teadusraha

Nagu kõikidel eelkäijatel, nii on ka praegusel sihtkapitali nõukogul esialgu plaanis hakata maha panema rööpaid, mis teeksid rahaeraldamise etteaimatavamaks, ratsionaalsemaks, objektiivsemaks. Pean silmas mõnede kategooriate fikseerimist: nt trüki- ja honoraritoetuste määr žanri, mahu, võib-olla ka autori tähtsuse järgi (koolialmanahhid, luule, proosa, debüüdid, kordustrükid, tõlked, valitud teosed jne). Ammu on liikunud mõtteid, et stipendiumi võiks anda ka tagantjärele, juba tehtud tööde, ilmunud raamatute jms eest. Mis nendest plaanidest lõpuks välja tuleb, on raske ennustada.

Taotlejatele soovitame, et nad mõtleksid hästi läbi taotluse eesmärgi sõnastuse ja eelarve, eriti kulude osa, sest selle põhjal sõlmitakse sihtstipendiumileping ja nõutakse aru. Kui raamat ilmub kirjastuse kaudu, siis taotlegu trükitoetust kirjastus, mitte autor. Ühesõnaga, kirjastused küsigu pealegi toetust autoreile, kuid mitte autorid kirjastustele. Üldiselt tahame julgustada kirjanikke oma teoseid avaldama kirjastuste kaudu, sest omakirjastuslikult välja antud publikatsioonid enamasti laialt ei levi. Ja samas oleks kena, kui kirjastused oleksid ise siiralt veendunud avaldatava teose väärtuses ega lükkaks kogu selekteerijarolli kultuurkapitali õlule. Uute talentide avastamine peaks ju olema eeskätt kirjastuste, mitte kultuurkapitali ülesanne. Tasub silmas pidada ka karmi reeglit, et mida tundmatum on taotleja, seda põhjendatum, läbimõeldum, lisade-, näidete ja soovitusterohkem võiks olla tema taotlus.

Järgmise taotlemisvooru tähtaeg on 20. veebruar, selleks ajaks oodatakse ka “Avatud Eesti raamatu” sarja tõlke- ja kirjastamistaotlusi.

Märt Väljataga, kirjanduse sihtkapitali esimees

Rahvakultuuri sihtkapital on töötanud välja jaotuspõhimõtted, millest lähtuvalt otsuseid langetatakse. Toetatakse avalike kultuuriürituste ja koolituste korraldamist, õppematerjalide publitseerimist, kultuurilugu kajastavate uuringute, ülevaadete jmt avaldamist, samuti mitmesuguste kunstiliikide harrastajaid.

Taotlust ei tasu esitada, kui soovite oma projektiga rahalist kasu teenida. Siia kuuluvad ka taotlused sooviga teostada ehitus-, remondi- või renoveerimistöid, katta organisatsiooni halduskulusid, tasuda Eestis omandatava akadeemilise hariduse õppemaksu või soetada vara üksikisikutele.

Enne paberite vormistamist soovitame tutvuda jaotuspõhimõtetega. Oodatud on projektid, kus kõik nõutavad lisad on olemas, eelarve täpne ja sisule vastav. Raha jaotamisel arvestame piirkondlikku ja regionaalset eripära, sealhulgas peame oluliseks jälgida riigi territoriaalset tasakaalustatust. Samuti püüame arvestada, et laul, tants, pilli- ja näitemäng ning muud tegevused saaksid toetust võimalikult võrdselt. Poolehoidu leiavad nii traditsioonilised ettevõtmised kui ka uued algatused, mis võiksid meie kultuurielu rikastada.

Riin Kivinurm, rahvakultuuri sihtkapitali esimees

Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali uus nõukogu koosseisus Marko Laimre, Piret Lindpere, Kristjan Mändmaa, Ebe Nõmberg, Ivar Sakk, Reet Varblane ja Lylian Meister jaotas detsembris esmakordselt oma kaheaastase vastutusperioodi jooksul kunsti toetusteks neli miljonit krooni.

Rahastame jätkuvalt kunsti-, tarbekunsti-, disaini- ja kunstiteaduse projekte. Toetame Eesti kaasaegse kunsti ostmist Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ning Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogudesse. Kindlasti vajab koostöös muuseumidega täpsemat määratlemist kaasaegse kunsti ajaline piir. Toetame näitusetegevust Tallinna Kunstihoones ja Tallinna Kunstihoone Fondi galeriides, Tartu Kunstnike Liidu näitusemajas ja Pärnu uue kunsti muuseumis. Eeldame, et kõigis neis on näituste korraldamine kunstnikele tasuta. Kavatseme jätkata aastaste loomestipendiumide väljaandmist Eesti kunstnikele ja loomulikult elutöötoetuste traditsiooni.

Sihtkapitali nõukogu otsustas lähtuda toetuste jaotamisel konkreetsetest projektidest ja mitte kehtestada siduvate eelistuste süsteemi. Tahame olla oma otsustes vabad, sest on palju taotlusi, mille kõrvalejätmine vaesustaks Eesti kunstielu.

