teadmussiire

Hiljuti paluti mul ühe küsitluse käigus sõnastada tänase Eesti „neli põhinarratiivi”. See ülesanne tundus esialgu kaunikesti keeruline, sest ma ei osanud leida ühtki üldist formuleeringut, mis oleks vaba ideoloogilistest siltidest. Sildid nagu „isamaaline”, „demokraatlik”, „liberaalne” või „kapitalistlik” määravad juba ette jutustuse sisu ja teevad täpsustamise raskeks. Kuidas aga kirjeldada käibetõdesid, riivamata nende ideoloogilisi maske? Ja millised võiksid olla käibetõdede peavoolud ise?

Mõne aja pärast hakkasid siiski mu kõrvus kumisema hääled, mida olen viimasel ajal sagedasti kuulnud ja mis enam-vähem koonduvad ka nelja peavoolu ümber. Neid hääli võib kuulda kõnelemas niihästi meedias kui tänaval, avalikel koosolekutel ja sõprade ringis. Selliste häälte põhitunnuseid ei saa esile tuua ilma karikeerimata, umbes nagu pilapildil venitatakse suureks mõne tuntud tegelase nina või kõrvad. Tegin seda ja sain neli seesugust juttu:

A. Eestil läheb väga hästi. Meie minevik on kole, eriti lähiminevik, kus kujutati ette, et inimesed võiksid võrdsed olla. Siis oli kõigil ühtemoodi halb. Nüüd on aga hea isegi nendel, kes ise arvavad, et nende olukord on halb. Sest tegelikult pole Eestis veel kunagi nii hästi elatud, alates jääajast kuni Vene võimuni. Eestil läheks hästi isegi siis, kui enamik eestlasi arvaks, et midagi on korrast ära või et meid ähvardab oht.

B. Iga terve mõistusega inimene teab, et rahas peitub õnn. Õnne on rohkem seal, kus raha on rohkem. Eestis liigub raha vähe, seepärast tuleb see vähene kätte saada ja minna kuhugi, kus on rohkem raha ja elul rohkem mõtet. See kõik on võimalik, kui ettevõtjad saavad kord jagu oma töövõtjatest, kes on laisad ja tahavad selle eest raha saada. Nende kätte ei tohi raha anda. Et raha ei satuks ringiga valedesse kätesse, tuleb sotsiaalsed kulutused viia absoluutse miinimumini.

C. Eesti on õnnetu nurgatagune, suure maailma kolgas. Siin pole mitte midagi teha, sest tegelikult toimub kõik kusagil mujal. Isegi kliima on meil täiesti mõttetu. Kõik tunded ja mõtted muutuvad tõeliseks, niipea kui nad on sõnastatud inglise keeles. Internet on praegu ainus lohutus. Raha on vaja vähemalt nii palju, et pääseks üle piiri. Saaks siit sitasest Eestist ükskord ometi minema.

D. Kõik Eestis on ajutine ja arusaamatu, samuti pole siin mingit vabadust. Isegi kui Eestis on midagi head, on see saavutatud meie, venelaste, arvelt. Seejuures pole meist aga hoolitud, vaid on rikutud meie inimõigusi, eriti iga inimese õigust olla venelane. Meile, venelastele, esitatakse absurdseid nõudmisi, näiteks et õpiksime eesti keelt, kuigi seda on võimatu õppida. Kui see ajutine olukord lõppeb, mõistavad kõik, kui head ja ilusad meie, venelased, tegelikult oleme.

Kui panna vastu kiusatusele neid jutte sildistada, saame üsna ehmatava pildi. Silme ette ilmub ühiskond, mida rebivad täiesti vastandlikud tungid; nad ei taha üksteisest midagi teada ega võta ka tõsiselt suurt ametlikku unelaulu, mis aina kussutab ja sisendab, et kõik on kõige paremas korras. See pole lihtsalt ränk ja vastuoluline Eesti, vaid Eesti kui õudusunenägu: tahaks joosta, tahaks ärgata, aga jalad ei kuula sõna ja takerduvad millessegi ähmasesse, küllap sassis voodilinadesse. Mida saaks teha nii koleda une vastu?

Demokraatlik meelsus ütleb: rääkige, selgitage, küsige, vaielge, tooge kõik probleemid päevavalgele ja avaldage meelt. Ometi pole asi alati nii lihtne. Arutelud ja läbirääkimised ei pruugi viia selgusele, ning mis puutub meeleavaldustesse, näevad ametivõimud neis pigem „rahutuste” allikat. Kuidas muidu seletada, et „aprillisündmuste analüüsi” ettekäändel tahetakse meil seadusi muuta nõnda, et igasugune avalik kogunemine muutuks kahtlusaluseks. Meedias on seda nimetatud ka „pronksiöö seaduseks”, jättes sellega mulje, nagu oleks ainsad võimalikud meeleavaldajad vene ideoloogiast pimestatud teismelised. Paraku on seaduseelnõus rida punkte, mis näivad olevat sihitud just rahulike meeleavalduste ja kodanikualgatuste vastu: piiramatu viibimiskeeld, ennetav vahistamine ja samuti ennetav läbiotsimine, imelihtsaks tehtud jälitustegevus jne. Kõige selle kohta saab lähemalt lugeda leheküljelt www.politseiriik.ee, kus kogutakse ka allkirju ähvardava seaduseelnõu tagasilükkamiseks või ulatuslikuks parandamiseks.

Kui kuskil tekib rahulolematus, peaks riigivõim tegelema ennekõike selle põhjustega. Repressioonidele keskendumine näitab vaid laiskust ja hoolimatust, ning kui arvestada praeguse Eesti „nelja põhinarratiivi”, võib see viia üksmeele täieliku kadumiseni. Niigi armetu olukord võimenduks ja muutuks talumatuks. Õpitagu ometi ajaloost.

Kõiki nimetatud teoseid ühendab teatud lähenemisviis: vaadatakse eelkõige n-ö „suurt pilti”, keskendutakse peamiselt tipp-poliitikutele, väejuhtidele, sellist kirjandust lugedes korduvad nimed nagu Rokossovski või Guderian, sellised teosed on tulvil diviiside ja kompaniide numbreid, üksuste liikumisi, statistikat. Palju vähem leidub kirjandust, mis püüab selle inimkonna ajaloo vahest jubedama peatüki käsitlemisel vaadata lähemalt neid miljoneid, kes jahvatati poliitikute ja väejuhtide tahte vahel pulbriks. Tõsi, näiteks Beevor räägib põhjalikult miljonitest vägistatutest Ida-Preisimaal, kuid tema teoste peategelasteks on ikkagi isikud ajaloo lavalt.

Eelmisel aastal sai Helsingist ostetud Paul Carelli soome keelde tõlgitud „Unternehmed Barbarossa – der Marsch nach Russland” („Barbarossa plaan: marss Venemaale”), kus diviiside numbrite ning väepealike strateegia ja taktika vahele mahuvad ka kirjeldused lihtsatest meestest rindel. Lugedes eesti keeles Catherine Merridale’i „Ivani sõda”, nägin siin samasugust tänuväärset, „väikese” inimese tundeid ja üleelamisi kirjeldavat tendentsi. Ka siin räägitakse nii Hitlerist kui Stalinist, kuid nad sooritavad pigem ikkagi kõrvalrolle. Tõsi, eks sellest anna aimu juba Merridale’i raamatu pealkiri: viidatud pole ju ühelegi konkreetsele isikule, vaid teatud tüübile, liigile, lihtsale punaarmeelasele.

