Viimasel ajal punamonumentide teemal avalikult sõna võtnud kolleegide arvamusest on jäänud ehk mulje, nagu oleks enamik kunstiteadlasi ja Nõukogude pärandi uurijaid Nõukogude sümboolika ja monumentide küsimuses ühel meelel ja nende avalikust ruumist eemaldamise vastu.1 Nii see siiski pole. Tegelik vaade asjale on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ning näib, et ühel nõul ollakse vaid selles, et arutelu on vaja.
On piisavalt neid, sh mina, kes leiavad, et totalitaarsete režiimide ja okupantriikide agressiivne sümboolika ei sobi demokraatliku riigi avalikku, kõige vähem veel linnaruumi. Sellest ei tulene, et ainus lahendus on lauslammutamine: mõned objektid sobivad muuseumi, mõned saab ümber mõtestada, kontekstualiseerida, aga seda ilmselt ette ei võetagi. Küll aga on euroopalikel väärtustel põhineva avaliku ruumi loomine praeguse ühiskonna vastutus.
Kolleegide eemaldamisvastased argumendid on olnud peamiselt erialased: kõneldakse eelkõige pärandi säilitamisest, ajaloomälu kihistustest, ajalootõlgendustest, hoonete esteetikast jms. Tähelepanuta on jäänud aga empaatiline ja osalt ka väärtusruumi vaade. Kõige rohkem on monumentide ja nende eemaldamise afektiivset konteksti puudutanud kultuuriajaloolane Linda Kaljundi ja nimetanud vajadust debattidesse kaasata peale ekspertide ka kogukonnad. Kuid mõtet, et avalik ruum võiks toimida hoole-eetika (ethics of care) põhimõttel, nii et loobutakse igasuguste inimvaenulike ja agressiivsete ideoloogiate tähistest, ei ole välja öeldud.
Möödunud reedel avati Tallinnas Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi monument (skulptor Vergo Vernik, arhitekt Toivo Tammik). Loodetavasti ei tule kunagi tagasi aeg, mil see mälestussammas tuleb eemaldada ideoloogilistel põhjustel.
Poliitilised punamonumendid ja sümboolika ei ole tähenduseta objektid või märgid, vaid kannavad konkreetseid ajaloolisi ja ideoloogilisi tähendusi ning taastoodavad neid. Suur osa Nõukogude poliitsümboolikast ja -monumentidest esindab imperialistlikku, vallutuslikku maailmavaadet ega hooli just palju Euroopa demokraatia ühest nurgakivist – indiviidi väärtusest ja inimõigustest. Mõeldes sümbolite-monumentide emotsionaalsele mõjuväljale, ei saa unustada, kui palju on meie ühiskonnas Nõukogude-aegsete repressioonide all kannatanuid ning nende järeltulijaid, kes kõik on olnud sunnitud ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastakümneid leppima repressiivse süsteemi sümbolitega avalikus ruumis.
Ukraina sõja puhkemise järel ei ole Nõukogude sümboolika enam ainult minevikutraumade igapäevane meeldetuletaja, vaid võib genereerida uusi vastasseise, hirmu, lõhestumist. Kas ei peaks kunstiobjektide terviklikkuse kõrval (või isegi selle asemel) mõtlema paljudele kaasmaalastele, keda Nõukogude ametlikud sümbolid avalikus ruumis mitte lihtsalt ei häiri, vaid ikka ja uuesti traumeerivad? Linnaruum võiks olla psühholoogiliselt turvaline koht võimalikult suure hulga ühiskonna liikmete tarvis, mitte aga paik, kus talletada inimkonna ajaloo nn tumedamat poolt, agressiooni, imperialismi, rassismi jms sümboliseerivaid tähiseid. Kui tuua väga robustne analoog, siis kas unustame rassismi olemasolu, kui avalikus ruumis ei ole (enam) rassistlikke monumente?
Teine oluline moment on edastada ühiskonnana selge sõnum, et Nõukogude ideoloogiat ja eriti selle imperialistlikku vallutuspoliitikat ülistavad sümbolid ei sobi Eesti kui demokraatliku Euroopa väikeriigi väärtustega. Seda enam et need märgid on Ukraina sõjaga seoses taas agressiooni sümbolitena kasutusel ega toeta kuidagi ühiskonna ühtset kooseksisteerimist. Loomulikult saab mõnede monumentide algse sõnumi kunstilise sekkumise vm lahendusega muuta ideoloogilisest loosungist ajaloostatuks, aga kas selline samm osutub edukaks või mitte, sõltub muu hulgas praegusest välispoliitilisest kontekstist.
Olen nõus nendega, kes nõuavad monumentide teemal laiemat arutelu, aga ka erialainimeste seas tuleks arvestada (kohati kardinaalselt) erinevate seisukohtadega. Ning, mis kõige olulisem, see arutelu ei tohiks toetuda ainult erialaekspertide pärandikesksele arvamusele (või ka ainult nt julgeoleku argumendile), vaid tuleks esitada küsimus, milliseid sõnumeid ja emotsionaalseid laenguid Nõukogude monumendid edastavad ja millist mõju avaldavad need avaliku ruumi kasutajatale. Nagu etnoloog Aimar Ventsel on oma hiljutises artiklis väitnud, kaalub nende monumentide sümboolne tähendus Nõukogude imperialismi ülistajatena paljude inimeste jaoks kõik muu üles.2
Katrin Kivimaa on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur.
1 Krista Kodres, Materiaalse mineviku kustutamine ei tee nõukogude aega olematuks. – Postimees 11. X 2022; Riin Alatalu, Mõtestamata sõda kividega. – Postimees 21. IX 2022; Linda Kaljundi, Tankist edasi – kas arutelu ja dialoog on lubatud? – Müürileht 2. IX 2022 jpt.
2 Aimar Ventsel, Mälestusmärkide sümboolne tähendus kaalub muu üles. Tühi plats on ka sümbol. – Eesti Päevaleht 17. X 2022.
Tallinna ülikooli ökoloogia keskus tähistas septembri lõpus 30. tegutsemisaastat. Algselt ENSV Teaduste Akadeemia koosseisus asutatud ökoloogia instituut liitus 1997. aastal Tallinna pedagoogikaülikooliga. Tänapäeval tegutseb keskus Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi koosseisus teaduskeskusena.
Alates 2018. aastast on keskuse tegevust vedanud ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa. Ökoloogia keskusega on aga seotud silmapaistavad uurijad, sh Hannes Tõnisson, kes aitab autoralli maailmameistrivõistlustel Ott Tänaku meeskonnal teha otsuseid lühiajalistele ilmaennustustele tuginedes. Samuti kuulub ökoloogia keskuse meeskonda sellel kevadel noore keskkonnateadlase tiitli pälvinud Martin Küttim.
Jaanus Terasmaa: „Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning kulutanud aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus. Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas 8. kohal ja sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas.“
Sa oled ökohüdroloog, teisisõnu, vee ja ökosüsteemide uurija. Kuidas ja miks sai sinust vee uurija?
Vee juurde tõi mind puhas juhus, nagu elus vahel ikka. Kui bakatudengina oli seminaritöö teema valimise aeg, käisin ühe ja teise õppejõu juures, aga ei tekkinud õiget tunnet. Lõpuks sattusin rääkima tollase ökoloogia instituudi direktori ja geoökoloogia õppekava juhi professor Jaan Mati Punninguga. Kui ma tema juurest kabinetist välja tulin, oli mul olemas teema ning kõik paistis nii lihtne ja loogiline. Tegelikult muidugi oli hoopis keeruline ja põnev. Aga see ongi teaduse pidupäev, nagu professor Punning tavatses öelda.
Esialgu hakkasin tegelema ajaloolise monitooringuga – rekonstrueerisin vanade kaartide ja kohalike elanike mälestuste abil ühe järve viimaste aastakümnete arengulugu, et täpsemalt tõlgendada järvesettes leiduvaid signaale. Ühesõnaga, olin paleolimnoloog.
Järvesetted on kui looduslikud arhiivid, kuhu aasta-aastalt settiv materjal säilitab endas infot nii järve enda ja selle valgalal toimunu kui ka globaalsete muutuste, näiteks kliima kohta. Just selle info tõlgendamisega paleolimnoloogia tegelebki.
Töö selles vallas jätkus kuni möödunud kümnendi esimese pooleni ning vähesel määral üritan veel selles teemas sees olla. Seoses Eesti teadusrahastusmudeli muutusega kümmekond aastat tagasi pidin hakkama oma tegemistele natuke laiema pilguga vaatama – selline tõsiteaduslik paleolimnoloogia ei olnud enam ainevaldkond, mis oleks rahastaja silmis tähtis, sest ühiskond vajas rohkem abi veidi igapäevasematele küsimustele vastamisel. Nii liikuski fookus nüüdisjärvede ja keskkonnamuutuste juurde, veidi hiljem lisandusid põhja- ja pinnavee vahelised seosed ja palju muud põnevat, näiteks keskkonnateadlikkus ja haridusküsimused.
Jaanus Terasmaa: „Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning kulutanud aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus. Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas 8. kohal ja sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas.“
Võib öelda, et ehkki oled loodusteadlane, alustasid oma uurijatööd humanitaarteadusele lähedaste meetoditega.
Just nii. Sisuliselt oli tegu suulise pärimuse kogumisega, üks inimene mäletas üht juhtumit ja keegi teine jälle midagi muud ning nii saigi suure pildi järve arenguloost kokku. See oli väga huvitav ja emotsioone pakkuv tegevus, vahel kutsuti pidulikult ka lauda istuma, pakuti pits koduveini või meesaia värskelt lüpstud piima kõrvale. Tegin seda kõik Haanja kõrgustikul asuva Ruusmäe järve ääres. Juba sinna saamine oli vahel paras seiklus, seljakott seljas ja hääletades. Õnneks oli ka sõpru, kes olid nõus kaasa tulema, nii et seltsis oli segasem.
Selgita veidi ka ökohüdroloogia tähendust.
Ökohüdroloogia tähendusega on omamoodi põnev lugu, sest on kaks mõistet – ökohüdroloogia ja hüdroökoloogia – ning nende tähenduse üle jätkatakse arutlemist.
Mõned aastad tagasi üht uut õppeainet luues me kaasõppejõududega ka vaidlesime natuke, kumb paremini õppeaine nimetuseks sobib ja lõpuks valisime kuldse kesktee, s.t õppeaine nimetuseks sai hoopis „Vesi ja ökosüsteem“. Aga nii või teisiti, mõiste ökohüdroloogia tähendab, et vesi ja ökosüsteem on omavahel tihedalt seotud entiteedid, mida tuleb käsitleda tervikuna. Kuid mitte ainult, sellele lisandub veel veeressursside haldamine ja majandamine, ühiskonna vajadused ning ökosüsteemis ja hüdrosfääris toimuvad protsessid.
Teisisõnu kätkeb ökohüdroloogia endas transdistsiplinaarset holistilist käsitlust, kus kõik on omavahel seotud ja mõjud ristuvad vastumõjude ning tagasisidemehhanismidega.
Sinu juhendaja Jaan Mati Punning oli see, kes vedas 1990. aastatel liitumist toonase pedagoogikaülikooliga. Kuidas tema otsus nüüdsest vaatepunktist paistab?
Arvan, et see oli väga ettenägelik. Mitu iseseisvat teadusasutust on veel alles jäänud? Põhimõtteliselt üks. Vabatahtlikkus tähendas, et liitusime n-ö omadel tingimustel.
Oleme olnud pidevas muutumises, pidanud oma tegevust ümber mõtestama ja selliselt alati püüdnud tulevikku ette näha. Toona paistis ökoloogia instituudi liitumine pedagoogikaülikooliga paljudele teistele teadusasutustele väga kummalise sammuna – anda oma autonoomsus selliselt ära. Tagantjärele vaadates oli see ainuõige, sest see tagas arengu ja järelkasvu.
Tublisid inimesi on meil palju ning läbi meie ajaloo on neid olnud veel palju rohkem. Juubeli puhuks püüdsime kokku lugeda ja saime 170 inimest, kes on aegade jooksul ökoloogia keskusega seotud olnud. Instituudi algusaegadel oli töötajaid 60 ringis, tänapäeval 25 kandis. Seega on kahanemine päris suur, aga nii on kogu Eesti teadussüsteemis.
Kui tõmmata töötajate nimekirjas maha kõik need, kes on n-ö meie endi poolt teadlaseks kasvatatud, siis ega väga palju inimesi järele ei jääks. Mina kaasa arvatud. Lisaks oleme kasvatanud palju edukaid teadlasi teistele teadusasutustele ja ülikoolidele. Meie ridadest on sirgunud tulevasi akadeemikuid, kõrgeid riigiametnikke, koolijuhte, edukaid ettevõtjaid jne.
