August Sanga nimeline luuletõlkeauhind määratakse ühe tõlgitud luuletuse eest, mis on ilmunud ühe aasta jooksul. Žürii koosseisus Kristjan Haljak (esimees), Maarja Kangro ja Joosep Susi tõstis kandidaatidena esile järgmised tõlkijad ja tõlked:
Eda Ahi, vene keelest
Alla Gorbunova, „*piibelehed lõhnavad“
ajakirjast Värske Rõhk (aprill 2021)
Kaisa Ling, hispaania keelest
Rodríguez-Iglesias, „*mu Jumal sa kinkisid mulle elusa seakeele“
ajakirjast Värske Rõhk (august 2020)
Aare Pilv, vene keelest
Larissa Joonas, „Igal öösel ilmub brigaadikindral…“
raamatust „Arütmia või ööbikud“ (Tuum, 2020)
Paul-Eerik Rummo, Triinu Tamm (eeltõlked), prantsuse keelest
Guillaume Apollinaire, „Rändaja“
ajakirjast Looming (2020, nr 8)
Peeter Sauter, inglise keelest
Lawrence Ferlinghetti, „Prükkari obligato“
raamatust „Meele lunapark“ (Salv, 2020)
Märt Väljataga, inglise keelest
Philip Larkin, „Vers de société“
ajakirjast Vikerkaar (2021, nr 1-2)
Žürii esimees Kristjan Haljak selgitab: „Kogu austuse juures, mida tunnen Walter Benjamini vastu, kes väitis, et tõlge ei peaks oma võõrapära varjama, vaid kauge külalise veidrat ja ebaõdusat oreooli auga välja kandma, usun siiski, et ennekõike peab tõlkeluuletus mõjuma nagu sihtkeeles loodud algupärand. Teatav võõristus – olgu või kontekstuaalne – võib temaga küll kaasneda, tema hääl ei pea täiel määral kohanduma oma kaasaegsete kultuurilis-kirjanduslike mallide ja moodidega, ent temas peab säilima potentsiaal olla väärtustatud eraldiseisva kunstilise artefaktina, mis ei nõua mõjule pääsemiseks originaali kohalolu. Hea tõlkeluuletus olgu ennekõike hea luuletus.
Märt Väljataga tõlgitud Philip Larkini „Vers de société“ tõuseb esile nõtke keeletunde ja vormilise täpsusega, mis ei too eesti keelt ohvriks inglise originaalile, ent taasloob meisterlikult talle iseloomuliku kõlalis-rütmilise struktuuri.
Ei tasu ka unustada, et tõlkija töö algab tõlgitava autori ja teksti valikust. Vastuolulise, kuid armastatud briti luuletaja Philip Larkini (1922–1985) irooniliselt ranged värsid on žürii meelest eesti kultuurimaastikul igati oodatud.“
August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna on varem pälvinud Järvi Kokla, Hendrik Lindepuu ja Carolina Pihelgas.
Teatri vallas on Andrus Laansalu ehk Andreas W tuntud tehnoloogilise teatri eestkõnelejana. Tugeva mõtestajana on tema mõju tuntav nii muusikas, arvutimängudes, teatris, kunstiteoorias kui ka ajakirjanduses. Tehnoloogiliseks teatriks nimetatakse üht füüsilise teatri suunda, kus inimene näitlejana taandub ning peaosa haarab lavastuste tehnoloogiline tugistruktuur. Deus ex machina, jumal masinast ei ole tähendusrikas mitte taevast laskuva puändina, vaid mehhanism ise ongi tähendus. Masin või masina tehtav ei pea midagi tähistama. Tehnoloogilise teatri jäljenduses võib ka film olla kogum harmoneeruvaid värve, nii nagu John Cage’ile ei pidanud helid lugu jutustama. Helil võis olla olemisõigus ka lihtsalt helina ja nii võis heli väljendada seda, mis ta on.
Residentuuriprogrammiga „Kunstnikud kogudes“ sai Laansalu võimaluse mõtestada üht siinset peidetud teemanti, mis tuleks kiiremas korras muinsuskaitse alla võtta. Nimelt ehitas Järva-Jaani kutsekeskkooli visionäärist õpetaja Helmut Vajakas 1970ndate alguses õppeklassi, millele suure tõenäosusega pole Eestis võrreldavat. Ruumis asub Estonia teatriga võimsuselt võistlev pöördlava, kus seisavad tonne kaaluvate traktorite ja kombainide inimmõõtu mootorid. Strateegiliselt sisselõigatud avadest paistab kogu mehaaniline rikkus. Kõik see töötab ja käib ringi.
Massiivne informatsiooniladestu on pühendamata vaatajale mõistetamatu. Sajad traktorimehaanikat selgitavad diafilmid, slaidid, plakatid, puidust mudelid. Virnade kaupa eesti- ja venekeelseid raamatuid mootori ehitusest, plekk- ja lukksepatöödest, põllumajandusmasinatest, metallitööst – traktoritest, traktoritest ja veel kord traktoritest.
Vajaka klass on kui steam-punk-kosmoselaeva meenutav tehnoloogiline teater. Oma laual olevast puldist sai ta liigutada eesriiet, aknakatteid, põhjalike skeemidega ringi käivad lint-ruloosid. Tahvlit asendab kinoekraan, kus saab läbi tagumise ruumi peeglite süsteemi õppefilme näidata. Tundi alustades lasi ta kuulata hormoonidest pulbitsevatel õppuritel meele rahustamiseks kõlaritest linnulaulu. Kogu ruumi peenhäälestusest annab aimu fakt, et kui lahkudes uks lukustati, lülitas ukseluku keel pessa peidetud lülitist kogu majas elektri välja.
Andrus Laansalu sai residentuuriprogrammiga „Kunstnikud kogudes“ võimaluse mõtestada Järva-Jaani kutsekeskkooli visionäärist õpetaja Helmut Vajaka 1970ndate alguses loodud õppeklassi.
Vajaka masinateatri ehitamine langeb samasse aega meie teatrisse agressiivsust ja füüsilisust toonud Tepandi, Toominga ja Hermaküla teatriuuendusega. Laansalu koos „Diislidisko“ kaasautorite Peeter Rästaga Rakvere teatrist ja Andrus Aaslaiuga eˉlektroni platvormist peavadki end Vajaka viimasteks õpilasteks. Kui Eesti teatris võib tehnoloogilise teatriuuenduse alguseks lugeda 1990ndate teist poolt, siis Vajaka õppeklassi käsitleb Laansalu sedavõrd varajase lavateosena, et toona oli seda teatrina veel võimatu mõista.
Laansalu tegutseb kolbide ja klappide, rihmülekannete ja hoobade maailmas. Ilmselgete põhjus-tagajärg suhete maailmas. Kui detailile avaldada survet, siis see kas liigub või ei liigu. Kui see ei liigu, on kaks võimalust: tuleb panna õli ja avaldada rohkem survet või see ei peagi liikuma.
Selleks et inimest tundma õppida, tuleb inimene tükkideks lahti võtta. Vaadata, kuidas kõik ringvoolukanalid, klapid ja survemuundurid organismis oma ülesannet täidavad. Viilutada suitsust tahmunud sissepuhke- ja väljatõmbeventilaatori hapnikufiltrit. Kaeda kondireduktorite kõhre kulumist. Helmut Vajakas on loonud anatoomikumi, kus inimkehade asemel lahati mootoreid. Elektrile ümber seadistatud töötavate mootorite lahti rebitud rinnas on näha terassüdamete klappide ja kolbide tööd.
Väidetakse, et elame tehnoloogia ajastul, kuid üha rohkem paistab tegu olevat tehnoloogiast võõrandumise ajastuga. Tehnoloogia on kõik inimest pikendav-võimendav, kivikirvest nutitelefonini. Me oleme tehnoloogilised olendid. Miks räägin võõrandumisest? Kui veel sadakond aastat tagasi teadis pea iga eestlane, kuidas teda ümbritsevad objektid tehtud on ja oskas neid vajaduse korral parandada, vajuvad nüüd käed iga kord jõuetult rüppe, kui arvuti kõvaketas otsad annab või auto elektroonilised elemendid läbi kärssavad, rääkimata siis müstilistest ilmutustest nagu deodorant, doktorivorst, valgusfoorid, fliis või pastapliiats. Need on imelised ilmutused, mis vajaduse tekkides ilmuvad meie ellu, tulevad eikusagilt, saadavad meie päevi ja seejärel kaovad. Kust tulid, kuhu läksid, ei tea.
Laialdaselt kasutusel olev tehnoloogia on sedavõrd spetsiifiline, eriteadmisi nõudev, et üks inimene ei suuda enam kõike seda mõista, millest ta sõltub. Inimese ja masina suhe pole kunagi ühesuunaline. Inimene lihtsalt ei loo abivahendit, mida ta seejärel neutraalse indiviidina kasutama hakkab, et oma elu lihtsamaks teha. Esemeline maailm muudab oma kasutajat. See on paaristants.
Võtame kas või mobiiltelefoni ja interneti. Minu ellu sisenesid need alles hilises teismelise eas. Et poistega vutti taguma minna, tuli kõikide sõprade uksetagused läbi käia. Kunagi tõmbasid isegi mu vanemad kodus uksekella voolu alt välja, et see iga poole tunni tagant ei pläriseks ja mingi tattnokk küsida ei saaks, kas Urmas on kodus. Nüüd, kui ukse taha ilmumine on asendunud mobiili ja internetiga, pole muutunud üksnes meie mugavusaste, vaid need on täielikult restruktureerinud meie sotsiaalsed suhted. Isegi kui tagasipöördumine on võimalik, ei saaks see toimuda valutult ja vabatahtlikult.
Meil puudub arusaam, kuidas asjad tekivad, koos püsivad ja toimivad. Need lihtsalt on. Meid ümbritsevad targad asjad. Nutikell jälgib pulssi, vererõhku ja unetsükleid. Nutitelefon hõlvab aja ja vaimu. Targad tekstiilid reageerivad kehalistele muutustele. Targad ehitusmaterjalid loovad ideaalse sisekliima. Nutikus ja tarkus on loovutatud inimeselt tehnoloogiale. Paratamatult haarab tehnoloogia juhtoina rolli, kui näeb, et inimene järele ei jõua.
Kui füüsilise maailmaga on meil olnud aega kohaneda, et arendada ja juurutada materiaalset intelligentsust, siis digitehnoloogia on inimese kohanemisvõime ületanud. Kes vähegi katsetab oma taluvuspiire Delfi kommentaaride või Facebooki seinavoogude lugemisega, taipab, et moraaliküsimused ja reaalsustaju on ammu taamal võhmal-hingeldamas. Me lihtsalt ei tule inimesena (ja inimlikuks jäädes) nutika maailmaga toime.
