Pallase skulptuuriosakonna ühisnäitus „Asja armastajad“
rahvusvaheline noore vaataja teatri festival „Naks“
TUMA ja EMA Balti muusika päevadel Kaunases
teadusraha
-
Loe Sirpi!
-
Maaülikool saab uue rektori – professor Ülle Jaakma
Meie riigi maaeluliste teaduste, sh metsamajanduse, maamajanduse ja inseneeria, vastavat haridust ja kompetentsi kõrgel hoidnud Eesti maaülikool (EMÜ) valis 28. oktoobril uue rektori. Selleks sai viimased kümme aastat teadusprorektori ametit pidanud koduloomade füsioloogia professor Ülle Jaakma. Rektori ametiaeg algab 1. jaanuarist 2023 ja kestab viis aastat.
Valimiskogust saadud tulemuste järgi andis lõppvoorus 117 osalenud liikmest professor Jaakma poolt hääle 72, ülekaalukalt üle poole. Teine lõppvooru jõudnud kandidaat, metsamajanduse professor Paavo Kaimre sai 45 poolthäält. Kui kedagi huvitavad detailid, siis esimeses valimisvoorus võitis professor Jaakma 57 häälega, s.t pea pool häältest läks temale. Kolmandaks jäänud senise õppeprorektori Endla Reintami 22 häälest liikus teises voorus Ülle Jaakmale 15 ja ülejäänud seitse Paavo Kaimrele.
Mida selline valmistulemus näitab? Eelkõige seda, et kuna esindusdemokraatias peegeldab valimiskogu kogu ülikooli arvamust, anti tugev usaldusmandaat ka senise, ametist lahkuva rektori Mait Klaasseni tööle ja seatud sihtidele, kelle meeskonna liige Ülle Jaakma viimasel kümnendil on olnud. Ülikoolipere usalduse pälvinud senise teadusprorektori, tulevase rektori valimine näitab, et seatud strateegilised eesmärgid on õiged, liikumissuund klaar ja suuri fluktuatsioone, paadi kõigutamist ja ümberkorraldusi ülikool ei vaja. Mis sugugi ei tähenda, et paljut ei saaks uus rektor uue hooga märksa paremini ja tõhusamalt teha.
Rääkige palun alustuseks endast kui teadlasest. Millega olete tegelenud, mis on olnud tähelepanu keskpunktis ja millised on olnud kordaminekud karjääriteel?
Mul on vedanud, et olen saanud töötada Eestis täiesti uute uurimissuundadega ja minu ümber on alati olnud uuenduslikud ja inspireerivad teadlased.
1985. aastal kutsuti mind Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria teadusliku uurimise instituudi (ELVI) embrüosiirdamise töörühma, kus töötasime Eesti veisekasvatusele professor Ilmar Müürsepa juhtimisel välja embrüosiirdamise tehnoloogia. 1990. aastate alguses omandasin Uppsalas munarakkude in vitro ehk katseklaasis viljastamise nipid, mida sain edaspidi Eestis teadusuuringutes kasutada ja osaleda ka nende meetodite praktikas rakendamisel. Siis liikus uurimistöö juba keerulisemate meetodite, kloonimise ja transgeense tehnoloogia probleemide lahendamise juurde. Suureks saavutuseks oli transgeense kloonvasika sünd.
Praegu on meie uurimisrühma töösuundadeks pullide viljakuse uuringud, embrüote eluvõime ja metaboloomika uuringud, embrüotehnoloogiate arendamine lihaveistel ja hobustel. Need töösuunad võimaldavad teha nii alusuuringuid kui ka jõuda selliste lahendusteni, mida saab loomade aretustöös kasutada.
Mis on saanud embrüote ja ravitoimelise piima projektist, millega olite aktiivselt seotud?
Selles projektis jõudsime prototüübini ehk siis saime soovitud omadustega hiired ja seejärel kaks vasikat, kellest üks elas täiskasvanueani ja tõi ise ilmale vasika. Edasi sattusime tüüpilisse tehnoloogia arendamise faasi (innovation gap – M. M.), kus teadusprojekt lõpeb ja on vaja rahastust, et oma tulemusi skaleerida ja näidata, et tehnoloogia toimib tegelikes tingimustes. Meil oli olemas piimast huvitatud suur farmaatsiaettevõte, aga selleks et nad oleksid valmis omalt poolt panustama, oli eeltingimuseks väikese lehmakarja olemasolu, kelle piim oleks ravimisisalduse osas juba testitud. Meile tähendanuks see kolme-nelja aastat tööd ja vähemalt paari-kolme miljonit lisarahastust, mida me aga kahjuks ei leidnud. Nii tuli projekti tulemuste rakendamine pausile panna ja keskenduda jällegi rohkem teadusuuringutele, sealhulgas uuringutele, mille tulemusi kloonimise edukuse suurendamiseks saab kasutada. Nüüdseks on alus- ja rakendusteaduse vaheetapi rahastamisvõimalused märkimisväärselt avardunud. Ka erakapitali akadeemiliste projektide ellukutsumiseks (deeptech – M. M.) liigub rohkem raha kui varemalt.
Transgeensete ja kloonloomade loomise kompetents on meil alles ning teadmised ja oskused täienenud, aga praegu rakendame neid eelkõige teadusuuringutes. Praktilistel eesmärkidel rakendamiseks on ka võimalusi, aga arvestades, et ravimitootmise võimalused on kümne-viieteist aastaga palju edasi arenenud, siis varasema kontseptsiooniga üks ühelt jätkamine pole mõistlik.
Kuidas hindate eelmise rektori Mait Klaasseni pärandit? Annan endale aru, et küsin seda tema meeskonna liikme käest.
Mait Klaassen on kindla käega rektor, hoolib väga töötajatest ja üliõpilastest, tema juurutatud on ka nn lahtiste uste poliitika rektoraadis, mis tähendab seda, et kui rektori uks on lahti, siis võib alati sealt sisse kiigata ja oma probleem ära rääkida, ole sa siis rektoraadi liige, akadeemiline töötaja või üliõpilane. Teda usaldatakse ja austatakse.
Klaassenil on meelekindlust keerulises olukorras kiirelt otsustada, algatada vajalikke muudatusi ja neid ellu viia. Tema varasemad kogemused poliitiku, omavalitsusjuhi ja ministrina on rektori töös olnud väga kasulikud, pidades silmas tähtsaid läbirääkimisi näiteks veterinaarhariduse rahastamise teemal või kõrghariduse rahastamise küsimustes tervikuna.
Kriitikat võib ju möödunu suhtes samuti teha, aga selle peale ei peaks väga palju aega kulutama. Tagantjärele võib paista, et mõni otsus polnud kõige õigem, aga see ongi tagantjärele tarkus. Otsus tehti ju vastavalt sellele informatsioonile, mõnikord üsna napile, mis konkreetses olukorras olemas oli.
Kokkuvõtvalt ütlen, et eelmise rektori kingad on kindlasti suured, aga muutuvas maailmas peab kindlalt edasi liikuma …
Ülle Jaakma: „Maaülikoolil on oma seadus, milles on sõnastatud vastutus ühiskonna ees. Me teeme seda tööd praegu hästi ja meil on kindel eesmärk teha seda hästi ka tulevikus.“ Valimisdebattides, mida jõudumööda jälgisin, jäi läbivalt kõlama EMÜ iseseisvuse küsimus. Kas see on ülikooliperele tähtis teema? Ühiskonnas küll mingit suurt liitmistungi ei taju, ka haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud on öelnud, et mingit ülikoolide liitmist praegu plaanis ei ole.
Iseseisvuse küsimus on aegade jooksul ikka ja jälle esile kerkinud, üsna teravalt paarkümmend aastat tagasi, viimati aga Gunnar Oki aruande ja selle järelkajade valguses. Eks see on ülikoolipere tundlikkust suurendanud ja iga kord rektori valimiste käigus tuleb see vaoshoitud mure uuesti päevavalgele. Praegu ma tõesti ei näe, et ülikoolide liitmine oleks päevakorral ja ega ei tohikski kuidagi eksperimenteerida ülikooliga, kelle tegevus on oluline loodusressursside kestliku kasutamise, toidujulgeoleku, loomade ja rahva tervise kindlustamisel. Maaülikoolil on oma seadus, milles on sõnastatud vastutus ühiskonna ees. Me teeme seda tööd praegu hästi ja meil on kindel eesmärk teha seda hästi ka tulevikus. Veel, sisuliselt vastates, siis kõigepealt peaks liitmise idee eestvedajad väga selgelt põhjendama, millist probleemi soovitakse administratiivse liitmisega lahendada. Praeguseid kõrghariduse ees seisvaid probleeme ei lahenda liitmised mitte kuidagi.
Palju räägiti valimisdebattides ka tehnosiirde ja teadmussiirde suuremast intensiivsusest rektoraadi strateegiliste eesmärkidena. Mida selles vallas plaanite ära teha?
Siin on kaks põhisuunda: esiteks innustada nii töötajaid kui üliõpilasi oma uuenduslikke ideid arendama ja luua selleks täiendavalt võimalusi laborites ja arendusgrantidena ning koostööks ettevõtetega. Teiseks, arutada läbi tugiteenuste süsteem: meil on olemas vajalike tugiteenuste elemendid, aga nende omavaheline seos vajab selgust; samuti on selge, et meil pole võimalik luua väga suurt tehnosiirde allüksust, osa tugiteenustest võiks olla näiteks koostöös Tartu ülikooli ja sihtasutusega Tartu Teaduspark. Tehnosiire ja ettevõtluskoostöö on kõigi ülikoolide tähelepanu all, teeme ühiseid ettevalmistusi ASTRA+ meetme tegevusteks, mis algavad järgmisel aastal ja mille eesmärk on teadmus- ja tehnosiirde võimekuse ning teenuste kvaliteedi arendamine.
Kolmas kaalukas küsimus, mis läbivalt debattides esile kerkis, oli EMÜ suurem nähtavus ühiskonnas. Mida siin plaanite ette võtta?
Novembri lõpuks selguvad meie ülikooli tugiteenuste analüüsi tulemused, millest saame tagasisidet ja ettepanekuid ka strateegilise kommunikatsiooni arendamiseks. On selge, et meie turundus- ja kommunikatsioonisakonna koosseis on liiga väike, kavatseme seda suurendada ning tegeleda kommunikatsioonistrateegia küsimustega.
Töötame ju valdkondades, mis on ühiskonna terava tähelepanu all ja meie sõnumid peavad olema selged, mõistetavad ja õigel ajal avaldatud. Meil on väga palju teadustulemusi, aga paraku arvestades suure osa teadlaste tagasihoidlikkust ei jõua nende hääl ühiskonnani. Siin on ka üks meie eesseisvatest ülesannetest: koolitada ja julgustada teadlasi oma tulemustest rohkem rääkima. Uuendamist ootab ka ülikooli veebisait.
Peame nendes jutupunktides ja valdkondades, mida ühiskond on EMÜ õlule pannud, ilmutama suuremat enesekindlust ning ka strateegilist initsiatiivi meedia ja ühiskonnaga suhtlemisel. On vaja, et meie teadlased, oma valdkonna tipud Eestis ja kaugemal, ei laseks end vaikima sundida enesekindlate oponentide vähem pädevate argumentidega. Peame oma nähtavust suurendama tervikuna ja igas mõttes – nii ülikooli tasandil kui ka iga instituut ja teadlane eraldi võetuna.
EMÜ kampuse ümbrus on kõle, mitte kuigi tudengisõbralik. Ei istumis- ega ka sportimissõbralik, samal ajal on hulk tühja maad vabalt käes. (EMÜ kampuse territoorium Tallinna maantee alguses, nn Tähtvere linnak, moodustab kokku 40 hektarit. – M. M.)
Viimastel aastatel on ellu viidud toredaid algatusi: rajatud on õunakaar ja kogukonnaaed, mida kasutavad eeskätt välisüliõpilased, kevadel õitsevad jalgradade ääres krookused ja tulbid. Lisandunud on jalgrattateid ja jalgrataste parklaid. Meil on olemas ja ootel rida maastikuarhitektide ja tudengite ettepanekuid, mille elluviimisega oleme tõepoolest natuke jänni jäänud. Nendes ettepanekutes kajastuvad edasine haljasalade kujundamine, istumise ja õues õppimise paigad, vabas õhus sportimisvõimalused ning dendropargi arendamine koostöös linnaga.
Kuidas olete rahul EMÜ rahvusvahelistumisega? Tooge palun välja viimased arvnäitajad. Mida plaanite teisiti ja paremini teha?
Oleme rahvusvahelistumisega olnud mõistlikud ja mitte ajanud taga pelgalt arve. Siiski võib neist mõned nimetada, et praegust seisu iseloomustada. Perioodil 2016–2020 sõlmiti 122 teadustöö välislepingut ning 23 Erasmus+ strateegilise koostöö ja võimekuse loomise projekti. Ülikoolil oli 2021. aasta juuni seisuga 320 üliõpilas- ja õppejõuvahetuse partnerluslepingut üle maailma, neist 294 olid Erasmus+ Euroopa-sisese õpirände lepingud.
1. novembri seisuga on meil 329 väliüliõpilast, mis on ca 11% kõigist üliõpilastest. Haridus- ja teadusministeeriumiga sõlmitud haldusleping seab meile välisüliõpilaste ülempiiriks 12%. Praeguse seisuga võib ütelda, et lagi on käes ja suurt rõhku rahvusvahelistumise intensiivistamisele panema ei pea. Kui, siis kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Doktoriõppes oleme jõudnud selleni, et peame prioriteediks hoopis eesti keelt kõnelevate noorte suuremat kaasamist, et tagada teadlaste ja õppejõudude järelkasv, emakeelne erialane ja teaduskeel.
Kõige rohkem on välisüliõpilasi loomaarstiõppes, neist enamik Soomest. Välis-külalisüliõpilasi oli aasta jooksul 186, enamik Erasmuse programmi vahendusel. Meil on 99 teiste riikide kodakondsusega akadeemilist töötajat, mis moodustab 20% akadeemilistest töötajatest. Seega oleme jõudnud rahvusvahelistumisega sellisesse faasi, et tähelepanu tuleb eeskätt pöörata välisüliõpilaste hoolsale valikule, nende motivatsioonile ja kindlasti ka välistudengite ja -töötajate paremale integratsioonile ülikooliellu. Rahvusvahelist teadmusringet elavdab eelseisev ühinemine Euroopa ülikoolide võrgustiku Bioteaduste Euroliigaga (Euroleague for Life Sciences, ELLS).
Tooge palun välja kolm peamist eesmärki, mida järgneva viie aasta vältel ilmtingimata tahate ellu viia.
Meil on kõigis meie ülikooli valdkondades ühiskonnas tunnustatud eestkõnelejad.
Meie lõpetajate teadmised ja oskused on sellised, mis muutuvas maailmas võimaldavad neil olla edukad. Vastavalt õppekavade sisehindamise tulemustele tuleb õppe sisu ja meetodeid uuendada ergutamaks tudengites iseseisvat mõtlemist, loovust ja ettevõtlikkust.
