teadus ja kunst

Moskvast on antud teada, et Venemaa loodab kasutada ühe riigikogu liikme võimalikku sõitu augustikuu lõpus Pihkvasse, et pidada kahe riigi parlamentide konsultatsioone piirileppe üle jõudmaks konsensusele ?Eesti parlamendi kaudu?. Meil on ülevaade sellestki, kuidas Venemaa poliiteliit on selgitanud piirileppe nurjamist Eesti ajakirjanikele (vt EPL 30. VII). Paratamatult meenub viimasega ühenduses, et kurikuulus debatt, kas Eesti, Läti, Leedu president peaksid sõitma 9. mail Moskvasse või mitte, algas Balti ajakirjanike dessandiga Moskvasse mullu novembris. Kuniks siinmail peeti kunstlikku ja asjatundmatut vaidlust (üks nn arvamusliidritest alustas Moskvast tulnult seda oma ajalehes nii: lätlased on kindlad, et Vīķe-Freiberga ei lähe, Adamkus teeb nii, nagu Washingtonist kästakse, Rüütel läheb kindlasti ja Venemaale sobib suurepäraselt, et Balti riigid ei käitu ühtselt!?) teisejärgulises küsimuses ja välditi liitlaste otsimist alanud propagandasõjas, tegeles Venemaa peamisega ? piirilepingu saatusega. Eestis märgati seda vaid osaliselt.

Mööda pani ka vastaspool, mida kinnitab deklaratsioon, mille Venemaa soovis allkirjastada koos piirilepingutega. Mäletatavasti kerkis lisadokumendi tegemine päevakorda veel 1996-97. a, kui Eesti ja seejärel ka Läti soostusid osa lääneriikide survel jätma piirilepingu preambulast välja Tartu ja Riia rahulepingu mainimise. Mitmed Eesti poliitikud tuletasid õigust midagi piirilepingu juurde öelda pidevalt meelde ja kuna riigiduuma ise oli vahepeal teinud (ülbe) avalduse Leedu-Venemaa piirlepingut ratifitseerides (22. V 2003), lahenes pinge sääraselt, et ikkagi Moskva oli see, kes esitas (7. XII 2004) Eestile ja Lätile võimaliku ühisdeklaratsiooni projekti, mille sisu algas 1991. aasta sündmustega. Kui oleksime Kremli algatusi protsessi käigus aeg-ajalt rõhutanud, oleks ka meie seis  tänasel propagandapõllul parem ? idee midagi lisada kuulub Moskvale. Meie aga olime lihtsalt vait, sest välisministri partei oli otsustanud lisadeta hakkama saada: Eesti lükkas pakutu kahe käega tagasi, jättes samas toetuseta Läti, kes pani kiirelt paberile ühisdeklaratsiooni omapoolse teksti. Sellest hetkest peale tulnuks meil olla valmis, et Moskva hakkab mängima Eesti ja Läti vastuoludel (millele lisandus ajakirjanduslik segadus kolme Balti presidendi Moskvasse mineku teemal) ja võib käituda sootuks pahatahtlikult, kui peaks ilmnema, et Lääs jätab sekkumata tema piitsa ja prääniku poliitikasse (just nii läks ? kõik vaatasid George Bushi peale, kes läks küll Moskva poolt karistatud Riiga, ent  jättis seal 7. mail piirilepingud mainimata).

Meie tegemata töö

Nii paraku ka läks ja kuigi Eesti (valitsus, riigikogu, president) jõudis edukalt fini?isse, pole meie enesetunne kõige kindlam. Aina saab selgeks, et aprillis-juunis tulnuks märksa rohkem tegeleda oma positsioonile toetuse leidmisega. Moskva 26. aprilli otsus Läti n-ö maha kanda jättis Eesti üksinda poliitikalavale. Me saime soologa hakkame, ent tekkis ka olukord, kus maailm polnud veel  jõudnud meile piisavalt aplodeerida piirilepingu sõlmise pärast (18. V), kui riigikogus valmis ratifitseerimisotsus (20. VI). Venemaa vastukäik sellele oli pretsedenditu, ent pole ju ka näha, et peale lähinaabrite meid keegi kindlalt toetaks. Pigem räägime ise, et teised toetavad meid. Samas ei võtnud näiteks ELi välisministrite kohtumisel kõik sõna ning mõnigi rääkija tegi vahet allkirjastamise ja ratifitseerimise vahel. Marjaks kuluksid ära riikide liidrite avalikud seisukohavõtud, ent just neid napib. Osalt on see meie endi tegemata töö. Kui Eestis viibinud Poola president Kwasniewski tegi n-ö täisavalduse, siis jääb täiesti arusaamatuks, miks ükski ajakirjanik polnud kohal, kui oli võimalik küsitleda  Eestis kaks päeva viibinud Saksamaa presidenti Köhlerit!? (Me oleme küll Putini endast välja viinud Astrid Kanneli küsimuse lummuses, ent Eesti ajakirjanikud oskasid küsida ka tühja: Aleksiuselt jaanuaris Moskvas ja Bushilt mais Riias.)

Samasse valdkonda kuulub ka selgelt nõrk meie iseolemise järjepidevuse ja välispoliitika nurgakivi, Sumner Wellesi deklaratsiooni 65. aastapäeva tähistamine (23. juulil). Peaks olema selge, et kuigi on tegemist n-ö kahepoolse dokumendiga, on meie huvi see ära märkida suurem. Kõik oli ette teada, ometi ei sündinud mingit välisministeeriumide, väliskomisjonide või sõprusgruppide ühisavaldust, nagu oli jutuks riigikogu väliskomisjoni maikuise Washingtoni turnee ajal. 24. tunnil lihtsalt ilmnes, et selleks valitud isikud polnud lillegi liigutanud, mõned lihtsalt puhkasid ja nii ongi reaalselt olemas vaid ühepoolsed kiidusõnad siit sinnapoole. Nimetada seda välispoliitikaks on raske. Hea vähemalt seegi, et USA kongressi esindajatekoda võttis senati eeskujul vastu deklaratsiooni, mis muu hulgas soovitab Venemaal vabandada Balti riikide okupeerimise pärast.

