teadusraha

Ametlikel andmetel viibis 1946. aasta lõpus Saksamaa DP-laagrites (DP ehk emigreeruma sunnitud isik) 31 221 eestlast, kellest veidi üle poole (53%) paiknes USA tsoonis, 43% Suurbritannia tsoonis ja ülejäänud neli protsenti Prantsuse tsoonis. SS-üksustes teeninud eestlasi oli Saksamaal orienteeruvalt 2000. Eestlaste seisukohalt olid Ühendriikide ja Suurbritannia tsoon eelistatumad, kuna nende riikide valitsused ei tunnistanud Eesti annekteerimist. Tihti lähtusid taustakontrolli (screening) läbi viinud ametnikud oma seisukohtadest, poliitilistest vaadetest ning halvemal juhul isiklikust suvast.

 

Eestlased USA armees Saksamaal

Eesti sõdalaste siht oli selge: hoiduda väljaandmisest Eestit okupeerivale võimule, vabaneda sõjavangi staatusest, leida üles omaksed ning hankida ülalpidamine. Esialgu oli olukord keeruline ja väljavaated eesmärgini jõudmiseks ahtad. Paljudele takistustele vaatamata edenesid asjalood ometi niikaugele, et 1945. aasta juulis vabanesid USA okupatsioonitsoonis esimesed 22 eesti sõjavangi. Viimased eestlastest sõjavangid pääsesid vabadusse üle aasta hiljem, 1946. aasta novembris.

Sõjavangist vabanemisega tekkis aga uus mure – mida nende meestega nüüd peale hakata? Olukorrale leiti lahendus nende meeste kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses. Töö Baltic Guard’is andis endistele sõjavangidele võimaluse inimväärseks eksistentsiks: kasarmute näol said nad stabiilse elupaiga, USA armee tagas kompaniide liikmete toitlustamise ning töötasu: palk lihtsõdurile oli 5 dollarit ja 250 marka kuus. Vahikompaniis teeninud Juhan Laanes väidab, et üksuste loomine sai paljuski võimalikuks tänu Verner Puuranna ettevõtlikule loomusele ja headele kontaktidele USA ohvitseridega. Ameeriklastel oli vahi- ja töökompaniide loomiseks ka praktiline vajadus, sest oma sõdurid naasid pärast sõja lõppu kodumaale.

 

DPd Lääne-Euroopa kaitsel

Tegelikult oli ameeriklastel DPdest moodustatud kompaniidega veelgi suuremad plaanid. Nimelt kaaluti USAs külma sõja algusaastatel mitmeid võimalusi Lääne-Euroopa kaitseks. Muude ettepanekute hulgas väärib tähelepanu Vabatahtlik Vabaduse Korpus (Volunteer Freedom Corps, VFC). VFC nägi ette Euroopa etnilistest ja rahvuslikest DPdest võitlusüksuste loomise, mis oleks paigutatud Saksamaa ja Austria territooriumile USA sõjaväelise juhatuse alla.

On ilmselge, miks USA korpuse loomist soosis: see pakkunuks kaitsevalli nõukogude laienemise vastu, nõudes samal ajal Ühendriikidelt minimaalselt ressursse. Samamoodi on mõistetav, miks Euroopa valitsused ideele vastu seisid. Milline riik sooviks oma territooriumile relvastatud põgenikke? Esialgu mindi plaaniga siiski vaikides kaasa.

Euroopa pagulaste mobiliseerimise peamine toetaja Ühendriikides oli Massachusettsi vabariiklasest senaator Henry C. Lodge. Seadus nr 597 (tuntud kui Lodge’i akt) võeti kongressis vastu 30. juunil 1950. aastal ning see lubas välismaalaste värbamise USA sõjaväkke. Senaator nägi välismaalaste värbamist kui esimest sammu ambitsioonikas programmis USA vägede edasiseks täiendamiseks. Plaani kohaselt oleks Ida-Euroopast pärit põgenikud ja pagendatud paigutatud jalaväepataljonidesse ning läbi viidud sõjaväeline väljaõpe. Seejärel oleks värsked võitlejad paigutatud külma sõja eesliinile Saksamaal ja Austrias.

Vaatamata Lodge’i aktiivsele lobitööle VFC heaks, ei õnnestunud tal vastavat plaani täies mahus läbi suruda. Tuli kaaluda tagasihoidlikumaid variante. 1951. aastal andis esindajate koda heakskiidu kongresmen Charles J. Kersteni ettepanekutele parandada „Vastastikuse julgeoleku seadust” (Mutual Security Act). Muudatused nägid ette 100 miljoni dollari kasutamist mobiliseerimaks „raudse eesriide taguseid kodanikke Põhja-Atlandi regiooni kaitsmiseks”.

Ent nüüd tekkisid probleemid ka pagulaste endi poolel. Esiteks oli võõramaalaste registreerimine keeruliste testide ja põhjalike taustauuringute tõttu aeglane. Ja kui kokku saadigi umbes 6000 avaldust, siis kaks kolmandikku lükati kohe tagasi kui sõjaväe jaoks kõlbmatud. Neist 2366 kandidaadist, kes esmalt vastu võeti, kvalifitseerus pärast katseaega väeteenistuseks vähem kui nelisada. Pärast seda ei olnud USA armeejuhid programmi tuleviku osas üleliia entusiastlikud.

VFC ärkas uuele elule pärast kindral Dwight D. Eisenhoweri presidendiks saamist. Toetudes oma sõjakogemustele, jõudis Eisenhower seisukohale, et Euroopa julgeolek peab lähtuma eurooplastest endist. Seetõttu nägi Eisenhower VFC idees suurt potentsiaali: värvates Euroopa põgenike grupid võitlemaks ühise eesmärgi nimel, oleks see eurooplaste võimekuse jõuline demonstratsioon julgeoleku tagamisel.

