Tehisintellekt

Erkki Toivanen on võtnud endale raamatus “Kahel pool kanalit” keerulise ülesande analüüsida inglaste ning prantslaste identiteeti ning nendevahelisi suhteid. Kui vaid prantslased isegi teaksid, kes nad on. Ometi on Toivaneni nägemus üllatavalt täpne isegi selliste uduste asjade puhul. Tänased prantslased on segunenud kõikidega. 1910.-20. aastatel seoses revolutsiooniga Venemaal tulid venelased ning poolakad ja said prantslasteks. Nad on seniajani kohalikku mällu sööbinud kui kaevandajad ning taksojuhid. Teise maailmasõja järgne Prantsusmaa võttis vastu kümneid tuhandeid portugallasi, itaallasi ning hispaanlasi, kes tulid riiki üles ehitama ajal, kui oma töökätest enam ei jätkunud. 1970ndatel, majanduse õitseajal kiirteede rajamise aegu, leidsid siin kodu nn Mustast Aafrikast tulnud immigrandid ja nüüd on järg eelkõige araabia maadelt saabunute käes. Kõigist on saanud prantslased ning äärelinnade hiljutistele rahutustele vaatamata nimetavad ühel päeval ka viimase põlvkonna immigrandid end prantslasteks. See on ajaloo loogika.  Hästi illustreerivad seda ajaloo loogikat Pierre Beregovoy, kes oli esimene minister president Mitterrand’i ajal (1992-93) ja kelle vanemad olid puhtad venelased, ja praegune esimene minister Nicolas Sarkozy, kes on ungari päritolu. Võrdse uhkusega loetakse prantslaste hulka ka vastavalt Itaaliast ning Alžeeriast pärit jalgpallikuulsused Platini ning Zidane.  Prantslaste identiteet ei ole määratud sellega, mis nad on, vaid sellega, mis neil on. Ja selleks on keel, ajalugu ning seadus ehk vabariik, mis veriselt  “omade” käest kätte võideti.

Prantslaste lemmiktegevus on kritiseerimine. Ma ei taha pikalt kirjutada keelest, mille üle prantslased tunnevad sama palju uhkust, aga ka muret kui eestlased. Juba aastaid on sätestatud seadused, mis reguleerivad ingliskeelsete väljendite kasutamise sagedust kirjutavas pressis. Näiteks prantsuse VI klassi õpilase sõnavara piirdub statistika kohaselt keskmiselt vaid 200 sõnaga (E. Legrand, “Méthode de stylistique française”). Kümme protsenti Pariisi äärelinnade elanikkonnast loetakse üldse kirjaoskamatuks.

Probleem on Prantsusmaal valitsev üldine pessimism. Sel talvel saab kümme aastat mu Pariisi kolimisest, kui välja arvata paar viimast aastat Los Angeleses, ning neid kahte maailma võrreldes on asi kurb. Kurb prantslastele. Uuringute kohaselt on 76% prantslastest tuleviku suhtes pessimistid. Sama näen igal sammul ka oma igapäevases suhtlemises. See ei ole eestlaste põhjamaine negatiivsus või reserveeritus, vaid üsna sügavale juurdunud sisemine konflikt tänase prantslase hinges, olgu ta siis Nice’ist või Püreneedest. Vabariik ja valitsus on alati nagunii ideaalist kaugel, kuid  kui eestlased ehitavad alles riiki üles ning enamik ameeriklasi usub ikka veel lõppematusse majanduskasvu, siis prantslase meeles jäävad viimased saavutused Louis XIV ja Napoleoni aegadesse. Muidugi, kui provotseerida, siis toovad nad välja tuhmuvad suled nagu näiteks moe- ja kunstimeka staatuses Pariisi 1920.-30. aastatel, kuid lõhe särava ajaloo ning ebakindla tuleviku vahel laieneb ning isegi kõige optimistlikum prantslane elab seda sügavalt üle. Peaaegu pool prantslastest kardab lõpetada oma elu kodutuna tänaval.

