Vikerraadio kutsub 14. märtsil taas e-etteütlust tegema
Emakeelepäeva üks tähtsündmusi, Vikerraadio e-etteütlus toimub neljapäeval, 14. märtsil kell 10.25. Tänavune e-etteütlus vaatleb kultuuriloolise nurga alt hariduspoliitilisi sõlmküsimusi.
Algselt ühekordse ettevõtmisena mõeldud e-etteütlus kannab sel aastal juba järjekorranumbrit 17. Emakeelepäeval ootab Vikerraadio kõiki kaasa tegema algusega kell 10.25, kui raadioeetris loetakse tekst esmakordselt ette. Kuuldav tekst tuleb kirjutada etteütluse lehele, mis aktiveerub sama päeva hommikul. Teksti loetakse Vikerraadios ette korduvalt ning seda saab esitada kuni kella 11-ni.
E-etteütlust on võimalik kaasa teha ka nägemis- ja kuulmispuudega inimestel. Samal ajal raadioeetris kõlava tekstiga ilmub ERR.ee portaali video, kus teksti saab lugeda huultelt. Etteütluse lehekülg on kohandatud nägemispuudega inimestele. Raadioeetris esitab e-etteütluse teksti Vikerraadio toimetaja Kaja Kärner, vaegkuuljatele mõeldud videos ERR-i uudistetoimetaja Veronika Uibo.
Osalemise kategooriad
Vikerraadio e-etteütlus on ellu kutsutud nii võistluse kui ka emakeelepäeva ühise ettevõtmisena, millega on oodatud liituma nii üksikisikud, koolid kui ka organisatsioonid. Etteütlust saab kaasa teha Eestis ja ka võõrsil. Kõik osalejad saavad pärast võistluse lõppu enda esitatud teksti oma e-posti aadressile tellida, et võrrelda seda korrektse tekstiga.
Kõige kiiremini ja korrektsemalt esitatud teksti esitaja kuulutatakse välja Vikerraadio erisaates 14. märtsil kell 14.05. Lisaks üldvõitjale avalikustatakse saates parimad kuues kategoorias: õpilased, täiskasvanud, filoloogid ja emakeeleõpetajad, muu emakeelega inimesed, vaegkuuljad ning välismaal elavad-õppivad eestlased. Eriauhind antakse parimale nutiseadmega kirjutajale ning auhindu loositakse välja kõikide osalejate vahel. Etteütluse auhinnad on välja pannud Haridus- ja Teadusministeerium ning Rahva Raamat ja Apollo.
Saates selgitatakse ka tänavune tekst lahti ning korrektne tekst koos paralleelvariantide ja veaohtlike kohtade selgitustega pannakse üles Vikerraadio kodulehele. Etteütluse päeval saab kirjutamise käigus tekkinud küsimusi täpsustada keelenõuande telefonil 631 3731.
E-etteütluseks saab valmistuda juba praegu, sest alates 4. märtsist on ERR-i Menu portaalis lahendamiseks eelharjutus, mille on eelmise aasta e-etteütluse vigade ja muude eksimuste põhjal kokku pannud EKI vanemkeelekorraldaja ja e-etteütluse meeskonnaliige Maire Raadik.
Etteütluse eel jagab Õigekirjagurmaan Kert Kask Vikerraadio keelesäutsudes näpunäiteid korrektseks kirjutamiseks. Iga säuts annab otsese vihje ühele tänavuses e-etteütluses esinevale veaohtlikule sõnale või keelendile. Säutsud on Vikerraadio eetris alates 7. märtsist nädala jooksul hommikuti kell 8.55. Samuti leiab need Vikerraadio sotsiaalmeediast ja Õigekirjagurmaani Instagrami lehelt. Ka toimuvad mõlemal lehel 7.-13. märtsini keelemängud.
2024. aasta e-etteütluse teksti koostajad
Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor Joosep Susi
Eesti Keele Instituudi juhtivkeelekorraldaja Peeter Päll
Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik
Eesti Keeletoimetajate Liidu esimees, Tartu Ülikooli keelenõunik Helika Mäekivi
Tallinna Ülikooli emakeeledidaktika lektor Merilin Aruvee
Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika nõunik Helin Kask
Vikerraadio vastutav toimetaja, “Keelesaate” autor Piret Kriivan
E-etteütlust korraldab Vikerraadio koos Eesti Keele Instituudi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga.
Narva kunstiresidentuuris avatakse Narva märtsipommitamise 80. aastapäeval kaks näitust
Narva kunstiresidentuuris avatakse Narva märtsipommitamise 80. aastapäeval Angela Soopi ja Pavel Rottsi isikunäitused
6. märtsi õhtul kell 19 avanevad Narva kunstiresidentuuris paralleelselt kaks omanäolist isikunäitust, mis vaatlevad sõda ja selle tagajärgi nii ajaloos kui ka tänapäevas.
Angela Soopi “Ta on Sina” on viimane osa näituste seerias, mis mõtestab „sõja“ ja „rahu“ seisundite muutumist. Ta eksponeerib kangast tehtud maale ja suuremahulisi kohaspetsiifilisi ruumiinstallatsioone. Kaastöö teeb helilooja Tatjana Kozlova-Johannes. Pavel Rottsi näitus “Puuduva puudutus” räägib kollektiivsest mälust ja ta võtab luubi alla 80 aasta tagused märtsipommitamise jäljed Narva linnaruumis. Näitus on samaaeglselt ka kestvus-performance, kus paljud kohalikud saavad kaasa lüüa. Narva linnuse juurde sünnib aprillis aga avalik ronimis-installatsioon.
Näitused avatakse Narva pommitamise 80. aastapäeval ja jäävad avatuks kuni 5. maini. Allpool on Angela Soopi ja Pavel Rottsi näituste pressiteated.
__________________
ANGELA SOOP
Ta on Sina / sõda ja rahu / IV
„rahu on midagi enamat kui sõja puudumine“*
Angela Soopi (1970) isikunäituste seeria „sõda ja rahu“ neljas ja ühtlasi viimane näitus pealkirjaga „Ta on Sina“ Narva kunstiresidentuuris võtab kokku ja lõpetab 2020. aastal alustatud töö. Soopi soov oli mõista „sõja“ ja „rahu“ seisundeid inimeses, kuid see teema muutus nende aastate jooksul drastiliselt.
Näituste seeria hõlmab endas kolme galeriinäitust ja ühte kestvusaktsiooni. Teosed on kasvanud ja teisenenud seoses maailmas puhkenud sõdadega, aga on ka mõjutatud ruumist, kus neid eksponeeritakse. Narva kunstiresidentuuris avatakse näitus tähenduslikul Narva pommitamise 80. aastapäeval.
Kunstniku jaoks muutus abstraktse sõja mõiste näituste seeria jooksul reaalsuseks: “Mõtete, tunnete ja sõnade kaos. Igapäevas püsimajäämine, kaoses korra otsimine ja loomine. Tagasi jõudmine inimese juurde, kes on algus ja lõpp. Leidmine, et ei ole kedagi väljaspool sind, et tema see olengi mina.” Soopi sõnul said endised sõnad korraga silmi- ja arukriipivalt teravaks ja valusaks. Ka valgus ja pimedus ei tähendanud enam seda, mis nad varem tähendasid. “Must on pilkane süsi, valge on pimestav valu.”
Näituse kaasautor on helilooja Tatjana Kozlova-Johannes, kelle heliteos täiendab seeriat „Kasv. Mähitud maalid“.
Angela Soop (Kaili-Angela Konno) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali erialal 1999. aastal ja 2018. aastal magistrikraadiga kunstihariduses. Lisaks õpetamisele tegutseb ta mitmetes valdkondades: joonistus, maal, foto, kohaspetsiifiline installatsioon ning näituste ja telestuudiote kujundus. Eesti Rahvusringhäälingus on ta loonud kujundusi saadetele, „Plekktrumm“ „Aktuaalne Kaamera“, „Välisilm“, „Terevisioon“, jne. Teda on kahel korral tunnustatud ERR-i parima kunstniku preemiaga (2008, 2003). Kahel korral on Soopi tunnustatud diplomiga Rahvusvahelisel joonistustrienaalil (2021, 2015). Maalikunsti- ja joonistusvahendeid kasutav kunstnik on aastaid taaskasutanud ja mõtestanud erinevaid materjale kangad ja kodutekstiil, nagu roostetanud metallplaadid, vanutatud puit ja vineertahvlid. Viimastel aastatel loob Soop suuremahulisi kohaspetsiifilisi ruumiinstallatsioone, mis sekkuvad ja muudavad ruumi.
Helitehniline teostus: Ekke Västrik
Graafiline disain: Lea Tammik
Kogu näituse tehniline teostus: Siim Soop
Kunstnik tänab: Raul Keller, Tarmo Johannes, Anu Rajamäe
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
* Tsitaat on pärit Viivi Luige raamatust “Selle kevade tervitus”, peatükist “Rahu ja sõda”. “Luik meenutas ka paavsti sõnu, et rahu on midagi palju enamat kui sõja puudumine, tõlgendades neid sõnu sel viisil, et nii sõda kui ka rahu saavad alguse inimeste mõtetes, soovides ja vaimsetes hoiakutes.”
____________________
PAVEL ROTTS Puuduva puudutus
Koostöös Narva Muuseumi ja Narva Kunstiresidentuuriga loob ingerisoome kunstnik Pavel Rotts sel kevadel kaks kunstiprojekti, mis tegelevad märtsipommitamise jälgede ja kollektiivse mälu uurimisega läbi kunstipraktika. Niisiis tähistavad kunstiprojektid 80 aasta möödumist Narva märtsipommitamisest, pakkudes võimalust vaadata minevikus tagasi, avada silmad sõja jälgedele linnaruumis ning tekitada võimalust jagamiseks ja aruteluks. Seda läbi näituse, kestvus-performance’i ja töötubade NARTis kui ka avaliku installatsiooni näol Narva linnas.
6. märtsil, märtsipommitamise 80. aastapäeval, avaneb NARTis projekti esimene osa, milleks on näitus ja kestvus-performance „Puuduva puudutus”. Näitusel on kunstnik võtnud luubi alla puuduvad osad Narva majade seintel, augud, mis on juba 80 aastat hoonetel pitserina meenutanud pommitamise päevi. Kunstnik on võtnud pommitamise aukudest vormi ning taasloonud puuduva, luues võimaluse puuduvat puudutada. Näituse lahtioleku ajal toimub kestvus-performance mille jooksul loob kunstnik savitelliseid, mida võib tõlgendada kui Narva fragmentide metafoorset taassündi. Rotts on öelnud: „Muutes ajaloo meeltega tajutavaks, saab seda ka paremini mõista.”
Projekti aluseks on uurimustöö “Ronides mälu kildudel”, mida kunstnik alustas 2018. aastal Helsingis. Seal keskendus ta Punaarmee pealetungile, Vene-Soome sõdade ajaloole, ning vaatles ajaloolist traumat kui kollektiivset mäluruumi tänapäeva linnas. “Puuduva puudutus” on jätk sellele tööle.
Rottsi loomeuurimuse üheks meetodiks on kaljuronimine, käsitledes ronimist kui traumaga tegelemise meetodit. Kunstnik kasutab ronimiseks nii isetehtud vorme kui ka hoonete seintel olevaid plahvatustest tekkinud süviseid. Lisaks plahvatuste jälgedest vormide võtmisele käis Rotts Narva muuseumi hoidlates, kus ta uuris pommitamise rusudest leitud hoonete fragmente ja võttis ka neist vormid. Vormidest loob ta elemente, millel saab ronida. Nii on kunstnik loonud loomingulise viisi, kuidas traumaga tegeleda ja seda lahti harutada. Sealt tuleb ka metafoor “ronides mälu kildudel”.
Näitus sünnib ja teiseneb järk järgult. Toimub tihe sündmuste programm, mille jooksul annavad oma panuse Narva koolide õpilased, avalikes töötubades osalevad kohalikud inimesed ja paljud teised. Näiteks toimuvad telliskivide valmistamise ja põletamise töötoad, ja koostöös Narva muuseumiga laieneb projekt ka linnaruumi.
Pavel Rotts (sünd 1982 a Petrozavodskis) on mitmekülgne kunstnik, kelle meediumiteks on näiteks installatsioon, skulptuur, etenduskunst ja kunstiline uurimistöö. Alates 2015. aastast on Pavel elanud Helsingis. Tal on magistrikraad Helsingi Kunsti Ülikoolist (2022), ta õppis Peterburi Stieglitzi Riiklikus Kunsti- ja Disainiakadeemias (2004) ning lõpetas 2008. aastal Peterburis Pro Arte Instituudi. Pavel kasutab oma ingerisoome identiteeti tihti loomingu lähtekohana. Tema perekonna lugu on olnud tihedalt seotud Soome ja Eestiga ning seda on tugevalt mõjutanud nende riikide ajaloolised suhted NSV Liidu ja Venemaaga.