Laansalu lavastuslikus maailmas sattusin silmitsi oma kultuurikonstruktsioonilise tühisusega. Oma sellelaadset opakust tajun iga kord, kui juhtun kokku mõne materiaalses elus intelligentse inimesega, kes teab, kuhu lüüa puss, et seal veri välja lasta, mismoodi kasel mahla lasta, kuidas metsas kult maha lasta ja mis sel kuramuse Belarussil viga on, et see kogu aeg õli välja laseb. Nii nagu inimesel on emotsionaalne intelligentsus, saab arendada ka materiaalset intelligentsust. See on füüsilise maailmataju peenhäälestus, mille abil plekksepp ühe eksimatu vasaralöögiga mõlgi välja lööb või kirurg sajandikmillimeetri pealt organisse täpse sisselõike sooritab. See on teadmine, mida ei saa ainult sõnadega edasi anda. Suur osa sellest teadmisest vaikib, tugineb kogemusele. Helmut Vajaka vaikivatest ja sõnastatavatest teadmistest pakatav klass on kui Gesamtkunstwerk, mis suutis püsida kõik need sööti seisma jäetud aastad täies töövõimsuses, et end lõpuks ka tehnoloogilises teatris kehtestada.
Paljudele ebameeldiva üllatusena allub XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal ennemini nüüdiskunsti kui -arhitektuuri käsitlustele. Kõrvu on jäänud poolhalvustavaid iseloomustusi, nagu oleks tegu keskkonna- või sotsioloogiabiennaaliga. Olgu kuidas on, aga selle aasta biennaalil tegeletakse kõvasti unistamise ja mõtisklemisega. Ühtlasi vastatakse üllatuslikult ehituskunsti valdkonna üritusel küsimusele, miks tuleb vaadata nüüdiskunsti poole ning missugune on ühiskonnas kunsti roll.
Selleaastane biennaal on kahetiselt tähelepanuväärne. Tegu on esimese pärast pandeemiat toimuva biennaaliga. COVID-19 räsitud Itaaliast on levinud hirmulugusid, seetõttu oleks võinud oodata täielikku kontrolli ja ekstreemset tõvepelgust, kuid vähemalt septembrikuus sarnaneb olukord kodumaa omaga. Vahe peitub selles, et peale koroonapassi nõutakse kontrolliks näha ka isikut tõendavat dokumenti, kas esitatud pass on ikka selle oma, kes sellega siseneda püüab. See on mõeldud hoiatuseks hipiränduritele, kes ennast võõraste sulgedega ehtides on ujuvasse linna hulpinud ning loodavad väljapanekuga tutvuda.
Teisalt pakub COVID-19 tingitud biennaali edasilükkumine külastajatele topeltmeeldiva külastuse. Kõik osalejad on saanud oma projekti viimistlemiseks lisa-aasta ja paviljonide külastamisel ei pea tegema allahindlust stiilis „kehva teostuse heastab kena mõte“. Globaalne pandeemia on keeranud vindi peale ka biennaali selleaastasele ekspositsioone ühendavale probleemipüstitusele „Kuidas me koos elama hakkame?“ („How will we live together?“). Biennaali peakuraatori, liibanoni arhitekti ning Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna dekaani Hashim Sarkisi püstitatud küsimus on biennaali tuum, mille osised on näitusel ja riikide paviljonides läbi hekseldatud ning mõtestatud sama põhjalikult, nagu parajasti tehakse meie kartulipõldudel.
Kõik pilgud tulevikku!
XVII arhitektuuribiennaal on kokku tõmmatud. Peale ristluslaevade läbisõidu keelamise on veneetslaste püüdlused viinud selleni, et kunsti- ja arhitektuuribiennaalil ei pakuta enam võimalust linnas oma suva järgi laiutada. Näitus toimub peamiselt Arsenales ja Giardinis ning biennaali tarbeks riikide paviljone täispikitud pargis. Üksikuid osalejaid, näiteks Taiwani, Horvaatia ja armsa naabri Leedu leiab veel linnast, kuid tegu on hääbuva trendiga.
USA arhitektid Paul Andersen ja Paul Preissner on biennaalile püstitanud neljakorruselise männipuidust karkassi, kus eksponeeritakse puidu kui ehitusmaterjali ajalugu Ühendriikides.
Biennaali üldises struktuuris pole maailmavaatelist muutust toimunud. On suurem kuraatorinäitus ning selle orbiidil tiirlemas terve posu riikide paviljone. Kuraatorinäituse kontseptsioon lähtub suuresti ülal toodud tuumküsimuse osadest, mille kuraator on sättinud näituse alateemadeks. How – mitmesuguste olendite keskel; will – uutes kogukondades; we – tekkivad kogukonnad; live – elavad üle piiride; together – ühe planeedina; ? – ?.
Kuraatori teemapüstituse on oma lähtekohaks võtnud mitme riigi paviljonid ja on vormitud programm, kus teadlikult pakutakse eskiise hea uue ilma motiividel.
Õnneks on põhinäitus kokku pandud küllaldase oiu ja maitsega, et mitte laskuda naiivsusse ja hoolimata sellest, et põhinäitusel võib kohata lahendusi, millest paistab välja looja soov jätta endast hea inimese mulje, püsib tervik mitmekülgne ning on orienteeritud lahenduste otsimisele.
Arhitektuuribüroode loomingu kõrval kohtab palju ülikoolides sündinud teoseid ja ideid. Staararhitekte ja nende viljeldavat staararhitektuuri on siiski tänuväärselt vähe. Zaha Hadidi büroo on Itaalia tütarpaviljonina kavandanud elegantse klaasist ja plastist 3D-prinditud juugendlikult voolava kohtumiste ja kokkusaamiste kapsli, kuid sellega see žanr suuresti ka piirdub.
Põhinäitusel on välja pandud rohkem installatsioone kui makette. Rohkem ideid kui konkreetseid plaane. Näitus paistabki olevat arhitektile orienteeritud, seda küll ebamugaval viisil. Vähem on eksponeeritud plaane ja ideid, rohkem materjale, mis peaksid külastaja mõtlema panema. „Kuhu lähed?“ küsib näitus. Loodetavasti kõnetab see küsimus ka arhitektkonda, mitte ainult siinkirjutajat, kes oma põlvnemisega kunstiringkonnast nende ennast piitsutavate mõtisklustega juba tuttav on.
Ühtlasi koorub siit välja biennaali suur võluv paradoks. Tegu on suurepärase arhitektuuri rollist ja võimalustest mõtiskleva näitusega. Nüüdiskunst on hea pool sajandit, kui mitte kogu sajandi, tegelenud mitte esteetiliste naudingute pakkumise, vaid filosofeerimise ja mõtisklemisega, emantsipatsiooniakende märkamise ja nende vahele sõrmede surumisega. Selline suhtumine on igati tervitatav, kuid arhitektuuri valdkonnas – sõrmi on keeruline aknaraamidesse joonestada – võib väheke häirida. Arhitektuur ei paku häid lahendusi veristele paistes sõrmedele. Nautisin seda dissonantsi väga, kuid mõistan, et sihtgrupile võib see olla frustreeriv.
Mitte arhitektuuri-, vaid keskkonna- …
Tõenäoliselt ajab põhinäitus harja punaseks kõigil neil, kelle silmaklapistatud arusaam arhitektuurist põhineb hoonetel ja nende aksessuaaridel. Põhinäitus pöörab mõtte arhitektuurist ja selle võimalustest kiirelt pea peale. Inimkeha kui arhitektuur, tualett kui võitlusväli, marineerumine liminaalsetes paikades. Põhinäitus on kahe jalaga XXI sajandis. Maailmaküla ei nähta enam katastroofi eelmänguna, vaid tuleviku esimese vaatusena, kus pilguga otsitakse, kes võiks midagi teada elutoas kergelt lõhnavast laibast. Tervik väidab enesekindlalt, et kosmopoliitsus on läbi kukkunud ning kohustab arhitektuurilist kujutlusvõimet tõusma ülesannete kõrgusele, saama hakkama sellega, milleks pole seni võimeline olnud ülemaailmne võimumaatriks.
Kujutlusvõime on siin sünnitanud hulga mõtteid, mis võivad kohati pooltoorena mitte küündida võetud suurte eesmärkide kõrgusele, ent üldiselt on leidlikud ja kõditavad loova mõtlemise närvi.
Rohkelt leiab teoseid, mis täidavad saalis labori funktsiooni. Enamik neist on selgelt loetavad, visuaalselt nauditavad ja selge eesmärgiga. Ekspositsiooniga „Veneetsia tulevikusaar“ („Future Island in Venice“, Ooze, Holland) on Stockholmi lähedalt Veneetsiasse toodud suured graniitkamakad, et uurida ja kajastada vahemerelise kliima mõju Skandinaavia geoloogilisele kihistusele. Uuringu estetiseerimisele aitab kaasa suur kivilahmakas, millest on läbi juhitud soojussüsteem, et jälgida seesmise soojuskiirguse mõju kivimile. Keskkonnateemalised labori tüüpi väljapanekud mõjusid süvenemisel sümpaatselt.
Suurepärase näitena laboratoorse käsitlusviisi ja esteetika ühendamisest on „Linliku tegeluse juhtumid“ („Instances of Urban Practice“ Raumlabor Berlin, Saksamaa). Tutvustati kahte projekti. Üks neist on Tempelhofi endise lennujaama kõrvale tekkinud ujuv ülikool, mis näitas hästi, milline on orgaaniliselt areneva ning elanike vajadustest lähtuva arhitektuuri potentsiaal.
Teatavast oma naba vahtimisest ehk koduregiooni probleemidega tegelemisest ongi sündinud biennaali põnevaimad teosed ja lahendused. Olukorras, kus Hiina külaarhitektuur on taandunud suuresti „megabrežnevkade“ rajamisele, oli nii tervitatav kui ka südantsoojendav näha klassikalise Hiina maa-arhitektuuri nüüdisaegsetele vajadustele vastavat remiksimist Line+ Studio „Maanostalgia/Linnaunistus“ („Rural Nostalgia / Urban dream“) kantonlikult tihedates makettides.
Makettidest tasub esile tõsta veel projekti „Ühine kodune ruum“ („Commoning Domestic Space“, The Open Workshop, Kanada) kui pisikest ja armsalt tolmust modernismipärlikest. 1 : 200 ja 1 : 50 mõõtkavaga mängides on arhitektid tekitanud meeldiva dissonantsi suurema mastaabi pea fašistliku korrektsuse ja väiksema mastaabi helgelt utoopilise jagatud ruumi kontseptsiooni vahel. Lisaks võis armas-piinlikult korrektses maketiansamblis leida arhitektide süütuid möödalaskmisi eluruumide planeerimises, nt ühisruumidesse avanevad magamistoa klaasuksed.
Arhitektuuribiennaali klassikaliste tüüplahenduste seast – uuenduslik materjalikasutus ja informatiivsed pikad seinatekstid – tasub esile tõsta kahte. Uuenduslike materjalide kategoorias säras vaieldamatult põhinäituse tähtteos „Kiudmaja 2021“ („Maison Fibre 2021“, Stuttgardi ülikooli instituut ICD/ITKE, Achim Menges, Jan Knipers) ehk esimene klaas- ja süsinikkiust mitmekorruseline struktuur. Kuigi kiulised seinad vihma ja lund hästi veel ei pea, imponeeris projekti säästlikkus: struktuur ise kaalub vaid paarikümne kilo ümber ja kannab 12 inimest. See on justkui võrukaela üleoleku näitamine Le Corbusier’ üle. Arhitektid oleksid oma struktuurilahendusega justkui üle moderniseerinud modernismi enda.
Infotihedus oli biennaalil kohati taotluslik, et ergutada sisekaemust. Pildil Studio Other Spaces (SOS) arhitektide, disainerite ja kunstnike väljapanek „Tuleviku väljapanek“.
