teadusraha

Tuleme, kust tuleme, aga surelikuna taipasime, et meie elus on noorus, keskiga ja vanadus. Ja mida vähem inimesi hukkus aegade arenedes jahil, õnnetustes, sõdades, seda enam juurdus arusaam, et surrakse vanalt, et vanadus ongi surmaeelne seisund.

Ilmselt ida kultuuride mõjul on maailm näinud elu ka teisiti: mitte noorust-vanadust vastandades, vaid kolme põlvkonna missioonina. Noored, see esimene generatsioon, kel endal veel lapsi ei ole, peavad vaatama ettepoole ? homsesse, tulevikku, valmistuma eluks või selle muutmiseks. Selge, et seljataha vaadates pole seal suurt midagi näha. Ja ?keskpaiga teooriat? uskudes suudavad nad aduda tulevikku adekvaatsena sama kaugele, kui tunnetavad aega tagasi. Noorus ongi ju ilus just sellepärast, et on tormakas, muretu, uljas, möllav, revolutsiooniline. See on seiklemise, riskimise, eneseotsimise-leidmise aeg.

Kui meil sünnivad lapsed, teeb meie psüühika mingi sisemise sunni ajel läbi muutuse ? meie missiooniks saab vastutus. Me tahame tunda end otsustavana, kindlana, tugevana, me tunneme kohustust lahendada praeguse hetke kõige pakilisemaid ülesandeid praegusele hetkele kõige vastuvõetavamal moel. See on teise põlvkonna missioon.

Kui meie lastele sünnivad lapsed, siis tehakse meist kolmas põlvkond. Ja kuigi me ise polegi seda seisundimuutust põhjustanud, sunnib see seletamatu psüühiline miski meile peale taas uue missiooni olla hindaja, hinnangu andja, tagantjärele tark. Eaga asendub noortele omane eristamisvõime (analüüs) üha rohkem üldistusvõimega (süntees). Siis me tunneme, et oskame elu rohkem seletada, nähtuste olemust tabada. Kuid asju ja nähtusi eristavad detailid seevastu muutuvad aastatega üha tühisemaks ja need unustame lihtsalt ära.

Selline on põlvkondade missioon, kuid seda taipame alles siis, kui oleme neis missioonides osalenud. Tugevalt tsentraliseeritud ühiskonna- ja tööelukeskne elulaad vastandab noori ja vanu kui erinevaid sotsiaalseid ressursse tootmise-tarbimise tasakaalus. Kui aga vaatame elule nii, et see koosneb kolmest põlvkonnast, s. o lastest (noortest), lapsevanematest ja vanavanematest, hakkab see jaotus meid ja põlvkondi omavahel siduma.

Vist on maiadelt pärit ja sealt indiaani kultuuri kaudu tänini teada kolme põlvkonna demokraatia, kus hõimu asju otsustas 9-liikmeline parlament. Selles otsustajate kogus oli 9 istet. Kahel neist istusid vallalised ja lastetud poisid, neljal istusid isa seisuses mehed ja kolmel vanaisad (naiste kaasamist otsustamisse tookord vist ei sallitud). Kogukonna asju otsustades kuulati nii noorte riskeerivat tormakust kui taatide elutarkust, ühegi generatsiooni huvidest teerulli kombel üle ei sõidetud. Noorem põlvkond otsustas asju talle sobivama tuleviku huvides, keskmine põlvkond nägi tähtsana eelkõige päevaprobleeme, vanem põlvkond vaagis nooremate otsustusi elutarkuse toel. Seda kolmandat põlvkonda kutsutakse paljudes kultuurides ka suureks: grandfather, grandmother või seeniorideks. Meie otsustajate kogu on paarikümne aasta sees jõudnud vänderdada poliitbüroo raukusest valitsuse liivakastini.

Meie ohtlikult madala iibe üks filosoofilis-psühholoogilisi põhjusi on ühiskonna suutmatus siduda põlvkondi üheks elukaareks. Ja see suutmatus omakorda tuleneb suurte muutuste permanentsusest (Laulev revolutsioon, iseseisvumine, oma majandus ja raha, NATOsse ja Euroopa Liitu astumine, kohe jälle uus rahavahetus). Aga iga revolutsioon, nii hea ja vajalik kui see ka ei tunduks, lõhub losse, laastab kirikuid ja raiub hiietammesid. Ehk teisisõnu: ründab eelmiste põlvkondade väärtushinnanguid. Ma kardan, et põlvkondade leppimise ehk olukorra paranemise piir on aeg, kus kõik Eestimaa pensionärid on sambapensionärid. Siis ehk enam ei räägita, kes kelle kulul elab. Kui siis enam rääkijaid on, muidugi.

