Toeta
Otsi

teaduseetika

  • Vandenõude keerukas lihtsus

    MARJU HIMMA

    Vandenõuteooriad ei teki juhuslikult ja need ei lange juhuslikule pinnasele. Seevastu vandenõuteooriad ei ole vandenõud, ehkki aspekt, et vandenõuteooria taga võib peituda ka teostuv vandenõu, on nimelt see, mis inimeste fantaasianäsakesi kõige enam toidab. Kas seda annaks muuta?

    Semiootikud Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman on kokku pannud monograafia „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“. See mahukas teos liidab tervikuks killud, miks ja mis põhjustel vandenõuteooriatesse usutakse ja neid levitatakse. Aga miks siis?

    Madisson ja Ventsel osutavad Ameerika politoloogile ja kirjanduskriitikule Fredric Jamesonile, kes nimetab vandenõuteooriaid ebaadekvaatseteks tunnetuspraktikateks. Selle kohaselt süüdistatakse mingeid kahjutekitavaid rühmitusi eesmärgiga juhtida tähelepanu eemale tegelikult süüdlaselt, s.t kapitalistlikult süsteemilt. Mõistagi kuuluvad sellise tegevuse juurde salakokkulepped, -tegevused ja -märgid ning soov manipuleerida suurte rahvahulkadega.

    Sellele loovad soodsa pinnase tervikpildi infoaugud, mida kildudest küllastunud teabe- ja meediaruum paratamatult sisaldab. Infoauke on võimalik täita vandenõuteooriatest tuletatud lugudega, et nende kaudu maailma mõtestada.

    Mis siis, kui vandenõuteooriate levik ühiskonnas ei tulene infopuudusest? Kindlasti ei tulenegi. Info ülekülluses levib enneolematult palju vandenõuteoreetilist infor­matsiooni. Seda põhjusel, et kõigilt-kõigile-kommunikatsioonis on kõigil võimalik info „DNAd“ muuta ja turbokiirusel edasi levitada. Seega on vandenõuteooriate levik märk ka millestki muust – võõrandumisest, infokildude paljususest ja seoste puudumisest nende kildude vahel ning võimalusest teooriaid kommunikatsiooni kiirendamisega katalüüsida.

    Vandenõudeta kultuurid

    Vandenõuteooriate levik on omane praegusaja kommunikatsioonikanalite mitmekesistumisele ja kättesaadavusele eri ühiskonnakihtides, kuid kuidas on see olnud ajaloos ja maailma eri paigus? Autorid toovad välja, et vandenõuteooriad ei ole samaväärselt läänemaailmaga levinud näiteks islamiriikides ja Aasias.

    Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et neid ei ole üles tähendatud, puuduvad kirjalikud allikad. Teine põhjus võib olla, et nii islamimaailmas kui ka muistses Aasias polnud inimestel vaba tahet ja usuti, et inimesi juhib Jumal või muud üleloomulikud jõud, mis määravad inimese elutee.

    Kolmas põhjus võib olla mõistagi selles, et vandenõuteooriate levikuks pidanuks eksisteerima suhtlusruum, mille eelduseks on kirja- ja lugemisoskus või muu info levitamise viis. Just see muu viis ehk suuline pärimus võib olla vastus küsimusele, miks vandenõuteooriad levisid Euroopast neisse piirkondadesse koloniaal- ja imperialistliku poliitika tagajärjel.

    Üks lõputa jutt

    Tänapäeva vandenõuteooriaid ja nende teaduspõhiseid uuringuid analüüsides toovad autorid esile, et vandenõu­teooriaid iseloomustab lõputus. Teisisõnu, need ei lõpe kunagi, sest see nõuaks seletavat lahendust ja kaotaks põnevuse. Nii ei leiagi lahendust Estonia huku või COVID-19 pandeemia ümber keerlevad vandenõuteooriad.

    Ka 11. septembri kaksiktornide rünnaku annab ühendada nt Kennedy mõrvaga ja sellega muuta lugu lõputuks. Ja alati veel millegi järgmisega, mille puhul saab jätta õhku kahtluse, et sündmuse taga on ikkagi midagi, mida esmapilgul ei nähta ja mille eesmärk on masse mõjutada ja kahjustada.

    See eristab ka tänapäeva vandenõuteooriaid antiikmaailma lugudest, sest need olid lõplikud. Lugu sai lahti seletatud, isegi kui see seletus oli ebamõistlikult üleloomulik.

    Vahest sugenes lõputus vandenõuteooriatesse keskajal. XVI sajandi keskpaiga nõiaprotsessid on omal moel vandenõuteooriate „praktika“. Inimesi, peamiselt naisi, süüdistati saatana teenimises ja maagias ning tõestati süüd uputamise või põletamisega, mida võib vaadelda vandenõu tõestamise praktikana. Aga ka tõhusaks viisiks ühiskonda selle toel kontrollida. Vandenõunarratiivide lahutamatu osa on seega lõppematu kahtlus ja lahendamatus.

    Intuitiivne vs. analüütiline

    Tuleme siiski tagasi küsimuse juurde, miks vandenõuteooriaid tänapäeval usutakse. Eriti olukorras, kus infot on küllaldaselt ning tänu haridusele ollakse võimelised infot otsima ja sünteesima. Raamatus tuuakse välja mõiste „kognitiivne stiil“ kui inimese suhteliselt püsiv teabe omandamise ja töötlemise viis.

    Briti teadlaste uuringust selgub, et usk vandenõudesse on positiivses korrelatsioonis intuitiivse kognitiivse stiiliga, negatiivses aga analüütilisega.1 Teisisõnu, need, kes intuitiivselt ehk suurema vaimse pingutuseta ja kiirelt infot töötlevad, loovad pealiskaudseid ja ka ekslikke seoseid ning see ühildub hästi vandenõuteooriate eesmärkide ja levikuloogikaga. Seevastu analüütiline kognitiivne stiil nõuab aega ja pingutust, sest inimene otsib detaile ja tõendusi. See ei pruugi sobida vandenõuteooriate olemusega.

    Väidetavalt kalduvad haritumad inimesed mõtlema analüütilisemalt ja võtavad seepärast vandenõuteooriaid vähem tõsiselt kui madalama haridustasemega inimesed. Ometi näeme vandenõuteooriate levitajate hulgas ka bakalaureuse- või magistrikraadiga inimesi, mis seab kahtluse alla eelneva väite hariduse seosest analüütilisusega. Teisalt paneb ka küsima nende inimeste tegevusmotiivide kohta.

    Samuti võib juurelda selle üle, kas kiirele ja pealiskaudsele infovoole lähenetakse analüütilise kognitiivsusega. Sealt edasi ei pea vahest kaugele mõtlema, millega selline infokäitumine hästi korreleerub.

    Kontroll, kuuluvustunne ja võim

    Miks inimesed ikkagi vajavad vandenõuteooriaid? Mõne aasta eest kaitsti Tartu ülikoolis magistritöö,2 kus on välja toodud, et ühe vandenõuteooriatele keskenduva alternatiivmeediakanali lugejaskond on õige eriilmeline – eri haridustaseme, vanuse ja huvidega. Kõnekas on leid, et küllalt paljud kasutavad vandenõuteooriaid meelelahutuslikul eesmärgil, otsivad neist eskapismi ja närvikõdi.

    Raamatust saadakse lihtne vastus: vandenõuteoreetilised seletused pakuvad psühholoogilist turva- ja kuuluvustunnet. Kes arvab, et tal puudub ümbritseva suhtes kontroll, võib otsida lohutust vandenõuteooriatest. Seda põhjusel, et vandenõuteooriates pakutava alternatiivse seletusega kaasa minnes tunnetatakse pisut rohkem võimu kui „ülejäänud massil“, kes usub peavoolunarratiivi.

    Põhjusi, miks vandenõuteooriaid usutakse, on palju. Vandenõuteooriad pakuvad paeluvaid narratiive, mille on loonud üksikisikud või riigid tahtlikult, täpsemalt, pahatahtlikult. Samahästi võivad need narratiivid ka ise välja kujuneda inimeselt inimesele liikudes, sest inimesed armastavad lugusid, eriti neid, mis pakuvad närvikõdi ja põnevust.

    Pärast „Vandenõuteooriate tähendusmaailma“ lugemist on kõik selge, ehkki piir elu ja vandenõuteooriate vahel kipub üha hägustuma. Kas vandenõuteooriad saaks ühiskonnast eemaldada, ära keelata? Raamatu põhjal võib lühidalt vastata: ei saa.