Rõhutaksin siiski nõukogu soovi vaadata toetuste jagamisel tulevikku. Eesmärgiks on Eesti kunsti, disaini ja kunstiteaduse elujõu säilitamine ning uute võimaluste avamine kohalikul kultuurimaastikul. Selleks toetame kindlasti Eesti kunstnike osalemist rahvusvahelises kunsti- ja disainielus ning kaasaegses visuaalkultuuris toimuva tutvustamist Eestis. Peame oluliseks huvitavate ning edumeelsete algatuste toetamist, mille elluviimiseks on raske mujalt rahastajaid leida, aga ka sihtkapitali toetuste kaasamist juba toimivate väärtuslike tegevuste viimiseks uuele tasandile. Kindlasti kavatseme toetada alternatiivseid kunstiinstitutsioone ning Eesti kunstihariduse tõhustamist ja uuendusvajadusi. Oluliseks peame heatasemelist kunsti- ja disainialast kirjandust ning perioodikat, doktoriõpet, teadusuuringuid ja -üritusi, loomingu dokumenteerimist.

Soov edendada Eesti kunstnike loomingu ja tegevuse uurimist ning tutvustamist võimalikult heal tasemel ajendas nõukogu algatama kunstnike monograafiate ja isikukataloogide koostamise ja kirjastamise sihtrahastamise, milleks jätsime 2006. aasta reservi 600 000 krooni. Taotlusprojekte konkureerimaks sihtrahastamisele ootame 20. veebruariks 2006.

Lylian Meister, kujutava ja rakenduskunsti siht­kapitali esimees

Teatritegemisega seonduvatele rahajagamise põhimõtetele tagasi mõeldes pole küll mingit põhjust selle institutsiooni objektiivsuses või pädevuses kahelda. Printsiibid on selged ning konkreetsed. Eelistavalt toetatakse eesti dramaturgia tekkimist ning selle rahvani jõudmist, Eesti Teatriliidu kirjastustegevust, kõikvõimalikke, nii teatri kui ka tantsuteatri festivale. Erialaliitude kaudu toetatakse erialast enesetäiendamist, õpinguid, meistriklasse kodu- ja välismaal. Toetatakse nimekate külalislavastajate, -kunstnike, -koreograafide kaasamist meie teatriprotsessi.

Oma esimese rahajaotamise kogemuse alusel tahan siinkohal meenutada ka põhimõtet, et näitekunsti sihtkapital eelistab stipendiumide eraldamisel kõigi vajalike lisadega taotlusi. Endiselt ootame projektidelt selgelt sõnastatud eesmärke, läbipaistvat eelarvet, reaalset ajagraafikut ning plaanitavas projektis osalejate kirjalikku nõusolekut.

Näitekunsti sihtkapitali järjekordne nõukogu alustas oma tööd läinud aasta lõpus koosseisus Kersti Kreismann, Piret Kruuspere, Mare Tommingas, Indrek Sammul, Urmas Lennuk, Tõnu Lensment ja Kalju Komissarov. Ainsana osaleb teist valimisaega meie nõukogus Mare Tommingas.

Rahataotlusi oli seekord pea poolteistsada. Jaotada oli umbes viis miljonit. Viimse sendini me raha välja ei jaganud, vaid kuulutasime välja kolm täiendavat projektikonkurssi noortelavastuse, tantsulavastuse ning teatritegijate mälestuste kogumise toetamiseks. Raha taha tänavu lennukate ideede realiseerimine igatahes kinni ei jää.

Kalju Komissarov, näitekunsti sihtkapitali

esimees

Arhitektuuri sihtkapitalilt ootavad tuge nii arhitektuur, sisearhitektuur, sisekujundus, disain, kunstiajalugu ja -teooria, maastikuarhitektuur, restaureerimine, muuseumid kui ka kõrgkoolide mitmed erialad. Arhitektuur on valdkond, kus majanduslikud ja ühiskondlikud protsessid ilmnevad väga vahetult ja on avalikkusele hästi näha. Seetõttu on  arhitektuuri sihtkapitali toetusel tugev ühiskondlik iseloom.

Uus, detsembris tööd alustanud sihtkapital, koosseisus Lilian Hansar, Liina Jänes, Jaak Huimerind, Karin Paulus, Fredi Tomps, Siiri Vallner ja Mait Summatavet jätkab oma eelkäijate tegevust. Toetame projekte, mis aitavad kaasa kohaliku arhitektuurielu edendamisele ja arhitektuuri dokumenteerimisele, Eesti arhitektuuri ja arhitektide tegevuse igakülgsele kohalikule ja rahvusvahelisele tutvustamisele, sh avalike arhitektuurivõistluste
korraldamist, maksimaalset toetust arhitektuurialase tegevuse edendamiseks väljaspool pealinna, arhitektuuriga seotud loovühenduste toetamist, arhitektuuriharidust ja uurimist, kindlate prioriteetidena näiteks Europani projekti ja Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalemist.

