Toeta
Otsi

teaduseetika

  • Sajani sajaga mängeldes

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Näitus „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid“ Mikkeli muuseumis kuni 13. II 2022, kuraatorid Aleksander Metsamärt ja Tõnis Tatar, kujundaja Peeter Laurits ja graafiline disainer Külli Kaats.

    Jüri Arraku maalide näitus „Pilk“ Vabaduse galerii 20. X – 10. XI ja Pärnu uue kunsti muuseumis 8. – 31. XII. Vabaduse galerii ilukirjandusliku teksti autor on Kai Arrak, kuraator Reet Varblane.

    Olles veetnud arvestatava osa viimasest paarist kuust Jüri Arraku fenomenis, olen ühtlasi iivelduseni kuulnud võrdlust Picassoga. Alguses võrreldakse teosel poseerivat naist Mona Lisaga, siis kunstnikku Picassoga ja seejärel õhatakse, kui väga oleks mõtte avaldaja soovinud elada üle-eelmise sajandivahetuse Pariisis. Teisisõnu, standardne viis kunstnikule komplimenti öeldes iseennast diletandiks pidada.

    Kuid säilib võimalus, et ka minul on nina natuke püsti. Võrdluse asjaarmastajaliku olemuse taga leidub Picassol ja Arrakul ka ühisjooni: kaua peetud amet, lai tuntus rahva seas, isikupärane käekiri, enamasti rõõmus koloriit, kindel positsioon avangardi ajaloos ja, kõige rohkem vist, mänguline lust. Mõlema kunstniku pilku on hellitavalt lapselikuks peetud. Seda ka väljaspool oksjoni- ja galeriisaalide müügitekste, kus sedalaadi epiteete väärtusloomeks helde käega pillutakse.

    Lapselik tähendab tavaliselt mängulist, mäng aga tähistab vaba tegevust. Tõsi, meeldivalt piiratud vaba tegevust. Mäng on tegevusena raamistatud nii ajas kui ka ruumis. Maalikunstniku perspektiivist on asjad sedapidi mugavalt korras: maal maalitakse kindlal ajal kindlale aluspinnale. Maali ja mängu võrdlust toetab siinkohal ka mänguruumi eriline õhustik – mängu, antud juhul maali, lahutamatu osa. Mänguruumi spetsiifilised fantaasiale toetuvad reeglid (põrand on laava või Harald on tont) esinevad samamoodi ka kujutamise juures (pea võib olla sarviline ja taburet tähistada kodu). Viigu tema teed teda galeriisse, muuseumi või sakraalsele pinnale, teos ei saa lahti mängust, mis kunstniku töö kaudu teose sees käib.

    Küllastunud. Arrakut ja Picassot omavahel võrreldes (öäk!), nimetasin teadlikult esimesena kaua peetud ameti. Üht asja aastakümneid teha pole naljaasi. Meelekindlus väärib küll hindamist, kuid Jüri Arrak on pälvinud austuse ennekõike tänu sellele, kui mänguliseks tema kunst on suutnud jääda. See pole köömes! Vanaks saamise hirmutavaima osa kibestumisega käivat kaasas rõõmu ja mängulusti kadumine. Kui mängud toimuvad lõuendil, võib kibestumisest saada ka kunstiloome hukatus. Musternäitena meie kunstiajaloost võib tuua Nikolai Triigi pärast 1919. aasta näitust.1

    Kuigi Jüri Arraku kunstikeelt nähakse võrdlemisi hermeetilise ja enese­küllasena, on see paras lihtsustus. Kes on kas või alustasandil tuttav eesti 1960ndate kunstiga, neile ei tohiks olla keeruline kunstniku varase perioodi loomingus näha sürrealismi, abstraktsionismi ja sümbolismi impulsse. Tunnusliku figuuri väljaarenemist jälgides ei saa kunstivoole jätta tähele panemata, õigemini, neid tasub vaadata tooniandvana. Kuigi Arraku märkinimese või maivi figuuritüüp on praeguseks kunsti­maailmast väljaspool kehtestanud enese rahvuse kollektiivse teadvustamatuse osisena, on see samal ajal mitmete kunstiliste katsetuste ja otsingute lõpp-punkt.

    Jüri Arrak. Mees laua taga. 1973, õli. Andres Eilarti kogu.

    Tinglikult võib öelda, et Arrak pani endale XX sajandi alguse avangardist – see on kunst, mille toonane põlvkond suuresti endale eeskujuks oli võtnud – kokku mänguasjakasti, mida ta siis edasise karjääri jooksul järjepanu on kasutanud. Pole kiivalt hoitud saladus, et kunstiväljale pakub huvi ennekõike see mänguasjakasti kokkupanemise osa. „Hiljem on tal need pildid kõik ühesugused,“ kõlab tüüpiline kriitiline torge. Kunsti kui mängu loogikast lähtuvalt peaks ometi kõik siis ju alles algama …

    Raske. Kunstnikule endale tegelikult ka algas. 1980ndaid ja 1990ndaid põlistusid Arrak kui siinse kultuuriruumi suurkuju ja tema isikupärane kunstikeel kui rahvuslik kunstikeel. Rahvusvahelise maitsega avangardsed impulsid on ennast pealispinnale mullitanud ning seal vahuna tardunud, et teenida piltide sisu – jutustust. Vaht ei tähenda siinkohal midagi kriitilist. Ka Aphrodite sündis merevahust. Nii nagu jumalanna, nii on ka Arrak sünnitanud rohkelt allegooriaid. Allegooriaid, mis heljuvad enamasti konservatiivsetel tähenduslainetel – religioon, usk, kultuuritraditsioon, eetika, perekond –, seega püsiväärtustel.

    Tõenäoliselt mängib siin oma osa nõukogudeaegse kunstniku positsioon ühiskonna hallist massist kõrgemal seisva tegelasena. Võib-olla ka paks ja pikk ettekasvatatud habe. Igatahes omandavad Jüri Arrak ja tema kunst naljaka kattekile – targa aura. Kõik tundub jube tõsine. Siinsesse XX sajandi teise poole kultuuriruumi sündis oma aja lapsi, kes kasvatasid endale uskumatult tempokalt peale igavikulisuse paatina. Jüri Arraku maalide kõrval meenuvad Lennart Mere „Hõbevalge“, Edgar Valteri „Pokuraamat“ või ka Väikese Rannavärava bastion. Justkui-oleks-alati-nii-olnud kultuurikogemust tooniv energia on ühel tugevam kui teisel.

    Selline pagas vaevab aga kõvasti pilte. Ennekõike vormilisest küljest. Näiteks iga märkinimese pea „plahvatab“ või „hargneb” kindlal viisil ja laadis, väljendades oma rolli, sisemist tõde. Sedapidi saaks iga Arraku figuuri hinnata konkreetses sisus abstraktse vormi rakendamisena. Nauditav vormimäng, mida liiga tihti kahjuks ei näe. Kunstniku nimega kaasas käiv taak ei lase enam elemente ja vorme ning nende mängu näha.

    Sisu võtab teose vormid oma teenistusse ja muudab nendele tähelepanu pööramise kohatuks. Äkki see ongi krestomaatilisuse hind? Stigmad kandmas Kristuse käsi, mitte vastupidi.

    Krestomaatilisus vaevab kohati ka sisu ennast. Sajandivahetusel Estonia kontserdisaalile kingitud „Taevaste trompetite“ puhul toonitas Arrak, et teos väljendab muusika vaimsust ja sedapidi kristliku kultuuri jätkumist.2 Küllap tagantjärele võidaks maal sellest, kui kuklas koputaks ainult pool teosesse avalikkusele sõnastatud tähendusest. Ei saa ka unustada vanusest lähtuvat tõika. Kui Jüri Arrak luges piibli esimest korda läbi, oli ta 40aastane. 1990ndatel, kui valmisid tema kõige religioossemad teosed, oli ta juba kuuekümnendates. Tihtipeale kipuvadki mängud ajapikku raskemaks minema. Kas on veel raskemat piiblist?3

    Kui mõningad lõigud tagasi sai nimetatud Arraku teemavalikut konservatiivsete püsiväärtuste nimistuks, võib seda sama hästi kutsuda ka eksistentsiaalseteks peamurdmispunktideks. Siinkohal on tõde kindlasti vaataja silmades ja minu positsioon kallutatud, kuid Arraku hilise perioodi loomingus on ennemini usulisi mõtisklusi kui religioosset paatost. Kujundikeel võib olla raske ja volüümikas, kuid pilt ise räägib haruharva dogmades. Arraku loomingu telg peegeldab inimhinge tüüpilist teekonda abistavate tugedega, mida vajame eluteel. Seda enam tasub hinnata, et isegi kui kohvikulaua tagant ütleksid toonase perioodi teose huuled „Vana Testament“, sosistavad silmad siiski „elame issanda armu ajal“.