Pikkade, kaugelt vaadates lohisevate ja hirmsate, lähedalt teadmisküllaste ja lõbusate seinatekstide kategooria pani kinni töö „Palju maju / Palju sõnu“ („Many Houses / Many Worlds“, Mark Jarzombek ja Vikramaditya Prakash, USA). See on teos, milles infograafikaga võetakse lahti koduehituse kulud ning uuritakse luubiga mikrotasandit ning teleskoobiga makrotasandit. Küsitakse, kui palju aega kulus ehitajatel, ja uuritakse, millal valmis raud, millest on valmistatud laudisesse löödud naelad. Aja ja ruumi elegantne ja loetav esitus ning kodu, mitte maja rõhutamine, esitles suuresti plakatil ja videol põhinevat teost piisavalt tugevana, et sellele põhinäituse käsitlemisel pühendada terve lõik.
Arhitektuuri maailmameistrivõistlused
Riikide paviljonide juures tasub meeles hoida, et sisenetakse justkui lahinguväljale. See on riigi kuvandi ülesehitamine, kureerimine ja kinnistamine väljal, mis ulatub biennaali maitseküsimustest kaugemale, arhitektuuri maailma päästva missiooni täiuseni. Halvimal juhul tegeletakse oma naba vahtimise ja tolmurullide koukimisega, parimal juhul väikse koduskasvatatud kaunikese väärika väljatoomisega.
Riikide paviljone on sel aastal biennaalil nii tugevamaid kui nõrgemaid. Minu sümpaatia võitsid projektiga „Puitkarkass“ („Wooden framing“) Paul Andersen ja Paul Preisner Chicago ülikoolist. Tegu on tüüpilise puitsõrestik-konstruktsiooniga ning käsitletakse konkreetse hoonetüübi ajalugu nii makettide kui fotode abil. Ekspositsioonis esitatakse äärmiselt tagasihoidlikult ja maitsekalt ehitustraditsiooni potentsiaal, välja on pandud ka biennaali parimad arhitektuurifotod.
Viimase koha annaksin sel aastal Kosovole. Neoonvalgust täispumbatud saalis eksponeeriti lumivalget prügikonteinerit, mis mõjus üheaegselt pretensioonikalt ja arusaamatult, kuid tekitas ka peavalu. Loodan, et ei tee väikerahvale liiga ja ootan kire ja siira huviga, mida näitab Kosovo tulevastel biennaalidel.
Üldiselt võib riikide paviljonid sel aastal jagada kolmeks. Esiteks kompleksnäitused ehk keskkonda või sotsiaalset aspekti puudutavad teemad. Selles žanris esinevad tugevalt Šveits, Hispaania, Itaalia ja Singapur. Siia kuulub ka Eesti väikelinnade keskväljakuid tutvustava ekspositsiooniga „Plats! Väärikas kahanemine!“.
Teiseks mõne fenomeni tutvustamine, millele kas otsitakse arhitektuurilist lahendust või mis iseenesest on arhitektuuriline lahendus. Selles kategoorias tasub välja tuua Taani, Albaania ja Hiina.
Kolmandaks kontseptuaalsed installatsioonid, mis üldiselt kalduvad kunstimaailma, nt Tšiili, Iirimaa, Peruu ja Läti.
Osa paviljonide peamised kitsaskohad joonistusid biennaali peenest maitsest tingitud liigse pretensioonikuse tingimustes vägagi nauditavalt välja. Seda nimelt taktitunde puudumisega. Iisraeli paviljoni esimesel korrusel mängitakse publiku hingel läbi kariloomade isikustamine ja neist lugude jutustamine, teisel sõidavad roostevabast terasest morgikartoteegist sisse ja välja loomatopised ja luud. Loodud on küll võluv poeetiline kujund, kuid ekspluateerida lehma nii, et ta pole enamat piimaautomaadist, pole nõnda erinev tema ekspluateerimisest lihtsalt eksponaadina. Samamoodi mõjus brittide paviljon eraomandis avalikust ruumist, mis on nagu hiliskapitalismi etendatud etüüd, kus võltsvuntsidega peategelane otsib prille, mis tal parajasti ees on.
Kellele?
Veneetsia arhitektuuribiennaali ei saa erinevalt mõnest kodumaisest näitusest või sündmusest kerge südamega soovitada. Seda ilmselgete aja- ja rahaküsimuste tõttu. Kes Veneetsiasse juhtub, külastage kindlasti. Kes kaalub biennaali pärast spetsiaalset Veneetsiasse sõitu, siis küllap on teil piisavalt võimalusi, et teada siinkirjutajast paremini.
Veneetsia XVII arhitektuuribiennaal on taas tohutu, aja- ja energiamahukas arhitektuuripidustus. Seekord rõhutatakse rohkem mõtisklust ja kunstilist lahendust kui arhitektuuri ja inseneeriat. Arsenale ja Giardiniekspositsioon saab külastatud kahe päevaga, kui kerge enesepiitsutamine kõlab talutavalt. Väljapanekute nautimiseks ja neisse süvenemiseks soovitan biennaali vaatamiseks võtta neli päeva.
Põhinäitustelt väljaspool tasub kindlasti üles otsida Leedu paviljon, kus „Inimeste planeet“ („Planet of the People“, Jan Boelen) on nii vaimukas, mõtlemapanev kui lihtsalt lahe!
Biennaal on üritus rikastele ja ilusatele. Parafraseerides ühte välismaa ajalehte, mille nimi on meelest kulunud, on ta halvimatel hetkedel nagu high-brow-lõbustuspark. Selle aasta parimate näidete puhul seevastu nagu suur ruuge potitäis mulda, kuhu istutatakse tulevikuideed. Kui meeles hoida, kes on biennaali keskmine publik, ei tohiks külastajad, kes peavad ennast mõtlejaks, olla pahased, et nii mitmegi teema üle on arutletud juba kaks aastakümmet. Ekspositsiooni mõte on viia ideed publikuni, kelle laual on iga päev kaaviar. Seda suudetakse küllaltki hästi.
Biennaal on ja jääb populaarteadusliku teksti tasemele. Nüüdiskunsti vaimsus teeb selle teksti aga neetult nauditavaks.
Head festivalikülalised, head väliskülalised! Head tartlased, eestlased ja maailmakodanikud. Head inimesed!
Kringla heimsins, sú er mannfólkit byggir, er mjök vágskorin; ganga höf stór or útsjánum inn í jörðina.
Või Tõnno Jonuksi ilusas tõlkes: „Maailmasõõr, kus inimlapsed elavad, on tihedalt täis merelahtesid. Välismerelt ulatuvad suured mered sisemaale.“
Nõnda algab vanapõhjala keeles Ynglingite saaga. See on esimene niinimetatud kuningate saagadest, kus jutustatakse Norra ajalugu müütilistest aegadest peaaegu kuni Islandil elanud saagakirjaniku Snorri Sturlusoni kaasajani välja. Selline on siis meie maailm– merelahtesid täis sõõr.
Sellesse sõõri jõudsid päikesekiired Päikeselt ikka kaheksa minutiga, nagu tänapäevalgi. Snorri silmaring oli oma aja kohta lai: ta tundis geograafiat, ajalugu, teoloogiat ja ladina keelt. Ent keegi polnud veel teel Kuule end kosmosekapslis ümber pööranud ega klõpsanud Hasselbladi fotoaparaadiga pilti kaugenevast sinisest marmorkuulist mõõtmatus maailmaruumis. Seal on meie kodu. Siin me oleme.
Mida me mõtleme, kui ütleme „väike maailm“? Maailm on ju ikka enam-vähem sama suur: maakera ümbermõõt on endiselt umbes 40000 kilomeetrit. Universum aga hoopis paisub ning iga sekundiga suureneb galaktikate vahemaa ligikaudu Tallinna-Helsingi vahemaa võrra. Inimkond on samuti kasvanud. Me elame antropotseenis, inimeste ajastul. Aastal 1804 oli maailmas esimest korda miljard inimest. See tähendab, et inimkond elas iga sekundiga umbes 32 aastat. Kui mina sündisin, elati iga sekundiga maa peal umbes 140 aastat inimelu. Praegu elatakse iga sekundiga ligi 250 aastat. Selle võrra meie maailm ka vananeb.
„Maailmasõõr, kus inimlapsed elavad, on tihedalt täis merelahtesid.“Mõne meelest on ta ka endiselt lapik. Ühismeedia seob maailma nagu mitte kunagi varem, ent ühtlasi eraldab. „There’s so many different worlds,“ laulab Mark Knopfler, „So many different suns/ And we have just one world/ But we live in different ones.“ Jah, meil on ainult üks maailm, aga elame eri maailmades. Missuguses elan mina?
Mu lapsepõlve maailm oli umbes viissada meetrit pikk ning kakssada lai saar, mida ümbritseb vahelduva sügavusega ookeanivesi. Saarel oli seitse maja. Kõik elanikud olid samast suguvõsast, välja arvatud naabermaja rahvas, kellele naaberkülast pärit perekonnanimi andeks anti. Taevakaared olid natuke teistsugused kui ülejäänud maailmas: „põhi“ tähendas ida ja „lõuna“ tähendas läänt – elu oli seatud laevateede järgi.
Ma ei tulnud selle pealegi, et selles on midagi erandlikku, imelikku. Mõtlesin hoopis selle peale, kui imelik pidi olema elu linnas, kus uksed tuleb lukustada. Meie ust ei saanudki lukku panna, sest võti oli ammu kadunud– ja niikuinii oli alati keegi kodus.
Minu onu Klaus keeras küll ukse lukku, kui ta majast lahkus, ent jättis võtme väljapoole ette. Lukus uks oli lihtsalt märk, et ta pole kodus, et pole mõtet koputada. „Aga miks sa võtme ukse ette jätad?“ küsisin ükskord. „No aga võib-olla keegi tahab sisse?“ arvas onu.
Kas see oli väike maailm? Saare ja selle kõrval asuva neeme vahel on abajas, kus mõõna ajal pole õieti vett ollagi. Adru on siis hunnikutes, mõni väike krabi või erakvähk liikleb, aga tõesti tundub maailm väike seal madalas vees. Ja siis, iga päev sama truult, hakkab vesi tõusma. Kui panin suure tõusu ajal sukeldumismaski ette, ilmnes imeline maailm. Need õnnetud adruhunnikud olid nüüd suured puud, päikese käes rohesinakas vees lausa muinasjutumets. Ei tundunud enam üldse väike see maailm.
Minu lapsepõlvesaare ja selle kõrval asuva neeme vahele jääb sild, käsitsi laotud kivisild. Lisandunud on ka teine sild, kust saab autoga üle, ning sildu on praeguseks ehitatud mandrini välja. Need sillad on ehitanud minu inimesed.
Festivalil „Prima vista“ ei esinda ma Norrat üksi. Homme tuleb meile külla norra tõlkija ja estofiil Turid Farbregd, kes on samuti sillaehitaja. Hiljuti lahkusid meie hulgast kaks suurt Norra ja Eesti vahele sildade ehitajat, tõlkijad Elvi Lumet ja Eha Vain. Alles pärast Eha ärasaatmist mõistsin, et olen praegu siin, Tartus, norra keele lektori ametis tänu tema soovitusele.