„Ivani sõjal” on mitmeid voorusi ning kõigile neist pole mahti ega ruumi keskenduda. Raamatut lugedes mõtlesin korduvalt, et kuulun ehk viimasesse põlvkonda, mille liikmete seas ringleb selge mälestus neist Teisest maailmasõjast tehtud nõukogude sõjafilmidest, kus seesama Ivan tulistab surnuks pataljoni sakslasi ning seejärel – saanud enne pataljonitäie kuule rindu – sureb jõuliste fraaside saatel. Need filmid esindasid stereotüüpe, millest pole vabad ka näiteks uuema aja Hollywoodi filmid. Wehrmacht’i sõdur peab ikka karjudes rääkima, Saksa tanki otsas peab küürutama käsklusi raiuv, minu esimese ajalooõpiku nuhki meenutav ohvitser. Sellise tüübi leiab näiteks ka Steven Spielbergi realistlikuks kiidetud filmist „Reamees Ryani päästmine”.

Merridale aga kirjeldab nende stereotüüpide tausta ja sündi. „Ivani sõja” üheks läbivaks jooneks võikski lugeda püüet näidata sõja tekitatud või sõjas ilmnevat reaalsuse ja sümboolsuse vastuolu – või kui rääkida Jacques Lacani psühhoanalüüsi võtmes, siis „Ivani sõja” üks põhiteemasid paistab olevat Sümboolse ja Reaalse vastuolu. Reaalse all ei pea Lacan silmas reaalsust või, nagu on kirjutanud Hasso Krull, „ei saa reaalse mõistet kunagi vahendada us-sufiksi abil, kuna sellisel juhul ei saaks me fundamentaalselt lahus hoida reaalset (le réel) ja reaalsust (réalité)”. (1) Millest ja milleks selline vahetegemine? Lihtsustatult öeldes väidab siis Lacan, et reaalsust sellisena, nagu me seda arvame, polegi olemas – või pigem, reaalsus, mida tunneme, kuulub tegelikult Sümboolse valda. Mis on Sümboolsus? See on vald, kuhu Krulli sõnutsi „kuuluvad keelelised sümbolid, sümboolsed hierarhiad, sugukondlikud, sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid jne. Sümboolsus on keele, tõe, seaduse, kultuuri ja isaprintsiibi tasand…” Reaalne aga on siis midagi, mida „pole võimalik sümboliseerida”. Reaalne on „reaalsuse „kõva tuum”, mis alati vastustab sümboliseerimist…” Või nagu kirjutab Žižek: „Lacani Reaalne [—] on palju kohutavam kui nn väline reaalsus ise…” (2).

Reaalse ja reaalsuse vastandamine tuleb „Ivani sõjas” pidevalt pinnale. Tõsi, Merridale ei kasuta lacanliku sõnavara, kuid tema mõte tundub küll liikuvat piki sedasama vastandust, kus nõukogude korra Sümboolsus või tavakeeles reaalsus – Stalini pildid, kestvad ovatsioonid, ülevad helindid – tekitasid sügava, lepitamatu vastuolu Reaalsega, s.o sõjaga. Õieti küll kuulub sõda pigem Sümboolse alla, kuid sõja sees, selle keskel, sõja „kõvas tuumas”, rindel või vangilaagrites, ilmneb ja toimub „palju kohutavam kui nn väline reaalsus ise”. Või nagu väljendub Merridale’i raamatus üks punaarmeelane: „Ükskõik kui palju ajalehed nende koledustest ka kirjutavad, [—] on reaalsus hoopis hullem” (lk 144).

Merridale toob esile sõja kuulumise Sümboolsuse valda ning samas selles pesitseva Reaalse vastuolu esile kohe raamatu alguses, ironiseerides sõja sümboolse korra osaks ja esindajaks muutmise üle: „…valmisolek sõjaks [—] tähendab valmisolekut läikivas tankis Berliini sõita, olla nägus piloot või kena meditsiiniõde, sihtida relvaga terve inimese suunas ja ta tilkagi verd valamata maha lasta” (lk 45). See pole aga kõrvutatav tegelikkuses toimunud koledustega: „Kõigist kõige hullemas olukorras olid naised, kes sünnitasid lapse, kes oli vägistamise või saksa sõduriga lubamatus suhtes olemise tulemus. [—] Terve selle kevade leidsid möödujad kraavidest, madalatest haudadest ja isegi kiviklibu hunnikutest masendavaid pampe” (lk 220). Või sõjategevus ise, jällegi ühe ellujäänu mälestusest: „Taevas müriseb, maa müriseb, ja sa mõtled, et süda lõhkeb ning nahk hakkab kohe-kohe rebenema. [—] Ma polnud sellele mõelnud, et maapind võiks mureneda. Kõik murdus, kõik kõmises. Tundus, et terve maakera õõtsub” (lk 233).

Tegelikult peaks kõik kirjeldatu olema juba teada ning eks suurele osale lugejatest ongi. Teine maailmasõda oli eriti jube ja hull: kunagi varem poldud pommitatud sedasi linnasid ja nende tsiviilelanikkonda, Esimeses maailmasõjas hävis vaid paar linna (sellest kirjutab näiteks John Keegan). Kunagi varem – ega ka hiljem – pole üheski sõjas surnud inimesi sedavõrd suurel hulgal – ja sedavõrd julmal viisil. See kõik on teada. Sellestki on ju tehtud mõjuvaid filme, näiteks sellesama Steven Spielbergi „Schindleri nimekiri”, mõjuv sissevaade, mis, tuues meelde ühe Lacani definitsiooni Reaalsest kui nülitud kehast, toore ja nahata punase liha tukslemisest (3), näitab, et piisab vähemastki – vägivaldselt alasti kistud kehast; kiilaks aetud peast, millesse kihutatakse kuul. Aga – tähenduslik, et Spielbergi film on mustvalge. Esteetiliselt mõjuv, loob selline lahendus sündmustega distantsi, vaatajal tekib tunne, et nähtavad jubedused kuuluvad minevikku, neid näidatakse vaid seetõttu, et vaataja tunneks: sellised asjad ei tohi korduda – mõtlemata sellele, et sellised asjad korduvad ikka ja jälle. Filmi mustvalges lahenduses võib muu hulgas seega näha Spielbergi (teadvustamatut?) katset sümboliseerida filmi keskset „tegelast”, koonduslaagrite ja natsiideoloogia keskmes ilmnenud Reaalset.

Sõda sümboolse korra osana peaks sisendama ülevust. Orkester mängib. Sõjas ilmnev Reaalne aga ei taha sellele alluda. „Isegi sõjamehed kujutasid end mõnikord ette romantiliste vabatahtlikena, kes isamaa eest lahingusse lähevad. Tõeline lahing ei langenud selle ideaaliga kokku…” (lk 380). Sõda kujutades või sellest jutustades, seda vastuolu tavaliselt eiratakse, tehakse panus romantilisele, ülevale sümbolisatsioonile. On aga ka teoseid, mis seda vastuolu käsitlevad. Siinsesse konteksti sobib üks film Stalingradi lahingust, erakordselt sümboolsest sündmusest, kuhu teiselt poolt koondus sõja eriline brutaalsus, kus leidis aset märkimisväärne toore ja nahata liha tukslemise kontsentratsioon. Jean-Jacques Annaud’ „Enemy at the Gates” („Vaenlane väravas”) püüab tabada nii Reaalset kui Sümboolset – ning selle vastuolu nahka film lähebki – aga samas, tänu sellele nahkaminemisele ongi film ääretult huvitav. Ühelt poolt püüavad filmitegijad erilise reljeefsusega näidata sõja ebainimlikkust: kohe filmi alguses näeb vaataja Volga ületamist natside sõjalennukite ning hullunud politrukkide tule all. Tõeline veresaun. Kuid filmi peategelane – Jude Law näideldud Vassili Zaitsev, ajalooline isik muide, Stalingradi snaiper – osutub siiski elust suuremaks tegelaskujuks. Tõsi, läbi inimlike nõrkuste, aga sii
ski. Hetkel, mil Zaitsev tapab kuus natsi, kõlavad ülevad helid – vaatajad pannakse selgelt poolt valima. Inimlikkus on Punaarmee pool(t), on ülev tappa saksa reamees. Isegi kade politruk (Joseph Fiennes) ohverdab enda elu selle nimel, et Zaitsev tabaks-tapaks vaenlase, südametu Saksa majori (Ed Harris). Käik on huvitav: politruk on just pettunud oma ideoloogias, kuid selle ideoloogia üks keskseid postulaate, ennastohverdav kangelaslikkus, lööb välja ka ideoloogia hüljanu viimases teos.

