teadusraha

Ent see ei puuduta ometi laiemat pilti. Tuletada Eesti ja Läti koloniseerimine eestlaste sõjakusest on meile ikka liiga suur au ja ebahistoristlik. Siinsete  rahvaste geopoliitiline asend ise tingis, et need maad oleks neitsi Maarjale pühendatud nii või teisiti. Või kellegi teise poolt hõivatud. Kui  lisada siia Toomas Väli (muide, numbri parima) loo võrdlus eestlaste ja lätlaste kaitsetahte erinevustest ning suhtumisest militaristikasse laiemalt, siis võiks arvata, et eestlased on ikka ühed igavesed sõjardid küll! (See tundub esmapilgul üksjagu imelik, meenutades kas või läti küttide legendilaadset kohta lõunanaabrite ajalooteadvuses. Näib, nagu oleks nende ajalool jõnks sees.) Eestis  läbib rohkem inimesi (ka absoluutarvudes) ajateenistuse, avalikkus osaleb riigikaitse küsimuste arutamises, meilt käib rohkem inimesi missioonidel jne. Autor nendib ilma poliitkorrektsete vingerdusteta, et Läti ei ole oma sõjaväereformiga, s.t üleminekuga palgaarmeele soovitud eesmärke saavutanud.

Mis puutub Eesti ja Läti  võimalikku sõjalisse koostöösse, siis on mul kui kõrvalseisjal raske mõista, miks ei võiks kaks osalist, kelle tulevik NATOs on võidelda ühes ja samas väeüksuses, koordineerida oma relvaoste välismaalt. Sest, nagu Väli  ise nendib, kui ühel on tavalised maasturid, teisel soomukid, siis mis ühisoperatsioonist saab  juttu olla. Suveräänsus suveräänsuseks, ent NATO võiks neis küsimustes nõudlikum olla.

Diplomaadid peavad reeglina natuke mesitsema või ümber nurga ütlema – kuni nad ametis on. EV Läti suursaadiku Jaak Jõerüüdi tähelepanekud on siiski valdavalt tõetruud. Pean silmas ka seda, mis on meie kahe rahva juures sarnast.  Iseasi, kas nende kõrvale ei või luua samasugust rida vastupidistest näidetega. Jõerüüt väidab, et meil on Lätiga erisuhe. Ma siiski nii ei ütleks. Kuigi erisuhe võib olla põhimõtteliselt mitme riigiga, tundub siiski, et Eestil on säärane suhe ühe riigiga, mis on teadagi Soome. Vähemasti on see nii meie poolt vaadatuna, kõik soomlased kuuldavasti ei hooli erisuhtest vaesema ja väiksema sugulasega. Ent tervikuna on see igal juhul teisest kategooriast kui suhe Lätiga. Viimast suhet ma nimetaksin pigem sattumuslikuks. Me oleme saatuse tahtel kõrvuti, ilma et keegi oskaks seda seletada suguluse või millegi muuga. Olime narinaabrid endises koonduslaagris ja oleme nüüdses eurohostelis. Loomulikult hakkavad naabrid läbi käima, ükskõik kui erinevad nad isikuomadustelt ka poleks. Ja meie oleme mõlemad lõpuks valged kristlased, kes olnud seitse sajandit samade jõudude mängitada, kelle kliima ja loodus on sarnased ning kelle ajaloo pidepunktid langevad tõesti hämmastavalt ühte. (Kuigi erinevusi on siingi: nt räsis Esimene ilmasõda Eestit tunduvalt vähem, Läti pinnal käisid pidevalt lahingud.)

Jõerüüt vihjab, et meil olla üksjagu veresidemeid, vastastikku sugulust, piisab, kui vaid ajalugu “kraapima” hakata. Väidaksin vastu, et kahe naabri kohta on neid sidemeid pigem vähe kui palju. Mõelgem: kui paljudel meie seast on ikka “isiklik lätlane” analoogiliselt “isikliku soomlasega”? Kui vaimukultuuris sorida, siis esimese hooga meenub piirinähtusena üksnes August Gailit, kel omal ajal oli vist tõesti valida, kas hakata läti või eesti kirjanikuks. See, et toonases Riias elas palju eestlasi, ei olnud ehk tingitud niivõrd suuremast vastastikusest avatusest rahvuste tasandil kui sellest, et tegemist oli ikkagi ühe kubermanguga, mille keskus oli suurlinn Riia niihästi oma õppimis-, kultuuri- kui muude võimalustega. (Muide, põlise tartlasena jahmatas mind kunagi äratundmine, et Tartust on Riiga vähem maad kui Tallinnasse). Samas meenutagem, et ka teises lähemas suurlinnas Peterburis elas omal ajal väga palju eestlasi.