Kuraator: Kerly Ritval
Seinatekst: Margaret Tali
Graafiline disain: Liselotte Carmelino
Toetajad: Soome Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapital, NART, Narva Muuseum, Wienerberger Eesti
Asutatava Sihtasutuse Eesti Arhitektuurimuuseum juhiks saab Karen Jagodin
Karen Jagodon
Märtsikuus asutatava Sihtasutuse Eesti Arhitektuurimuuseum juhatuse liikmeks valiti senine okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu tegevdirektor ja juhatuse liige Karen Jagodin. Jagodin alustab tööd 1. juunil.
„Karen Jagodinil on väärtuslik kogemus muuseumitööst ja arhitektuurivaldkonnast ning tugev nägemus muuseumi tegevusvälja laiendamise osas, seda näiteks arhitektuuriorganisatsioonide ja teiste partneritega koostöö tegemisel. Tervitame tihedas konkursis valitud uut juhti ning oleme tänulikud Triin Ojarile, kes on viimase kümne aasta jooksul viinud muuseumi taseme väga kõrgele ,“ rääkis ministeeriumi nõunik kultuuriväärtuste asekantsleri ülesannetes Märt Volmer.
„Arhitektuurimuuseumil on suur potentsiaal kõnetada laiemat publikut ning kujuneda sisearhitektuuri, arhitektuuri, linnaplaneerimise ning maastikuarhitektuuri laiemaks valdkondlikuks mõtestajaks ja eestvedajaks. Pean arhitektuurimuuseumi näituste taset väga kõrgeks ja loodan, et saan professionaalse meeskonna tegevusi laiendada suuremat valdkondlikku mõju omavaks,“ ütles Karen Jagodin.
Jagodin on okupatsioonide ja vabaduse muuseumit Vabamu juhtinud alates 2022. aastast, tegutsedes enne seda ka muuseumi strateegiajuhina. Samuti on Jagodin töötanud Eesti Meremuuseumis, kus muuhulgas oli Paksu Margareeta uue püsiekspositsiooni projektijuht, ning ka Eesti Arhitektuurimuuseumis. Arhitektuuriajaloolasena on Jagodin olnud mitme arhitektuuri- ja sisearhitektuuriteemalise raamatu autor ja näituse kuraator, erialase inglise keele kursuse õppejõud Eesti Kunstiakadeemias ning ajakirja “Eramu ja korter” peatoimetaja ja Klassikaraadio kunstisaate Kunst.er saatejuht.
Jagodinil on magistrikraad arhitektuuriajaloos Londoni ülikooli kolledži Bartletti arhitektuurikoolist ning bakalaureusekraad kunstiteaduses Eesti Kunstiakadeemiast.
Eile, 29. veebruaril andis valitsus kultuuriministrile volituse SA Eesti Arhitektuurimuuseum ning SA Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum asutamiseks, mis seni toimisid riigiasutustena. SA Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum juhatuse liikme konkurss veel kestab. Mõlema sihtasutuse juhatuse liikmete volituste tähtaeg on kuni viis aastat.
Kultuuriministeerium on alates 2012. aastast muuseumivõrku korrastanud ning muuseumide juriidilist vormi muutnud, lähtudes seejuures muuseumide eripärast ja kohalikest oludest. Riik on asutanud 14 uut muuseumide sihtasutust, kohalike omavalitsuste juhtida on antud 6 endist riigimuuseumi. Rohkem infot leiab Kultuuriministeeriumi kodulehelt.
Produtsent Aurelia Aasa viimaste aastate töötempo on olnud pöörane. Pälvinud 2019. aastal aasta filmiajakirjaniku tiitli, astus ta hoopis arvustatavate sekka, asutas oma ettevõtte AAA Creative ja hakkas animatsiooniprodutsendiks. Lühikese ajaga on teda saatnud muljetavaldav rahvusvaheline edu. Lühianimafilm „Sierra“ (2022) jõudis mullu lühianimafilmide Oscari lühinimekirja ning pälvis maailma eri paigust kümneid auhindu. Selle aasta alguses linastus Aasa uusim projekt „Miisufy“ mainekal Sundance’i filmifestivalil – sealsamas, kust sai tuule tiibadesse maailmafilmi tippu jõudnud „Savvusanna sõsarad“1.
Oled produtsendina võrdlemisi värske nimi. Kuidas tuli otsus hakata filmiajakirjanikust filmiprodutsendiks?
Paljuski oli see seotud turundustööga Eesti Filmi Instituudis. Minu ülesanne oli tegeleda kõigi Eesti filmide välisleviga. Pärast lepingu lõppemist oli mul tunne, et kogemust ja ambitsioone on nii palju, et ainult kirjutamisega seda ei realiseeri, ja siis otsustasin oma ettevõtte luua.
Paljud valivad produtsendiameti kindla nägemusega teha midagi, mis on puudu või mis endale väga meeldib. Millist tühimikku sina tahtsid täitma hakata?
Mul oli üks missioon küll: tahtsin parandada Eesti animafilmide nähtavust. Mulle tundus juba Eesti Filmi Instituudis töötades, et animatsioon on jäänud kuidagi kõrvale. Eks see ole paljuski tootjates endas kinni, sest seda tööd ei tee keegi teine ära.
Kõiki mu filme saab võtta mustade komöödiatena, kus on mingit visuaalset värskust. Värvikasutus on ekstsentriline, töötan nooremate tegijatega – need lülid ühendavad mu projekte.
Miks animatsioon justkui kõrvale jääb? Eesti animatraditsioon on ju eriti tugev.
Ongi! Traditsioon on väga pikk. Et kahel järjestikusel aastal on jõudnud kolm Eesti lühianimafilmi Oscarite lühinimekirja, näitab seda, et siin sünnib jätkuvalt väga palju, mis leiab ka rahvusvahelisel areenil märkamist. Tagaplaanile on jäänud suhestumine kodumaise publikuga.
Aurelia Aasa: „Kõiki mu filme saab võtta mustade komöödiatena, kus on mingit visuaalset värskust. Värvikasutus on ekstsentriline, töötan nooremate tegijatega – need lülid ühendavad mu projekte.“ Taavet Kirja
Mida enam olen mõelnud, seda enam olen jõudnud arusaamisele, et üks põhjusi on see, et ei tehta täispikki filme. Siinne animatraditsioon on keskendunud lühiformaadile. Üksikud täispikad filmid on suunatud noorele publikule, aga valdkond saab kasvada eri formaatide toel: lühianimafilmid, lastefilmid, täispikad indie-animafilmid. Mängufilmide puhul me ei kujutaks ju ette, et meil on näiteks ainult lühifilmid ja rahvafilmid. Mitmekesisust on seal palju rohkem. Animafilm on jäänud ainult ühte nurka. Ükskõik, kui palju lühiformaadi turundusse ka ei panustaks – see hõlmab ka lühidokumentaale ja lühimängufilme –, ei jõua need täispika filmiga samale tasandile. Inimesed on harjunud võtma vastu ikkagi täispikka formaati.
Mulle tundub, et animafilmi saadab ka lastele mõeldud formaadi taak. Peab see arvamine tänapäeval veel vett?
Festivalidel kindlasti mitte. Palju on vägagi poliitilist animafilmi. Lood on üha süngemad just selle taaga pärast: soovitakse näidata, et tehakse tõsist asja. Spekter on praegu väga lai, ulatub mustadest komöödiatest ühiskondliku kõlapinnaga lugude ja lastefilmideni. Animafilmides pole sageli dialoogi, nii Eestis kui ka mujal tehtutes, ja seetõttu on see palju universaalsem ja sobivam ka nooremale publikule.
Mida lubab animatsioon sellist, mida mängufilmis teha ei saa?
Kõige rohkem mängulisust. Lugu ise võib olla väga sürrealistlik ja utoopiline, pildikeel samamoodi. Animatsioon võib võtta väga eksperimentaalseid vorme.
Mängufilm võib ju samamoodi, nagu nimetuski reedab, väga mänguline olla …
Muidugi võib. Ma arvan, et formaatide piir hägustub üha enam. Animatsiooni on eriefektide näol peaaegu igal pool. Kui rääkida aga animafilmist, siis need lood pole sageli üldse seotud pärismaailmaga, langevad fantaasia kategooriasse. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud animadokumentaal, mis võimaldab puudutada tundlikke teemasid.
Huvitav tähelepanek. Uuemad koomiksifilmid võiksid ilmselt kvalifitseeruda animafilmideks, kuna need koosnevad nii suures osas animeeritud eriefektidest.
Jaa! Sageli ei pöörata sellele tähelepanu, et nende filmide taga on sajad animaatorid, kes on kuskil keldrikorruse kontoris aasta aega tööd vihtunud.
Sina pole keldrikorrusel, vaid oled lühikese ajaga juba päris kõrgele lennanud. Üks kolmest Oscarite lühinimekirja jõudnud filmist on sinu produtseeritud ja Sander Joone lavastatud „Sierra“. Palju on räägitud sellest, mis jäi viie sekka jõudmisest puudu „Savvusanna sõsaratel“. Mis „Sierral“ puudu jäi? Mis tähelepanu tekitas, et see üldse nii kaugele jõudis?
Mulle oli suur hoop, et „Sierra“ nominentide sekka ei jõudnud. Mäng käis kogu aeg nominatsiooni, mitte lühinimekirja saamise peale. Ma olin küllaltki kindel, et nii läheb, kuna edu oli fenomenaalne. Praeguseks on „Sierral“ kirjas 200 festivali, mida pole peaaegu kellelgi ette näidata. See lugu puudutab väga paljusid: just suureks sirgumise raskused ja keeruline suhe vanematega on väga universaalsed teemad. Kuna ses filmis dialoogi pole, on see kultuuriruumile vaatamata paljudele vastuvõetav.
Me tegime märkimisväärset tööd võimaluste piires, mis meil olid. Tegime ühe Ameerika filmiakadeemiale suunatud linastuse garaažis: sellepärast, et see läheb kokku filmi kontseptsiooniga, aga nii oli ka soodsam. Tassisin ise üle tee poest käruga õlut kohale. See oli väga isetegevuslik kampaania. Näiteks Disneyst ei saanud me nii palju inimesi enda filmi vaatama – neid on Akadeemias väga palju. Samuti tahtsin filmi nädalaks ajaks vabalt vaadatavaks teha ja meil oli palju pakkumisi, näiteks Vimeo tahtis „Sierra“ lisada oma aasta parimate filmide sekka. Me ei saanud lihtsalt levitajaga kokkulepet. See oli mulle suurim õppetund, kuidas üldse levilepinguid teha.
Edu sõltub niisiis paljudest asjadest: filmimaailma poliitikast, lepingutest, juhusest ja nii edasi.
Just. Ja lühifilmi puhul ei hakka ka lepingute pärast kaklema ega too advokaate mängu, sest – mille eest? Nüüd ma mõistan, et sel kõigel pole ka enam tähtsust. Eks lühiformaadi Oscarid on ka natuke tagaplaanil kategooria – suur mäng käib kuskil mujal. Elus loeb see, kuidas august välja tulla ja mida edasi teha. Ei saa jääda rääkima sellest, et viis aastat tagasi tegin midagi toredat, loeb edasiliikumine.
Just tänu sellele, et suur mäng käib mujal, tõusevad mu meelest nii-öelda vähem tähtsates kategooriates esile filmid, mis on päriselt parimad, mitte kõige kallima kampaania või edukama meediaplaaniga. See kehtib sageli ka parima rahvusvahelise filmi ja parima doki Oscari-kategooriate kohta.
Jaa, kindlasti. Väga huvitav on animavaldkonnas näha, et igal aastal jõuab mõni väike indie-produktsioon nii lühinimekirja kui ka nominentide hulka. Enne oli see peamiselt Disney ja Pixari filmide kategooria. Muutused on juba toimunud ja akadeemia liikmed, keda igal aastal juurde valitakse, on väga huvitatud sellest, mis valikusse tuleb.
„Sierra“ arvel on ka ilma Oscarita viiskümmend auhinda, mis on võib-olla eesti filmi rekord. Oled paljudel festivalidel ise kohal käinud. Mis on sulle vastukajast ja kohtumistelt eriti meelde jäänud?
Üks toredamaid oli kindlasti Clermont-Ferrandi festival, kus oli esilinastus. Siis nägime filmi potentsiaali, inimesed tulid tänaval juurde, et öelda: vau! See on üldse festival, kuhu soovitan kõigil minna, ka filmiajakirjanikel. Lühifilmi mõttes erakordne: tuhanded inimesed on järjekorras, linastused välja müüdud.
Ottawas sai „Sierra“ publikupreemia. Ma ei olnud ise kohal, aga nägin pärast videot, kuidas tuhanded inimesed tausta karjusid, kui Sander auhinda vastu võttis. See oli väga lahe! Ja Ameerikas on vastuvõtt väga hea olnud.