    Mäng. Mängu teemal jätkata oleks kohatu, sest õhku sai visatud hunnik väärtusi, määratlusi ja nimesid, mida võib kategoriseerida kas rasketeks või väga rasketeks. Aga ega ka mäng pea kerge olema. Küsige vaid mõnelt lapselt, kes legodega mängides nutma puhkeb, kui tema ehitatud konstruktsioon oma raskuse all ootamatult puruneb. Mäng võib olla surmtõsine. Kui mängida suurte kujunditega, võib kõrvaltvaatajale jäädagi mulje, nagu oleks mängust mängija käes saanud töö.

    Kuid ma ei usu, et see on Jüri Arrakuga juhtunud. Tema raskekujuline piibellik laad on juba perioodina minetatud. Viimasel ajal on Arrak kammerlikum. Seda nii formaadis, teemavalikus kui laadis. Seejuures ei julge ma öelda, et ta on kuidagi kergemaks muutunud. Või kui on, siis pealispindselt. Arraku loomingus on konkreetsed igavikulised tegelased asendunud nendega, kes elavad ja askeldavad igavikulises ruumis. Ma ei usu, et ta enam toimetab igavas igavikus, millest räägitakse sõdade, valimiste ja suurushullustuse kontekstis – historiseeritud igavikus. Arrak töötab igavikus, mis on täis universaalsust. Selles igavikus, kuhu mahub argipäev nõnda, et kõigi suurte sõnade hajudes selgub, et nüüd vist oligi kõik. Rohkem Roland Barthes’i „Camera Lucidat“ kui „Mütoloogiaid“. Pigem Šostakovitši keelpillikvartette kui sümfooniaid.

    Arrak on oma viimase loominguperioodi pühendanud kammerlike teemade käsitlemisele, kuid ta ei tee seda hambutult ega trafaretselt. Kohati paistavad viimased teosed libisevat piki liustikke, mis viivad esimeste mälestusteni. Tunneteni, mida saab tunda ainult lapse elava kujutlusvõime seisundis, või tundekatkeni, kuhu paiskab äkitselt poolteadvustatud tähistaja märkamine. Nagu vaataks kedagi mängimas oma perealbumiga „Memoryt“. Liiga isiklik vaatepilt, et teha muud kui kõrvalt jälgida.

    Kas vaadatakse või mitte, ikka mängib ta edasi. Küllap see ongi Arraku puhul nii võluv. Tema looming ei anna siiani märku, et see oleks saanud talle kohustuseks – tööks. Vastupidi. See illustreerib ennekõike lusti. Rõõmu tegemisest, vormi sisuks tõlkimisest ning sisule omakorda õigeima vormi andmisest. Rõõmu sellest, et piltide mänguväljale ei ole seniajani hakanud ilmuma horisont. Rõõmu sellest, et kui õigesti elada, mängitakse veel vanas easki.

    1 Loomulikult pole nn kibestumisprintsiip universaalne. Vastandlikke näiteid leiab kunstiajaloost mitmeid, nt Goya, Rembrandt.

    2 Estonia kontserdisaal sai kaks Arraku maali. – Õhtuleht 21. II 1998.

    3 Retooriline küsimus. Vaimu fenomenoloogia on raskem.

  • Kirjakultuuri ajalugu – ja veel palju enamat

    LINDA KALJUNDI

    Alguses oli mul mõte panna sellele arvustusele pealkirjaks „Mitte ainult kirjakultuuri ajalugu“, kuid õnneks jõudsin kiiresti arusaamisele, et see poleks ei põhjendatud ega asjakohane. See raamat on kõigepealt justnimelt kirjakultuuri ajalugu – aga näitab lisaks hiilgavalt, et (kirja)kultuuri kaudu saab rääkida veel palju enamast. Teisisõnu, Eesti on saanud rikkamaks mitte ainult uue, vaid ka uuendusliku käsitlusega siinse ajaloo kohta selle kõige laiemas tähenduses.

    Rahvusülene ajalugu

    „Balti kirjakultuuri ajaloo“ avaköites välja joonistuv tõlgendus siinsest ajaloost on teedrajav mitmel põhjusel: see käsitleb Eesti ja Läti ajalugu üheskoos ning võtab eri keeltes loodud kirjakultuuri kaudu vaatluse alla siinmail elanud kogukonnad. Vaadeldes tekstide, ideede ja inimeste ringlemist nii Balti ja Läänemere ruumis kui ka globaalses plaanis, käsitletakse siinse regiooni ajalugu selgelt rahvusüleses võtmes.

    Õigupoolest pole see kuigi üllatav, kuna viimastel aastakümnetel on uuenduslikke lähenemisi Eesti ajaloo tõlgendamiseks juurutanud just kirjandusteadlased – kelle seas torkavad silma Balti kirjakultuuri ajaloo eestvedaja Liina Lukas ja sellega tihedalt seotud Jaan Undusk. Nad mõlemad on varemgi rõhutanud, kui tähtis on käsitleda eesti ja baltisaksa ajaloo omavahelisi põiminguid ning läheneda Balti ajaloole n-ö maiskondlikust vaatenurgast, aga näidanud ka kultuuri ja ideede ajaloo tähtsust siinse poliitilise ajaloo paremal mõistmisel.

    Kirjandusteadlastel on olnud oluline roll ka Eesti ja Läti ühise ajaloo propageerijatena, osutades, et mõistame kummagi maa ajalugu paremini, kui võtame arvesse nende sajanditepikkust seotust. Vahest võib Eesti ajalooraamatute puhul isegi rääkida juba omamoodi Balti renessansist, võttes arvesse, et Andres Kasekampi juba kümne aasta tagune „Balti riikide ajalugu“ (2011, originaalis 2010) on hiljuti saanud lisa Norbert Angermanni ja Karsten Brüggemanni „Baltimaade ajalooga“ (2020, originaalis 2018). Kui nende ja veel mõnegi teise esialgu veel üksnes võõrkeeles ilmunud teose (nt saksakeelne Balti ajaloo käsiraamat) tellimus on sündinud väljaspool Eestit, siis siiani olulisim kohalik algatus ühise Balti ajaloo suunal on nimelt seesama kirjakultuuri ajalugu, millest on avaköitele lisaks lähiaastatel ilmumas veel seitse osa: „Religioon“, „Kirjandus“, „Keel“, „Haridus ja teadus“, „Ajalugu“, „Õigus ja poliitika“ ning „Oeconomica“. Sarja tähendus ei piirdu üksnes raamatutega, vaid pikk ettevalmistuse protsess on loonud tänuväärse võrgustiku siinse kirjakultuuriga tegelevatest Eesti, Läti jt maade teadlastest. Loodetavasti sünnib ja kujuneb omaette väärtuseks ka avalik arutelu sarja teoste ümber.

    Avaralt on raamatus mõtestatud ka kirjakultuuri ennast, hõlmates väga erinevaid tekste (lepingutest ja asjaajamisdokumentidest kõikvõimalike raamatute ja ajakirjanduseni), kirjutajaid, mitmesuguseid institutsioone, koole ja kirikuid, ametkondi ja sõpruskondi, suhtlusvõrgustikke ja tehnoloogiaid jne.

    Kui tavapäraselt ollakse harjunud mõtlema kirjanduse ajaloost ilukirjanduse keskselt, siis see teos näitab, et ilukirjandusega ei ole Balti kirjakultuuril väga pikalt eriti midagi pistmist. Kuid see demonstreerib ühtlasi, et ka selle teise, mitteilukirjandusliku kirjakultuuri ajalugu pole sugugi mitte vähem huvitav, vaid vastupidi, võib olla isegi põnevam.

    Teose alapealkiri „Keskused ja kandjad“ võib olla isegi veidi eksitav, jättes avamata raamatu sisu kogu selle mitmekesisuses. Kirjakultuuri keskuste, kandjate ja loojate kõrval on teoses teemaks teadmiste ja kommunikatsiooni, hariduse ja ideede ajalugu. Ülevaade antakse Balti raamatukogudest, trükikodadest ja raamatukaubandusest, seltsidest ja ühingutest, ajakirjandusest, aga ka teatrist läbi seitsme sajandi. Teos katab ajavahemikku keskajast kuni 1840. aastateni ehk ajani, kui eesti- ja lätikeelne kirjakultuur järjest arvukamalt esile tõuseb. Kirjutajate kõrval on fookuses lugejaskonna kujunemise lugu, mis on omakorda tihedalt seotud ühiskonna ja haridusolude muutumise ning eri kogukondade ja klasside omavaheliste suhete ajalooga.

    Kirjakultuur pakub hea vaatenurga ühiskondlikele võimusuhetele laiemalt, avades eri klasside, etniliste rühmade, sugude jne ligipääsu haridusele, kirjaoskusele ja tekstidele. Otto Friedrich Theodor von Moelleri pliiatsijoonistus „Kirjutav naine“ (1868).

