Toeta
Otsi

tasaareng

  • Laul teeb meid rõõmsaks

    Jaak Ojakäär

    Pealkirjaks pandu on olnud orkestri Modern Fox lipukirjaks juba kakskümmend aastat. Kasutan teadlikult terminit ?orkester?, mitte ?ansambel?, sest enne II maailmasõda olid ka alla kümne mehe koosseisud ikka orkestrid ja sellest ajast on ju Modern Fox oma repertuaari ammutanud ja stiili loonud.

    Kaks kümnendit on pikk aeg ? loogiline, et ümmarguse numbri puhul ka plaat üllitatakse. Kui mõelda end aastasse 1984 (jättes Orwelli kõrvale), siis oli see ju üpris segane, aga samas lootustandev aeg ühes suurriigis. Andropov oli siis juba lõpetanud töötundide lugemise ja Gorbat?ov alustanud karskuskäskudega, mis vahva sõduri ?vejki sõnul viib vaid ühe ja paratamatu tulemuseni.

    Kas nüüd Nõukogude Liidu lagunemine just sellest oli tingitud, jäägu juba politoloogide otsustada. Eestis tehti selle nimel ka üht-teist ja ega muusikudki kõrvale jäänud. Punkarid alustasid ja said kõigepealt kõrvetada. Moskva vahet käinud stiilsed staarid jätsid samuti selge sõnumi: kui läänemaist otsite, siis siin ta on! Laulvast revolutsioonist pole nüüd enam mõtet rääkidagi.

    Ent miks unustada siis Modern Fox? Kas mäletate suurt vaidlust, kus raiuti nagu rauda, et riigi järjepidevus on kõige tähtsam? Eesti populaarmuusikas hoidis seda järjepidevust eelkõige Modern Fox, tuues meieni hinguse esimese Eesti ?esimesest Eestist?. Parfüümilõhnalise, ?ikkide kostüümide ja smokingite maailmast, mis mõjus paljudele kui nooruseliksiir, aga vahel ka teisiti.

    Tsiteerin Artur Raidmetsa: ?Hõiskasin lavalt ? tere õhtust daamid ja härrad! Seltsimehed saalis istuvad vaikselt, aplaus oli hõre. Aasta ei ole 1945, on aasta 1985.? Ju see oli lihtsalt toona veel harjumatu pöördumine, aga Modern Foxi tunnustuseks tuleb öelda, et poliitiliselt nende repertuaar kaldus ei ole. ?Rikas ja vaene?, mis sellelgi plaadil, on üks nende suurimaid hitte, millel igati tugev sotsiaalne taust.

    Plaadi avalugu ?Kirglised naised, lõbus laul ja viin? (Ostermann-Trilljärv) iseloomustab aga hästi seda meeleolu, mis valitseb plaadil Modern Fox ?38 ? ?Oober?. Kui keegi tunneb huvi, et miks just 38, aga mitte orkestri eluaeg 20, saab plaadiümbriselt Artur Raidmetsa kaudu sellelegi vastuse: ?Gorbat?ovi-aegsele kuiva seaduse publikule mõjuvad ?kaval morss? termoses ja Modern Fox ?38 joovastavalt.?

    Ansambli asutajaliige, klaverimängija, arran?eerija ja muusikaline juht Ülo Mälgand plaadi salvestusest: ?On võimatu kirjeldada sära taaskohtunud ansambliliikmete silmades, kui üle pikkade aastate kõlasid jälle ?Kirglised naised?, ?Oober? ja teised 1930. aastate Eesti lokaalides, restoranides ja tantsupidudel kõlanud menulood.?

    Sära oli kindlasti ka külalisesinejate silmis, sest plaadi lõpuloo ?Ferdinand? vokaalsolist Siiri Sisask ilmutab talle omast pulbitsevat sarmi, sulades samas Modern Foxi taotlustega kokku, nagu ta oleks seal juba kõik need kakskümmend aastat laulnud.

     

  • Silmapaistva Euroopa naisskulptori Dora Gordine i näitus Adamson-Ericu muuseumis

    Evelina Vedom

    Laupäevast, 14. aprillist on Adamson-Ericu muuseumis publikule avatud Londonist toodud näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer”. Eestis kunstnikuteed alustanud Dora Gordine’ist kujunes Euroopas 20. sajandi esimesel poolel üks silmapaistvamaid naisskulptoreid.

    „Dora Gordine’i loomingu taasesitlemine Eestis saab teoks tänu aastaid kestnud koostööle eri maade kunstiajaloolastega,” ütles Juta Kivimäe. „Eesti kultuuriloos on rahvusvahelise tähelennuga Eesti taustaga naisskulptor jäänud mitmel põhjusel aastakümneteks tahaplaanile. Meie kultuurilukku lisandub selle näitusega seoses uusi rikastavaid fakte – näiteks selgub, et 1919. aastal eesti kunsti ülevaatenäitusel tehtud üldtuntud fotol seisab teiste seas ka Dora Gordine.”

    Dora Gordine’i (1895–1991) debüüt kunstimaailmas algas 1917. aasta veebruaris Viru tänaval avatud kino Passaaž ruumides toimunud Eesti Kunstiseltsi kolmandal näitustel. 1928. aastal lahkus Gordine Eesti Vabariigi kodanikuna oma nooruslinnast Tallinnast. Pariisi elama asunud kunstnik oli tegutsenud seal perioodiliselt juba alates 1924. aastast ning suutis end tol ajal üsnagi meestekeskses Euroopa kunstimaailmas jõuliselt kehtestada. 1920. aastate lõpus esines ta nimekates galeriides nagu näiteks Salon des Tuileries (Pariis), Alfred Flechtheimi galerii (Berliin ja Düsseldorf), Leicester Galleries (London) jm. 1936. aastal Gordine abiellus uuesti ning alustas elu Kingston Vale’s inglise kõrgseltskonna daamina, disainides ise oma kodumaja sisekujunduse. Gordine oli Briti Kuningliku Skulptorite Ühingu liige ning loominguliselt aktiivne veel 1960. aastatel.

    „Näitust võib vaadelda kui kahe põlvkonnakaaslase Dora Gordine’i ja Adamson-Ericu isikumuuseumite kohtumist Tallinnas,” ütles Ülle Kruus.

    Näituse koostajad on kunstiajaloo professor Fran Lloyd, PhD Jonathan Black ning Dorich House’i muuseumi kuraator Brenda Martin. Väljapaneku on kujundanud Inga Heamägi.