Sa vist „Sierra“ maailmaturneest puhata ei saanudki, kui tuli juba minna uuele ringile Liis Grünbergi „Miisufyga“. Käisid jaanuaris Sundance’il ja siis otsa Clermont-Ferrandis. Kuidas uue filmiga läinud on?
Toredalt. Sain luua palju kontakte, mis oli ka üks mu eesmärke. Mul on nii hea meel, et Liisi debüütfilm jõudis sedavõrd olulistele festivalidele. Ise käingi nüüd rohkem neil festivalidel, kus on ka suurem filmitööstuse ürituste pool. See pole mõnus kuurordipuhkus, vaid tähendab väga-väga intensiivset tööd. Tihti saab magada ööpäevas neli tundi ja jõuab süüa ainult kiirtoitu. „Miisufyga“ ma enam nii palju kaasas ei käi, sest üritan juba järgmisele filmile jalgu alla saada.
Sundance oli siiski väga eriline kogemus, kuna Ameerika filmitööstuse oskus suhelda meediaga ja mängida see kõik väga suureks on miski, millest õppust võtta. Ja filmivalik muidugi inspireeris: meie kõrval oli samas programmis Obamade peretütre film2. „Miisufy“ oli selles plokis, mis avas kogu lühifilmide programmi, ja kõik saalid olid täis müüdud. Üks toredamaid linastusi oli Sundance’i korraldatud seanss kohalikus keskkoolis. Noortele läheb „Miisufy“ teema väga korda.
Paistab, et kõik Eesti filmitegijad tahavad „Savvusanna sõsarate“ edu tõttu Sundance’ile pääseda. On see õige valik?
Ma arvan, et Sundance on väga oluline festival, kui seal ka edasise edu nimel kõvasti tööd teha. Mis puudutab festivale laiemalt, siis on hästi oluline mõista, kuhu mõnel filmil on üldse võimalus jõuda. Pole mõtet oma filmi pimesi igale poole saata: kulud lähevad suureks ja šansse ning publikut tuleb tajuda. Olenevalt sellest ei pruugi parim valik üldse olla festival, võib-olla tasub mõelda mõne tugeva voogedastusplatvormi või muu kanali peale. Leviformaatidega võiks ringi käia palju loomingulisemalt. Sageli püüavad filmitegijad viia oma filme ilma konteksti analüüsimata Cannes’i, Veneetsiasse või Berliini, aga need ei pruugi sugugi konkreetse filmi jaoks kõige õigemad kohad olla. Vahepeal tuleb süda hästi kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib.
„Miisufy“ sobis Sundance’ile, kuna seal eeldatakse lühifilmidelt ühelt poolt poliitikat, aga ka arusaadavust, ameerikalikkust, lihtsamat lähenemist kui mõnel Euroopa festivalil.
Kas „Miisufyd“ ootab ka nüüd Oscari-kampaania?
On valida: kas teha linastuste seeria Ameerikas või võita mõni spetsiifiline festival. Olnud ka ise mõningates žüriides, tean, et võidufilm peab olema universaalse narratiiviga suur lugu – miski, mis puudutab kõiki žürii liikmeid. „Miisufy“ on väga õigesti ajastatud film, räägib tehisintellektist, aga lugu kui selline on kerge ja mõnus, mitte klassikaline peaauhinna kandidaat, kui väga aus olla.
Produtsent peabki vist oskama selliste asjadega arvestada. Millal sa filmi potentsiaalist aru saad? Kas juba materjali pealt, esimesest tagasisidest, mujalt?
Ma üritan valida oma filme nagu leviagent. Kui ma potentsiaali ei näe, siis ma filmi ka tõenäoliselt teha ei võta. Pealegi ma ju otsin tegijaid ja algatan ise lugusid – ei oota kusagil passiivselt, et keegi midagi pakuks. Mõtlen kohe, kus ma mõnel filmil mingit tulevikku näen.
Mida sa oma kogemuse pealt veel teistele filmitegijatele soovitad?
Palju peaks panustama pitching-foorumitesse, arendusprogrammidesse. Seal saab tekitada esialgse huvi, et festivalid või programmikoostajad filmiga kaasas käiksid. Konkurents on armutu: jutt on kümnetest tuhandetest filmidest, mis alustavad igal aastal oma lendu, ja teised tegijad on samamoodi andekad, tublid, töökad, heade kontaktidega. See on väga brutaalne maailm. Looming ei peaks olema võistlus ega külma produkti tootmine, aga keegi peab kogu aeg hindama realistlikult, mille nimel me kütame, veri ninast väljas. Tasakaalu leidmine on päris keeruline.
Kuidas sa sellega hakkama saad, kui ühel hetkel oled tohutus kõrguses Oscari-jahil, aga järgmisel ei pruugi publikut ega rahastust üles leida?
See on väga frustreeriv ja ega ma kogu aeg ei saagi, mul on väga pehme nahk. Olen väga emotsionaalne inimene ning see on mu tugevus ja ka nõrkus. Ühel hetkel võin minna hotellituppa, panna ukse kinni ja mitte õhtul peole minna, aga teisel hetkel leian jõu edasi liikuda. Olen tihti kuulnud kogenud filmitegijatelt, et esimene film ei peaks olema edukas, kuna sellest pohmellist on raske välja tulla. Mina vaidleksin vastu: kui esimene film põrub ja sa ei saa teada, mida tähendab edu või festivaliring, siis nõuab edasiminek palju suuremat eneseületust.
Meie senises vestluses peegeldub hästi lühifilmidega seotud väljakutse: oleme rääkinud festivalidest ja välisturgudest. Aga kuidas jõuda laiema vaatajaskonnani ja kodupublikuni?
„Sierraga“ väga üritasin ja peegeldasin välisedu aktiivselt ka Eestis. See õnnestus: „Sierra“ oli „Tartuffi“ avafilm ja tegime veel ka eriseansse, mis olid üsna täis. Saime Eesti linastuste toel üle 2500 vaataja, mis pole üldse halb tulemus. Lisaks telelinastus vabariigi aastapäeval ja sellele järgnenud levi Jupiteris. Ma pole kogu statistikat kokku löönud, aga minule teada info põhjal on Eestis praeguseks filmi näinud vähemalt 10 000 inimest. Sellise kampaania ülesehitamine pole siiski iga lühifilmi puhul reaalne. Ka rahvusvahelised festivalid näevad ise vaeva, et viia filmid inimesteni, ja nende kaudu jõuab samuti laiema publikuni. Mul on vahel tunne, et mõnikord nähakse festivale justkui tsunfti siseüritustena, aga see pole nii.
Ma tahaksin tuua Eestisse meie oma ja välisfilmidest koosnevad tugevad lühifilmikassetid, mis võiksid leida kinos regulaarse koha. Ma pole ainult eesti filmide kokkupanemise fänn. Tänuväärne, kui seda tehakse, aga mõnikord see kahandab formaadi väärtust ja kunstilist potentsiaali, kuna filmidel on erinev publik, erinevad vanusegrupid ja nii edasi. Lühifilmimaastik on väga kirev ja elav ning lühifilmid võiksid leida kindlama koha nii tele- kui ka kinolevis.
Kassetid, mille levi läheb üsna visalt, on vist siiski ainus viis üldse publik kinno lühifilme vaatama tuua. Mis siis ikkagi levis puudu on, et need filmid oleksid kättesaadavamad?
Ma arvan, et tihti jääb asi ka oskamatuse taha need filmid lõpututest netiavarustest üles leida. Sageli on need kuskil olemas, olgu tasuliselt või tasuta. Mu meelest ei saa vaatamisharjumust kasvatada ainult sellega, et film on kuskil üleval. Film ei võistle ainult teiste filmidega, vaid ka teatriga, restoranis käimise, teiste asjadega. Ka kõige pühendunum filmiajakirjanik ei veeda oma reede õhtut veebis surfates ja lühifilme otsides. Need tuleb ikkagi päevavalgele tuua ja kinolinastus on selleks hea võimalus. Ma vaatan küll palju lühifilme, aga isegi mina vaatan neid harva internetist.
Kuidas siis vaatamisharjumust kasvatada? Ühelt poolt peetakse täisväärtuslikuks täispikka filmi, aga palju vaadatakse sarju. Noored elavad üldse Youtube’i ja Tiktoki lühiformaatide maailmas. Kuhu paigutuvad ses pildis lühifilmid?
Küllap vaatab inimene seda, mis talle kusagilt kõrva või silma jääb. Ma ei alahinda üldse vaatajat, me elame väga kultuurses keskkonnas, aga paratamatult on aeg piiratud ja ära vaadatakse pigem film, millel on suur ja põhjalik turunduskampaania. See on justkui kohustuslik vaatamine. Kuni lühifilmiga nii ei lähe, ongi raske radarile jõuda.
Paljud vanemad filmitegijad ei mõtle eriti palju, kellele nad filmi teevad ja kuidas film publikuni viia. Kui palju mõtled sina trendidele ja publiku maitsele?
Mina töötan autoritega, kes mõtlevad publikule väga palju – just selles mõttes, kuidas teha film arusaadavaks. Mis puudutab trende, siis arusaam, kuhu me tüürime, kulub ära, aga kui tahta aastakümneid festivalidel käia ja nähtaval püsida, tuleb leida oma stiil ja luua äratuntav käekiri. Selle käekirja kasvatamine on kõige tähtsam.
Tehisintellekti tuleku tõttu on hästi hinda läinud traditsioonilised animatsioonivormid. Need pole kunagi kuhugi kadunud, aga vahepeal võttis digitaalsus võimust. Nüüd on vastukaaluks pildis traditsiooniline joonisfilm, nukufilm, liivaanimatsioon, plastiliinianimatsioon. Ent just digitehnikatega saab avastada midagi uut. Näiteks on 3D-animatsioon olnud kaua Disney kants, selles osas lõhub 3D-indie-animatsioon nüüd palju barjääre. Animafestivalidel vaadatakse tehnikat ja visuaalset taju, suurematel lühifilmifestivalidel jälle lugu.
Paar päeva tagasi vaatasin Youtube’ist videot värsketest tehisaru loodud visuaalidest, mida on raske eristada tegelikkusest. Ilmselt ei ole kaugel see aeg, kus saab paluda tehisarul teha Sander Joone stiilis animateos mingil teemal. Kardad sa animaatoriameti surma?
Veel ei karda. Ma arvan, et autori käekiri on sellepärast tähtis, et käsitöö jääb alles. Ameerikas on see küsimus praegu vägagi päevakorral. Animaatoreid, keda on suurte projektide peal korraga tööl sadu, hakkab tehisintellekt kindlasti mõjutama. Mina teen filme imeväikese multitalentide tiimiga, kus kõik oskavad kolme-nelja eri ametit.
Festivalid on võtmas hoiakut, et juba avaldusel tuleb kirja panna, kas kuskil on kasutatud tehisintellekti. Produtsendi vaatest on jälle kokkuhoid vajalik. Hetkel ei ole AI-animatsioonid lihtsalt veel sellisel tasemel, aga viie aasta jooksul näeme kindlasti muutusi.
Mida järgmiseks sihid?
Hetkel otsin levivõimalusi Martinus Klemeti uuele filmile „Yummy“, mis on kohe-kohe valmis saamas. Töös on Sander Joone täispikk film. Kõik hirmutavad mind, et sellega läheb kaheksa aastat, aga mina soovin, et läheks kaks. Teen sellele vaikselt festivaliplaane, tutvustan nägemust. Tahan ka ise autorina rohkem panustada, võtta looja rolli, rohkem ideid ettevõttesse tuua. Arendan oma voogedastusplatvormi, kus „Sierra“ juba üleval on. Lisaks tahan leida koostöövõimalusi Ameerikas. Olen ehk sealse turu suhtes sinisilmne, aga usun, et sealt on väga palju õppida.
Nii et tood Eestile esimese Oscari ära?
See oleks mega! Aga Oscariga on naljakas asi, et kui kampaaniat tegime, oli mul sellest kuldsest kujust täiesti ükskõik. Pigem oli adrenaliinirohke kampaaniat teha, see paelus mind – küsimus, kas saan hakkama või annan alla. Kuldne kuju kapi otsas on boonus.
„Pühendumus heale haridusele ei ole meile oluline mitte põhjusel, et kiidelda edetabelikohaga, vaid seda ajendab riigi ja rahva püsimise eluline vajadus.“ Nii kinnitas president Alar Karis riigi sünnipäevakõnes veel kord juba esimesest laulupeost saati sügavalt haridususku rahvale. Rahvas jäigi jälle uskuma ning naasis argipäeva kõigutamatus teadmises, et „haridus on meie vägi“. Vägi küll, aga kust seda väge saadakse, kus seda antakse? On see ikka üle maa ühtviisi kvaliteetne kaup või on nii, et kahest sama kauniks maalitud fassaadiga poest ühes valitseb kaubaküllus, teises aga on letid tühjad ja müüjagi teab kuhu kadunud? Väge jagub üle maa väga ebaühtlaselt ja selle mure tulemuslik lahendamine on valitsuse kohustus.
