Paide teatri „Lahinguväli“, lavastaja Jan Teevet, lavastusdramaturg Oliver Issak, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi. Etendavad Maria Paiste, Kirill Havanski ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 7. X Paide muusika- ja teatrimajas.
Lahinguväli, kus katsuvad rammu kaks poolt, on olnud aegade algusest köitev teema. Kes on parem, kes veel parem? Pidev hõõrumine, et endale midagi tõestada. Tõestada, et olen väärt, olen kellestki parem. Aga kas see teadmine täidab ka tühimikud? Kui kaua pean võitma, et olla võitja? Kui palju kaotama, et olla kaotaja? Kelle ma võidan?
Ma pole kindel, kui palju on mul „Lahinguvälja“ kohta objektiivset öelda või kinnitada lavastust näinud lugejal tekkinud vastuseid, sest selle vastu see lavastus mõneti seisab. Vähemasti minu silmis. Niisamuti püüan hoiduda juba Klassikaraadios või IDA raadios kõlanud mõtete arendamisest. Vormianalüüsi ei passi ka teha: see justkui pisendaks lavastuse ideed. Selleks on küsimused, millest „Lahinguväli“ peamiselt koosnebki. Taktijoonteks kujunesid heliinstallatsiooni (kui seda nii võib nimetada) fragmendid. Tugevas sümbioosis muusika ja valgus saavutasid lavastuse sõnalise poolega võrdväärse rolli, sestap seon need ka üheks tervikuks. Aga püüan kuskilt pihta hakata.
Jõuproove sai etendusel kogeda mitmesuguseid. Esimene, mis mulle silma jäi, on väline ning seotud osatäitjate riietusega. Kirill Havanski, Maria Paiste ja Johannes Richard Sepping sisenevad kardinapilust lavale üleni valges ja trendikas riietuses, mis viitab otseselt tänavamoe sugemetega luksusbrändidele. Palgalõhe rõhutamise kõrval mängivad rolli ka silmatorkav vöödetail ja rasked saapad, mistõttu on riietusest õhkuv kliiniline puhtus suisa agressiivse maiguga. Pähe surutud kroonist rääkimata.
Järgmine jõuproov on otsene ja tundmuslikum. Mind põletati pilkudega pingi alla. Tundsin end armetult, väga armetult. Otsisin rambivalguses neid julguseraase, mille najal osatäitjatega silmsidet hoida. Püüdsin end veenda, et olukord on minu kontrolli all – mulle ei vaadata ülevalt alla! Ma ei alistu!
„Kas sa mäletad, mis oli sinu viimane mõte enne, kui kõik algas?“ Nõnda algas dialoog. Kõik küsimused algasid samamoodi ning nendele peas kõlanud vastuseid leidus samuti vaid kaht sorti: „jah, mäletan“ ja „mm, ei, ei mäleta …“. Siin jooksen omadega kraavi, sest küsimus tuleb küll väljastpoolt, on osatäitja lausutud, kuid küsimuse mõtte, sisu ja seose endaga loovad saalisolijad ise. Kuna lavastuse sisend tuli suures osas minu enda seest, on mul keeruline rääkida kellegi muu kui enda eest. Küll aga kirjutan veidi küsimusepüstitusest.
Mäletamine. Ühelt poolt ma ei taha midagi mäletada, sest mälul on suur võim. Ilusad mälestused teevad seest soojaks ja on kehval hetkel pai eest, ent halvad on jällegi piinlikud ja valusad – nagu nuga kõhtu tekkinud rõõmule. Ühest mälestusest tahan kümne küünega kinni hoida, teisele pööran selja. Miks need asjad mul meeles on ja miks ma neid unustada ei saa? Pealegi, milleks kumbki, kui nendega koos olen minevikus kinni?
Johannes Richard Seppingu ja Kirill Havanski valgest riietusest õhkuv kliiniline puhtus on suisa agressiivse maiguga.
Paide teatris taaselustati mälestused ning pandi ühtlasi proovile teadlikkus ja tähelepanu. Kui mõista lavastuse esimese küsimuse all (ühe võimaliku näitena) kõige algamist kui etenduse algust, tähendab see mulle ennekõike teadvustamist. Kas ma teadvustasin, millal etendus algas? Kas see üldse algas mingil ajahetkel? Või on tegu katkematu protsessiga? Kui tean, kuidas sellega oli või on (sh olen võimalikest võimalustest teadlik), seega mäletan.
Mälestus on seevastu midagi sootuks muud, ta eeldab elamust või intensiivsemat tajuseika. Mälestustes veedan päris suure osa oma ajast: igatsen taga suve, eelmist nädalavahetust, eilset õnnestumist, hommikust und või kohvi. Seeläbi kirjutan ka oma tulevikku, olgugi et suve tulek on paratamatu, joon ka järgmisel nädalavahetusel, magan ka homme hommikul sisse ning hilinen edaspidigi, et juua kohvi.
Sedasi seisin esimeste küsimustega silmitsi – ma ei vasta neile! Mul ei ole seda vaja: elan hetkes! Jah, aga ligikaudu pooleteisetunnine lavastus oleks sel viisil olnud kui soe tuul. Küsimusepüstitus oli tabav. Olgugi et vastuseks nõutakse „jah“ või „ei“, kummitas ka nõue põhjendada, mis on osutunud akadeemilise haridustee mõjul vältimatuks. Ega paremini saakski küsida. „Mis sa arvad?“ oleks olnud liiga kohmakas (ja teise sisuga), lihtsalt „kas“ liialt laialivalguv.
Tehnika alusel võiks ehk viidata „Lahinguvälja“ puhul mäluteatrile selle kõige laiemas tähenduses. Võib-olla isegi teises tähenduses, sest tegu oli teatriga mälus, mitte mälu abil mingi kitsama probleemi, näiteks eestluse tabude lahkamisega. Mäletamine andis küsimustele suuna, kaotamata seejuures paindlikkust. Mäletamine tähendab omakorda teadmist: kui mäletan, siis ka tean (mida aga tähendab teadmine?). Mäletan jällegi seda, mida olen kogenud. Mäletamisega seostub tihtipeale ka kogetud tunne, mistõttu edaspidigi sarnasugust tagajärge eeldatakse. Kui olen joonud hapuks läinud piima, siis vaatan järgmisel kokkupuutel piimaga sellest kas mööda või nuusutan seda enne joomist. Või pakun seda kellelegi teisele. Mida tunned piima nähes? Kas mäletan, kas mõistan, kas tean? Millised teadmised lavastus siis proovile pani või mida meelde tuletas?
Seppingu suust kõlas ühe poisi lugu. „Kas mäletad … ?“ Trennikaaslased kiusasid teda, olgugi et talle meeldis trennis käia. Väga meeldis. Ühel talveõhtul nägi poiss jääl neid, kes tema kallal muidu nokkisid. Trennikaaslased kutsusid ta jääle. Ta läks. Järgmine mälestus oli tal õige märg. Sepping jutustas, kuidas tal haarati kätest, jalgadest ja peast, et ta köhis ning kui porine oli ta nägu. Isale ta öelda ei julgenud. „Jah, mäletan,“ vastasin, sest olen leidnud end sellega sarnasest olukorrast. Aga samamoodi võisid vastata ka need, kes on ise midagi sellist korda saatnud. Ka need, kes on seda kõrvalt näinud. Needki, kelle lapse või sõbraga on midagi sellist juhtunud.
Iga kokkupuude mõne meessoost isikuga tuletab mulle seda intsidenti meelde – ma kardan. Jäin mõtlema, mis vahe seal on, kas see intsident meenub mulle või see mõjutab mind. Nüüd küll tean, et just selle mälestuse tõttu kardan ma mehi. Ja ma tegelen sellega. Aga mida mõtlevad need, kes on niimoodi ise teinud või kiusamist pealt näinud? Mil moel see praegu neid mõjutab ning kas nad tegelevad selle mõjuga? Sattusin hätta, sest püüdsin siduda küsimust teadmisega ning seeläbi selle esitamise põhjusega. Milliseid teadmisi minusse süstitakse või tekitada püütakse?
Profiil, mis küsimustest kokku moodustus, oli arukas, lausa renessansilikult intelligentne, trenditundlik, isaprobleemidega, õrnalt pessimistlik, pealtnäha Tallinnast, kultuurne ning alamakstud. Äärmiselt subjektiivsete kirjelduste põhjal rajatud inimest õppisin ühes endaga etenduse vältel tundma. Riietus, loodud ruum, inimlikkust taotlev distants (dialoogis ollakse üksnes iseendaga) ning viide universumi mälestuste kartoteegile (Borgese „Paabeli raamatukogu“) vihjavad ses lavastuses isikustatud universaalsusele.
Kolm osatäitjat taotlesid vähemasti riietuse ja küsimise poolest ebaisikulisust. Tekkis tunne, et aeg, mälestus oma originaalkujul, vahib nüüd minuga tõtt ja mul on kohutavalt piinlik. Mul on piinlik, sest seda taastootes ning -elustades olen tahes-tahtmata töödelnud selle olukorrale vastavaks. Lisaks puudusid mul tunded, sest ega ju mälestus tunne valu, rõõmu või armastust nagu inimene. Nüüd aga näen teda ja mul on häbi, sest ta teab. Olevikuhetk, mis voolab näppude vahelt kui liiv, on peatselt originaalfailina kadunud ja mul on võimalik seda üksnes uuesti luua. Nagu loeks luuletust, mis on kas keskpärane, kisub pisarat või ajab oksele, üksnes ühe korra ning hetke pärast peaks seda peast lugema või selle kirjamusta valama. Milline on tulemus? Tulemus on üks sitt parafraas. Luuletuski on kui hetke parafraas. Kas sitt või vaimustav, see oleneb autorist.
„Lahinguväljas“ leidus nii sisemisi kui ka väliseid proovikive. Kõigele lisaks need kaks toetasid üksteist: esteetilised taotlused andsid mälestustes ja teadmistes urgitsemisele teise mõõtme. Kui lavastuses midagi puudu jäi, siis klaarimast, läbi komponeeritud tervikust, mida lavastuse kompaktsus kohati nõudis. Praegu mõjus see protsessi jälgimisena. Ennekõike protsess see muidugi ka oli ja ma ei vingu palju, kuid pisut tundsin puudust selgemast raamist, sest lavastuse sisu ajas niigi pea harali. Kenn-Eerik Kannikese loodud heliteos küll päädis Maria Paiste soolonumbriga ning seadis seeläbi muusikalise haripunktiga lõpu paika, kuid niidiotsad jäid mõneti lahtiseks. Pärast pooltteist tundi põhjendamist, hõõrumist ja vastamist ei võitnud ma lahingus ei ennast ega kedagi teist. Õnneks ei kaotanud ka. Aga vabadusetunde asemel olin mõttes ja kohati kurb, kui palju tuleb veel teada, et mälestustesse kiindumise ja neist kinnihoidmise asemel neid pigem armastada ja neist lahti lasta.
Arhitektuurimuusemi galeriikorrusel on uue aasta jaanuarini avatud näitus „Oaas“. Barcelonas elav arhitekt ja visuaalkunstnik Irma Arribas ning Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss on kutsunud kunstnikke, arhitekte ja disainereid mõtlema, milline keskkond pakub vaenulikus maailmas turvatunnet. Näitusel astuvad üles Andrea Zittel, Santiago Borja, Office Kersten Geers David Van Severen, Norma Jeane, Alfredo Barsuglia, Elmgreen & Dragset, Irma Cohen, Tom Hengen, Rummu seikluskeskus ja ZA/UM.
Muuseumis on üles seatud üheksa keskkonda, millega pakutakse välja ohtude eest kaitstud oma väike maailm. Seal on nii utoopilisi visioone kui ka traditsioonilisemaid arhitektuurilahendusi. Kõik osalejad küsivad ja uurivad, kuidas me suhtleme ja reageerime, kui seisame silmitsi piire kompivate tingimustega.
Näitusel esitatud ruumid kinnitavad, et põgenemine argielust on üks inimese põhivajadusi. Arribas ja Weiss tahavad tõestada, et inimesele ei sobi rutiin ja ta peab sellest aeg-ajalt välja saama. Ühtlasi püütakse arhitektuuri ja elukeskkonda käsitleda mitte ainult antropotsentristlikust vaatenurgast. Tuleviku arhitektuuris ja keskkonna planeerimises peab üha enam arvestama paljude liikidega.
Uued eluvormid on praegu väga kuum teema. Näiteks keerleb Veneetsia arhitektuuribiennaal kooseluviiside ümber, ka Tallinnas on avatud mitu sellesarnase teemaga näitust. Kuidas ühendub nendega „Oaas“? Milline on teie vaatenurk?
Irma Arribas: Me mõtiskleme selle üle, millest kõnelevad arhitektuur, keskkond ja territoorium. 1990. aastatel keskenduti arhitektuuris vormile ja materjalile, praeguseks on see asendunud ühiskonna seoste uurimisega. Enam pole kõige tähtsam, kuidas miski on tehtud. Vorm kui selline on selgelt tagaplaanil. Arhitektuur on palju rohkemat kui XX sajandi keskpaigas domineerinud funktsionaalsus. Arhitektuur on vahend, millega antakse edasi ja arendatakse sotsiaalseid väärtusi.
Sellest tingitult ärgitab meie näitus mõtlema eluviisidele. Näitus esitleb osalejate tõlgendusi oaasist: sotsiaalne oaas, privaatne oaas, majanduslik oaas jne. Oaasid on paigad, mis pakuvad argipäevast erinevat ajalis-ruumilist olukorda. Eks meil ole ikka komme minna otsima kaugeid maid ja eksootikat.
Kuidas te defineerite oaasi?
Arribas:Oaasil ei ole definitsiooni. Igaühel on oma oaas – peidus enda sees või ümbritsevas keskkonnas. Oaas asetseb just selles ajas või ruumis, kus meil seda vaja on. Argielu ei ole oaas, aga näiteks nädalavahetus on. See on põgenemise vajadus. Oaasi olemus sõltub kasutajast. Paljud oaasid pärinevad kapitalistlikust ühiskonnamudelist ning me ei soovi öelda, et see on tingimata halb.
Erich Weiss:Näituse teosed on kõik juhtumiuuringud. Eksponeeritud oaasid esindavad näiteks tänapäevast meelelahutust, nagu on Rummu elamuskeskus. See kunagine suletud vanglaterritoorium on ju väga kaugel meelelahutusest. Rummu näitel võime öelda, et oaasid on mitmekihilised mälupaigad – arhitektuuriobjektid, kuid siiski ka looduslikud.
Kas teie näitusel on seos arhitektuurimuuseumi enda näitusega „Majad, mida me vajame“?
Belgia päritolu videokunstnik ja kuraator Erich Weiss ja Barcelonas elav arhitekt ning visuaalkunstnik Irma Arribas mõtisklevad arhitektuurimuuseumi näitusel „Oaas“ selle üle, milline on turvatunnet pakkuv keskkond muidu vaenulikus maailmas.