Ülikoolilinnak on tudengi- ja töötajasõbralik ning vastab rohelise ülikooli kestlikele põhimõtetele.
Nimetage palun üks konkreetne näitaja (ingl key perfomance indicator, KPI) mille mittetäitumisel astute vabatahtlikult ametist tagasi?
No siin on mu vastus ühene: kui ülikool peaks läbi kukkuma rahvusvahelisel institutsionaalsel akrediteerimisel või teadushindamisel, siis pean küll rektorina siit ülikoolist hästi kaugele jooksma.
Kuid tahan toonitada, et tegelikult liigub ülikool tippteaduses pikkade sammudega edasi. Teaduse tegemise tipptase rektorikandidaatide debattides eriti esile ei tõusnud (fookus oli teadusbürokraatial, mis teaduse tegemist pärsib), kuna me liigume jõudsalt õiges suunas. Clarivate Analyticsi andmetel kuulume taime- ja loomateaduste ning keskkonna ja ökoloogia valdkonnas maailmas 1% enim viidatud teadusasutuste hulka.
Seda oleks muidugi mõistlikum küsida rektorikandidaadi professor Paavo Kaimre käest, kuid ega ka teie vastvalitud rektorina sellest debatist pääse. Olen aru saanud, et metsandusdebatt on tugevalt teadusideologiseeritud. Tartu ülikooli teadlased võtavad aluseks, et kõik (või enamik) Eesti metsadest peaks olema põlismets ja range loodushoiu all. Need põhimõtted ulatuvad veel akadeemik Hans-Voldemar Trassi aegadesse, mil ta mulle antud intervjuus aastate eest tunnistas, et kõige ilusam mets on ise päikese, tuule ja vihma käes kasvav ning hävinev mets – ta oli tulihingeline põlismetsade eestkõneleja, seda programmi viib ellu Tartu ülikooli ökoloogiateadlaste koolkond. See printsiip on nende argumentide aluseks, ja seda koguni häirivalt agressiivselt. Samal ajal on EMÜ teadlased kogu aeg rõhutanud ökoloogiliste aspektide kõrval metsa rahvamajanduslikku tähtsust ja see on nende argumentide lähtealus. Erinevalt oponentidest üritavad nad oma argumentidega pürgida tervikpildi poole. Nii tekib kõrvalseisjal kena tohuvabohu: erinevad näitajad, mõõdikud, terminid, millega vastaspooled manipuleerivad. Milline on teie seisukoht?
Soovin, et toimuksid sisulised debatid, kus eesmärgiks on arutada mõisteid ja meetodeid, mis ühe või teise väite aluseks on, leida ühiselt tunnustatud faktid, mille paikapidavuses ei kahelda ning et jõutaks teineteise seisukohtade paremini mõistmiseni. Ideaalis ka ühisosa sõnastamiseni. Maaülikooli metsateadlased ei lähtu ainult majanduskasust ega eira ökosüsteemide kestlikkust, eeskätt otsitakse tasakaalupunkti. See on keeruline ja kuiva statistika taga tuleb näha ka tausta, mida tunnevad peensusteni vaid erialaspetsialistid. Mets on ju elav organism, mis kogu aeg muutub, seda mõjutavad kliima, haigused, majandamisviisid ning otsuseid tuleb langetada tegelikust olukorrast lähtudes. Kui puiduhinnad on laes, siis on tõepoolest suur surve rohkem raiuda ja sellele tuleb vajaduse korral vastu seista, aga vahepeal võib olla vastupidine olukord. Suured lageraiealad on metsatööstuse maine ära rikkunud, aga lageraie pole ainus metsa majandamise viis. Maaülikooli metsateadlased tegelevad väga palju majandamisviiside uuringutega eri vanuse ja liigilise koostisega puistute kohta ja otsivad kestlikke lahendusi.
Kas professor Ülle Jaakma jätkab ka teadustööga või pühendub täielikult rektori kohustuste täitmisele?
Professor Ülle Jaakma jätkab väiksemas mahus. Loengud ja seminarid tuleb teistele kolleegidele üle anda, kuid doktorantide juhendamist ja teadusprojektides osalemist soovin jätkata. Eks see teadusprojektides osalemine tähendab eeskätt nõuandja ja juhendaja rolli, laborisse ma enam ei trügi, sest noored kolleegid on minust ammu paremad.
Rääkige palun lõpetuseks natuke ka endast. Milline on teie lemmiktoit, millist muusikat kuulate, kuidas lõõgastute?
Lemmiktoit on värske toit: värske kala, värsked köögiviljad, salat ja ka hästi küpsetatud mahlakas liha. Suur magusasõber ma ei ole. Nädalavahetusel teen alati suppi, eriti kanasuppi klimpidega, mida armastavad minu lapselapsed. Hea supi keetmist olen õppinud vanaemalt ja emalt.
Muusikat kuulan heameelega, aga olen passiivne kuulaja, mis tähendab seda, et ega ma eriti ei jäta meelde, kes laulab ja mis on loo nimi. Muusikastiili valin sõltuvalt meeleolust. Tihti kuulan klassikalist muusikat. Käin meeleldi ka teatris draamaetendusi vaatamas ja oopereid kuulamas-vaatamas.
Kõige paremaks lõõgastuseks on ikka ja alati loodus ja aed. Kaks taksi ja üks kass, pikad jalutuskäigud Kavilda orus ja Mõisanurme külas kuuluvad mu päevakavva. Võimaluse korral naudin oma kodusaare Muhumaa loodust ja merd, see annab erilise hingerahu. Käin heameelega ka Rannu ümbruse seenemetsades, Võrtsjärve ääres ja rabas.
Kord aastas käime sõpruskonnaga mägedes suusatamas, viimased kümmekond aastat põhiliselt Austrias.
Viimastel aastatel käin Tartu kunstimajas kunstnik Meiu Mündi käe all maalimas. Meie väike hobikunstnike seltskond on lõbus ja sõbralik, ja kui pilt kipub untsu minema, siis on hea nõu alati võtta. Tõeliselt lõõgastav.
-
Punahing paelaga kaelas
Alguses oli kõik ilus. Pärast viitteistkümmend aastat venitamist ja vingerdamist võttis valitsus end kevadel kenasti kokku ja hakkas lõpuks ometi täitma talle 2007. aastal riigikogus heaks kiidetud sõjahaudade kaitse seaduses määratud kohustusi. Surve tuli kodanikelt ning kõigepealt tegi see vapraks mõned omavalitsusjuhid, seejärel tundis muutuste lõhna rahvusvahelises julgeolekuolukorras ja valijate meelsuses ka valitsus. Lihtne ja populaarne oli hakata täitma seadust, mille kolmandas peatükis on ühemõtteliselt kirjas, et kui sõjahauad asuvad ebasobivas kohas, korraldab valitsus ümbermatmise. Ümbermatmisi linnaparkidest, liiklussõlmedest ja mujalt on toimetatud ridamisi ja suurema kärata, ühtlasi on paljastunud hulk Nõukogude valesid, kui monumendiga tähistatud platsilt ei ole leitud ühtki luud. Isegi Narva tanki teisaldamise emotsioonilaine vaibus sama kiirelt, kui oli sündinud. Aga ikkagi, miks nii kaua läks?
Pealegi juhtus paraku nii, et õigeaegse stardi maha maganud riigivõim võttis tegelikule elule järelejõudmiseks sisse sellise hoo, et kaotas ülearu kiirendades suuna ning lendas kohe esimesest kurvist välja kaugele irreaalsusse. Avalikkus ja kohtunikud on valitsust tema hädas küll korduvalt aidata püüdnud, kuid eksinu meel ei parane, nagu kinnitab valitsuses heakskiidu saanud ning riigikokku jõudnud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Ise seda teadvustamata viib valitsus ehitusseadustikku muutes Eesti õigusmõtte ja järjepidevuse traditsiooni tagasi kahe miljoni aasta tagusesse paleoliitilisse savanni ning soovib ehitusseadustiku muutmisega kaudselt Eestis riigireligiooniks animismi kehtestada. Põhiseaduse järgi ei ole Eestis riigikirikut, aga kui parlament peaks ühes seaduses fikseerima, et kõigil asjadel on hing, siis küllap see levib peagi ka muudesse seadustesse ja lõpuks pannakse asjade hingestatus otsustamiseks ka rahvahääletusele.
Ka pealtnäha kõige süütumas kivis võib peidus olla okupandi hing. Seni on Eesti seadustes kirjas olnud, et elutud asjad võivad ohtlikud olla küll, kuid põhjenduseks on ikka olnud füüsika seaduspärasused. Näiteks ilmastiku toimel murenema hakanud hoone küljest langevad kivid võiva ohustada möödakäijat, sest kukuvad eranditult maakera keskpunkti suunas, mitte ei lenda maapinnaga paralleelselt või otse kosmosesse. Nüüd viis justiitsminister Lea Danilson-Järg valitsusse veenvad tõendid, et hooned, rajatised, monumendid, skulptuurid ja muu inimkätega loodu ohustab ühiskonna liikmeid ja avalikku korda ka hoopis muudel põhjustel. Nimelt on neil hing, maailmavaade ja nad on ühiskonnaelu aktiivsed subjektid, kelle tegevust kirjeldatakse eelnõu seletuskirjas verbidega riivavad, õhutavad, õigustavad, toetavad jne. Miski inimlik ei ole neile enam võõras. Parima Praha traditsiooni järgi meisterdatud golem on ellu ärganud ja headuse jõud peavad nüüd võitlusse sööstma.
Valitsuse usk ja veendumus on siiski järjekindlusetu ja sihitu tammumine poolel teel sünnitab lõpplahenduse asemel uut tüli. Kividesse, skulptuuridesse ja maastikuarhitektuuri peitunud punahinged, kes oma pelgupaikadest mürgist auru välja ajades ühiskonda lõhestavad, koosmeelset õndsust häirivad ja eestlusest elujõudu välja imevad, ei ole animismi õpetuse järgi tapetavad. Kui hävitada punahinge kivist keha, leiab see tõpranahk endale ju uue asupaiga. Kui ta torniga maja viisnurgast või Estonia teatri laemaalist välja kihutada, siis mine tea, kuhu ta oma nurjatöö jätkamiseks uue pesa teeb ja kukub sealt minevikku ümber mõtestama. Kas siirdub ehk Konstantin Pätsi pähe, kuhu on ooperiteatri saalist hea lühike maa minna, või Jaan Krossi skulptuuri kaenla alla kirjanike liidu peamaja vastas? See on kahtlemata hea koht. Nagu loomeliitude kollektiivkirjast valitsusele ühemõtteliselt näha, on ju loomeliidud juba põhjalikult saastunud ning õigustavad bolševismi ja vallutussõda, nagu on juhtivas ajalehes diagnoosinud tõhusalt patrioodiks vaktsineeritud juhtiv assürioloog. Asi siis punahingel sinna pugeda!
Loomeliitude nüpeldamine võimupositsioonilt on pehmelt öeldes jama. Kollektiivkirja ei oleks sündinud, kui valitsus oma hoolimatus tuimuses ei oleks suhtekorraldustöös läbi kukkunud. Milles asi? Ma ei tea, kas lugu kuskil salastatult tegutsevast punamonumentide ja -hingede üle kohut mõistvast komisjonist vastab tõele või mitte, aga elujõuline see müüt on. Ehitusseadustiku uuendamisel tõotab valitsus punahingede tõrjeks luua järjekordse komisjoni, kuid selle moodustamise alused ja koosseis peavad selguma alles valitsuse määrusest. Ei oleks olnud midagi lihtsamat kui lisada vastava määruse kavand seaduseelnõu tekstile. Kui komisjoni tööd oleks korralikult kirjeldatud ja selgitatud ning see hakanuks tõepoolest koosnema kunsti, ajaloo ja arhitektuuri asjatundjatest, mitte poliitikutest ja ametnikest, oleks ka loomeliitude ja muinsuskaitsjate hääletõstmist ennetatud. Iseasi, kas püstitatud segases ülesandes on asjatundlike otsuste tegemine üldse võimalik.
Järjekindlusetusel punatõrjes on teinegi pool. Punahinged ei pruugi asuda ju ainult kivist või pronksist, vaid ka lihast ja luust kehades. Okupatsiooni ajal pugesid nad karjakaupa konformistlikumate ja omakasupüüdlikumate eestlaste kehadesse ning juhtisid nende südant ja kätt kirjutama alla Nõukogude Liidu kompartei liikmeks astumise avaldusele. Komparteisse astumiseks oli ainult kaks põhjust: mõni uskus väidetavalt siiralt Moskvas toodetud ideoloogilist jampsi, enamasti tõukas aga inimest tagant soov saavutada kõlbeliste järeleandmiste hinnaga suhtelisi eeliseid ühiskondlikus ja ainelises positsioonis. Kuigi Eesti parteilaste avalikus registris kunagine komparteisse kuulumine ei kajastu, on faktid laialt teada.
Küsimus, mida teha komparteilastega, mängiti Eesti iseseisvuse taastamise järel põhjalikult läbi. Üldrahvalik otsus oli kuuluvuse eest mitte karistada ning mitte kellelegi tegutsemispiiranguid seada. Valijate tahtel kuulub ka 30 aastat pärast kompartei kuulsusetut lõppu endistviisi riigikokku selle partei endisi liikmeid, kelle hing ei ole muutunud. Kuigi ühiskonnas oli ka käremeelsemaid hoiakuid, päädis jaht vanadele kommaritele lõpuks hoopis nende „ümbermõtestamisega“ patriootilisteks rahvuslasteks. Lõppotsust kinnitav tempel löödi punahingede saatusele Arnold Rüütli presidendiks valimisega. Eesti sai hakkama karistusõigust rakendamata ja ühtki endist NLKP liiget ei ole kohustatud kaelas kandma silti selgitusega, miks ja mida ta okupatsiooni aastail parteilises liinis tegi või tegemata jättis ning kuidas on nüüdseks ümber sündinud.
Sel foonil mõjub katse nüüd elutule hinge sisse puhuda ja seejärel võitlus kiire võiduga lõpetada eriti absurdselt. Minu põhimõte valimistel on mitte iial anda häält mitte ühelegi endisele NLKP liikmele, nagu ma ei hääletaks ka ühegi punamonumendi kestvuse poolt, kui küsitaks. Aga hääli saavad nad minutagi, millest järeldan, et nende konformism paljusid valijaid eriti ei häiri. Kes tahab, võib fantaasial lennata lasta ning kujutleda, kuidas kunagised NLKP liikmed käituksid uue okupatsiooni tingimustes, kes jookseks peitu ja kes kaasa.
Ühiskonnale ja riigivõimule oleks tervislik, kui kunagine suuremeelsus eksinud ja nõrkade inimeste vastu meeles püsiks ning kanduks üle ka elutu kohtlemisse. Eelöeldu ei tähenda, et kõiksuguste memoriaalide ja monumentide all raisus maad ja linnaruumi ei peaks mingil mõistlikumal viisil kasutusse võtma. Peaks ikka, aga see õnnestub vaid juhul, kui rahulikku ja ratsionaalset arutelu peetakse usuliste luulude ja tuhinata.