Nii saigi VFCst presidendi „lemmik”. Kuigi Eisenhoweri ettepanek oli eelmiste algatustega sarnane, oli tema entusiasm midagi uut. Korpuse loomine ei toetanud üksnes presidendi Euroopa edasise integratsiooni ja julgeoleku ideed, aga ka tema pühendumust „koorma jagamise” printsiibile. Eisenhower oli juba pikka aega muretsenud suure vastutuse pärast, mis „lasus Ameerika noortel ülemaailmses võitluses kommunismi vastu”. Senisest tasakaalustatumalt jaotatud julgeoleku koorem tähendanuks ka kulude vähenemist, kuna Ida-Euroopa põgenikele ei makstaks sama palju kui USA sõduritele. Vähem oluline ei olnud ka tõsiasi, et korpuse loomine oli kooskõlas Eisenhoweri lubadusega suruda (roll-back) kommunismioht Ida-Euroopas tagasi.

Soovides VFC programmiga kiiresti edasi minna, nõudis Eisenhower, et ettepanek uuritaks veel kord põhjalikult läbi ja kaalutaks selle kiire rakendamise võimalikkust. Rahvusliku julgeolekunõukogu kokkusaamisel 1953. aasta 25. veebruaril oli armee staabiülem kindral Joseph L. Collins korpuse küsimuses optimistlik ja ka riigisekretär John F. Dulles märkis ära vaid mõned kitsaskohad. Kumbki ei märkinud Euroopa valitsuste tundlikkust riigitute küsimuses. Nagu tulevik näitas, poleks tohtinud nad seda alahinnata.

Nimelt kujunes kõige tõsisem vastasseis VFC-le just Euroopas. Sealne põline elanikkond – sakslased, austerlased ja prantslased – oli põgenike vastu niigi negatiivselt meelestatud (oli ju töökohti ja toiduaineid sõjajärgsel ajal vähe) ning nende võimalik sõjaväeline organiseerimine ja relvastamine ületas igasuguse kannatuse piiri. Euroopa riikidel oli Ühendriikide initsiatiivide suhtes põhjust olla ettevaatlik ka põhjusel, et VFC andnuks USA-le võimaluse ülemäära dikteerida Euroopa tulevikku. See võinuks omakorda viia tõsiste pingete või isegi konfliktideni N Liidu ja teiste idabloki maadega: N Liit võinuks näha VFC loomises ohtu oma julgeolekule ja põhjendada sellega Lääne-Euroopa ründamist.

1954. aasta septembris, pärast Euroopa Kaitseühenduse idee (EDC, European Defence Community) läbikukutamist Prantsusmaal, proovis Eisenhower veel kord VFC loomist läbi suruda. Tema korraldusel võttis NSC projekti riigidepartemangult üle ja projekti keskseks koordinaatoriks sai presidendi enda meeskond. Ent isegi seal ei oldud plaani suhtes kuigi entusiastlikud. Näiteks märkis üks ametnik, et parim oleks „panna see arhiivi ja lõpetada selle üle muretsemine”. Nii läkski.

 

Külma sõja konfliktides

Pärast II maailmasõda moodustasid lääneriikides elavad eestlased väliseestlaste enamuse. Ajavahemikul 1946–1957 saabus USAsse kokku 12 659 eestlast, sisserännu hari oli aastail 1949–1952. Kui sõjaaegsed ja -järgsed rändevood olid 1950. aastate lõpu poole raugenud, oli eestlaste arvukuselt suurimaks lääneriigiks Ameerika Ühendriigid (30 000 eestlasega), järgnesid Rootsi (22 000), Kanada (18 500), Austraalia (7000), Lääne-Saksamaa (6000) ja Suurbritannia (5000). Paljud tulevased kaadrisõjaväelased on möönnud, et kooliaastail ei liikunud nende peas kordagi mõte, et nad võiksid kunagi sõjaväega liituda. Seda paljuski seetõttu, et peres polnud sõjaväelase elukutse traditsiooni ja samuti ei nähtud selles es
ialgu edasise arengu perspektiivi.

Ent mida rohkem saadi teada Ameerika Ühendriikide kaitsejõududest, seda enam tekkis huvi sõjaväelise karjääri vastu. Näiteks on kindralmajor Tiiu Kera viidanud asjaolule, et mehed ja naised said sama auastme korral võrdset palka, teistele võimaldas teenistus elu ja tööd maakera eri paigus. Kolmandatele – näiteks kolonel Jüri Toomepuule – pakkus väeteenistus aga kaudset võimalust kommunistidele kodumaa ikestamise eest kätte maksta. Lisaks oli see viis tänada Ameerika Ühendriike selle eest, et põgenikud olid saanud võimaluse uuesti alustada.

Samas ei saa ajaloolise tõe huvides jätta märkimata tõsiasja, et paljudele eestlastele, kes ei näinud oma tulevikku elukutselise sõjaväelasena, polnud sõjaväes oldud aeg alati meeldivaim eluetapp. Sellest annavad ülevaate näiteks Eesti Vabariigi esindajale Washingtonis Johannes Kaivule saadetud kaebekirjad, kus palutakse anda hinnang eesti poiste sõjaväkke kutsumise aluste kohta. Tuleb aga märkida, et paljude kirjade probleemiasetus seisneb selles, et teenistusele ei olda otseselt vastu, seda soovitakse lihtsalt kas kõrghariduse omandamise või perekondlike põhjuste tõttu edasi lükata.

Mainimist väärib ka asjaolu, et paljudele immigrantidele andis teenistus Ameerika Ühendriikide kaitseväes võimaluse kiirelt ühiskonda sulanduda. See oli tee, kuidas saadi kiiremini ameeriklaseks, samuti aitasid sõjaväes õpitud oskused valmistuda edasiseks karjääriks. Olulisel kohal on ka tõsiasi, et sõjaväeteenistuse jooksul läbitud kursustel saadud teadmisi arvestati ülikoolihariduse omandamisel.