Kangelane, keda paraku polnud välja mõelnud Hollywood, vaid sõda ise: „Kummaline küll, aga sõdurid teistel lahinguväljadel kadestasid sageli sõda, mida nende seltsimehed Volgal nägid” (lk 197). Muidugi, asja teeb keerulisemaks tõsiasi, et kangelaslikkus pole vaid fantaasia vili, kuid Merridale’il tundub olevat tuline õigus, kui ta kirjutab, et oli „ebatõenäoline, et mõni jalaväelane tsiteeriks Marxi, kui õhk lõi võnkuma ja hakkas kostma karjeid” (lk 391). Võnkuv õhk ja karjed on Reaalse enda õhk ja karjed, sümboliseerimisele allumatu, võimatu paberile trükkida.

Merridale kirjeldatud kompromissidele ei lähe, ka Zaitsevi osas: „Kuigi press valis staaridena välja kümneid reamehi, meenutas nende meeste väljendusviis ja maailmavaade ohvitseride ning kohe kindlasti kommunistide omi. Reakoosseisu kultuur, tõeliste meeste sünge maailm pidi avalikkuse vaateväljalt eemal püsima” (lk 204). Lacanlikult öelduna püüabki „Ivani sõda” näidata, kuivõrd palju allub reaalsus isegi sõja ajal Sümboolse registri jõule. Või just eriti sõja ajal, mil Reaalne jõuliselt nähtavale trügib, peaaegu igapäevaseks saab. Merridale’il pole illusioone sõja sümboliseerimise asjus: „…sõjaväeteenistus on seiklus, privileeg. See tähendaks revolutsiooniloosungite kandmist, selle võitluse jätkamist, mille nimel olid surnud nõukogude pildiraamatute kangelased” (lk 58). Autor näitab sümboolse süsteemi halastamatust, tsiteerides ühe rindel enesetapu sooritanud leitnandi kirja: „Ma ei suuda seda ränka elu enam edasi elada… Armastan oma maad ega reedaks seda kunagi. Usun veelgi helgemasse tulevikku, kui ere päike paistab terve maailma peale. Aga vaenlased passivad peale ja ohustavad ausa komandöri iga sammu” (lk 88). Reaalse sees viibinu katse oma elu sümboliseerida. Siin, muidugi, väljendudes jällegi Lacani kombel, mängib rolli kommunistliku süsteemi Teine, Lacani süsteemis see sümboolne koht, kus asub seadus, keel või Jumal: „Teine on sümboolsuse garantii ja loob subjektist väljapoole jääva autoriteedi, mis võimaldab uskuda tõe olemasolusse ja tähenduste õigsusse…” Kui üks lacanliku psühhoanalüüsi põhipostulaate ütleb, et ihata tähendab ihata Teise iha – ning Stalini/Partei heakskiit ja tunnustus oli Nõukogude sümboolsuse suurim ihaldusväärsus –, siis nõukoguliku korra Teine oli väga range, tema iha oli raske saavutada. Paljud hukkusid selle iha kätte ja käte vahel. Nõukoguliku Teise iha oli iha ihkaja laiba järele. 

„Ivani sõda” niisiis mitte ainult ei püüa esitada mingit mudelit Teisest maailmasõjast ning asetuda nii nende juba olemasolevate lugematute mudelite, raamatute, filmide jne  kõrvale, vaid küsib tavalisest otsesemalt: kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Kuidas sümboliseerida Reaalset – muu pole ju võimalik, sest kui keel kuulub sümboolse valda, siis on igasugune rääkimine ka toimunu muutmine, leevendamine, lahjendamine? Ehk ongi põhiline see, et „Ivani sõda” näitab inimestele, milleks nad võimelised on. „Ivani sõja” fookusesse ei tõuse ju kangelased, väejuhid, suurushullud poliitikud, massimõrvarid, kurjuse banaalsusse takerdunud võimurid. „Ma pidasin end heasüdamlikuks inimeseks, aga paistab, et inimene suudab pikka aega endas varjata omadusi, mis tõusevad nähtavale alles sellistes olukordades” (lk 189) – nii kirjutab üks „tavaline” ellujäänu. Merridale kirjeldab ka, kuidas rindemehed avastasid, et „ei suuda ületada lahingut näinute ja ülejäänute vahel haigutavat kuristikku” (lk 244). Sest – kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Nõukogulik sümboolsus valis mittekirjeldamise: „Leningradlaste vaprus, kangelaslikkus, see on see, mida me vajame… Aga mitte sõnagi näljast” (lk 204).

Autor püüab anda oma osa, et ei unustataks seda, mis sõjas juhtus. Või pigem isegi seda, mida sõda endast kujutab, et sõja olemus, selle kese on tegelikult kujuteldamatu: „Vägivald oli liiga laiaulatuslik, et kellelgi oleks õnnestunud sellest mööda vaadata, ent ometi kadus see nõukogude teadvusest” (lk 320). Merridale rõhutab sõjas pesitsevat ebainimlikku vastuolu – ja mitte pelgalt või eelkõige vägivalda, imikute tulleviskamist, naiste vägistamist, vaid pigem eelkõige seda, kuidas sõda sümboliseeritakse, ilustatakse, see justkui loomulikuks muudetakse. Andkem sõna Lev Kopelevile, Nõukogude ohvitserile ja „tulihingelisele parteilasele”: „…sõda, millest nad olid lugenud ajalehtedest ja kuulnud raadiost ning oma poliitkoosolekutel, ei olnud see sõda, mida nad ise nägid ja kogesid” (lk 313).

Reaalse määratlusena on pakutud seda välja kui entiteeti, „mis tuleb konstrueerida takkajärgi, et saaksime seletada sümboolse struktuuri moonutusi”. Teine maailmasõda – mis paljudele selles osalenud meestele ongi muutunud vaat et Teiseks – või õieti see, mis selles sõjas toimus ja võimalikuks osutus, vajab tõesti ikka veel tohutul hulgal takkajärgi konstrueerimist (või dekonstrueerimist), kuid Merridale’i „Ivani sõda” ei jäta kahtlust, et need „struktuuri moonutused”, mida sõda tekitas, pole jäänud minevikku, need pole must-valged turvalised pildid. Selles struktuuris on siiani augud, kust Reaalne aeg-ajalt nähtavale saab paiskuda. Nõukogude Teise keskel asus ja asub osaliselt siiani hirmutav auk: „Sõjaaegse elu terved valdkonnad, sealhulgas väejooks, kuritegevus, argus ja vägistamine, olid avalikule uurimisele keelatud ja mitmed erikuriteod, nagu Katõni massimõrv, olid maetud eituste laviini alla. Tõe asemel, mis oli nii mitmetahuline ja nii mõistetavalt inimlik, ehitas riik üles sädeleva ja petliku müüdi” (lk 382).