Et Eesti ja Läti vahel on praegugi olulisi erinevusi, nähtub kas või kõnesoleva Diplomaatia viimases kahes  artiklis toodud võrdlusest sealse majanduse ja poliitika suurema põimumise (Raivo Vare) ning energeetika kohta (Einari Kisel). Ülevaateartikli “Läti jõudmine” (autor Läti diplomaat Gints Jegermanis) esimeses pooles on visandatud Läti edenemine pärast iseseisvuse taastamist kõige üldisemalt,  rõhuga majandusel ja poliitikal. Pidepunkte Eestiga on kaunis palju, ehk sellest ka mulje jutu üldisusest. Autor märgib, et Läti pensionisüsteemi loetakse üheks paremaks Euroopas, oleks võinud lisada lausega, mille poolest. Tõsine on näit, et Lätist on ligi sada tuhat välja tööle läinud ja et 80 protsenti noortest tahaks sama teha. Meie vastavad näitajad olid ka proportsionaalselt mõnevõrra väiksemad.

Loo teises pooles lihtsalt loetletakse ELi ees seisvaid tähtsamaid probleeme. See on üldine “eurojutt”, mida kohtab nõrkemiseni ka meil.  Autor mainib muu seas, et multikultuursus Euroopas on jõudmas kriisi ja et islamimaadel toimuv mõjutab meid, aga paraku ei sõnagi Läti enda immigrantide, s.t koduvenelaste probleemidest.

Maria Mälksoo artikli teemaks on Läti ekspresident ja laiemalt mälu ning  unustamine kogu maailmas, eriti läänes. Et viimane on reaalsus, seda teavad kõik. Autor seletab seda teaduslikuma terminoloogia vahendusel. Aga eks suhteliselt värske või moodsa terminoloogia kasutamine teada-tuntud asjade kohta ole üldse kaasaja  interdistsiplinaarsete sotsiaalteaduste tunnuseks. Autor ütleb õigesti, et Lääs on ükskõikne Ida käekäigu vastu, aga pikas kirjutises oleks võinud poole lausegagi mainida, mis põhjusel see nii on. Mitte et ma Läänt õigustaksin, aga muidu võib jääda mulje, et  tegemist oli sadismi või pahatahtlikkusega.  Üks põhjus oli muidugi tohutu  sõjaväsimus, soov saada rahu iga hinna eest, nii et teiste peale mõtlemine jäi tagaplaanile. Pikapeale sai ajutisest seisundist väljakujunenud hoiak. Teiseks oli Vene panus sõtta siiski nii suur, et see paratamatult komplitseeris Lääne võimalusi teda kohe kritiseerima hakata. Ja maailmapilt muutus toona väga kiiresti. Kolmandaks – ehkki see polnud põhjus, vaid soodustav tegur – oli Ida-Euroopa, Tšehhoslovakkia välja arvatud,  mahajäänud agraarpiirkond, mis kuulus küll tavakujutluses Euroopasse, aga oli ikkagi ääremaa ja metropolide jaoks paratamatult vähem tähtis. Seda oli ka lihtsam unustada.

Märgiksin igaks juhuks ära, et mälukaotus polnud Euroopas totaalne. Näiteks Saksamaa 1960. aastate noorsoo käärimisi põhjustas suurel määral  just nende isade-emade tahtmatus minevikuga silmitsi seista. Taas tuleb korrata, et kommunismi üle kohtuprotsessi pidamise nõudlemise puhul ei maksa kuidagi üle hinnata ja eeskujuks tuua  kunagist denatsifitseerimist, sest see jäi paraku suurel määral sümboolseks. Ja ka paljud neist, kes said karistuse, vabanesid ennetähtaegselt. Üks põhjus on lihtne: natsiparteisse oli kuulunud väga palju inimesi, eriti oskustööliste ja spetsialistide hulgast (mõnel alal üheksa kümnendikku). Kui nad kõik oleks vangi jäänud, siis poleks Saksa majandusime teoks saanud. Mingis suhtes võib siin ilmselt tuua paralleeli Eestiga. Ka meil on EKPsse kuulunud palju inimesi, keda oli praktiliseks eluks pärast iseseisvuse taastamist lihtsalt tarvis. Uusi inimesi polnud kohe algul vajalikul määral võtta.