Aga aeg ei seisa ja esitab meile ka uusi nõudmisi ning rahastamise ideid. Püüame ka neid märgata ja õiglaselt hinnata. Uute algatustena on kaalutud aidata kaasa autoriõiguse seaduses peituvate võimaluste realiseerimisele koos avaliku toimiva autorite registri algatamisega, samuti stipendiumi, mis võimaldaks ja julgustaks kohalike arhitektuuribüroode osalemist rahvusvahelistel konkurssidel.

Mait Summatavet, arhitektuuri sihtkapitali esimees

Helikunsti sihtkapitali uue nõukogu koosseisu kuuluvad Olav Ehala, Mati Lukk, Marko Lõhmus, Neeme Punder, Jaak Sooäär, Helena Tulve ja Andres Uibo. Toimunud on ka selle koosseisu esimene jaotuskoosolek, kuhu laekus ligi 300 taotlust.

Helikunsti sihtkapital toetab projektipõhiste muusikaürituste korraldamist, noorte muusikute koolitust, sh statsionaarset kõrgkooliõpet välismaal, Eestis toimuvaid meistrikursusi, noorte muusikute osalemist rahvusvahelistel konkurssidel, loome-ja teadusalast tegevust, eesti heliloomingu ja interpretatsioonikunsti jäädvustamist ja levitamist.

Sihtkapital ei toeta amatöör- ja hobitegevust, alg- ja kesktasemel muusikaõpinguid Eestis ning välismaal, vara soetamist üksikisikutele.

Taotluste puhul eeldame projekti võimalikult täpset kirjeldust ja põhjendatud korrektset eelarvet. Vähem tuntud taotlejate puhul tulevad kasuks soovituskirjad tuntud muusikainimestelt. Silmas tuleb pidada, et taotlus oleks esitatud toetuse kasutamisaega arvestades õigeaegselt. Näiteks, kui soovitakse toetust kasutada teises kvartalis, tuleb taotlus esitada kindlasti juba esimeses. Teostunud projekte tagantjärele reeglina ei toetada.

Olav Ehala, helikunsti sihtkapitali esimees

2005 jaanuarist asus tööle kehakultuuri ja spordi sihtkapitali uus nõukogu: Enn Veskimägi, Tõnu Seil, Jaak Salumets, Jaanus Kriisk, Charles-Villem Vallmann, Nikolai Järveoja ja Hanno Tomberg.

Eelmise kahe koosseisu alustatud töö põhimõtete kujundamisel jätkub ka praeguse nõukogu tegevusajal ning on tihedalt seotud spordi sisemise arenguloogikaga. Kehakultuuri ja spordi sihtkapital toetab spordiorganisatsioonide poolt tunnustatud kehakultuuri- ja sporditegelasi, üleriigiliselt oluliste spordiürituste korraldamist, regionaalse spordielu arendamisele suunatud üritusi, spordialaste info-, õppe- ja juhendmaterjalide ning trükiste väljaandmist, spordialaseid koolitusüritusi, rahvusvahelistel koolitustel osalemist, rakendusuuringute läbiviimist, Eesti sportlaste (eelkõige 19 – 23aastaste) treeningettevalmistust ja rahvusvahelistel võistlustel osalemist, Eesti spordivõistlusi ja -üritusi. Eelistatud on projektid, mis on seatud alaliidu või maakonna spordiliidu poolt pingeritta.

Sihtkapital ei toeta spordirajatiste ehitus-, remondi- ja halduskulude katmist, spordiorganisatsioonide halduskulude katmist, kontoritehnika ja -tarvete või spordivarustuse ostmist, Eesti meistrivõistluste korraldamist ja nendel osalemist, samuti osalemist täiskasvanute tiitlivõistlustel, harrastusspordivõistlustel ja Eesti-sisestel võistlustel, tähtpäevade, pidustuste, autasustamiste jms korraldamist, juhtorganite koosolekute korraldamist, litsentside ostmist ja liikmemaksude tasumist.

Rahastamise eelduseks on selge projekt koos eelarvega. Tuleb silmas pidada, et sihtkapitali funktsioon on eelkõige toetav, üldjuhul ei moodusta meie osa üle 50% projekti eelarvest. Sihtkapital ei käsitle taotlusi, mis on esitatud pärast taotluse aluseks oleva ürituse toimumist, ega taotlusi, mille esitaja pole esitanud lepingus fikseeritud tähtajaks nõuetekohast aruannet.

Püüame raha suunata nendesse valdkondadesse, mille toetuse saamine mujalt on kasin. Seetõttu eelistame toetada 19 – 23aastasi noorsportlasi ning anname välja stipendiumi “Noor ja andekas”, mis on mõeldud kuni 18aastastele sportlastele, keda riik mõnel muul viisil juba ei toeta. Kuna rakendusuuringud on Eestis olnud pidevalt alarahastatud valdkond, siis oleme viimasel ajal rohkem toetanud ka sporditeadust. Sihtkapitali kaasabil on viimastel aastatel tõusnud märgatavalt aastas välja antud trükiste hulk ja kvaliteet, teiste hulgas toetame Eesti Spordilehe väljaandmist.