    Autorite ring on lai, kuid seeläbi on kaasatud ka suur osa oma ala parimaid asjatundjaid. Kuigi teksti ühtlustamisega on koostaja ja peatoimetaja Liina Lukas ning toimetaja Katre Kaju teinud ära suure töö, varieerub stiil siiski: mõned alapeatükid on oma lähenemiselt loetlevamad ja teised analüütilisemad, mõned teksti-, teised kirjutajakesksemad, mõned aga pakuvad omaette väikest üldkäsitlust, nagu nt ülevaade ajakirjanduse tekkest või Balti teatri ajaloost keskajast XIX sajandi keskpaigani (ehkki selle üle, kas Henriku kroonikas kirjeldatud liturgilist rituaali võib ikka pidada siinse teatri alguseks, võib muidugi vaielda).

    Kultuuriülekanded ja kohalikkuse leiutamine

    Kõige kaasahaaravamad näikse olevat need osad raamatust, mis seostavad kirjakultuuris toimunud muutused suuremate muutustega ühiskonnas ja kultuuris. Näiteks osutatakse kalendrite puhul, kuidas koos nendega sünnib uus lugemise viis. Varasema intensiivse lugemise vahetab välja ekstensiivne lugemismudel ehk ühtede ja samade tekstide korduva lugemise asemel hakatakse lugema üha uusi, aktuaalseid tekste ja tehakse seda enamasti vaid üks kord. Samuti saab teada, et kalendrite kasutuselevõtt ei mõjuta mitte üksnes arvepidamist oleviku üle, vaid samavõrra oluliseks saavad ka prognostikonid ehk ennustused tuleviku ilmaolude jms kohta. Põimingus ühiskondlike muutustega kirjeldatakse ka ajakirjanduse kujunemist, seostades seda ühtlasi kommunikatsiooni ajalooga (postivõrgustiku areng). Ajakirjanduse kaudu näidatakse ka kohaliku avalikkuse ja uudisruumi kujunemist, osutades ühtlasi olulisele iseärasusele: pikka aega edastas ajakirjandus rohkem teateid kaugete maailma paikade kui lähiümbruse kohta.

    Kui otsida teose läbivaid jooni, siis üheks selliseks on tähelepanu pööramine kultuuriülekannetele. Moel või teisel käsitlevad kõik peatükid teadmiste ja tekstide, ideede ja inimeste liikumist eri regioonide, aga ka kogukondade, klasside ja etniliste rühmade vahel, nagu ka maa ja linna ehk aadli ja kodanluse vahel. Oluliseks märksõnaks on erinevad võrgustikud (nt vabamüürlased, hernhuutlased), aga ka seltsitegevuse ja sõpruskondade tähtsus teadmiste ja tekstide levikul. Värske vaate raamatukogude ajaloole annab tõdemus, et esimesed laenuraamatukogud olid kohaks, mis lõi pinnase eri klasside ja (etniliste) gruppide kohtumiseks. Tervikuna tuleb „Balti kirjakultuuri ajaloost“ niisiis väga hästi välja migratsiooni tähtsus teadmiste ja kultuuri, hariduse ja ühiskonna arengule. Selle ilmekaks näiteks on saksa haritlaste (tulevaste koduõpetajate, pastorite ja professorite) sisseränne Balti provintsidesse ja selle tähtsus siinsele ajaloole.

    Kultuurimõjude uurimisel on peatähelepanu pööratud arusaadavalt saksa aladele (varauusaja puhul ka Rootsile ja Poolale), kuid mitmel pool leiavad markeerimist ka mitmetahulised ja viimasel ajal vähem tähelepanu pälvinud suhted Vene impeeriumiga. Välja joonistuvad karjäärivõimalused, mida impeerium baltisakslastele pakkus, aga ka Balti haritlaste, autorite ja kirjastajate panustamine vahendajarolli: see, kui suuri lootusi nad panid võimalusele vahendada saksa teadmisi Venemaale ja teadmisi Venemaa kohta sakslastele. XVIII sajandil ja XIX sajandi alguses oli teistelgi saksa haritlastel Vene impeeriumis tähtis roll. Kirjakultuur pakub ühe huvitava vaatenurga baltisakslaste sidemetele ka selle seltskonnaga, näidates, et sakslaste kohalolu laiendas saksakeelsete tekstide lugejaskonda Vene impeeriumis ning et see asjaolu julgustas (mitte alati õigustatult) tagant ka kohalikke kirjastajaid ja kirjutajaid.

    Palju leiavad käsitlemist ka kirjakultuuri ning ühiskonna ja poliitika suhted. Kirjakultuur pakub hea vaatenurga ühiskondlikele võimusuhetele laiemalt, avades eri klasside, etniliste rühmade, sugude jne ligipääsu haridusele, kirjaoskusele ja tekstidele. Selle kõrval saame ülevaate riigivõimu, aga ka kohalike võimude ja autoriteetide püüdlustest kontrollida kirjasõna ja teadmiste liikumist – olgu siis poliitilistel, usulistel või moraalsetel põhjustel ja ettekäänetel. Tsensuuri ja keelamise mehhanismide kõrval võinuks ehk isegi veidi pikemalt peatuda tõdemusel, et ka teadmiste loomine on tihedalt võimuga seotud. Küll aga ei jää puudutamata majanduslikud motiivid seoses piirangute ja privileegide seadmisega ning katsetega turgu kontrollida. Ühtlasi avaneb teoses kirjakultuuri majandusajalugu, mis näitab, kuidas ka siinmail saab raamatute ja ajalehtede trükkimisest äri ning teadmistest ja uudistest kauplemise objekt. Muu hulgas tuleb hästi välja eesti- ja lätikeelse kirjanduse kujunemine siinse kirjastusäri mootoriks, sest selles vallas ei pakkunud saksa kirjastajad kohalikele konkurentsi.

    Raamatus, kus vaetakse siinset ajalugu nii pika aja vältel, joonistuvad hästi välja ka siinse kirja- ja arutelukultuuri suured teemad. Varauusajal elavdas kroonikate, lendlehtede jm Liivimaa kirjelduste loomist Liivi sõda, mis tekitas Euroopas elavat huvi. Hilisemate perioodidega seoses võib eri peatükke kõrvutades jälgida, kuidas XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses käivitavad pärisorjuseteemalised debatid laviinina mitmesuguste tekstide, raamatute ja ajakirjanduslike väljaannete ilmumise. Samal ajal joonistub välja nähtus, mida raamatus nimetatakse kodukandientusiasmiks ning mis tähendab kohaliku ajaloo, kultuuri- ja looduspärandi, aga ka kohalike keelte ja folklooriga tegelemise kasvavat populaarsust XVIII ja XIX sajandil. Vahest oleks võinud kirjakultuuri rollil „kohalikkuse leiutamisel“ isegi pikemalt peatuda, nagu ka selle tähtsusel baltisaksa identiteedile. Ent kui kirjakultuuri ja teadmiste edenemisest ollaksegi üldiselt harjunud mõtlema humanitaarteaduste võtmes, siis selles teoses lisatakse üks siinmail vähe tähelepanu pälvinud tasand: ökonoomiline mõtlemine. Seeläbi tuuakse esile mõju, mida üldkasulikud seltsid avaldasid kirjakultuuri arenemisele. Laiemalt seostub see valgustusajastule iseloomuliku püüdlusega ühendada kaunid kunstid elu praktiliste valdkondadega nagu põllumajandus, käsitööndus, tööstus ja kaubandus.

    Laia haardega, laiale lugejaskonnale

    Oma vormilt ja sisult on raamat mõeldud kindlasti laiale lugejaskonnale ja mitte kitsale spetsialistide ringile – selle üks roll on olla kõrgkooliõpik, aga teos on ladusalt loetav märksa suuremale huviliste ringile. Seepärast võinuks Balti ajaloost anda sissejuhatuses ehk isegi veel veidi põhjalikuma ülevaate, kuna praegu on ajalooline taust kohati peatükkide vahel laiali pillutatud. On ju vaatluse alla tulev ajaperiood pikk, samuti on Läti ajalugu siinsele lugejale kõigest hoolimata tundmatum. Lõunanaabrite ajaloo nüansid ja eripärad leiavad küll korduvalt mainimist ja joonistuvad aegamööda ka välja, aga neid võiks lugejale kohe alguses selgitada (nt tutvustatakse Kuramaa hertsogiriigi ajalugu alles raamatu lõpuosas). On ka Eesti ajalooga seotud sündmusi, mis leiavad kõigepealt mainimist ja alles seejärel selgitamist (nt Tartu ülikooli keerdkäigud Rootsi ajal).

