Rohkemgi kui Genesist puudutab see pophittide jutt ansambli nüüd juba kunagisi lauljaid Peter Gabrieli ja Phil Collinsit. Eriti viimast, sest tema kuulsus kipub Genesise tuntust juba ammu ületama. Unustamatud on nad omas liinis muidugi kõik: Genesis oma 70ndate teatraliseeritud rock’i ambitsioonidega, Gabriel oma etnomuusika ehk WOMADi projektidega ning Collins oma kommertsiaalselt võimsa esiletõusuga 80ndatel, mida ta ka 90ndatel on suutnud parajas leilis hoida.
Kuid ansambli enda ajalugu algas aastal 1967, kui viis Charterhouse’i kooli 17aastast õpilast saatsid oma koolibändi demolindistuse tuntud produtsendile Jonathan Kingile. Koolipoiste ansamblil polnud tegelikult veel nimegi: õpilane Peter Gabriel laulis ja mängis flööti, Mike Rutherford sõrmitses bassi, Anthony Phillips oli kitarrist, Tony Banks mängis klahve ning Chris Stewart trumme.
Kuid too Kingi-nimeline produtsent nägi koolipoistes sädet, soovitas nende bändile isegi hea nime – Genesis, ning tegi omal riisikol nendega koguni plaadistuslepingu. Selle tulemusena ilmuski aastal 1969 debüütalbum „From Genesis to Revelation”, kuid produtsendile oleks see küll äärepealt pankroti kaasa toonud, sest plaadi müügiedu oli nullilähedane. Võib arvata, et King ei tahtnud pärast seda Genesisest enam midagi kuulda ega näha, kuid noormehed ei heitnud meelt ning otsustasid oma käe peal jätkata.
Ebaõnnestunud debüütalbumile järgnenud plaat „Trespass” jäi 1970. aastal samuti tähelepanuta ning alles kolmas album „Nursery Cryme” andis kriitikute arvates mõningat lootust. Tõsi, Genesis oli selleks ajaks läbi teinud ka koosseisuvahetuse: kitarri mängis nüüd Steve Hackett ja trummide taga istus ei keegi muu kui Phil Collins. Uute liikmete ning värskete ideedega ilmus Genesisel kohe neljas plaat „Foxtrot” ning koos sellega tuli ka esimene läbimurre Briti edetabelitesse. Pole ka imestada, sest „Foxtrot’il” on seitsmeosaline süit „Supper’s Ready”, mis seadis Genesise kriitikute hinnanguil kohe ühele pulgale selliste ansamblitega nagu Emerson, Lake & Palmer ning Yes.
Aastal 1973 täienes Genesise diskograafia koguni kahe eduka plaadi võrra: nii kontsertalbum „Genesis Live” kui „Selling England By the Pound” asusid mõlemad vallutama edetabeleid. „Live” jõudis Briti esikümnesse ning „Selling England” ka üle ookeani Ameerika tabelitesse. Genesisest oli üleöö saanud kultusbänd ning laulja Peter Gabrielist täiesti uut tüüpi rock-staar, kelle lavakostüümid, erilised maskid ja show tähendasid muusikateatri tungimist rock’i-lavale. Publik oli vaimustuses, kuid kriitikute sekka tekkis ka kahtlejaid, eriti „Selling England’i” puhul, mis oli selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga. Eriti ärritasid arvustajaid Genesise mõistukõnelised laulutekstid. Nii kirjutas üks kriitik ajakirjas Rolling Stone, et kuigi mõned „Selling England’i” tekstid on intrigeerivad ja huvitavad, siis teised olevat lihtsalt absurdne hämamine. Sõnad sõnadeks, kuid muusikaliselt oli „Selling England By the Pound” kahtlemata ansambli tolle aja tippsaavutus.