    Eesti Kunstimuuseum avaldab tänu näituse toetajatele Dorich House’i muuseumile Kingstoni Ülikooli juures, Kingstoni Ülikoolile ja Kultuuriministeeriumile.

    Näitus „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer” on avatud 5. augustini 2012.

  • Vaba rahvakirik

    Toomas Paul

    Sellele võib vastata teoreetilise targutamisega, et minu (või kellegi teise) arvates tähendab see seda või teist. Aga juriidiliste tekstide puhul ei saa sõnade täpset sisu tuletada tavatähendusest, pealegi ei ole need sõnad põhikirja sugenenud alles mullu. Õigem on niisiis vaadata minevikku ning küsida, mida mõeldi siis, kui võeti see formulatsioon 1919. aastal I kirikukongressil eneseiseloomustusena kasutusele.

    Seda on praegu võimalik hõlpsalt teha, sest viimastel aastatel on lisaks eesti noortele kirikuajaloolastele ka hõimuvelled põhja pool lahte võtnud kätte Eesti ja Läti XIX ja XX sajandi kirikuloo süstemaatilise uurimise. Ridamisi on ilmunud dissertatsioone, mis valgustavad üleskündmata uudismaalappe. Põhiliselt on uuritud just kiriku ja võimu suhteid.

    Eelajalugu kirjeldavad Andres Andreseni ?Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710 ? 1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele? (Tartu 2004, 228 lk) ja Riho Saardi ?Eesti rahvusest luterliku pastorkonna väljakujunemine ja vaba rahvakiriku projekti loomine, 1870 ? 1917? (Helsingi 2000, 374 lk). EELK algusaega valgustavad Niilo Pesoneni ?Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaise kirkon järjestysmuodon kehitys 1919 ? 1925? (Helsingi 2004, 324 lk) ja Mikko Ketola ?The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918 ? 1939? (Helsingi 2000, 356 lk), sõjajärgset aega käsitlevad Jouko Taloneni ?Church under the Pressure of Stalinism. The Development of the Status and Activities of the Soviet Latvian Evangelical-Lutheran Church in 1944 ? 1950? (Jyväskylä 1997, 373 lk), Riho Altnurme ?Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirik ja Nõukogude riik 1944 ? 1949? (Tartu 2000, 325 lk) ja Mikko Malkavaara ?Kahtia jakautuneet Baltian luteriliset kirkot ja Luterilainen maailmanliitto 1944 ? 1963? (Helsingi 2002, 385 lk). Nagu näha, on veel mitmed läbi uurimata perioodid, ent juba praegu on pilt palju konkreetsem ja detailirikkam kui kuus aastat tagasi. Ja palju dünaamilisem.

    Kiriku enesemõistmine on muutunud läbi aegade ja olude. XIX sajandi alguse mõjukas teoloog Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher esitas riigi eestkoste alt vabastatud rahvakiriku idee. Temale oli rahvakirik primaarselt kirik, kus sama keelt kõnelevad ja samasse rahvusesse kuuluvad kristlased moodustavad kirikusootsiumi (Kirchengemeinschaft). Schleiermacher esitas ajaloolis-sotsioloogilise rahvakiriku mõiste, mille järgi rahvakirik on ühele rahvale iseloomulikku kristluse ja kirikliku korralduse vorme. Seepärast on teda nimetatud ka kirikliku natsionalismi isaks. Rahvakirik tähendaks teatud rahva religioosse vaimu kehastust. Lunastusajaloolised mõisted nagu usk, äratus, ülestõusmine said uue rahvuslik-idealistliku sisu. Usuti isamaasse, oodati rahvuslikku ärkamist ja ülestõusmist ning võideldi igavese õiguse eest. Schleiermacher tsiteeris Paulust: ?Teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed? (Ef 2,19) ning tõlgendas allegooriliselt, et võõras on igaüks, kes eksleb maailmas kodutult, võõrdununa oma esivanematest, rahvast ja isamaast. Just pärast Napoleoni invasiooni võrsus saksa idealismi ja romantismi ühisest pinnasest üks XIX sajandi rahvakiriku käsitluse põhivorme, millele oli tunnusomane rahva, rahvuse ja kiriku ühtsus.

    Sekularisatsiooni kasvades andis Saksa sisemisjoni rajaja Johann Hinrich Wichern 1848. aasta Saksa kirikupäevadel senisele rahvakiriku käsitusele aga uue sisu, mille järgi oli rahvakirik ennekõike kogu rahva missioloogiline kasvatusasutus, mis pidi lasteristimise aluselt lähtudes õpetama ja suunama rahvast kristlikule usule ja elule. Seejuures rõhutas Wichern, et Jumal on andnud igale rahvale oma õiguse olemasolule ja tõotuse, et iga rahvas, mitte ainult üksikisik, võib olla kristlik rahvas. Kirikul tuli aidata üles leida rahva vaimne suurus ja aidata ühtlasi rahval kasvada oma vaimses õilsuses. Nii oleks kiriku ja rahva ühtsusest moodustanud kõike ühendav tegur ja rahvuslikud huvid määranud ka kiriku kultuur-kristliku tegevuse.

    Liberalismi levikuga XIX sajandi keskel kasvas Euroopas kõikidel tasanditel ka vabaduse nõue: üksikisiku vabadus kiriklikust eestkostest, kiriku vabanemine riigist ja riigi vabanemine kirikust. Liberaalse kirikupoliitika peaeesmärki väljendasid ilmekalt itaalia liberaali Camillo Cavouri sõnad: ?Vaba kirik vabas riigis!? (?Chiesa libera in libero stato!?). Liberalismi vaimus nõudis Taanis, kus rahvakiriku mõiste pääses esimesena 1849. aastal seadusandlusesse, Viktor Rydberg demokraatliku rahvakiriku-ideaali esiletõstmisega ilmikute osatähtsuse suurendamist ja kiriku sisemist vabadust. Samamoodi nõuti ka Soomes, et kirik peab olema oma liikmete vabatahtlik ühendus, kusjuures neil on õigus seda ühendust puudutavates küsimustes kaasa rääkida ja otsuseid teha. Liberaalid nõudsid, et ilmikutele antaks kiriku haldamisel senisest kesksem roll. Selleks tuli senine sinod reorganiseerida nii, et ilmikutel ja vaimulikel oleks seal võrdne esindatus. Uues 1869. aasta Soome kirikuseaduses määratleti ilmikute ja pastorite suhe sinoditel 3:2.