Norra vanim kirjandusfestival on Bjørnsoni festival Moldes. Selle asutaja Knut Ødegård, Norra ja Islandi vahele silla ehitaja, on täna koos meiega siin. Meiega on ka samast linnast pärit autor Klara Hveberg, kellega tutvusin tänu Bjørnsoni festivalile ja ühele Doris Kareva luuletusele. Paari nädala eest esinesin Moldes Bjørnsoni festivalil koos norra kirjaniku Lars Saabye Christenseniga ka ise. Me rääkisime Ehast.
Samal ajal avati Tartus Raekoja platsil Norra ja Eesti sada aastat kestnud diplomaatilisi suhteid tähistav juubelinäitus ning linnapea tsiteeris Eha Vainu tõlgitud Lars Saabye Christenseni luuleridu sillaehitamisest.
Need on asjad, mille tõttu võime ühtäkki imestada: küll maailm on väike! Eks muidugi või vastu targutada, et noo-noo, samad ringkonnad, loomulikult tekivad igasugused seosed. Ent just nõnda me võib-olla tajumegi, et kõik on omavahel põimitud ning inimeste maailm ei ole lõputu nagu universum. Ja siis saame ka aru, et iga inimene võib muuta ajalugu. Ja muudabki. See on imestamist väärt.
Väikesel saarel kasvades näib muu maailm suur ja tundmatu. Kosmosekapslist vaadates on siililegi selge, et kaugeneva sinava nõelapea elanikud on tegelikult ikka ninapidi koos. „Kujuta ette, et maailm on õhupall, mille peal me kõik elame,“ kõlavad Trond Brænne sõnad norra lastelaulus. „Ei saa ju keegi öelda, et pool õhupalli on minu oma ja torkan nüüd sinu osa katki.“
Kringla heimsins. „Maailmasõõr, kus inimlapsed elavad, on tihedalt täis merelahtesid. Välismerelt ulatuvad suured mered sisemaale.“
Ja inimeste vahel on kosmosekapslist vaadates– sillad. Ehitagem neid edasi.
Väikesel saarel kasvades näib muu maailm suur ja tundmatu. Kosmosekapslist vaadates on siililegi selge, et kaugeneva sinava nõelapea elanikud on tegelikult ikka ninapidi koos.
Kirjandusfestival „Prima vista“ kandis tänavu alapealkirja „Väike maailm“.
DeStudio ehk Peeter Lauritsa ja Herkki-Erich Merila retrospektiiv „Pohmelus“ Fotografiskas kuni 3. X, kuraator Eero Epner.
Harva avaneb meil võimalus oma tegematajätmisi parandada. Fotografiska DeStudio näitus on mulle justkui oma vigade parandus.1990ndatel, nii tormilised kui need ka olid, jäi fotograafia minust veel kaugele. Rääkimata kogu kunstist. Ma ei tea, kas viga oli koolisüsteemis, kus põhirõhk oli sajanditetagusel, või hoopis minus. Suure tõenäosusega ikka minus.
Siinkohal luban endale kõrvalepõike ja sobran natukene minevikus. Keskkooli, või siis juba gümnaasiumi, lõpetasin 1998. aastal. Pärast kooli lõppu – kohe, kui täisealiseks olin saanud –, viis elu mu juhuse tahtel tööle Viru hotelli. Esimene palk, mille Virus kohvrite tassimise eest välja teenisin, oli 7000 krooni. Palgale lisaks tiksunud jootraha oli mitu korda suurem. Keskmine palk tollal oli umbes 4000 krooni. Piisas, et alustada täiskasvanuelu eriti tormiliselt. Paraku tuleb nentida, et kuigi minu sõpruskond koosnes tollal noortest õpetajatest ja „karvastest“ (muusikaline maitse mängib elus rolli), siis kunstiringkonnast oskasin ikkagi üle libiseda. Pagan teab, kuidas see võimalik oli, aga tormilised olid need ajad küll ja väljend „parim kink on raamat“ ringles ka selles seltskonnas, kus mina liikusin. Kui praegu kuulen seda ütlust, hakkab mul sees keerama. Võib-olla oleksin pidanud nooruspõlves vähem lugema.
Fotograafia avastasin millalgi aastatel 2006-2007. Mäletan hästi, kui ostsin uue Nikon D40, igati uhke tunne oli. Kuus megapikslit. Loomulikult tekkis huvi ka fotograafia vastu ja nii avastasingi maailma, kus elasid Penn, Avedon ja Newton. Hiljem ka Klein ja Winogrand. Eesti fotograafid ei tähendanud siis mulle midagi. Või peaaegu mitte midagi, sest näiteks Viktor Koškin ja Herkki-Erich Merila olid kui stratosfääris ringlevad rokkstaarid ja nii kättesaamatud, et ma oma pisikest pead nende tegemistega ei vaevanud. Umbes samal ajal tuli mulle pähe ka mõte minna EKAsse fotograafiat õppima, aga portfoolio esitamisest kaugemale ei jõudnud. Ei tea, kas mind vestlusele oleks kutsutud, sest ma ei andnud ennast enam näole. Hakkasin kartma. Hiilisin nädalad hiljem EKA fuajeesse, võtsin oma portfoolio ja kadusin kui tuul. Hirm on see, mis araks teeb.
Julgus tuli alles 2016. aastal, kui olin 36 aastat vana. Pärast kümmet aastat sahtlisse pildistamist. Täiesti paras aeg, et sukelduda kunstimaailma.
DeStudio „Röövel Ööbik“ (1993) on üks neid teoseid, mis võiks kunstiajaloo õpikus olla.
Siis sain ka aru, millest kõigest olin ilma jäänud ja mul oli endast kuradi kahju. Meenub külaskäik Kumu arhiivi, kus olid peidus eesti fotokunsti tähtsad teosed, sealhulgas ka väike killuke DeStudio asju. Siis ma ei saanud enam lahti mõttest, et vähemalt fotokunsti (kogemise) mõttes olen oma elust raisanud pea kakskümmend aastat. Täiesti tahtmatult tekkis siis pohmelusega kaasnev kassiahastus.
Vigade parandus. Õnneks on praegu käes aeg, kus saan oma vea parandada. Panen telefonis mängima Röövel Ööbiku „Mamma mia“ (ikkagi lapsepõlve „eksole“), astun Fotografiska trepist üles ja mitte hetkekski ei huvita mind Nick Brandti näitus. Küll jõuan sinna, enne on vaja oma kassiahastust ravida. Vähemalt mulle on näituse pealkiri „Pohmelus“ vägagi tabav.
Ometi väheneb kassiahastus iga sammuga ja asendub mõnusa rahuloluga. Enam ei ole hirmu, et millestki ilma jään. Tean, et lõpuks on mu silme ees kõik need teosed, millest olen nii palju kuulnud, kuid mida pole kunagi näinud. Arhiivifotod ei lähe arvesse.
Ja siin need kõik ongi: „Avignoni naised“ (1993), „Silmapilk“ (1993), „Röövel Ööbik“ (1993), „Sinimustvalge“ (1996) ja loomulikult „Riigipirukas“ (1993/2021). Vähemalt üks viga minu elus on parandatud, või osa sellest.
Mingil imelikul kombel jõuab kohale ka arusaam, et äkki ongi hea, et ma neid teoseid alles nüüd näen. Kahtlen sügavalt, kas 1993ndal või 1996ndal või isegi 2008ndal oleks need mulle samasugust mõju avaldanud. Suure tõenäosusega oleksin vaadanud mõningaid pilte ja endamisi mõmisenud: „Oh, lahe!“ Aga kas oleksin olnud suuteline killukesi kokku panema? Ma tõesti ei tea, kuidas on praegu keskkooli kunstiharidusega, aga mulle ei meenu, et oleksime koolis vaadanud näiteks „Andaluusia koera“ (1929). Veel vähem oleksin osanud isegi mõelda sellest, kuidas võiksid olla seotud XX sajandi alguses valminud Picasso „Avignoni neiud“ (1907) ja DeStudio „Avignoni naised“ (1993). Kas ma tollal oleksin aru saanud, kui suur kunstiajalooline tähtsus on mõlemal teosel? Arvestades seda, et DeStudiot kohe kindlasti ei olnud minu ajal kunstiajaloo õpikus. Mul pole õrna aimugi, kas praegu on. Samuti ei tea ma, mitu kunstiajaloo õpetajat viis oma õpilased DeStudio näitusele. Kas või sellepärast, et näidata kuidas maailma ja eesti kunsti ajalugu on omavahel seotud. Natuke nukker on, et ühest eesti kunsti näitusest arusaamiseks tuleb ülikoolis käia. Kunstnikud ei ole selles süüdi.
Esimene tiir näitusesaalis tehtud, istun pingile ja jään vaatama Marianne Kõrveri dokumentaalfilmi „DeStudio. Pohmelus“ (2021). Dokfilm nagu dokfilm ikka, tahaksin esimese hooga öelda. Asjaosalised meenutavad vanu häid aegu, nokitsevad näituse kallal ja … järsku läheb midagi väga kahtlaselt nihkesse. Kusjuures ma ei teagi, kas „nihkesse“ on kõige parem sõna, mida siinkohal kasutada. Filmi läbib tõsiasi, et ajad on muutunud. Kahtleja minus tõstab pead ja hakkab jonnima: kas ikka on? Ja kui ongi, siis kas muutunud on ühiskond või kunstnikud? Kunstnike all ei pea ma kitsalt silmas ainult Peeter Lauritsat ja Herkki-Erich Merilat.
Nüüd juba riigipiruka kallal. Soovitan pärast dokfilmi vaatamist näitusele uuesti tiir peale teha. Või isegi mitu. Filmis tulevad esile infokillud, mis moodustavad muutumise aspektist vaadatuna eksponeeritud teostega terviku.
Kuna elus tuleb ikka alustada lihtsamast, siis kasutan kohe võimalust ja nendin, et „Riigipiruka“ (1993/2021) osas pole mitte essugi muutunud. Selline mõnus ajatu teos. Suuresti tänu sellele, et kallid poliitikud on ise hoolitsenud selle eest, et nad ei muutu. Vahetuvad näod, poliitkultuur on aga samasugune. Ainuke vahe on vahest selles, kas tänapäeval minnakse riigipiruka kallale teelusikaga või peaks need asendama supilusikatega. Kuid see selleks, teos on ajatu. Ja ajatu on täpselt nii kaua, kuni ei muutu poliitikud. Arvestades praegust arengut, siis muret, kas teose „parim enne“ tähtaeg peagi kätte jõuab, veel tundma ei pea.
Teiste (uute) teostega ei ole sugugi nii lihtne. Kuna (kunsti)maailmas juba paraku on nii, et kõike, mida ütled, kasutatakse sinu vastu, siis on paslik tsiteerida Urve Eslase artiklit „DeStudio toob silmad väljapanekule“ (Postimees 13. II 2008): „Kõige mugavam on apelleerida mälukale või aegumistähtajale. Praegu elame sellisel hiilivat sorti vaikival ajastul, kus inimesed loobuvad vabatahtlikult oma õigustest ja vabadustest, just nagu sellesama vaimurahu nimel.“ Seda tasub kõrvutada dokfilmis räägituga. See tsitaat ilmestab ajalist muutumist ühiskonnas ja inimestes, aga mure piirangute ja õiguste pärast on jäänud.