    Osalt seepärast, et vandenõuteooriad on siiski lood ja inimesed armastavad lugusid luua, paisutada ja levitada. Vandenõuteooriate keelamisega peaks alustama pseudoajalooliste romaanide, näiteks Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude, Umberto Eco „Roosi nime“ ja Dan Browni „Da Vinci koodi“ keelu alla panekust.

    Või kas oleks võimalik keelata rääkida lugusid? Kindlasti mitte. Vandenõuteooriad on justkui viirused DNAs, mida sotsiaalse suhtluse käigus edasi antakse ja mis selle käigus muteeruvad ning koguvad üha elujõudu. Ventseli, Madissoni ja Lotmani monograafias ei pakuta must-valgeid lahendusi, vaid maalitakse vandenõuteooriatele õige mitu värvivarjundit juurde. Sestap on see hüva lugemine nii neile, kes peavad vandenõuteooriaid jamaks, kui ka nende veendunud uskujatele.

    Raamatu teine osa, millel ma siinses arvustuses ei peatu, pakub semiootilist sukeldumist vandenõuteooriate sügavasse kloaaki. Kahtlemata närve kõditav ja põnev lugemine, ehkki raamatuarvustuses ei tahaks neid lugusid esile tõsta, et omakorda vandenõuteooriate levikule mitte hoogu juurde anda. Sedagi kavatsust võib võtta vandenõuteoreetilise plaanina ärgitada lugejaid seda teost kätte võtma.

    1 Stefan Stieger, Nora Gumhalter, Ulrich S. Tran, Martin Voracek, Viren Swami, Girl in the cellar: A repeated cross-sectional investigation of belief in conspiracy theories about the kidnapping of Natascha Kampusch. – Frontiers in Psychology 201, 4/297. https://doi. org/10.3389/fpsyg.2013.00297.

    2 Kristi Sobak, Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika. Magistritöö. Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste Instituut 2020. http://hdl.handle.net/10062/67863.

     

  • Õdede pooltühi klaas

    AURI JÜRNA

    Ekspeditsiooni „3õde“, idee autor ja lavastaja Katariina Unt, kunstnik Kristel Maamägi, valguskujundaja Siim Reispass, helikujundaja Ekke Västrik, dramaturgiline tugi Laura Kalle. Mängivad Ester Kuntu, Maria Paiste ja Anumai Raska. Esietendus 21. XI 2023 Kumu auditooriumis.

    Teatrilavastus koosneb väga paljudest osadest. Kui publik teab kindlasti selliseid lavataguseid jõude nagu lavastaja, kunstnik, grimeerija, lavamees jt, on üsna loomulik, et päris kõigi lavastuse elementide peale vaataja ei tule, isegi kui need on ta silme all. Näiteks on kavaleht, lavastuse reklaamvideo ja esietenduseelsed meediakajastused samamoodi lavastuse osa nagu näidendi tekst, näitleja kindad või punane valgus.

    Iseasi, kas lavastaja või teater neid elemente kasutada oskab, taipab või tahab, aga lavastusse kui tervikusse lisavad need oma osa sellegipoolest. Lavastusmeeskonna loodud meediakaja kannab endas peale piletimüügi julgustamise ka ootuste kujundamise ülesannet, seda nii publiku kui ka ajakirjanike puhul, ning on sageli retseptsiooni suur mõjutaja. Ja kui ootused (ja eelarvamused) sünnivad esmalt teatrist, peaosatäitjatest, lavastajast ja näidendi autorist tõukuvalt, saab neid lavastuse eelinfo kaudu veelgi suunata.

    Katariina Undi uut Tšehhovi „Kolme õe“ tõlgendust ümbritsevad tekstid on olnud intrigeerivad, sest lisaks klassikalisele tekstile, mis sisaldab juba mustvalgel palju tähendusi, on tegemist lavastajaga, kes on seda ise näitlejana mänginud ning töötab seekord koos omaenda õpilastega. Rääkimata muidugi praegusest geopoliitilisest olukorrast.

    Igal poodiumil on üks näitleja, kel küll lõpuks kujuneb välja oma tegelaskuju (Ester Kuntu Mašana, Anumai Raska Irinana ja Maria Paiste Olgana), kuid enamasti lausuvad nad etenduse vältel nii enda, üksteise kui ka muude tegelaste repliike, lisaks remarke, kus vaja.

    „Terevisioonis“ kirjeldas Unt enne esietendust oma meetodit ja motiive põnevalt: „Et lavastus just praegu teoks saab, on ikkagi otsus, mis põhineb näitlejate arvamusel, et see on oluline ja vajalik ning huvitav ära teha just praegu. Ja samuti leidis teater Ekspeditsioon, et aitab lavastuse välja tuua, sest see on vajalik. [—] Kasutasin üht oma tekstiloome meetodit, mille najal ja mille printsiipide järgi on tekkinud lavastusele täiesti uus alustekst, mis baseerub küll Tšehhovi näidendil, aga näidendi originaalloogika on nihkes. Lavastuse võti või vorm on samuti eksperimentaalne ja otsinguline, see on minu enda isiklik huvi, kuidas seada näitlejad teatri arusaamade järgi kõige keskmesse, kus minu arvates on näitleja koht. [—] Tekst on väga autoritruu, muutunud on teksti aluspõhja loogika. Idee on selles, et säiliks autori mõte ja lugu, aga tema väljund on teistsugune just tekstiloome meetodi tõttu, mis algab näitlejatest, mitte lavastajast. Kõik laval toimuv on näitlejate sisend, millest mina lavastajana olen lähtunud. [—] Kontekst, milles see lavastus esietendub, haagib väga kurvalt tänapäevase olukorraga ja on uskumatu, kuidas materjal tõstab esile ja võimendab kõike seda, mis meid kurvastab ja mille pärast me kõik südant valutame. Sellest saavad näitlejad lavastuses ka rääkida.“1

    Tšehhovi näidendite ja klassikaliste tekstide uustõlgenduste fännile tõotab selline tutvustus intellektuaalset elamust, mõnusat sõnade ja tähenduste mängu. Õnneks pole mul arvustajana kommet enne etendust meediakajastusi lugeda (vältimaks eelarvamusi), kuid pärast nägemist ja lugemist on tihti tunne, et mul on midagi tõeliselt olulist jäänud kahe silma vahele. Seda enam, kui teised peegeldajad on saanud lavalt mitmekülgse elamuse: „See ongi vast kõige geniaalsem selle kõige juures, et jäädes ühelt poolt truuks Tšehhovi sõnadele ning ka näidendi tekstile kui füüsilisele vormile paberi peal, suudeti Tšehhov panna kommenteerima hetkel maailma iseloomustavat meeleolu ja aset leidvat sõda. Seda tehti, ilma et asi oleks toodud tänapäeva läbi lavakujunduse või kostüümide – need olid jäetud neutraalsele tasandile –, vaid ajahüpe saavutati puhtalt sõnalise süntaktika ja teksti vormiga mängimise kaudu (okei, väike roll oli ka heliefektidel). Lugu minetas seega oma tähtsuse, oluliseks sai „Kolm õde“, mis seisis eraldi originaalteksti vene aadli allakäigu narratiivist. Võimendati just lootuse ja lootusetuse dünaamikat, eksistentsiaalseid küsimusi tänase maailma olude ja sündmuste – sõja, ühiskondliku masenduse, ebaõigluse – najal, mis sekkusid mängu läbi teatrivaataja ootuste ja meelestatuse.“2

    Mis siis ikkagi Kumu auditooriumi laval juhtub? Tume, sametiselt neutraalne lava koosneb kolmest väikesest poodiumist, igaühel paar astet ja puusa­kõrgune postament, nende taga igaühel kolm valget poolläbipaistvat fooni, mida valgus eri stseenides värvib. Minimaalne ja diskreetne helikujundus lisab aeg-ajalt tiksumist, tuule ulgumist ja sõdurite marssimist. Igal poodiumil on üks näitleja, kel küll lõpuks kujuneb välja oma tegelaskuju (Ester Kuntu Mašana, Anumai Raska Irinana ja Maria Paiste Olgana), kuid enamasti lausuvad nad etenduse vältel nii enda, üksteise kui ka muude tegelaste repliike, lisaks remarke, kus vaja.