    Liivimaa pastorite 1874. aasta augustis Valgas peetud provintsiaalsinodil üritas Jakob Hurt saksa pastoritele põhjendada eestlaste rahvuslikke püüdlusi mitte ainult ajalooliste argumentidega, vaid ka teoloogiliselt: igal rahvusel on jumalik õigus olemasolule ja keelele ning seda ei või vägivaldse ümberrahvustamisega rikkuda. Sellega esitas ta Schleiermacheri ja Wicherni seisukohti.

    Ado Grenzstein uskus, et selleks, et eesti rahvas võiks olla rahvuslik, vajab ta oma rahvuslikke institutsioone. 1899. aastal vapustas Grenzstein kirikuvalitsusi ja pastorkonda oma raamatuga ?Herrenkirche oder Volkskirche??, milles esitas majanduslikult vabade rahvuslike rahvakirikute üksikasjalise projekti Venemaa evangeelse luterliku kiriku struktuuride ümberkorraldamiseks.

    See, mis tollal näis fantastilisena, sai võimalikuks Esimese maailmasõja aegu. Esimesel kirikukongressil 1917. aastal sõnastati vaba rahvakiriku projekt. Üks selle põhiideolooge oli Johan Kõpp, kes pidas programmilise ettekande teemal ?Kiriku ja riigi vahekord?. Selles tõdes ta, et Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgijatele selles osas täieliku vabaduse. Nii oli esimene ?ristikogudus täiesti vaba inimeste ühendus ilma välise võimu tundemärkideta?. Tema meelest oli ideaal ?vaba kirik?, mis on ühendatud ?rahvakiriku? mõistega ehk ?kirik olgu vaba rahvakirik, millest oleks iga ühel õigus ja võimalus välja astuda ilma, et tema kodanikuõigused kannataksid?. Kõpu poolt formuleeritud resolutsioonide hääletamisel anti ?Eesti evangeeliumi-luteriusu kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes? 216 poolt- ja 4 vastuhäält, ?Tema liikmeks on kõik need, kes oma väljaastumist kogudusest teada ei ole andnud? ? poolt 214 ja vastu 6 häält.

    1919. aasta II kirikukongress kiitis heaks uue sinodaalse kirikukorralduse. Kindralsuperintendendi ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi episkopaalsed tunnused. Eestlased nägid neis muutustes vastandit endisaegsele baltisakslaste ja riigi juhitud kirikule. Kirikukorralduse väljatöötamises tuli esile samasugune demokraatlik idealism nagu ka Eesti põhiseaduse koostamisel. Põhiliseks eesmärgiks oli murda kiriku härraskiriku maine ja anda kiriku haldamine rahva enese kätesse. See tähendas kiriku tugevat demokratiseerumist, mille väljundiks olid koguduste juurde loodud nõukogud. II kirikukongress vahetas välja kogu senise kirikujuhtkonna ja asendas selle rahvuslikku printsiipi rakendades üksnes eestlastega.

    Eesti keeles tähendab ?saks? kahte asja: saksa rahvusest inimest ja härrat. Grenzstein vastandas härraskirikule (Herrenkirche) rahvakiriku, ja näib, et just see vastandus mõlkus eestlaste meeles oma kirikut luues. Ketola kirjeldab, kuidas kohalikul baltisaksa vähemusel oli võimu kadumist raske taluda, kuid siiski
    jäädi samasse kirikusse, kus moodustati saksa ja rootsi praostkonnad. Lätimaal seevastu tõlgendati rahvakirikut rangelt rahvuskiriku mõttes ning Läti luterliku kiriku sinod valis 1922. aastal läti koguduste piiskopiks Karlis Irbe ja saksa koguduste piiskopiks Peter-Harald Poelchau. Läti luterlik kirik jagunes seega kaheks rahvuslikuks piiskopkonnaks. Pärast taasiseseisvumist taastati sakslaste separaatkirik, kuigi neid on Lätis praegu mikroskoopilises koguses.

    Iseseisvunud Eestis hakkas luterlik kirik otsima Saksa asemel kontakti Rootsi ja Soomega, kust taheti saada eeskujusid ka uueks kirikukorralduseks. Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja piiskop Jaakko Gummerus Soomest ordineerisid 1921. aasta juunis piiskopiks Jakob Kuke. Eesti ajakirjandus nägi piiskopiametis märki, millega kirik eristas ennast saksameelsest minevikust. Ent nagu Pesoneni kirjeldusest näha, ei olnud kerge leida uut identiteeti.

    Kui nüüd selle äärmiselt  põgusa ülevaate lõpul tagasi vaadata, siis on ilmne, et algusest peale on püütud EELKs ühendada kaht vastandlikku suunda: (kogu) rahva kirikut, ja vabakirikut, kuhu ei kuuluta automaatselt (lasteristimise kaudu), vaid isikliku otsuse põhjal. Võiks öelda, et teine pool on võitnud. Enamik neist, keda praegu luteri kirikus ristitakse, on leeri tulnud täiskasvanud. Religioonisotsioloog Jaanus Plaat on korduvalt rõhutanud, et luteri kirik kaotas nõukogude ajal mitmeid olulisi rahvuskiriku jooni nagu arvestatav mõju ühiskonnas või side poliitilise eliidiga, domineeriv positsioon usuelus, rääkimata ühiskondliku võimustruktuuri kuulumisest. Kunagi suuremeelselt antud põhikirjalist vabadust kirikust lahkuda on rahvas liigagi usinasti kasutanud. ?Aktiivse liikmeskonna poolest on luterlik kirik jäänud 20. sajandi lõpuks sedavõrd väikesearvuliseks (annetajaliikmeskond moodustas 1999. aastal vaid 3,5%  Eesti elanikest), et tal pole ühiskonnas taolist mõju, mis lubaks rääkida ecclesia tüüpi rahvuskiriku eksisteerimisest? (Plaat 2001: 331).

    Võib-olla oleks kergem, kui loobuda lootusest olla vajalik kogu rahvale  ning piirduda usutunnistuskiriku (Bekenntniskirche) rolliga. Aga kuna tegemist on enesemääratlemisega, mis annab kogu organisatsiooni eksistentsile aluse ja õigustuse, siis küllap on õigem taotleda kas või võimatut.

  • Homo contrabassiensis?e läbimurre

    Vahur Luhtsalu

  • Liverpooli Rahvusmuuseumi direktor dr David Fleming esineb ERMi aastakonverentsil

    Reimo Rehkli

    16.–17. aprillil toimub ERMi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu) ERMi 53. aastakonverents „Püsinäituse kureerimine ja kujundus“. Tänavusel konverentsil on vaatluse all viimaste aastate parimad praktikad nii Eesti kui ka muu Euroopa (Soome, Taani, Saksamaa, Bulgaaria, Suurbritannia) muuseumidest. Kohal on oma ala parimad – dr David Fleming Liverpooli Rahvusmuuseumist, Elisabeth Tietmeyer Euroopa Kultuuride Muuseumist, Kimmo Antila Vapriiki muuseumikeskusest ja paljud teised.

