Toeta
Otsi

teadus

  • Ēteri universumi eeter

    KERLY RITVAL

    Arhitektuuristuudio Ēter on asutatud 2018. aastal. Selle loojad Kārlis Bērziņš, Dagnija Smilga ja Niklāvs Paegle tegutsevad nii Zürichis, Viinis kui Riias. Eesti arhitektuuripublikule on nad tuttavad 2016. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalilt. Nimelt olid nad Balti riikide ühisekspositsiooni „Balti paviljon“ kaasarhitektid. Ēteri kollektiiv on silma paistnud julgete ideede ja nakatava loovusega. Märtsi lõpus tutvustasid nad EKA avatud arhitektuuriloengute sarjas oma loomingut. Kohtusin Ēteri arhitektuuribüroo loojatega interneti vahendusel, juttu tuli nii Ukrainast, kliimast kui ka lasteaia arhitektuurist.

    Kuidas Ēter sündis?

    Kārlis Bērziņš: Enne küsimustele vastamist tahan mainida, et meil kellelgi pole sõja taustal töötada kerge. Siinkohal tahan südamele panna, et arhitektidena peame aitama: võtma kooli Ukraina õpilasi, büroodesse Ukraina praktikante ja arhitekte, sest nemad on need, kes peagi hakkavad Ukrainat üles ehitama. Ēterisse on esimene Ukraina praktikant juba jõudnud. See, kuidas Ukraina üles ehitatakse, jääb ainult ukrainlaste otsustada, meie peame mõtlema, kuidas neid õigete vahenditega igati toetada.

    Puht erialast vestlust on selle taustal kummaline pidada, kuid peame siiski selja sirge hoidma, mitte laskma hirmul ja masendusel enda üle võitu saada ning edasi töötama. Sõda käib mitmel tasandil, üks neist on emotsionaalne.

    Dagnija Smilga, Kārlis Bērziņš ja Niklāvs Paegle asutasid arhitektuuristuudio Ēter 2018. aastal.

    Dagnija Smilga: Mina alustasin õpinguid Riia tehnikaülikoolis ja jätkasin Viini tehnikaülikoolis, kus kaitsesin bakalaureusekraadi ja sealt edasi suundusin juba magistriõppesse Viini kunstiakadeemiasse. Sealt ühinesin stuudioga Zürichis, kus töötasin seitse aastat, samal ajal jätkasin Viinis õpinguid.

    Bērziņš: Viini kool oli hea platvorm sõpruse kujunemiseks, see vormus ühiseks koostööks Veneetsia „Balti paviljoni“ kureerimisel. 2018. aastal asusime tööle Läti Expo paviljoni kallal ja selle käigus asutasime arhitektuuribüroo Ēter. Mina ja Dagnija elasime toona Zürichis, Niklāvs Viinis. Linnade vahel pendeldamine hoiab liikumises, õhus on palju ideid, tekib omaette universum omalaadse eetriga.

    Nii et sellest tuleb ka stuudio nimi?

    Niklāvs Paegle: Vanakreeka loodusfilosoofias oli eeter viies element, millest koosnesid taevasfäärid. Selle mõttega piiritleme ruumi. Elame ajal, mil kõikvõimalike vahenditega õpitakse tundma ajastuid ja aegruume, ammutatakse neist inspiratsiooni. Kui nüüd tulla eelmise küsimuse juurde tagasi ning minna päris algusesse, siis tuleb tõele au anda, et käisime küll ühes gümnaasiumis, aga me ei rääkinud seal teineteisega kunagi.

    Smilga: Jah, sest gümnaasiumis ei räägita endast noorematega.

    Paegle: Mina õppisin samuti Viinis, kuid kui me kohtusime, olin mina praktikal Viinis ja sealt edasi suundusin Londonisse, et saada diplom ning ühtlasi töötasin seal kuus aastat Foreign Office Architectsi büroos, kus olin näiteks Cornelli ülikooli kaunite kunstide raamatukogu projektijuht. Muide, „Balti paviljoni“ idee peale tulime siis, kui 2014. aasta biennaalil Veneetsias Suure kanali ääres grappat rüüpasime.

    Samal aastal, 2014, toimus Krimmi invasioon ja sellel ajal arutlesime, et Balti­maade ühine esindatus ja identiteet on Veneetsias poliitiliselt väga nõrk. Meil on ajalooliselt ja geograafiliselt nii palju ühist ning sellele tuleb tähelepanu pöörata. Leidsime toona, et aeg on vaadata riigi esinduspaviljonist kaugemale, luua midagi kõnekamat. Seega on Ēteri alguspunkt 2014. aasta Veneetsia, kus grappat juues Ukraina üle südant valutasime.

    Ēter on laia haardega büroo, olete teinud projekte mitmel mõõtkaval linnaplaneerimisest üksikelamute ja näitusekujunduseni, lisaks olete Läti kunstiakadeemiale kokku pannud uue arhitektuurihariduse programmi. Mis on teie saladus, et olete selle kõigega toime tulnud?

    Smilga: Haridusega on laotud väga tugev vundament, oleme õppinud kriitiliselt mõtlema ja kaasa saanud disainerioskused, mida saab rakendada väga erinevate olukordade lahendamiseks.

    Bērziņš: Arhitektuur on ennekõike mõtlemisviis, idee teostamise oskused on teisejärgulised.

    Paegle: Me valime projekti selle järgi, mis meid kõnetab ning kus saame midagi uut välja pakkuda ja luua. Londoni arhitektuuriühingu arhitektuuriülikooli moto ütleb, et disainimisel tuleb inspiratsiooni otsida ilust, ehitamisel tõest („Design in beauty built in truth“). Ilu on väga lai, ambivalentne nähtus, mida igaüks saab ise sõnastada. Meid köidab veider ilu. Mis on aga tõde? Tunnetame, et peame seda tõde esitama tehnilises projektis, olgu see konstruktsioon, hoone sisekliima või mõni muu ruumiaspekt. Projektiga jääme rahule siis, kui näeme, et tõde hakkab paistma.

    Bērziņš: Tõde on muidugi samuti väga vastuoluline nähtus, ehk peame selle endale kuidagi paremini sõnastama.

    Teie koostöö algas siis, kui kavandasite 2020. aasta Dubai Expo Läti paviljoni. Võitsite konkursi kavandiga, millega avaldasite austust 1966. aastal Itaalias loodud kontseptuaalse ja radikaalse arhitektuuri tuntuimale esindajale Superstudiole ja selle kavandile „Lõputu monument: absoluutse linnastumise mudel“ („Continuous Monument: An Architectural Model for Total Urbanization“). Teie Expo paviljon kujutas justkui rulli keeratud paberilehte – see oli ruum, kus puudus piir põranda, seinte ja lae vahel. Teie idee oli luua avatud ruum, kust tuul pääseb vabalt läbi puhuma, teraspaneelid peegeldaksid tagasi päikekiirgust ja hoiaksid paviljoni temperatuuri ihusõbraliku. Viimasel hetkel paviljoni projekti muudeti ning Dubais esindas Lätit üks teine idee. Mis juhtus?

    Smilga: Tegu oli rahvusvahelise ehitusprojektiga, mida pidi juhtima avalik sektor, kuid selgus, et Läti avalikus sektoris puudub vajalik kompetents.

    Paegle: Kaikad pilluti kodaratesse ka eelarve ja poliitikaga. Poliitilised ambitsioonid on Lätis, nagu ka Eestis, jagatud valimistevahelisteks tsükliteks, mille tõttu ei taheta väga pikaajalisi plaane seada. Meie lõpetasime 2019. aasta detsembris, 2020. aasta alguses pidi algama ehitamine, kuid majandusministeerium tühistas lepingu kaubandusosakonnaga, kes oli meie töö otsene tellija. Samuti vähendati Expo eelarvet 4,4 miljonilt 1,4 miljonile.

    Bērziņš: Läti kaotas võimaluse esitleda end kui innovaatilist riiki. Expo on alati olnud uuenduslike ideede platvorm.

    Smilga: Paviljoni kavandades küsisime endalt: mis on Läti? Reklaamiagentuurid on loonud kuvandi, nagu Lätis oleksid ainult sood ja metsad. Kas see ongi kõik? Expo oleks olnud hea platvorm, et näidata enamat meie riigist, esitleda uuenduslikke ideid.

    Bērziņš: Näiteks vineer, millest paviljon plaaniti ehitada, oleks toodetud ilma mürgiseid kemikaale sisaldava liimita.

    Paegle: Sideainena oleks kasutatud hoopis kasemahla.

    Teie Expo paviljon paistis silma nii huvitava vormi kui ka idee poolest, selle lähteidee põhines inimese, looduse ja tehnoloogia suhetel ning uuriti liikumist nii füüsilises kui ka virtuaalses ruumis. Muu hulgas pakkus paviljon välja uue sisekliima lahenduse. Millist kliimaprobleemi te lahendasite?

    Paegle: Esmane tõuge oli Dubai Expo kui vastuoluline sündmus ise: see toimub ajal, mil aina rohkem räägitakse jätkusuutlikust arengust, ja veel keset kõrbe. Tahtsime vastuolu välja tuua ning siis leidsime, et meeldiv sisekliima on suur probleem, seda eriti Lähis-Idas.

    Smilga: Dubais on välisõhu õhutemperatuur 40 ja siseruumis 18 kraadi. Jahutamiseks kulub väga palju energiat.

    Paegle: Maailma Kaubandusorganisatsioon on täheldanud, et õhu kvaliteet kannatab terves maailmas. Niisiis pole kvaliteetne õhk ainult välis- ja sisekliima, vaid ka tervise küsimus. Me ei tea, kas palju haigusi, näiteks astma, südamehaigused, dementsus jne, on tingitud ruumidest, kus veedame enamiku aja oma elust.

    Olen täheldanud, et uutes hoonetes on pea võimatu kaua viibida: huugava konditsioneeri tõttu hakkab nina ruttu tilkuma ja kurgus kriipima. XIX sajandil aitasid haigustele piiri panna mitte arstid, vaid insenerid, kes hakkasid tegelema olmeprobleemide lahendamisega.

    Bērziņš: Õhu kvaliteet on ruumiloome üks alus, see tõusis peateemaks koos COVID-19ga. Hakati küsima, milline on selle õhu kvaliteet, mida avalikes hoonetes hingatakse ja kuidas on õhk seotud viiruse levikuga.

    Olete kavandanud ka Garkalne valla lasteaia, mille põhjal on hea edasi vestelda inim- ja loodussõbralikust arhitektuurist – kuidas luuakse meeleline ruum, sulandatakse maja loodusesse, ja vastupidi, rääkimata energiatõhususest. Missugused olid lähtepunktid ja ülesanded selle lasteaia kavandamisel?

    Smilga: Esmalt muidugi eelarve: tuli luua võimalikult pragmaatiline lahendus, et kohalikul omavalitsusel oleksid vahendid see ka valmis ehitada. Teine katsumus oli asukoht – liivane nõlv mändidega, samuti maja suurus, mis on hiiglaslik võrreldes naabruses olevate hoonetega. Tuli välja töötada, kuidas vastab maja laste vajadustele ja arengule.

    Bērziņš: Mõelda sellele, et loodus saab olla mänguväljak.

    Paegle: Me tahtsime luua lasteaia, mis on mänguväljak, mitte institutsioon, pigem kolmedimensiooniline objekt kui kahekorruseline maja.

    Muidugi ei saa me üle ega ümber regulatsioonidest. Tihti arvutatakse avalike hoonete vee- ja energiavajadus kümme korda suuremaks tegelikkusest, sest reeglid nõuavad nii. Püüdsime selle ümber mängida. Uurisime, kus lapsed mis ajal viibivad, sest nad on alati ühes kohas, mitte üle maja laiali. Selle järgi andsime projektile ka nime „Laste jäävuse seadus“.

    Lapsed on ruumi loojale tundlikud ja väga erilised kliendid.

    Bērziņš: Lapsed on kindlasti väga nõudlikud kliendid. Üks inspiratsiooniallikas oli ka kasvatusteadlane Maria Montessori, kes on uurinud, kuidas mänguasjad arendavad lapse käelist tegevust ning avavad tee meelte maailma. Mõtlesime, kuidas võiks arhitektuur anda katsetamisvõimalusi, olla arenguplatvorm peale selle, et olla lihtsalt turvaline keskkond.

    Siit koorub veel ka küsimus, kuidas üldse kavandatakse avalikke ehitisi. Koole ja lasteaedu peaks ehitatama mitte niivõrd minevikutraditsioonide järgi, vaid tulevikku silmas pidades, innovaatilisi projekte tehes tuleks lähtuda kasutajast, kellel puudub võimalus oma keskkonna üle otsustada.

    Kui ehitatakse midagi erakordset, siis on ka põhjust hoone säilitada ja mitmekümne aasta pärast renoveerida. Kui ehitada keskpäraselt, siis on lihtsam lammutada ja uus ehitada.

    Räägime ka Stockholmi disainimuuseumi projektist „Veidrad aistingud on mõnusad. ASMRi näitus“ („Weird Sensation Feels Good. An Exhibition about ASMR“), millega olete toonud ASMRi (Autonomous Sensory Meridian Response) kui nähtuse avalikku ruumi. ASMR ehk autonoomne sensoorne meridiaanreageering on kõditunne, mis liigub pealaest jalataldadeni ja lõõgastab keha. See on viimastel aastatel ühismeedias levinud trend: lõõgastus tekib vaadates rahustavaid videoid nagu vee voolamine või kuulmismeeles mõnu tekitavad krabinad ja sosinad. Stockholmi näitus oli väga edukas ning järgimisena avatakse see 13. V Londoni disainimuuseumis. Millest selle näituse kujunduses on lähtutud?

    Smilga: Idee tuli Stockholmi muuseumi ArkDes kuraatorilt James Taylor-Fosterilt, kes korraldas konkursi. Ülesandeks oli tuua ASMR avalikku ruumi. Iseenesest on see pisut vastuoluline soov, sest selleks et ASMRi kogeda, peab tundma end turvaliselt ja intiimselt.

    Paegle: ASMRi kogetakse privaat­sfääris, kui see füüsilisse ruumi tuua, saab aistinguid koos kogeda, emotsioone ja eufooriat jagada.

    Bērziņš: ASMR tekitab palju küsimusi. Miks teatud helid ja visuaalid pakuvad rahuldust? On see looduse lähedus või mingi ürginstinkt, millest me teadlikud pole? Tegu on põneva nähtusega, millega kindlasti edasi töötame. Näituse formaat on vabam ja väiksema eelarvega, samal ajal saab just näitusel katsetada uute arhitektuurivormide ja ideedega.

    Mõni aasta tagasi andis Soome arhitekt Juhani Pallasmaa EKAs loengu ning sealt jäi kõlama, et arhitektuur ei pea inspiratsiooni saama tingimata valdkonna seest, vaid kirjandusest, teatrist, loodusest. Tema sõnad meenusid mulle, kui vaatan teie loomingut, mille algallikad pärinevad kõikvõimalikest valdkondadest. Mis on teid hiljuti sütitanud?

    Smilga: Me saame inspiratsiooni igalt poolt, Kim Kardashiani Instagrami postitustest või Läänemere kaldal päevitamisest. Riias on hiljutine avastus Läti Arhitektide Liidu maja, mis on otsast lõpuni täis inspireerivat kola, näiteks betoonkatusekivid.

    Bērziņš: Pidevalt analüüsime oma tegevust ja otsime uusi koostööviise. Meil on büroos 11 arhitekti, kes kogu aeg aitavad uusi perspektiive seada. Samuti teeme koostööd teiste erialade spetsialistidega. Meie büroos töötab inimesi nii Lätist, Šveitsist, Ukrainast kui ka Austriast.

    Paegle: Samuti peame dialoogi nüüdisajaga, et olla asjakohane ja küsida endalt, kus ma parasjagu olen.

    Bērziņš: Tähtis on oma n-ö tarkvara pidevalt uuendada ning mõelda, kuidas saame ühiskonnale kasulikud olla. Vahetevahel on meie ideed sellised, milleks ei olda veel valmis, kuid see ongi arhitekti ülesanne – olla ajast ees.

    2020. aasta Dubai Expo Läti paviljoni võistluse võidukavand, mis lõpuks käiku ei läinud.
    Fragment Stockholmi disainimuuseumi näituse kujundusest „Veidrad aistingud on mõnusad. ASMRi näitus“

  • Suured siirded ehk Kuidas tööstusühiskonda tema enda käest päästa?

    LAUR KANGER

    Kui Sirpi antaks välja vaid kord 30 aasta jooksul, pühendataks 2022. aasta number vististi pöördelistele muutustele inimese ja looduskeskkonna suhetes. Maa elanikkonna ja ressursitarbimise hüppeline kasv käsikäes taaskasutuse vähenemisega,1 inimtekkeline kliimamuutus, elurikkuse kiire vähenemine, riigid ületamas oma biofüüsikalisi kestlikkuse piire kiiremini kui saavutamas ühiskondlikke arengueesmärke,2 keskkonnamõjude ebavõrdne jaotumine3 … Eviksin meeleldi kõige selle suhtes vandenõuteoreetikute elujaatavat skepsist, kuid paraku ähvardab mind sünniaasta tõttu oht veel 2050. aastagi paiku elus olla. Mistap tegelen ühiskonnateadlasena peamiselt kahe kriipiva küsimusega: kuidas me täpselt sellesse olukorda jõudnud oleme ning kuidas seda teadmist maailma persekursilt kõrvale tüürimiseks ära kasutada?