Venemaa välispoliitika on küll äraarvamatu, ent piirlepingut kahe NATO ja ELi liikmesmaaga niisama heast peast sõlmimata ka ei jäeta. Tagamaid selgitab paljus see, mis toimub parasjagu Venemaa teistel piiridel. Eesti ja Läti piirilepingu päevakorral olles tuletati kõikjal meelde, et just sai pandud punkt Venemaa-Hiina piirilepingule ja et on võimalik ka Venemaa-Jaapani piiriküsimuse lahenemine. Mai lõpus muutus Moskva retoorika Lõuna-Kuriilide tagastamise asjus järsult eitavaks, ja kui Venemaa ministrid räägivad, et võivad antud küsimuse hoida lahti veel 50 ? 150 aastat, siis sobib säärase jutu toestamiseks igati ülbe suhtumine ELi piiri ehk siis Eesti ja Läti piiri lahtiseksjätmine. Teisisõnu: pole kahtlustki, et piirilepingu nurjamine kahe pisiriigiga (tegelikult NATO ja ELiga) teenis märksa suurema piirimängu huvi idas, kus asuvad Venemaa potentsiaalsemad liitlased globaalses mängus.

Meie propagandistlik ?paikapanemine? venelaste ja nende suunas õhkajate silmis varjutas vajalikuks ajaks Kremlile ebameeldiva arengu avalikkuse ette tuleku Lõuna-Kaukaasias: vastavalt 30. mail (tuletagem jällegi meelde meie piirilepingu kuupäevi) saavutatud kokkuleppele algas 30. juulil Vene vägede lahkumine Gruusia baasidest. Venelastele on see mõistagi mõru pill ? ikkagi taganemine, ehkki Moskva käe alla jäävad veel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Viimased neli kuud on kinnitanud sedagi, et Moldova kommunistist presidendist Voroninist on saanud erakordselt kange Moskva-vastane. Moldova enesekindluse taga on aga ennekõike muutunud olukord Ukrainas, nii et praegu räägitakse juba sellest, et Moldova-Ukraina piirile võiksid ilmuda ELi väed ? mõistagi Vene vägede asemele.

Putini kolmas ametiaeg?

Üsna lähedal meile on veel üks piir, mida Kremli võimalike rehkenduste puhul unustada ei saa ? Venemaa ja Valgevene oma. Putini teine ametiaeg saab 2008. aastal ümber ja kolmandaks pole ta lubanud kandideerida. Samas eksisteerib aastast 1996 Venemaa ja Valgevene liit, mis täiustub pidevalt ühisriigi suunas (sel aastal moodustati ühine põhiseaduskomisjon) ja võib osutuda Putinile võimulejäämise rõngaks liitriigi presidendina. Uue riigi loomine Euroopas tähendaks aga ka piiride muutmist ja siis tuleks Kremlile oma tahte läbisurumisel kasuks just teised n-ö lahtised piirid Euroopas.

On veel kaks piirijoont, mille püsimist-muutmist tuleb Eestil ja Lätil  jälgida, kuni piirlepingutega pole kõik klaar. Esiteks on piir samuti lahti ELi kaguserval, Küprose ja temast eraldunud nn Põhja-Küprose vahel. On mõtlemapanev, et Euroopa vägevad lasid Türgil (28. VII) sõlmida tollilepingud uute liikmesmaadega (k.a Eesti ja Läti), ilma et Ankara oleks tunnustanud Küprose iseseisvust. Teine, veelgi huvitavam areng seisab ees ELi mitte kuuluvate, ent siiski tihedalt seotud Iisraeli ja Palestiina tulevase piiri osas. Palestiina riigi loomine (17. augustil algab juutide lahkumine Gaza sektorist ja osaliselt ka Läänekaldalt) toob kaasa kahe riigi vahel ammu kokkulepitud piirikõnelused. ELil on piisavalt
piire, millega tegeleda.

Muid piire sai meenutatud eelkõige selleks, et anda märku: omalt poolt kõik teinud Eestil pole põhjust tõmmelda. On ka selge, et Venemaa jätkab surve avaldamist saavutamaks riigikogu otsuse ümbertegemist. Ühtegi uut argumenti pole Venemaal leitud. Samas jätab tihti soovida meie poliitikute ja ajakirjanike ettevalmistus, eriti olukorras, kus näiteks Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esindab korraga kolm ajaloodoktorit, kes soravalt esitavad oma ?uusi? teooriaid Ida-Euroopa arengutest. Samasugune valmidus vabalt ajaloos orienteeruda, et enda eest seista, peaks olema ka meil.

Välisest virvarrist hoolimata panustab Venemaa selgelt lootusele kinnistada muu maailma teadvuses väide, nagu oleks Balti riikide okupeerimine 1940. aastal toimunud vastavuses toonaste rahvusvaheliste õigusnormidega. Okupatsiooni olematuks kuulutades pole aga põhjust karta Haagi konventsioonides öeldut… Meie kaitse nurgakiviks jääb endiselt Wellesi deklaratsioon (äsjase aastapäeva puhul kirjutasid sellest vaid Sl Õhtuleht ja Pärnu Postimees). Ent miks mitte tsiteerida ka (siiani vähe kasutatud) NSVL rahvasaadikute kongressi 24. XII 1989 otsust, mis ütleb, et Hitleri-Stalini salaprotokollid ?ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ära ultimaatumite esitamiseks ning jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes sellega nende suhtes võetud juriidilisi kohustusi.? On teinegi vähe kasutatud allikas: Nürnbergi rahvusvahelise tribunal, mis teatavasti esindas ka NSV Liitu, kuulutas ju  kuritegelikuks Saksamaa käitumise Austria (1938) ja T?ehhoslovakkia okupeerimisel (1939). See tähendaks küll väljumist Teise maailmasõja kokkulepitud (miks selles piirduti 1939. ? 45. aastaga, peaks olema selge) ajalistest raamidest, et aga tegu oli just kahe riigi okupeerimisega, on vaidlustamata kirjas igas raamatus. Ilmselt tuleb meil teha veel üks samm: nii nagu viimase aasta sündmused kinnitasid, et Molotov-Ribbentropi pakti saab tõsisemalt selgitada Poolat ja Soomet kaasates, tuleb Baltimaade okupeerimise kinnitamisele kasuks Tsehhoslovakkia, ent ka Austria kaasuse lisamine.