    Sedavõrd laia haardega teose puhul leidub kahtlemata mitmesuguseid teemasid, mis on jäänud välja või mainitud üksnes põgusalt. Kirjakultuuri avara definitsiooni kõrval torkab silma mõningate sellega seotud piiripealsete teemade vähesus – näiteks on vähe juttu kirjutamise, lugemise ja raamatutega seotud materiaalsest kultuurist (siin-seal avab selle põneva perspektiivi nt vastavate arheoloogiliste leidude mainimine); samuti on vähe juttu illustratsioonidest – see torkab eriti silma raamatu ilusa kujunduse ja rikkaliku pildivaliku taustal. Mõistagi ei olekski saanud illustratsioonide teemal pikalt peatuda, kuid ometi olid kirjakultuuri ja teadmiste ajaloo arengu oluline osa pildiplahvatused, mis kaasnesid nii trükimasina leiutamise kui ka hilisemate trükitehniliste revolutsioonidega. Kultuuriülekannete teemadest on vähem tähelepanu pööratud suulise ja kirjaliku kultuuri vastasmõjule, aga ka tõlkimisele.

    Et aga seitse raamatut Balti kirjakultuuri ajaloo kohta on veel koostamisel ja peagi lugejani jõudmas, siis on igati põhjust oodata ja loota, et need ja paljud teised küsimused leiavad põhjalikumalt selgitamist järgmistes osades. Selle lootusrikka ja ootusäreva lõpetuse kõrvale võib veel lisada, et on omamoodi sümboolne, et kirjakultuuri ja raamatute ajalugu ilmub ajal, kui raamatud oma tavapärases vormis on taandumas ja uudisruum kiiresti muutumas. Selleks puhuks leiab raamatust ka mõned õnnestunud kõrvutused meie kaasajaga, nii on nt varajase ajakirjanduse uudisvoogu (mis teateid sõna-sõnalt või lühendatud kujul ühest kandjast teise vahendas) võrreldud online-meedia tööpõhimõtetega.

  • No More Ämber

    HANNA LINDA KORP

    Eesti kirjandust tutvustatakse võõrkeeltes mitmel rindel: tänavu on lisaks ingliskeelsele ajakirjale Estonian Literary Magazine ilmunud soomekeelse antoloogia „Nippernaati“ viies number (mõlemat annab välja Eesti Instituut), rääkimata tõlgetest ja käsitlustest Tuglase seltsi soome-eesti ajakirjas Elo jm. Hiljuti lisandus sellesse ritta veel Balti riikide kirjanike liitude jt institutsioonide ühise jõupingutuse vili, Balti kirjanduse almanahh „No More Amber“, mis on üllataval kombel esimene taasiseseisvusajal ilmunud ingliskeelne väljaanne, kus eesti, läti ja leedu kirjandus kokku saavad.

    Teatavasti olid Baltimaad 2018. aastal Londoni raamatumessi peakülalised. „No More Amber“ lülitub oivaliselt siinse areaali kirjanduse (taas?)avastamisse. Samuti on läti ja leedu autorid kaasatud seni ainult eesti kirjandusele keskendunud „Nippernaati“ uues numbris. Eestiski on läti ja leedu kirjandus aina nähtavam: paari viimase aasta säravaimad tõlkenäited on minu silmis olnud Loomingu Raamatukogus ilmunud Giedra Radvilavičiūtė „Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte“ (tlk Tiiu Sandrak) ning Anna Žīgure „Läti rahva käekäik“ (tlk Arno Baltin). Läti keeles omakorda ilmus hiljuti Andrus Kiviräha „Sinine sarvedega loom“ (tlk Maima Grīnberga), leedu keeles Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ (tlk Agnė Bernotaitė-Jakubčionienė), Meelis Friedenthali „Mesilased“ (tlk Viltarė Urbaitė), Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ kaks esimest osa, A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V köide ning Maarja Kangro „Klaaslaps“ (tlk Danutė Sirijos Giraitė), lisaks hulk lasteraamatuid. Ehkki võiksime naabrite kirjandust (ja keeltki!1) märksa paremini tunda, võib olukorraga siiski rahul olla.

    Balti kirjanduse almanahhi „No More Amber“ esimene number

    „No More Amber“ on ilmselt balti kirjandusvälja viimase 30 aasta üks silmapaistvamaid saavutusi. Silmapaistev on ka väljaande disain: oranži-rohelisekirju, laka ning julgete tüpograafiliste lahendustega vaat et A4-mõõdus kogumik eristub selgelt enamasti konservatiivse välimusega eesti kirjandusajakirjadest, heites kõrvale alusetu hirmu, et kujundus ja küljendus ei saa ühtaegu olla efektne ning lugeja- ja silmasõbralik. Lisaks kujundusele mõjub värskendavalt ajakirja turundus. „No More Amber“ on instagrammitav – see paistab olevat ühismeedias silmajäämiseks hädavajalik. Väljaande Facebooki-külge sirvides saab üsna pea selgeks, et siht on peale välispublikuni jõudmise kõnetada ka kodulugejaid. Tegu on ühtlasi ainsa (pool)kohaliku kirjandusväljaandega, mille tegevus ühismeedias paistab olevat selgelt läbi mõeldud. PR-projektina on „No More Amber“ igati õnnestunud: loodud on silmajääv bränd, millega on seotud sümpaatsed toimetajad (Eestist ELMi hiljutine peatoimetaja Berit Kaschan) ja mis tekitas vähemasti minul korraks tunde, et kirjandusajakirja saab natuke teisiti kompileerida ja levitada, kui harjunud olen.

    Aga kas edukas PR-projekt võib olla ka hea ajakiri? Almanahhi „No More Amber“ kontseptsiooni – ning ühtlasi põhilist nõrkust – annab hästi edasi fraas lätlase Sven Kuzminsi sürrealistlikust ja keelemängulisest lühijutust „All Things American“ („Kõik ameerika asjad“), mis ilmus, muide, ka originaalis inglise keeles: „Secondly, I „Enjoy Coca-Cola“. And I’ve never even drunken Coca-Cola“2 (lk 149). Juhin tähelepanu jutumärkidele: minajutustaja naudib Coca-Colat kui loosungit või elustiili, aga mitte jooki ennast (mis poleks jutustuse toimumise ajal 1970. aastatel Leningradis võimalikki olnud). Tundub, et ka „No More Amber“ on ennekõike efektne loosung, mis saavutabki arvatavasti eesmärgi – püüda lennujaamas, raamatumessil või -poes mööduja pilku, panna ta ajakirja sirvima, ehk isegi süvenema. Lugedes selgub aga, et kuigi almanahhist leiab palju häid ja väga häid tekste, vajanuks see selgemat sisulist kureerimist. Näiteks jääb arusaamatuks, miks on nüüdiskirjanduse sekka kaasatud meie seast lahkunud kirjanike (Karl Ristikivi, Linards Taunsi, Gunars Saliņši jt) või ka elavate klassikute pigem ammused tekstid. Jääb mulje, nagu püütaks korraga anda võimalikult lai pilt XX ja XXI sajandi Balti kirjandusest ning ühtlasi peibutada välislugejat kuulsate nimedega. Kogumikule ei saa ette heita millegi või kellegi süsteemset kõrvalejätmist: siit leiab võrdselt mees- ja naisautoreid sünniaastaga 1912–2000, luulet, proosat ning isegi lastekirjandust. Siiski näib, et „No More Amber“ täidaks oma eesmärki siinse areaali kirjanduse tutvustajana ning kirjanikke ühendava väljaandena tunduvalt paremini, kui seal ilmuksid võimalikult värsked tekstid (kirjandusklassika tõelisest väärtusest saab nii või naa aimu alles täispika tõlke abil).

    Klassikute kaasamine võimaldab aga ootamatuid kokkusaamisi. Näiteks leidub almanahhis „No More Amber“ intervjuu Karl Ristikiviga, mille on vahendanud Janika Kronberg. Ristikivi märgib, et tema kirjatöid on mõjutanud pigem aeg kui konkreetne paik. Seevastu väljaandes ilmunud tekste ei ühenda mitte ilmumisaeg, vaid Balti kultuuriruum. Milline see ruum siis on? Ootamatult avar ja mitmekesine. Almanahhi järgmine number võiks selles ruumis veelgi jõulisemalt teed näidata.

    1 Nagu märkis Mare Sabolotny Vahur Afanasjevile „Serafima ja Bogdani“ eest antud Balti Assamblee kirjandusauhinda vastu võttes, kritiseeris Afanasjev tihti seda, et Eesti koolides õpitakse saksa ja prantsuse keelt, aga mitte läti ega leedu keelt.