Terane on autori tähelepanek, et Ida  on oma “targutamispiire” laiendanud. Et “klubidesse” sisse saada, tuli olla pai poiss ja  jätta mulje, et meist ei tõuse tüli. Nüüd, kui oleme sees, võib endale lubada rohkem. See on ehk küünilis-banaalne, aga maailm nii toimib, ja me peaksime oma võimalusi rohkem kasutama kui praegu. Mis puutub  pr Freibergasse, siis loos varieeritakse nõrkemiseni kontsepti “mäluofensiivi esileedi”.  Minu meelest on kõnealune isik lisaks kõigele muule (k.a inimlikul tasemel hapususeni küündiv iroonia) väga suur Läti patrioot. Ta on seda avalikult ja häbenemata, ta on tahtnud teha Lätile reklaami, tuua teda rohkem pildile, vaikimisi vähendades ka vahet E
estile üldiselt osaks saanud üldise kiidukõmaga. Säärasele isikule tuleb anda au.

Kokkuvõttes: pärast Diplomaatia käestpanemist, tundus mulle, et elanike suhe oma riigiga on Lätis mõnevõrra veel pingelisem, marginaalsem, paradoksaalsem ja kohati tragikoomilisemgi kui Eestis. Möönan, et mulle on alati valmistanud hämminguga segatud piinlikkust, kui vähe tean ma ise ja teavad mu tuttavad Läti ajaloost ja kultuurist. Aga kuidas seda korvata? Eesti keeles on ilmunud vist ainult üks Läti lühiajalugu, kümne aasta eest, ammu lettidelt kadunud. See paneb aga paratamatult resümeerima, et meie suhe on kaunis ükskõikne ja pinnaline, kuna meil puudub teineteise vastu sisim suur huvi. Ma ei arva, et sihukest huvi saaks tekitada kunstlikult, vägisi armsaks ei saa, aga ikkagi oleks väärikas vahelduseks suurte sabas jõlkumise ja merkantilistliku suhtumise asemel hakata ka lähedal asuvate saatusekaaslaste vastu rohkem huvi tundma. Kes teab, mis põnevat või lihtsalt hinge kosutavat me siiski võiksime vastastikku leida. Selles ühinen Jõerüüdiga.

Lisaks õpetasid suveülikoolis juba nimetatud Jeffrey K. Olick, Jüri Kivimäe, György Schöpflin, Epp Annus, Lorenzo Cañás Bottos, samuti ajaloolane Karsten Brüggemann (Lüneburgi Nordost-Institut), sotsioloogid Siobhan Kattago ja Airi-Alina Allaste (TLÜ EHI), memoriaalkunsti ja museoloogia ekspert Stuart Burch (Nottinghami Trenti ülikool), antropoloog Aet Annist, fototeoreerik ja -praktik Peeter Linnap (Tartu kõrgem kunstikool) ning režissöörid Ilmar Raag ja Jaak Kilmi. Suvekooli välitöid juhatasid TLÜ EHI maastiku ja kultuuri keskuse kultuurigeograafid Hannes Palang, Tiina Peil ja Helen Sooväli, neile sekundeeris arhitektuuriteadlane Andres Kurg (Eesti kunstiakadeemia).

Sümpoosioni korraldasid TLÜ EHI ja keskaja keskus, toetas Eesti Kultuurkapital. Suvekooli korraldamisel osales lisaks TLÜ EHI ja KK-le Bologna ülikooli Kesk- ja Ida-Euroopa ja Balkanimaade Keskus. Toetasid Briti Nõukogu, Tallinna linnavalitsus, Ameerika Ühendriikide Eesti suursaatkond, Euroopa Parlament ja Ungari Instituut Tallinnas.

Kui kolmkümmend aastat tagasi oli maailm enamiku jaoks meist must-valge, raudse eesriidega piiratud ja valik seetõttu lihtne – võimalust valida peaaegu polnudki, viisteist aastat tagasi tundus paljudele, et langenud eesriided on paljastanud ainsa ja vankumatu tõe, et must on tegelikult valge ja vastupidi –, siis ajapikku, kirju kapitalismi varjus, on meisse üha sügavamaid juuri ajamas ebamugav teadmine, et ajalugu ja sellega seoses ka meie kultuuriteadvust mõjutav baasinfo on subjektiivne ja poliitiline, amorfne nähtus. Vajadus ajaloole näkku vaadata, arhiive pahupidi pöörata, tõdesid avastada ja paika panna on täienenud sooviga seniseid teadmisi kriitiliselt hinnata, asetada need taustsüsteemi ja jälgida info tõlkimise võimalust läbi eri filtrite.