Aga kuidas? „Fookus tuleb seada nutikale poliitikakujundusele,“ nendib Sandra Haugas siinsamas lehes (lk 6-7) raamatut „Kas Eesti PISA on viltu?“ arvustades. Kuna ülesanne on kompleksne, siis peab seda olema ka lahendus. Pikka aega on aga riigi poliitilises juhtkonnas domineerinud hoiak „kas kõik või mitte midagi“ ja et kõike ei saa, siis järelikult ei pea isegi tegema katset midagi muuta. Ühe detaili näppimine teeks ju olukorra ainult hullemaks, sest muutusest puudutatutele see ei meeldiks ja nad ei annaks järgmisel korral enam juhile hääli mugavustsoonis jätkamiseks. Otsustamisest hoidumist saab alati põhjendada vajadusega veel uurida, analüüsida ja läbi rääkida. Kui ikka koos teadlaste ja muude asjatundjatega üheskoos piisavalt kaua ümber kuivanud kaevu istuda ja selle põhja põrnitseda, küllap siis ühel ilusal päeval sinna vesi tagasi tuleb.
Mõni katse uut kaevu kaevama hakata on aastakümnete jooksul siiski tehtud ning nüüd on minister Kristina Kallas pärast oma mitme eelkäija tegevusetuse tõttu kaotatud kümnendit Eesti gümnaasiumivõrgu korrastamise jälle ette võtnud. Toeks juba 1996. aastal ministrina haridusökonoomika mõiste Eesti poliitikas käibesse toonud Jaak Aaviksoo, kes uuesti ministrina 2011. aastal Postimehes kinnitas, et „kui otsus on küps, ja on usk, et see on õige asi, tuleb see ära teha. Siis ei ole enam tagasivaatamise aeg“. On omajagu irooniat selles, et nüüd, pea kolmkümmend aastat hiljem, peab ikka seesama Aaviksoo taas vana arvutusülesannet lahendama, jõudes jälle õige tulemuseni, mis on aga nii mõnelegi sama ebameeldiv kui muiste.
Jah, ilma noorteta on kurb maakond …
Vana aasta lõpul, enne õpetajate streiki ehk suurt pahandust, nentis Kristina Kallas, et Eestis on praegu 158 koolis gümnaasiumiaste, kuid õpilasi jagub tegelikult vaid umbes 90 puhul. See oli isegi leebe pakkumine. Gümnaasiumivõrgu optimeerimisülesannet on korduvalt lahendatud. 2014. aastal jõudis mõttekoda Praxis ministeeriumi tellitud töös järeldusele: „Võttes aluseks arvestuse, et 60% põhikooli lõpetajatest jätkab haridusteed gümnaasiumis, ning kui gümnaasiumi koolivõrku käsitleda maakonnaüleselt, siis oleks Eesti gümnaasiumide arv 2020. aastal 44. Kui aga lähtuda sellest, et gümnaasiumivõrku planeeritakse maakonnas ja suuremates linnades eraldi, siis annaks selline stsenaarium tulemuseks 58 kooli.“ Üldarvu saamiseks võeti arvesse koolitee maksimaalne pikkus, klassikomplekti elujõuline miinimum, rahvastikuandmed ja mõndagi muud.
Aasta hiljem oldi ministeeriumis veel optimistlikud ja hõisati, et gümnaasiumide arv väheneb sammuga 10% aastas ning aastaks 2020 on reaalne jõuda saja gümnaasiumini. Takistusena märkis toonane kantsler Mart Laidmets EPLis: „Tuleb tunnistada, et ei meeldi, kui vallad ja linnad, selle asemel et kokku tõmmata gümnaasiumivõrku, mida on kordades keerulisem üleval pidada, teevad kärpeid väikese kodulähedase kooli juures.“
Nii käitusid nii suurlinnad kui ka kuritegelikud väikevallad, kes on nüüdseks nn haldusreformi tagajärjel liidetud suurteks, teovõimsateks ja vastutustundlikeks. Kuid võta näpust, nagu muinasjutus kerkib päeval lammutatud gümnaasiumi asemel öösel jälle uus ja nende arv ei vähene.
Ministri algatatud läbirääkimiste käigus on nüüd nii mõnigi vallajuht avaldanud mõistlikke ehk arusaavaid ja leplikke seisukohti. Eemalseisjad käratsevad aga endistviisi maaelu hävitamise lainel. Miks aga üldse peab valitsus valla- ja koolikaupa läbi rääkima? On selgunud, et seadus on selline, mis tervikpilti hoomavale omavalitsuste liidule läbirääkimisteks volitust anda ei võimalda. Nii on tulemuseni jõuda väga raske, kui mitte võimatu, sest valla- või linnavalitsus võiks täiesti ratsionaalselt käituda ja naabritega mitteametlikku koostöödki teha, kuid kuskil on veel ka vastalised „kogukonnad“ ehk väikesearvulised aktivistide rühmad, kes on alati kõige vastu ja kelle tegevuse mõjul võivad puruneda kohalikud võimukoalitsioonid ning kõik hakkab jälle otsast peale. Pealegi, volikogude valimised ei ole enam mägede taga ja loosung „Valige mind! Mina sulgesin gümnaasiumi!“ pole just parim kampaaniasõnum.
Süsteemi paratamatult kärbuvaid osi rahaplaastritega ei ravi. Demograafilised suundumused on püsivad ja halastamatud. Igal aastal osaleb siserändes ehk vahetab elukohta tuhandeid lapsi. Pole teada, kas seda tehakse pigem vanemate töökoha või laste koolikoha tõttu, kuid suund maalt väike- ja suurlinna on püsiv ja liikuma hakatakse palju varem, kui lapsed põhikooli lõpetavad. Väljaränne ääremaadelt tõmbekeskustesse sööb ära kogu kooliealiste vanuserühma arvu kasvule rajatud lootuse maal. Näiteks 2015. aastaga võrreldes kasvas 15–19aastaste vanuserühm läinud aastaks ligi 12 000 noore võrra, kuid kogu juurdekasvust sai linnade saagiks 97% ja maapiirkondadele kõigest 3%.
Seaduse järgi peab igal omavalitsusel olema pikaajaline arengukava ning haridus ja koolivõrk on selle kohustuslik osa. Mõnes vallas võib leida ka ülearust optimismi, kuid rahvastikuprognoosist ei saada kuskil mööda – ja kellelt muult selle ikka saab, kui mitte statistikaametilt. Kuigi maakondi haldusüksustena enam ei ole, on rahvaarvu muutuste maakonniti mõõtmine kõnekam ja ülevaatlikum kui omavalitsuste kaupa (vt joonis). Kui kümne aasta pärast jagub gümnaasiumiealisi sama palju või enam poolde maakondadest, siis 20 aasta pärast on nina vee peal veel ainult Harju- (sh Tallinn) ja Tartumaal. Ida-Virumaal ja Valgamaal on siis noori praegusest poole vähem. Kuues maakonnas jääb absoluutarv alla tuhande, mis tähendab, et rohkem kui kahte gümnaasiumi on neis mõeldamatu pidada.
Pidada muidugi võib, kuid see eeldaks loobumist võrdsuse printsiibist ehk kehtivast pearaha arvestusest ning tähendaks koolide juhurahastamist näo järgi. Igal koolil oleks siis oma saadik riigikogus, kes seal kangelaslikku võitlust peaks ning koalitsioonikoolid supleksid kullas, opositsioonigümnaasiumid aga vireleksid vaesuses, kuni poliitikatuuled pöörduvad. Ei kõla just hea plaanina, kuigi võiks mõnelegi rahvaesindajale mängulusti pakkuda. Eriti neile kahel toolil istujaile, kes lisaks riigikogule ka kohalikus volikogus kaasa löövad ja suudavad probleemita kahestuda iga kord, kui üleriigilised ja kohalikud huvid põrkuma juhtuvad.
Kuigi gümnaasiumivõrgu optimeerimine on tõepoolest osa komplekssest probleemist, on see ka eraldi lahendatav, kuid ainult tingimusel, et see on kogu valitsuse siiras tahe ning näiteks rahandus- ja maaeluminister oma silotornis haridusministrile vastu ei tööta. Ses osas ei ole paraku optimismiks põhjust.
Äsja kuulutas Jõhvi vallavalitsus välja keskraamatukogu-kogukonnakeskuse ideekonkursi. Hoone peaks tulema kanti, kus mullu sai valmis uus põhikoolihoone (Kauss Arhitektuur). Kõrval asuvad riigigümnaasium, spordihoone, staadion, samuti kunstikool ühes noortekeskusega, lähedal on kaks lasteaeda – millest üks on Kalevipoeg, huvitav, kas Buratino- ja Potsataja-nimeliste tulevik) –, kortermajad, poed. Võib nõustuda korraldajatega, et hariduslinnaku üldilme on siiski juhuslik ja koos uue hoonega tasub luua terviklik hubane linnaruum. Seda enam et alast on saamas Jõhvi uus keskus. Idee on, et uus atsaka ning adekvaatse arhitektuuriga maja tõmbaks lugema, elukestvalt õppima, kultuurist osa saama. Tegu on praegusajale omase rahvamajaga. Ääremärkusena: antipaatsel viisil seostatakse kavandatut ka kerksuskeskuse teenusega. Mis see täpselt on, uurigu igaüks ise. Mina aru ei saanud.
Jõhvi puhul on linnaplaneerimise meetodite tugevdamine vägagi mõistetav. On ju stalinistlike hoonetega keskväljakul nii kunagine raekoja moodi administratiivhoone kui ka plats ise ripakil. Kaootiliselt on ümbruskonnas laiali tuimade parklatega kaubanduskeskused, bussijaam, kirikud, kohati mitmel tasandil teed tükeldavad ruumi ebamäärasteks lärmakateks lappideks. On vähe abi, et jalutajatele on juba enam kui kümmekond aastat tagasi tehtud jõhvikamotiividega promenaad, sest istet võtta ja keskkonda nautida pole põhjust.
Ehk on tõesti aeg vaadata mujale ning kujundada uus keskus sinna, kus on paremad eeldused ja kus elanikud olla tahavad.
Häguseid, ilma selge keskuseta kohti ja kohakesi leidub mitmeid. Eriti kipub nii olema kiire linnastumise, tööstuse või ka transpordi edenemise tingimustes. Kusagile Harku järve lähedasse võpsikusse on äkitselt kerkinud sisult mikrorajoon, Tabasalu pool on täis ehitatud kõrge kaldapealne ja -alune. Kuhu siin minna? Kohati läheb stilistikagi lappama, millegipärast elatakse üksteisel seljas, igaüks ise masti tares ja ka see on ehk omavalitsuste vabameelsuse mõõdupuu.
Ometi tasub protsesse juhtida ning teha seda kärmelt, sest muidu on olukord nagu Jõhvis, kus ruumi kaootilisuse likvideerimine on omandisuhete ja juba püstitatud juhusliku sisuga hoonete tõttu vaevarikas.
Head näidet pakub Jüri, mis on Nõukogude aja keskasulast – Sommerlingi-nimelise sovhoosi südamest ning eelkõige raskeveo, tootmise ja ladustamise paigast – saanud justkui Tallinna eeslinnaks. Elanike arv oli 1959. aastal 369, 1979 1210 ja 2022. aastal 3594 ning Rae vallas elab enam kui 23 000 inimest (1959 oli see arv 3849). Kuna piirkonda on kolinud nii palju nooremat rahvast, siis on selge, et nõudlikkus avaliku ruumi suhtes on kasvanud. Seni kinnisvarafirmade ja tööstusparkide taktis arenenud ümbrust on hakatud paremini juhtima ning Jüri keskuseks kujundatakse Lehmja tammiku ja Aruküla teega piirnevat ala. Siin ei puudu meie maapiirkondade sünonüüm – suur Coop, lisandunud on uus punasest tellisest kuuega tervisekeskus ja turuplats. Mõnevõrra eemal said just-just valmis riigigümnaasium ja spordihoone (Koko Arhitektid) koos vormika õuega ja vist Eesti parima katustatud välijõusaaliga. Kohe lõpetatakse selle kõrval pritsimaja püstitamine. Paljulubav on konkursi korras välja valitud Rae vallamaja projekt (Salto AB), mis peaks samuti uues keskmes platsi võtma.
