teaduskirjastamine

Paavli kultuurivabriku sünnipäevafestival 31. V – 2. VI.

Kohe kohale jõudes sain aru, et ees ootab suurem üritus: ala sissepääs oli tavapärasest teise kohta nihutatud ja betoonmüüriga piiratud tehaseterritooriumi ajutiste võrkaedadega laiendatud. Sisse jõudes selgus, et festival keerleb ümber maikuiselt värske ja koduse õunaaia – ruumiefekt, mis on mulle tuttav Botiku ja nüüdseks kahjuks tegevuse lõpetanud Plastiku vabaõhuklubist.

Kavale hoo sisse andmiseks oli kohe algusse paigutatud üks kaasahaaravama kõlaga bändidest, Centre El Muusa. Nad emiteerisid psühhedeelseid USA lääneranniku vibratsioone: elektriklaver lõi pulseeriva ja sillerdava helikanga, mille taga plõksusid trummid basskitarri toel kraut-rock’iliku järjepidevusega surf rock’i biite, esiplaanil korrutasid end aga Misha Panfilovi vabamalt muteeruvad tugeva kõlamoonutusega elektrikitarri käigud. Kõik eelnev oli igal võimalikul juhul üle riputatud rütmiliste tamburiini- ja kuljusekõlinatega, mis koos trummitaldrikute ja klahvpilli metalse kõlaga andsid helipildile iseloomuliku vibreeriva sära.

Kui olin suurest saalist tagasi aeda jõudnud, võisin näha katusel kõõluvat Florian Wahli. Äsja isaks saanud mees etendas ohutunnet tekitavat sünni­päevamüsteeriumi üheaastaseks saanud väikese Paavli-nimelise nukuga. Hiljem kõlas viitena Sveta baari ja Paavli kultuurivabriku nimedele kohaspetsiifiline laul sellest, kuidas „Tallinnas on palju venelasi“. Ka lõpetuseks esitatud krestomaatiline „Saksa noormees“ oli minu meelest endiselt vaimukas ja moodustas pildi pigem kaasaegse kunstniku kombel enesekuvandi ja kujundite kui spetsiifiliste muusikaliste küsimustega tegelevast artistist.

Kalli Talonpoika esines kolmandal, väikeses silikaatkõrvalhoones asuval laval. Karismaatilisest nooruslikust energiast ja emotsionaalsusest kantud etteaste oli intelligentne ja omanäoline segu klassikalise pungi neurootilisusest, 1990ndate alguse indie rock’i süngematest hetkedest, post rock’i vabavormilisest hõljumisest ja kohati ka käredamatest metal-interlüüdidest, mille blast beat’ide ja bassitümina eest hoolitses musta riietunud tõsise ilmega rütmisektsioon.

Röövel Ööbiku uue plaadi materjal mõjus malbe ja iroonilise paroodiana XX sajandi viimaste kümnendite popmuusikast. Pedaru iseloomuliku tämbri ja üleoleva tooniga esitatud nihilistlik jauramine ning Saaremetsa loodud kerge kiiksuga rütmid olid siiski selged tunnusmärgid, et see on sama bänd, mis varasemast teada.

Samal ajal esinenud GØK2 pani hetketi terve väiksema saali täie publikut hüppama. Vokalisti sõjakas ja rahutu olek, lavalt maha hõigatud vasakpoolsed loosungid ning teatav annus hiphopilikku põrget elektrooniliselt loodud taustagruuvides jätsid mulje, nagu oleks duo mingit laadi Rage Against the Machine’i reinkarnatsioon, ehkki muusikaliselt kalduti hoopis electro-clash’iliku tantsupungi poole.

Uskumatu transformatsiooni tegi läbi Doktor Normaliga esinenud Marten Kuningas, kes kehastus MC Rokiks – stiili­puhtaks 1980ndate protohiphoppariks koos kõigi asja juurde kuuluvate veidruste ja manerismiga.