Eestist pärit sõjaväelased on USA sõjaväes teeninud mitmes auastmes: sõdurist kindralini. Sõjaväes oli võimalik tõusta vastavalt isiklikele saavutustele – nii oli sõjavägi koht, kus immigrandid, afroameeriklased ja naised tegid kiiremat karjääri, kui see oli tavaline paljudel muudel elualadel, eriti erasektoris. Nii sai Tiiu Kerast USA sõjaväe 75. naiskindral ja 22. naiskindral õhujõududes.

Võib öelda, et immigrandid on USA sõjaväes suhteliselt tavaline nähtus. Isiku immigrandi tagapõhi pole probleemiks, kuivõrd Ühendriigid ongi sisserännanute ühiskond. Samuti täidavad nii immigrandid kui sünnipärased ameeriklased sama ankeedi ja neile esitatavad usaldatavuskontrolli nõuded on identsed. Loomulikult esitatakse küsimusi, kust keegi pärit on, aga seda pigem sõbralikust uudishimust. Illustreeriva näitena võib tuua Viido Polikarpuse seletuse, kust ta pärit on: „From a small place called Estonia” („Väikesest kohast nimega Eesti”), millele järgnes täiendav küsimus: „Just above Boston?” („Bostoni lähedal?”).

 

 

Toodud näited varakambrist peaksid küllap veenma selles, et Tallinna Linnaarhiivi kogud on väärt süstemaatilist esitlemist laiemale üldsusele ning et huvilised väärivad võimalust nendega tutvuda. Arhiivis käibki sagedasti külalisi, kel soov säilinud haruldusi oma silmaga näha: kooliõpilasi, keele- ja ajalootudengeid, ajaloolasi, arhivaare jpt nii Eestist kui ka välismaalt. Aastane ekskursioonide arv on viimastel aegadel ikka püsinud 30–35 ümber. Linnaarhiiv on oma kogusid alati meelsasti näidanud, kuid seejuures siiski kahetiste tundmustega: arhivaalide mitu korda kuus ümbrisest väljavõtmine ja tagasipanemine, hoidlast esitlusruumi ja tagasi viimine ning nende demonstreerimine tähendab alati kompromissi nende „tervisega” viimase kahjuks, sest arhivaalidega sel kombel ringi käies on kahjustused, olgu esialgu silmale ehk tajumatudki, aja jooksul paratamatud.

Kirjeldatud asjaolud ajendasid otsima rariteetide tutvustamiseks neile vähem valutuid võimalusi ning nii sündis mõte seada sisse alaline näitus. Valguse, temperatuuri, õhuniiskuse, tolmu ja õhus sisalduvate saasteainete suhtes tundlikest objektidest (vahapitseritega paber- ja pärgamentdokumentidest, metallpanustega nahkköidetest) koosnev püsiväljapanek eeldab kõrgendatud turvalisusega ja arhivaalide seisundi säilivuse tagamise seisukohalt parimat võimalikku keskkonda, mistõttu otsustati näitus üles panna ühes arhiivihoidlatest. Hoidlas kui arhivaalide alalises asukohas jälgitakse süstemaatiliselt ruumi puhtust ning temperatuuri ja õhuniiskuse stabiilsust, seal eksponeerituna satuvad arhivaalid valguse kätte üksnes inimeste ruumis viibimise ajal, kõige pikemalt just seoses näitusekülastustega. Muul põhjusel sisenetakse kõnealusesse hoidlasse harva, sest sinna paigutatud pitserürikuid kasutatakse harva. Näituse-arhivaale näeb õhukindlates klaasvitriinides, et takistada hoidlaruumi keskkonnas sisalduvate mõjurite tungimist eksponaatide mikrokeskkonda. Vitriinide klaas on kaetud ultraviolettkiirguse eest kaitsva kihiga. Osa vitriine on varustatud eraldi  kiudoptilise valgustusega, ülejäänutele langeb hoidla üldvalgus. Näitust eraldab tavapärasest hoidlaosast klaassein, mistõttu saab külastajatele tutvustada ka tänapäevase arhiivihoidla sisustust ja arhivaalide hoiustamise viisi. 

Linnaarhiivi varakambrit saab külastada arhiivitöötaja saatel ning ette registreerimise korral (tel 645 7401, linnaarhiiv@tallinnlv.ee ), rühma suurus kuni 20 inimest. Kõik huvilised on lahkesti oodatud.

 

Minule teeb lihtsa inimlikkuse varjamine ja alavääristamine haiget. Ehk on just see kaudselt põhjuseks, miks otsustasin eestimaalase õnne tajumisest doktoritöö kirjutada. Kuigi, ka minu teema täpsustamisel muutus sõna „õnn” väljendiks „isiklik heaolu”, mis tundub kõlavat sisukamalt ja väärikamalt.

Hiljuti uurisin Internetis uuringupanka World Database of Happiness. Näiteks Happy Planet Indexi puhul (esindatud üle 170 riigi) on Eesti tagant kolmas. See näitab, kuivõrd madala enesehinnanguga ja õnnetud me oleme. Tipus ehk õnnelike eesotsas on kõik Põhjamaad, välja arvatud Soome, kes seisab loetelu keskel. Seega, õnnest tuleb meil mõlemal rääkida.

Samast andmebaasist võib näha, et õnne defineeritakse täpselt nii nagu tänapäeva meditsiinis defineeritakse tervist. See on inimese vaimse, füüsilise ja sotsiaalse heaolu seisund, kusjuures sotsiaalne komponent on tervise definitsiooni tulnud üsna hiljuti.