    Just lausuvad repliike, mitte ei mängi tegelasi. Vaid Kuntu esinemine kaldub rohkem psühholoogilise sisseelamise poole, kuna ta suudab üksikute repliikide, aga veel enam kuulamise ja vaikimise kaudu veenvalt siseneda tegelasse, kes ta sel hetkel on, ning domineerib seeläbi publiku tähelepanus. Raska ja Paiste jäävad tegelaste ja toimuva suhtes valdavalt distantseerituks ja jahedaks, mängides pigem teksti kui tunnetega ning püüavad intonatsiooni ja rõhkudega anda tekstile uusi tähendusnüansse. Näitlejad esitavad teksti enamjaolt kronoloogiliselt, kuid seda aeg-ajalt korrates, aeg-ajalt kooris. Iga vaatuse vahel on põgus paus, mil hämarduv valgus annab näitlejaile hingetõmbepausi ja nad ringutavad, nuuskavad, joovad lonksu vett, et siis uuesti oma kohale asuda ja edasi kõnelda.

    Greeta Võsu: „Unt on küll intervjuus öelnud, et „3õde“ ei keskendu ilmtingimata naistele, kuid minu meelest peitub lavastuse väärtus just selles pakutavas vaatenurgas. Naised, kes on maha jäänud, kes mängivad ka mehi, kes ikka veel kordavad Tšehhovi sõnu, tuletavad meelde, elavad läbi, igaüks omal moel. Nendes kolmes tegelases, kes on lootuse kaotanud, kellel on ainult mälestused, nostalgia, kuid siiski ka jõudu edasi elada, oli midagi liigutavat ja autentset.“3

    Kui lõpuni aus olla, siis on raske nimetada „3õde“ lavastuseks. See on kolme andeka näitleja lavakõne (eksami)-kava, mille juhendajaks on Katariina Unt. Ja sellisena on see kõrgel tasemel, intrigeeriv ja paeluv. Lavastuseks see ei küündi, sest puudub konflikt – jah, Tšehhovi näidendites on küll konflikt, selge ja tugev – ja tegelaste omavaheline suhe. Siin on tekst, mis on nii lünklik, et kuigi Tšehhovi-tundjal jookseb kogu kärbitu ja mahavaikitu vaikselt seest läbi, ei saa „Kolme õe“ süžeest kaugem vaataja suurt midagi aru.

    Mis aga puudutab auväärt kriitikute-kolleegide märgatud sõjatemaatikat, siis see on meis endis ja ümbritsevas õhus niikuinii, aga mitte laval. Seal on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov. Suurima lugupidamisega „3õe“ naiste ees soovitan huvilistel raamaturiiulist või -kogust hoopis näidend otsida ja lasta sel suurepärasel lool täismahus endast läbi voolata.

    1 Katariina Unt: meie „3õde“ ei ole tehtud traditsiooniliste arusaamade järgi. – ETV „Terevisioon“ 20. XI 2023.

    2 Rasmus Kuningas, Ekspeditsiooni „3õde“ on omaoodi Tšehhovi remiks. – ERRi kultuuriportaal 23. XI 2023.

    3 Greeta Võsu, Nõudlik maraton Tšehhovi radadel. Kolm näitlejannat toovad vaatajale pisara silma. – Eesti Päevaleht 7. XII 2023.

     

  • Vahtralehemaa vallatud kurvid

    ANDRUS KARNAU

    Rakvere teatri „Vallatud võtted“, autor Norm Foster, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundaja Märt Sell, muusikaline kujundaja Tobias Tammearu. Mängivad Silja Miks, Tuuli Maarja Möller, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg ja Eduard Salmistu. Esietendus 15. IX 2023 Rakvere teatri väikeses majas.

    Kanada näidendikirjutaja Norman (Norm) Foster on vahtralehemaal väga populaarne, samuti iseloomustab teda viljakus: kirjutanud kümneid komöödiaid. Enne teatrimaailma astumist töötas ta raadios hommikusaate juhina. Fosteri kombinaadi toode „Vallatud võtted“ („Skin Flick“) nägi ilmavalgust 2009. aastal, Rakvere teater tõi selle näidendi sügisel rahva ette, lavastas Peeter Tammearu. Vaatasin „Vallatuid võtteid“ Jõgeva kultuurimajas detsembri algul. Lavastus rändab mööda väikesi kohti: Lihulas ja Võrus käidud, ees ootavad Elva, Otepää ja Kolgaküla.

    Ühest Kanada teatriblogist lugesin Robyn Lesteri artiklist, et kümme aastat tagasi Ottawas laval olnud „Vallatute võtete“ näitlejad olid sunnitud etenduses pause tegema, sest publik naeris nii maruliselt, et järgmise lause ütlemiseks tuli oodata. Kuigi kriitik lahkus etenduselt pettunult, ei jätnud ta tunnustamata, et lavastus meeldis rahvale pööraselt. Frustratsiooni põhjustas näidendi nõrk ja sidususeta lugu.

    Niisiis tõotas tulla hoogne teatriõhtu linnas, mille südames majaseinal ripub Alo Mattiiseni üleelusuurune foto ning laternapostidele on kinnitatud Betti Alveri luuleread. Mis jäi tulemata, oli Lesteri kirjeldatud kärarikas naer ja vaimustunud plaksutamine. Jõgeval naeris saal kummagi vaatuse kestel korra, ülejäänud aja kostis siit-sealt muigvel turtsatusi.

    Töötuks jäänud abielupaar kutsub appi peresõbrast kaameramehe Alex Tratti (Eduard Salmistu) ning koos hakatakse filmima vallatuid kaadreid ehk pornot.

    Istusin ja kuulasin teksti ning tahtsin kangesti naerda. Näiteks siis, kui mees hakkab naisel pluusinööpi kinni panema, aga on nii koba, et käsi satub kogemata rinnahoidjasse, ning seda jäädvustab mitu telekaamerat, sest kõik juhtub riiklikult tähtsal pressikonverentsil. Mees on juhtumisi teleoperaator ja naine reporter, kelle sõnu pidi ta eetrisse vahendama.

    Tühine lookene, aga kui olmeäpardust osavalt esitada, oleks naljakas küll. Esitus nõuaks pause ja rõhke ning tegelaskujusid, kes usuksid ise, et pole midagi valesti teinud. Tahtsin naerda kohe nii, et peaks tooli käetoest kinni hoidma, aga selleks ei tulnudki võimalust. Ma ei oodanud intellektuaalseid vaimukusi ega peent musta huumorit, olin valmis naerma ka selle üle, et esimest korda pornostseeni tegevale noorele naisele on probleem kaasosalise külmad sõrmed.

    Norm Foster on tobedate ja vähem tobedate lookeste rittapanemise meister. „Vallatute võtete“ lugu: abielupaar jääb töötuks, nagu ka nende peresõbrast kaameramees, kes käe naise pluusi alla pistis. Et raha teenida, hakkavad nad filmima vallatuid kaadreid ehk pornot. Internetieelsel ajastul levis selline kraam videokassettidel.

    Näidendi lõpp on banaalne, aga inimlikult armas. Pornofilmi mees- ja naiskangelane armuvad, filmiprodutsentidest abielupaari luitunud suhe lööb samuti lõõmama. Tõepoolest, kriitik oleks sellist lugu nähes frustreerunud, aga ma ei hooli sellest. Teater on teater: loeb ainult see, kas lavastus on hästi tehtud ja publik lahkub rõõmsana.

    Kui järele mõelda, on pornofilmi lavastamisel ka sotsiaalne mõõde. Abielupaarile tähendas film oma tavapärasest sotsiaalsest rollist väljaastumist, see oli nende mikroskoopiline seksuaalrevolutsioon. Ottawas oli lavastaja Venetia Lawless lisanud publiku harimiseks materjali pornograafia ajaloost. Peeter Tammearu ei ole näidendi laiemat mõõdet tähtsaks pidanud. Mingil põhjusel on lavastaja otsustanud anda näitlejatele ülesande mängida nagu algajad harrastajad. Nii napib laval usutavaid karaktereid: tegelaskujud veiderdavad ning naljad antakse sageli enne ära, kui need jõuavad üle huulte tulla.

    Kui Jõgeva laval nähtut meenutan, on ainus seletus, et nii lavastaja kui ka näitlejad häbenevad näidendit ega võta seda tõsiselt. Ju nad arvasid, et kui annavad lavastusele eemalolevalt üleoleva vormi, on nad justkui pääsenud kohustusest mängida lihtsas komöödias. Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda. Ega Fosteri näidendiski moraal ja mõte puudu. Kui situatsioonikomöödia on mängukavva võetud, siis minu meelest võiks nalja saada ikka nii, et …

    Näitlejate rõivastuses tooni andvad pruunid ülikonnad ja jaburad pükskostüümid ei aita kuidagi luua kerget õhkkonda, mis on komöödia hädavajalik eeldus. Või dekoratsioonid, kus on valdavaks värvimata puitlaudise imitatsioon. Maitsetud elemendid justkui otsiksid kõige madalamat ühisnimetajat.

