Toeta
Otsi

Tehisintellekt

  • Kirjaoskuse toimejõud ehk

    Aet Annist

     

    Jack Goody, METSIKU MÕTLEMISE KODUSTAMINE. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, 256 lk.

     

    1850ndail ootas Eesti talupoeg tsaarivene võimu all uut talurahvaseadust, mis piiraks vihatud abitegu. 1858. aasta seadusest võiski seda välja lugeda, kuid mitmed sihilikult ebamääraselt tõlgitud klauslid eestikeelses väljaandes täpsustasid, et seadus hakkab sellisel kujul kehtima alles 10 aasta pärast. Allikad, s.o mõisnikud, kirikhärrad, kuulujutud, andsid asja kohta väga vastuolulist infot. Talupoegade käsutuses oli aga seadus ise eestikeelses kohmakas tõlkes ja seda üheskoos veerides (isegi kui kõik lugeda ei osanud) jäi neil asjast ühene mulje: tsaari käsi on all, et meie enam abitegu ei pea tegema, ja asi vask. Sellest hoolimata nõudis mõis neid põllule. Enda käsituses kindlana tulid talumehed aga kokku, leides, et just mõisnikud seadusetähte eiravad. Anija omad läksid Tallinna kubernerihärra juurde õigust nõutama ja said naha peale, Mahtras kiskus asi lausa sõjaks.

    Talurahvaseaduse kehtestamisega kaasnenud sündmused näitlikustavad, kuidas kirjaoskuse omandanud talupojast saab tänu sellele teadmiste omandamise kanalile kirjapandu tõlgendaja. “Meie ise lugesime!” või vähemalt “Meie mehed [nt Tertsiuse Hans ja teised vallatalitajad] lugesid!” tähendab vahendajateta või vähemalt kontrollitud või omade vahendajate kaudu saadud teadmisi. See loob hoopis teistsuguse poliitilise suhte kirjapandud seadusega kui võimuesindajate suuline informatsioon. Mahtra sõda oli üks selgemaid juhtumeid, kus enam-vähem kirjaoskaja talupoeg kirjasõnast oma tõele ja õigusele tuge otsis ja selle mõjul üles tõusis.

    Kirjaoskuse toime ühiskondlikele suhetele ja mõtlemisele on Jack Goody äsja eesti keeles ilmunud teose “Metsiku mõtlemise kodustamine” (ingl k 1977) keskne teema. Lévi-Straussi kuulsa teose “Metsik mõtlemine” (1962) pealkirja parafraseeriv ja seda, nagu ka paljusid teisi tollaseid strukturalistlikke uurimusi kritiseeriv raamat vaatleb kirjaoskuse kui “intellektitehnoloogia” tähendust ühiskondlikele suhetele antropoloogilise põhjalikkusega. Niisugune analüüs võimaldab rünnata tollal laialt levinud dihhotoomiat nii sotsiaalteadustes kui üldisemas lääne ettekujutuses inimkonna arenguloost: et kaasaegse inimese mõtlemine erineb fundamentaalselt “primitiivsest” mõtlemisest. Goody arvates eristavad ühiskondi pigem kommunikatsioonivahendid, mis võimaldavad teadmiste akumulatsiooni ja terve rea inimsuhete ümberkorraldumist. Primitiivse ja arenenud, ratsionaalse ja irratsionaalse, teadusliku ja müütilise vahel suurt veelahet nägevate analüütikute seisukohtadele vastukaaluks kirjeldab Goody, kuidas kirjakunsti leiutamine või ühiskonda jõudmine “kodustas” “metsiku mõtlemise”. Ta ei eita “kognitiivsete protsesside ja kultuuriliste edusammude erinevusi” (lk 33), kuid ei püüa erinevusi laiendada sedavõrd, et neid võiks tõlgendada kui “fundamentaalset pidevusetust inimteadmistes” (lk 22). Et täpselt mõista, kuidas see “kodustamise” protsess aset leiab, tuleb analüüsida kirjaoskust ja selle tööriistu (lk 216) – näiteks nimistut, vormelit/valemit ja tabelit.

     

    Poliitika ja kriitika

     

    Alfabeetilisel kirjaoskusel on eriline tähendus meie võimele andmeid, informatsiooni kohelda: “visuaalne kommunikatsioon annab inimesele uue kognitiivse võime, mis erineb suusõnal edastatava kommunikatsiooni omast” (lk 174, aga vt kogu ptk III). Eriti oluline on siinjuures võimalus arvamuseavaldusi täht-tähelt analüüsida ja mõtestada. Kirjalike tekstide uurimise ja võrdlemise võimalus lõi aluse ideaalse (nt koraani tekstides kirjutatud) ja valitseva režiimi kõrvutamiseks ja vastandamiseks, seega võis mõnes olukorras ka mässule õhutada (lk. 53). Kirjapandud poliitiliste ideaalideta võib rahvas vaid oletada, kas said nemad poliitikute lubadustest valesti aru või on võimuletulnu oma varasematest, näiteks demokraatlikest seisukohtadest kaugele eemale liikunud. Kirjaoskus muidugi poliitikuid sellisel viisil käitumast ei takista, ent siiski on märksa raskem Orwelli kirjeldatud tõeministeeriumi kombel kogu juba kirja pandud ajalugu ümber korraldada kui lihtsalt mälust ja vääriti kuulmisest tingitud erinevustele viidata. Kahtlemata on kirjakunsti uutel vormidel, sh arvutitehnoloogial ning Internetti iseloomustaval “teadmiste tänasusel” (netisrippunu on harva arhiveeritud), ning teisalt kirjutamise spontaansusel (nt Interneti jututubades või SMSides) inimühiskonnale oma mõju – need teemad on Goody jätnud uutele antropoloogide põlvkondadele.

     

    Tabel ja reaalsus

     

    Kirjaoskus ei tähenda ainult akumuleerunud teadmisi ja kriitikavõimaluste tohutut kasvu. Kirjaoskus annab meile ka vahendid, mis käivad reaalsusega kaunis karmilt ümber. Strukturalistid saavad siinkohal Goody eriti terava kriitika osaliseks, kuna nad kirjaoskuse mõju antropoloogidele tunnistada ei mõista ja klassifitseerivad kirjaoskuseta kultuurides esinevad kategooriad tabelitesse, vormi, mida sellistes kultuurides aga sugugi ei kasutata. Kuigi nii kirjaoskajad kui -oskuseta ühiskonnad kategoriseerivad oma maailma, teevad esimesed seda ilmselt süstemaatilisemalt. Iseloomustades kirjaoskuseta kultuuri kategooriaid, kasutades selleks kirjakunsti loodud süstematiseerimisviise (nt tabeleid), visatakse üle parda ambivalentsused uuritavate ühiskondade terminoloogiasüsteemides. Tabelid teevad jaotused rangemaks, eraldatumaks – ja nii küsib Goody, kas strukturalistide nähtud binaarsed opositsioonid “metsikute” ühiskondade mõtlemises pole “pigem meie tabelite kui nende mõtlemise vili?” (lk 95). “Selle tulemusel külmutatakse mõni kontekstuaalne lausung püsiopositsioonide süsteemi, mille tagajärjel võib reaalsus küll vaatleja silmis lihtsustuda, kuid seda tihti toimijate osustusraamistiku tegeliku mõistmise arvelt” (102). Goody kriitikat klassifitseerimismehhanismide mõjule reaalsuse kujutamises (ehk moonutamises) tulebki pidada antud teose üheks olulisemaks eesmärgiks ja saavutuseks kirjaoskuse mõju üldisema analüüsi kõrval. Goody võrdleb kõigile teadustele iseloomulikku klassifitseerimiskalduvust koguni sõnade maagilise kasutamisega loitsudes (lk 70).