Õnn, mis on ilmselt üks väga lihtne ja naturaalne nähtus või olek, muutub väga keeruliseks kohe, kui seda teaduslikult uurima hakata. Siit üks lühike soovitus: ärgem ajagem asju liiga keeruliseks. Kui tundub, et elu on liiga keeruline, siis tasub alati pöörduda laste poole ja küsida nende arvamust. Mul on kasutada kümme õnne definitsiooni, mille on sõnastanud 7- kuni 12aastased lapsed.

10aastane poiss ütleb, et õnn on süngel udusel hommikul voodis lamamine.

9aastane tüdruk: „Alati, kui mul on aega kuhugi jalgrattaga sõita, olen õnnelik. Mul on vabadus minna, kuhu tahan, keegi ei sehkenda minu ümber, olen vaba kui lind. Ei saa olla õnnelik, kui sa pole vaba.”

7aastane poiss: „Õnn on kuivade sügislehtede jalaga lendulöömine metsas.”

10aastane tüdruk: „Õnn on lihtsalt kellegagi koos olemine ja jagamine.”

Veel üks 10aastane tüdruk: „Õnn on see, kui sa esimest korda näed, kuidas kassipoeg kõnnib.”

8aastane tüdruk: „Õnn on õhu lõhn suvehommikul, jahe ja karge.”

10aastane tüdruk: „Õnn on see, kui lained rullivad rannale ja ei pühi mu liivalossi minema.”

8aastane tüdruk: „Õnn on soe tunne sinu kõhus.”

8aastane poiss: „Õnn on haigus, sest see levib.”

12aastane tüdruk (see on ka minu lemmikdefinitsioon): „Õnn on nagu paks vedel muda.”

Mille poolest erinevad lapsed täiskasvanutest? Minu arvates eelkõige seetõttu, et nad imestavad kõige üle; see kaob meil millegi tõttu ära, kui suureks saame. Aga, nagu on öelnud Albert Einstein, elada saab kahel viisil, kas nii, nagu poleks imesid olemas, või nii, nagu oleks kõik ime. Ma arvan, et lapsed elavad just nõnda ja ka meie peaksime seda kogu aeg meeles pidama. Siis oskame ka oma õnne ära tunda seda ja kas või määratleda.

 

 

 

Eestis, kus naisi on poliitikas vähe, küsitakse, miks neid peakski seal rohkem olema. On neil seal mingi eriline missioon? Kas naised teevad teistsugust poliitikat kui mehed? Kas nad toovad poliitikasse küsimusi, mis on just naistele olulised või muidu teistsugused kui tavapärased “meeste mängud”? Kas naised muudavad poliitikat, ja selle kaudu maailma, kuidagi paremaks?

Niikaua kui seda miks-küsimust esitatakse, pole naised päris võrdväärsed kodanikud. Alles siis, kui enam ei küsita, on naise tee poliitika tippu võrdselt lahti. Kui aga naiste osalemist on vaja põhjendada, siis parim põhjendus on see, et naiste nagu meestegi hulgas on võimekaid ja vähem võimekaid inimesi. Mis tahes ühiskonnas on rumal jätta pool inimressursist teatud alal kasutamata. Seda kinnitavad rahvusvahelised inimarengu mõõdupuud: mida kõrgemal tasemel osalevad naised ühiskonnaelus, seda kõrgemad kipuvad olema ka kõik muud inimarengu näitajad. Ja vastupidi.

Põhjamaadel on naised olnud ühiskonnaelus aktiivsed kodanikuõiguste algaegadest saadik. Praeguseks on nende umbes 40protsendiline osakaal parlamentides ja valitsustes tavapärane. Ilmselt pole juhus, et Põhjamaad on heaoluriigid, kus lisaks sotsiaalse turvalisuse võrgustikule on loodud head tingimused töö ja pereelu ühendamiseks vanematoetuste ja toetatud lastehoiu abil. Kuid kumb oli enne: kas Põhjamaad on heaoluriigid sellepärast, et naised on otsustamise juures kaasa rääkinud, või on heaoluriik võimaldanud naiste osalemise otsustamises? Kas naiste roll poliitikas on eelkõige just riigi “pehmendamine”, inim- ja peresõbralikumaks muutmine?

 

 

Naiste poliitika ja “õiged naised”

 

Naiste osalemine poliitikas ja soolise võrdsuse tase ühiskonnas on kahtlemata omavahel seotud. Kui inimesi peetakse sobivaks seadusi looma, sobivad nad ka mujale. Naiste tulek tipp-poliitikasse on mõjutanud poliitika olemust, teinud selle vähem elitaarseks. Kuid on ekslik oletada, et naised kaitsevad poliitikas just naiste huve. Selline oletus kinnitab meelepilti naistest erandina ja mehest normina: mehed ajavad üldisi asju, naised naiste asju. See suhtumine hoiab naised “suurtest ja tähtsatest” asjadest eemal ning takistab nende pääsu poliitika tippu, kõikide kodanike esindajaks. Üks eesti meespoliitik ütles mõned aastad tagasi: “No kas neile naistele ei võiks siis mingit oma ümarlauda teha, kus nad enda asju saaks arutada?” See tähendab muidugi, et sellal, kui naised ajavad oma ümarlauas oma asju, otsustavad ühiskonna suurte küsimuste üle mehed isekeskis.

Oletus, et naised poliitikas esindavad eelkõige oma sugu, tekitab nende tegutsemisruumi piiravaid nõudmisi. Sellest, milline poliitika on naistele sobiv, on paljudel – sealhulgas ka naisõiguslastel – tihti kitsas nägemus. Nii tekib surve mitmest suunast: naispoliitikul tuleb ühelt poolt tõestada juhtival positsioonil meestele, et ta on võimeline nendega võrdselt maid jagama, teiselt poolt õigustada naisaktivistide silmis oma edu soolise solidaarsuse vaatenurgast. Nii ei märkagi naisõiguslased, et teevad ise sama vea, mille pärast kritiseerivad mehi ja ühiskonda laiemalt: mõõdavad naisi ja mehi eri mõõdupuuga, nõudes naistelt rohkem, andes neile vähem andeks ja suhtudes neisse kriitilisemalt kui samas olukorras meestesse.