Vaadates, kuidas praegune noor põlvkond (või vähemalt selle hedonistlikum ja nartsissistlikum osa) tõlgendab vana põlvkonda, on sõnum päris selge: surmaeelne seisund, koledad kehad, mõttetud inimesed. Aga loota, et noored vanu mõistaksid, on veelgi lootusetum kui igivana uskumine, et vanad ei mõista noori. Vanad on ikkagi noored olnud ja hea tahtmise juures suudavad seda ka meenutada. Noor pole vana olnud ega suuda või ei tahagi seda ette kujutada. Hirmutav perspektiiv toob nagu iseenesest kaasa vanaduse halvustamise, naeruvääristamise, haletsemise.

Kui me vananeme, vananevad meie ihu, hing ja vaim nagu käsnad, mis kõik endasse imevad. Ihu korjab endasse haigusi, traumade jääknähtusi või lihtsalt kulub ja inimese tagavaraosadega on asi praegu veel nadi. Siin on noorusel kindel eelis vanaduse ees. Hing korjab endasse jälgi maailma rõõmudest ja valudest, õiglusest ja ebaõiglusest ning läheb tuimaks. Me ei armu, ei vaimustu, ei kiindu enam nii kergesti ? ja kui teemegi seda, siis ei näita seda kogu maailmale välja. Me oleme saanud nii paljude emotsioonide osaliseks, et see väsitab. Noor tahab kogeda uusi elamusi, mis panevad ta ütlema ?ohoo!?. Vana inimene eelistab taaskohtuda tuttavate paikade, inimeste, olukordadega, et võiks öelda ?ahhaa, tuleb tuttav ette?. Mina küll ei julgeks kinnitada, et uute kogemuste ahmimine on suurem väärtus kui elu jooksul kogetu taastunnetamine. Ja vaim rikastub, kuigi vanadusele omistatakse ka spetsiifilisi unustamise-haigusi. Aga et midagi unustada, peab seda ?midagi? ikkagi palju olema! Vanadel on ajusse talletatud tohutu hulk kaasa kogunenud kraami, mis vajab sorteerimist, ja me hakkame ajusagarate vahel hulkudes mediteerima ja lausa naudime seda vanakraamilaos sorimist. See, et noortel seda vana pööningut pole, ei saa olla etteheide vanematele, et neil see on. Elukogemus on tarkuse-oskuste kindel komponent ja see tuleb pika eluga. Ei oleks meil traditsioone ega kultuuri, kui poleks neid vanu ajukurdusid, kus elutarkus sotsiaalse mäluna talletatud on.

Antiikajal tekkis laste täiskasvanute maailma juhtimise õpetus pedagoogika. Lähiminevikus taibati, et aina kiirenev elutempo nõuab pidevalt uusi oskusi olla täiskasvanu ja tekkis andragoogika. Kuid koos eluea pikenemise ja paljude riikide elanikkonna vananemisega tekkis vajadus õpetada inimestele, kuidas astuda teisest generatsioonist kolmandasse, kuidas kohaneda muutustega oma kehas, hinges ja vaimus. Seda teeb gerogoogika. Eestisse pole see veel jõudnud ja kuna koolitusraha jagavad noored inimesed, siis vaevalt niipea jõuabki. Ometi võib just see olla probleemi lahendamise võti: gerogoogika üks eesmärke on õpetada ka noortele, et oma tulevikust unistades tuleb taibata, et tulevikku jõudes oleme vanad. Unistades noorena õnnelikust tulevikust, teeme loogikavea: me kujutleme tuleviku olusid ideaalsena ja ennast nendes oludes samasugusena nagu unistamise ajal. Me elame kõik kunagi sellises olevikus, mis oli meie unistuste tulevik. Minul on unistatud tulevik käes, aga noorust, et neid unistusi täiel sõõmul nautida, enam pole. Loomulikult kuulub tulevik noortele, kuid alles siis, kui nad on kaua elanud ning on saanud vanaks. Ükskõik, millise maise ?ismi? raames me tulevikust ka ei räägiks, on meie kõikide ühine tulevik vananemine. Meie, kolmas põlvkond, peame seda noortele õpetama, muidu jäämegi solvuma selle peale, millisena nad meid näevad, kuid millised me enda arvates küll ei ole. Noorena on raske taibata, et vanad on oma eluga loonud oma unistuste tuleviku ja andnud selle noortele olevikuna tarbida.

