Hispaania); Ryan The Jackass Siegan-Smith (Inglismaa).

  • Ivar Kaasiku näitus Berliini galeriis Meisterschüler

    Eesti Kunstnike Liit

    9. novembril 2012 avatakse Ivar KaasikŽu näitus VÄÄRTTEO MEENETLUS (“Was habŽ ich gatan?”) Berliini galeriis Meisterschüler. 

    Tegemist on 15 suurest maalist kokkupandud tsükliga kodanliku väärikuse läbi kukkumisest, peksa saamisest, põhja minemisest ja jalule tõusta püüdmisest. Kogu asi on tõstetud usutavuse piirile, künismi äärele. Tegu on kahedimensionaalse ilusalt pakitud meenega, kus emotsionaalne profiit ja õhuke kiht värvi lõuendil on allutatud lisaväärtuse tootmiseks, kus vajaduspõhine toetus toimib kui ventiil rõhu alandamiseks, ja kus kunstniku püüdlused on pelgalt doping hämamisest ja kogu inimväärse elu pasaga üle valamisest.

    VÄÄRTTEO MEENETLUS ehk kümme küsimust kunstnikule: 1. Mida te mõtlesite, kui tegite seda pilti? 2. Kui kaua teete te tööd ühe pildi kallal? 3. Kas teil on ka midagi soodsamalt pakkuda? 4. Ja selle eest tahate te raha? 5. Minu laps maalib ka, te peate seda kindlasti nägema? 6. Kas te olete seda ka õppinud, kus ja kelle juures? 7. Tunnete te ka seda üht minu head tuttavat kunstnikku? 8. Maalite te modellist või peast? 9. See on väga ilus pilt, kas te ei maaliks seda mulle teistes toonides? 10. Kas te elate sellest ära? 

    Kuidas leida see koht üles?

    Galerii Meisterschüler (www.meisterschueler.com) asub otse Spree kaldapealsel, Bode- ja Pergamonmuuseumi lähedal, Friedrichstrasse105b, Berliinis. Väljapanek jääb avatuks kuni 2013. aasta alguseni.

Sirp