    Katsed praegusi kriise mõtestada jõuavad tihti välja ühiskondlike põhjusteni, olgu selleks siis turumajandus koos jätkuva kasvuvajadusega, riigi­põhise süsteemi suutmatus üleilmseid kitsaskohti lahendada või siis läänelik killustunud maailmavaade. Seesuguste algpõhjuste otsing kipub kergesti tähelepanuta jätma asjaolu, et tööstusühiskonnad tuginevad sotsio-tehnilistele süsteemidele – tehnoloogiate, ärimudelite, seaduste, argielurutiinide ning kultuuriliste hoiakute kogumitele mingi ühiskondliku tarbe rahuldamiseks, näiteks energia, transport, toit, side või jäätmekäitlus. Nende süsteemide arengut juhivad reeglid, mis on süsteemidesse sisse ehitatud ja mis teevad jätkusuutmatu käitumise imelihtsaks. Nõnda siis juhtubki, et äärelinna keskklassipere toetus puhtale loodusele taandub aruteluks selle üle, kas laste trenni vedamiseks ostetav teine auto peab olema elektriline, ning mure üleilmse tarneahela läbipaistmatuse üle kahvatub rõõmu ees, mida pakub plastist ja saepurust kokku mätsitud Poola õun supermarketis.

    Mõtestamaks tööstusühiskonna teket, arengut ja kriisi, oleme Utrechti ülikooli ajalooprofessori Johan Schotiga viimastel aastatel välja arendanud suurte siirete (Deep Transitions) teooria.4,5 Selle keskmes on väide, et just sotsio-tehniliste süsteemide 250aastane koosareng – esimene suur siire – on järk-järgult süvendanud keskkonnakriisi, pakkumata lahendust ühiskonna ebavõrdsusest tingitud kitsaskohtadele. Kriisi ulatust arvestades on tarvis suuremahulist pööret, teist suurt siiret nihutamaks sotsio-tehnilised süsteemid nii ökoloogiliselt kestlikule kui ka ühiskondlikult õiglasele arengurajale. Siinses kirjatükis tutvustangi suurte siirete lähenemist eesti lugejale ja näitlikustan ühtlasi selle rakendamise võimalusi.

    Esimene suur siire: kuidas me siia jõudsime?

    Suurte siirete teooria vaatleb ühiskonda kui tihedalt läbi põimunud sotsio-tehniliste süsteemide võrgustikku. Seletamaks süsteemide arengut suunavate reeglikimpude teket ning arengut, seob raamistik tähelepanekuid kestlike siirete (sustainability transitions)6, pikkade lainete (long waves)7 ning industrialiseerimise alasest kirjandusest.

    Mõtestamaks tööstusühiskonna teket, arengut ja kriisi on Laur Kanger koos Johan Schotiga välja arendanud suurte siirete teooria.4

    Suurte siirete teooria järgi saavad kõik pöördelised muutused alguse niššides. Niššide ühendamine ning võimendamine toimub kindlas süsteemis, mis saab eeskujuks teistelegi. Nii näiteks pärineb tootmispõhimõte „tee osad vahetatavaks“ XVIII sajandi Prantsuse sõjaväe relvatootmisest, „vii töö tööliseni“ oli aga kasutusel Chicago tapamajades XIX sajandi teisel poolel. XX sajandi algul sidus Henry Fordi töörühm need ning paljud teised juba tuntud printsiibid, nt elektrifitseerimine, tööprotsessi kui terviku optimeerimine, masinate töövoopõhine paigutamine, ühtseks tervikuks. Tulemus – masstootmine – viis suure pöördeni transpordisüsteemis, levides kahe maailmasõja vahelisel ajal toidu- ja kaitsesüsteemidesse (traktorid, tankid). Kõik jäljendamiskatsed ei olnud toona siiski edukad. Näiteks taheti Euroopas ja USAs kasutada tootmisliini majade valmistamiseks, ent Teise maailmasõja alguseks suuresti loobuti sellest mõttest.8

    Süsteemide arengut suunavate reeglikimpude teke, kinnistumine, levik, küpsemine ning kriis toimub 40–60 aasta pikkuste arengusööstudena. XVIII sajandi teisest poolest alates on tööstusühiskonnad läbinud viis järjest üleilmsemat lainet: 1) tööstusrevolutsioon Suur­britannias (1771); 2) aurujõud ja raudteed (1829); 3) teras, elekter ning rasketööstus (1875); 4) nafta, autod ja masstootmine (1908); 5) info- ja suhtlustehnoloogia (1971).7 Nii suunas Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel sotsio-tehniliste süsteemide arengut masstootmine tehnoloogilises mõõtmes, tarneahela koondamine ühe ettevõtte alla majanduslikus plaanis, ühiskondlik kokkulepe riigi, ettevõtjate ja tööjõu vahel poliitikas, masstarbimine igapäevases elus ning tugev progressiusk kultuurilises mõõtmes. Selle ilminguks olid teatud tüüpi süsteemidevahelised sidemed, näiteks üksteist vastastikku võimendav autostumine transpordi- ning eeslinnastumine hoonesüsteemis.8

    Mõned uskumused ja reeglid igast arengusööstust osutuvad sedavõrd kasulikuks, et neil põhinevad ka järgmised tsüklid. Nii moodustub järk-järgult tööstusühiskonna parimate põhimõtete kogumik ehk tööstuslik modernsus, mis iseloomustab iga sotsio-tehnilist süsteemi. Näiteks XIX sajandi lõpul ehk kolmanda arengusööstu ajal hakati Saksamaa keemiatööstuses esimest korda teadust süstemaatiliselt tehnoloogiaarenduse sisendina kasutama. Teaduse ja tehnoloogia kombinatsioon tõusis kesksele kohale neljanda arengusööstu ajal, eriti Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel. Nüüdseks on tehnoloogiline innovatsioon teaduspõhine mis tahes sotsio-tehnilises süsteemis mis tahes riigis.

    Üksikute süsteemide, süsteemikobarate ja moodsa tööstuse 250aastase koosarengu tagajärjed on olnud vastuolulised. Ühest küljest on esimene suur siire võimaldanud enneolematu tootlikkuse, majanduse ja ühiskonna heaolu kasvu.9 Teisalt on sama protsess viinud sügava keskkonnakriisini, pakkumata püsivat lahendust ühiskondlikule ebavõrdsusele. Nii pidi auto keskkonnasõbraliku tehnoloogiana lahendama hobusesõnniku mure XIX sajandi linnatranspordis ja suurendama maaelanike ligipääsu linnahüvedele, infotehnoloogia aga võimaldama energia kokkuhoidu ning kodanike informeeritumat osalust avalikus elus. Ajal, mil ummikud on linnades tavapärased, transpordisüsteemi tekitatud tervisemõju jaotumine ääretult ebaühtlane, krüptoraha kaevandamiseks kuluv elekter ületab Soome aastase tarbimise10 ning sotsiaalvõrgustikud kujundatud eeskätt inimese sisemise jumalannapärdiku võimendamiseks, on sellist entusiasmi järjest keerulisem jagada.

    Keskkonna- ja ebavõrdsuse probleemide ulatus on selgeks teinud, et energia- ja ressursimahukate süsteemide kosmeetiline parandamine meid ei aita. Siirdeid eri süsteemides peab toetama keskkonna-, teadus- ja tehnoloogiaalaste põhihoiakute ümbermõtestamine. Nii on ühiskondlik tehno-optimism, usk uute tehnoloogiate arengusuuna põhimõttelisse ennustamatusse ning ühiskondade kalduvus lappida tehnoloogiate tekitatud probleeme uute tehnoloogiatega innovatsiooni suuresti võimendanud. Ent niisuguste põhimõtetega jätkamine uute lahenduste, nt geoinseneeria, juures tekitab halbade mõjude kiiruse, ulatuse ja ennustamatuse tõttu lubamatult suuri riske.11 Teisisõnu, esimese suure siirde tekitatud probleeme ei saa lahendada selle enda raames.

    Mõningaid märke teisest suurest siirdest juba leidub: nii näiteks kerkis 1960. aastatel avalikku debatti mure keskkonna pärast ning suured keskkonnalepped said hoo sisse 1980. aastatel.12 Samuti on viimasel ajal esile tõusnud liikumisi, mille abil üritatakse teaduse ja tehnoloogia ühiskondlikku rolli ümber mõtestada. Näiteks transformatiivne innovatsioonipoliitika,13 (mis vastandub eeldusele, et teadus- ja arendustegevus ning majanduskasv pakuvad keskkonnakriisile automaatselt lahenduse), kodanike kliimakogud,14 (vastanduvad tehnokraatlikule ning mittekaasavale poliitikakujundamisele) või vastutustundlik teadus ja innovatsioon15 (vastandub eeldusele, et T&A ennustamatuse tõttu peab tehnoloogia regulatsioon tegelema eeskätt tagajärgedega). Niisugused mõttevoolud on tööstusrevolutsiooni pidevalt saatnud. Erinevalt minevikust on aga esimese suure siirde tekitatud tagajärgede tõsidus loonud nende kasvule erakordselt soodsa pinnase.

    Teine suur siire: mida teha?

    Suurte siirete raamistik on ikka veel arenev katse mõtestada moderniseerumise vastuolulist pärandit sotsio-tehniliste süsteemide vaatevinklist. See hõlmab endas ka iselaadset arusaama sellest, millistel tingimustel pöördelised muutused toimuvad (või ei toimu). Ilmselt seetõttu on teooria juba leidnud kasutust ka valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (IPCC) kolmanda töörühma vastses raportis16.

    Millised siis on teise suure siirde hõlbustamiseks tarvilikud kolm sekkumisviisi? Esiteks, pöördeline muutus peab hõlmama süsteemide toimimist suunavaid reegleid, pelgalt tehnoloogilisest muudatusest ei piisa. Nii võib sisepõlemismootoriga autode asendamine elektriautodega küll heitgaase mõnevõrra vähendada, kuid see ei kõiguta transpordisüsteemi põhiloogikat, mis eeldab endiselt auto kui toote omandamist ning ise juhtimist. Seetõttu jäävad suure tõenäosusega alles ka ummikute, ülemäärase ressursikasutuse ning autost sõltuva linnaplaneerimisega seotud kitsaskohad.

    Sussexi ja Utrechti ülikooli ühisuuring17 on selliste probleemide lahendamiseks kokku toonud mitukümmend finantssektori esindajat üle terve maailma. Oleme koosloomes sõnastanud energia-, transpordi- ja toidusüsteeme valitsevad reeglid, näiteks „elektrifitseeri kõike“ esimeses, „planeeri toote aegumist“ teises ja „areta eeskätt tööstuslikuks tootmiseks sobivaid sorte“ kolmandas. Seejärel oleme hinnanud nende reeglite vastupidavust praegu toimuvatele ühiskondlikele muutustele ning visandanud kolm võimalikku tulevikumaailma, millest igaühes juhivad süsteemide toimimist eri põhimõtted. Koostöö eesmärk on suunata rahapaigutajate käitumist nõnda, et investeerimisportfellid ei keskenduks vaid osale reeglitest, vaid hakkaksid süsteeme juhtivaid reeglikimpe tervikuna katma.

    Samuti peab pöördeline muutus hõlmama süsteeme tervikuna, s.t üksteist toetavaid tehnoloogilisi, majanduslikke, poliitilisi, argielulisi ja kultuurilisi uuendusi. Seesuguste lahenduste võimalikust ühendamisest olen pikemalt kirjutanud mujal.18 Tartu ülikooli juhtimisel tehtava uuringu tarbeks oleme välja töötanud kuue sekkumispunkti raamistiku19 mitmesuguste sekkumiste uurimiseks ja koondamiseks. Töö käigus laseme eri valdkondade ekspertidel hinnata üle 150 sekkumise Eesti energia-, transpordi- ja sidesüsteemide koosarengu kujundamiseks. Esialgsed tulemused energiasüsteemi arengu kohta näitavad selgelt vastandlikke tulevikuprognoose, mis hõlmavad sügavaid erimeelsusi ka tehnoloogiaekspertide seas.20

    Viimaks peab pöördeline muutus olema ka mitmetasandiline – hõlmama toetusi uutele niššidele, siirdeid üksikutes süsteemides, uue rohelise arengusööstu toetamist kui ka modernse tööstuse ümbermõtestamist. Selle kohta töötab Tartu uurimisrühm välja indeksit, mille abil saab korraga mõõta, kuidas tööstusühiskondades keskkonnast, teadusest ja tehnoloogiast mõeldakse, kuidas neid reguleeritakse ning kuidas tegelikult käitutakse. Selline lähenemine võimaldab arenenud riikide hulgast kindlaks teha need, kelle praeguse mahuka ressursikasutuse korvab ühiskonna valmisolek suurteks muudatusteks, ning välistada arengumaade hulgast need, kes vähese ressursikasutuse juures on lääneriikidele järele jõudmise nimel nõus mis tahes keskkonnaalast hinda maksma. Teise suure siirde toimumise tõenäosuse hindamine pakub väärtuslikku infot nii riikide poliitikakujundatele kui ka rahvusvahelistele investoritele.

    Suurte siirete raamistik rõhutab vajadust olla tulevikulahenduste kavandamisel märgatavalt julgem ning suurema kujutlusvõimega, kui tavaks on olnud. (Seda ka Eesti ülikoolides, kus vaba mõtte kantsi retoorikat saadab liig tihti intellektuaalse loivamise sussi­sahin.) Uute tehnoloogiate kõrval võiksime mõelda ühiskondlikele uuendustele, nt looduskeskkonnale juriidiliste õiguste andmine, keskkonnasõbralike tegevuste eest kaevandatav ökoraha, tarbimiskoridoride ja üleilmse süsinikueelarve kehtestamine, millega võetaks arvesse tööstusriikide senised emissioonid jne. Sest nagu ütleb tuntud tuleviku-uurija Jim Datori teine seadus: „Mis tahes kasulik idee tuleviku kohta peab esmalt näima naeruväärne.“21

    Tõsi, mündil on ka teine pool: mõned mõtted jäävad naeruväärseks ka pärast kaalutlemist. Ainult et kui mõistlikkusele apelleerides kaalutlemist üldse mitte ette võtta, jääb teada saamata ka vahe naeruväärselt kasutute ning kasulike ideede vahel. Ja sel juhul peamegi optimeerima olevikku, teades, et sellest ei piisa, lootes samal ajal päästva õlekõrre peale, olgu selleks siis uus imetehnoloogia, Euroopa Liit või kliimakriisi üleilmseks teadlaste vandenõuks osutumine. Sellises olukorras enese mõistuse hääleks kuulutamine nõuab kõigest hiiglasuurt vaimset kõverpeeglit. Onʼs see nüüd siis rõõmustav või ei, kuid peegleid näib meil jätkuvat.

    Laur Kanger on Tartu ja Sussexi ülikoolides töötav teadlasbaleriin, kes uurib sotsio-tehniliste süsteemide arengut mõjutavaid tegureid. Tema pikaajaliseks arengueesmärgiks on saada kunagi sama taiplikuks kui keskmine netikommentaator.

    1 Willi Haas, Fridolin Krausmann et al., Spaceship earth’s odyssey to a circular economy – a century long perspective. – Resources, Conservation & Recycling 2020, 163, 105706.

    2 Andrew L. Fanning, Daniel W. O’Neill et al., The social shortfall and ecological overshoot of nations. – Nature Sustainability 2022, 5, 26–36.

    3 Jason Hickel, Christian Dorninger et al., Imperialist appropriation in the world economy: Drain from the global South through unequal exchange, 1990-2015. – Global Environmental Change 2022, 73, 102467.

    4 Johan Schot, Laur Kanger, Deep Transitions: Emergence, Acceleration, Stabilization and Directionality. – Research Policy 2018, 47(6), 1045–1059.

    5 Laur Kanger, Johan Schot, Deep Transitions: Theorizing the long-term patterns of socio-technical change. – Environmental Innovation and Societal Transitions 2019, 32, 7–21.

    6 Jonathan Köhler, Frank W. Geels et al., An agenda for sustainability transitions research: state of the art and future directions. – Environmental Innovation and Societal Transitions 2019, 31: 1–32.

    7 Jonathan Köhler, Frank W. Geels et al., An agenda for sustainability transitions research: state of the art and future directions. – Environmental Innovation and Societal Transitions 2019, 31: 1–32.

    8 Laur Kanger, Silver Sillak, Emergence, consolidation and dominance of meta-regimes: Exploring the historical evolution of mass production from the Deep Transitions perspective. – Technology in Society 2020, 63, 101393.

    9 OECD. How Was Life? Volume II: New Perspectives on Well-being and Global Inequality since 1820. OECD Publishing, Paris 2021.

    10 New York Times, Bitcoin Uses More Electricity Than Many Countries. How Is That Possible? – New York Times 3. IX 2021.

    11 Frank Biermann, Jeroen Oomen et al., Solar geoengineering: The case for an international non-use agreement. – WIREs Climate Change 2022, e754.

    12 Anna-Kati Pahker, Teadus ja tehnoloogia ei pruugi olla kliimakriisi lahendamisel võluvits, vaid osa probleemist. – Universitas Tartuensis 2021, nr 7.

    13 Johan Schot, W. Edward Steinmueller, Three frames for innovation policy: R&D, systems of innovation and transformative change. – Research Policy 2018, 47(9), 1554–1567.

    14 Climate Assembly UK. 2020.

    15 Jack Stilgoe, Richard Owen, Phil Macnaghten, Developing a framework for responsible innovation. – Research Policy 2013, 42(9), 1568–1580.

    16 Climate Change 2022. Mitigation of Climate Change. International Panel for Climate Change (IPCC). 2022.

    17 Deep Transitions.

    18 Laur Kanger, Kellele on tarvis isesõitvat autot? – Vikerkaar november 2021.

    19 Suur siire.

    20 Margit Keller, Triin Vihalemm, Kuidas sotsio­tehnilisi süsteeme ümber kujundada? – Riigikogu Toimetised 2021, 44, 53–62.

    21 Jim Dator, What futures studies is, and is not. University of Hawaii Research Center for Futures 1995.

  • Etnograafilised välitööd sõjaajal. Gustav Ränk 1942–1943 vadja külades

    INDREK JÄÄTS

    Veebruaris möödus 120 aastat eesti ühe tuntuma etnograafi Gustav Ränga sünnist Saaremaal Karja kihelkonnas Nõmme külas. Ränk õppis 1920.-30. aastatel Tartu ülikoolis, omandas viimaks doktorikraadi ja sai 1939. aastal rahvusülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks. Sügisel 1944 põgenes Ränk ühes perekonnaga Rootsi, kus tal õnnestus tänu varasematele sidemetele jätkata erialast tööd. Gustav Ränk suri 1998. aasta kevadel Stockholmis. Oma ala suurmehe sünniaastapäeva tähistamiseks meenutame järgnevalt üht värvikat episoodi tema pikalt teadlaseteelt – välitöid sõjaaegsetes vadja külades.