(1) Hasso Krull, Psühhoanalüütilised mõisted ja nende tõlkeprobleemid. Lacanlik vaatepunkt. – Keel ja kirjandus 1998, nr 10. Ülejäänud Krulli tsitaadid pärinevad samast artiklist.

(2) Slavoj Žižek, Ideoloogia ülev objekt. Tlk H. Krull. Vagabund, 2003, lk 90.

(3) Slavoj Žižek, David Lynchi lamella. Tlk H. Krull. Vt Hasso Krull, Millimallikas. Kirjutised 1996–2000. Vagabund, 2000, lk 192.

On kolm vaala, millele toetub tänapäeva rahvusvaheline kuritegevus: uimastid, „elava kaubaga” kauplemine ning kulla ja arheoloogiamälestiste salakaubavedu… Võitlus nendega on erakordselt keeruline ja perspektiivitu: igal kolmel juhul puutume kokku sissetöötatud ja läbimõeldud organisatsioonilise tegevusega, kus asjaarmastajatel pole midagi peale hakata.

(Interpoli vastutav töötaja ajakirja Life

korrespondendile 1967. aastal)

Tõepoolest, pole midagi uut siin päikese all. Arvatavasti on enamik meist kuulnud vaaraodele püstitatud hiigelpüramiidide kurvast saatusest muistses Egiptuses. Niisamuti ehk ka Uue Maailma inkade hauakambritest, mille hispaania konkistadoorid XVI sajandil süstemaatiliselt paljaks röövisid. See kõik on aga üksnes jäämäe tipp, sest tõendeid hauarüüstamise kohta võib kohata pea kõikide tsivilisatsioonide ja rahvaste juures. Võigas komme on vähemasti Euroopas saanud alguse juba sügaval pronksiajal. Kuna igivanade uskumuste kohaselt kujutas surnule kaasa pandud varandus endast otsest investeeringut hauatagusesse ellu, on inimesed juba aastatuhandeid murdnud pead selle üle, kuidas kaitsta matusepaiku võimalike vandaalide eest. Sageli on jõutud ka ülimalt originaalsete ja kavalate lahendusteni. Näiteks kui 410. aastal m.a.j suri Kalaabrias (Itaalias) läänegootide kuningas Alarich I, kaevati tema hauakamber otse jõe põhja, kusjuures enne tõkestati jõgi ajutise paisuga. Asetanud hauda valitseja kuldse kirstu koos arvukate aaretega, purustasid goodid seejärel kiiresti paisu ning jõgi voolas tagasi oma endisesse sängi. Veel samal ööl surmati ka enamik matuselistest, kellele oli teada juhi haua asupaik.

Eesti ei kujuta endast võrreldes muu maailmaga loomulikult mingit erandit. Arheoloogiliste kaevamiste käigus talletatud materjalid osutavad ka meil juba sajandite/aastatuhandete eest toimunud haudade röövimisele kui levinud nähtusele. Selliseid ilminguid on fikseeritud näiteks Jõelähtme kiriku lähedal Rebala lastekangrutel, Maidla (Raplamaa) ja Pada laibakalmistutel. Padas välitöid juhatanud arheoloog Toomas Tamla on jõudnud järeldusele, et rikkalike panustega matuseid on seal rüüstatud juba kalmistu kasutamise perioodil, s.t millalgi XII-XIII sajandi vahetuse paiku. Erinevalt tänapäevasest hauaröövlist ei pruukinud tolleaegset matuse rüvetajat kannustada aga ilmtingimata üksnes saamahimu ja kasuahnus, vaid sellel võisid olla ka meie eest varjatud põhjused, näiteks soov surnut või tema hinge sel viisil äkki kuidagimoodi kahjustada. Arvatavasti on ka meil muinasajal mõeldud võimalike hauarüüstajate peale. Surnule hauda kaasa pandud relvad ja ehted on väga sageli olnud juba rikutud. Ehk soovisid meie esivanemad seeläbi säilitada igavest hauarahu.

Metallidetektoristid

Aeg on edasi läinud ning XXI sajandil on aareteotsijatel/hauaröövlitel kasutada lisaks omaenese jõule ja nutikusele veel tehnilised abivahendid, esmajoones metallidetektorid. Moodsad aparaadid ei suuda mitte ainult maapõues olevat metalli üles leida, vaid eristavad ka musta metalli värvilisest. Samuti saab nende abil kindlaks teha avastatud objekti paiknemissügavuse ning kuju. Kuigi esimesed teated metallidetektorite kasutamise kohta arheoloogiamälestiste rüüstamisel on Eestis teada juba 1970. aastatest, on just viimasel aastakümnel märgatavalt sagenenud röövkallaletungid Eesti muinasobjektidele. Igal kevadel ja sügisel võib pärast maaharimist kohata põldudel ringi liikumas detektoritega varustatud inimesi, kes püüavad oma kohalolekut igati varjata. Selliste õnneküttide koguarvu on väga raske määrata, kuid tõenäoliselt on neid paarisaja ringis. Kuna selle aparatuuri kasutamine pole Eestis, vastupidiselt näiteks Rootsile seadusega keelatud, ei tohi kõiki detektoriste nimetada kurjategijateks, seda kindlasti mitte. Nende seas on ausaid ning Eesti minevikupärandit austavaid kodanikke, kes jäävad oma tegemistes rangelt (loe: teadlikult) seaduste piiridesse.

Teadmatusest aga võivad nemadki nii mõnigi kord seadustega pahuksisse minna. Kuigi Eesti seadused iseenesest ei keela metalliotsijaga mööda põlde käia, on muinsuskaitseseaduses siiski ühemõtteliselt sätestatud, et kultuuriväärtusega leid on kaitse all selle avastamise hetkest alates. Kuidas arheoloogilise eseme leidja peab aga konkreetselt käituma, see on kirjas muinsuskaitseseaduse paragrahvis 32: „Leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama muinsuskaitseametile või valla- ja linnavalitsusele. Leitud asi tuleb kuni muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.”

Kui detektorist eksib nende muinsuskaitseseaduse sätete vastu, siis on tegemist automaatselt seaduserikkujaga(!). Seadused aga kehtivad võrdselt meie kõigi jaoks ning nende mittetundmine ei vabasta inimest vastutusest. Viimasel ajal võib siiski nn seadusekuulekate detektoristide hulgas märgata teatud konsolideerumist, mis on seotud nende hobi varjutavate kurjategijate aktiivsuse kasvuga.

Mustad arheoloogid

Detektoristide hulgas eristubki selgelt grupp õnnekütte, kes mahuvad ühise nimetaja alla: mustad arheoloogid. Tegemist on teadlikult Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi rikkuvate metallidetektoristidega, kelle peamisteks sihtmärkideks on kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud muistsed matmispaigad, linnused, ohverdamiskohad, külaasemed jne. Neid võib nimetada ka otsesõnu riigi vara riisujateks, kuna vastavad objektid on tunnistatud mälestisteks muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja Eesti Vabariigi kultuuriministri määruste alusel. Kultuurimälestist saab riiklikust mälestiste registrist kustutada üksnes kultuuriministri määrusega muinsuskaitseameti ettepanekul. Arheoloogiamälestiste nimistu koos täpsete piiride ja kaitsevöönditega on avalikkusele kättesaadav riigi muinsuskaitseameti koduleheküljel. Mälestisteks tunnistamise faktid on kirjas aga Riigi Teataja lisades.