    2 „Teiseks, ma „naudin Coca-Colat“. Ja ma ei ole Coca-Colat kunagi isegi joonud.“

  • Venemaa mineviku mõistatuslikud alged

    DAVID VSEVIOV

    Eesti keeles kordustrükina ilmunud Londoni Ülikooli ajalooprofessori Orlando Figese raamatut „Nataša tants“ on nimetatud eepiliseks uurimuseks Venemaa kultuurist ja inimestest. Põnevalt kirja pandud mahukas teos kujutab endast põhjalikku teejuhti kahe viimase sajandi vene kultuurilukku. Seejuures pole tegemist kuiva ja faktipurust ülerisustatud raamatuga, vaid kaasakiskuva käsitlusega, mille lehekülgedelt räägivad meiega oma teoste vahendusel elavad inimesed: kirjanikud, muusikud, kunstnikud.

    Figese raamatu pealkiri viitab Lev Tolstoi „Sõjas ja rahus“ kujutatud stseenile, kus noor euroopaliku kasvatuse saanud kaunis krahvinna Nataša Rostova, kuuldes vene rahvalikku tantsu-lauluviisi „Õhtul hilja tänaval …“, hakkab vaistlikult loo rütmi tunnetades tantsima. Nii nagu Tolstoigi, sedastab teda tsiteerides Figes oma raamatu pealkirjaga, et euroopalikule kasvatusele vaatamata jäävad venelased hingesügavuses ikka venelasteks ja seda vaatamata isegi välispidiselt omandatud läänelikkuse rüüle. Sest kuskil peab ju olema peidus miski esmapilgul nähtamatu impulss: „Mis võimaldas Natašal tantsurütmi nõnda instinktiivselt tabada?“

    Tähendab, on olemas midagi ürgselt venelikku-talupoeglikku, mis jääb igaveseks isegi väliselt kõige läänelikuma aristokraadi südamesoppi alles. Ning selle südamesopi olemusliku „sisuni“ püüabki raamatu autor jõuda. Figes tahab mõista, kuidas kõrgemate klasside poolt omandatud euroopaliku kultuuri ja vene talupojakultuuri erinevus võib teatud tingimustes, nagu see leidis aset 1812. aasta Napoleoni-vastase sõja päevil, liituda üheks rahvuslik-patriootlikuks puhanguks; kuidas ühe riigi piirides saavad eksisteerida koos olemuselt nii erinevad „oma“ ehk üdini „vene“ linn Moskva ja „võõras“ ehk „lääne“ tsivilisatsiooni esindav Sankt-Peterburg; miks läksid tuhanded üliõpilased „rahva sekka“ ja millega see kõik lõppes; paljus on venelased oma põhiarusaamades tatarlaste-mongolite „järglased“ jne.

    Euroopalikule kasvatusele vaatamata jäävad venelased hingesügavuses ikka venelasteks. Lev Tolstoi kaunis krahvinna Nataša Rostova Jelizaveta Böhmi maalil.

    Kuigi Figes ei tegele otseselt vastuse otsimisega põhiküsimusele, kas Venemaa oma olemuselt on üldse Euroopa riik või ei ole ta seda, kujuneb see paratamatult kogu raamatu keskseks taustaküsimuseks. Seejuures pole Figes oma vastuseotsingutes originaalne, kuna sisult sarnased küsimused on vaevanud ka paljusid Venemaa kultuuritegelasi. Mida tähendab olla venelane? Kas Venemaa on Euroopa või Aasia? Kas vene idee kandjaks on Moskva või Peterburi? Milline on Venemaa missioon maailmas? Kuidas mõista Venemaad kui Bütsantsi järglast? Kas Venemaal on eriline saatus? – selliseid ja sarnaseid küsimusi on esitanud enesele peaaegu kõik Venemaa loomeinimesed. Nendega koos otsib sellele küsimustereale vastust ka „Nataša tantsu“ autor, tuginedes peamiselt vene kultuuritegelaste ennast analüüsivale loomingule, nii Tsaari-, Nõukogude kui ka Välis-Venemaa aja- ja ruumipiirides.

    Ajalooteaduses on Venemaa mineviku „mõistatusliku“ alge juurde pöördutud korduvalt ning pakutud võimalike vastusevariantidena erinevaid kontseptuaalseid lähenemisi, kusjuures ühe võimaliku lahendusena nähakse Venemaas just nimelt erilise saatusega ja seega ka kultuurilooga euraasialikku moodustist. Geopoliitilisest asukohast tulenevat omapära (tohutud vahemaad ning suhteliselt karm kliima) toonitavate ajaloolaste arvates erineb Venemaa minevik ja areng ainuüksi seetõttu põhimõtteliselt Lääne-Euroopa omast. Selle vaatenurga esindajate arvates katkestas Venemaa loomupärase ning Bütsantsi pärandist tuleneva arengutee alles Peeter I, kelle jõuga läbiviidud reformid ja sunniviisiline orientatsioon läände viisid lõpptulemusena riigi oma loomulikult arenguteelt kõrvale. Vähe sellest: on autoreid, kes on veendunud, et oma läänt jäljendavate reformidega määras tsaar Venemaa paratamatult teisejärgulisse rolli – Venemaast sai lääne sabas sörkija.

    Venemaa kahe alge, Euroopa ja Aasia vahekorda on käsitletud erinevates märgisüsteemides. Näiteks võttes aluseks pika perioodi jooksul kujunenud metsa ja stepi suhte, jagas üks väljapaistvamaid euraasianistide esindajaid G. Vernadski (1887–1973) 1917. aasta revolutsioonipöörde eelse Venemaa ajaloo viieks ajalõiguks. Neist esimest iseloomustas püüd steppi ja metsa ühendada. See ajajärk algas ammu enne slaavlaste jõudmist oma hilisemasse elupaika ja lõppes vürst Svjatoslavi surmaga 972. aastal. Teisel perioodil side metsa ja stepi vahel katkes ja algas nendevaheline võitlus – see ajalõik kestis X sajandi lõpust XIII sajandi keskpaigani. Järgnesid sajandid, mil mets jäi stepile alla. See ajajärk hõlmas aastaid 1238–1452. Neljandal perioodil (1452–1696) kulges protsess Venemaal aga vastupidises suunas: mets saavutas jälle stepi üle võidu. Viiendat ajajärku, mis hõlmas aastaid 1696–1917 iseloomustab taas metsa ja stepi ühinemine, mille tulemusel leidis aset Venemaa laienemine peaaegu Euraasia looduslike piirideni.

    Paljude ajaloolaste arvates ongi Venemaa ajalugu võimalik mõista vaid kui ääretul territooriumil elanud paiksete slaavlaste ja rändavate nomaadide loodud tervikut, millele lisanduvad bütsantslik alge ning tatari-mongoli mõjutused. Sellest järeldub, et Venemaa ja Euroopa ajalool, nagu ka nende kultuuril on vähe ühist. Kõik Venemaal toimunu on tingitud Venemaast enesest. Seega on ka Venemaa ajalooline saatus ainulaadne ja tema kultuurilugu unikaalne. Kas selline väide on ikkagi lõpuni vettpidav, sellele püüabki anda vastuse „Nataša tants“.

    Erinevalt valdavast osast lääne lugejatest pole Figese kultuurilooline Venemaa eestlastele täiesti tundmatu maa. Meie piiririigi staatusest tulenevalt on Venemaa meile üheaegselt nii geograafiliselt lähedane kui ka tsivilisatsiooniliselt kauge. Seda enam on meil põhjust Venemaa kultuurilugu tunda ning Figese teos annab selleks hea võimaluse.

    Ning veel: ajalooraamatute sõnumlikkus võib ulatuda kaugele üle teoses käsitletud aja- ja ruumipiire. See tõdemus kehtib ka Figese raamatu kohta. Kuigi selle leheküljed ei ütle meile otseselt midagi tänapäeva Venemaa kohta, annab raamat piisavalt palju aimu sellest, millised hoovused Venemaa mõttelaadi ja toimimist juhivad.

  • Valitsus kinnitas „Kultuuri arengukava 2021-2030

    Valitsus kinnitas täna „Kultuuri arengukava 2021-2030“, mis on kultuuri valdkonnas strateegilisi sihte seadev dokument. Aastaks 2030 on eesti kultuur elujõuline, arenev ja maailmale avatud ning kultuuris osalemine on loomulik osa iga inimese elus.
    Kultuur 2030 annab süsteemse ja tervikliku käsitluse, mis aitab tagada Eesti kultuuri elujõulisusel, ennetada ja maandada valdkonna arenguga seotud riske ja suurendada kultuurivaldkonna juhtimise tõhusust ning läbipaistvust. Lisaks aitab arengukava hoida kultuurivaldkonna arengut tasakaalus teiste valdkondade arenguga.