Weiss: See on täielik kokkusattumus, aga need kaks sobivad hästi kokku. „Majad, mida me vajame“ keskendub arhitektuuriobjektidele ning nende vormilistele omadustele, meie näitus eksponeerib arhitektuuri ideed ja sõnumit.
Näituse tutvustuses on öeldud, et kuraatorid ja autorid ei paku oaasi prototüüpi, ühtlasi on selgitatud, et näitusel esitatud oaasid on turvalised elupaigad vaenulikus maailmas. Kuidas seda mõista?
Weiss:Oaas kui selline tähendab pääsemist argipäevast, pakub otsitud turvatunnet.
Oleme koos autoritega valinud näitusele väga populaarsed ja tuttavad näited nii arhitektuurist kui popkultuurist. Näiteks Mehhikos elava arhitekti Santiago Borja looming on seotud sealse põlisrahvaga. Ta teeb antropoloogilisi uuringuid ja on nende põhjal loonud installatsiooni. Ta on ühele territooriumile kokku seadnud Le Corbusier’ projekteeritud moodsa eluviisi supernäite Villa Savoye ja Mehhiko põlisrahva hüti. Nii on Borja esile toonud eri kultuuride eluviisi kontrastid.
Arribas:Meie näitus on antropoloogiline ja sotsiaalne, samal ajal ka poliitiline, kuna ajendame külastajat mõtlema eluviiside vastuoludele.
Weiss: Ka ühes oaasis võib olla mitu vastuolulist tähendust. Näiteks eksponeerime Austria kunstniku Alfredo Barsuglia avalikku basseini, mis asus Lõuna-California kõrbes. Selleks saime võtme Los Angelese MAKi kunsti- ja arhitektuurikeskusest ning edasine oli juba meie teha: kuidas leida see koht üles ja mida seal peale hakata.
Arribas:Barsuglia basseini näitena pakub oaas palju vastuolusid. Tegu oli tehisveekoguga kõrbelooduses. Sissepääs avalikku basseini oli lukustatud. Kasutamiseks küll inimestele, aga tegelikult väisasid seda kõrbeloomad, objekti mõjutasid tuul, päike ja liiv.
Milliseid on oaaside sisevastuolud?
Arrbias:Tänapäeval on avalikkuse ja privaatsuse piir paigast ära. Vanasti sai oma koduses ruumis olla eraldi ja omaette. Enam nii ei ole – ühismeedia, näiteks Facebook, tungib sisse ja toob kaasa kogu maailma. Näiteks kord oli baar avalik ruum, kuhu mindi ka suhtlema. Baarid pole kadunud, aga baaris käiakse nii, et astutakse sisse, pannakse kõrvaklapid pähe ja istutakse üksi sohval. Tekkinud on uued käitumisviisid, avalikust ruumist otsitakse privaatsust. Nii on ka oaasid vastuoluline maailm.
Weiss:Oaas provotseerib seda hävitama. Näitusel on välja pandud fotod Elmgreen & Dragseti teosest „Prada Marfa“. 2005. aastal pandi Texase maantee ääres asuvale tühjale suletud poele Prada silt. Hoonest sai maamärk, see on leidnud koha popkultuuris, kuid on langenud vandalismi ohvriks: fassaad on täis soditud, maja on lõhutud ja täis igasugust rämpsu.
Miks me oma oaase hävitame?
Weiss:Sellega on niisama keeruline nagu paradiisigagi.
Arribas:Ma ei ole nõus, et püsib tung oaasid hävitada. Mõned lihtsalt peavad edasiliikumiseks minevikust vabanema. Ühiskond voolab, areneb ja uueneb pidevalt. Me ei vaja asju, me vajame tundeid. Näiteks virtuaaloaase, mida näitusel esindab ZA/UMi arvutimäng „Disco Elysium“. Virtuaalruum on väga voolav.
Kas te olete „Disco Elysiumi“ mänginud?
Arribas:Barcelonas ma proovisin, aga see on päris keeruline – peab looma oma tegelase ja alustama kaua kestvat rollimängu.
Ometi mulle meeldib, et sisseelamine võtab aega ja mängija peab läbima rituaali. Sama on ka oaasi sisenemisel. Praegu räägitakse palju sellest, et rituaalid on välja suremas, et me ei hooli aastasadu vanadest komberiitustest, meil pole nende järele vajadustki. Meie kompenseerime vajadust rituaalide järele virtuaalmaailmas ja arvutimängudes.
Ka arhitektuuriga luuakse rituaale. Kas needki kaovad?
Arribas: XX sajandi alguses oli see veel väga aktuaalne, aga nüüd on kõik väga funktsionaalne. Meid ümbritseb tulemustele orienteeritud kapitalism, kus kõik on seotud tootmise ja teenindusega.
Pandeemiast räsitud maailm on energiakriisi lävel. See toob kaasa hüppelise hinnatõusu ja majanduse ebastabiilsuse. Kuidas see mõjutab neid kohti, kus tahame argipäevast eemal olla?
Arribas:Oaasid sõltuvad majanduse seisust. Kui raha on, võib külastada privaatoaasi, näiteks sanatooriumi. Seda esindab näitusel Belgia büroo Office Kersten Geers David Van Severeni projekteeritud Solo House – vett ja elektrit tootev ringikujuline maja Hispaania mäestikus. Tegu on luksushotelliga.
Kui selliseid paiku külastada ei saa, on kõige kättesaadavam virtuaalne oaas.
Peale majandusseisu kujundavad oaase ka kultuuritaust ja sugu. Oaas võib päeva jooksul muutuda. Ka linnas on oaase, kuid linnaelust võib samuti tõukuda vajadus oaasi järele. Ebastabiilne olukord innustab otsima väga erinevat laadi ruumikeskkonda.
Eestis käivad intervjuu tegemise ajal kohaliku omavalitsuse valimised. Sel korral tiirleb mitme erakonna kampaania linnaruumi ja parema elukeskkonna ümber. Võimuerakond rajab ebanormaalse kiirusega Tallinna rattateid. Kas poliitilise edu ajendil juhitud linnakeskkonna arengul võib olla ka pikemaajalisem kasulik mõju?
Weiss: See näib teesklusena. Minu arust ei toimi see lõpuks nii, nagu peaks.
Arribas:Arhitektuur ja linnaruumi kavandamine ei ole pelgalt teenus. Arhitektuur ei saa pakkuda ainult funktsiooni, vaid peab looma ka väärtusi. Linnavõim ei tohi arvata, et kui elanikele luuakse teenus, on sellega kõik tehtud. Tuleb arvestada, millist sõnumit tahetakse nende rattaradadega anda, millist linna tahetakse luua.
Barcelonas veab linnavõim muudatusi kahel viisil. Kord öeldakse väga ausalt ja selgelt, mida tehakse, teisel juhul on teod salajased ja hämarad. Kui ei räägita põhjustest ja tagamaadest, siis on linnaruumi plaanid üldjuhul agressiivsed ning muudatusi tehakse väga kiiresti. Alles pärast valmimist tuleb reaktsioon. Näiteks kasutati ära pandeemiaaja suletust, et kiiresti tegutseda. Sel ajal vähendati autode sõiduradu, tulemus nägi vahepeal väga kole välja, põhjustas segadust ja ebamugavust. Siis aga võeti need rajad kasutusele näiteks terrassina ning kõik oli uuesti normaalne. Kõige raskem on üle elada vahepealne aeg. Segadust tekitab see periood, mil pole veel aru saada, kuidas miski välja nägema hakkab ja milline on lõpptulemus. Kui aga elanike ja võimu vahel tekib mõistmine, siis saadakse aru, kuhupoole linn liikuma peab. Interreegnum on keeruline aeg.
Mida ootate elukeskkonnalt? Kas ja kuidas muutub arhitekti töö?
Arribas:Materiaalsus ja vorm jäävad, aga see pole ehk enam ainuke eesmärk. Nii viie aasta pärast ja ka edaspidi on meil ikka ruume vaja – need ei kao kuskile. Arhitekti ülesanne on mõelda, kuhupoole tuleb ühiskonda juhtida, kuidas olla dialoogis mitte ainult rahva, vaid ka loodusega. Kui arhitektile jääb ainult mõtleja ja kontseptualiseerija osa, siis juhtub see, mis on toimunud disainivaldkonnas. Paljudel disaineritel puudub oskus oma loodud lahendusi teostada.
Arhitektid töötavad koos teiste valdkondade esindajatega. Ollakse tihedas seoses kultuuriga, aga ruumiloome üks alustala on koostöö inseneridega, kes ütlevad, milline hoone püsib, milline võib kokku kukkuda. Kui arhitektil pole teadmisi, siis on ta kergesti kellegi teise juhitav. Näiteks poliitikute või nende, kel on raha, kes saavad endale arhitektuuriteose tellimist lubada.
Millised on teie oaasid?
Arribas:Minul pole kindlat kohta, minu oaas muutub ja voolab. Oaas tähendab seda, et saan olla liikumises. Ma ei otsi kindlat ajalis-ruumilist dimensiooni või geograafilist koordinaati. Mulle on oaas muutuv olukord. Arhitektuur ei ole enam see, kus ma olen, vaid hoopis, kuidas ma olen.
Näitus „Mis sillutab teed uuele maailmale?“ Tallinna Kunstihoones kuni 5. XII. Kuraator Corina L. Apostol, kunstnikud Alina Bliumis, Zach Blas, Tšto Delat?, Vala T. Foltyn, Núria Güell, Sandra Kosorotova, Kristina Norman, Daniela Ortiz, Tanja Ostojić, Lia Perjovschi, Dan Perjovschi, Dushko Petrovich, Urmas Viik ja Ala Younis.
Tallinna Kunstihoones on väljas pretensioonikas suurnäitus, mille ambitsioon on kajastada protsesse, mille tulemusel on väidetavalt viimase kümne aasta jooksul toimunud aktivismiga seotud sotsiaalse kunsti nihkumine kunstimaailma äärealadelt kui mitte peavoolu, siis vähemalt tugevalt keskme suunas. Oletagem, et lähteväide on tõene, kuigi sellele toeks pole esitada suurt muud kui selle tendentsi apologeedi kuraator Corina L. Apostoli kinnitus. Neutraalsemalt mõjub kuraatori teine põhiväide, et näitusel osalevate kunstnike looming toob kokku kunsti, aktivismi ja maailma poliitika eri tahud. Tõepoolest, tegu on kirju, raskesti kirjeldatava kaleidoskoobiga. Näitusel „Mis sillutab teed uuele maailmale?“ on kokku toodud 14 kunstnikku ja kunstirühmitust, kelle hulgas on ka mitu minu sotsiaalse kunsti retseptsioonihorisonti juba varem tugevalt mõjutanud isikut ja kollektiivi, nagu näiteks serblanna Tanja Ostojić, rumeenlane Dan Perjovischi, venelaste rühmitus Tšto Delat? või siis meie oma Kristina Norman. Ometi jääb näitus konstellatsioonina, erinevate tööde orkestreeritud ühismõjus tekkiva lisaväärtuse seisukohast lõpetamatuks ja, mis sotsiaalse kunsti puhul eriti häiriv, kuidagi leigeks – näitus kui arhiiv jääbki esseeks aktiveerimata. Selle peapõhjus on, et näituse kaks keskset ambitsioonitelge ei mahu koos antud pinnale ära: ühe liigagi tiheda näituse asemel oleks sellest ainesest vabalt võinud teha kaks eraldiseisvat, ehk veidi hõredamat, ent mõjuvamat näitust.
Suure saali installatsioon. Näituse teine kavatsus, mis tekitabki mainitud mahuprobleeme, on välja valgustada oluliste kunstiliste sekkumistega pikitud poliitilise ajaloo areng kümnendite kaupa 1940. aastast tänapäevani. Seda kandev ekspositsiooniosa, rühmituse Tšto Delat? ja kuraator Corina L. Apostoli koostöös sündinud ühisinstallatsioon „Kunstist, poliitikast ja kaasamisest“ haarab enda valdusse peaaegu terve Tallinna Kunstihoone suure saali. Iga kümnendit saadab kõige olulisemate sündmuste väljatoomine ajajoonel, sellele vastav valik dokumentaalkaadreid teleriekraanil ning lugemislaud poliitilise mõtte ja sotsiaalselt relevantse kunsti materjalidega. Olles arhiiv, kus esitatakse intensiivselt subjektiivne ajaloo ja kunstinägemus, mis on nii tänapäevase sotsiaalse kunsti eellugu kui ka eeldus, tahab see ühtlasi olla ka hariv lugemistuba, mis on varustatud poliitilise ajaloo ja aktivismi ning sotsiaalse kunsti ajaloo võtmetekstidega Franz Fanonist Claire Bischopini. Kunstilise ja haridusliku aspekti ühendamine on olnud sotsiaalse kunsti üks võtmeregistreid, mis võib väljenduda sedavõrd erinevates ettevõtmistes nagu türklaste kogukondlik Oda Projesi või Jeremy Delleri massiivne Orgreave’i lahingu rekonstruktsioon. See näituse osa näib niisiis katvat üht võtmelise tähtsusega tegevusnišši kaasaegses sotsiaalses kunstis.
Kuigi veetsin sellega terve põneva laupäeva ja oleksin olnud valmis selles intrigeerivas keskkonnas veelgi aega veetma, tundus mulle ometigi, et mugava töötoa kohta on see liiga monumentaalne. Ja kui küsida, kas selline installatsioon on tingimata vajalik, et valgustada välja viimase kümne aasta jooksul toimunud aktivismiga seotud sotsiaalse kunsti arengutee, siis tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole. Kui see ruum oleks jäänud teostele, poleks ehk tundunud, et näitusel jääb oma ambitsiooni täitmiseks puudu tööde kriitilisest massist. Seda laadi arhiiv koos Tallinna Kunstihoone suurde saali paigutatud XX sajandi kultuuri võtmetegelaste subjektiivse esitusega – kes oleks võinud arvata, et kuidagi saab kokku panna näiteks Mohammed Ali ja Elo Tuglase? – oleks võinud vabalt väärida omaette näitust Tallinna Kunstihoone galeriis. Mitmed selle näituse probleemid algavad sellest, et see põhineb raamatul, Corina L. Apostoli ja Nato Thompsoni toimetatud ja 2019. aastal välja antud artiklikogumikul „Mis sillutab teed uuele maailmale?“ („Making Another World Possible“), kuhu sobitub suurepäraselt Tšto Delat? rühmituse ajajoon. Raamatu teisendamine näituseks ei ole aga tingimata lihtne ülesanne.
Rühmituse Tšto Delat? ja kuraator Corina L. Apostoli koostöös sündinud ühisinstallatsioon „Kunstist, poliitikast ja kaasamisest“ haarab enda valdusse peaaegu terve Tallinna Kunstihoone suure saali.