    Aastatel 1942 ja 1943, kui kogu Eesti ning suurem osa Ingerimaast oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt okupeeritud, võtsid Eesti etnograafid, sealhulgas Gustav Ränk, ette kaks ekspeditsiooni hõimurahva vadjalaste juurde. Ränk oli ainus etnograaf, kes käis Vadjamaal kaks suve järjest. Välitööd toimusid Saksa julgeolekuorganite ja sõjaväe loal ning kaasabil ning kergitavad tagantjärele hulga intrigeerivaid küsimusi.

    Need sõjaaegsed uurimisretked on ennegi uurijate tähelepanu pälvinud, ehkki mitte eriti põhjalikku. Teemat taas luubi alla võtma ajendas mind see, et olin enda jaoks avastanud Ränga toonased välitööpäevikud, mida uurimistöös seni kasutanud pole. Ränk võttis oma päevikud ja muud Vadja-ekspeditsiooni materjalid Rootsi põgenedes kaasa. Tagasi Eestisse ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) jõudsid need pärast autori surma.

    Kaks Vadja-retke Saksa armee tagalas

    Tartu ülikool kasutas ära rahvusvähemuste registreerimist Loode-Venemaal, et saata teadlasi uurima sealseid eestlasi ja hõimurahvaid.1 See oli professor Jüri Uluotsa, rektor Edgar Kanti ja võib-olla ka Eesti omavalitsuse juhi ja haridusdirektori Hjalmar Mäe initsiatiiv. Etnograafidest haaras pakkumisest esimesena kinni tollane ERMi direktori kohusetäitja Eerik Laid. Tema oli 1942. aasta Vadja-ekspeditsiooni algataja ja peamine korraldaja. Laid kutsus kaasa professor Ränga ja ERMis töötava noore etnograafi Ilmar Talve.2 Ekspeditsiooni kunstnikuks tuli Ränga naisevend Ilmar Linnat. Keeleteadlasena liitus Paul Ariste.3 Otsustati kasutada seoses sõjaga avanenud juhust. Uurimisobjektiks valiti vadjalased – (põhja)eestlastele keeleliselt lähim rahvas.

    Professor Ränk „kõnelemas“ kurttumma vadjalase Jegor Moissejeviga. Kõrvõttula küla. Foto: Ilmar Talve 1942.

    Esimene ekspeditsioon varasügisel 1942 kujunes sõjaaja tingimustest hoolimata edukaks ning tekitas soovi uurimistööd jätkata. Teine Vadja-retk leidis aset augustis 1943. See oli kavatsetud „suure ja pikaajalise Ida-ekspeditsioonina“, kuid olude sunnil keskenduti siiski uuesti vadjalastele. Uurimisretke juhiks pidi taas olema Eerik Laid, kuid napilt enne väljasõitu tuli tal sakslaste eest Soome põgeneda. Ekspeditsioonijuhi koorem langes seega Ränga õlule. Etnograafidest oligi ta seekord ainuke. (Ilmar Talve oli juba kevadel Saksa armeesse värbamise eest Soome putkanud.) Joonistajana sõitis taas kaasa Ilmar Linnat. Veel osalesid noor folklorist Felix Oinas, keeleteadlane Julius Mägiste ning antropoloog Juhan Aul.

    Ekspeditsioonid toimusid niisiis – ajal, mil suurem osa Ingerimaast oli Saksa vägede poolt okupeeritud – rindelähedases tagalas, kus kehtis sõjaväevõim. Ilma armee loa ja toetuseta ei olnud need retked mõeldavad. Sõjaväelaste heasoovlikkuse aitas kindlustada Saksa julgeolekuorganite ja Eesti omavalitsuse eestkoste. Ekspeditsioonid vormistati justkui rahvusvähemuste registreerimise aktsiooni osa või jätkuna ning teadlased võeti julgeolekupolitseis ajutiselt ametisse. Ekspeditsiooni liikmed pidid kandma mundrit ja relva. Uurimismatkade kulud katsid julgeolekupolitsei, Wehrmacht ja Tartu ülikool (õigemini Eesti omavalitsus). Transpordi, toidumoona ja majutuse osas sõltusid teadlased pea täiesti Saksa armee kaasabist.

    Tollase Eesti etnograafia esmaseks uurimisobjektiks oli traditsiooniline eesti talurahvakultuur, mis oli ühiskonna moderniseerumise tõttu kadumas. Eesti etnograafid huvitusid ka teiste soome-ugri rahvaste, eeskätt läänemeresoomlaste vanast rahvakultuurist. Hõimuaade oli 1920.-30. aastate etnograafidele tähtis ning sellest lähtusid ka nende sõjaaegsed Vadja-retked. Ingerimaale mindi uurima üht lähedast „sugurahvast“, kelle juurde ei oldud kaua pääsetud, sest Eesti Vabariik ja Nõukogude Liit suhtusid teineteisesse vaenulikult, eriti 1930. aastail. Eesti etnograafidele oli teada, et peale üldise moderniseerumise oli vadja rahvakultuuri murendanud ka paar aastakümmet kommunistlikku režiimi. Aga mil määral? Vadja ekspeditsioonide puhul oli niisiis tegemist ühelt poolt inventuuri, teisalt aga klassikalise pääste-etnograafiaga. Vadjalasi oli vähe järele jäänud ja ei olnud teada, mis neist edasi saab. Neid tuli oma põlisel asualal uurida enne kui hilja.

    Etnograafid olid huvitatud eeskätt vanadest, paganlikest ja spetsiifiliselt vadjalikest kultuurinähtustest. Sellest lähtudes valiti ka uurimispaiku ja informante. Päevikutes vaheldub pettumus lootusega. Vana rahvakultuuri kadumises peeti suurteks süüdlasteks bolševikke. Näiteks Velikino ja Valgovitsa külaga tutvumise järel kirjutas Ränk: „Etnograafiliselt pakuvad mõlemad külad üsna vähe. Bolševistlik aeg on siinkandi vanad külakultuuri mälestised hävitanud. Ainuke mida igal pool näed, on sõbaušatti oma rõngakujuliste põletuskirjadega.“ (Sõbaušatti on arhailine rõivatünn.)

    Undova vanamees seljatäie reheahjupuudega. Foto: Gustav Ränk 1943.

    1942. aastal olid uurimisteemad etnograafide vahel laias laastus ära jagatud. Ränk kogus materjali maaviljeluse, kalapüügi ja ehitiste kohta. 1943. aastal pidi Ränk kui ekspeditsiooni ainus etnograaf katma kõiki teemasid, kuid keskendus siiski peamiselt põllutöödele (sh viljakoristus), ehitistele, puutööle ning transpordivahenditele.

    Etnograafi peamine töömeetod oli küsitlemine. Kuna huvituti vanast, siis eelistati informantidena vanemaid inimesi, kes minevikku selgelt mäletasid ja sellest jutustada oskasid. Ränk nimetab neid sageli „objektideks“. 1942. aastal kiidab ta üht vana naist: „On täitsa kõver rauk see Afdotja, kuid vaim on siiski värske. Tema teab vähe, kuid mida teab, see on selge ja monumentaalne. Ses vanas inimeses leian esmakordselt oma vadjareisil hõimu hinge. Teab, et eesti keel on sugulaskeel ja et tema rahvas on kadumisteel sellega, et ta on unustanud oma keele ning usu jumalasse.“

    Eesti etnograafid olid üldiselt viisakad. Otsest survet informantidele ei avaldatud. Inimestega vesteldi siis, kui neil selleks oma tegemiste kõrvalt aega oli. Muidugi võisid seljas olnud munder ja kaasas olnud relvad mõjuda kaudse surveavaldusena. Paistab, et Ränk ei andnud sellest endale nii väga aru. Aristel oli see enam südamel, tema oli selles suhtes märksa tundlikum.

    Bolševikud ja vadjalaste venestamine

    Teema, millele Ränk ja ka teised oma päevikutes palju tähelepanu pöörasid, ehkki see ei olnud otseselt nende uurimisteema, olid Ingerimaal aset leidvad etnilised protsessid (sh keelesituatsioon, etniline identiteet, assimileerumine). Hõimuaatest inspireeritud rahvateadlastele ei meeldinud vadjalaste kultuuriline ja keeleline ümberrahvustumine sugugi. Üldiselt leiti, et peasüüdlane on jällegi bolševike rahvuspoliitika.

    Sofija Baranova keerutab kaeravihu sidet. Mati küla. Foto: Gustav Ränk 1942.

    23. augustil 1942 kirjutas Ränk Mati küla kohta. „Liikudes ses venestamise lõppstaadiumis olevas vadja külas, ei saa lahti muljest, et mõnekümne aasta pärast on üks hõimurahvas ainult veel mälestuses olemas. Paratamatult tuleb see praegu juba vaevalt rahva nime kandev killuke sugurahvaste hulgast kustutada. Siis kantakse see lõplikult „väljasurnud“ rahvaste nimestikku, nagu seda on juba ammu kuulsusrikkad Merja ja Muroma rahvad. [—] Et vadja rahvas nii kiiresti oma lõpule vastu astub, selles on süüdi bolševistlik koolipoliitika viimase veerandsaja aasta jooksul. Vadja keelt on bolševistlikes koolides õpetatud ainult aastat paar; siis on vene keel saanud ainuvalitseva asendi. Seal on siis see kuulus rahvaste keele ja kommete austamine bolševistlikus süsteemis. „Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik“ rahvakultuur on siin kandnud oma vilja. Ära nähes, et ainult vene keelega edasi pääseb, on rahvas kahtlemata ise oma surmaotsust täita aidanud ja kahtlemata ka venekeelset kooli „nõudnud“.“

    Alles Lauga jõe suudmealal oli Rängal viimaks põhjust rõõmustada: „Jõepära ja selle naaberkülad Liiva ja Luusitsa on palju soome-eesti pärasemad kui muud vadja külad: isegi lapsed räägivad emakeelt. Imelikul kombel on just siin, vadja lääneservas püsinud kirstudes ka rahvariideid.“

    1943. aasta päevikus arutleb Ränk, miks surevad mõned rahvad välja, teised aga osutuvad elujõuliseks. „Küllap meie sugurahvaste juures on küll tegu vähese aktiivsusega, liiga lahja temperamendiga, võrreldes naabrite, slaavlastega. Suurem sigivus ja üldse elu rõkkav ülekaal on slaavlasi aidanud teiste üle; oma töö samas suunas on teinud kirik ja nii seisame fakti ees, et slaavlus lämmatab nagu lopsakas nõgesepõõsas kõik muud taimed.“

    Venelased, slaavlased, bolševikud ning asiaatidest barbarid sulavad Rängal kokku üheks vaenlasekujuks.

    Tema vaenulikkus „bolševistliku ida“ vastu pärines ilmselt eeskätt isiklikest kogemustest Kuressaare vanglas, kus ta 1941. aasta septembris napilt mahalaskmisest oli pääsenud. Ränk oli kolleegidest Saksa-sõbralikum. Ta nägi Saksa armees Euroopa (lääne) tsivilisatsiooni ainsat reaalset kaitsjat bolševistliku ida vastu ja lootis Saksa relvade võitu, sest vastasel korral oli bolševike tagasitulek vältimatu. Kui see peaks juhtuma „järgneme meie, teised vanad Läänemererahvad kiiresti vadjalastele oma saatuse poolest. Siis ei ole meie keelel aega nii rahulikult surra nagu vadja omal, vaid selle elu lõigatakse läbi nagu terava vikatiga. Tahaks siiski uskuda, et maailm 20. sajandi keskpaigas enam ei tohiks elada üle uut asiaatide lainet, et uppuda verre ja mädaneda kultuuriliselt. Tahaks uskuda, et rahvaste üle valitseb siiski mingi kõrgem Geenius, kes kord ka Ida barbaarsusele piirid paneb.“

    Ekspeditsiooni liikmed Ilmar Talve, Ilmar Linnat ja Gustav Ränk tagasisõidul Kingissepas. Foto: Erik Laid 1942.

    Milliseks kujunes Ränga vahekord Ingerimaa elanike, eeskätt vadjalastega? Mõned hõimuteadlikumad vadjalased ja teised kohalikud läänemeresoomlased suhtusid külalistesse Eestist arusaamise ja poolehoiuga. Üldiselt kaldus sealne elanikkond eesti uurijaid siiski seostama Saksa okupatsioonivõimuga. Teadusemeestesse suhtuti ettevaatuse ja umbusu, vahel ka võõristusega. Lihtsate külainimeste meelest olid nad imelikud võõrad härrad, kelle selja taga seisis Saksa armee jõud alates relvadest ning lõpetades lihakonservide ja sigarettidega.

    Professor Ränga suhtumises vadjalastesse jäi lõpuni püsima jahe distants, tsiviliseeritud vanema venna üleolekutunne. Ingerimaa ja vadja külad ei saanudki talle omaseks. Ta nägi ühe sugurahva hääbumist võõristust tekitava, tohutu suure Venemaa ühes servas ja see ei meeldinud talle. Rängale olid südamelähedased kodumaa harjumuspärased mõõdud, selle „kollendavad viljaväljad“ ja „jõukad eesti talud“. Viimaselt Vadja-retkelt üle Peipsi koju naastes tundis ta heameelt, et „Ida jääb iga laevakruvi löögiga ikka enam tahapoole“.

    Viljakad välitööd

    Tollased eesti ajalehed kajastasid Tartu teadlaste esimest uurimisretke Ingerimaale küllaltki aktiivselt. Detsembris 1942 avaldas ajaleht Eesti Sõna Ränga neljaosalise ülevaate suvisest Vadja-reisist. Välitöödest on seal vähe juttu. Põhiliselt antakse ülevaade Ingerimaa ajaloost ning vadja rahvakultuurist. Ränk rõhutab, et tegemist on lähedase hõimurahvaga, kes on raske ajaloolise saatuse ja bolševike poliitika tõttu kadumas.

    Järgmisena avaldas Eesti Pildileht Ränga artikli „Vadjalased ja nende kodumaa. Pilte hõimurahva elust“, mis on põhimõtteliselt eelmainitud neljaosalise artiklisarja lühendatud variant. Mõlema teksti illustreerimiseks on kasutatud ekspeditsioonil tehtud fotosid. Saksa võimude abi uurimisretkede korraldamisel ei maini Ränk kummaski. Artiklid olid suunatud rahvuslikult meelestatud, võib-olla hõimuteadlikulegi lugejaskonnale. Sakslaste osaluse väljatoomine oleks neid uurimisretki vaid kompromiteerinud.

    Kahe ekspeditsiooni tulemusena on ERMi fotokogusse lisandunud 450 Ränga tehtud fotot ning umbes 400 lehekülge etnograafilisi märkmeid. Sõjajärgsetel aastakümnetel avaldas ta paguluses terve rea artikleid vadja rahvakultuurist ning viimaks ka soomekeelse monograafia „Vatjalaiset“ (1960). Kokkuvõttes olid need niisiis üpris viljakad välitööd.

    Indrek Jääts on ERMi vanemteadur.

    1 Selle aktsiooni kohta vt: Tiit Noormets, Eestlaste ja teiste rahvusvähemuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. – Tuna 2001, 2, 39–59.

    Aigi Rahi-Tamm, Argo Kuusik, Tagasi esivanemate maale: Eestlaste evakueerimine Loode-Venemaalt 1942-44. – Ajalooline Ajakiri 2017, 1 (159), 103–137.

    2 Ilmar Talve avaldas oma vadja päeviku mõnevõrra lühendatult soome keeles: Ilmari Talve, Matka vatjalaisiin 1942. – Pekka Laaksonen, Sirkka-Liisa Mettomäki (toim). Inkerin teillä. Kalevalaseuran vuosikirja 69–70. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki 1990, 46–66. Päeviku eestikeelne originaal on nüüdseks hoiul ERMis.

    3 Vt Paul Ariste, Vadja päevikud 1942–1980. Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 22. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2005.

  • Kureerimise poliitiline potentsiaal kriisiajal

    BRIGITA REINERT

    Märtsikuus avati Kumu suures näitusesaalis rahvusvaheline suurprojekt „Mõtlevad pildid“, kus esimesel kuul polnud väljas ühtegi kunstiteost. 2016. aastast koostöös Ameerika Ühendriikide Zimmerli kunstimuuseumiga ette valmistatud uurimusliku näituse „Mõtlevad pildid“ keskmes pidi olema Baltimaade ja Moskva kunstnike dialoog 1970. ja 1980. aastatel. Paar nädalat enne näituse avamist alustas Venemaa Ukraina vastu sõda ja dialoog lähiajaloo teemadel sai täiesti uue konteksti. Erakorralise olukorra tõttu toodi Kumus publiku ette tühi saal, kus näituse tekstiosa on esitatud muutmata kujul ning teoseid tähistavad teoste mõõdus nelinurgad seintel. Näitus hakkab teostega täituma järk-järgult, esimesed teosed ilmusid saalidesse 18. aprillil. Näituse kuraatorid on Eesti Kunstiakadeemia teadusprorektor, doktorikooli juhataja Anu Allas ja Eesti Kunstimuuseumi maalikogu juhataja Liisa Kaljula.

    Näitust hakkasite ette valmistama juba 2016. aastal. Kuidas tööprotsess alguse sai?