Ökoloogia keskusel on oma selge nišš ja see on olnud pidevas arengus. Seega ei saa öelda, et just see suund või teema on alati olnud meie peamine kompetents, millel maailmas analooge ei ole. Kui vaadata, kuidas olid sõnastatud ökoloogia keskuse eesmärgid 20–30 aastat tagasi, siis ei olnud seal kordagi mainitud sõna „vesi“. Nüüd defineerime ennast teadus- ja arenduskeskusena, kus teadlased tegelevad veega seotud ökosüsteemidega.
Milles seisneb sinu hinnangul ökoloogia keskuse unikaalsus?
Meil on uurimissuundi, millega keegi teine selliselt ei tegele. Üks on kindlasti põhja- ja pinnavee vaheliste seostega tegelemine ja karstinähtused. Selles vallas kaitses hiljuti doktoritöö Oliver Koit.[1] Samuti on hoo sisse saanud allikate uurimine nii ise kui ka harrastusteadlaste abiga, mille puhul kolleeg Marko Vainu on omal algatusel käinud kontrollimas juba sadu allikaid. Väga kõrgel tasemel on sooökosüsteemide taastamise kompetents. Meie inimesed, näiteks Elve Lode, tõid selle metoodika tänu headele kontaktidele mujal maailmas ka Eestisse. Nüüd on Euroopas alanud soode taastamise kümnend ja ka Eestis on mitmeid taastajaid. Taastumisprotsessi teaduslik uurimine jätkub meil Mati Ilometsa ja Laimi Truusi eestvedamisel.
Ranniku ja tormisuse uuringud on samuti unikaalsed – juba varem mainitud ralliilma ennustamisest rääkimata –, millega tegeleb Hannes Tõnisson. Sellisel kõrgel teaduslikul ja tehnoloogilisel tasemel ei tee seda maailmas mitte keegi. Aga neid eriomaseid kompetentse on veelgi, kas või Soodla kaardistamise alased järvede batümeetria tööd, mida teostavad Tiit Vaasma ja Egert Vandel. Selle kaudu koguneb täiesti unikaalne andmestik. Seda rida saab veel pikalt jätkata.
Nimetatud kompetentside kõrval oled sina ja su kolleegid võtnud suuna multi- ja transdistsiplinaarsele teadustööle.
Jah, meil on kogemus töörühmaga SEEMIK[2], kus ökoloogid koos hariduspsühholoogide, kommunikatsiooniteadlaste ja digitehnoloogidega püüavad maailma parandada. Oleme selliselt juba edukalt töötanud kolme rahvusvahelise projekti kallal, mis kõik on seotud kliima- ja keskkonnateadlikkusega. Sellest aastast on Tallinna ülikoolis käivitatud koostööklastrid, üks neist – KEKO – on pühendatud keskkonnamuutuste ja nende mõjuga kohanemisele.[3] Ühe laua taha on kokku tulnud loodusteadlased, humanitaarid, haridus- ja sotsiaalteadlased, et koos keskkonnamuutuste teemaga tegeleda ja oma jõud ühendada nii, et sellest tõuseks ühiskondlik mõju.
Oled olnud osaline mitmes keskkonnahoidu ja keskkonnateadlikkust edendavas ettevõtmises nagu Avastusrada.ee või allikad.info. Miks see on sulle tähtis ja kuidas sa kõike jõuad?
Nii nagu paljud teised loodusteadlased olen ka mina jõudnud tõdemuseni, et loodusteadlased võivad küll osundada probleemidele, aga omaenda meetoditega ja üksi ei suuda nad neid lahendada. Selleks on vaja inimloomusega tegelevaid teadlasi. Parim lootus probleemide lahendamise alustamiseks on hariduse kaudu – sellest ka kaasalöömine hariduslikes projektides. Esimene katsetus, mis edukalt siiani kestab ja edasi areneb, oli Avastusrada. Koos ülikooli digitehnoloogidega lõime veebilehitsejapõhise kaardirakenduse keskkonnahariduskeskustele, kus saab luua ja läbi teha looduses paiknevaid virtuaalseid radu. On punktid, millesse jõudmist näed oma nutiseadmest ja igas punktis ootab info, küsimused või muu sisu. Nüüd on see veebirakendus kasutuses paljudes koolides ja me arendame seda edasi koos SEEMIKuga ühes rahvusvahelises projektis.
Üheks viimase aja arenduseks on olnud harrastusteaduse rakendus allikate kaardistamiseks ja otsimiseks. Tegu on taas veebilehitsejas töötava kaardirakendusega, aga sellel korral allikate kuvamiseks, info täiendamiseks, üle kontrollimiseks ja uue lisamiseks. Tähtis on see teadlikkuse suurendamise aspektist, aga ka veeressursside parema haldamise seisukohast.
Lisaks oleme Tallinna ülikooli erialasid lõimivas õppes ehk ELU projektide käigus välja töötanud ühe kena lauamängu ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni õpetamiseks.
Eelmisel aastal tegin suvepuhkuse ajal lisaks ühe allikateteemalise lauamängu. Need mõlemad ootavad prototüübi kujul oma aega, et rahvani jõuda. See paraku on jäänud aja- ja rahapuuduse taha, aga just värskelt ühelt mängupõhise õppe konverentsilt leidsime Euroopast mitu võimalikku partnerit, kes kasutavad komplekssete süsteemide õpetamisel samasuguseid meetodeid.
Miks on keskkonnateadlikkuse teemadel ühiskonnas ja hariduslikes algatustes sul kui loodusteadlasel tähtis kaasa rääkida? On see iga õppejõu, iga teadlase või iga kodaniku vastutus?
Sest lihtsalt ei saa ju teisiti! Just ülikoolid ja haridusasutused peavad olema need teadmiste majakad (kui parafraseerida meie ülikooli rektorit Tõnu Viiki), mis valgustavad seda teed, kuhu me ühiskonna ja riigina peame liikuma. Ülikool peab vastama ühiskonna tulevikuvajadustele ega tohi minevikuharjumustes viibides vaikselt ja ohutult välja surra.
Ometi ei saa kogu vastutust veeretada üksikisiku kaela. Mõnel tootjal on ju jube lihtne öelda, et tarbija soovib just sellises pakendis ja sellise koostisega toodet ja nii on. Otsustajal on kiusatus alluda tootja lobitööle, sest tema pakub ju töökohti ja toob riigikassasse raha ning radikaalsemad otsused, näiteks keskkonnapiirangute kohta, edasi lükata. Ja nii tammumegi juba aastakümneid samas kohas, teame, et jama on kohe käes, aga ette ka midagi suurt ei võta. Kuni ongi juba hilja. Oleme ju inimkonnana ammu teadnud, et sellisel kujul enam jätkata ei saa – kas leiame uue mudeli või lõpeb asi kollapsiga. Nüüd olemegi jõudnud selleni, et tervishoiukriisile (COVID-19) on järgnenud energiakriis, algamas on majanduskriis, hoogu koguvad toidukriis ja veekriis. Kliimakriis üha süveneb, sest rahvusvahelised lepingud lihtsalt ei pea. Näiteks paiskasime pärast esimest pandeemia-aastat 2021. aastal juba õhku seni suurima koguse kasvuhoonegaase. Asi ei paista lootusrikas.
Nii et keskkonnahoid on iga üksiku vastutus, aga ka süsteemid peavad nii meie kui organisatsiooni valikuid suunama, käitumisharjumuste kujundamine on vaevarikas ja ebamugav.
Nii on. Paraku kiputakse käitumist parandama vaid siis, kui mängus on omakasu. Kui energia hind on kõrge, siis kohe mõtlevad kõik säästmisele ja on varmad sellega tegelema. Aasta-paar tagasi ei olnud see kellelegi tähtis. See näitab, et kui miski on väga odav või lihtsalt kättesaadav, siis pole sellel väärtust. Sellisest mõtteviisist ülesaamine võtab ilmselt veel rohkem aega kui mõnest käitumisharjumusest loobumine. See, kuidas käitumisharjumusi muuta, on omaette keeruline ja nüansirohke maailm, millega me nii SEEMIKu kui ka KEKO abil üheskoos tegeleda plaanimegi. Nagu juba varem ütlesin, kõik algab haridusest – keeruliste süsteemide, näiteks ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus, tänu millele pakub loodus hüvesid, väärtust hindab vaid see, kes nende hingeelu mõistab. Seda peaks andma kooliharidus, aga paraku on õpetamises mitmeid kohti, mis hästi ei toimi, faktipõhine tuupimine testide läbimiseks ei vii kindlasti sügavama mõistmiseni.
Sinu kolleegid avastasid hiljuti, et Soodla veehoidla, mis koos Paunküla veehoidlaga tagab Tallinna veevarud, on pooltühi. „Hommikutelevisoonis“ avasid selle probleemi tagamaid ja juhtisid tähelepanu sellele, et veevarude vähesus on üks kliimamuutuse tagajärgi, millega tuleb kohaneda.[4] Me ei ole siin Eestis harjunud puhta vee olemasolus kahtlema.
Selle avastasid kolleegid, kellel parajasti on lõppemas projekt, mille käigus nad uurivad justnimelt Tallinna joogiveehaarde veehoidlaid, et nende mahtu ja muutusi täpsemalt hinnata. Minnes mõningate piirkondade andmeid täpsustama avastasid nad enda üllatuseks, et Soodla veehoidlast polegi palju järele jäänud. Tegid sellest väikese pildipostituse ökoloogia keskuse Facebooki lehele[5] ja ülejäänud on ajalugu. Postitus hakkas levima ja nagu me hiljem kuulsime, oli veefirma kommunikatsiooniosakonna telefon ajakirjanike kõnedest punane. Sama oli ülikooli telefoniliinidega, sest intervjuusoove tuli nii ajalehtedelt, ajakirjadelt kui ka televisioonilt. Facebooki postitus jõudis ligi 64 000 inimese ekraanile. Nii et kahanevad veeressurssid on hakanud kõnetama ka eestlasi.
Kui nüüd selle madala veetaseme põhjustest kõneleda, siis neid on mitu. Tegu on veehoidlaga, mis tähendab, et seal hoitakse vett ja sealt võetakse vett. Nii ka sel korral. Eks tase alaneb seal igal suvel, aga nii palju kui nüüd pole varem väidetavalt eriti olnud. Teise põhjusena saab välja tuua selle aasta ilmastikuolud. Esimese kaheksa kuuga peaks sealkandis sadama 500 millimeetrit, aga sellel aastal sadas 300 millimeetrit. Seega päris suur puudujääk.
Kui ootamatu või ennustatav oli Soodla veehoidla pooleldi kuivale jäämine ja kas meil tuleb selleks valmis olla, et puhtast joogiveest tuleb puudus?
Meie siin oleme tõesti harjunud, et vett on, sajab üha juurde ja peame seda kraave kaevates muudkui ära suunama, et mitte uppuda. See paradigma tahab muutmist, sest lisaks kliimamuutuste käigus ebastabiilsemaks muutuvale olukorrale on vee kiirel minemajuhtimisel näiteks mõju ka Läänemere seisundile. Mida kiiremini jõuab vesi merre, seda rohkem kannab see endaga kaasa nii toitaineid, taimekaitsevahendite jääke kui ka lihtsalt orgaanilist materjali. Seega peab veeringet hoopis aeglustama, et anda ökosüsteemile võimalus vett puhastada.
Kas ja kui tihti meie veehoidlates analoogilist olukorda hakkame nägema, on keeruline prognoosida, üldjoontes peaks meil sademehulk suurenema. Küsimus on selles, millal ja kus sajab ja kui palju korraga. Pärast põuda tulevad paduvihmad pinnasesse eriti ei imbu ja põhjustavad pinnase minema uhumist ja üleujutusi. Nagu oleme juba mitmel pool Euroopas näinud. Soojad talved jätavad ka oma tugeva jälje, talv on meie laiuskraadil see aeg, mil toimub vee kogumine lume näol. Samal ajal on aurumine vähene ja kevadine kõrgvesi on see, mis täidab reservuaare, olgu need inimtekkelised või looduslikud Paraku on meie jõgedel kevadised tipptasemed viimasel kümnendil madalamaks jäänud kui eelnevatel. Nii et muutused on toimumas.
Septembri alguses ilmus ERRi arvamusportaalis sinu lugu külluseaja lõpust. Ütled seal väga otse, et meil on aeg endale aru anda, et individualistlik tarbimisaeg on läbi ja kui me ise aru saada ei taha, siis hakkab keskkond meile sellest märku andma. Mida see tähendab, et külluse aeg on möödas? Mida me peame teadma?
