Teadusdiplomaatia I. Mis see on ja millega seda süüakse?
VAHUR LUHTSALU
Tõenäoliselt võib pealkirjas esitatud küsimus peast läbi käia inimesel, kes seda liitnimisõna, ja kui grammatiliste terminitega täpne olla, siis põimliitnimisõna, esimest korda näeb või kuuleb.
Eestikeelses inforuumis on teadusdiplomaatia võrdlemisi tundmatu termin. Tekstitöötlusprogramm Google Docs, mida käesoleva artikli sissetoksimiseks kasutan, joonib tekstis automaatselt selle sõna punasega alla ja pakub omapoolse korrektuurina need kaks sõna lahku kirjutada. Guugeldamine annab 353 eestikeelset tulemust, millest suur osa aga viitab võõrkeelsetele lehtedele ning ka otsimootor küsib igaks juhuks: „Kas mõtlesite: „teadus diplomaatia“, viidates võimalusele, et tegemist võib siiski olla kahe erineva sõnaga.
Eestikeelset definitsiooni guugeldamine paraku ei anna. Otsingus tõusevad aga esile Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega seotud artiklid. Soomere hiljutises, 29. IV Sirbis avaldatud artiklis „Heitlusest kroonviirusega suure sõja lävepakuni“jookseb see sõna samuti korra läbi. Lisaks rõõmustab Soomere 2020. aastal Maarja Kruusmaa valimise üle Euroopa Komisjoni peateadusnõunikuks, mis tema sõnul on Eesti teadusdiplomaatia üks kõige suuremaid võitusid.1 Mõnevõrra huvitavam leid on UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni veebisaidilt leitav pikem juriidiline dokument pealkirjaga „Soovitus teaduse ja teadlaste kohta“, mis on vastu võetud 2017. aastal Pariisis UNESCO peakonverentsi 39. istungjärgul. Selle dokumendi, mis ilmselgelt võiks huvi pakkuda teadlasele või teaduspõhisest tegutsemisest huvitatud poliitikule, diplomaadile paragrahv 2 pealkirjaga „Teadlased riikliku poliitika kujundamise kontekstis“ lõige 7 sedastab: „Liikmesriigid peaksid kasutama teaduslikke ja tehnoloogilisi teadmisi otsuste tegemisel ja rahvusvaheliste suhete põhimõtete kujundamisel. Selleks peaksid nad parandama teadusdiplomaatia alast võimekust.“2 Kuidas aga pea viis aastat pärast selle dokumendi vastuvõtmist on lood Eesti teadusdiplomaatia alase võimekusega, ja teisalt, kas ja kuidas on seda võimekust parandatud? Loogiliselt võttes on raske rakendada ja parandada võimekust, mille puhul isegi sõna enda tähendus jääb hämaraks. Jääb mulje, et teadusdiplomaatia mõistest – mis näib olevat peamiselt teaduste akadeemia presidendi pärusmaa ja sõnakasutus – käivad teadlased, diplomaadid, poliitikud, keda see justkui otseselt puudutab, kauge kaarega mööda. Teatud mõttes ka arusaadav, sest maakeeli keegi seda terminit internetis lahti ei seleta.
Teadusdiplomaatiat nähakse kui vahendit riiklike ja ülemaailmsete väljakutsetega toimetulekuks.
Seevastu netiotsing science diplomacy annab poolteist miljonit korda rikkalikuma saagi, pea 537 miljonittulemust ning tsiteerib veebilinkide nimekirjas esimesena väljatoodud allika avalauset ühest pea kahe aasta tagusest teadusartiklist, mis annab tabavalt ja lühidalt edasi teadusdiplomaatia sisu: „Teadusdiplomaatia on kiiresti kasvav uurimis-, haridus- ja praktikavaldkond, mille eesmärk on paremini mõista ja tugevdada teaduse, tehnoloogia ja rahvusvaheliste suhete vahelisi seoseid, et tulla toime riiklike ja ülemaailmsete väljakutsetega.“3 Ilmneb, et teadusdiplomaatiat nähakse ingliskeelses mõtteruumis kui vahendit riiklike ja ülemaailmsete väljakutsetega toimetulekuks. Siit järelduvalt – kui meil on kasinad teadmised ja võimalik et ka praktikad teadusdiplomaatia vallas, kas oleme seetõttu ilma ühest tähtsast vahendist, mis võimaldaks toime tulla meie riigi ees seisvate väljakutsetega? Jätame selle küsimuse esialgu õhku rippuma. Siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et teadusdiplomaatiat kirjeldavaid definitsioone, olgu lihtsama või keerukama sõnastusega, on mitmeid, kuigi need sarnanevad üksteisega edasiantava mõtte sisu poolest.
Hoolimata sellest, et sõna „teadusdiplomaatia“ mõjub uudsena, pole see ajaloolisest perspektiivist vaadatuna siiski midagi väga erakordset või uut. Suurriigid nagu USA, NSVL/Venemaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa jt on tegevusi, mida võib liigitada teadusdiplomaatia valdkonda kuuluvaks, harrastanud alates Teise maailmasõja lõpust või isegi enne seda. Prantsusmaa puhul võib sellesarnast tegevust täheldada juba XIX sajandi lõpust või isegi Napoleoni sõdade ajastust ning sügavamale ajalukku kaevudes võiks ka kesk- ja uusaja geograafe, kartograafe nimetada esimesteks teadusdiplomaatideks.
Kuigi teadusdiplomaatiat on ühes või teises vormis praktiseeritud sajandeid, andsid Ameerika Teaduste Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Sciences, AAAS) ja Londoni Kuninglik Selts (Royal Society) teadusdiplomaatiale tema algse definitsiooni ja kontseptuaalse raamistiku 2010. aastal üllitatud raportis „Teadusdiplomaatia uued piirjooned“ („New Frontiers in Science Diplomacy“).
Selle järgi eristub teadusdiplomaatias kolm haru: a) teadus diplomaatias (science in diplomacy) ehk kuidas teadus toetab välispoliitilisi eesmärke, otsuseid, diplomaatilisi kompetentse; b) teadus diplomaatiale (science for diplomacy), teaduse roll diplomaatias, teadlaste panus diplomaatiliste suhete välja arendamisse ja c) diplomaatia teadusele(diplomacy for science), rahvusvahelise teaduskoostöö hõlbustamine ehk kuidas diplomaatia osutab toetust teadusele ja teadlastele.
Nüüd, kui teadusdiplomaatia terminoloogia ja sisu väga üldises plaanis selgitatud, jätkan järgmises artiklis teemal, kuidas viljeldakse teadusdiplomaatiat erineva teadus- ja majandusarengu tasemega riikides.
Teadus diplomaatias (science in diplomacy)
Ilmselt tuntuim näide mehhanismist, mille abil teavitatakse poliitikakujundajaid teaduslikest nõuannetest on valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC).
IPCC on rahvusvahelist teaduskoostööd koordineeriv kehand, mis hindab kliimamuutustega seotud teadust. IPCC asutati 1988. aastal maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) ja ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) poolt, et anda poliitikakujundajatele korrapäraselt hinnanguid kliimamuutuste teadusliku aluse, mõjude ja tulevaste riskide ning kohanemise ja leevendamise võimaluste kohta.
IPCC hinnangud annavad valitsustele kõigil tasandeil teadusliku aluse kliimaga seotud poliitika väljatöötamiseks ning need on ÜRO kliimakonverentsi – ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) – läbirääkimiste aluseks.
Hinnangud on poliitika seisukohast olulised, kuid mitte ettekirjutavad: need võivad esitada eri stsenaariumidel põhinevaid tulevaste kliimamuutuste prognoose ja kliimamuutustega kaasnevaid riske ning arutleda selle üle, milline on vastumeetmete mõjukus, kuid need ei ütle poliitikakujundajatele, milliseid meetmeid kasutusele võtta.4
Käesolev artikkel on esimene seeriast, milles Vahur Luhtsalu, ülikooliõppejõud, diplomaat ja endine EV Suursaatkonna asejuht Türgis avab teadusdiplomaatia terminoloogiat, sisu ning annab ülevaate selle rakendustest.
1 Tehnikaülikooli teadusprorektor valiti Euroopa Komisjoni peateadusnõustajaks. Tallinna tehnikaülikool 24. XI 2020.
3 „Science diplomacy is a fast-growing field of research, education, and practice dedicated to better understanding and reinforcing the connections between science, technology, and international affairs to tackle national and global challenges.”
Vaughan Turekian, The Evolution of Science Diplomacy. – Global Policy 29. XI 2018, 9(S3).
Jean-Christophe Mauduit, Marga Gual, Building a Science Diplomacy Curriculum. – Frontiers in Education, 11. VIII 2020.
4 Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) veebileht.
Teadlane kui ihaldatud dialoogipartner ja inspireeriv kõneisik
AIJA SAKOVA
Ehkki teadmussiirdest on saanud justkui teadusmaailma võlusõna, ei ole selles midagi olemuslikult uut. Laias tähenduses on see sünonüümiks ülikoolide kolmandale sambale ehk ühiskondlikule missioonile. Kitsamas vaates kasutatakse teadmussiiret jällegi tehnosiirde ehk ettevõtlussektoris teadmuspõhiste tehnoloogiliste lahenduste rakendamise sünonüümina.
Keerukused, nagu ikka, kerkivad mitme maailma kokkupuutekohtades ja võrreldavuses. Kuivõrd soovime riigi tasandil suuremat teaduspõhisust nii riigijuhtimises kui ka majanduse edendamises, siis sedavõrd rohkem on ka tähelepanu laiemal teadmussiirdel, mis ei piirduks pelgalt teadustulemuste kommertsialiseerimisega, vaid avaldaks nähtavat mõju ühiskonna sidususele ja kestlikkusele. Kuigi on kujunenud kokkulepe, kuidas mõõdetakse teadmuse rakendamist ettevõtlussektoris (ettevõtluslepingute maht, patentide, litsentside ja harg- ning iduettevõtete arv), siis praegu puuduvad riiklikud ja rahvusvahelised kokkulepped, mida täpselt laiema teadmusiirde all mõista ja mõõta.
Kolleegid Tallinna ülikooli teadmussiirde ja projektide keskusest on rahvusvahelise teadmussiirde mõtestamise ja võimestamise projekti UNIcorn1 käigus välja pakkunud teadmussiirde mõtestamise 4 + 1 kategoorias: 1) väliste väljakutsete lahendamine, sh teenuslepingute täitmine; 2) toote ja teenuse arendus, sh litsentside ja patentide taotlemine ning hargettevõtlus; 3) teadustulemuste kommunikeerimine ja kõneisikuna avalikkuses silma paistmine ja 4) liikmesus ja kaasarääkimine võrgustikes väljapool teadusala. Esimesed kaks on valdkonnad, mis omavad potentsiaalselt majanduslikku mõju, teised kaks pigem ühiskondlikku mõju. Kõiki nelja seob omakorda teadmussiirde alaste kompetentside arendamine.
Teadmussiire ja teaduskommunikatsioon
Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035 (TAIE 2035) kahjuks ei defineeri teadmussiiret mõistete all, küll aga käsitleb see teadmussiirde süsteemi kui pikaajalist ja järjepidevat teadmusringlust, mis peab aitama kaasa ühiskonna üldise vastupanu- ja kohanemisvõime suurenemisele nii kriisiolukordades kui ka globaalsete muutustega silmitsi seistes. Rõhutatakse, et teadmussiire ei ole pelgalt lineaarne (tehnoloogiakeskne) protsess teadussüsteemist ettevõtlusse.2
Aastaks 2035 kavandatud muutust on TAIEs kirjeldatud kolmes osas: Eesti ühiskonna teadmuspõhisus, teadlaskonna mõjusus ning ettevõtluskeskkonna innovatsiooni- ja konkurentsivõime.