Valge Tüdruku etteaste jäi mul tema äärmusliku populaarsuse tõttu nägemata, kuna väiksem saal oli inimesi nii tihedalt täis kiilutud, et siseneda polnud lootustki. Avatud uksest õnnestus mööda minnes üle peade silmata, et ta esines vist pesu väel.

Õhtu edenedes tulvas territooriumile rahvast juurde. Festivalihuviga külastajatele lisandus pärast pileti hinna soodsamaks muutumist ka niisama linna peal klubitajaid. Kui enne keskööd üles astunud artistide isiklikumat laadi õnnitlused tõstsid esile Paavli kultuuri­vabriku sünnipäeva, siis hilisemas, anonüümses DJde loodud atmosfääris tõusis pjedestaalile pidu kui selline.

DJdest kerkis minu meelest esimesel õhtul esile kunagi Bomfunk MC’s-iga kuulsust kogunud Rico Tubbs. Kui Bomfunki „Freestyler“ tähistab muusikas väga täpselt aastatuhandevahetuse kõla, siis enamik Tubbsi nüüd mängitud muusikast näis üllatuseks pärinevat varasemast ajast: valik koosnes lugudest, mis kõlasid nagu 1990ndate raadiotümakas ja house või kaldusid toonase techno või jungle’i poole – seda kõike mingi ühtlustava, tänapäevasema bassisaundiga.

Kui laupäeva õhtupoolikul olin jälle tagasi, võisin juba tuttaval aiaks muudetud tööstusterritooriumil tiiru tehes näha märke, et pidu oli ka pärast minu hilis­õhtust lahkumist jätkunud. Üks põnevam neist oli kuskil lavadest eemale jäävas nurgataguses üles seatud puldi, kahe mikrofoni ja trummipulkadega väike helisüsteem, mis näis osutavat vahepeal toimunud lokaalsele mikro-live’ile. Pildile lisasid värskust siia-sinna ilmunud vaasid lopsakate pojengikimpudega.

Suurem jagu publikut ei olnud teise festivalipäeva esimeste esinemiste ajaks veel festivalialale tagasi jõudnud, seetõttu esines Soomest tulnud Elsi Sloan üsna tühjas suures saalis. Hämaralt valgustatud vaikne ruum tekitas aga sobiva kabareeliku atmosfääri, kus tundeline naisduett ukulele ja basskitarri saatel sai esitada ekstravagantse murduva tämbriga jutustavaid autorilaule. Mulje saja aasta tagusest revüüst oli täielik, kui bassimängija tegi vahepalana ka jõu- ja akrobaatikanumbri.

Järgmisena hoovis esinenud JoVille segas electro-muusikat elavas esituses trummimänguga. Selles on alati midagi veenvat ja muusikalist tervikut elavdavat, kui mõni trummar võtab käsitsi mängida partii, mille enamik sama stiili viljelevaid artiste esitaks masinaga. Lõõgastunud ja läbitunnetatud etteaste, mis sobis ideaalselt päikeselises aias valitseva õhtuootusmeeleoluga.

Kellele suuremas saalis esinenud Raki 1970ndate alguse vaimus kulgevad klassikalised bluusrokiballaadid liiga küpse mulje jätsid, võis siirduda väiksemasse saali, kus esines märksa ebaküpsema ja värskema kõlaga YE. 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse alternatiivrokist (à la Pixies) mõjutatud Narva noormehed esitasid veenva, kergelt nõretava, aga samal ajal distantseerunud emotsionaalsusega teismelikust tunnetusest kantud venekeelseid laule.

South of Savoy repertuaar sisaldas mitmesugust bluusi, aga mulle olid parimad hetked need, mil kõlas mudane Mississippi saund: tugeva võimendimoonutusega üliosav slide-kitarr koos jõuliselt lihtsa trummipartiiga stiil, mida Lenny Kravitz on kunagi ajaloolisest bluusist rääkides tunnustavalt võrrelnud segumasina helidega.