Hea näide läänemaade ajaloos on Suurbritannia endine peaminister Margaret Thatcher. Kuna Thatcher oli parempoolne, poliitik, keda süüdistati nii militaristlikus maailmapoliitikas kui ultraliberaalses sotsiaalpoliitikas, ei leidnud ta toetust feministide hulgas. Sellest, et ta naisena jõudis ühele lääne poliitika tippkohtadest, ei piisanud, et äratada sooõdedes heameelt. Kui naist poliitikas nähakse eelkõige naisena, tahetakse teda näha ka teatud tüüpi naisena. Thatcherit peeti pigem sotsiaalseks supermeheks naise koores.

Naisõiguslased pole tervitanud hurraahüüetega ka järgmiste lääne poliitika supernaiste Condoleezza Rice’i ja Angela Merkeli jõudmist suure poliitika tippu. Kuna feministlik liikumine sümpatiseerib vasakpoolset poliitikat, on paremparteide naistähed neile kaotatud ressurss. “Headelt” naispoliitikutelt oodatakse vasakpoolset sotsiaalpoliitikat, patsifistlikku välispoliitikat ja meeleldi kuulumist vasakpoolsesse parteisse. Sestap on irooniline, et antud juhtudel on just – ja ainult – konservatiivsed parteid tõstnud naised nii kõrgetele positsioonidele.

Rice’i puhul liitub tervikusse veel ühiskonnateoorias tähtsustatud rass. Kuna USAd kritiseeritakse vasakult seksistliku ja rassistliku ühiskonnana, on Rice’i jõudmine riigisekretäriks just vabariiklaste parteist kriitikutele raske pala neelata. Kimbatusest pääseb otsustades, et kriitikute maitsele mitte vastavat poliitikat esindav Rice pole “õige naine” ega “õige must”. Küsimusele, kas Rice’i edu tõestab, et USA ehk polegi üdini rassistlik ja seksistlik, vastas üks Soome (valge, meessoost) tudeng: “Rice on valge mees tumeda nahavärviga naise kehas”.

Märkus sisaldab tõde, millest ütleja oli vaevalt teadlik. Pidades läänemaailma konservatiivsemat poliitikat “valge mehe” pärusmaaks, otsustame ühtlasi, milline poliitika on naistele ja värvilistele sobilik. Valgetele meestele samasuguseid piiranguid ei tehta: nemad võivad vabade isikutena valida seisukohti poliitilise spektri igast servast. Patsifismi ja arenguabi toetava mehe kohta ei öelda, et ta on “tegelikult” must naine valge mehe nahas. Ta on traditsioonilist “valge mehe” poliitikat trotsides lihtsalt edumeelne.

 

 

Identiteet poliitikas ja Rootsi feministlik fiasko

 

Eeltoodu tõestab, et lootus parandada naiste tulekuga tipp-poliitikasse maailma toob kaasa nõudmise, et naised lunastavad oma koha tipp-poliitikas tõeliste maailmaparandajatena.  Kui nad ootustele ei vasta, mõistetakse nad hukka karmimalt kui mehed. Üks hiljutine näide selle kohta pärineb Rootsist, kus eelmisel aastal valiti võimule uus liberaalkodanlik valitsus.

Integratsiooniministriks sai noor Aafrika päritoluga Nyamko Sabuni. Rootsi moslemiorganisatsioonid esitasid peagi süüdistuse, et tumedanahaline Sabuni on rassist, sest kritiseerib karmilt tüdrukute ümberlõikamist ning nende varajast rätikutesse mässimist. Aafrikas moslemiühistus kasvanuna teab Sabuni oma rootsi õdedest paremini, mille kohta ta sõna võtab ja miks, kuid feministide toetus talle jääb napiks, sest “kultuurilise erinevuse” toetamise nõue ületab tähtsuselt nii solidaarsuse tipp-poliitikasse jõudnud immigrandist naisõiguslasega kui ka kaastunde laste vastu, kelle õiguste eest ta seisab. Lisaks esindab Sabuni liberaalset parteid ning usub, et integreerimine õnnestub paremini tööle kannustamise kui sotsiaaltoetuste abil. Seega pole naabermaa esimene immigrandist naisminister ka Soome naisõiguslaste aplausi osaliseks saanud. Ehk on temagi poliitiliselt “valge mees”.

Probleem tekib, kui poliitiku identiteeti peetakse tähtsamaks kui ta isiksust. Kui naissoost või vähemustesse kuuluvaid poliitikuid toetatakse nende identiteedi tõttu, siis neid ka hinnatakse identiteedi alusel. Kui naistesse suhtuda kui isiksustesse, mitte ainult oma soo esindajatesse, siis on kergem leppida asjaoluga, et neil on erinevaid seisukohti ning nendega võib konkreetsetes küsimustes vaielda solidaarsuse pärast süümepiinu tundmata.

Just sellepärast, et naised esindavad, nagu mehedki erinevaid poliitilisi seisukohti ning erineb ka nende arusaamine naiste olukorra parandamisest, pole mõte luua poliitikas “naiste parteid” paljutõotav. Seda mõtet on siin-seal välja käidud; teoks teha on seda seni püütud just Rootsis. Kui partei nimega Feministlik Algatus (Feministiskt Initiativ) 2005. aastal loodi, oli selle eesmärk muuta ühiskond tõeliselt naistesõbralikuks. Küsitlused lubasid parteile alguses paarikümneprotsendilist toetust. Pool aastat hiljem mõõdeti toetuseks aga vaid po
ol protsenti. Parlamenti partei aastal 2006 ei pääsenud.