Saab ka teisiti. Arhitektuurisõprade rõõmuks on tänu järjepidevale tööle oma ajaloolise naba üles leidnud Narva, kus Peetri platsi (loe: kuusega parkla) kõrval on pärast aastakümneid kestnud ootust korda tehtud raekoda ning lisaks majaesisele väljakule hoone selja taha rajatud Stockholmi plats (Koko Arhitektid). Praegu on valminud küll vaid esimene järk, ent organiseeritud, tänapäevase vormikeelega lahendus pakub uhkust ja püüab uudishimulikku. Nõnda ei pea kunagine vanalinn enam olema sumbunud magala, vaid ärksam kant, kus on, mida ette võtta.
Arusaam, et elukeskkonda tuleb ruumiteadlikult kujundada, paremate hoonete saamiseks võistlustega kasida, on kõikjal kasulik ja vajab juurutamist!
Ebakindel aeg on pannud kõiki praegu tuleviku peale mõtlema. Tulevik on kahtlane nähtus – üks selle läbivaid jooni on asjaolu, et see pole kunagi kohal. Teatud mõttes on tulevik alati tundmatu, salapärane, mõistatuslik. Loomulikult on mõned asjad ennustatavad: kui visata miski õhku (näiteks münt), on tõenäoline, et see kukub varsti alla (ja tuleb kas kull või kiri). Kui tänaval kiirustades astuda kogemata banaanikoore peale, võib oletada, et astuja veedab lähiajal natuke aega horisontaalses asendis. Kui X, siis Y. Ometi sisaldab tulevik endas alati ka midagi üllatavat ja ebakindlat. Haaramatut.
Muidugi leidub neid, kelle arvates ei ole vaba tahet olemas ja kõikide asjade saatus (ka see, mismoodi need laused praegu lugeja peas kujutluspilte loovad) on põhimõtteliselt paigas Suure Paugu hetkest alates. Kõik on alati juba ette määratud. Ent selline variant võtaks justkui ära vajaduse maailmaga üldse kuidagi suhestuda. XVIII sajandil langes David Hume teise äärmusse: pelgalt sellest, et miski järgneb ajas millelegi muule, ei saa põhimõtteliselt tuletada nende nähtuste vahel põhjuslikku seost. Faktist, et päike on (vähemalt siiani) iga päev tõusnud, ei saa kindla peale tuletada, et ta teeb seda ka homme. See aga tähendab, et vähemasti hüpoteetiliselt võib tulevikus olla kõik teisiti.
Igaühel on oma muutuv ja ebastabiilne suhe selle tundmatu tulevikuga. Statistikud võiksid siinkohal ilmselt väga pikalt rääkida tõenäosusest ja riskist. Pole tähtis, kas teemaks on küsimus, mida homme süüa, klassikaline ulmekirjandus, kolleegi puhkuseplaanid, majandus, kliimakriis, mustkunst või soorollide muutumine ajas – tulevik on alati olevikuga dialoogis. Siit aga kujuneb üks huvitav paradoks: kuidas vormivad meie kunstilised ettekujutused tulevikust seda, mis päriselt juhtuma hakkab?
Hiljuti võeti Tallinnas ette kaks pealtnäha vastandliku suunaga kunstiaktsiooni. Kunstnike Estookini ja Rebeca Parbuse linnaruumi näitus „Hetk“ on tekitanud palju poleemikat. Üles on riputatud pildid, millel on kujutatud äratuntavad, ent sõjast laastatud paigad Tallinnas. Sellise tuleviku ärahoidmiseks tuleks meil kõigil pingutada. Sünged kujutised, mis ühelt poolt eristuvad praegusest tegelikkusest, kuid on ka ebameeldivalt usutavad, sunnivad mõtlema kontrastile oleviku ja võimaliku düstoopilise tuleviku vahel. Tõrjemaagiline näitus politiseeriti silmapilk: ühed leidsid, et tegemist on mõjuva aktsiooniga, teised avastasid, et sõda on kole asi, ja vihastasid.
19. kuni 24. veebruarini korraldas Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi nime kandev kooslus Eesti kunstiakadeemia galeriis Utoopia Saatkonna. Selle kestvusaktsiooni eesmärk oli ärgitada inimesi uljamalt unistama. EKA galerii külastajad said anonüümselt täita bürokraatlik-poeetilist ankeeti, mille küsimused olid meelega sõnastatud nii, et neile vastamine eeldas mõningast introspektsiooni ja vähemasti mingitki kujundlikku mõtlemist. Pidupäeva puhul esitati riigi aastapäeva kõne, kus kasutati küsimustikest saadud anonüümseid vastuseid. Selline kollektiivne tekstitootmise eksperiment või isevärki cadavre exquis. Mitte paroodia, vaid žanriline mäng, mis justkui ärgitab fantaseerima ja utoopilisemalt mõtlema. Millised küsimused aitaks meid päriselt ummikust välja?
Tulevik vajab selleks, et tähenduslik olla, alternatiivide olemasolu. Vastasel korral on tegu tuima determinismiga. Lisaks võimaluste paljususele vajab päris tulevik ka kunstilist elementi, teatavat tõlgenduslikkust. Vastasel korral on tegu isetäituva ennustusega. See, milline tulevik päriselt olema saab, ei tulene üks ühele sellest, millisena me seda praegu ette kujutame, aga igaühe fantaasiad, lootused ja hirmud mängivad selle kujundamises olulist rolli. Igaüks saab tulevikku oma tegudega mõjutada. Mida ütlevad meile meie utoopilised või düstoopilised teosed? Millist rolli mängivad need tõeliselt ennustamatu tuleviku vormimisel? Hargnevate teede aias tuleks säilitada nii kriitiline meel kui ka optimism.
Eesti teatri auhindade nominendid 2023. aasta loomingu või pikaaegse silmapaistva töö eest
Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Tartus Eesti Rahva Muuseumis.
Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit.
TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tambet Kaugema, Karmo Mende, Aare Tool, Jüri Jekimov, Janika Suurmets, Liisi Aibel, Madli Pesti, Kärt Kelder, Urmas Lüüs, Tuuli Potik ja Keiu Virro.
Lavastajaauhind
Tanel Jonas – „Meie klass“ (Ugala teater).
Timofei Kuljabin – „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ (Vene teater).
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
Taavi Tõnisson – „Plekktrumm“ (Eesti Noorsooteater).
Juhan Ulfsak – „Teoreem“ (Eesti Draamateater).
Kunstnikuauhind
Oleg Golovko, Vlada Pomirkovannaja ja Oskars Pauliņš – lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus lavastusele „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ (Vene teater).
Andres Noormets, Maarja Viiding ja Margus Vaigur – lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus lavastusele „Lear“ (Tallinna Linnateater).
Laura Pählapuu – kunstnikutöö lavastusele „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja lavakujundus lavastusele „Teoreem“ (Eesti Draamateater).
Rosita Raud ja Priidu Adlas – kunstnikutöö ja valguskujundus lavastusele „Plekktrumm“ (Eesti Noorsooteater).
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Jussi Ruskanen – lava- ja videokujundus ning valguskujundus lavastusele „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD
Žürii: Kadi Herkül (esimees), Maris Johannes, Tambet Kaugema, Karmo Mende ja Laine Mägi.
Meespeaosatäitja auhind
Andres Mähar – Karl Kabanov lavastuses „Minu trükikoda“ (Karlova teater) ning Vahur ja Hermann lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).
Pääru Oja – Mina lavastuses „Meeletu“ (Saueaugu teatritalu).
Meelis Rämmeld – Eino Hiekka lavastuses „15 meetrit vasakule“ ja Tõnu Prillup lavastuses „Mäeküla piimamees“ (mõlemad Endla teater).
Rain Simmul – Põrandaalune lavastuses „Ülestähendusi põranda alt“ ja nimiosa lavastuses „Lear“ (mõlemad Tallinna Linnateater).
Priit Võigemast – Oidipus lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater) ning Nõid lavastuses „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
Naispeaosatäitja auhind
Marika Barabanštšikova – nimiosa lavastuses „Preili Julie“ (Karlova teater) ja Nimetu naine lavastuses „Ääremaal“ (Müüdud Naer).
Grete Jürgenson – Mirjam, Sigrid ja Jete lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Saueaugu teatritalu).
Hilje Murel – Agaue, Bakhant ja Naine lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).
Tiina Mälberg – Bella lavastuses „Hääl minu sees“ (Rakvere teater).
Külli Teetamm – Zelma lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning Kannatanu kohtuasjas ja Perelepitaja lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).
Meeskõrvalosatäitja auhind
Peeter Jürgens – Abram lavastuses „Meie klass“ (Ugala teater).
Rasmus Kaljujärv – Macduff lavastuses „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).
Mart Müürisepp – Joseph Koljaiczek, Sigismund Markus, Bebra, Forster jt lavastuses „Plekktrumm“ (Eesti Noorsooteater).
Jaan Rekkor – Paul lavastuses „Teoreem“ (Eesti Draamateater) ja Charlie lavastuses „Merrevaade“ (Endla teater).
Agur Seim – Jean lavastuses „Preili Julie“ (Karlova teater), Haigur lavastuses „Ääremaal“ (Müüdud Naer) ning osatäitmised lavastuses „Lilli“ (Must Kast).
Naiskõrvalosatäitja auhind
Hele Kõrve – Liza, Zverkovi sõber, Ettekandja ja Yin lavastuses „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater).
Piret Laurimaa – Naine uksega, õde Elin, Sõbra pruut, Naine aias, Mustlasnaine, Ettekandja ja peretütar Mari lavastuses „Sada grammi taevasina“ (Vanemuine).
Teele Pärn – Bakhant, Naine ja Antigone lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus“ ning Teele lavastuses „Teoreem“ (mõlemad Eesti Draamateater).
Liisa Saaremäel – Külaline lavastuses „Teoreem“ (Eesti Draamateater).
Laura Jaanhold – laia teemahaardega ja ärksalt ühiskonnaeluga suhestuvad lavastused „25 °C ja päike“ ning „Kurjus“ Endla teatris.
Kristiina Põllu, Ivar Põllu, Rene Liivamägi ja Maarja Mänd – Tartu Uue teatri ekspositsioon „Eternity“ Praha kvadriennaalil.
Hendrik Toompere jr – riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamine Eesti Draamateatris.
Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“: Rain Simmul kandideerib meespeaosatäitja auhinnale ja Hele Kõrve naiskõrvalosatäitja auhinnale.
MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Kristel Pappel, Aare Tool ja Heli Veskus.
Simo Breede – nimiosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“ (Vanemuine).
Michiel Dijkema – Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ lavastus (Rahvusooper Estonia).
Maria Listra – Kleopatra osatäitmine Georg Friedrich Händeli ooperis „Julius Caesar“ (Vanemuine).
Raiko Raalik – nimiosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“ (Vanemuine) ning Golaud’ osatäitmine Claude Debussy ooperis „Pelléas ja Mélisande“ (Rahvusooper Estonia).
Arvo Volmer – Richard Wagneri ooperi „Lohengrin“ ning Claude Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande“ muusikaline teostus (mõlemad Rahvusooper Estonia).
BALLETIAUHIND
Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Jüri Jekimov, Age Oks ja Janika Suurmets.
Laura Maya – Medora lavastuses „Korsaar“, Blanche lavastuses „Tramm nimega Iha“, Naine lühiballetis „Open Door“ ja pas de troislühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“ ning Klara lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett).
William Newton – Vronski lavastuses „Anna Karenina“, Stanley lavastuses „Tramm nimega Iha“, Mees lühiballetis „Open Door“ ja adagiolühiballetis „Suite en blanc“ lavastuses „Must/Valge“, Dietz von Egloff lavastuses „Õhtused majad“ ning Pähklipureja-prints lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett).
Žürii: Madli Pesti (esimees), Raho Aadla, Liisi Aibel, Kaja Kreitzberg ja Iiris Viirpalu.
Sveta Grigorjeva – lavastus „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ (Inglikoor ja Sõltumatu Tantsu Lava).
Igor Lider – lavastus „Muutus“ (Eesti Tantsuagentuur).
Ingrid Mugu – lavastus „Soledad“ (Eesti Tantsuagentuur).
Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein – lavastus „Maastik. Keha. Meeleseisund“ (e-lektron).
Tanel Saar – lavastus „Kabaree. Põrgu“ (VAT-teater).
ETENDUSKUNSTI AUHIND
Žürii: Urmas Lüüs (esimees), Kerli Ever, Kärt Kelder, Riina Oruaas ja Annika Üprus.
Keithy Kuuspu – lavastus „Paus istu mine“ (Sõltumatu Tantsu Lava ja Ģertrūdes ielas teātris).
Lauri Lagle – lavastus „Reis metsa lõppu“ (Ekspeditsioon).
Helen Rekkor, Mihkel Seeder ja Johannes Valdma – lavastaja-, dramaturgi- ja kunstnikutöö lavastuses „Vivaarium“ (VAT-teater).
Liisa Saaremäel – lavastus „Scream Box“ (Kanuti gildi saal).