    Anu Allas: Sattusime Liisaga viis aastat tagasi mõneks kuuks Zimmerli kunstimuuseumi uurimistööd tegema. Liisa kirjutas oma doktoritööd ja mina tahtsin Kumu kuraatorina tutvuda Norton Dodge’i kunstikoguga, et tulevikus Zimmerliga koostööd teha. Samal ajal oli seal väljas Jane Sharpi kureeritud näitus „Mõtlevad pildid: Moskva kontseptuaalne kunst Norton ja Nancy Dodge’i kogust“. Vaatasime selle näituse kõrvale Dodge’i kogu Baltimaade kunstnike töid ja kuidagi hakkas meie vestlustes hargnema mõte näitusest, kus saavad kokku kõigi meie huvid: Liisa uurimistöö sots art’ist, Jane’i kompetentsus Moskva kontseptualismi osas ja minu soov tuua Kumu nõukogude perioodi kunsti näitustesse rohkem piirkondlikku ehk Baltimaade perspektiivi. Moskva ja Baltimaade kunstnike teosed astusid omavahel elavalt dialoogi ja nii see protsess algas.

    Liisa Kaljula: Paar aastat hiljem alustasime juba uurimistööd Baltimaades, et anda näitusele värske materjaliga lisaväärtus ja tutvustada siinset vähem tuntud kontseptualismi. Meid käivitas avarama nõukogude kontseptualismi mõiste väljatöötamise võimalus ja ka Jane Sharpi näituse pealkirjas välja pakutud sõnapaar. Oli selge, et nõukogude kontseptualismi ei saa kirjeldada lääne kontseptualismi sõnavaraga, kuna Nõukogude Liidus puudus viimase peamine tekkepõhjus – võimas kunstiturg. „Mõtlevate piltide“ puhul oli meil aga kohe aimdus, et selle sõnapaariga saab toimetada ka Baltimaade materjali peal, sest kui vaadata kas või Nõukogude perioodi Eesti kunsti, siis on seal omajagu selliseid teoseid, kus küsitakse, mis asi on pilt, dekonstrueeritakse klassikalist natüürmorti või maastikuvaadet. Zimmerli samanimelisest näitusest ei võtnud me niisiis üle teoste valikut ega ka teemagruppe, vaid näituse pealkirja ja Moskva kontseptualismi valiku, mille dialoogipotentsiaal baltlastega oli kõige suurem.

    Paar nädalat enne näituse avamist alustas Venemaa sõda Ukraina vastu. Sellest lähtuvalt otsustati näitus avada tühjade saalidega: teoseid pole, kuid nende asukohad on tähistatud, seinatekstid ja etiketid on samuti paigas. Mida selline žest endast kujutab? Kuidas selleni jõuti?

    Kaljula: Ennekõike on see sõjavastane žest ja ühe postsovetliku rahva solidaarsusavaldus teisele sama saatusega rahvale. Selle tõttu, mis Ukrainas praegu toimub, on ilmselt paljudel Ida-Euroopas tunne, et nende harjumuspärasel tööl ei ole enam mingisugust tähendust, et on võimatu jätkata senist toimetamist, nagu poleks midagi juhtunud.

    Kuna pidime näituse avama just sel ajal, kui inimesi oli tabanud šokk sõja puhkemise pärast, tuli meil direktorite ja kuraatoritega aru pidada, kuidas peaks muuseum sõjale reageerima, et mitte mõjuda eskapistlikuna, ent mitte minna ka kaasa emotsionaalse ja valimatu Venemaa kultuuri boikotiga. Muuseum on siiski teadusasutus ja teadmispõhiselt tegutsedes ei oleks me saanud näituselt välja noppida Moskva kunstnikke, kelle puhul on ju teada, et nad olid nõukogude ajal dissidendid, on ammu jalgadega hääletanud ja Venemaalt lahkunud ning elavad nüüd New Yorgis, Pariisis, Prahas, Kölnis ja mujal. Otsustasime lõpuks, et protestime selle koletu sõja vastu ega pane esialgu välja ühtegi kunstiteost.

    Vene kultuuri boikott on viimasel ajal Eesti kultuuriväljal terava arutelu põhjustanud. Mulle on jäänud mulje, et Zimmerli kunstimuuseumi kogude puhul ongi suuresti tegemist põrandaaluse ja võimuvastase kunstiga. Miks ikkagi tsenseerida dissidentlikku kunsti? Kas siin pole tegu mitte publiku kunstiteadlikkuse alahindamisega?

    Allas: Dodge’i kogu ei sisalda ainult põrandaalust või dissidentlikku kunsti, vaid – eriti nõukogude aja lõpust – ka palju selliseid teoseid, mida sai ka avalikult näidata, ehkki need hälbisid sotsrealismi kaanonist. See on ilmselt olnud ka Dodge’i peamine valikukriteerium. Teosteta näitus pole kindlasti tsensuuri tulemus, kas või juba sellepärast, et teoste puudumine oma kohalt valmistab ette pinna need tööd siiski välja panna, mida aprilli keskpaigast ka teinud oleme.

    Violeta Bubelytė (1956). Akt nr 23. 1983, hõbeželatiinfoto. Leedu Riiklik Kunstimuuseum

    Tühjus näitusesaalis osutab muu hulgas ka sellele, kui keeruline on sellises olukorras teha õiget otsust. Ükskõik milliseid versioone me poleks ka arutanud, alates sellest, et teeme näituse nii, nagu plaanitud, kuni selleni, et jätame väljapaneku üldse ära, tundusid need ikka kellegi suhtes ebaõiglased. Teosteta saal koos väljapaneku karkassiga, milleni lõpuks jõudsime, kajastab kõige selgemalt tõdemust, et me ei saanud seda näitust teha nii, nagu plaanitud, aga ei saanud ka tegemata jätta. Kuna tegemist on kontseptuaalse kunsti näitusega, siis kasutasime olukorraga toimetulekuks selle kunsti enda vahendeid.

    Kaljula: Tuleb arvesse võtta sedagi, et ka Eestis on Vene kultuuri boikotti puudutav arutelu sõja algusajaga võrreldes omajagu muutunud ja arenenud. Kui sõja alguses oldi valdavalt emotsionaalsed, vihased ja hirmul, siis nüüd on diskussioon juba pisut rahulikum ja ratsionaalsem ning, mis oluline, ka konstruktiivsem. Nagu president Alar Karis mõne nädala eest ülikoolide otsust kommenteerides ütles, tuleb hoolega vaadata, millised mõjutusvahendid toimivad sõja lõppemise kasuks ja millised kahjuks. Arvan ikkagi, et sõja alguspäevil ei oleks meil üldise emotsionaalse fooni tõttu olnud võimalik seda näitust tavapärasel kujul avada, kuid, mida nädal edasi, seda selgemaks on saanud vajadus seda näitust siiski eksponeerida. Kui Baltimaadel on mingigi võimalus mõjutada praegu Venemaal toimuvat, siis on selleks just demokraatliku, mitmekesise kultuuri toetamine. Nõukogudeaegsete teisitimõtlejate kunst esindab sümboolselt just sellist kultuuri, esindab vastuseisu totalitaarsetele režiimidele kui sellistele.

    Milline on olnud teie koostöö näituse kujundaja Mari Kurismaaga? Kujundaja roll omandas uue tähenduse, kui otsustati näitus avada teosteta.

    Allas: Kujundaja roll on eriti seda laadi mahuka ja keerulise näituse puhul alati suur. Mari on väga kogenud kujundaja ja tunneb ka hästi tollast kunsti, pealegi on näitusel ka mõned tema enda tööd. Me valisime ta alguses sellepärast, et oli tarvis kedagi, kes teoste massiiviga hakkama saaks ja materjali tunnetaks, aga tööprotsessi käigus omandas hakkama­saamine ja tunnetamine hoopis teise tähenduse.

    Kaljula: Ütleksin lausa, et kriisiolukorras väljus Mari tavapärase kujundaja rollist ja asus pigem kunstniku positsioonile, sest tegu ei ole ju lihtsalt tühjaks jäetud valge kuubiga, nagu mõned üksnes pressiteadet lugenud inimesed on arvanud. Tegu on tervikliku keskkonnaga, mis resoneerib muu seas nende tunnetega, mida paljud inimesed praegu läbi elavad: turvatunde puudumine ja kaotusvalu, eksistentsiaalne äng ja abitus. See keskkond võib mõjuda ka tumeda tulevikuennustusena maailmast ilma kultuurita – Ukrainas on see praegu reaalsus. Oleme muide näitusel osalevatelt kunstnikelt saanud palju positiivset tagasisidet muuseumi kontseptuaalsele žestile, nii et kontseptualistid ise on selle lahenduse heaks kiitnud.

    Kuidas ja millistel alustel teosed saalidesse ilmuvad?

    Allas: Igasse ruumi ilmub kõigepealt üks teos, mis avab selle ruumi tuuma, seejärel teine, kolmas jne, kuni lõpuks on näitus loodetavasti vaadata enam-vähem täies mahus. Valikul lähtume konkreetsetest teostest ja ka sellest, kus need ruumis asetsevad ja kuidas tühja karkassiga kõnelevad; kunstnike rahvuse, päritolu jt suured kategooriad jätame kõrvale. Kui olime selle skeemi välja mõelnud, siis tuli pähe, et tegelikult võiks mõnikord mõne näituse päris planeeritult sel viisil protsessina üles panna, et õhutada vaatajat mitu korda tagasi tulema. Teose tähendus muutub üksjagu seoses sellega, millised teosed on selle kõrval: üksikut teost tühjas ruumis tajub vaataja hoopis teisiti kui tihedalt täis riputatud seinu.

    Kaljula: Selleks et vältida ühiskondlikult tundlikke lahendusi – Eestis tuleb meil ju arvestada ka siinse venekeelse elanikkonnaga, keda ei tohi karistada selle sõja eest –, lähtume ühtlasi kõige neutraalsemast visuaalloogikast: alustame mustvalgema materjaliga ja liigume värvilisema poole. Selline lahendus võimaldab põigelda kõrvale rahvusküsimusest, mida oleme algusest peale tahtnud teha. Just seetõttu on kogu näitus üles ehitatud rahvusüleste teemade, mitte rahvusboksidena. Kuid see kõneleb ka sellest, et sõjaajal, mis on olemuselt klassikaline piirsituatsioon, muutub maailm sageli mustvalgeks ning suurema eesmärgi nimel ollakse nõus loobuma mitmetest demokraatliku ühiskonna vabadustest. Me ei tohi aga unustada neid vabadusi olukorra paranedes tagasi tuua, sest kui me seda ei tee, on Eesti varsti üsna tüüpiline Ida-Euroopa riik, kus on kriisisituatsioonis demokraatiast loobutud. Nagu Ungari pealt praegu näeme, on demokraatiast loobumine tegelikult üsna lihtne, selle tagasitoomine aga väga keeruline protsess.

    Millised on peamised märksõnad, mis iseloomustavad siinse piirkonna 1970ndate ja 1980ndate kunstnike põlvkonda? Mis eristab seda põlvkonda eelmistest?

    Allas: Põlvkondlik erisus tekkis juba 1960. aastatel, mil said täiskasvanuks need, kes ei mäletanud sõda ega tundnud enam hirmu otseste repressioonide ees, nagu see oli 1940. ja 1950. aastatel. Sulaaja ja sellele järgnenud aastate Nõukogude Liit oli teistsugune riik kui varasematel kümnenditel: kõigile piirangutele vaatamata siiski liberaalsem, jõukam ja vabam. Kuuekümnendate põlvkond Nõukogude Liidus oli ka esimene, kes ei tundnudki mingit teist, sõjaeelset maailma: nende suhe oma keskkonnaga oli teistsugune kui varasematel põlvkondadel. Nad ei loonud kunsti kaudu alternatiivseid reaalsusi, vaid suhtlesid aktiivselt ümbritsevaga, mängisid võimukujunditega, õrritasid süsteemi jne. 1970. aastatel küll keerati kraanid uuesti kinni ja kontakti muu maailmaga jäi vähemaks, aga senine kogemus oli siiski kunstnikke kujundanud ja seda ei saanud enam olematuks teha.

    Kaljula: Puhtkunstilises plaanis eristas seda uut põlvkonda veel loobumine eelmise põlvkonna subjektivistlikust kunstnikupositsioonist, usust sellesse, et kunstniku pealisülesanne on väljendada oma kordumatut maailmapilti ja unikaalset sisemaailma. Käsitleme oma näitusel uut põlvkonda kontseptuaalsena ka seetõttu, et nad kasutasid mitmeid võtteid uuenenud kunstnikupositsiooni väljendamiseks: näiteks seeriaprintsiipi, mis oli palju anonüümsem, haakus moodsa tööstusliku tootmisega ja võimaldas loobuda eelmise põlvkonna üksikust auraatilisest maaliruudust; aga ka fiktiivseid või masinlikke autoripositsioone, mis võimaldasid kunstnikel luua väljamõeldud autori, kes teose nende asemel realiseeris. Lätlane Jānis Borgs, kes oli muide ka üks kontseptuaalse kunsti mõiste maaletoojaid Baltimaades, katsetas 1970. aastate arvutijoonistustes masinliku autoripositsiooni loomisega.

    Kas sel näitusel on ka mingi alateema, mis kerkib kuidagi rohkem esile?

    Allas: Sel näitusel on mitmeid eesmärke ja üks nendest on tuua üldiselt väga maskuliinses kontseptualistide seltskonnas esile võimalikult palju naiskunstnikke, muu hulgas selleks, et näidata kontseptuaalse kunsti strateegilist arsenali avaramalt. Kontseptuaalsus ei pruugi tähendada ainult töötamist sõna ja kujundi, lakooniliste žestide või totaalsete maailmamudelitega, vaid ka märksa paindlikumate, voolavamate, subjektiivsemate kategooriatega, näiteks kehataju ja ruumitunnetusega. Täielikult naiskunstnikele ongi üles ehitatud „Keha ja ruumi“ teemaplokk. Irina Nahhova, Violeta Bubelytė, Mari Kaljuste, Mari Kurismaa, Rimma Gerlovina ning Juzefa Čeičytė lähedal eksponeeritakse ka Kazimiera Zimblytė maale, ümber nurga Nadja Stolpovskaja installatsiooni, paar ruumi edasi Sirje Runge maalisarja jne.

    Kaljula: Usun ja loodan, et suudame pakkuda uut mõtteainet nõukogude perioodi kunsti uurimisse veel nii mõnegi teemagrupiga. Näiteks „Linna­sekkumised“ näitab Baltimaid uue linnakultuuri kasvulavana: oldi üsna radikaalsed oma kujutlustes, kuidas oma linn sümboolselt tagasi võita ja see enda tarvis ümber kujundada. Nõukogude impeeriumi südames Moskvas oli avalik ruum enam võimu kontrolli all ja seal sellist uut linnakultuuri nõukogude aja lõpus ei tekkinud. Teame hästi, kuidas lõppes 1974. aastal kunstnike katse panna oma teoseid välja Moskva äärelinna tühermaal: see katse on ajaloos keskvõimu ebaproportsionaalse reaktsiooni tõttu tuntud buldooserinäitusena. Seda kõike arvesse võttes jahmatavad „Linnasekkumiste“ teemagrupis oma julguse ja radikaalsusega nii lätlased Jānis Borgs ja Pollutsionistid, leedukas Mindaugas Navakas kui ka eestlased Sirje Runge ja Jüri Okas.

    Millistest kogudest veel on teoseid näitusele valitud? Millist rolli need näitusetervikus mängivad?

    Kaljula: Näitusel on muidugi teoseid kõigist suuremaist Baltimaade riiklikest kunstimuuseumidest: peale Eesti oma ka Läti ja Leedu riiklikust kunstimuuseumist. Aga eriti just Läti ja Leedu puhul ei ole kogumispoliitika pärast raudse eesriide langemist raha vähesuse ja teinekord ka museoloogia jäikuse tõttu murdnud välja klassikalise kunstimuuseumi kolme valdkonna ehk maali, skulptuuri ja graafika eelistamisest. Kontseptuaalne kunst on aga sageli selline, mis tavapärase kolmikjaotuse alla ei mahu. Nii ei ole näiteks Leedu riiklikud muuseumid pidanud oluliseks omandada performance’ite dokumentatsiooni, Lätis on aga eramuuseumid võrreldamatult suurema ostuvõimekuse ja uuendusmeelsema ostupoliitikaga teinud kontseptuaalse kunsti omandamisel sisuliselt puhta töö.

    Allas: Seoses selle näitusega, aga ka laiemalt pakuvad mulle huvi Baltimaade kaks suurt erakogu, kusjuures hiljuti on avatud ka muuseumid: Riia Zuzeum, mis põhineb Jānis Zuzānsi kogul, ja Vilniuse MO muuseum, mille aluseks on Danguolė ja Viktoras Butkuse kogu. Kui riiklike muuseumide kogudes sisalduv on suhteliselt hästi teada, siis just neist erakogudest leiab palju uut ja väärt materjali. Samavõrra valgustav on nende muuseumide siseloogikaga tutvumine, arusaamine sellest, miks ja kuidas need on loodud, kuidas uued institutsioonid ennast kunstiväljal positsioneerivad ning kunstivälja muudavad jne.

    Kuidas sobib selline teemasuund teie muu uurimistööga? Mille üle on põhjust selle kogemuse puhul tänulik olla?

    Kaljula: Minu jaoks on selle näituse ettevalmistamine olnud senise uurimistöö loomulik jätk, sest püüdsin juba oma doktoritöös nuputada, mil moel kontseptualism nõukogude tingimustes erinevaks kujunes ja kuidas saaks sellest rääkida või kirjutada, võttes arvesse teistsugust ühiskondlik-kultuurilist konteksti. Siinsete kunstimõistete kujunemine mõjukatest lääne omadest erinevaks on olnud minu kui Nõukogude perioodi kunsti uurija üks kinnisteemasid ja ilmselt on seda tunda ka Kumu suure saali näitusel. See näitus on aga olnud kõige paremas mõttes tiimitöö, kuhu igaüks on toonud kaasa oma tugevused. Anu kõigutamatu usk, et Kumu suudab selle näituse tuua Euroopasse ja Baltimaade tarvis kontekstualiseerida, on olnud siiski kõige alus. Jane on olnud uskumatult kannatlik, pandlik ja avatud meie avantüürile: ta ei ole hoidnud kramplikult kinni näituse esialgsest lahendusest, vaid lasknud sel edasi areneda, alustades Baltimaade materjali lisamisest ja lõpetades suures saalis esimesel kuul esitletud sõjavastase žestiga.