Ma mõtlen praegu, kellele ma seda kirjutan. Minuealised mõistavad niikuinii, noored ei mõista niikuinii. Ma pole just eriti suur pidutseja, kuid hiljuti tegin endale peo, kui lugesin lehest, et eesti mehe keskmine eluiga on 62 aastat ja 4 kuud (nüüd vist veidi rohkem). Aga mina olin siis just nii vana. Tegin peo ja astusin pidulikult statistilisse olematusse. Statistika on võimas teadus ja küllap ütleb nii mõnigi noor lugeja praegu mõttes: ?Ennast pole enam olemaski, aga targutab.?

Kirjutamise esimene faas on kirglik lugemine. Teki all ja kempsus, tunni ajal ja väeosa poliitloengus. Vaheldumisi põlvedel pornograafia ja filosoofia, krimkad ja eeposed. Siin on eos juba kõik see, mis inimese lõpuks viib süvenenud kirjutamise hädaorgu: introvertsus, eskapism, oma kujutlusega onaneerimine nii vaimselt kui füüsiliselt, eneseimetlus ja -haletsus.

1

Teine faas on ise kirjutamine. Punnitan, pean ennast plagiaatoriks, epigooniks ja geeniuseks ? ja kirjutan ikka edasi. Tean, et see on luul ja maania, aga ma jätkan. Näitan teistele ja küsin arvamust ja ei kuula, mida arvatakse.

2

Maania süveneb. Kirjutamine on narkomaania. Organism toodab kirjutamise ajal endomorfiine rohkem kui mediteerides. Kirjutamisprotsess tõstab lendu. Pärast kirjutamist on toss väljas ja depressioon. Ei taha midagi teha, kedagi näha, ei taha elada. Ei viitsi. Reaalsusega, inimestega kontakt nõrk, rabe, suhted lähevad kohe pärast sõlmumist sasipuntrasse. Kirjutaja on depressiivne, autistlik. Ainuke kaatrist väljatuleku viis on uuesti kirjutama hakata, aga seda ka enam ei suuda, sest pole kindel, kas järgmisel korral suudab viia ennast sellisesse kaifi, mis oleks võrreldav paremate mineviku kirjutamiskaifidega. Nagu pikal tarvitamisel heroiin enam ei vii pilvedesse, vaid aitab vaid pisut leevendada heroiinita olemise pohma, nii ka kirjutamine.

Kui ei ole lootust enam kirjutamisest kaifi kätte saada, siis lihtsalt joon.

3

Ennäe, midagi avaldatakse. Midagi kiidetakse. See on maailma tagasitulek edevuse läbi, mis on poolsurnud kirjutajale päästerõngas, mida ta armastab ja vihkab. Edevus kiidujutust ängistab, deprekas kriitikast ängistab. Imelik, et sellesse sohu võib vajuda ja vajuda ja jäädagi vajuma. Kui sassi üks sasipundar minna saab?

4

Kirgliku nonkonformisti totaalne korrumpeerumine. Tekstid müüvad. Tekstid annavad joogiraha. Tuleb juurde teha. Ahnus süveneb. Ja põlgus nende vastu, kes neid mõttetuid ja nõrku tekste söövad ja seedivad ja kinni maksavad. See kõik on vaid hale vari sellest, mis tegelikult võiks olla kirjandus. Aga mis see olla võiks ? see on nagu nägemuses kangastuv banaanikoore pindala arvutamise valem, mille jõudu nägemusest paberile pole võimalik transportida.