Ja tõepoolest, nagu võib lugeda Toivaneni tsiteeringus Inglismaa 1396. aasta reisiraamatust: prantslased on laisad, räpased  ning (võimalik, et ka) ebaausad logardid. Ning enamikus siinsetes hotellides tuleb seni küsida puhast  pesu ning teenindus jätab soovida ka tänapäeval. Aga see pole üldse oluline. Toivanen alustab oma raamatut peatükiga kiindumusest Inglismaasse, kuid armastusest Prantsusmaa vastu. Kui prantslased on ka ehk ratsionaalsed, siis Prantsusmaasse ning prantslastesse ei saa suhtuda teisiti kui irratsionaalselt ehk siis armastusega. Niisama absurdse, kuid eksistentsiaalse armastusega nagu Camus’ ja Sartre’i siinsamas Flore’i kohvikus kirjutatu. Lähen nüüd väikesele koosviibimisele punast Bordeaux’ veini jooma, mis siis, et selle aasta parimaks veiniks tunnistati hoopis Itaalia oma. Ka Louis XIV, kuulsa Päikesekuninga parimad peod peeti katku ajal ja nii ta need suveräänid ja monsjööd ju “prantslasteks” lõpuks ühendas.  

Et turg saaks hakata funktsioneerima, tuleb mõnikord inimesed enne otsa peale aidata.

Mõnda on meeldivam abistada

Äsja nägime, kui heldelt hakkas voolama abi tsunamiohvritele. Maailm oleks justkui eetiliselt ärganud. Kolmsada tuhat hukkunut ongi väga suur hulk, ometi sureb Aafrikas nälga, aidsi, haigustesse ja tapatalgute tõttu iga kolmeteistkümne päevaga sama palju. Muidugi tabas tsunami niigi puruvaeseid piirkondi, mille elanikud kaotasid majahüti ja paadiga kõik. Polnud neil pangakontot ega elukindlustust. Aga Aafrikas on asi ju vähemalt sama hull. Ometi on sinna suunatud abi viimasel poolel aastal isegi viiendiku võrra kokku kuivanud. Miks läheb abi mujale? Tsunami tuli ühekorraga ja see erutab kujutlusvõimet, seevastu igasugusel pideval hädal on oht muutuda statistiliseks. Räägitakse riikidevahelisest nn iludusvõistlusest, st kes pakub teistest rohkem raha. Muidugi võib massihüsteeria puhkeda ka abistamise vallas, liiati kui ei pea lubadusi täies mahus täitma. Need põhjused pole aga ilmselt olemuslikud. Peamine tundub lihtsalt see, et maailm on valmis mõnda piirkonda meelsamini abistama kui teist.

Meenutame korraks ?Aastatuhande arengusihtide? (millennium goals) projekti. Teatavasti on selle sihiks vähendada aastaks 2015 poole võrra vaesust, st inimeste hulka, kes peavad toime tulema vähem kui dollariga päevas (kriteerium on küll suhteline, sest Indias saab mõnel pool ühe dollariga hakkama). Kokkuvõttes ollakse graafikus, aga seda suuresti tänu kahele hiiglasele Hiinale ja Indiale, mis mõlemad, kuigi väga ebaühtlaselt, on jõudsalt edasi liikunud. See teebki bilansi kokkuvõttes positiivseks. Piirkonniti on asi siiski väga erinev. Aasia areneb, iseäranis muidugi Kagu-Aasia.

Seda tsunami suuresti tabaski. Maailm elab selle piirkonna riikidele kaasa, sest paljudes neis on märgata tõusu või vähemasti selle lootust. Neid aidates rahustab lääne inimene oma südametunnistust ja kinnitab oma usku, et üleilmastumine töötab. Mis sellest, et üleilmastumisest saab esialgu kasu vaid osa nende elanikest, suurem jagu elab nagu ennegi, kündes ?neoliitikumi põldu?. Edunäiteid leiab ka Lõuna-Ameerikast. Argentinas oli küll vahepeal suur langus, aga Brasiilia areneb kokkuvõttes jõudsalt. Ainus, kus asi on viimase kümne aastaga pea tervikuna tagasi läinud, ongi Aafrika. Seal ei tööta üleilmastumine üldse. Sellepärast polegi doonorid enam agarad sinna raha andma. See tundub veel mõttetum kui Venemaa puhul. Kõik kaob nagu kerisele, aga tulemusi pole.

Veel üks oluline nüanss. See on otseselt seotud poliitikaga. Aasia riikides on poliitika olnud kokkuvõttes siiski suhteliselt stabiilne (välja arvatud Indoneesia, Sri Lanka ja veel mõni üksik), mis hõlbustab abistamist nii konkreetselt praegu kui üleüldse. Seevastu Aafrikas tuleb doonoril kogu aeg tahtmatult sekkuda kohalikku poliitikasse, näiteks murda pead, kumba vaenutsevatest pooltest ja kui palju abistada. See on tüütu ja ebameeldiv lisakohustus, palju vastikum kui logistilised takistused India ookeani rannikul.