    Goody vaated keele rollile ühiskonnas (nt esimese vastavateemalise artiklina Goody ja Watt, 1963) on kujunenud üheaegselt terve rea sotsiolingvistiliste uurimustega (nt Basil Bernstein, 1964; Bourdieu ja Passeron, 1970 jne) ning teaduse ja teadmiste sotsiaalsete omaduste analüüsiga (nt Kuhn, 1962; Foucault, 1966 ja 1969), mis on vorminud tollast Zeitgeist’i – teadlikkust kommunikatsiooni tähendusest ühiskondlikes võimusuhetes, klassisüsteemi alalhoidmises jms. Goody arendab seda teemat edasi antropoloogi tollaste subjektide, mitte-Lääne ühiskondade, näitel ja osutab ühtlasi neid uuriva teaduse osalusele võimusuhete kujundamises. Goodyle iseloomulikult ei jäta ta tähelepanuta uuritava nähtuse avaldumist uurijale endale kõige tuttavamates keskkondades, antud juhul poolrituaalsetes söömaaegades ja nendega kaasnevates menüüdes ja einetajate nimekirjades tema kodukolledžis St John’sis Cambridge’is, kus ta on veetnud suurema osa oma elust (lk 178 – 183). Selline ülituttava veidi võõrdunud analüüsimine on üks antropoloogi võluvamaid oskusi, mida Goody perfektselt valdab ja tarvitab muhedalt nii ühiskondade võrdlevaks vaatlemiseks, oma teadusala kritiseerimiseks ja edendamiseks kui ka üldlevinud hierarhiliste kategooriate murendamiseks.

    Goody on teadlik, et ka tema enda tööl on olnud oma mõju reaalsusele just seetõttu, et ta kasutab kirjakunsti. Hiljutises intervjuus Efe Çakmakile¹ tunnistab ta, et kui ta oli ühes Põhja-Ghaana külas müüdi üles tähendanud sai see uuritud rahva silmis autoriteetsemaks kui nende endi muutuvad, voolavad, vers
    ioonid. Midagi üles kirjutades muudame me selle natuuri, see kristalliseerub. Üleskirjutatud müüdi- või ajalooversioon on sageli poliitilise võimu tellitud ja selle saab võtta kasutusele nende võimulesoovijate või võimulolijate poolt, kellele ta parasjagu sobib. Ses mõttes on suuliselt pärandunud tõde ja õigus rohkemgi “rahva oma” ja sel on osalt suurem vabadus muutuda.

    Vilde pani Anija meeste loo kirja kirjalikele ülestähendustele ja mälestustele tuginedes. Goodyt lugenu võib kujutleda, kuidas kirjaoskus ja selle kasutamine on mõjutanud antud lugu ning paljusid teisi lugusid meie minevikust – ja sellega koos ka meie käsitlust enda ajaloost. Aga Anija mehed poleks kirjakunstita ilmselt üheskoos Tallinna jõudnudki…

    1 E. Efe Çakmak, Myth, word and writing. Interview with Jack Goody. Eurozine 12.09.2005.

  • Tartus avatakse Eesti filmikostüümide näitus

    Katrin Maimik

    10. aprillist kuni 10. maini saab Tartus Tasku keskuse Soola tänava vaateaknal näha valikut Eesti viimase aja mängufilmide kostüümidest.

    Filmidest on esindatud „Detsembrikuumus”, „Taarka”, „Idioot”, „Püha Tõnu kiusamine”, „Kirjad Inglile” ja paljud teised. Eesti näitlejatele on kostüüme loonud kunstnikud Mare Raidma, Reet Aus, Riina Põldroos, Jaanus Orgusaar, Helen Ehandi jt.

    Ekspositsiooni koostaja Mare Raidma sõnul on põnev lähedalt vaadata, kuidas ning milliste vahenditega on saavutatud ekraanil teinekord vaid mõne viivu kestev efekt: “Igal kostüümil on oma lugu jutustada!”

    Näitus on pühendatud Eesti filmi 100.  juubelile. Eesti filmikostüümide väljapanekut saavad külastada ja vaadata ka 30. aprillil toimuva Eesti filmi Sajandipeo külalised.

  • Eesti popmuusika paremad päevad vol 2

    J?n Rooste

     

    Eesti bändide karikaheitlust TV 3-s jälginud levimuusikasõbrad on märganud, et vokaal-instrumentaalkollektiivide taseme tõus ning tungimine kuulajate südamesse on nädal-nädalalt teinud keerulisemaks muidu müügiedukate süldibändide elu. Hea popmuusika on tagasi ja köidab, võtke või mõttetu Eurovisioon, mis on aastaid olnud vaid vanamoodsa estraadi konkurss (sel suunal on küll palju homoseksuaalidest austajaid, ent soovimata neid siinkohal kuidagi kiusata, pean tõdema – suurejooneline estraad on lihtsalt tülgastav, eriti lapsepõlves nähtud kesktelevisiooni erisaadete tõttu). Nüüd tehti maitse eelistustes samm lähemale vanale glam-metal’ile, mis on juba tunduvalt huvitavam ja teatraalsem, mis siis, et oma uudsusvaramu vist samal määral ammendanud kui estraadi-disko-soust.

    Meie estraadipilti on aga kevadega ilmunud mitu märkimisväärset plaati, mida süvamuusikasõbergi oma kõrvaringi avardamiseks võiks kuulata – miskit on õhus. Näiteks üks tähelepanuväärsem eesti rokkar Vaiko Eplik, on ilmutanud plaadi, mis kõlab nagu ta oma “White Album” – nagu oleks Eplik enesega pisut riius, tahaks ära teha palju erinevaid ideid… Aga kokkuvõttes see tal õnnestub, eklektilise albumi keskmes on mitu tugevat rock- ja poplugu, sekka suurepäraseid muusikalisi nalju. Kuigi mu sõber François Serpent ütleb alati, et muusika ei ole ehk see õige naljategemise koht, ses mõttes, et ainult nalja pärast tehtud muusika ei ole seda tegemise vaeva väärt, on mulle alati pinget pakkunud näiteks Frank Zappa veiderdused, kus piir tõsise muusika, absurdihuumori ja siira hullumeelsuse vahel on õrnõhuke nagu hetk, kui korraks saabunud õnnejoovastus asendub korraliku kodanliku argipäevatülpimusega – see pisike vilksatus. Näiteks Epliku muusikaliste ideede rohkus Aapo Ilvese suurepärasele tekstile “Pedajas” kirjutatud laulus on imekspandav – lisaks leiab sellest ehk parima Ehala pastišši me moodsamas popmuusikas.