Ajaspetsiifika ja osalev kunst. Ekspositsioon algab Lia Perjovschi teksti-installatsiooniga „2020. Võtmesõnad“, mis näib osutavat ühiskondliku kaose ja poliitilise segaduse haaramatusele. See mõjub, nagu seisaks keset arvukatest põnevikest tuntud stseeni, kus vaataja seatakse silmitsi lõputult hargnevatest vihjetest ja puntras juhtlõngadest koosneva seoste skeemiga seinal. See ei avane aga kellelegi teisele peale selle koostaja enese. Selle teose omamoodi antipoodina toimib Dan Perjovschi „Joonistused“, töö, mis kasvab välja karikatuuri traditsioonist ja haarab vaataja esmapilgul justkui kerglaste sõnamängude võrku. Perjovschi seostab, nagu ikka, osavalt lokaalseid ja globaalseid, ajakirjanduslikke ja filosoofilisi ning joonistuslikke ja tekstuaalseid sõnumeid, töötades seeläbi mitte koha- vaid ajaspetsiifiliselt, vahetult meie uudishorisondi kohal. See ilmselt näituse humoorikaim teos ühendab pealegi osavalt sise-ja väliruumi, suunates osa oma sõnumeist tänaval möödujaile, osutudes ühtlasi näituse veenvaimaks reklaamiks. Näituse tugevamate tööde hulka kuulub ka Tanja Ostojići kahest osalusstsenaariumist koosnev teos „Ümberpaigutatud naised“. Selle ühes osas kutsutakse vaatajaid üles proovile panema migratsiooni seisukohast võtmelise tähtsusega poolavalikku ruumi, näiteks kas või lennujaamade ümbrust, poseerides isetehtud loosungiga „Ümberpaigutatud naised“, või allutama end avalikule läbiotsimisele, mille tulemusel katsejänes laotab demonstratiivse etenduse käigus tänavale laiali oma kohvrite ja kottide sisu väikseimate detailide ja taskusoppideni. Ostojići töö kõlab siin, nagu tema puhul alati, taas kokku teise laine feministide mõjuka loosungiga „Isiklik on poliitiline“. See toob näitusel ainsana mängu delegeeritud performance’i mõiste, mille põhjaliku analüüsi esitab Claire Bischop oma mõjukas raamatus „Kunstlikud põrgud. Osalev kunst ja vaatamise poliitika“ (sellega saab tutvuda ka ühel näituse lugemislaudadest). Ostojić kogub tagasisidet blogisse aadressil www.misplacedwomen.wordpress.com, kus projekt elab oma iseseisvat elu, sõltumata näitusetegevusest.
Psühhogeograafiline nihe ja tekstilised teosed. Jõuliselt on välja mängitud Daniela Ortizi „Rassistliku Euroopa aabits“, kus on dekonstrueeritud lasteraamatute kolonialistlikke ja rassistlike sõnumeid ja sõnastatud need valusalt loosunglikesse väidetesse Euroopa Liidu rändepoliitika aadressil.
Kristina Normani väljapanek koosneb kahest omavahel tihedalt seotud projektist üldpealkirja all „Sekkumised Palee väljakul“. Esmalt näeme dokumentatsiooni, kuidas ta installeeris 2014. aasta „Manifestal“ Kiievi Maidani väljakul tuntuks saanud metallist kuusepuukarkassi Vene impeeriumi kultuurihegemoonia ühte keskmesse, Peterburi Ermitaaži ees paiknevale väljakule. Sellega muutis ta näiliselt neutraalse dekoratiivse objekti õõnestavaks mälukandjaks, mis kutsus ka päris elus esile ühe politsei sekkumisega päädinud poliitilise protestiaktsiooni ja sundis Ermitaaži direktorit avalikkuse ees vabandama. Videos „Raudkaar“ on kunstnik jäädvustanud psühhogeograafilise nihke, mis tekib, kui detailne Maidani sündmuste ülevaade on üle kantud Peterburi Palee väljakule.
Kuna olin otsustanud vaadata kõigepealt teoseid, mitte lugeda digigiidi saatetekste, jõudis detailse ajaloodokumendi ümberpaigutamise efekt mulle kohale järk-järgult. See sai alguse kergest ebamugavustundest ja kasvas üle tugevaks lühiseks, mille tekitas konkreetse ajaloosündmuse siirdamine sellele vastanduvale ideoloogilisele väljale. See on üks näituse väheseid töid, mille mõju mind siiani kummitab.
Sotsiaalses kunstis iseenesest viljakas ajaleheformaat, mida mitmete linnade gentrifitseerimise analüüsimisel on kasutanud ka Dushko Petrovic, näib sellel näitusel mõnevõrra jäävat varju tekstuaalse iseloomuga tööde domineerimise tõttu. Tore on aga see, et kunstnik on näitusega seoses kaasatud Tallinnas Kalamaja ümbruskonnas toimuvate protsesside analüüsi, millest peaks sündima tema järgmine ajaleht.
Näituse ehk suurim üllataja on Urmas Viigi koomiks „Tume planeet“, kus kirjeldatakse kolmikliidu juhtfiguuride ulmelist kosmosemissiooni ja tuuakse mängu viimaste aastate Eesti elu poliitilise alateadvuse retoorika. Näitusetervikus on see vähemalt siinsele vaatajale kerge hingetõmbepaus.
Kommunikatsioon ja selle puudulikkus. Sandra Kosorotova meditatiivne „Rohujuuretasand. Kuidas umbrohu moodi vastu pidada“ toob juba oma loomemeetodis loodussäästliku koeksistentsi tähtsust rõhutava meditatiivse ruumiinstallatsiooniga mängu nüüdisaegse sotsiaalse kunsti ühe levinuma teema, posthumanistliku ökofilosoofia. Arvestades kaasaegses kunstis parasjagu toimuvat massiivset rohepööret, oleks näitusel võinud olla veel mõni seda temaatikat puudutav töö.
Isemoodi paariku moodustavad kollektiivi Tšto Delat? videovormis paroodia „Üks öö sotsiaalvõrgustikus. Farssooper“ ühest vastuolulisest internetikaasusest, ajakirjanik Arkadi Babtšenko mõrva kajastamisest netis, ja Zach Blasi ulmekahõnguga filmi-installatsioon „Kontrainternet“. Kui esimene pilab internetisuhtlust, taandades selle vändaga opereeritavaks mehaaniliseks pildipangaks, siis teine esitab efektse digisimulatsiooni futuroloogide happerännakust kujuteldavas tulevases Räniorus, interneti infrastruktuuri varemeil. Kui esimene piirdub kitsama, ühe kaasuse kriitikaga, siis teine kaasab sõna otseses mõttes internetijärgsesse fantaasiasse ka soolisuse uued perspektiivid queer-teooria võtmes, tsiteerides selles valdkonnas tegutseva intrigeeriva teoreetiku, transidentiteediga Paul (Beatriz) Preciado mõttekäike.
Läheme siit aga tööde juurde, mille kommunikatsiooni-potentsiaalist jäi minu arvates antud olukorras vajaka või mis osutasid ummikteedele. Vala T. Foltyni, keda kuraator on nimetanud etenduskunstnikuks, uurijaks, koreograafiks, poliitiliseks aktivistiks ja queer-nõiaks, mida viimane siis ka ei peaks tähendama, justkui antiliturgiana mõjuvat aktsiooni ei suutnud ma parima tahtmise juures puhtvisuaalse vaatluse põhjal seostada queer-temaatikaga.
Ala Younise iseenesest huvitav arhitektuursete minimakettide seeria „Drachmas“ oleks ehk välja kandnud, kui oleks näidatud ka Egiptuse televisiooni tarvis toodetud propagandistlikest teleseriaalidest katkendeid, mida selles väljavõtetena analüüsitakse.
Núria Güelli tööde sisuks on (nais)kunstniku ebakindel ja alarahastatud staatus kultuuritööstuses. Teema on igati väärt eraldi käsitlemist, ent ei kuulu siiski samale akuutsustasandile näiteks kliimakriisi, näljahädade ja suhtlusvõrkudes massiliselt leviva valeinformatsiooniga.
Mis puutub aga Alina Bliumise joonistustesse „Tants kui relv. Uurimus liikumisest sõja- ja vastupanuideoloogiate teenistuses“, siis näib selle teose seos kasvava militariseerumise temaatikaga puhtillustratiivne. Tõeliselt suurtest probleemidest on jäänud käsitlemata tuumaoht ja fundamentalismi globaalne tõusulaine.
Kuigi otsustasin oma ülevaates keskenduda pigem vastuoksustele, olen veendunud, et igaüks, kellel huvi sotsiaalse kunsti vastu, peaks end sellel näitusel proovile panema. On oluline seegi, et siin hoidutakse programmiliselt viimase viie-kuue aasta kunstipildis domineerima kippunud üheplaanilisest düstoopiaõhustikust ja antakse kunstile vähemalt võimalus maailma asjades kaasa rääkida. Ülejäänu on pigem esitluse küsimus.
Väikese Objekti A „Häbi“, lavastaja Helena Krinal, dramaturg Katrin Tegova, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helilooja Liisa Hirsch. Tantsivad Helen Reitsnik, Tiina Mölder ja Ajjar Ausma. Esietendus 8. X Tallinnas Ülase 16.
Arvustuse pealkirjas kõlava võrdluse tõi dramaturg ja produtsent Katrin Tegova. Tabav. Kolm kaltsukubu (ilusad funktsionaalsed kostüümid seljas) askeldavad väsimatult, kraaklevad, lepivad, aelevad maas, ülbitsevad, tunnevad piinlikkust ja jäävad lõpuks magama. Mina nägin siiski pigem lapsi mänguväljakul (sestap kasutangi siin edaspidi tantsijate kohta väljendit „kaks tüdrukut ja poiss“.)
Zuga ühendatud tantsijatel on tohutu energia, hea kohaloleku-, ruumi- ja partneritaju. Hingetõmbehetke polnud, kuigi ette tuli pikki pause. Pingestatud pausid kandsid hästi. Lõpuks olid tantsijad läbimärjad. Meenub, kuidas Mati Unt kirjeldas Jaapani publiku tänu näitlejatele: „Täname, et meie nimel niimoodi pingutasite.“ „Häbi“ etendus võiks meenutada spordivõistlust, näiteks 3 + 3 kossumängu, kus käib väsimatu andmine algusest lõpuni. Zuga annabki: annab valu ning annab end publikule ja üksteisele.
Ruumitaju üle mõtlesin korduvalt. Liigutakse keset väikest platsi, publik neljas küljes, tihti selg eest, lüüakse pöörast puntratantsu. Kordagi publikut riivamata või põrkamata vastu puust posti tantsupõranda serval. Profivärk. Väänatakse üksteist nii- ja naapidi, kakeldakse, lohistatakse põrandal, soputatakse partnerit pea alaspidi, kõik käib pöörase energiaga, aga keegi haiget ei saa. Kõik on kontrollitud, ehkki sisaldab selgelt improvisatsiooni, sest riidehilpe loobitakse mööda ruumi laiali ja korjatakse kokku. Jah, nagu lapsed teeksid lõputult koerust. On tunda, kuidas tantsijad ise naudivad, seejuures ei muutu see aga eneseimetluseks ning see kaif nakatab vaataja. Suurema osa ajast ma naersin vaikselt (ja vahel valjemaltki), sest tehakse lollusi ning siis ollakse taas häbenevad ja kurvad.
Jerzy Grotowski kunagiste lavastuste puhul (pole ma neid näinud, ainult lugenud ja kuulanud, mida rääkis õpetaja Hermaküla, kes oli lavastust „Apocalypsis cum figuris“ Poolas näinud) tõsteti esile kohalolu. Ollakse väga kohal siin ja praegu, iga hetk on ergastatud, aja vool muutub tajutavaks. See erk kohalolekutunne kandub üle publikule. Nagu ekstaas tantsides või mõnikord jumalateenistusel – polegi tähtis, mis tähendus sel on, aga oled väga kohal.
Tinglikult võiks „Häbi“ jagada viieks episoodiks, teemaks, mis kõik tehakse rahulikult ja visa järjekindlusega (seejuures tohutu energiaandmisega) detailselt läbi.
Publiku saabudes seistakse nagu nurka pandud lapsed, häbenetakse. Harva on tantsijatel nii peen miimika (Zuga plussiks on, et kaasa mängivad nii miimika kui ka napp, aga vaba ja täpne improvisatsiooniline tekstiandmine), suur häbi pilgus. Eriti peen oli Ajjar Ausma, tal oli nii häbi, et mulle meenusid mu enda lapsepõlvehäbid. Vahel tahaks mõni tantsijatest tantsida ja teeb argliku tantsuliigutuse, aga häbi ei luba teiste nähes tantsida. Loobub kohe. Seejuures titasid ei mängita, küüsi ei närita ja nina ei luristata. Ometi on häbi kohal.
Zuga ühendatud tantsijatel Ajjar Ausmal, Helen Reitsnikul ja Tiina Möldril on hea kohaloleku-, ruumi- ja partneritaju.
Ükshaaval sisenevad viimased vaatajad, krägistavad suures vaikuses ust (tänuväärt hirmus krägin). Sisenejad püüavad mitte häbeneda. Ometi on neil korraks kogu publiku pilgud. Peab vapper olema. Etendus justkui juba käib, aga sina krägistad ust. Häbiepisoodi paradoks on, et ollakse tundlikud, kartlikud ja häbis, pilgud vilavad, vahel maha löödud. Ometi mängitakse (jah, veel ei tantsita) suure veendumuse ja enesekindlusega. Häbenetakse mõnuga.
Järgneb poisi soolo. Ta kas ripub kättpidi taevast alla või tahaks käe taevasse sirutada. Käsi on taevasse takerdunud ja lahti ei saa. Üritab tantsida. Pulseerib, lainetab. Aga tüdrukud teevad häbi-häbi. „Ei, halb, vilets, ei kõlba …,“ poetavad nad poisi etteaste vahele. Poiss pingutab ja pingutab, teeb tola, ahvikõndi ja hüppab tagumiku peal ringi. „Ei-ei, jube, mis sa teed.“ Poiss püüab ühe vaataja varvast, kohe aga taganeb häbenedes. Pika ponnistuse peale vajub lõpuks kokku.
Tüdrukud muutuvad kaastundlikuks, püüavad poissi äratada, lootusetu. Mis seal ikka, asuvad kaltsuna vedeleva poisiga põrandat pesema. Nühivad põrandat kõigi tema jäsemete, kehaosadega, kaasa arvatud pea. Kogu põrand on vaja puhtaks saada ning tüdrukud lohistavad poissi kogu saali ulatuses ja muudkui nühivad oma partneriga põrandat läikima. Poisil silmad lahti, ise justkui letargias, kõigest loobunud.