    Tegijate sotsiaalse närvi puudumisele viitab ka lavalt ühes repliigis kuus-seitse korda korratud „pede“. Sõna, mis oli kümmekond aastat tagasi ebaviisakas, on viimastel aastatel juba nii tugevalt poliitiliselt laetud, et korrutamine meenutas erakondlikku kihutuskoosolekut. Vägisi tekkis tunne, et Rakvere teater ootab etendusele matse.

    Kui kultuurimajast välja astusin, põlesid hoone ees väljakul jõulu­tuled, kõige keskel säras valgustorudest „Jõgeva“, milles õ-täht oli teistest suurem. Otto Wilhelm Masingu Äksi kirik pole sealt tõesti väga kaugel. Vaatasin õ-d ja mõtlesin, et Jõgeva kultuurikeskuse lava on silma järgi otsustades nii kitsuke, et riigiteatrite lavastused sinna enamasti ei mahu. Rakvere teater teeb tänuväärset tööd, kui kihutab linnast linna. Kas aga Jõgeva ja teiste väikeste kohtade teatrisõprade saatuseks ikka peavad olema lavastused, millega Tallinna külalisetendusi andma kunagi ei sõideta?

     

  • Poliitiliste tulekahjude kustutamine

    MARK KRISTJAN LAANET

    Amsterdami rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival IDFA, 8. – 19. XI 2023.

    Publiku reaktsiooni filmidele mõjutas novembri „oavars“, kust Amsterdami taeva kohal lõpmatult vihma kallas. Filmiseanssidel oli mul raske mõista, kas valatakse pisaraid või luristatakse nohust nina. Nuuksumised ja naerupahvakud kinnitasid seejärel, et asi polnud nohus.

    IDFA mainekust tõestavad arvud: üle 300 000 külastaja ning üle 300 filmi. Seal ei kehtinud Werner Herzogi ütlus, et filmikunst ei kuulu akadeemikutele, vaid kirjaoskamatutele. 1988. aastal avapaugu saanud IDFA ei kuulunud tänavu kummalegi. Festival on alati olnud oma avameelsusega poliitiliselt angažeeritud, kuid ikkagi tekitas varasematest aastatest rohkem furoori.

    Festivali asutaja ja kuni 2017. aastani kolm kümnendit peakorraldajana tegutsenud hollandlanna Ally Derks on öelnud, et filmiprogrammi koostamisel peetakse silmas nii kohalikku kui ka globaalset tasandit ning sealne valik peab tekitama arutelu.

    Hoolimata sellest, et 1980ndate lõpus andis Derksile korraldusliku algimpulsi küsimus „kus on dokimaailma Cannes?“, on ta viidanud, et IDFA pole mõni punase vaiba festival ning ka praeguse peakorraldaja Orwa Nyrabia jutust on läbi käinud, et IDFA on suur ja sõbralik globaalne küla. Seevastu on ta kritiseerinud filmipopulismi, kus aetakse loomingulise ja värske kunsti asemel taga vaatajahulka.

    IDFA programm pakatab sõdadest, inimõiguste rikkumisest, ebavõrdsusest ja sõnavabadusest. Leidub ka mittepoliitilisi „kunst kunsti pärast“ linateoseid, kuid nagu spordivõistlustelgi, meelde jäävad medalistid.

    Rahvusvahelise võistlusprogrammi võitis Armeenia film „1489“ režissöör Šogakat Vardanjani sõjas kadunuks jäänud 20aastasest vennast.

    Meelemuutus

    Tänavuse IDFA teemaks oli meelemuutus, a change of mind, mis kutsus üles vaatajaid läbi elama armastust, rõõmu, viha ja konflikte. Pigem elati läbi viimast, sest „meelemuutus“ kaldus kollektiivile suunatud algtähendusest kõrvale. See vajus süürlasest peakorraldaja Nyrabia ja IDFA meeskonna õlgadele, kes eeldatavasti vaevu sõba silmale said.

    Juba enne festivali algust olid paljud Palestiina filmitegijad pahased, et miks IDFA Iisraeli-Hamasi sõjale sama tugevalt ei reageerinud kui Ukraina sõjale. Teatavasti oli filmiprogramm koostatud ammu enne sõda. Nii Derks kui ka Nyrabia on aastakümneid filmi kaudu inimõiguste eest seisnud. Nyrabia on ka ise Süüria võimudele jalgu jäänud, kui Süüria sõjaväeluure ta 2012. aastal Damaskuse lennujaamas kolmeks nädalaks vahi alla võttis.

    IDFA avanoodiks saigi intsident 8. novembri avatseremoonial, kui lavale tormas kolm aktivisti sildiga „Jõest mereni, Palestiina saab vabaks“. Festivalijuht Orwa Nyrabia plaksutas kaasa. Selle lööklause lisatähenduste üle on vaieldud aastakümneid. Juutide arvates on loosung antisemiitlik, seega ärritusid filmitegijad nii Iisraelis kui ka USAs, kus festivalimeeskonda süüdistati Iisraeli hävitamisele üleskutsuva idee toetamises. Nyrabia püüdis poliitilist tulekahju kustutada ning avaldas vabandava pressiteate, kus lisas, et plaksutas loosungit nägemata, lihtsalt austusest sõnavabaduse vastu. Pressiteates võttis Nyrabia seisukoha, et IDFA sellist loosungit ei toeta.

    Tulekahju aga kasvas, sest nüüd hakkasid pahandama palestiinlased. Palestiina Filmi Instituut kutsus omakorda üles režissööre filme IDFA-lt eemaldama ning peagi oligi festival 18 filmi võrra vaesem. Peakontori ees korraldati Palestiina toetuseks protestiüritus, kus kritiseeriti ka IDFA vaikimist sõja algusest peale relvarahu sõlmimise küsimuses. Üle 700 inimese kirjutas tagatipuks alla petitsioonile, kuna nad ei olnud rahul ei IDFA ega Nyrabia käitumisega esimese protesti puhul.

    Autorid ja tagakiusatud

    Jõudes kõmu juurest festivali sisuni, siis ei olnud IDFA-l näha üheülbalisi tele­reportaaže, vaid eelistati originaalset autorikäekirja ning üksikisiku võitlusest lähtuvaid emotsionaalseid lugusid. Uutele tänapäeva ja möödaniku mõtestamise viisidele valgust heites löödi kõikuma kehtivate diskursuste kaardimajad.

    Siin said sõna kõik maailma tagakiusatud. Omanimelises filmis „Gerlach“1 peab seitsmendat kohtulahingut suurkorporatsioonidega oma viimase põllumaa eest elujaatav vanatoi, kes nimetab end Hollandi viimaseks farmeriks. „Kuninganna Genas“2 näeme aga Venemaa väikelinnast pärit Genat, kes kogeb repressiivses ühiskonnas performance’itega poliitilist aktivismi harrastades nii verbaalset kui füüsilist vägivalda. See oli ainus film, mis mõjus mulle Z-põlvkonna jaoks konstrueerituna. Sünopsises oli lisaks LGBTQ+ teemadele ka peagi hakkava Ukraina sõja vastu protestimine, kuid Gena muretses rohkem ühismeedia jälgijaskonna kui oma rahva saatuse pärast.

    IDFA rahvusvahelise võistlusprogrammi parima doki auhinna pälvis armeenia režissööri Šogakat Vardanjani film „1489“, mis on veidi erandlik, kuna filmi eelarve on minimaalne ning see on üles võetud mobiiltelefoniga. Pealkiri viitab režissööri 20aastase venna nime asendavale arvule. Noormees oli lõpetamas kohustuslikku sõjaväeteenistust, ent jäi 2020. aastal puhkenud Armeenia-Aserbaidžaani sõjas kadunuks. Tema õde jäädvustab telefonikaameraga oma perekonda, kes noormeest otsib. Õõvastavale kurbusele krutib lisapinget juurde tõik, et poole aasta pärast leitakse poisi luud. Nende tuvastamiseks kulub veel omakorda poolteist aastat, mille jooksul jätkub sügavalt isiklike ja rusuvate hetkede jäädvustamine. Armeenia peaministri pakutud rahalist toetust režissöör vastu ei võtnud. Talle on olulisem filmi mõju samasuguse saatusega inimestele.

    Eestit esindas programmis „Best of Fests“ „Savusanna sõsarad“3, mille üle oli mul siiras heameel. Ürgne ja katartiline minevikutaagast puhastumine tundub dokina apoliitiline. Seepeale meenutasin muigelsui, et ka Sõpruse kino esilinastusele järgnenud vestlusel hõikas režissöör, käsi püsti ja rusikasse pigistatult: „Savvusanna pole ainult film, Savvusanna on liikumine!“

    Tõepoolest – ta jätkas näidetega eestlaste telefonikõnedest, kuidas ka teised on oma väikese kogukonnaga nüüd saunas sügavamatel teemadel rääkima hakanud ja lähedasemaks saanud. Kas see siis mitte ei tõesta filmi poliitilisust ehk kogukondade elu parandavat mõju?