Samuti ei saa jätta märkimata, et Aafrika problemaatika puhul ilmneb järjest tugevamini araabia ja islami dimensioon. Eriti viimane tungib pidevalt peale. Kas polegi Lääne Aafrika-loiduse üheks põhjuseks alateadlik soovimatus araabia maailmaga sekeldustesse sattuda, nagu praegu Sudaanis? Las mustad surevad, peaasi, et meil oleks rahu majas.

Vaesus, korruptsioon, sõjad

Aafrika abistamise kohta on kujunenud mõned tavatõed. Üks levinum on, et ei tohi anda raha riikidele, kus on palju korruptsiooni. Pigem tulevat niisuguste vastu kehtestada sanktsioonid. Ometi on teada, et üldjuhul ei muuda sanktsioonid midagi (erandiks on küll näit Lõuna-Aafrika). Nagu tõestas Iraagi juhtum, karistatakse niimoodi eelkõige lihtsaid inimesi. Valitseva eliidi lapsed õpivad ikkagi Inglis- ja Prantsusmaa erakoolides ning nende naised teevad sisseoste Harrods?sis. Riigis tekib must turg ning defitsiidimajandus, mis on pinnaseks korruptsiooni uuele tasemele. Oluline on aga see, et kuigi korruptsiooni leidub maailmas kõikjal, on seda madalama elujärjega riikides  peaaegu võrdeliselt rohkem kui arenenud maades. Siit küsimus: kumb on primaarne, kas vaesus või korruptsioon, kummast tuleks võitlust alustada? Kas nõuda enne eetikat või aidata enne tõsta elujärge?

Järjest tugevamaks muutub seisukoht, et vaesus on korruptsiooni põhjus, mitte tagajärg. Sõltuvus pole muidugi ühesuunaline, ent siiski võib öelda, et kaugeltki mitte alati pole nõrk ja moraalitu valitsus süüdi korruptsioonis ja selle tagajärjel riigis kasvanud vaesuses ja laoses, vaid vaesuses saabki tekkida ainult nõrk korruptiivne valitsus. Esiteks, kui 80% elanikest elab peost suhu põllundusest, siis pole neilt mingeid makse võtta. Kui riigi rahakott on tühi, ei saa avalikku teenistusse palgata professionaalset kaadrit, rajada tehnovõrke, korraldada inforinglust ja  avalikustamist, mis juba iseenesest korruptsiooni mõnevõrra vähendaksid. Seepärast peaksid Lääne abistajad investeerima otse valitsemissüsteemidesse.

Teiseks, püüdkem korraks vaadata asja ka aafriklase pilguga. Kui elatisvahendeid on nii napilt, et kõikidele ei jätku, siis võime vähemasti aru saada, miks võimuvõitluses peale jäänud hõim (eriti kui Aafrikas kattuvad parteilised ja etnilised piirjooned üsna sageli) moodustab valitsus- ja haldusaparaadi oma liikmeist. Sama loomulik, et nood omakorda toetavad oma ülejäänud hõimukaaslasi. Sest see on võimalus ellu jääda. Kui nad seda ei teeks, tunduks see nende hõimukaaslastele mõistusevastane. Arvan, et aafriklased ise ei pea korruptsiooni niisuguseks paheks nagu meie.

Vaesusega seondub ka küsimus sõdade rohkusest Aafrikas. Võib jääda mulje, et aafriklased on mingid iseäralikult sõjalembesed vennatapjad. Ent asjade käiku jälgides näeme, et valitseb otsene sõltuvus piirkonna majandusliku järje ning sealse sõjategevuse intensiivsuse vahel. Muidugi sõditakse ka usu, natsionalismi ja muul pinnal. Samas on selge, et tingimustes, kus kõikidele ei jätku isegi mitte ellujäämisvahendeid, võitleb iga hõim enda eest. Sõda käib tihti kõige elementaarsema nimel. Kui aga mõnel pool elujärg tervikuna paraneb, vaibub seal peagi ka sõdimine.