    Konverentsi peaesineja on Liverpooli Rahvusmuuseumi direktor dr David Fleming, kes on oma 10-aastase direktoriks oleku ajal muutnud muuseumi üheks viimaste aastate edukamaks Euroopa muuseumiks. Innovaatilise Liverpooli Rahvusmuuseumi käivitajana on dr David Fleming üldisel muuseumimaastikul kogunud tuntust paljude uudsete ideede arendajana alates muuseumikogude hindamise‑ ja müümisprotseduuride väljatöötamisest kuni juhtimisstruktuuride arendamiseni.

    Konverentsil saab ülevaate ka ERMi uute püsinäituste ettevalmistusest. Kristel Rattus tutvustab Eesti kultuuriloo püsinäituse Eestimaa kahekõned ettevalmistamist ja Ilmar Valdur ( 3+1 Arhitektid) teeb sissevaate selle kujundamise protsessi.

    Art Leete (Tartu Ülikool) soome-ugri püsinäituse idee autorina räägib teemal „Kultuuriline mitmekesisus ja rahvuse laiendamine“ ning Kristian Kirsfeldt (Velvet Disain) teemal „Noad ja kahvlid on juba paigas ehk kuidas läheb soome-ugri püsinäituse kujundamisega?“.

    Konverentsi töökeeled on eesti ja inglise keel, konverentsil on sünkroontõlge ja veebiülekanne.

    Osalema on oodatud nii praktikud kui ka teoreetikud, nii muuseumi- kui kujundushuvilised külastajad.

    Lisainfo konverentsi kodulehelt: www.erm.ee/konverents2012

  • Euroopa Liidu põhiseaduslik leping pole välisleping

    Ivar Raig, Eesti Põhiseadusliku Assamblee välissuhete ja presidendivõimu piiritlemise töögrupi

  • ?Baltic Voices?, perfektselt kurb koorimuusika

    Heili Vaus-Tamm

    Aastal 2002 ilmus sarja ?Baltic Voices? esimene plaat, mis on senistest kavadest sisuliselt vahest kõige vaheldusrikkam ja eredam. Kõlas muusika Cyrillus Kreegist Tormise, Pärdi ja Vasksi teoste esilindistusteni. Põhjamaa inimeste tõsistesse lauludesse lisavad värvi soome helilooja Rautavaara glissando?d ja klastrid ning Pärdi uuenenud helikeele rütmi- ja tekstuurimängud. Tormis tõi loitsulist jõudu ja kõrgete sopranikäikude lõikavkülma siredust.

    Teine kava on vaid suure pieteeditundega kuulatav. Oluline osa põhjamaa inimese tundeskaalast ? vaikne valulemine, teemadeks surm, talv, vaikus. Heliloojad Tulev, Nørgård, Grigorjeva. Vaid CD esinumber, Sisaski viis laulu tsüklist ?Gloria Patri?, on elurõõmsa helikeelega ja Schnittke ?Three Sacred Hymns? ülespoolepööratud igavikulise meeleoluga. Kava lisaväärtus on kitsa geograafilise ringi maade kolme religiooni (katoliiklik, protestantlik ja ortodoksne) eripärast kantud muusika erijooned.

    Kolmas, 20. X ette kantud kava oli kõige eksperimentaalsem, kus viimase sajandivahetuse ümber loodud teostega kõrvu näitasid vormimänge ka 1960.-70. aastate avangardi võtmes lood. Taanlase Gudmundsen-Holmgreni ?Väited? (?Statements?, 1969) mängis korduvate sõnade ja nootide asukoha vahetustega. Teosel oli rabav seos teatud lasteraamatuga, kus pidi iga sõna ?piuks? peale raamatust ka piuksu välja pigistama. Siin oli selleks sõna ?jump?, mida vokaali sekka kõnehäälselt hüüti. XX sajandi keskpaiga Soome juhtivamaid moderniste Erik Bergman viisistas Christian Morgensterni groteskse luuletuse ?Das Grosse Lalula?, mis jäi meelde Uus-Viini koolkonna Sprechgesang?i (kõnelaulu) stiili ja huvitavalt libisevate kitsaste klastritega.

    Koos Sisaski lihtsameelse positiivsuga on need lood sarja kõige rõõmsameelsemad, kuigi ei omanud sellistena siiski mingit emotsionaalset kandvust. Ilmne näide, kui hästi meie regiooni inimestel rõõmus olemine välja tuleb. Võib-olla oleks midagi päästnud ettekande lustlikkus ? praegune jäi akadeemilise eksperimendi raamesse. Ehk oli piduriks ka solistide häälte erinevus ja ansamblisse mittesulandumine. Kuigi tämbrilise erinevuse trumbiks väljamängimisega saanuks vähemalt nalja- ja vormieksperimendi lauludes ka midagi põnevat ära teha. Siinjuures tuleb kindlasti ära märkida sopran Kaia Urbi häält, mis kostab koorikõlast välja ainult siis, kui kostma peab. Kuigi, eks tema ?kitsamal? tämbril ole see ehk ka lihtsam kui eripärastel ja volüümikatel tenori- ning aldisolistide häältel.

    Saariaho teos ?Hüvasti, ööd? (?Nuits, adieux?) 1990ndate algusest langeb kokku tema otsingutega meloodilisuse suunas, kuigi selles  pole veel kaugeltki sellist eripära ja ilu, mis väljendub 2000. aastal loodud ooperi ?Kauge armastus? meloodiajoontes.

    Sari on nimetatud kolmeosaliseks ja sellisena justkui lõpetatud, kuigi materjali saaks ju lõputult juurde võtta. On kahju, et nii hea sari nüüd lõpeb. Aga oskus pigem varem kui hilja lõpetada on ka midagi väärt ja jätab nii publiku kui tegijate hinge kirjeldamatu kibeluse.

    Eks kõik ole ju öeldud: sarja lõikes on muusika hästi doseeritud ning jaotatud, tervikpildina jääb kõige enam puudu südamlikkusest ja rõõmust. Aga ju siis meil, põhjamaalastel, seda nii vähe ongi ? kust ta siis veel muusikasse jõuab?