FI toetuse kadumist nimetati Soome feministlikes ringkondades Rootsi “patriarhaadi”  võiduks. Kuid Rootsis on ka teistes parteides tasemel naisi. Populaarsuse languses mängis oma osa ka partei ise. Nimelt otsustati FIs, et ei esindata mitte ainult naisi, vaid seksuaalvähemusi ning “antirassismi”. Seksuaalsete ja etniliste vähemuste võrdõiguslikkust toetab suurem osa rootslasi. Kuid FI soovis enam kui võrdõiguslikkust. Partei üheks eestvedajaks oli akadeemiline queer’i-teooria uurija Tiina Rosenberg, kes sai tuntuks oma verbaalsete rünnakutega “heterotädide ja heterovanamuttide” vastu. Kuna queer’i-teooria ei tunnista inimkonna jagamist naisteks ja meesteks, nõudis partei ametlike sookategooriate ning ka monogaamse abielu kaotamist.

Järgnesid traditsioonilisemate naisõiguslaste distantsivõtt, parteisisesed riiud, juhtfiguuride lahkumine ning toetuse krahh. Paljud kahtlesid FI programmi naistesõbralikkuses. Abieluinstitutsiooni “erastamine” legaliseeriks patriarhaalse mitmenaisepidamise. Expresseni kolumnist Ann-Charlotte Marteus võttis kokku “tavaliste” naiste ja ekstravagantsete HBT (homo-bi-trans)-feministide vastuolu: “Kehva palgaga haiglaõed pole üldiselt nii väga huvitatud naiste õigusest kutsuda end Lars-Erikuks.”

Kui rootsi naispartei läbikukkumine midagi ütleb, siis mitte seda, et rootsi ühiskond on endiselt “patriarhaalne”, vaid pigem seda, et ainult soo põhjal pole võimalik luua poliitilist liikumist, kus kõigil oleksid sarnased eesmärgid. Isegi võrdõiguslikkuse edendamisel on kergem leida ühist keelt mõnede meeste ja naiste kui kõikide naiste vahel. Rääkimata poliitikast laiemalt.

Kui naised ei edenda alati isegi naisi puudutavaid küsimusi teistele naistele meelepäraselt, on põhjused naiste osaluse soosimiseks mujal. Kõige lihtsam põhjus ongi, et naised on inimesed, sama targad ja rumalad kui mehedki. Soome parlamendi kauaaegne spiiker Riitta Uosukainen, kes on karmilt vastu igasugustele kvootidele, selgitab soome naiste aktiivse poliitilise osalemise traditsiooni sellega, et naisi on külmal maal lihtsalt vaja.

 

 

Naised eeskujuna ja tippnaiste normaalsus

 

Soomes on naiste tulek poliitikasse ning pereelu ja töötingimusi reguleeriv heaoluühiskond olnud üheaegne. Heaoluriiki ei saa pidada naiste osaluse otseseks tulemuseks, sest see loodi kontseptina juba siis, kui naised olid tipp-poliitikast veel kaugel. Naiste osaluse kasv ongi pigem saavutanud selle, et naisi on harjutud poliitikas nägema. See aitab aktiivsetel naistel end meestega võrdselt maksma panna. Naistel Skandinaavias pole vaja tõestada, et nad pole ainult dekoratsiooniks, ega selgitada, keda, mida ja miks nad esindavad.

Naiste osalemine tipp-poliitikas lisab ka valija vabadust. Esimene reaalne lootus saada naine peaministriks või presidendiks paneb paljud naised hääletama naise poolt ka siis, kui neil kandidaadi suhtes muud sümpaatiat ei ole. Kui pretsedent on saavutatud, pole vajadus just naise poolt hääletada nii suur. Siis võib valida kandidaadi, kelle poliitilised seisukohad on enda omadele lähemal, soost sõltumata. See lisab kaudselt poliitika ja ühiskonna naistesõbralikkust. Soome praeguses parlamendivalimiste kampaanias esinevad mitmed meeskandidaadid feministliku mandaadiga. Kui tõsiseid naisi on valida, siis tuleb ka meestel häälte pärast konkureerides naisvalijad arvesse võtta.

Naiste normaliseerumine poliitikas teeb “naiste asjadest” inimeste asjad. Neid pole enam vaja eraldi ümarlauas arutada. Soomes toetab seda protsessi vaadetelt ja isikuomadustelt väga erinevate naiste jõudmine poliitika tippu: spiiker Uosukainen ja sotsiaaldemokraadist president Tarja Halonen on poliitiliste isiksustena kui eri planeedilt; poliitikuna on kumbki omal kohal.

Ka Soomes pole naiste “erilisus” veel päriselt poliitikast kadunud. Kui ühel ajahetkel olid ka Uosukaineni kaks abispiikrit naised, avaldati kartust, kuidas kolm naist küll Eduskunta juhtimisega hakkama saavad. Keegi ei ole vastavat kartust esitanud kolme mehe kohta. Ega esita ka nüüd, kui parlamendivalimistel peaministrilootusteks tõstetud kolm suurema partei juhti on kõik mehed. Kui nad oleksid kõik naised, räägitaks kahtlemata poliitika totaalsest naisestumisest. Teist perioodi ametis naisest presidendiga ollakse aga nii ära harjunud, et selle kohta enam küsimusi ei esitata.