K.a 23. juunil Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel toimunud hääletus näitas selgelt, et enamiku riikide arvates olid Baltimaad 50 aastat okupeeritud. Samas oli hääletustulemus ikkagi 64 : 44 ? jagus ka kuuletujaid Venemaa parlamendiliikmete vastupidisele jutule. On ilmne, et meil tuleb veel mõnda aega naabriga normaalsete suhete sisseseadmiseks ajaloo üle vaielda. Vältimaks kulumist pealesurutud propagandasõjas, tasuks tõsiselt kaaluda nii endale kui ka muule maailmale mõeldud käsiraamatu kokkupanemist.

Lieveni vaated on tuntud. Ta näeb Nõukogude Liidu lagunemise järel vaid harvu edumärke ning peamiselt puudutavad need Balti riike. Enamasti on tagajärjeks olnud segadus, taandareng ja stabiilsuse kadumine. Mõttekäigud sarnanevad kohati Putini hinnanguga, et Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Lieveni uus artikkel tõstab esile stabiilsuse, mille saavutamiseks tuleb mõnikord ohverdada demokraatlikud väärtused, sest demokraatia järjekindel juurutamine seal, kus selleks eeldusi ei ole, võib viia kaoseni. Sellises ettevaatlikus ja andestavas võtmes on Venemaale ikka lähenetud, ehkki pisitasa on see lähenemine asendumas kasvava skepsisega Putini re?iimi suhtes.

Condoleezza Rice kinnitab seevastu, et kui stabiilsuse nimel ohverdatakse demokraatia, siis on tagajärg see, et ei saavutata kumbagi ? ei stabiilsust ega demokraatiat. Samuti ei seosta Ühendriigid demokraatialootusi enam Moskvaga, pigem tehakse panus endise impeeriumi äärealadel iseseisvunud riikidele, eriti Ukrainale ja Georgiale (Gruusiale). Perestroika-vaimustuses ja hiljemgi küpsenud mõttekäik, et nõukogude impeeriumi ala demokratiseeritakse tsentrist perifeeria suunas, pole kinnitust leidnud.

Lievenlikud mõttekäigud tähendavad demokraatiapuuduse väljavabandamist. Samasugust sündroomi kohtan ma tihti Aserbaid?aanis, maal, mida olen Euroopa Nõukogu raportöörina eelmisest suvest saadik kuus korda külastanud. Sealne võimustruktuur sarnaneb paljus Venemaa omaga. Putini Jedinaja Rossia ja Ilham Alijevi juhitud Yeni Azerbaycan on ühesugused administratsiooniparteid, mille eesmärk pole ideoloogiline ega rahvast kaasav, vaid mis on ellu kutsutud üksnes võimu teostamise ja säilitamise eesmärgil. Nii Venemaal kui Aserbaid?aanis on parlament taandatud täitevvõimu ripatsiks. Kui Venemaa haldusreform alles allutab kubernerid vahetule presidendivõimule, siis Aserbaid?aanis on see ammu nii ning valimised ei otsusta kohalikul tasandil peaaegu midagi. Kui Putin võitleb oligarhidega nagu Hodorkovski ja võimalike poliitiliste konkurentidega nagu Kasjanov, siis noort Alijevit püütakse kujutada edumeelse moderniseerijana, kelle õilsaid kavatsusi piiravad valitsusesisesed grupeeringud. Poliitvangidena ei ole Aserbaid?aanis vee ja leiva peale saadetud siiski mitte oligarhe, vaid poliitikuid. Mõlemal maal kohtame ajakirjanike mõrvamist ning poliitiliste oponentide sundpagendusse tõrjumist. Nagu Putin demoniseerib t?et?eene nii vabandavad aseri võimud ülemääraseid jõuvõtteid terrorismi ja islamiäärmusluse ohuga. Peamine sarnasus on aga see, et nii Putini varasem karjäär kui ka vana Heidar Alijevi pärand osutavad ühtmoodi KGB struktuuri ja meetodite edasikestmisele.

Demokraatiapuuduse väljavabandamine avaldub mõtteskeemides, et peatähtis on tagada stabiilsus ja vältida anarhiat; et euroopalikud inimõiguste standardid pole Aserbaid?aani jaoks; et elektroonilist meediat tuleb kontrolli all hoida ning ülemäärane kriitika ei tohi häirida presidendi õilsaid kavatsusi. Karabahhi kaotuse ja sõjakannatuste traagiline vari kattub Lieveni kli?eega, et enne nõukogude võimu kokkuvarisemist oli elu õiglasem ja rahulikum ning rahvussuhted ei olnud natsionalismiga mürgitatud.

Seega on demokraatiapuuduse väljavabandamine märksa laiem kui üksnes Venemaaga seotud probleem. Venemaa eripäraks on teadlikult valitud enfant terrible?i positsioon, mida rahvusvahelises suhtluses külma sõja pärandina kasutatakse. See on eriskummaline kompott, kus sulanduvad kokku ühelt poolt vene hinge demonstratiivne haavatavus ja jõupositsiooniga ähvardamine ning teiselt poolt osa Lääne intellektuaalide igipõline vene kommunismi õigustamine koos riikide pragmaatilise huviga sealsete rikkalike gaasi- ja naftavarude vastu. Enfant terrible?i tuum seisneb selles, et talle lubatakse justkui enesestmõistetavalt palju rohkem kui igale teisele.  Kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee hääletas Venemaa-resolutsiooni punktid, millega tunnistatakse Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ning keelatakse Luka?enko kuritegeliku re?iimi toetamine Valgevenes, siis ähvardas Vene delegatsiooni juht Konstantin Kossat?ov organisatsioonist lahkuda ja kopsaka liikmemaksu maksmata jätta. Pole mõeldav, et mõni muu riik võiks endale lubada säärast uksepaugutamist, aga Venemaa puhul võib see isegi edu tuua.

Katsed demokraatiapuudust välja vabandada juhivad meid igihalja kultuuriantropoloogilise küsimuse juurde. Kas vabadusel ja inimõigustel on universaalne mõõde või peame me leppima sellega, et osa ühiskondi elab ainult neile mõistetavate reeglite järgi? Ja meil pole õigust sekkuda isegi siis, kui see, mida me näeme, on ebainimlik ja jõhker. Poliitiliselt võime selle küsimuse taandada ka otstarbekushinnangule: kas demokraatia ja inimõiguste nimel sekkumine toob kasu või võib see tuua soovimatuid tagajärgi näiteks julgeolekuriskide, sotsiaalsete struktuuride lagunemise või majandusliku kahju näol? Õiguslikult võib sama küsimus väljenduda kui inimõiguste kaitse ja riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtte dilemma.