  • Võru Linnagaleriis avatakse ühisnäitused: “4 vaade” , “Mayday” ning Tartu Kõrgema Kunstikooli nahadisaini osakond

    Kätlin Hoop

    UUTE NÄITUSTE AVAMINE 16. APRILLIL KELL 18 VÕRU LINNAGALERIIS !

    * Ühisnäitus “4 VAADE” – GAIDY KESA, MARI KIVI, ALAR TUUL ja EDGAR TEDRE
    Maalinäitus „4 vaade“ tutvustab nelja noore kunstniku loomingut, kes on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna: Gaidy Kesa 2008, Alar Tuul, Mari Kivi ja Edgar Tedresaar 2010. Näitusele on koondatud nende uusim looming käesoleva aasta algusest ja eelmise lõpust.
    „4 vaade“ ei sea piire teemadele, väljenduslaadidele. Nelja kunstniku inspiratsiooniallikad ja viis, kuidas nad oma mõtteid/tundeid lõuendile panevad, ei ole liigitatavad ühise nimetaja alla. Ühine puutepunkt saab alguse vaatepunktist. Vaate konstrueerimine on ühine ülesanne. Protsessist tekib plaan, vaateplaan, kaart.
    Näitus on vaade elule: minevikule, olevikule, tulevikule ja unistustele. Vaade tunnetele, tabudele, pahedele, voorustele. See on vaade iseendale ja ümbritsevale reaalsusele, kujutelmadele, erinevatele kanalitele, sagedustele. Kanalites on ruume ruumis, pisaraid pisarates, mootoreid ja kehasid, nägusid ja linnaosasid, mille templijälg on kordistatud, mille intensiivsus on valus seda välja ütlemata, laulmata, maalimata.

    * Rootsi kunstnike GERTRUD WINBERG’i ja INGEMAR THALIN’i ühisnäitus “Mayday”
    Mayday, Mayday, Mayday – SOS, SOS, SOS – Help, Help, Help – Aitama, Aitama, Aitama! Lained, mis ümbritsevad meid taevas, merel ja maal.
    Kunstnikena töötame me hetkel platform8.se-s. See platvorm on ümarlaud inimestele, kes annavad läbi oma teadmiste panuse spetsiaalsele teemale. Sinna on kutsutud inimesi erinevatest eluvaldkondadest, näiteks teadus, poliitika, kultuur ja meedia. Meie juhime seal uusi kunsti projekte. Seoses 2009. aasta Kopenhageni Kliimakonverentsiga loodi projekt Mayday. Meie jaoks said linnud märgiks, mis näitasid, millised muutused kliimas toimuvad. “Punane nimekiri”, kus on kirjas tänase päeva ohustatud linnuliigid, näitab kliimamuutuste tagajärgi. Neli erinevatest maailma kohtadest pärit ohustatud linnuliiki 1222-st on täna Võrus, et saata oma Mayday.

    * Tartu Kõrgema Kunstikooli nahadisaini osakonna ühisnäitus
     

    Näitused jäävad avatuks kuni 10. maini 2012.

  • Paranoia ja simulaakrumi vahel

    Rein Ruutsoo

    Nõukogude aega veel mäletatakse. Probleem on pigem selle mõistmises, kuidas see monstrum ikkagi toimis. Niisugune värk ei saanud ju olla mõistuspärane, kuidas seda taluti? Mingis mõttes sarnanevad pealetulevad põlvkonnad veerand sajandit tagasi Eestit külastanud soomlasega, kes ka pärast tunde kestnud selgitust võisid esitada samu küsimusi. Minevik on neile ?teine maa?. Seda enam ei vaja me mitte ?paljastusteoseid?, sellega võiks olla asi ühel pool, kui just uurivaid-analüütilisi käsitlusi. Ajaloolastest poliitikute selgitusi, kuidas nõukogude ajast ?õigesti? aru saada, ootab paratamatult sama saatus kui EKP instruktorite juhendeid.

    Parema mõistmise vaatepunktist on kõnealune raamat paraku kehv kompilatsioon, mille ?anrigi on raske määratleda. Paljudest võimalikest Soome ohtlikkuse mõõtmetest on autor keskendunud kahele teemale: laevaühendusele ja Soome TV saadete nähtavusele Eestis. Need kaks tavalist seika tegid Soomest ka tsiviliseeritud naabrina totalitarismile vaenuliku ja ohtliku maa. Need kaks eri maailmade kokkupuutepunkti näitasid nõukogude võimurite äärmist silmakirjalikkust ? avalikult räägitud juttu ?sõbralikust naabrist? saatis hirmunud ja tige sisin. Kahe tsivilisatsiooni kokkupõrke najal võis iga eestlane oma silmaga veenduda, kuidas võimas punaimpeerium kaotas igas mõõtmes nii rängalt väikeriigile. Võimalus selle kõrval omaltki poolt kas või väikseidki kive vägivalla masinavärki visata pakkus nii rõõmu kui lootust.

    Et ?valge laev? Eestile ka tagasihoidliku reisilaeva kujul Georg Otsa nime kandes võib saabuda, oli raske ennustada. Igatahes on Helsingi ? Tallinna liini avamise tähtsust raske üle hinnata, sest lõpuks oleks NSV Liidule piisanud Läänemerel ka Leningradi ? Helsingi liinist. Sellise laevaliini avamise väljavaated, kui Soome poleks olnud YYA lepingu osaline, olid nullilähedased. Võib-olla on kaalult sellega võrreldavad 1944. aasta lahingud Eestis, mis kergendasid vallutaja survet Karjala rindel ? YYA lepingu raske koorem kergendas aga survet siin, andes eestlastele hingetõmbeaega. Soome tollase presidendi Kekkoneni pingutustel oli laevaühenduse avamisel tähtis roll. Kuid arvan, et oma hiilguse tipul NSV Liit soostus sellega vaid niipalju, kui lootis seda rakendada ?sotsialismi? eksportimiseks. Muid võimalusi lihtsalt pole ? NSV Liit sallis vaid seda, mis teenis Vene impeeriumi laienemist, esialgu kas või siis naabri kultuurilise koloniseerimise näol.