Mustade arheoloogide kõrgendatud tähelepanu all on eelkõige muistsed asulakohad, kust on juba varemalt päevavalgele tulnud viikingiaegseid hõbeaardeid või münte. Isehakanud arheoloogide näol on tegemist meie ajaloo füüsiliste hävitajatega, kes juhinduvad oma tegevuses üksnes kasuahnusest. Neil on ainult üks eesmärk: leida väärtuslikke muinasesemeid ning need kuskil võimalikult kallilt maha müüa. Tulemuseks on Eesti ajaloo seisukohalt ülioluliste ja -väärtuslike ajalooallikate haihtumine Lääne-Euroopa oksjoniturgudel. Kuigi kultuurimälestiste süstemaatiline riisumine on täheldatav üle kogu Eesti, on just Tallinna ümbrus (muistne Rävala ja Harju) see piirkond, mis on viimastel aastatel kõige rohkem räsida saanud. Julgen väita, et enamik sealsetest kaitsealustest asulakohtadest on mustade arheoloogide poolt metallidetektoritega „üle kontrollitud”. Kuigi olukord pole eriti palju parem ka Lääne-, Pärnu- ja Tartumaal, tõmbab Harjumaa röövarheolooge ligi oma viikingiaegsete aarete ülisuure hulga ja tiheduse tõttu. Võrreldes muude Läänemere maadega kujutas Eesti endast XI sajandi teisel poolel ja XII sajandi alguses tõelist erandit. Kui mujal Põhjamaades XI sajandi keskpaigast saadik mündiaarete moodustumine pidurdub, lakates XII sajandi alguseks hoopis, siis Eesti kogukamad mündiaarded pärinevad just sellest perioodist. Kusjuures Eestist on neid teada isegi rohkem kui kõikidelt teistelt Läänemere-äärsetelt maadelt sel ajal kokku. XII sajandi esimese poole aardeid väljaspool tänapäeva Harjumaa piire Põhja-Euroopas õigupoolest ei tuntagi. Üks leid on avastatud Virumaalt, paar tükki Ojamaalt, kuid see on ka kõik. Ühesõnaga, hilisviikingiaegsetesse Eesti aardeleidudesse kuuluvad mündid on valdavalt unikaalsed (Saksamaa) vermingud, mille eest on nii mõ
nigi Euroopa kollektsionäär valmis välja käima utoopilisi summasid. Reaalne võimalus oma rahva ajaloo arvel kasu lõigata on Eestis siiski vaid üksikutel inimestel. Nimelt on aardekütid tihedalt seotud mõne vanavarakaupmehega, kes on kas siis ise või veel kellegi kolmanda isiku vahendusel ametis Eesti kultuuriväärtuste ebaseadusliku ja organiseeritud väljaveoga. Tavainimesel, kes mündid antiigiärisse viib, tõmmatakse aga nahk üle kõrvade.

Kuigi röövkallaletungid meie kaitsealustele objektidele sagenesid märgatavalt millenniumi-vahetuse paiku, sai just 2005. aastast arheoloogidele ja muinsuskaitsjatele „viimane piisk karikas”. Kui seni olid vargad tegutsenud varjatult ning informatsioon nende seadusevastaste toimingute kohta jõudis muinsuskaitsjateni tavaliselt hilinemisega, siis nüüd tuldi riiki röövima suisa arheoloogiliste välitööde ajal. 2005. aasta kevadel toimus arheoloogide ja muinsuskaitsjate ühine ekspeditsioon Harjumaale Rae valda Salu külla (ajalooline Ubina küla), millega loodeti lokaliseerida ühe hilisviikingiaegse aarde täpne asukoht ning leiusituatsioon. Arheoloogiliste kaevamiste esimesele tööpäevale järgnenud ööl või õigemini varahommikul „külastasid” aarde leiukohta aga mustad arheoloogid, kaevates kümneid ja kümneid auke nii uurimisalana tähistatud kaevandisse kui ka sellest väljapoole jäävale kaitsealusele territooriumile. Edaspidiste üllatuste vältimiseks organiseeriti meessoost arheoloogidest ja kaitseliidu Tallinna ja Harju maleva vabatahtlikest ööpäevaringsed valvemeeskonnad. Praeguseks on Ubina aarde leiukohalt varastatud ja Saksamaale mündioksjonile paisatud hõberahad tänu politsei efektiivsele tegutsemisele jõudnud tagasi Eestisse. Kurikaelte vahelejäämine on andnud aga põhjust alustada esimest omataolist kohtuprotsessi Eestis. Tingituna Ubina hõbeaarde päästekaevamisi varjutanud röövist oleme edaspidi seesuguste ekspeditsioonide puhul rakendanud juba eos kõrgendatud turvameetmeid. Kaitseliidu Tallinna malev, vastu tulles muinsuskaitseameti palvele, on varustanud arheoloogid spetsiaalsete erivahenditega. Arheoloogilise kaevandi ja selle lähipiirkonna turvamiseks on kasutatud aga kaitseliitlastest vabatahtlike abi.

Halvimad halvimate seas – hauaröövlid

Osa isehakanud muinasteadlasi tegeleb aga hoopis hullema harrastusega kui aardeleidude seadusevastane väljakaevamine. Materiaalsest kasust ajendatud hauarüüstamisele kui sellisele ei saa olla mitte mingisugust vabandavat seletust ega õigustust ning sellise tegevusega seotud detektoristid on ära teeninud kogu Eesti ühiskonna avaliku ja karmi hukkamõistu.

2000. aastal sattus arheoloog Mati Mandel Läänemaal Martna vallas Kirna kalmel hauaröövlite värsketele jälgedele. Muistist teaduslikult uurida kavatsenud muinasteadlasele avanes kohapeal masendav pilt: “Kirna kalme nägi välja nii, nagu oleks sealt üle käinud hiigelmutid. Väikesele liivaseljandikule oli kaevatud kolm ruutmeetrist ja paarkümmend väiksemat auku”. Kõige suurema augu puhastamisel selgus, et hauaröövlid olid labidaga purustanud ühe pealuu, kusjuures rindkereluud olid täielikult segamini pööratud. Metallesemed olid aga isehakanud arheoloogid endaga kaasa võtnud.

2005. aasta 28. juunil külastasin arheoloogilise inspektsiooni käigus Hüüru jõe paremal kaldal Kodasema külas paiknevat kunagise Peetri kabeli asukohta, ajendiks seal varem tegutsenud mustade arheoloogide eriline jultumus. Kohalikult elanikult kuulsin järgmist: „Umbes kaks aastat tagasi sõitsid džiibiga kohale end arheoloogidena tutvustanud kaks meest. Üks nendest oli õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja habemega, teine aga pikemat kasvu ning prillidega. Mehed müttasid seal 3-4 päeva, kusjuures kaevati ruutmeeter päevas. Viibisin ka ise kaevetööde ajal vahetevahel kohal, sest pidasin kaht härrasmeest tõsimeeli arheoloogideks. Mehed andsid mulle sealt leitud tinanööpide eest veel 500 krooni.” Röövkaevajate põhjalikust „tinanööpidejahist” andsid tunnistust ka kabeli üles kistud põrandaplaatide tükid. Lisaks pälvisid tähelepanu rohked inimluude katked, mis osutasid kabeli ümber paiknevale maahaudadega kalmistule. Segamini pööratud luustike fragmendid annavad Peetri kabeli asukohal marodööritsenud isikute tegevusele eriliselt võika varjundi.