    „Kultuuri-ja loomesektor on üks suurima löögi saanud valdkondadest koroonakriisis ning kriisist taastumine võtab veel aastaid. Kuid järgmise kümnendi üks suurimaid eesmärke on kindlasti kultuuritöötajate keskmise töötasu suurendamine lähedamale riigi keskmisele töötasule, vääriline tasu aitab tagada ka järelkasvu. Palk peab tõusma nii vabakutselistel, kohalike omavalitsuste kui ka riigi kultuuritöötajatel,“ ütles kultuuriminister Tiit Terik.

    „Meie ambitsioon on töötada välja Euroopa parima vabakutseliste süsteem, mille koostamisega oleme juba alustanud. Kultuurivaldkonna vabakutselistel peavad olema sotsiaalsed garantiid, võimalus käia arsti juures ja vanaduspõlves pension,“ täpsustas minister.

    „Selleks, et eesti kaasaegne kultuur oleks maailmas edukas ja elujõuline, tuleb tegeleda digitaliseerimisega. Tuleviku põlvkonnad tarbivad kultuuri aina enam nutiseadmete abil, meie kultuuri kohalolek digitaalses maailmas on kultuuri kestlikkuse sisukohal ülimalt oluline. Juba töötame ka digikultuuri strateegia kallal, kus kaardistame täpsemalt tänase olukorra ja seame edasised sihid,“ lisas Terik.

    Arengukava koostamisel on arvesse võetud erinevaid analüüse ja uuringuid, ekspertarvamusi, rahvusvahelise tasandi dokumente, avalike arutelude ja kaasamisürituste tulemusi ning „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ elluviimise hindamise tulemusi.

    Dokumendi täisteksti saab lugeda Kultuuriministeeriumi kodulehelt.

  • Sel reedel Sirbis

    Volkslied, Weltliteratur ja eesti kirjandus. Pille-Riin Larm intervjueeris Liina Lukast
    Liina Lukas: „Eesti kirjandus osaleb selles üleilmses kirjandussuhtluses, millesse Herder ta umbes 250 aastat tagasi aitas.“
    9. novembril pidas inauguratsiooniloengu vastne Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas. Tema akadeemiliste huvide keskmes on olnud XVIII–XX sajandi mitmekeelse Balti kultuuriruumi kirjandussuhted. Inauguratsiooniloengus „Rahvalaulud kui maailmakirjandus. Goethe kahekõne Herderiga“ tutvustas ta selle risoomse nähtuse üht vältimatut eost.

    Loe lisaks Märt Väljataga luuletõlgete antoloogia „Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles“ arvustust ja Linda Kaljundi „Balti kirjakultuuri ajaloo“ arvustust.

    JAAN ROSS: Eestlaste kultuurielu Peterburis 
    Igasuguse kahtluseta võib öelda, et professionaalse eesti muusikakultuuri juured asuvad Peterburi konservatooriumis.  
    Minu eesmärk on osutada poliitilise ja kultuuriajaloolise, aga ka demograafilise diskursuse mittevastavusele, mis puudutab Eesti suhteid Loode-Venemaaga, esmajoones muidugi Peterburiga. Mul pole kavatsust rääkida kriisidest. Pigem soovin rääkida muutustest, mis on inimeste teadvuses toimunud enam kui saja aasta jooksul, ning keskenduda poliitilise ja kultuuriajaloolise diskursuse erinevustele. Püüan seda teha võimalikult objektiivselt, võiks ehk isegi öelda positivistlikult, tuginedes paljuski kultuuriajaloolaste käsutuses olevale empiirilisele andmestikule.

    VARJA AROLA: Uues eesti näitekirjanduses säravad naised 
    Eesti Teatri Agentuuri selleaastasel näidendivõistlusel paistsid silma psühholoogiliselt teravad teatritekstid. 
    Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusele laekus tänavu 47 näidendit, mida oli vähem kui tavaliselt – ju on pandeemiaaeg mõjunud rusuvalt ka kirjutamiseks tarvilikule inspiratsioonile. Praeguse sünge aja hõngu oli võimalik välja lugeda ka võistlustööde teemavalikust: nii mõnigi näidend riivas üksinduse, depressiooni, enesetapu või surma teemat. Ka suheldi mitmes näidendis vaimudega, mis on üsna üllatav. Üllatusi tuli võistlustööde lugemise käigus veel, nende juurde pöördun pärastpoole tagasi. Kõigepealt aga väike ülevaade loetust, olgugi et üldistamine on alati pisut vägivaldne.

    ÜLO MATTHEUS: Emotsioonid, müüdid ja pidevalt halb valitsus
    Kas meie poliitiline eliit on üldse võimeline tagama Eesti püsimise ja stabiilsuse? Või on ühe või teise poliitilise jõu ambitsioonid tähtsamad? 
    Teadupoolest eristuvad inimese ajus teatud rollide kandjana limbiline süsteem, aju kõige ürgsem osa, mis toodab ja reguleerib emotsioone, tegeleb inimese ellujäämise ja enesekaitsega, ning prefrontaalne korteks, lihtsustatult öeldes mõistus, mis esimest suunab ja kontrollib. Ohusituatsioonis või kui emotsioonid kasvavad üle pea, lülitub mõistus välja. Limbiline süsteem paiskab verre adrenaliini, et saaksime ära hüpata kihutava auto eest, kaitsta end vajaduse korral ründaja vastu või laadida end emotsionaalselt maha, kui midagi ärritab – sõimata valitsust, arstkonda või poemüüjaid.

    TARMO SOOMERE: Eesti valikud elurikkuse ja kliima hoiul 
    Eesti roll elurikkuse ja kliima hoiul peab olema palju laiem kui meie enda looduse elurikkuse hoidmine.
    See aeg on pöördumatult möödas, mil kliima oli lihtsalt matemaatilise statistika kategooria, ilmanähtuste statistika ja sellisena neutraalne, ühiskonnaväline süsteem – teatav tingimuste kompleks inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks. Praeguseks on selge, et kliima on nii looduse kui ka selle osa – inimeste – mõjutatav süsteem. Kliimamuutus pole enam pelgalt teatavate arvudega kirjeldatav nähtus, vaid poliitilise võitluse areen. 

    TANEL MÄLLO: Nutikas veepudel IV. Maailmalõpp koju kätte 
    Nagu eelmise artikli lõpetuseks tõdesime, on meie igapäevapildis väga domineeriv tehnoloogiaeetos oma mastaapseimates rakendustes siiski vaid pinnapealne roosa kreemikiht sügavamate ja fundamentaalsemate ühiskondlike protsesside suurel roosal peotordil, mille sees ei peitu kena strippar, vaid jurtatäis kurje trolle. Helge tuleviku lubadustest kantult digitehnoloogilise arenguhüppe läbi teinud inimkonda ja üksikisikut kipuvad kogemused ja keskkond vormima pahemuse suunas. Mõnikord sõltub pealesunnitud arengusuund tehnoloogialoojate ärihuvist, ent pahatihti – ja mida kauem aega anda, seda suurema tõenäosusega – mõjub tehnoloogia ühiskonna kaardipakis jokkerina, kelle väljakäimise kaugemaid tagajärgi ja koosmõjusid on keerukas, kui mitte võimatu, prognoosida. 

    Allajääjate prohvet. Marina Richter intervjueeris Sean Bakerit
    Sean Bakeriga Viini InterContinentali hotelli maha istudes mõistan kohe, mis moel ta inimesi oma projektides osalema veenab. Võib-olla on see tema lihtne avaliolek ja viis keskenduda täielikult vestluskaaslase jutule või siis tema pehme kõlaga hääl. Kujutan teda vabalt ette tänavatel ja poekestes inimestele lähenemas, et neilt küsida, kas nad oleksid huvitatud filmis mängimisest. Mis, nagu tema hilisema jutu põhjal selgub, ei ole osatäitjate leidmiseks siiski tavakeskkond. Bakeri viimane film „Punane rakett“ on alates suvisest Cannes’i esilinastusest olnud „turneel“ ja varsti jõuab ka USA kinodesse, kui just piirangute tõttu juba edasi lükatud filmide tihe rebimine viivitust ei too.

    PIRET KARRO: Võim ja sugu. Võimu kuritarvitamine ei tule üllatusena
    Meie ekspeaminister „ei sattunud ahistamisskandaali“, vaid ahistas kedagi ja see tuli välja. Ahistatu andis tema teost teada oma tööandjale ja asi jõudis ringiga toimepanijani tagasi. See uudis on tema teo tagajärg. „Skandaali sattumise“ fraas on Eesti ajakirjanduses sääraste juhtumite puhul nii levinud, et mõjub laisa klišeena. Või jätab mulje, nagu olekski objektiivne ahistamisjuhtumi kirjeldus. Tõsi, suuremad ajalehed hoidusid vähemalt pealkirjades sellisest sõnastusest, pildiallkirjas võis seda siiski leida. Sama isiku 2017. aastal toime pandud ahistamisjuhtumit nimetati küll läbivalt „skandaali sattumisena“. Ajakirjanikud, palun olge oma sõnastuses täpsed!