Vaatasin, et mõndagi publikust ehmatas, et kuidas siis nii, inimesega pestakse põrandat. Mis alandus see siis on? Häbi! Piinlik vaadata! Peter Handkel on tekst „Publiku sõimamine“ ja Pariisi kabareedes on publiku mõnitamist korduvalt kasutatud. Tahetakse tekitada publikus korraks ebamugavus ja ta sealt siis välja lunastada – kergendus, katarsis.
Põrandapesijad pööravad tülli ja kraaklevad nagu kaks koristajamutti kunagi. Riideid katkutakse teineteisel seljast, kaltsukubuhilbud lendavad mööda saali laiali. „Müts, kus mu müts on?“ sisistab üks. (Mõtlesin, et proovide ajal oli Ülase tänava saalis ilmselt jahe ja vammused üksteise otsas mugav kostüüm, aga etendusel on soe ja kostüüm saab korralikult läbi higistatud.)
Poiss kerkib maast. Lepitakse. Aidatakse üksteist riidesse. Tõrgutakse abistamise suhtes, lepitakse. Vahepeal ollakse justkui põranda küljes kinni (sellesarnane episood oli vist „Godot’s“, kus korraga millegipärast ei saada enam maa küljest lahti, jah „Godot“ meenus mitmel korral.)
Järgnevad pöörased ühistantsud, kaerajaanilaadsed karged üle kogu saali, seejärel kogunetakse puntrasse ja keereldakse, tammutakse ringi nagu kaheteistkümne jäsemega loom. (Meenus, kuidas Liverpooli teatrikooli liikumistunnis moodustasime kamba peale masina, igaüks pendeldas, võnkus ja pumpsutas korrapäraselt, sest aurumasin pidi korralikult töötama.) Loom tuiab mööda saali ja püüab mööda posti üles ronida. Mõtlesin juba, et tantsijad ronivadki kõik mööda posti üles, kaovad rõdule ära ja etendus on läbi. Aga ei läinud nii. Omadega puntras kaltsukubudest inimloom, kellest on raske eraldada, milline jäse millisele tantsijale kuulub, kukub lõpuks kokku, muutub kaltsuhunnikuks. Saabub pimedus ja lapsed jäävad magama. Katarsis.
Helena Krinal on teinud tiheda ja ergastatud lavastuse ning viinud tantsijad seisundisse, kus neil on hea olla ja see hea kandub publikuni. Kuidagi peavad nad enne etenduse algust end seisundisse viima. Huvitav, kuidas? Ei usu, et see on vaid füüsiline soojendus, see peab olema ka psüühiline soojendus.
Meenus kunagine Peter Brooki „Carmen“, kus dekoratsiooni peaaegu polnudki, aga kõik tegutsesid laetult ja kergelt, tantsisid, laulsid ja tõmbasid vahele sigareid, sest Carmen töötas sigarivabrikus. Sellist vabadust ja karismat on ka Krinali „Häbis“.
Kirjanduses on häbi ja ebakindlus, pidetus, suutmatus maailmas kohaneda kesksed teemad. Eksistentsialismi põhi. Viivi Luik on meenutanud, kuidas ta saksa kirjastaja ütles, et kirjutada tuleks ainult sellest, mille pärast häbi on. Kerttu Rakkel on (edukas, nomineeritud) romaan „Häbi“, millest Virko Annus lavastas Loodeteatriga „Sisaliku needuse“. Toimis kenasti. Mängisid puha naised.
Kui mul tulevad spontaansed lapsepõlvemälestused, on need enamasti episoodid, kui pidin piinlikkust tundma. Olen ebakindlusega võidelnud kogu elu ja selle ületamiseks kaldunud ülbitsemisse. Mis omakorda paneb häbi tundma.
Häbi on universaalne inimlik teema. Häbist avalikult rääkimine aitab sellest vabaneda. Häbi ületada. Kellel üldse häbi pole, on ilmselt psühhopaat või egomaniakk. Natuke häbi on ehk hea, aga liigne paneb inimese kinni. Lavastus aitas kõike seda meelde tuletada.
Nutikas veepudel II. Bürokrati unenäod (inimkomponendiga)
TANEL MÄLLO
Käesoleva artiklisarja avaloos[1] esitasin umbes säherduse mõttekäigu: oleme ühiskondadena teinud hästi suure ja kiire tehnoloogilise arenguhüppe, aga üksikisikuna jäänud sellega kohanemata. Seepärast närib meid üha sagedamini tunne, et midagi suurt on valesti läinud. Aga näppu peale panna, mis see on, me ei oska. Või jääb selle teema käsitlemine mugavustsoonist välja. Mugavustsoon on sageli maailma valitsejate – megasuurte institutsioonide ning nende rakendatavate tehnoloogiate loodud. Mõnikord realiseerub mugavustsooni loomine äriplaanina, mõnikord juhusliku disainieksimusena.
Institutsioonid ja tehnoloogiad on üksteisest väga sõltuvad ning eraldi käsitleda on neid mõtet peamiselt vaid seetõttu, et tehnoloogia võib olla loodud ühes, ent kasutusel teistes institutsioonides. Tehnoloogia peamine roll näib olevat inimesele seni iseloomulikesse seisunditesse ning tegevustesse sekkumine – vahel juba lausa aktiivsema osapoole, näiteks vestlusrobotina. St inimene ei tee oma mingit asja ise, vaid sellesse sekkub ka tehnoloogia. See käib nii privaatsete kui inimestevaheliste olukordade kohta. Mõnikord on sekkumine nähtav, teinekord nähtamatu. Meeldiv ei pruugi olla kumbki olukord.
Mõlemal juhul tagab tehnoloogia tõhusaima toimimise inimese käitumise suunamine. Näiteks veebipoe tehnoloogia ei hõlma mitte ainult võimalust veebist osta, vaid ka suunab inimese proaktiivselt sinnapoole, et ost kindlasti toimuks. Ühelt poolt asjade sellist korraldust õigustatakse, teisalt varjatakse, põhjenduseks (kasutajate) mugavus, äri- või poliitilised huvid jne. Inimesel on oma tõeliste vajadustega sellesse protsessi väga keeruline sekkuda, näiteks nõuda, et kõik temaga seotud andmed oleksid vaid tema enda kontrolli all, mitte paljude teenusepakkujate juures laiali. Sest süsteemide ülesehituse juures ei ole inimese selliste vajadustega arvestatud. Inimest, keda e-pood ostma „võimestab“, käsitletakse mitte autonoomse, oma unikaalsete huvidega subjektina, vaid tehnoloogia/teenuse objektina, kellelt eeldatakse teenuseprotsessis kindla rolli täitmist. Inimesest elavama ja õigustatuma isikuna esitletakse hoopis tehnoloogiat, mille arengut ja rakendamist käsitletakse pahatihti paratamatu evolutsioonilise protsessi, mitte teadlike disaini- ja ärivalikutena. Ehkki samas on need tehnoloogiad ja/või nende rakendamine/tagajärjed pahatihti kallutatud.
Sellelt arengurajalt väljumise stsenaariumiks vajame laiapõhjalist digitaalse ökoloogia käsitlust, mis algab näiteks häirivate küsimuste esitamisega[2] ja hõlmab isikliku suhte kujundamist oma andmetega, millele toetudes võib kujuneda võimekus luua ja hallata võrdsemaid andmepõhiseid suhteid igasuguste teiste tegelastega. Suunda juhatab hiljuti „Biotoopia“ konverentsi sissejuhatuseks peetud vestlusringis[3] Hasso Krull: „Küsimus on seega strateegiates. Kuidas asendada praegu valitsevad kollektiivse praktika skeemid – ja isegi, kuidas need hävitada, sest niisama lihtsalt nad kõrvale ei astu. Küsimus on hävitamise vahendites. Hävitada tuleb valitsevate skeemide kosmoloogiline taust, hävitada tuleb usk mürgistesse, sööbivatesse „väärtustesse“, nagu progress, areng ja majanduskasv.“ Eelkirjeldatud digitaalse ökoloogia skeemide taust oma probleemidega, sh soovimatus neid põhjalikult parandada, on iseloomulik kogu maailmale, ent meil on paslik neile otsa vaadata oma kohaliku, e-Eesti hunniku otsast.
Siinmail on juba mõnda aega liikvel küsimus, kuidas arenguhüpet vajavale „tatist ja teibist“[4] e-riigile uus hingamine anda. Alanud aastakümne sellealane plaan on valitsuselt äsja riigikogule kriitiliseks käsitlemiseks saadetud dokument „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“[5] (edaspidi DÜAK ja lk nr). DÜAK „sisaldab visiooni ja tegevusplaani, kuidas Eesti majandust, riiki ja ühiskonda digitehnoloogia abil järgmise kümnendi jooksul edasi arendada […], et seeläbi saavutada „Eesti 2035“[6] sihid: Eesti majandus on uuendusmeelne ja teadmistepõhine; elukeskkonna kujundamisel arvestatakse kõigi inimeste vajadustega ning otsustes järgitakse läbivalt kvaliteetse ruumi põhialuseid ja kaasava disaini põhimõtteid, et tagada igaühele nii vaimse, füüsilise kui ka digiruumi ligipääsetavus ja mugavus; valitsemiskorraldus soosib ühiskonna sidusust, uute lahenduste kasutuselevõttu, innovatsiooni ja paindlikku riigivalitsemist“ (DÜAK lk 4).
Allpool väike spikker ja märkmed[7] riigikogu liikmetele arengukavast puuduva suurema pildi teadvustamiseks. Kas see arvestab kõigi inimeste vajadustega, soosib ühiskonna sidusust ja toetab arenguid, mille tuumaks on inimesele institutsioonide ja tehnoloogiate maailmas autonoomia ja võrdse positsiooni võimaldamine? Või sootuks vastupidiseid? Nagu Aro Velmet e-Eesti alusmüüte analüüsides juba 2015. aastal hoiatas: „Olles harjunud võtma e-riiki kui 21. sajandi eestluse alustala, ei pruugi me märgatagi, millist ühiskonda meile selle loosungiga müüakse.“[8] Ja mida eksporditakse, tuleb 2021. aastal lisada.
Arengukava hõlmab mitmeid mõistlikke ja edasiviivaid mõtteid. Selle osad on: hetkeolukorra kirjeldus, visioon, põhimõtted, üldeesmärk ning selle all kolm alameesmärki ehk valdkonda. Igal valdkonnal on oma lubadused plaanitud arenguhüpete ja neid toetavate tegevussuundade lõikes. Aga neist kokku keedetud suppi mekkides on kohe tunda, missugusesse maitseainesse kokk armunud on. Vaatleme dokumendi osi üldistatult kahest aspektist: kuidas käsitletakse inimest ja kuidas käsitletakse ühiskonda. Keskendume arengukava kolmest valdkonnast kõige mahukamale, abstraktsemale ja peamist visiooni kandvale „Digiriigi“ valdkonnale, mille suhtes teised kaks, „Ühenduvus“ ja „Küberturvalisus“ on pigem tööriistad, mille mõistlikkus sõltub seetõttu digiriigi valdkonnas planeeritust.
Pärast kino läheme õhtust sööma: visioon täis digiväge
Eesti digiriigi visioon aastaks 2030 on „Eesti täis digiväge“. See nägemus digiriigi jäämäe kaugetelt veepealsetelt osadelt silmi pimestamas, on arengukava laevnike üldeesmärk „parim kogemus“ (DÜAK, lk 12). See taandab e-riigi lihtsalt teenuseks, milles kodanikul on täita oma kindel roll. Nagu Aro Velmet (eelmainitud 2015 ja ilma olulise põhjuseta põhisõnumi muutmiseks uuesti 2020[9]) tähelepanu juhib, taandus Eesti e-riigi algne idealismi kalduv unistus tõelisest e-osalusdemokraatiast (milles riigi ülesandeks on lihtsustada ühiskonnaasjades kaasarääkimist) kiiresti pragmaatiliseks digitaalseks riigihalduseseks, mille eesmärkideks on rahaline kokkuhoid ja tulu ning milles inimese suhe riigiga põhineb tõhusal individuaalsel tarbijasuhtel. Selles lähenemises on inimesse patroneerivalt suhtuma harjunud institutsioonide jaoks väga kitsas tehniline tähendus ka kasutajasõbralikkusel, mida (riigi)teenustesse juba aastaid igatseda osatakse.[10]
Tuleb imetleda, kuidas temaatiline retoorika – pärast aastaid rahvusvaheliselt lapatud müügitekste[11] selle kohta, kuidas „Eestis pole Suurt Venda vaid miljon Väikest Venda“ (s.t andmete kasutamine on inimesele läbipaistev) ja/või „Eestis on andmed iga inimese enda omand ja tal on nende kasutuse üle kontroll kuni kustutamiseni välja“ – teeb arengukava tasandil meeldiva sammu tagasi tunnistamaks, et Eestis on teadlikkus digilahenduste toimimisest ja nende läbipaistvus vähene, sh inimesel pole ülevaadet, kuidas riik andmeid kasutab ega võimalust ise oma andmeid kasutusse suunata (DÜAK lk 17). Iga lugeja võib ise mõelda, kumb komplekt kirjeldusi tema tänast oma andmete kasutamise ja kontrollimise reaalsust iseloomustab. Olukorra leevendamiseks on arengukavas analüüsimata võimalus riigi otsustes kasutatavate andmete korrastamistööde käigus (DÜAK lk 22) toetada arenguhüpet ka selles, et „inimesel ja ettevõtjal on kontroll oma andmete üle ja võimalus neid päriselt jagada“ (DÜAK lk 14). Sest inimest kaldutakse käsitlema lihtsamalt.
Seda, missugusesse tunneldüstoopiasse digiühiskonna arengukava inimese suunab, tutvustab digiriigi virtuaalassistendi bürokratt videoklipp,[12] mille Endlösung ei saa asjasse juba Euroopa Komisjoni liinis pandud spinni ning ülejäänud kavast eelisjärjekorras eraldatud 12 miljonit eurot[13] arvestades olla juhuslik. Klipis jääb kodanik-tegelasele pärast bürokrati abiga „kõigi igavate asjade“ ära lahendamist järele vaid igavus asjana iseeneses ning ta on sunnitud äraootavalt vegeteerima, kuni bürokratt soovitab Pärnu randa sõita. Püüdsin kaks aastat tagasi Eesti Päevalehes keskmisest rohkem tähelepanu saanud artiklis[14] just sellesarnase stsenaariumi eest hoiatada. „See on 20 aasta suurim muudatus,“ rõõmustab ettevõtlus- ja tehnoloogiaminister nüüd ning kodanikku ajuvabadusega õnnestava projekti veebisaidil lubatakse, et „see saab olema digiriigi uus arengutase“.[15] Kui arengukava üldeesmärgiks seatud digiriigiga rahulolu taset küsida bürokrati-õppevideo inimeselt, pole kahtlust, missuguse hinnangu tehniline abiline tal soovitab anda.