Võtame kurikuulsa „naba“, mis kellegi emadepäeva ära rikkus. Tänapäeval ei kergita keegi kulmugi, kui kusagil näitusel üks tagasihoidlik (või siis vähem tagasihoidlik) „naba“ väljas on. On tekkinud uued nabad, mis ühel või teisel harja punaseks ajavad ja mida eksponeerida ei tohi(ks). Tekibki küsimus: kuidas edasi? Nabaga või nabata? Kas maailm on nabadeta parem koht? Või on ideaalis ikka nii, et ükski naba ei tohi jääda loomata ja esitlemata, hoolimata ühiskonnas levivast nabafoobiast? Olen ja jään igavesti toetama arvamust, et naba on vaba! Ja kui juba „nabatamiseks“ läks, siis tuleb tunnistada, et tänane naba ei ole homne naba.
Andke naba tagasi! Ei muutu ainult ümbrus, muutuvad ka kunstnikud ja nende portreteeritavad. Vanus teeb oma töö. Mitte et ma tahaksin öelda, et DeStudio on DeMentne (või nende portreteeritavad), kaugel sellest. Vanusega tuleb küpsus, mis tekitab muutuse või enesekontrolli. Kõige ilmestavamaks näiteks on teosed „Röövel Ööbik“ (1993), „Raul“ (2021), „Allan“ (2021), „Sten“ (2021), „Tõnu“ (2021) ja dokfilm. Näitus on ka ruumiliselt suurepäraselt lahendatud: kui otse ekraani vaadata, siis jääb uusteoste nelik vaatajast vasakule ja „Röövel Ööbik“ paremale.
Ainult teoseid vastandades oleks seis ju lihtne: vana vs. uus, minevik vs. olevik. Paraku nii see ei ole. Uued teosed on hoolsamalt tehtud. Mine tea, on see nüüd ajaga omandatud meisterlikkus või professionaalne kretinism, aga uued teosed on puhtad ja korralikud. Midagi on ajas kaduma läinud. Vanem teos on robustsem. Kui neid võrrelda, tekib arusaam, et vana teos on tehtud nüride kääridega ja tekiilauimas, uued teosed aga kainelt, kaalutletult ja täpselt välja mõõdetud. Isegi käärid on uued või vähemasti hästi teritatud. Kusagil ajusopis kujuneb arvamus, et Laurits ja Merila üritavad kohusetundlikult DeStudio tegevuse kokku võtta.
Ka portreteeritavad on soliidsemad. Olgem ausad, filmis kõlavad arutelud näppudega vehkimise ja topeltlõua kohta ei ole just väga rock’n’roll. Pigem viisakas ja korralik kuvand. Aeg on teinud oma töö. Või vähemalt tahetakse seda väita, salakaval tuluke osaliste silmis aga reedab, et soliidse pealiskesta all söed ikkagi veel hõõguvad.
Elu muutubki: midagi muudame ise, midagi teised. Mõne asjaga lepime, teistele sõdime vastu. Küsimus on selles, kui korrektne või poliitiliselt korrektne peab kunst olema. Mis kõige tähtsam: kui palju võiks või peaks professionaalsuse kõrval olema spontaanset mängulisust?
Kassiahastus ravitud, kõnnin trepist alla. Haaran letilt DeStudio raamatu ja longin koju, mõeldes, et kui kõik tunnevad, et ajad on muutunud ja praegu on kunstis rohkem piire ja keelde, siis mille pagana pärast keegi vastu ei hakka. Mille kuradi pärast ei ütle keegi, et, palun, siin on Naba! Kui ei meeldi, ära vaata!
Näitus „Kohanemine kahanemisega“ Kohta-Nõmme kaevandusmuuseumi Valges majas, endises katlamajas ja õuealal kuni 3. X.
Kuraator Francisco Martínez, kunstnikud Anna Škodenko, Anne Rudanovski, Darja Popolitova, Edith Karlson, Eléonore de Montesquiou, Jevgeni Zolotko, John Grzinich, Laura Kuusk, Sandra Kossorotova ning Varvara ja Mar. Kunstiline koordinaator Marika Agu, graafiline kujundaja Viktor Gurov ja tehniline tugi Johannes Säre.
Francisco Martíneze kuraatoriprojekt „Kohanemine kahanemisega“ ei ole ainuke kunstiprojekt, mida selles piirkonnas kahanevale elukeskkonnale mõeldes on tehtud. Kuid see ei ole ka vaid üks järjekordne etteaste Ida-Virumaa kunstiprojektide ja ka kuraatori enda projektide pikas reas.
Eesti kaevandusmuuseum on Ida-Virumaa suurim turismiobjekt, enamgi veel – tõmbekeskus on õige sõna endise Kohtla põlevkivikaevanduse kohta, haarab see ju enda alla rohkem kui ruutkilomeetri suuruse maa-ala. Kohe pärast kaevanduse sulgemist 2001. aastal alustas seal kaevanduspark, mida juba 2002. aastal külastas üle 27 000 inimese. 2015. aastal lõpetati rikastusvabriku rekonstrueerimistööd ja tegutsema hakkas tehnoloogiamuuseum, 2016. aastal nimetati see kaevandusmuuseumiks. Mõni aeg varem olid sinna rajatud maa-alune Mutimaa, välialale talvised mäesuusa- ja tuubirajad, toodud kohale kallur BelAZ, väärika töötaustaga roomikbuldooser ja muud kaalukad eksponaadid. 2015. aastal pälvis see kompleks Põhja-Eesti kõige külastatavama turismiobjekti nimetuse. Toila vallale kuuluva sihtasutuse tegevus ei ole kulgenud pelgalt edu tähe all, küll on olnud probleeme juhataja leidmisega, palgaraha, hoonete korrashoiu ja eelkõige peahoone ajakohastamisega, kuid elu käib ja giidideks otsitakse endisi kaevureid.
Kaks nädalat tagasi laupäeva lõuna paiku ootas peamaja fuajees rühm külastajaid. Neid võttis vastu entusiastlik viiekümnendates mees, kes küsimuse peale, kas ta oskab ka inglise keeles selgitusi anda, vastas kerge kõhklusega jaatavalt. Teda vaadates oli selge, et kui ta inglise keelega hätta jääb, siis kehakeel päästab ta igal juhul välja. Turistid ei jää millestki ilma. Tema ja veel üheksa giidi (ainult üks neist on naine, kuigi sorteerimiskompleksis kasutati peamiselt naiste käsitsitööd) on suutnud kohaneda kahanemisega. 1937. aastal asutatud kaevandus on leidnud uue väljundi: disneyliku simulaakrumiga pakutakse elamusi igas vanuses külastajatele ja tagatakse ka turvalisus. Täiuslikus paketis on interaktiivne ekspositsioon, saab tellida kaevurilõunat, ei puudu ka energialaks ja romantikapakett.
Martíneze „Kohanemine kahanemisega“ ei saanud endale selles simulaakrumis kohta, et optimistliku põhitooniga ekspositsiooni kas või kerge nihestatus sisse tuua. Ilmselt ei osanud muuseumi juhataja nüüdiskunstiga midagi peale hakata ja seetõttu oli lihtsam lükata see administratsiooni hoonesse ehk Valgesse majja, katlamajja ja õuealale.
Darja Popolitova ruumiinstallatsioon „Эстима кодума“ on unenäoliselt kummastav nägemus hägusast territooriumist ja seal kasutatavatest tõlkimatutest keelenditest.
Valge maja on tardunud mälu täiuslik kehastus: seal seiskus elu juba 1980ndatel. Kui rikastusvabriku hoones pakutakse energialaksu, siis Valges majas on nostalgialaks tagatud, kuigi tolmupaatinaga kaetud aegade ehedus ei toimi kõigile ühtemoodi ja ka nostalgia ei tähenda alati igatsust midagi tagasi saada, vaid taaselustada oma mälusoppe.
Kuraator Francisco Martínezt pole vaja nostalgias kahtlustada, tema huvi üleminekutsoonide, söötis paikade vastu on teaduslikult optimistlik: ta on kutsunud oma projekti kümme kunstnikku katkist maailma taaselustama; uurima, kuidas asjad taandarenevas keskkonnas modernsuse ülejääkidega kohanedes kestavad, ning nihutama paradigmat külluse majandamiselt kestlikkuse poole. Ka kunstnike puhul pole otsest alust nostalgiast rääkida, nad on selleks liiga noored, kuigi pool neist on kas ise sellest piirkonnast pärit (Darja Popolitova) või venekeelsest keskkonnast (Anna Škodenko, Jevgeni Zolotko, Sandra Kossorotova, Varvara Guljajeva) ja seetõttu on sealsed probleemid neile kas või vanemate kaudu tuttavad. Pole ime, et nad on 1980ndate keskkonda südamest nautinud, sest nii täiuslik konserveering lausa kutsub ennast proovile panema: kas õnnestub seda pisutki murendada või mõrakesi tekitada, et oma kihistus nähtavaks teha, uus mõte ja aeg sisse tuua?
Laias laastus võib „Kohanemine kahanemisega“ töid jagada kaheks: ühed on tehtud spetsiaalselt Kohtla-Nõmmele, teised kohandatud. Sandra Kossorotova umbrohuaed sai alguse paar aastat tagasi Kreenholmi kogukonnaaiana, umbrohtudega värvitud kangaga on ta varemgi välja tulnud. Valge maja pesuruumis kõrvuti kaevuritest jäänud vatijopede ja -pükstega mõjuvad need kui hinnaline käsitöö, tõeline vintage. Seda enam et kataloogis on kunstnik Eesti visama umbrohuna välja toonud rakvere raipe, mida 1939. aastal ametliku käskkirjaga kutsuti kohe välja juurima. Möödas on rohkem kui 80 aastat, kuid rakvere raipest kollaseid välju näeb nüüdki. Edith Karlsoni inimese kui looduse krooni tähendust ümber hindama kutsuvat installatsiooni „Veel üks lühijutt“ võis paar aastat tagasi näha EKKMis ja ka Jevgeni Zolotko Viivikonna uurimus oli tehtud kolm aastat tagasi Sillamäe muuseumi tarvis. Kaevandusmuuseumi Valge maja 1980ndate keskkonnas, kus stagnatsioon oli küll maad võtnud, kuid progressilootus ei olnud veel maha maetud, mõjuvad need installatsioonid vähem anonüümsena, ja nii veider, kui see ka pole, märksa teravamalt.
Eléonore de Montesquiou jätkab narvalaste projekti, kuid see on ainult näiline, sest tema video kangelane Jekaterina Grafova on 1992. aastal sündinud küll Eestis, kuid kakskümmend aastat hiljem elab ikka veel nagu ei-kellegi-maal, kus on kaotanud võime armuda ja ainus tunne on kohusetunne. See ei ole üksnes vene elanikkonnale keskendunud läbinisti pessimistlik teos. Valge maja koduses, kuid ajale jalgu jäänud kinosaalis toimib Katja praeguse noore inimese metafoorina üldisemalt; kes, kas pole tahtnud või ei ole veel suutnud juuri ajada. Ta ei vastandu tardunud mälu täiuslikkusele, kuid ta ei kuulu ka sinna. Samalaadne ambivalents peitub ka Anna Škodenko installatsioonis. Tundmuste kaksipidisus ei ole niivõrd seotud sahvrist leitud esemeid kujutava maaliseeria, kuivõrd keskkonnaga, kus see on eksponeeritud. Toonasele juhtkonnale mõeldud tumepruunis koloriidis baar toimib tõelise nostalgialaksuna. Küllap võis ka lihtkaevur pidupäeval tsiviliseeritud keskkonnas romantilise meloodia saatel sada grammi hinge alla kallata. Škodenko installatsioonis laulavad tema ja ta isa 1970ndate populaarse filmi „Sannikovi maa“ tunnuslaulu: „On vaid viiv mineviku ja oleviku vahel, just seda kutsutakse eluks! … on vaid viiv, pimestav viiv.“ Utoopiline Sannikovi maa ei toonud kellelegi õnne, sest peale jäid inimlik ahnus ja nõrkus ning hirmust kaotada ülemvõim oldi vaenulik ka heaolu pakkuva võõra vastu, kestma jäi vaid tardunud mälu.