5

Hädaorg. Kui reaalsus vahel helistabki, siis ei viitsi ta juttu kuulata, ei saa sest arugi. Elu on tekstides, aga tekstid on viletsad ja elu ka. Maailma minna ei viitsi, ei jaksa ja ei taha. Nõrk mandub lõplikult, temast saab seniilne ja edev ennast imetlev ja vihkav rauk, tugevam tapab end ja uskumatu, on ka neid, kes suudavad lõpetada kirjutamise ümber kiimlemise, armistuvad, paranevad (mitte küll lõplikult) ja hakkavad tegema midagi muud.

Ajalooliseltki on sotsialistid pääsenud tavaliselt võimule pärast parempoolsete pikemat valitsemisaega. Taasiseseisvunud Eestil oli seljataga mitmekümneaastane periood, kus räägiti palju sotsialismist, nii et see sõna oli minetanud igasuguse sisu ja muutunud pigem sõimusõnaks.

Seega oli loomulik, et 1990. aastate alguses hakati riiki üles ehitama parempoolsuse lipu all ning vasakpoolsus oli mõistena sisuliselt tabu (suurem osa toonaseid pahempoolseid eelistas ennast määratleda eufemismide toel). Ilmselt oli parempoolne poliitika õige valik, sest praegune sotsiaaldemokraatia peatõstmine võlgneb vaieldamatult palju eelmise kümnendi valitsuste saavutustele ja tegematajätmistele.

Mulle meenub üks mu prantsuse tuttav, kes 1990. aastate keskel Eestit külastades tunnistas, et kuigi Prantsusmaal on ta veendunud pahempoolne, siis Eestis elades hääletaks ta ilmselt parempoolsete poolt. See oli talle endalegi kaunis jahmatav tõdemus ja veenis mindki poliitilise ilmavaate sotsiaalses tingituses. Kuigi sotsiaaldemokraatia eelistab oma lipukirjana rõhutada solidaarsust ja õiglust (seda kinnitab ka näiteks 5. VIII EPList loetud Jaan Kaplinski arvamuslugu), siis sisuliselt eeldab nende kahtlemata vajalike väärtuste elluviimine siiski tugeva majandusega riiki. Sotsiaaldemokraatide universaalne eesmärk heaoluriik ei tähenda ju riiki, kus kõigil on tingimata hea olla, vaid riiki, kus sotsiaalset ebavõrdsust vähendatakse vara ümber jagades. See aga eeldab paratamatult piisava vara olemasolu, mida oleks võimalik ümber jagada.

Ma leian, et praegune Eesti on jõudnud oma arengujärgus vaieldamatult niikaugele, kus taasiseseisvumisaegsed poliitilised prioriteedid on võimalik ringi vaadata ning asuda suure ülesehitustöö käigus tekkinud sotsiaalseid lõhesid ja ebavõrdsust vähendama. Ma ei tea, kas selle tööga saaksid kõige paremini hakkama sotsiaaldemokraadid (nende valitsemiskäitumine minevikus sunnib mind selles küsimuses ettevaatlikuks), ent vähemalt programmiliselt on neil selleks kõige paremad eeldused.

Täna esietendub Tallinna Kunstihoones VAT-teatri esituses jalgpalli-teemaline näitemäng noortele. Kas sinu lavastus võiks olla ka vahendiks ainult “jalgpallikeelt” oskavatele noortele tutvustada “teatrikeelt”? Ehk mis poistega sinu lavastuses juhtub ja mis juhtub vaatajaga neid poisse (tegelasi) vaadates?

Meil on stiilset teatrikeelt. Selles mõttes võiksid “jalgpallurid” vaatama tulla küll. Poistega juhtub päris palju: nad loobuvad oma unistustest. Nad loobuvad kõigest, mis neil selles hetkes on. Ma arvan, et nad teevad hästi! On ju elamine ühiskonna edukultuses nagu vanglas. Eksisteerida ilma tundmiseta, mõtlemiseta, teadmiseta. Elada lolluses. Kohanduda ühiskonna haige väärtussüsteemiga. Ma ei tea, mis neist (tegelastest) edasi saab. Loodan, et neist saavad tulevikus autonoomsed ja sõltumatud inimesed.

Vaatajad (noored) võiksid poisse vaadates neisse ära armuda – säravad  tüübid ja mängivad hästi! Peale selle jõuavad tegelased “haiguse” äratundmiseni. Jõudu edasiminemises!  

Kas jalgpall on parem kui seks?