On vähemalt kaks olulist argumenti, mis kõnelevad selle kasuks, et demokraatia ja põhiõiguste kaitsel ei tohi järeleandmisi teha. Esiteks on demokraatia üleilmastumise paratamatu tagajärg. Sel protsessil võib olla tagasilööke, kuid pole näha, et see tagasi pöörduks. Üha enam eelistatakse õiguste kaitset sekkumata jätmisele. Paariariigi staatus pole ihaldusväärne ja sestap järgivad tänapäeva diktatuurid demokraatia põhimõtteid vähemalt mimikrina. Valimisi ja parlamentarismi imiteeritakse dekoratsioonina isegi nendes riikides, kus valituist kõige vähematki ei sõltu.

Teiseks tuleb riikide puhul arvesse võtta kohustusi, mida nad demokraatia vallas on endale võtnud kuulumisega rahvusvahelistesse organisatsioonidesse või sooviga saada mõne organisatsiooni liikmeks. Paljude Ida-Euroopa riikide puhul oli motivatsiooniallikaks soov eemalduda Moskva mõjusfäärist ning saada endale majanduslikke ja julgeolekutagatisi Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse kaudu. Sellele tuginedes viidi läbi kiired ja ebapopulaarsed reformid, mis panid peagi aluse konkurentsivõimelisele majandusele ning tõid edu ka demokraatia ja kodanikuühiskonna valdkonnas. Paljud riigid nagu Türgi, Horvaatia ja Ukraina vaatavad ka täna lootusrikkalt ELi suunas, tahtes vähemalt laienemise üle- ja üleülejärgmistes ringides osalised olla. Bulgaaria ja Rumeenia on eelisjärjekorras ning õige pingsalt oodatakse praeguse laienemisjärgse pohmeluse üleminekut Pariisis, Amsterdamis ja mujal.

Kuid isegi juhul kui Euroopa Liit jääb paljudele üksnes valgeks laevaks kauge silmapiiri taga, on olemas lõdvemad demokraatia ja inimõiguste kaitsega tegelevad organisatsioonid, eeskätt OSCE ja Euroopa Nõukogu. Nii on Venemaa Euroopa Nõukogusse kuulumisega võtnud kohustusi, mida ta ei ole suutnud ega tahtnud täita. Sama kehtib Aserbaid?aani, Armeenia ja mitme teise riigi kohta. Kummati just Venemaa puhul (sest ta on enfant terrible!) kerkib küsimus, kes keda muudab ? kas Euroopa Nõukogu Venemaad või Venemaa Euroopa Nõukogu? Demokraatiapuuduse süvenev väljavabandamine tähendaks seda, et hoopis Venemaa muudab organisatsioone, kuhu ta kuulub. Sellega lastakse nende autoriteet ja standardid alla, demokraatia ja inimõiguste kaitseks visalt tööd teinud inimesed demoraliseeritakse ning võetakse lootus, et õiglus kunagi mõjule pääseb.

Lievenil võib olla tuhat korda õigus, kui ta leiab, et praegu pole Venemaal jõudu, kes suudaks läbi viia ulatusliku demokraatliku pöörde. Samas pole kellelgi õigust öelda, et demokraatlikud väärtused ei vääri kaitset. Paljud mõttekäigud lähtuvad eeldusest, et Venemaa ei tohi laguneda ning Venemaad peab juhtima Putin. Jeltsini-aegne kli?ee, et juht on asendamatu või kui ta asendatakse, siis üksnes halvemaga, elab ka täna. Küsimus Venemaa koospüsimisest või lagunemisest ei peaks olema esmane. Tähtsam küsimus on, kas suur maa, mille territoori
um jaguneb tervelt üheteistkümne ajavööndi vahel, liigub demokraatia suunas või mitte.

Siinjuures tuleb pöörata tähelepanu valimiste vaatlemise ja muu järelevalve puudulikkusele. Kuni Venemaad ei jagata eraldi teemadeks või väiksemateks vaatlusüksusteks ning kuni valimiste vaatlusmissioone ei laiendata sellistele tasanditele nagu presidendivalimised Mari Elis või teistes rahvusvabariikides, seni ei ole isegi võimalik toimuvast piisavat pilti saada. Või peab olukord olema tõesti nii hull nagu T?et?eenias, et eraldi tähelepanu pälvida? Mina eelistan vaadelda inimõiguste austamist ja demokraatia juurutamist umbes samas võtmes, nagu toimus loobumine barbaarsest inimohvrite toomise kombest vana-aja kõrgkultuurides. Humanismi esiletõus kulges pika ja visa, kuid pöördumatu protsessina. Tegemist on säärase moraalse imperatiiviga, mille puhul kultuurierinevuste taha varjuda on silmakirjalik.

Teine võimalus on vaadelda maailma geopoliitilise võitlusväljana, kus ei kõnelda mitte väärtuste, vaid üksnes mõjusfääride kategoorias. Nii on Venemaa hetkel kaotanud mõju Ukrainas ja Georgias, kuid seda enam üritab ta seda taastada Kesk-Aasias, luua tihedamaid sidemeid Hiina ja isegi Iraaniga. Kaukaasias kohtuvad mitmed mõjuväljad. Aserbaid?aani kõrval on Lääne-mõjuline Georgia ja Vene-mõjuline Armeenia, lõuna pool Euroopale orienteeruv Türgi ja tuumaohtlik kontrollimatu Iraan. Pole kahtlust, et Venemaa püüab regioonis oma mõju hoida, kasutades muu hulgas ülesköetud konfliktikoldeid Karabahhis, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Kui demokraatia eesmärk on mõistetav, siis mõjusfääride filosoofia puhul tekib küsimus, mille nimel õigupoolest panuseid tehakse? Mõtiskleda maksab sellegi üle, miks Prometheus Kaukasuse vangina sajandeid kannatas, kui mõned riigid ja rahvajuhid tänaseni ei taha mõista tema sügavalt humanistlikku sõnumit. Aeg-ajalt kuuleme, kuidas kotkas, kes käis inimsoo heategija maksa nokkimas, sahistab ikka veel ähvardavalt oma tiibu.

