tasaareng

EDUARD TUBINA ooper ?BARBARA VON TISENHUSEN?, Jaan Krossi libreto Aino Kallase novelli põhjal. Dirigent ARVO VOLMER, lavastaja ENDRIK KERGE, lavakujundus Liina Pihlak, kostüümid Eldor Renter. Osades Heli Veskus, Rauno Elp, Mart Madiste, Priit Volmer, Mart Laur, Helen Lokuta, Teo Maiste, Roland Liiv, Jassi Zahharov, Urmas Põldma jt. Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester ja ooperikoor. 3. XII Estonias.

?Barbara von Tisenhuseni? lavaletoomine on kahtlemata väärt tegu, mis rikastab melodramaatilist ooperirepertuaari tõsise ja sümfoonilise muusika ning ?teistmoodi? ooperiga. Seda tasub tõesti kuulata ja vaadata ? mõjub muu magus-hapu ooperimenüü sees raske praena. Rääkimata vajadusest parimaks peetud eesti ooperit uute lavastustega elus hoida ja selle väärtusi otsida. Et meie parim ooper on aga sünge ja väheooperlik, pole midagi parata ? sellised me siis oleme.

Et pikaajaline ERSO peadirigent Arvo Volmer rahvusooperi muusikajuhiks asudes oma armastatud Tubina ka ooperiteatris pjedestaalile tõstab, on omaette austust vääriv märk. Oma suundumust ja hoiakut väljendav märk ? näis, kas sellele ka tulevases repertuaaris nähtav järg tuleb.

Sümfoonia lauludega

Seda enam jäi ?Barbara? etenduse põhjal Tubin ooperiteatris sümfonistiks ja Volmer sümfooniaorkestri dirigendiks. Selles mõttes sobisid helilooja ja dirigent ideaalselt, ainult et tavamõttes ooperlikkus jäi eemale. Õhtu mõjuvamad ja parimad hetked olid ooperietenduse puhul paradoksaalselt need, kus kõlas vaid orkester. Näiteks II vaatuses vana kirikhärra Friesneri (Teo Maiste) põlvitamine ja Barbara (Heli Veskus) lahkumine. Suured sümfoonilised kulminatsioonid, mis laulu ja lauljad juskui oma teelt pühkisid. Siin tõusis esile ka Endrik Kerge musikaalsus ja lavastajavaist: liikumine toetas neid orkestraalseid hetki väärilise tõsiduse ja tihedusega.

Libretost: Aino Kalda samanimelise novelli on ooperile seadnud Jaan Kross. Tegevus toimub XVI sajandi Eestimaal. Tragöödia seisneb selles, et jõhkraid lõbustusi ja raskepäraseid pidustusi hindavas seltskonnas kasvab vanemateta tütarlaps Barbara, kes astub oma olemusega vastu igasugustele reeglitele ja tavadele. Kes julgeb armastada endast madalamast soost lossikirjutajat ? peenemat ja poeetilisemat kui ülejäänud karutapjad. Ja selle eest peab neiu surema ? jääauku tõugatama. Sellises sootsiumis on lubatud vaid kainelt kaalutletud ühendus suguvõsa poolt paika pandud isikuga, hinge järgi valitud armastus on kuritegu. Ning küsimus pole ainult lubamatus seisusevahes. Selline armastus tekitab kadedust neis, kel seda pole, kes pole julgenud seda endale lubada. Või veel enam ? pole selleks võimelisedki.

Armuõnn peab õilistama elu

Ooperisü?eede järgi pole ühegi armastajapaari õnn kuigi pikk. Lühiduse rekord on vist maksimalist Wagneri tetraloogias ?Nibelungi sõrmus?: 16 tundi kogu elu peale. Aga see peab siis olema nii helilooja kui näitleja poolt väljendatud nii, et tõesti õilistab kogu elu. Et oleks ?hetk, mille nimel võib ohverdada kõik?. Tubina ooperis, ja võib-olla just praeguse koosseisuga, jääb armastusliin kuidagi väheütlevaks. Mitte selles pole ooperi kulminatsioon ? ei muusikaliselt ega lavaliselt. Negatiivsed tunded nagu viha, ahastus, pettumus on ilmselt meile omasemad. Ning siin ei saa armastuse kõikevõitva ja peadpööritava tundetulva puudumist ette heita ainult heliloojale ega muusikutele, vaid ikka vist rahva enda sügavamale olemusele.