Buzholdi esinemine oli tõeline ajarännak 1990ndate algusse: kes sündis liiga hilja, et mõningaid toonaseid kultusbände kuulama jõuda, nagu ka kõnealuse koosseisu liikmed, võinuks ennast vähemalt siin hästi tunda. Segades grunget, shoegaze’i ja indie’t, mida esitasid siis küll paljud bändid, panevad nad sellesse kõigesse ohtralt toorest energiat: basskitarr kerib pahaendeliselt, trummi­partiid on kiired ja vaheldusrikkad, kitarri­helid on käredad ja kähe vokaal väänatakse jõuga välja.

Winny Puhh alustas esinemist monotoonse satanistliku mantraga, mille ülivaljud ja -bassised sissejuhatushelid olid läbi silikaatmüüride kuulda juba õuegi. Saal oli tihedalt inimesi ja äikese-eelset leitsakut täis. Ka edasine oli ootuspäraselt jõuline: pärast väikest eksperimenti jabura puhkpillikooslusega lubati, et lõbusaid laule enam ei tule. „Laho ja palota“ jätkas ekstreemset metal’it parodeeriva ülikiire tempo ja täriseva, tõepoolest metallitöid meenutava kõlaga, paisates publikusse absurdseid, tihkes lõunaeesti keeles ähvardusi. Järgnevad lood kandsid samalaadset mentaliteeti: kahe trummari, lõikava vokaali, täismõõdus võimenduse ja tugeva intensiivsustaotlusega saavutab nii mõndagi.

Kui paljudel teistel juhtudel oleksin kahtlemata Winny Puhhi setti kuulama jäänudki, siis praegu tõukas ajakirjanduslik huvi mind ka väikesesse saali kiikama. Seal esines nimelt krüptilise nimega Poola kollektiiv USO 9001, kelle puhul ei osanud ma isegi muusikastiili ette arvata. Nende etteaste erines kõigest muust festivalil nähtust ja kerkis ereda elamusena esile. Nimelt mängis trummidest, saksofonist ja kitarrist koosnev trio erakordselt rokkivat ja kakofooniliselt vaba, metsikuna mõjuvat džässi. Kui mõni mõtisklevam vahehetk välja arvata, sündis laval lakkamatu raju. Harjumuspärasega võrreldes vahetatud positsioonid jätsid kitarristi rohkem taustastruktuuri looma ja trummari pidevasse sooloseisundisse, saksofonist paiskas samal ajal oma instrumendist välja kord vabavormilisi törina-amööbe, kord fusion jazz’i vaimus korduvaid robustseid riffe.

Hiphop-etteastetest jäi meelde San Hani ja Metabora oma: MC sulatas oma eufoorilisena mõjuva elava esituse oskuslikult salvestatud taustavokaaliga kokku, DJ lõi aga sedavõrd kihilise ja huvitava atmosfääriga tausta, et seda võiks kuulata ka ilma vokaalita iseseisva elektroonilise muusikana.

Väga üllatavana mõjus Manna plaadi­esitluskontsert: kõige muu festivalil nähtu kõrval oli see suurusjärgu võrra jõulisemalt produtseeritud, kaasates arvukalt taustatantsijaid ja fikseeritud koreograafia, keerukad kostüümid, soengud ja jumestuse. „Super Bowl’i“ vaheaja-show tasemel koordinatsioon näitab mingis mõttes küll kõrget suutlikkust ja ilmselt ka läbilöögivõimet, aga minu arvates jäid huvitava ja eksperimentaalsena tuntud vokaalesitus ning sellega edasi antud sõnum kõige muu varju.

Festivali teise klubiõhtu pea­esineja oli kuulus jaapanlane ¥ØU$UK€ ¥UK1MAT$U, kelle DJ-setis oli muusika­stiili valiku asemel keskne mahedamate ja käredamate palade ootamatu vaheldumine ülisujuva miksimise teel. Omaette visuaalse elamuse pakkus valgustus, mis värvis palja ülakehaga DJ põrguvürstina punaseks, jättes saali pimeduses tantsivad figuurid mustade siluettidena tema ette lainetama.