Miks on ühiskond nõus keskkonnakaitsjaid ülal pidama?

Mulle on kaua olnud antropoloogiline probleem n-ö laastajate ning

säästjate/taastajate vastasseis. Eks ole – ühel pool deemonlikud arendajad/rahajõmmid, teisel pool kaunishingelised, peaaegu eeterlikud loodus- ja muinsuskaitsjad. Kas pole siin midagi varjatult sihipärast ja lavastatut? Sest kuidas seletada selle tüüpilise keskkonnadraama n-ö arhetüüpsete osapoolte rahumeelset kooseksistentsi argipäevas, nende sarnast era- ja institutsiooniviisilist käitumist? Naftaterminali konsultanti ja kaitseala töötajat on sageli raske eristada nende ostukorvi ja korterisisustuse järgi, pole haruldane, kui nad saabuvad arutluskoosolekule sama marki autoga. Nad leiavad hõlpsasti ühise keele, kõneldes muusikast, eelistavad üldjuhul “Leigo järvemuusikat” “Õlletoobrile”, veini viinale jne.  Samas puuduvad näitelavalt pea alati “Õlletoobri” omad kaevurist poemüüjani. Ometi liigitavad tuntud lavahääled, teadlased, kunstnikud, kaugtöölised jt “kaunishinged” nood tagantselja saastajate antagonistlikku klassi kui “madalate materiaalsete huvidega”, “tarbijamentaliteediga”, “rullnokad”, kes raiuvad oma biodiversiteedist nõretavat metsa ja kruvivad oma kultuuriväärtuslikule katusele Rannila.

Kui säästjate moraliseerivasse kõnevoolu tekib paus, võib juhtuda, et “vähevaimne” või lausa “rullnokast” isik tigestunult midagi täiesti käsikirjavälist kätsatab: “Kust sa ise pappi saad?” Püüdkem küsimusele tõsimeeli vastata. Tõepoolest, kui seda me teame või arvame teadvat, kust tuleb saastajate raha ja ühiskondlikud privileegid – muidugi tootlikust tegevusest! –, siis säästjate puhul on asi ähmasem. Mingitest fondidest, skeemidest, sponsoreilt jne. Aga jätkem detailid – miks ikkagi ühiskond on nõus kellelegi maksma mittetootliku töö eest? Kuidas on nii paljudel mittetootjatel õnnestunud end kehtestada? Või polegi nende töö nii mittetootlik?

Mitmed teoreetikud (nt David Harvey) leiavad, et XX sajandi kapitalismi on iseloomustanud kasvav vajadus turustada kaupu pigem nende sümbolilisele kui kasutusväärtusele tuginedes – no kaua sa ikka veenad tarbijaid, et sinu auto või kinnisvaraprojekt on parem, kui tehnilised näitajad osutavad ühesugust küllalt kõrget taset. Nii leiutatigi millalgi 1970ndail suurepärane võimalus parendada tootmise ja turunduse sünergiat – teemakeskkonnad. Strateegiat, mille algselt töötas välja Walt Disney oma lõbustusparkide jaoks, rakendatakse nüüdseks paljude kaupade, teenuste jms müügistrateegia osana. Enam ammu pole Disney kompanii peamine tegevus- ja tuluvaldkond filmindus, vaid “temaatiline” kinnisvaraarendus, hotellindus, turism, mis põhinevad siiski selgelt filmiäris loodud kultuurilisel kapitalil. Strateegia on Eestiski leidnud laialdast rakendamist Kumust “suure mängu” osana kuni ohtrate kultuuriliselt ja looduslikult väärtuslike alade määratlemiseni: teemapark “Keskaegne linn”, teemapark “Ürgne loodus” jne.

Näib, et enam ei saa mitmesuguseid “miljöösid”, imagoid ja nende loomisel osalevat kultuurilist kapitali taandada passiivsesse või “puhtsümboolsesse” rolli. Tuleb möönda, et neil on reaalne materiaalne tootlik jõud. Seega on turumajandust käsitledes vaja lõimida majanduslik ja kultuuriline analüüs. Ühendriikide urbanist Sharon Zukin seletab selliseid nähtusi uue postfordistliku tarbimisorganisatsiooni tekkega. Selles uues korralduses mängib üha olulisemat rolli nn tegelik kultuuriline kapital, mis “teeb läbivalt kaasa tegelikus investeerimises ja tootmises”. Tarbimiskogemus on siin “ülimal määral vahendatud uut tüüpi tehniliselt äärmiselt professionaalsete kultuuriliste tootjate poolt. Asjaolu, et nad on tõesti tootjad, on maskeeritud näiteks sellega, et nood tootjad on sageli alatasustatud, pealegi pole nad sotsiaalselt ja kultuuriliselt distantseeritud jõukatest tarbijatest, keda nad teenindavad. Sellest hoolimata vormivad nad (…) tegelikult kõrgemate sotsiaalsete kihtide maitset.”