    Kui punkiv “Seks on lahe” on mõnus jõuramiselugu, siis Jää-ääre cover “Kosk” on üks kaunimaid töötlusi ja seadeid, mis kuuldud – see on lauldud siira austusega imeilusa meloodia vastu ning tehtud samas täiesti omaks, Eplikule paslikuks. Suurepärane! Teine selline töötlus on Chalice’i “Masterplan”, mis olemuselt pigem paroodiline (kui originaali teada), aga sellisena pärliks lihvitud; lisaks on Chalice’i üliirooniline tekst põrgulik eesti realism, millele Epliku grotesk lisab darknesslikult glamuurse varjundi. Nagu kõigil parematel plaatidel viimasel ajal, tehakse ära ka kohustuslik koostöölugu Chalice’i enda osalusel – “Õhmovid”. Aga olemuselt on see ikka üks tugev rock’iplaat, mis võtab oma žanri lihtsalt väga laialt. Seda plaati tuli kaua oodata, aga ta jõudis!

     

    Kapusta Ja? sai välja antud isegi eklektilisema ja kaootilisema plaadi, mida Siim Nestor Eesti Ekspressis (16. V ) nimetab “Eesti esimeseks avant-hip-hopi albumiks”. P2ts ja WizOne on sõprade abil kokku keeranud massiivse asja: üle tunni aja ja 26 lugu (tõsi küll, mõni neist vaid episoodiline – palasid ühendava humoorikad vestluskatked ja kõnelused). Siin ei leidu kohustuslikku koostööprojekti Chalice’iga, küll aga näiteks Põhjamaade Hirmu ja Tommyboyga tehtud “Enesetaputerrorist”. Reketi, Genka, Tommyboyga kahasse kootud “Pahatujulugu” ning Genka räpitud “Kosmos on metallist” – need on selle plaadi kõige tugevamad räpp-lood, mille sõnumit-looveeretamist tasub jälgida.

    Ülejäänu on paljus stiililiselt kaootiline, kohati ambient’lik. Akustilist kitarri ning jazztrompetit sämpliv ja monotoonselt, rock’ilikult mediteeriv “Peatus Laager” on mu jaoks plaadi köitvaim, psühhedeelseim lugu; kuidagi nostalgiat tekitav (nostalgilisi hetki, haakeid näiteks nõukaaega, leiab siit enamgi). Ent siin on veelgi neid, mis viivad kaasa oma unenäolisse maailma, näiteks “Head teed” lauljatar MadLiga. Lisaks peotäite kaupa põnevaid muusikalisi ideid ja mänge, aga kohati on tunne, et selle nahka läheb plaadi terviklikkus, mida küll ulmeline kapsaplaneedi lugu ja meeleolu koos hoiab. Eriti teises plaadipooles tekib tunne, et noored mehed on tahtnud ikka selle ja tolle ideekese ka veel kuidagi ära pressida. Väga huvitav plaat niigi, aga elamuse saanuks veel võimsamaks treida, kui oleks hoolikamalt valitud, mis plaadile jõuab, mis mitte.

     

    Kui eelmisel kahel plaadil valitses anarhiline meeleolu ja irooniline laad, püüd lõhkuda muusikalisi piire, siis Psychoterrori albumil “Anarhia ja dekadents” valitseb lihtsalt anarhia ja püüd lõhkuda. See on hetkel vahest eesti pungi üks olulisem sõna (need teised miskipärast lihtsalt ei ilmu, mil hip-hop õilmitseb ning on jala ülbelt me labase muusikatööstuse ukse vahele saanud, nõudes seda, millele tal õigus, ei paista noortel punkbändidel nii hästi minevat) – ja ma pean ikka veel ootama, millal ilmub viimane pungiplaat, Clash juba kunagi “London Calling’uga” lubas rock’n’roll’i surma, aga ei…

    Uimsi lood on kirjutatud kõige parema rock’n’roll’i-kooliga, see on otsast lõpuni naudinguga rulluv plaat. Ja edasi? Seda on kriitikud juba maininud, et Freddy tekstid käsitlevad nüüd ehk enam teda ennast, üksikindiviidi, sõltumatust, vabadusiha, enesehävingut, pettumust – samas on see kõikidel nende plaatidel kohal olnud. Pea hümnina kõlab “ma muretsen meile vaid võlgu ja viletsust / ma muretsen meile vaid võlgu ja viletsust // ma pole kellelegi midagi võlgu / ma olen kõik ausalt varastanud / ma olen kõik tasuta saanud / maksnud oma eluga”. Freddy on (või võiks olla – kui vabariigis keegi korrakski kedagi teist peale iseenda kuulama peatuks) ühe päris suure ühiskonnasegmendi eestkõneleja, mehelik räuskaja, elult veidi peksa saanud, samas ülbe ja ükskõikne, vastuhakuline: “ja mind ei nussi teie tere / mina olen punk ja mina olen pede / ja tooge jooki ja imege lahti”. Psychoterrori lood moodustuvad kahest asjast, mille osakaal on umbes võrdne: rock’n’roll’ist ja suhtumisest. Suhtumist on Freddys rohkem kui rubla eest.

    Ma ei ole kuulnud, et keegi siin tutvustatuist kuskil suvetuuritaks. Seetõttu – ilmselge on, et parimate sel kevadel ilmunud laulude kuulamiseks tuleb jätta tuurile minemata – las kiigeplatsid jääda vihmaussidele, tigudele, sääskedele ja parmudele. Muusikat saab looduse rüpes ja kivipaneelidest kongides ka üksi kuulata.

     

  • Kergitab kulmu: Õpetusest ja sõnumitoojast

    Evi Aruj?

    Usu(ndi)õpetuse diskussioon kestab. Õppekava projektist võib välja lugeda sümpaatseid püüdlusi: noorele inimesele tahetakse õpetada vastutust, väärikust ja empaatiat. Miks peaks kellelgi midagi selle vastu olema?

    Probleemide pundar hõlmab sõnumitoojat ja siirust, sotsiaalset konteksti ja inimese püüdlust tervikliku ilmanägemise poole. Meie aeg ei ole halastuse ja empaatia, vaid vaieldavate tõdede, suurte diskursuste lagunemise, kriitilise mõtlemise ja ellujäämisõpetuse aeg. Ühiskonnakorraldus, poliitilised loosungid ja liidrite otseütlemised on meile õpetanud karme elureegleid: igaüks aidaku ennast ise; mitte inimesena sündimise ime, vaid koht sotsiaalses “söögiahelas” määrab sinu väärtuse; kaotaja on süüdi. Ja nüüd äkki tingimatu ligimesearmastus kroonu käsul? Kui ikka pidada kristlikku armastusekäsku ülimaks? Sotsiaalse kogemuse taustal mõjubki usuõpetuse “riigistamine” silmakirjaliku projektiüritusena. Eriti halva maigu lisab sellele, et initsiaatorite eesotsas annavad tooni räige parempoolse ellujäämisfilosoofia propagandistid.