Edust tiivustatuna laskis Genesis aastal 1974 käiku oma kõige teatraalsema projekti „Lamb Lies Down On Broadway”, mis lavastati sürrealistliku multimeedia-show’na ning ilmus ka samanimeline topeltalbum. Multimeedia võimalused polnud tollal küll need mis praegu, kuid mitmesuguste laserite, valgus- ja värvimängudega saadi muusikaline näitemäng, mille kohta kriitikud ütlesid, et Genesis on nüüd lõplikult ja kollektiivselt hulluks läinud. Kuid asjal oli ka oma varjukülg. Peter Gabriel, kes oli selle show peategelane, sai tuule tiibadesse, lahkus Genesisest ning alustas oma soolokarjääri. Uue laulja leidmine võttis bändil aega rohkem kui aasta: konkursi korras kuulati läbi üle neljasaja kandidaadi, enne kui Phil Collins lõpuks laulma soostus.
Aastatel 1976 ja 1977 (Gabrieli asemel Collinsiga) ilmus kaks plaati: „A Trick Of The Tail” ning „Wind And Wuthering”, mis olid oma kontseptsioonilt ja kõlamaailmalt küllaltki lähedased. Neist viimane on tegelikult kogu Genesise teatraliseeritud progeperioodi vaimne kokkuvõte.
Plaat „Wind And Wuthering” jäi aga kitarrist Steve Hackettile viimaseks Genesisega tehtud stuudioalbumiks. Pärast Hacketti lahkumist oleks võinud arvata, et ansambel vajub nüüd kokku (jäädi ju kolmekesi), kuid võta näpust! Kolm musketäri – Banks, Rutherford ja Collins – lasid triona välja hoopis Genesise plaadi „And Then There Were Three”. Tähelepanuväärne on aga see, et kui trummimehest Collinsist sai laulja, siis Mike Rutherford kvalifitseerus bassimehest ümber kitarristiks. Õieti mängis ta nüüd stuudios mõlemat instrumenti ning kontsertidel oli tal kaelas eriline kahe kaelaga pill, millest ühel olid bassi ning teisel kitarri keeled. Kõige huvitavam on aga see, et kolmekesi tehtud „And Then There Were Three” oli Genesise plaatidest esimene, mis jõudis alguses kuldplaadi ning seejärel juba plaatinaplaadi staatusesse.
Oluline on veel asjaolu, et Gabrieli ja Hacketti lahkumisega muutusid jõuvahekorrad Genesises tunduvalt – ansambli pea-ideoloogina hakkas tasapisi domineerima nüüd Collins. Esialgu üsna märkamatult, siis aga ikka jõulisemalt. Muutus ka ansambli orientatsioon ning kui aastal 1980 ilmus plaat „Duke”, oli juba selge, et progemeistritest on saanud hitimeistrid.
Kuid Genesise kommertsiaalne kallak ei saanud ainuvaldavaks siiski üleöö ega ühe-kahe plaadiga. Eks oli siingi otsimist ja leidmist, nuputamist ja publiku kompamist ning kui aastal 1983 ilmus Genesisel ilma nimeta plaat avalooga „Mama”, siis progefännid muidugi rõõmustasid, et kohe tulevad Genesise nii-öelda vanad head ajad tagasi. Läbinägelikumad aga oskasid seda albumit seostada hoopis Collinsi soolokarjääriga, mida ta oli jõudnud juba alustada, kuid – erinevalt Gabrielist ja Hackettist – Genesisele siiski selga keeramata.
Phil Collinsi soolokarjäär sai vahepeal uut hoogu üha juurde, ta oli vaieldamatult edukas ning pole siis imestada, et Genesise lood hakkasid ikka rohkem sarnanema Phil Collinsi sooloprojektidega. Aastal 1986 ilmunud plaat „Invisible Touch” on igatahes sellesuunaliste mõjude nähtav puudutus.
Sama suunda jätkas ka 1991. aasta plaat „We Can’t Dance”, kuid vähe sellest, et Genesise-mehed enam tantsida ei saanud, nad ei suutnud enam ka arvestatavaid uusi ideid genereerida. Kontserdikogumikke küll tehti, kuid stuudiosse polnud neil enam justkui asja. Lõpuks lahkus aastal 1996 ansamblist ka Phil Collins. Tema asemele kutsuti lauljaks Ray Wilson ning trummide taha koguni kaks meest, keda Genesise põhikoosseisu millegipärast ei arvatud. Ning aastal 1997 ilmus Genesise viimane stuudioplaat „Calling All Stations”, mida ei saatnud aga enam varasemate albumite edu.