Osa kirjeldatud protsessist on ka tänasest Kumus avatud näitus “Dissidentluse biennaal ‘77”. See väljapanek on esimene neljaosalisest sarjast “Arhiivid tõlkes”. Näituse lähtepunktiks on üks fakt, 1977. aastal Veneetsias kuu aega väldanud kultuurifestival, mis oli pühendatud Ida-Euroopa kultuurilisele dissidentlusele. Selle otsene side Eestiga piirdub küll biennaali kunstinäitusel “Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk” eksponeeritud nelja Ülo Soosteri maaliga, kuid käsitletud teemad on kindlasti ka meie kontekstis olulised. Kolmekümne aasta tagune sündmus asetub näitusel nii ajaloolisse koordinaatteljestikku, kultuurilisse ja poliitilisse raami kui reaalsete mälestuste filtrisse.

Veneetsia biennaal on vähemalt kunstimaailmale väga oluline, vana ja väärikas institutsioon, mis ei ole küll kunagi põhjustanud revolutsioonilisi kunstimuutusi, on aga alati olnud keskne kaasaegse kunsti rahvusvaheline foorum. Vähesed teadvustavad aga, et tegemist on tegelikult sama organisatsiooniga, mis korraldab näiteks ka meile tänavu nii tähendusrikkaks saanud Veneetsia filmifestivali. Kujutavale kunstile, filmile, muusikale ja teatrile lisaks on biennaali tegevusalade sekka aja jooksul tulnud veel tants ja arhitektuur, kuid kolmkümmend aastat tagasi olid just esimesena nimetatud valdkonnad “Dissidentluse biennaali” programmi kandvad lülid. Neile lisandusid veel ühiskonnateadlaste, ajaloolaste, kirjandusuurijate, reaalteadlaste ja usuinimeste korraldatud teoreetilised sektsioonid.

Nendele, kes tunnevad 1970ndate rahvusvahelist olustikku paremini, ei tule sellise sündmuse toimumine ilmselt liigse üllatusena – oli ju idabloki teisitimõtlejate ja inimõiguste küsimus eriti 1975. aasta Helsingi lepete järgses õhustikus Ida-Lääne suhete üks peateema. Kitsalt kunstist rääkides: mitteametliku nõukogude kunsti näitusi läänes, tegelikult juba 1960ndate keskpaigast saadik, ei jõua üles lugedagi, meenutagem kas või meie kohalike klassikute esinemisi välismaal, alates legendaarsetest posti teel saadetud graafilistest lehtedest kuni ametliku osalemiseni ülevaatenäitustel. 1970ndate teine pool seoses massilise emigratsiooniga ja põrandaaluse kunsti brändistamisega oli näitusetegevuselt eriti tihe. Miks siis üldse pöörata tähelepanu sellele ühele, kultuuriloos täiesti unustatud sündmusele?

Esiteks muidugi just seetõttu, et sellest biennaalist teatakse väljaspool Itaaliat üsna vähe, info on jäänud itaaliakeelsesse kultuuriruumi pidama (ja sealgi kitsa erialaringiga piirdunud). Niisiis, fakt vajab teadvustamist. Teiseks, “Dissidentluse biennaal” ja sellele eelnenud teised poliitilised näitused, näiteks 1975. aasta “Vabadus Tšiilile!” kajastavad Veneetsia biennaali ajaloo üht aktiivsemat etappi, mil institutsioon tegi läbi suuri muutusi. Nimetatud sündmused ei olnud nimelt “biennaalid” traditsioonilises mõttes: rahvuspaviljonide, avatud programmide ja muu selletaolisega. Nii “Dissidentluse biennaal” kui teised sellised üritused 1970ndate keskel olid sotsiaalse alatooniga temaatilised kuraatoriprojektid kunstibiennaalide vaheaastatel. Seega on üritusel oma ajalooline roll. Kolmandaks, oma totaalsuses (analüüsiti temaatiliste konverentside, näituste, kontsertide ja filmiprogrammi kaudu kindlasti väga suur osa mitteametlikuna käsitletavast idabloki, põhiliselt nõukogude ja Tšehhoslovakkia kultuurist) on see üritus väga kõnekas näide külma sõja aegsest Lääne huvist (või kohati ka huvitusest) raudse eesriide taga toimuva vastu. See sündmus peegeldab oma aega: enamgi veel kui külma sõja aegseid Ida-Lääne pingeid, illustreerib see Itaalia sisepoliitilisi võimusuhteid. Kui palju me seda aega aga tegelikult tunneme, kui vaatenurka vahetada ja kohalike lugude kõrval ka üle läänepiiri piiluda?