    Allas: Me ei ole kaugeltki ainsad Nõukogude perioodi kunsti uurijad, kes on just viimastel aastatel oma huvide regionaalset perspektiivi avardanud, eriti just teiste Baltimaade suunal. Eesti kunstiajalugu on nii väike, et paratamatult jääb see ruum liiga kitsaks. Tavaliselt teame aga palju rohkem suurte kultuurrahvaste kunstiajaloost kui oma naabrite omast. Selle näituse tegemise üks suuremaid võite on see, et oleme väga põhjalikult tegelenud läti ja leedu kunstiga. Meie kasutusse ja pildimällu on lisandunud palju uut materjali, aga olulisemgi on asjaolu, et sellega on muutunud eesti, läti ja ka leedu kunstiajaloos kinnistunud narratiiv. Näiteks leidsime mitmeid teoseid, mida pole oma kunstiajaloos teab mis oluliseks peetud, aga mis osutusid selle näituse kontekstis kõnekaks. Hierarhiate nihestamine ja tõlgendushorisondi avardamine on igale kunstiajaloolasele oma töö juures kõige huvitavam.

  • Vestlus ja monoloog

    ALEKSANDER ZAHHAROV

    Näitus „Mõtlevad pildid“ Kumus kuni 14. VIII. Kuraatorid Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane Sharp, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline disainer Tuuli Aule.

    Näitus on valminud Eesti kunstimuuseumi, Jane Voorhees Zimmerli kunstimuuseumi ja Rutgersi ülikooli koostöös.

    Kumu näituse „Mõtlevad pildid“ esialgne eesmärk oli näidata hilis­nõukogude­aegse Moskva ja Baltimaade kontseptuaalsete kunstnike dialoogi. Venemaa jõhker sissetung Ukrainasse muutis aga kogu meie kultuurikeskkonda ja solidaarsuse märgina avati näitus kunstiteosteta. Muuseumi, kuraatorite ja teadurite aastatepikkune töö näituse koostamisel sai vääramatu jõu mõjul tugeva põntsu.

    Venemaal on poliitiline dimensioon asendatud jäiga autoritaarse hierarhiaga ning juba ammu on sealsed võimud töötanud selle nimel, et avalikkus tasalülitada. Nüüd näeme, miks. Sealjuures kasvab järjest oht, et Vene ühiskond langeb tervikuna tagasi totalitarismi embusesse. Ometigi peab vene kultuur end ise ümber mõtestama. Enam ei ole teist valikut. Sündmuste areng näitab praegu, et toimub uus jagunemine emamaa ja emigratsiooni kultuuri vahel, mille tulemusi näeme alles aastate pärast.

    Selles valguses võib nõustuda Hanno Soansi väitega, et dissidentidest ja tihti emigrantidest kontseptualistide tööde ärakorjamisega esines Kumu tühižestiga, mis ei aita Ukrainat ega Eestit.1 Siiski on võimalik, et tühi näitusesaal pakub uusi viise, kuidas Moskva ja Baltimaade kontseptualismist rääkida. Et see ei jääks ühekordseks seisukohavõtuks, millest õppetunde ei ammutata.

    Süsteemi sees ja väljas. Hilissotsialistliku ajastu utopismijärgsusest tingitud kultuurikeskkond soodustas iroonilise eluhoiaku tekkimist. Nõukogude äärmuseni monotoonne, hall ja igav olme ei paistnud mitte kuhugi liikuvat ning inimesed kaotasid usu progressi. Sotsialismi ehitamine oli juba täide viidud ning kogu edasine tegevus neis tingimustes oli jada peateema variatsioone, mis väljendus süveneva majandusliku ja sotsiaalse surutise oludes absurdimaigulise farsina. Riigi loosungid kommunismi ehitamisest paistsid idiootsed.

    Nonkonformistide kunstis väljendus see olustik iseäraliku postmodernistliku hoiakuna, mis vaatles nõukogude elu, keelt ja rituaale kurblõbusa pilguga. Samal ajal propageerisid lääne postmodernistlikud kunstnikud vaadete ja ideoloogiate paljusust. Nõukogude Liidus elutses aga üks ainuvõimalik kommunistlik ideoloogia, mille õõnestamisele kunstnikud oma jõu suunasid. Nomenklatuursele keelekasutusele vastati irooniliste pilaloosungitega ning massidemonstratsioonidele eraklike väljasõitude ja jalutuskäikudega. Siiski oli kunstnike ja võimude jõuvahekord niivõrd viimaste poole kaldu, et väljapääs valitsevast ideoloogiast oli võimatu.

    Nõukogude kontseptualiste, eelkõige moskvalasi piiras ka kunstilise väljenduse ajalooline mass. Boris Groys kirjeldab oma krestomaatilises raamatus „Stalinismi totaalne kunstiteos“ varase nõukogude avangardi süvavaimsuse domineerimist isegi hilissotsialistliku postutopismi tingimustes. Tema sõnul seisnes avangardkunstnike (Kazimir Malevitš, El Lissitsky jt) plaan progressi peatamises. Vajalik oli materiaalsest ja sotsiaalsest arengust ette hüpata, et jõuda kunstilise meelevaldsuse utoopiasse, kus ajal ja pärandil ei oleks kohta argielu konstrueerimisel. Avangardi projekti suutis ellu viia aga hoopis stalinistlik sotsrealism. Kuigi sotsrealism erines vormilt kardinaalselt täisabstraktsest avangardlikust kunstist, siis ideeliselt väljendas see samalaadset püüdlust eimillegi poole. Eimiski on kommunistliku utoopia tingimustes inimese võimetus eristada materiaalseid olusid ja ideelisi taotlusi, mille tulemuseks on igavese samasuse riik.2

    Nõukogude kunst, ka nonkonformistlik kontseptualism oli eranditult süsteemne. See ei tähenda, et kõik oli lubatud ja oma teoseid sai avalikult näidata. Vastupidi, varasel Stalini ajal sotsrealismi NSVLi ametlikuks kunstižanriks kinnistamise eesmärk oli kitsendada kunstnike väljendusvabadus pea olematuks. Ka Stalini surma järgsed sotsrealismi iteratsioonid ja ametiliitude türannia ei jätnud võimalusi NLKP pealiiniga vaidlemiseks. Kontseptualismi süsteemsus ei olnud vabatahtlik, kuid selle pidev vastuolu kehtiva korraga piiras kunstnike loomingut. Süsteemsuse raamid olid niivõrd totaalsed, et ka mitteametlik kunst ei saanud sellest väljuda. Seetõttu oli selle pilk alati nõukogude ideoloogia poole pööratud. Niisiis oli kontseptualism küll nõukogude sotsrealismi kõverpeegel, mis kommunismi pilas, kuid siiski samalt süsteemilt algimpulsi saanuna. Totalitaarse ühiskonna liige ei saa end ideoloogiast avalikult distantseerida. Taandumine eraellu pole sotsiaalne ega poliitiline akt, kui sellele ei järgne ühiskondlikku tegevust, mille toimimist reguleeris Nõukogude Liidu keskvõim. Näiteks võib siinkohal tuua kurikuulsa buldooserinäituse, kus võimude liigagar soov alternatiivsed vaatepunktid mutta tampida päädis rahvusvahelise skandaaliga, mille leevendamiseks lubati kunstnikel Moskvas Izmailovi pargis oma töid näidata.3 Tähtis on siiski tähele panna, et nii skandaali provotseerimine kui ka avalikule näitusele loa andmine oli süsteemi algatus.

    Totaalne ja lokaalne. Kuid „Mõtlevad pildid“ pole ainult Moskva kontseptualistide tööde näitus. Soov oli näidata totaalse Nõukogude süsteemi kiuste loodud kunsti isiklikke ja kohalikke iseärasusi. Rõhk naiskunstnike ja Baltimaade kunstnike töödele pidi avardama meie arusaama nõukogude nonkonformistlikust kunstist. Eesmärk oli nihestada moskvalaste keskset positsiooni idabloki kontseptualismi loos. Näidata, et rahvuslik pärand ja iseolemise ihalus ning kunsti sooline mõõde mängivad loomingus sama suurt rolli kui valitsev ideoloogiline paradigma. Täielik samasus on vaimse, keelelise ja kehalise mitmekesisuse tõttu võimatu.

    Nüüd saab näitusel kunsti hinnata üksnes kataloogi toel. Pildiraamat käes Kumu suures saalis ringi jalutamine on muidugi omaette elamus, kuid ei anna kahjuks täit soovitud kogemust. Eriti huvitav oleks olnud ühes saalis koos näha Leonhard Lapini meesšovinistlikku suhtumist ning Violeta Bubelytė ja Irina Nahhova Nõukogude ruumis naise kehalist kogemust väljendavaid töid. Niisamuti jääb praegu nägemata NSVLi keelelise väljenduse lokaalne erinevus, mis väljendas igal pool samu sisult sotsialistlikke, aga vormilt rahvuslikke kommunistliku olme loosungeid pruunhallides värvides, millest nonkonformistid mõnuga irdusid.

    ***

    Naastes küsimuse juurde, kas tööde eemaldamine oli tühižest, tuleb vastata: jah. See saavutab meie kui kõrvaltvaatajate esmase sõjašoki möödudes vähe. Pigem tõstab esiplaanile jällegi vene kunstnike tööd ja küsimused, kas kõik venemaalased on praegu toimuvas süüdi ning kas totaalne süsteemsus jätkub. Sellele kahjuks meie vastata ei saa. Tagajärjeks on hoopiski Moskva vali monoloog. Näituse avamine tervikuna ja/või ka ainult vene kunstnike tööde ärakorjamine oleks andnud traditsioonilise nõukogude kunsti retseptsiooni ümberkujundamise võimaluse. Praegu tuleb välja vaid teadmine, et Venemaa ründas Ukrainat, mida kõik niigi teavad. See takistab alternatiivsete häälte kõlamist. Nõukogude kunsti ennastupitava totaalsuse nõue tuleb lõplikult lokaliseerida.

    1 Hanno Soans, Sõnaatlas ja mälutöö – meie oma vene hingeelu. – Sirp 25. III 2022.

    2 Boris Groys, Stalinismi totaalne kunstiteos. Tlk Kajar Pruul. TLÜ Kirjastus, Tallinn 2019.

    3 Виктор Агамов-Тупицин, Бульдозерная выставка. Ад Маргинем Пресс, Москва 2014, lk 6–9.

  • Autoripositsioon ja selle sõnastamise vajalikkus

    ANN MIRJAM VAIKLA

    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda 10 rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning 10 kirjutajat. Biennaali avamismaraton toimub 29. septembrist 8. oktoobrini. Siis esitletakse 10 uut kunstiteost ja 100 kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni. Piret Karro on üks kümnest kirjutajast.

    Piret Karro on kultuurikriitik ja muuseumitöötaja. Ta avaldas äsja Vikerkaares (2022 nr 3) artikli „150 aastat Eesti feminismi“, kus käsitles siinset naisliikumise ajalugu, ja valmistab ette samateemalist kuraatoriprojekti järgmisel aastal Vabamus. Tal ilmus Sirbis autoriveerg „Võim ja sugu“, kus vaatles ühiskondlikke ja kultuurisündmusi soouurija perspektiivist.

    Esimene Artishoki biennaal toimus 2008. aastal, tõukudes ideest luua ja elavdada kunstikriitika olukorda. Samavõrd kui kunsti tegemisest, võiks rääkida ka nähtu ja kogetu analüüsimisest. Milline on kunstikriitika seis peaaegu 14 aastat hiljem?

    Mäletan Artishoki blogi, mida Maarin Ektermann, Margus Tamm ja teised pidasid. Ka juttu sellest, et valitseb põud ja et midagi tuleb ette võtta. Nii et see jõudis minu vaimsele kaardile juba siis, kui veel koolis käisin.

    Piret Karro: „Kui meiesugused ei olnud varem avastanud, et oleme idaeurooplased, siis nüüd oleme oma positsiooni mõistnud ja võtame sellelt ka sõna.“

    Kunstikriitika on pakkunud mulle kirjutamise väljundi. See oli esimene žanr, milles kirjutama hakkasin. Arvan, et kunstikriitika on paljudele minu põlvkonna ja meist ka veel noorematele autoritele kasuks tulnud. Müürilehe kultuuri­toimetajana kutsusin noori autoreid tegema debüüdi näitusearvustuse formaadis, et anda neile avaldamisplatvorm. Ma ei väida, et kunstikriitika formaat ei ole nõudlik väljund, ning see, mida kirjutavad kunstiteadlased, on hoopis teise tasemega jutt. Võrreldes aga teiste formaatidega on kunstikriitika olnud uute autorite koolitamiseks tänuväärne võimalus. Õnneks on meil platvorme, kus saab avaldada. Ma ei anna hinnangut, kas kunstikriitika seis on hea või halb, vaid tunnustaksin Artishoki ettevõtmist. Arvan, et meil on autoreid, kes avaldavad oma arvamust, ilmunud arvustusi hinnatakse kui dialoogi osa. Arvustustes võib näha debatti. Kunstikriitika on kultuuriteadvuse sisekõne osa.

    Artishoki biennaalil on väga selge ülesehitus: 10 × 10 × 10. 10 kutsutud kunstnikku ja 10 kirjutajat, 10 uut kunstiteost, millest igaühe kohta valmib 10 kunstikriitilist teksti. Kokku pakub Artishoki biennaal osalejatele ja ka külastajatele 100 lähenemisviisi, kuidas mõista teoseid ja autoreid. Artishok soodustab justkui tootlikkust, rõhk on paljususel, teisest küljest aga kutsub üles süvenemisele, mis omakorda eeldab aja maha võtmist. Milliseid mõtteid see sinus tekitab?

    Publiku seisukohalt eeldab Artishok tõesti süvenemist. Tõenäoliselt ei suuda keegi näitusel lugeda sadat teksti. See nõuab pingutust. Kirjutaja positsioonilt paistab, nagu oleks Artishoki biennaali sisse kirjutatud süvenematus – tegutseme ju paralleelselt kunstiteoste loomisega. Seal on ehk ohukoht, kuna kirjutame vähese kogemuse ja kokkupuutepinnalt midagi, mille kunstnikud jõuavad päris valmis alles teose installeerimise päevaks. Teisest küljest näen aga võimalust kaasaloovaks kriitikaks või kunstniku ja kirjutaja dialoogiks. Sest need tekstid, kui need on lõpuks näitusel väljas samamoodi kui teosed, siis need ei toimi enam puhtalt arvustusena. Need asetuvad vahekohta või ühisosasse kunstiteose ja arvustuse vahel. Aga see protsess on mul alles ees ning eks näis, kuidas see kogemus ennast kätte annab.

    Olen VIII Artishoki biennaalile kutsunud kümme kirjutajat, kelle taust ja tegevusalad ulatuvad kureerimisest ja kirjastamisest arhitektuuri ja urbanistikani. Kuidas näed oma rolli nende seas?

    Autoripositsiooni sõnastamine on professionaalne ülesanne, mida peab kunstnik või kriitik ikka tegema. Oma biograafiasse olen viimasel ajal hakanud sisse kirjutama feministlikku positsiooni ning maininud, et mul on soouuringute ja semiootika taust. Kui ma autoriks kujunemise teekonnale tagasi vaatan, siis feminismi juurde jõudmine oli äratundmine ning aastaid tagasi, kui töötasin Müürilehe kultuuritoimetajana, leidsin nii oma hääle. Enne seda olin kunstikriitikat kirjutanud noore ulja autori ja semiootikatudengi positsioonilt. Feministlik hoiak murdis mu lahti kunstist kui kategooriast ning hakkasin rohkem kirjutama sotsiaalsetel teemadel, tundma huvi ühiskondlike protsesside vastu, mis omakorda viis mind soouuringuteni. Semiootika on esialgne aluspõhi, koos sellega sõnavara ja keel, mida kasutan, sinna peale on kasvanud feministlik kogemus ja soouuringute interdistsiplinaarsed teadmised.

    Dekoloniaalne positsioon, mis on üks käesoleva biennaali fookusi, on mulle väga tähtis ja ma alles avastan seda. See on justkui üks uks, kust saan liikuda feminismi ja sooteemade ristumispunktideni teiste ühiskondlike teemadega. Minu huvi on feministlikust positsioonist johtuvalt valgustada välja meid ümbritsevaid võimustruktuure.

    „Dekoloniseerimine“ ja „võimu­struktuurid“ viivad mõtted käesoleva biennaali peamõiste – „poliitilise ruumi“ juurde. See omakorda tuleneb asukoha valikust – Tallinna botaanikaaiast. Kuidas suhestud selle asukohaga Vabamu kuraatori ja näituste juhi vaatepunktist?

    Mind intrigeerib, kuidas oled kuraatorina Tallinna botaanikaaia asukoha kontekstualiseerinud. Kui Artishoki puhul ilmneb kolmikprintsiip „10 ×10 × 10“, siis asukoha puhul saavad kokku botaanikaaedade ja Nõukogude Liidu koloniaalne ajalugu ning autokraat Konstantin Pätsi territoorium. Tekib kolm huvitavat dimensiooni, mis ristudes hakkavad uut tähendust looma. See on mulle sümpaatne ja ootan ka selle keskkonna lahtikirjutamist.