See tähendab, et planeedil Maa hakkavad kergelt kättesaadavad ressursid ammenduma ja et kaheksa miljardi inimese vajaduste rahuldamiseks võtame lõivu kõikide ülejäänud olendite arvelt – senisel moel jätkates vaesuvad meie ökosüsteemid väga jõudsalt ja üha kiiremini. Siinkohal tuleb rääkida planetaarsetest (kasvu)piiridest – piiratud ruumi ei mahu piiramatult ressursse ja kui tarbijate arv ületab teatud kriitilise piiri, siis kannatab ka ressursside taastumisvõime, mis omakorda tähendab, et järgmisel hetkel neid on veelgi vähem. Kui siia lisada veel kliimamuutused ja keskkonnareostus, siis see surve on kasvanud nii suureks, et ökosüsteem ei saa enam hakkama.
Planeedil pole enam ühtegi kohta, kus inimtegevuse mõju ühel või teisel kujul leida ei võiks – mikroplasti leiab nii kõrgeimatelt mäetippudelt kui ka maailmamere sügavaimatest süvikutest.
Oleme inimkonnana elanud juba alates 1970. aastatest üle oma võimete ning kulutame aastaks ette nähtud loodusressursid juba juulikuus.[6] Eesti on selles kurvas edetabelis maailmas 8. kohal ja sellel aastal ammendasime oma aastavarud juba märtsi keskpaigas.
Kusjuures, kui me oleksime mõistikud, siis olukord nii hull ei olekski. Kurja juur on raiskamine. Me peame mõistma, et ei ole ju nii, et võidab see, kel on surres rohkem asju. Vastupidi, kui lahkume, jääb maine vara meist maha ja muutub omakorda prügiks. Kui suudame oma eluajal tänu väiksemale tarbimisele vähem või üldse mitte prügi toota, siis oleme teinud keskkonnale märkimisväärse teene. Piiramatu tarbimise majandusmudel ei saa jätkuda, sest ressursid on otsakorral. Peame otsustama nüüd ja kohe, kas venitame veel ja tsivilisatsioon lõpeb kollapsiga või valime teadlikult mõne teise majandusmudeli, olgu selleks siis tasaareng või sõõrikmajandus.
Kuidas on lood arhiveerimisega? Rääkisid oma algusaja uuringutest kui teatud tüüpi loodusliku arhiivi ehk järvepõhja kihtide uurimisest. Ka inimkultuur on ju materiaalne aines ja arhiiv. Kuidas sellele vaadata?
Analoog on tõepoolest olemas – paleoteadustes kehtib põhimõte, mille 1905. aastal on sõnastanud briti geoloog Archibald Geikie: „Olevik on mineviku mõistmise võti“ („The present is the key to the past“). Selle ühlustusprintsiibi aluseks on mõte, et minevikus toimunud geoloogilised sündmused on analoogilised tänapäeva samatoimeliste sündmustega nii iseloomu kui intesiivsuse poolest ning kogu Maa geoloogiline areng on olnud võrdlemisi stabiilne ning ennustatav. Ometi kehtib see vaid suurel skaalal toimuvate protsesside puhul, sageli jäävad tähelepanuta võimalikud protsesside kiiruse muutused ning hüppeline areng ühest tasakaaluasendist teise.
Sama printsiip kehtib ka inimkonna arengu ja kultuuri puhul, s.t üldjoontes saame küll tagasi vaadates öelda, et kõik arenes ühtlaselt ja loogiliselt, aga murrangulised hetked võivad varju jääda. Seega meie senistel teadmistel põhinevad prognoosid on pigem lineaarset laadi ning ootamatud sündmused nendes väga selgelt ei kajastu. Võtame näiteks kliimamuutuste prognoosid. Praeguseks kätte jõudnud muutused ületavad juba tunduvalt seda, mida mõnda aega tagasi ennustati. Kui siia lisada veel mõne ökosüsteemi (või inimühiskonna) eluliselt tähtsa funktsiooni kokkukukkumine, siis sellised tagasisidemehhanismid võivad muutuste tugevust ja toimumise kiirust mõjutada väga tugevalt. Ja lavale ilmub mõni uus kollaps, mida me ei osanud ette näha.
[2]SEEMIK on Tallinna ülikooli uurimisrühm, mis tegeleb jätkusuutliku ühiskonna saavutamiseks vajalike oskuste arendamisega hariduses ja kommunikatsioonis.
Pimedus. Mis saab olla õudsemat kui pimedus. Ühiskonnas suheldakse üha enam üksteisega silmitsi, nägemise abil. Me saadame e-kirju, suhtleme ühismeedias arvuti abil. Isegi emotsioonide, mis varem olid tuntavad inimese kõne järgi, näitamiseks oleme loonud emotikonid. Kummalisel kombel märkasin kaheksa aastat tagasi, et naerunäod olid äkki tunginud ka mu raamatutekstidesse, õnneks rookis keeletoimetaja need tehismonstrumid kõik välja.
Täielik pimedus. See on hirmutav. Olen hakanud tasapisi seoses ealiste iseärasustega kogema osalist pimedust. Ei näe enam ajalehti ja raamatuid lugeda, ei saa sukavarrast liigutada ega ka käsitsi kirjutada. Kõik see on mulle kohutavalt meeldinud. Paberraamatuid loengi viimasel ajal ainult äärmise vajaduse korral. Õnneks on uuemat infot internet pungil ja helendav ekraan teeb tähed ka minu silmale eristatavaks. Kui olin sel aastal kolmanda raamatu käsikirja üle andnud, otsustasin end kokku võtta ja ühe paberraamatu korralikult läbi lugeda. Et kuidas ma kirjutan ja ise ei loe. Läksin raamatukokku ja tellisin viimaste aastate raamatumüügi vaieldamatu tipu, Delia Owensi „Kus laulavad langustid“. Tellisin, ja pidin kaks nädalat järjekorras olema. Olin juba käega löömas, et vaatan parem filmi ära, kuigi tuttavad hoiatasid, et film on hoopis midagi muud kui raamat.
Mõistan bestselleri kirjutamise loogikat: läbi aegade on inimesi lummanud raamatud, kus kerjusest saab kuningas või tänavapoisist miljonär. Unistused on need, mida saab hästi müüa. Ja kuigi sõbrad ütlesid, et olid visanud raamatu peagi käest kui tüüpilise naisteka, lummas mind selle raamatu juures miski muu. Suhe loodusesse ja selle nägemise võime.
Tulles mõiste looduspimedus juurde, siis Owensi raamatus on see hästi lahti seletatud. Peategelane, kes oskab vaadelda ja uurida loodust peensusteni, saab pärast lugemisoskuse omandamist maailma mõistmise meistriks. Hea lugemisoskusega, kuid loodusest võõrdunud laps ei hakka iialgi lõpuni mõistma loodusseadusi, mis on elu aluseks.
Võib-olla võiks see olla meie kooliharidussüsteemi aluseks. Õpetada kõigepealt lapsi loodust tundma. Ehedalt. Enne kui hakata otsima seoseid kõige vahel, mis on õppekava aluseks, peaks tundma rohkem liike ja nähtusi. Kõike seda õpitakse praegu ülekandena, peamiselt õpetaja kirjelduse kaudu või õpikutesse kirja panduna. Ei aita sellest, kui rääkida koolis lapsele, et kuuseokkad on teravad, kui need on ainsal kuusel, mida ta näinud on – jõuluaegsel plastkuusel – üsna pehmed.
Algklassides võikski vähemalt loodusaineid õpetada peripateetiliselt, nii nagu seda tegi Aristoteles Makedoonia Aleksandri ja tema kaasõpilastega. Õues jalutades ja vesteldes, ümbritsevat tundma õppides ning küsimusi esitades.
Mis on juhtunud tänapäeva ühiskonnaga? Me olemegi looduspimedad. Suur osa inimesi näeb muru lihtsalt rohelise maapinnakattena, aga isegi väga monokultuurseks mürgitatud murus on paar-kolm kõrrelise liiki, visalt ajab end sealt välja ka mõni oblikaliik ning võilill. Seal on vihmaussikänkraid ja sipelgapesakuhikuid, vihmaveelohke, mis muudavad muru tumerohelisemaks. Pole mõtet lisadagi, et muru liikideks lahutamine võib vahel olla elupäästev kogemus, tavalises õuemurus on alati ja igal pool olemas vere kinnipanemise taimed raudrohi ja teeleht.
Aga nii nagu paljud ei erista murus liike ja elureid, arvavad, et see ongi lihtsalt muru, nii ei näe nad ka metsa muu kui rohelise seinana. Ja see, et ei näe, polegi nii mainimisväärt, vaid see, et ei taha näha. Et mets koosneb eri vanuses mitut liiki puudest, et neil puudel on oma elu, ka inimese elu toetav elu. Miks ei taha näha? Võib-olla ei oska tohutus infotulvas märgata?
Otsused, mis tehakse meid ümbritseva keskkonna kohta ja mis sageli mõjutavad meie heaolu ja võib-olla ka kogu planeedi tulevikku, ujuvad vaikselt meist mööda. Sest otsuseid tehakse ja neid esitatakse pimedatele, kes sageli ei mõistagi, millest neile räägitakse. Eesti metsanduses ja paljudes keskkonda pöördumatult muutvates otsustes ei räägita kaasa, sest see on teiselpool pimeduse seina. Lihtsam on elada oma elu. Minna klapid peas imeilusasse parki tegema tervisejooksu. Kas isegi ses kõige lähemas ümbruses pimedalt ringi joostes saadakse aru, kui sealt on kadunud mõni puu, mis pakkus pesakohta laulvale metsvindile, alandas märgatavalt temperatuuri kestva põuakuumuse ajal ja lõi loodusliku tuletõkke barjääri. Alandas oma rohelise kuuega hommikuste närviliselt tööle tõttajate stressitaset. Võib-olla saabub mõistmise valgus alles siis, kui suvel jooksma minnes on hirmus palav, sest varju pakkuvat puud enam ei ole.
Loodusnägemine ei ole ainuke kaduma hakkav meeltega tajutav kogemus, sama on teiste meeltega. Õuesõppe õpetajate koolitustel on mul kombeks testida rühma meeli. Uurida, mida õpetajad näevad, kuulevad, käega tunnetavad, haistavad ja millist maitset tunnevad. Seda kusagil pargis või metsaveeres. Esimesed kaks meelt on tänu koolisüsteemile hästi arenenud, kompimine kehvemini, lõhnatundmisega on raskusi – tavaliselt on poolel rühmal nohu või ei osata lõhna kirjeldada ja midagi loodusest maitsmast enamasti keeldutakse. Tuba on meist teinud meeleinvaliidid.
Põhikooli õppekavast võib lugeda: „Loodusainetes saavad õpilased tervikülevaate looduskeskkonnas valitsevatest seostest ja vastasmõjudest ning inimtegevuse mõjust keskkonnale.“
Võib-olla siin ongi vihje probleemile. Ajal, kui lapsed peaksid kogemuslikult õppima elusloodust tundma, nõutakse neilt kohe seoste ja vastasmõjude tundmist. See on sama nagu enne numbrite selgekssaamist hakata lahendama ruutvõrrandeid. Või nõuda tähtede õppimise ajal funktsionaalset lugemist. Mis on sellise tõttamise põhjus, kas soov saada PISA testides paremaid tulemusi? Veel kord õppekavast: „Loodusõpetus kujundab alusteadmised ja -oskused teiste loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia ja keemia) õppimiseks ning loob aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele.“
Kas me ikka oleme maailma targemaid rahvaid, kui me ei tunne looduse numbreid ja tähti? Kas loodusainete, mis on meie keelde tulnud ingliskeelsest science’ist, tõtlik domineerimine ei tee meid looduspimedaks juba varases lapsepõlves?
Elu saab ka niimoodi ühte lausesse kokku võtta. Ega mina seda ajajoont kohe ära ei tabanudki, selle sõnastas tema vend, ise sündinud rahu ajal, küll napilt, noore rahu ajal. Sügisel, hingedeajal, mõtlen surmast rohkem kui muudel aegadel, lauseid, mis elu võimalikult täpselt edasi annaksid, neid otsin iga päev. Kui sõda algas, tema nuttis. Kohe, kui mind uksel nägi, hakkas nutma. Olin teda varem nutmas näinud ainult siis, kui keegi ära oli surnud. Nüüd oli nutmist miskipärast kümme korda valusam taluda. Hoidsin tal ümbert kinni ja rääkisin, ära nuta, ära karda, tarbetu on karta. Õudus lõpeb varsti, mina olen kindel, lubasin ma, ise tundsin meie mõlema hirmu, see oli üks. Ma absoluutselt ei kannata kartmist. Hirmu puudumine on üks vabaduse definitsioone.
Sel sügisel kaevatakse palju haudu lahti.
Ehk soovivad surnud, et me suunaksime ereda valguse, kõik, mida me nüüd teame ja ajaloost oleme õppinud (ehkki mitte veel ära õppinud), mineviku sügavusse ning nimetaksime seda, mida seal oma tänaste silmadega näeme, õige nimega?