Maret Tamme, Joosep Susi ja Arthur Arula – lavastaja- ja kunstnikutöö lavastuses „Ma jään kaevu / juurde igavesti jooma“ (Tartu Uus teater).
TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD
Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.
Lavastust ettevalmistava töötaja auhind
Anni Rajas – Eesti Noorsooteatri pikaaegne lavastusala juhataja, kelle laialdased teadmised visuaalteatrist on olnud hindamatuks toeks nii kogenud kui ka alustavatele lavastuskunstnikele.
Kaido Torn – Endla teatri dekoraator-butafoor, kes on osalenud aktiivselt noorte haridusprogrammi käivitamisel, tegutsenud lakkamatu uudishimuga ning sooviga areneda, uusi meetodeid ja materjale katsetada.
Kaja Uustalu – Rakvere teatri rätsep-modelleerija, kes on kostüümimeistrina lahendanud ka kõige keerukamad ülesanded ja innukalt kaasa mõelnud küsimusteski, mis jäävad ameti piirest välja.
Etendust teenindava töötaja auhind
Maret Kongi – Rakvere teatri grimeerija, kes on otsinud kirglikult lahendusi keerukate grimmide tarvis, olnud hõivatud kogu repertuaari ulatuses ja valmistanud näituseväärilisi fantaasiapeakatteid.
Reet Loderaud – Eesti Noorsooteatri etenduse juht, kes on oma põhjalikkuse ja tundlikkusega olnud toeks nii teatri loovmeeskonnale, näitlejatele ja töökodadele kui ka teistele inspitsientidele, sh lavastuse „Plekktrumm“ väljatoomisel ja juhtimisel.
Juho Porila – Vanemuise teatri heli- ja videomeister, kes on oma erakordse pühendumusega viinud teatri videoala operaatori- ja järeltöötluste, ülekannete ja voogedastuste poolest uuele tasemele.
Haldus- ja administratiivtöötaja auhind
Merilyn Elge – Musta Kasti juhatuse liige, kes on korraldanud edukalt teatri etendustegevust, olnud sama silmapaistev projektide kirjutamisel, kartmata ka tehnilistes töödes käsi külge panna ja eriprojektides lavale astuda.
Maarja Kalmre – Kanuti gildi saali pikaaegne projektijuht, kes on osalenud aktiivselt rahvusvaheliste festivalide korraldamisel, olnud etenduskunsti festivalide „Ümberlülitus“ peakorraldaja ja „Baltic Take Over“ peakorraldaja Eestis.
Kadri Tikerpuu – Nargenfestivali korraldusjuht ja produtsent, kelle eestvõttel on valminud mitu nõudlikku suurlavastust, sh „Dissonantsed“ (koostöös Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmooniaga) ning „Crisis“ (Birgitta festivalil).
ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Anneli Saro (esimees), Heidi Aadma, Laur Kaunissaare, Ain Mäeots ja Ene Paaver.
Eero Epner ja Riina Maidre – „Kohver“.
Urmas Lennuk – „Ääremaal“.
Priit Põldma – „Kotka tee taeva all“.
Mihkel Seeder – „Vivaarium“.
Urmas Vadi – „Sada grammi taevasina“.
REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Žürii: Karin Allik (esimees), Villu Kangur, Kaie Mihkelson, Kirsten Simmo ja Margot Visnap.
Ruth Alaküla – artiklid „Prantsuse kangelanna sõjavankri ees“ (Eesti Päevaleht 7. III 2023), „„Cyrano de Bergerac“ mõjub kurva hoiatusena“ (Eesti Päevaleht 9. V 2023) ja „„Seitsmemagajapäev“ hoiab hällilaule lauldes meeli elevil“ (Eesti Päevaleht 29. VI 2023).
Sven Karja – artiklid „Ma lähen ja tulen koos teiega“ (Sirp 31. III 2023) ning „Kihvahammustustega Lottemaalt“ (Sirp 17. XI 2023).
Madis Kolk – artiklid „Kelle süüd me siis ikkagi tunnistame?“ (Sirp 3. III 2023), „Teatrikastiga varjatud karje“ (Sirp 21. VII 2023) ja „Kuidas pühitseda pinnapealsust stiilivõttena?“ (Sirp 15. IX 2023).
Johanna Rannik – artiklid „„Te ju teate, kuidas Vene impeeriumis asjad käivad““ (Eesti Päevaleht 13. IV 2023), „Iga punkti kohal on kõverik ja iga tõde on poolik. Ootamatult ühiskonnakriitilise lõpuga lavastus“ (Eesti Päevaleht 19. VI 2023) ning „Rulli vaibad kokku ja jõua päriselt kohale“ (Sirp 27. X 2023).
Kaur Riismaa – artiklid „Pennike va Guy heaks“ (Sirp 6. I 2023), „Inimesed nagu me ise“ (Sirp 24. III 2023) ja „Metsa kirjeldamine digitaalsele Tuglasele“ (Sirp 1. IX 2023).
SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND
Žürii: Keiu Virro (esimees), Mae Kivilo, Tuuli Potik, Kaido Rannik ja Janek Savolainen.
Johan Elm ja Eugen Tamberg – „Kasvav kuu“ (Eesti Noorsooteater): kaasatõmbav loojutustamine.
Laura Jaanhold ja Illimar Vihmar – „Kurjus“ (Endla teater): vägivallaringi ja selle katkestamise võimalikkuse mitmekülgne käsitlus nii sisu kui ka vormi tasandil.
Helena Krinal – „Kujumuutja“ (Krinalmansour): fantaasiaküllane ja leidlik osalema kutsuv tantsulavastus kõige pisematele.
Dmitri Petrenko – „Seotud“ (Vene teater): noorte mässumeelsuse, sõltuvuste, suhete ja kasvamise keerukuse veenev lavaletoomine.
Kristjan Suits, Mari Jürjens, Vaiko Eplik ja Mikk Jürjens – „Frideberta“ (Eesti Noorsooteater): visuaalselt lummav muusikaline rännak, mis loob hirme lahustava turvalise keskkonna.
SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND
Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.
Žürii: Ardo Ran Varres (esimees), Olav Ehala, Hendrik Kaljujärv ja Aleksandr Žedeljov.
Siim Aimla – originaalmuusika lavastusele „Tallinna karud“ (teater Piip ja Tuut).
Mingo Rajandi – helilooja, ansambli juht ja muusikaline kujundaja lavastuses „Elajannad“ (Migrek Management ja Von Krahli teater).
Vootele Ruusmaa – originaalmuusika lavastustele „Hingest ja südamest“ (Eesti Noorsooteater) ning „Metamorfoos“ ja „Hääl minu sees“ (mõlemad Rakvere teater).
Anne Türnpu – laulude valik ja lavaline teostus muusikalises kujunduses lavastusele „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater).
Oleme tunnistajaks palestiinlaste kollektiivsele karistamisele
MARTIN AIDNIK
Alates oktoobrist on maailma pilgud pööratud Lähis-Idale. Iisraeli nüüdseks rohkem kui neli kuud kestnud lakkamatu sõjategevus on põhjustanud Gazas enneolematuid purustusi ja inimelude kaotuse. Gaza okupeeritud territooriumist on saanud sõjatanner ning endiselt ei ole näha lõppu palestiinlaste kannatustele. Palestiinlaste elud on ohus kõikjal Gazas. Mitte kusagil ei ole turvaline, pole kohta, mida ei ohustaks Iisraeli raketirünnakud. Üle miljoni palestiinlase on otsinud pelgupaika Egiptuse piiri ääres Rafah’s. Kuid Rafah nagu ülejäänud Palestiinagi pole turvaline. Oleme tunnistajaks palestiinlaste kollektiivsele karistamisele, sõjaväe operatsioonidele, kus puudub eristus tsiviilisikute ja Hamasi rühmituse vahel. Iisrael tegutseb väljaspool igasuguseid rahvusvahelisi seadusi.
Gaza katastroofilised purustused lükkavad ümber väited Iisraeli enesekaitsest. Olukorras, kus on purustatud koolid, ülikoolid, mošeed, haiglad, põgenikelaagrid ja elurajoonid, ei saa rääkida enesekaitsest. Samuti pole võimalik tuua põhjenduseks tunnelite hävitamine, nagu Iisrael sõjategevuse alguses tegi. Iisraelil oleks tõepoolest olnud õigus läbi viia operatsioon Hamasi nõrgestamiseks (Hamasi täielik elimineerimine pole realistlik), selle asemel on aga valitud palestiinlaste kollektiivne karistamine. Iisraeli valitsusel on Gazas kolm eesmärki: kättemaks, sõjaväe prestiiži taastamine ja Benjamin Netanyahu peaministri aja pikendamine.1 Iisraeli sõjategevuses puudub proportsionaalsus ja tahe säästa tsiviilisikuid. Enesekaitsele rõhudes on sooritatud järjepanu kuritegusid. Palestiina ohvritest moodustavad 70% naised ja lapsed.2 Surma on saanud terved suguvõsad. Põlvkond Palestiina lapsi on kaotanud oma vanemad. Ellujäänutel on rasked vigastused. Sõjategevuse tõttu ei jõua Gazasse humanitaarabi. Rahvusvahelised organisatsioonid hoiatavad näljahäda levimise eest. Üle poole miljoni palestiinlase kogeb juba halvavat toidupuudust.3 Sõjategevuse eskaleerumine Rafah’s süvendaks näljahäda veelgi, sest tegemist on peamise humanitaarabi koridoriga.
Gaza on väike, umbkaudu Glasgow’-suurune maa-ala, kus elab üle kahe miljoni inimese. Juba varem on märgitud, et Gaza on justkui vabaõhuvangla. Iisrael on rangelt kontrollinud Gazasse sisenemist ja väljumist ning hallanud territooriumi elektrivarustust ja telekommunikatsiooni. Gaza okupatsioon tähendab, et Hamasi tegevus on olnud pika ajalooga. Palestiinlaste omariiklusse usutakse viimastel aegadel aina vähem ja ka palestiinlased on hakanud omariikluses kahtlema. ÜROs olevat omariikluse teema lausa naljakoht.4
Purustused Gazas peale Iisraeli rünnakut mullu oktoobris.
Palestiinat toetavad eelkõige kodanikuühiskondade demonstratsioonid. (ÜRO on küll Palestiinasse suhtunud poolehoiuga ja nüüdki Iisraeli tegevuse hukka mõistnud.) Lisaks ehitab Iisrael läänekaldale järjest uusi ebaseaduslikke asundusi ja ründab seal elavaid palestiinlasi. Omariiklus oleks mõeldav juhul, kui riigid tugevalt survestaksid Palestiina riigi loomist. Tegemist on õhkõrna võimalusega, mis oleks parim lahendus Iisraeli okupatsioonile. Okupatsioon tekitab pingeid kogu Lähis-Idas, aga omariiklus eeldab kõigepealt sõjategevuse lõppu.
Pole juhuslik, et palestiinlased on leidnud maailma riikide seast toetust just Lõuna-Aafrika Vabariigilt. Nelson Mandela on võrrelnud palestiinlaste teisejärgulist staatust Gazas ja Läänekaldal apartheidiga. ÜRO Rahvusvahelisse Kohtusse LAVi antud avalduse kohaselt on Iisrael toime pannud genotsiidiga võrduvaid kuritegusid ning poliitikute ja sõjaväejuhtide sõnavõttudest lähtub genotsiidi kavatsus. LAVi avalduses jätkatakse riigi solidaarsust Palestiinaga. Kahtlemata on tegemist pretsedendiga, iseäranis seetõttu, et Rahvusvaheline Kohus on lääne institutsioon ning lääneriigid on aktiivselt toetanud Iisraeli. Sestap ongi kohtu all justkui rahvusvaheline seadusandlus ise, pealegi on genotsiid üks kõige raskemaid kuritegusid.
Kohtu esialgse otsuse kohaselt on reaalne, et Iisrael paneb Gazas toime genotsiidi (plausible risk of genocide). Sisuliselt nõuab Kohus Iisraelilt sõjategevuse lõpetamist, sest vaid sel juhul on võimalik küllaldase humanitaarabi Gazasse toimetamine. Kohtuotsus on moraalne võit LAVile ning kogu rahualgatusele. Otsusel on olnud mõju rahvusvahelise avalikkuse arusaamale toimuvast. Küll aga on Iisrael otsust eiranud ning jätkanud Gaza pommitamist. Benjamin Netanyahu juhitud paremradikaalne valitsus ei tunne kohustust järgida rahvusvaheliste institutsioonide direktiive.