-
Läti ja läti keel
Täna on Läti iseseisvuspäev ja seetõttu asjakohane rääkida Lätist ja läti keelest. Kuigi tegemist on naaberriigiga, ei saa öelda, et teame lätlastest piisavalt palju. Ometi on meil nii ajaloos kui ka tulevikuplaanides päris palju sarnast.
Lätis on ligi 1,9 miljonit elanikku, kellest 63 protsenti on lätlased. Suurim rahvusvähemus on venelased (24% elanikkonnast), kuid Lätis elab ka arvestatav hulk valgevenelasi, ukrainlasi, poolakaid ja leedukaid, teisi rahvusi on vähem. Suurele muulaste arvule vaatamata on Lätis üks riigikeel – läti keel, mida räägib umbes 1,5 miljonit inimest. Nagu Eestiski, ei võimalda puudulik riigikeele oskus ka Lätis muukeelsetel lõimuda ning mõjutab ka inimeste karjäärivalikut. Teatavasti soovitakse mõlemas riigis üle minna riigikeelsele haridusele, kuigi paraku pole kummaski 30 aastaga suudetud tagada muu emakeelega inimestele piisavalt head riigikeeleoskuse taset.
Eestiga võrreldes astuvad lätlased aga hoogsama sammuga: kui Eestis plaanitakse alustada 2024. aastal lasteaia, I ja IV klassiga, siis Läti seim võttis selle aasta septembris vastu seadusemuudatuse, mille järgi peavad kõik riigi koolid ja lasteaiad minema juba 2023. aastast kolme aasta jooksul üle ainult riigikeelsele õppele. Üleminek ei toimu muidugi ühekorraga, vaid järk-järgult: lätikeelse õppega alustavad järgmisel aastal lasteaiad, I, IV ja VII klass, ülejärgmisel lisanduvad II, V ja VIII klass ning 2024. aastal III, VI ja IX klass, nii et 2025. aastast õpivad kõik põhikooliõpilased läti keeles. Niisugune üleminek võimaldab järguti ette valmistada õppeks vajalikku sisu ja selle ka koolis kasutusele võtta. Kuna lätlased alustavad riigikeelsele koolile üleminekuga aasta varem, saab kindlasti neilt õppida, mida võtta eeskujuks ja milliseid vigu vältida.
Peale läti keele õppe on lätlased mõelnud ka sellega kaasnevatele teistele nähtustele. Riigikeelele üleminek ei tähenda teiste keelte unustamist: Läti rahvusvähemuste keelt, kultuuri ja ajalugu saab edaspidi õppida vabahariduse programmide raames, mida rahastavad riik ja omavalitsused. Sellekohased programmid ja rakendusjuhendid on plaanis aga välja töötada ministeeriumide tasandil. Kuna osal lastel läheb keeleõpe vaevalisemalt, on seadusesse sisse kirjutatud, et lasteaia- ja algklassilastel on riigikeele õppimiseks õigus saada tuge, kui nad seda vajavad. Kui kõik õpilased peavad oskama läti keelt, siis peavad seda muidugi oskama ka õpetajad, ja seetõttu täiendab Läti valitsus õigusakte, mis puudutavad koolijuhtide ja õpetajate kohustuslikku riigikeele taset: koolis töötava inimese läti keele oskus peab olema tasemel C, mis tagab vaba keelekasutuse ja riigi väärtusruumist arusaamise.
Viimase aasta jooksul on Läti valitsus lätikeelsele haridusele siirdumise kõrval üle vaadanud ka muud läti keelt puudutavad seadused, millega tagatakse läti keele hoidmine ja kaitsmine. Läti keel on riigi ainuke ametlik keel ja peaks olema teiste keelte seas eelisseisundis. Plaanis on muuta siiani kehtivat tava kasutada avalikus ruumis, nt poes või ühissõidukites, paralleelselt läti ja vene keelt. Samuti saab ametiasutustes edaspidi kasutada vaid läti või mõnd muud Euroopa Liidu ametlikku keelt. Muudatused ei puuduta inimeste õigust kasutada vajadusel tõlki, rääkida emakeeles häda- või õnnetusjuhtumite korral või kuritegudest teatamisel.
Eesti ja läti keel on suhteliselt väikse kõnelejaskonnaga keeled ja nagu näha, mõeldakse mõlemas riigis oma keelest üpriski samamoodi, muretsetakse sarnaste asjade pärast ning ka tulevikuplaanid on üsna ühesugused. Soovime oma heale naabrile Lätile palju õnne ja edu oma keele hoidmisel ja arendamisel.
-
Silmad kinni jalgpalli-MMi vaadates
Novembri alguses saatis rahvusvahelise jalgpalliliidu ehk FIFA president Gianni Infantino maailmameistrivõistlustel osalevatele alaliitudele kirja, kus ütleb, et Kataris toimuva turniiri ajal ei tohiks sellest saada ideoloogilise ja poliitilise arutelu võitlustandrit ning keskenduda tuleks sportlastele ja võistlusele. See üleskutse on äärmiselt tähelepanuväärne ning kinnitab mu meelest seda, et kui kõneleda Kataris peetava MMi puhul üksnes spordist ja võistlustest, tuleb seda pidada läbinisti amoraalseks tegevuseks. Kui lugeda üles kõnekamad probleemid, siis peab nimetama Katari poolt altkäemaksuga ära ostetud FIFA ametkonda, tuhandete surma põhjustanud MMi ehitustöid ning läänes kriitilisi küsimusi ärgitavat Katari ühiskonnakorraldust.
Infantino üleskutse on aga tähelepanuväärne just seepärast, et Kataris peetava MMiga seonduv spordiväline probleemistik on seniste turniiridega võrreldes vormilt mahukam ning sisult emotsionaalsem, kuid – ja see on peamine – teinud FIFAst aktiivse kaasvastutaja. Muidugi on ka varem kõneldud jalgpalli-MMi sobivusest riiki, kus neid parasjagu on peetud, kuid mõnel juhul pole FIFA olnud avaliku kriitika otsene objekt (Argentinas aastal 1978) ning mõnel juhul on FIFA-le suures plaanis ette heidetud vaid seda, et turniiri korraldajaks valiti riik, mille toimimisstruktuurid võimaldasid FIFA-l läbi suruda ideed, mis poleks mõnes demokraatlikumas riigis läbi läinud (Brasiilias 2014. ja Venemaal 2018. aastal).
Sel korral on aga FIFA vastutus turniiri korraldajamaaga seotum. Ma ei pea silmas FIFA ametnikele antud altkäemaksu ega ka seda, et valimiste järel on muudetud mängureegleid, vaid hoopis neid vaeseid inimesi, välistööjõu massi, kes Kataris sentide eest staadioneid ehitas ning tööandja ükskõiksuse tõttu selle käigus oma elu jättis. Siin ei saa enam süüdlasena vaadelda vaid korraldajamaad, osutada tolle tavapärasele poliitikale või kultuurierinevusele, mida kõrvalseisjal muuta on keeruline, et mitte öelda võimatu. Praegusel juhul teeb FIFAst esmavastutaja asjaolu, et ta on kõikide nende tööde aktiivne algataja, otsene tellija, aga, mis veelgi olulisem, ka kasusaaja.
Nüüd soovib FIFA president, et jalgpallihuvilised turniiri ajal nende küsimustega oma pead ei vaevaks. Küllap annab talle lootust oma ettepaneku edusse uskuda veendumus, et kultuurilises ja keelelises sasipuntras loodud infomassist adekvaatse teabe ülesleidmine on ühtaegu väsitav ja aeganõudev ettevõtmine, seejuures veel ka ilma igasuguse garantiita. Ja eks paigutu presidendi lootusesse ka jalgpalli maailmameistrivõistluste sarm, mille kütkes on spordivaatamise kiusatusele lõppude lõpuks lihtne järele anda.
Olen maailmameistrivõistlusi kajastanud alates 2002. aastast ning eks ole minugi senised ülesanded nõudnud võistluste vaatamist. Sel korral ma aga mänge vaadata ei plaani. Kindlasti on institutsioone, kes tõlgendavad mu otsust veiderdava poosi või mitte kuhugi viiva protestina, kuid mulle on see ennekõike meetod. Pealegi järgin ma sõna-sõnalt seda, mida soovib FIFA president, üksnes vastupidi: ma vaatan MMi silmad kinni, ei sule silmi turniiriga seotud probleemide, vaid hoopis mängu ees.
Lõpetuseks ka üks küsimusepundar, millele tahan turniiri käigus vastuse saada. See tuleneb FIFA solidaarsusprintsiibist, mille järgi jagatakse MMist saadud tulu kõigi oma liikmete vahel. Oma osa saab ka Eesti jalgpalliliit. Ma tahan teada, kas pühapäeval algava turniiri probleemipesa valguses plaanib Eesti pool oma osa vastu võtta ning kuidas sel juhul oma otsust avalikkusele selgitatakse.
-
Tõlkimise raudreeglitest
Eelmärkused
1. Siinses käsitletakse mõiste ja sõna vahekorra moondumist (peamiselt) inglise keelest tõlgitud tekstides.
2. Raudreegliteks nimetatud tõlkimisvõtted võivad näida pentsikud, tobedad, jaburad, isegi absurdsed. Ei ole. Neid on järgitud ja järgitakse raudselt.
3. Näidete hulgas ei ole ainsatki väljamõeldut. Kõik on raadiost või telest kuuldud, ajalehest loetud, seega pärit igapäevasest keelekasutusest. Ümbersõnastused taotlevad keelekasu.
4. Järgnev ei käi (vähemalt enamasti) ilukirjanduse kohta.
5. Raudtõlkija tähendab raudreeglite järgijat.
6. Siinses käsitletakse keele muutmist, mitte muutumist.
Vene ajal reguleerisid elu kirjutatud ja kirjutamata eeskirjad. Teiste hulgas tõusid au sisse õigekeelsusreeglid. Nende varjus tõrjuti vene keele mõju.
Eesti keelde tõlkimise ajaloos on Vene aeg ainulaadne selle poolest, et vähe tekste pääses trükki või eetrisse toimetamata. Seda nõudis tsensuur. Ideoloogiavigu rookima palgatud inimestest (üldjuhul filoloogidest) said tegelikult keeletoimetajad. Selle poolest oli Vene okupatsioon eestindamise kuldaeg.
Taasiseseisvunud Eestis sündis keelesegadus. Õigekeelsus ja keelehoole läksid moest. Tunduv osa tõlgetest jäeti toimetamata. Ilmus ja ilmub tõlgitud raamatuid, mille tiitellehe pöördel on toimetaja, kes pole raamatusse pilkugi heitnud. Ajalehtedes ilmub, raadios ja teles loetakse toimetamata tekste. Mõnes kanalis nimetatakse toimetamata tekstide lugejaid toimetajateks. Jälle tõlgitakse mõistete asemel sõnu.
XXI sajandil on astutud pikk samm tagasi. Praegused raudtõlkijad erinevad XIX sajandi omadest selle poolest, et toona eestindati mõistete asemel sõnu oskamatusest, nüüd taotluslikult.
Praegu olevat sõnad mõistete väljendamiseks olemas. Sõnu näikse olevat koguni liiga palju, sest kõnest ja kirjast kõrvaldatakse, millel inglise keeles vastet ei ole.
Mõisterüüstest
Kõigis elavates keeltes käib mõistekadu. Ainult ajalooraamatuis leiduvad aidamees, riigivanem või rahvakomissar.
Mõisteid kaob ka teistel põhjustel. Ei eristata sarnassõnadega väljendatud mõisteid nagu väärtuslik ja vääriline, ohjama ja ohjeldama, laenama ja laenutama.
Üldlevinud on suutmatus eristada homonüüme (vt allpool r 2.1).
Kadumisohtu satub lähimõisteid. Nt võistlevad praegu ainult ja kõigest, üür ja rent, kuni ja ligi.
Mõistekao alaliik on mõisterüüste, teadlik loobumine mõistete eristamisest.
Mõisterüüste esimest astet – mõistete võistlust – võib nimetada mõistemölluks või mõistesegaduseks.
Emakeeletusest
On inimesi, kes õpivad või töötavad mõne aasta Inglismaal või USAs ning räägivad naastes eesti keelt aktsendiga, sõnavara on pisike. Nad ei tea enam eesti sõnade tähendust. Nad mõtlevad inglise keeles ja räägivad eesti keelt otsekui viletsat tõlget. On neid, kes pole välismaal elanud, kuid jäljendavad naasnute keelepruuki.
Emakeeletus paistab sellestki, et eesti keel pole armas, ainus ja kallis, mida hoida ja austada. Mõnel on inglise keel kodukeeleks.
Emakeeletuse juured on Vene ajas. Ühe emakeele vääriliseks peeti ainult venelasi, teistel pidi olema kaks emakeelt – vene keel ja oma keel. Austama ja armastama pidi vene keelt, oma keele üle uhke olla polnud soovitav.
Raudselt peavad raudreeglitest kinni spordisõnumite tõlkijad ja spordireporterid. Väidetavalt võisteldakse mitmel alal (nt jalgpallis) rahvuste liigades. Kui nii, siis peaksid kohtuma nt hispaanlased ja katalaanid, valloonid ja flaamid. Ei kohtu. Tegemist on maade liigadega. Kui üldse, siis koostatakse rahvusvõistkondi haruharva. Eestis ainult Eesti, mitte eestlaste võistkondi. Pildil Eesti naiste jalgpallikoondis enne Türgi naiste jalgpallikoondisega peetud matši (2018). Raudreeglid
Raudreegleid pole seniajani sõnastatud, pole kirja pandud, ometi on nad olnud ja on raudselt olemas.
r 1: tõlgitakse sõnu, mitte mõisteid.
See raudreegel kujunes XIX sajandi teisel poolel ja kehtib tänini. XXI sajandil on lisandunud teisi, mille sugemeid leidub varasemates tõlgetes juhuti.
Tõlke sõnad ega laused ei tarvitse midagi tähendada. Küll nad aina korrates ajapikku mõtte omandavad.
Näited:
Austraalia tulekahjudes põles maani maha 10 miljonit hektarit maad.
Prantsusmaal hävis tules tuhandeid hektareid metsa ja maad. (Eks nüüd tule hävinud maa Prantsusmaa pindalast maha arvata.)
Venemaa muutub ülemaailmseks paariariigiks. (Ületamatult õudne ennustus.)
Mõtteta teksti hulk rohkeneb jõudsalt. Isegi inglise keele mõttetusi tõlgitakse mõttetustega. Inglaste komme vastata „How do you do“ peale lausega „How do you do“ (ilma et vastusel mõtet oleks) on jõudnud eesti keelde. Saatejuhi tervitusele „Tere tulemast“ vastab saatekülaline „Tere tulemast“. (Kuuldud 2022. aasta algupoolel viis-kuus korda.)
r 1 sisaldab ka järgmisi. Need on olulised r 1 ulatuse mõistmiseks.
r 2: eesti keeles ei tohi väljenduda ega mõisteid eristada selgemini ega täpsemalt kui väljendutakse ja eristatakse inglise keeles.