Mõistmaks Veneetsias toimunud dissi­dentluse biennaali, peame pisutki tundma Itaalia poliitilist ajalugu: probleeme vasak-paremteljel, rahutute seitsmekümnendate tausta. Nagu tõdes biennaali kunstinäitust arvustanud Ameerika Ühendriikide kriitik: “See, et 1977. aasta biennaali ettevõtmised koondatakse poliitilise agenda alla, on ootuspärane riigis, kus rohigi ei kasva, ilma et selle poliitilist tähendust luubi alla ei võetaks.” Sama loomulik oli muidugi ka see, et sotsialismileer Nõukogude Liidu juhtimisel biennaali ettevõtmisi boikoteeris ja aktiivset vastupropagandat tegi. Niisiis – mitte poliitiline kultuur (mõeldes näiteks nonkonformistliku kunsti valdavale programmilisele apoliitilisusele), küll aga kultuur kui poliitika.

Dissidentlus oli loomulikult üdini provokatiivne teemapüstitus, seda muidugi teadliku poliitilise programmina. Mitmed biennaalist osavõtnud – nii lääne intellektuaalid kui idablokist emigreerunud teisitimõtlejad – arutlesid aga ürituse käigus tuliselt selle mõiste olemuse ja paikapidavuse üle kultuuri kontekstis. Tõdeti, et probleemid on tihti palju keerulisemad kui sõna- ja mõttevabaduse piiramine, teisitimõtlejate seas on palju väga erinevate tõekspidamistega isiksusi, ühisjooni pelgalt vastandumise tõttu totalitaarsele režiimile on raske välja tuua. On ju selge, et skemaatilist must-valget maailmapilti nõukogudeaegsetest teisitimõtlejatest ja režiimile vastandujatest rääkides rakendada ei saa – valik oli mõnes mõttes palju keerulisem ja strateegia mitmepalgelisem, eriti kultuurivaldkonnas tegutsejate puhul. Nagu rõhutati ka Veneetsias: dissidentlust ei peaks käsitlema kui üksnes poliitilist positsiooni, eelkõige on see moraalne valik. Ehk siis – ei ole mõtet luua “riigikukutajate hierarhiaid”, rääkida dissidentlusest hinnangulise kriteeriumina, analüüsimata nende valiku konteksti.

Täna on aga oluline seda temaatikat taas teadvustada, sest iseenesest ei olegi maailm meie ümber ju nii palju muutunud, kui sooviksime. Teisitimõtlemist tundub kohati raske tolereerida ka näiliselt vaba demokraatia tingimustes. Kultuuri roll poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes, ning seda aktiivse agendina, mitte niivõrd tavapärase sõprussidemete sillutajana, võiks ärevate aegade kätte jõudes ehk taas au sisse tõusta. Poliitika võib küll olla räpane mäng ja kõrvaltvaataja positsioon tunduda üllam, aga seegi on moraalne valik.

Hiinlased ja korealased on eurooplase arust ühte nägu, ühed pilusilmad kõik. Nemad ise muidugi väidavad, et ka mongoliidse rassi seas on ilusaid ja inetuid, meeldivaid ja ebameeldivaid tüüpe. Ent selle hoomamiseks peab nägusid hoopis hoolikamalt silmitsema, kui võõras seda tavaliselt teeb.

Kõik moslemid on uskmatu meelest ühesugused. Tegelikult on neid väga palju liike, araabiakeelse terminiga firqua, mis tähendab “osa, jagu; salk, rühm; klass; ansambel; meeskond; sekt”. Jah, kõik nad tunnistavad, et Allah on Jumal ja Muhamed tema saadik, aga muus on risti vastupidistel seisukohtadel, olgu batiniidid või zahiriidid, mu’taziliidid või hašviidid, ibahiidid või karramiidid või hanifiidid. Ning see ei ole mingi usuteadlaste koolkondade erinevus, vaid elu küsimus. Eks me kuule iga päev uudistest, kuidas Gaza sektoris Fatah’ võitlejad tapavad Hamasi mehi ja vastupidi.

Et selles meile võõras maailmas orienteeruda, on vaja tasemel teejuhti, erudeeritud islami õpetlast, kes kirjeldaks maastikku ning annaks pädevaid hinnanguid. Nüüd on eesti keeles olemas kaks Kalle Kasemaa tõlgitud Abū Hāmid al-Ghazālī kirjutist.