Mulle avanes selle uue tootmise ja tootjate toimimine paari aasta eest ühel rahvusvahelisel teadusseminaril Hollandis. Osalistele korraldati ekskursioon looduskaitsealale, mis asus ülikoolile kuuluvast konverentsikeskusest sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel. Pärast ajaloolise külatee, šoti mägiveiste jms üldtuntud looduskaitseatribuutika imetlemist jõudsime väikese rohtunud kühmukese juurde, mille kohta oli põhjalik infotahvel ja kõneles kohalik giid.

Mu silme ees rullus lahti järgmine lugu. Aastatuhandeid polnud keegi kühmukesele tähelepanu pööranud. Ent paar aastat enne minu sinnajõudmist avastati, et tegemist on muistse kalmega – ja kõik muutus. See avati, kaardistati, pildistati, arhiveeriti, publitseeriti – ja lõpuks restaureeriti. Kogu juhtumist kujunes väike meediasündmus, asjast huvitus kohalik kodu-uurijate selts, mis püstitas kaitseala sissepääsu juurde põhjaliku infotahvli ning vahendab sestpeale juhendatud külastuskäike kühmu juurde.

Raske on eitada selle juhtumi rituaalset kudet – kivihunnikust saab üleöö tähtis teaduslik objekt! Nimetan selletaolisi rituaaliahelaid teadustamiseks (III välde) ehk saientifitseerimiseks. Sageli järgneb teadustamisele kaubastamine: näiteks antud juhul täiendasid turismifirmad sellega oma marsruute ning kohalik kodu-uurija sai tööd. Pole vahest ka liialt otsitud näha seost kõnealuse kalme asukoha ning selle teadusliku huvi orbiiti tõusmise vahel, nagu öeldud, asub see kiviviske kaugusel konverentsikeskusest kõigi sellega kaasnevate majutus-, toitlustus- ja seltskondlike võimalustega, kõnelemata kalme majanduslikust lisaväärtusest konverentsikeskusele.

Paljud uuringud ja vaatlused kinnitavad hüpoteesi kultuurilisest kapitalist kui materiaalsest tootlikust jõust. Et nt varemete restaureerimine kosutab toitlustus- ja majutusäri, transporti ja teedeehitust, peaks olema juba iseenesestmõistetav. Ent on ka kaudsemaid mõjusid. Globaalselt võib leida näiteid, et mingi koha esitamine iseäralikult väärtuslikuna muudab majanduslikke suhteid antud alal või ka laiemalt – nii luuakse tahes või tahtmata defitsiitseid staatuskaupu, “ihaldusväärseid” elu- ja tarbimiskeskkondi jõukamatele elanikkonna kihtidele. Staatuse tõusule järgneb üldine teenuste, üüri- ja kinnisvarahindade tõus. Peatselt ei suuda paljud senised elanikud endale seal enam elu- või tootmispindu lubada, võib-olla ei sobi neile ka uued regulatsioonid, sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur – näiteks lõpetab atraktiivses turismipiirkonnas tegevuse viimane odav toidupood.

Sellist protsessi nimetatakse teaduskirjanduses gentrifikatsiooniks (eestikeelse vastena olen kasutanud sõna “aadeldamine”). Aadeldamisprotsessil näib olevat hämmastavalt universaalne põhistruktuur: see eeldab esmalt piirkonna majanduslikku allakäiku, millele järgneb kultuuriliselt radikaalse elemendi, üldjuhul kunstnike sisseränne ja enesekehtestamine esmalt omaenese kinnistuid “renoveerides”, seejärel oma keskkonnanägemuse kanoniseerimisega laiemalt mitmesuguse meedia ja regulatsioonide abil, millele järgneb ulatuslik keskklassi, rahalise ja ekspertkapitali sissevool. Seda protsessi toetab ja legitimeerib ülal puudutatud keskkonnamoralistlik mana, mille materiaalsel väel pole mitte ainult arhitektuuriline ja maakasutuslik, vaid ka demograafiline mõõde. Seega, kui me räägime keskkonnakaitsest, siis kelle keskkonna kaitsest me ikkagi räägime?