Üle Eesti ja kaugemalgi teisaldatakse okupatsioonivõimude püstitatud monumente ja maetakse tundmatute sõdurite säilmeid ümber. Eesti rahvapärimuse järgi on sügiseti hinged liikvel. Kohe on november, ka kooljakuuks nimetatud. Kooljas on teisisõnu kodukäija, rahutu surnu. Miks surnud rahutud on? Põhjuste hulka, miks kadunud rahu ei saa ja elavaid haua tagant häirima kipuvad, on pärimuses arvatud muuhulgas vägivaldne surm, sobimatu matmisviis, mittekohane matus. Okupantide komme on olnud matta oma ohvrid nii, et omaksed nende surnukeha ei leiaks ega avalikult mälestada saaks. Emadele ei antud võimalust oma pojad ise mulda sängitada ega nende haualgi käia, sest matmiskoht pidi jääma teadmata. Võim tahab üle olla perekondlikest sidemeist, kogukondlikest traditsioonidest ja hinge hoidvatest riitustest. Kui surnukeha jääb leidmata või ei ole teada matmispaik, siis on tähistatud ka surmapaika, hinge lahkumise paika. Marju Kõivupuu on toonud välja, et rahvausundi kujutelmades võib anormaalse surnu hing leida asukoha ka puus või mõnes muus looduslikus objektis. Kui elavatel veab, võib surnu neile ilmutada oma keha ja hinge uue asupaiga, enamasti unes.
Ajalooliste kalmistute hävitamine, rüüstamine, parkide rajamine hauaplatside kohale oli pärast Eesti okupeerimist üks võimude praktikaid. Mälule aeti muld peale. Nüüd vaatame meie nende monumentide alla. Alati ei leita hauast seda, mida otsitakse, või polegi seal neid, keda arvatakse olevat. Mida me loodame leida peale suurte kivide ja laiali luude? Margaret Atwood on öelnud, et surnud võivad küll valvata aaret, aga kui seda elavate riiki ei tooda, on see kasutu. See, mis on surnute valduses, peaks jõudma valguse kätte, muutuvasse aega ja maailma. Ise usun, et polegi väga vahet, kas selle toob välja kirjanik, ajaloolane, detektorist, sugulane või keegi teine, keda mälu mulla alt valjemalt kõnetab. Mis on aare ajaloolasele, kirjanikule või hoopis metallidetektoriga põlde ja metsi mööda rändavale harrastusarheoloogile, muidugi erineb. Aga kui on vaja monument kopaga üles tõsta või kaust arhiivist avada, tuleb seda teha hirmuta. Kui julgeme leitule ka tänase päeva valguses otsa vaadata, siis on sel tegevusel mõtet. Arvestama peab ka, et kui oleme ette võtnud sinna minna, siis sealt tagasi pääseda, uuesti unustada ei ole lihtne. Ja kui oled juba leidnud end surnute seltsist, siis tuleb koiduni vastu pidada, see oli juba ennemuiste teada, enne Kreutzwaldi.
Näitasin pojale arvutist raamatu kaanelaotust, ta luges pealkirja ja ütles, sul ei ole ju venda. Mina ei mõistnud. Põgenikekeskuse ukse ees ootasid hilisteismelised, pikast teest ja väsimusest rahutud, ülekasvanud vibalikud, nende pikad jalad, lühikeseks jäänud jopevarrukas, käes kerged kilekotid, kõik nende vähesed asjad. Mina vaatasin, minu pojad. Sõja ajal kasvavad ikka edasi, liiga kiiresti kasvavad. Panin vana naise kõhna randme ümber käepaela järjekorranumbriga, nahk nagu õhuke, õrn paber, hoidsin: minu ema käsi! See oli kevadel. Täna on sügis, kus ta nüüd on, kas ta jõuab veel kunagi koju? Tahan, et tema ei sureks sõja ajal.
Mis on okupatsioon? Okupatsioon on võõra riigi või selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega. Ajutine! Kui pikk on ajutine? Viiskümmend aastat. Kui palju on viiskümmend aastat kaheksakümmend aastat kestvast elust?
Okupatsioon on elude võtmine.
Mõtlen, kuhu sõitsid bussid okupeeritud linnade lastega? Küüdibussid, uus, vastik sõna. Suudan seda teekonda ette kujutada ainult kui retke hämarusse, värvitusse minevikku. Võimatu oleks soovida muud, kui nad sealt tagasi tuua. Kohe! Sest minevik ei ole magus nostalgia, valitud värvitoonides retro, sõjatehases kokku pandud lastejalgratas, mida taga igatseda. Minevik on okupatsioon ja see, mis toona andis lapsepõlvele värvid, ei olnud mitte Nõukogude plaanimajanduse loodud esemeline keskkond, mida on lihtne mäletada ja ette kujutada, vaid armastus, mida suutsid lastele anda lähedased, inimesed, kes hoolisid, mäletasid, mõistsid ja lootsid, need olid paigad, mille mälu ulatus ajas kaugemale kui võõras võim. Kui see ära võtta, mis inimesele alles jääb?
Mõtlen, ehk surnud soovivad, et me suunaksime ereda valguse, kõik, mida me nüüd teame ja ajaloost oleme õppinud (ehkki mitte veel ära õppinud), mineviku sügavusse ning nimetaksime seda, mida seal oma tänaste silmadega näeme, õige nimega. Kordaksime kõva häälega, et kõik teaksid, millega on tegu, tunneksid selle ära, kui nad sellega homme vastamisi pannakse. Et ajutisest ei saaks püsiv.
Mõni heidab ette, milleks minevikus sorida, surnud tahavad rahu.
Oma keskkonnasäästlikuks tegevuseks peetakse prügi mitte maha viskamist ja jäätmete sortimist, s.t pigem tagajärgedega tegelemist kui keskkonnakahju ennetamist.1 Kahtlemata on selles suur osa aastaid kestnud sortimisalasel teavitustegevusel, loodud taristul ning kindlasti ka 14 aasta vanusel „Teeme ära“ algatusel, mis on tõmmanud prügistamisele avalikkuse tähelepanu. Seadmata kahtluse alla kiiduväärt algatuse mõju, tekib küsimus, kas tähelepanu jäätmetele, s.t tagajärgedega tegelemine, ei ole jäätmeid kui tõelist probleemi väga ühekülgselt raamistanud,2 nii et selles käsitluses puudub teravam ühiskonna- ja keskkonnaalane probleemipüstitus. Kitsa raamistuse kaudu on loodud illusoorne lahendus väga komplekssele ja nurjatule probleemile ning sellega välditud avalikke diskussioone, mis käsitleksid suuremaid muudatusvajadusi.
Sunniviisiline tarbimine ja konstrueeritud vajadused
Jäätmed ei ole eraldi keskkonnaprobleem, jäätmed on osa loodusressursse ekspluateerivast ja keskkonna kvaliteeti rikkuvast tarbimis- ja majandussüsteemist, mistõttu on tähtis mõista nende osa süsteemis. Jäätmed on ühiskonnakorralduse, mille vundamendiks on sügavalt juurdunud tootmise-tarbimise mudel, nähtav tagajärg. Tasub vaadata XX sajandi Ameerika Ühendriikidesse, kus siirduti taaskasutusele orienteeritud ühiskonnast raiskavaks ja äraviskavaks ühiskonnaks (ingl throwaway society) ja kuhu on jõudnud valdav osa maailma riikidest. Tõuke uuele majandusmudelile ja tarbimisharjumuste sunni viisil muutmise vajadusele andis XX sajandi sõjajärgne tootmise üha kasvav efektiivsus tänu automatiseeritud seadmete kasutuselevõtule, millega suurendati tarbimisvajadust. Nuputati, kuidas panna rahvas tarbima sama palju, kui masinad toodavad. Turundajad seadsid eesmärgiks pakkuda inimestele vajadusi, mida neil loomuomaselt veel ei olnud. „Võimsa tootlikkusega majandus nõuab, et tarbimisest saaks meie elustiil, ostmisest ja tarbimisest rituaal, et me otsiksime hingelist rahulolu, tarbimise kaudu oma ego rahuldamist. Me vajame, et asjad oleksid tarbitud, ära põletatud, läbi kulutatud, asendatud või ära visatud üha suuremas mahus ja kiiremas tempos,“ kirjeldab turunduskonsultant3 1950. aastate keskpaigas jaemüügi eesmärki, ilmestades tänapäevani toimivaid maailmamajanduse aluspõhimõtteid. Ajakirjanik ja ühiskonnakriitik Vance Packard4 nimetab 1960. aastal Ameerika Ühendriike „jõuga toidetud ühiskonnaks“ (force-fed society), hoiatades, et peagi seisab Euroopa sellesamaga silmitsi.
Tarbimise suurendamise strateegiad
Turumajandusel põhinevate riikide majandusmudel tugineb eelmisel sajandil kinnistunud ideele, mille järgi on tootmise ja tarbimise kasv majanduse toimimise alus ja sellega mõõdetakse rahva heaolu. Süsteemi toetavad strateegiaid on kujundanud kompulsiivselt raiskavad tarbijad ja raiskamist tagavad tooted. Vance Packard sõnastas need strateegiad 1960. aastal.5 Näiteks seati eesmärgiks, et tarbijad peaksid ostma iga toodet rohkem, kui seni oli ostetud. Selleks et toota kiiremini ja rohkem, loodi toodete soovitatav vananemise strateegia ehk majandus, mille olemus põhineb toodete kavandatud vananemisel. Nii hakati tootma asju, mis ei olnud mõeldud pikaajaliseks kasutuseks. Avalikkust veendi, et toote ülitähtis element on stiil ja selles nähti turunduse edulugu. Nii ehitati üles naisterõivaste ja aksessuaaride tööstus ja nende edu püüdsid jäljendada kõik tööstusharud.
Hedonismi filosoofiale toetudes mindi üle ühekordsete asjade ajastule. „Kiiresti“ ja „valmis“ said võlusõnadeks kõige turundamises alates kirsipirukatest kuni peavaluravimiteni. Mugavusest kujunes peaaegu kõigi toodete ja teenuste edutegur.6 Aastakümnetega juurutati lääneliku tarbimise elustiil, mida viljeleme ja taastoodame tänapäevani.
Täielikult automatiseeritud tööstustehnoloogia võimaldab pool sajandit hiljem toota 24/7 ehk kordades rohkem mahamüüdavat kaupa ja olla digimeedia kaudu 24/7 reklaamide ning tarbimist propageeriva elustiili meelevallas. Digitehnoloogia on loonud harjumuse vahetada vananenud mudel või tehnoloogia kiiresti välja uue vastu, ikka vanaviisi tarbimise ja raiskamise vaimus.
Raiskamine ulatub igasse eluvaldkonda ja muudatuste tegemine osutub üha raskemaks. Nii poliitikas kui meedias vohab tarbimiskeskne sund, millega toetatakse olemasolevat majandussüsteemi.
Samal ajal teame, et ületarbimisele orienteeritud läänelik elustiil toob looduskeskkonnale kaasa ulatuslikke tagajärgi. Teadlased ja aktivistid on määratlenud massitarbimisühiskonna nii globaalse majanduskasvu kui ka keskkonnakahjude peamise tõukejõuna. Keskkonnateadlikkuse ja keskkonnavastutuse seisukohast tuleb jälgida, kuidas neid teemasid mõtestatakse ja käsitletakse. 2020. aasta keskkonnateadlikkuse uuringu järgi on jäätmete õigesse kohta paigutamine peamine, millega oma keskkonnasäästlikku käitumist põhjendatakse. Et mõista keskkonnaprobleemide suunamist jäätmetele – indiviidikesksele probleemikäsitlusele, tasub pöörduda veel kord (mass)tarbimise ajalukku, mil Ameerika Ühendriigid olid silmitsi prügistatud tänavate ja teeservadega, uue majandusmudeli loodud elustiili nähtavate tagajärgedega. 1953. aastal asutati tänapäevani tegutsev mittetulundusühing Keep America Beautiful, mille eesmärk oli ja on võitlus prügiprobleemidega. Uudse elustiili ja tarbimiskultuuriga kaasneva probleemi nähtavat ja häirivat osa hakati käsitlema kui esteetilist. Aastakümneid korraldati prügistamisele tähelepanu pööravaid kampaaniaid, mille edukust mõõdeti miljonite vabatahtlikega, kes võtsid osa prügikoristusaktsioonidest. Kanada kommunikatsiooniprofessor Thomas Barnes toob välja, et organisatsioon Keep America Beautiful on käsitlenud prügi materjalina, mis on n-ö vales kohas ja nõudnud ainult tarbijatelt abi selle saatmisel õigesse kohta – prügimäele.7 Prügist loodi valdkond, kus tuntaks süüd ja vastutust. Näidates näpuga üksikisikutele ja pannes nad vastutama reostatud keskkonna eest, eemaldasid kampaaniad korporatsioonidelt vastutuse ja välistasid arutelu prügi keskkonnamõõtme üle.8 Kui algul organisatsiooni meedias kiideti, tõdesid kriitikud peagi, et organisatsiooni loomise ja Ameerika puhtuseideaali taga on tööstuse püüe eraldada ennast suurenevatest prügihunnikutest.