Ma ei usu, et arengukava koostajad iseennast nõnda lihtsustatult tajuksid. Kuidas siiski on õnnestunud kogu ühiskonnale selline ahta tuleviku kurss võtta? Kõigepealt on kusagil (kaasahaarava spinni lummuses) otsustatud, et vääramatult „oleme tehnoloogiarahvas: igati ja alati valmis looma uusi lahendusi ning neid kõikjal kasutama“ (DÜAK, lk 10). Sellest kumab luulelist lahenduseusku,[16] et just tehnoloogia kõrvaldab probleemid, mis inimkonda aastatuhandeid vaevanud. („Nutikate lahendustega saame omavahel üha enam seotuks ja lõimunuks, üle lõhedest …“ (DÜAK lk 10)). Rääkimata sellest, et sisulisimaks probleemiks, mis arengukava koostajate arvates rahvast rõhuvat näib, on riigiteenuste kohmakus – mis saab sellest osast rahvast, kes ei soovi uuteks lahendusteks igati ja alati valmis olla? Kas nad loetakse lihtsalt „ühiskonnast irdunuteks“?
Järgmiseks käsitletakse arengukava põhimõtete kontekstis „põhiõiguste“ all kitsalt võrdseid võimalusi digiühiskonnast osa saada. Kuidas jõudsime otsuseni suunata ühised ressursid nähtamatute ja tehisintellektipõhiste teenustega digiühiskonna arendamiseks, jättes selle arvelt vähem võimalusi osale meist tähtsamagi mittedigiühiskonna jaoks? Nomen est omen, ennustan, et ühiskonnas, mille „vägeva elukorralduse“ vundamenti on raiutud „täpselt minu vajaduste järgi“ toimivad teenused (DÜAK lk 10), hakkab meie elu olema üha rohkem nende väljavalitult „oluliste elusündmuste“ nägu ja tegu ning arvuti ütleb ei seal, kus normist hälbivate elusündmuste esinemist proaktiivsed teenused ilmselt „täna kahjuks veel ei toeta“. Kuidas sellest plaanitud nähtamatusest ja automaatsusest hoolimata suureneb samal ajal inimese „teadlikkus tehnoloogia ja põhiõiguste seostest, tehnoloogia usaldusväärsusest ja kaasatus teenuste kujundamisse“ (DÜAK lk 17), seda ei selgu ei krati-õppevideost ega arengukavast tervikuna. Võimalik, et arengukava visioon ei hõlmagi seekord teadlikku visiooni inimesest. Ehkki võiks. Seetõttu vaatleme nüüd, missuguses tunnelis säärase inimkäsitluse kõrval veereb arengukava visioon ühiskonnast.
Megatrend on tunni aja pärast: vääramatu tulevik
Praktilise dokumendina lööb DÜAK käed külge neile probleemidele, mida on mugav lahendada – keset digiühiskonna arengu hetkeolukorrana sätestatud „digitehnoloogia võidukäigu vääramatu megatrendi“ reaalsust (DÜAK lk 8). See on reaalsus, milles sageli usaldame ja rakendame tehnoloogiat sellepärast, et see on võimalik ja olemas. Nagu näiteks digiriigi tulevikukindluse plokis prognoositud identiteediprotseduuride biomeetria valdkonda kaldumise tõdemine (DÜAK lk 24). Märkamaks, et biomeetria ei ole paratamatu tehnoloogilise arenguprotsessi tulemus, vaid põhimõtteline ühiskonna valik, on tarvis peanupp tehnoloogia megatrendi lainest välja torgata.
Tehnoloogia kui megatrendi tõusulainet kogu ilmamerena käsitledes ongi võimalik, et arenguhüpete plokis ei alga „krativäelise riigi“ hetkeolukorra kirjeldus (DÜAK lk 16) mitte küsimusest, missuguste praegu katmata vajaduse katmiseks me kratte vajame (vrd sündmuspõhised teenused DÜAK lk 15), vaid hoopis sealt, kus meil on juba 80 kratiprojekti töös, millega seoses vajab hulk tehnilisi ja õiguslikke probleeme lahendamist, ning lisaks neile „muudatusi nii tööprotsessides kui ka infosüsteemides“. Nagu see kratilugudes alati minema kipub, paistab, et nende elukate ülalpidamine paneb omaniku juba täna keerukamate ülesannete ette kui need, mille jaoks elajas alguses üleüldse meisterdatud saigi. „Inimene tahab riigilt lihtsust ja tuge, kuid endiselt on liiga raske leida teavet […]“ eri loogika ja stiili alusel kujundatud ja arendatud avalike teenuste, nende osutamise keskkondade ja asutuste veebilehtede virvarrist (DÜAK lk 16). Ometi pole eesmärgiks seatud mitte keerukuse kõrvaldamine riigisüsteemist, vaid selle alalhoidmine ning haldamine ägeda tehnoloogia uue keerukusekihi vahendusel.
Eredaimalt avaldub vääramatult tehnoloogilise tuleviku imperatiiv arengukavas esitatud ootustes teistele valdkondadele. Hirmutavaim on ehk hoiatus kõigile teistele arengukavadele, mille järgi: „Visioonis rõhutatud ühiskondliku kaasatuse, sidususe ja lõhede vähenemine on võimalik ainult juhul, kui tervise, heaolu jt ühiskonna arengule suunatud arengukavades on fookuses ulatuslik ja sisuline digipöördestrateegia; sisuvaldkondade arendamine on hästi seostatud ning ka elluviimist juhitakse tulemuslikult.“ (DÜAK lk 47). Ent näidetena saab tuua veel: „2030. aastaks peab IKT-spetsialistide arv majanduses vähemalt kahekordistuma“ ning „Samuti peab (erialaste) digioskuste arendamine olema iga haridusastme loomulik osa“. Muu hulgas peaksid aastaks 2030 „kõik Eesti täiskasvanud olema regulaarsed internetikasutajad“. Selline, varajasele sigaretireklaamile sarnanev õhutamine andvat „võimaluse tagada nende piisav suutlikkus, sh vastava teadlikkuse baastase, et nad oskaks digiriigi arenguhüpete järgseid teenuseid üha paremini kasutada“ (DÜAK lk 46). Et me seda kohustust digiriigi arenguhüpetega sammu pidada liiga tõsiselt ei võtaks, tõmbab digioskused ebameeldiva vanainimesena kõrvaltuppa (s.o. haridusvaldkonna arengukavasse[17]) veeretanud DÜAK kübaratrikina paar lehekülge tagapool oma mõjuanalüüsist välja idee, et tegelikult on ju tore, kui teenused on sedavõrd automatiseeritud, ennetavad ja sündmuspõhised, et nende kasutamine häid digioskusi hoopistükkis ei eeldagi (DÜAK lk 56).
Mis trajektooril seega oleme, illustreerib tõhususepõhine mõtlemine, mis lööb oma jabura korra majja seal, kus teenuste digikättesaadavuse abil lubatakse ühiskonnas võrdsuse suurendamist. Äraspidise soovmõtlemise tipptasemel suudetakse seda näha loogilise järgnevusena: „väheneb vajadus teenuse saamiseks kohale sõita“ (tõlge: ääremaade elanikud kasutavad digitaalset teenust) → „protsesside automatiseerimise tulemusel vabaneb avaliku sektori töötajate ressurss, et pakkuda paremat teenusekvaliteeti“ (tõlge: seal, kus digiteenuse kõrval või asemel ikka veel päris inimesed töötavad, ehk mitte-ääremaal). Tehnoloogiate rakendamisest unistamise kõrval jääb tähelepanuta sisuline küsimus, mis üldse on (digiühiskonnas) olulisimad ebavõrdsuse tegelikud allikad, mida (digilahendustega) võib-olla leevendada püüda.
Mis kursile asume, olles väärtuste kompassil tugevalt tehnoloogiliste lahenduste usku, näiteks majandusministeeriumi septembri alguses käiku lastud Digital Testbed Frameworki[18] innovatsioonirajal, mis pakub rahvusvahelistele arendajatele ligipääsu meie riigi tehnoloogiatele ja andmetele? Võimalik, et niisugusele kursile, kus riigiteenustesse uute ideede toomine usaldataksegi ärihuvidega organisatsioonide hooleks ilma harjumuse ja võimalusetagi hinnata, missuguseid väärtuseid need laiast maailmast laekuvad ideed õigupoolest katkestavad (disrupt). Suunda kinnitab ametist lahkuva asekantsleri Siim Sikkuti tunnistus, et nimetatud raamistiku eesmärgiks on kiire tulemuse saamine, mitte see, kuidas „tavapärane poliitikaplaneerimine toimub“[19] ning DÜAKi plaani koostamise aegse väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri Kaimar Karu selgitus: „On väga oluline, et infoühiskonna arengukava oleks praktiline ja pragmaatiline ilma, et see meid järgneva kümne aasta jooksul liialt palju piiraks.“[20] Neid sõnavõtte ei saa kontekstist välja rebida, sest nad on ise kontekst. Et mitte unustada, mis maailmas end seni elavat arvame, tasub meenutada, et demokraatliku ühiskonna korraldamise oluline tuum ongi reeglina üsna kohmakas ja konarlik üks-samm-edasi-kaks-sammu-tagasi ühiste väärtuste otsimise arutelu, samal ajal kui tõhusus ja kiired täidesaatvad otsused iseloomustavad hoopis teistsuguseid ühiskondasid.
Seepärast tasub meenutada, et tehnoloogia megatrendi trajektoor pole sugugi inimkonna ainukene võimalus. Tehnoloogia arengut ja rakendamist pidurdatakse juba praegugi. Näiteks hiljuti võttis Euroopa Parlament vastu avalikes kohtades näotuvastustehnoloogia kasutamist keelustama kutsuva resolutsiooni.[21] Teisalt võib tehnoloogiate eksponentsiaalne areng suunata meid üllatavalt lühikeseks jäävale arenguteedele, millede hulgas näiteks isepaljunevate nanobottide stsenaarium pole ei naljakaim ega ka võimatuim.
Intellektuaalselt keerulisemaid riske kõrvale jättes on muuhulgas oluline teadvustada, et uued tehnoloogiad ei ole ilmtingimata keskkonnasõbralikumad ja nende keskkonnamõju võib avalduda mõnes teises aja- või ruumipunktis. Nii võib (nt 5G rakendamisega kaasnev) üha suurenevate andmemahtude kasutamine ja nt aina keerukamate masinõppemudelite pidev treenimine tähendada tänasega võrreldes suuremaid, mitte väiksemaid energiavajadusi. Sellele teadmisele silmi sulgedes tuleb arengukava tekstiski tunnistada, et Eesti digiriigi keskkonnamõju ja selle vähendamise viise pole analüüsitud.
Ehkki arengukavas manitsetakse, et võimalus „olla teerajaja rohelise kliimasõbraliku digiriigina“ (DÜAK lk 19) ei tähenda seniste lahenduste rohepesu, jäävad sellest rohelisest arenguhüppest vaid paari lehekülje kaugusele plaani teine ja kolmas alussammas: ühenduvus ja küberturvalisus, mille mõlema sisu on kõike muud kui tehnoloogiate ja nende mõju vähendamine. Kokku jääb paratamatult suhu mekk, et lubatud „rohelise digiriigi“ arenguhüpe on iseenesest rohepesu par excellence arengukavas, mis oma küünilisuses lubab millalgi hiljem algatada „digiriigi kliima- ja keskkonnahoidlikkuse ja rohelise IT-arengukava“.
Arengukavas esitatud üksikisiku ning ühiskonna tulevikuvisioonide kategoorilisus demonstreerib, missugusest otsast reaalsuse elevandil arengukava kirja pannes kinni hoiti. Tulevik on vääramatult tehnoloogiline, ütleb see alusmüüt, mida uskuma jäädes saab selgeks seegi, et seda, missugune täpselt see olema saab, ei otsusta mitte inimene vaid institutsioonid ja tehnoloogiad.
Vägisi tulevikku
Arengukava eesmärgid on pinnapealne tõhusus ja konkurentsivõime, tehnologiseerimine – sest on võimalik – ning vihma käest räästa alla „parim kogemus“, mille taha kõige ebaeetilise ja muidu kahtlase varjamine on iga digisfääri suurettevõtte parim praktika. Muuhulgas kuulutab meie „vägeva elukorralduse“ visioon, et „tarbetu asjaajamine on möödanik“ (DÜAK lk 10), tunnistamaks järgmises lauses, et sisulise muutuse asemel tähendab see, et „riigi toimimise keerukus on [—] nähtamatu“ (st lisanduva tehnoloogiakihi alla peidetud). Tegemist pole ei digiühiskonna ega digiriigi arengukava, vaid tehnoloogiate ja ärimudelite testprojektiga (vt joonis).
Põhiseaduse kommentaar meenutab Eesti riigi kui „Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel“ loodu selgitamisel, et „demokraatlik riik ongi rahvas“.[22] Täpsemalt on „igal rahval õigus […] ise juhtida ja korraldada kogu riigi- ja ühiskonnaelu.“ Täna on kuidagi juhtunud nii, et elu juhivad ja korraldavad institutsioonid ja/või lausa võõrad tehnoloogiad, mille programmi väärtuste osa on juba aastakümneid pragmaatikaga üle kirjutatud. Täpselt pool sajandit tagasi, aastal 1971 hoiatas Austria teoloog ja filosoof Ivan Illich ühiskonnakriitilises teoses „Ühiskonna vabastamine koolist“ („Deschooling Society“), et väärtuste institutsionaliseerimisel on laias laastus kolm soovimatut tagajärge: esiteks füüsilise keskkonna reostamine, teiseks sotsiaalne polariseerumine ühiskonna tasandil ja kolmandaks – kujundlikult – psühholoogiline impotentsus indiviidi tasandil. Väeka tehnoloogiaga lihtsalt võimendame neid trende, digitaliseerides igaühe psühholoogilise impotentsuse kümneaastase arengukava alusel tõenäoliselt maksimaalseks.
Joonis. Ahvid on „kesksed kasutajad“, ent tehnoloogiate ja ärimudelite testprojektide keskmes on keegi teine.
Arengukava visioonis „Eesti täis digiväge“ tõdetakse omamoodi uhkusega: „„Vägi“ on pika ajalooga tugev sõna“ (DÜAK lk 9). Ent sarnaselt tehnoloogiaga on vägi ainult vahend, mitte eesmärk omaette. Seal, kus see hakkab viimase poole kalduma, väljendub tema tugevus liitsõnades „vägijook“, „vägikaikavedu“, „vägivald“ ja „vägistamine“. Seitsmevägine tehnoloogia- (ja teenuste- ning majandus-) usk pelutab paljusid, kel veel võimekust näha maailma millegi suurema kui A/B-testimise katsepolügoonina. Kui palju suudame veel vastu võtta „nähtamatuid teenuseid“, mille olemasolust teadmatuse viime endaga hauda kaasa päeval, mil Bürokrati kontrollitud nutipudel lakkab veejoomist meenutamast, kuna kärpeid tehes otsustati, et tegemist pole elutähtsa teenusega? Või oskame juba praegu soovida, et meie tuleviku aluseks on midagi jätkusuutlikumat, vabadusi ja vastutust loomupärasemalt ja õiglasemalt jaotavat?