Miks ei tohi? Sest me oleme ju niiiiii väikesed! Mis sest, et ei eristata keelt ja rahvaarvu.
r 2.1: inglise keele homonüümidele peavad eesti keeles vastama homonüümid.
r 2.2: üldjuhul valitakse homonüümi tõlkevasteks sobimatu sõna.
r 3: tõlkes peab olema niisama palju sõnu kui on inglise keeles. Üht sõna ei tohi edasi anda kahe või kolme sõnaga ega kahe või kolme asemel piirduda ühega.
r 4: tõlge peab jäljendama inglise keele grammatikat, nt lauseehitust, sõnajärge, ühildumist.
Nt enam ei koostata raamatute nimekirju, ei räägita rände suurenemise ohust, õppus pole enam riigi kaitsevõime osa, pole olemas magnetitehaseid, valitud miss pole Eesti ilusaim naine. Raudreegel käsib öelda, et koostatakse nimekirju raamatutest, et ei ole ohtu rände suurenemiseks, et õppus on osa riigi kaitsevõimest, et on olemas tehas magnetite valmistamiseks, et valitud miss on ilusaim naine Eestis.
r 1 – r 4 on madalama astme raudreeglid. Kõrgema astme raudreegli võib sõnastada nii:
inglise keel on eesti keele suhtes ülimuslik, peremeeskeel, eeskujukeel, jäljendamiskeel, mispärast tõlgete eesmärk ei ole eesti keelt põlistada, vaid on inglistada.
Vahemärkus
Raudreeglid ei kehti, kui tõlgitakse eesti keelest teistesse keeltesse.
Nt eesti lauset „reis asendati bussidega“ ei kõlba inglise keelde tõlkida thigh was replaced with buses.
Selgituseks: eesti endiskeeles väljusid, sõitsid ja saabusid rongid ja lennukid, nüüdiskeeles reisid ja lennud.
Tõlkimispraktikast
Raudreeglite kehtivus paistab üüratust hulgast sõnadest, väljenditest ja lausetest, milles leidub tõlkesaamatusi, -eksitusi, -äpardusi jm, mis moonutavad eesti keele mõisteid ja grammatikat.
Võtkem ette inglise nation ja national. Sõnaraamatud pakuvad vähemalt kolme vastet: rahvus, rahvas ja riik. Viimasel kohal on tarbetekstides kõige sagedamini esinev riik.
Raudtõlkijad on nationi vasteks valinud rahvuse. Käsib ju r 2.2 valida sobimatu! Liiati on tõlkijaid, kes võtavad sõnaraamatu mitmest vastest alati esimese.
Rohkem kui sada aastat tagasi võeti internatsionaalne vasteks rahvusvaheline. Näiliselt on kõik korras. Nii inter kui ka national on eesti keelde tõlgitud õigesti, sõna on suupärane.
Nüüd on avastatud, et rahvus pole üldse rahvus. EKSS teatab aastal 2009, et internatsionaalne on rahvaste- või riikidevaheline! Võrrelgem teiste -vaheline sõnadega. Miski ei saa olla vähema kui kahe vahel. Ometi on äkki mitmuse omastava asemel ainsuse nimetav! Nagu lillelõhnaline käiks kaaviari ja pannkoogi, aga mitte roosi ega nelgi kohta.
Seletusi on kaks.
Esiteks on moodustus erandlik.
Teiseks oleks pidanud inglise international juba sada aastat tagasi saama vasted riikidevaheline, maadevaheline, rahvastevaheline, rahvustevaheline.
Nt räägitakse rahvusvaheliste ajakirjanike kokkutulekust. See on mitme maa ajakirjanike kokkutulek. Nende rahvus ega kodakondsus ei puutu siia üldse. Rahvusvahelised kliendid on väliskliendid. Ministri esimene rahvusvaheline kohtumine on kohtumine välisriigi ametnikuga. Rahvusvaheline muinsuskaitsepäev on ülemaailmne muinsuskaitsepäev.
Leedu olevat rahvusvaheliselt palunud abi. Eesti keeles: Leedu on palunud teiste maade või riikide abi.
Kõnekas on raadiost kuuldu: migrandid varjavad end rahvusvahelise silla all. Jutt on Mehhiko ja USA piirijõest ning riikidevahelisest sillast.
Veel kõnekam on telest kuuldud väide, et ühe filmi peategelaseks on Venemaa rahvusliku julgeoleku ohvitser (enne Vene impeeriumi lagunemist). Vene государственный on inglise keelde (õigesti) tõlgitud kui nation, kuid edasi valesti eesti keelde kui rahvuslik.
Ühendkuningriigi rahvusvaheline kaubandusminister on väliskaubandusminister.
Olemas ei ole rahvusvahelist õigust; see on pigem riikideülene või riigiülene õigus. Üks poliitik väitis raadios, et on olemas Eesti rahvuslik õigus. r 1 käsib ja poliitik kuuletub.
Raudreeglite järgi pandud nimed on vahel mõttetud.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ei ole olemas. ÜRO ei ühenda rahvaid. Kurdid, saamid ja uiguurid (ka sakslased või eestlased) võivad põlvili paluda, liikmeks ei võeta. Õige nimi on Ühinenud Riikide Organisatsioon.
Väga piinlik on Eesti asutuste jagamine riigi- ja rahvusasutusteks. Enne 1940. aastat olid Riigiraamatukogu, Riigiringhääling ja Riigiarhiiv. Just nii, ühegi täiendita. Nüüd on Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling ja Eesti Rahvusarhiiv.
Eesti Televisiooni eeskujul sobiksid Eesti Raamatukogu, Eesti Ringhääling, Eesti Arhiiv.
Uhkes üksinduses tegutseb Eesti Rahva Muuseum. Ta ihkab kaaslaseks Eesti Rahva Ooperit.
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Rahvusmeeskoor ja Eesti Rahvuslik (!) Klaverimuuseum saaksid ühe sõna amputeerimisega soliidse nime: Eesti Sümfooniaorkester, Eesti Meeskoor ja Eesti Klaverimuuseum.
Oma nime tobedusest näikse olevat aru saanud ainult arhiiv, kelle ukse kõrval (Tallinnas Madara tänavas) on väike silt Eesti Rahvusarhiiv, ukse kohal suurte tulikirjas tähtedega RIIGIARHIIV. Rahvusasutuses peavad töötama rahvusametnikud, arhiivis on riigiarhivaarid.
Rahvusasutused on olemas, kuid neid ei tunne EKSS, ÕS ega ükski entsüklopeedia. Ei tunne ka rahvusametnikke.
Rahvusasutus on eesti keelde tekitanud uue sõnaliigi – mõistepeitesõnad.
Raudselt peavad raudreeglitest kinni spordisõnumite tõlkijad ja spordireporterid.
Väidetavalt võisteldakse mitmel alal (nt jalgpallis) rahvuste liigades. Kui nii, siis peaksid kohtuma nt hispaanlased ja katalaanid, valloonid ja flaamid. Ei kohtu. Tegemist on maade liigadega. Kui üldse, siis koostatakse rahvusvõistkondi haruharva. Eestis ainult Eesti, mitte eestlaste võistkondi.
Räägitakse ka riikide rahvusrekorditest. Need on maade rekordid. Rahvuste rekordite arvestust ei peeta vist kusagil. Püstitatakse Eesti, Soome, Rootsi jt rekordeid.
Kõige piinlikum sporditermin on kolm poolfinaali. Vene keeles öeldakse tõesti три полуфинала, inglise keeles three semifinals. Miks? Sellepärast, et nendes keeltes on kolmandik ja kolmas homonüümid. r 2 ütleb, et eesti keel ei tohi inglise ega vene keelest milleski parem olla. Isegi mitte siis, kui eesti keelde tekib mõttetus. Kolmele poolfinaalile peab järgnema poolteistfinaal. Seega – eesti keeles on kolmandikfinaal.
Veel mõni kohendus
USA-l on riigilipp ja riigihümn, Kataloonial on rahvuslipp ja rahvushümn. Eestlastel on rahvuslipp ja rahvushümn, Eestil on riigilipp ja riigihümn.
Kui uskuda raudtõlkijaid, siis on Eesti maailmas ainus riik, mille parlament on riigikogu ja rahaasju ajab riigipank. Igal pool mujal olevat rahvuskogud ehk rahvusassambleed ja rahvuspangad, mis emiteerivad rahvusvaluutat. r 1!
Kusagil ei emiteerita rahvuse, nt rootslaste või jaapanlaste raha. Ikka riigi valuutat.
Rahvuslikku kogutoodangut pole olemas, on riigi, maa või rahva kogutoodang.
Mõisterüüstajate suutmatust või soovimatust 150 aasta kogemusest õppida näitab rahvuspark. Looduskaitsealal ei ole pistmist ühegi rahvusega, parki selles pargis ei ole (väga väheste eranditega) ega tohi sinna rajada. Võiks öelda hoidemaa. Kuni erahoidemaid pole, ei vaja hoidemaa täiendit.
Kuhu r 1 ja r 2 välja viivad, paistab näitest.
Sõnum teatas, et on aretatud Eesti rahvuslik koeratõug, kuid ei selgitanud, kas koerad on eestlased või on eestlased koertega ühte tõugu. Küllap just niisuguseid koeri näidatakse Haapsalu rahvuslikul koertenäitusel.
Raudreegli järgi ei tohi eesti keeles eristada mõisteid number ja arv, sest inglise keeles on üks sõna – number. Eesti keeles on number arvu märk (nagu täht on hääliku märk). Inglise number tähendab ka arvu, hulka, summat jm.
Kui nakatunute numbrid on kõrged, siis pole haigeid nummerdatud, vaid nakatunuid on palju. Ja kui number mõrvatud naistest on suur, siis on mõrvatud naisi palju. Suur number inimesi tähendab, et inimesi on palju, rohkesti.
Kui sõitjate arv näitab kasvunumbreid, siis sõitjate arv suureneb.
Mõisterüüstajad on eriti toimekalt sihikule võtnud mõiste haljas. Inglise keeles on nii roheline kui ka haljas ühtviisi green.
Tallinn ei ole enam haljas, vaid on roheline linn, haljasalad on rohealad, enam ei haljastata, vaid rohestatakse.
Inglise industry tähendab nii tööstust kui ka tegevusala. Sestap arvavad raudtõlkijad, et turismitööstusega on asi halb, aga lemmikloomatööstus areneb. Eesti keelest on tõrjutud turism ja lemmikloomakasvatus.
Kurioosum on külalislahkustööstus. Vist teenindus.
Väide, et USA tõstab sanktsioone Iraani pangatööstuse vastu, võib tähendada, et sanktsioone pankade vastu rohkendati, tõhustati või karmistati.
Seni on eesti keeles eristatud õli üldse ja naftat sealhulgas. Praegu leidub neid, kes seda vahet ei tee, üks õli kõik.
Inglise keeles on naised ja lehmad ühtviisi pregnant. Sestap olevat ka rasedaid hobuseid, delfiine, tiigreid jt loomi.
Aina kuuleb, et on möödunud üks ja pool minutit või et vahemaa on üks ja pool meetrit. Inglise one and half on eesti keeles (saksa anderthalb eeskujul) poolteist.
Enam ei tehta vahet (raamatu) kaane ja (ajalehe) esikülje vahel. Raadios anti teada: Moldova on olnud ajalehtede esikaantel. Eesti endiskeeles oleks see mitmusehullustuse ohvriks langenud sõnastus tähendanud, et ajalehtedel on mitu esikaant.
Veel hiljuti öeldi, et mul pole kuigi palju raha, nüüd öeldakse, et pole väga palju raha. Järelikult palju võib olla!
Raudtõlkijad ei erista mõisteid kuni ja ligi. Nt väidetakse, et keegi on kuni 170 cm pikk. Ennevanasti öeldi, et on ligi 170 cm pikk. Kui õppustel osaleb kuni kakskümmend lennukit, siis osaleb ligi kakskümmend ehk lihtsalt paarkümmend.
Ligi on vähem kui, kuni on mitte rohkem kui. Inglise keel vahet ei tee. Seega rakendub r 2.1.
1940. aastani kirjastati Tallinna plaane. Alates 2003. aastast Tallinna kaarte. r 1 ja r 2.1!
Selgituseks: kaart võtab Maa kumerust arvesse, plaan ei võta. Inglise map vahet ei tee.
r 3 toime ilmneb nt väitest, et Venemaa kaitseb oma rahvuslikke huve. Riigil on rahvuslikud huvid! Venemaa kaitseb oma huve, ta on riik, seda pole tarvis korrata, kuid r 3 ei luba ühtki sõna tõlkimata jätta.
Enam ei riskita, vaid võetakse riski. Kas lusikaga, kulbiga või käpaga, pole teada. Inglise keeles on to take risk, järelikult ei tohi eesti keeles lühemalt öelda. Enam ei kõlba ka vastutada. Peab võtma vastutuse.
CO2 ei jäta jälge. Jätab jalajälje, sest kui inglise keeles on footprint, siis ei tohi eesti kui madalama astme keeles lühemalt läbi ajada. Küll tahaks näha CO2 jalgu!
Raudtõlkijate sõnavaras pole sõjalaeva. Nemad tunnevad sõjaväelaeva ja mereväelaeva.
r 4 moonutab sõnajärge isegi algselt eestikeelsetes tekstides. Tõestuseks sõnajärjeveidrusi. Kasutame külmutatud Venemaa varasid, Berliin lubas toetada rahaliselt vaesemaid elanikke, tähtis oleks suurendatud liitlaste kohalolek, kaks tuletõrjujat viidi hingamisraskustega haiglasse.
Võinuks oodata, et tõlkijate haridustase on poolteise sajandiga tõusnud, et midagi on õpitud senisest kogemusest, et paremini tõlkima õhutab patriotism, et võõrkeeli on hõlpsam õppida. Selle asemel on raudtõlkijad mõelnud välja uusi raudreegleid.
Juba seletatakse eesti keelt eestlastele inglise keele varal, nt otsuseid tuleb teha samm-sammult, see tähendab step by step.
Järelmärkused
1. Raudreeglid kehtivad ka vene keele kohta.
Eesti endiskeeles tunti vastandust lahutama ja ühendama. Nüüdiskeeles öeldakse lahti ühendama (järelikult ka kinni lahutama!). Võrdluseks: väikeseks suurendama ja suureks vähendama. Sõidetakse veondusega (transpordiga), mitte sõidukiga, kehtestatakse seadusandlusi, mitte seadusi.
2. Siinses pakutud sõnad ja sõnastusvariandid ei ole ainuvõimalikud.
3. Eetrikeel on raudreeglite kütkes kõvemini kui trükikeel.
-
Eesti ja läti tõlkijate seminar
Eesti ja läti tõlkijate seminar Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledžis 5. XI.