Kui näha mitmesugustes kultuurilistes tootjates, sh kultuurirahvas, looduskaitsjates jts tegelikke materiaalseid tootjaid, muutub asjakohaseks esitada mitmeid ootamatuid, aga põhjapanevaid poliitilisi ja eetilisi küsimusi. Võib-olla vajame põhimõtteliselt uut laadi poliitilist diskussiooni kultuurilise kapitali jagamise ja kasutamise viiside üle, kus oluliseks muutub näiteks loodus- ja muinsuskaitseliste piirkondade nimetamine võ
i nimetamata jätmine asustuspoliitilistel kaalutlustel? Kas ei muutu asjakohaseks hinnata teadvustööstusprojektide keskkonnamõju: milline on näiteks kaitseala või muuseumi rajamise panus CO² emissiooni, kuidas talub projekti olemasolev teedevõrk, milline on selle ökoloogiline jalajälg kõige üldisemas mõttes? Kui mööname sellist vajadust, siis missugused peaksid sellest tulenevalt olema kultuurilise kapitali ringlust reguleerivad õiguslikud ja administratiivsed institutsioonid? Kas vajame Kultuurilise Kapitali Keskpanka või kultuurimajandusministeeriumi, kultuurikrediidiühistuid ja kultuurilise kapitali põhist maksu- ning sotsiaalabisüsteemisüsteemi?

1Harvey, D., 1994. The condition of postmodernity: an enquiry into the origins of cultural change. Blackwell: Cambridge; Oxford, 378 lk.

2Zukin, S., 1990. Socio-spatial prototypes of a new organization of consumption: the role of real cultural capital. Sociology 24 (1), lk 37 – 56.

Veskimäe raamatu otsustavam osa on esimene ülevaatlik kolmandik, see teeb puust ja punaseks selle, et kõik EKP-lased on kaasvastutavad kommunistliku režiimi kehtestamisel ja säilitamisel. Hävituspataljonides, “küüditamistalgutel” sunniti osalema peaaegu kõiki parteilasi, ajuloputusega pidi tegelema ka igaüks, kes vähegi suutis. Need jutud, et keegi olevat olnud hea kommu ja keegi mitte, ei saagi paika pidada. Andsid sõrme – olid loovutanud käe. Tüütuseni on raamatus dramatiseeritud Karotamme ja Käbini vastasseisu, kuigi enne on öeldud ja ka asjalikult tõestatud, et vahet neil meestel ei olnudki. Muide, piinlik on lugeda, kui mitmele satraapsele otsusele on allkirja andnud või isegi asja algatanud Hans Kruus.

Raamat on kirjutatud publitsistliku kirega (mida ma isegi toetan) ega ole seetõttu päris ajaloolaslikult neutraalne, subjektiivsust süvendavad autori kohatised naljatlemised või irooniapuhangud. Ajalooteoses võinuksid stenogrammide kirjeldusi ja ümberjutustusi asendada ehtsad publikatsioonid, millele siis oleks järgnenud analüüs. Aga asja paatos on igatahes sümpaatne.

Veskimägi kirjeldab okupatsioonirežiimi struktuuri päris hästi. Eriti hea on nomenklatuuri moodustumise ja toimimise mehhanismi kirjeldus. Märkan, et mitteparteilasena ei ole ma paljusid asju teadnudki ega ka nende vastu huvi tundnud – kõik oli liiga võõras värk, et huvituda isegi “partloorist” (Veskimäe sõnaleid). Aga mõnd asja tuleks siiski selgitada, kui juba jutt ENSV valitsemise struktuurist. Nimelt partei ja ministrite ning nõukogude vahekorda. Partei üksühene seos NKVD ja KGBga on kenasti dokumenteeritud ega vaja enam üleselgitamist, et mingi nuhk või usaldusisik oli olulisem kui parteifunktsionäär – ikka vastupidi, nagu tollane loogika oligi. Ando Lepsid võiksid juba maas ja maoli olla. Või anda omaenda seotuse/seostamatuse kohta tunnistusi. Jääb selgitamata, et ministridki olid tol ajal nn tööloomad, kelle mahavõtmine oli partei käes käkitegu, nõukogud olid aga üldse suhteliselt kõrvaline valdkond ja Ülemnõukogu Presiidium, kuhu Rüütel omal ajal pandi, oli poliitiline pension – see oli partei realt kõrvalelükkamine, ühtlasi ka parteilise karjääri lõpp. Eks sealt see meie praeguse presidendi enesetunnegi, et ta on olnud peaaegu nagu dissident: oli olnud tähtis parteisekretär, siis Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, aga näe, lükati Kadriorgu aukirju allkirjastama! Seesama mehhanism töötas ka kohalikul tasandil ja sellest pole raamatus juttu. Ikka rajoonide parteisekretärid olid tähtsad tegelased, see oli neile karjääris edenemiseks nõutav vaheaste. Ja sellel astmel kõrbemist ei andestatud.

Mul on tunne, et see Veskimäe raamat peaks olema eesti kodanikuõpetuse püsilektüüris. Tsensuuriraamatu puhul oli mäletamisi asjatundmatusi, mis torkasid silma isegi minusugusele omaaegsele pisitoimetajale. Midagi seesugust võib siin olla nüüdki, aga et ma pole olnud NLKPs, siis ei oma ka asjaomast teavet. Muidugi on tänase päeva seisukohalt puudus see, et vaatlus lõpeb 1956. aastaga. Tänased ekskommarid on kõik ju hilisemast ajast. Kena oleks valgustada ka nende omaaegseid toimetamisi ning tutvustada seda kõike rahvale.