„Aastal 2035
… on Eesti kohanemisvõimeline teadmuspõhine ühiskond, kus mõistetakse teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni vajalikkust, teadmus on ringluses ning teadustöö tulemusi kasutatakse loovalt, oskuslikult ja keskkonda säästvalt Eesti sotsiaalse ja majandusliku heaolu ning eesti keele ja kultuuri kestlikkuse hüvanguks.
… saavutavad Eesti teadlased silmapaistvaid tulemusi, on ühiskonnas nii ettevõtjatele kui ka poliitikakujundajatele hinnatud partnerid ning rahvusvahelistes teadmusvõrgustikes aktiivsed ja tunnustatud osalejad.
… on kõikjal Eestis head rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised tingimused suure lisandväärtusega ettevõtluseks. Ettevõtlussektori kasvuvedur on teaduspõhine arendustegevus ja innovatsioon. Eesti on kogu maailmas tuntud uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötaja ja kasutusele võtjana.“3
Fookusesse seatakse niisiis teaduse ja teadlaste mõju kasvatamine ning teadustulemuste kasutamine Eesti arenguvajaduste rahuldamisel. Muutus, mida esile kutsuda soovitakse, peab tooma kaasa teaduse ja teadlaste väärtustamise ühiskonnas ning tegema teadusasutustest ja teadlastest võimekad ja hinnatud partnerid nii ettevõtjatele kui ka poliitikate kujundajatele.
ÜRO tegevuskava 2030 ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid.
Ka 2019. aastal valminud eksperdirühmade koostatud tulevikuvisioonide ja ettepanekute dokumendis Eesti haridus-, teadus-, noorte- ja keelevaldkonna arendamiseks aastatel 2021–2035 „Tark ja tegus Eesti 2035“ nenditakse, et ehkki Eesti teadlaskonna rahvusvahelise konkurentsivõime on tugev ja tõusutrendis, on paradoksaalsel moel ebateaduste osakaal ühiskonnas suurenenud.4 Olgugi et tegemist ei ole Eestile ainuomase probleemiga, on mure siiski suur.
Teaduse ja teadlase mõjukuse kasvu puudutavaid eesmärke ja visioone sedastab ka teaduskommunikatsiooni strateegia „Eesti teab“ aastateks 2020–2035. Selle kohaselt on aastaks 2035 „teadus kõigi jaoks iseenesestmõistetavalt ühiskondliku ja isikliku heaolu alus, teaduspõhine mõtteviis Eestis juurdunud ja seda toetab kogu haridussüsteem, teadlase ja inseneri amet tõusnud noorte jaoks ihaldusväärsete valikute sekka, poliitika austab fakte ja teaduslikku teadmist ning ühiskond teaduse abil maailma mõistmist, teadlased on aktiivsed teaduse eestkõnelejad.“5
On selge, et isegi kui TAIE 2035 arengukavas ei räägita detailsemalt teaduskommunikatsioonist, ei ole selles seatud eesmärke võimalik saavutada keskendumata teaduskommunikatsioonile. Veelgi enam, teadmussiire kui pikaajaline ja järjepidev teadmusringlus ei ole mõeldav teaduskommunikatsioonita. Teaduskommunikatsioon on teadmussiirde lahutamatu osa. See on hädavajalik, et saavutada teaduse ja teadlase mõjukus ning seeläbi ka usaldusväärsuse kasv ühiskonnas.
Teadlase muutunud roll
Teaduskommunikatsiooni defineerib „Eesti teab“ kui suhtlust teadusega seotud teemal, mille eesmärk on tutvustada teadust ühiskonnale ja luua eeldused selle tihedamaks lõimimiseks ühiskonda. Tähtsad teemad, mida teaduskommunikatsiooni kontekstis käsitletakse, on näiteks teaduse toimimise loogika, teadlase töö eripära, teadussaavutused ja nende väärtus.6 Samal ajal ei ole teaduskommunikatsioon pelgalt teadustulemuste või teadlase töö populariseerimine ja avalikkusele huvitavaks ning arusaadavaks tegemine. Teaduskommunikatsioon on samuti dialoog eri osaliste ja huvigruppide vahel, olgu teadlaste ja poliitikute/poliitikakujundajate või teadlaste ning ettevõtjate vahel.
Teaduskommunikatsioon on niisiis teadmuse väärtuspakkumise lahutamatu osa. Selleks et teise valdkonna, teiste huvidega (ühiskondliku muudatuse elluviimine, kasumi teenimine, teadmuse rakendatavus) osapoolele oma uurimistöö vajalikkust ning mõjukust selgitada, tuleb treenida oskust oma sõnumeid (oma väärtuspakkumist) selgelt ja arusaavalt sõnastada. On vaja osata selgitada, miks see probleem, mida konkreetses teadustöös uuritakse või millele lahendusi otsitakse, on tähtis; mis juhtub, kui seda mitte teha ja miks just see teadlane või teadlaste grupp on parim seda lahendama. Lihtsustatult ongi see teaduse väärtuspakkumise sõnastamine: miks on uuritav tähtis, kellele see on vajalik ja millist probleemi lahendatakse.
Neile küsimustele ei vasta teadlase ja teadlasgrupi eest keegi teine peale teadlase enda. Teadlane ise peab olema oma valdkonna eestkõneleja ja kõneisik, tema vastutus on aidata selgitada teaduse rolli ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel. Loomulikult saavad siin teadusajakirjanikud või asutuses tegutsevad kommunikatsiooni- ja turundusspetsialistid olla abiks sõnumite sõnastamisel ja eeskätt levitamisel, samuti saavad ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde eksperdid nõustada ja toetada teadlasi nende teadmuse võimalikul kommertsialiseerimisel või patenteerimisel. Kuid teadlase kuvandi parandamisse ja teaduse mõjukuse suurendamisse peavad ikkagi teadlased ise panustama nii oma isiku, oma kõnekuse kui ka selgete sõnumitega. Seda ei saa lahendada teisiti.
Olen siinkohal nõus teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomerega, kes on sõnavõttudes ja kirjutistes korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et teadlase roll on muutunud ja ootused teadlasele samuti.7 Ei piisa enam sellest, et tehakse suurepärast teadust. Teadlase roll ja kohustus on tagada, et teadustulemused jõuaksid ühiskonda ja/või majandusse. See aga eeldab teadlase (akadeemilise töötaja) rolli põhimõttelist ümbervaatamist. Teadmussiirde alane tegevus tuleb arvestada töökoormusse ning muuta see osaks tema tööst ja töö väärtustamisest.
Seda on hädasti vaja, sest ühiskond tõepoolest vajab rohkem tead(us)likke, inspireerivaid, sügavate teadmiste ning selgete sõnumitega eestkõnelejaid (teisiti öeldes: intellektuaalseid suunamudijaid).
Kestliku arengu eesmärgid
Teadussaavutuste edastamisel, ühiskonnas nähtavamaks ning usaldusväärsemaks muutmisel on tähtis – seda iseäranis organisatsioonide tasandil – tähelepanu pöörata ka sellele, et teaduskommunikatsioon ei muutuks pelgaks sisuturunduseks ehk olemasoleva parimal moel „müümiseks“. Selleks et Eesti ühiskond ja majandus tõepoolest liiguksid kestlikkuse ja suurema sidususe suunas ning peaksid ühtlasi silmas globaalseid väljakutseid, peab ka teadmussiirdes ning teaduskommunikatsioonis lähtuma suurest pildist.
Kuidas õigupoolest tagada, et eri osapooled – ministeeriumid, teadusasutused ja ettevõtted – tõepoolest lahendavad koos Eesti ühiskonna ees seisvad arengueesmärke?
Üks võimalus on lähtuda ÜRO kestliku arengu eesmärkidest, mida on kokku 17.8 Iga organisatsioon, teadusasutus, ettevõte või ministeerium saaks endale sobivad eesmärgid välja valida ja kokku leppida, millises osas ja millises mahus ollakse võimelised panustama konkreetse kestliku arengueesmärgi saavutamisse. On selge, et need on teemad, mis on nii suured, et asuvad väljaspool ühe asutuse, ammugi üksikisiku mõjusfääri. Kuid just need on eesmärgid, mida iga üksikisik, iga organisatsioon peab oma tegevuses silmas pidada.
Innovatsiooni- ja teadmussiirde nõustaja Mark Mann9 pakkus rahvusvahelise teadmusiirde võrgustiku ASTP aastakonverentsil10 välja, et ÜRO kestliku arengu eesmärkidest lähtumine toetab meid ka selles, kuidas tagada ning koordineerida teadusasutuste kõrval väike- ja keskmise suurusega ettevõtete panustamist globaalsete väljakutsetega toimetulekusse. Võti seisneb enda (organisatsiooni) jaoks sobiva arengueesmärgi alaeesmärgi väljavalimises ning sihtide seadmises.
Niisiis on tähtis keskenduda ülemaailmsete, sh Eesti ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisse organisatsiooni ja indiviidi tasandil. Sealjuures tuleb teadvustada iga teadlase ja teadlasgrupi rolli ja vastutust ning leida sobivaid viise panustamiseks. Viimased on iga teadlase ja teadlasgrupi puhul erinevad ning sestap ei ole teadmussiire ka lõpuni ühetaoliselt kirjeldatav ning mõõdetav. Väärtuspakkumise sõnastamine on eelduseks nii teadmussiirdele kui ka teaduskommunikatsioonile.
Vaja on keskenduda tegevustele, mehhanismidele ja programmidele, mis parimal moel aitaksid kaasa teadlase ja teaduse mõjukuse kasvule ning aitaksid teadlastel kujuneda ihaldatud dialoogipartnereiks ettevõtjatele ning poliitikakujundatele ja inspireerivaiks kõneisikuiks avalikkuses.
1 UNIcorn (Fostering Knowledge Transfer from Universities to Business – Innovation to Unicorn) on suunatud ülikoolide teadmussiirde võimekuse kasvatamisele.
2 TAIE 2035, lk 12.
3 TAIE 2035, lk 11.
4 Tark ja tegus Eesti 2035, lk 35.
5 Eesti teab, lk 8.
6 Eesti teab, lk 4.
7 Näiteks vestluses: Aija Sakova, Mari Sarv, Tarmo Soomere, Krista Kodres, Andres Koppel,
Muutunud maailm, probleemide nõiaring ja teadlase vastutus. – Sirp 4. X 2019.
8 Inglise keeles lühendatult SDGs ehk sustainable development goals. Vaata: https://sdgs.un.org/
9 https://www.markmann.ee/
10 ASTP konverents „The Many Faces of Knowledge Transfer“ („Teadmussiirde mitu nägu“) kava: https://www.astp4kt.eu/astp-annual-conference-2022-123.html
Kui me vähem kui viis aastat tagasi Suure-Jaani külje alla järve äärde kolisime, siis küsisid paljud, miks nii kaugele. Maailmas ringi rännanuna on asi perspektiivis: Austraalia on kaugel, Suure-Jaani ei ole kaugel! Pealegi oleks siia kolimine veel nii kuus aastat tagasi kõlanud ka mulle endale hullumeelsena, kuid nüüd ainumõeldavana. Ring saab ühel hetkel täis ja juurte juurde tagasi tulla tundub loomulik. Jaane on mitu – Järva-Jaani, Kolga-Jaani, Suure-Jaani jt –, aga on vaid üks ja ainus Suure-Jaani. Kui sõbrad esimest korda külla tulid, helistasid nad mulle ja pärisid, kus see järv siin ikkagi asub – nad ei leidvat üles. Tuli välja, et nad sõitsid esimese hooga Kolga-Jaani.