5. novembril kogunes 23 eesti ja läti tõlkijat Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledžisse esimesele ühisseminarile. Osalejate seas oli nii ilukirjanduse kui ka tarbetekstide ja muude tekstide vahendajaid, kes tõlgivad kas läti-eesti, eesti-läti või mõlemal suunal. Oli neid, kes on tõlkinud juba aastaid, aga neidki, kes tõlkimisoskust alles omandamas.
Seminari eesmärk oli anda eesti ja läti tõlkijatele võimalus üksteisega tuttavaks saada, arutleda aktuaalsemate tõlkeprobleemide üle, jagada kogemusi ja sõlmida uusi tutvusi.
Seminaripäeva esimeses pooles peeti kaks ettekannet. Läti Ülikooli läti lingvistika professor Andra Kalnača rääkis läti keele eripärast – rõhuga võõrkeelsete isiku- ja kohanimede lätistamisel. Tartu ülikooli vene keele ja tõlkeõpetuse lektor Sirje Kupp-Sazonov rääkis omakorda vene keelest eesti keelde tõlkimise väljakutsetest. Läti keelest tõlkijate töös võivad muuseas esineda samad raskused: nt see, et eesti keeles ei kasutata deminutiive (vähendussõnu), või see, et eesti keeles puudub grammatiline sugu.
Pärastlõunal jätkus arutelu kahes töörühmas: ilukirjanduse tõlkijad ning tarbetekstide ja muude tekstide tõlkijad. Osalejad said tutvuda teiste sama valdkonna ja samal keelesuunal tõlkijatega ning arutleda probleemide üle, millega on kokku puututud. Kõige olulisemana võeti vaatluse alla, millest tunnevad tõlkijad oma töös kõige enam puudust. Arutelude käigus puudutati mitmeid aktuaalseid teemasid.
Seminaril osalenute haridustaust on väga lai: peale keeleteadlaste oli inimesi, kes on õppinud kirjandust, kultuuriteooriat, ajalugu, pedagoogikat, õigusteadust, ajakirjandust, raamatukogundust, politoloogiat, arvutiteadust, kommunikatsiooni ja rahvusvahelisi suhteid, usuteadust, psühholoogiat ja aiandust. Tõlkimist on õppinud neist ainult mõned. Mitmekesine taust teeb rõõmu, sest näitab, et eesti-läti ja läti-eesti tõlkijaid jagub väga paljudesse valdkondadesse ning nad leiavad rakendust laiemalt kui ainult ilukirjanduse või tarbetekstide vahendajatena.
Millest tuntakse puudust?
Kõik olid ühel meelel, et kõige rohkem tuntakse puudust tõlkijate omavahelisest suhtlusest. Tõlkija amet on teadagi üksildane töö. Sellepärast ongi vaja luua kontakte teiste sama ala tõlkijatega, et arutada tõlkeprobleemide üle või küsida nõu. Osalejad leidsid, et tuleks korraldada nii omavahelisi vabas vormis arutelusid kui ka veidi akadeemilisemaid seminare ja koolitusi, kus muu hulgas võiksid esineda ettekannetega kogenud läti ja eesti tõlkijad või nende keelte uurijad.
Tartu ülikooli läti keele õppejõud ja tõlkija Ilze Tālberga kõnelemas tõlkijate seminaril. Seminaril osalenud tõdesid, et ülikoolid võiksid pakkuda eesti/läti keele kõrgema taseme kursusi, samuti tõlkimiskoolitusi ja teisi enesetäiendamiseks vajalikke kursusi neile, kes ei ole õppinud tõlkimist erialana. Läti keelt saab õppida Tartu ülikoolis ainult A2 tasemeni. Eesti keelt saab Läti Ülikoolis õppida bakalaureuse tasemel. Kummaski puudub aga eraldi läti-eesti või eesti-läti keelesuunal tõlkija eriala. Mõlemas ülikoolis on küll kursusi, kus õpitakse erinevate tekstide tõlkimist, kuid sellest ei piisa, et saada professionaalseks tõlkijaks. Rääkimata sellest, et mitte kuskil ei ole võimalik õppida läti-eesti-läti suuliseks tõlgiks. Kuna see oskus tuleb omandada iseseisvalt, on neid, kes on valmis seda ilma kogemuse ja põhjaliku koolituseta ette võtma, väga vähe.
Noored tõlkijad tunnevad vajadust keelepraktika järele. Pakuti välja, et nad võiksid olla rohkem aega vastavas keelekeskkonnas, nt läti keele õppijad minna nädalaks Riiga praktikale, eesti keele õppijad tulla Tartusse. Tuleb leida rahastus, et niisugune praktika ellu viia. Kasu, mida see tulevikus tooks, ei ole rahas mõõdetav. Tuleb koolitada uut tõlkijate põlvkonda.
Tarbetekstide tõlkijate arvates on puudu õiguskoolitusest ning veebilehest, kuhu on koondatud ajakohane teave tõlkimist reguleerivate õigusaktide kohta. Kuna Läti ja Eesti haldussüsteem ei kattu, tekitab raskusi ühes või teises keeles haldusüksuste tõlkimine. Näiteks: kuigi eesti-läti sõnaraamat1 pakub eestikeelse sõna maakond vasteks apriņķis, ütleb tänapäeva läti keele sõnaraamat2, et see sõna on vananenud ja seda kasutati Läti administratiivhalduses 1949. aastani. Seega tuleks tõlkijatel ning eesti ja läti keele uurijatel luua eri valdkondade terminite sõnaraamat.
Praktilised mured
Osa tõlkijaid vaevab küsimus, kuivõrd saab tõlkija teksti sisusse sekkuda, nt kui algtekst on vigane, vale, sisaldab informatsiooni, mis ei ole läti või eesti lugejale asjakohane.
Vaatamata sellele, et lätlased ja eestlased on kultuuriruumi poolest sarnased ja lähedased, võib isegi argisuhtluses olla suuri erinevusi. Üks tõlkija mainis, et eestlased kipuvad potentsiaalsete või olemasolevate klientide poole pöörduma sinatades, kuid masintõlkes muudetakse läti keelde tõlkides tavaliselt kõik „sinad“ „teieks“. Seega ei tea tõlkija, kas ta peaks arvutiprogrammi pakutud sõna parandama tagasi niisuguseks, nagu on algtekstis, või leppima sellega, et kirjutamata seaduse kohaselt on lätlased n-ö viisakamad.
Tõlkijad kurdavad, et nende tasu on püsinud juba aastaid muutumatu. Eriti praegu, kui kõigis muudes valdkondades hinnad kiiresti tõusevad, napib tõlkijatel (mitte tõlkebürool) julgust küsida töö eest suuremat tasu. Kuna puudub tariif, mille järgi läti-eesti-läti tõlketöö puhul õiglast tasu arvestada, päritakse üksteise käest, kui palju teised küsivad. Mõistagi sõltub palju sellest, mis tüüpi tekstiga on tegemist, kuid töö on siiski töö.
Ilukirjanduse teekond tõlke valmimisest kuni tõlgitud teose ilmumiseni on harilikult üsna pikk (paar kuud kuni aasta). Koostöö kirjastuse, toimetaja ja autoriga on palju individuaalsem ja lähedasem. Tarbetekstide tõlkimine võtab vähem aega, aga on seevastu intensiivsem (kõik sõltub muidugi töömahust). Tarbetekstide tõlkijad tunnevad puudust asutusest, kes kaitseks nende õigusi. Silmas on siin peetud seda, et kui tõlkija teeb tõlke valmis, kuid klient ei ole mingil põhjusel tulemusega rahul, ei pruugi tõlkija lubatud tasu saada. Kui tõlkija saab lõpuks tasu kätte, kuid alles pärast korduvat ja väsitavat kliendi tüütamist, ei tundu asjakäik ei aus ega nauditav.
Sõnaraamatud
Tõlkijail on kasutada mitmed sõnaraamatud: 2015. aastal ilmunud eesti-läti3 ja läti-eesti4 sõnastik, Glosbe5, Linguee6, Sõnaveeb7, Tezaurs8, Letonika9, mõlema keele sünonüümide ja teised seletavad sõnaraamatud. Lisaks terminisõnaraamatutele tuleks teha ka eesti-läti-eesti fraseoloogiasõnaraamat. Samuti tuntakse puudust ühest kesksest kohast, kus saaks kõiki sõnaraamatuid vaadata korraga, kuna praegu tuleb kõik sõnaraamatud eraldi läbi käia.
Tänapäeval peaksid kõik sõnaraamatud olema kättesaadavad ka elektrooniliselt, mitte vaid paberil. Tõlkijate arvates peaks saama täiendada ja parandada olemasolevaid eesti-läti ja läti-eesti sõnaraamatuid: lisada sõnu, mis on puudu, või parandada neid, mis ei ole õigesti tõlgitud.
Vaade tulevikku
Tõlkijad olid rõõmsad võimaluse üle näha näost näkku kolleege, keda seni teadsid vaid nimepidi. Samuti oli tore kuulda teiste läti ja eesti keele õppimise ning tõlkimise kogemustest. Järgmisel korral soovivad osalejad kuulata tegevtõlkijate ja toimetajate ettekandeid: nood võiksid rääkida mõlemas suunas tõlkimise tüüpvigadest.
2015. aastal loodi Facebookis eesti ja läti tõlkijate grupp10. Praegu kuulub sinna üle 200 inimese, aktiivsemaid on umbes 20–30. Grupis arutatakse mitmesuguseid teemasid, küsitakse nõu, kuidas tuleb tõlkida, kuid tuleb ka tööpakkumisi eraisikutelt või lausa tõlkebüroodelt. Kas keegi ja kes need vastu võtab, selle kohta informatsioon puudub, kuid üks on selge: kui inglise keele tõlkijaks võib hõlpsasti hakata igaüks, siis läti ja eesti keele oskajaid otsitakse tikutulega taga. Suure tõenäosusega on kõige aktiivsemad ja tublimad koondunud just sellesse tõlkerühma.
Mõni võib ju öelda, et eestlased ja lätlased on sama rahvas, kuigi kumbki räägib oma keelt. Ometi on eestlastel ja lätlastel veel väga palju teineteise kohta avastada. Keeleoskusega ei avane uks mitte ainult lähinaabri õue, vaid ka südamesse. On vaja lugeda teineteise kirjandust, sõita teineteisele külla, õppida teineteise keelt. Mida rohkem me suhtleme, seda lähedasemaks saame.
Seminari korraldas Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž ning Tartu Läti Selts. Seminari toetas Tartu linnavalitsus.
1 http://www.eki.ee/dict/lv-et/
-
Läti edusammudest läänemeresoome maana
Tänasel Läti iseseisvuspäeval on põhjust tunnustusega meelde tuletada, kuidas eestlaste lähima hõimurahva liivlaste keel ja kultuur teevad Lätis viimastel aastatel läbi uut tõusu. Liivi entusiastide tegevus pälvib riigilt varasemast rohkem toetust ning liivlaste osa läti rahvuse kujunemisel on rahva teadvusse jõudnud. Eesti ja Läti akadeemilise koostöö ja hõimu-uuringute edenemine on hea uudis ajal, mil suhtluse ette Venemaal asuvate soome-ugri rahvastega on langemas uus raudne eesriie.
On’s liivlased alles?
Eestis on levinud arusaam, et liivlased olid selle aastatuhande alguseks välja surnud või oli see kohe juhtumas. Mõneaastase vahega kordusid meedias sõnumid, kus anti teada viimase liivlase lahkumisest, mis lubas toimiku sulgeda lausa kuupäeva täpsusega. Hiljem osutusid need teated küll ebatäpseks, kui vahepeal selgus veel mõne „viimase“ liivi keele kõneleja olemasolu, kellele tuli omakorda järelehüüe kirjutada. Liivlaste eestkõnelejad on püüdnud seda arvamust järjekindlalt ümber lükata, mistõttu teadmine liivi rahva edasikestmisest on viimasel ajal hakanud juurduma. Ehkki liivi keele kõnelejate arv ei ole suur, on see stabiliseerunud ja päris otsa ei ole nad kunagi saanud. Järjepidevus on küll õhuke ja üks keeleoskajate põlvkond jäi peaaegu vahele, ent ometi leidub peresid, kus liivi keelt on elava traditsioonina vanemate või vanavanemate poolt edasi antud. Seega ei ole liivi keel veel päriselt surnud keel, mida on võimalik taaselustada vaid raamatutarkuse põhjal.
2011. aasta rahvaloenduse andmetel nimetas end liivlaseks 250 Läti elanikku. Neist on liivi keeles võimeline suhtlema ehk umbes kümnendik. Enamasti on siin tegemist topeltidentiteediga, kus esmalt leitakse end olevat liivlane ja seejärel lätlane. Tegelikult võib end liivlaseks pidajaid ja liivi keele vähesel määral oskajaid rohkemgi olla. Keeleoskus on küll oluline, aga mitte ainus kriteerium liivi identiteedi määratlemisel. Selleks võib olla ka päritolu, kogukonna ja traditsioonide tunnetus, huvi liivi pärandi vastu ja osalus üritustel. Üsna paljud on hakanud uuemal ajal oma liivi juurte vastu lähemat huvi tundma, kuigi ei loe end tingimata liivlaseks. Küllap kõige tuntum avaliku elu tegelane, kes oma liivi päritolu vestlustes meelsasti märgib, on Läti peaminister Krišjānis Kariņš, kelle vanavanavanaisa oli salatsiliivi keelejuht.
Suurema osa XX sajandist arenes liivlus ja selle uurimine muust Läti ühiskonnast omaette, liivlaste ja akadeemiliste huviliste piiratud ringis. Tasub meeles pidada, et iseseisev Läti riik moodustati palju kirevama taustaga ajaloolis-kultuurilistest piirkondadest kui Eesti, mistõttu seal pandi rohkem rõhku ühtse rahva kujundamisele balti rühma kuuluva läti keele alusel. Liivlased kui läänemeresoomlased ja mõnede arvates möödanikku kuuluvad „pärismaalased“ ei sobitunud hästi balti hõimudel põhineva rahvustervikluse ideega. Nii enne kui ka pärast Teist maailmasõda said liivlased tunda ka halvustavat suhtumist ja kahtlustusi, mistõttu hakati oma keele kõnelemist häbenema. Eestist ja Soomest tulnud teadlaste 1920. aastatel hoogsalt käivitunud uurimis- ja hõimutegevus hakkas viimaks tekitama umbusku noore Läti riigi võimudes, mis 1930. aastate lõpul päädis näiteks liivlaste juures töötanud rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa ja lõunaeesti keelesaarte uurija Paulopriit Voolaine Lätist väljasaatmisega.