    Botaanikaaia koloniaalajalugu osutab läänemaailma koloniaalsusele. Vabamu püsiekspositsioon räägib peamiselt Nõukogude Liidu okupatsioonist ehk teise maailma või Ida-Euroopa koloniseerimisest. Kui sealt nüüd edasi mõelda koloniaalsuse nüansirikkusele, siis praegu Ukraina sõjaga seoses on idaeurooplase positsioon hakanud tugevnema. Mulle on eriti silma jäänud meie põlvkonna kultuurinoored, kes on Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas õppinud ja elanud ning suhtlevad rohkem inglise kui vene keeles. Nad on oma tutvusringkonnas tunnistajateks läänlaste täiesti vildakale arusaamale sellest, mis Ukraina ja Venemaa vahel toimub, ning on asunud seda kritiseerima. See on mõneti dekoloniaalne praktika. Läänest pärineb arusaam Ameerika Ühendriikidest koloniaalvõimuna, kuid ei mõisteta, et ka Venemaal on imperialistlikud kavatsused. On põhjaameeriklasi, kes hauguvad NATO laienemise-puu all sõja tegelikku ajendit mõistmata. Vabamu püsinäitusel räägitakse Venemaa koloniaalvõimust XX sajandil. See tuletab meelde, mis siis toimus, ja et sama idee on käibel siiamaani. Kui meiesugused ei olnud varem avastanud, et oleme idaeurooplased, siis nüüd oleme oma positsiooni mõistnud ja võtame sellelt positsioonilt ka sõna.

    Ann Mirjam Vaikla on VIII Artishoki biennaali kuraator.

  • Kirst tordil

    MARIS JOHANNES

    Tallinna Linnateatri „Aviaator“, autorid Jevgeni Vodolazkin ja Elina Petrova, lavastaja Boriss Pavlovitš, dramaturg Elina Petrova, kunstnik Olga Pavlovitš, valguskunstnik Rene Liivamägi, helilooja Roman Stoljar. Mängivad Simo Andre Kadastu, Alo Kõrve, Maris Nõlvak, Egon Nuter, Indrek Ojari, Ursula Ratasepp, Sandra Uusberg ja Kaspar Velberg. Esietendus 26. II Salme kultuurikeskuses.

    Miks on selle lavastuse pealkiri „Aviaator“, küsib üks osaline etenduse lõpuosas. Jevgeni Vodolazkini samanimelise romaani peategelane on sündinud XX sajandi alguses, kui inimesi erutas mõte ja võimalus lennata. Aviaator oli kui vapruse kehastus, kes seisis silmitsi surmaga ajal, kui iga õhkutõus võis jääda viimaseks. See-eest sai ta aga näha maad ja inimesi oma peopesal, oli kui jumal.

    Romaani tegevus toimub sajandipikkusel ajateljel Peterburis ja Solovetsi vangilaagris. Peategelane Platonov vangilaagris ei sure, vaid külmutatakse eksperimendi käigus ja äratatakse uuele elule 1999. aastal. Ta meenutab oma noorust, koonduslaagri õudusi ja imestab 1990. aastate Vene elukorralduse üle. Romaan on kirjutatud päeviku vormis ja lõpeb arvatava lennukatastroofiga, millest televisioon teeb otseülekande. Nii et „Aviaator“ on igati sobiv pealkiri.

    Jaskar konverentsil. Lavastusega on asi segasem. Peterburi lavastaja Boriss Pavlovitš koos dramaturg Elina Petrovaga on teinud oma valiku. Nad jätavad pool romaani lugemata. Ega ühte lavastusse kõike ei pressi. Aga kui materjal on nii mahukas, siis milleks teha omapoolse lisandusena konverentsi imiteeriv lavastuse algus: mikrofonid, powerpoint, ekraan, küsimused saalist, märkmikud ja pöördumised publiku poole. Näitlejad etendavad püüdlikult teadlasi: esindatud on joviaalne ja naljatlev moderaator, enesekindel teoreetik, entusiastlik noorteadlane, isegi tubli pereisa publiku seast kaasatakse lavale tammuma ja oma esimest lapsepõlvemälestust meenutama.

    Tegu olevat aju- või mälu-uurijate konverentsiga, kus arutatakse Platonovi juhtumit pärast mehe surma ning seda, mida ja kuidas inimene midagi mäletab. Teadus kukub laval välja võltsilt, pakutud mudel on lihtsakoelisem kui kirjanduslik tekst. Meie kõik oleme selle konverentsi publik, neljas sein lava ja saali vahel on kaotatud, istume suures valguses. Joviaalne juhataja kordab pidevalt, et konverents toimub teatrisaalis, kus käib remont, taustal suruõhuhaamri mürin. Afterparty ajal, kui lauda tuuakse kohv ja konjak, leiavad teadlased saalinurgast rekvisiidikuhja, hakkavad selles hullama ja „Aviaatori“ päevikukatkendeid lugema.

    Tallinna Linnateatri „Aviaator“. Ühe nipsuga kukub maailm kokku nagu teatridekoratsioon.

    Ent eelneva jaskari peale on kulunud suur tükk esimesest vaatusest. Mis oli selle pika proloogi mõte? Pilada konverentsielu või otsida kontakti publikuga? Pigem vist tuua sisse mingid mõisted, mis mind ei käivitanud. Aga teatris ei pea ju kõik olema nagu päris, see pole mingi dokumentaaldraama, vaid kirjaniku mõttemäng ajalooga. Milleks näitetrupp, kes mängib teadlasi, kes hakkavad lugema „Aviaatori“ päevikut? Siinkohal lõpeb mu vingumine – kõik, mis järgnes, läks korda.

    Kuniks käib pauk. Esimese vaatuse teine pool on lustlik. See, mida meenutatakse, on Platonovi helge noorus. Taustaks kerge tšehhovlik glamuur valgete päevavarjudega, taamal energiline noormees lenduriprillide ja -mütsiga, kaelas valge sall. Selles pildis on kostüümipeo hõngu ja rekvisiidilao Tšehhovi kostüümid leiavad rakenduse. Vaatepilt on hoogne ja noor trupp naudib mängu.

    Kui näitlejad teksti lugema hakkavad, on nad vahendaja rollis. Nad ei ela kirjeldatud elusündmusi läbi, küll aga on neil sellesse oma suhe (üllatus, imestus, imetlus) ja õhin on suur. Kohati esitavad nad teksti üksteise otsa, nii et üks pole veel lõpetanud, kui teine alustab. Mulle see võte sobis, ikka räägitakse peoseltskonnas üksteisest üle ja üks mälestus lämmatab teise. Aga see, kes pole raamatut lugenud, võib jänni jääda, tahaks ju kõike kuulda, nüüd tekib müra. Ja kui äsjasest lava ja saali vahelise seinalõhkumise rabinast elevil publik ei suuda ennast talitseda, võib juhtuda, et selja taga istuv abielupaar jätkab poolihääli oma mälestuste heietamist. See nõuab vaatajalt juba kõrgemat pilotaaži, et järje peal püsida.

    Aga näitlejad laval on aktsioonis ja pidu kestab kuniks … käib pauk! Lõpeb esimene vaatus, koos sellega kogu idüll. Seinad varisevad, oleme silmitsi varemetega. See on ühekorraga nii kujundlik kui ka väga reaalne. „Aviaatori“ esietendus oli kaks päeva pärast Ukraina sõja algust. Vägivald ja surm on väga lähedal, hirm on. Esimese vaatuse finaal on sellega unisoonis. Üks hetk ja sinu turvaline, hoitud ja helge maailm variseb kokku. Sul pole enam kodu, kõik on katki – kui kergelt kõik pudeneb. Ühe nipsuga kukub maailm kokku nagu teatridekoratsioon. Lavastuse kunstnik on Olga Pavlovitš Peterburist, lavastaja abikaasa.

    Jõhkrus paljuneb. Teine vaatus algab varemete vahel. Kostüümipeo meeleolu on nagu käega pühitud. Oleme üle elanud vapustuse ja heitunud, oleme koos kaheksa näitlejaga merehädas nagu Robinson Crusoe – tegelane, kes saadab Platonovit elus ja surmas. Kaose ja kannatuse vaatuse ilusaim stseen, mis vargsi ja vaikselt tagaplaanile imbub, on Platonovi ja Anastassia armastuslugu: õrn tütarlaps valges, habras noormees tema laupa katsumas – üks väike viibe ja silmavaade, mida saalist ei näegi, pigem tajud teravdatult olukorras, kus armastusel pole kohta ja jõhkrus on pildi poriseks värvinud. Ja jõhkrus paljuneb, üks trussikutes ja maikas mölakas vahetab teise välja, sigivad nagu prussakad seinapraos.

    Kui inimene on sündinud elama Venemaal XX sajandi alguses, siis valik pole suur ja lai, isiklik õnn ei mahu mustrisse. Platonov saadetakse vangilaagrisse. Miks? Talle pannakse süüks tapatöö. On see fabritseeritud, nagu kümned tuhanded süüdistused, millega põhjendati süütute tapmist ja vangistust? See, kui keegi ennast piinapingis süüdi tunnistab, ei tähenda midagi. Romaan käsitleb süü ja lunastuse teemat lausa dostojevskilikus mastaabis, „Kuritöö ja karistuse“ mõõdus.

    Lavastaja ei lähe seda teed, kuna tema loo peategelane ei ole Platonov. Teda huvitab see, mida me mäletame XX sajandist. Meie tunneme seda Venemaa nägu, küüditamisi ja vangilaagreid koos piinamise ja surmaga. Kui palju sellest on Stalinit imetleva vene inimese ajaloolises mälus, on iseasi, aga lavastaja Boriss Pavlovitšiga saame ajaloost ühtemoodi aru. Näitlejad rivvi, samm ette, samm taha, püsti, pikali, uuesti rivvi, püsti, pikali. Kamandajad vahelduvad: see, kes täna revolvriga vehib, on homme kummuli ja revolver on juba järgmise käes. Nii romaanis kui ka lavastuses on palju juttu detailidest, elu mäletamisväärsetest hetkedest, aga lavastuses jäävad domineeriva just jõhkrad massi­stseenid, mis mängitud seitsme-kaheksa näitleja energiaga.

    Madis Kõiv on „Tagasitulekus isa juurde“ arutanud, miks inimese elu kõrghetkedest sõidab ikka ja jälle üle suur ajalugu oma sõdade ja hädadega, miks ei lasta inimesel elada oma elu ning mäletada oma armastust, abielu, laste sündi, ilusat suvehommikut. Vene kirjanik Vodolazkin näib olevat Kõivuga sama meelt, aga meie aeg on iluga kitsi – võib-olla on aviaatori roll kanda seda ilusa elu ja unistuste lehekülge.

    „Aviaatori“ üks jõhkerilusamaid stseene jutustatakse vanadekodu räpasuses. See on detailne kirjeldus sellest, kui Platonov tuleb kohtuma oma eluarmastusega, kes lamab seniilsena vanadekodus, kasimata ja kakane. Mees peab pesema naist, kellega teda on sidunud vaid platooniline armastus. Ta saab sellega hakkama, see on loomulik – teha inimesele head. Aga miks peab üks armastuslugu lõppema sellise armastusavaldusega, see on XX sajandi küsimus.

    Nii romaan kui ka dramatiseering on üles ehitatud mälestuskildudele, midagi ei tiksu lineaarselt. Kui mälu on hangunud, siis taastamine võtab aega ja pinnale ujuvad üksikud seosetud fragmendid, mälu on katki kui arvuti kõvaketas. Aga kui hangunud on kogu ühiskond, kui kõvakettad on puruks pekstud, siis taastumine võtab aega. 1990. aastate Venemaa hakkas üles sulama, hakati rääkima sellest, mis olnud, aga see aus aeg oli lühike. Samal ajal oli varandusi vaja ümber jagada, eetiliste küsimuste ja süükoorma kaalumisega ei tahtnud keegi tegeleda. Nii et katastroof on fataalne.

    Järel vaid kirstud. Kunagi, kui olin pealkirjapõuas, pakkus Sirbi teatri­toimetaja Tambet Kaugema oma varudest välja karmi kujundi – „Kirst tordil“. Üle võlli oli, ei võtnud, nüüd sobib. Vene kultuuri kontekstis on tordid söödud ja järele on jäänud ainult kirstud. Sõbrad, kes korraldasid Moskvas teatrifestivali „Kuldne mask“, lavastasid ja näitasid vabameelsemast vabameelsemaid lavastusi, on Venemaalt pagenud või oma ameti maha pannud, annaks jumal, et nad vangis pole. Vene kirjanikud, kellega kohtusin festivalil „HeadRead“, olid juba enne läände pagenud. See puhastustöö, mis praegu vene kultuuris toimunud, on sajanditaguse oktoobripöörde mõõtu. Ja kirste pole veel kokku lugema hakatudki.

    Vabameelse aja ühe viimase saadikuna on Tallinna Linnateater kutsunud külalislavastajaks Boriss Pavlovitši. Olen Moskvas näinud tema kahte lavastust. Üks neist oli „Muusikale“ norra kirjaniku Ketil Bjørnstadi romaani järgi, mida nüüd mängib edukalt Tallinna Linnateater, ja see jõudis just Pavlovitši inspireeriva lavastuse kaudu meie teatriinimeste teadvusesse (meil dramatiseeris ja lavastas „Muusikale“ Diana Leesalu).

    Teine lugu, mida Pavlovitš meile Moskvas toona jutustas, oli dokumentaallavastus Gulagist, „Vjatlagi päevik“. Lavastaja sõnul sai kõik alguse Moskvas Bolotnaja väljakul korraldatud Putini-vastasel meeleavaldusel 2012. aastal, kus vahistati 650 inimest, nende seas ka tema õpilane. Niikaua, kui need inimesed olid vangis, pidas tema oma kohustuseks lugeda vanglakirju koos tütarlapsega, kes oli vangistatud noormehe naine. Lavastaja kirjeldas siis oma positsiooni: „Olen rollis, loen kirju. Ma ei ela neid läbi, aga mul on nendega oma suhe. On oluline, et lööme kaasa mitte näitlejate, vaid inimestena. Mina olen Boriss ja minu kõrval on Ženja. Loeme neid kirju, sest meile on oluline, et neist teatakse. Kirjade lugemine on aktsioon, kollektiivne tegevus.“1

    „Aviaatori“ lavastust on võimalik seletada samas võtmes. Meil ei ole peategelast, vaid tema lugu, mida jutustavad näitlejad, kes loevad päevikut, mängivad pilli, laulavad ja peavad olema heas füüsilises vormis, et teise vaatuse tambile vastu pidada. Nad on tänapäevaselt riides. Naistel on jalas kontsakingad, skandinaavialiku mugavusega harjunud silmale lausa vaatamisväärsus. Ja kui lavastaja on kaheksa näitlejat autorit otsima pannud, siis just nii palju neid lavale vaja ongi.

    Etendusel, mida mina nägin, olid Alo Kõrve ja Simo Andre Kadastu kõige energilisemad. Sandra Uusberg oma punase kostüümiga erakordselt elegantne, Maris Nõlvak hapramast hapram. Indrek Ojari piinamine eriti vastik, Egon Nuterit elukogenud vanamehelikkuses õnneks säästeti rividrillist. Kuna loo alguses personifitseeriti kaks tegelast, Ursula Ratasepp Platonovi lesena ja Kaspar Velberg Platonovi arsti doktor Geigerina, siis hulk aega otsisin neid etteantud rollis, mis ei olnud kuigi mõistlik. Aga ikka tahab vaataja kellelegi kaasa elada, mitte ümberjutustusega rahulduda.

    Ei tea, kui kaua kestab paigallend meie kultuurisuhetes Venemaaga. Kas meie jääme ellu ja kas nemad jäävad ellu? Intervjuus rääkis Boriss Pavlovitš: „See õudus, mis praegu toimub, need uued totalitarismi võrsed on kohutavad. Meie emotsionaalsest mälust on välja uhutud mõte, et sõda ei tohi enam mitte kunagi lahti pääseda. Taas on inimesed sõja usku, olgu ideoloogilistest motiividest lähtuvalt või kasuahnusest, nn poliitilise tasakaalu nimel.“2 See jutt on räägitud 2015. aastal Moskvas „Kuldse maski“ festivalil, kui oli veel võimalik noppida kirsse tordilt.

    1 Maris Johannes, Ostrovski, Chaplin ja Boriss Pavlovitš. – Sirp 9. X 2015.

    2 Samas.

  • Lavastus, mis sööbib hinge

    JAAK ALLIK

    Vaba Lava „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“, autor ja lavastaja Julia Aug, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Katharina Kuusemets, videokunstnik Laura Romanova, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikajuht Ardo Ran Varres. Mängivad Ivo Uukkivi, Rea Lest, Simeoni Sundja, Loviise Kapper ja Harald T. Rosenstrøm. Esietendus 14. IV Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

    Ajakirjandusõppejõud Ragne Kõuts-Klemm tunneb Sirbis õigustatult muret selle üle, kuivõrd on meediatarbijad juba sõjateemast väsinud.1 Sõda meie läheduses on koletu fakt ja selle käik meie huvist ei sõltu, kuid sõja kajastamine nii kirjutavas kui ka rääkivas meedias, kus suudetakse viimastel aastatel vaid kampaaniarütmis töötada, on muidugi muutunud väsitavaks. Kuude kaupa lugesime ja kuulsime kõigis rubriikides ja formaatides ainult pandeemiast, seejärel nädalate kaupa energia hinnašokist (nagu koroona oleks päevapealt kadunud) ning nüüd siis juba kaks kuud vaid sõjast. Iga kord sama mudel: lõputud intervjuud samade inimestega, juba tuntud faktide kõikjal korduv kommenteerimine. Jääb mulje, nagu poleks toimetustes kunagi kuuldud inimpsüühika vastuvõtulävest.

    Saanud teada, et sõjateema on jõudmas ka teatrilavale, tekkis hirm, et võidakse jääda vaid päevapropaganda tasemele, aga ka lootus, et kunstirelv suudab tõestada oma vahedust. Õnneks suutis. Lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ mõjus tunnetele ja läks hinge. Kindlasti oli selle põhjuseks kurb tõsiasi, et lavastaja Julia Augi mõttemaailm on praegu ööpäev läbi hõivatud Vene-Ukraina sõjaga. Nii selle häbi ja valu pärast, mida ta väljendas intervjuus Postimehele: „Meie, venelased, kanname kõik vastutust, et oleme kasvatanud sellise diktaatori nagu Putin.“2 Aga ka hirmust oma sõprade pärast Ukrainas, kes jätkavad iga päev temaga kirjavahetust ka praegu, ise pommide all viibides.