Elame illusioonis, kus jäätmed on tähtis keskkonnateema, kuid tarbimine ja selle kasv justkui ei ole. Kas keskkonnavastutus algab ja lõpeb jäätme viskamisega õigesse kohta? Tarbimiskultuur ja keskkonnaprobleemide lahenduspüüded keskenduvad tagajärgedega tegelemisele, lahendust otsitakse tehnoloogiast, ring- ja rohemajandusest, kuid läänelik tooda-tarbi-mudel ei välista sunniviisilisele (üle)tarbimisele orienteeritud kultuuri. Raske uskuda, et tagajärgedega tegelemisega lahendatakse ühiskonna ees seisvad probleemid. Kas ka rohemajanduse meetmetega ei tegelda probleemist tähelepanu kõrvale juhtimisega, selmet pidurdada tarbimist ja majanduskasvu? Utah’ ülikooli kommunikatsiooni- ja keskkonna-humanitaarteaduste emeriitprofessor Julia Corbett toob välja, et „valitsuse ja ettevõtete suhtluses nähakse keskkonnateemasid oma huvide vaatevinklist ja nende teema esitus ja sõnumid määravad, mis on probleem, kes vastutab ja mis on lahendus“.9 Kas tagajärgedega tegelemisega tagatakse üksikisiku rahulolu, et kaitsta süsteemi? Probleemi lahendamiseks on vaja raputada tarbimismudelit.
Keskkonna- ja jäätmeprobleem on kapitalismi mudelis erakordselt kompleksne, sellele lahenduse leidmine ei paista olevat lühiajaliste valitsuste, ei ettevõtjate ega asendustegevusest rahulolu saava elanikkonna huvides. Seetõttu on raske leida jõudu, kes tooks tähelepanu keskmesse probleemi sisu, samal ajal kui ühelgi süsteemis tegutsejal ei ole selleks motivatsiooni.
Angela Hollo on Tartu ülikooli õppekava „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ magister.
2 Raamistamine tähendab teatud tajutud reaalsuse aspektide valimist ja nende esiletõstmist sõnumis, mis toetab teatud seletuse, tõlgenduse, (moraalse) hinnangu, soovituse domineerimist – põhiliselt meedia või poliitiliste jõudude poolt. See sisaldab nii teatud hoiakute esiletõsmist ning samas teiste aspektide mahavaikimist, julgustades auditooriumi teatud tõlgenduseks ning ära hoides teiste tõlgenduste valiku.
Ragne Kõuts-Klemm, Külliki Korts, Ülevaade meedia ja kommunikatsiooni teooriast. Tartu ülikooli loengumaterjal 2010, lk 70.
Robert M. Entman, Framing: Toward clarification of a fractured paradigm. – Journal of Communication 1993, 43(4), lk 51–58.
3 Vance Packard, The Waste makers. David McKay Company Inc.1960.
4 Samas.
5 Samas.
6 Samas.
7 Thomas Barnes, Framing Postwar Litter: The Photojournalism of Fenno Jacobs and Keep America Beautiful’s Public Service Announcements. – Photography and Culture 2013, 6:2, lk 175–192.
8 Samas.
9 Julia Corbett, Communicating nature. How We Create and Understand Environmental Messages. Island Press 2006.
Kuigi ökoloogia seostub tavaliselt keskkonna ja loodushoiuga, tähistatakse selle mõistega inimese säästvat ning kestlikku mõtteviisi üldisemaltki. Sõna „ökoloogia“ on hoogsalt levinud paljudesse valdkondadesse ja alates 1972. aastast räägitakse tänu Ameerika keeleteadlasele Einar Haugenile ka keeleökoloogiast. Haugen defineerib nimetet teadusharu keele ja keskkonna (konkreetset keelt kasutava ühiskonna) vastasmõju uurimisena, mille laiem eesmärk on keelte säilitamine. Keeleökoloogiat iseloomustab interdistsiplinaarsus: see põimub lingvistilise antropoloogia, keelesotsioloogia ja psühho-, sotsio- ning etnolingvistikaga.1 Kuidas aitab aga keel kaasa ökoloogilisele käitumis- ja mõttelaadile?
Ühes 1961. aastal eetris olnud raadiosaates kõneleb Friedebert Tuglas: „Kui kirjanik hakkab kah kirjutama nii, püüdes iga sõna kontuuri lähendada asja kontuurile, et seal enam midagi üleliigset ei ole, siis muutub stiil ise rütmiliseks. [—] Ma olen püüdnud täpselt kirjutada ja mis ma varem olen kirjutanud ebateadlikult, hiljem siis elimineerinud üleliigse sealt välja ja selle resultaat on, et laused muutuvad lühikeseks, metall-kõvadeks ja selgeteks. Ja järgmine resultaat on, et nad musikaalseteks muutuvad. [—] Mina dikteerin oma teosed ja kuulen neid, kõva häälega hääldan ja siis pudeneb kõik see välja, mis neis üleliigset on. [—] Ideaal on ju see, et aine langeb ülejäägita kokku vormiga. [—] [V]iimasel aastakümnel omi töid redigeerides uuesti väljaandmiseks ma olen võinud tihtipääle iga viienda sõna kustutada.“2
Millest kirjandusklassik meile räägib? Näib, et sellestsamast säästlikust hoiakust keskkonna suhtes, ainult et inimtekkelises kultuurikeskkonnas, kirjandusmaastikul, kus ideaalis igal taimel on elujõuline vorm ja pakatav sisu. Sõnal on oma kujunemislugu, esteetiliselt köitev ja intuitiivselt kergesti tajutav kirjapilt ning mis kõige olulisem – tähenduselt tummine konsistents. Eelkõige taotles Tuglas vähemaga öelda rohkem. Selleks, et saavutada tuglaslik metall-kõva, aga samas musikaalne tekst, tuleb kasutada suure erikaaluga sõnu. Sõna – aga samuti fraasi – erikaal peab tekitama lugeja kujutluses kogemustest lähtuva seoseküllase reaktsiooni, mis asendaks liigsõnalisust trükis. Kasutades Juri Lotmani keeleteooria termineid, käiks põhiline töö tekstiga sel juhul sekundaarse keele tasandil ja loomuliku keele roll oleks võimalikult efektiivselt osundada tähendusvälja, eriti kujundirohkes luules.
Tunnetuslikult täpse sõna toimemehhanismi tasuks timmida ka Félix Guattari ökosoofiaga, mille üks eesmärke on subjekti (siinkohal mõeldud lugeja) singularisatsioon ehk sügavalt mõistuse ja tunnete tasandil oma isikupära pidev teadvustamine massiteadvuse surutise vastu.3 Oluline on sütitada lugejat, pakkuda talle fantaasiaküllast hõivatust. Täpne sõna äratab alateadlikult vastuvõtjas uinuva tähendusvõrgu, mille tulemusel tekib kaasahaarav tihedakoeline metatekst, kultuuri kultiveeriv geertzilik tihe kirjeldus.4 Lugeja tabab sõnade ning troopide tähendust viisil, mida võiks võrrelda zen-budismiga: erakordselt õige ja täpne sõna toob kaasa totaalse taipamise. Pragmaatilis-ökoloogilises vaates säästetakse nõndaviisi tinti, bitti ja paberit, kuid ka aega: hoitakse ju intuitiivse metakeele puhul teksti kokku nii trükkimisel kui ka lugemisel. Peale selle saavad nii saatja kui ka vastuvõtja tähendusloome kaudu barthes’iliku tekstimõnu ja -naudingu5 osaliseks. Täpne sõna n-ö lülitab subjekti sisse, paneb ta ainulaadselt naudinguga tööle.
Erkki Luugi luulekogust „Ornitoloogi pealehakkamine“ pärinev fraas „Miski pole olulisem kui see lause“ Tartus Kompanii tänaval (2011).
Samamoodi nagu kõneldakse elurikkusest, peaks rääkima keelerikkusest, mis on paraku maksnud lõivu anglitsismidele ja kiirele infovoole. Üldine sõnakasutus on jäänud luidraks, kuivalt infot markeerivast tekstist ei loksu üle ääre midagi ilmekat, mis teeks lugemise köitvaks. Abinõuna võiks tekstidesse taotluslikult ja julgemalt sisse punuda metafoore, metonüümiaid, epiteete ja irooniat. Juri Lotman ütleb kõnekujundite hädatarvilikkuse kohta nõnda: „Tegelikult on metafoor ja metonüümia ses suhtes isofunktsionaalsed: nende eesmärgiks pole teatava semantilise asenduse abil teatada midagi niisugust, mida saab öelda ka muul moel, vaid edastada informatsiooni, mis teisiti oleks sootuks väljendamatu.“6 Ega Tuglaski kriipsutanud maha iga viiendat sõna mitte sellepärast, et see liiga palju ütles, vaid sellepärast, et see tundeid ei tekitanud ning kujutlema ei ärgitanud, mistõttu sõna või väljend ei täitnud oma ülesannet ja muutus ülearuseks. Tihtilugu jääme kuulama just inimest, kes räägib aeglaselt ja kasutab vähe sõnu, ent samal ajal avab meile terve horisondi, sest igal sõnal ja isegi järgneval pausil on suur metafüüsiline erikaal. Toogem võrdluseks Arvo Pärdi tintinnabuli, mida täpselt valitud noodi ja pindpinevuseni täidetud vaikuse poolest võib pidada üdini ökoloogiliseks. Mida suurem on noodi või sõna erikaal, seda enam vajab ta ruumi ja aega enda ümber: mõtisklemiseks, erinevalt distantsilt vaatlemiseks, kontemplatsiooniks – kõik need on kestlikud ja keskkonnasõbralikud inimlikud toimimised. Mis puutub kontemplatsiooni, siis Marju Lepajõe on märkinud: „Ometi tuleb tunnistada, et just looduskauge elu, loodusega mittetegelemine võib osutuda kõige ökoloogilisemaks mõtteviisiks. Pühendumine kontemplatsioonile viib inimese kehalised vajadused miinimumini. [—] Kontemplatsioon on kõige keskkonnasõbralikum nauding.“7
Fraseologisme uurinud keeleteadlane Asta Õim nimetab niisugust kaalukat metakeelelist üksust, mille tähendus on midagi muud kui fraasis sisalduv sõna või nende kombinatsioon, kujundituumaks. Õimu lähenemine on säsiline: kujundituuma dekodeerimine aitab meil mõista troopide olemuslikke tekkepõhjuseid, mis omakorda valgustavad seoseid tegeliku maailma ja kõnekujundite vahel.8 Seega ei ole täpse sõna valik pelgalt tundlike keelegurmaanide ekstravagantsus, vaid kujundlik keel on igaühele loomuomane. Ei maksa karta, et lugejad kujundeid ei mõista ega hinda. See kehtib lisaks kirjakeelele ka eesti murrete puhul, mille kujundirikkusele Õimgi osutab.
Sõna ökoloogiline valik on kokkuvõtlikult tähtis kahest aspektist. Esiteks võib esile tuua ainelise mõju loodusele, mis kaasneb valimatu sõnavoo trükkimise või virtuaalse salvestamisega. Olulisemgi on aga kvaliteet: kui unustame kergekäeliselt oma keele väljendusrikkuse, mida muide leidub iseäranis ohtrasti kirjandusklassikas, ja reostame keelt mõttelaisalt võõrapärasusega, siis reostame hoolimatult muudki enda ümber, sest keel ja mõtlemine on omavahel seotud. Mõtteviis ei tähenda mitte ainult suhtumist maailma, vaid ka seda, kuidas me mõtleme ja missuguseid sõnu sealjuures kasutame. Keeleökoloogiliselt vastutustundlik käitumine on püüd kõneleda põnevalt ja täpselt. Selleks ei pruugi olla tarvis rabada arhaismidega ega kenitleda neologismidega. Küll aga tuleks usaldada suhtluspartnerit, kes on südamest tänulik kujutlusvõimet ergutava täpse sõna eest.
1 Martin Ehala, Keeleökoloogia. Rmt: Humanitaarteaduste metodoloogia. Koost Marek Tamm. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016, lk 187–206.
3 Felix Guattari, The Three Ecologies. Continuum, 2011 [1989].
4 Clifford Geertz, Kultuuride tõlgendamine. Valitud esseed. Tlk Tanel Pern. Tänapäev, 2017, lk 13–49. Ameerika antropoloog ja kultuuriteoreetik Clifford Geertz pidas kultuuri mõistmisel oluliseks näha asjade ja tegevuste taga nende sümboolset ning tähenduslikku rolli. Oma lähenemist nimetas ta „tihedaks kirjelduseks“. Gilbert Ryle, kellelt tiheda kirjelduse mõiste on laenatud, on seda näitlikustanud silmapilgutusega – tegu võib olla lihtsalt silma kiire kinnipigistamisega (hõre kirjeldus), aga ka hoopis tähendusrikka salasepitsusega (tihe kirjeldus).