Kolmas päev oli programmilt hõre ja mõeldud lõõgastavaks ja sujuvaks festivalirežiimist väljumiseks. Eelmise õhtu vihm oli rohelust veelgi värskendanud ja industriaalsete torumagistraalidega põimunud sirelid lõhnasid eriti hästi. Indie-muusikat mänginud DJ Annie Rist sai oma seti kokku sulatada taas alanud, väldanud ja lõppenud vihmaga, leides igale faasile sobiva meeleoluga muusikalisi vasteid.

Live-etteaste teinud elektroonika­artist Discours Synthétique kandis täiesti põhjendatult rallikostüümi, kuna tema muusika kõlas, nagu kihutanuks ta 1980ndate arvutimängust pärineva piksel­graafikas aurikuga tõusvas tempos nii, et see lõpuks ka lendu tõusis.

Lõpetuseks asus Kersten Kõrge mängima rahustavaid etnohõngulisi ja retrobiite, aga teda katkestas eriti kontrastse sekkumisega oranži velvetisse riietunud üllatusesineja. Mees mängis valju ja rahutut, psühhedeelset, müraterrorile lähenevat elektronmuusikat, mis jõudis kohati elektriorelihelisid imiteerides kuhugi sinnakanti, kuhu Doors või varane Pink Floyd sattusid siis, kui nende muusika lagunedes igasuguse struktuuri minetas, kohati jällegi rahutute kabjaplaginat või kella­tiksumist meenutavate rütmideni mõne thriller’i heliribalt, täiendatuna nähtamatute rongide logina, metroode kimeda piduri­krigina ja kummituslike rekasireenidega. Kuuldu tekitas minus elevust, aga võis kellegi teise vabalt ka pühapäevameeleolust nördima panevalt järsult välja raputada.

Viimane ootamatu üleminek illustreerib minu meelest hästi seda, kui mitmekesist ja eklektilist programmi festival pakkus.

Paavli kultuurivabrikut tuleb õnnitleda ürituse puhul, mis toob ühte kohta kokku arvuka rahvamassi ja peale tuntumate tegijate ka suure hulga väikesi, eriilmelisi, iseseisvaid artiste – pole just igapäevane kombinatsioon. Ja muidugi palju õnne sünni­päevaks!

Paavli tänava rohelises oaasis asuv Paavli kultuurivabrik tähistas 31. maist 2. juunini esimest tegevus­aastat mitme­kesise kavaga muusika­festivaliga. Lühikesest tegutsemisajast hoolimata on Paavli kultuurivabrikust saanud Tallinna üks tähtsamaid alternatiiv­kultuuri kantse.

Millisena näed Paavli kultuuri­vabriku rolli Tallinna kultuurielus?

Kindlasti ei taha ma ühe koha väärtust üle tähtsustada: meie elame tänu sellele ülimalt andekale kultuuripõllule, mis Eestis on. Muusikud, lauljad, produtsendid, diskorid, kunstnikud, koreograafid, disainerid ja kõik teised – püüame olla mitmekesiste ideede kogunemiskoht, kus saab oma unistusi ellu viia.

Oleme leidnud ka oma rahvusvahelise niši. Nimed nagu Godspeed You! Black Emperor, Bohren & der Club of Gore, William Basinski, Varg^2TM – nende siia toomine on suur saavutus, kuigi nimetatud artistid ei pruugi alati laiale publikule tuttavad olla. Hindame ka võimalust kujundada Eesti elanike maitset ja tutvustada uusi huvitavaid nimesid. Püüame oma programmivalikuga kaasa haarata nooremaid generatsioone ning uue klubiruumiga pakkuda platvormi uutele tulijatele ja kollektiividele. Sveta baari aegadest kannan endiselt endaga kaasas tugevat väärtust eestivene huvirühma paremini ühendada ja neile platvorm anda.