Mõlemast on tehtud massikultuuri fetiš. Kuna seks on üldarusaadavam kui jalgpall, siis võib see küsimus tunduda paljudele šokeeriva ja hämmastavana. Noh, ühtmoodi “kirglikud” ju mõlemad, oleneb eelistustest, võimekusest ja prioriteetidest. Isiklikult jätaksin ühiskonna “sümboolsete dominantide” paremuse üle otsustamise aja-, koha- ja subjektipõhiseks.

Strobe Talbott ja Bill Clinton õppisid kuuekümnendate lõpul Rhodesi stipendiaatidena Inglismaal Oxfordi ülikoolis ja elasid samas üürimajas. Kohustuslikus akadeemilises kirjatöös spekuleeris noor Clinton poliitilise pluralismi võimaluste üle NSVLis ja vene kirjanduse huviline Talbott uuris Vladimir Majakovski loomingut. Ülikooliaegne tutvus ei katkenud järgmisel paaril aastakümnel. Pärast Clintoni võitu 1992. aasta presidendivalimistel kutsus välisministriks määratud Warren Christopher (mõistagi tulevase presidendi soovitusel) Talbotti oma meeskonda. Algul oli viimane erisaadik-erinõunik vene küsimustes, peagi aga tõusis laia tegevusväljaga asevälisministriks (Deputy Secretary of State), kelle esmaseks huviks jäi ikka endise Nõukogude Liidu ja selle vahetu mõjusfääri käekäik. Niisiis ka iseseisvunud Baltimaad ja Eesti.

Talbott on tõlkinud inglise keelde ja seadnud avaldamiskõlblikuks Nikita Hru?t?ovi mälestused, need eneseõigustustest ning Süsteemi paljastustest pikitud minevikumeenutused, mida koduaresti pagendatud kompartei ja Nõukogude riigi kukutatud juht Läände smugeldatud makilintidele oli rääkinud. Enne tegevpoliitikasse sukeldumist oli Talbott pikka aega ajakirja Time korrespondent ja toimetaja. Eestisse jõudis ta esmakordselt ajakirjanikuna kaheksakümnendate teisel poolel. Hiljem on ta Tallinna korduvalt külastanud ja suhelnud paljude meie poliitikutega. Läbikäimine mitmega neist ? eriti president Lennart Merega, välisminister Ilvesega, suursaadik Jüri Luigega ? ületas pelgad tööalased kontaktid. Sügise poole on teda taas oodata Tallinna, seekord oma mahukat raamatut esitlema.

?Vene sild? on apoteoos president Bill Clintonile ja tema välispoliitikale. Talbott väljendab oma arvamust kümnete ja kümnete üheksakümnendatel aastatel Venemaal, (Ida-)Euroopas ja Ameerikas tegutsenud poliitikute kohta. Paljude suhtes on ta kriitiline, mitme puhul irooniline, aga respekt Bill Clintoni vastu püsib kõikumatuna algusest lõpuni. Tõsi, presidendi afäärid noorte naistega (Paula Jones, Monica Lewinsky) on talle ?okk, arusaamatus. Neid puudutatakse riivamisi ja käsitatakse ebameeldivusena, mis paralüseeris valitsuse välispoliitilist tegevust. Kui asevälisminister mõnes kohas möödaminnes möönabki, et see või teine ettevõtmine pole andnud ei villa ega karva, ei kahtle ta kordagi tolle Venemaa-poliitika ainuõiguses, mida Ameerika Ühendriigid ajasid aastatel 1993 ? 2000.

Mis meisse, eestlastesse, puutub, siis, jah, vahest oleksime oodanud ameeriklastelt nii mõnegi meile elulise küsimuse käsitlemisel suuremat otsustavust või printsipiaalsust. Teisalt puudub meil põhjus nurisemiseks. Eesti julgeoleku kaks peaprobleemi lahenesid tänu Clintoni-Talbotti mõjukale sekkumisele viisil, mille üle peame ? eriti tagasivaates ? üksnes rahulolu väljendama. Eesti sai soovimatutest võõrvägedest lahti sellekssamaks 1. septembriks 1994 kui muugi Euroopa. Kolme Balti riigi astumise NATOsse kümme aastat hiljem ehk tänavu aprillis tegi võimalikuks Clintoni teise valitsusaja mööndusteta vastuseis Moskva avalikule ja veel rohkem varjatud survele ning ?antaa?ile, mille eesmärgiks oli endiste ?liiduvabariikide? Eesti, Läti ja Leedu väljajäämine NATO itta laienemisest. Poliitikahuvilistele, kes teavad üksnes tulemust, on õpetuslik tutvuda nende keerdkäikude, vägikaikavedamiste ja kompromissidega, mille tagajärjel Eesti vabanes lõplikult üle poole sajandi siin peremehetsenud Vene sõjaväest ning selle baasidest ja muutus/muudeti NATO-kõlblikuks kandidaatriigiks.