5 Roland Barthes, Tekstimõnu. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, 2007. Barthes eristab kultuurist tulenevat mõnu mittekultuurilisest isiklikust naudingust, kuhu mõnu pakkuv tekst on suuteline end sisse uuristama, tähendustama – ja see ongi nauding.
6 Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Tlk Pärt Lias, Inta Soms ja Rein Veidemann. Tänapäev, 2016, lk 215.
Tallinna arhitektuuribiennaali „Söödav. Ainevahetuse arhitektuur“ konverentsi „Söödav“ peaesineja oli sel aastal arhitektuuriajaloolane Beatriz Colomina, kes rääkis oma ettekandes „Arhitektuuri jõuetu keha“ meditsiini ja arhitektuuri ajaloolisest sidemest ning kaasavama ruumiloome vajadusest. Viljaka karjääri jooksul on Colomina muu hulgas kokku pannud Princetoni ülikooli meedia ja modernsuse programmi, kirjutanud mõjukaid teoseid, nagu „Seksuaalsus ja ruum“ („Sexuality and Space“, 1992), „Privaatsus ja avalikkus: nüüdisaegne arhitektuur ja massimeedia“ („Privacy and Publicity: Modern Architecture as Mass Media“, 1994), „Kas me oleme inimesed? Märkmeid disaini arheoloogiast“ („Are We Human? Notes on an Archeology of Design“, 2016) „Röntgenarhitektuur“ („Xray Architecture“, 2019).
Rääkisime Colominaga arhitektuurist, bakteritest ja nende kahe vahele jäävast nähtusest nimega inimene.
Palun nimetage soojenduseks neli-viis esimesena pähe tulevat teemat, mis lähikümnenditel ruumiloomes ja arhitektuuris kõige olulisemat rolli mängivad?
Loomulikult kliima, haigused – tulenevalt COVID-19 pandeemiast ja minu erialasest kinnisideest –, jätkusuutlikkus, sealhulgas ka selle biennaali kuraatorite (taas)tõstatud toidu- ja metabolismi teema, ja liikideülene mõtlemine ehk teadvustamine, et me pole siin planeedil üksi ning on viimane aeg teiste liikidega arvestama hakata ning õppida nendega sümbioosis elama.
Beatriz Colomina: „Tulevik on noorte käes ja nad loovad seda väga inspireerivalt!“
Lugesin hiljuti teie ja Mark Wigley kirjutatud raamatut „Kas me oleme inimesed?“, kus avate põhjalikult selle, kuidas inimeste eksistents on läbi põimunud – seda nii kultuuriliselt, bioloogiliselt, aga ka peaaegu igas muus meile olulises mõttes – meie tehtud asjadega. Palun kirjeldage, millisena näete disaini ja inimese suhet.
See raamat sündis İstanbuli disainibiennaali jaoks, mida meid kutsuti kureerima. Disainibiennaalid on mingis mõttes veel n-ö hullemad kui arhitektuuri omad: seal näidatakse kõige uhkemaid laudu, lampe ja toole, mis viimase kahe aasta jooksul toodetud. Kuna taotletakse innovaatilisust, siis kolm aastat tagasi tehtud lamp juba ei kõlba.
Meie lähtekohaks saigi tõdemus, et kui kunstibiennaalidel on lubatud tõstatada sügavaid filosoofilisi küsimusi, siis disaini puhul see päris nii ei ole. Disaini saadab alati teadmine, et see on inimese loodud ja mõeldud meid teenima. Meile tundub, et tegelikult on asi vastupidi: asjad kujundavad hoopis inimese ümber. Meie arvukatest näidetest on üks varasemaid näiteks neoliitikumist pärit jalanõude mõju: nende kandmise tõttu atrofeerusid jala lihased ning lõpuks muutus ka inimese jalg anatoomiliselt.
Juba on täheldatud, et nutitelefonide kasutamine on muutnud pöidla kuju …
Näiteks võib tuua ka Oxfordi stiilis kingad, mis pidid jalga pitsitama ja seeläbi meeste kõnnaku elegantsemaks muutma. Selle peale väitis Austria arhitekt Bernard Rudofsky, et kui nii jätkata, areneb peagi jala suurimaks varbaks keskmine.
Uuritud on ka Londoni taksojuhtide aju ja mälu ning avastatud, et tuhandete tänavate meeldejätmiseks on nende ajus arenenud täiesti ainulaadsed mehhanismid. See nähtus on nutitelefonide ajastul muidugi vaikselt taandarenemas. Samal põhjusel on ka vähenenud oskus linnas orienteeruda: kunagine võimekus linnas kaardi ja monumentide paiknemise järgi tee leida on Google Mapsi mugavate juhiste tõttu peaaegu kadunud. Seega väidame, et meie tehtud asjad muudavad paratamatult aja möödudes meid endid, nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Hüppan siit biennaali teemade ja teie ettekande sissejuhatuseks kirjutatud miniessee „Arhitektuuri nõrk keha“ juurde. Käsitlete seal arhitektuuri anatoomilisest ja tervise vaatepunktist ning toote näiteid, et arhitektid on alati pidanud oma ülesandeks nagu meditsiinitöötajadki inimest ravida. Sealjuures panete ka ise justkui diagnoosi, mistõttu küsin, milline see arhitektuuri puhul praegu on.
Arhitektid on enda arvates pikka aega, juba vähemalt renessansiajast, olnud inimese teenistuses. Aga kes on see inimene, keda teenitakse? Alates Leonardo da Vinci Vitruviuse mehest on see olnud valge, noor, tugeva kehaehitusega mees. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, on seda müüti universaalmehest taastoodetud sajandeid. Ka Le Corbusier’ loomingus oli ta omal kohal. Seetõttu on automaatselt väga suur osa ühiskonnast soolistel, rassilistel ja ealistel põhjustel või tervisehädade tõttu ruumikäsitlusest välja jäetud. Isegi need, kes sellele käsitlusele vastavad, on sellised vaid väga lühikest aega. Suure osa elust pole enamik sugugi niisuguses vormis: oleme lapsed, haiged, vigastatud jne. Seega on küllaltki erakordne, et kogu lääne arhitektuuri keskmes on olnud selline fantaasia.
Raamatus „Kas me oleme inimesed?“ on aluseks võetud nüüdisaegne inimesekäsitlus: oleme pigem bakterite ja miljonite muude organismide kogum …
Pigem osana tuhandete liikide kooslusest …
Keeruline on isegi täpselt väita, kust see inimene täpselt algab või lõpeb. Mõned nendest bakteritest on muuseas miljardeid aastaid vanad, palju vanemad kui inimliik ise, ning meie eksistents sõltub nende olemasolust – näidakem üles rohkem austust nende vastu!
Seega on märgiline ka modernistliku arhitektuuri kinnisidee saavutada täiuslik hügieen ja steriilsus, midagi, mis on viinud uute hädadeni, nagu liigne antibiootikumitest sõltumine, allergiad ning haiglates levivad ülivastupidavad bakterid. Tänapäeval on haiglas tõenäosus surra millessegi, mille oled külge saanud seal, mitte väljas. Kuidas see kõik mõjutab arhitektuurist mõtlemist? Tundub, et vaja on uut juhtmõtet, et mitte keskenduda enam valgele tervele mehele.
XX sajandil lisandus valgele mehele kui arhitektuuri ja peagi ka linnade planeerimise kesksele lähtekohale ja fantaasiale veel üks nähtus: nimelt ümbritses teda peagi ka auto, millest sai oluline, et mitte öelda keskne linnakujundamise tegur. Muu kriitika hulgas on tegu ka soolise ilminguga, sest algselt olid autokasutajad just valge mehed.
Teie ideed käivad tihti – kuigi mitte võib-olla otsesõnu – ühes taktis feministlike ruumiteoreetikute seisukohtadega. Kas teile tundub samuti, et lääne ühiskond on selles küsimuses praegu omamoodi murdepunkti jõudnud?
Jah, kindlasti on mind palju mõjutanud feministlikud, ka kväärteooriad, kõige rohkem aga isegi suutmissurve ja puudevaenulikkuse ehk ableism’iga seonduvad teooriad. Kureerisin hiljuti Brüsselis näitust „Haige arhitektuur“ ja sellega seoses komistasin ühe Alvar Aaltoga seotud huvitava näite otsa. Aalto, kes oli nimelt väga haige, kui kujundas oma kuulsat Paimio tuberkuloosisanatooriumi, tõdes, et arhitektuuris on alati tegeldud üksikasjalikult vertikaalse ehk seisva inimesega. Kui ta ise voodihaigeks jäi, siis mõistis, et horisontaalses asendis inimese perspektiivist on vaja täiesti teiste parameetritega ruumi ning ta ütles sealjuures midagi märgilist, mis pööras senise lähenemise ruumiloomele pea peale. Nimelt sõnas ta, et arhitektuuris peaks esmajärjekorras lähtuma just nimelt nõrgimas positsioonis inimesest, mitte tugevaimast.
See mõte haakub hästi universaaldisainiga, mille põhimõtteks on selline linn, mis sobib elamiseks ühtviisi hästi kaheksandast kaheksakümnenda eluaastani.
Just nimelt, aga seda põhimõtet pole siiani päriselt omaks võetud. Paljudesse hoonetesse lisatakse näiteks liikumisraskustega kasutajatele kaldteed teatavasti viimasel hetkel. Neid kaldteid pole tegelikult võimalik kasutada, sest need on planeeritud liiga järsu nurga all. Nii läks seetõttu, et maja projekteerimisel hakati selle probleemi lahendamisele mõtlema viimases järjekorras, selle asemel et lähtuda liikumisraskustega inimeste vajadustest kohe alguses.
Kas oskate tuua veel näiteid, kus teie uurimisvaldkond nüüdisaja ruumiprobleemidega haakub?
Kõige parem näide on kindlasti koroonapandeemia, mis on linnade toimimist väga palju muutnud. Nimelt ei soovi väga paljud enam kontoris kohal käia ja see on muutnud suure osa linnast aegunuks, sest see on kujundatud pendelrände ja kontori vajadusi silmas pidades. Ma julgen praegusi muudatusi võrrelda XIX sajandi tööstusrevolutsiooni esile kutsutud muutustega. Me näeme praegu seda, kuidas töö kodudesse tagasi viiakse, mingis mõttes tagasi koju, nagu agraarajastul. Huvitav küsimus on, mida hakata nüüd peale hiiglaslike tühjade kontoripindadega, näiteks Manhattanil.
Paljudes linnades on proovitud linnaosad multifunktsionaalsemaks muuta, et ei tekiks suuri kontorilinnakuid, mis on õhtuti ja nädalavahetuseti inimtühjad.
Täpselt, aga teine suur muudatus on nn millenniumilaste üha suurem soov mitte töötada kontoris või üldse tavapärasel tööajal. Seetõttu näeme kõikvõimalike hübriidvormide kujunemist.
Üks väga huvitav nähtus on seotud voodiga. Mäletan, et lugesin ehmatusega, et juba enne COVID-19 levimist tunnistas 80 protsenti New Yorgi noortest professionaalidest, et teevad aeg-ajalt tööd oma voodis. See komme sai hoogu juurde COVID-19 ajal sündinud juhutöömajandusega, kui paljud olid sunnitud tegema juhutöid, kaotasid sotsiaalsed tagatised ning pidid kulude kokkuhoiuks kokku kolima teiste saatusekaaslastega. Seega ei kandu töötegemine tagasi ainult koju, vaid lausa voodisse, meie üliprivaatsesse ruumi! Siinkohal meenuvad mitmed XX sajandi loomeinimesed, kes töötasidki peamiselt oma voodis ja selle glamuurseks rääkisid: Matisse, Truman Capote jt.
COVID-19ga seoses meenusid mulle teie näited, et modernismi areng oli väga otseselt seotud haiguste seljatamisega. Sellistele impulssidele järgneb tavaliselt kollektiivne amneesia: keegi ei mäleta enam, millised ideed uute vormide taga tegelikult olid. Mida võiks meelde jätta sellest pandeemiast?
Arhitektuuri ja meditsiini seos on sama vana kui inimene ning mingis mõttes on arhitektuur ja meditsiin täiesti eristamatud. Juba XIX sajandil koostati Euroopa pealinnades n-ö terve kodu ning haiguste ennetamise kohta väga mõjukaid ja populaarseid näitusi. Seal käis sadu tuhandeid inimesi. Näitusekataloogid panid kokku arstid koos arhitektidega ning ühes saatekirjas on üks kuraatorist arst kirjutanud, et sel hetkel, kui inimene ehitas endale esmakordselt välise maailma eest kaitsva ruumi, lõi ta haigustele ideaalsed tingimused. Näiteks on väljakaevamistel leitud esimesed tuberkuloosi jäljed neoliitikumi perioodist: varem ei saanud seda olla, sest haiguse arenguks on vaja isoleeritust välisõhust.