György Schöpflin, Miroslav Hrochi  ja Marek Tamm.

Marek Tamme vestlus Miroslav Hrochi ja György Schöpfliniga

16. ? 22. augustini toimus Tallinnas Eesti Humanitaarinstituudi korraldamisel rahvusvaheline suveülikool, millele eelnes paaripäevane teadussümpoosion. Mõlemad olid pühendatud rahvusluse ja postkolonialismi võrdlevale käsitlusele, esinejatena astus üles kümmekond õpetlast üle ilma, teiste seas kaks tänapäeva rahvusluseuuringute silmapaistvat esindajat, Praha Karli ülikooli ajalooprofessor Miroslav Hroch ja endine Londoni ülikooli politoloogiaprofessor ning praegune Ungari rahvasaadik Euroopa Parlamendis György Schöpflin. Mõlemad olid lahkelt päri jagama oma mõtteid ka Sirbi lugejatega.

M. Hroch on lisaks arvukatele artiklitele kuulsust kogunud ennekõike oma uurimusega rahvuslike liikumiste ajaloost Euroopas, mille saksakeelne originaal ?Die Vorkämpfer der nationalen Bewegung bei kleinen Völkern Europas? ilmus juba 1969. aastal, ent laiema tuntuse saavutas 1985. aastal ilmunud ingliskeelne tõlge pealkirja all ?Social Preconditions of National Revival in Europe?. G. Schöpflin on mitme Kesk-Euroopale pühendatud teose autor ning avaldanud ka mõned mõjukad raamatud rahvusluse1 probleemidest nagu ?Nations, Identity, Power? (2000) ja ?Myths and Nationhood? (koos Geoffrey Hoskingiga, 1997). Mõlemaid autoreid ühendab sealjuures pikaaegne huvi Eesti vastu, mille kohta leiame jälgi nende teosteski.

Alustaksin mõneti üllatavast tõsiasjast, et te mõlemad, kaks rahvusvahelise mainega rahvusluseuurijat, eelistate nii oma tekstides kui ka esinemistes vältida sõna ?rahvuslus?. Mis on selle põhjus?

Miroslav Hroch: Esmalt tahan täpsustada, et ma ei käsitle ennast mitte niivõrd rahvusluse spetsialistina, kuivõrd rahvuslike liikumiste ja rahvuste kujunemise uurijana. Kuid ma leian tõesti, et see mõiste ?rahvuslus? on mõneski mõttes katastroof. Paljud arukad õpetlased istuvad tunde ja päevi laua taga ning uurivad mitmeid olulisi teemasid, ent nad kõik on selle ?rahvusluse? mõiste vangid, mida igaüks mõistab isemoodi või ei mõista üldse. See on tüüpiline näide mõistest, mis ei aita seletada tegelikkust. ?Rahvuslus? on ühel konkreetsel ajahetkel sündinud termin, mis ei suuda enam vahendada vahepeal muutunud reaalsust. ?Rahvuslusest? räägiti väga harva enne 1900. aastat, siis muutus see oluliseks vaidluste käigus ?internatsionalistide? ja ?natsionalistide? vahel. Kahe ilmasõja vahel ?rahvusluse? tähtsus plahvatuslikult kasvas ning seepeale on see mõiste oma võidukäiku jätkanud. Ma leian, et tänapäeval on parem ?rahvusluse? mõistest hoiduda või siis kasutada seda väga piiratud tähenduses.

György Schöpflin: Ma olen öelduga suures osas nõus. Ma leian samuti, et ?rahvuslus? on muutunud teaduslikus uurimistöös kasutuks mõisteks. Poliitilises kontekstis on sellel mõistagi endiselt suur kaal, mis tegelikult teebki selle termini teadusliku pruugi problemaatiliseks. Keegi ei tõuse tänapäeval püsti ega ütle, et ma olen rahvuslane. See oleks midagi sarnast, nagu tunnistada, et ma olen massimõrvar, võimalik, et isegi hullem? Kui XIX sajandil oli võrdlemisi auväärne olla rahvuslane, siis tänapäeval pole see enam kindlasti nii. Ma arvan (kuigi see vajaks põhjalikumat uurimist), et see on seotud kahe maailmasõja vahelise ja sõjajärgse perioodiga, mil rahvuslus liideti paremäärmuslusega. Tänapäeval me käsitame paremäärmuslust kui poliitilise elu kõige suuremat pahet ning see heidab varju ka rahvuslusele. Keegi ei ütle tänapäeval, et ta on rahvuslane, sest järgmine valik on kuulutada ennast fa?istiks. Ma leian, et see pole õige, sest põhimõtteliselt on võimalik olla ka vasakpoolne rahvuslane, ent ?rahvusluse? mõiste politiseeritusest tingituna on see tegelikkuses muutunud sama hästi kui võimatuks.

Rahvuslust on püütud mitmeti defineerida ja üks tuntumaid on ilmselt Anthony Smithi katse. Ta kirjutab umbes nii, et maailm on jagatud rahvusteks ja ainult rahvusteks ning iga inimene kuulub ühte rahvusesse ja ainult ühte rahvusesse. See on normatiivne määratlus ja mulle tundub, et akadeemilises maailmas pole see leidnud kuigi suurt toetust. Enamik tänapäeva uurijatest on pigem seda meelt, et ?rahvuslus? on teoreetiliselt tühi mõiste. See on ilmselt tõsi, ent ?rahvuslus? ei olegi kunagi olnud mõeldud teoreetilise mõistena nagu liberalism, sotsialism, fa?ism vms. ?Rahvuslus? on midagi muud, see on seotud identiteedi määratlemisega ning selles mõttes see eelneb ideoloogiale. Nii et ilmselt oleks tõesti mõistlikum ?rahvusluse? mõiste kasutamisest loobuda, välja arvatud poliitilises kontekstis.

M. H.: ?Rahvuslus? on mõnes mõttes ka väga mugav mõiste. Kui ma ennast aeg-ajalt kõrvalt vaatan, siis märkan, et kui ma lähen laisaks ega vaevu oma mõtteid enam täpselt väljendama, siis kasutan mõistet ?rahvuslus?. Ent see on kindlasti vale.