    Religioonidele on üldiselt omane autoritaarsuse ja totaalsuse püüdlus: püüd hõlmata ja kontrollida kõike ja kõiki. Ideoloogia, mis ei ole suutnud vormida sõnumitoojat, ei ole usaldusväärne. Sellel puudub veenvus – seega ka jõud ja võim. Tänaste usukuulutajate veenvust kärbib seegi, et ka kohaliku poliitilise propagandavõitluse üheks teljeks on olnud võitlus isakujundi vastu. Nüüd äkki kõlbab kroonukristlus oma institutsionaliseeritud, algse intiimsuse kaotanud isakujundiga…

    Muidugi lubab pühakiri sõnumitooja personaalküsimuse kõrvale jätta (“Ärge tehke minu tegude, vaid minu sõnade järele…”) ja pakub rohkesti tõlgendusvõimalusi, ühtviisi edukalt saab sellega toetada nii eetikaprojekte, kannatuse ülistust kui ka julge hundi apoloogiat. Tavakujutlus kristlusest toetub siiski eelkõige halastuse, armastuse ja tolerantsuse ideedele.

    Tõsi, uusimal ajal on tolerantsuse idee omandanud veidraid vorme. Tänu ideoloogiate, institutsioonide ja keele avalike või varjatud võimumehhanismide uurimisele ja “paljastamisele” teame, et võim ja hierarhia on paha ja salakaval igal juhul. Meid alistavad ja ahistavad neli aastaaega, emakeel ja kultuurinormid; sünd, surm ja seksuaalsus; institutsioonid, teine sugupool ja jõuluvana. Viimaste “euroteemade” valguses on paljastamine saavutanud kunstilis-meelelahutusliku kvaliteedi: tõsimeeli arutatakse vaimupuudega inimeste võrdseid võimalusi ja mehe õigust olla nagu naine (sic!) selle mõiste läbinisti patriarhaalses tähenduses s.o alistuv, leebe ja nõrk. (Kuigi tõde on, et üldiselt on naine tugev, visa, nutikas ja vastutusvõimeline olend.) Seda kõike olukorras, kus sotsiaalsed lõhed on ühiskonnaellu sisse planeeritud…

    Tulles tagasi usuõpetuse juurde: kas see suudab või tahab tänaseid keerukaid protsesse mõtestada? Kas “usuõpetus kooli” on projekt või missioon? Kas see sihib totaalsust, või annab see teatud eluõpetust, kuid taotleb esmajoones siiski kodanikukuulekust ja isiklikku autoriteeti ning on eliidi PR-projekt?

    Vastused pakuvad ennast ise. Veenvusel põhineva totaalsuse välistab paratamatult juba eespool mainitud “sõnumitooja” probleem. Ühe ideoloogia ülevõimu ja herneste peal põlvitamist ei luba ka tänane liberalistlik kontekst. Järelikult saab avalikult juttu olla vaid usuõpetuse rakenduslikust rollist eetika- ja kombeõpetusena. Aga miks siis just arhailise juudi pärimuse kujul kodeerituna? On ju teisigi võimalusi. On suhtlemis-, ea- ja organisatsioonipsühholoogia teadmised, eneseabi ja enesearenduse programmid, mis võiksid lapsele ja noorele abiks olla tema eripärast tulenevate probleemide lahendamisel. On vana hea, kuid unustatud kirjandus – üliväärtuslik inimeseõpetuse varamu…

    Mis Kristuse-õpetuses, hoolimata selle teatud väärtustest elamisõpetusena, kõige enam häirib, on keskendumine süüle (ka lunastus vaid kinnitab süükesksust). Süütunne on räige ja halb elu mõtestamise mudel. Hoopis inimsõbralikum oleks näiteks kas või budism või mõni teine ida mõttetraditsioon, kus rõhutakse vastutust ja tunnistatakse hierarhiaid, kuid keskendutakse süü asemel pigem olemise paradoksaalsusele – vastuolulisusele, imele ja imelisusele. Elu ju ongi imeline. Milleks lapsele verine ristilöödu ja süütunne, milleta kristlus ei ole kristlus? Budism koolidesse?

     

  • Ugala teatris esietendub “Ameerika piison”

    Kairi Leivo

    Ugalas esietendub 5. aprillil Ameerika näitekirjaniku, lavastaja ja filmirežissööri David Mameti “Ameerika piison”. See on tempokas ja humoorikas põnevik, mille peategelasteks on kolm meest, kellel tekib võimalus saada rikkaks, unustada mured ja teostada oma unistused. See võimalus ei ole just kõige seadusekuulekam, kuid nad haaravad sellest kinni.

    Lavastaja Janek Vadi sõnul tiirleb lugu küll ümber röövi, aga tegelikult on selles näidendis väga oluliste teemadena sees ka sõprus ja usaldus, petmine ja andestamine ning vajadus olla kasulik. “Selles huumorikas loos lähevad meestel asjad ühel hetkel omavahel väga kuumaks, aga lõpuks on neile ikkagi oluline hoida kinni sellest poest ja sõprusest, sest see on neile eluliselt vajalik ja kõik mis on sellest väljaspool on keeruline ja hirmutav” ütles Janek Vadi. “Ameerika piison” on Janek Vadi esimene lavastus. Loo pealkiri vihjab läbi ajaloo Ameerika kauneimaks mündiks peetud viiesendilisele, mille ühel küljel on Ameerika piisoni kujutis.

    David Mameti omapärane stiil ja täpne ja lakooniline dialoog on maailmas väga tuntud, sellele on antud isegi eraldi nimetus – “Mamet speak” (Mameti kõne). Ugala lavastuses mängivad Tarvo Vridolin, Andres Tabun ja Rait Õunapuu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast. Lavakujunduse tegi kunstnik Liisa Soolepp.

  • Kõik negatiivne ongi positiivne

    Kaarel Tarand

    Aga ka nende hulgas, kelle sünniaasta on varasem kui 2005, tekkis eurooplasi juurde. Mõned sisemise veendumuse või ootamatu äratuse sunnil, teised visa töö ja tahtejõuga, kolmandad kõrgemalt poolt kuuldu alusel, et eurooplane olla on uus riiklik norm. Kui kõigi Eesti elanike jaoks oleks eurooplus loomulik nähtus, siis poleks ju meie poliitilistel ladvaõuntel olnud tarvidust lakkamatult avalikel esinemistel korrutada, et “nemad” ongi nüüd “meie” ja et me mitte “ei lähe Euroopasse”, vaid “oleme Euroopas”. Oleme otsustajad, kaasamängijad, osalised.

    Suurt osa Eesti avaliku võimu tegevusest mõõdeti euroopalikkuse mõõdupuuga. See mõõdupuu on küll üpris veniv. Kuna Itaalia ja Inglismaa on samavõrra Euroopa, siis võib öelda, et ühtviisi euroopalikud on nii Silvio Berlusconi kui ka Tony Blairi arusaamad näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu arengust. Ka Eesti poliitilised skandaalid pole mingi posttraumaatiline psüühikahäire, vaid midagi üdini euroopalikku. Kui paljud Euroopa Liidu riigid siis kõigist 25st läbisid aasta ilma igasuguste tülide ja pahandusteta? Pigem vähemus kui enamus. Aga muidugi ei tohiks see anda Eesti juhtidele liiga lihtsat õigustust oma kõlbelistele libastumistele.