    1 „Gerlach“, Aliona van der Horst, Luuk Bouwman, 2023.

    2 „Queendom“, Agnija Galdanova, 2023.

    3 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

     

  • Mõnusa energiaga uude aastasse

    LIISI LAANEMETS

    Kontsert „Jõuluks koju“ 31. XII 2023 Estonia kontserdisaalis. Euroopas õppivate noorte Eesti muusikute orkester, dirigent Henri Christofer Aavik, orkestri kontsertmeister Hans Christian Aavik. Kavas Richard Wagneri ja Robert Schumanni muusika.

    Aasta viimasel päeval antakse Estonia kontserdisaalis mitu traditsiooniks saanud kontserti: pikema ajalooga on Tallinna Kammerorkestri esinemine, viimastel aastatel toob publiku kokku ka välismaal õppivate noorte Eesti muusikute ülesastumine. Selleks moodustatakse koju pühi pidama tulnud muusika­tudengitest orkester, tehakse proovi ja antakse üks kontsert, mis panigi minu 2023. muusika-aastale punkti. Orkestrantideks on kas päriselt või mõne vahetus­programmiga Euroopa muusikakõrgkoolides õppivad tudengid, sekka neid, kes on piiri taga õppinud-lõpetanud lähiminevikus ja leidnud juba koha Eesti muusikaelus. Näiteks mängisid orkestris kõrvuti selliste säravate tõusvate tähtedega nagu Hans Christian Aavik, Triinu Piirsalu, Birgit Katariin Born jt ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri fagotirühma abikontsertmeister Jakob Peäske ja kontrabassirühma kontsertmeister Regina Udod, rahvusooperi Estonia oboerühma kontsertmeister Ingely Laiv-Järvi, metsa­sarverühma kontsertmeister Jürnas Rähni ja tromboonirühma kontsert­meister Toomas Vana.

    Orkestri kontsertmeister on mitu aastat järjest olnud Hans Christian Aavik, keda viimastel hooaegadel on kodumaistel kontserdilavadel tihti näha ja kuulda olnud, dirigendipuldis oli tema vend Henri Christofer Aavik, kes on 2024. aastast Pärnu Linnaorkestri pea­dirigent. Kontserdi kavalehes on kõigi laval olnud 43 interpreedi väike tutvustus koos nende ülevaatega möödunud aasta kordaminekutest. See andis kompaktse pildi, kes kus õpib ning milliseid kontserte keegi möödunud aasta jooksul on andnud või kellega koos musitseerimist oluliseks pidanud – omamoodi iga-aastane tibude loendamine.

    Kontserti iseloomustas väga hea energiatase, nõtke ja lai dünaamiline skaala ning keelpillide kõlakultuur. Oli tunda noorte indu ja kuulda rõõmu koos musitseerimisest, ometi ei keenud energia üle, vaid seda oli just parasjagu – oma osa oli selles kindlasti ka dirigendil, kes hoidis oma selge juhatamismaneeriga nooruslikku teotahet vaos. Eriti nauditav oli orkestri dünaamilise skaala laius piano’st, mida kippus summutama Estonia kontserdisaali prožektoripargi surin, kuni laia ja kõlava forte’ni ning selle kiire ja plastiline muutumine.

    Kontserdi kava oli kokku pandud kahe üheealise helilooja ja tuttava, Robert Schumanni ja Richard Wagneri teostest, mis on mõlema looja teoste nimistus erandlikud ning pühendatud abikaasale. „Siegfriedi idülli“ kirjutas Wagner oma abikaasa Cosima 33. sünni­päevaks ning Schumanni neljas sümfoonia oli kingitus abikaasale Clarale 22. sünnipäevaks. Teoseid seob omavahel veel see, et heliloojad on neid hiljem redigeerinud. Võluv muusikaväline seos! Kontsert algas väiksema koosseisuga „Siegfriedi idülliga“, mis kõlas veidi rabedalt ja ettevaatlikult. Teose algversioon on kirjutatud 15-le mängijale, ent ka 1878. aasta töötlus on kammerlikus laadis ja hõreda faktuuriga, nii et paljud partiid sisaldavad soololõike.

    Publikus oli tunda laval valitsevat soorituspinget. Idüllilist meeleolu kippus varjutama ka streikiv ja plärisev oboe, mida oboist püüdis kogu teose vältel üsna häälekalt koostööle meelitada. Teisena kõlanud Schumanni nooruslik sümfoonia esitati vabalt ja suure naudinguga. Tundus, et kohe teose esimeses osas kõlanud tutti-orkestri forte võttis pinged maha ning seejärel nautisid teost nii mängijad kui ka publik. Sümfoonia on küll neljaosaline, ent osad esitatakse attacca üksteise järel: Schumann osutas oma sümfooniale ka kui sümfoonilisele fantaasiale, mis kasvab välja sissejuhatuse temaatilisest materjalist. Noorte interpreetide esituses oli see materjal diferentseeritud ja karakterid olid hästi välja toodud, kaotamata sealjuures tervikutunnetust. Hans Christian Aaviku soololõigud panid unustama, et tegu on piiratud ajaks kokku tulnud projekt­orkestriga.

    Kui millegi kallal norida, siis mõningase koosmängu logisemise pärast, eriti puhkpillide sektsioonis. Ometi on see mõistetav, sest tegu on korra aastas koguneva kollektiiviga ning väheste proovidega ei pruugi tekkida koos­mängu­tunnetust ja -kindlust, pealegi ei tarvitse noortel muusikutel olla ka kuigi suurt orkestrimängupagasit ühes. Ühe väikese soovituse annaksin dirigendile: kui on soov mikrofon haarata ja publikuga juttu vesta, võiks vahetekstid enne läbi mõelda. Publikuga suhtlemine loob enamasti sõbraliku õhustiku, aga kui on olemas kavaleht, tundub veidi tarbetu kirjapandut korrata. Omamehelikus stiilis vahetekstid näisid muuseas publiku alahindamisena, lisapalade tutvustamata jätmine mõjus aga jälle ülehindamisena.

    Kontsert läks tõusvas joones. Saalitäis publikut meelitas kõrvulukustava aplausiga esinejatelt välja kaks lisalugu. Esmalt kõlas skertso Felix Mendelssohn-Bartholdy „Suveöö unenäost“ ja pakkus kepsakas tempos katsumusi ja soleerimisvõimalusi puupuhkpillirühmale, seejärel Johannes Brahmsi hoogne „Ungari tants“ D-duuris.

    Kokkuvõttes saan öelda, et minu (ja ehk ka kõigi teiste kontserdil olnute) muusika-aasta lõppes mõnusa energiast ja koostöötahtest pakatava emotsiooniga, mida on siinmail kippunud viimasel aastal vähe olema. Kontserdisaalist astusin uuele aastale vastu reipa sammuga ja sama reipa tundega – meie noorte muusikute järelkasv on vai­mustav.

     

  • Kirsti Laanemaa 17. X 1940 – 21. XII 2023

    Värvikas, erk, vaimukas, ekstravagantne – vahest sellisena võiks mäletada hiljuti meid jätnud sisearhitekti Kirsti Laanemaad.

    Kirsti Laanemaa (sündinud Plaks) lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi kunstnik-ruumikujundajana 1966. aastal. 1973 astus Kirsti Laanemaa Eesti Arhitektide Liitu ja 1992 Eesti Sisearhitektide Liitu. Juba enne kooli töötas Kirsti Laanemaa Estonprojekti joonestajana. Kooli lõpetamise järel jätkas ta Eesti Projektiks ümbernimetatud projekteerimisinstituudis juba sisearhitektina. Talle usaldati kaalukaid töid ning nõnda kuulus Laanemaa nii Viru hotelli (1972) projekteerijate gruppi kui ka Pirita purjespordikeskuse (1980) sisearhitektide sekka. Avangardistina säras ta eksperimentaalsetel „Ruum ja vorm“ näitustel.

    Kirsti pidas oma parimaks tööks Projekteerijate maja amfiteatri laadis lahendatud saali (1981), mis on olnud paljude meelest Eesti üks kaunimaid koosviibimiskohti. Ruum oli nii akustika kui ka ilu pärast geomeetriliselt jõuliselt modelleeritud ja erakordne. Lahenduse eest pälvis ta koos Alo Padariga Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia.