G. S.: Zygmunt Bauman kirjutab ühes oma raamatus, et ?globaliseerumise? mõiste on muutunud nõnda üldiseks ja püüab hõlmata nõnda erinevaid nähtusi, et me õigupoolest ei tea enam, mida see mõiste tähendab. Sama kehtib ka ?rahvusluse? kohta. Mäletan näiteks, et kui ma õpetasin Londonis, siis mu kolleegid paigutasid kõik selle, mis vähegi sobis, ?rahvusluse? mõista alla ning kui ma neile vastu vaidlesin, et see näiteks ei ole rahvuslus, vaid rahvuslik liikumine, siis lõid nad käega ja ütlesid, et see on ju kokkuvõttes seesama asi. Nii et teadustöös on ?rahvuslus? tõesti kasutu kategooria.

Olete mõlemad uurinud mitme kümnendi vältel rahvuslikke liikumisi, identiteete, ajalookäsitlusi jne. Kuidas kirjeldaksite rahvusluse uurimise arengut läbi aegade? Millised on olnud olulisemad muutused või kriitilisemad hetked?

M. H.: Ma eristaksin rahvusluse uurimise ajaloos XIX sajandist nelja etappi. Veel XIX sajandil ja XX sajandi alguses oli poliitiliselt väga oluline määratleda, mis on rahvus. Ainult siis, kui on olemas rahvuse definitsioon, saab otsustada, kas näiteks t?ehhid või slovakid on rahvus või ei ole. Toonased vaidlused olid väga ägedad ja neid peeti peamiselt saksa keeles. Seejärel kerkis esile kaks olulist autorit, kes täpsustasid senist küsimuseasetust. Esiteks Friedrich Meinecke (1862 ? 1954), kes ütles, et ei ole võimalik defineerida rahvust kui sellist, vaid tuleb eristada kultuurrahvused (Kulturnation) ja riigirahvused (Staatsnation). Ja teiseks Otto Bauer (1882 ? 1938), kes ütles, et rahvuse defineerimisel tuleb eristada kodanlikku rahvust, kapitalistlikku rahvust, sotsialistlikku rahvust jne. Selle käsitluse võttis muide lihtsustatuna üle Stalin, kes Bauerit sealjuures teravalt kritiseeris.

G. S.: Ta kritiseeris Bauerit, ent tegelikult varastas tema ideed?

M. H.: Teine etapp rahvusluse-alastes uuringutes mahub kahe maailmasõja vahelisse perioodi, kus ei osale enam mitte ainult saksakeelsed autorid ning vaidluses löövad kaasa paljude erialade esindajad. Kolmas etapp saab alguse vahetult pärast sõda ja selle võiks siduda ennekõike Hans Kohni (1891 ? 1971) nimega, kes tõi muuhulgas käibele eristuse Lääne liberaalse rahvusluse ja Ida mitteliberaalse rahvusluse vahel.   

G. S.: Neljanda etapi alguse paigutaksin ma 1960. aastatesse, kui alustavad oma teadustööd Ernest Gellner, Eric Hobsbawm, Benedict Anderson, John Armstrong, Michael Mann, veidi hiljem ka Anthony Smith. Tänu nende ja teistegi tööle on rahvusluse uuringud praeguseks akadeemiliselt etableerunud eriala. Selle viimase etapi puhul on märkimisväärne tõsiasi, et see on ülekaalukalt ingliskeelne. See on seda huvitavam, et nii inglise kui ka ameerika akadeemilises maailmas on rahvusluse uuringud pigem marginaalsed ning selmet nende üle uhkust tunda kiputakse neid pigem häbenema. Rahvuslust käsitletakse kui hälvet, mida keegi ei taha omaks võtta, rahvuslus on alati omane teistele, mitte meile, ning seega peaksid teised seda ka uurima. Oluline pööre, mis aitas rahvusluse uuringute legitimeerimisele märkim
isväärselt kaasa, toimus 1989. aastal (millele võib lisada 1991. aasta): Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine. Nüüd said kõik aru, et rahvuslus on reaalne ja oluline nähtus. Toon selle kohta ühe ilmeka näite. 1980. aastal pidasid briti slavistid Cambridge?is oma aastakonverentsi. Kaks ettekannet olid pühendatud rahvuslikele probleemidele Nõukogude Liidus. Üks kuulajatest tõusis seepeale püsti ja ütles, et milline mõttetus, NSV Liidus ei ole mingeid rahvuslikke probleeme. Ja kui sama inimese käest viisteist aastat hiljem selgitust küsiti, siis vastas ta, et oh! teadlased lihtsalt eksisid.

M. H.: Mul on analoogne kogemus varasemast ajast. 1969. aastal olin ma Taanis, kuhu mind oli kutsutud seoses mu äsja ilmunud raamatuga Euroopa rahvuslike liikumiste ajaloo kohta. Kõik küsisid mu käest, kuidas ma küll suutsin uurida nõnda igavat teemat nagu rahvuste kujunemine, see kõik on tänapäeval ju nõnda teisejärguline?

G. S.: Arvesse tuleb võtta ka laiemat poliitilis-kultuurilist konteksti. Pärast 1945. aastat valitses Läänes selge veendumus, et Teise maailmasõja põhjuseks oli rahvuslus ning nüüd tuleb teha kõik, et vältida selle kordumist. Kogu Euroopa lõimumisprotsess saab alguse küsimusest, mida me suudame teha, et vältida uut rahvusluse ärkamist. Mulle tundub, et see kõik lõi Euroopas omalaadse internatsionalistliku liberalismi kliima, mis muutis väga raskeks mõistmise, et rahvuslus elab pealispinna all veel edasi. Ma mäletan, et kui 1950. aastate lõpus puhkesid vägivaldsed rahutused Lõuna-Tiroolis, siis ütlesid kõik, et oh taevas, kui vanameelsed need seal on, kui tagurliku mõtteviisiga. Lõunatiroollased küsisid aga vastu, et kui rahvuslik iseseisvus on võimalik Aafrikas, siis miks meie ei tohi seda nõuda. See argument vaikiti aga lihtsalt maha.