Darja Popolitova ei ole kinnistanud oma pilgu minevikku, ka mitte praegusesse hetke, vaid on suunanud tulevikku. Tema ruumiinstallatsioon „Эстима кодума“ on unenäoliselt kummastav nägemus hägusast territooriumist ja seal kasutatavatest tõlkimatutest keelenditest. Teatud kreoolistumine on paratamatu, suured keeled on sellega hästi hakkama saanud. Popolitova pole aga mänginud ainult mustaks huumoriks keeratud keelele, tema materjalide ja meediumide jabur rikkus mõjub piirideta ja ometi nii piiritletud aja täiusliku metafoorina. Just nagu John Grzinichi sümboolne kaart, kõlaritele ja muunduritele asetatud pinnas. Kõik püsib ja mitte midagi pole enam endine. Ei aita Laura Kuuse hunnituid poose võttev kinnisvaraagent ega ka Varvara ja Mari päästetorn. Ülalt alla ei jõua ning ega ei viitsi ka.
Märkmeid Igor Kotjuhi „luuletuste ja märkmete“ kohta
EKATERINA VELMEZOVA
Tänavu kevadel pälvis luuletaja ja tõlkija Igor Kotjuh kolmandat korda Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori aastapreemia (sai selle ka 2014. ja 2018. aastal). Kotjuhi „luuletuste ja märkmete“ kogu „The Isolation Tapes“ autasustati muu hulgas hämmastava päevakajalisuse eest. Kogumiku umbes 40 luuletuses ja enam kui kümnes autori tehtud fotos peegelduvad kaotus, eraldatus ja üksindus. Kõik see oli muidugi juba varem olemas ja tuttav paljudele luuletajatele, kuid mullu, sel kummuli pööratud aastal, kogesid seda peaaegu kõik.
Igor Kotjuhi tekstid ja fotod on üksteisega kooskõlas. Fotodel ei ole hingegi: linnamaastikud, tühjad hooned, kellegi jäetud kirjad … Ka tekstid väljendavad üksindust ja hämmeldust maailma üle, mis muutus möödunud aasta alguses üleöö. Reaalsus oli ühtäkki teistsugune, hakkas juhtuma kummalisi asju ning üksildase üksindus ei saanud mitte ainult ilmsiks, vaid ta tundis end veelgi üksildasemana.
Igor Kotjuhi raamatul on kaks osa: „MMXX“ ja „Imagine“. Teose keskmes on 2020. aasta sündmused. Kogumiku esimene osa meenutab luulepäevikut, tekstid on paari erandiga kirjutatud 2020. aasta märtsi algusest detsembrini. Teise osa dateering on vaheldusrikkam: aasta 2020 vaheldub 2017. ja 2019. aastaga. Kogumikus on ka autori kolm tõlget vene keelde: Andri Ljubka (Андрій Любка) luuletus ukraina keelest ning kaks luuletust eesti keelest, autoriteks Mart Kangur ja Contra.
Luulekogule pealkirja andnud isolatsioon oli enamikule meist eelmisel aastal midagi täiesti uut, kuid oma lihtsuse ja kordumise tõttu ühtlasi monotoonne ning üksluine. Lockdown’i päevad olid kõik ühte nägu. Kotjuhi raamatus kajastub see „halva lõpmatusena“ (die Schlecht-Unendliche) – just see poeetiline võte torkab lugedes esimesena silma. Näiteks avab teksti „kümme päeva märtsis“ sõna „koroona“, mida korratakse seitse esimest rida. Kaheksandal real ilmub sõna „naised“ (tekst on kirjutatud naistepäeval), seejärel jälle „koroona“, „koroona“… Raamatu lehtedel korduvad ka „sulgemised“ (piiride, koolide, teatrite…), abipalved („lemmikjalgpallimeeskond palub: appi“, „lemmikkontserdisaal palub: appi“, „lemmikkirjastus palub: appi“…), väljasõidud virtuaalreaalsusse („nüüd otse eetris“ – alfaisane, peenutsev kaunitar, sotsioloog, režissöör, karikaturist …), liikumise puudumine ja tardumus („lesivad“ turism, kaubandus, transport, teenindussektor …), puudumine kui selline („pole“ lennujaamu, tehaseid, kaubanduskeskusi, romantikat, naeratust, ilu …).
Selles kõiges on muidugi paratamatult ka absurdi, millega mullu nii suurel määral hakkama pidime saama. Ja see kõik on uus: reaalsus, sotsiaalsus, esteetika, tähendused. Uue elukorralduse juures tuleb paratamatult ikka ja jälle mõni nähtus jutuks esimest korda. Aasta tagasi märtsis kirjutatud tekstides on tunda, kuidas ohtlik viirus aeglaselt, kuid kindlalt läheneb, ring tõmbub kokku: kõigepealt „esimesed uudised viirusest kusagil seal“, siis juba „esimesed uudised viirusest Euroopas“, „esimene nakatunu Eestis“, „esimesed ära jäänud avalikud üritused“, „esimene nakatunu sinu linnas“, „esimesed luuletused sellest“, „esimest korda maskiga“ jne.
Peale üksikute sõnade korduvad terved süntaktilised konstruktsioonid. Poeetiliste paralleelidega rõhutatakse, kuidas muutus meie maailm 2020. aasta jooksul: „kui ilmusid uudised Wuhanist“ – „täiendasime oma geograafiateadmisi“ (tõesti, kui paljud teadsid üldse selle linna olemasolust enne pandeemia algust?), „kui viirus jõudis Euroopasse“ – „õppisime viroloogiat“, „kui maskikandmisest sai ühiskonnas norm“ – „süvenesime materjaliteadusse ja õmblusärisse“. Lugedes neid tekste praegu, aasta hiljem, meenub, et kõigi nende korduste tõttu sai elust karantiini ajal üks veniv ja lõputu päev.
Veel üks poeetiline võte, millel põhineb hulk raamatu tekste, on oksüümoron. Mõned näited: „me oleme lahus“ – „kuid seotud“, „me naeratame kaamerale“ – „aga magame halvasti“, „me kiirgame enesekindlust“ – „aga ei tea mitte midagi“, „põhjalaiuskraadidel talv ilma lumeta“ – „esimese aprilli öösel sadas lund“. Mis saab „haprast maailmast“, näis käsitamatu (see pole ka praegu selge): oleme „segaduses“, „ei tea, kui kaua see kestab“ või „mis juhtub, kui lõpeb eelmise elu inerts“. Sest „planeet pole enam seesama“: „nüüd see on koroonamaa“, „koroonariigid“, „koroonaühiskond“ jne. Kõike seda on Kotjuh märganud ja selle fikseerinud.
Kordused ja oksüümoronid täidavad ka kogumiku teise osa, kus ei räägita üksnes koroonaviirusest. Sealt leiab mõtteainet näiteks eesti-vene kultuurisuhtluse üle: „Eesti loodus – Aleksei Turovski“, „Eesti kirjandus – Andrei Ivanov“ (need nimed on raamatus ladina tähtedega). Ja nii edasi. Geograafilisest tõelusest on kõige märgatavamad „Narva teksti“ niidid („Mul pole Narva kohta ühtegi luuletust“), aga ka äsja kogu maailma tähelepanu köitnud Valgevene („Luuletaja Dmitri Strotsev kadus Valgevenes“). Kõlab ka mure ühiskonna pärast: mis saab, kui enam ei ole vaja „elanikkonnal poliitikuid“, „ostjatel kaupmehi“, „patsientidel arste“ jne, „kellelgi pole kedagi vaja“? Olgugi et see tekst kannab pealkirja „Imagine“ ehk eesti keeles „Kujutle“, pole juhuslik, et see on kirjutatud 2020. aasta novembri lõpus.
Raamatu tekstid ja visuaalid põimuvad samade teemade ja kunstivõtete abil vormilt ja sisult mõjusaks tervikuks, mille eest tänan autorit tema enda sõnadega tekstist „Piiritu tänu autorile“: „hea / aitäh // väga / aitäh // kõva / aitäh // kohe päris / aitäh“.
Kuigi teose esimene osa on 2020. aasta märtsis ja aprillis kogetu poeetiline päevik, on raamatu avatekst dateeritud novembri lõpuga. Näib, et mullu maailmaga juhtunu mõistmine on võimaldanud autoril paremini väljendada luuletajakutsumuse kvintessentsi: „luuletaja osaks elus on üksindus“. Möödunud aastal oli igaühel võimalus seesugust elu elada. Ja kui üksindus ja isolatsioon aitasid kaasa sellele, et saadi kas või „poeetilise üksinduse“ kogemise mõttes luulega pisut lähedasemaks, on see omamoodi kultuurisaavutus.
Täna tähistame olulist tähtpäeva: Eesti Kirjanduse Teabekeskus sai kahekümneaastaseks. Kunagise Eesti Kirjanike Liidu esimehena ei jõudnud ma kahjuks teha kaugeltki kõike, mida kavatsesin, samuti olen oma nn ametiajal teinud rumalusi, mida kahetsen, aga olid ka mõned valikud ja initsiatiivid, mis on läinud täkkesse ja mille pärast võib tunda pisikest uhkust, ennekõike aga tänulikkust, et need on end õigustanud.
Üks neist oli katse, tehtud aastal 2001, mil aeg ka kultuuripoliitika ametkondlikus vallas oli ilmselt küps arusaamiseks, et vaid miljoni potentsiaalse lugejaga eesti kirjandus vajab tutvustamiseks, vahendamiseks ja nüüdseks juba avatud maailma jõudmiseks tagantaitamist – nii küps, et selleks vajaliku institutsiooni loomise endastmõistetavust aktsepteeriti pikema jututa. Siin aitas kaasa aeg ja meie kirjanduse kõnekus esialgu meie endi jaoks, mõned vähesed muudesse keeltesse (peale vene) jõudnud erandid välja arvatud (Kross, Luik jt). Tagasi vaadates oli aga olulisem see, et õnn naeratas ja leidus inimene, kes oli nõus seda institutsiooni üles ehitama ja juhtima ning kellel olid olemas selleks tarvilised eeldused: keelteoskus, suhtlemisoskus, intellektuaalne ja isiksuslik sarm, kirjanduslik kõrv ja haistmine, põhimõte, et kui juba midagi teha, siis korralikult ja süsteemselt. See inimene oli ja on, algusest tänaseni, Ilvi Liive, kes juba oma töö eripära tõttu kuulub siinmail nende väheste hulka, kelle kohta võib öelda „asendamatu“.