Kuid see on vaid praegune hetk: plaane ja ambitsioone on mitme­suguseid ning loodetavasti saame peagi alustada uute plaanide elluviimisega. Olgu selleks teater, näitused, töötoad – tulevikusuundi on palju.

Kuidas Paavli kultuurivabrikul on aasta jooksul läinud ja mis on olnud suuremad saavutused?

Kui rääkida saavutustest, siis aasta kontserdipaiga tiitli võitmine ja Liveurope-võrgustikku valituks saamine olid meile uhked ja tähtsad hetked. Oma majasiseste sarjade „Paavli.CLUB“ ja „Paavli.LIVE“ lansseerimine ja nende edukad toimumised andsid hoogu meie programmi valikutele. Sama kehtib ka festivalide kohta. Veebruaris toimus meil „Dreamscape Festival“, mis on pühendatud eksperimentaalmuusikale ja visuaalkunstile. Nüüd on sünnipäeva­festival, seejärel maailmakultuuride festival „Tallinn Colors“ ja suve lõpetab „Paavli.CLUB Festival“. Kõik märgid näitavad, et need üritused tulevad edukad ja täidavad Tallinna kultuurielus olulise tühimiku.

Muidugi, mündil on alati ka teine pool. Väljast vaadates võib see paista glamuurne elu – esinejad, üritused, peod –, kuid reaalsuses on sellega vähe pistmist. Peale tavaliste töötundide nädala sees töötatakse ka nädalavahetustel ja tihti ei puhata üldse. Väga palju tehakse entusiasmist ja armastusest valdkonna vastu ning tihti viib see läbipõlemiseni. Piiratud eelarved ei luba palgata piisavalt lisajõudu ning elame kuust kuusse lootusega, et kõik arved saavad kord makstud. Lisaks vajab kogu see tegevus arenemiseks lisainvesteeringuid. Hiljuti oleme võtnud laenu, et ettevõte päästa ja edasi tegutseda: muutunud majandusolud ja käitumismustrid on elu raskemaks teinud. Üle maailma on muusikatööstuse valdkonnast kuulda ärevaid uudiseid: Ühendkuningriigis suleti eelmisel aastal 125 meiega sarnast kohta, Helsingi Post Bar teatas just toimetulekuraskustest ning meie enda Intsikurmu festival andis teada, et tänavu pole võimalik festivali korraldada. Ma ei taha halada ega vinguda, me tegutseme edasi, kuid kogu valdkond vajab tuge – nii riigilt kui ka külastajatelt.

Üleskutse kõigile, kes peavad meie tegevust oluliseks: käige üritustel, ostke pileteid ja jagage toimuva kohta infot! Ainult nii tagame ilusa tuleviku.

Kuidas on plaanis Paavli kultuurivabrikut edasi arendada?

Plaan on väga lihtne: teha seda, mida me juba teeme, aga palju paremini, tõstes külastajakogemuse kvaliteeti.

Esimesel kohal on heliisolatsiooni ja -kvaliteedi parandamine meie mõlemas saalis. Oleme praeguse tasemega rahul, aga pürime aina kõrgemale, et iga külastaja saaks maksimaalse kuulamiskogemuse. Suur mure on ka saalide ventilatsioon, mis on praegu puudulik. Siin on taas takistuseks raha.

Vajame ellujäämiseks abi. Plaanis on luua abonementpääsme süsteem Paavli fännidele ja ettevõtetele, kellele meie tegemised korda lähevad. Usun, et kui iga kuu saadakse maksta Netflixi eest, siis ei tohiks olla probleem toetada oma kodulinnas üht (sub)kultuurikeskust, kus ikka ja jälle meeldivalt aega veedetakse.

Paavli sünnipäevafestivali kava oli tohutu! Kus näed praegu veel sedalaadi kultuuriüritusi ja mida ise festivalide juures tähtsaks pead?