Teid mõlemaid ühendab see, et võtate tõsiselt väikerahvusi, te ei käsita neid ajalooliste kurioosumite või mööduvate nähtustena, samas kui see hoiak pole võõras nii mõnelegi mainekale rahvusluseuurijale, nagu näiteks Eric Hobsbawm. Professor Hroch, ?väikerahvus? on üks teie loomingu võtmemõisteid, ent kuidas te seda mõistet defineerite? Nagu ma aru saan, siis ?väike? ei viita ennekõike kvantiteedile?

M. H.: Ma määratlen ?väikerahvuse? kujunemisloo alusel. Väikerahvuseks võib lugeda sellise rahvuse, mille loomine algab olukorras, kus puudub oma riik, kirjandus, trükisõna ja valitsev klass (või on siis selle võim piiratud, nagu näiteks Ungaris). Rahvuse suurus ei ole siin oluline ning minu meelest ei ole võimalik fikseerida rahvaarvu piiri, millest alates pole enam tegemist väikerahvusega.

György Schöpflin, teie olete ühe piirina välja pakkunud arvu 25 miljonit?

G. S.: Ma leian tõesti, et arvuline aspekt on siiski oluline. Kui vaatame praegust Euroopa poliitilist situatsiooni, siis tundub mulle, et kuigi Euroopas on ligemale 25 riiki, siis reegleid kehtestavad ennekõike üksikud suurriigid, kes on suutelised enda kätte koondama diskursiivset, kultuurilist ja poliitilist võimu. Väikeriikidel puudub sisuliselt võimalus seda olukorda muuta. Suurus on seega endiselt oluline, see ei peaks nõnda olema, ent tegelikult siiski on. Euroopa Liit on aidanud seda olukorda mõneti parandada. Kui vaatame kahe maailmasõja vahelist aega, siis elasid väikeriigid tollal suurriikide sekkumise pidevas hirmus. See hirm on tänaseks peaaegu möödas. Väikeriikidel on tänapäeva Euroopas mõttekas öelda suurematele, et ärge sekkuge meie siseasjadesse.

Mis teeb ühest riigist väikeriigi? Ma arvan, et kriteeriumiks on riigi suutlikkus genereerida eliiti, mis suudab katta kõik modernse (või postmodernse) ühiskonna vajadused. Kui me võtame Eesti näite, siis näeme, et sisuliselt iga eliidi liige tunneb teisi eliidi liikmeid. Eliidi teke ei ole siin enesestmõistetav, nagu pole see ka näiteks Ungaris, kus elab ligemale 10 miljonit inimest. Kokkuvõttes leian, et ?väikerahvus? või ?väikeriik? on kasulik kategooria, sest nende probleemid kultuurilise reprodutseerimise valdkonnas erinevad selgelt suurriikide omadest. Väikerahvuste identiteedi juurde kuulub samuti hirm väljasuremise pärast, millest Miroslav rääkis oma eilses loengus. Selles mõttes on ka poolakad väikerahvus, sest nende ajaloomälus on tallel hirm rahvuse kadumise pärast, sama kehtib mõistagi ka eestlaste kohta. Väikerahvusena võid kaardilt lihtsalt haihtuda, teadmata, kas sul õnnestub sinna kunagi naasta.

M. H.: Selles küsimuses jääksin eriarvamusele. Ma arvan, et kõik see, millest sa rääkisid, on õige, ent kehtib väikeriikide, mitte väikerahvuste kohta. Ma olen nõus, et Poolat võib pidada väikeriigiks, ent samas ei mahu poolakad minu poolt määratletud väikerahvuse kategooriasse. Poolakatel olid olemas oma traditsioonid, oma kultuur, oma aristokraatia, oma keel jne. Ma leian, et poliitilises kultuuris valitseb oluline erinevus nende rahvuste vahel, mida ma nimetan väikerahvusteks ja mis sündisid n-ö altpoolt, ja suurrahvuste vahel, mis sündisid n-ö ülaltpoolt. Väikerahvuse sünd tähendas alati legaalset pööret, endise süsteemi hävitamist, mis tingib tänaseni väikerahvuse erineva arusaama riigist, poliitikast jne. Kui võrdleme näiteks Norrat ja Rootsit, siis on need võrdlemisi ühesuurused riigid, ent kui norralased on selgelt väikerahvus, siis rootslased seda minu arvates pole, sest neil on olemas kõik suurrahvusele vajalikud kultuurilised ja poliitilised traditsioonid.

Kui rahvusluseuurijad analüüsivad ja seletavad, kuidas rahvused on loodud, siis võime nende tööde põhjal järeldada, et rahvused ei pruugi kesta igavesti: kõik, mis on kunagi sündinud, ilmselt kunagi ka hääbub. Kas olete selle tõlgendusega päri ja kuidas te seletaksite rahvuste püsivust tänapäeva maailmas?

M. H.: Jutt rahvuste lõpust toob mulle meelde mu õpinguaja, mil meile õpetati Lenini seisukohta, et rahvused on määratud kadumisele ja et küsimus on ainult ajas. Seetõttu suhtun ma küsimusse rahvuste püsimisest mõningase ettevaatlikkusega ja leian, et see on pigem ebaoluline küsimus.

G. S.: Kui seletada lihtsustavalt, siis rahvused püsivad, kuna rahvus suudab endiselt pakkuda vastuseid mõningatele olulistele üksikinimese ja kollektiivi eksistentsi küsimustele: kes me olema ja kes me ei ole, millised tähendused on olulised ja millised mitte jne. Ent rahvused mitte ainult ei püsi, vaid ka muutuvad. Rahvuse kontseptsioon, millega meil on tegemist praegu, ei ole seesama, mis viiskümmend või sada aastat tagasi. Rahvuste juures tuleb küll silmas pidada kontinuiteeti, ent samas ei tohi unustada diskontinuiteedi aspekte.

György Schöpflin, te koostasite koos Geoffrey Hoskingiga mõne aasta eest huvitava artiklikogumiku ?Müüdid ja rahvusterviklikkus?, kus kirjutate, et igal rahvusel on oma minevikust müütilised narratiivid, mida ei seata kahtluse alla ja aktsepteeritakse vaikimisi. Ent milline peaks olema ajaloolase suhtumine nendesse müütidesse? Ühelt poolt on ta kutsutud neid müüte revideerima, ent teiselt poolt võib sellist tegevust käsitleda rünnakuna rahvusliku identiteedi vastu. Kas ajaloolane peaks rahvuslikke müüte pigem kirjeldama või püüdma neid dekonstrueerida?