    Arvustamisel
    Katrin Tiidenbergi, Emily van der Nageli „Seks ja sotsiaalmeedia“
    Marianne Mikko „Naise koht“
    Orlando Figese „Nataša tants“
    Boriss Sokolovi „Uue Venemaa sõjad“
    Vene teatri „Meister ja Margarita“
    festival „Sound Plasma“
    Klassikaraadio 25. aastapäeva kontsert „Kaks Klara käevõru“
    Näitused: Mihkel Kleisi  „Tähendusväline vaade“,  Mika Vesalahti  „Põrgujumala masin ja maaliparadiis“, Lilian Mosolaineni  „Igas minemises on tulemine“, Uno Roosvaldi  „Minu ateljee“ ning „Noor Jüri Arrak. Tormid ja vormid“ ja Jüri Arraku „Pilk“
    almanahh „No More Amber“
    Elina Masingu lavastus „Fairy Tale Arch“
    dokumentaalfilmid: „Sparksi vennad“, „107 ema“ ja „Stanislavski. Elujanu“
    mängufilm „Igavesed“

  • Kunstnikupalk 2022‒2024

    Eesti kunstnike liit
    Edith Karlson, Kristi Kongi, Kadri Mälk, Hanno Soans, Jaan Toomik

    Eesti Kunstnike Liidu kokku kutsutud komisjon koosseisus Elin Kard ja Vano Allsalu (Eesti Kunstnike Liit), Sirje Helme (Eesti Kunstimuuseum), Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum), Kadi Kesküla (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum), Paul Aguraiuja (Tallinna Kunstihoone), Maria Arusoo (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disaini Muuseum), Peeter Talvistu (Tartu Kunstimaja), Karin Laansoo (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus) otsustas esitatud taotluste alusel kunstnikupalga saajad aastatel 2022‒2024: Edith Karlson, Kristi Kongi, Kadri Mälk, Hanno Soans, Jaan Toomik.

    Taotlusi laekus 50, palga suurus on 1,1-kordne kultuuritöötaja miinimumpalk.

    Edith Karlson (1983) on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle loomingu peategelased on sageli inimese- ja loomafiguurid. Karlson viitab psühholoogiliselt pingestatud ja sageli sürreaalse ülesehitusega loomingu abil hirmudele, mis kaasnevad nii (vabakutselise) kunstnikuna töötamisega kui ka ühiskonnas toime tulekuga. Karlsoni teosed on tihti suuremahulised, kogu ümbritsevat ruumi täitvad ning seda kunstniku ideele ja tahtele allutavad.
    Edith Karlson on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala magistrikraadiga. Teda on tunnustatud Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemiaga 2006. aastal ja Köler Prize’i publikupreemiaga 2015. aastal ning Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga 2019. aastal.

    Kristi Kongi (1985) on maali- ja installatsioonikunstnik, kelle teosed keskenduvad värvile, valgusele ja ruumile. Tema erksavärviline maalilooming võtab sageli muljetavaldavate ruumi hõlmavate installatsioonide kuju. Kongi maalide ja installatsioonide loomise algtõukeks on sageli konkreetsed või kujuteldavad kohad, kunstniku tähelepanekud, emotsioonid ja mälestused. Kristi Kongi looming baseerub põhjalikul eeltööl ja eksperimentidel ning katsetel ja on samaaegselt poeetiline, süsteemne ning analüütiline.
    Kristi Kongi on õppinud maali Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2004–2008) ning lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal magistriõppe (2008–2011). Teda on autasustatud Noore Kunstniku preemiaga (2011), Sadolini kunstipreemiaga (2013) ja Konrad Mäe preemiaga (2017) ning nomineeritud 2016. aastal Köler Prize preemiale.

    Kadri Mälk (1958) on rahvusvaheliselt tuntuim Eesti ehtekunstnik. Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala pikaaegse juhina on ta muutnud ja laiendanud märkimisväärselt ehtekunsti tähendust, suunanud ja kujundanud terve põlvkonna Eesti ehtekunsti olemust ning haaret. Mälgule omane esteetika on tume ja poeetiline, teemakäsitlustes on ta ühtaegu müstiline, romantiline ja teravmeelne.
    Kadri Mälk lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehtekunsti eriala 1986. aastal, jätkates samas mõned aastad hiljem õppejõuna, 1996. aastast professorina. Ta on täiendanud end mitmel pool Euroopas ja Aasias, uurinud põhjalikult kivikasutust ja lihvimist. 1990. aastatest on Mälgu näitustel esinemine sage ja tema kaasatus rahvusvahelisel ehtekunstimaastikul tihe, ulatudes Soomest New Yorki ja Hollandist Shanghaisse. Ta on pälvinud rohkelt tunnustust ning tema töid leiab muuseumides ja erakollektsioonides üle maailma.

    Hanno Soans (1974) on kunstiteadlane, kriitik, kuraator, kunstnik ja õppejõud. Soans on töötanud Kultuurilehe, Sirbi ja Kultuurimaa kunstitoimetajana ning ajalehe Võitlev Sõna peatoimetajana. Aastatel 1997–2008 Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina, 2009–2013 TEA kirjastuse toimetajana ning kunsti- ja arhitektuuriartiklite autorina. Alates 2014. aastast andnud loenguid Eesti Kunstiakadeemias ja töötanud vabakutselise kunstniku, kuraatori ja kunstikriitikuna.
    Hanno Soans on kõrghariduse omandanud Eesti Kunstiakadeemias, lõpetanud 1998. aastal bakalaureuse taseme uurimustööga „Vägivaldne Autistlik Subjekt uues Eesti Kunstis“, õppinud aastatel 2001–2003 magistriõppes, töötades uurimusprojektiga „Hübriidne identiteet kaasaegses kunstis“. Alates 2016. aastast õpib Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis ja tema uurimusteema on „Tegevuskunsti sotsiopoliitilistest tagamaadest üleminekuaja Eestis“.

    Jaan Toomik (1961) on videokunstnik, maalija ja filmitegija ning on rahvusvaheliselt tuntuim Eesti kunstnik. Ta alustas 1980. aastatel ekspressiivse maalijana, 1990. aastate algusest on tegutsenud ka jõulise installatsiooni- ja videokunstnikuna. Toomiku väljenduslaad on äärmiselt napp ja impersonaalne, kuid sisult sugestiivne. Toomik on esinenud rahvusvahelistel biennaalidel ja suurnäitustel (Saõ Paulo Bienaal, ARS 95, Veneetsia biennaal, Site Santa Fe biennaal, Berliini biennaal) ning on esindatud mainekates muuseumi- ja erakogudes – Kiasma, Ludwig Muuseum, Moskva Moodsa Kunsti Muuseum, Danske rahvusmuuseum, Schechin muuseum, Stedelijki muuseumi ja Moderna Museeti kogu, Louis Vuittoni sihtasutuse ja Nicola Trussardi sihtasutuse kogu ning Erika Hoffmanni erakogu.
    Jaan Toomik on õppinud Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti (MA, 1991). 2005. aastal tunnustati Jaan Toomikut Konrad Mäe medaliga, aastatel 1995 ja 2020 Kristjan Raua nimelise preemiaga, aastatel 1995, 1998 ja 2007 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga, aastal 2000 Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga ja aastal 2003 Balti Assamblee kunstipreemiaga.

    Kunstnikupalga saajad alates 2016. aastast:
    2016‒2018: Kaido Ole, Anu Vahtra, Mark Raidpere, Marge Monko, Kris Lemsalu
    2017‒2019: Dénes Kalev Farkas, Kiwa, Flo Kasearu, Jaanus Samma
    2018‒2020: Edith Karlson, Tanja Muravskaja, Tõnis Saadoja
    2019‒2021: Jass Kaselaan, Jüri Kask, Marko Mäetamm, Kärt Ojavee, Laura Põld
    2020‒2022: Merike Estna, Raul Keller, Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman
    2021–2023: Eike Eplik, Anders Härm, Tiina Sarapu, Jevgeni Zolotko, Sigrid Viir

  • Eesti Kultuurkapitali juhataja ametikohale laekus 10 sooviavaldust

    12. novembril 2021 lõppenud Kultuurkapitali juhataja ametikoha täitmiseks väljakuulutatud konkursile laekus 10 sooviavaldust.  Kandidaatidele antakse teada, kes kutsutakse vestlusvooru.