     

    Uueks aastaks jääb tööjärg ette

     

    Eesti poliitilise võimu maine oma rahva silmis aasta jooksul ei paranenud. Üksikisikute, erakondade ja institutsioonide populaarsuse näitajad kõikusid küll päris suurel määral, kuid keskmine tase on endiselt vilets. Võimalik, et see tuleneb meie riigi väiksusest ja poliitikategemise avatusest. Võim on rahvale liiga lähedal (kuigi klišee järgi on vastupidi) ja see ei ole rahva tervisele kasulik. Umbes sama lugu, nagu ei olnud sugugi otstarbekas ja isutekitav teada, kuidas Vene-aegses vabrikus vorsti tehti. Detailides oli see töö räpasevõitu.

    Aasta tootis pika rea antikangelasi, kes aga hoolimata karmist kriitikast ning konkurentide ja meedia hukkamõistust ometigi uhkelt kas ametis jätkavad või on oma lähikonnas endistviisi lugupeetud. Ain Hanschmidt ja Andres Lipstok, Werol ja suhkrutrahv, Oliver Kruuda ja Edgar Savisaar, omavalitsuste maasahkerdused ja massiline korruptsioon politseis ja tollis, Kristiina Ojuland ja Margus Hanson. Viimane jõudis erandina küll ka kohtupinki, enamjaolt on asjad hukka- või õigeksmõistu osas kas alles pooleli või lihtsalt sumbunud. Riigisaladused läksid kaotsi, keelust hoolimata aga ilmusid tänavapilti kohukesed ja rukkililled, inimeste ootamatule rikastumisele ei leidunud puhast ja veenvat põhjendust. Sügisel hakkasid Tallinnas üle aastate jälle ka surmakuulid lendama, mis süvendas inimestes veendumust, et kord on käest ära, lubatu ja keelatu piir hägustunud ning õiguskaitse üsna abitu.

    Aga ükski seadus ei ütle, et kalendriaasta lõpuks peavad kõik aasta jooksul avatud toimikud ka lõpuni menetletud olema. Rahvas on kärsitu, sest turumajandus on õpetanud kiiret ja selget tulemust hindama. Demokraatia üks tähtsamaid iseloomuomadusi, edu ja pikaealisuse pante on siiski kannatlikkus. Demokraatlikud protseduurid on ilmalikus ühiskonnas vaste jumala veskitele, mis jahvatavad teadagi kuidas. Ja õigusriigi kohtud ei saa kuidagi määrata tulevikus toimuvate võimalike kuritegude eest karistusi ettemaksu korras.

    Kõik eelmainitud näited kinnitavad seda, et elu on keeruline, kui ta on mitmekülgne. Igaüks neist kaasustestki pole lahendatav lihtviisil, mustvalgel meetodil. Mida väiksem on valikuvariantide hulk, seda lihtsam on otsustada. Seetõttu tundubki ajuti, et Eesti eneseteostuse põhiliseks takistuseks on võimaluste paljusus.

    Ning seetõttu püüdlevad ka poliitikud ja erakonnad kas teadlikult või alateadlikult elu kirjeldamisel maksimaalse lihtsustamise poole. Sellesse ritta kuuluvad nii raskused Euroopa Liidu päevakorra üksikküsimustes seisukoha võtmisel (mille eest valitsuse pihta rohkesti kriitikanooli on sadanud) kui ka Edgar Savisaare teostumatu unistus kaheparteisüsteemist Eestis. Et oleks õige ja vale partei. Kaks parteid oli Nõukogude Liidus: partei ühel pool ja kõik ülejäänud ehk rahvas teisel.

     

    Ikka üksikult üldisele

     

    Lihtsustamisel on võludele lisaks siiski ka lõksud. Kui juba lihtsustatakse, on publikul õigus nõuda selles järjekindlust. Tähendab, lihtsa kohtuotsuse peaksid saama needsamad tähtsate persoonide sammud, mis paljudele ei meeldi. Sellistes olukordades ei jää erakondadel palju muud üle kui haarata poliitilise kommunikatsiooni raudvara järele ja paisata publikule järamiseks uus kont, summutada skandaal uue ja näiliselt vägevama, kuid sisuliselt ohutuga. Näiteid?

    Traditsiooniliselt on Eestis toodud lavale ikka tulumaksu teema. Astmelise ja proportsionaalse tulumaksu üle on olnud täiesti ohutu vaielda, sest hääli, millega otsustav muutus läbi viia, pole üheski riigikogu koosseisus olnud. Sel aastal on välja toodud teised teemad ja eks ikka seetõttu, et ka tegelikud probleemid pärinevad põhiliselt eetikavallast, mille avaliku arutelu tapmiseks tulebki kasutada mõnd muud sama valla teemat. Näiteks üleminek kohustuslikult ajateenistuselt kaitseväes ainult kutseliste sõjaväelaste süsteemile. Riigikaitseline sisu sellel ideel puudub, kuid see-eest saab moodustada kaks kirglikult võitlevat leeri, kellest üks räägib vabadustest, teine kohustustest. Või teine näide, religiooni-, usundi- või usuõpetus üldhariduskoolis. Vähemasti kümme korda on Eesti ühiskond selle küsimuse algusest otsani läbi hekseldanud ja jõudnud järeldusele, et kehtiv olukord (religiooniõpetus vabatahtliku ainena kooli ja lapsevanemate soovil) on parim võimalikest. Aga tarvitseb vaid peaministril mainida, et tema küll võiks aine kohustuslikkust teatud tingimustel toetada, kui mõlema serva äärmuslased lähevad nagu säraküünlad põlema ja unustatakse kõik muu.

    Ajutiselt on see halb, kuid mida enam on ühiskondlike debattide keskmes üldine, mitte üksikjuhtumid, varastamine ja mõrvamine kui absoluutsed keelud, mitte üksiku varga või mõrtsuka avalik hukkamine, seda enam kujundavad need arutelud ühiskonnas väärtushinnanguid, mille põhjal ju lõpuks teeb ka igaüks valimisotsuse. Inimesed hakkavad eristama näilisi tülisid tegelikest, petulubadusi siirastest kavatsustest jne. Ühesõnaga, need arutelud viivad avaliku võimu kvaliteedi paranemiseni, kuigi alles ajapikku, mitte kohe.

    Ja lõpetuseks veel üks detail. Eesti sai õpetliku kogemuse, kuidas hõlpelu vähendab koostöövõimet. Talvest saadik valitsus lausa püherdas rahas, kuid lagunes sellest hoolimata. Hea elu ei sundinud pingutama kokkulepete saavutamiseks. Ei sunni edaspidigi. Vigadeta koostööd panevad Euroopas tegema ainult tõsised kriisid. Seega on meil valida, kas heaolu kasv koos sinna juurde kuuluva tühiasjade pärast tülitsemisega või teovõimas valitsus, ent kehv elujärg. Kes soovib esimest, kannatab ka uuel aastal praeguse valitsuse ära.

  • Kirjanduskohvik – seekord Austrias

    Krista Ojasaar

    5. aprillil leiab aset teine kohtumisõhtu Euroopa kirjanduskohvikute sarjas, mille käigus antakse huvilistele ülevaade Euroopa riikide kirjanduselust toimuvast.

    Teisel kirjanduskohviku õhtul räägitakse austria kirjandusest. Tõlkija Piret Pääsuke kõneleb lähemalt kahest maailmas tuntust saavutanud autorist, kelle teosed on eesti keeleski saadaval – need on Daniel Glattauer ja Daniel Kehlman.