Mustade arheoloogide seas kohtab detektoriste, kelle nahaalsus ei tunne piire. Kohalikele elanikele tutvustatakse endid tavaliselt kas arheoloogide või muuseumitöötajatena, kellel on olemas kõik muinasteaduslikeks uuringuteks vajalikud load. Kui inimesed sellise seletusega lepivad, on tulemuseks segipööratud kultuurimälestis ja selle lähiümbrus. Kuna mingeid konkreetseid pabereid ega dokumente isehakanud arheoloogidel ette näidata pole, siis tuleb õnneks ette ka juhuseid, mil petised on hirmust koerte ees muististelt kibekiiresti põgenenud.

Leiutasu ja karistus

Muinsuskaitseseaduse § 30 lõige 2 järgi kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. Inimeste seas on levinud aga ekslik arvamus, et riik konfiskeerib muinasleiu avastajale tasu maksmata. Tegelikult sätestab muinsuskaitseseaduse § 33 korra, mille alusel on muistse aarde või eseme leidjal õigus saada tasu leitud asja pooles väärtuses. Seda on aga kümneid kordi rohkem kui varanduse avastaja suudaks ja oskaks välja kaubelda mõnelt antiigiärimehelt. Näiteks 2003. aastal jõudis Eesti ajaloomuuseumi Võrumaalt Kirumpää linnuse lähedalt leitud haruldane valgevase ja hõbedaga kaunistatud kirves XII-XIII sajandist, mille avastaja sai leiutasuks 20 000 krooni. 2007. aasta detsembris otsustati aga määrata Kaarma vallast avastatud Põhjasõja-aegse aardeleiu eest kogunisti poole miljoni krooni suurune summa.

Aarde väärtuse määravad kindlaks vastava ala spetsialistid ja muinsuskaitseameti juures tegutseva muinsuskaitsenõukogu arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu. Selleks otstarbeks eraldatakse muinsuskaitseametile igal aastal riigieelarvest raha. Lisaks muinsusväärtusele võetakse arvesse ka leidja suhtumist aardesse. Aarde avastaja peab kindlasti meeles pidama seda, et mida terviklikumalt jõuab muinasvara muuseumisse ja mida täpsem on teave selle avastamiskohast ning -oludest, seda suurem on varanduse väärtus ning leiutasu.

Mis puudutab aga võimalikku karistuse suurust, siis on muinsuskaitseseaduse § 48 järgi mälestise rikkumise või hävitamise eest nähtud ette rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Kuigi üksikisiku jaoks ei ole tegemist kaugeltki tühise summaga, ei morjenda see kuigivõrd „ärimehi”, kes ainuüksi mõne üksiku viikingiaegse mündi eest juba „tekkinud kulud katavad”. Olukorda aitaks kindlasti parandada karistusseadustiku tuntav karmistamine. Näiteks Suurbritannias, kus metallidetektorite kasutamine on küll iseenesest lubatud, rakendatakse mälestistelt või nende kaitsevööndist tabatud „arheoloogide” puhul karmi käe poliitikat: kiirmenetlus koos ülisuure rahatrahviga. Kuni aga puudub tõhus kontrollimehhanism, ei anna karmi karistuspoliitika sisseseadmine ja/või metallidetektorite ärakeelamine veel soovitud tulemusi.

Meedia

Mustade arheoloogide teemal on ajakirjanduses sõna võtnud juba mitmed arheoloogid. Kindlasti on neist kirjutistest ka kasu olnud, kuid isehakanud muinasteadlased on neile vastanud omakorda räigete solvavate repliikide ja kirjutistega Interneti-foorumites ning kodulehtedel. Parim kaitse olevat teadupärast ju rünnak. Laiemale avalikkusele püütakse jätta muljet, et nn mustade arheoloogide vastane laimukampaania on üksnes vanema põlvkonna arheoloogide kinnisidee. Internetis levitatud ja enesele tuhka pähe raputavate kirjutiste hulgas ei puudu ka igasugused kriminogeense alatooniga lausvaled à la rahapajad kaovad Eesti muuseumidest jms – ja see desinformatsioon pole jäänud päris mõjuta. Selle tunnistuseks on kas või fakt, et osa meediast on mõningatel puhkudel toetanud o
tseselt hauarüüstajate eesmärki – mustata muinsuskaitsetöötajaid ning arheolooge. Näiteks ETV 2005. aasta saates „Pealtnägija” „jäi kõlama tonaalsus, millega on raske leppida: kuri muinsuskaitse teeb meie ausatele ja heausklikele Indiana Jonesidele liiga, ei taha nendega arvestada või annab lausa kohtu alla. Milles peitub asja tuum, selleni saate autorid kahjuks ei jõudnud” (vt täpsemalt Valter Lang, Muinsuskaitsjad ja muinsuskütid. – Eesti Päevaleht 24. V 2005).

Arheoloog vs. metallidetektorist

Jätame hetkeks kõrvale hauarüvetajate seltskonna, kes moodustab vaid ühe ja halvima osa detektoritega maastikul „jahti pidavatest” tegelastest ning kellega koostöö on juba eos välistatud. Ühtlasi eeldame (naiivselt!), et kõik detektoritega maa seest leitud kultuuriväärtused jõuavad lõpuks siiski muuseumidesse, see tähendab sinna, kuhu need Eesti seaduste järgi üksnes saavadki kuuluda. Samuti tuleb küsida, mis on selles siis halba, kui inimesed asju otsivad ja leiavad ning lõpuks ka riigile üle annavad. Arheolooge on ju teadupärast vähe ning nad ei suuda ilmaski ise kõiki muinasvarasid üles leida. Mis üldse eristab seadusekuulekat metallidetektoristi diplomeeritud muinasteadlasest? Miks ei saa ega tohi delegeerida muinasteadlaste ülesandeid ega õigusi detektoristidele?

Esiteks pole arheoloogia eesmärgiks vastupidiselt XIX sajandile enam muistsete esemete otsimine. Arheoloogia nagu iga teinegi teadus on vahepealse aja jooksul tunduvalt edasi arenenud ja võtnud enda kanda hoopis laiemad ülesanded, kui seda kujutati ette rohkem kui saja aasta eest. Arheoloogiast on saanud täppisteadus, kus kasutusel üha rohkem ka loodusteaduste uuemaid saavutusi. Lisaks pole tänapäeva muinasteadlaste eesmärgiks enam objekt kui tervik täielikult läbi kaevata. Midagi peab jääma ometigi ka tulevastele põlvedele, kellel on kindlasti veelgi paremad võimalused meie esivanemate eluolu uurimiseks. Uuringute märksõnadeks on saanud „minimaalsus” ja „professionaalsus”.

Arheoloogilistel kaevamistel on suuresti just päästetööde iseloom, ajendiks kaitsealusele objektile kavandatavad ehitised, trassid vmt. Tegelikult tähendab ka igasugune arheoloogiline kaevamine ju muistse objekti jäädavat hävitamist. Kuid muinasteadlasel on kohustus esitada pärast välitööde lõppu nõuetekohaselt vormistatud aruanne, mis hõlmab muu hulgas ka kaevamistel välja tulnud konstruktsioonide, elutegevuskihtide, sissekaevete, lammutustasandite jm ülimalt detailsete fikseerimis- ning mõõdistustööde tulemusi. Ühesõnaga: kõik see, mis arheoloog “hävitab”, talletub tegelikult arhiivides plaanide, fotode, diagrammide, süsinikproovide näol.