    Siiski kujunes Soome ? Eesti laevaühendusest kogu NSV Liidu mastaabis unikaalne kanal välismaailmaga suhtlemisel. Mõelgem vaid: 1956. aastal külastas Eestit kokku 212 inimest (neist 79 Läänest). 1966. aastal ? pärast laevaliini avamist ? tõusis see arv 15 400 (neist 14 800 Soomest). 1983. aastaks oli laevaga tulijaid 97 000 (neist 80 000 Soomest). Lõpuks on see ju tühine arv 5-6 miljoni kõrval, aga 1985. aastal planeeriti Karl Vaino algatusel Soomest tulijate arvu vähendada umbes poole peale! See oli impeeriumi pakutud lahendus: kahest pahest valiti väiksem, valuuta kaotus. Soomest Eestisse tulnud turistide arvu vähendati 1984, aastal 2000-lt 600-le.

    Kahe vennasrahva kokku miljoni külastuseni ulatanud läbikäimise poliitiline ja kultuuriline ?kahjurlus? selles raamatus paraku nähtavaks ei saa ? Soome ?ohtlikkus? jääb avamata. On juttu re?iimi idiootlikust tõmblemisest, ideoloogiatöö tõhustamisest, KGB võrgu punumisest, mõnevõrra statistikat piiril konfiskeeritu kohta. Mati Graf on intervjueerinud Käbinit, Väljast, Titmat jt. Mõnedki huvitavad väited Moskva poliitika kohta on pudenenud just nende suust. Kuid see on pinnavirvendus. Kõik selle võiks pealkirjastada umbes nii: võim paranoia ja simulaakrumi vahel.

    Täiesti kõrvale on jäetud Soome silla roll Eesti vastupanuliikumise, nii dissidentide kui ka kultuurilise opositsiooni toetamisel. Kuid just selles peitus Soome ohtlikkus! Teisitimõtlejate meenutuste kohaselt oli Soome sillal aga üsna eriline koht sidepidamisel vaba maailmaga. Reisijate hulk oli piisav, et nende hulka peita kurjeere. Vaba Euroopa jaama üks usaldusmehi ja pagulaskonna sidemehi Soomes jurist Juhan Talve oli ilmselt üks selle silla võtmekujusid. Eestist välja toimetud materjali toel koostas ta raamatuid, millest olulisim ?Eesti ja Venemaa? (1983) on üks tolle perioodi silmapaistvamaid venestamise ülevaateid, mis ajas KGB ja EKP aastateks tagajalgadele. Talve vahendusel ilmus nimemärgi Siniveli all 1944. aasta Narva rinde võitlusi käsitlev raamat, mille autoriks Mart Laar. Talve organiseeris ka Eesti probleemide käsitlemist Soome ajakirjanduses. Eestisse saadetud sidemeestelt hangitud teave leidis kasutust pagulasajakirjanduses või Vaba Euroopa jaama esinemistes. Palju olulist, sealhulgas intervjuud Eva Lille, Jouko Vanhaneni ja teistega on autoritel ehk veel ees. Ka Enn Anupõld, Enn Kreem jt võiksid suu puhtaks rääkida.

    Turismi ametliku sihtgrupi moodustasid muidugi nn taistolaste kaaslased, (stalinlikku liini ajanud Taisto Sinisalo pooldajad). Kõik läks aga teisti. Eesti ja mitte NSV Liidu sõprade poolt siia taritud, arvatavasti tuhandetesse köidetesse ulatuvate kirjasõnamägede olemasolu sellest raamatust küll ei aima. Kümnetel Eesti kultuuritegelastel oleks ette näidata riiulitäied soomekeelseid raamatuid. Millised poleks ka ?soometumise? manad ? just soome keele vahendusel loeti Eestis nii otseselt nõukogudevastaseks arvatut kui ka üldharivat. Vene intelligentsi, näiteks Mandel?tami, ?ostakovit?i jt mälestused liikusid käest kätte. Arvan, et paljudel eestlastel on põhjust arvata, et kui 80ndate lõpus hakkasid ka ametlikud kanalid avanema, olid soomlased meid Euroopa vaimuelule märgatavalt lähendanud. Kes on kunagi külastanud Tarandite, Viidingute, Kaplinski, Undi, Saluri jt kodu, on näinud meetrite viisi soomekeelset kirjasõna. Minugi riiulis on filosoofide Ilkka Niiniluoto, Yrjö Ahmavaara, von Wrighti, Risto Alapuro uurimused, mis kõik esindavad maailma tipptaset. Weber, Foucault, Bourdieu jt said Eestis tuntuks just soome keele vahendusel ? valdasime seda kohati paremini kui inglise keelt.

    Soome televisiooni mõjust Eestis on saanud omamoodi legend. Nõukogude süsteemi võimetus Soome TV-d kontrollida omandas dramaatilise ilme just 1968. aasta (T?ehhi), 1980. aasta (Poola) jt sündmuste aastail. Siis paljastus vale kõige teravamalt. Kuid ehk olnuks mõttekas vaadata lähemalt Soome TV igapäevast programmi ? seda on Soomeski uuritud. Just tihe kultuuri ja valgustuslike saadete osakaal muutis Soome TV ohtlikuks ka ilma igasuguste ?sündmusteta?. Maailmapilt, mis eestlasele avanes, kõnelemata lookas lihalettidest, kõigutas seakõrva lutsiva kodaniku maailmavaatelist kindlust hoopis tugevamalt kui erakordsete sündmuste kajastus. Minu mäletamist mööda tundsid just selle pärast muret NLKP/KGB asjamehed, kes korraldasid siin sotsioloogilisi uuringuid.

    Selle Nõukogude-poolse vastutegevuse valgustamisel on autorid jäänud üsna tagasihoidlikuks. Kui vastupanuliikumine jääb staa?ikale parteiajaloolasele loomulikult kaugeks, siis on ka NLKP tegevuse lähem analüüs käinud kas üle jõu või pole selleks veel piisavalt distantsi. Nii pole vihjetki nn KGB juhendatud välimaiste ideoloogiliste voolude uurimise komisjoni tegevusele. Millegipärast on esiplaanil akadeemik Juhan Kahk, andekas teadlane, kes kahetsusväärselt agaralt suutis end siduda ka igasuguste nõukogudevastast tegevust paljastavate seltskondadega. Kõiki Eesti sotsiolooge pole aga mõtet repressiivtegevusega määrida. Soome TV mõju uurivad tööd usaldati väga valitud inimestele. Patuga poleks (salaja) sain tollal raporteid lugeda ja väljakirjutusi teha (Läände toimetamiseks) Karl Vaino käeks kujunenud Mikk Titma juhitud kontoris. Ühe projekti koodnimi oli ?Kontakt?, seda kureeriti Moskvast ja selle materjali alusel kaitsti salajastes uurimisasutuses väitekirju. Taasiseseisvumise ajal Läänes end politoloogidena tutvustanud ideoloogiavõitlejad (KGB ohvitser Aare Raid, Tiiu Pohl jt) korjasid oma kapitali just võitlusega Lään
    e mõjude ja Eesti iseseisvuse vastu. 