Kasemaa on ühes 10. novembril 2005. aastal peetud loengus deklareerinud: “Väljendan omaenda suhtumist/sümpaatsust islami pühakirja – Koraani vastu. Nimelt võrdluses Piibliga teeb Koraani universaalsemaks selle tõlgendatavus, lükates nähtamatusse piiritlemised” (http://www.islam.ee/contents.php?cid=82). Analoogne on tema hinnang ka siin: “Seda teost on kõrvutatud Püha Augustinuse “Pihtimustega”, kusjuures al-Ghazālī kasuks võib tõsta esile tema jutustuse kainust ning edevuse puudumist jutustajal (autor ei tee võimalikust aprikooside näppamisest naabri aiast lapsepõlves moraalsete hingepiinade küsimust, selleks et meelitada lugejalt välja imetlust “pihtija” erksa eetilise hoiaku suhtes).”

Moslemite eksitustest päästja

See on tõsi, al-Ghazālī ei pihi – tema elus ei olegi, mida peaks kahetsema –, vaid vestab, kuidas ta on kõik õpetused, ka islami ketserite omad, nii teoreetiliselt kui praktiliselt ise järele proovinud ja maitsnud ning teab, mis on õige, ja on saadetud seda kuulutama: tema on Jumala poolt määratud “selle aastasaja alguse tarvis; sest ta on tõotanud iga aastasaja algul elustada oma religiooni” (lk 88 ja 128). Pealkiri on niisiis aus – al-Ghazālī on oma sajandi moslemite eksitustest päästja. Biograafilist on teoses kasinalt, eluloolised seigad on pigem nagu raamjutustus, mis annab võimaluse järjepanu käsitleda kõiksuguseid väärõpetusi.

Al-Ghazālī “filosoofilise autobiograafia” eesti keeles avaldamist õigustab asjaolu, et see on tunnistatud maailmaklassikaks ja publitseeritud UNESCO kirjandusmälestiste tõlkimise rahvusvahelise komisjoni väljaandes. Maht (63 lehekülge teksti) olnuks aga “Avatud Eesti raamatu” jaoks liiga väike ja nii on Ilmamaa teinud aruka otsuse ning lisanud veel teise al-Ghazālī hilispõlve traktaadi “Lampide orv”, mis on sama temaatikaga ning stiiliga poleemika eksiõpetuste vastu.

Al-Ghazālī (1058–1111) aeg on islami ajaloos kirevamaid. Abbassiidide kalifaadi hiilgeaeg oli möödas. 945. aastal vallutasid Bagdadi Iraani päritoluga buiidid, kes valitsesid seal aastani 1055. Seejärel asusid nende kohale seldžukid. Fatimiidid, kes pidasid end ‘Ali ja prohvet Muhammadi tütre Fatima järeltulijateks, tõusid šiiitliku islami etteotsa, et seista vastu sunniitlikule islamile. Nad hõivasid kogu Põhja-Aafrika ning rajasid Egiptuses oma riigi pealinna Kairo (973). Fatimiidid püüdsid saavutada mõju Iraagis ja Süürias, batiniitide rühmituse rajaja Hasan ibn Sabbah’ juhtimisel saatsid nad oma propagandiste ja mõrtsukaid Abbasiidide riigi kaugeimate piirideni. Tuntuim nende fanaatikute ohvrite seas oli sultanite Alp Arsdani ja Malik-šahhi vesiir Nixam al Mulk, kes asutas terve koolide võrgu, nn nizamioja, selleks et õpetada sunniitlikku teoloogiat ja vähendada šiiitluse mõjusid. Ühe sellise kooli juhiks Bagdadis sai al-Ghazālī aastal 1091.

Islami ühiskonda lõhestasid vastuolud mitmesuguste rühmituste vahel. Käis äge võitlus valdavate sunniitide ja vähemuses šiiitide vahel, kelle poolt esitatud väljakutsetele reageeris al-Ghazālī mitme ismailiitide vastu suunatud teosega. Samuti käis sunniitide võitlus mu’taziliitide vastu, kus vaidlusküsimusteks oli Koraani kui Jumala sõna igavikulisus või selle loodud-olek ajas, Jumala omadused või nende puudumine, inimese tahtevabadus või ettemääratus Jumala poolt.

On selge, et selletaolised tekstid vajavad seletamist. Näiteks: “Pane tähele, kuidas käe liikumine (käib) koos käe varju liikumisega ning on ühtlasi selle ees. See, kes pole sellest arusaamiseks küllalt taiplik, loobugu seda laadi teadusest, sest iga teaduse jaoks on mees, ning “igaüks teeb seda, milleks ta loodud on”” (lk 159). Kommentaarist saab teada, et osundatud lause käib predestinatsiooni kohta: “See on osa prohvetipärimusest, mis kõlab järgmiselt: “Teie hulgas pole kedagi, kelle koht paradiisis või põrgus poleks juba kindlaks määratud. Kui küsiti, kas ei tuleks loota Jumala peale ja mitte tööd teha, vastas prohvet (Muhammad): “Töötage, sest igaüks teeb seda, milleks ta loodud on”” (lk 199).