Ikka näen. Festivalihooaeg on täis erinevaid üritusi, olgu nad koguperefestivalid linnas, klubifestivalid või hoopis midagi muud. Ise pean ehk kõige olulisemaks just mitmekesist, hästi kureeritud programmi ning väidan, et selles keegi praegu veel Paavlile silmi ette ei tee. Kvaliteetne produktsioon, huvitavad formaadid ja lahendused käivad muidugi asja juurde. Arvan, et meie tugevaim külg ongi oskus mahutada suuremat sorti produktsioonidega artistid oma võrdlemisi väiksesse tuppa ja pakkuda publikule maksimaalne elamus. Boonus on muidugi kogu meie rohelust täis ala – nagu toimuks festival linnast väljas, aga selleks ei pea sõitma kolm tundi ega telgis magama.

MARIA MÖLDER

Maikuus hakkavad mõtted vaikselt juba peenramaa ja ranna poole liikuma, eriti kui ilmad on sellised nagu tänavu. Selleks, et end kuuma ilmaga kontserdisaali poole minekule seada, peab toimuma midagi väga erilist – ja sellest maikuus puudust ei olnud! Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus, sestap alustangi ülevaadet kõlanud kodumaisest heliloomingust.

Kõige eredamad muljed jäid Erkki-Sven Tüüri kahest teosest. Esmalt tuli esiettekandele tema teine tšello­kontsert Nicolas Altstaedti ja ERSO esituses (dirigent Olari Elts), aga et olen juba sellest korra kirjutanud*, ei hakka oma vaimustust uuesti jagama, vaid lähen kohe tema sama lummava neljanda sümfoonia „Magma“ juurde, mille esitasid Põhjamaade Sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel ja Heigo Rosin löök­pillidel. Kuigi Tüüri muusika ei ole programmiline, siis mingi vihje tema teoste pealkirjad ikkagi annavad. Nagu näiteks ka selles sümfoonias-kontserdis, kus võimsaid paisuvaid ja kahanevaid kõlamasse võib vabalt võrrelda magma tekke ja liikumisega. Nime poolest on see teos sümfoonia, kuid sisuliselt löökpillikontsert, sest solisti hingetõmbepause peaaegu pole ja orkester on pigem saatja rollis. Löökpillimängija peab siin tegutsema oma võimete piiril: pool lava on tema ja ta pillide päralt ning nende vahel liikumine nõuab kohati erakordset osavust ja kiirust. Heigo Rosin sai ülesandega hakkama muljetavaldava virtuoossuse ja sisukusega.

Kui Tüüri võib pidada meie suurimaks (elavaks) sümfonistiks, siis Rasmus Puur katsetas selles žanris esimest korda – ja kohe väga õnnestunult. Juba tema viiulikontsert jättis sümpaatse mulje, aga ERSO ja Olari Eltsi ettekandes kõlanud sümfoonia on minu arvates veel samm edasi. Tegemist on hästi kompaktse neljaosalise teosega, kus üldpilt on üsna sünge ja jõuline, helikeel dissonantne, aga seda tasakaalustab kaunis kolmas osa. Helilooja on selles huvitavalt ühildanud üsna lihtsa kõlamaailma omapäraste ja eriliselt värskete harmoonia­käänakutega.

Vanemuise sümfooniaorkester kandis Risto Joosti juhatusel ette Ülo Kriguli uudisteose, Eduard Tubina sümfooniatel põhineva „Studium’i“. Naljaga pooleks võib seda teost nimetada Tubina sümfooniate kiirkursuseks või, nagu helilooja on öelnud, „avamänguks kõikidele Tubina sümfooniatele“. Tegemist on väga võimsa ja värviküllase teosega, kus Tubina spetsialistidele on kindlasti palju äratundmisrõõmu; kes aga Tubina loominguga nii kodus ei ole, saavad nautida lihtsalt head muusikat.