Alates Vitruviusest kuni tänapäevani on tervise küsimus olnud alati arhitektuuris keskne, seega on meie linnade ajalugu mingis mõttes ka haiguste ajalugu. Kogu infrastruktuur, mida me praegu enesestmõistetavaks peame, näiteks reo- ja joogivee süsteemid, töötati välja XIX sajandil võitluses selliste ränkade haigustega nagu koolera ja tüüfus. Tuberkuloosi ravimiseks kujundati aga suurte akende ja valgete siledate seintega sanatooriumid, seejärel hakati elama valgetes dekoratsioonide ja seinavaipadeta tubades, et vältida mustust ja tolmu. Tol ajal seda ei teatud, aga tuberkuloosibakter elab tolmus kuni 15 päeva, päikesevalguse käes – näiteks suurte akendega ruumis – sureb aga mõne minutiga. Kui kriis mööda sai, ei kiputud muutuste põhjusi enam mäletama, aga arhitektuur ja ruum jäid.
COVID-19ga seoses tekkisid samuti uued harjumused, näiteks toitlustusasutustes suunati inimesed rohkem õue, pindasid hakati sagedamini puhastama jne. Siiski, näha oli ka tuberkuloosi levikuga vastupidiseid suundumusi: tuberkuloosi seostati privaatsete, koroonat aga avaliku ruumiga. Kodust sai justkui turvatsoon. COVID-19 näitas meile siiski ka midagi muud, sest tegu on suuresti ju keskkonnaprobleemiga. Inimene on ahnusest kannustatuna lõhkunud agressiivselt looduse tasakaalu ning COVID-19 tõstatatud kitsaskohad ei lahene enne, kui me oma käitumist ei muuda.
Huvitav on jälgida, kuidas see arhitektuuri mõjutama hakkab. Kui tuberkuloos tõi meile valged hästi ventileeritud ja siledate pindadega hooned, siis COVID-19 on toonud meile õuerestoranid ning muutnud tänavate kasutamist: üha suurem osa tänavaruumist võetakse autoliikluselt ära ja muudetakse jalakäijate ja jalgratturite ruumiks. Peame ka oma kodud ümber mõtestama, kuna järjest enam töötatakse kodus. Väga palju katsetusi on tehtud bakteri- ja viirusresistentsete materjalidega, nagu näiteks vask.
Räägime ka alguses nimetatud number üks kitsaskohast ehk kliimast. Inimene on ainus loom, kes kujundab asju, mis kujundavad omakorda teda: meie liigi eksistents on täielikult seotud meie loodud tehnoloogiaga. Nüüdseks paistab olevat päris korralik jama kokku keeratud.
Nii on, inimene on ainuke nii loll loom, kes on hakkama saanud iseenda väljasuremise tingimuste loomisega. Me teame ammu, et see, mida me teeme, ei ole meie enda huvides. Ma ei räägi siinkohal isegi planeedist, sest planeet saab lõpuks ilusti hakkama, eriti need miljardeid aastaid vanad bakterid, kellel pole meie kadumisest sooja ega külma, aga meie väljavaated ei ole samal viisil jätkates kuigi roosilised. Kohati mõjub see ulatuslik süstemaatiline iseenda huvidele vastutöötamine ikka päris uskumatult.
Kirjanik Elvia Wilk viitas hiljuti oma teoses „Surmav maastik“ ulmekirjanduses ringlevale mõttele, et äkki ei peaks utoopiat ja düstoopiat käsitlema hüpoteetiliste tulevikustsenaariumidena, vaid kui reaalselt juba maailmas lahti rulluvaid situatsioone, seda lihtsalt erinevates ajalistes ja ruumilistes tingimustes. Kuidas käsitleksite selles valguses arhitektuuri hetkeolukorda?
Ühes küljest on meil meeliülendavaid ettevõtmisi, nagu näiteks see biennaal, mille teemad on ülimalt aktuaalsed. Näiteks n-ö elavad ehitusmaterjalid, mida arendatakse toidujääkidest või kasvatatakse seentest, või tehnoloogiad, mis suunavad ringmajanduse põhimõtetel vee ja jäägid täies ulatuses taaskasutusse. Sellistel biennaalidel levitatakse palju ideid, mis sisendavad optimismi, nagu ka kõik kokkupuuted noorema põlvkonnaga, kes on tõsiselt pühendunud kliimaprobleemile. Selles valguses mõjuvad täiesti lootusetuna aga vanad poliitikud, keda on iganenud kommetest ja ideedest keeruline võõrutada.
Leidub ju ka piisavalt arhitekte, kes täidavad jätkuvalt jätkusuutmatute elutute klaastornide tellimusi, kuigi nende akende vastu lendavad igal aastal miljonid linnud surnuks …
See ongi iganenud arhitektuurimõte. Huvi pakuvad ikka need arhitektid, keda inspireerivad uued ideed ja muutused. Biennaalide olulisus selles seisnebki, et need toovad kokku uued vaated ja aitavad neile tähelepanu tõmmata. Pean ennast parandamatuks optimistiks, sest keskendun positiivsele ning näen, et praegu on väga palju põnevaid ettevõtmisi ja avatud mõtlemisega disainereid ja arhitekte. See teeb praegusel ajal elamise huvitavaks.
Tundub, et ajaloolasele on see vägagi tervislik positsioon …
Tõesti! Tulevik on noorte käes ja nad loovad seda väga inspireerivalt!
22. oktoobril, eesti rahvuskultuuri suurkuju Kristjan Raua sünniaastapäeval anti Tallinna raekojas juba viiekümnendat korda üle Eesti vanim kunstiauhind – Kristjan Raua nimeline kunstipreemia. Tänavused laureaadid on kunstnikud Lembit Sarapuu, Ludmilla Siim, Terje Ojaver ja kunstiteadlane Mai Levin.
Seekord on tegemist väga auväärt laureaatidega, kes on kunstielus tegutsenud väga pikka aega ja olnud ka pidevalt esil. Kristjan Raua nimeline kunstipreemia ei ole elutöö auhind, statuudi järgi antakse see eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale, ainult erandina võidakse preemia määrata varem valminud teoste või elutöö eest. Tänavustel laureaatidel on seljataga mahukas looming, võib öelda et väärikas elutöö. Kuid nende kunst mõjub ajakohasena ka praegu. Nad on tegusad ja väga heas loomingulises vormis.
Lembit Sarapuu on juba teist korda Kristjan Raua nimelise kunstipreemia laureaat, esimest korda pälvis ta selle 1988. aastal. Tänavu anti auhind „vääramatu sõltumatuse eest maalikunstniku ja mõtlejana“, et ta on ehitanud „vaimuka ja iroonilise omailma, kus on koht nii romantikale, argipäevale kui ka seksuaalsetele, brutaalsetele ja mütoloogilistele süžeedele“.
Sarapuu tuli kunstiellu kuuskümmend aastat tagasi ning kunstipublik, nii professionaalid kui ka haritud kunstiarmastajad, võttis ta kiiresti omaks. Kuid tema vararenessanslikust puhtuse ja lihtsuse ihast kantud portreed ja naisekujutised, aga veel enam mütoloogiliste süžeede tõlgendused sundisid kriitikuid otsima teistsugust lähenemist, sest traditsiooniline kunstisõnavara ei pädenud tema 1960ndate ega ka 1980ndate keskpaiga kunsti puhul, veel vähem praegu. Lembit Sarapuul oli hiljaaegu kaks suurt näitust: 2021. aastal Pärnus ja 2022. aastal Kumus. Seekordses retseptsioonis räägiti „ainulisusest“, „tegelikkusest“ ja „tõelisusest“. Hasso Krull on kirjutanud (Sirp 1. VII 2022): „Sarapuu maalid ise kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole päris igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks me nende ainulisust nii teravalt tajume, ilma et see oleks kuidagi ette määratud või paratamatu – see miks on juba tõelisus.“
Kristjan Raua nimelise kunstipreemia laureaadid Terje Ojaver, Mai Levin, Ludmilla Siim ja Lembit Sarapuu
Ludmilla Siim pälvis preemia „pikaaegse väljapaistva loomingulise tegevuse eest kunstniku ja õppejõuna“. Siimu põneva loomingu võttis kokku Tartu kunstimuuseumi korraldatud isikunäitus. Jaan Elken lõpetab selle väljapaneku käsitluse (Sirp 1. IV 2022) sõnadega: „Kui ükskõik millisel põhjusel saab aasta jooksul käia vaid ühel maalikunstinäitusel, siis soovitan kindlalt „Olemise helki“ – hea kunst jääb kestma, viiskümmend aastat pole kunsti jaoks mingi aeg.“ See ei käinud pelgalt maalikunstniku 1970ndate detailitäpsusega maalitud sümbolistlike ja maagilise mõjuga – just nii iseloomustas tema 1970ndate kunsti ka Kristjan Raua preemia žürii – metafüüsiliste linnapiltide või ka portreede kohta, see käis ka Ludmilla Siimu hilisemate abstraktsete maalide kohta. 1970ndate Siim on kindlalt kirjutatud meie kunstilukku, ükskõik milliseid meetodeid ka ei kasutata. Ludmilla Siimu Soomes valminud maalid ei jää intensiivsuselt alla ei tema varasematele teostele ega ka rahvusvaheliste suurnimede loomingule. Maalikunstniku praegunegi looming kuulub meie kunstilukku.
Terje Ojaverile anti autasu „naiseliku tugevuse järjepideva ja jõulise väljendamise eest loomingus“. Ning et tema „loomingut iseloomustab klassikalise skulptuuri kaanonite sidumine vastuoluliste tehniliste või narratiivsete lahendustega, segades kõrgeid ja madalaid kunstikategooriaid“. Kuigi Ojaveri puhul võiks ka lihtsalt imetlusega öelda, et tema loodu läheb iga aastaga paremaks.
Terje Ojaver on aastakümneid rääkinud installatsioonides oma lugu või õigemini analüüsinud ennast – naist, naiskunstnikku, ema, abikaasat, aga ka abstraktsemalt vastutustunnet, üksindust, vananemist, surelikkust – lausa paljastava avameelsusega. Ojaver on sidunud enda kujutise mütoloogilise tasandiga, põiminud kollektiivsete arhetüüpidega ja loonud selle põhjal omamütoloogia, mis aga on nii mõneski mõttes kõikide naiste, kes pole enam 17- või ka 34-aastased, omamütoloogia. See on ülemlaul vanale, tugevale naisele, iseäranis kui mõelda kunstniku viimaste naisekujutiste „Ühe jalaga kündja“ (2021) ja „Kuldtikandiga naine“ (2022) peale. Neis ei puudu must huumor ja eneseiroonia – nüüdiskunstile nii omased kategooriad.
Mai Levin pälvis Kristjan Raua nimelise preemia laiahaardelise ja mitmekülgse kunstiajaloolase töö eest Kristjan Raua pärandi uurimisel.
Tänavu pühitseme meie professionaalse kunstiteaduse sajandat aastapäeva. Sada aastat tagasi hakati Tartu ülikoolis järjekindlalt õpetama kunstiajalugu ja uurima meie kunsti. Kunstiajaloo õpetamine ja uurimine sõltub viisist, kuidas kultuuri uuritakse, millised on selle seosed ühiskonnaga. Mai Levin on kunstiajaloolane selle kõige traditsioonilisemas ja paremas mõttes: ta on väga erudeeritud, tal on ääretult suur faktiteadmine, seda mitte ainult Eesti kunsti (ja kultuuri) osas, vaid ka Euroopa XIX ja XX sajandi kultuuri tundmises. Ei maksa alahinnata ka Levini üldistusvõimet ja väljendusviisi selgust. Mai Levinit autasustati Kristjan Raua preemiaga esimest korda 1999. aastal Eduard Wiiralti monograafia eest. 2021. aastal ilmus tema Kristjan Raua monograafia. Rauast on ka varem monograafiaid avaldatud: 1961 Rasmus Kangro-Pooli ja 1981. aastal Lehti Viiroja sulest. Mai Levinile ei olnud Kristjan Raud hüpikuurimus, temagi on Kristjan Rauale (või vendadele Kristjan ja Paul Rauale) pühendunud aastaid. Levin ei ole Kristjan Raua monograafias kasutanud interdistsiplinaarset käsitlust, ta on jäänud traditsioonilise kunstiajaloo kirjutamisviisi juurde, kuid tema monograafia ei ole varasemate ajakohastatud kordusväljaanne.