Möödunud sajandi suured sõjad ja Nõukogude okupatsioon tõid liivlastele kaasa veel raskemaid ja pöördumatuid tagajärgi kui lätlaste ja eestlaste puhul. Liivi rand tühjendati elanikest kolm korda, kõigepealt Esimese ja Teise maailmasõja ajal seoses Kuramaa tsiviilelanike evakueerimisega ja kolmandat korda siis, kui Nõukogude ajal sai alast suletud piiritsoon. Liivi randlased ja kalamehed pidid elatist otsima mujal. Hajutatuna lätlaste seas elades ei olnud liivikeelse suhtluse järele enam praktilist vajadust ega võimalust, eriti suurtes linnades nagu Riia ja Ventspils.
Vestlus pärast Liivi Instituudi pidulikku avamist Läti ülikooli aulas 21. IX 2018. Vasakult: Läti kultuuriminister Dace Melbārde, Eesti suursaadik Arti Hilpus, Soome suursaadik Riitta Korpivaara, Liivi instituudi direktor Valts Ernštreits. Uued tuuled pärast taasiseseisvumist
Alates 1990. aastate algusest on Läti ühiskonnas liivlaste olemasolu omaks võetud. Liivlaste teemat Läti asutustes tõstatades ei pea enam alustama pikkade sissejuhatuste ja põhitõdede kirjeldusega. Hoiakud on muutunud, liivluse edendamises ei nähta enam väikerahva kultuurilise separatismi ohtu. Üha enam mõistetakse, et tänapäeva läti rahva kujunemisel on liivlastel olnud märkimisväärne osa, mille uurimist peab riik toetama ja väärtustama. 1992. aastal mainiti Läti rahvusliku autonoomia seaduses liivlasi esimest korda põlisrahvana. 1999. aastal kirjutati liivi keel Läti keeleseadusse, mille järgi on läti keel riigikeel, liivi keel aga põliskeel, mille kõrval kõik teised keeled on võõrkeeled. 2014. aastal lisati põhiseaduse preambulisse lause, mille järgi on Läti identiteeti Euroopa kultuuriruumis iidsetest aegadest kujundanud läti ja liivi traditsioonid.
Liivi kultuuriruum Līvõd īlma kanti 2018. aastal Läti rahvusliku vaimse pärandi nimekirja, mis oli esimene samm teel UNESCO vastavasse nimestikku. Liivi kultuuriruumi eripäraks on, et see ei hõlma ainult liivlaste ajaloolist asuala ja pärandkultuuri ilminguid, vaid sisaldab ka mentaalse ruumina kõike seda, mis on seotud nüüdisaegse liivi kultuuriprotsessiga ja eristab liivi vaimset pärandit teistest omataolistest. Ehkki paljuski kannab liivlaste eripära keel, on samal ajal üks liivi pärandi kandjaid läti keel ja kultuur, nii et üht pole teisest võimalik eraldada.
Liivlastele oli tähtis ja teedrajav sündmus Läti ajalooliste maade seaduse vastuvõtmine 2021. aasta juunis. Selle ka muus mõttes tähelepanuväärse seaduse algatas president Egils Levits, kes soovis pakkuda pidepunkti Läti ajalooliste piirkondade identiteedile ja inimeste kuuluvustundele ka pärast Läti haldusreformi teist etappi ja omavalitsuste piiride veelkordset põhjalikku muutmist. Seaduses on esimest korda öeldud, ja selgemini kui põhiseaduses, et läti rahvas on tekkinud kõikide seal mainitud balti hõimude ja liivlaste ühinemise teel. Teisisõnu on liivlased ka läti rahva osa, mitte üksnes põlisrahvas, mis tähendab kohustust riigile ja omavalitsustele osaleda liivi pärandi toetamisel ja arendamisel.
Läti ülikooli liivi instituut
Olin vaevalt jõudnud Riias tööd alustada, kui mul avanes võimalus osaleda ajaloolisel sündmusel: 21. septembril 2018 avati Läti ülikooli aulas liivi instituut, mis on esimene akadeemiline liivi keele ja kultuuri uuringute keskus üldse ning tähistas uut ajajärku nii liivi uuringutes kui ka liivi pärandi säilitamises. Instituudi loomine kulges märkimisväärse kiirusega – vastav idee oli välja käidud sama aasta kevadel. See näitab selget huvi ja valmisolekut Läti ülikooli poolt, kus küllap arvestati Liivi Kultuuri Keskuse (Līvõ Kultūr sidām) varasemaid teaduslikke saavutusi ja publikatsioone. Instituudile anti avarad ruumid Riia kesklinnas ajaloolises loodusteaduste õppehoones, kust teised teaduskonnad olid uutesse ruumidesse välja kolinud.
Nelja aastaga on liivi instituut saanud arvestatavaks soome-ugri uuringute keskuseks ja arendanud rahvusvahelisi võrgustikke. Palgal on kaheksa töötajat. Tegevust on seni finantseeritud projektipõhiselt, kuid seoses ajalooliste maade seaduse rakendamisega on lootus saada ka baasrahastust. Algusest peale on osaletud mitmes Läti riiklikus uurimisprogrammis eesmärgiga luua elektroonilised vahendid liivi keele uurimiseks ja õppimiseks ning teostada liivi uuema ajaloo uuringuid. Loodavate andmekogude teemadeks on sõnaraamatud, tekstikorpus, grammatiliste andmete kogu, liivi kohanimed, rahvaluule, kaugemas perspektiivis ka liivi pärandi kandjate ja muuseumiesemete üldkataloog. Liivi keelt ja kultuuri on uuritud ja talletatud paljudes maades ja asutustes, mistõttu on materjalid laiali ja neist ülevaadet raske saada. Käivitatud on oma publikatsioonide sari ja asutud looma arhiivi. Instituudi veebisait hõlmab ka infoportaali livones.net, üheskoos pakuvad need hea ülevaate instituudi ja liivlaste tegemistest, sündmustest ja väljaannetest. Eesmärgiks on võetud ka ühiskonna harimine liivi teemadel esinemistel Läti koolides, keele- ja ajalooõpetajate kokkusaamistel. Terminoloogia arendamiseks on hakatud koostöös Läti entsüklopeedia tegijatega lisama selle artiklite juurde liivikeelseid märksõnu.
Lootused, et liivi keele arendus- ja edasiandmisprotsessi Läti haridus- ja teadusministeerium edaspidi toetab, on head, kuigi ministeerium peab tegelema paljude rahamuredega, näiteks õpetajate palkade tõstmisega. On võetud suund lähiaastatel koolides liivi keele fakultatiivõppe alustamisele, milleks on vaja õppekavu ja -vahendeid ning tegeleda keelekorraldusega. Õppeprogrammide katsetamine toimub populaarsetes liivi laste suvelaagrites, kus isegi pandeemia aegu oli osalejaid 50 ringis ja soovijaid rohkem kui kohti. Kavatsetakse jätkata ka liivi suveülikoolidega, mis on toimunud keskmiselt kord kolme aasta tagant ja mille sihtrühmaks on eeskätt edasijõudnud uurijad, nt liivlastest väitekirja kirjutavad doktorandid.
Liivi suveülikoolil osalejad Lāži tamme all, august 2021. Liivluse uuestisünnist rääkides ei saa kuidagi mööda liivi instituudi asutajast ja juhist, Tartu ülikoolis läänemeresoome keelte alal kõrghariduse ja doktorikraadi omandanud Valts Ernštreitsist, keda võib tema laia ampluaad arvestades nimetada renessanslikuks vaimuinimeseks: keeleteadlane, õppejõud, leksikograaf, luuletaja, üks otsitumaid läti-eesti sünkroontõlke. Ta on ka kauaaegne portaali livones.net toimetaja, möödunud aastast Läti kultuuriministri nõunik kultuuripoliitika alal ning liivlaste esindaja Läti ajalooliste maade seaduse nõukogus. Paljude silmis ongi Valts (liivipäraselt Valt) nüüdisaja esiliivlane, ehkki sellist tiitlit välja ei anta ja Lätist leiab teisigi silmapaistavaid liivi kultuuri uurijaid, näiteks Renāte Blumberga ja Baiba Šuvcāne. Igal juhul võime rääkida Ernštreitsi ümber kujunenud liivi uuringute koolkonnast, kuhu lisandub ka akadeemilist järelkasvu.
Eraldi töösuunana peab liivi instituudi juures ära märkima uue hoo andmise Lätis asunud lõunaeesti keelesaarte (lutsi maarahvas, leivud ehk Koiva maarahvas) uurimisele. Juhtivaks teaduriks on siin saanud Uldis Balodis, kes Arizonas üles kasvades oli seal pea ainus läti keele kõneleja ning hakkas seepärast huvi tundma hääbuvate väikekeelte vastu. Ta õppis aastaid liivi keelt, aga hiljem pühendus lutsi eestlastele, kelle hulgas on arvatavasti olnud tema esivanemaid. Viimased head lutsi keele rääkijad lahkusid elavate seast selle sajandi alguses, kuid osa lutside järeltulijaid ilmutab huvi oma päritolu vastu ja püüab ka kultuuri taaselustada, näiteks folklooriansambel Ilža. Ergutamaks lutside järeltulijate eneseteadvust avaldas Balodis 2020. aastal lutsi maarahva aabitsa. Selle aasta juunis toimus Ludza muuseumis arvult kolmas lutsi uuringute seminar, mille käigus avati esinduslik lutside keele- ja kultuuripärandile pühendatud näitus, mis valmis Balodise ja muuseumi koostöös.
Eesti, eriti Tartu ülikooli teadlastega on liivi instituudil arusaadavalt tihe koostöö algusest peale, sest eestlased on oma lähemate keele- ja kultuuriseoste tõttu liivlastega olnud kaua aega neis uuringutes lätlastest ees. Nagu on märkinud prof Karl Pajusalu ja liivi sõprade seltsi tegevjuht, teadur Tuuli Tuisk, on liivi uuringud olnud osa eesti rahvuslikust enesemääratlusest ning järjepidev liivi keele ja kultuuriga tegelemine viimase saja aasta jooksul on näide meie rahvusülikooli missioonist, kus põimuvad rahvuslik ja rahvusvaheline mõõde. Tartus püsib juba sajandipikkune traditsioon, kus läänemeresoome või ka eesti keele professorid võtavad süvitsi ette liivi keele uurimise ning kuuluvad selle parimate oskajate hulka. Keeleteadlastele on liivi keel ainulaadne ja tänuväärne uurimisobjekt, mille vastu pole huvi aja jooksul lahtunud. Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakirjal on aastatel 2014–2022 ilmunud tervelt neli kogukat liivi uuringute erinumbrit ning lisaks mullu üks, mis on pühendatud lõunaeesti keelesaartele Läti ja Venemaa alal. Pilk sisukorda näitab Lätis tegutsevate teadlaste märkimisväärset osakaalu autorite seas.
Liivluse tõus Lätis näib seisnevat eeskätt uue tõuke andmises liivikeelsele kõrgkultuurile, mis tähendab omakeelset kirjasõna koos uudisloominguga ning teadustööd. Sest isegi kui õnnestub koolides käivitada liivi keele õpe, on raske vaimusilmas näha selle velmamist igapäevase suhtluskeelena. Valts Ernštreits on rõhutanud, et liivi kultuuri elujõu märgiks on mitte ainult selle elushoidmine, vaid ka edasiarendamine, et see ei muutuks möödunud aegade elutuks konserviks. Kirjakeele olemasolu ja arendamine on ise märk kultuuri tugevusest, seda enam et kunagi pole olnud korralikku liivikeelset haridust. Läti heliloojad kirjutavad laule liivi autorite sõnadele. Vähemalt kolm tänapäeva autorit luuletavad liivi keeles, mille eest nende kogumikule „Trillium“ määrati 2019. aastal Läti kirjanduse aastaauhind suurima tunnustusena, mida liivi kirjandus on kunagi pälvinud. Viimase paarikümne aastaga on liivlaste sulest ilmunud üle 30 heal tasemel teose, mis tähendab liivlase kohta väga suurt raamatute arvu.
Edusamme on teinud liivi keele ja sümboolika kasutus avalikus ruumis. 2021. aasta suvel olid Lätis kuumaks teemaks liivikeelsed kohanimesildid, kus maanteeameti vastuväited hakkasid meenutama hiljuti Eestis Saaremaa Ö-piiritähise üle käinud vaidlust. Loodetavasti saavad liivi teeviidad lähemal ajal ikkagi üles, mis oleks kultuuriloo ja ajaloolise geograafia tajumise seisukohalt sama mõjuga nagu kihelkonnapiiride tähiste paigaldamine Eestis. Mõned Kuramaa omavalitsused on ise paigaldanud liivikeelseid silte ja infotahvleid.
Liivi püha ja rahvamaja
Aasta suurimaks ja tähtsaimaks liivlaste ettevõtmiseks on saanud augusti esimene nädalavahetus, kui Irēl (Mazirbes) peetakse liivi püha. See on südamlik ja meeldejääv üritus, kus saavad kokku liivlaste kogukond ja nende sõbrad lähedalt ja kaugelt, sealhulgas Eesti, Soome ja Ungari diplomaadid. Osalejatele antakse mitmekülgne ülevaade tänapäeva liivi kultuurist. Kõikjal rannakülades lehvivad siis sini-valge-rohelised Liivi lipud, ilma et see pahandaks oma riigilippu kõrgelt hindavaid lätlasi. Liivi pühade traditsioon sai alguse 1989. aastal, kui hakati tähistama 1939. aastal avatud liivi rahvamaja aastapäeva. 2019. aasta augustis osales pidustustel ka äsja ametisse astunud Läti president Egils Levits, mis kinnitas riigipea huvi ja lugupidamist liivlaste kui Läti põlisrahva vastu.
Soome, Eesti ja Ungari toetusel ehitatud liivi rahvamaja on arhitektuurilt silmapaistev ja suure sümboliväärtusega ehitis, mida paraku jõuti enne sõda ja okupatsioone väga lühikest aega kasutada. 1989. aastal sai liivi kogukond hoone oma kasutusse tagasi ja alates 2000. aastast on selle omanikuks Liivi Liit (Līvõd Īt). Et Liivi rannas liivlaste kogukonda enam ei ole ja aktiivsem seltsielu käib hoopis pealinnas Riias, on rahvamaja suure osa aastast alakasutatud. Mõned aastad tagasi sai hoone uue katuse, kuid selle põhjalikum remont ja tänapäevaste vahenditega varustamine ei ole väikesele kultuuriseltsile jõukohane. On mõlgutatud mõtteid luua Irē rahvamajja liivlaste lugu muinasajast tänapäevani kajastav ekspositsioon, liivlaste infokeskus ja kooskäimise koht või siis soome-ugri kirjanike, kunstnike ja uurijate loomemaja, kuid see eeldaks partnerlust riigi ja omavalitsusega ning võib-olla teistsugust omandivormi. Need on otsused, mida saab teha ainult liivlaste kogukond ise kokkuleppel oma isamaa Latvija asutustega.