Samuti pole üldjoontes vähenenud lääneriikide toetus Iisraelile. Kahtluse alla on hoopis seatud Haagis asuva kohtu otsuse paikapidavus. Läänt ja maailma lõunaosa riike lõhestavad eriarvamused, näiteks kritiseeris Namiibia Saksamaa toetust Iisraelile, väites, et Saksamaa pole XX sajandi alguses Namiibias toime pandud genotsiidi tõttu kompetentne otsustama Iisraeli tegevuse üle. USA eestvõttel ongi olnud lääneriikide positsioon Gazas toimuvat mitte ainult eirata, vaid isegi toetada. Toetus on seisnenud relvatarnetes Iisraelile kuni vetoõiguse kasutamiseni ÜRO Julgeolekunõukogus relvarahu resolutsiooni vastu. USA lakkamatu toetus on kahtlemata üks Iisraeli jätkuva agressiooni peamisi põhjusi. Ühendriikide jäikus hoolimata peaaegu 30 000 inimohvrist on tõesti hukatuslik. Väärib mainimist, et USA noore põlvkonna juutide seas on rohkem solidaarsust Palestiina suhtes. Noorema põlvkonna ameeriklaste mentaliteet on küll antiimperialistlik, aga riigi Iisraeli toetav (sionistlik) lobitegevus püsib mõjukana.
Ilmselgelt on õigus neil, kes osutavad läänemaailma topeltstandarditele. ÜRO on korduvalt hukka mõistnud nii Venemaa Ukraina okupatsiooni kui ka Iisraeli Palestiina okupatsiooni. Mõlemad on ebaseaduslikud. Kuid juhtivate lääneriikide suhtumisse pole see asjaolu ega ka LAVi hästi argumenteeritud genotsiidisüüdistus muudatust toonud. Venemaa okupatsioonile järgnesid laiaulatuslikud sanktsioonid, Palestiinat toetavat boikoti, investeeringute väljaviimise ja sanktsioonide liikumist (Boycott, Divestment, Sanctions movement, BDS) on aga süüdistatud antisemitismis. Relvade müük Iisraelile jätkub. Kodanikuvabaduste poolest tuntud riigid on Iisraeli toetuseks asunud piirama nii sõna- kui ka protestimisvabadust. Prantsusmaa on keelanud meeleavaldused Palestiina toetuseks avaliku korra kaitsmise ettekäändel. Saksamaal on asutud tühistama Iisraeli kriitiliste sõnavõttudega esinenud loovisikute esinemisi ja raamatulepinguid. Sisult on Iisraeli riigi tegevuse õigustatud kriitika võrdsustatud antisemitismiga. Topeltstandarditega õõnestab lääs omaenda visalt kultiveeritud moraalset, inimõiguste respekteerimisel põhinevat positsiooni. Palestiinlastele ei rakendu isegi õigus elule. Reaalselt loevad võimuliidud ja võimuhierarhiates endale määratud staatuse aktsepteerimine.
Siiski esineb Euroopa riikide seas mõningaid erinevusi. Iirimaa ja Hispaania on olnud Iisraeli suhtes kriitilisemad ja toonud välja inimõiguste rikkumisi Gazas. Mõlemad riigid on kinnitanud ka ÜRO Palestiina pagulasameti (UNRWA) humanitaarabi jätkuvat toetamist vee, toidu ja arstiabiga. Teadupärast on selle töötajatele osaks saanud 7. oktoobri Hamasi rünnakutes osalemise süüdistus.5 Süüdistus pole kinnitust leidnud, kuid paljud riigid, sh Eesti, on teatanud UNRWA rahastamise peatamisest.6 Üksikute töötajate kinnitust leidmata süütegude eest langeb kollektiivse karistuse osaliseks kogu organisatsioon. Nii levib näljahäda Palestiinas veelgi.
Üle miljoni palestiinlase otsib sõjategevuse eest varjupaika Egiptuse piiri ääres Rafah’s. Hoolimata suurenevast rahvusvahelisest survest on Iisraelil kavatsus korraldada Rafah’s maaväe operatsioon Hamasi lõplikuks purustamiseks. Praeguse seisu järgi lükkaks Iisraeli pantvangide vabastamine vaid pealetungi Rafah’le edasi. Palestiinlased ei taha mingil juhul Gazast lahkuda. Tegemist oleks 1948. aasta Nakba kordumisega. Samal ajal oleks niisugune stsenaarium Iisraeli valitsusele usutavasti meele järele, sest etnilises puhastuses jõutaks uude staadiumi. Teisalt on Rafah’sse jäämine palestiinlastele läbinisti ohtlik. Olukord on katastroofiline. Riigid on läheneva humanitaarse katastroofi eest hoiatamisega hiljaks jäänud, ei suudeta üksmeelselt toetada isegi ÜRO sõjategevuse lõpetamise resolutsioone.
Iisraeli sõjaväeoperatsioonides ei eristata Hamasi võitlejad tsiviilelanikest. Gaza on purustatud ning kümned tuhanded tsiviilelanikud surmatud. Okupeeritud territooriumil levib näljahäda. Tegemist ei ole niivõrd humanitaarkriisi kuivõrd inimsuse kriisiga. Palestiinlased pole ära teeninud neile osaks saavaid kannatusi. LAVi kohtuasi Iisraeli tegevuse suhtes on riikide tasandil erandlik solidaarsus Palestiinaga. Maavägede operatsioon Rafah’s tooks kaasa sõjakuritegude jätkumise Gazas.
1 Orly Noy, False Alternative – Sidecar (newleftreview.org).
2 „Scared, exhausted, and expecting the worst“ – Women in Gaza describe humanitarian crisis. UN Women 19. I. 2024
3 Joint Statement on Conflict-Induced Hunger in Gaza. Save the Children 14. II. 2024.
4 Ex-UN official: Israel-Palestine two-state solution „a joke“ at UN. Al Jazeera 9. XI. 2023.
5 Ashifa Kassam, Ireland and Spain among EU nations striking a different note on Gaza war. The Guardian 13. II. 2024.
6 Gaza: Suspending UNRWA Aid Risks Hastening Famine. Human Rights Watch 31. I 2024.
Olukord Ukraina rindel on kujunenud ukrainlastele piinavalt raskeks: initsiatiiv on Venemaa käes, ukrainlastel napib laskemoona, rakette ja sõjatehnikat, mille tulemuseks on tagasilöögid mitmel rindelõigul, neist kõige valusam Avdijivka kaotamine. Ukraina hättajäämine on nihutanud uudiste huvikeskme põhjustele, miks lääs ei suuda või ei taha Ukrainat aidata: USA ja Venemaa presidendivalimistele, kasvavatele pingetele ja sõjale Lähis-Idas, Hiinale, Iraanile ja Põhja-Koreale, millel kõigel on Ukraina sõjaga midagi pistmist.
Läänemaailmas ei kahtle vist enam keegi peale USA vabariiklaste, et presidendiks pürgiv Donald Trump ohustab kogu maailma senist julgeolekukorraldust. Valimiskampaania edenedes on saanud tema isolatsionistliku agenda (America First) põhiteesid aina värvi juurde. Selle kohaselt peaks Ameerika keskenduma vaid iseendale, lahkuma NATOst ja laskma muul maailmal endaga ise hakkama saada. Trump julgustab Venemaad ründama riike, kes ei maksa oma NATO-arveid, ja ähvardab need riigid USA toetusest ilma jätta. Ukraina suhtes on Trump võtnud aga otseselt vaenuliku hoiaku. USA senat on Ukraina, Iisraeli ja Taiwani abipaketi küll heaks kiitnud, kuid see on takerdunud vabariiklaste enamusega esindajatekotta, kus spiiker Mike Johnson on selle Trumpi käsul blokeerinud. Trumpi esmane eesmärk on võita presidendivalimised ja selleks kõlbavad talle mis tahes abinõud, ka Ukraina ilmajätmine abist ja seljapööramine globaalsele julgeolekupoliitikale, sest need on vastupidises variandis president Joe Bideni teemad ega aita Trumpi edasi.
Tõsi, ka Trump on väitnud, et tal on Ukraina sõjaga seoses oma rahuplaan, kuid midagi ratsionaalset pole ta seni välja käinud. On pakutud, et valimisvõidu korral jätab Trump Ukraina lihtsalt abist ilma ja survestab teda Venemaaga kokkuleppele minema. Väidetavalt austavat Trump Putinit väga, sest see on mees, kes paneb Euroopa paika ja sunnib Euroopa riigid oma NATO-arved maksma. Nii sobib Trumpi eesmärkidega ka Venemaa edu ja Ukraina halb seis. Ja kui Ukraina ei lähe pärast USA abist ilmajäämist Venemaaga kokkuleppele, peseb Trump oma käed puhtaks nagu Pontius Pilatus.
Mida pelgab Trumpi valija? Ameerika majandusel läheb praegu hästi: töötus väheneb, palgad kasvavad, inflatsioon on langustrendis ja muud sisepoliitilised teemad, nagu tervise- ja sotsiaalkindlustus, kuuluvad demokraatide päevakorda. Seetõttu on Trump rakendanud oma valimisvankri ette sisserände küsimuse, mis sobib hästi konservatiivsetele valijatele ja eriti hästi radikaalsetele konservatiividele. Tegelikult on Trump teinud sisserändest hirmuunenäo, millega ta üritab valijad enda poole kallutada. Suured arvud, nagu allpool ära toodud, sobivad selleks hästi. Olgugi et Trumpi retoorika on seotud ennekõike ebaseadusliku sisserändega, puudutab tema vaenulik hoiak ka kõiki teisi Ameerika hilissaabunuid, ennekõike ladinaameeriklasi, kes on juba kohanenud ja elavad selles riigis seaduslikult.
Trump on teinud sisserändest hirmuunenäo, millega ta üritab valijad enda poole kallutada. Pildil Trumpi immigratsioonipoliitika vastane meeleavaldus Washingtonis 2017. aastal.
Vabariiklaste juhitud esindajatekoja sisejulgeoleku komisjoni aruanne osutab, et viimase aasta jooksul toimus USAs 2,5 miljonit ebaseaduslikku piiriületust, Bideni administratsiooni ajal on seda juhtunud aga 7,8 miljonil korral, kusjuures 6,5 miljonit lõunapiiril. 1 Uuringuettevõtte Pew Research Center (PRC) hinnangul elas USAs 2022. aastal 63,6 miljonit ladinaameeriklast, see on 19% USA rahvastikust. 2010. aastaga võrreldes moodustas hispaaniakeelse elanikkonna juurdekasv 2022. aastaks 26%, kogu USA elanikkond kasvas aga vaid 8%.2 UCLA instituudi (Latino Policy & Politics Institute) ennustuse järgi jõuab hispaaniakeelse elanikkonna arv 2040. aastaks 87,6 ja 2060. aastaks 111,2 miljonini.3 Sama tendents puudub ka USA aasialastest elanikkonda, mis kasvas 11,9 miljonilt 2010. aastal 22,4 miljonini 2019. aastal ehk 88%. Aasia päritolu elanikkond suureneb PRC hinnangul 2040. aastaks 34,8 ja 2060. aastaks 46,2 miljonini.4
Sisseränne on põletav teema eelkõige California, Texase ja Florida osariigis, kus leiab aset suurem osa illegaalseid piiriületusi. 2020. aasta presidendivalimistel võitis Trump lõunapiiril asuvaist osariikidest Texases ja Floridas, Biden Californias. Arvestades, et need kolm on New Yorgi, Pennsylvania ja Illinoisi kõrval suurima valijameeste arvuga osariigid5, siis võib mõista vabariiklaste tähelepanu keskendumist nendega seotud teemadele. Kuid sisseränne puudutab suurel määral ka New Yorgi, New Jersey ja Illinoisi osariiki6, kus võitis Biden.
See, miks piiriosariigid erinevalt hääletavad, s.o kas demokraatide või vabariiklaste poolt, sõltub muu hulgas sellest, missugune on sisserännanute, valdavalt hispaaniakeelsete elanike osakaal osariigis ja milliseks on kujunenud suhtumine nendesse. Nagu nähtub, ollakse Californias selles osas hoopis liberaalsem kui Texases, kuid see ei ole kogu tõde: kui vaadata häälte jaotumist, siis Texases võitis Trump Bidenit vaid napi 5,58%ga ja Floridas 3,36%ga, sisserändesõbralikus Californias oli Biden aga Trumpist 29,16%ga mäekõrguselt üle. Arvestades USA hispaaniakeelse elanikkonna suurt osakaalu, millele lisanduvad ka muud sisserännanute grupid ja Trumpi rassistlikule poliitikale vastanduvad tumedanahalised, võib Trump sellise poliitikaga kergesti iseendale jalga tulistada ning peletada suure osa valijaid eelistama Bidenit sel lihtsalt põhjusel, et mitte valida Trumpi. Ilmselt ei tasu Trumpil väga loota ka USA naissoost valijatele, põhjuseks tema abordikeeldu toetavad väljaütlemised ja süüdimõistmine kirjanik E. Jean Carrolli laimamises ja vägistamises, mille eest määras kohus talle 83,3 miljoni dollari suuruse kahjutasu.