Lembit Sarapuu on kirjutanud 1984. aasta Ehituskunstis: „Kunstnik ei tohi lasta ennast liialt rõõmustada kiituse puhul, ega vihastuda või kurb olla laituse puhul. Mõlemad segavad tööd. Kiidetakse tavaliselt seda, mida kunstnik juba isegi teab. Laidetakse seda, mida ei olegi tarvis laita. Mis on hästi või halvasti, seda näeb oma tarvis kunstnik ise, kui töö on valmis või mõne aja möödudes, kui ta oma tööd kriitiliselt vaatleb.“
Kui tegijal ei olegi alati välist kiitust vaja, siis tänulik publik, ka kolleegid soovivad austust avaldada. Kristjan Raua preemia on selleks õige viis. Seekord valiti 33 kandidaadi seast. Ehk annab demokraatlikku valimissüsteemi niiviisi korraldada, et laureaatide hulka pääsevad ka ennast tõestanud noore(ma)d tegijad. Puudust neist ei ole.
äkki siis kui ma loen
palju raamatuid
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui ma ostan ilusamad riided või
vähemalt pesen praeguseid
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui lõpetan kümnendat korda
palumise et ta hakkaks mind armastama
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui ma teda ignoreerin
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui ma teda tähendusrikkalt ignoreerin
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui ma suudan teda mitte armastada
ja hakkan hoopis kedagi teist armastama
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui ma saan oma uue
armastatuga lapse
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui panen lapsele
tema nime
hakkab ta mind armastama
äkki siis kui ma tõestan
end suurepärase lapsevanemana
pere ja kodu aasta paps
hakkab ta mind armastama
äkki aastakümnete möödudes
kui kõik närviretseptorid on läbi põletatud
ja ma ei suuda enam mitte midagi tunda
inimvahelised suhted jätavad külmaks
või tekitavad parimal juhul kerget põlgust
mis omakorda on kuidagi põnev ja ligitõmbav
hakkab ta mind armastama
äkki siis
äkki tõesti
***
ma ei taha lõpuni teada
vaid lihtsalt sõnastada
mis on armastus
et oleks üks betoon
millele toetuda
millel lamada
millel alla anda
üks lihtne definitsioon
kollaseks lapatud õpiku viimastel lehekülgedel
et kui armastus ei ole vankumatu
siis vähemalt definitsioon on
aga redelid muutuvad pikemaks
ookean sügavamaks
üha kaugemale jääb
lõplik sõnastus
ja aimad et ainus lõplik sõnastus
saab olla see kui
ta ütleb et ta enam
ei armasta sind
või polegi seda
kunagi teinud
***
kui ettur jõuab malelaua viimasele ruudule
võib ta muunduda lipuks
vankriks odaks või ratsuks
aga mitte jääda etturiks
male male
ei ole muud kui
sotsiaalselt konstrueeritud
vale!
narratiiv sellest
et sa ei ole piisav
ära nõustu
ära allu
ühtlasi kutsungi üles
kõiki ettureid
kollektiivsele rännakule
malelaua lõppu
peatume äärel
ja lausume
ühel häälel
mul olid neljad-viied
mulle maitseb kana
olen rahutuul
olen õnnejõgi
olen vastuste allikas
olen täielik
ja täiuslik
mind ei kõiguta
sotsiaalsed konstruktorid
manipulaatorid
petturid
ja kui ruum juba
parajalt kajab
tohivad kõik aknapeegeldusest piiluda
kui kaunilt seisavad
lõplikult peatunud etturid
Joonas Veelmaa on äsja ilmunud luulekogu „Alaska“ autor ja prõmmumeistrivõistluste pronksimees.
Olen oma arvustustes korduvalt kirjutanud niisugusest vene nüüdisproosa nähtusest nagu psühholoogiline ajalooline proosa. Seal ei keskenduta kuulsatele nimedele, ei maalita ka paatoslikke pilte suurejoonelistest sündmustest. Keskmes on siin nn tavalised inimesed, olgu nad siis tehasetöölised, õpetajad või talunaised: just nende elukogemus, enamasti traagiline, vormib lugeja arusaama neist kui unikaalsetest ja põnevatest isiksustest. Teiselt poolt saab sellise fookuse korral vaadata ajalugu hoopis teise pilguga. Venemaal on niisugust pilku väga vaja: see on tähtis alternatiiv uhketele väidetele suurepärase helge mineviku kohta, hõlpsalt võidetud sõja ja Nõukogude Liidu igati õnnelike elanike kohta. Väikese inimese ajaloole ei ole omane esitada radikaalseid väiteid ega hõigata peadpööritavaid loosungeid. Eesmärgiks on sügavalt psühholoogiline, detailitruu ja inimlikult soe tagasivaade, kus sündmuste mõõdupuuks osutub alati inimene, keda on lihtne ette kujutada ja kellele saab kaasa tunda. Sellised on ka Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“ peategelased.
Pealtnäha on kõik väga lihtne: ületöötamisest haige üksikema Antonina, tema tumm väiketütar ja kolm vanemat naabrinaist, kellest saavad väikese Susanna (või Sofja) memmed. Samal ajal kui ema kurnab end iga päev tehasetööga, õpetavad memmed lapsele prantsuse keelt ja kombeid, loevad talle raamatuid ja käivad temaga kirikus, kus ta salaja ka ristitakse. Otsekui taevast langenud armastus kannab vilja: raamjutustusest saame aru, et Sofja hakkab rääkima, temast saab koguni kunstnik ning ta on oma kasvatajatele elu lõpuni tänulik. Memmed Ariadna, Glikerja ja Jevdokija on väga erineva taustaga, üks kunagine gümnaasiumipreili, teine krahvi armuke, kolmas terava keelega talunaine, aga igaühes on piisavalt palju maist tarkust ja lähedaste inimeste surma tõttu jagamata armastust, mistõttu kujuneb Sofjast isiksus, mitte järjekordne mutter suures ühiskonnamasinas. Memmede igapäevased õppetunnid ongi teose kõige suurem õnnestumine ja ka kõige keerulisem küsimus.
Alustame sellest, et vanade naabrinaiste elujuhtumisi kirjeldavad leheküljed on korraga täis valu ja soojust. Valu ilmutab end mälestustes, lugudes, mida nad üksteisele tihtipeale pajatavad. Kaasahaarava emotsioonide ja kaotuste mosaiigi iga tükike on võluvalt iselaadne, selle taga aga avanevad tuttavad ajaloolised sündmused: revolutsioonid, kodusõjad, Leningradi blokaad. „Naiste aega“ võibki vaadelda kui lühijuttude kogumikku, mille aluseks on suhtlemine, oma traumast rääkimise võimalus. Jah, mitte kõik jutustatud lood ei ole kurvad, leidub ka mõni naljakam, kuid neist põimub omamoodi turvaline ja kaitsev kookon (tänapäeval nimetatakse seda ka safespace’iks), mille sees areneb väike Sofja liblikaks. Väljaspool seda kookonit leiavad aset hoopis teistsugused vestlused: näiteks kolleegide tagarääkimine ametlikul koosolekul, kus valitseb silmakirjalikkus, alandlik sõltumine tähtsatest parteininadest, juhatajatest või kaastöölistest. Siit ka pidev võitlus lapse tuleviku nimel: üksikema ülemus tahab paigutada Antonina tütart kooli vanamuttide „mullist“ eemale, kolm memme aga kardavad, et see rikub lapse arengu, sandistab ta kollektivismiga. Memmed võidavadki, osalt tänu sellele, et võim ja võimuesindajad on loomult ükskõiksed ja piirduvad formaalsustega. Romaanile võib ette heita, et memmede välja nuputud lahendus (suremas ema abiellumine töökaaslasega, vastse abikaasa sissekirjutamine memmede korterisse ning lubadus, et tema kasulaps jääb vastutasuks memmede hoole alla) on kohmakalt kunstlik, ebausutav, erineb täiesti ülejäänud teoses valitsevast siirast psühholoogilisest häälestusest. Niisugune seebiooperlik võte peab aga ilmselt iseloomustama Nõukogude bürokraatlikku reaalsust ning salakavalust kui ellujäämise strateegia osa. Strateegia töötab, kuigi Sofja kasuisa tulevane naine hakkab rikkuma memmede vanaduspõlve.
Jelena Tšižova pälvis romaani „Naiste aeg“ eest 2009. aastal Vene Bookeri auhinna, teos on seejärel tõlgitud mitmesse keelde. Romaani põhjal on valminud ka teatrilavastus. Tšižova 2017. aastal raamatufestivalil „Punane väljak“.
Minevikuvalu ja armastus otsekui lapselapse vastu on „Naiste ajas“ väga tihti seotud esemelisusega: mälestused või tunded ilmutavad end igapäevastes asjades. Need võivad olla memmede kingitused: kas vana laudlina või briljantkõrvarõngad, mille müügist saadud raha eest ostetakse haigele Antoninale ravimeid, Sofja esimesed joonistused või esimene televiisor. Nendes asjades on alati midagi maagilist. Näiteks televiisor ei ole lihtsalt ametliku propaganda ruupor, näidates rõõmsalt naeratavaid inimesi või toredaid kontserte – see on ka igavikuline ruum, kus sõjas surnud omaksed edasi elavad. Samamoodi ühendavad oleviku minevikuga ning annavad ühtlasi tulevasele kunstnikule esimesi impulsse teisedki ühiskorteri esemed. Asjad ei ole kunagi lihtsalt niisama, vaid kõnelevad samu lugusid, mida tegelasedki – nad hoiavad mälu alles. Kui Sofja vanemaks saades tunnistab, et ei mäleta oma varasest lapsepõlvest mitte midagi, võibki üheks põhjuseks olla see, et tema kasuisa naine on suurema osa vanematest asjadest, sh Sofja esimesed joonistused, ära hävitanud. Hävingust pääsenud mööbel ja kas või juba mainitud laudlina lasevad aga Sofjal tunnetada, et ta vanaemad on ikka veel temaga koos, olgugi et ta ei mäleta nende nägu.
Kui rääkimine on romaanis enamasti seotud traumaatilise kogemusega, siis lapsepõlve on kujutatud otsekui valgustusaja filosoofiast pärit puhast paberit, kuhu esimeste kogemustena ilmuvadki esimesed kritseldused. Ei ole sugugi juhuslik, et Sofja hakkabki rääkima alles siis, kui sureb ta ema – individuaalse hääle omandamine saab võimalikuks „tänu“ kaotustele. Küll oleks põnev teada saada, missuguseks kujunes tüdruku edasine elukäik, esimesed kokkupuuted valeliku ja karmima maailmaga, tema küpsemine, kuid „Naiste ajas“ on hüpatud sellest meelega üle.
Tšižova romaani naistegelaste galerii on suurepärane. Ka ema Antoninale on pööratud palju tähelepanu, olgugi et tema elu kohta teised eriti palju ei tea. Sinna mahub palju: painajalikud meenutused Sofja kadunud isast ja pidev noateral käimine, kuulates üha sama laulu, et küll on ikka hea, et sa pole üksikema Ameerikas ja et küll meie töökollektiiv hoolitseb su heaolu eest. Isegi Antonina katsed leida kas või veidike isiklikku õnne on kibedad ja äparduvad: töömees Nikolai on küll loomult heatahtlik, aga nõrk, kergesti mõjutatav, piiratud. Üks mõttevahetus on eriti tähelepanuväärne. Kui pärast formaalset abiellumist toimub väike koosviibimine, ründab purjus Nikolai oma küsimustega memmede sõpra juut Solomoni, korrates igihaljaid stereotüüpe juutide kohta ning võrreldes neid venelastega: „Aga teid ei sallita. Aga meid armastatakse kogu maailmas – peetakse lugu. Televiisoris ju … Kuhu me ka ei läheks … [—] Meie vabastasime nende Euroopa. Ilma meieta olekski sakslase alla elama jäänd.“ Kui Solomon märgib, et sõdinud ei ole ainult venelased, siis Nikolai kinnitab, et nad „olid ju kõige tähtsamad“ (lk 157). Purjus mehe loba, kuid sellest saab teha tänapäevani aktuaalseid järeldusi. Romaani põhjalikkus isegi kõige väiksemates asjades äratab imetlust.
„Naiste aeg“ on lehekülgede poolest väike teos, sisult on sinna aga mahtunud mitme põlvkonna mälestuspildid ja saatused. Neile, kes otsivad kirjandusest paatost ja võimalust tunda uhkust suure ajaloo üle, on see arvatavasti „surnud vesi“, kuid see-eest väärtuslik leid kõikidele, kes soovivad raamatutest eest leida reljeefsed tegelaskujud ja olme, mida ei tee hubaseks kadunud aja nostalgia, vaid armastus. Sellest teosest võiks veel palju kirjutada, näiteks Antonina müstiliste unenägude seostest Tatjana omaga Aleksandr Puškini värssromaanis „Jevgeni Onegin“, või siis võrrelda romaani Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailmaga“. Kui romaani mütoloogilisele lõpujutule toetuda, on Jelena Tšižova raamat kahtlemata „elus vesi“.