    Laanemaad iseloomustas uhke julge laad, mis muutis tema lahendused kohe kultuslikuks. Vaimustavat loomingulist sünergiat Raine Karbiga ilmestas olümpiamängude ajaks valminud Postimaja (1980) läänelik tume teenindussaal, kus domineerisid tumedad tellispinnad ja tekitas elevust Kaarel Kurismaa vilkuv ning häälitsev „Kineetiline objekt“. Tallinna uhkeima postmodernistlikus laadis sisemuse sai aga Laanemaalt ja Aulo Padarilt poliitharidusmaja ehk Sakala keskus (1985, lammutati 2007), mille erilise mööbli ning Rait Präätsa vitraažidega romantilisi ruume kasutati äraspidisel viisil üsna varsti rahvuslike ja kultuuriürituste, jumalateenistuste, missivalimiste jm jaoks.

    Oluliseks võib pidada ka Tallinnas pioneeride paleena alustanud huvi­keskust Kullo (1977), Ametiühingute maja (1983, lammutatud); Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku fuajeed ja talveaeda (1988), Nõmme Silma­kliinikut (2003).

    1990. aastast juhtis ta omanimelist Kirsti Laanemaa Sisearhitektuuri­bürood. Tema kavandatud ruumid on ühtaegu otstarbekad, kvaliteetsed, aga samas šikid ning elamuslikud. Üleminekuajal koges külastaja ahvatlevat välismaatunnet Stockmanni kaubamajas (1995), aga ka materjalide ja viimistluse abil luksuslikuna näivas WTC Tallinna Ärikeskuses (2002). Telli­jate tänutunnet ilmestab Eesti Muusikaakadeemia sisekujunduse (1999) eest pälvitud tunnustusmedal.

    Jääme mälestama Kirsti töökust, tugevat tahtejõudu, sära ja elurõõmu!

    Eesti Sisearhitektide Liit

    Eesti Arhitektide Liit

     

  • In memoriam Ivar Murdmaa

    Ivar Murdmaa

    Meie hulgast on igavikku lahkunud üleilmselt tuntud okeanoloog, põhjasetete süvateaduse väsimatu künnimees, reisikirjanik, tulihingeline eestluse hoidja Ivar Murdmaa. Tänu mitmekesistele huvidele ja avarale silmaringile on geoloogina tehtu ka elukeskkonna kaitse valdkonnas väljapaistev.

    Nagu meenutab Ivari õde Mai Murdmaa oma raamatus „Teekond tantsus“, olid nende esivanemad ühelt poolt talupidajad ja kooliõpetajad Lõuna-Eestis, teisalt ema isaliinis pärit Pandiverest Ambla mõisa prantsuse-poola aristokraatlikust suguvõsast. Vanaisa Enn kujunes Eesti Vabariigi algusaastail üheks riigi haridus- ja koolijuhiks. Vanemad olid kunstnikud. Murdmaade saatus on üks Eesti 1940. aasta vägivaldse riigipöörde järgse keerulise aja poliitiliste hammasrataste vahele jäänud perekonna lugu. Vanaema pidi laialipaisatud pere nelja lapselapsega Siberi näljas ja külmas üksi toime tulema, isa jäi sõjas kadunuks. Murdmaade ema suutis sõjajärgsetes raskustes kindlustada kõigile neljale lapsele kõrghariduse ja säilitada vanavanemate rahvusliku vaimse väärikuse. Kõigist neljast kujunesid teaduse ja kunsti-kultuuri tipptegijad omal alal.

    Ivar lõpetas 1950. aastal Tallinna 21. keskkooli ja 1955. aastal Moskva riikliku geoloogia-uuringute instituudi. Aspirantuuri teemaks valis ta kõige kaugema piirkonna – Kuriilid, kus „maailm sai otsa“. Pärast väitekirja edukat kaitsmist kutsuti Ivar tööle NSV Liidu (hiljem Venemaa) teaduste akadeemia okeanoloogiainstituuti Moskvas, kuhu ta jäi kogu eluks, algul teadurina, peatselt maavarade ja paleookeanoloogia labori juhatajana. Aastakümneid viibis ta suure osa ajast Vene ja rahvusvaheliste uurimislaevadega ekspeditsioonidel kõigil ookeanidel, valdavalt lõunapoolkeral Vaikses ookeanis. Nende uuringute tulemusel avastati ookeanisüvikute ja kaasnevate ookeani ümbritsevate vulkaanide „tulerõnga“ tekke olemus, ookeanilise maakoore sukeldumisvöönd mandripankade alla. Nende uurimistega tehti teadusrevolutsiooni geoloogias, loodi globaaltektoonika – mandrite triivi tõestus. Ivar oli esimene eestlane, kes astus Antarktise pinnale. Teisalt osales ta põhjasetete uuringutel ka Arktikas Barentsi merel. Üldistuste tulemina ilmus Ivari sulest esmakordselt planetaarse maailmamere looduslike settekehade hierarhiline tervikkäsitlus teoses „Ookeanide faatsiesed“ (1987). Koos abikaasa Jelena Ivanovaga avastasid nad ookeanidevahelise termo­haliinse süvahoovuste süsteemi, millel on oluline mõju planeedi kliimamuutustele (asjakohane raamat avaldati 2006). Tema sulest on ilmunud üle 200 teaduskirjutise.

    Teaduskonsultandina osales Ivar aastaid ka Eesti teaduste akadeemia geoloogia instituudi töös ja kohakaasluse alusel juhtiva teadurina Eesti mereinstituudis. Väga harivad olid tema arutlusrohked „ookeanipäevad“ globaalprobleemidest geoloogias. Ivar oli Eesti Geoloogia Seltsi asutajaliige, paljudes välismaistes teadusseltsides osaleja. Osava sõnameistrina on ta oma uurimistulemused aimeartiklites ja kahes reisiraamatus („Sealpool Kaljukitse pöörijoont: ekspeditsiooni-laeval „Ob“ läbi kolme ookeani“, 1962; „Ookean tulerõngas“,1980) reisimuljetega haaravalt kokku põiminud. Koostöös teiste eesti teadlastega sündis koguteos „Maa Universumis, möödanik, tänapäev, tulevik” (2004). Tunnustusena pälvis ta 2005. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

    Pöördelistes sündmustes on Ivar oma maailmavaatelisi veendumusi kaitsnud ka keelatud miitingutel osaledes, kui Gorbatšov tankid tänavale tõi. Aatesõpradena seisime kõrvuti Balti ketis. Hiljem on ta tunnistanud, kõige õnnelikum aasta tema elus oli see, kui täitus kolm salasoovi, millest kartsime unistadagi: langes kommunistlik võim, varises kokku Nõukogude impeerium ja Eesti taastas oma 1940. aastal vägivaldselt äravõetud iseseisvuse.

    Ivar oli Tallinnas puhkusel viibides alati oodatud külaline köitva, arutleva vestlejana kodustel salongiõhtutel sõprade seltsis, kus mõttevahetused vaheldusid klassikalise muusika kuulamisega. Ivar Murdmaa rikkalik vaimupärand elab meis ja järelpõlvedes edasi raamatuisse, artikleisse, vestlusisse peidetud looduseuurija tarkuses ja hingesoojuses.

     

    Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut

    Tallinna Tehnikakõrgkool

    Eesti Geoloogia Selts

    Eesti Meremuuseumi Polaarklubi

    Eesti Paeliit, aatesõber Rein Einasto

  • Peegelpildis „Kolm õde“

    ENN SIIMER

    Ugala teatri „Koju“, autor Kadri Lepp, lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundaja Laura Maria Mäit, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Margaret Sarv, Garmen Tabor, Andres Tabun, Martin Mill, Jass Kalev Mäe, Helgur Rosental ja Luule Komissarov. Esietendus 17. XI 2023 Ugala teatri väikeses saalis.

    Videot kasutatakse teatris õige palju, tihtilugu mitte kuigi õigustatult. Seekord juhtus aga kummaline lugu, et esietenduse järel jäi mind kauaks kummitama just nimelt must-valge video lavastuse alguses. Et see oli ka lavastusmeeskonnale tähtis, näitab plakat ja kavaleht. Etenduse alguses näidatakse suures plaanis tüdrukut autoroolis, vihma kallab, kojamehed töötavad, tüdruk pühib aeg-ajalt pisaraid. Lõpus peaaegu seesama, kuid nüüd on tüdruk rahunenud, ilm ilus ja tüdruku pea tagant ilmub nähtavale valge kass, kes end paitada laseb.