    Saksakeelse kirjanduse tõlkija Mati Sirkel, kes on tõlkinud austria kirjandust Kafkast Rilkeni, räägib teistest üleilmse haardega austria kirjanikest. Austriapäraseid muusikalisi vahepalu kandlel pakub Kristi Mühling. Vestlust suunab Kätlin Kaldmaa.

    Kõigi kohvikukülastajate vahel loositakse välja üks austria autori raamat. Müügil on ka eesti keeles ilmunud austria kirjanike raamatud.

    Kirjanduskohvikud toimuvad ka edaspidi iga kuu esimesel töisel neljapäeval, ikka kell kuus õhtul.

    Kohvikuõhtud toimuvad Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majas Tallinnas, Rävala pst 4. Üritus on tasuta ja oodatud on kõik huvilised, palume end aga registreerida e-posti aadressil COMM-REP-TLL@ec.europa.eu

    Kirjanduskohvikut toetab Austria Suursaatkond Tallinnas.

    Kohvikuõhtuid korraldavad Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Eesti PEN.

  • Reedel 6. aprillil toimub Vilde tervisekohvikus (Vallikraavi 4) Tartu Folgiklubi õhtu

    Traks

    Kell 18 algavas ringmängutunnis õpetab Janika Oras vanemaid ja uuemaid laulumänge, mis pärit Eestist ja eesti asundustest.

    Kell 19 algavas autoritunnis vestleb Mart Johansoniga Sakarias Leppik ja kõlab vaikseid laule.

    Kell 20 algavas tantsutunnis mängivad Meel ja Toomas Valk karmoskadel, tantsule kutsub Tiinamai Keskpaik.

    Oodatud on igas vanuses folgihuvilised, avatud on mängunurk kõige väiksematele.

    Piletid 2/3 eurot; rahvarõiva stiil toob lisasoodustuse, lastele põhikooli lõpuni tasuta.

    Tartu Folgiklubi toetavad: Tartu linn, Tartu kultuurkapital, Eesti kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapital ja Tartumaa ekspertgrupp, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Vilde, Bookmill, ERR.

  • Targalt koostatud ooperimenüü

    Heili Vaus-Tamm

    Kuressaare ooperipäevad on oma lava teistpidi pööranud: algul paiknes see piki müüri, nüüd enam müüre kaasa haarata ei saa. Vabaõhulavastuse suurim pluss on aga see, kui lavastus keskkonna mõjul võidab, mitte ei kaota. See aga eeldab lavastajalt statsionaarivariandi ümberkohendamist ? ja seda oleks nii loominguline inimene nagu Mati Unt võinud oma ?Deemoniga? ka teha. Mõelda vaid, kui Deemon oleks ilmunud või seisnud kõrgel müüri peal ? oli ta ju Pärnus lausa lae all ja Kuressaare väiksemas lavakarbis mingil haledamal kõrgendikul. Ei lähe vist kunagi meelest, kui samas lossihoovis etendatud ?Don Giovannis? komtuuri hääl pimedas lossimüürilt kaikus või kui don Juani otsivad donna Anna, donna Elvira ja don Ottavio kõrgel lossimüüril tormituules oma lehvivate rüüdega kõikusid. See oli elamus, mis kestab üle aastate ja mida ei saa pakkuda ükski statsionaar.

    Samuti alaneb Kuressaare lossihoovi maapind tagapool, nii et nähtavus on tagaridades palju kehvem. Kui lava asukoht samaks jätta, võiks panna tagumiste tooliridade alla poodiumid.

     

    Suured riigid pingutavad vähem

    Iga festivali repertuaaripoliitika üks oluline komponent on eelarve ehk etenduste maksumus. Ja siin on Kuressaare ooperipäevade hing (ja ihu) Ludmilla Toon tõsiselt pingutanud, et näidata igal aastal külalistruppe. Nüüdki oli kolmepäevasest festivalist üks galakontsert juhtivatelt Leedu solistidelt, teine viie (!) maa esindajatelt ja ?Deemoni? kandvad solistid olid samuti võõrsilt. Läti ooperifestival näiteks pakkus sel aastal vaid omamaist repertuaari, millest ?Jenufa? koostöös T?ehhi ja Iiri ooperiteatriga ning ?Tosca? lavastatud Dmitri Bertmani poolt Helikon Operast. Ülejäänud olid puhtalt läti koosseisud.

    Soomlaste kuulsal Savonlinna festivalil on ka alati vaid üks külalistrupp ja valdavalt omamaised lavastused. Näiteks tuli sel aastal Barcelona ooperiteater vaid ühe lavastusega, Donizetti ?Armujoogiga?. Selle kõrval on Kuressaare vägagi uhkelt külalisi kutsunud; eelmisel aastal esinesid leedulased isegi kahe lavastusega.

    Nii et viriseda pole repertuaari kallal midagi. Ühe külalistrupi peaks siiski alati püüdma kutsuda, sest naaberriikidega võrreldes on Eesti küllalt väike, nii et omamaine toodang on ooperipublikul juba põhiliselt ära vaadatud.

    Kuna esimesel galakontserdil mul viibida ei õnnestunud ja Pärnus juba nähtud ooperi uute aspektide kohta ka põhiline öeldud, keskendun nüüd teisele galakontserdile. ?Deemonist? peaks veel märkima nimitegelase Laimonas Pautieniuse tõeliselt deemonlikku kiirgust ja harva nähtavat intensiivust ning üllatusena käskjala tillukese kõrvalrolli suureks mänginud Roland Liivi.

     

    Ilus kole galakontsert

    Ausalt öeldes mulle galakontsert kui nähtus ei meeldi, aga seda suurem kaal on öeldul: Kuressaare oma oli esimene, mis vähegi meeldis. Ja põhjusi oli kaks. Kõigepealt see, et seletati aaria sisu ja avati seda ooperis ümbritsev kontekst. Nii polnud hittaariad enam eraldiseisvad ja sellisena mõistetamatud emotsioonipursked, vaid olid etteloetud teksti tõttu psühholoogiliselt ette valmistatud ja mõistetavad. Koostatud tekstid olid valdavalt vaimukad ja värsked kuulata ka inimesele, kes ooperite-aariate sü?eesid ise peast teab. Kahju ainult, et inglise keeles piirduti tihtipeale vaid esinejate nimetamisega. Kordan veel kord: selline sissejuhatus pole vajalik mitte ainult ooperikaugele publikule elementaarseks seletuseks, vaid meeleolu suunamiseks. Samuti oli ?Carmen? esindatud lausa kuue numbriga ? tõeline ooperi läbilõige.