Suure-Jaanis oli meie esimene elukoht vanaema juures, elasime seal umbes kaheksaruutmeetrises toas. Alles aastaid hiljem saime Välja tänavale kahetoalise korteri, mille magamistoa akna all oli raudaiaga eraldatud gaasisõlm. Paneelmaju on Suure-Jaanis üldse vähe ja eramajade ääri kaunistavad pikad põlispuude rivid. Sõitsime poistega tihti ratastega ümber maja ja järjekordset tiiru tehes otsustasin heita poiste hirmutamiseks rattaga aia kõrvale maha ja surnut mängida. Seda nägi magamistoa aknast minu ema, kes kartis kõige hullemat. Majast välja tormanud hirmunud isa silmad on üks mu esimestest lapsepõlve mälestustest, olin siis nii viieaastane. „Ära enam nii tee,“ manitses isa. Siis ei saanud ma veel aru, mida täpselt ma valesti tegin. Poiste mängud.
Mõni aeg hiljem kolisime naabermajja, kus ootas meid neljatoaline. Suur asi ikka! Saime oma toa. Esimesed kassetid olid Bachi kogumikud, mille oli saatnud Ameerika tädi, ning Michael Jacksoni „History“ – mõlemad on mind märkimisväärselt mõjutanud. Keerasin maki aknast välja, et möödakäijatele Bachi lasta, justkui oleksid need minu enese loodud heliteosed. Ameerika tädi saatis meile ka riideid. Eriliselt on meeles üks punane särk, mille peal oli jänese siluett ja selle juurde kirjutatud „Playboy“. Minust palju vanem naabripoiss küsis, kas ma ikka tean ka, mida see tähendab. Ei teadnud. „Eks siis uuri ise järele,“ irvitas ta edasi. Alles aastaid hiljem sain teada. Ilus särk oli.
Selle paneelmaja taga oli tiik, kus me poistega parvetasime ja talvel ühe jääkamaka pealt teisele hüppasime. Kaotas see, kes esimesena sisse kukkus. Nüüd tundub see hull mõte – manitseme pidevalt oma tütreid, et nad järve äärde ei läheks. Seal paneelmaja taga oli üks suur kivi, mis paistis tohutu lahmakas. Kui käisin alles hiljaaegu rattaga oma lapsepõlveradu uurimas, läksin tagasi seda kivi vaatama. See oli nii pisike – lapsena tunduvad asjad ikka jube suured! Need majad on nüüd kõik renoveeritud ja seal elavad uued inimesed.
Koolimaja oli majast vaid paarsada meetrit, staadion ka. Praeguseks on kool ehitatud palju suuremaks ja algkool lükatud keskkooliga kokku, sinna on tehtud suur spordisaali juurdeehitis ning äsja sai valmis ultramoodne välistaadion. Seda suurt raudturnikat, mille peal me lapsena pidevalt turnisime, seal enam ei ole. Pidavat olema ohtlik ega vasta enam standardile. Vallavalitsus on sealsamas kooli kõrval: see seisis nii kaua kui mäletan tühja betoonehitisena, mille keldrites mängisime kogu aeg tagaajamist. Nüüd töötavad seal paljud tuttavad näod, keda lapsepõlvest mäletan.
Keset Suure-Jaanit laiub kaks paisjärve, mida süvendati Eesti esimese iseseisvusaja alguses. Nende pikalt ääristatud mõnusa loodusliku liivaga kaldad on nüüdseks pilliroogu kasvanud. Küll aga on linn ehitanud järve äärde uue uhke silla ning kujundanud ilusa liivaranna koos vahetuskabiiniga, on ka võrguplats ja kohe järve kaldal saab mängida disc golf’i ning laululaval toimuvad peod ja igasugused üritused. Möödunud aastal tehti ujuvsild üle järve laululava juurest kirikuni, nagu see oli olnud kunagi ammusel ajal. Suvel on siin tõeline maapealne paradiis.
Me ei uskunud oma silmi, kui paari aasta eest avati linnas uhke veekeskus. Keegi ei uskunud. Vallavalitsusega on lihtne asju ajada. Saime hiljaaegu omale asfalttee ning kiire interneti valguskaabli. Meil on oma vesi ja kanalisatsioon, oma kasvuhooned, kus kasvatame puhast toitu. Võtsime kanad, kes saavad aias vabalt ringi siblida. Puudu on veel vaid oma elekter, siis oleks täiuslik autonoomne elamine. Rajame oma õunapuuaeda umbes 20 puuga, et tulevikus mahla pressida ja miks mitte ka siidrit teha. Plaanis on maakeldri ehitus. Külanaabrid on toredad ja meil pole ühtegi valgusfoori! Ei pea kiirustama, et jõuda esimesena punase tuleni.
Tiirud on tiirutatud, on hea tagasi olla. Siia tahavad kolida väga paljud, aga lihtsalt pole, kuhu kolida. Kõik elamispinnad, mis müüki tulevad, ostetakse kohe ära. Kinnisvarapakkumisi pole ning panga silmis on elukoht liiga väärtusetu, et tagatis oleks piisav. Õpetajatega on tõsine mure: pakutakse küll häid võimalusi, aga kui elukohta ei ole anda, pole sellest suurt tolku. Viimase paari aastaga on aga olukord veidi paranenud, sest maal elamine (olgugi et Suure-Jaani on linn) on loonud maja ehitamiseks või laenu võtmiseks uusi võimalusi. Majad uuenevad – renoveeritakse, luuakse tingimusi uutele elanikele. Depressiivsed väikelinnad saavad uue elu ning viimased aastad on seda protsessi kiirendanud.
Tere tulemast Suure-Jaani!
Keset Suure-Jaanit laiub kaks paisjärve, mida süvendati Eesti esimese iseseisvusaja alguses. Möödunud aastal tehti ujuvsild üle järve laululava juurest kirikuni, nagu see oli olnud kunagi ammusel ajal.
RIHO PARAMONOV, raamatuvallas tegutsev kultuuriloolane
Riho Paramonov
Ühed ütlevad, et tuleb kohaneda: teadlikult, kiiresti, otsustavalt. Teised on veendunud, et õige on jääda iseendaks ja ignoreerida kohanemissurvet. Need variandid näivad eeldavat, et meil on valida. Vanarahvas teab rääkida, et inimene kohaneb kõigega. Selle tõdemuse järgi kohanetakse igal juhul. Aga on veel üks variant, nimelt see, et inimene ei kohane, sest see ei ole tema pärisosa. Sedaviisi on kohanemine ennekõike müüt või ühiskonna tööriist, mille abil hoida masinavärk töös. See, kes kohaneb, on edukas ja saab premeeritud (nt kõrgema palga, järelkasvu, parema tervise näol), aga kes seda ei tee, saab peapesu ja koha tagareas (süsteemi muutudes võib leida aset pööre).
Viimasel ajal oleme näinud igasuguseid kohanemisi. Näiteks kohaneti üsna kiiresti maskiga ja veel kiiremini olukorraga, kui maskisundus kadus. Tuleb kohaneda inflatsiooni ja energiakriisiga. Kas aga niisugused asjad ülepea kuuluvad kohanemise rubriiki? Mina vaatan kohanemist protsessina, mis muudab indiviidi psühhofüüsilist struktuuri sedavõrd, et ta ei ole enam sama inimene. Aga kui ta ei ole enam sama, võiks rääkida hoopis uue inimese tekkest.
Tehno- ja teadusrevolutsioon ning küllap ka muud murrangulised momendid ei too seega esile mitte niivõrd kohanemist tavapärases mõttes – mõõdukat, laiema mõjuta reaktsiooni argistele kõrvalekalletele –, vaid täiesti uusi struktuure inimeses ja ühiskonnas. Eesti talupojas, kes XX sajandi algul pidi astuma harjumuspärasest maakeskkonnast modernsesse linna, sündis uus inimene. Ja meie imelik aeg sünnitab samuti uusi inimesi. See, kes sunnitakse sõjas teadmata ajaks keldrisse või metsa, ei jää iseendaks. Nagu ka see, kes sunnitakse tahtevastaselt tapma.
Niisiis võib kohanemise hind olla uue inimese teke. Aga inimene, nagu ka evolutsioon, tahab stabiilsust ja tasast arengut. Seepärast on mõnikord uus inimene olla talumatult raske või isegi võimatu.
Eestis kehtib kirjutamata aksioom, et hariduse ja tervishoiu osas on iga kodanik ekspert. Seega luban endale esimest korda elus rääkida kaasa haridusdebatis. Et lugejad ei peaks mind täiesti diletandiks, siis märgin ära, et olen oma palga välja teeninud ka Tartu ülikooli lektorina ehk kõige madalamal ülikooli ametikohal pikkadel ja huvitavatel aastatel 1989–1994.
Juba toona olid ülikooli õppejõudude palgad väga nigelad, aga siiski Eesti keskmise lähedal. Vabandan kunagiste kolleegide ees, mina ei pidanud sellele vastu ja liikusin teistele radadele, mis tõid rohkem sisse. Mu austus allesjäänute meelekindluse vastu on aga lõputu.
Taastatud vabariigi algul oli kogu kõrgharidus tasuta. 1990. aastatel tulid tasulised õppekohad ja koos nendega ka õppelaenu võtmise võimalus. Minu enda õppejõukarjäär oli selleks ajaks lõppenud ja kõiki arenguid pole seetõttu peensusteni jälginud. Mis aga väga selgelt silma torkas, oli Jaak Aaviksoo sotsialistlik-populistlik loosung tasuta kõrghariduse sisseseadmiseks kõigile.
Tagantjärele targana võime öelda, et selle taga polnud mitte suur soov kõigi tudengite tasuta kõrgharimiseks, vaid erakõrgkoolide turult väljapuksimine. Kurb, et toonane Isamaa selle populistliku osa loosungist alla neelas ja siiani suurimaks haridusmaastikku muutvaks teetähiseks soovib põlistada.
Selge see, et tegutses ka täielikke nurgakoole nagu Euroakadeemia, vaba turg annab alati võimaluse lollidelt raha ära võtta. Isegi siis, kui need lollid tahavad kõrgharidust saada. Selle kaheldava kvaliteediga asutuse on haridusministeerium õnneks juba ammu kinni pannud. Samal ajal olen aastakümneid erasektoris töötades nautinud koostööd tarkade kolleegidega, kes on tulnud EBSist, Audentesest ja mujalt. Respekt!
Kunagine minister Aaviksoo suutis erakõrgkoolide ja erarahastuse kaotamisega suurendada meie riigiülikoolide finantseerimist vaid mõneks aastaks, seniks, kuni tema partei koalitsioonis püsis. Pärast seda on aga järgnenud süvenev hädaorg.
Sellest hädaorust on ainus tee välja tasulise kõrghariduse uuesti sisseseadmine, mille kõrval säilivad tasuta riigitellimuse kohad priimustele. Täpselt nii, nagu oli Eesti vabariigis kahe ilmasõja vahel. Riik peaks ette andma vajaliku õppekohtade tellimuse spetsialistidele ja selle eest ka maksma turu hinda. Edasine majandamine on juba ülikoolide asi, sealhulgas vastuvõetavate tasuliste tudengite hulk. See on riigi ja tööturu vaatepunktist täiesti loogiline, et oivikud saavad õppida tasuta, teised aga oma raha eest.
Kohe üldse ei taha ma kuulda hädakisa, et absoluutselt kõigil peab olema võimalus saada tasuta kõrgharidus. Öelge palun, miks on nii, et tasuta õpe gümnaasiumis ei taga õppurile häid tulemusi, tasuta õpe ülikoolis aga peaks justkui ime läbi tegema? See loogika lihtsalt ei tööta.