    Just neist kirjadest, aga ka (Tallinna?) turul ja bussis kuuldud venekeelsetest sõjateemalistest jutukatketest ongi koostatud lavastuse põhitekst. Lisatud on vaid kolm lühikest stseeni antiiktragöödiatest, ilmselt rõhutamaks, kuivõrd on tegelikkuse ehe dokumentaalsus mõjuvam selle mis tahes kunstilisest peegeldusest. Laval seisid meie ees eesti näitlejad ning mul oli tõeline rõõm ja uhkus Rea Lesta, Loviise Kapperi, Ivo Uukkivi ja Simeoni Sundja pärast, kes said publiku ette tulles kõnelda sellest, mis neile endalegi on praegu esmatähtis ja valus. See väga isiklik suhe kandus ka saali.

    Lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ (fotol Ivo Uukkivi) mõjus tunnetele ja läks hinge.

    Lavastuse hingemineku tingis aga seegi, et sõjaohvriteks, keda meile näidati, ei oldud valitud mingeid erilisi kangelasi või tulihingelisi patrioote, vaid kõige tavalisemad meiesugused inimesed, kelle olmerutiin on hetkega hävitatud. Nende mured – alates sellest, millal koera pissitada ja et kass ära ei jookseks kuni selleni, mida poest saada õnnestub – on täpselt samasugused nagu meil, lisandub aga hirm, kas koeraringilt tagasi tulles on kodu veel alles, ning teadmatus iseenda, oma sugulaste, sõprade ja kogu rahva homsest päevast. Just valitud kirjatekstide ja nende autorite igapäevasuse kaudu viidi meid samastumiseni selle jubeda sõja täiesti meiesuguste ohvritega. Ning aplausi asendanud leinaseisakus sündis hirm meiegi tuleviku pärast.

    Julia Augi lavastajakäekirja iseloomustab dokumentaaltekstide sujuv seostamine terava kujundlikkusega. Sõna, liikumine, videopilt ja muusika on tugeva rütmitajuga montaažis ühendatud selgeks mõttetervikuks. Ilmne on ka lavastaja näitejuhioskus: oma kolme Eestis tehtud lavastuse jooksul on ta alati kohtunud uute näitlejatega (vaid Loviise Kapper on tema trupis olnud kahel korral). Teades prooviperioodi lühidust (seekord alla kahe nädala) ning seda, et lavastaja eesti keelt ei valda, on tulemus sõna- ja mõttetäpsuse saavutamisel imetlusväärne.

    Tähtis osa lavastuse emotsionaalses mõjus on ka lavakujundaja Katha­rina Kuusemetsa ja videokunstnik Laura Romanova koostööl. Füüsiliselt olid lavataustaks vereplekkidega valged linaräbalad, kuid koos väga täpselt valitud videorea ning valguskujundusega (Priidu Adlas) hakkas erisuguselt värvuv taust kujutama endast veriseid varemeid, läbilastud inimkehi ja loomi, aga ka Ukraina kaunist, kuid rüüstatud loodust. Nii saavutati lihtsate, ent täpselt valitud vahenditega erakordne kujundus­väli.

    Eraldi tuleb rääkida lavastuse adressaadist. Kindlasti pole see lavastus, mida saab aastaid repertuaaris hoida ja millega mööda festivale rännata. Ei tea ju keegi, milline on olukord Ukrainas isegi mõne kuu pärast. See lavastus on väga tähtis just siin ja praegu, aprillis ja mais 2022 ning eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaal. Olen päris kindel, et Vaba Lava praeguseks planeeritud viie etenduse (kolm Tallinnas, üks Narvas ja üks Tartus) umbes 800 vaataja hulgas pole kedagi, kelle teadmisi Ukrainas toimuvast see muudaks või mõjutaks.

    Aga mida teha, et seda satuks vaatama ka too laval nähtud putinistist maasikamüüja (Rea Lest) või pohhuistist tipsutaja (Ivo Uukkivi), kes peab sõda Ukrainas väljamõeldiseks. Taoliste inimeste saali toomiseks muidugi vahendeid pole, aga nende laste ja lastelaste tarvis oleks neid lihtsa organiseerimistöö korral piisavalt. Selleks tuleks Tallinna ja Narva linnavalitsusel leida raha ning tellida teatrilt maikuuks mingi hulk koolitundide ajal toimuvaid etendusi. Ning kokkuleppel koolijuhtidega suunata gümnasistid seda tasuta vaatama.

    Õnneks on lavastaja ettenägelikult arvestanud nii eesti- kui ka venekeelse publikuga. Eesti keeles räägitu jookseb ekraanil ka venekeelses tõlkes. Otse vene keeles (eestikeelse tõlke vahendusel) mängib Moskvas Kirill Serebrennikovi juures õppinud ja töötanud norralane Harald T. Rosenstrøm (Vaba Lava tänavuse kuraatoriprogrammi koostaja) ning tema esitatud Luhanskis elav ja turvakaalutlustel nimetuks jäänud mees on üks lavastuse meeldesööbivamaid tegelasi.

    Meie ametlikud ja isehakanud „kontrapropagandistid“ on seni olnud ametis ainult venekeelse kogukonna kiusamisega keelamise, sulgemise, ärajätmise, lõpetamise ja katkestamise abil. Nüüd on loodud kunstiteos, mis annab emotsioone väärastunud või pooliku maailmapildi tugevaks mõjutamiseks. Huvitav, kas keegi tahab ja oskab seda kasutada? Või vajub lavastus lihtsalt meie projektipõhise etenduskunsti sohu, kus viis mängukorda on kriteeriumiks kultuurkapitalilt järjekordsele eneseteostusele raha nõutamiseks. Sellest oleks seekord küll eriliselt kahju.

    1 Ragne Kõuts-Klemm, On sõda vallutanud kõik me meeled. – Sirp 8. IV 2022.

    2 Aimar Altosaar, Julia Aug: Meie, venelased, kanname kõik vastutust, et oleme kasvatanud sellise diktaatori nagu Putin. – Postimees 16. IV 2022.

  • Vastastikku tagatud hävituse spiraal

    PRIIT-KALEV PARTS

    Kui sa piirad mingit linna kaua aega ja sõdid selle vastu, et seda vallutada, siis ära hävita selle puid kirvest nende külge pannes, sest neist sa võid süüa! Ära raiu neid maha, sest kas puud väljal on inimesed, et sa ka neid peaksid piirama?

    5Ms 20:19

     

    Me peame riigiasjus hoidma end sõjatööstuskompleksi põhjendamatu mõju alla sattumast. [—] Mitte midagi ei tohi võtta iseenesestmõistetavusena. [—] Suhtudes teaduslikku uurimistöösse asjakohase austusega, peame teiselt poolt olema valvsad, et avalikust poliitikast ei saaks teaduslik-tehnilise eliidi vang.1

    Dwight D. Eisenhower, 1961

     

    Poliitikast peab püüdma mõelda nagu keemiast. Kui kergestisüttivaid asju väga palju kokku kuhjata, siis ühel hetkel hakkab tossama või käib kärakas. USA osakaal kogu maailma sõjakuludest on 39%, kõigi NATO maade oma kokku üle poole. Venemaal oma ajalooliste hirmude ja koolikiusaja mentaliteedi juures kõigest mannetu 3,1%, piinlik küll. Kui meenutada, et Nõukogude Liidult kuulub pärandusena Venemaale maailma suurim tuumaarsenal, siis see on kuratlikult liiga ohtlik püssirohutünn, et sellele läheneda pelgalt moraalse hea ja kurja võitluse instinktiga. Moraalses mõttes saab ainult nõustuda Viivi Luigega, et kuri mees tekib rahva nõudmisel või vaikival kaasosalusel (PM 16. III). Muidugi on Putin sõja- ja keskkonna­kriminaal. Siiski, Putini ja Vene maailma lõputul ja igakülgsel demoniseerimisel on oht jätta analüüs asendustegevuseks. Küsimused nagu „kes alustas?“ ja „kes on süüdi?“ ei ole sõja puhul kaugeltki esmased küsimused.

    Mäletatavasti on paljud NATO liikmesmaad eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga alati olnud Ukraina NATOga liitumise vastu, nähes selles tarbetut provokatsiooni ja korruptiivset probleemipundart.2 Ukraina ja Venemaa sõjatööstuskompleksid on ajalooliselt tihedalt läbi kasvanud. Ukraina valdab tohututes kogustes kriitilist sõjasaladust, mille NATOsse kandumine halvaks Venemaa tuumaheidutusvõime.3 Ukraina toodab Venemaale asendamatut sõjatehnikat, on vähemalt enne Krimmi hooldanud Vene tuumaarsenali, valmistab juppe helikopteritele ja rakettidele, millega teda ennast nüüd pommitatakse.4 Kuigi pärast Krimmi on relvakaubandus Venemaaga kõvasti kukkunud, moodustas see 2020. aastal endiselt 20% Ukraina relvaekspordist.5 Kahtlustatakse, et Nõukogude standardile rajatud sõjandusega riikide (Hiina, Serbia, Iraan jt), Venemaa mitmesuguste välisoperatsioonide (valdavalt naftarikastes Lähis-Ida ja Aafrika riikides) ja Ukraina enda smugeldajate kaudu käib äri katkematult edasi. Muidugi on muist selliseid vihjeid osa Venemaa infosõjast, kuid arvestades sissetöötatud mustreid Krimmi annekteerimisele eelnenud Vene-Ukraina-Hiina sõjakaubanduskolmnurgas6 ja Ukraina relvaäri skandaalirohket lähiajalugu7 poleks see kuigi ootamatu. Selles ei ole muidugi midagi Ukrainale ainuomast – hoolimata 2014. aasta relvaembargost müüsid ka ELi liikmesmaad Venemaale relvi edasi veel vähemalt aasta-paar tagasi.8

    Suurvõimud reageerivad väga ennustatavalt, kui nende piiri või huvide läheduses midagi liigutab, eriti kui liigutajaks on teine suurvõim. Võime endale ja venelastele tuhat korda kinnitada, et NATO on rahukaitseorganisatsioon. Aga kui korraks püüda mõelda end Moskva nahka ja hinge, saab selgeks, et Kremlile ei hakka see kunagi nii paistma. Kujutage ette, et omaaegne Varssavi Lepingu Organisatsioon oleks alustanud Mehhikoga liitumisläbirääkimisi. Küllap oleksid jänkide tankid väga kiiresti kivist kasvavate kaktuste maale veerenud. Kuubas oleks 1962. aastal napilt juhtunud midagi hoopis hullemat, õnneks suudeti terakese blufi, hea õnne ja osapoolte kompromissivalmidusega asi ära klaarida. Või mõelgem maailma suurima naftasõltlase rohkem kui 30 aastat kestnud operatsioonile Lähis-Idas, kus paikneb üle poole maailma naftavarudest.

    Sõjatööstuse dünaamikat dikteerib USA

    On pime ja primitiivne kujutada läänt moraalimajakana: ju ikka igal pool askeldab hulk reaalpoliitikuid oma halbade ja veel halvemate valikute vahel, kuigi läänes on sõel tihedam või lihtsalt … läänelik. Tuumarelvastust moderniseerisid hoolega nii Bush (võitluseks terrorismiga!), Obama kui ka Trump. Just Nobeli rahupreemia laureaat Obama ajal jõudsid sõjakulutused uuesti külma sõja tasemele. Just koroona-aastatel on USA sõjakulude mahtu sihikindlalt kasvatanud, laskmata end liigutada üldisest majanduslangusest ja sellest, et konkurendid, isegi Venemaa, epideemia ajal oma sõjakulusid vastutahtsi veidi ikkagi kärpisid. USA sõjakulud on suuremad kui järgmise 12 riigi omad kokku. Seega dikteerib sõjatööstuse dünaamikat maailmamajanduses selgelt USA, teised sörgivad sabas, reageerivad, püüavad rongist mitte maha jääda.

    Võidurikastumine, võidurelvastumine.

    Kõik see kahtlemata ei õigusta Venemaa vallutussõda Ukrainas. Vaevalt et meil praegu enam on paremat valikut kui Ukrainat kõigiti toetada. Kuid tuleb hingata sügavalt sisse ning küsida märksa laiemalt kui ainult ühele sõjale mõeldes: mis võimaldab sõdu nüüd ja edaspidi? Mis kasumisse puutub, siis on selge, et sõjatööstuse huvi pole, et sõdu võidetaks, siis jääksid nad kundedeta. Sõjatööstuskompleksi kui kasumile orienteeritud valdkonna äriline huvi on, et sõdu peetaks. Sõjatööstuse turg on globaalne ja ameeriklased sel turul kaugelt kõige paremad ja suuremad tegijad.

    Igal tegijal on oma konkurentsieelised ja raskesti kättevõidetud positsioonist maailmamajanduse tööjaotuses hoitakse kümne küünega kinni: USA osa maailma relvaekspordist on 37%, järgneb Venemaa 20%-ga, edasi Prantsusmaa (8,2%), Saksamaa (5,5%) ja Hiina (5,2%).9 Veel 2012. aastal oli Ukraina neljas relvaeksportija maailmas,10 kuid sõda Donbassis lõi sõjatööstusele nii suure siseturu, et ekspordi poolest langes Ukraina 12. kohale.

    Tuleb tõdeda, et nurjatul kombel on nii meie vaenlaste kui ka sõprade majandus, poliitika, vaimsus pikuti ja põigiti läbi põimitud sõjatööstuse huvidega. Käesoleva aasta alguses, kui meie nääklesime elektriarvete üle, muretsesid juba nii mõnedki ettenägelikud konfliktitöösturid ja -investorid selle pärast, et viimati Venemaa ainult ärpleb ja sõda ei tulegi.11 Mure osutus alusetuks: 2022. aas­taks prognoosib sõjatööstus 7% kasvu ja sõjatööstusettevõtete aktsiad tõusid märtsis kohati kümneid protsente.12

    Niisiis on Ukraina sõda erakordselt hea äri paljudele nii läänes kui idas, paraku koguni Ukrainas endas. Sõda on maailma suurim tööandja13 ja megatööstus, mis on keerukalt läbi põimunud nii silindri ja sigariga kapitalistide, teaduslik-tehnilise eliidi kui ka lihtsate inimeste huvidega. Sõja ajal kerkib pinnale igasuguseid sogasest veest kalastajaid, sest rahvas ei torise enam maskide ega elektriarvete pärast, vaid on reipalt nõus sõjamakse maksma. Sellises olukorras tuleb väga valvsalt jälgida, mis juttu meile aetakse, mida äkki nüüd ja kohe on vaja teha või osta – raiemahtude kasvatamisest14,15 soola- ja relvaostudeni.

    Paraku on seda lihtsam öelda kui teha. Kuigi militaarkulude kasv lisab riske igal rindel, ongi toru toru vastu olukorras väga raske ja talupojamõistuse seisukohast vale hetk näha või teha muud kui torusid. Ka saab globaalne sõjatööstuskompleks praegu piiramatult parimat eetriaega. Kurbloolisus seisneb selles, et eksponentsiaalselt kasvava võidurikastumise ja -relvastumine tingimustes on meil oodata üha vähem päevi, mil saaks militaarkulude keerukad ja ebamugavad kaas- ja vastastikmõjud rahus jutuks võtta. Ilmekalt näitab seda Ukraina, kus 2014. aastast saadik kestnud sõda äsja lihtsalt hoogustus. Aga kuidagi tuleb sõjastressi võitle-või-põgene faasist välja tulla ja sõjatööstuskompleksi dikteeritud business as usual’i nõiaringist väljapääsu otsima hakata.

    Teise maailmasõja tagajärjed

    Kuigi otsest tulu saavad sõjast isoleeritud tööstusharud, tekitavad sõjad majanduslikke eufooriapuhanguid ning kipuvad kaasa tooma sügavaid struktuurseid muutusi. Võib väita, et inimkond pole siiamaani välja tulnud Teise maailmasõja šokist, sest just selle suursõja tagajärjel juurdusid majanduskasvu religioon, SKT margapuu ja teised antropotseeni kurja lilled.16 Nagu juudid leinavad siiamaani Saalomoni templi varemeil, nii tegeleb inimkond seniajani Teise maailmasõja järgse ülesehitustööga, sünnitab toona sündimata jäänud lapsi, relvastub toonaste vaenlaste vastu.

    Seega paljuski sama ketiga, millega oleme aheldatud majanduskasvu, fossiilkütuste ja SKT-maagia külge, oleme lukustatud ka militaarkulude kasvu külge.17 Kokku vastutab globaalne sõjatööstuskompleks hinnanguliselt 6% kasvuhoonegaaside heitme eest.18 CO2 heitmed ja militaarkulutused inimese kohta on riikide kaupa kenas korrelatsioonis.19 Sealjuures on Pentagon suurima jalajäljega asutus ajaloos: tema CO2 emissioon on sama suur kui keskmisel Euroopa tööstusriigil ja ega keskkonnamõju kasvuhoonegaasidega piirdu.20 Kui palju sõjandus täpselt saastab, ei tea keegi, sest Kyōto protokollis (1997) tehti USA rahvusvahelistele missioonidele erand, Pariisi lepe (2015) jättis valitsustele võimaluse vastavat aruandlust varjata ning isegi ÜRO valitsustevaheline kliimanõukogu vaatab rahvusvahelise sõjalennunduse ja -laevanduse heitmetele läbi sõrmede.21 Omaette musta absurdi vindi keerab olukorrale otsa asjaolu, et moodsaid sõdu mitte ainult ei peeta nafta jõul, vaid mitut viisi nafta või mõne muu fossiilkütuse eest või tagajärjel. Piibli aegadest saadik hõõgub tuha all tuhat vana vaenu ja miljon psühhopaati varitseb oma võimalust, tikud värisevate sõrmede vahel. Aga ilma nafta ja gaasita podiseksid nad kahjutult omas lahjas leemes ning väljaspool kitsast aatekaaslaste ringi ei teaks neist keegi.