Kui soovime Eesti digiriigi kuvandisse põhjapanevat värskendust, siis on mõistlik tagasi tõmmata seal, kus tulevikku üksnes läbi tehnoloogiaprillide näeme ning keskenduda väärtustele, mis toetavad ka üksikisikute kujunemist (digitaliseerunud) ühiskonna autonoomseteks võrdväärseteks liikmeteks, selmet jääda institutsioonide planeedil teenuste tarbijateks, andmesubjektideks ja muidu mutriteks. Kuniks tehnoloogiaajastu kestab, on tarvis sellega mõistlikkuse piires kohaneda vähemalt nii palju, et end vigaseks või lolliks ei tee. Nõnda ehk on võimalik istutada meie tulevase digiühiskonna vundamenti see miski, mis paneb kodanikuna tundma, et valitud ühiskonnakorraldus võimestab mind.
Midagi väga olulist on puudu kogu diskursusest, mille alusel riigi, selle kodanike ja (mõnikord lihtsalt vabade isikutena) toimime ja tegutseme. Eesti digiühiskonna arengukava 2030 tekstist on praeguste plaanide positiivse mõju prognoosimise kõrval puudu nende realiseerimise riskihinnang. Ent eks ole ka arengukava koostajad ses mõttes reakodanikena samas ebakohastumuslikus seisus – meil puuduvad tunnetuslikud, intellektuaalsed ja täidesaatvad võimed oma olukorra käsitlemiseks ja oma käitumise kohandamiseks. Milles see täpsemalt seisneb?
[11] Vt kolme näidet. Linnar Viigi intervjuu kanalile France 24, jaanuar 2019; 06:45: „All citizens can see, what government knows about me and how government is using data about me. So we have not a Big Brother controlling society, but rather we have a „small brother“ – which is citizens -, who can have full control over what government is doing with your data.“
Taavi Kotka intervjuu kanalile CNBC International, veebruar 2019; 04:33: „You actually see who has accessed to the data, what data was collected, why, how it was used. And if you have an ability to control that, you can cover it, you can delete it, etc, it actually gives you more privacy.“
Marten Kaevatsi intervjuu, Fujitsu Forum, november 2018 (08:31): „One very fundamental point from Estonia is that in Estonia is actually that, we are the owners of our data. That is what actually helps to break down the siloes more easily. The government authorities do not feel that they are sitting on lot of data and maybe they can make some money out of it, but it’s the citizen’s data – they are providing merely a service of keeping that safe and secure.“
Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse XII nüüdiskunsti festival „Survival Kit“ Riia majamuuseumides – Jānis Akuratersi, Krištjānis Baronsi, Rainis ja Aspazija, Jānis Rozentālsi ja Rūdolfs Blaumaņise, Andrejs Upītise, Ojārs Vācietise, Roman Suta ja Aleksandra Beļcova ning Eduards Smiļģise muuseumis ning Neiburgsi hotellis kuni 31. X. Kuraatorid Övül Ö. Durmușoğlu ja Joanna Warsza, kunstnikud Oreet Ashery, Dineo Seshee Bopape, Pauline Curnier-Jardin, Oskar Dawicki, Vika Eksta, Ieva Epnere, Giorgi Gago Gagoshidze, Kaspars Groševs, Johanna Hedva, Gözde İlkin, Dagna Jakubowska ja Joanna Gawrońska-Kula, Gülsün Karamustafa, Flo Kasearu ja Elīna Vītola, Eva Koťátková, Ieva Kraule-Kūna, Anda Lāce, Warren Niesłuchowski ja Simon Leung, Felicita Pauļuka, Ingrīda Pičukāne, Mia Raadik, Anna Salmane ja Jenna Sutela.
Vananemise teadvustamises pole midagi seksikat. Hülgeküttidest põhjarahvad olid omal ajal leidnud sellele lahenduse: vana hõimuliige läks ennastohverdavalt vabasurma. Sootsiumina pole me enam küll sellel tasemel, kus inimese väärtust hinnatakse selle järgi, kas ta suudab hülgeid püüda või mitte, kuid XXI sajandi teisel aastakümnel tuleb tunnistada, et elame vananevas ühiskonnas ja kaldteede ehitamisest ainuüksi ei piisa.
Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse korraldatud nüüdiskunsti festivali „Survival Kit“ ehk „Ellujäämise varustus“ teemad on seotud hoole ja hoolivusega, koos nende taustal roomava kaduvusega. Kuidas võtta elust osa, kui keha ei jõua enam tahtele järele? Olla mängust väljas? Festivali kuraatorid, Berliinis elavad ja tegutsevad Övül Ö. Durmușoğlu ja Joanna Warsza on kunstnike kõrvale selle üle mõtisklemiseks kaasanud ka festivali asukohad – Riia majamuuseumid. Kuraatorid peavad majamuuseumi all silmas memoriaalmuuseumi (ingl memorial museum). See on jalutuskäik läbi elusügissue, mitte niivõrd kunagiste kultuuritegelaste kodude külastamine.
Näitust on samavõrd huvitav vaadata nii kunstinautleja kui ka museoloogi pilguga. Üheksast asupaigast kaheksa on muuseumid, neist omakorda on valdav enamik kultuuritegelaste majamuuseumid. See on nagu meie projekt „Kunstnikud kogudes“, ainult ühtsema kontseptuaalse vitsaga löödud.
Kuigi kohati torkab silma muuseumitöötajate nüüdiskunstivõõristus, on erakordselt võluv, kuidas kunstiteosed loovad majamuuseumi ekspositsioonile hunnituid kontrapunkte. Näiteks Jānis Akuratersi muuseumis mõtestavad Ieva Kraule-Kūna, Johanna Hedva ja Dineo Seshee Bopape ümber nii majamuuseumi olemuse kui ka romantilise luuletaja Jānis Akuratersi esteetilist väärtusmaailma. Meie muuseumirahvas peaks katsuma jõuda Riiga veel enne oktoobri lõppu, sest see, mida seal näha saab, on selles vallas tõesti inspireeriv.
Flo Kasearu lahkab koos läti kunstniku Elīna Vītolaga Eduards Smiļģise teatrimuuseumi krundi spetsiifikat.
Järjestus. „Survival Kitti“ haaratud muuseume võiks väisata kataloogis toodud järjekorranumbrite järgi. Kataloogi saab laadida alla internetist, aga seda võib küsida ka näitusepaikadest. Tasub aega varuda, kuid kahe päevaga jõuab muuseumid ilusasti läbi käia. Tuleb vaid olla tähelepanelik lahtiolekupäevade ja kellaaegade suhtes, sest muuseumid ei ole avatud ühel ajal.
Tegu on kuraatorinäitusega par excellence. Tervik koorub välja ka siis, kui muuseume külastatakse suvalises järjestuses, kuid näitusepaikade nummerdamisel on kindlasti olnud mõte. Selles ei puudu ka külastajaga mängimise soov. Jānis Rozentālsi majamuuseum on esimene, sest seda tahetakse ikka külastada, seepärast on ka näituse mõtteline algus seal. Kahjuks tekib mõnest teisest majamuuseumist näituseretke alustades pusle kokkupanemise, mitte leivakoorukeste raja järgmise tunne, kuigi kuraatorid on vaatajas järkjärgulist liikumist sünteesida soovinud.
Tasub kiita ka kuraatorite otsust lasta läti kunstnikel näitusepaikade valikus ja kasutusviisis kaasa rääkida. Kõik lätlastest kunstnikud, neid on osalejatest umbes pool, on saavutanud majamuuseumi ja selle kunagise elanikuga veenvama ja nauditavama kontakti. Nad on jõudnud punkti, kus on selge, et nad teavad külastajast märksa rohkem maja ja selle kunagise elaniku kohta ja seetõttu oskavad pakkuda huvitavamaid tähendusvälju.
Muuseumi suurus määrab ka ajakulu. Suuremates muuseumides tasub varuda paar tundi, väiksemates saab hakkama mõnekümne minutiga. Väljapaneku paiku seob teema kõrval tervikuks ka Dineo Seshee Bopape graafiliste joonistuste seeria. Nimekirjadest ja fraseeringutest koosneva sõnalise teosega on kunstnik andnud näitusele poeetilise üldmeeleolu, kuid hoidnud õhus ka eluliste pisieesmärkide ja -ülesannete ängistavat stressi.
Ekraanil ja ruumis. Valdavalt leiab näitusel installatsioone ja videokunsti. Meeldivas koguses ka tikandit: eriliselt jäävad meelde Kaspars Groševsi ja tema ema loodud linnuportreed. Teoste kvaliteet on valdavalt kõrge. Rozentālsi muuseumis eksponeeritud Niesłuchowski ja Simon Leungi „Külaline, peremees, vaim“ („Guest, Host, Ghost“) ning Jānis Akuratersi muuseumis Johanna Hedva „Haige naise teooria“ („Sick Woman theory”) vajavad mõlemad vähemalt tunnikest, ent on värsked mõtetelt ja tulvavad elutahtest. Oreet Ashery on videos „Suremas su silmade all“ („Dying under your eyes“) toonud pisarateni liigutava paralleeli sureva isa ja oma kvääridentiteedi vahel. See teos on väljas Ojārs Vācietise majamuuseumis.
Installatsioonidest rääkides ei saa jätta puudutamata Flo Kasearu ja Mia Raadikut. Mõlema kunstniku teosed on leidnud prominentse paiga. Raadik on endale saanud terve hotellitoa Riia vanalinnas. Ta lahkab ruumispetsiifika abil menopausiga toimetulekut. Kuigi kunstnik toonitab hotellitoale omast liminaalset ebamugavust ja sealset spetsiifilist atmosfääri, jäi teos minu meelest nõrgaks. Soost tingituna võin olla teosele ka lihtsalt kehv vaataja.
Flo Kasearu lahkab koos läti kunstniku Elīna Vītolaga Eduards Smiļģise teatrimuuseumi krundi spetsiifikat. Krunt on jagatud kolme omaniku vahel, kardinatena aeda jagava eraldatusega väljendatakse dekoratiivselt kohaspetsiifilist keerukust. Kuigi teos ei võistle eelmise aasta Tallinna Kunstihoone näitusega, on tore näha Kasearult teost, kus ei tegelda sügavalt muserdava teemaga, vaid kantakse mänguliselt kergemat taaka.
Flo Kasearu ja Elīna Vītola installatsioonile omast kergust kannab ka näitus tervikuna. Keeruliste, ebamugavate ja raskete teemadega silmitsi seismine on nauditavalt poeetiline kogemus. Mul on alati olnud raske uskuda, et kunst suudab päästa ühiskonna. Seevastu olen kindel, et kui üldse midagi pakub elamises ja elus ettetulevates raskustes tröösti, siis on see kunst. Tänavune „Survival Kit“ pakkus seda.
Mängufilm „007. Surm peab ootama“ („No Time To Die“, Suurbritannia-USA 2021 163 min), režissöör Cary Joji Fukunaga, stsenaristid Neal Purvis, Robert Wade, Cary Joji Fukunaga ja Phoebe Waller-Bridge, operaator Linus Sandgren, helilooja Hans Zimmer. Osades Daniel Craig, Rami Malek, Léa Seydoux, Lashana Lynch, Ralph Fiennes jt.
Ei, mister Bond. Te peategi muutuma!
„007. Surm peab ootama“
Sarjana on Bondi-filmid alati kõikunud kahevahel: vahel on need olnud resistentsed ühiskondlikele muutustele, teistel aegadel on muutuv maailm Bondi-maailma ja imidžit murendanud. Kui esimene Bondi-film „Dr No“1 1962. aastal välja tuli, positsioneeriti Bond selgelt meeste fantaasiaunelmaks. Bondi film ärgitas unistama, kuidas oleks olla sarmikas salaagent, kelle elu iseloomustab hea toit, parim alkohol ja hulga kaunite naistega magamine, põgenemine reaalsusest ja argielust, kauba peale veel ka „luba tappa“. Seda täieliku vabaduse ja lõputu jõukuse fantaasiat iseloomustab küll mehe pilk ja vürtsitab kontrollimatu misogüünia ja rassism, mis on ilmne ka Ian Flemingi originaalraamatutes.
Bondi valem ja selle elemendid said aastakümnetega üldtuntuks: tüdrukud, vidinad, relvad ja üle vindi kurikaelad. Iga uue Bondi-näitleja tulekuga timmiti seda valemit õige pisut. Roger Moore’iga tuli omajagu camp’i ja tobedusi, 1980. aastate Holywoodi nn high concept kassafilmide ajastul sai Timothy Daltonist veidi tõsisem Bond. Pärast 1989. aastal alanud vahepausi naasis Bond 1995. aastal Pierce Brosnani kehastuses filmiga „Kuldsilm“.2 Tunnistati tõsiasja, et maailm oli Sean Connery ajaga võrreldes muutunud ning Bondi kirjeldatakse filmis kui „seksistlikku misogüünist dinosaurust, külma sõja jäänukit“. Kuigi ses filmis on märgata nihet väärtushinnangutes ja veidi kohendatud suhtumist nii naistesse kui ka maailma, on Bondi valem siiski hästi vastu pidanud.
Pärast 2002. aasta filmi „Surra veel üks päev“3, mis ei teinud kassat ja kukkus läbi ka kriitikute arvates ning jäi Brosnani viimaseks ülesastumiseks Bondina, tundus, et valemit pole enam võimalik kasutada. Mehelik unelm selle taga oli aegunud ning langenud nendesamade klišeede ohvriks, mille loomisele oli Bondi-sari algselt kaasa aidanud. Kellel oli enam vaja eskapismi ja probleemseid seisukohti Jason Bourne’i taoliste tegelaste ängistuse ja maailmavalu kõrval.
Daniel Craigi ilmumine Bondina 2006. aasta „Casino Royale’is“4 raputas põhjalikult Bondi-frantsiisi alustalasid. Filmis pööratakse pea peale kinnistunud klišeed ja ehitatakse üles emotsionaalselt märksa keerukam tegelaskuju. See Bondi versioon on tänapäeva maailmaks valmis. Craigi Bond on võrdlemisi progressiivne, ent alati ka üsna suures vastuolus Bondi-frantsiisiga. Bondi karakteri eemaldamise tõttu relvade, naiste ja vidinate paradigmast eristuvad ehk Bondi-filmid märulitoodangu meres küll selgemini, aga kas mitte just kõnealune valem ei olegi see, mis teeb ühest Bondi-filmist Bondi-filmi. Kas ilma selleta on üldse Bondi-filmi? „Surm peab ootama“ lõpetab Craigi ajajärgu ning pakub ka intrigeerivat mõtteainet, mida Bond nii tegelaskuju kui ka frantsiisina endast meie kaasajal üldse kujutab.