Maikuusse jäi veel Tatjana Kozlova-Johannese doktorikontsert ja sellegi kohta võib jagada vaid kiidusõnu. Tugevad olid kõik kontserdil kõlanud teosed, minu lemmikuks sai aga „A Place Not Found“ duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe esituses. Vormiliselt on see üsna lihtne, kaarekujuline (algab nappide kandle ja klaveri motiividega peaaegu vaikusest, jõuab laia ja jõulisse kulminatsiooni ning lõpuks hääbub taas), aga põnevaks teeb selle teose helilooja piiramatu fantaasia mitmesuguste mängu­võtete ja muusikaliste kujundite loomisel. Eraldi tahan esile tõsta Kozlova-Johannese valmidust kaasata oma kontserdile Muba noorte nüüdismuusika­ansambel, mida juhendasid Iris Oja ja Tarmo Johannes. Kuna klassikalise muusika õpe on vägagi kaldu klassitsismi ja romantismi poole, on tohutult tore, kui noori tuuakse ka nüüdismuusika juurde. Muba ansambli (juhatas Iris Oja) esituses kõlas teos „Hääled“, kus interpreetidele on jäetud palju vabadust. Pean tunnistama, et algul suhtusin sellesse ette­võtmisse natuke skeptiliselt, aga pärast oli mul oma eelarvamuse pärast piinlik: noored muusikud tõid kuulajateni niivõrd küpse ja selge, loomingulisusest pakatava esituse.

Orkestritele on maikuu hooaja lõpetamise kuu ja eks kõik taha tööaastale pidulikku punkti panna. Minu sümpaatia kuulub sel aastal Vanemuise sümfooniaorkestrile, kes peadirigendi Risto Joosti juhatusel andis Viimsi Artiumis tõeliselt kaasahaarava ja meeldejääva kontserdi. Orkester võlus oma pehme ja sooja tooni ning erksa ja elava ette­kandega. Ja et orkestriga astus üles kaks tõelist päikesepoissi – Risto Joost ja Hans-Christian Aavik – oli eriliselt vahetu ja südantsoojendav elamus garanteeritud. Aaviku esituses kõlas Felix Mendelssohni ei tea kui palju kuuldud viiulikontsert nr 2 e-moll op. 64, orkester kandis peale Kriguli teose ette veel Johannes Brahmsi esimese sümfoonia c-moll op. 68. Siit ka hea võrdlus ERSOga, kes tõi maikuu algul kuulajateni Brahmsi neljanda Olari Eltsi juhatusel. Teosena meeldib mulle kindlasti rohkem neljas, aga seekordne ERSO esitus oli kuidagi väsinud ja harali, Vanemuise oma seevastu hoogsalt nõtke ja suur­sugune. ERSO oli aga justkui ümber sündinud, kui ettekandele tuli Eltsi juhatatud Gustav Mahleri viies sümfoonia. Siin oli olemas kõik, mida see teos vajab: eredad karakterid ja dünaamiline mitmeplaanilisus. Erakordse elamuse pakkus Põhjamaade Sümfooniaorkester lisaks Tüüri „Magmale“ Heino Elleri „Koiduga“, mis kõlas imeliselt, eriti alguse oboesoolo. Kuna minu vaateväli rõdul oli natuke piiratud, ei saanud ma kohe selgust, kellelt pärineb niivõrd lummav soolo. Kui aga väikese pingutuse tulemusel nägin, et mängija on Kalev Kuljus, seletas see kõik.

Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestri üks hooaja viimastest kontsertidest oli orkestri kohta omapärase kavaga: ette kanti Johann Sebastian Bachi „Fuuga­kunsti“ kõik contrapunctus’ed Hermann Dieneri keelpilliorkestri seades, v.a kaheksas contrapunctus, mille esitas Ene Salumäe orelil. Üldiselt oli kõik kenasti mängitud, polüfooniline kude selgelt välja toodud, aga üldmulje oli kuidagi liiga korralik. Seevastu ansambel Floridante ja Ragnhild Hemsing suutsid üllatada nii üleekspluateeritud teosega nagu Antonio Vivaldi „Aasta­ajad“. Hemsing on suurepärane viiuldaja, kuid põnevaks tegi ettekande hoopis tema instrument – Hardangeri viiul –, mille eriline kõla, aga ka Hem­singi lisatud rahvamuusikale omased kaunistused panid teose värskelt kõlama.

Koorimuusikast pakkus suurima elamuse Arvo Pärdi keskuses üles astunud Iiri Kammerkoor Eamonn Dougani juhatusel – too asendas haigestunud pea­dirigenti Paul Hillieri. Tegemist on vokaalselt väga võimeka 16-liikmelise kooriga, kelle etteasteid on nimetatud vokaalseks tulevärgiks. Kui võrrelda selle koori kõla meie parimatega, siis see on mahlakam ja jõulisem kui Vox Clamantisel, aga heledam ja „looduslikum“ kui Eesti Filharmoonia Kammerkooril. Kontserdikava koosnes peamiselt nüüdismuusika teostest, otsekui ere värvilaik nende keskel oli Thomas Tallise „Jeremija nutulaulud“. Huvitava silla Tallise teostega moodustas just nendest nutulauludest algimpulsi saanud Kanada-Inglise helilooja Cassandra Milleri meditatiivse olemusega pala „The City, Full of People“ ehk „Linn, täis inimesi“, mille esitamiseks jagunes koor laval ja saali eri nurkades paiknevateks duodeks ja triodeks. Praeguse aja ühelt väljapaistvamalt heliloojalt, eri muusikastiile ühendavalt ameeriklaselt Caroline Shaw’lt oli kavas „How to Fold the Wind“ ehk „Kuidas voltida tuult“. Teose inspiratsiooniallikaks on origami: tuult volditakse selles teoses kõne, hingamise ja muude vokaalefektide abil, mida toetab ilmeksimatult äratuntav Shaw’ teostele omane harmoonia. Mõjusad olid ka iiri heliloojate David Fennessy ja Eoghan Desmondi teosed: Fennessy „chOirland“ on väljamõeldud keeles vaimukas ja efektne laul, Desmondi „I am“ aga selle täielik vastand, mõjutatud Bingeni Hildegardi sisekaemuslikest mõtetest. Loomulikult ei puudunud koori kavast ka Pärdi looming, eriti hingestatud ja mõjuv oli lisapalana esitatud „The Deer’s Cry“.

Kirju kavaga astus üles Veronika Portsmuthi kooriakadeemia, mille audiovisuaal-lavastuslik kontsert kandis pealkirja „Mis päriselt puudutab“. Esinejatena astusid üles akadeemia kolm koori, Katrin Mandel, Veronika Portsmuth, Sandra Kahu, Marek Jürgenson jpt. Laval olid bänd, Hiiu kannel, korofon, saksofon jne. Teoseid esitati Stingist Tormiseni ja Mihkel Rauast Pärdini, vahele veel luuletused ja ekraanil jooksmas videopilt. Kui esialgu oli mulje päris kena, siis alates Pärdist, kelle teose „Ja ma kuulsin hääle …“ esitus oli igava- ja tuimavõitu, hakkas asi rappa kiskuma. Sahmiti ühelt stiililt teisele, eriti nõrgaks jäid aga popkoori etteasted: need olid intonatsioonilt mustad, arglikud. Kohati ei saanudki aru, kas asi oli halbades seadetes või viletsas laulmises, igal juhul ei oleks pidanud nii toore kavaga kuulajate ette tulema. Saan küll aru Portsmuthi kavatsusest teha midagi teisiti kui tavaliselt, aga kahjuks oli sel korral ambitsiooni rohkem kui tulemust.

* Äli-Ann Klooren, Hooaja vaimustav lõpp. – Sirp 24. V 2024.