Kokku võttes: liivi ja läänemeresoome uuringud on üks kõige püsivamaid ja väljapaistvamaid Eesti ja Läti humanitaarteaduste alase koostöö ilminguid. On igati õigustatud pidada Lätit Eestile ajalooliselt ja kultuuriliselt kõige lähedasemaks naabermaaks, kuid samal ajal ei saa kiidelda, et eestlaste ja lätlaste teadmised teineteisest oleksid rahvusteaduste vallas ülemäära sügavad. Liivlaste ja lõunaeesti keelesaarte olemasolu lisab meie suhtlusele keelelise ja etnoloogilise mõõtme. Eespool mainitud akadeemik Oskar Loorits on tõdenud, et pärast seda kui lätlaste hulka on ära sulanud meie liivi hõim, oleme omavahel osalt verevendadekski saanud. See on tähtis nurgakivi, millele tuleb edaspidigi teineteise paremat tundmaõppimist ja kultuurikontakte ehitada, lisaks Eesti ja Läti geograafilise asukohaga paratamatult ette kirjutatud poliitilisele ja majanduslikule koostööle.
Autor oli Eesti suursaadik Lätis 2018–2022.
-
Inimese eluruumi ajalisest ja ruumilisest mõõtmest
Inimkeskkond ehk inimese elukeskkond eeldab selle kujundajat ja tunnetajat, nõuab inimese aktiivset kohalolu. Suur osa elukeskkonnast on loodud inimkätega, lisaks sellele, et inimliik on hõivanud ka kogu talle kättesaadava looduskeskkonna.1 Korrektselt väljendades: maakera ei olnud tervikuna enne maadeavastamist, üleilmastumist inimkeskkond, oikumeen, vaid oli üksnes osa universumist, füüsiline reaalsus, mis tuli alles inimeste poolt füüsiliselt ja mentaalselt hõivata. Kogu Maad katvat sotsiaalset ruumi kui sellist ei olnud, sest kusagil kulgesid paralleelselt looduslikud protsessid, mis jäid paljuski tundmatuks, arusaamatuks ja hirmutavaks.
Nagu praeguseni pole kosmos, ilmaruum inimese elukeskkond, sest seal toimuva seletamiseks, mõistmiseks kõigi oma mustade aukude ja valguskiirusel laienevate-kahanevate galaktikatega on loodud üksnes hulk põnevaid hüpoteese. Need on vormilt teaduslikud, kuid sisult sama müstilised nagu omaaegne usk vaimudesse ja haldjatesse, jäädes seetõttu ebapiisavaks kosmose kui inimese poolt hõlmatava keskkonnana käsitlemisel. Kosmonaut (astronaut) asub aga kosmoselaevas kui sotsiaalses ruumis ehk inimkeskkonnas, kust teeb esimesi „retki“ avakosmosesse ehk väljapoole oikumeeni.
Selleks et ruum muutuks sotsiaalseks, tuleb see seostada inimtegevusega, inimesega, allutada sotsiaal-kultuurilistele arusaamadele, kaasata sotsiaalse fraktaalsuse (taas)tootmisse. Inimkeskkond on laienenud koos teadmiste kasvuga maailma kohta siiani üksnes maakera piires. Ajapikku tekkisid ja arenesid normatiivsed kokkulepped avalikust, poolavalikust, isiklikust ja intiimsest ruumist. Seda nähtust võib analoogiliselt kronesteetilise kultuuri hüpoteesiga2 nimetada kultuuri spatiaalsuse (ingl spatial) hüpoteesiks. Nii tekib kvalitatiivselt uus nähtus − sarnaselt füüsilise aeg-ruumiga moodustub ka terviklik sotsiaalne aegruum.
Laiendades kronesteetilise kultuuri hüpoteesi ilmneb, et tegemist pole üksnes inimesele üldomase universaaliga,3 vaid et suhtumine aega varieerub kultuuriti-tsivilisatsiooniti. Ajaimmuunsed kultuurid, tsivilisatsioonid4 ei käsitle aega ressursina, mis tähendab, et nad ei pea aega millekski selliseks, millest võiks sündida kasu. Juba see on hea, kui teatava ajavahemiku jooksul midagi halba ei sünni. Aega pole võimalik kellelgi omastada ja seejärel laiali jaotada. Territooriumidega on aga vastupidi, territooriume hinnatakse arenguimmuunsetes kooslustes vägagi kõrgelt ja kaitstakse kiivalt. Ajaimmuunsuse ja ükskõiksusega aja kui ressursi suhtes korreleerub ülim tähelepanu ruumile kui füüsiliselt olemasolevale (kollektiivsele) väärtusele, territooriumile kui ressursile.
Nii korreleerub koos aja- ehk arenguimmuunsusega ja keskendumisega territooriumile kui ressursile, mis reaalselt on olemas, hõivatud, nn nullsumma (ingl zero-sum) põhimõte, arusaam rikkustest, mis kasvab ainult kellegi, millegi arvelt. Territooriumid ja nendega seotud ressursid maakeral on tänapäeval tõepoolest kindla suurusega – need ei teki inimese looduna ega vähene, neid jagatakse ümber üha uuesti ja uuesti, püüdes kehtestada teatavat tüüpi korda ja korrastatust. Samal ajal orientatsioon ajalisele arengule korreleerub ideega rikkuse üldise suurendamise võimalikkusest (ingl positive sum) ehk põhimõtteliselt saab juhtuda, et kõik võidavad, ilma et see toimuks kellegi, millegi arvelt.
Dmitri Rogozin kirjeldas 2013. aastal Venemaad ümbritsevat geopoliitilist keskkonda väljendiga „kiskjatest tiine mets“. Ümberringi on niisuguse arusaama järgi ainult vaenlased, kes tahavad Venemaale halba ja soovivad sealt kõik hea endale kahmata. Pildil Vene armee paraadil 2016. aastal. Kogu islami religiooni läbib juhtmotiivina, mida korratakse pidevalt eri variatsioonides, idee maailma territooriumi jaotumisest kaheks. Üks on maa, kus juba kehtivad Allahile meelepärased reeglid, ja teine on selline, kus need alles tuleb kehtestada. Progress islami tähenduses on Allahi reeglite järgi elava maailma osa kasv selle osa arvel, kus ei elata veel nende reeglite järgi. Niisugune mustvalget eristumist sisaldav maailmapilt iseloomustab põhimõtteliselt ka vene õigeusku, kui näiteks räägitakse Kristuse ja Anti-Kristuse pidevast võitlusest ülemvõimu pärast.
Läänemaailm ei soovi enam omandada uusi territooriume koos inimestega, sest see toob kaasa uute elanike valitsemise ja haldamisega seotud praktilised probleemid kui õudusunenäo (nt inimgruppide omavahelised pinged ja konfliktid). Pigem seatakse piiravaid tingimusi, täitmiseks kohustuslikke nõudeid uute inimeste ja maade vastuvõtmisel enda hulka (nt Euroopa Liit, NATO, kuhu ühineda soovijatest on järjekord). Kui varasemas ajaloos on sõdu peetud uute territooriumide ja inimeste juurdesaamiseks, siis tänapäeval võib sedalaadi ambitsioone pidada omamoodi „atavistlikeks territoriaalseteks kaklusteks“.5
Kultuuride territoriaalse levikuga kaasneb esimesel pilgul paratamatu konkurents ja „võitlus eluruumi pärast“. Arengu- ehk ajaimmuunsetes ühiskondades domineerib veendumus, et kõige tähtsam on kontroll eelkõige materiaalsete ressursside üle, nende omamine, mis saavutatakse näiteks sõjalise jõu ja territoriaalsete vallutuste (ekspansiooni) abil ning mille kasutamist jätkatakse hilisema jaotamisega. See on just see, mida Venemaa teeb praegu Ukrainas. Sama tendentsi ilmestab näiteks venelaste sisuliselt geopoliitiline vaidlus Arktika suurte territooriumide kuuluvuse üle, põhjapoolusel Vene lipu viimine merepõhja, venelaste teaduslikult põhjendamata väited, et veealune mäestik on Vene riigile kuuluva maismaa (Lomonossovi seljandik) looduslik pikendus ning sealse sõjalise kohaloleku pidev suurendamine.6
Geopoliitilist loogikat tajutakse hästi ja hinnatakse tõsiselt sedalaadi argumentatsiooni. Nii muslimitel kui ka venelastel on täheldatav otsekui instinktiivne püüd territoriaalselt pidevalt laieneda, kasvada ulatuvuses ja (inimeste) massilt. Ruumilisel ekspansioonitungil on sügavam religiooosne tagapõhi: „kui meid on palju ja võimalikult suurel territooriumil, seda tõenäolisemalt jääme ellu olelusvõitluses“. Dmitri Rogozin kirjeldas 2013. aastal Venemaad ümbritsevat geopoliitilist keskkonda väljendiga „kiskjatest tiine mets“.7 Sest ümberringi on niisuguse arusaama järgi ainult vaenlased, kes tahavad Venemaale halba ja soovivad sealt kõik hea endale kahmata.
Keskendudes territooriumidele ei ole tähtis mitte olemasoleva arendamine, vaid hallatavatest ressurssidest kinnihoidmine (nt territoorium) ja hoolitsemine selle eest, et neid ei kaotataks ning saadaks pigem pidevalt juurde. Need valitsejad, kelle juhtimisel territoorium laieneb, on au sees, maade laialijagaid aga põlatakse. Nii tunnevad arenguimmuunsete kultuuride inimesed piiritut uhkust selle üle, kui suur, lai ja rikas on nende maa ja mida kõike head seal ei leidu. See, et hoolimata rohketest loodusressurssidest elatakse vaesuses ja viletsuses ning et neist rikkustest ja ressurssidest on kasu peamiselt väikesearvulisele eliidile, ei näi kedagi kurvastavat. Samuti jääb märkamata see, et loodusrikkusest tõuseb tulu ainult siis, kui seda muul eesmärgil kui mahamüümiseks kasutada osatakse, ning see, et loodusrikkustest saavad (maa)varad alles siis, kui on loodud tehnoloogiad nende efektiivseks kasutamiseks.
Uute ressursside omandamise püüd laieneb isegi ilmaruumile, kosmosele. Nii nendib venelastega pikka aega koostööd teinud Ameerika astronaut Douglas H. Wheelock, et venelaste kosmonautikafilosoofia erineb põhimõtteliselt NASA filosoofiast. „Treening, katsetamine, riistvara ja teaduse tegemise filosoofia on hoopis teine… Venelastel on neile asjadele hoopis teistsugune vaade. Nendele on oluline, et nad lendavad kosmoses. See on nende jaoks rohkem selline insener-tehniline, mitte nii väga teaduslik saavutus.“8 Siin on viisakas vormis öeldud lahkneva suhtumise põhisisu: ameeriklane tahab esmalt teada saada, avastada, millega on tegemist, venelane tahab esmalt endast märgi maha panna,9 asja omastada „mis käes, see käes, eks hiljem jõuab lähemalt uurida, millega on tegemist“. Vene kosmonaut tunneb ennast ilmselt nagu omaaegne Vene riigi poolt ekspeditsioonile lähetatud kasakas Jermak,10 kelle ülesandeks oli uued territooriumid kiiresti märgistada ja need tsaarile kinkida.
Siinjuures on tähtis meeles pidada, et sotsiaalse aegruumi puhul on selle lõplik mõõtühik inimene, kes asub aga sõltuvalt sotsiaalse fraktaalsuse tüübist erineval väärtuspositsioonil. Tegelik küsimus pole kunagi territooriumis, vaid ikka ja alati neil territooriumidel asuvates ressurssides, sealhulgas seal elavates inimestes. Aja- ja arenguimmuunsed kultuurid käsitlevad inimest ruumilise objektina, ühikuna, s.t materiaalse ressursina, mil tema kui terviku või mõne tema võime ekspluateerimisest võib saada praktilist tulu, mille pärast ollakse valmis elu ja surma peale võitlema. Kui aga see inimene kui ühik on kontrollile allutatud, „endale saadud“, siis ei osata saaduga enam midagi mõistlikku peale hakata.11 Seetõttu keerlebki elu Venemaal sageli küsimuse ümber, kas inimesi on liiga palju või liiga vähe, sest mõnest küljest vaadatuna oleks neid justkui liiga palju, teisalt jälle liiga vähe.
Inimesed muutuvad probleemiks (bonum’ist saab malum) seetõttu, et ei osata vääriliselt hinnata inimelu ehk inimaega kui võimalust luua paremat tulevikku, sotsiaalse aegruumi tegelikku ühikut ehk inimestega kaasas käivat loovat potentsiaali. Ajaimmuunsetes ühiskondades, kultuurides sarnaneb inimeste kui ressursi omamise loogika territooriumi ja ruumi pidevalt jätkuva laienemise loogikaga. Mida rohkem on inimesi allutamiseks, seda parem, toimub n-ö inimressursi röövmajandamine. Üheski Nõukogude Venemaa ega NSV Liidu konstitutsioonis ei sisaldunud õigust vabalt liikuda ja elupaika valida. Riigisisene liikumine ja see, kus keegi elas, olid režiimi poolt rangelt kontrollitud ja reguleeritud. Kontrolli peamine instrument oligi ühtne passisüsteem.12 Peale selle funktsioneeris eriliselt hästi valvatav välispiir kui sümboolne piir paradiisi ja põrgu vahel.
Kokkuvõtteks võib nentida, et läänemaailm on orienteeritud ajas toimuvale arengule, progressile, nii asjade kui ka inimeste parendamisele, nende paremaks tegemise võimalusele. Islam ja slaavi õigeusklik tsivilisatsioon on pigem aja- ehk arenguimmuunsed, ajas ei nähta ressurssi, vaid eelkõige probleemi, sest aeg tuleb „üle elada“. Samal ajal on nii islam kui ka slaavi õigeusklik tsivilisatsioon eriliselt ruumitundlikud, -teadlikud, näevad ruumis ja territooriumis ressurssi, mida peab endale alati võimalikult palju hankima. Lääs, eriti tänapäeval, peab uusi territooriume probleemiks ja nende juurde hankimises valdavalt tulu tõusmas ei nähta. Uute territooriumide ja seal elavate inimestega kaasnevad uued probleemid ja vastutus seal toimuva eest. Nii et läänekristlikku tsivilisatsiooni iseloomustab kõrge ajateadlikkuse (kronesteetilisuse) kõrval suhteliselt vähene huvi ruumilise laienemise vastu, millele vastandub islami ja slaavi õigeuskliku tsivilisatsiooni madal nn ajaline ja kõrge ruumiline teadlikkus (spatiaalsus).
1 Kui mõni fanaatiline roheaktivist või keskkonnaeetik on võtnud nõuks kaitsta loodust inimese eest, siis on tegemist absurdiga, sest kogu meile teadaolev keskkond on tegelikult inimkeskkond. Selline „aktivist“ asetab enda vastastikku inimese kui liigiga, seab enda kõrgemale inimkonnast ja võtab endale ülimalt ambitsioonika, et mitte öelda, Jumala positsiooni.