Pakun toimivat kompromissi: esimesele kursusele kõigis Eesti ülikoolides võtame kõik soovijad vastu tasuta õppesse ja kui nad läbivad edukalt esimese ja teise semestri eksamid, saavad nii ka jätkata. Akadeemiliselt vähem võimekas seltskond kas kukub välja või jätkab juba tasulises õppes. Nii või teisiti on tõsine puudus headest õppejõududest, ärme raiskame nende talenti ja aega vähemotiveeritud ja teiste huvidega üliõpilastele. Seda suurem on tasulise õppe korral võimalus maksta õppejõududele väärikat palka ja saada superspetsialiste ülikoolilõpetajate seast.
Eesti suurima ravimiettevõtte juhina võin öelda otse: me eelistame igal juhul kvaliteeti kvantiteedile. Jätame selle tasuta asjade lubamise häma, olgu tervishoius või hariduses. Vladimir Lenin on ammu surnud, tema ideed ei sobi kuidagi tänasesse päeva, isegi kui keegi kogemata meie vabast Eestist seda populistlikult soovib.
Ahti Kallikorm on ravimite hulgimüügifirma Magnum juhatuse esimees.
Näitus „Harri Pudersell 100“ Tartu ülikooli raamatukogus kuni 8.VI, kuraator Krista Roosi.
Harri Pudersell (1922–2008) ei ehitanud küll Tartu kunstikooli üles, aga ta oli loominguline inimene, kes oskas suurepärase organiseerijana säilitada seal Pallase kooli aegse vaimsuse. Sellest ka Tartu kunstikooli roll Tallinna kooli – ERKI taimelavana.
Paljud tema põlvkonnakaaslased murdusid: sõda, haigused, Nõukogude ja Saksa okupatsiooni vaheldumine, sundmobilisatsioonid. Nõukogude vägede tulekul varjas Pudersell end Võrumaa metsades. Neil teemadel ei rääkinud ta kunagi.
Kunstiõpinguid alustas Harri Pudersell 1943. aastal Pallases, lõpetamise ajal 1950. aastal oli sellest saanud juba kunstiinstituut, kuigi esialgu jätkus töö seal nagu varem. Kuus tema õpingukaaslast ehk Valdur Ohakas, Ester Potisepp, Henn Roode, Ülo Sooster, Lembit Saarts ja Heldur Viires (Herman Aunapuu juba varem) olid arreteeritud süüdistatuna kodanlikus natsionalismis ja dekadentsis. See käivitas enesekaitseinstinkti. Tartlastel vedas, sest tähelepanu oli suunatud pealinnale. Kontrolliti vähem, sest kunstikõrgkool oli tegevust lõpetamas. Noored lahkusid Tallinnasse. Tartu läks oma rada.
1951. aastal alustas Harri Pudersell Tartu kunstikoolis maaliõpetajana ja jäi kooliga seotuks pooleks sajandiks. Aastatel 1958–1960 oli ta asedirektor ja 1970–1979 direktor – juhtis kooli, kuid ei olnud kompartei liige. Ta pidas Pallase kooli traditsiooni vältimatuks, sest sellega pandi alus kunsti erialastele oskustele. Kuid ka Tartu kunstikoolis ei pääsenud nõukogude inimese kasvatamisest, sest kooli parteikomitee pidi oma tööd tegema. Kunsti õpetamisel otsiti uusi tagamaid, kuid valiku ampluaa ei olnud lai. Kontseptualistlikud ideed Tartu kooli otseselt ei puudutanud. Kooli juhina pidas Harri Pudersell tähtsaks kogu õppeprotsessi taset, et luua loominguline pingevaba keskkond ning motiveerida õppejõude ja õpilasi. Hinnete tähtsust ei hinnatud üle. Õpetajate ja ka õpilastegi töösse otseselt ei sekkutud. Kummardati abstraktselt mõistetavat andekust. Tartu kunstikooli 1960ndate ja ka 1970ndate õhkkond on endiste õpilaste mällu talletunud unikaalsena.
Harri Pudersell ja mitmed õpetajad, nagu näiteks Alfred Kongo kuulusid nende hulka, kes eraldasid ennast Tallinna kunstist. Nad andsid endale aru, milles seisneb Pariisi ja Jaroslavli müüdi erinevus. 1950ndate Tallinna kunstielu kujunes suurel määral Jaroslavli müüdi järgijate mõju all. Rahastamise vahe Tartu kahjuks oli silmanähtavalt suur. Tartlased püüdsid elada oma aegruumis ja hoida elus Pallase traditsiooni. Muud polnud võtta, seetõttu elati pigem minevikus. Harri Pudersell peitis sahtlisse Moskvast tulnud programme, mille järgi tuli kunstiainete mahtu vähendada. Ta võitles ka segastes oludes kooli ellujäämise eest. Tähtis oli vaba õhkkond. Pudersell oskas hoida sisesuhted tasakaalus ja kaitsta kooli ajal, kui poliitilist varjundit võidi otsida ka sealt, kus seda ei olnud.
Tema maalid, mis on küll impressionismist läbi valgustatud, on realistlikud. Õpilased neist suurt ei teadnud, kuid oskasid hinnata koolijuhi hiilgavaid võimeid kooli eluolu korraldamisel. Tugeva realiteeditundega inimesena oskas ta näha ka boheemluse loomingulisi tagamaid. Lubatud olid lärmakad peoõhtud ja muusika rütmis jalgadega trampimine kooli saalis, kuid vabadus oli siiski näiline.
Kohtusin Harri Puderselli ja tema abikaasaga aastaid hiljem Alfred Kongo juures. Räägiti kunstist. Tartus tehti ekspressionismi saksa ja prantsuse erisustel märkimisväärset vahet.
Harri Puderselli 100. sünniaastapäeva näitusel Tartu ülikooli raamatukogus on väljas 16 maali. Need on pärit Tartu kunstimuuseumist, ülikooli muuseumist, ka erakogudest. Pudersell oli värvitundlikum 1950ndatel ja 1960ndatel. Sellest ajast on näitusel „Saaremaa kadakad“ (1959), „Karjala maastik“ (1962) ja „Viljandi järv“ (1964). Need jäävad meelde erilise pilvetaguse valguse kuma, sini-rohelise koloriidi hall hallis kombinatsioonidega, sekka vaoshoitud indigo, kerged ookrid paiguti läbi kumamas. Motiiv on kui nähtavuse mõistatus. Olemasolu on antud sellele, mida tavaliselt ei pea märkama. Kõik on reaalne ja ei ole ka. Nendes piltides on iseseisev kohalolu, mille väärtus ei muutu ka praeguse aja kõrgtehnoloogiliselt vaateväljalt vaadates. Harri Pudersell oli koolimees, aga ka kunstnik.
Näitus „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“ ERMis kuni 2. X, kuraator Eero Epner, kujundaja Tõnis Saadoja.
Eesti Rahva muuseum avas 18. veebruaril järjekordse erakunstikogu näituse „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“. Avamine oli mitmeti eriline. Juba fuajees oli kosta elavat muusikat, Mihkel Polli klaverimängu ja Oliver Kuusiku laulu. Kunila tänas kataloogi kinkimisega näituse meeskonda, kõnelejate hulgas oli ka Eesti president Alar Karis, kes veel siis, kui ta oli ERMi direktor, oli alla kirjutanud koostöölepingu Enn Kunilaga.
Pidulikkust jätkus näituselegi: sissepääs on palistatud Konrad Mäe ühe metsamaastiku hiigelrepro ja Villem Ormissoni maaliga „Natüürmort lilledega aknal“. Ormissoni maali võib vaadelda metafoorina hedonismile – lilled, aken, kust avaneb vaade päiksepaistes kümblevale majale, ja aktiskulptuur. Tumesinisele põhikoloriidile lisab heledust kollane maja, praeguses poliitilises olukorras on sellel lisatähendus.
Enn Kunila peab eesti kunsti kuldajaks ajajärku 1900–1945. Mõnes mõttes võibki nii öelda. Osalt tuleneb see meie ajaloost, kui eesti rahvas pool sajandit õhkas „kuldse eesti aja“ järele. 1920ndate ja 1930ndate kunstis domineeris ilu ihalus, eriti pallaslaste loomingus. Ekstreemsemad vormieksperimendid, näiteks futurism, kubism ja abstraktsionism, on näituselt välja jäänud, „Värvide ilus“ pakutakse looduslähedust ja poeesiat – keskkonda, kus hing ja vaim puhkavad.
Konrad Mägi. Itaalia linnavaade naisfiguuriga. Õli, lõuend, 1922-1923.
Kujundaja Tõnis Saadoja ja kuraator Eero Epner on ekspositsiooni kujundamisel püüdnud jälgida nii ajatelge kui ka žanrilist kokkusobivust, värvide kooskõlast rääkimata. Esimeses ruumis on esimese põlvkonna meistrid, kes said kunstihariduse väljaspool Eestit: Amandus Adamson, Ants Laikmaa, August Jansen. Kõik on omamoodi huvitavad, August Jansenilt on väljas Boriss Kustodijevi lopsakaid naisevorme ja koloriiti meenutavas laadis „Punane maja“; selgub, et skulptor Adamson on ka hea maalija ja Laikmaa autoportree on hoopis eriline. Pea on maalitud korralikus akademistlikus laadis, aga pintsakut markeerib ainult kergelt määrdunud valge värv ja rinnataskus ei olegi krüsanteemi! Maal ei ole jäänud pooleli, sest tühjal pinnal on kunstniku signatuur – autor on teinud katset moodsate kunstivooludega.
Konrad Mägi ja teiste kunstnike portreed
Kõige suurem saal on pühendatud Konrad Mäe kaheksateistkümnele maalile. Kunila on kirjutanud, et tema lapsepõlve suurim kunstielamus oli üks Mäe maal Kadrioru kunstimuuseumis, uue hoo võis anda Mart Kivastiku supernäidend „Külmetava kunstniku portree“ Henrik Toomperega peaosas vastavatud Viinistu kunstimuuseumis 2004. aastal. See vist oli esimene eesti kunstnikule pühendatud näidend meie dramaturgias. Mägi on Eesti kunstiloo üks loomingulisemaid ja tundlikumaid natuure, kelle kunsti koloriit ja pintslikiri allusid paindlikult autori meeleolule, objekti vormile ja tolleaegsetele moevooludele. Tema kunstis võib eristada suisa seitset perioodi, kuid kus alati on ikka kõige rohkem Mäge ennast.
Mäe väljapaneku esimesteks teosteks on Saaremaa rõõmsad maastikud, kus värv on enamasti pandud lõuendile väikeste korrapäraste laikudena. Neoimpressionism sobis kiviste randade kujutamiseks. Viljandi ja Kasaritsa aineliste maalide juures pakuvad suurimat kunstilist elamust Lõuna-Eesti maastiku voolujoonelised rütmid. Ilmselt pakub meie kunstihuvilisele kõige rohkem huvi kunstniku loomingu viimane etapp – Rooma, Veneetsia ja Capri vaated. Sellest ajast on Kunila kunstikogus kõige rohkem uusi töid. Mägi oli saanud Pallase kunstikooli õppejõuna stipendiumi enesetäienduseks ja läbi Euroopa Itaaliasse sõites tutvus ta moodi läinud cezanne’ismiga, see aitas tal üle saada ekspressionismi süngusest, mis ilmnes veel Otepää ja Pühajärve maastikes. Cezanne’i laadis stabiilsust rõhutav vorm tekitab mulje ilu igavikulisusest.
Mäe maastikud on enamasti inimtühjad, kuid Kunilal on õnnestunud oma kogusse saada mitu linnavaadet, kus on kujutatud ka laia äärega kübarat kandvaid daame. Figuuridel ei ole omaette tähendust, nad lisavad maalile ainult täiendavaid värviplekke.