Detektoristil puudub aga enamasti vähimgi erialane väljaõpe, mida saab Eestis omandada üksnes Tartu või Tallinna ülikoolis, ning isehakanud muinasteadlased ei suuda kõige paremagi tahtmise juures probleemile teaduslikult läheneda. Ma ei väida, et metallidetektoriste ei saa üleüldse rakendada arheoloogia teenistusse. Saab küll, kuid seda üksnes range järelevalve all, mida teostaks sellisel juhul ülikoolis erialase väljaõppe saanud arheoloog, kellele on muinsuskaitseamet väljastanud vastava loa.

Mustade arheoloogide puhul peab lisaks diletantlikkusele arvestama veel saamahimust ajendatud soovi mündid jm hinnaline leiumaterjal võimalikult kiiresti ja kasulikult maha müüa. Illegaalsete aardeküttide ning hauarüvetajate vastu korduvalt sõna võtnud muinasuurija Mati Mandel on arheoloogiamälestistel ringi uitavaid metallidetektoriste võrrelnud väga tabavalt ajalooürikuid närivate rottidega. Nagu rott kahjustab dokumente arhiivides, nii hävitab detektorist arheoloogiamälestist, lõhkudes muistse matmispaiga, linnuse, asulakoha kultuurkihti. Erilist kahju kannatavad seejuures põletusmatustega kalmeväljad, mille teaduslik uurimine pole pärast detektoristide külastuskäiku enam võimalik. Ajaloo jaoks pole suurim kaotus mitte niivõrd esemete kaotsiminek, vaid eelkõige just leiukonteksti kui sellise barbaarne hävitamine. Muinasesemed kaotavad ilma leiukontekstita suurema osa oma ajaloolisest väärtusest. Vähemasti kesk- ning uusaegsete müntide puhul on meil ju valdavalt tegemist masstoodanguga, mis ilma taustinformatsioonita on kultuuriloolisest vaatevinklist tähtsusetu. Mitte asjata ei sätesta muinsuskaitseseadus nõuet jätta leid leiukohta. Konkreetne säte pole seadusesse pandud inimeste kiusamiseks, vaid on ülivajalik leiu teadusliku informatsiooni säilitamise seisukohalt. Selle taustal tundub igati arusaadav ka muinsuskaitsjate karm suhtumine leidjatesse, kes on eseme (esemed) leiukohast teadlikult eemaldanud, puhastanud, konserveerinud, jätnud endale „paremad palad” ning soovivad seejuures saada veel Eesti riigi käest kopsaka leiutasu.

Ärgem laskem oma ajalugu hävitada!Muinasteadlaste ja muinsuskaitsjate seisukohalt on mustade arheoloogide näol tegemist tõelise nuhtlusega, kellega toime tulla on aasta-aastalt järjest raskem. Olles kolleegide vahendusel kursis veelgi masendavama olukorraga Venemaal, Valgevenes ja Lätis, pole vist vaja olla eriline hiromant, et ennustada ka meie arheoloogiamälestiste kurba tulevikku.

Toimivast kodanikuühiskonnast, mis tunneks muret Eestis kehtivate seaduste täitmise pärast, on meie riigis veel vajaka. Ühest arheoloogiamälestiste inspektorist igas maakonnas jääb paraku väheks. Ametnik võib olla nii energiline ja liikuv kui tahes, tema ülesandeks jääb tavaliselt ikkagi üksnes barbaarse kuriteo registreerimine. Olgu siis tegemist rüvetatud kalmistu, segipööratud asulakoha või ohvriallikaga.

Seaduse järgi lasub tegelikult ka kohalikel omavalitsustel kohustus nende territooriumile jäävatel kultuurimälestistel silm peal hoida. Muinsuskaitseseaduse 9. paragrahvi kohaselt peab valla- või linnavalitsus kontrollima, kas mälestistega seotud töid tegevatel isikutel (sh arheoloogiaobjektidele ja nende kaitsealadele augu kaevajatel) on kehtestatud korras väljastatud uurimis- ja tegevusload. Samuti on kohalikul omavalitsusel kohustus viivitamatult teavitada muinsuskaitseametit muinsuskaitseseaduses sätestatud seaduse rikkumise juhtudest, mälestisi kahjustavatest muutustest jms. Tuletan siinkohal meelde, et vastavalt seadustele on mälestiste alal ja kaitsevööndis ilma muinsuskaitseameti loata keelatud absoluutselt igasugused mullatööd (sh ka aukude kaevamine). Õigus mullatöid teha on ainult vastava litsentsiga arheoloogil.

Kuid võitlus aardeküttide/hauarüvetajate vastu oleks nii või teisiti perspektiivitu ja mõistetud luhtuma, kui sellele ei paneks õlga alla iga kodanik oma seaduskuuleka käitumisega. Üksnes üheskoos saame oma muinasmälestisi röövlite vastu tulemuslikult kaitsta. Veel ei ole hilja! Hoidkem silmad lahti ning teavitagem kuritööst ametnikke, inspektoreid ja kordnikke. Iga labidatäiega haihtub igavikku üks osa meie esivanemate tuhandeid aastaid kestnud elust ja tegemistest siin Läänemere idakaldal. Ärgem laskem Eesti ajalool hävida!

Muidu nii tolerantsed peatoimetajad ohkavad järjekordsest punaprofessori artiklist kuuldes kaastunde- ja etteheiteseguselt. Aastatega koduseks muutunud rääkivad pead nädalavahetuse ühiskonnaelusaadetest avaldavad raadiokanalites hukkamõistu. Punaprofessorite avaldamist taunib otseselt oma kõnes koguni president.

Kirjeldatule lisandub ent veel varjatud, toimetajate teada jääv pärakülg. Punaprofessoriga läbikäimine pole kaugeltki nauding. Tunduvalt lihtsam on pöörduda enamasti emotsionaalselt üliintelligentsete isamaalaste poole. Kui mõni erand välja arvata, on ajalehetoimetaja suhtlus isamaalasega meeldiv ning asjassepuutumatute liiasusteta. Kokkulepitud lood saavad lubatud ajaks valmis ning jõuavad toimetajani heas keeles.

Punaprofessor laseb ennast paluda ja eritab arrogantsi. Pole võimatu, et ta on avaldanud oma sulle lubatud artikli või osa sellest juba mujal ja peab niisugust toimimist küsimata õigeks. Punaprofessori lood jäävad sageli viimase minuti peale. Professor annab mõista, kui hõivatud on ta muude olulisemate asjadega.

Sageli on punaprofessori töö sedavõrd viimistlemata, et sõna otseses mõttes kümnendikust on võimalik üldse midagi aru saada. Loomulikult peab professor põhjuseks ajakirjaniku harimatust. Loo arusaadavaks ümberkirjutamisele võib kuluda terve päev ja vaatamata su pingutusele kaotab keeletoimetaja punaprofessori loo lugemisel närvid.

Kui punaprofessori töö on avaldatud, siis ei usu ta, et tema lugu toimetasid sina, kollanokast noorsand, kes vaid ideoloogilise tallalakkumise hinnaga toimetuses tööl püsib. Ta annab nii kõnes kui kirjas teada, et toimetamist on kõige räigemate ideoloogilise tsensuuri mallide kohaselt suunanud peatoimetaja, keda omakorda kontrollivad parteikontorid. Selline on üldistav, ent mitte liialdatud pilt kokkupuuteist punaprofessoritega.

Mis pagana päralt siis nendega jamada? Hea põhjus oleks muidugi solidaarsus seisukohtade osas. Kuid seda mul ainitiselt ei jagu. Ka Mart Laari käsitletud teemad vajavad ehk mitmetahulisemat läbimõtestamist. Ometi austan nii Sinimägedes vastupanijaid kui soomepoisse sügavalt. Mart Laar, kes märkimisväärse tegevuse kõrvalt riigimehena on nii palju ka ajaloolasena jõudnud, väärib vaieldamatut lugupidamist.