Eessõna ja kommentaarid moodustavad tubli kolmandiku raamatu mahust. Paljud asjad on seletatud kahel korral, kummagi traktaadi lõpus. Päris põnev on neid omavahel võrrelda. Näiteks “pime järeleaimamine” (lk 99): “Araabia sõnajuur tähendab “keed kaela panema või kaelas kandma; end kaelakeega ehtima; end vöötama; enda peale võtma või panema; üle võtma (ametit)”, ning sõnas taqlid kätkeb kujutlus enda ehtimisest teiste inimeste arvamustega, ilma et nende üle järele mõeldaks”, ent “pimesi järeleaimamine” (lk 205): “Araabiakeelne infinitiiv taqlid pärineb tegusõnast qallada, “keed kaela panema, end ehtima”, ning pimesi järeleaimamine on võrreldav enda ehtimisega võõraste arvamustega või tiitlitega, millel puudub sisuline kate”.

Raamatus on püütud vältida assotsiatsioone kristlik-teoloogilise mõistestikuga. Ent ka muhameedlikku – sellist poliitiliselt ebakorrektset sõna raamatus muidugi ei kasutata – terminoloogiat on asendatud universaalsemaga, näiteks “sufid” on “müstikud”. Kordagi ei esine raamatus “Allah”, vaid üksnes “Jumal”.

Islami kohta ei ole palju lugeda

Koraanikohad on Kalle Kasemaa eestindanud ise ega ole nende tsiteerimiseks kasutanud Haljand Udami tõlget, “teades, et ühte ja sama teksti võib alati mitut moodi tõlkida” (lk 27). Et Koraan on Jumala enda kõne, siis ei saagi seda araabia keelest ühessegi keelde tõlkida, sest selle sõnade mitmetähenduslikkus on Jumala eesmärk ning tõlkija ei saa teises keeles kõiki tähendusi esile tuua.

Eesti keeles ei ole islami kohta kuigi palju lugeda. On Annemarie Schimmeli “Islam” (2001) ja David Wainesi “Sissejuhatus islamisse” (2003). On ka Karen Armstrongi “Islam” (2003), aga selle kohta langetab Kasemaa hävitava otsuse: “sisaldab küll huvitavaid ja osalt ka algupäraseid mõtteid, kuid silmahakkavalt paljude vigade tõttu on ta just algajale kasutamiseks sobimatu” (lk 30). Aga kui palju on Eestimaal neid, kes ei ole islami asjades algajad? Ja soomlaste spetsialisti Jaakko Hämeen-Anttila väga konkreetse ja ülevaatliku “Islami taskusõnastiku” tõlget (2006) ei peeta mainimise vääriliseks.

Al-Ghazālī on rahuliku loomuga teejuht. Islami pärimus väidab: “Jumalal on seitsekümmend loori valgusest ja pimedusest.” Seletades näiteks, miks filosoofia tagasilükkamine kõigile selle puudustele ja ohtlikkusele vaatamata ei ole tark tegu, ütleb al-Ghazālī: “Mõistlik tunnetaja tunnetab (kõigepealt) tõde, seejärel mõlgutab iseendas (ühe või teise) väite üle; kui see on õig
e, võtab ta selle omaks, ükskõik, kas see on kerglase inimese või tõsise inimese lause. Ta koguni püüab tuletada tõde eksinute sõnadest, teades, et kulda leitakse liivast. Ta ei pahanda rahavahetaja üle, kui see pistab käe valerahategija kukrusse, selleks et võltsmüntide ja kassikulla hulgast võtta õiged kuldmündid, usaldades oma selget pihku. Hoiatatakse ju läbikäimise eest valerahategijaga (lihtsat) külameest, mitte aga selgepilgulist rahavahetajat” (lk 57). Ehk teise pildiga: “Ent vähemalt seda (peab eeldama) õpetlaselt, et ta erineks tavalisest harimatust (inimesest). Ta (õpetlane) ei tunne vastikust mee suhtes ka siis, kui see satub aadrilaskja kupuklaasi, sest ta on kindel, et kupuklaas ei muuda mee olemust” (lk 58).