Naispoolest tipp-poliitikute laiem ühiskondlik mõju on umbes sama mis naissoost professorite, kohtunike, peatoimetajate ja firmajuhtide oma: ühiskonna ressursside tõhus kasutamine, tee avamine kõigile võimekatele inimestele; ka naiste eneseteostuse võimaluste võrdsustamine meeste omadega ja mõlema soo kogemuse normaliseerumine kollektiivse mälu osaks. Naiste olukorra üldine paranemine ühiskonnas on ekstraboonus, kuid igasuguste katsete korral määrata naiste “õige” roll poliitikas koheldakse naisi nii, nagu poleks nad iseseisvad toimima, see osutab, et piirajad näevad naisi läbi topeltstandardi prisma kui inimesi, kel on eriline, sünnipärane kohustus olla moraalsem, õiglasem, parem ja “õrnem” pool inimkonnast.

Enesestmõistetav võiks olla kõik see, mis on loomuldasa hea ega vaja õpetamiseks kepidistsipliini. Loomu poolest hea on näiteks olla senisest targem, kuid ka ettenägelikum. Muidugi on piir selles suhtes küllalt tinglik. Kirjeldanud üht vindunud konflikti Johannes Voldemar Veski ja Eesti Kirjanduse Seltsi vahel, leidis seltsi omaaegne teaduslik sekretär Daniel Palgi tagantjärele (1969), et “parem heaga herneleem kui pahaga pannkoogid”. Ei oska võrrelda, sest mulle maitsevad mõlemad ega ole ma kunagi pakkunud pannkooke, mis oleksid küpsetatud vihaga või tehtud tüliks. Viimast ma ei taha, sest see ei õilista eales.

Keegi neist ja meist, kes kuulusid Eesti NSV keeleseaduse (1989) asjaosaliste hulka, ei olnud nii saatanlik, et oleks näinud ette seda, kui polüfunktsionaalseks muutub tulevases Eesti Vabariigis sõnake okay. Keeleseaduse vajalikkustajate pool oli veendunud, et venestamisele ning sovetiseerimisele saab oma keele kaudu vastu hakata. Oli selge, et see oma eesti keel lubab ka laen- ja võõrsõnu, kuid peab ise seisma Eestis esikohal ning võimalikult kõikide jaoks.

Ükski ei tulnud siis selle peale, et seadusesse on vaja kirjutada sisse ka see, kuidas sõnad jaa ja jah on paremad või õigemad kui sõna okay. Ometi näib meie omariiklus viimast rohkem sallivat – ehkki tema funktsioonides pole vist ainsatki positsiooni, kuhu eesti omasõna ei sobiks. Tihtipeale tähendab okay tegelikult nõus või hüva. Mille poolest võiksid need kaks sõna olla vanamoelisemad või lausa igandlikud okay’ga võrreldes? Tunnen kõrgemat munitsipaalametnikku, kes seejärel, kui ma oma väidetes olen lõpuni põhjalik, möönab minu õigust. Ta ei tunnista seda kunagi eesti keeles, vaid lausub järeleandvalt ameerika moodi – okay. Vene keeles vastab niisugusele mööndusele kokkuvõtlik-leplikult ладно. Oleks ju väga lõbus, kui me dr. phil. Henn Saari (1924–1999) ja PhD Valeri Bezzubovi (1929–1991) töiseid keeli ühendades saaksime lause “See kõik oleks ju päris nitševoo, kui ta poleks nii plohhosti”, aga oleks väga lühinägelik arvata, et selletaolisel lausel tekib meie põhiseadusega pelgalt riive. Okay eelistamine sõidab Eesti põhiseaduse mõttele otse sisse.

Ei kirjutatud keeleseadusesse sisse sedagi, kuidas sõnad tänan ja palun ning vabandust peaksid olema vajalikumad kui näiteks sorry!. Üldisemalt öeldes – tookord ei olnud mahti vaevata ennast küsimusega, millal hakkab eestlane oma uues vabaduses häbenema omaenese keelt ja miks ta seda teeb. Sorry ei ole konkreetsem ega isiklikum kui meie palun vabandust või andestust või minu viga. Vastupidi, see on imaginaarsem, sest on ainuüksi kultuuriliselt mitmetähenduslikum. Ühes sellega muutub aga ka ühe eestlase vabandus teise omasuguse ees verest vedelamaks.

Näikse, nagu oleksid sõnad keppima ja kottima järsku niisama kohased ning sagedased kui okay või hellitav-värdjalik tšauki!. Ühe käega kaalub eit turul juurvilja, teisega hoiab mobiiltelefoni ja patrab. Mõlemat kätt läheb tal vaja alles siis, kui tuleb raha võtta ja anda. Enne seda ta oma vada lõpetabki, lausudes reipalt: “Tšauki!” Kas ta ütles sedasi ka siis, kui nõukogude väed viidi 1994. aastal Paldiskist välja? (Kui ta on kasutanud sõnu klikeaegne ja nõukaaegne ning käib šoppamas nagu ameeriklane Pariisis kunagi, siis on see täiesti mõeldav.)

Keel, mis soosib anonüümsust ja eelistab võõrast, on äärmiselt ohtlik ainuüksi juba seepärast, et annab halba eeskuju ka väljaspool lingvistilisi raame. Halva eeskuju tulemuseks on näiteks see, kui pseudonüümseks me oleme oma poliitikas muutunud. Hakata otsima Eesti poliitikute omi sõnu võib olla enam kui kaelamurdev ülesanne, sest esiteks me ei tea, kust neid leida, ja teiseks võime tekitada väga kumulatiivse plahvatuse, kui seaksime kõik tegelikud või kaasautorid lavale ritta.

Seda viimast ei tehtud juba Horatiuse aegadel, ent praeguses Eestis oleme jõudnud juba ka anonüümsuse kuritarvitamiseni. Käesolevate ridade kirjutamise ajal kõige värskema Eesti Ekspressi (15. skp) esikaanelt leiab lugeja fotomontaaži, mille ülaserva on valgega tumesinisele trükitud sõnad “Tõime raudtee Eestile tagasi”. Järgneb veduri en face, mille all marsivad või kõnnivad nägupidi tuntud ja tundmatud keskerakondlased või kaasosalised.