Tänu noore tõlkija heale keeletajule ning pühendatusele on raamat ka eesti keeles mõnuga loetav. Mitmes peatükis, kas või ?Hiilgavas kaotuses?, kus vene riigijuhtimine annab hiilgava bezobrazije-demonstratsiooni (välisministri ja tõenäoliselt ka presidendi ning võimalik et isegi kaitseministri tahte vastaselt hõivavad Vene üksused Moskva purjus kindralite korraldusel Pri?tina lennuvälja Kosovos enne NATO vägesid), krutitakse põnevus üles nagu mõnes John le Carré või Frederick Forsythi romaanis. Kindlasti tuleb rõhutada, et ?Vene sild? on märgatavalt informatsiooniohtram ja oma seisukohtades ning hinnangutes ühemõttelisem ning usaldustäratavam kui läbilõikepoliitiku läbilõikemälestused.

Loomulikult ei meenuta Talbott kõike, mida teab. Näiteks jääb tal niisama hästi kui märkamata uue poliitilise vene eliidi korrumpeeritus. Teda ei näi huvitavat, kuidas sattusid ?erastamise? käigus meeletud rikkused käputäie ladvas sekeldanud, kaasa arvatud läänemeelseteks liberaalideks tituleeritud poliitikute kätte või mis moel tekkis Venemaal mõne aastaga uusrikaste ning oligarhide kiht. Jeltsini ?perekonda? mainitakse, aga teada ei saa me selle liikmetest ega traaditõmbamistest mitte kui midagi. Samas tunnistagem, et Talbott on poliitiku paratamatute keerutamiste ning udutamiste protsendi viinud üsna madalale ega suhtu lugejasse üleolevalt või teda lollitada püüdvalt. Külma sõja järgse esimese kümnendi maailmapoliitika köögipoole kohta saame Talbolttilt küllap rohkem autentset ning detailset teavet kui ? seni ? kelleltki teiselt.

See käib mõistagi USA ja Venemaa, külma sõja kahe rivaalitsenud protagonisti suhete arengu kohta uues olustikus. Arusaadavalt mainitakse raamatus teisigi riike ja piirkondi, aga nende probleemid või probleemid nendega ei kannusta Talbotti sügavuti minema. Tähelepanu koondub Vene karule, tema raskustele mõista ennast ja toimida olukorras, kus kunagisest vägevusest ning hiilgusest (needki rohkem ettekujutatud kui tegelikult eksisteerinud) alles vaid riismed. Majandus on upakil, võitlus vana- ja uuemameelsete vahel verine, endised sõltlased postsotsialistlikus ruumis demonstratiivselt selja pööranud. Isegi heatahtliku suhtumise korral, ja seda paistab vene kultuurist vaimustunud USA asevälisministril üheksakümnendate esimesel poolel küllaga olevat, osutub raskeks mitte näha, kui sõge ning koomiline ? eelkõige aga ?uue Venemaa? võimalust tegijana jalule tõusta otseselt torpedeeriv ? oli Moskva vääramatu soov vanaviisi jagada ja valitseda vastuolulist Venemaad ning endisi sõltlasriike (?meile ajalooliselt kuuluvat piirkonda?). Ikka on Jeltsinil ja Co-l harjumuspärasem plaksutada piitsa, millega loodetakse sõnakuulmatud sõnakuulelikkusele sundida, kui pakkuda koostööle meelitavat präänikut.