    Olin kergelt segaduses: kuidas siis nii, etendus oli ju õige hea ja näitlejadki mängisid meeldejäävalt hästi, kummitama jäi aga miskipärast just nimelt see videokaader, kus tüdruku rollis oli näidendi peategelane Anna Margaret Sarve esituses. Videokatketes ei ütle ta ainustki sõna, ega saagi seda teha, kuna näidendis neid stseene pole. Kuigi lavastus ise on näidendi suhtes küllatki autoritruu.

    Siit kerisidki minu mõtted filmi- ja teatrikunsti väljendusvahendite erinevusele. Videokatketes juhib tüdruk autot kahes erisuguses hingeseisundis, kord meeleheitel, siis aga rahunenuna. Tüdruku nägu, käed hoidmas rooli, mööda vilksatab ilmetu loodus. Ei ühtki sõna. Ja ometi jääb lummama. Nii nagu kunagi ammu-ammu jäi mind lummama Michelangelo Antonioni 1962. aasta filmis „Varjutus“ nähtud alt üles filmitud tänavalambid, mitte aga Monica Vitti ja Alain Deloni meisterlikult esitatud dialoogid. Pikk kaader pimeduses helenduvate lampidega ütles peategelaste hingeseisundi kohta vaata et rohkemgi kui sellele eelnenud dialoog. Tummstseen lampidega jäi meelde. Muutus tähendusrikkaks kunstiliseks kujundiks.

    Nii dramaturgiliselt kui ka näitlejamängu poolest on lavastuse võtmekujuks Vanaema Luule Komissarovi hästi väljapeetud esituses.

    Filmis oleme režissööri ja operaatori valikute (detailid, rakurss, kestus) vangis, teatris aga esmajoones meie pilgu all siinsamas sündiva näitlejamängu lummuses. Sellega ei taha ma üldsegi öelda, et see näitlejamängu lummus Ugala lavastuses oleks puudunud. Ei, üldsegi mitte.

    Nii dramaturgiliselt kui ka näitlejamängu poolest on selle lavastuse võtmekujuks Vanaema Luule Komissarovi hästi väljapeetud esituses. Vanaema on teiste tegelaste suhtes nagu vaikiv eetiline mõõde (või ka etteheide). Ta ei ütle tegelastele ühtegi sõna, vaid vaatab neid oma kõikemõistva pilguga. Lavastusest paistab hästi välja, kui erinev on kõigi tegelaste suhtumine sellesse vaikivasse ja öösiti kummaliselt ringiuitavasse Vanaemasse. Mõnda tegelast tema juuresolek häirib, mõni teeb talle vaikides pai, mõni aga – nagu peategelane Anna – embab teda õrnalt. Lavastuses tuleb ta paar korda ka päeval üle lava, kuid keegi teda ei märka. Teda nagu polekski, aga ometi on ta alati olemas. Ka siis, kui ta on juba surnud.

    Öösiti kuuleb aga Vanaema detailseid vahejutustusi oma kummalisest armastusest, veelgi rohkem väärtustab aga näidendit ja lavastust Vanaema jutustus murtud jalgadega kurest, kelle eest hoolitsemine tõi ta ellu tagasi. Ei saa ju öelda, et sõna pole teatris tähtis, sugugi mitte, ent sõnast endast on palju olulisem see, mida öeldakse pilgu, kehakeele ja sõnavärvinguga.

    Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi. Võrdlus „Kolme õega“ pole siinkohal meelevaldne, sellele leiab vihjeid näidendist ja ka lavastaja Tanel Ingi alustab oma juttu kavalehel: „Koju, koju, koju … Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“. Mingis mõttes on tegemist „Kolme õe“ peegelsuhetega. Ühelt poolt kojutulek, kuid ka Meelise ja Anna lahkumisstseen näidendis on peegelpildis Tusenbachi ja Irina lahkuminekuga.

    Huvitav, kuidas on lahendanud selle Tšehhov ja kuidas Kadri Lepp? Kui armastust kaotada kartev Anna otsib sõnu, mis märgivad tema kirge ja andumist („Palun ära mine. [—] Ma ju armastan sind. Mis ma siis teen? [—] Kuhu ma enda panen? See kõik on ju sinu.“), siis Tusenbach peaaegu analoogses situatsioonis räägib argiasjadest, millel nagu polekski mingit seost tema tunnetega („Näe, puu on kuivanud, aga ikka kõigub ta koos teistega tuules …“). Ja mida teeb veel Juhan Viiding Šapiro legendaarses lavastuses: siis ta võtab toika otsa tühja pudeli, žongleerib sellega, kuni see maha kukub, läheb tagaseinas oleva ukse juurde, tõmbab end piidale rippu ja ütleb: „Ma ei ole täna kohvi joonud. Ütle, et mulle keedetaks …“ Armastusavaldus ja jumalagajätt korraga.

    Tõepoolest, ei ole Anna osatäitjal lihtne mängida neid sõnu kandvaks. See nõuab noorelt näitlejalt palju suuremat elu- ja ka lavakogemust, mistõttu see stseen jääb muidu nii sümpaatse osatäitmise juures veidi rabedaks. Mida aga ometi ei juhtu Anna otsusega koju tagasipöördumise suhtes.

    Seevastu on Andres Tabunil Isa rollis nii lava- kui ka elukogemust vaata et liigagi, mistõttu keerab ta sellise kurbloolise rolli koomilisusega veidi üle ning varjutab tõsised noodid ja partnerite mängu koomikaga. See tuletab meelde, et kümmekond aastat tagasi tegi Tabun Tanel Ingi debüütlavastuses „Väike raha“ oivalise rolli.

    Nii näidendi kui ka lavastuse üks huvitavamaid tegelaskujusid on tegelikult Anna vend Paul. Sõnu ja repliike talle palju antud ei ole, kuid Martin Millil on õnnestunud tabavate nüansside, ägestumiste ja suhtumiste kaudu Vanaemasse, Isasse ja Emasse (Garmen Tabor) joonistada pilt noore mehe vastuolulisest ja ummikusse jooksnud elusaatusest.

     

  • Kui Tammsaare armastanuks vesterneid

    SILVER ÕUN

    Mängufilm „Tõotatud maa“ („Bastarden“, Taani-Saksamaa-Rootsi, 127 min), režissöör Nikolaj Arcel, stenaristid Nikolaj Arcel, Anders Thomas Jensen ja Ida Jessen, produtsent Louise Vesth, operaator Rasmus Videbæk. Osades Mads Mikkelsen, Kristine Kujath Thorp, Simon Bennebjerg, Gustav Lindh, Amanda Collin, Morten Hee Andersen jt.

    Päevil, mil siinse metsa- ja puidutööstuse liidu esindajad on esitanud nõude Martti Heldele monteerida ümber metsatööstust käsitlev dokumentaalfilm „Vara küps“ (2024) ja jagada nendega ka filmi kassatulu1, võib „Tõe ja õiguse“2 laadis alepõllundust heroiseeriv agrofilm mõjuda üsna peletavalt. Karta pole aga vaja, sest Nikolaj Arceli „Tõotatud maa“ kõnetab ka teisi sugukondi peale põllu- ja puidukahjurite ning muude puruvanakeste. Varem selliste menukitega nagu „Lohetätoveeringuga tüdruk“3 (stsenaristina) ja „Kuninglik armulugu“4 tuntust kogunud Arcel pole kätt ette pannud ka Hollywoodile („Tume torn“5). Tema Euroopas vändatud filmid, nagu ka viimane, on enamasti tootnud Taani Zentropa, mis on ka kõigi Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi filmide taga. See, kas „Tõotatud maa“ küündib eelmainitud meeste šedöövriteni, on iseasi, kuid ajaloodraama, mille peaosas on Mads Mikkelsen kehastunud ennastsalgavaks XVIII sajandi asunikuks, kes ei luba karmi mehe silmal pilkuda isegi vahekorda astudes, on võitnud terve hulga auhindu. Veneetsia filmifestivalil kandideeris see võistlusprogrammis peaauhinnale Kuldlõvile, ent võitis oikumeenilise žürii auhinna. Euroopa filmiakadeemia auhinnarallilt naasti aga kellade ja vilede saatel parima mees­osatäitja auhinnaga Mads Mikkelsenile ning parima operaatoritöö preemiaga Rasmus Videbækile. Loorberijaht sellega veel ei peatu, sest film esindab Taanit Osacrite määramisel parima rahvus­vahelise filmi kategoorias ja on jõudnud ka lühinimekirja, 15 parima hulka.