    Autorite nähtavasti vähegi analüüsivam pilk Soome TV mõju kohta on jäänud napiks. Mitte ilmaasjata ei pidanud Lenin filmipropagandat tähtsaimaks. Visualiseeritud alternatiivteave muutis Eesti unikaalseks juhtumiks ja teisendas kogu diskursiivse välja. Eestis kujunes okupatsiooni viimastel kümnenditel kui mitte teist tüüpi avalikkus, siis igatahes erines Eesti avalikkus kindlasti suletud ühiskonna omast. Mitte ainult, et Soome TV uudistel oli rohkem vaatajaid kui oli Eesti TV-l; Eesti TV-le ja raadiole anti suuremad ?õigused?, et mitte päris narriks jääda. Peamine oli aga, et Soome TV oli peaaegu legaalne kanal! Kui Ameerika Hääles kuuldu üle võis ohutult mõtteid vahetada oli vaid kitsas sõprade ringis, siis Soome TVs nähtu üle sai vabalt arutleda. Nagu Grafgi tõdeb, ei julgenud Vainogi selleni minna, et katustel vahel antenne pööranud võim oleks kodudes hakanud nuppe kruttima. Veelgi enam: EKP KK propagandistide ?selgitustöö? muutus mission impossible?i sarnaseks. Neile võis Soome TVs nähtu alusel esitada küsimusi, mida oli võimatu tõrjuda ? allikas oli sõbralik Soome ja teave tuli pildina, mida oli võimatu valeks tunnistada. Ühel koosolekul olevatki tollane EKP sekretär Vladimir Käo viimases hädas kuulutanud umbes nõnda, et ?Soome TV on solgitoru, mille ette topitakse värvilisi pilte?.

    Hea tahtmise juures võib raamatu põhjal saada vastuse nõukogude ühiskonna, ideoloogia, re?iimi muutuste jne olemuslikele küsimustele kohta, mida autorid ei esita. On vihjeid sellelegi, et nõukogude süsteem polnud põrmugi nii monoliitne, kui seda on kujutletud. Kui laevakompanii pandi ära kannatama suured kahjud, mida põhjustas turismi vähenemine, siis elektroonikafirmad tarnisid ikka ?vidinaid?, mis tuli TV-aparaadile külge kruttida, et ka Soome TV hääl saada. Ka vägivald ei ulatunud enam kõikjale. Siseminister Tibar tõdes, et pole õiguslikku alust takistada TV-aparaate tehniliselt täiustamast. Stalini ajal seevastu raadiote täiustamine kriminaliseeriti.

    Raamat koondab seega mitmeid huvitavaid seiku, ei tõuse aga koduloo tasemest kõrgemale. Eesti-poolse kaasautorini ?ohtliku? Soome akadeemiline elu ilmselt ei ulatunud. End ise vabatahtlikult isolatsiooni määramise hind on arengupeetus nii riikide kui inimeste puhul. Uskumatuna tundub suure hulga oluliste trükitud allikate, sealhulgas ühe võtmeteose, Juhani Salokanneli monograafia ?Hinge sild? (1998) ignoreerimine. Selle asemel täidavad neljandiku raamatust lisamaterjal ja üldised jutustused Afganistani sõjast, Praha kevadest,  Moskva õukonna intriigidest jne.

    Kõige iseloomulikum kogu uurimistöö tasemele on, et raamatu võimalik puänt, s. o Soome silla mõju Eesti taasiseseisvumisele, on täiesti vaate alt välja jäänud. Miks Eesti TV ja raadio toimetasid hoopis vabamalt, nii et Eestisse saabus ärkamisaeg aasta-kaks varem kui Lätis-Leedus jne, selle selgitamine jääb juba põlvkonnale, kes hakkab esitama ja oskab esitada mineviku kohta uurimuslikke küsimusi.

  • Kontserdipeegel

    Toomas Velmet

    Nii vist on täpne muljetekirjeldus ?Akadeemilise kammermuusika? hiljutiselt Kadrioru lossi kontserdilt, kus esinejaiks Marju Riisikamp positiivorelil, klavessiinil ja klavikordil ning külaline Leedust Darius Stabinskas viola da gamba?l. Soliidsed interpreedid kavaga, mis pealkirjastatud lausega ?XVI ? XVII sajandi pillitämbrite bukett?. Ilma kahtluseta põnev, koosnes vaheldumisi hispaania ja itaalia tantsudest ning mitmehäälse, nii ilmaliku kui vaimuliku sisuga vokaalmuusika töötlustest eespool nimetatud instrumentidele, mis täitsid kenas poolringis lossi saali.

    Autorite bukett algas Diego Ortizega XVI sajandi algusest ja lõppes Andrea Falconeriga XVII sajandist. Tolleaegsete muusikute sünniaastatega ei ole eriti mõtet opereerida, sest sageli annavad erinevad allikad suuresti erinevat teavet. Olgu siinkohal näiteks itaallane Bernardo Storace, kelle sünniaastat märgib pool allikaist küsimärgiga, aga surma-aasta puhul on kokku leppinud 1664. osas. Teised allikad on aga fikseerinud täpselt nii sünni 1637. kui surma 1707. aastal. Erinevus pea pool sajandit, millest tekib kahtlus, et äkki oli neid samanimelisi heliloojaid hoopis kaks.

    Pillitämbrite demonstratsioon algas positiiviga, jätkus klavessiiniga ja tipnes klavikordiga ning seejärel tulid positiiv ja viola da gamba. Pean tunnistama, et viimase koosseisu ajaks olin teoste ja autorite tuvastamisega üsna lootusetult sassis ja niisugune kõhklev olek kestis kontserdi lõpuni. Eks sellele andsid tõuke ikka artistid, kes näisid kahtlevat, kas publik peaks esitusele kuidagi reageerima või oleks parem, kui nad seda ei teeks. Kahtlen minagi, kas saalis oli asjatundjaid, kes oleksid kõhklustele lõpu teinud.

    Kuid ilma kõhkluseta võib öelda, et esitus oli heal tasemel ja kontserdi algus kahtlemata põnev. Ainult klavikord on niivõrd intiimne instrument, et selle puhul sooviks tõepoolest istuda esitaja kõrval ja isegi lossisaalis oleks parem, kui kuulajaid rohkem polekski ? see pill on kahtlemata isiklikuks tarbimiseks mõeldud. Darius Stabinskase nimi peaks ka eesti gambistidele tuttav olema ja tema interpretatsiooni oleks kahtlemata põhjust olnud meie relvavendadel kuulata, sest tegemist on kõhklematu meistriga ja harva kuuldavalt tämbririkka instrumendiga tema kasutuses, mis oli nauditav nii klavessiini kui positiivi koosluses.