Kui Bill Clinton võimule tuli, oli Nõukogude Liit lagunenud ja Boriss Jeltsin enam-vähem kindlalt pukis. Ronald Reagan oli lammutaja. Kuigi ta Mihhail Gorbat?oviga paaril korral kohtus, jäi konstruktiivse poliitika väljatöötamine teisenemisteele asunud ?kurjuse impeeriumi? tarvis järgmiste presidentide asjaks. George Bush vanem mõistis, et Ameerika suhtumine peab muutuma. Paraku ei suutnud ta sovetoloogidest nõunikud õigesti hinnata N. Liidu roiskumise astet, lõid põnnama kaose ees, mis neile viirastus, ja nõnda sai üksvahe Bushist koguni ?uuenenud? NSV Liidu säilitamise advokaat. Clintoni Venemaa poliitikat iseloomustas suhteliselt hästi sõnapaar ?positiivne hõlvamine?.

See oli segu idealistlikust veendumusest, et Venemaad on vaja ning võimalik aidata, pikaajalisest hirmust, et tuumarelvadega üksi jäetud suur riik võib muutuda ohuks kogu maailmale, ja õigustatud lootusest, et sealsete loodusrikkuste ekspluateerimisest tõuseb tulu paljudele, kaasa arvatud pidevas naftanäljas Põhja-Ameerikale. Probleem väljendus ameeriklastele tõsiasjades. ?Kuigi Venemaa oli impeeriumi jäänuk, oli ta ikkagi ülivõimsalt maailma suurim riik. /?/ Moskvale allus endiselt 2,8 miljonist sõjaväelasest koosnev armee, kelle käsutuses oli üle 20 000 tuumarelva.? (lk. 34). Või, eriti T?et?eenias toimuvaga seoses: ?Globaalses plaanis pooldasime föderalistlikke lahendusi, mis säilitaksid kehtivad riigipiirid, ja olime vastu suurte heterogeensete riikide lagunemisele etnilisel baasil moodustatud mikroriikideks.? (lk. 141).

Talbott peab ?meie ajast
u suurimaks poliitiliseks imeks? nõukogude kommunistliku süsteemi lagunemist peaaegu veretult. Sestap seadis 1993. aastal võimule tulnud valitsus ?lähiaastatel Ameerika välispoliitika kaugelt kõige tähtsamaks ülesandeks? selle ime hoidmise ehk oma võimaluste piires Venemaa aitamise väljastpoolt (lk. 58). Clinton kordab ?Vene sillas? mitmes variatsioonis mõtet: ainult kaasatõmbamine vastutusse maailmaasjade pärast talitseb venelasi. ?Meie võtame venelased G-7 liikmeks ja nemad viivad väed Balti riikidest välja. Kui nad kuuluvad suurte poiste klubisse, on neil vähem põhjust väikseid poisse kolkida.? (lk. 121). Või teisal: ?Me suudame need sellid panna vastutustundlikumalt käituma siis, kui nad telki sisse kutsume.? (213)

Siiski ei maksa arvata, nagu pimestanuks missiooni õilsus Clintoni ja Talbotti. Hämming ja pettumus kasvasid iga aastaga. Peagi sai ameeriklastele selgeks, et uus re?iim ei suutnud ega tahtnud vabaneda vanalt re?iimilt päritud ohtlikust ahvatlusest ?kõigi probleemide lahendamisel toetuda toorele jõule? (141). Talbottil tuli tahes-tahtmata tunnistada, et Venemaa, kes oli harjunud oma turvalisust defineerima teiste arvel, ?ei osanud end tunda turvaliselt, kui teised end samal ajal ohustatuna ei tundnud? (lk. 205). Liiatigi: mida teha riigiga, kus ?edumeelsed? poliitikud ja diplomaadid käivad muudkui Lääne poliitikute ja diplomaatide juures kaeblemas või neid hirmutamas: ?te tegelete segaduses oleva, vihase ja kaoses riigiga; ärge oma trumpe meie peal üle mängige; andke meile järele, muidu võime teha midagi pöörast? (lk. 297). Kozõrevid, T?ubaisid, Javlinskid,

Stepa?inid et cetera tõstsid lausa mantraks anuva ähvarduse, et Venemaa muutub otsekohe ?taltsutamatuks Euraasia koletiseks?, kui Lääs ei tee seda, teist ja kolmandat, ei anna raha ega kustuta võlgu, ei mõista ega austa Suurt Riiki, ei arvesta venelaste ?traditsioonilise hirmuga? osutuda ühelt poolt sissepiiratuks, teiselt poolt alandatuks ning solvatuks.