PR-töö tulemuslikkus rahvusvahelises kirjandus- ja kirjastusruumis nõuab väga spetsiifilist know-how’d, otsekontakte oluliste inimeste ja instantsidega ning seeläbi kasvavaid kogemusi ja teadmisi, mis koonduvad ikka inimesse – nii siin- kui ka sealpool messilauda, olgu Frankfurdis, Londonis, Pariisis või kusagil Taiwanis. Tulemuslik töö kasvatab inimeste, meie kontekstis tõlkijate arvu, kes vajavad kureerimist kõige laiemas plaanis: innustamist oma töös ja informeerimist sellest, mida uut meie kirjandusel oli ja on pakkuda, n-ö järeleaitamistunde. (Nende vahetu pakkumise kohaks kohtumiste, seminaride jne vormis oli juba tagalana olemas Käsmu kirjanike maja). Omaette ja väga oluline rida on veel muu maailma kirjastajad, kes vajavad samuti veenmist, et eesti autorite väljaandmine olgugi küllastatud turul on kindla peale minek. Selle kõige kohta võiks öelda – kosmos, ja selles ilmaruumis orienteerumine, selle suunistamine ja haldamine nõuab pädevust, mis pole õpitav teisiti kui kogemuste kaudu ja omal nahal (misjuures see nahk peab olema väga õhuke ja tundlik). Võin täie kindluse ja teadmisega öelda, et eeskätt Ilvi Liive, aga juba aastaid tandem Ilvi Liive – Kerti Tergem ja viimasel ajal triolett Ilvi Liive – Kerti Tergem – Elle-Mari Talivee on jõudnud oma professionaalsuses ja pühendumuses tasemele, mis lubab teist korda kasutada sõna „asendamatud“. Siinset kuulajaskonda arvestades pole vaja rohkematesse üksikasjadesse minna – sapienti sat!
Soovin õnne ja edu ning avaldan sügavaimat tänu nimetatuile kõige tehtu eest, võttes endale julguse teha seda Eesti olnud, oleva ja tulevase kirjanduse nimel. Tehtu väärib ülimat tunnustust ja tähistamist, milleks täna ja siin on meil võimalus. Tehkem seda siis! Pealegi – need üliolulised tagantaitajad või eestvedajad ise jäävad ikka n-ö diskreetsesse varju, sest ei esinda nad ju ennast, vaid eesti kirjandust. Nende eest kõneleb ainult kuiv statistika, kui palju on tõlkeid ilmunud ja uusi tõlkijaid tekkinud, aga need arvud on – kõnekad! Ärgu kahanegu neis nimetatuis ja meis ind ja usk, et eesti kirjandus on väärt parimat, sellest tuleb ainult muule maailmale oskuslikult teada anda, sest see, kuripatt, ei mõista ju meie keelt.
Kerti Tergem ja Ilvi Liive, Eesti Kirjanduse Teabekeskuse tugisambad.
Selleks et lehelugu leiaks lugejaid, on vaja põrutavat pealkirja. Vahel võib juhtuda, et sama võtet kasutatakse raamatu müügiedu tagamiseks. Kas ei paku põnevust, kui leiad letilt sellise teose nagu „Ristiusu salajane ajalugu“? Alles hiljem selgub, et kuigi raamatus on kümneid kordi sõna „saladus“ ja „salajane“,1 ei ole tegemist saladokumentide põhjal koostatud paljastava teosega. Autor tunnistab, et „salajase“ all ei pea ta silmas mingit danbrowne’ilikku viidet salakoodile või vandenõuteooriale, vaid tõde, mis paistab mõistetamatu või varjatuna ainult seepärast, et seda pole nii lihtne mõista. „See on salajane selles mõttes, et sellest on raske aru saada isegi siis, kui sõnastada see selgesti“ (lk 12).
Ranges mõttes ei ole Mark Vernoni „Ristiusu salajane ajalugu“ ajalooraamat. Eeldatud on, et haritud britt teab nagunii kirikuloo daatumeid ja sündmusi ning neid ei ole vaja üle korrata. Inglise history on ladina päritolu: historia on ’uurimine, kirjeldus; jutustus, lugu; ajalugu’. Siin olnuks history asemel õigem sõna story.
Esimeses – ja huvitavamas raamatupooles ei ole kõne all kristlus, vaid juutlus (lk 25–78) ning kreeka filosoofid ja kirjanikud (lk 79–143). Keskse osa moodustab Jeesuse isikuga seostuv (lk 145–211). Autor möönab, et Jeesusel oli omal ajal oluline roll: „Jeesuse elu on oluline seepärast, et ta tähistab ainulaadset pöördepunkti teadvuse arengus. Ajaloo taastamine on kasulik, sest see aitab meil mõista hetke. Aga selleks et taibata, miks ta oli pöördelise tähtsusega ja mis oli tema mõte, ei ole vaja faktide ja tekstide ristkontrolli. Vaja on silmi, mis näeksid, ja kõrvu, mis kuuleksid. Siis saad töötada sinus oleva jumalikuga ja tunda selle voolamist väljas. Sa saad elada“ (lk 211).
Põgusalt käsitletakse keskaega kui ristiusu kõrgaega (lk 213–234) ja reformatsiooni ning teaduse hävitavat toimet (lk 235–256), lõpupeatükis tulevikuväljavaateid (lk 257–295). Ristiusu saatuse suhtes on autor lootusrikas: „Mina usun, et edasimineku tee nõuab tagasipöördumist usulise kogemuse kesksuse juurde, aimduse juurde, et on olemas midagi enamat, ning arusaamise juurde, et kõrvuti teiste tarkusetraditsioonidega võib kristlus olla üllatavalt läbitunnetatult mõttekas“ (lk 258).
Tegemist ei ole ristiusu ajalooga: kordagi ei ole mainutud õigeusu kirikute olemasolu, rääkimata teistest iidsetest harudest.2 Ei ole ridagi katoliiklastest ja protestantidest Aasias, Aafrikas ja Ameerikas. Viimaste sajandite kirjeldamisel piirdutakse ainult inglaste ja anglikaani kirikuga. Autor ei käsitle ristiusu ajalugu ega käekäiku globaalselt, vaid üksnes kõige kõrgemale arenenud rahva juures. Lõpuosas, kus keskendutakse loovale kujutlusvõimele, ei vilksata kordagi saksa romantikud Chamisso, Herder, Schelling ja Schiller, isegi mitte Goethe. Omast kohast on huvitav, et müstikud, keda Vernon lugupidavalt esitleb – William Law, William Blake, Thomas Traherne –, esinevad ka Aldous Huxley igikestvas filosoofias.3
Raamat on varustatud põhjaliku registriga (lk 311–336). Kummalisel kombel puudub kasutatud kirjanduse loetelu, ainult tsitaatide allikad on teada antud märkustes. Eesti väljaandes võinuks olla ära märgitud, et lisaks Augustinuse „Pihtimustele“ (m 13, lk 49) ja K. Armstrongi omale (m 36) on eesti keeles ilmunud ka P. Hadoti (m 27, lk 28), W. Jamesi (m 47), W. Heisenbergi (m 76) ja W. Isaacsoni (m 82) teosed.
Sisu kajastab alapealkiri „Jeesus, viimane inkling ja teadvuse evolutsioon“ palju täpsemalt. Viimaseks inklingiks (the Last Inkling) kutsuti Owen Barfieldi, sest ta suri sellest sõpruskonnast viimasena, 99aastasena 14. detsembril 1998. Oxfordi inklingitest on eesti lugejale hästi tuntud kaks meest, J. R. R. Tolkien ja C. S. Lewis, kelle mitmeid raamatuid on eesti keelde tõlgitud.
Owen Barfield oli koloriitne kuju. Ta oli antroposoof,4 kes tõlkis Rudolf Steineri teoseid saksa keelest inglise keelde, teda peetakse inglise antroposoofia isaks (founding father). Oweni antroposoofiasse pöördumine tõi kaasa tema „suure sõja“ C. S. Lewisega.5 Kuid Vernoni raamatus ei kohta sõna „antroposoofia“ ei positiivses ega negatiivses mõttes – ilmselt ei pea ta seda liikumist teadvuse arenguloos oluliseks.
Sokrates kirjeldas negatiivset teed, mis on antud edasi kreeka sõnas apooria. See tähendab „nõutust“ või kimbatust. Platonit kütkestas Sokratesega kohtumise rahutuks tegev potentsiaal ning ta keskendus sellele, kuidas taluda seda teadmatuse seisundit, mõtestatuse lünka, millega inimkond tema arvates pidi õppima elama. Kui see saavutatakse, muundub lünk anumaks. Samuti toimib luule. Poeesia vägi avaldab midagi enesest enamat nagu filosoofia apooria hetkel, tuues indiviidi lävele, kust ta suudab vaadata kaugemale enese ümber olevast. Jacques-Louis Davidi 1787. aasta maal „Sokratese surm“. Detail.
Mark Vernoni ajalookäsitluse aluseks on Owen Barfieldi teadvuse evolutsiooni teooria. Barfield tegi oma avastuse sõnade uurimise põhjal. Filoloogia näitas talle, kuidas sõnade tähendus aja jooksul muutub ja kuidas neid seetõttu saab vaadelda teadvuse kivististena. Nad talletavad selle, kuidas mõistus koges elu varasematel perioodidel teistmoodi, nii nagu karploomade ja luude kivistised talletavad, mille poolest olid kehad varasematel aegadel teistsugused (lk 18).
Barfield taipas, et inimeste elukogemus muutub põhjalikult kultuuriloo eri perioodidel – meie teadlikkus iseendast areneb. Ta käis välja, et see toimub kolmes astmes. Esimest nimetas ta algseks osaluseks, mis domineerib siis, kui inimese sees ja väljaspool teda tuntavat eristatakse vähe, sest individuaalse eneseteadvuse piirid, mida me tänapäeval peame enesestmõistetavaks, ei ole veel paigas. Seepärast elatakse elu kollektiivi tasandil. Seda kogetakse pideva elujõu vooluna „minu“ ja „mitte minu“, surelike ja surematute, mineviku ja oleviku ning ka teiste olendite ja inimolendite vahel. Kosmose sisemine elu on inimeste sisemine elu. „Esiaja inimene ei vaadelnud loodust distantsilt nagu meie,“ väidab Barfield. „Ta osales vaimselt ja füüsiliselt selle sisemistes ja välimistes protsessides.“ Algne osalus on seotud sellega, millele prantsuse etnoloog Lucien Lévy-Brühl pani nimeks participation mystique.
Nihked teadvuses toimuvad siis, kui inimesed arenevad, mitte tavapärases Darwini mõttes, vaid kultuuriliselt, sotsiaal-majanduslikult, usuliselt ja – mis on väga tähtis – eksistentsiaalselt iseenda tajumise mõttes. Teist astet iseloomustab osalusest eemaldumine. Tuntakse eraldumist, isegi isoleerumist. Inimene hakkab tajuma, et tal on sisemine elu, mis on tema oma. Osalusest eemaldumine hakkas avalduma esimese aastatuhande keskel eKr. See oli segadust tekitav aeg, ent siseelu koondumisega, mille tõi kaasa selle eraldumine väliselust, käis käsikäes individuaalsuse tugevnemine ning koos sellega kõiksugused uudsed võimalused. Tekkis kõlbeline vastutus ja uued suhted jumalustega. Läänes seostatakse seda hetke filosoofia sündimisega vanas Kreekas ning uute usuliste imperatiivide tekkega heebrea prohveteil.