Kui Trumpi poliitika kokku võtta, siis on selle taga ilmselgelt ühe valge rassi esindaja hirm sisserändega seotud muutuste ees. Seda tragikoomilisemalt mõjub, et oma blondide juuste üle uhkust tundev valge mees, kellele on pinnuks silmas olnud nii tumedanahalise president Barack Obama kui ka presidendikandidaadiks pürgiva India juurtega Nikki Haley päritolu, on sunnitud poliitilistel kaalutlustel nende muutustega kaasa minema. Hiljuti käis Trump välja oma asepresidendikandidaadid: Tim Scott ja Byron Donalds on mustanahalised ja Vivek Ramaswamy India juurtega.7 Üks (!) tumedanahaline mees kuulus Trumpi valitsuskabinetti ka tema presidendiks oleku ajal, nimelt elamumajandusminister Ben Carson, elukutselt neurokirurg, kes on viimasel ajal paistnud silma sellega, et on süüdistanud Bidenit dementsuses.
Inforinde trollid ja koputajad. Venemaa eesmärk infosõjas on mõjutada lääneriike Ukraina abistamisest loobuma, kasutades selleks laia instrumentaariumi, nagu seda on Euroopa äärmuserakondade toetamine, Euroopa riikide sisepoliitika ja ühtsuse õõnestamine, lääneriikide valimiste ja meediaruumi mõjutamine vajalikus suunas jne. Seda eesmärki kandsid ka korruptsioonisüüdistused Joe Bideni ja tema poja Hunter Bideni vastu. Põhitunnistaja, FBI informaator Alexander Smirnov osutus seotuks Vene luurega ja sai süüdistuse teadliku valeinfo esitamises FBI-le.
Erilise tähelepanu pälvis Vene mõjutustegevus seoses Tucker Carlsoni Vladimir Putiniga tehtud intervjuuga, mille eest olevat endisele Fox Newsi ajakirjanikule makstud Venemaal väidetavalt muinasjutuline summa. Tõsi, kui palju täpselt, pole keegi osanud öelda. Carlsonit on nimetatud ka lihtsalt kasulikuks idioodiks, kelle pani intervjuud tegema vaid edevus. Kuid see on ainult jäämäe veepealne osa. Venemaa tegeleb ka info ettesöötmisega maailma juhtivatele ajakirjandusväljaannetele ja ajakirjanikele, omab rahvusvahelisi uurimisinstituute või imbub sisse olemasolevaisse, tõstatab teemasid ÜROs jt rahvusvahelistes organisatsioonides jne. Seetõttu pole põhjust imestada, kui näiteks sellistes USA juhtivates väljaannetes nagu New York Times, Washington Post või Wall Street Journal või mõnes teises ilmunud artikkel mõjub ootamatult Vene-sõbralikult ja Ukrainat kahjustavalt. Kuna ükski väljaanne oma allikaid ei avalda, pole ka teada, mis neid üht või teist seisukohta võtma ajendas.
Professionaalsete väljaannete kõrval tegutseb ühismeedia, kus Venemaa trollimeistrid on ametis peamiselt libauudiste tootmisega või siis lekitavad Venemaa trollivabrikud sinna nn siseinfot, mis liigub sealt edasi päris ajakirjandusse. Kõigele sellele on lisandunud tehisaru, mis võimaldab luua libauudiseid, näiteks koos mõne poliitiku näopildi ja häälega, ning neid ühismeedias levitada. Vene tuntum trollivabrik (Аге́нтство интерне́т-иссле́дований), mis sekkus aktiivselt ka USA presidendivalimistesse, kuulus mäletatavasti Jevgeni Prigožinile. Mis on saanud agentuurist pärast Prigožini surma, pole päris selge. On väidetud, et see töötas edasi Kremli finantseerimisel vähemasti kuni 2023. aasta lõpuni. Rahastamine hõlmas Kremli ideede propageerimist Facebookis, Instagramis, Twitteris, Tiktokis ja YouTube’is.8
Sõjarindel sõdib ka mitmeid vastakaid müüte. Sõja esimesel perioodil tekkis müüt edukast Ukrainast, kes tõrjub kohe Venemaa välja, kuid praeguse seisuga on Vene massiarmee võitmatus taas kilbile tõusnud ja annab tooni maailma juhtivate väljaannete uudiste pealkirjades. Tõsi, maailma teiseks armeeks ei pea Vene sõjaväge enam keegi.
Tucker Carlsoni intervjuuga saavutas Putin olulise võidu ka Vene ajaloo küsimuses, kuid selle võimaluse mängis talle kätte pigem Trump, kuna see on osa ka tema kampaaniast. Arvestades Carlsoni tausta vabariiklaste häälekandja Fox Newsi endise saatejuhina ja tema tihedaid sidemeid Trumpiga, kõneleb see paljutki viimase plaanidest, mis näivad seisnevat eesmärgis pehmendada ameeriklaste negatiivset Venemaa-kuvandit ja nõrgendada sellega toetust Ukrainale, mis on Trumpi jaoks osa ebameeldivast Euroopast ja Bideni poliitikast.
Mis Euroopat pärsib? Kuna USA toetus Ukrainale on seiskunud ja Ukraina on sunnitud taganema, hakkab arusaam Venemaa ohtlikkusest ka Euroopas kohale jõudma, kuigi ikka veel pikkamisi. Seda mõistab ehk vaid saalitäis poliitikuid, kes mahuvad ära Müncheni julgeolekukonverentsi ruumidesse. Laiemalt pole selgus kaugeltki nii suur ja Euroopa poliitikute seas puudub ses küsimuses ühtsus.
Poliitilist laialivalguvust väljendab hästi Saksamaal käiv vaidlus selle üle, missugust Ukraina seatud eesmärki peaks Saksamaa ikkagi toetama ja miks Saksamaa ei saa Ukrainale anda Tauruse rakette. 22. veebruaril kiitis Saksa parlament küll heaks koalitsioonierakondade (SDP, FDP ja rohelised) ettepaneku anda Ukrainale jätkuvalt sõjalist abi, sh pikamaa relvasüsteeme, kuid Tauruse rakette otse ei nimetata. Opositsioonis Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ja Kristlik-Sotsiaalse Liidu (CSU) ettepanekut anda Ukrainale just Taurusi toetas Bundestagis aga vaid kolmandik saadikuist.
Seoses varasema, Bundestagis 17. jaanuaril toimunud hääletusega Tauruste üle märgib CDU saadik Roderich Kiesewetter Deutsche Welles9, et Ukrainale ei tohiks seada mingeid piiranguid relvastuse ja selle kasutamise osas ning ka eesmärk vallutada tagasi kõik Venemaa poolt okupeeritud alad, sealhulgas Krimm, on ta hinnangul nii õige kui ka saavutatav.Teiselt poolt on ära toodud erubrigaadikindral Helmut Ganseri seisukoht, mille kohaselt põhineb Ukraina usk, et riigi territoriaalne terviklikkus suudetakse taastada sõjaliste vahenditega, reaalsusega igasuguse sideme kaotamisel. Ganseri arvates ei jätku Ukrainal selleks olemasolevatest võimetest ja väheneb ka lääneriikide valitsuste valmisolek Ukrainat toetada. Ganseri sõnul võib „Ukraina võidurahu“ toetamine NATO sõtta kaasa tõmmata ning vastutustundlik julgeolekupoliitika, mis peab vältima kahju Saksa elanikkonnale, ei tohi seda loogikat järgida. Ganseri hoiak kattub vägagi Olaf Scholzi alalhoidlike seisukohtadega ja avab põhjused, miks Saksamaa toimib just nii, nagu ta toimib. Seejuures on Saksamaa Ukraina peamine toetaja Euroopas.
Putin on enesekindlam kui ei kunagi. Ukraina mullusuvise vastupealetungi ebaõnnestumine, USA abi takerdumine ja lääne üldine abitus on andnud jõulise tõuke Putini ja kogu Venemaa enesekindluse kasvule, mis nüüdseks on päädinud Ukraina vägede taandumisega Avdijivkast ja Ukraina kaitsevõime kahanemiseni kriitilise piirini. Kui veel enne Ukraina vastupealetungi algust möödunud aasta suvel oli Putinil tõsine hirm, et see võib õnnestuda, ja ta kaalus tõsiselt tuumarelva kasutamist, siis praeguse seisuga puudub Putinil šantaažiks vajadus, sest sõjaline kaotus Venemaad ei ähvarda. Räägitakse küll tuumarelvade viimisest kosmosesse, et rünnata USA satelliitvõrgustikku, kuid see kuulub pigem utoopia valdkonda.
Venemaa ülisuurtele kaotustele vaatamata näitab nüüdne seis, et Venemaa taktika, mis tugineb elavjõu piiramatule ressursile, on kandnud vilja. Ükski demokraatlik riik ei saaks lubada endale sellisel viisil sõjapidamist ja nii suurel määral kaotusi, kui seda saab teha diktatuuririik Venemaa, kus tuhat ja enamgi hukkunut päevas ei ole probleem. Sellele vaatamata pole Venemaal raskusi ka mobilisatsiooniga: suur tasu värvatuile ja igapäevane ajupesu Vene šovinismi vaimus tagavad piisava elavjõu.
Venemaa on suutnud ka käima lükata oma sõjatööstuse, milleks turumajandusele tuginevates demokraatlikes riikides alles hoogu võetakse, ja on hankinud edukalt relvastust Iraanist ja Põhja-Koreast, samal ajal kui lääneriigid on sõjalise abi andmisega Ukrainale suurtes raskustes. Nii on selgeks saanud, et sellist Venemaad ei suuda lääne väiksed professionaalsed armeed tegelikult ohjes hoida. Võrreldava suurusega armee, mille elavjõud on suurem kui miljon, on lääneriikidest vaid USA-l, Euroopa riikide suurimad armeed (Prantsusmaa, Saksamaa) jäävad vaid paari-kolmesaja tuhande piiresse. Seega: kui Venemaa peaks Euroopale massiga peale vajuma, jääb Euroopa hätta.
Venemaa enesekindlust toetavad needki riigid, kus koheldakse Putinit endiselt legitiimse riigipeana, vaatamata sellele, et tegu on rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt tagaotsitava sõjakurjategijaga. Venemaa ülbusest ja ükskõiksusest lääne reaktsioonide vastu kõneleb ka viimase opositsionääri Aleksei Navalnõi tapmine. Sellele järgnevad küll jälle uued sanktsioonid, kuid Venemaa on näidanud, et suudab nendega väga hästi toime tulla: tänu sõjatööstuse arengule Venemaa majandus koguni kasvab. See osutab, et sanktsioonid on Venemaale nagu hane selga vesi ja selleks, et hani patta panna, on vaja kirvest.
2 Key facts about U.S. Latinos for National Hispanic Heritage Month. Pew Research Center, 22. IX 2023. https://www.pewresearch.org/short-reads/2023/09/22/key-facts-about-us-latinos-for-national-hispanic-heritage-month/
3 Jie Son, A Mosaic, Not a Monolith: a Profile of the U.S. Latino Population, 2000–2020. UCLA, 26. X 2022 https://latino.ucla.edu/research/latino-population-2000-2020/
4 Abby Budiman, Neil G. Ruiz, Asian population in U.S. nearly doubled between 2000 and 2019 and is projected to surpass 46 million by 2060. Pew Research Center, 29. IV 2021 https://www.pewresearch.org/short-reads/2021/04/29/key-facts-about-asian-americans/
5 Valijameeste arv 2020. aasta USA presidendivalimistel: Texases 38, Floridas 29, Californias 55, New Yorgis 29, Pennsylvanias 20, Illinoisis 20.
6 What we know about unauthorized immigrants living in the U.S. Pew Research Center, 16. XI 2023. https://www.pewresearch.org/short-reads/2023/11/16/what-we-know-about-unauthorized-immigrants-living-in-the-us/
7 Alex Isenstadt, Trump says long VP shortlist includes Tim Scott, Ron DeSantis, Vivek Ramaswamy. – Politico 20. II 2024. https://www.politico.com/news/2024/02/20/trump-vp-shortlist-00142353
8 Ирина Панкратова, Наследство Пригожина. Кому достанутся тролли, госконтракты и ЧВК? – The Bell 28. VIII 2023. https://thebell.io/nasledstvo-prigozhina-komu-dostanutsya-trolli-goskontrakty-i-chvk-2
9 Christoph Hasselbach, Ukraine: Germany will not supply Taurus cruise missiles. – Deutsche Welle 18. I 2024.https://www.dw.com/en/ukraine-germany-will-not-supply-taurus-cruise-missiles/a-68025974
Emakeelepäeva üks tähtsündmusi, Vikerraadio e-etteütlus toimub neljapäeval, 14. märtsil kell 10.25. Tänavune e-etteütlus vaatleb kultuuriloolise nurga alt hariduspoliitilisi sõlmküsimusi.