Mis puutub Mäe portreedesse, siis mina olen siiani näinud ainult suurte silmadega kaunitare, Mai Levin ka kahte meheportreed. Ka selles žanris tegeles autor põhiliselt koloriidiprobleemidega, sellest ka nende kunstiline elamus. Mäe parimate portreede hulka kuulub monumentaalse värvilahendusega „Alviine Käppa portree“ (1919), kus küpset kollast, sooja rohelist ja intensiivset sinist hoiavad koos, annavad neile jõu ja liikuvuse mustjad kontuurid-jooned. Vabadussõja aeg oli Konrad Mäe loomingus kõige tumedam periood.
Kuna näitus kannab pealkirja „Värvide ilu“, siis tuli figuraalkompositsioonidest kindlasti välja valida mõned näited Johannes Greenbergi hilisemast loomingust. Ka tema eelistas maalida naisi, kahe maali peal kokku on kujutatud kuus naist ja üks mees. Kui Mäe portreede kunstilise kvaliteedi täiustamisel oli oluline juugendlik joon, siis Greenbergi maalides pehme heletumedus ja figuuride hajuvus, mida võib seostada impressionismi levikuga Eestis. Autorile ei olnud tähtis portreelisus, vaid eelkõige salapärane atmosfäär ja nukker meeleolu, mis kujutatud figuure seob ja ka lahutab. Teine teatriteemaline maal on loodud aastatel 1950–1951. Greenberg ei suutnud alluda sotsialistliku realismi nõuetele, ta jätkab 1930ndate käsitlusviisi. Kunstnik visati kunstnike liidust välja ja ta sooritas enesetapu.
Näitusel esineb ka esiportretist Nikolai Triik, seekord Gustav Suitsu abikaasa Aino portreega. Aino oli kena naine, aga kõigepealt märkab vaataja tema haritust ja headust ning see paneb mõtlema tema isikule. Leppima peab aga sellega, et Triigi värvikäsitlus ei klapi näituse pealkirjaga. Ei mingit ilu.
Maastikud
Triigilt on näitusel ka 1914. aastal maalitud „Soome maastik“, selle kunstiline mõju põhineb kompositsioonil ja juugendlikul joonel.Roman Nymani „Boboli aed“ on parim juugendi ja ka sümbolismi näide. Esimese maailmasõja ajast on pärit Jaan Vahtra väga ilus noorepõlve töö „Räpina leerimaja“, mis kinnitab kunstiteadlase Ene Lambi sõnu, et Vahtra eelistas punase ja musta ühendust. Näituse väärtuslikemate teoste hulka kuuluvad Vabadussõjas langenud andeka kunstniku Herbert Luki kaks maali.
Suurele osale maastikumaalidest lisavad jõudu stafaažina esitatud figuurid, nagu võis näha ka Konrad Mäe loomingus. Johannes Võerahansult on kolm väga toredat mulle tundmatut maali. Rukkilõikuse ja -hakkide teemale võis teda suunata Aleksander Vardi, kellele ka see teema meeldis. Aga Võerahansu „Rukkilõikus“ on armsam kui ükski Vardi oma. Sellist inimese ja looduse ühtesulamist ei tea mina kellegi teise maalilt. Ado Vabbe „Järve kaldal“ on maalitud nii julgelt, hoogsalt, visandlikult ja poolabstraktsete pindadega, nagu ei olekski Eesti olnud okupeeritud.
Eerik Haameri ja Richard Uutmaa maastikumaalides on inimese roll nii suur, et õigem on rääkida figuraalkompositsioonidest. Eerik Haamer maalis Saaremaal ja Ruhnus. Teoses „Lambapesijad“ on ta järele andnud mehelikele vallatustele, mõned piigad päris paljaks võtnud ja ühe neist väljakutsuvasse asendisse sättinud. Naised näivad pigem tantsivat kui lambaid pügavat. Richard Uutmaa „Võrguparandajad“ on maalitud 1941. aastal. Üldiselt kahvatu ookri, valge ja musta värvi keskel on sinise pluusiga naine. Pluus on sinisem kui taevas.
Sellele žanrile paneb punkti Endel Kõksi „Maalijad“ (1939). Loodust, maalimist ja iseennast nautivaid inimesi kujutav maal mõjub hümnina vabale Eestile ja selle viimasele aastale. Sümboolse tähendusega „Tartu vaatesse“ on kokku pandud Tartu tähtsamad ehitised ja Emajõgi. „Tartu südalinna“ (1942) teemaks on seevastu Tartu purustused.
Elmar Kits. Pealelõuna. Õli, lõuend, 1942.
Ajakirja Akadeemia peatoimetajal Toomas Kihol on Tartu vanalinna ajalugu peas: kunstnik olla roninud Vabaduse puiesteel asunud pritsimaja torni ja pannud lõuendile täpse ülevaate Vanemuiseni välja. Esiplaanil on rohtu kasvanud varemed, praegu on seal kandis laste mänguväljak. Siis Küüni tänav ja auto on parajasti praeguse Chaplini pubi juures, diagonaalne tänav on Promenaadi, mille ots ehitati 1989. aastal kinni kaubahalliga. Järgneb Ülikooli tänav. Vanemuise tänava parem pool oli juba 1941. aastal maha põletatud, teine pool hävitati 1944. aasta augustis. Kõik on siiani pargiks jäänud, roosa maja asemel on Vanemuise alumine parkla. Kogu see piirkond, kuhu on plaan ehitada kultuurikeskus, oli enne Teist maailmasõda maju tihedalt täis. Ka Agnes Lamp-Mikk on kujutanud maalis „Sõjaaegne Tartu“ (TKM) täpselt sama vaadet. Pritsimaja torni otsast tehti teisigi vaateid, kuid veelgi populaarsem oli lõhutud Kivisild, näitusel on väljas Gustav Raua „Tartu vaade Kivisilla varemetega”.
Lilled ja vaikelud
Kunila kogus on tippteoseid ka lillemaali ja natüürmordi žanris. Aleksander Vardi lõõmav „Lilled aknal“ oleks nagu kirglik armuavaldus kallimale. Üks kunstiajaloo põnevamaid maale on kahtlemata Elmar Kitse „Pealelõuna“ (1942). Lõunasöögi atribuutika, figuurid ja heinasaod on andnud autorile ettekäände üles ehitada supermäng värvide, joonte ja vormidega. Põhikoloriit on samblaroheline, mis on kantud lõuendile erineva intensiivsusega, moodustades nii kogu lõuendi pinda haarava rütmi. Seda rikastavad heledad ja tumedad sirgjooned (rehavars, toigas jm) ning mustad kaarduvad jooned heledatel esemetel nagu näiteks kaabu, kruusid ja valge linaga kaetud korvid. Heinatööst puhkama heitnud mees ja naine on vormimängu nii kavalalt ära peidetud, et mina leidsin nad üles alles pärast põhjalikku uurimist. Saksa okupatsiooni aeg oli Elmar Kitse loomingus üks helgemaid. Samal aastal maalitud Johannes Võerahansu maal „Natüürmort kaktusega“ näitab, et ka tema loomingus olid veel head ajad.
2018. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis näitus „Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst“.
See väljapanek sarnanes praegusega, kolmandik parimatest maalidest oli ja on väljas mõlemal väljapanekul. Siis oli väljas kolm superskulptuuri, kuid graafikat ja joonistusi, kaasa arvatud Kristjan Raua omi, ei olnud siis ega ole ka nüüd.
Enn Kunila kollektsiooni näituste juurde kuulub ka eriline atribuutika. Tartu kunstimuuseumis toimunu kohta olen kirjutanud: „Seintel Tartu kunstiklassikute seni nägemata looming, mida austasid 20 liivakellakujulist serveerimislauda tulbibukettidega. See lõi ülimalt piduliku ja väärika meeleolu, mida vürtsitasid kandikutega kelnerid ja ettekandjad.“
Torgu kuningriigis on leinapäevad. Lahkunud on Kirill Teiter, Saare- ja Sõrvemaa rahva jaoks eelkõige Tema Majesteet Torgu kuningas Kirill I.
Viljandimaa Tarvastu kandi juurtega Kirill omandas kaks kõrgharidust (majandus Tallinna Polütehnilises Instituudis 1975 ja žurnalistika Tartu Riiklikus Ülikoolis 1986) ning tegi läbi Soome Vabariigi kõrgemad riigikaitsekursused. Töötas inseneri, ökonomisti, ajakirjaniku ja Päästeameti pressiesindajana. Kuulus 1992–2009 Kaitseliidu Tallinna malevasse ja 1989–1993 Eesti Rohelise Liikumise esindajana Tallinna linnavolikokku. Sõltumatute Kuningriiklaste nimekirjas valiti 1992. aastal isikumandaadiga (6314 häält) riigikokku, kus tegutses riigikaitsekomisjonis. Kirill jõudis kirjutada raamatuid – „Kirill!“, „Kurjam ja Nurjam“, „Kati ja Jeti“, „Autoaeg“, „Mina, miilits“; olla dokumentaal- ja õppefilmide autoriks ja osatäitjaks – „AU-UDA“, „Jalgrattafilm“, „Lugu professorist ja liikluskratist“; teha kaastööd RAMETO toimetusele ja ajakirjale Pikker, olla Liikluslehe koostaja ja põhiautor ning avaldada suure hulga satiirilises võtmes ühiskonnakriitilisi artikleid. Rahval on vahest enim meeles tema liikluskommentaarid Vikerraadios. 1993. aastal pälvis Kirill oma tegevuse eest Oskar Lutsu huumoripreemia.
Vastu tulles Sõrvemaa elanike appikutsele, nõustus Kirill 1992. aastal asuma Torgu kuningriigi troonile. Kuningriik kuulutati augustis 1992 välja protestiaktina. Nimelt pani toonane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 30. juuli 1992 aastal seadlusega paika taasiseseisvunud Eesti uue haldusjaotuse. Seadlus kirjeldas kogu riigi haldusterritooriumi ära sellel asuvate valdade kaudu, kuid varasema Eesti Vabariigi Torgu valla maa-ala ei oldud administratiivreformi järgse Eesti Vabariigi haldusterritooriumi osana mainitud. Sel moel kuulutati Torgu eksterritoriaalseks piirkonnaks, kus de jure ei kehtinud enam Eesti Vabariigi jurisdiktsioon. Ühtlasi kaotasid ligi 500 riigi piiridest välja unustatud sörulast põhiseaduslikud õigused oma elu korraldamiseks kohaliku omavalitsuse kaudu, osalemiseks valimistel jne.
Torgu rahvas asus oma maailma-ajalooliselt pretsedenditu hülgamise vastu protestima satiirilises võtmes, Sõrve stiilis huumoriga. Kuid „üks kena Sörve nali on teadagid üks vegad tösine asi“. Niisiis leiti, et kuigi Eesti Vabariik Torgu alasid ei tahtnud, tuleb Eesti patriootidest sörulastel nüüd omaenda riik luua, et püüda Eesti Vabariigiga taasliituda juba riigina, konföderatiivse kohaliku omavalitsuse kujul. Oma riigina eelistati kuningriigi vormi ja kuninga töökohta pakuti Kuningriiklaste liikmele Kirill Teiterile. Arvestades Kirilli suurt häälesaaki riigikogu valimistel rahva usaldusavaldusena, kroonitigi Kirill 28. novembril 1992 Torgu kuningaks valitsejanimega Kirill I. Kohalik kogukond usaldas talle kolm peamist tööülesannet:
1) taasühendada Torgu alad Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni alla,
2) saavutada Saksamaa poolt sõrulastele Teises maailmasõjas massiküüditamisega tekitatud kahjude hüvitamine,
3) hankida kauni looduse ning erilise kodu- ja ajalooga, kuid Nõukogude Liidu okupatsiooni all pikalt militaarseks suletud piirialaks olnud Sörvemaale rahvusvahelist tunnustust turismisihtkohana.