    Nagu varem märgitud, olin umbes viienda teose ettekandeks kavas järje kaotanud, kui ühtäkki tajusin, et mind see ei huvitagi ja parim viis naudingu saamiseks on mitte ennast koormata üleliigse infoga ning lihtsalt olla siin ja praegu selles muuseumis, nende helide keskel. Kahtlemata väärib siiski ülestähendamist autorite hulk, kelle muusika selle tunni jooksul minust läbi jooksis. Need olid Diego Ortiz, Girolama dalla Casa, Antonio de Cabezon, Francisco de Arauxo, Francesco Rognoni, Hernando de Cabezon, Bernardo Storace, Bartolome de Selma y Salaverde ja Andrea Falconeri.

    Töötlemist väärinud vokaalteoste autorid väärivad samuti nimetamist, nii ilmalikud (Cipriano de Rore, Clemens non Papa, Pierre Sandrin) kui vaimulikud (Orlando di Lasso ja Giovanni Pierluigi da Palestrina). Kontsert oli kahtlemata tõsiseltvõetav akadeemiline süvenemine XVI ? XVII sajandi vanamuusikasse ning kõrgel tasemel esitatud.

    Kahtlusi tekitab seejuures esitatu kontsertlikkus ja kõhklusi selle pooleteise sajandi jooksul loodud instrumentaalmuusika väärtuste nomenklatuur, et sellest panna kokku kava, mis ületaks raviseansi raamid. Suurimaid kahtlusi ja kõhklusi tekitavad mulle aga minu isiklik huvi, kuulamiskogemus ja teadmistepagas selles hoomamatus minevikupagasis nimega ?varajane muusika?. Kahtlen, kas mul on õigust sõna võtta, ent kõhklen, kui meenutan varasemast näiteks Maya Homburgeri Biberi sonaatide saagat või Conrad Steinmanni sümpoosioni ? kontserti muusikast 450. aastal e Kr, sest siis mul süümepiinad puudusid hoopis.

     

     

     

     

    Mõndagi huvitavat Kadriorust

    INDREK VAU (trompet) ja MATI MIKALAI (klaver) sarjas ?Akadeemiline kammermuusika? Kadrioru lossis 3. XII.

    On ju huvitav, kui aastaid pühapäevaõhtuid sisustanud kontserdisarja ?Akadeemiline kammermuusika? üks kontsert satub äkki reedesele päevale. 3. XII toimus Kadrioru lossis huvitav kammermuusika kontsert, kus peategelaseks trompetist Indrek Vau ja kaastegev pianist Mati Mikalai. Sellest seigast, et kontsert oli reedel, ei maksa kuulajatel kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest järgmine on jälle pühapäeval (12. XII), aga seekord broneeritud Eesti Heliloojate Liidu poolt nende 80. aastapäevaks.

    Kuid tagasi reedesse. Kontsert oli topelt huvitav kogemus, sest ma ei saa ju hoobelda trompetile kirjutatud kammermuusika tundmisega, kui ei ole ealeski ühegi trompetisti sooloõhtut külastanud. Ja kui veel kava sirvida, läheb eriti huvitavaks, sest tuleb välja, et kõik, mis seostub trompetimuusikaga, on pärit eesti autoritelt. Hillar Kareva (1931 ? 1992) on komponeerinud oopuse nr 23 pealkirjaga ?Neli gemmi?. Esimene neist, ?Oonüks? tekitas hetkeks tunde, et lossi saali laealused trompetistidki aitavad kaasa, kuid see efekt õnneks enam ei kordunud. Gemm ise oli ootamatult raskepärase iseloomuga ja tekitas hoopis tubinlikke assotsiatsioone. Ka järgnenud poolvääriskivide gemmidel ?Jaspis?, ?Ahhaat? ja ?Krüsopraas? on ühine omadus: need on kihilised, mõned kontrastsemad (oonüks), mõned ränilikult tihedamad (jaspis). Nii kajastusid need ka Kareva helikeeles ja eelkõige harmooniakihtides, milliseid Mikalai klaveril lahti harutas. Tegelikult on teos üks korralik ja ulatuslik neljaosaline sonaat trompetile ja klaverile ning ettekanne oli meisterlik.

    Järgnes Hillar Kareva ?Lamento? soolotrompetile ja seegi oli huvitav kogemus, sest nuttu ja hala (lamento) ei kutsunud esile mitte esitatav teos ise, vaid selle autori sünni-surma daatumid 1837 ? 1911. Kuidas Felix-Alexandre Guilmant?i daatumid Karevaga seonduvad, seda teab vaid kavalehe koostaja, kui temagi, pigem ikka trükiveakurat. Nüüd andis Mati Mikalai trompetisti vuntsile ja publiku kõrvadele puhkust ning esitas Aleksandr Skrjabini kaks poeemi op. 63 ?Masque? ja ?Étrangeté? (?Veidrus?). Suurepärane kontrast samaväärses esituses.

    Harri Otsa (1926 ? 2001) Sonatiin mõjus kuidagi eestipäraselt harilikult, aga seda huvitavam oli kontserdi finaaliks jäetud Tõnu Kõrvitsa uudisteos ?Thulema laulud II: Põhjavalgus?. Tõnu Kõrvits (1969) on väga huvitav helilooja ja esiettekandele tulnud teos hästi põnev ning tõeliselt kammerlik nii vormilt kui vaimult. Kahe kolmandiku ulatuses teosest kasutab trompet harmon-sordiini ning koos klaveri värelevate ?pintselduste? taustaga maalitakse tõeliselt impressionistlik, visuaalselt tajutav pilt, kus virmaliste taustal üks eesti mees oma üminaid tekitab. Teoses on palju peensusi ning see on lõpuni välja peetud tõeliselt kammerlikus dünaamikas ja vaimukuses nii, et võib kindel olla selle väärtuste avastamisruumi avaruses nii esitajate kui kuulajate tarvis.

    Eespool öeldu peaks küll ühele suurepärasele kammerteosele iseloomustuseks sobima; Tõnu Kõrvitsa ?Põhjavalgus? trompetile ja klaverile oli sellel kontserdil kahtlemata kõige huvitavam.

     

Sirp