    Uue juhataja valib Kultuurkapitali nõukogu:

    Nõukogu koosseis 2019–2021

    Tiit Terik kultuuriminister, nõukogu esimees (alates 3.11.2021)
    Liikmed:
    Jorma Sarv, rahvakultuuri sihtkapitali esindaja, nõukogu aseesimees
    Lauri Kärk, audiovisuaalse kunsti sihtkapitali esindaja
    Jaak Allik, näitekunsti sihtkapitali esindaja
    Peeter Lusmägi, kehakultuuri ja spordi sihtkapitali esindaja
    Mart Laar, kultuuriministri nimetatud esindaja
    Anu Alber, rahandusministri nimetatud esindaja (alates 13.05.2021)
    Mait Väljas, arhitektuuri sihtkapitali esindaja
    Berk Vaher, kirjanduse sihtkapitali esindaja
    Marje Lohuaru, helikunsti sihtkapitali esindaja
    Maarin Ektermann, kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali esindaja

    Kultuurkapitali nõukogu loodab uue juhataja valida detsembri alguseks.

  • ,

    13 Eesti kunstnikku on võistlustules Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna konkursi publikupreemia nimel

    Kuuendat korda toimuval Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna konkursil osaleb sel korral 13 noort Eesti kunstnikku, kes võistlevad kuni 5. detsembrini publikupreemia nimel. Oma lemmikteostele saab anda hääle konkursi veebilehel NBYAA.eu.

    Tutvu konkursitöödega ja anna oma hääl lehel nbyaa.eu!
    Valik Eesti noorte kunstnike töid, mis osalevad Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna konkursil

    Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhind (Nordic & Baltic Young Artist Award) on ainulaadne rahvusvaheline konkurss, mis pöörab tähelepanu äsja bakalaureuse või magistriõpingud lõpetanud ja karjääri alustavatele kunstnikele. Sel aastal osaleb konkursil kokku 75 kunstnikku, esindatud on 142 teost: 13 Eestist, 15 Soomest, 33 Lätist ja 14 Leedust.

    Konkursi algataja ja kaasaegse kunsti keskkonna NOAR.eu eestvedaja Andra Orni sõnul on kuue aasta jooksul konkursist saanud oluline ettevõtmine piirkonna alustavate kunstnike jaoks, kes näevad selles võimalust tutvustada oma loomingut nii kunstivaldkonna eestvedajatele kui ka laiemale publikule. “Konkurss annab hea ülevaate sellest, mis toimub meie kaasaegse kunsti valdkonnas ning võrdlusmomendi lähinaabritega, samuti annab värskelt akadeemia lõpetanud kunstnike looming meile ka mingi aimduse tulevikutrendidest. Selle aasta konkurss kinnitab tendentsi, et erinevate tehnikate vaheline jaotus muutub iga aastaga üha hägusemaks, mistõttu võib maali auhinna võitjaks osutuda hoopis mõni videoteos, mis tõlgendab lihtsalt maali käsitlust teises võtmes. Heameel on aga näha endiselt traditsioonilise maali suurt osakaalu,” lisab ta.

    ”Sel aastal liitus žüriiga ka Katerina Gregors, Riia biennaali RIBOCA 2018 kuraator ja Kreeka  kaasaegse kunsti muuseumi kunstiline juht, mis tähendab, et noortel kunstnikel on suurem võimalus rahvusvahelisel areenil tegutsevatele galeristidele ja kuraatoritele nö silma jääda. See omakorda võib kaasa tuua uusi kontakte ja põnevaid koostööprojekte,” selgitab Orn.

    Publikupreemia hääletus on avatud kuni 5. detsembrimini veebilehel nbyaa.eu, kuus on võimalik tutvuda kõigi konkursil osalevate noorte kunstnike ja nende teostega. Kõige enam hääli kogunud kunstnik pälvib konkursi publikupreemia väärtuses 500 eurot.

    Lisaks publikupreemiale annab Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna rahvusvaheline žürii välja konkurssi Grand Prix ja maalipreemia. Grand Prix võitja pälvib 2000-eurose rahalise preemia. Maalipreemia laureaati tunnustatakse 1000-eurose rahalise preemiaga.

    Konkursi rahvusvahelisse žüriisse kuuluvad Anne Klontz (USA/Sweden konstfack), Katerina Gregors (Kreeka kaasaegse kunsti muuseum) Simonas Kuliešis (Vilniuse kunstiakadeemia), Andris Vitolinš (Läti kunstiakadeemia), Andra Orn (kaasaegse kunsti keskkond NOAR.eu), Pire Sova (Eesti kunstiakadeemia), Harri Monni (Helsinki Uniarts).

    2016. aastal algatatud ning kaasaegse kunsti keskkonna NOAR.eu, Nordic Baltic Art Center NOBA ja regiooni kunstiülikoolide poolt  korraldatav ainulaadne konkurss annab noortele kunstnikele kiirema stardi professionaalsele karjäärile ning pakub samas kunstihuvilistele tervikliku võimalust avastada lähiriikide talente. Eelmisel aastal pälvis konkursi peavõidu Grand Prix Kristine Krauze-Slucka Lätist, Laura Vela Lätist võitis maalipreemia ning Akvilė Malukienė (Leedu) pälvis publikupreemia.

    Tutvu konkursitöödega ja anna oma hääl lehel nbyaa.eu!
    Valik Eesti noorte kunstnike töid, mis osalevad Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku Auhinna konkursil

    Vaata lisaks:
    NBYAA.eu
    https://www.facebook.com/NOARkunst/

  • ,

    Eesti Kunstimuuseumi sünnipäevanädal toob ekskursioonid, sooduspileti ja erimargi

    17. novembril tähistab Eesti Kunstimuuseum oma 102. sünnipäeva. Sünnipäevale pühendatud programmis on nädala jooksul toimuvad eriekskursioonid ning muuseumile pühendatud margi esitlus koos Eesti Postiga. Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Selts kuulutab välja ka stipendiumi pälvinud muuseumitöötaja.

    Muuseumi sünnipäeval, 17. novembril saab soodushinnaga kõigisse Eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse: Kumu kunstimuuseumisse, Kadrioru kunstimuuseumisse, Mikkeli muuseumisse, Niguliste muuseumisse ja Adamson-Ericu muuseumisse. Eelregistreerimise ja muuseumipiletiga saavad huvilised osaleda iga filiaali püsiekspositsiooni tutvustavatel eriekskursioonidel.

    Nagu tavaks, antakse Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Seltsi ja Eesti Posti koostöös välja Eesti kunstniku teosega sünnipäevamark, mis kuulub kunstimuuseumi kullafondi. Tänavuse, järjekorras 12. margi kujunduses on kasutatud Gustav Adolf Hippiuse teost „Eesti pruut“ (1852). Margi on kujundanud kunstnik Lembit Lõhmus, kes on loonud ka teiste kullafondi sarja markide kujunduse. Tähtpäevaks loodud marki saab soetada muuseumi e-poest.

    Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Selts kingib muuseumile sünnipäeva puhul Anton Starkopfi skulptuuri „Peeter Mei büst“, mida muuseum on oma kogusse soovinud. Traditsiooniliselt kuulutab selts muuseumi sünnipäeval välja ka muuseumitöötaja stipendiumi saaja. Sel aastal pälvib stipendiumi Adamson-Ericu muuseumi kuraator Kersti Koll.

    Eesti Kunstimuuseum pakub sünnipäevanädalal võimalust soetada soodushinnaga muuseumi aastakaart. Kaardiga saab külastada viit muuseumi piiramatu arv kordi ning kaaslasele kehtib tasuta pääse. Eesti Kunstimuuseum avab igal aastal umbes 20 uut näitust, samuti on pidevalt avatud 7 püsinäitust. Aastakaart annab tasuta külastusõiguse kõigile näitustele kõigis filiaalides. Lisaks saab sünnipäevanädalal Eesti Kunstimuuseumi muuseumipoodides ning e-poes soetada raamatuid soodushinnaga. Soodustus kehtib Eesti Kunstimuuseumi kirjastuse välja antud teostele.

    Ekskursioonidel saab osaleda muuseumipileti ja eelregistreerimisega. Seoses epidemioloogilise olukorraga ning valitsuse ja Terviseameti soovitustega palub Eesti Kunstimuuseum külastajatel hoida distantsi, kanda maski ja jälgida külastaja meelespead. Kõigilt külastajatelt nõutakse muuseumisse sisenemisel vaktsineerimistõendit. Muuseum on kasutusele võtnud täiendavad tervisemeetmed ja külastus on turvaline.

    Lisainfot sünnipäevaprogrammi kohta saab muuseumi kodulehelt.

    Tuuridele registreerimine:

    tuur Kadrioru kunstimuuseumis: https://form.jotform.com/212973244677364

    tuur Niguliste muuseumis: https://eu.jotform.com/form/212943191632353

    tuur Adamson-Ericu muuseumis: https://form.jotform.com/212551682985364

    tuur Mikkeli muuseumis: https://form.jotform.com/212973476853367

    tuur Kumu kunstimuuseumis: https://form.jotform.com/212992637895373

Sirp