Daniel Craigi raskused Bondi tegelaskujuga on hästi teada, aga ilmselt on teadmine, et see on tema viimane Bondi-film, toonud talle hingerahu ja võimaldanud mängida Bondi emotsionaalse sügavusega.
Pärast filmi „Spectre“5 sündmusi üritab James Bond (Daniel Craig) elada õnnelikult koos Madeleine Swanniga (Léa Seydoux). Mõne aja pärast saab selgeks, et eluaegses kahtluses ja umbusus ei pea nende suhe vastu. See on liig mis liig ja Bond asub teele silmapiiri poole, et elada oma elu üksilduses, eemal muust maailmast ja tööst.
Viie aasta pärast külastab Bondi ta vana sõber Felix Leiter (Jeffrey Wright), kes on mures ühe teadlase kadumise pärast. Kadunud on ka võimas relv, mida too välja mõelda aitas. Kui saab selgeks, et M ja uus 007 on kõnealuse teadlase leidmisest samuti huvitatud, otsustab Bond oma vanasse rolli naasta.
Uurimine viib vana vastase Spectre’i jälgedele ning asi tundub liikuvat tavalisel kursil. Siis võtavad aga sündmused ootamatu ja traagilise pöörde – Bond saab aru, et sekkunud on uus mängija. Mäng kisub Bondile tuttavatele radadele, ent panused on kõrgemad ja isiklikumad kui kunagi varem. Aastaid kestnud tormakas elu on jätnud oma jälje: kas Bond suudab veel üldse olla ülesannete kõrgusel?
Režissöör Fukunaga, kes ühines projektiga pärast seda, kui filmi „007. Surm peab ootama“ lavastajaks määratud Danny Boyle lahkus loominguliste lahkarvamuste tõttu, mängib pidevalt Bondi universumist juba tuttavate motiividega. Craigi Bondi-filmides on mänguline lähenemine tavapärane, nüüd torkab see aga eriti silma, kuna Fukunaga ühtaegu rõhutab ja õõnestab neid tuttavaid troope. Craig triivib siin eelmistest Bondidest veelgi kaugemale ja näeb välja rõhutatult vanem ja räsitud. Vabaduses ja külluses elava mehe unelmast pole enam jälgegi: Bond on lihtsalt üks üksildane erak, kes heidab minevikule kergelt kahetseva pilgu. Seejuures nauditakse ses filmis momente, kui Bondil lastakse olla Bond. Talle pannakse smoking selga, et ta saaks osaleda energilises märulistseenis koos lubamatult alakasutatud Palomaga (Ana De Armas), traditsioonilise Bondi-tüdruku paroodiaga, kes on naiivselt immuunne Bondi võludele. Filmi edenedes kogeme kenadamsliku grandioossusega disainitud stseenide „Bond kurikaela superehitises“ kaja.
Paroodia ja sirgjoonelisuse mõõduvõtt on varasemates Bondi-filmides läbi kukkunud, näiteks otsus „Spectre’is“ kõik seniste filmide sündmused kokku siduda ja anda Bondile põhilise kurikaelaga isiklik seos. Muutused on tundunud seni pingutatud ja pole karakterile kasuks tulnud, kuid uues osas need enamasti toimivad, osalt tänu Fukunaga lavastusele.
Filmis on küll palju sisekaemushetki, aga režissöör mõistab, et Bondi-film on lõppude lõpuks siiski märulifilm. Fukunaga filmis on hea rütmiga ja mõjuvaid möllustseene (osavalt on kasutatud käsikaamerat, eriti mõne väriseva ja plahvatusliku hetke tabamisel), kusjuures vaid kerge eneseirooniavarjundiga. Näitlejaansamblil on õnnestunud aga kõigele vajutada siira emotsiooni pitser. Daniel Craigi raskused Bondi tegelaskujuga on hästi teada, aga ilmselt on teadmine, et see on tema viimane Bondi-film, toonud talle hingerahu ja võimaldanud mängida Bondi emotsionaalse sügavusega, kuigi on ka kergekaalulisemaid hetki. Seydoux Swanni kuju on ehk veidi visandlik, aga mitte niivõrd kui Rami Maleki oma. Põhilise kurikaelana üritab too teha oma parima, aga tema motivatsioon ja karakterijoonis jäävad pehmelt öeldes segaseks. Ülejäänud näitlejaskond mängib hea minekuga ja eelmistest filmidest tuttavad näitlejad Ben Whishaw ja Ralph Fiennes tunduvad asja nautivat. Nagu ka uus 007 Lashana Lynch, mustanahaline naine, kes on valitud sellesse rolli enam kui kindlasti vastukaaluks filmisarja mitte just kõige edumeelsemale minevikule.
„Surm peab ootama“ on märulifilmitootena meelelahutuslik (kaks ja pool tundi mööduvad võrdlemisi ruttu), aga Craigi ajastut kokku sõlmiva filmina on see paeluv. See tundub justkui kinnitavat, et iga uus Bondi kehastus on tegelikult sarja taaskäivitava iseloomuga (asjaolu, mida publikul pole praegu keeruline omaks võtta), püüab filmisarjale puhuda sisse uue elu, seda samal ajal ka lõpetades.
James Bond tuleb tagasi. Seda saame aga alles näha, kuidas täpselt.
Lõpetasin oma ametiaja Eesti Arhitektide Liidu presidendina koroonapandeemia esimese poolaasta täitumisel. Viiruse pealetungiga oldi parasjagu kohanemas ja esimene suurem haigestumislaine üle elatud. See oli igas valdkonnas aeg järele mõelda, millised on meie tegevuse järelmõjud ja mida oleks vaja muuta. Tärkas lootus, et kui pandeemia ei mõju liiga laastavalt, siis teeb see ehitusvaldkonnale hoopis teene: iga kriis on võimalus oma tegemised kriitiliselt üle vaadata. Eriti veel sellepärast, et küsimus pole üksnes tervishoiukriisis, vaid üha akuutsem on keeruline ja tõsiste tagajärgedega kliimakriis, mida ikka veel suuresti ignoreeritakse.
Maailmaparandajad
Eeldasin poolteist aastat tagasi, et ehituse maht väheneb ja edaspidi tellitakse vaid seda, mida tõesti vaja on. Lootsin, et ka arhitektuur muutub sellest puhtamaks ja eetilisemaks: kui uusi hooneid kavandada, siis ainult võimalikult kvaliteetselt, hoolikalt kaaludes ja pika aja peale ette mõeldes. Lootsin, et palju suuremat rõhku hakatakse panema tühjade, sh kultuuriväärtusega ajalooliste hoonete kasutuselevõtule. Praegu paraku kinnitada ei saa, et nii ongi läinud, sest pandeemia osutus hoopis stardipauguks uuele ehitusbuumile. Sealhulgas hoogustus eriti eramuehitus, kuna inimesed istusid kodus ja neil avanes võimalus viia ellu plaanid, mida oli järjest edasi lükatud.
Nõnda jätkub meil valglinnastumine endise hooga. Keskkonnateadlikkus piirdub paraku prügi sorteerimise ja jalgrattasõiduga, seda veel valdavalt ei aduta, et ehitamine – eriti eramuehitus, mis võtab palju ruumi – ja autodega pendeldamine on suurusjärgu võrra suurema jalajäljega. Siiski on mõju ehitussektoris juba tunda ja praegune ehitamise tempo senises mahus ei saa enam kaua kesta: kahe viimase aastaga on ehitusmaksumus kahekordistunud. Projekteerimishind on seejuures vastuolulisel kombel hoopis alla läinud. Paneb mõtlema.
Olen tunnistajaks, et saja-aastane arhitektide liit on tugevam kui kunagi varem. See ei ole enam ammu härrasmeeste klubi, vaid tegus ühiskondlik organisatsioon, mis on partner riigiasutustele, ministeeriumidele, kohalikele omavalitsustele, aga ka erasektorile. Arhitektide arvamust kuulatakse ja sellega arvestatakse. Seda ei saakski kuidagi härrasmeeste klubiks kutsuda, sest pool liidu liikmetest on naised. Sealhulgas teeb eriti head meelt see, et viimastel aastatel on liitunud palju noori ja aktiivseid naisi. Organisatsioon on muutunud tasakaalustatumaks, mitmekesisemaks ja ette on võetud teistsugused teemad. Naised on varem hoidunud pigem tagaplaanile, kuid uus põlvkond on julge ja eneseteadlik. Praegune arhitektide liit ei ole klubi, sest liit on kõigile professionaalidele avatud ning põhieesmärk pole mitte seltsielu, vaid arhitektide huvide ja õiguste kaitsmine ning ühiskonnaelu edendamine.
Arhitekte saadab kohati ikka veel aegadetagune kuvand ennastimetlevast kunstnik-geeniusest, kes istub elevandiluust tornis ja tuleb sealt aeg-ajalt alla selleks, et pidada maha mõni ohjeldamatu pidu, kus ojadena voolab veini ja viina. Praegused arhitektid võivad vaid muiata selle kujutluspildi peale, sest ennast ära ei tunta: enamasti ollakse usinad ja kasinad töömesilased, kes kipuvad tööle pühenduma rohkem, kui see tervislik on. Samal ajal jõutakse olla aktiivsed kodanikud ja maailmaparandajad: korraldada tänavatel aktsioone, teha kriitilisi näitusi, püstitada installatsioone, kirjutada artikleid, osaleda lugematutes töörühmades, vaielda riigi ja omavalitsuste ametnikega, lugeda ja parandada seadusi, määrusi, osaleda arhitektuurivõistlustel, õpetada koolides jne. Pidusidki tuleb ette … aga harva – ka pere ja lapsed on olulisel kohal.
Ruumiharidus ja hariduse ruum
Mulle oli presidendiamet äärmiselt põnev proovikivi. Tunnistan, et liidu üldse teise naisjuhina alustades oli vastutuse tõttu sees päris korralik ärevus. Sain aga üsna kiiresti aru, et loominguline ja tugev arhitektkond on olemuselt demokraatlik ja tõestas seda ka juhti valides. Mulle meeldib mõelda arhitektide liidust kui suurest ja elurikkast aiast ehk paljudest isiksustest koosnevast kogukonnast, kus toimitakse üksteise toetamise põhimõttel. Me aktsepteerime erinevusi, vaidleme küll, aga ka kuulame üksteist. Seejuures oleme võimelised mobiliseeruma ühiste ideede nimel, sest laiemas plaanis ajame ikka üht asja, olgu see hea avalik ruum, kvaliteetne arhitektuur või ausad arhitektuurivõistlused. Igaüks meist on arhitektkonna esindaja ja eestkõneleja. Kõik me teeme parema ruumikultuuri nimel iga päev tööd: kavandame, joonestame, kirjutame, vaidleme, unistame, veedame unetuid öid, muretseme, rõõmustame, vaimustume, anname endast parima. Arhitektuur on kirglik valdkond ja me armastame seda, mida teeme – seetõttu jätkub meil lõputult jõudu. Kui küsimus on heas arhitektuuris või kvaliteetses elukeskkonnas, ei jõua keegi meid ära väsitada. Me tuleme ikka ja jälle oma tüütu jutuga tagasi.
Kriisiajastusse on lihtsam siseneda, kui seljatagune on kindel. Arhitektuurikoolis kasvatatakse aktiivset kodanikku, kes oskab ja tahab ruumi- ja ümbritseva keskkonna teemadel tulevikus kaasa rääkida. Pildil arhitektuurikooli väljapanek näitusel „Majad, mida me vajame“.
Igal enesest lugupidaval organisatsioonil peab olema ka visioon ja igal presidendil oma teemad. Minu põhiteemaks kujunes ruumihariduse ja hariduse ruumi parandamine. Selleks et tekiks püsivam muutus arusaamades ja oskus väärtustada ehitatud keskkonda, tuleb muuta ruumiharidust ja kooliarhitektuuri. Juba üle kümne aasta on käimas haridusreform, mida me arhitektidena ei saa kõrvalt vaadata. Muutumas on nii kooli sisu kui ka vorm, millel on ühiskonnale pikaajaline mõju. Seetõttu ei saa see toimuda juhuslikult ja ainult tehniliste ettekirjutuste järgi. Selleks et teha oma osa parimal võimalikul moel ja käia muutustega ühte jalga, tuleb ka arhitektidel ennast pidevalt harida. Muutuva õpikäsitusega koos muutuva kooliruumi põhimõtete tutvustamiseks koostasime ja andsime liidus välja trükise, mis on vabalt kõigile kasutada nii füüsilisel kui ka virtuaalsel kujul. Samal teemal toimus ka rahvusvaheline konverents, kus esinesid haridusuuenduse ja kooliarhitektuuri eksperdid. Samuti oleme ise käinud väga palju koolitustel, seminaridel ja muudel üritustel tutvustamas tänapäevast õpikäsitust toetava arhitektuuri põhimõtteid.
Esimesi uusi riigigümnaasiume hakati kavandama ja ehitama kümmekond aastat tagasi. Nüüd on aga Eestit tabanud tõeline koolimajade kavandamise buum, sest avanenud on põhikoolide toetusfondid. Koolide arhitektuurivõistlused kulmineerusid aastal 2019, kui korraldati kaks korda rohkem uute koolimajade võistlusi kui eelnenud kümnendil kokku. Viimasel 20 aastal on korraldatud üle 40 arhitektuurivõistluse ainult koolikavandi saamiseks, seejuures on olnud igal aastal kokku umbes sama palju arhitektuurivõistlusi.
EAL on aktiivselt jälginud ja toetanud oma liikmete tegevust ruumihariduse suunal. 2021. aastal alustas arhitektide asutatud lastele ja noortele mõeldud Arhitektuurikool oma XII hooaega. Selle väikese, ent pidevalt kasvava huvikooli parim reklaam on fakt, et järjekord on kogu aeg ukse taga: kool ei jõua nii palju lapsi vastu võtta, kui on huvilisi. Tosin aastat tagasi kahe väikese rühmaga peaaegu olematutes tingimustes Kaire Nõmme ja Kadri Klementi entusiastlikul eestvedamisel alustanud huviringist on välja kasvanud 120 õpilasega, 13 õpetajaga kolmes omavalitsuses tegutsev täisvereline huvikool. Seda arhitektide algatatud kooli hoiab elus veendumus, et lõpuks peaks ruumiõpetus jõudma iga lapseni. Kuna huvikool seda eesmärki täiel määral kunagi täita ei saa, on arhitektuurikooli ja kunstiakadeemia ühistöös valminud üldhariduskoolide valikaineprogramm „Arhitektuur kui elukeskkond“ gümnaasiumiastmele. Sellega on liitunud juba paarkümmend kooli üle Eesti. Samuti on koostatud mitmesuguseid õppematerjale, mis on kõigile vabalt kättesaadavad.