Kirill suutis tõepoolest kõik need tööülesanded täita. Veel enam, ta suutis anda sörulastele tunde, et nad pole jumala ja riigi poolt ära unustatud ääremaalased, vaid võivad tunda uhkust kogu maailma mastaabis silmatorkavalt erilise paiga elanikena. Ainult temale omasel erilisel kombel seisis Kirill kangekaelselt oma põhimõtete eest, kuid oskas seda teha oponente maha tallamata ja halvustamata, võiks öelda, et temale ja sõrulastele ühiselt omase huumorimeelega. Ehk just selle pärast sai ta sõrulastele nii kiiresti omaks.
Kuningriigi 29. aastapäevale pühendatud kõnes märkis Kirill: „Pisikeses Eestis asub koguni kaks kuningriiki. Nii Torgu kui Seto kuningriigid on muutunud hävimatuiks, kuna elavad eelkõige oma rahva südameis.“ Täna peab ütlema, et samal moel hävimatuks muutus Kirill ise, kes elab edasi sörulaste südameis. No oli üks ütlemata kena inimene!
Südamlik kaastunne omastele ja sõpradele!
Sügav kaastunne kuningriigi alamaile ja pöidlahoidjaile!
Puhka rahus, hea Kirill!
Torgu kuningriigi nimel
kuningriigi vardja
Kaupo Vipp
Kirilli ärasaatmine toimub reedel, 27. mail kl 14 Pärnu krematooriumist (Paide mnt 2a).
„Razdedauch“. Esietendused 1. ja 2. IV Sakala 3 teatrimajas, etendused 21. ja 22. VI Riias, 3. kuni 5. VIII Leedus Visaginases ning 2. kuni 4. X Norras Kirkenesis.
Lavastus „Razdedauch“ valmis seitsme riigi tantsukunstnike ühistööna programmi „Loov Euroopa“ toetatud projekti „Keha, kogemus ja aeg üle 45aastaste tantsijate näitel“ („BET – Body, Experience, Time through 45+ dancers“) raames, kus juhtpartnereiks olid Eesti tantsuteater Fine 5, Läti ühendus Party ja Norra tantsuteater Stellaris. Ligi kaks aastat (pandeemiapiirangute tõttu peamiselt veebimaailmas) kestnud ettevõtmine tõi tantsukunstnikud lõpuks kaheks nädalaks Tallinna kokku ning kulminatsioonina jõudis „Razdedauch“ Sakala teatrimajas kahel õhtul publiku ette. Lavastuse valmimisaeg jäi lühikeseks ja eklektiliseks, mistõttu tajusin nähtut pigem projekti projektsiooni kui kristalliseerunud lavastusena.
Vahetu ja vahendatud kogemus. Pealkiri „Razdedauch“ tuleb aastatetagusest juhtumist, kui gala õhtujuht hääldas „pas de deux“ venekeelsesse kirjapilti takerdunult eksikombel „raz de dauhh“. Seda keelevääratust võeti nüüd muigega kui loomingulist tõlgendust, sest mitmekeelses keskkonnas tuleb ette eksitusi ja tähenduserinevusest põhjustatud nihkeid. Projekti käigus arutleti tantsukunstnike töö ja loomevõimaluste üle eri riikides, räägiti kunstiliikide rollist, kommunikatsioonist ja staatusest kultuuripildis. Nagu projekti pealkirigi ütleb, tehti seda eaerisuste prisma kaudu.
„Razdedauchi“ kaks õhtut panid mu mõtlema vahetu ja vahendatud kogemise üle, juurdlema, millal on lavastuse puhul suunav eelinfo vajalik, millal aga segab ja mõjub kogemusväljale dikteerivalt. Esimesele etendusele läksin võimalikult tühjade taskutega, teisel korral oli mul aga kaasas eelmise päeva kogemuspagas ja tegijatelt saadud informatsioon tööprotsessi kohta. Adusin, et selle kunstisündmuse puhul osutus lisainfo vajalikuks, juhtis nägema seda, mis muidu jäänuks hoomamata.
Eelistan siiski, kui kunst puudutab, kõnetab ja liigutab vahetult, kui ta loob iseenesest kogemissügavusi ja välisel pole kuigivõrd tähtsust – siis muutub kunst eriti tähendusrikkaks. Paraku olen viimasel ajal rohkem kohanud kunsti, mis hakkab elama kas osaliselt või alles remarkides. Kunsti lisatakse väärtuskvaliteedi turvamiseks idee sündi, protsessi ja tähenduslikkust puudutavaid seletusi. Kognitiivne infotulv aga pärsib vahetu. Uue kunstiteose puhul on eelinfo seegi, kas ollakse tuttav tegijate varasema loominguga või on kokkupuude esmakordne.
Seepärast alustan osalenud tantsukunstnike esitlusega. Nelja tantsija loominguga olin varem kokku puutunud ja mälupildid ilmusid tahes-tahtmata, ülejäänud olid tundmatud, mis võimaldas süütu esmakogemuse. Iga kunstiteose vastuvõttu mõjutab eelinfo ja varasem kokkupuude: mida rohkem kogemusi, seda rohkem räägib kaasa taustsüsteem. Seepärast tundubki, et kunsti kõnetavus on seotud põlvkondadega: „uudne“ ja „iganenu“ on kogemuspeegeldused. Eri vanuses räägime erisuguseid lugusid, kuuleme ja tunnetame eri moodi, rääkimata tõlgenduserisustest. Selles on paradoksaalset pinget ja mängulisust.
„Razdedauch“ valmis seitsme riigi tantsukunstnike ühistööna.
Tantsukunstnike esitlus. Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk ei vaja tutvustamist, nende tegemistest siinsel tantsuväljal pole olnud võimalik mööda vaadata. Mind on lummanud nende pühendumine, sütitav tulihingelisus.
Nõmmiku puhul hakkas seekord silma minimalism, mis lähtub soovist jätta mõttetused fookusest välja. Less is more – see tunne tugevneb aastatega, intellektuaalsuse puudutus süveneb, paneb vaatama. Ollesk köitis liigendatusega. Liikumised algavad valdavalt justkui mingi liigesesse emotsionaalse laengu suunamisega ja kuna tundevarjundeid on palju, tekib ohtralt impulsse, mis on justkui hakitud, omavahel suhestamata – tulemuseks ainulaadne nurgelisus, mis sünnib oivalisest kehatunnetusest. Ent need liikumisjadad ei moodustu juhuslikest impulssidest, vaid on kui struktureeritud liturgia, või sünnivad liikumised impulssidest, mis on justkui kombitsad, ühendades tantsija ümbritseva ruumi, asjade ja inimestega – eluga.
Lavastusse põimitud Nõmmiku ja Olleski duett tõi meelde nende sajandivahetusaegsed duetid (vahest kostüümi tõttu – „Two Trains“ ehk „Kaks rongi“, 2002), kus olid sageli vaatluse all ruumimõjutused: välise ja seesmise ruumi vastasmõju ning välistegurite ja aja mõju neis ruumides.
Oleg Ostaninit (Eesti-Soome) mäletan tantsijana Fine 5st, ajaloolise tantsu teatrist Saltatores Revaliensis ja Estoniast. Tantsijakarjäär viis ta edaspidi Soome (tantsuteatrid Raatikko ja Eri) ning USA huvireisilaevadele. Praegu Soomes balletiõpetajana töötav Ostanin näis püüdlevat korrektse esituse poole, ent vanemas eas tantsija puhul koolipoisilik korralikkus enam ei kütkesta. Lootsin näha vabanemist, oma kogemuste kõnetavuse suuremat usaldamist.
Virpi Juntti (Soome), kes meenub mulle ennekõike Tommi Kitti tantsukompanii oivalise ansamblitunnetusega tantsijana, lummas tundliku suhestumisega ruumi, kaastantsijatesse, publikuga. Liikumiskeele mõjujõudu juhtis liikumise hetkelisele peatumisele järgnev svingilik, kiikuv ja vetrumisest uut energiat ammutav laiend, mis kasvas põnevalt uueks liikumiseks. Usk liikumisse ja vähese energia produktiivsusse – taas, less is more. Tajusin mõningast analoogiat Juntti ja Olleski liigutuste orkestreeringus, ent kahtlemata on nad erisugused, omanäolised. Hea kehatunnetus võib üles ehituda erinevalt.
Mainitud tantsijate puhul tajusin oma suutmatust välja lülitada seniste kokkupuudete mõju. On see hea või halb? Küllap mõlemat. Seda tugevam oli aga mõistmine, kuivõrd teistsuguse pilguga vaatasin ülejäänud tantsukunstnikke, kuidas eelinfo ja varasema kokkupuute olematus muutis paratamatult mu fookuse eri moel süüvivaks. Olin uudishimulikum. Mõne kunstniku puhul uudishimu rauges, teiste puhul jäi püsima, arenes sooviks saada osa ka nende muust loomingust.
Olga Žitluhhina (Läti) on rahvusvahelise võrgustiku „Lifelong Dance Practice“ („Elukestev tantsuharrastus“) asutaja ja korraldaja, seeläbi justkui vaadeldava projekti ema. Ta on Läti kultuuriakadeemia professor ja Riia koreograafiakooli pedagoog ning nüüdistantsu mitmekülgne eestvedaja. Žitluhhinast hõõgus tegusat energiat. Lummas tema liikumiskeele laetus ja intelligentsus, mis jättis oma väljapeetusega võimaluse kineetiliselt kaasa rännata või nautida tantsija sensoorsete rännakute vaatlemist. Elukogemusega laetud keha haldab ruumi märkimisväärse kinesteetilise tunnetusega.
Goda Laurinavičiūtėga (Leedu), Kaunase nüüdistantsuteatri Aura staažika tantsijaga, kes õpetab nüüdistantsu, kontaktimprovisatsiooni ja joogat, oli meeldiv tutvuda kui äärmiselt musikaalse ja sensuaalse tantsijaga. Tema rütmiliselt täpne lauaplaadikeerutamine on lavastuse üks meeldejäävaid hetki. Laurinavičiūtė tantsusoolo pakkus mõnusat nostalgiat: võlub, kui traditsioone arendatakse, seotakse, antakse neile uus elu.
Fiona Millward (Suurbritannia) on tantsijana töötanud Deborah Hay ja Fin Walkeriga, nüüd aga suubunud üha enam somaatiliste treeningute praktiseerimisse ja juhendamisse. Sama suund kajastub ka tema osaluses selles projektis. Kuigi Millwardi roll ei ole suur, jäi silma tema ekspansiivsus ja harmooniline resoluutsus. See on teistsugune less is more, mis jääb kuidagi üheplaaniliselt mugavustsooni. Millward võib algatada liikumise ja tunnetusimpulsi nii seesmiselt kui ka väliselt, väga täpselt tunnetatud distantsilt. Tundsin justkui seesmisi võnkeid ja vastukaja rakutasandil, see ei mõjunud mulle aga kõnekalt. Liikumistest hoovas uudishimu iseenda, teiste ja ümbritseva ruumiga suhestumise vastu, ent see ei haaranud kaasa.
Ramona Galkina (Läti) on Žitluhhina tantsurühma kauaaegne tantsija ja Läti kultuuriakadeemia pedagoog ning koolitanud end somaatilise Feldenkraisi meetodi praktikuks, ent ei jäänud eriti meelde. Tema osales rohkem teatraalsetes, mitte tantsulistes episoodides.
Toby Gunn (Inglismaa-Rootsi), kes on töötanud Russell Maliphanti, Wayne McGregori, Jane Dudley, Sophie Maslow’ ja Javier de Frutosiga, on nii kunstniku kui ka pedagoogina huvitatud nüüdistantsukunsti mõtestamisest, võttes laiendusi Alexanderi tehnikast ja idamaade võitluskunstidest, näis tuginevat liigestest lähteimpulsse otsivatele liikumistele. Osaliselt toetub ta nüüdistantsu nendele suundadele, mis otsivad ergonoomilisust füüsisest nii, et sellest ei paistaks enam välja intellektuaalset pingutust. Kõik tundub sedavõrd loomulik, et habitus mõjub lõdva ja koguni ükskõiksena.