Kõige rohkem on ?Vene sillas? ootuspäraselt juttu Boriss Jeltsinist. ?Terve riik nagu ka Jeltsin, oli üks suur segadus. Riigis toimuvad protsessid olid sama ekslevad ja ettearvamatud nagu Jeltsini käitumine,? (lk. 170) annab USA asevälisminister hinnangu. Ta loetleb ahastusega neid veini- ja viskiklaasitäisi, mida Venemaa president järjekordsel vastuvõtul kummutab, näeb pealt, kuidas purupurjus Jeltsin taarub aluspükste väel Washingtoni esindushotellis ringi (lk. 128), tunnistab koos teistega paratamatuseks ? ?bõvajet? ?, et pehme keelega Jeltsin katkestab telefonikõne Clintoniga, sest toru kukkus hargile, kohmetub, kui Clinton puhkeb Jeltsini veiderduste peale talitsematult naerma. Talbotti sule alt väljub tragikoomiline kuju, kes ei muutu siiski üheski mõttes karikatuuriks. Jeltsin oli ?sihikindel ja veendunud lammutaja?, kes teadis hästi, mida ta Nõukogude Liidu juures vihkas, kuid paraku üsna halvasti, mida asemel luua (lk. 36). Isegi ta torisemisi, lällamisi ja röökimisi oli võimalik mõista. Bill Clinton ja Boriss Jeltsin kohtusid seitsme aasta jooksul 18 korda. Viimane toimus 2000. aasta juunis Moskva lähistel ekspresidendi dat?as. Seal võttis Clinton kokku nende ühised seitse rammusate lehmade aastat: ?Boriss, sa oled seda riiki tõsiselt muutnud. Mitte iga riigijuht ei saa seda oma riigi kohta öelda. Sa muutsid Venemaad. /?/ Sina ja mina, me tegime palju suuri tegusid koos. Me elasime üle raskeid aegu. Me ei lasknud olukorral käest minna. Meil õnnestus mõned head asjad ära teha. Need jäävad püsima.? (lk. 19).

Nostalgitseda oli Clintonil põhjust, sest peagi kukkus ka tema kell. Demokraatia ning vabaturu seemneid külisid ameeriklased ja lääneeurooplased Venemaale heldel käel. Kahjuks on vastuseta küsimus, kui palju neist idanema läks. Niikaua kuni Boriss Jeltsin kamandas ja kavaldas, suudeti ära hoida halvim. Võimalus, et üheksakümnendatel oleksid pukki pääsenud kommunistid ja vene variandis natsionaalsotsialistid, ei olnud välistatud, seega siis ka mitte vägivaldsed katsed Nõukogude Liitu reanimeerida. Mina küll ei taha spekuleerida, mis segadust ja jama maailmale, häda ja viletsust oma rahvale oleks märatsev punapruun karu toonud. Jeltsini kümnendit annab hinnata kahte viisi. Ühe jaoks jäi klaas pooleldi tühjaks, teise jaoks sai pooleldi täis. Strobe Talbott kohtus Vladimir Putiniga, ?kõige ?külmema? venelasega, kellega ma eales olin kokku puutunud? (lk. 298), esimest korda, kui viimane oli Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär. Esmamuljet, et tegemist on mehega, kellest kiirgab ?enesevalitsust ning enesekindlust? ja kes oskab ?asju ära teha suuremate sekeldusteta? (lk. 297), kinnitasid järgnenud kokkusaamised peaministri ja presidendiga. Siiski jääb Venemaa uus valitseja Talbottile ?mõistatuslikuks?. Ta tunnistab: ?Ma nägin Putinis kõigepealt ikkagi libedat võmmi, kes oli õnnekombel sattunud väga suure tööotsa peale, kus toimetulekuks vajati palju enamat kui õnnelikku vedamist.? (lk. 353). Putini väljakuulutatud ?seaduste diktatuur? ehk ?õigusriik uues kuues? paneb ameeriklase ironiseerima: ?Selle kohaselt ei tulnud pihtide vahele võtta üksnes kuritegevus ning korruptsioon, vaid ka meedia ning ühiskond üldisemas mõttes.? (lk. 342). Ootus, mis Putini Venemaast saab, jääb Strobe Talbotti ? nagu meidki ? painama.