Üks kummalisemaid moonutusi populaarteadvuses levinud pildi ja reaalsuse vahel on vapruse tähendus sõjas. Muidugi on võitlusvaim tähtis suvalises lahinguüksuses, aga kui kusagil staabis tehakse plaane, siis ei peeta vaprust üldjuhul otsustavaks teguriks. Pigem räägitakse seal manööverdamisest, tulejõust ja positsioonidest.

Teiste sõnadega on lahinguplaanide peamine nipp selles, et saavutada õigesti valitud hetkel ja kohas ülekaal tulejõus, et maksimaalselt kiiresti ülesanne täita. See kõik aga ei ole piisavalt muljetavaldav, et kujutada üksikisiku läbielamisi patriootilises sõjakirjanduses või sõjafilmides.

Toome selle jutu meie igapäevaste sõna- ja infosõdade maailma. Kõige levinum retoorikataktika näeb ette vastase silmapilkse ja ilma edasikaebamisõiguseta hävitamise. Tegemist on loomulikult nn ärapanemisega, mida võib eelkõige defineerida kui süüdistust, mida ei ole võimalik faktiliselt ümber lükata, või vastase “nimetamist” viisil, mida ei ole võimalik faktiliselt ümber lükata. Retoorika kuldvaramusse kuulub näiteks küsimus: “Millal te lõpetate oma hommikuse konjakijoomise?” – Vabandage, aga ma ei joogi konjakit.” – “Ärge põigelge kõrvale! Te ei vastanud mu küsimusele – millal?”

Kui nimetatud näide kuulub liialt loogika valda, siis meenutagem teistsuguseid rünnakuid: “Te olete lollpea.” Või heita heteroseksuaalsele inimesele ette: “Te olete ju häbitu homo.” Avalikus debatis ei ole viimast rünnakut võimalik tõrjuda, sest seda, mida sa ei ole, ei ole võimalik ka tõestada. Igasugune passiivne kaitse laadis: “te eksite” ei ole piisavalt usaldusväärne vastuargument.

Kuid selletaoline sõnasõda viiakse avalikkuse ette, näiteks meediasse, siis loodab ründaja, et kuulajad ühinevad temaga, aga  sama hästi on võimalik, et kuulajatele ei pruugi seesugune rünnak meeldida. Võites küll vastase hävitamisega ühe lahingu, kaotatakse tegelikult sõda. Nii nagu on aatomipommi heitmine teinud Ameerika Ühendriigid aastakümneteks moraalseks kaotajaks sõjas, mille tegelikult võitis.

Selge vastandumise ja ärapanemistaktika probleem peitub eelkõige selles, et sel juhul ei ole vastasel midagi kaotada ja ka tema on valmis kasutama lubamatuid võtteid. Kuni selle hetkeni võib tunduda, et võitjaks osutub see, kes on sõnaosavam ehk “vapram”. Pikemas perspektiivis tuleb aga arvestada kõikide teistega, kes osalevad konfliktis pealtvaatajatena. Sel hetkel astuvad mängu reaalstrateegia tõsisemad variandid. Eelkõige on küsimus selles, kuidas saavutada arvuline ülekaal.

Kui lahing võidakse võita vaprusega, siis sõda võidetakse ülekaaluga, kas või ainult kitsas lõigus. See tähendab liitlaste leidmist või vastase murdmist enne konflikti algust.  Kui seni rääkisin sõnasõjast tühisemat sorti ärplemise tasandil meedias, siis suurema infosõja tasandil, võib öelda, et kui USA armee lahkub Iraagist, siis eelkõige seepärast, et sisemaisest avalikust arvamusest on tahtmatult saanud võitlevate iraaklaste liitlane. Sellises infosõjas näeme, et lihtne ärapanemine on halb taktika.

Kui võtame näiteks konflikti Venemaaga, siis lihtsamat tüüpi ärapanemine taandab kõik venelased tibla nimetaja alla. Sama toimib ka vastupidi: kõiki eestlasi nimetatakse fašistideks.  Samas anname me endale aru, et tegelikult ei peaks eestlasi huvitama ju mitte venelaste genotüübi hävitamine, vaid ainult imperialistliku ja autokraatse mõtteviisi hävitamine. See aspekt aga laiendaks meie võimalike liitlaste ringi palju suuremaks kui võitlus tühipalja nn eesti asja eest.

Ja siit kõige olulisem küsimus: “Kas meie Venemaa-vastane retoorika toob meile liitlasi ka Venemaal?” Mis põhjusel võiks teisel pool Peipsit leida inimesi, kes armastaksid meid piisavalt, et tunnustada meie õigust eestimeelsele riigile. Ainuüksi sõnumiga: “Me ei ole fašistid?” seda tulemust ei saavuta.