2 Jüri Allik, Endel Tulving, Ajas rändamine ja kronesteesia. Akadeemia 2003, 15 (5), lk 915–937.
3 Donald Brown, Human Universals. McGraw Hill, New York 1991.
4 Jüri Saar, XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused. Hea Raamat 2014, lk 153–159.
5 Robert Cooper, Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil. Fontes, lk 39.
6 Vt nt High North News. Kättesaadav https://www.highnorthnews.com/en/ukraine-arctic-russias-capabilities-region-and-wars-impact-north Uute mereteede avanemise reaalseid võimalusi silmas pidades seoses Arktika jääkilbi ülessulamisega oleks sealsetest territooriumidest „suuremeelne loobumine“ imperialistliku Venemaa kasuks ilmselge ja vastutustundetu rumalus.
7 Lauri Mälksoo, Russian Approaches to International Law. Oxford University Press, Oxford lk 52.
8 Madis Aesma, Kosmoseuuringutel pole finišisirget ega lõplikku sihtpunkti. – Eesti Päevaleht 28. IX 2016.
9 Venelaste hulgas levinud grafitid stiilis „Vasja bõl zdes“ kirjeldavad sedasama hoiakut ja pole omased lääne inimestele. Autoril pole kusagil maailmas õnnestunud näha grafitit „John has been here“.
10 Jermak oli XVI sajandi kasakaataman ja Siberis Venemaale uute territooriumide hõivaja.
11 Nõukogude Liidu käitumine Teise maailmasõja lõpul, mil nõuti kõigi Nõukogude kodanike tagasisaatmist nn kodumaale, kus neist paljud langesid repressioonide ohvriks, demonstreerib seda ilmekalt. Siinjuures on eriti häbiväärne see, et lääneliitlased olid nõus, aktsepteerisid seda, hülgasid omaenda väärtused reaalpoliitilise kasu nimel.
12 Indrek Paavle, Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi kujunemine, regulatsioon ja rakendamine Eesti NSV-s. – Tuna nr 4, lk 37–53.
-
Ees ootab surematus ja elu tähtedel
Osa õpetlasi arvab, et määravad erisused ajaloos on pigem omased narratiivile kui minevikule endale. See tähendab muu hulgas seda, et kõikvõimalikud murrangud ja revolutsioonid on murrangulised ja revolutsioonilised ajalooraamatus ja teleekraanil: kaasaegsed ei tajunud neid samal viisil, mõnikord ei saanud arugi, et elavad läbi suurt ajalugu. Tehnoteaduse ajaloo uurijana ei saa ma sellise seisukohaga täielikult nõustuda. Kõik, kes tegelevad ajalooga vähegi laiemal tasapinnal, on ilmselt kokku puutunud tehnoteaduslike revolutsioonide või üleminekute kontseptsiooniga, sest nood on suurel määral mõjutanud ühiskonda ja kujundanud seega ka ajaloopilti. Thomas Kuhni kuulsad teadusrevolutsioonid on oluline osa jutuks olevast laiaulatuslikust murranguprotsessist.
Ent miks kasutada sedavõrd võimsaid sõnu (nimetagem seda revolutsioonidiskursuseks), kui teame, et tehnika ja teadus liiguvad kogu aeg edasi ja iga järgnev aste tugineb eelnevatele? Tehnoteaduslik revolutsioon avaldub muutuse kontsentreeritud kasvus. See on ahelreaktsioon, mis võimaldab tõusta uuele tasandile normaalarengust palju kiiremini. Olen mõelnud, et revolutsioonilise olukorra määrab hetk, mil valdav osa inimestest saab omaenda eluilmas aru, et nüüd on midagi põhjapanevalt teisiti – maailm on püsivalt muutunud. Seda tajuti tööstusrevolutsioonide käigus ja ka praegu on selline taju täiesti selgelt esil. Oleme sisenemas uude ajastusse, mida iseloomustavad tehisintellekt, targad ühendsüsteemid, väga võimekad tehnoloogiad, muutuvad arusaamad ja suhted aja, ruumi ning keskkonnaga, seniste väärtuste ulatuslik ümberhindamine ning ka psühholoogiline ebakindlus, sest kohanemisvõime, mil on alati piirid, on taas löögi all. Siin ei ole paha tuletada meelde Juri Lotmani tõdemust, et inimest ümbritseval esemelisel maailmal on ka semiootiline funktsioon. Seetõttu ongi tehnoteaduslik murrang alati ka semiootiline murrang, mis viib vajaduseni mõtestada asjad põhjalikult ümber.1 See võib olla erutav, aga on kindlasti ka väsitav.
Tulevik huvitab inimesi alati. Seepärast on olnud tulevikuvaadet pakkuvad ulmekirjandus ja -filmid raugematult populaarsed paljudel maadel. Teame hästi Jules Verne’i üllatavalt ettenägevaid raamatuid, kuid ka näiteks meie oma Matthias Johann Eisen pidas eelmise sajandi algul ehk kibedal moderniseerumisajal oluliseks kirjutada jutukese „Tallinn aastal 2000“. Tundub, et tehnoteadusliku murrangu olukorras lähevad tulevikuvisioonid eriti hästi peale. Sellesse raami asetub ka Michio Kaku raamat „Inimkonna tulevik“.
„Inimkonna tulevik“ pakub üsna pööraseid tulevikupilte elust Marsil jms. Kaku laseb fantaasial lennata, kuid arutlus on argumenteeritud ja puhuti ka viidetega fundeeritud. Kuigi kaldun arvama, et Kaku on parem esineja kui kirjutaja, on „Inimkonna tulevik“ siiski sedavõrd põnev, et aheldab suurema vaevata ka lugeja, kelles ulme erilist hingevärinat ei tekita.
Et jõuda raamatule lähemale, peab viivuks peatuma autoril. Kaku ei ole (aja)kirjanik ega teadlane, vaid ennekõike tugeva teadustaustaga futurist ja tehnoteaduse populariseerija või, nagu praegu öeldakse, science communicator ehk teadusevahendaja, asetudes samale reale Carl Sagani, Stephen Hawkingi, Richard Dawkinsi, Neil deGrasse Tysoni ja teiste, laiale lugejaskonnale teada-tuntud suurmeestega. Kindlasti ei ole Kaku ka ajaloolane. Tema ajalookäsitlus, ennekõike kosmoselendudega seonduv, on keskpärane, aga mõistagi pole tegu ajalooraamatuga. Rohkem annab tunda asjaolu, et Kaku ei ole küllaldaselt kaasanud humanitaarset arutlust. Ta kirjutab asjast, kuid vähe või õigemini juhuslikult sellest, mis asja ümbritseb ja sellele tähenduse annab, ehk teisisõnu jagub tehnoteadust laiemalt mõtestavat filosoofilis-teoreetilist vaatenurka vaid näpuotsaga. Võib ju olla, et laiale lugejaskonnale suunatud teose puhul peabki nii olema, kuid kardetavasti vähendab see mingil määral teksti ajatust.
Käsitletavaid teemasid ümbritsevaile mastaapseile eetilisile ja moraalseile dilemmadele ning küsimustele heidetakse valgust peamiselt reaalteaduslikust nurgast (kosmose peatükis aga pea üldse mitte). Teadusrevolutsioonidest tuleb mõne lõigu ulatuses juttu, kuid seostatult üksnes füüsikaga.
Võtme raamatu põhitooni juurde leiame leheküljelt 31, kus autor tõdeb: „Teisisõnu, meie saatus on saada jumalateks, keda me kunagi kartsime ja austasime. Teadus annab meile vahendid, millega saame universumi kujundada enda näo järgi. Küsimus on, kas meil jätkub selle ääretu taevase väe kõrvale Saalomoni tarkust.“ Järgneval 250-l leheküljel saab toon väärilise sisu: räägitakse kolonistidest, ressursside kaevandamisest kosmoses (teiste planeetide puhul ei saa kasutada sõna „maavara“), tuuakse eeskujuks Muski ja Bezost, kellest viimane soovib viia planeeti saastava tööstuse ilmaruumi jne. Niisiis on tegu tehnooptimistliku progressiusu võimsa tagasitulekuga. Tagasitulekuga ses mõttes, et samasugune tuhin, vääramatu usk tehnoteadusse ning soov ületada kõik mõeldavad takistused, sealhulgas looduse kapriisid, kerkis esile enam kui sajand tagasi moderniseerumisajal, kuni ilmnes, et inimesel ja arengul on siiski piirid. Seepärast meenub Freud, kes kirjutas näiteks nii: „Kõik tööriistad täiustavad inimese organeid – nii motoorseid kui ka sensoorseid – või võimaldavad neid tõhusamalt kasutada. Mootorid annavad tema käsutusse tohutud jõud, mida ta saab nagu oma lihaseidki rakendada suvalises suunas, ehitada laeva ja lennuki, nii et ei vesi ega õhk ei takista tema edasiliikumist. [—] Inimene on muutunud nii-öelda teatud liiki proteesijumalaks, üsnagi vägevaks, kui ta kõik oma abiorganid endale külge paneb, kuid need ei ole temaga kokku kasvanud ja tal on nendega praegu veel palju tegemist“.2 Niisiis, uuesti jumalaks, aga selle vahega, et kui toona sooviti saavutada võim looduse üle, siis nüüd on eesmärgiks universum.
Häda on selles, et sageli ei võimalda vaimustumine innovatsioonist märgata selle võimalikke varjukülgi ja tekib kahju, mida on tagantjärele raske heastada. Liiati ei ole ükski tehnoloogia täiuslik ning varem või hiljem tabab seda rike (sellest, mis juhtub, kui peaks katki minema hüperruumi majutatud arvuti, kus paikneb kõikide inimeste teadvus, Kaku ei kõnele). Neil põhjustel peaks mis tahes uue võimsa tehnoloogia kasutusele võtma vaid siis, kui see on edukalt läbinud mitmekülgse kriitika ja järeleproovimise sõela. Insenere ja innovaatoreid, kelle tähelepanu on suunatud kitsale, enamasti tehnilist laadi eesmärgile, seesugune kriitika üldjuhul ei huvita, kuid hea tasemega teadusevahendajat-rahvavalgustajat peaks see huvitama, sest puudu ei jää mitte tehnooptimismist, vaid just tasakaalustatud refleksioonist.
Kui võtta arvesse raamatu enam kui 40eurost hinda, esineb üsnagi palju kirjavigu ja kohmakat või puhuti kummalistki lauseehitust. Ei ole kindel, kas siin on rohkem süüd Kakul või tõlkijal ja keeletoimetajal. Kuigi sissejuhatavas peatükis õnnestub Kakul neli korda korrata, et Maal elanud eluvormidest on peaaegu kõik ühel või teisel ajal välja surnud (protsent varieerub tal seejuures 90st 99,99ni) ja kordusi esineb ka mujal, on tekst üldjoones ladus. Ladususele aitab lühikeste peatükkide ja ameerikaliku, lennuka kirjutamislaadi kõrval kaasa fookustatus. Paljudes raamatutes jookseb autori mõte siia-sinna, kuid Kakul on olemas konkreetne lähtealus-probleemipüstitus, millest ta mööda ei vaata. Ja see on teadmine, et ei Maa ega ka inimkond ole igavesed. Kuna meid ootab ees kõike hävitav kataklüsm, tuleb selleks valmistuda, asutada kosmoses kolooniaid, alustades Marsist. Teemade valikul (kosmoserännakud, tehisintellekt ja robotid, vananemise peatamine, transhumanism, maaväline elu, universumi piiride ületamine) ja nende käsitlemisel on lähtutud seega inimese kosmosesse ümberasustamise projektist.
Võluv on Kaku puhul asjaolu, et ta ei ütle kunagi, et mõni asi, nt maaväline elu ja ajaränd, on põhimõtteliselt võimatu. Kui pole võimalik, ei ole tsivilisatsioon veel jõudnud vajalikule arenguastmele. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi religioonist ja muudest kultuurifenomenidest on juttu väga vähe, leiab Kaku, et religioossed teadmised ei ole füüsikateadmistega tingimata vastuolus. Autori avatud suhtumine uurimisobjekti võib meelitada mõnegi lugeja teaduse kohta rohkem uurima.
Kuigi teadusele on iseloomulik täpsus (sõnade tähendus peab olema selge) on üksikjuhtudel raske aru saada, millest käib jutt. Näiteks pakub Kaku välja, et inimesed erinevad loomadest, kuna mõistame aega (lk 136). Mis on aja mõistmine? Ajataju ei saa see ju olla, sest selle esinemine loomadel, kuigi mitte tingimata samas vormis nagu inimesel, on tehtud kindlaks.
Kaku näitab füüsikateadmistele tuginedes, milline on inimkonna tulevik. Kuid kas tulevik on ülepea ennustatav? See võib nii olla, nagu osutavad paljud ulmeraamatuis ja -filmides esitatud pildid, mis ongi aastakümneid hiljem täitunud. Seejuures tuleb aga teadvustada, et ühiskond muutub pidevalt keerukamaks ning keerukuse kasvuga suureneb mittetasakaalulises olukorras ehk kaoses juhuse osatähtsus. Kõiki mõeldavaid juhuseid ei ole võimalik arvesse võtta üheski tulevikuvisioonis, kuid jõudes murdepunkti, muutub ennustamine võimatuks.
Kui tunne, et inimese tarkus kasvab ja ühiskond saab pidevalt paremaks, täiuslikumaks, korrastatumaks, peaks olema õige, kasvab kaos väljaspool ehk looduses. Kaku käsitluse järgi puuduvad inimese arengul sisuliselt piirid. Ilmselt ei ole see õige, sest loodusel on piirid ja kui inimene kuulub loodusesse, siis peaksid need rakenduma ka tema puhul. Aga võib ju olla, et keskkonnatasandil jõuavad looduse piirid kaugelt enne kätte kui inimese omad. Isegi kui Kaku programm täitub täismahus, jääb loodus ikka iseendaks ja inimene ei saa teda lõpuni oma kontrolli alla. Seejuures esineb oht, et inimene hukkub just nimelt tehnoloogia tõttu, sest pikas perspektiivis vähendab see võimekust saada hakkama looduslikes kataklüsmides, mis võivad alguse saada näiteks uutest suurtest tõbedest, tuumasõjast, soovimatutest muutustest maa magnetväljas vm. Kaku osutab sellele nõrkusele isegi, kui kirjutab: „Kuid parasiitlik ühiskond [elu fantaasiamaailmas/narkouimas] on võimalik, kui masinad rahuldavad kõik meie maised vajadused“ (lk 244).
Olen mõelnud, et hea asi peab kindlasti kätkema ka mõnda vastuolu. Kui võtta arvesse, et „Inimkonna tulevik“ on sündinud teadusliku mõtlemise korüfee sulest, kuid on ikkagi mitmes mõttes vastuoluline – ühekülgne, kuid ka julge, rikas ja inspireeriv –, võib seda pidada heaks raamatuks. Eriliseks teeb raamatu fantaasia kokkumäng tõsiteadmistega.
1 Juri Lotman, Semiosfäärist. Vagabund, 1999, lk 114.
2 Sigmund Freud, Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Tlk Krista Räni. Vagabund, 2000, lk 33–36.