Soodne pinnas
Hoiakute muutumine, sealhulgas ruumi väärtustamine, on kompleksne ja aeganõudev protsess, mis kulgeb koos ühiskonna arenguga. Arhitektide ülesanne on hoida nii hariduses kui ka avalikkuses ruumiteemad esil. Pinnas muutusteks on soodne: ollakse järjest teadlikumad kvaliteetsest elukeskkonnast ja osatakse seda aina sagedamini soovida, osaletakse ka aktiivselt avalikku ruumi käsitlevatel aruteludel.
Üks võimalus arhitektuuripoliitikat teha on pakkuda abi (väike)linnadele ja valdadele kahanemise pidurdamisel, sealhulgas suunata inimesi oma kodukohta väärtustama. Kalle Vellevoog ja Ingrid Mald on käima lükanud ja väsimatult korraldanud programmi „Hea avalik ruum“, mille eesmärk on teha väikelinnade keskväljakust ilus ja sisukas koht, mis tõmbaks käima ka ärid ja seltsielu. Pärast edukat esimest vooru on käimas teine ja tulemas kolmaski. Valminud on üheksa platsi/peatänavat ja neile tuleb lisa. Väga paljudes väiksemates kohtades julgetakse tunnistada, et ruumiküsimustes vajatakse abi ja pädevat nõu, aga mitte alati. Näiteks Otepää linnakeskuse planeeringu kavandamisel või keskväljaku projekteerimisel ei soovinud omavalitsus kuulata professionaale ja kinni pidada ruumiloome heast tavast ning ajas asju külameeste kombel. Ilmselt on vaidlused samuti vajalikud, sest positiivset programmi ei saa n-ö peale suruda ja tarkus tuleb aegamisi, valusate kogemuste toel.
Üks viimase aja olulisemaid tegusid ühiskondlikus plaanis on olnud ruumiloome eksperdirühma töö riigikantselei juures aastatel 2017–2018. See koondas praktiliselt kõik ruumivaldkonna institutsioonid lisaks ministeeriumidele ja valitsusasutustele ning kohalike omavalitsuste esindajatele ning päädis kriitilis-konstruktiivse aruandega 2019. aastal. Loodeti, et kui nii suur foorum samas suunas mõtleb, siis ei ole vanale rajale tagasi pöörduda enam võimalik. Grande finale’i siiski ei saabunud: riigi ruumiloome kompetentsikeskust ei ole siiani sündinud. Selle asemel mõlgutati vahepeal maa- ja ruumiameti loomise mõtteid, kuid idee pole valitsuses toetust leidnud. Seega peab arhitektide liit oma rolli mitteametliku ruumiloome kompetentsikeskusena edasi kandma. Eks seda rolli ongi täidetud. Häda on aga selles, et info jõuab liiduni enamasti liiga hilja, siis, kui olulised otsused juba tehtud.
EALil on palju häid traditsioone: korraldatakse õppereise, suve- ja maakonnapäevi ning koos sisearhitektide ja maastikuarhitektide liiduga aastalõpu preemiaüritust, mis on muu hulgas oluline kohtumis- ja suhtlemiskoht. Peaaegu igal aastal on peetud konverentse mõnel päevakajalisel teemal: peale kooliruumi on vaatluse alla võetud näiteks liginullenergia ja segregatsioon, koostöös botaanikaaia ja maastikuarhitektide liiduga kliimamuutuste mõju linnaruumile. Liidu kuraatorinäitused on sisukad. Värskelt avati Fotografiskas kriitiline näitus „Tänav“ ja linnaruumi püstitati rohepöörde teemalised installatsioonid. Liit osaleb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi algatatud ehitussektori konverentside sarjas, kuhu saime eelmisel aastal esinema Rootsi riigiarhitekti Helena Bjarnegårdi.
Oleme sisenenud kriisiajastusse ja see ei ole eriti mugav. Lähiajal tuleb meil kõigil, liidul ja igaühel eraldi rohkem tegeleda nii tervise, kliima, energia kui ka sotsiaalse õigluse teemaga. On hea, kui arhitektid saavad toetuda tugevale liidule. Peame arhitektidena aktiivselt osalema avalikes debattides, et mitte avastada end kõrvaltvaataja positsioonilt. Loodan, et just kriitiliste olukordade tõttu sünnivad inimestest hoolivad uuenduslikud ideed, millest on ka elukeskkonna parandamisel abi.
Katrin Koov oli EALi president aastatel 2016–2020.
„EAL 100!“ on rubriik, millega Sirp tähistab Eesti arhitektide liidu juubelit. Oktoobrikuu jooksul mõtisklevad arhitektuuri ja liidu käekäigu üle arhitektide liidu endised pealikud.
Umbes viis aastat tagasi võttis grupp julgeid kätte ning tegi LGBT-filmifestivali „Festheart“ – ja mitte Tallinnas või Tartus, vaid Rakveres. Täiesti juhuslikult elasin ise ka tollal Lääne-Viru maakonnas ja mäletan hästi, kuidas see vastu võeti. Isikud linnavalitsusest võtsid tuld, protestisid festivali vastu, muu hulgas üritas linnavalitsus festivali rahast ilma jätta. Kui „Festheart“ sellega kohtusse läks, ei suudetud oma tegusid kuidagi põhjendada. Pärast seda pole festivali vähemalt rahaliselt juletud torkida.
Tänavu toimus see esimest korda kahes linnas ja Eesti filme oli rohkem, kui ma varasematest aastatest mäletan, enamik üsnagi tundmatute inimeste tehtud. Tabasin „Festhearti“ peamehe Keio Soomelti ja pärisin talt ühe ja teise asja kohta natuke aru.
Kust tuli julgus „Festheart“ just Rakveres teha? Mäletame ju, milline metsik homofoobialaine kogu riigi pseudonatsidest üle käis, kui keegi LGBT-teemat torkis. Meenutagem Teet Suure ja naturaalse jõulukuuse juhtumit, samuti seda, et linnavalitsus otsustas festivali rahast ilma jätta.
Alati on lihtsam alla anda, kuid kui ise ei tee, siis ei tee mitte keegi. Regulaarselt sõpradega istudes ja veini juues võib ju oma pisikeses ringis maailma parandada, kuid üldist pilti see paraku ei mõjuta. Julgus kasvab ajaga. Negatiivsete avalike rünnakutega käib kaasas ka toetus: olgu hea sõna või festivali toetusannetuste näol. Meil on tekkinud väga palju püsikülastajaid ja ka püsiannetajaid. See annab jõudu ja julgust edasi minna.
Kuidas on suhteliselt konservatiivse maakonna elanikud teie festivali vastu võtnud?
Ma ei oska öelda, kas Lääne-Virumaa on suhteliselt konservatiivsem. Kogu maailmas on pealinnad vabamad ja maapiirkonnad pigem konservatiivsed. Kuid iga aastaga jõuab kinno üha enam kohalikke inimesi. Esialgne torm on vaibunud. Radikaalide üles köetud hirmud on lahtunud: inimesed nägid, et pärast esimest festivali ei avanenud taevas ning Rakvere ei neeldunud põrgusügavusse.
Millised on olnud festivali korraldamisel viimase viie aasta suurimad väljakutsed? Kas on probleeme, mida näed järgmistel aastatel kerkimas?
Keio Soomelt: „Inimesed nägid, et pärast esimest festivali ei avanenud taevas ning Rakvere ei neeldunud põrgusügavusse.“
Oleme alati tahtnud näidata uusi ja kõige uuemaid filme. Nende hankimine on paras peavalu, kuid meie programmijuht Tiina Teras on alati saanud hakkama imega ning filmid Eestisse toonud. Sel aastal olid meil külalised Poolast ja Ungarist. Kuulates nende jutte inimõiguste teemaga seoses, tulevad külmajudinad ihule. Ei ole saladus, et arvamusküsitluste järgi peab praegu Eesti populaarseim erakond Ungarit ja Poolat oma suureks sõbraks ja eeskujuks. Kui Eesti peaks astuma samale teele, ootavad meid ees vabaduste ja õiguste osas äärmiselt hämarad ajad.
Eestis on ju kogu aeg valimised ja Lääne-Viru on selline väike koht. Kuidas on suudetud vältida festivali kui nähtuse politiseerumist? Osa poliitilisi jõude tahaks selle kindlasti hambusse võtta.
Eks me oleme ka hambus olnud. Esimesel festivalil olime ilmselt radikaalidega üksteisele kasulikud idioodid. Tänu nende üles kistud meediavahule sai festival väga palju tähelepanu. Ilmselgelt oli see ka neile hea kont, mis oma toetajale närida visata. Pool aastat enne festivali olime korraga kõigis õhtustes uudistes ja üleriigilises meedias. Kuigi teemaks oli festivalivastane meeleavaldus, siis saime tänu sellele ka ise pildile. Tartus on üks poliitiline jõud meile otseselt ja avalikult toetust avaldanud ning ka Rakveres on kõik peale radikaalide asunud kui mitte just toetavale, siis vähemalt aktsepteerivale seisukohale. Lõpuks ei ole ka poliitika alati nii hirmus koll, mida karta. Oleme rõõmsad igal tasandil – sealhulgas poliitilisel – avaldatava toetuse üle.
Kui palju Eestis on imporditud homofoobiat ja võõravaenu? Kuivõrd on pidev kõikvõimalike vähemuste ettejäämine sotsialismiaja jäänuk ja kuipalju lääne pseudonatsidelt imporditud nähtus?
Järjest enam ilmub infot selle kohta, et suurte rahvuslaste toetajad istuvad idanaabri pealinnas. Lihtsaim viis inimese üleskeeramiseks on tema hirmude võimendamine. See omakorda tekitab ühiskonnas ebastabiilsust, mille üle ilmselgelt meist idas rõõmustatakse.
Mulle endale tundub, et see käib lainetena. Eelmise valitsuse ajal see kindlasti kasvas, kuna valitsuse liikmed legitimeerisid oma labase ja ründava käitumisega ka ühiskonnas toimuvad rünnakud. Praegu valitseb mingis mõttes vaikus: pole just halvenemist, kuid pole ka paranemist. Ühiskonna tolerantsus tundub kasvavat, kuid poliitilisel areenil muutuvad äärmused järjest teravamaks. Ilmselt on järgmised 4-5 aastat otsustavad, kas jääme Lääne-Euroopa teele või valime Poola ja Ungari väärtused. Saksamaal näiteks on sealsed äärmuslased toetust kaotamas.
Ma ei oska öelda, kas meie radikaalid on idanaabrile head koostööpartnerid või lihtsalt kasulikud tolad, kuid on ilmselge, et nende tegevus (ja selle potentsiaalne toetamine) on diktatuurimeelsetele poliitilistele jõududele meeltmööda. Mulle tundub, et rahvuslik ideoloogia on siinkohal pelgalt kilp, mille varjus püütakse ellu viia oma unistust autokraatsest valitsemisest. Kilp, mille pettuse ohvriks langeb järjest enam inimesi. Minu meelest ei ohusta meid tegelikult mitte homod või immigrandid, vaid meie ise – ühiskond muutub järjest äärmuslikumaks ja ebastabiilsemaks.
Kuidas on „Festheart“ suhtumise liberaliseerimisele kaasa aidanud? Ja seda mitte ainult Rakveres, vaid mujal ka.
Eelkõige vahest n-ö homokolli normaliseerimisega. Enne esimest festivali kurtis üks Rakvere volikogu liige, et kinol on klaasist seinad ja kõik möödakäijad näevad, mis sees toimub. Mis siis toimus? Inimesed käisid kinos. Esimene Virumaa Teataja pealkiri pärast esimest „Festhearti“ oli „Keda peteti?“, mis räägib sellest, et enne festivali vastaste täis puhutud hirmupall vajus visinal tühjaks. Kohalikud nägid, et LGBT+ filmifestival ei tähenda automaatselt pornot, paljaid inimesi ja homopropagandat (mida viimane ka tähendama ei peaks).
Populism on loosunglik. Näiteks tahaks kogu koolide ja homopropaganda jutu peale küsida, kui lolliks konservatiivid meie õpetajaid peavad. Kas nad päriselt ka arvavad, et meie õpetajad ei ole võimelised propagandat haridusest eristama? Mina nii ei arva. Tihti pole neil ka ühtegi näidet tuua, kuid nende toetajad ei vajagi faktilisi tõendeid – hirmutavaid loosungeid usutakse pimesi.
„Festheart“ on oma toimumisega mõnedki nendest loosungitest ümber lükanud. Avatud silmadega inimesed on seda märganud.
Millal tuleb aeg, kui iga paremäärmuslane, kes võtab LGBT-inimeste olemasolu isikliku solvanguna, naerdaks ka laiema üldsuse poolt välja?
Ma kahtlen, kas selline aeg niipea tuleb. Oleme selleks liiga enesekesksed.
Kui osa tahtis kohalike omavalitsuste valimisega seoses Tartut pealinnaks, siis miks mitte nt „Baltic Pride“ Rakverre tuua?
Sisuliselt oleks see muidugi võimas, kuid pelgan, et logistiliselt ei suudetaks sellega hakkama saada. Juba praegu on „Festhearti“ külalistel keeruline Rakveres majutust leida, sest kõik kohad on täis. Kultuurikorraldajana ütlen, et tehnilised piirid tulevad ette.
Kõik žanrifilmide festivalide korraldajad kinnitavad, et Eesti filmitööstus on järsult laienenud ja kõvasti on tulnud juurde täiesti tundmatuid tegijaid, kelle filme kannatab näidata. Kuidas sa seda buumi kommenteerid?
Viimastel aastatel on tõesti tegijaid juurde tulnud. Seda, kui paljud neist jätkata suudavad, näitab aeg. Kindlasti on see ka riigile otsustamise koht, kas ja kui palju filmitegijaid toetatakse. Mingi aja ja mingi piirini võib asju entusiasmist teha, kuid varem või hiljem tulevad ses osas piirid ette ja üks vahend nende piiride nihutamiseks on valdkonna stabiilne toetamine.
Kas Eesti LGBT-teemaliste filmide kasv on tingitud ühiskonna liberaliseerimisest või sellest, et noortel tegijatel on kodumaal olemas „Festheart“, kus saab oma teoseid näidata?
Ma tahan uskuda, et noor põlvkond on üldiselt liberaalsem.
Kuhu edasi? Kas on plaanis teistesse linnadesse laieneda? Või laiendate festivali ehk praegustes linnades?
Püüame hoida praegust mahtu ja joont. Ma ei välista üksikuid linastusi teistes linnades – oleme neid ka varem korraldanud näiteks Narvas, Pärnus ja Kuressaares –, kuid meie festivali meeskond on nagu eelmainitud filmitegijadki vabatahtlik. Seega on meil kõigil vaja aeg-ajalt naasta oma n-ö päris tööle.