    Teiseks plussiks oli omaette sportlik moment nii paljude eri maade (Venemaa, Ungari, Eesti, Läti, Leedu) solistide osalemise tõttu. Publik võttis spordivõistluse reeglid sõnatul kokkuleppel omaks ja koostas aplausi ning braavodega tõelise pingerea. Ja ?maavõistluse? võitis noor Eesti sopran Alfia Kamalova Rosina kavatiiniga Rossini ?Sevilla habemeajajast?. Kamalova köitis esimestest fraasidest: ilus hääl, võluv ja vaba musikaalsus, koloratuuride enesestmõistetav sädelus! Teiseks üllatajaks oli ?Deemonis? peigmeest laulnud Sergei Gaidei Venemaalt. Pärnu etendusel segas ilmselt mingi terviserike, Kuressaare oma oli parem. Kontserdi alguse ?Lilleaaria? esitus oli keskmine. Aga see, et kava muudeti ja Gaidei Kalafi aariaga ?Turandotist? kogu kontserdi apoteoosiks jäeti, kruvis küll ootused lakke. Ja mees õigustas talle pandud ootusi! Särav ja jõuline, hetke pärast hingematvalt õrn ? ja seda äkki laitmatu häälevaldamise ning kvaliteediga. Nüüd oli temas kõike, mida ühelt tenorilt iganes võib eeldada. Ju siis on ta selline laulja, kelle kõrghetki tasub oodata ja püüda.

    Erinevate kavadega üle koormatud Pärnu Linnaorkestri apse korvasid kontsertmeister Maano Männi ülivirtuoossed, kuidagi jaheda üleolekuga puistatud mustlasviisid ja dirigent Erki Pehki käitumine. Vaimukas ja stiilne, tõeliselt särav galaõhtu maestro: kord liitis publiku aplausi summutades lood, kord ei saanud primadonnalt silmi, kord suudles tollel kätt.

  • Ajalooteaduse ?kriis? mujal ja meil?

    EVA PIIRIMÄE

    On tõsi, et erinevatel (kaalukatel) põhjustel on praeguseks loobutud lootusest leida üks ja ainus ajalooline tõde. Vähesed kaasaegsed ajalooteoreetikud (veel vähem ajaloolased) arvavad aga, et ajaloos puuduvad üldse igasugused tõekriteeriumid. Võtame näiteks postmodernistliku kirjandusteaduse skeptitsismi ajalooteadusliku teadmise võimalikkuse suhtes (nn. narrativismi teesi), milles ennekõike ?kriisi? märke nähakse. Hayden White väitis 1970ndail, et ajaloolane põimib erinevaid poeetilis-retoorilisi võtteid kasutades oma jutustuse kokku üksikutest omavahelise seoseta sündmustest. Viimaste tähendus tuleneb jutustuse kirjanduslikust loogikast, samas kui üht lugu ei saa pidada teaduslikus mõttes tõesemaks teisest. 1980ndate lõpul lisas ta oma teesi toetuseks, et ka ajaloolised ?faktid? on konstrueeritud keeleprotokolliga. Nüüdseks on need ideed väga tugeva kriitika osaliseks saanud. Paljud filosoofid on kaitsnud ajalooteaduse teaduslikku objektiivsuspüüdlust, näidates, et ajaloolise fakti mõiste on siiski igati õigustatud ning et ajalooliste sündmuste/nähtuste vahel on võimalik näha sü?ee- ning retoorikavormidest sõltumatuid sisulisi seoseid. Mõned filosoofid on isegi väitnud, et minevik ise on jutustusliku koega, kuivõrd inimesed kujundavad ning mõtestavad oma isiklikku ning ühist tegutsemist narratiivselt, ette- ning tagasiulatuvalt. Kogu see vastukriitika kaitseb n.-ö. pärisajaloolaste intuitsioone, kellest enamik ei ole kunagi loobunud taotlusest mineviku kohta midagi tõest väita ning on näinud oma eesmärgina mitte ajaloo seletamist (interpretatsiooni), mitte kujutamist.

    Ajaloolased, kes rääkivad ajaloo ?kriisist? viitavad oma teesi tõestusena eelkõige uuematele suundumustele ajalooteaduses. Mati Lauri järgi on ?postmodernistlik kultuurilugu? taas lähenenud kirjandusele ning seda hinnatakse suuresti müügiedu põhjal. Ka prantsuse sotsiaal-ajaloolane Gérard Noiriel ründab oma ajaloo ?kriisile? pühendatud raamatus (?Sur la ?crise? de l?histoire?, 1996) lingvistilise pöörde järgset ajalugu, mille teoreetiliseks lähtepunktiks on kogemuse ning tegutsemise keelelis-sümboolne tingitus. Ka tema arvab, et just see ajaloo uurimise suund on lõplikult tõetaotlusest loobunud ning seega muutnud ajaloo võimumänguks. Ent see pole Noirieli jaoks ajalugu lähendanud mitte kirjandusele, vaid filosoofiale. Laenates oma küsimused ning ka osa mõisteid (keele-)filosoofiast ning tegeledes pidevalt iseenda reflekteerimisega, on ?lingvistilis-filosoofiline ajalugu? Noirieli jaoks hakanud kõnelema ajaloost vaid üksikutele väljavalitutele arusaadavas keeles.

    Mõlemad autorid üldistavad ülemäära. Seda näitab kasvõi juba see, et uuemale ajaloole esitatakse vastukäivaid süüdistusi: liigne rahvalikkus ning liigne teoreetilisus. Samas olen nõus Noirieliga, et postmodernistliku teooriaga edvistamist on eriti 1980ndate ning 1990ndate alguse ajalookirjutuses omajagu. Ainult, et pesuveega koos ei tohiks välja visata ka last. 2002. aastal ilmunud raamatus ?The New History? küsitleb Maria Lúcia Pallares-Burke tänapäeva ?juhtivaid? ajaloolasi nagu Jack Goody, Asa Briggs, Natalie Zemon Davis, Keith Thomas, Daniel Roche, Peter Burke, Robert Darnton, Carlo Ginzburg ja Quentin Skinner, tundes muu hulgas huvi ka nende eeskujude ning mõjutajate vastu. Ükski nimetatutest ei ole valmis iseend rangelt ?postmodernistliku? või ka ?lingvistilise? suunaga samastama. Mitmed autorid tunnistavad küll postmodernismi teatavat mõju oma ideede arengule, samas kui enamus neist peab veelgi tähtsamaks teisi filosoofilisi või antropoloogilisi teooriaid. Nüüdseks ongi erinevad keele-, tegutsemis- või ühiskonnateooriad tegelikult avanud tee ajalooliste nähtuste laialdasele empiirilisele uurimisele ning selle tulemusel uutele ajaloolistele kontseptsioonidele ning üldistustele. Kuigi alati jääb võimalus teoreetilise lähtepunkti vaidlustamiseks või täpsustamiseks, keskendub põhiosa diskussioonist just ajaloolistele küsimustele.

    Nagu näitab kindlate komplekssete ajalooliste probleemide uurimislugu, on põhjust rääkida ka meie ajaloomõistmise täiustumisest. Ennekõike tähendab see üha suurenevat arusaamist võimalike põhjuslike mõjutajate toimimisest. Võtame näiteks küsimuse valgustuse mõjust Prantsuse revolutsioonile. Ei ole vist vaja öeldagi, et see probleem on sama vana kui Prantsuse revolutsioon ise. Selle eri aspekte on aga aja jooksul oluliselt täpsustatud. Toon siin vaid mõned näited järk-järgult üles kerkinud küsimuste kohta: Missugune roll oli valgustusfilosoofidel revolutsiooni otseses algatamises? Kuidas defineerida valgustust laiemalt, kas seda saab seostada kindlate sotsiaalsete gruppidega ning kas neil gruppidel oli juhtiv roll revolutsiooni käigus? Missugused sotsiaalsed murrangud ning kultuurilised protsessid seisavad valgustuse ning revolutsiooni taga? Kuidas levisid valgustusfilosoofide ideed rahvahulkades? Missugused olid valgustusfilosoofide arusaamad kaasaegse poliitika ees seisnud ülesannetest, millised peamised filosoofilised voolud kristalliseerusid valgustus- ning revolutsiooniaegsetes poliitikaainelistes vaidlustes ? ning kuidas mõjutasid need ideelised raamid revolutsiooni juhtfiguuride tegutsemist?