Igaüks, kes on laiarööpmelise raudtee muldkehal mööda liipreid käinud, teab suurepäraselt, et neil ei saa liikuda tubli jalaväelase regulaarse sammuga. Hoopiski mitte seitsmekesi kõrvuti. Kogu montaaž on tehtud pettuseks, küsimata sellestki, et raudteel käimine on keelatud ja järelikult rikub ka siseminister Kalle Laanet seadust igaühe jaoks avalikult. Mõelgem aga lausele Ameerika päritolu veduri kohal. Raudtee ise pole Eestist kuskile läinud, välja arvatud see osa Valga – Petseri ja Tartu – Petseri teest, mida Venemaa hakkas tänini lõplikult valitsema juba enne meie uut põhiseadust 1992. Võib-olla on Venemaa käes ka see umbkaudu pool kilomeetrit muldkeha koos kõigega, mis seal peal, mis jääb Narvast üle jõe Jaanilinna (“võib-olla” seepärast, et avalikkuse ees pole sellest kõikidele teadmiseks räägitud).

Tegelikult muutus Eesti raudteevõrgust ja selle juurde kuuluvast ühe osa omandivorm ehk see osa riigistati tagasi. Kasuks või kahjuks, pole siinkohal määrav. Oluline on, et seda sai teha üksnes mitme poliitilise jõu koostöös, mitte üheainsa erakonna raudse tahtega. Kuulutada see puhtalt oma tööks just lausa uhkeldamine võõraste sulgedega ei ole, kuid väike riisumine küll. Pisikeste kelmustükkide kogunedes võimegi end leida olukorras, kus jääb valida, kas demokraatia erastatakse või riigistatakse. Ma ei ütleks, et selleni on veel aega ja ruumi. Probleem pole isegi mitte enam päevade küsimus, sest ta on juba jooksvas päevakorras.

Vastava päevakorra on kokku seadnud kõiki meid puudutav probleem, mille ma sõnastaksin järgmiselt: kas meiega saab suhelda ainult pronksmehe kaudu ja mida me ise oleme teinud selleks, et meiega üksnes tema kaudu ei suheldaks? Pahatahtlikult vaatekohalt on pronksmees ainult ettekääne ja, mis peaasi, ta on kujund tegelikkuse asemel. Kindlasti leidub meie keskel keegi, kes selle kujundi välja käis; ma ei usu, et see inimene oleks juba surnud. Mida ta võis mõelda? Praktiliselt ta lahutas memoriaalist ühe osa ehk jagas kogu ansambli mitmeks tükiks. Igasugune lammutamine nõndaviisi käibki. Nii kaugele too x aga ei mõelnud, et eestlane ei vaja ainult lammutava rahva kuulsust, sest demagoogiliselt ei ole väga keeruline tuletada lammutamisest terrorism. Natsionaalsotsialism oma intolerantsis ja faktilises ajaloos seda on – ning meid ei saa lohutada tõsiasi, et inimvihkajalik kommunism on sedasama. Üks on küll pada ja teine katel, kuid meid tahetakse kõrvetada ja keeta mõlemas.

Mõelgem Tallinna linnavarade hulka kuuluva Vabastajate väljaku pindalast avaramalt. Okupatsiooni eest tuleb alati ja üksnes hoiatada; teistsugune mõtlemisviis viib interventsiooni õigustamiseni. Meie ajaloo taustal või täpsemalt selle kaudu on niisugused hoiatused igal pool omal kohal. Teises maailmasõjas inimeste ja rahvastegi massilise hävitamise ja hukkumise meenutamine niisamuti. Kuid lahingute lõppemine Eesti NSV territooriumil ei tähendanud meie hävitamise ja tagakiusamise lõppu, vaid – küüniline küll – kõigest pausi relvastuse muutmiseks. Olnuks see teisiti, ükskõik kas siis Mongoolia või Puerto Rico või Ungari RVmoodi, oleks väga peadpööritav seletada järgmist absurdsust. Ligemale paarkümmend aastat tagasi, mil perestroika oli juba tõbine, kirjutasid meie oma ajaloolased endiselt, kuidas 1944. aastal põgenesid Läände eesti fašistid ja nende käsilased. Tänasel päeval kirjutavad mitmed muulased aga seda, kuidas meil tegutsevad uued fašistid ja nimelt mittesakslastest neonatsid. Süüdistused on samad selle vahega, et enne olime üksnes tallermaaks, nüüd aga juba taimelavaks. Tuleb nii välja, et okupatsioon on sallivam
kui iseseisvus!

See kõik haarab ka keelt, sest meil tuleb jätkuvalt vältida seda olukorda, kus meist räägitakse meile võõras keeles ja meid endid tõlgitakse valesti. See viimane võib olla sihilik, kuid võib tuleneda ka sellest, et me ise ei ole väga järjekindlad. Olla siin järjekindel võibki olla väga raske, kui sul on naispoliitiku puhul kasulikum näidata tema kintsu, aga meespoliitiku puhul hoopiski pea kuju ja hallinevaid juukseid. Kindlasti on kõik kolm inimese enda omad.

Sõnad alati ei ole. Ohtlik on see seepärast, et fašism rajanebki võõrastel ning anonüümsetel sõnadel, mida siis juhtiv vaim kas koondab või hajutab. Me peame mõtlema ja mitte kõigest jutujätkuks sellest, et viltu veavad mõlemad arenguteed: nii see, kui me laseme endile fašismi teistel otsa ette kirjutada, kui ka see, kui me ise ei otsi alternatiivi. Tegelikult on mõlema taga hirm, iseseisvuse kõige salakavalam vaenlane.