Ning lõpetuseks – kus on meie Suvorovid? Miks mitte ükski EKP-lane, KGB-lane pole Eestis lausunud ühtki sõna? Ma ei räägi patukahetsusest (sellenimeline film tehti vist juba 1986), vaid tolleaegse varjatud sisepoliitilise mehhanismi kirjeldamisest, ajaloolaste artiklite korrigeerimisest, sest väga palju pole paberil enam tuvastatav.

Muidugi on meie telekanalid varem ja hiljemgi analoogilisi saateid teinud, eelkõige meenuvad Hunt Kriimsilma, Tipi ja Täpi lood, aga ka “Kõige suurem sõber”, “Vandersellid”, viimastest aastatest “Buratino” . Ent kui praegu eestikeelsetele telekanalitele pilk peale visata, sealt niisugust saadet ei leia. Ehk teisisõnu: kui me alatasa räägime televisiooni negatiivsest mõjust lastele ja noortele, siis unustame mõelda, et televisioon võib täita ka harivat, valgustavat rolli. Paraku peaaegu ainus originaalsaade “Lumejänesed” (ETV) seda ülesannet üksi kanda ei suuda, kuigi tuleb tänulik olla sellegi eest, et see täidab ühe pisukese niši suures tühjuses, mis haigutab laste- ja noortesaadete valdkonnas.

Loomulikult pole ühe originaalsaate tegemine odav lõbu. Kuid peale raha eeldab Kilpkonn Kipsi laadse saate tegemine head stsenaariumi ja õnnestunud tegelaskujusid, kelle lapsed omaks võtavad, nagu olid omal ajal Kriimsilm, Tipp ja Täpp, Leopold, Postikana, Buratino jt. Ja muidugi Kipsi ja Kala. Oluline polegi siinkohal mitte lugu, mida niisuguses saates jutustada, vaid oskus lastega suhelda – võtta väikest televaatajat kui võrdväärset suhtlemispartnerit. Nagu minevikuhitid on näidanud, pole see ületamatu ülesanne, ning jääbki arusaamatuks, miks näiteks kommertskanalid, jahmerdades arutult  ja tundub, et lõputult järjest uute reality-show’dega, pole tahtnud-jaksanud teha üht korralikku originaalsaadet lastele. ETV siiski ju üritab, ehkki ka riigitelevisioonis on originaalsaadete ja multikate proportsioon paigast ära.

Pole raske aimata, kuhu koer on maetud, vähemalt erakanalite kontekstis: lapsed pole tõenäoliselt nii ahvatlevad reklaamitarbijad kui täiskasvanud. Lastesaadete ümber ja vahele juba alkoholi- ja pesupulbrireklaami pakkuma ei tõtta. Ometigi, olen üsna veendunud, et üks õnnestunud ja hariv lastesaade (miks mitte koguperesaade!) sobival eetriajal kogub üsna kopsaka vaatajaskonna. Selle nimel tasuks ju pingutada. Ehkki esimene asi võiks ka erakanalil olla missiooni- ja vastutustunne, hoolimine ka neist vaatajaist, kes täiskasvanuelu poole alles pürgivad. Muidu me jäämegi kuulma uudiseid sellest, kuidas lapsed üksteist põlema panevad või nagu just selle loo kirjutamise hetkel lehest lugeda võis: 22aastase naise tapnud 17ne nooruk kommenteeris oma tegu – “Lihtsalt tahtsin tappa!”.

Töötasid ligi kümme aastat (1963 – 1972) ENE teadustoimetajana. Vaatamata ENE ajastuomasele punasele toonile ja pealkirjaski sisalduvale nõukogulikkusele, oli see entsüklopeedia eesti kultuuriloo järjepidevuse seisukohalt väga oluline teos. Kuidas nägi ENE tegemine rahvusloolises mõttes seestpoolt välja, kui suur oli vabadus märksõnade valimisel, kui palju tuli laveerida?

Arvan, et ENE osa eesti kultuuriloos on kõigele nõukogulikkusele vaatamata olnud küllaltki märkimisväärne. Olin üks ENE kolmest esimesest toimetajast, kes sinna kõigepealt tööle võeti, ja võin seda millegagi liialdamata kinnitada.

Meie vabadus märksõnade valimisel oli küllaltki suur. Mäletan, et maailmakirjanduse märksõnastiku koostas prof Villem Alttoa vene kirjandusentsüklopeedia märksõnastiku alusel. Parajasti ilmus aga Gero von Wilperti teenekas teatmeteos “Lexikon der Weltliteratur”, mille põhjal Ain Kaalep koostas sootuks uue märksõnastiku, igatahes sellise, et ENEs on eraldi artiklitega sees näiteks kõik selle aja jooksul Nobeli kirjandusauhinna saanud kirjanikud või on neid vähemalt riikide kirjandusülevaadetes mainitud. Ja Ain Kaalep oli ka see mees, kes käis läbi Kaukaasia ja Kesk-Aasia liiduvabariikide pealinnad ning koostas translitereerimise reeglid, nii et me ei pidanud leppima nende rahvaste koha- ja isikunimede translitereerimisega vene keele kaudu.