    Samas on tõsi, et tänapäeva ajalooteadus on fragmentaarne. Sotsiaal- ega poliitilist ajalugu ei ole välja tõrjutud, vaid viimased on arenenud edasi, väga suurel määral just vastasmõjus keeleteooriate ning keele- ja teadvusekeskse ajalooga. See on produktiivne paljusus, kuid sealjuures on problemaatiline eelkõige see, et üha raskem on püüda kokku panna n.-ö. ajaloo tervikpilti. Kõige suurem diskussioon on kindlate uurimissuundade sees, mis haakuvad sageli rohkem nn. mitteajaloo (kirjanduse, kunstiteaduse, filosoofiaga) kui teiste ajalooliste uurimissuundadega. Ka on suurte maade ajalooteadus ikka veel üpris iseenda nägu ? seda mitte ainult sellepärast, et suurem osa ajaloolasi uurib kodumaist ajalugu, vaid sellepärast, et ajalooteaduslikud voolud on juuripidi kodumaises filosoofilises pinnases. Ent mõned katsed komplekssema lähenemise suunas on siiski olnud väga edukad, eriti just rahvusliku ajalooteaduse seisukohalt. Saksa Begriffsgeschichte on kombineerinud põhiliste ühiskondlike mõistete ajalugu sotsiaalajalooga. Angloameerika traditsioonis seotakse ideede ajalugu poliitilise ajalooga. Mõlemat lähenemist on katsetatud ka väljaspool selle kodumaad, teiste maade ajaloo uurimisel.

    Aga ajaloo paratamatu subjektiivsus ? ühelt poolt ajaloolase kui ühiskonna liikme eelhoiakud ning teiselt poolt ajaloo ülesanne kollektiivse mälu hoidjana? ?Metahistoorilised ?estid?, mida Jaan Undusk on ka eesti ja baltisaksa ajalookirjutuses vaimukalt paljastanud? Siingi kutsuks üles jääma (mõõdukalt) skeptikuks skeptikute suhtes. Undusk on uurinud traditsioonilist, spetsiifiliselt rahvuslikku ning sündmusajaloolist ajalookirjutust. Kuigi loomulik keel (ajaloo peamine väljendusvahend) ei saa kunagi väärtusvabaks, saab soovi korral paljud oma eeldustest küsimärgi alla seada ka ilma ?maiskondliku identiteedi? konstruktsioonita. Mis keelab eesti ajaloolasel uurimast ning ajaloo seletamisel rakendamast XIII sajandi saksa ristirüütlite või XIX sajandi baltisaksa rüütelkondade tegutsemise taga seisvat mõtlemist? Palju keerulisem on muidugi lugu lähema ajalooga, mille puhul toimunu meile ikkagi peaaegu isiklikult korda läheb (mulle tundub, et Eesti-Saksa ühisajalugu huvitab, kuid ei puuduta meid enam). Nõukogude võimu kehtestamist või kindlustamist uurides on eesti ajaloolasel ka tugev moraalse hinnangu andmise vajadus (ning õigus). Ometi ei ole sealjuures siiski võimatu tematiseerida ka ajalooliste tegutsejate endi mõtteviisi, enesepilti, taotlusi, kuitahes vildakad need ka meile ei tunduks. Ka ?kannatanutes? on võimalik näha ennekõike tegutsevaid subjekte ning seega uurida nende valitud viise olukorraga toime tulla. Seeläbi õnnestuks ära hoida nii mõnigi ?kollektiivse mälu hoidjale? tüüpiline hooletu sildikleepimine.

    Kuidas on lood ?krii
    siga? eesti ajalooteaduses? Mati Lauri käsituse kohaselt puudutab läänemaailma ajalooteaduse ?kriis? eesti ajalooteadust vähe, sest viimane ei ole ju veel tõelisesse kriisiajastusse jõudnud. Tõsisemad eesti ajalooteaduse probleemid tulenevat hoopis sellest, et Eesti on väike ning perifeerne maa. Meil pole jaksu ning teistel pole meie vastu huvi. Selles on tõtt, kuid kas see on kogu tõde? Ma ei usu, et Mati Laur seda tõsiselt mõtleb, kui ta väidab, et eesti ajalugu tuleb enne ?rankelikult? (s.o. traditsioonilise sündmusajaloo vaimus) valmis kirjutada, kui saab hakata teemade ringi avardama. Ta toob näiteks eesti gay-ajaloo. Sellest näitest kinni haarates: miks ei peaks seda saama juba praegu uurida? Selline uurimus eeldaks arvatavasti tõsist eeltööd näiteks õigusajaloo vallas, kuid miks ei võiks gay?de uurija seda ette võtta? Asi on ikkagi küsimustes, mida allikatele esitatakse ning ?rankelik? ajalugu ignoreerib seda sorti küsimusi. See ei tähenda, et rankelikku ajalugu peaks põlastama ning rankelikku poliitilist sündmusajalugu vajame kindlasti XX sajandi Eesti ajaloo pöördepunktide uurimisel. On muidugi tõsi, et ka Eesti varasemas ajaloos on palju allikmaterjale, mis on traditsioonilise poliitilise ning institutsiooniajaloo vaatepunktist läbi uurimata, ent siin ma ei näe küll mingit põhjust seda vaatepunkti mõnele teisele eelistada. Pealegi varjab end rankeliku lähenemise taha sageli ka lihtsalt kodulooline lähenemine.

    Eesti ajalooteaduses on tegelikult juba pikemat aega esindatud erinevad uurimissuunad, traditsioonilise poliitilise ning institutsiooniajaloo kõrval ka sotsiaal- ning rahvastikuajalugu, poliitiliste struktuuride ajalugu, uuemal ajal ka egoajalugu, kultuuriajalugu jne. Muidugi on pilt üpris hajus. Võib aga arvata, et lähemal kümnel aastal toimub tugevam koolkonnastumine, mis soodustab omavahelist diskussiooni ning aitab kaasa ka rahvusvahelises diskussioonis osalemisele. Kui tahes väike Eesti ka poleks, eesti ajalooteadus ei peaks olema ainult Eesti ajaloo uurimine. Eesti materjali uurimine võib aidata meil korrigeerida üldisemaid teooriaid, nii nagu ka paljud eesti ajaloo jaoks olulised probleemid (näiteks eesti rahvuslusteooriad või kodanikuühiskonna struktuur ja toimimine) nõuavad eeltööna sama probleemi uurimist mõne Eestile tähendusliku suurriigi ajaloos. Tänapäevane eesti ajalooteadus ei peaks end vabatahtlikult mõistma rahvuslikku isolatsiooni.

    EVA PIIRIMÄE

Sirp