Turu avamine

Väga levinud on seisukoht, et õnne toob aafriklastele automaatselt see, kui lääneriigid avavad oma turu ning lõpetavad oma tootjate subsideerimise. Kahtlemata on see väga tähtis, aga see ei ole imerohi. Enamikul Aafrika riikidel, kes tahavad tulla Lääne turgudele, on tavaliselt üks-kaks kaubaartiklit, millega nad on konkurentsivõimelised. Neist enamiku hind maailmaturul langeb pidevalt. Liiati on üleilmses majanduses tekkinud uued jõuvahekorrad ja mõjurid. Kõige armutum ja vihasem rebimine toimub sageli turniiritabeli allotsas. Võib juhtuda, et peagi pole vaeseimate riikide suurimaks õnnetuseks rikkad lääneriigid, vaid need Kolmanda Maailma maad, kes on hüppeliselt arenema hakanud. Näiteks on Hiina odavad tekstiilitooted suurim oht Bangladeshile ja Pakistanile, mitte Ameerika või Prantsusmaa tekstiilitootjatele. Seepärast on kaubavahetuse struktuuri muutuse kõrval vähemalt sama tähtis ekspordistruktuuri muutus. Lühemalt: Aafrika riikide majandus peab arenema kompleksselt ja muutuma mitmekülgsemaks.

Võlad

Inglise rahandusministri Gordon Browni poolt hiljuti välja pakutud nn Aafrika Marshalli plaanis on abi suurendamise ja majanduse liberaliseerimise kõrval kolmas põhipunkt võlgade kustutamine. Paljudel Aafrika riikidel kulub keskmiselt 60 % SKPst, et oma laenuprotsente tagasi maksta. Muidugi ei saa sel juhul arengust eriti rääkida. Teatavasti leppisid suurriigid võlgade kustutamises hiljuti põhimõtteliselt kokku. Ent küsitavusi on siingi. Alates sellest, kuidas õpetab säärane heategu arenguriikidele fi
nantsdistsipliini, kuni selleni, millist mõju see avaldab nende rahvuslikule uhkusele. Või milleks kustutada võlgu ja üldse anda abi, kui mõni riik kasutab oma ressursse pehmelt öeldes suvaliselt? Näiteks Indoneesia kulutab 3% oma eelarvest sõjalistele vajadustele ja ainult 1,3% haridusele ja 0,6% tervishoiule. Lõppeks eksisteerib pandeemiline kahtlus, et võlgade kustumisest (nagu abist üldse) lõikavad Aafrikas kasu ainult need, kes on võimutüüri juures.

Suurriigid kavatsevad võlgade kustutamisel käsitleda iga riiki eraldi juhtumina (kui palju ja mis aja jooksul kustutatakse). Nimekirja kuulub 37 Aafrika riiki. Ka siin on probleeme. Võtame näiteks Nigeeria. Vahel kujutletakse, et see on rikas riik, mis raiskab oma naftatulusid ebaotstarbekalt. Ent arvutagem. Nigeerias elab 120 miljonit elanikku. Naftatoodang on kaks miljonit barrelit päevas. See on umbes sama kui Kuveidil, kus elab alla kahe miljoni. Arvestades hindu ja seda, kui palju võtavad vahelt suured kompaniid, teevad need ?üüratud? naftatulud ühe nigeerlase kohta 25 senti päevas, Kuveidi 15 dollari vastu. Nafta on Nigeeria ainus ekspordiartikkel. Ometi on otsustatud, et n-ö naftariikide võlgu ei hakata kustutama. Aga näe, Iraagi puhul see ei kehti! Bush saatis selles küsimuses oma eriesindajad mööda maailma ja kolmekümne päevaga oli konsensus olemas. Kuigi Iraagis tuleb isegi praegu ühe isiku kohta naftatulusid kuus korda rohkem kui Nigeerias.

Kui palju peaks aitama?

?Aastatuhande arengusihtide? deklaratsioonile allakirjutanud lubasid 0,7% oma SKPst. Seda pole mingil juhul täidetud. Paljud, kes toona kõige kõvemini lubadusi kõmistasid, on nüüd ühed laisemad andjad: Saksamaa 0,28%, Inglismaa 0,34%, Prantsusmaa 0,41%. Ameerika eraisikud on olnud väga helded annetajad, aga riik ise on 0,15% rikaste tabeli lõpus. (Kõneldakse, et Bushil olid Aafrika suhtes plaanid, ent need katkestas invasioon Iraaki.) Aga isegi kui lubadus oleks täidetud, ei piisaks sellest. Et päästa ka Aafrika luhtaminekust, peaks rikaste riikide pikaajaline abi olema 1 ? 1,5 % nende SKPst

Efekt võib mõnikord ilmneda üleöö. Tansaanias ja Keenias kaotati algkoolide õppemaks ja kohe võttis koolitee jalge alla mitu miljonit last.