Tärkab vastastikune osalus, kolmas aste. Nüüd tuntakse indiviidi siseelu kuuluvat talle endale, aga peegeldavat ka looduse, kosmose ja Jumala siseelu. Indiviidil on hing, mis ei ole eraldatud, sisemus, mis suudab elu peegeldada ning selle mõtte üle järele mõelda. Selle ajastu inimeste subjektiivsus suudab seada eesmärke ja kavatsusi. Elus osalemise teadvus hõlmab ikka veel ühisriitusi ja -tseremooniaid, aga ideaaljuhul võetakse need ette vabatahtlikult ja kokkuleppel, mitte vaid seepärast, et neid nõuab preester või kuningas. Sünnib seespidisus, nagu meie seda tunneme.
Kristlus olevat pannud uuesti käima vastastikuse osaluse projekti, töötades välja oma aja kõige põhjalikuma individuaalsusteadvuse. Aja jooksul levis see üle kogu maailma, vormides paljusid teisi tarkuspärimusi, mis mõjutasid omakorda kristluse arengut.
Teadvusemuutused ei ole lõppenud. Astmed ei ole lineaarsed, vaid tsüklilised. Lääne tsivilisatsioon astus umbes viissada aastat tagasi veel ühte pikemasse eemaldumise perioodi. Seda nimetatakse valgustuseks ja see on kinnistunud tänapäeva teaduse mõtteviisi. Nagu ka eelmiste eemaldumisperioodide puhul, on sündmuste käik toonud kaasa ootamatusi.
Vernon nendib: „Minu salaajaloo eesmärk on näidata, kuidas me saame Barfieldiga kaasa mõeldes ja tema ideid viimase aja uurimistulemuste valgel testides panna hindamatu diagnoosi oma kaasaja hädadele ja kuidas kõige viimane eemaldumine võib tegelikult olla osa jumalikust protsessist, mida saab ikka veel edasi viia“ (lk 18).
Tänapäeva kristluse suhtes on Vernon kriitiline, sest eriti liberaalsetel kipub domineerima apokalüptika sekulaarne versioon.6 Ta kirjutab: „Näiteks liberaalses anglikaani traditsioonis, millega ma ise kõige rohkem tuttav olen, on selge kalduvus teisendada evangeelium jooksvateks kommentaarideks selle ilma poliitika ja näiteks arenenud majanduse suutmatuse kohta jõukust õiglaselt jaotada. See annab mõista, et Jumala riik ei ole veel saabunud, sest suhteline vaesus kasvab või sotsiaalne mobiilsus on jäänud seisma. Liberaalsed jutlustajad pakuvad oma vasakule kalduvatele koguduseliikmetele moraalse meelepaha katarsist ning vaigistavad ülejäänud häbi- ja süütundega. Ametliku kiriku puhul pakuvad säärased jutlused selle jätkuvale olemasolule mugavat õigustust. „Kodanikuühiskond vajab meid,“ on varjatud sõnum ja see võib vabalt olla ka õige. Ainult et kodanikuühiskond ei näi olevat olnud Jeesuse mure ning midagi väga olulist läheb kaduma, kui evangeelium keskendub ühiskondlikele, sekulaarsetele muredele, millest saavad eesmärgid omaette. Säärane sõnum välistab igasuguse tõelise ümberkujunemise võimalikkuse.
See aga oli Jeesuse uuenduse tuum. Ta ei korranud lihtsalt seda, mis oli muutumas iseenesest mõistetavaks ja ilmselgeks. Ta seisis millegi enama, põhjaliku maailmavaate ja kujutlusvõime muutumise eest. Seda on tähtis rõhutada, sest kui kristlusest saab moraalinõuete kogu ja kuningriigi saabumist peetakse kaugeks, siis kaotab selle pakutav tee rõõmu ja väe. Kaotsi läheb selle keskne tõotus avastada Jumalaga ühtsus, millest seejärel võiks lähtuda ka ühiskondlik tegevus. Minu tunnetus on, et see kaotus on tänapäeval kristluse köitvuse kahanemises kesksel kohal. See annab edasi mõtet, et evangeeliumil ei ole pakkuda midagi, mida eetik ei saaks öelda sama hästi ja võibolla isegi palju paremini. Lõppude lõpuks saab ju ka sekulaarne eetik teha seda ilma mööndusteta, millest kirikud kinni hoiavad, näiteks homoseksuaalsete meeste ja naiste armastuse välistamine“ (lk 164).
Siin puudutab Mark Vernon riivamisi üht isiklikku tundlikku tõika. Ta on mitmekülgne ja võimekas mees,7 ordineeriti 1993. aastal anglikaani preestriks. Kolme aasta pärast pani ta preestriameti maha, sest ei suutud elada salahomona.8 Pärast ateismiperioodi on temast saanud kirglik agnostik.9
Vernon jõuab Barfieldi jälgedes järeldusele, et elame möödapääsmatus, võib-olla ka vajalikus osalusest eemaldumise ja võõrandumise faasis. Ehkki ateismi ja stsientismi võib pidada konkreetseks Jumala tagasilükkamiseks, võivad need tegelikult olla lihtsalt ühe arengujärgu tunnused. „Need võivad olla osa inkarnatsiooni edaspidisest lahtirullumisest, mis teevad ruumi seni vaid osalt kujuteldavatele vormidele ja on seeläbi kristluse arengu kolmanda staadiumi lahutamatu osa. Et see nii võib olla, sellele vihjab üks täheldatav muster. Ateism ja stsientism on ikonoklastilised liikumised. Nad mõlemad on seotud individuaalsuse teadvuse arenguga. Nad on hõlbustanud mitmesuguseid reforme, mis on süvendanud inimeste sisemise vabaduse tunnet, mis on väljendunud sellistes heades asjades nagu sotsiaalne mobiilsus ja kõigile kättesaadav haridus. Aga kas nad võiksid hakata uuendama ka meie suhet looduse ja Jumalaga?“ (lk 257).
On mõneti ootamatu, et Vernoni meelest peitub pääs poeetilises kujutlusvõimes. Aga kui mõelda, et raamatu korrektne pealkiri võiks olla „Teadvuse varjatud arengulugu“, saab see mõistetavaks. „Millest siis nüüd võib abi olla? On üks keskse tähtsusega võime. Asjade salajane elu, nende kohalolek ja hing saadakse järk-järgult tagasi ainult kujutlusvõime abiga“ (lk 259). „Kujutlusvõime on ülimalt tähtis, sest see suudab välja astuda individuaalsest isolatsioonist, kaotamata tänapäevast isiksuse kogemust. Sellest võib saada lepitav jõud, vastus igatsusele, andmata järele minas, mis on mina, ja sinas, mis on sina. C. S. Lewis nimetas seda „rõõmuks“ ja sageli on poeedid selle tarkuse hoidjad“ (samas). Valgustusaja järgsed luuletajad nagu Wordsworth ja Coleridge olid selle lähenemise esimeste omaksvõtjate seas.
Selle asemel et üritada ümber jutustada raamatu üsna hüplevat sisu, valisin ühe iseloomuliku lõigu maitseprooviks: „Platon lähtus sellest, kuidas Sokrates oli kirjeldanud oma negatiivset teed, mis on antud edasi kreeka sõnas apooria. See tähendab „nõutust“ või mõtlemise kimbatust. Teda oli kütkestanud tema enese Sokratesega kohtumise rahutuks tegev potentsiaal ning vastuseks sellele töötas ta teistele välja koolituse, mis võiks seda nende elus korrata. See sai aluseks koolile, mille ta Ateenasse rajas, Akadeemiale. Õpe keskendus sellele, kuidas taluda seda teadmatuse seisundit, mõtestatuse lünka, millega inimkond tema arvates pidi õppima elama, sest kui see saavutatakse, siis muundub lünk anumaks. Sellest saab vahend, millega vastu võtta aimdusi igavikust, hingest, loodusest, taevast ja jumalaist. See oli see, mida Anaximenes oli ette aimanud ja mille Sokrates oli teoks teinud.
Sellest protsessist võib ettekujutuse saada, mõeldes sellele, kuidas toimib luule. Poeesia vägi on selles, et see avaldab midagi enesest enamat, osutab enesest kaugemale – protsess, mis võib kulgeda umbes samamoodi nagu filosoofi apooria hetkel. Mõlemad vormid võivad tuua indiviidi lävele, kust ta suudab vaadata kaugemale enese ümber olevast“ (lk 111).
Vernon on optimistlik: „Me võime taas arendada müstikute oskusi ning viia end aktiivselt kooskõlla elutasandiga, mis oli meie esivanematele kütkestav, isegi ilmselge, ja võib saada selleks uuesti. Me võime omandada oma ajale kohase vastastikuse osaluse vormi“ (lk 23).
1 Inglise secret pärineb ladina keelest, kus secretus tuleb sõnast secerno ’eraldama, lahutama; välistama, kõrvaldama; vahet tegema, eristama’ – secretus on ’eraldatud, kauge, üksildane; eriline, haruldane’; ja ka ’salajane, konfidentsiaalne, usalduslik’.
2 Vt äsja trükist ilmunud Alar Laatsi monograafiat „Idakristlusest Idas: jakobiidid, nestoriaanid ja teised“ (Acta Universitatis Tallinensis, 2021).
3 Aldous Huxley, A. Philosophia perennis. EKSA, 2020.
Vabadus on kohv. Just see, mida ma praegu „Vabaduse platsi“ veergu kirjutades joon. Kohv on mulle tähtis ja mitte ainult hommikuti, vaid ööpäev läbi. Ma ei saa selleta hakkma.
Kohvi joon ma mustalt. Ei lisa sellele koort ega piima, ei topi sinna suhkrutükikesi ega vala alkohoolseid lisandeid. Tavaline lihtne must kohv. Harjumus, milleni olen aastatega jõudnud. See ei tähenda, et ma teisi kohvivalmistamise viise ei oleks proovinud. Ikka olen, lihtsalt minu maitse-eelistus on praegu selline.
Loomulikult annan endale aru, et teised ei pruugi minu maitse-eelistust jagada. Ma ei lähe arust ära, kui keegi oma kohvile koort peale valab või seda siirupi või mõne kangema joogiga vürtsitab. Nende jook, nende asi on otsustada, kuidas nad seda joovad. Vaielda teise kohvijoojaga on mõttetu. Kohv on sügavalt isiklik asi.
Samuti ei leia ma, et kõik üleüldse peaksid kohvi jooma. Ei pea. Maailm on erinevaid jooke täis. Suure saladuskatte all võin öelda, et ka mina joon teisi jooke. Või noh, mis siin ikka salatseda, joongi. Miks peaksin häbi tundma, kui ma vahel tahaksin hoopis klaasikest veini?
Siinkohal tuleb märkida, et mulle meeldib, kui saan linnas kohvi igalt poolt kätte. Vahet pole, kas kohvikust, baarist või kioskilaadsest paigast. Peaasi, et on. Kuid ka siin leian, et minu vajadus kohvi järele ei tähenda seda, et kinni tuleks panna kõik mahlabaarid või nõuda, et kohvikud enam teed ei pakuks. Valik peab olema.
Ka ei lähe ma kelleltki jooki käest rebima, et seda maha kallata. Ükskõik kui jäle mulle see jook ka ei tundu. Iga kohviarmastaja võib selgitada, mis juhtub inimesega, kes teise hommikukohvi maha valab.