    Metsik, metsik põhjala

    Taani kirjaniku Ida Jesseni romaanil „Kapten ja Ann Barbara“6 põhineva linateose sündmustik leiab aset Põhjasõja-järgsel rahuperioodil, mil Taani kuningas Frederik V soovis kultiveerida suuri nõmmesid Jüüti poolsaarel, lubades sinna rännanud saksa asunikele peale raha ja kariloomade kontimurdva töö eest tasuks 20 aastaks vabastust maksudest ja täielikku vabastust sõjaväekohustusest. Kuninga enda elu kulges kroonilise alkoholismi tähe all, mistõttu jäi riigi valitsemine suuresti ministrite hooleks. Ministrite bürokraatlik mugavus ja rahaahnus jätab selles Põhjamaade vesternis erusõdurite, talupoegade, asunike ja teiste elu tahtel laiali pillutatud tegelaste saatuse suuresti meelevaldsete vasallide hoolde. Nonde türanlikud valitsemismeetodid annavad paljudele piisava põhjuse lihtsalt lindpriiks hakata.

    Erukapten Ludvig Kahlen (Mads Mikkelsen) lubab kuninga nimel metsiku nõmme põllumaaks muuta, aga lisaks loodusele tuleb tal rinda pista ka kohalike aadlikega.

    Erukapten Ludvig Kahlen (Mads Mikkelsen) pole aga clinteastwoodlik nimetu mees, kes esimese asjana relvaga tuld külvab. Nimi on just see, mis ihaldusväärne. Kui ministrid naeravad välja Kahleni plaani maad kultiveerida, sest kuninga soov nõmmesid kõblata on juba ette hukule määratud, lubab Kahlen hakkama saada ilma lisarahata ning katta kõik kulud pelgalt ohvitseripensioniga. Vastutasuks soovib ta vaid üht: aadlitiitlit. Riigiisadele plaan sobib, kuna jätab kuninga kukru kergendamata. Ratsu, püstoli ja telkmantliga tuulte kätte läinud Kahlen avastab peagi, et liigivaene pinnas ja ümberkaudsed röövlid on tema väikseim mure: kohalik maade­valitseja Schinkel (Simon Bennebjerg), kes on lisanud oma nimele partikli „de“, ei taha kuuldagi, et keegi Kahleni-sugune madalast soost jätis puutub seda maad, mida tema juba pikka aega endale on ihaldanud. Vasalli sadism ei tunne piire.

    Vääritud tõprad

    Taanikeelne pealkiri „Bastarden“ (’värdjas’ või ’sohilaps’) mõjub mõnevõrra kõnekamalt kui piibellik-leige „The Promised Land“ ehk „Tõotatud maa“, mis seob filmi johnfordliku vesterni kaanoniga. See pealkiri viib fookuse võitlusele maaga ning hajutab tähelepanu Kahleni ja tema kaasteeliste saatuselt, kus on filmi tegelik kese.

    Kahlenil pole sulaste palkamiseks raha ja külapreester viib ta kokku kahe põgenikuga, kes ihkavad ilmselt sisimas Schinkeli represseeriva käe otsast raiuda. Kui Schinkel sunnib Kahleni heaks lühikest aega töötanud rändmustlased lahkuma, jääb saatuse tahtel talupidamisse tõmmut verd tütarlaps Annmai Mus (Melina Hagberg). See äratab aga lihtrahvast töölistes ebausku. Veri on liigagi tihti paksem kui vesi ja nii on Kahlen kimpus, mida tüdrukuga peale hakata. Tema mehelik tõsidus ei jää ka vastassoole märkamata. Olude sunnil hakkab arenema Andrese-Mari armastuslugu otse „Tõest ja õigusest“, kui põgenikepaari naispool leiab end eluteel järsku üksikuna. Sinivereline Edel (Kristine Kujath Thorp), kelle poolehoidu Schinkel üsnagi kohmakalt võita püüab, näeb samuti Kahlenis võimalust pääseda perekondlike abielutehingute rägastikust. Armastusliinidele on stsenaariumis jäetud sama palju ruumi kui võimuvõitlusele ja see kõik on filmis edasi antud ilma temaatiliselt laiali valgumata. Nii leiab Kahlen end mitmete raskete valikute ees ega jää alati südamele truuks. Kui ka tõotatud maa käega katsutavaks saab, tuleb see süütult valatud vere või valusate lahtiütlemiste arvelt.

    Jüütimaa idüllilise looduse taustale seatud lugu, mille on oskuslikult kinni püüdnud Rasmus Videbæki kaamerasilm, kuulub kahtlemata suurele linale. Tuulte räsitud Mikkelsen mõjub sama jõuliselt kui kunagises „Valhalla tulekus“7. Cillian Murphyga sarnase pokkerinäona on Mikkelsen kaamerale meelepärane. Ta mäng on vaba kinolinale võõrast teatraalsusest. Mikrotonaalsust selle mehe näos on huvitav vaadata ja ilmete ambivalentsus soosib tema ülesastumist väga erinevates rollides. Mikkelsenil jagub osatäitmisi nii karmide kõrilõikajatena kui ka elu hammasrataste vahele jäänud meestena (näiteks Thomas Vinterbergi filmides). Vaatajale, kes ootab siit sama suurt elamust, nagu pakub „Veri hakkab voolama“8 või hiljutine „Jumalamaa“9, jääb „Tõotatud maa“ ilmselt leigeks. Kahleni ja ta kaaslaste elutee flirdib Sisyphose müüdiga, kuid lõpuks leiab suurem osa konflikte helge ja mõnel juhul soovmõtlemisest kantud lahenduse. Schinkeli tühikargajalikud kapriisid kalduvad žanrilt rohkem mõõga ja mantli lugude poole ning kipuvad ülejäänud filmi tõsisest toonist irduma. Need, kellele on autorifilmilik naturalism liialt koormav, leiavad „Tõotatud maast“ üksjagu närvi kõditavat mõtteainet.

    1 Metsa- ja puidutööstus nõuab metsateemalise dokfilmi ümber monteerimist. – Postimees 28. XII 2023.

    2 Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja õigus. Noor-Eesti, 1926.

    3 „Män som hatar kvinnor“, Niels Arden Oplev, 2009.

    4 „En kongelig affære“, Nikolaj Arcel, 2012.

    5 „The Dark Tower“, Nikolaj Arcel, 2017.

    6 Ida Jessen, Kaptajnen og Ann Barbara. Gyldendal, 2020.

    7 „Valhalla Rising“, Nicolas Winding Refn, 2009.

    8 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.

    9 „Vanskabte land“, Hlynur Pálmason, 2022.

     

  • ,

    Aasta Rosina auhinna sai Andry Ervaldi lastejuturaamat

    Neljapäeval, 4. jaanuaril Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud tänuüritusel kuulutati välja eelmise aasta kõige omanäolisem lasteraamat ehk Aasta Rosin, millega tunnustatakse Andry Ervaldi kirjutatud ja Kristel Maamägi illustreeritud raamatut „Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood“ kirjastuselt Kirimiri.

     „Andry Ervaldi „Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood“ tõuseb möödunud aasta algupärasest lasteraamatusaagist esile nii oma sisu, vormi kui saamisloo poolest. Tänaseks meie seast lahkunud Andry Ervald oli Eesti üks mõjukamaid jutuvestjaid. Paraku jäävad suuliselt ette kantud jutud enamasti sellesse konkreetsesse hetke ja aega ning hiljem on neid võimalik meenutada vaid neil, kes ise pajatusi kuulma juhtusid. Ilmunud teos pakub võimaluse sobival hetkel endale või kaaskondsetele Ervaldi lugusid rääkida,“ märkis lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. „Raamatusse kogutud jutud, rääkigu need siis sportlikest kanadest, reisikirega karudest või peitusemänguhimulistest prussakatest, koonduvad Ervaldi tähtsaima lause „Ole, kes oled!“ ümber, olles niimoodi lugejale abiks iseenda leidmisel.“

    Raamatu on välja andnud Andry Ervaldi tütar Maarja Yano ning illustreerinud tema õpilane Kristel Maamägi. „Kristeli fantaasiaküllased, humoorikad ja julgelt dekoratiivsed pildid teevad sellest raamatust tõelise rosina. Samuti kujundus ja teksti paigutus, mis annab ettelugejale hea hoo ja rütmi loo mõtte edasiandmiseks,“ lisas keskuse direktor Triin Soone.

    Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd. Auhinna võitjaid tunnustatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga. Möödunud aastal sai Aasta Rosina auhinna Kadri Kiho ja Stella Salumaa raamat „Endel ja Kati“ ning sellele eelneval aastal Indrek Koffi värsside ja Elina Sildre piltidega raamat „Kuhu lapsed said“.

    Aasta Rosina auhinna kohta saab rohkem lugeda siit.

Sirp