Mis teeb veel asja keeruliseks? Väga raske on doonorriikidel anda raha ja öelda, mida sellega teha, nii et see ei mõjuks neokolonialismina. Mõlemad pooled on ses suhtes üpris tundlikud. Aga kui anda lihtsalt niisama, siis puudub kontroll raha kasutamise üle. Abi tuleks anda võimalikult sihtotstarbeliselt ja võimaluse korral mitte pihu peale. Tuleks arendada makroökonoomikat, parandada maa viljakust, kaevata kaeve, ehitada teid, vedada elektriliine, kasvõi kinkida malaariavõrke ? kõike, mida kohalikud võimukandjad ei saa ?veitsi panka hoiule viia.

Aafrikas on näha, kuidas turumajandus pole kõikvõimas. Lihtne näide. Kui külamees kasvatab puuvilja, aga riigis pole teid, mida mööda linna turule sõita, siis jääb kaup talle kätte ja ta ei saa turul osaleda. Et turg saaks hakata funktsioneerima, tuleb mõnikord inimesed enne otsa peale aidata.

Miks Doha lepete täitmine ei edene?

Tõeline hoolivus Aafrikast, globaalne teadlikkus ja ligimesearmastus avalduks ikkagi üksnes selles, kui rikaste maade iga kodanik oleks ka ise nõus natuke ohvriks tooma, oma elutaset alandama. Selleks ei nõuta ju midagi üleinimlikku, alandada tuleks ainult õige pisut. Aga ikkagi poldaks sellega nõus. Ükski demokraatlikult valitud valitsus pole söandanud senini oma talumeestele ja teistele tootjatele makstavaid toetusi kärpida, sest nad teavad, et pärast järgmisi valimisi ei jääks nad pukki. Seevastu võlgade kustutamine on ohutum, sest see tuleb justkui mingist üleüldisest kaukast ega puuduta kedagi otse. (Vormiliselt ongi kõnealustest võlgadest 80% võetud IMFilt ja Aafrika Arengupangalt). Sama käib arenguabi kohta, mis samuti tuleks nagu teise eelarverea pealt.

Kokkuvõttes teeb pilt nukraks. Maailm peab kunagi niikuinii oma hedonismi tasapisi tagasi tõmbama. Ei tea, mis on see meneteekel, mis teda sellega alustama sunnib. Aafrika vist mitte.

Feministlikud kunstiajalood käsitlevad XIX sajandi viimaseid aastakümneid kui aktiivsete, kuid isoleeritud naiskunstnike aega (Pollock ja Parker on kasutanud ka ?Jumala väikese kunstniku? mõistet, mis eristas naised nii suurtest konservatiivsetest akadeemikutest kui ka isepäistest, tõde otsivatest geeniustest). XIX sajandil naisi kunstiakadeemiatesse enam ei võetud, sest kodanlik moraal ei kannatanud välja, kui noored neiud ja mehed õppisid alasti modelli järgi kõrvuti joonistama ja maalima. Nii loodigi naiste oma kunstiõppeasutused Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal.

Naised lõid endale oma võimaluse ning tegid ennast selle kaudu nähtavaks. Näiteks 1876. aasta Philadelphia maailmanäitusel esines 1500 naist rohkem kui 13 riigist. Kuid positiivne külg on ainult pealispind: isoleeritud õpetamine viis ka õpetamise sisu ning selle kaudu kogu kunsti jaotamise meeste (maskuliinseks) ja naiste (feminiinseks) kunstiks ehk sooliselt ideologiseerituks ja vastavalt sellele kunsti ka hinnati. Griselda Pollock kirjutab: ?Fakt, et naistel takistati alasti keha joonistamist, aktimaali õppimist, pani paljud neist tegelema kõrvaliste ?anritega, näiteks natüürmordi, portree ja maastikuga. Need ?anrid olid vähem mainekad: arvati, et nende maalimine nõuab väiksemat oskust või intellekti. Naiskunstnikud, spetsialiseerudes nendele ?vähem tähtsatele? ?anritele, pidasid ka ennast vähem andekateks kunstnikeks. /—/ Institutsionaalselt konstrueeritud eraldatust esitleti tõendina ande sünnipärase ebavõrduse kohta.? (?Pan­dora laegas?, 2000, lk 91-92).