Vilnis Bīriņš (Läti), Ansis Rūtentālsi liikumisteatri kasvandik, otsib uusi lähenemisi, et leida kehast ehtsaid impulsse ja „mitte valetada“. Tema liikumiskeel ei ole seotud mõne tantsustiili konventsioonidega, vaid tantsuvälise füüsilise teatri väljendusvõimalustega. Ta mõjus spontaanse ja kordumatuna, seeläbi ka tahumatuna – pigem etenduskunstniku kui tantsijana.
Nikolay Shchetnev (Norra), Arhangelski kultuuri- ja kunstikõrgkooli kasvandiku olemuses peegeldub tema karjäär peamiselt sooloartistina. Mitte et ta oleks soleerinud või teistega mitte sulandunud, ent mõningane distants oli tunnetatav. Tundus, et see on vajalik olemaks ja jäämaks iseendaks ning selline ekstentsiaalsus on vahel parim viis suhestumisel teistega. Pean siiski tõdema, et kogesin tema osalust lavastuses kuidagi väljaspoole meeskonda jäävana.
Rännaketendus algab. Sisenen Sakala teatrimajja, kus väikesel soojenduslaval võtab külastajaid vastu tantsukunstnike rahvusvaheline trupp. Kogunemine koos projekti ja tegijate põgusa esitlemisega loob koduse õhustiku – sümpaatne ja siiras, mõistan ettevõtmise tähenduslikkust tegijatele. Seejuures mõtlen, kas tahan kuulda eellugusid, sest jätan kavalehe ja muu info tavaliselt etendusjärgseks nosimiseks, et see ei segaks vahetut kogemist.
Õnneks infoga ei uputatud. Kuna esitlus käis mitmes keeles, tabasin end mõttelt, kas keele olulisusega mängitakse siin teadlikult. Ka lavastuses räägitakse mitmes keeles, mistõttu on ilmselge, et kõik ei olegi mõistmiseks. Lavastuses kasutatakse ka salvestatud monolooge (viimane duett), mil suhestatus toimuvaga on samuti üksnes eraldielavas, täiendavas või müra tekitavas rollis – pole siiski selge, millises? Külastaja võib ise otsustada, millesse süüvida ja millesse mitte, millest aru saada ja millest mitte. Postmodernism elab ja õitseb.
„Oled teretulnud rännaketendusele, promenaadile …“ Loetakse numbreid ja show algab, selsamal väikesel poodiumil impressiivselt numbreid lugedes: ühest seitsmeni, kaheksani ei jõuta. Esindatud on seitse riiki. Numbrimärgililiselt on seitse põnev – kirjapildis ristuv ja katkendlik. Samuti meenub kitsetall, kes oskas seitsmeni lugeda. Nii kehtestatakse mänguline korrapäratus.
Peagi jõutakse trepini, kus „touch – don´t touch“-trio (Žitluhhina, Millward ja Shchetnev) mängib kerglusega: puudutuse ja mittepuutuse süvatähendused on mängust välja jäetud, justkui andes aimu, et sel rännakul ei tegeleta süvaga, vaid pigem suvaga, mis annab mõttelõngu, ent ei sunni tõsisemalt juurdlema. Vaatajale jäetakse võimalus olla distantsil, lihtsalt nautida või juurelda, mitte aga kogeda oma ihu ja hingega.
See on kogemuste vahendamine ning sellisena tajun lavastust pigem projekti esitleva protokollina kui vahetu kunstifenomenina. Tunnen, kuidas praeguses ajas, kui kuri viirus ja sõda on devalveerinud tunnetuslikkuse, on kummalisel moel muutunud mõttetuks ja sisutühjaks paljud kultuurisündmused ja elunähtusedki ning elamuse saamine on raskendatud. Raskendatud on ka elamuse pakkumine, nii argielus kui ka kunstis. Januneme positiivsete elamuste järele, aga vastuvõtuväli on valvel ega toimi vajaliku spontaansusega.
Elu on eklektiline. Kindlasti on ta seda tantsukunstnikele, vähemalt teatud vanusesse jõudnud tantsukunstnikele. Kindlasti oli ta seda ka piiranguteaegsel tantsumaastikul. Tõsiseid teemasid võib käsitleda kerglusega, ilma valuprobleemide raskuseta, ent vaataja assotsiatsioonirännakutes võivad need märgisüsteemid süvitsi minna. See on rännak süvakaemusesse.
See puudutuse-puutumatuse mäng on sissejuhatus suuremasse rituaali: üksteist tantsijat loovad ühishingamist diagonaalses joonises unisooni ja kaanonlike mustrite mõjuväljas. See visuaalne pilt on üks mõjuvamaid: selles ei ole range sünkroonsuse kammitsaid, üheaegsus sünnib teineteise kuulamisest, märkamisest, ühisest sisetundest. Koreograafiakeeles saavad sümbolmärkideks silmad (nende avanemine käežestis) ja pöidlad – positiivselt püsti või hoopis pöidlaküüdi tähenduses. Koos on toredam kulgeda, toredam näha.
Need sümbolmärgid mängivad arusaadavuse valulävel, kuni rituaal suubub tagasi „touch – do not touch“-mängu. Katkestava sümbolmärgina (rätikukandmine pea peal) juhib Shchetnev külalised treppidele, kust Olleski ja Nõmmiku ruumi- ja kehasuhestusliku põgusa dueti järel suundutakse keldrikorrusele. Bīriņš jutustab oma tantsuni jõudmise loo, mis on läbi põimunud naissuhetega. Jutustus on oma koomilisuses haarav ning loob elupöörete juhuslikkusest meeldiva üldistuse.
Stseeni lisanduvad vaheldumisi Galkina ja Laurinavičiūtė, kumbki omal moel, oma looga. Omaette lugude juhuslikud puutepunktid loovad koomilise dramaturgia (teisel õhtul õnnestunumalt), ühendavaks elemendiks ümarlaua plaadi pööritamine, mis kannab DJ miksingu ja oravaratta kujundimärke. Võib-olla on sel aga hoopis muu tähendus, kuid sidusus on tagatud ning kulminatsiooniks lavastuse üks muusikaelamusi, Laurinavičiūtė üha kiirenev, rütmiliselt perfektne plaadipatsutus.
Mõjusaim stseen. Plaadikeerutuselt suundutakse sobivalt justkui diskomaailma: diskopalli all tantsiskleva Juntti soolo on täidetud peenetundelise irooniaga ühe elatud ajastu üle. Sellele järgneb aga stseen hoopis teisest äärmusest: kivitrepist allavalgumine saavutab korduste kaudu rituaalse dimensiooni, luues oma variatiivsuses meelepildi vananemisest, füüsise allakäigust ning sellest, kuidas see kõik omaks võtta, seda nautida. Mõlemal vaatamiskorral tõusis see lavastuse mõjusaimaks hetkeks, sest ulatus kehaga tunnetamiseni: tundsin omalaadset valumängulist naudingut regresseerumisprotsessist, mida tunneb igaüks kas varem või hiljem. Keha peamise töövahendina kasutavad inimesed tajuvad seda eriti selgelt. Ses allakäigutrepi sümboolikas oli mõnus annus mõtet, kui tähtis on olla iseendaga sõber ja nautida elu iga etappi: ka allakäik võib olla mõnus flow ning paradoksaalsuste aktsepteerimine ja kohandumine lummata.
Samal ajal teisel korrusel toimuv Millwardi ja Gunni duett jäi enamikule vaatajatest nägemata: see on justkui märk liikumisest (nagu vaataks sõidukiaknast mööduvat), tajud kulgu, aga ei jõua keskenduda. „Elukose“ lõppedes siirdus pilk Laurinavičiūtė soolole, mis sai märgiks, et tuleb kulgemist jätkata ja suunduda kammersaali.
See pikk ruum tekitas juba arhitektuuri tõttu uue ruumitunde, milles hingamisruumi mõtisklemiseks. Seda soovitigi külalistele pakkuda: heliproduktsioonikursuse tudengite loodud helimaailm toimis meditatiivse hetkena siseilma kaemusteks või puhastustuleliku „sule silmad“-rändepausina. See äratas meeled, mida lavastus varem ei olnud valvsaks teinud.
Esimesel korral kogesin seda huvitava mõttetusena, teisel korral oivalise võimalusena anduda seitsmeteistkümnest kõlarist kostvale helide ruumikoreograafiale ja mediteerida. Helimaastikuline vahepaus tegi kõrvad erksaks ja nõnda toimis see tõhusa sidekoena hingamisest algavale stseenile (Ostanin, Nõmmik, Ollesk, Juntti). See mängles ühishingamise naudingu ja vastuoludega (mis juhtub siis, kui ei häälestu ühishingusesse, kas olen siis hääletu või häälest ära?) ning hingamise toomisega publikusse (hetke, mil külalised võisid mõtiskleda selle üle, kas meeldivam oleks kuuluda ühishingusesse või on mõnusam olla kõrvaltvaataja?).
„Hingamiskvartetist“ võrsusid Ostanini lapsepõlvemälestused: ema, kevad – lihtsad asjad, mille olemasolule me tavaliselt ei mõtle ning mille süvatähendust mõistame siis, kui neid enam pole. Jutt kevadest viis väljapühkimiseni (kätega maad küljelt küljele pühkivate õõtsuvate kehade taganemine ruumi lõpust vaatajateni). Arusaamatuks jäi selle liikumise ajend: kas see on uue ühise rituaali loomine või midagi muud?
Samuti jäi avamatuks sellele järgnenud Bīriņši minimalistlik soolo. Tundus, et erilaadsete stseenide vahel tekkinud sidusus oli vaja ära lõhkuda. Nii ka viimases, ülafuajees toimunud Gunni ja Shchetnevi stseenis, kus kõik suhted olid justkui taotluslikult hämmingulised: tegevuse suhe fonogrammilt kuuldava duetilavastamist käsitleva monoloogiga, kahe tantsija suhestatus jne. „Duetilavastamisest“ ehk „raz de dauhhist“ sai „Razdedauchi“ lõpustseen, improvisatoorne, kummalgi vaatamiskorral erisugune. Kõik lõppes justkui vastu seina, jäi pooleli. Lõpp oli lavastuslikult kummaline, postmodernistlikult mõeldes loomulik, selle projekti kohaselt lõputu. Lavastusel, mis käsitleb elukestvat projekti, ei saagi olla suurt finaali.
Vaid jäämäe tipp. Siinne kirjeldus sündis paljuski lavastuse teistkordse kogemise toel, seda eriti stseenide sidususe koha pealt. See andis põhjust arutluseks, kuivõrd tähtsad on vahetud esinemiskogemused ja nende regulaarsus ideede küpsemisel ja sealt uute ideedeni jõudmisel. Esimesel etendusel ei sündinud tervikut. Vaatasin erilaadseid pilte, mõnda suure huviga, mõnda koguni igavikulise pilguga või igavledes, muid mõtteid mõlgutades. Teistkordne kogemus oli palju kompaktsem. Nii eelmisel õhtul nähtu kui ka minusse ladestunud muu informatsiooni tõttu nägin lavastuse fookust. Kinnistus tundmus, et „Razdedauch“ kuulub sellise nüüdiskunsti sekka, mis ei ole vahetu kogemuse šedööver, vaid hakkab tervikut looma sümbioosis taustaga, kaastekstidega. Projektide puhul ongi lavastus kui väljund ainult jäämäe tipp, mida ei saa vaadelda tipuna, sest olulisim osa jääb peitu. Vaatajatele nähtav osa on vaid põgus peegeldus.