Pealegi sundis entsüklopeedia koostamine kõigi teadusharude spetsialiste läbi mõtlema oma eriala mõisted ja terminoloogia ning jätkama sealt, kuhu Richard Kleisi peatoimetusel ilmunud “Eesti entsüklopeedia täiendusköide” Vene okupatsiooni tõttu juunis 1940 pooleli pidi jääma. Ja ka järjepidevuse kindlustas dots R. Kleis, kes meid palju aitas ja kelle nõuanded, parandused ja täiendused, mida ta meile Tartust saatis, kõige sisukamad ja tõhusamad olid.

Muidugi ei määranud ENE nägu mitte ainult märksõnade valik, vaid palju olenes autorkonnast, ühiskondlikest teaduslikest toimetustest ja ENE toimetajatest, nende vaimsest pagasist ja eluhoiakust. Olid ju ajaloo osakonnas teiste kõrval toimetajateks Tunne Kelam ja Jüri Kivimäe, üldajalooalast tööd kureeris Herbert Ligi ning etnograafia artiklitel hoidis silma peal Ants Viires.

Tahan meenutada ka prof Viktor Masingut, kelle missiooniteadliku tegevuse tulemusel ENE loodusteaduste osa nii laitmatu on ja kellele meie lapsed võlgnevad tänu ENEKEse eest. Samuti tegi ENE heaks palju ära meie märksõnastiku toimetuse juhataja Uno Ussisoo, tänu kellele entsüklopeedia artiklite maht tasakaalustati. Aga unustada ei tohiks ka Semjon Geršbergi, kes meile Moskvast appi saadeti ja kelle korduvad käigud parteikeskkomiteesse asja niikaugele viisid, et ENE-le moodustati osakonnad (teaduslikud toimetused). Ja see, et kõigis liiduvabariikides hakati välja andma oma rahvuslikke entsüklopeediaid, rajanes suurel määral meie eeskujul ja kogemusel.

Muidugi tuli ka laveerida ja vahel mõni julgemgi samm astuda. Kui keskkomitee töötaja Juhan-Kaspar Jürna kärpis minu toimetatud Oskar Looritsa artiklist poole ja keelas tema pildi avaldamise ning kui paar peatoimetaja Gustav Naani käiku J.-K. Jürna jutule tagajärjetuks jäid, andsin ma 1972. aasta suvel lahkumisavalduse ja töötan sealtpeale Keeles ja Kirjanduses kirjandusajaloo ja folkloristika osakonna toimetajana. Nähtavasti hakkas kellelgi kusagil siiski häbi (?) ja Oskar Looritsa artikkel ilmus lühendamata kujul, kuid ilma pildita. Kuigi üldkorra kohaselt oleks doktorikraadiga teadlasel see pidanud olema…

Alates 1972. aastast oled olnud toimetaja eesti filoloogia eliitajakirjas Keel ja Kirjandus. Mida üldse tähendab toimetamine? Kuidas läheneb professionaalne toimetaja tekstile? Kui suures osas on toimetamine nii-öelda kuiv vigade parandamine, kui suures osas loominguline tegevus?

Eks ole see olnud seda ja teist. Hakkasin eesti ilukirjanduse klassikat toimetama juba tudengina ülikooli viimasel kursusel (1952). Kogemuste lisandumisega on toimetamine kindlasti muutunud loomingulisemaks. Mul on kombeks püüda lahti muukida autori “köögipool”, läbi käia see kirjandus, millele autor on toetunud, et veenduda, kas ta on kõigest õigesti aru saanud või on ta loetu endale sobivamaks kallutanud. Ja siis, teadagi, kontrollin ka hoolega tsitaadid ja viited (põhimõttel: usalda, aga kontrolli), parandan õigekirjavead ja, kus vaja, muudan sõnajärge jne. Seejärel saab kirjutaja artiklist korrektuuri. Ning mida aeg edasi, seda kiitvamad on olnud tagasi saadetud korrektuurile lisatud kaaskirjad, mõni isegi küsib, kas ei peaks artikli avaldama hoopis kahe nime all. Aga see selleks.

Kõigist neist tuhandeist toimetamistöö nippidest, mis ma oma kolleegidelt, eriti esimeselt peatoimetajalt Olev Jõelt olen õppinud, esitan ainult ühe näite. Küllalt sageli võisin artiklitest leida sõnastusi: “virisemist loetakse häbiasjaks”, “oma teeneks loen ma”. O. Jõgi tegi mulle varsti selgeks, et see “lugema” on meie keelde imbunud russitsism, mille taga on vene sõna “считать”, ja toimetaja ülesandeks olgu see eestipäraseks parandada: “virisemist peetakse (mitte loetakse) häbiasjaks”, “oma teeneks pean (mitte loen) ma”. Ja see on tänaseni artiklite silumisel mul meeles olnud…