Ka akadeemilisest ringist välja murdnud naiskunstnikud jäid ometi oma, naiselike ?anrite juurde. Parim näide on moodsat elutunnetust kandvate impressionistide hulka kuulunud andekad (ja tollal ka hinnatud) naised Mary Cassatt, Berthe Morisot jt, kes rikkusid kunstikeele kasutamisel julgelt valitsevat kaanonit, kuid jäid kujutamisobjekti valikul rangelt naiselike teemade nagu kodu, lapsed, intiimne seltskond juurde. Meestemaailma sisenemiseks tuli omaks võtta meeste reeglid ja näha ka välja nagu mees: hobuste võidujooksmist ning metsikuid lehmakarju maaliv Rosa Bonheur ning lahingustseene armastav Elizabeth Thompson kandsid pikki pükse ega häbenenud ka oma tüdruksõpru.

XX sajandi alguse Pariis, aga ka Berliin ja München olid täis noori kunstnikuks pürgivaid naisi, mõni neist esines ka radikaalse kunsti väljapanekutel, kuid nii tollastesse meenutustesse kui ka hilisematesse käsitlustesse jõuavad nad kui geeniuste sõbrannad. Kuigi just avangardistliku ringkonnaga seotud naiskunstnikud, minnes näilisele kompromissile, lõhkusid sootuks julgemalt seniseid kunstipiire. Nii Londoni Omega Workshop?i tüdrukud eesotsas Vanessa Belli,  Pariisi kubistide-abstraktsionistide hulka kuulunud Sonia Delaunay, Sophie Taeuber-Arp kui vene avangardistid Aleksandra Ekster, Ljubov Popova, Natalja Gont?arova jpt, Berliini dadaist Hannah Höch kasutasid radikaalset kunstikeelt ja selle kaudu ka kunstimõtet väljaspool tavapärast kunstinäitamise paika galeriid: nad rakendasid abstraktset ? orfistlikku, kubistlikku, konstruktivistlikku kujundit kangaste, rõivaste, tarbeesemete kavandamisel. Nad viisid uue kunstitunnetuse ellu: linna, tänavatele, kodudesse. Nad olid tõelised totaalse kunsti propagandistid.

Me oleme uhked oma 1920ndate-30ndate naiskunstnike peale, oleme nende kunsti traditsiooniliselt käsitlenud, nüüd püüame sellele anda laiema sotsiaalse tõlgenduse, kuid oleme täiesti unustanud XX sajandi algusaastatel tegutsenud naiskunstnikud. Ants Laikmaa 1903. aastal loodud ateljeekoolis õppis nii mehi kui naisi, Anna Maydell, Magda Luther, Ebba Weiss ja Lilly Walter lõid 1904. aastal oma tarbekunsti ateljee. Laikmaa ateljee esimesel näitusel tõstis arvustus esile andekat majateenijat Maria Möldermanni: isegi kardeti, et temas võib seltskonna kitsarinnalisuse tõttu kaotsi minna Rosa Bonheur. Kunstiharidust omandasid väljaspool Eestit ka Julie Suits, Anna Luik-Püümann jt. Anna Luik-Püümannil oli 1911. aastal Viljandis personaalnäitus. Kuid nii Laikmaa ise kui ka tema edumeelsed mõttekaaslased põlgasid tollased naiskunstnikud ?baltisaksa preilideks? ja nende tarbekunsti arendamise ?õmbluskooliks?. Tollastel naiskunstnikel polnud küll prantsuse, inglise või vene suguõdede haaret, kuid Tallinn polnud ka ei Pariis, London ega Moskva. Laikmaa kooli tunneme ainult andekate eesti poiste Oskar Kallise, Aleksander Uuritsa jt kaudu, kogu tollast kunsti hindame aga Pariisis ennast täiendanud meeskunstnike Konrad Mäe, Jaan Koorti, Nikolai Triigi jt loomingu põhjal.

Kunst aga on rikkam: Möldermann, Weiss, Walter, Luther, Luik-Püümann, Suits jt aitavad meie tollast kunstielu, aga ka laiemalt sootsiumi paremini mõista.