Projekti ühe väljundi kogemise erinevused kahel vaatamiskorral sünnitasid hulganisti mõtteid. Paljud neist on seotud kunstilise tunnetuse ja kogemuse subjektiivsusega ning lähisuhetega meid ümbritsevaga. Huvitav on seegi, et osalejad defineerisid projekti erinevalt: ühele oli see rännak, teisele promenaad. Erinevused tulenevad elukogemusest, keele- ja kultuurierisustest. Ka minu muljed olid erilaadsed: esimesel õhtul jalutasin promenaadil, olin ekskursioonil, kus jäi ruumi uitmõteteks; teisel õhtul olin aga kaasatud rännakule, kus nägi rohkem ka kõike seda, mis jääb turismifotode taha ja vahele. Kergest jalutuskäigust oli saanud matkahimulise seiklus.
Mu kogemusrännak oli kohaspetsiifiline: osa stseene olid inspireeritud ruumist, teistes tajusin püüdu ideid ruumiga suhestada. Kindlasti tuli lavastusele kasuks külastajatega koos liikumine: see tõi esile, et liikumine on tantsu olemus. Seejuures tundsin puudust reisijuhist: lavastus võitnuks, kui sellele oleks leitud terviku eest vastutav lavastaja, kes suunanuks promeneerimise ja rändamise erisusi teadlikult kokku sobitades mõtteteravust. Esimesel õhtul oli puudu sidususest, teisel korral oli lavastus juba küpsem ning võib-olla olin ka alateadlikult iseenda teejuhiks. Jäin mõtlema orienteerumismänguliku lavastusvõimaluse üle, kui stseenid toimuvad üheaegselt ning vaataja loob ise endale teekonna ja külastamisjärjekorra. Milliseks oleksid kujunenud mu kogemus ja mõtted siis? Kuhu asetada nüüdiskunstis tegijate ja vaatajate vabaduse piirid? Milline on kunstilise mõtte sünni- ja arengukulg kunstnikes ja vastuvõtjates?
Sellisena, nagu seda lavastust nägin, kujunes see kavatsustest koosnevaks teekonnaks, ent jäi struktureerimata. See polegi kestva rännaku puhul vist oluline: sihtpunkt puudub, sest matk kestab – elukestvad otsingud, kuigi teed võivad lahku minna. Vähemalt olnuks tore, kui üheks õhtuks kaasa rändama tulnud huvilistele oleks see teekond juhitud teatud punktini – mitte kulminatsiooni ega lõpp-punktini, vaid uue tunneli algusesse. Sellel rännaklavastusel puudub lõpp: viimase duetiga sai aeg ümber. Otsad jäid liiga lahti, seejuures aga, kui neid oleks proovitud kokku tuua, oleks luuranud oht muutuda pateetiliseks, allajoonivaks.
Hubane kooslus ja hingus. Osalejatele oli see projekt kindlasti paljuandev, vajalik, edasiviiv ehk parimal moel jätkuv. Kunstiloome on äärmiselt subjektiivne ja seejuures äärmuslik: tegijale on see sageli elukestev projekt, vastuvõtjale hetkeline kogemus, mis võib jääda hektiliseks ja peatselt ununenud ajaks või millekski, mis jääb reflekteeruma tulevas, uutes kunstikogemustes ja argielus. Kunstil ei ole piire, ent taju vajab neid, üksnes fookustatus ja piiritletus tagab sügava kogemuse, loob süvaväärtusi.
Projektil on mõnusalt hubane kooslus ja hingus, mis hingamistemaatika käsitlusega selgelt esile tõusis, ent seejuures ei sündinud ühisolemist, mis haaranuks kogu ruumi viimse kui hingeni, etendajast vaatajani. Võib-olla oli põhjus minu häälestatuses, ent pigem jäin kõrvaltvaatajast kulgejaks, kes võtab õiguse uitmõteteks, et mõne aja pärast taas sündmusega haakuda. Oli ruumi vaadata distantsilt, pealetükkivuse asemel pulseeris intellektuaalne suhestumine. Hoomatav oli tantsukunstnike teadvustatud või teadvustamata vundament, mis annab tegemisele põhjenduse ja sisekindluse ning isegi kui (kõrvalt)vaataja ei leia vastust küsimusele „miks?“, adud, et on sündinud punktiirjoon, mis on täidetav kas sõnalises, füüsilises või mõnes muus kujundlikus vormis. Selle puhul on kontekst olulisem kui vorm.
Lavastuse kahest õhtust jäi meelde lõputust otsimisest lummumine, liikumisest saadav mentaalfüüsiline heaolu, mis kiirgub vähem või rohkem ka kaasrändajatesse, vaatajatesse, kevadesse – elukevade projekt, mille eesmärk ei olegi kõrgkunstiline lennukus, vaid kunstiline süvatunnetus. Hea oli jälgida osalejate füüsilist navigeerimiseoskust, sest tants on ja jääb tuginema liikumisele. Vananedes saab kehakogemusest uus kõnetav väljenduslikkus, somaatilisest mõistmisest uus loomeallikas. Kehakogemus on kui füüsiline mälu, mis loob olemuse variatiivsuse, kognitiivne maailm hakkab rääkima oma lugu.
„Razdedauch“ oli loorohke: osa jääb meelde, osa ununeb. Seejuures oli see kui õpilastöö: nägi kogenud kunstnikke, kes julgevad tunnistada, et võib-olla nad ei teagi midagi, ja kuna ei tea, on kirg avastada ja õppida. Siinkohal ei ole sel „õpilastööl“ negatiivset suhtumisvarjundit, vaid tunnustan siiralt tahet edasi liikuda ja jääda avatuks. „Razdedauchis“ leiti märgusõnu ühiselt luues.
Igast raamatust rääkides või kirjutades tõuseb kõigepealt esile esimene, võib-olla peamine küsimus, millele ometi tundub sobimatu lihtsalt ja otsesõnu vastata, eriti antud juhul. Küsimus on muidugi: „Kas raamat meeldis mulle?“ Ei? Jah? Mõnes mõttes? Tähendab ikkagi, pigem jah kui et ei. See raamat tekitas minus aeg-ajalt suurt ebamugavust, aga pean raamatuid, mis seda tekitavad – mitte küll igal viisil – pigem heaks, vastandina raamatutele, mis mingeid tundeid ei ärata. Laura Lindstedti romaani „Minu sõber Natalia“ on ebamugav lugeda nagu iga teost, mis räägib avameelselt (naise) seksuaalsusest. Täpsemalt hüperseksuaalse naise tunnetest meeste vastu.
Milles seisneb põhitegevus? Jutustaja on psühholoog, kes võtab vastu kliendi, kes talle huvi pakub. Ei, mitte seksuaalselt, vaid intellektuaalselt. Natalia soovib lahendust oma probleemidele (seksi)elus, ent on valmis neile lähenema kirjanduslikult. Loovkirjutamise harjutuste kaudu. Ta on haritud, võluv, erakordselt sõnaosav. Nad sukelduvad psühholoogilisse jutuvestmisse nagu kalad vette ja räägivad ja kirjutavad ja joonistavad seiku nii lapsepõlvest kui ka hilisemast east. Siinkohal peab eraldi rõhutama, et tegu ei ole „labase kirjandusega“ Harlequini romantikariiulist. Ma pole sealt küll ühtegi raamatut lugeda võtnud, ent pealkirjade ja kaanepiltide järgi tunduvad need pakkuvat ohtralt meelelahutust neile, kellele pakuvad huvi seiklushimulised miljonärid, Šoti mõisahärrad ja vahel ka mõni taltsutamist vajav metslane. Samuti ei ole tegu teosega koduperenaiste erootika vallast, nagu „Viiskümmend halli varjundit“ (nii on mult nimetatud raamatut poes küsitud) ja muu säärane kraam – mitte et ma ka neid oleksin lugenud, ent kokku puutunud siiski piisavalt, et öelda veendunult: seda Lindstedti raamat küll ei ole.
Pigem on „Minu sõber Natalia“ niivõrd kirjanduslikult tihke, et pean tunnistama mitte ainult oma teadmatust menukate erootiliste teoste, vaid ka tuntud filosoofide ja muude võimalike kultuuriliste viidete vallas. Näiteks tean ma muidugi Jean-Paul Sartre’i ja Simone de Beauvoir’ nime, aga ei ole kunagi lugenud mitte ainumatki nende kirjutatud rida (niipalju, kui ma tean) ega oska seega midagi arvata nende kohta käivast jutust, mida raamatus leida võib. Abivalmilt on teose lõpus suisa soovitatud kirjanduse nimekiri või õigemini kannab see pealkirja „Natalia raamaturiiul“. Neist paistab eesti keeles olevat ilmunud vaid „Vagiina monoloogid“, Foucault’ „Seksuaalsuse ajalugu“ ja võib-olla Kaartineni „Eeslipiim“. Ah ei, „Tramm nimega Iha“ samuti. Nii et kui keegi soovib astuda raamatule vastu ettevalmistunult või harida end tagantjärele, saab sealt juhtnööre.
Soome kirjanik Laura Lindstedt on tuntud julge teemapüstituse poolest. Esimeses romaanis „Käärid“ käsitles ta lapsendamist, teises romaanis „Oneiron“ surmajärgset elu. „Oneiron“ tõi Lindstedtile Finlandia kirjandusauhinna. Kolmas romaan „Minu sõber Natalia“ on menukaim: teose tõlkeõigused on müüdud 12 riiki.
Need osad raamatust, kus pole avameelselt ja väga detailselt juttu esimestest kokkupuudetest seksuaalsusega lapsepõlves (Natalia leidis pornograafilise koomiksi), pornovideotest ja ihadest ja muust säärasest, on erakordselt kirjanduslikud ja tabavad. Võib-olla ei maksaks ühtegi osa välistada, see kõik on kaunilt ja leidlikult kirjutatud. Ilusaid ja põhjapanevaid lauseid on lademes, mõtteid tekib samuti hordidena. Kuidas tõesti on elada maailmas, mis mõne nurga alt näeb sind ja sinu sookaaslasi objektidena? Olla see laps, kes esimest korda elus puutub kokku sellise kontseptsiooniga nagu seks? Me kõik oleme seda ometi olnud. Mina näiteks sattusin lugema raamatut, kus on detailsed magamistoastseenid, ja peitsin selle riiuli taha, et ma ei peaks seda enam kunagi nägema. Mingi kolimise käigus annetasin ehmatuse valmistanud raamatu ära.
Raamatus on eneseabilikku probleemilahendust ja puhtinimlikku mõttelendu, on lehekülgede kaupa kõrvalepõikeid Soome kunstilukku või millessegi muusse. On asju, mis poevad hinge. „Muret ei jää rääkides vähemaks, see ainult vahetab natukeseks kohta. Aga kui rääkida tõesti väga palju, võib mure püsivalt kuju muuta,“ kirjutab psühholoog vaata et raamatu esimesel leheküljel oma ameti kohta. Kirjutan raamatust ja see muudab kuju. Mida rohkem kirjutan, seda parem see tundub, vaatamata kogu ebamugavusele, kohatisele vastikusele ja muule.
Kui esitan endale küsimuse, mis tundub noortele raamatusõpradele Youtube’is või Tiktokis eriti oluline olevat – „Kas tundsid ennast teoses ära? Kas samastusid tegelastega?“ –, võin küll kõhklematult öelda, et kõige otsesemalt võttes ei. Mitte sugugi. Mitte ainumatki korda raamatut lugedes ei tekkinud tunnet, et see räägib minust! Tunnen tänulikkust, et ei tekkinud. Mingil üldistamise tasandil kasutan aga minagi sõnu, et oma mõtetele kuju anda ja oma elust lugusid rääkida, ning pean navigeerima selles maailmas, mis meil on. Aga mul ei ole seksuaalsusest kerge rääkida, selleks lugege raamatut, las Natalia räägib.