G. S.: Mulle tundub, et kui tegemist on müütide põhjaliku kirjeldusega, siis on raske hoiduda nende dekonstrueerimisest. Ma leian, et sotsiaalteadlaste ülesanne on mõista mingi ühiskonna toimimist, ning kui see eeldab müütide dekonstrueerimist, siis ei näe ma selles probleemi. Ent nagu ma kirjutan ka viidatud raamatus, ei tähenda müütide dekonstrueerimine veel nendest vabanemist.

M. H.: Selle käigus luuakse tegelikult uusi müüte.

G. S.: Jah. Nii ehk teisiti on igal rahvusel oma asutamis- ja muud müüdid, ungarlastel näiteks kuningas Arpádi müüt, kes olevat aastal 896 pannud aluse Ungari riigile. Kuigi suurem osa sellest müüdist ei pea ajalooliselt paika, on ta endiselt elus ja oluline. Mingi kogukonna müütidega nõustumine, iseg
i kui seda tehakse irooniliselt ja distantseeritult, tähendabki enda lugemist selle kogukonna liikmeks.

M. H.: Tänapäeval on kalduvus kõike pidada müüdiks ? iga narratiiv on müüt. Mina sellise lähenemisega ei nõustu. Ajaloolase töö seisneb paratamatult varasemate käsitluste kriitilises ümbervaatamises, ent ma leian, et me ei peaks kasutama sel puhul mõisteid nagu ?müüt? ning kõnelema mineviku demütologiseerimisest.

Ajaloolasena on mind ikka intrigeerinud tõsiasi, et ajalooteaduse sünnist peale on ajalugu kirjutatud alati rahvuslikust perspektiivist lähtuvalt. Ja vaatamata viimaste aegade paljudele katsetele, ei saa me endiselt rääkida Euroopa ajaloost selle mõiste ranges tähenduses. Kuidas te seda tõsiasja seletate?

M. H.: Mina olen proovinud kirjutada Euroopa ajalugu kogu oma teadusliku karjääri jooksul, ent teil on täiesti õigus, et probleem on endiselt olemas. Kui me soovime luua mingit ühist Euroopa identiteeti, siis ei saa see toimida ilma ühise minevikuta, isegi kui see minevikupilt on lihtsakoeline või mütoloogilise iseloomuga. Kusjuures ma leian, et lääne-eurooplastel on rohkem teha kui ida-eurooplastel, et saada ?päris? eurooplasteks, sest meie teame nende ajaloost tavaliselt palju rohkem kui nemad meie omast. Oluline on aga leida võimalus, kuidas lõimida rahvuslikud ajalood ühiseks Euroopa ajalooks.

G. S.: Ma külastasin mõnda aega tagasi Euroopa Kolled?it Brugges ja seal õpetati ainet ?Euroopa ajalugu?. Selle õppeaine raames räägiti peamiselt Euroopa ühinemiskava eelsündmustest, erinevatest minevikukatsetest panna alus ühisele Euroopa ruumile, liitriigile vms. Võimalik, et asjaosalised polnud sellest ise täiesti teadlikud, ent sisuliselt oli nende taotluseks konstrueerida Euroopa ühinemiskavale ajalugu. Kuigi kasutati tegelikult toimunud sündmusi, oldi ametis Euroopa müütilise minevikunarratiivi loomisega. Ma leian, et huvitavam võimalus oleks otsida Euroopa ajaloost mingeid üldisi probleeme, mida on võimalik võrdlevalt analüüsida, nagu näiteks kuningavõim, mis puudutas kogu Euroopat, enne kui uusajal hakkasid tekkima esimesed vabariigid. Või siis näiteks maakasutussüsteem. Või arhitektuur: miks me leiame gooti kirikuid nii Tallinnas kui ka Lissabonis? Või kirjandus, romaan on näiteks puhtakujuline euroopa kultuuri produkt.

Kuid rahvuslik lähenemine domineerib tõepoolest ajaloos endiselt ning mulle tundub, et ajaloolased tõrjuvad kas teadlikult või ebateadlikult rahvusteülest vaatenurka minevikule. Hea näide on Norman Daviese tuntud raamat ?Euroopa ajalugu? (?Europe: A History?), mille autor küll hülgab teadlikult briti vaatenurga Euroopa ajaloole, ent asendab selle ebateadlikult poola vaatenurgaga.

M. H.: Üks võimalik lähepunkt Euroopa ajaloo kirjutamiseks on klassikaline Max Weberi küsimuseasetus: mille poolest erineb Euroopa teistest? Me võiksime kirjutada Euroopa ajalugu näiteks leiutiste ja uuenduste võtmes: kirjeldada, kuidas uuendused üle Euroopa levisid, nagu näiteks gootika, manufaktuurid, tööstus jne.

Kas sellises lähenemises ei peitu oht, et Euroopa ajalugu taandatakse keskusest lähtuvate uuenduste ajalooks ning perifeersetele Euroopa riikidele nagu Eesti jääb ajaloos ainult passiivne roll?

M. H.: Ent ka see passiivne roll on osa Euroopa ajaloost.

G. S.: Samas pole sellise lähenemise raames siiski võimatu püstitada ka küsimus Eesti enda panusest Euroopa arengusse. Võimalik, et see panus on täiesti ebaoluline; et eestlastest said tegelased ajaloolaval alles XIX sajandil. Samas pole vahest võimatu leida eestlaste panust näiteks Hansa Liidu raames, mis oleks väga huvitav uurimisperspektiiv.

M. H.: Nüüd oled sa ebateadlikult klassikalise saksa rahvusliku ajalookäsitluse ohver, mille järgi rahvused peavad alati andma oma panuse inimkonna arengusse?

G. S.: Nad ei pea, ent nad sageli teevad seda?

M. H.: Jah, ent miks peaksid eestlased tingimata panustama Euroopa ajalukku? Nad ei pea seda. Tähtis on vaid see, et nad võtavad vastu uuendused. Erinevalt eestlastest, näiteks kasakad ja saamid ei teinud seda.