Ometi on punaprofessorid oluliste küsimuseasetustega avardanud meie pigem instinktiivset kui mõtestatud rahvuslikku horisonti. Punaprofessoreid tuleks avaldada juba Milli aluspõhimõtet „seista selle eest, et vastumeelseimadki mõtted saaksid avaldatud, sest iial ei tea, kus ja millal need võivad õigeks osutuda” järgides. Või nagu sõnastas aasta ajakirjanik Barbi Pilvre: „Mul tekib instinktiivselt vasturektsioon, kui mingeid mõtteid ja inimesi tahetakse piirama hakata”.

Ansiplik ja indrektoomelik arusaam, nagu võiks kommunismiga lõpparve teha, asendades ebasoovitavad mõttesuunad üleöö lihtsalt teiste, ideoloogiliselt õigetega (neoliberalism), on häbematu ja uskumatult naiivne. Loomulikult oli  mäslev vasakpoolsus jama, nagu on jama igasugune ratsionalistliku joovastuse ajel teostatud väljakujunenud eluilmade järsk lõhkumine. Kuid jama on ka väide, et punaprofessorid – see end tänapäeval teisitimõtlejatena tajuv käputäis – esindavad kommunismi viimast ohet.

Ei hoidnud nemad ülal meie vaimset ja füüsilist vanglat ega kanna nad selle pärandit. Pigem on punaprofessorid ebamugavad, kuna ei lase oma torkimistega unustada kollektiivset kaasajooksiklust, mida tuli ette laiades massides peaministri(te)ni välja.

Professorid ei meeldi neile, kelle jaoks kommunismipärandi laialdane ja kõigekülgne vaagimine on ebamugav. Konformism ei väljendu alati konkreetselt parteipiletis. Pugejalikkus, karjäärihimu või lihtsalt alalhoidlikkus on sünnitanud tohutult kaasajooksiklust ja tumma allumist. See oli üks kompartei juhitud ühiskonna alustalasid, mis vohab kapitalismiski. Närust konformismivalmidust püütakse õigustada väitega, et oleme kogu aeg olnud südames õiged, oleksid vaid olud olnud õigetele soodsad. Ristisõda punaprofessorite vastu on selle närususe üks peamisi sümptomeid.

„Peig ja peiupoiss olid viimasel vankril… Tee peal tehti kõiksugu takistusi: veeretati kive teele, tehti aedu jne. Inimesed valvasid teel ja kui hobused takistustest üle ei saanud, tuldi ja aidati. Selle eest andis eeskäibija kannust õlut. Eriti suured raskused olid pruudi väravas. Värav hoiti kinni ja püüti hobuseid kõiksugu võtetega väravast eemale juhtida või tagasi kohutada. Lasti tuhasuurtükki: tuhk pandi rattarummu sisse ja laia lauaga löödi teise otsa pihta – õhuvool viis tuha tuisates rummust välja, mis siis püssirohu suitsu kujutas. Pandi kasukad pahupidi selga, käis sabaks taha – nii kujutati koera. Neid pandi kaks värava ja kaks ukse ette vahti, nad haukusid ja kiskusid inimesi…” (Vana Kannel V. Mustjala regilaulud. Tallinn 1985, lk  97.)

Tänapäeval oleks sellise pulma korraldamine võimatu. Mitte sellepärast, et meil pole hobuseid ja vankreid (neid saaks hõlpsasti asendada). Asi on hoopis selles, et nüüd ei saaks ükski pulmaline aru, mida ja miks ta tegema peab. Traditsioonist pole jälgegi ja pärimus kolletab arhiivides, nagu poleks ta kunagi olnud kogukonna elu kese ja telg.

Tavaliselt me sellele kõigele ei mõtle. Tänapäeva elu läheb oma rada, meie oleme ühel pool ja esivanemad teisel pool. Ainult harva on tunda tühikut. Eriti siis, kui puutume kokku nn rahvusprobleemidega, ehk täpsemalt, kui meil on vaja ennast määratleda vastamisi kellegi teisega. Võib tekkida tunne, et miski väga oma on puudu. Miks me oleme hoopis teine rahvas, võrreldes vanavanavanematega? Kas see on nii lihtsalt sellepärast, et tänapäeval on kõigiga nii? Või me oleme midagi tegemata jätnud? Ehk peaksime andma iseendale järeleaitamistunde, et enesest paremini aru saada?

Vabariigi Valitsus näib olevat teisel arvamisel. Kui meie traditsioonis on midagi kaduma läinud, siis ei pea seda enam otsima. Selle asemel võib hoopis panna keset linna püsti ühe vägeva samba, niisuguse suure ja ilusa, et oleks fallose moodi. Samba tippu ühe kandilise ristikese, nagu kukekese kirikutorni otsas. Siis pole traditsiooni vajagi, sest sammas paistab Riia linnani ära. Kuidas meie loomislaulus öeldaksegi: „Riia puolt on ristiline, Narva puolt on naastuline, Harju poolt on aukuline…”

Heakene küll, tegin nalja. Muidugi ei arvestata otsuste tegemisel meie loomislaulu, ega üldse midagi, mis võiks viidata kaugemale eelmise sajandi algusest. Kui meile tundub, et traditsiooni ei ole, eks siis teeskleme seda: teeme näo, nagu oleksime kanged sõjamehed, nagu oleks Eesti tähtsus relvades, lahingutes ja suurtes kivist ehitistes. Ometi tehti meil veel neljakümne aasta eest populaarne komöödiafilm, kus minevik visatakse vastu kivipõrandat, hüüdes: „Meie reliikvia on vabadus!”. Ja sellega taheti öelda, et meile pole tähtsad mõnda laekasse lukustatud kondid.

Aga tuleme Mustjala pulma juurde tagasi. Kujutame ette, kuidas kahele poole väravat on kogunenud pulmaliste väed, kes püüavad üksteist lauluga üle lüüa ja sõnadega üle trumbata. „Mida haavavamad ja „vägevamad” sõnad olid, seda tublimaks peeti lauljat. Kui sõnad enam ei aidanud, võeti käed ja jalad abiks, süljati teineteisele näkku jne. Viimaks tuli pereisa ja lasi võõrad sisse… Sisse pääsenud, asusid pulmalised tühjade laudade taha, mille peale naeristest tehtud loomad olid asetatud, ka kaladele olid jalad alla tehtud. Kappades oli soe vesi, söed sees, kaussides pihlapuu-, jõhvika- ja pohlamarjad. Kausid pöörati kummuli, kallati viina lauale, pandi põlema ja küpsetati sellel räimi, neid jalgupidi kinni hoides. Peiupulmalised ajasid kõik selle toimingu segi ja hakkasid pruuti otsima. Selle juures lauldi: „Meie tulime oma otsima, nömmelindu nöudema. Kui mind ep lasta langu hoone, siis mina kargan katusele, akan aga arjalt arutama, malku maha rookima…” (samas). Teisel päeval peiukodus lauldi sama laulu, kuni pereisa pulmarahva sisse laskis. Pruuti ei leitud aga sealgi kiiresti, rahvas juhatati valede uste taha. Kui õige uks oli lahti lauldud, istus laua taga pruut, kelle nägu oli kaetud rätiga. Harilikult pandi mõni võõras pruudiehtesse. Selleks valiti enamasti tugevam mees, kes rüselemisel kõvasti vastu pani. Pärast „valtspruudi” äratundmist võeti ta nägu lahti ja saadeti tagasi. Seda korrati teine kordki. Alles kolmandana toodi õige pruut sisse.