    Senises ajaloos on konflikti mingis faasis saabunud sõjaväsimus, mis võimaldab hakata alternatiive otsima. Praegune lühikese mäluga maailm elab kriisist kriisi, pidevas eriolukorras. Põgenikud tahavad paigutamist, põllud pommidest puhastamist või asenduspõllud raadamist, metsapõlengud kustutamist. On kaheldav, kas selles maailmas tekib kunagi paremat hetke jutuks võtta, et kuidagi tuleb planetaarsetesse piiridesse mahutada kõik inimlikud harrastused, sõda sealhulgas. See pole vaba valiku, vaid ellujäämise küsimus. Pealegi juhtub see biofüüsikalise paratamatusena niikuinii, meie saame ainult valida, kas ehk protsesse pisutki endale valutumalt suunata. Loodus on meie toitelahus või kasvusubstraat nagu muld taimele – ei saa öelda, et stopp! ma praegu kaklen naabertaimega ja tõmban seniks juured maast välja. Nii kummaliselt ja utoopiliselt kui see ka kõlab, aga me vajame keskkonnasõbralikku kaitsepoliitikat. Sõja tõttu kliimaeesmärkidest loobuda oleks hullumeelsus, kogu sõltuvus fossiilkütustest on hullumeelsus – vastastikku tagatud hävitus (mutually assured destruction, MAD), nagu on öelnud ÜRO peasekretär António Guterres.

    Milline võiks olla keskkonnasõbralik kaitsepoliitika? See eeldab üldist lahti­rabelemist võidurikastumise vastastikku tagatud hävituse doktriinist. Ei ole nii, et viskad millele iganes väetist ja siis see misiganes kasvab paremini. Nii kasvab … misiganes. Targa aedniku töö ei seisne mitte lausväetamises, vaid täppisväetamises, harimises ja hooldamises, katsetamises ja õppimises. Mis, milleks, kelle hüvanguks või kahjuks, mille arvel, kui palju kasvab? Selles on küsimus.

    Tuleb loobuda SKT-pimedusest

    Visates riigikaitsele, aga ka näiteks haridusele või teadusele, ilma sisulise plaanita mingi protsendi jääme kinnisilmi tiirlema võidurelvastumise-võidurikastumise nõiaringi. Jah, loomulikult ei sütti sõjad ainuüksi globaalse sõjatööstuse kurja käe läbi. Siiski – kui tahame sõdu kontrollida ja ennetada, on vaja silmad avada ja minna sõja majanduslike juurte kallale. Kuidagi tuleb sellest ärist raha ja teadmust vähemaks saada. Tuleb loobuda SKT-pimedusest ja alustada majanduse rahu- ja keskkonnateadliku kujundamise ning valikulise kahandamisega, sest konfliktid on keskkonnakitsikuse sümptomid ja ühtlasi võimendajad.

    Kas näiteks NATO puhul üle vaadata ja läbi rääkida traditsioonilise 2% sisu? Hakata arvesse võtma militaarkulude ökoloogilist jalajälge ja hindama eraldi iga suurema ostu pikaajalist mõju maailma sõjatööstusele ja üldisele võidurelvastumisele. Tõhustada luurejärelevalvet sõjatööstuse lobistide suhtes, ehk isegi anda mõne pihta „ennetavaid lööke“. Riigisisesel tasandil on paljutõotavad kaitseinvesteeringud diplomaadiharidusse ja rahu-uuringutesse, ajakirjandus- ja politoloogiaüliõpilaste harimine mõtlema konfliktidest komplekssemalt kui hea-kutt-halb-kutt-stambis. Kui prostalt 1% SKTst teadusse lahmida, maksame kinni Eestile kasutud siisikesed22 ja kogu maailmale kahjulikud CO2 emissioonid (= konverentsilennud).

    Selmet pillata huupi raha bibliomeetriamängudele, võiksime läbi mõelda, millist teadust, milleks ja kelle huvides. Eesmärgistatud lähteülesannete alusel võiksime teadlastelt tellida poliitikaettepanekuid, kuidas struktuurselt vähendada sõjabisnise tulubaasi ja mõjujõudu. Kas näiteks kehtestada kaitsetolle proportsionaalselt vastava riigi sõjaliste kulutustega? Täiendada Genfi konventsiooni ökotsiidisätetega? Arvutada välja, kui palju riigid, sealhulgas loomulikult ka Eesti, saavad endale lubada metsandust ja kaevandamist olukorras, kus vajame toimivaid rohealasid Ukraina purukspommitatud ja varasemastki legendaarselt saastavate jõujaamade ning NATO mitte vähem mürgise sõjasumu sidumiseks? Milliste majanduspoliitiliste meetmetega kujundada kodumaine taristu, veestik, asustus- ja rohevõrgustik võimalikult vastupidavaks üha riiakama ja mürgisema maailma suhtes? Missugused on keskkonnasõbralikud alternatiivid ülimalt energiamahukale terasele ja betoonile Ukraina ülesehitamisel? Kuidas valmistuda araabia kevadest kardetavasti veel suuremateks näljaränneteks maailma kuivadelt aladelt, mis jäävad ilmselt aastateks ilma Venemaa ja Ukraina viljast, viiendikust maailma toidusüsteemis?23 Mil viisil vabaneda sõltuvusest Vene kütusest ja mineraalväetistest, sattumata mõnda sama ohtlikku sõltuvusse? Mil viisil muuta füüsiline riigikaitse keskkonnasõbralikuks? Piltlikult – teha kahurid kompostitavaks ja mürsud mahedaks, et järelpõlved saaks lahinguväljadel vilja kasvatada. Ja et võõrutuskuur majanduskasvust poleks liiga valulik – kuidas kujundada Eesti Nokiaks küberkaitse kõrval militaarsaaste kõrvaldamine ja miiniväljade metsastamine – asjaolusid arvestades on see tohutu kasvupotentsiaaliga eksporditurg.

    1 Väljavõte president Eisenhoweri lahkumiskõnest autori tõlkes. https://avalon.law.yale.edu/20th_century/eisenhower001.asp

    2 https://www.nytimes.com/2008/04/03/world/europe/03nato.html

    3 https://www.nextbigfuture.com/2014/05/putin-failed-ukraine-built-about-600-of.html

    4 https://www.rferl.org/a/russia-ukraine-military-equipment/25312911.html

    5 https://www.businessperspectives.org/images/pdf/applications/publishing/templates/article/assets/16007/IM_2021_04_Zhuravka.pdf

    6 Sarah Kirchberger, The end of a military-industrial triangle: arms-industrial co-operation between China, Russia and Ukraine after the Crimea crisis. SIRIUS – Zeitschrift für Strategische Analysen 2017.

    7 Ukraina sõjakaubanduse mängis kuulsaks Nicolas Cage filmiga „Lord of War”. Kuigi metsikud 1990ndad on selgelt möödas, tekitab Ukraina relvaäri sisekonfliktides riikide ja läänevaenulike organisatsioonidega ning vahel ka relvaembargode eiramine NATO ja ÜRO tasandil tänini peavalu. https://zaborona.com/en/the-secret-paths-of-ukrainian-arms-smugglers-a-zaborona-investigation/

    8 https://www.investigate-europe.eu/en/2022/eu-states-exported-weapons-to-russia/

    9 Trends in International arms transfers, 2020. https://sipri.org/sites/default/files/2021-03/fs_2103_at_2020.pdf

    10 Vt eelmine viide.

    11 Näiteks sõjatööstushiid Raytheon Technologies tegevjuht teatas avalduses investoritele 25. I 2022, et pinged Ida-Euroopas ja mujal tõotavad lähiajal kasu. https://theconversation.com/ukraine-the-worlds-defence-giants-are-quietly-making-billions-from-the-war-178806

    12 Vt eelmine viide.

    13 Maailma suurim otsene tööandja on USA kaitseministeerium, järgneb Hiina Rahvavabastusarmee, alles seejärel tulevad Walmart ja McDonald’s. (https://www.weforum.org/agenda/2015/06/worlds-10-biggest-employers/?link=mktw). Kuid sõda annab tööd ka tellimuste kaudu, näiteks 2016. aastal oli USA tootmissektoris sõjatööstus otsene tööandja 14,7%-le inimestest. https://watson.brown.edu/costsofwar/files/cow/imce/papers/Pentagon%20Fuel%20Use%2C%20Climate%20Change%20and%20the%20Costs%20of%20War%20Revised%20November%202019%20Crawford.pdf

    14 https://epl.delfi.ee/artikkel/96141685/raul-kirjanen-julgeolekupoliitiline-kobarkakk-peame-otsustama-kas-toetame-venemaad-voi-ukrainat

    15 https://epl.delfi.ee/artikkel/96142797/erametsaliidu-juht-paindumatu-linnurahu-tahendaks-tohutut-survet-kasutada-puidu-asemel-vene-gaasi

    16 SKT (GDP) indeksi töötas 1932. aastal välja vene päritolu majandusteadlane Simon Kuznets USA valitsusele majanduskriisi sekkumismeetmete monitoorimiseks. Metoodika kinnistus Teise maailmasõja päevil kui tsentraliseeritud sõjamajanduse, külma sõja päevil ka kui propagandasõja käepärane tööriist. Kuznets ise hoiatas USA valitsust juba 1930ndail aastail võtmast SKTd heaolu mõõdupuuna ja nõudis, et sõjanduslik käive tuleks SKTst maha arvata. 1960ndate alguseks oli temast saanud üks häälekamaid majanduskasvu kui heaolu näitaja kriitikuid. Lorenzo Fioramonti, Gross Domestic Problem: The politics behind the world’s most powerful number. Zed Books: London, 2013.

    17 Majanduskasvu ja võidurelvastumise seoseid näitlikustab ilmekalt seik, et Nõukogude Liit oli maailmas esimene riik, mis kuulutas majanduskasvu 1958. aastal riiklikuks eesmärgiks. Giorgos Kallis jt, The Case for Degrowth. Wiley: Polity Press, 2020.

    18 https://www.sgr.org.uk/sites/default/files/2020-08/SGR-RS02-Military-carbon-boot-print.pdf

    19 Neila Ben Afia, Sana Harbi, The Relation­ship between CO2 emissions and Military Effort. 2018, https://ibimapublishing.com/articles/JESR/2018/342225/342225.pdf

    20 The U.S. Military Emits More Carbon Dioxide Into the Atmosphere Than Entire Countries Like Denmark or Portugal. https://insideclimatenews.org/news/18012022/military-carbon-emissions/

    21 https://ceobs.org/wp-content/uploads/2019/06/Pentagon-Fuel-Use-Climate-Change-and-the-Costs-of-War-Final.pdf

    22 „Siisike“ tähendab eesti teadusslängis rahvusvahelises teaduse indekseerimissüsteemis (lühend ISI) arvestatud publikatsiooni, teadlase kõrgeimat skoori.

    23 Süüria konflikti vallandumises oli otsustava mõjuga inimtekkelise kliima kuumenemise tõttu võimendunud põua-aastate periood (2007−2010) (Colin P. Kelley jt 2015. Climate change in the Fertile Crescent and implications of the recent Syrian drought. https://www.pnas.org/doi/pdf/10.1073/pnas.1421533112). Kohapealse põua mõju suurendas omakorda viimase 130 aasta suurim kuumalaine Venemaal, ulatuslike põlengute tõttu saak vähenes ja Venemaa keelas viljaekspordi aastateks 2010−2011, vt https://www-cdn.oxfam.org/s3fs-public/file_attachments/rr-impact-russias-grain-export-ban-280611-en_3.pdf

  • Saksamaa, Ukraina ja Euroopa Liit

    MANFRED HENNINGSEN

    Ükskõik ka millist muljet ei jätnud seletus president Steinmeierile esitatud küllakutse väidetava tühistamise kohta – välistatud pole Ukraina ametiisikute rumalus või arrogants –, on presidendi lähedus oma endisele mentorile ekskantsler Gerhard Schröderile ja tolle kummaline sõprus Putiniga üldtuntud tõsiasjad ning võisid ses loos mingit rolli mängida. Võib-olla peetakse president Steinmeierit kui Merkeli kahe varasema valitsuse välisministrit vastutavaks ka selle eest, et Saksamaast on saanud Putini energiasõltlane.

    Kõigest hoolimata on Saksamaal põhjust nõuda Ukraina kohest vastuvõttu Euroopa Liitu. Asi ei seisne üksnes selles, et klaarida lõplikult Saksamaa ajalooline võlg Teise maailmasõja aegse terrorirežiimi pärast Ukrainas. Praegusel poliitilisel silmapilgul, kui „peast segi läinud tsaarike Putin“ (Navalnõi väljend) on maniakaalse järjekindlusega astumas Hitleri jälgedesse, peab Saksa valitsus sellest nõudest tegema oma välispoliitika esmase sihi. Erinevalt mitmetest Euroopa Liidu liikmetest ning iseäranis oma naabritest Poolast ja Ungarist on ukrainlased viimase seitsme nädala jooksul näidanud, et Euroopa Liit on hädavajalik avaliku poliitilise kultuuri ellujäämiseks Euroopas ja et tema rolli tuleb vaid laiendada. Ukrainlased on päevast päeva tuhandeid kordi seadnud ohtu oma elu või ohverdanud selle, tõestanud miljonitesse küündiva pagulusse minekuga, et Putini suurvene riik ei suuda konkureerida vaba ja demokraatliku Euroopaga.

    Ukrainlased võivad Euroopa Liidu institutsionaalsele luustikule anda vaimse selgroo. Ainult nemad näitavad sellele liidule, mis näib olevat unustanud või pole kunagi mõistnud oma asutamise antitotalitaarseid intentsioone pärast Teist maailmasõda, miks on seda tingimata vaja rikastada poliitilise ja vaimse substantsiga.

    Mis iganes ka polnud Angela Merkeli ja teiste Saksa ning Euroopa juhtide poliitilised argumendid Ukraina liikmeksvõtmise vastu aastail 2008 kuni 2021 – need on muutunud tähtsusetuks. Vene invasioon ja Putini megalomaanilised kalduvused ei tunne mingeid piire. NATO oleks pidanud Putini pidurdamiseks otsekui uuesti asutatama. Kui Merkeli ja tema mõttekaaslaste Ukraina-vastase opositsiooni tugevnemise põhjus oli oligarhide mõju Ukraina poliitikale ja selle üldine kalduvus korruptiivsusse, siis need puudujäägid on langenud imperiaalse Venemaa kallaletungiga ära. Ukraina leiab end taas tabula rasa’na, mis meenutab mõneti Saksamaad maikuus 1945. Otsustav erinevus kahe olukorra vahel on siiski see, et kui Saksamaa vabastati väliste jõududega, siis Ukraina vabastab end ise. Saksamaal ei viinud totaalse hävingu tagajärjed, nagu Harald Jähner seda oma 2019. aastal ilmunud raamatus „Hundiseaduste aegu. Saksamaa ja sakslased 1945–1955“ („Wolfszeit. Deutschland und die Deutschen 1945–1955“) demonstreerib, kogu riigi ja eeskätt selle poliitilise, bürokraatliku ja intellektuaalse eliidi otsese enesepuhastuseni. See protsess kestis eriti Lääne-Saksamaal aastakümneid, samal ajal kui ukrainlased võivad selle läbi teha otsekui sõja rööpfenomeni.

    Kahenädalasel reisil mööda Ukrainat 2016. aasta suvel, kui sõitsin koos oma venna Bernd Henningseni, Humboldti ülikooli professoriga, Lvivist Kiievi kaudu Odessasse, panin ma kõnelustes haritlaste ja tavaliste inimestega ikka ja jälle tähele hämmastavat õigustunnustust Euroopale ning ukrainlaste ootust peagi Euroopa Liidu kodanikuks saada. Vankumatu usk oma euroopalikku identiteeti käis käsikäes üllatavalt vaenuliku suhtumisega Putini Venemaasse – tapeti ju 2014. aastast saadik Donbassi alal Ukraina sõdureid. Piltidega kaunistatud mälestustahvlid Kiievi kesklinnas Maidani väljakul toonitasid omakorda seda põlgust. Eriti plastiliselt kujutasid seda aga ühes Maidani väljaku butiigis nähtud tualettpaberirull Putini pildiga paberi välisküljel ja sellele kirillitsas kirja pandud roppused, mis tuletasid meelde üht kuulsat tsitaati Goethe varasest draamast „Götz von Berlichingen“ [„las lakkuda mu perset“, näidendi esmatrükist pärit väljend, mille autor hilisemates trükkides asendas mõttekriipsudega – J. U.].

    Timothy Snyder kirjeldab Ukrainat oma raamatus „Veremaad“ („Bloodlands“, 2010; eesti keeles 2011) kui stalinistliku ja natsistliku terrori põhilist katseala. Sakslasena Ukrainas reisides pole pääsu mälestusmärkidest, mis meenutavad mõlema režiimi miljonitesse küündivaid massimõrvu, golodomori ja holokausti. Isegi Babõn Jari jäärakus, kuhu sakslased ajasid kokku ja kus lasksid 1941. aasta septembris maha tuhandeid Kiievisse jäänud juute, seisab kõrvuti kaks mälestusmärki. Need meenutavad nii holokausti ohvreid kui ka neid miljoneid, kes hukkusid stalinistliku sundkollektiviseerimise põhjustatud näljahäda ehk golodomori tagajärjel. Kui küsisime oma vestluspartnereilt, milline on nende praegune suhtumine sakslastesse ja venelastesse, rabas meid järjepidev spontaanne vastus: sakslased on oma minevikuga hakkama saanud, aga venelased pole ajaloost midagi õppinud. Putini katse allakäinud riiki vägivaldselt uuele elule kloppida annab Anne Applebaumile raamatus „Demokraatia videvik“ („Twilight of Democracy“, 2020, eesti keeles 2021) õiguse iseloomustada sääraseid ettevõtmisi kui „taastava natsionalistliku nostalgia“ ilminguid.

    Saksakeelsest käsikirjast tõlkinud Jaan Undusk

    Manfred Henningsen (sünd 1938) on Honolulu Hawaii Ülikooli politoloogia emeriitprofessor.

Sirp