Samas jäävad silma ja hinge lavastaja püüdlused. Laval tüütuseni nähtud mugavalt üksteise kaisus seismise ja laulmise asemel on Kerge oma armastajad pannud kauge maa tagant õhku embama. Armujoovastust annab edasi Barbara aeglane keerlemine Bonniuse embuses. Sellised väiksed liikumisega seotud detailid on Kerge lavastuse suurim väärtus. Ka suguvõsa nõukogu hävitava kohtuotsuse kuulutamise ajal taarub Barbara muidu väärikalt paigal seistes jalalt jalale? nagu viiks julmus ja halastamatus talt tasakaalu. Samast vapustavast tundeväljast on ooperi lõpus jää peal põlvitava vana vaimuliku väga aeglaselt palves ?Jumal, miks Sa oled meid maha jätnud? koonduvad käed ? ahastusest ja külmast kanged. Sellise sügavuse kõrval kahvatab massistseenide muidu leidlik ja vägagi diferentseeritud liikumine.

Trupp on vokaalselt stabiilne, keegi ei vaimusta taevani ega häiri otseselt. Vokaali on aga raske jälgida, sest see upub orkestratsiooni. Sõnadest on raske aru saada. Samas tahaks neid jälgida, sest tihe tekst väärib kuulamist. Nii kuuleb heal juhul osa teksti eesti keeles lavalt, teise osa peab ruttu pilgu ingliskeelsele tekstitabloole tõstes kokku panema. Tegemist kui palju.

Heli Veskusega (Barbara) on Estonial tekkinud uus kindla kvaliteediga, kuigi mitte ülearu südamliku osatäitmisega primadonna. Nii haakub tema lavakuju hästi samalaadsete väärtustega Rauno Elbiga (Jürgen Tisenhusen). Vendade kolmiku (veel Mart Madiste ja Priit Volmer) hääled sobisid hästi ansamblisse, vajalikku heledust andis Mart Madiste meeldiv tenor. Roland Liivi (Bonnius) kerge lüüriline hääl sobis ossa hästi, pehmendades oma kindlameelse kallima ja tema verejanuliste sugulaste karmust. Sümpaatse osatäitmise ja hea vokaaliga jäi meelde Helen Lokuta tädi osas ning imetlust äratas vanameister Teo Maiste (Friesner), kellele kuulusid teisel etendusel ka ainsad hästi kuulda olnud publiku braavohüüded.

Orkestrile on see teos Paul Mägi antud Rahvusooperi Estonia Sümfooniaorkestri nime vääriline. Orkester pani kuulama ja ainult heas mõttes. Dünaamiline skaala oli rikkalik (vaeste lauljate suhtes vahest isegi liiga), rohked puhkpillisoolod orkestrite tavapärased komistuskivid, karakteersed ja puhtad.

Ehk kasvab nüüd Estonia orkester Volmeri-ERSO Tubina kontsertide tasemele.

Anu Tali kavade juures on põhiline see, et ta suudab publikut jätkuvalt kütkestada. Ja Eesti muusikaelus on selline omanäoline lähenemine vägagi ainulaadne ning vajalik. Anu Tali fenomen on segu show-business?ist ja sisuliste paralleelide otsimisest. Ning kui viimane toob n-ö muusika kaugemalt, muusikamaailmas toimuva inimesele lähemale, siis esimene lähendab ka dirigendi isikut ?rikaste ja ilusate? publikule.

Tali dirigeerimismaneer on muutunud vägagi konkreetseks ja illustratiivseks. Sellesse on tekkinud väliselt kohati olarieltslikku virtuaaljumala eksaktsust, kuigi Tali rõhutatud täpsus pole kuhjatud detailidega ja on pigem teatraalset laadi. Samas on Tali stiilile iseloomulikud tugevalt emotsionaalsed väljaütlemised ja -näitamised. Viimased mõjuvad vahest humoorikalt ja innustavalt nii orkestrile kui ka publikule. Kavade ülesehitus on iseenesest tore, ideid paistab jätkuvat. Talid ei karda balansseerida hea maitse piiril ning juba see on huvitav.

Tsirkus ja kodumaa

Eesti-Soome Sümfooniaorkestri seekordne kava mõjus eelnenud abstraktsemate (?Sümfoonia?, ?Inimene?) kõrval vägagi illustratiivselt, puudutades meie lõbus-traagilist nõukogude minevikku. Tali programmis oli sellest raskesti hõlmatavast ajaloolis-muusikalisest kompotist võetud lõbusam osa. Sõbralikult, ilma groteskita. Sestap puudusid ?ostakovit? ja Prokofjev, esindatud oli T?aikovski (Tatjana kirjastseen ooperist ?Jevgeni Onegin?) kui vene kõrgkultuuri sümbol. Kõrvuti kõlasid Isaak Dunajevski marss filmist ?Tsirkus? ja Heino Elleri ?Kodumaine viis?. Iseenesest hea ja julge leid.

Kui algusaastatel kõlasid Tali kavades peamiselt hitid, siis nüüd juhatab ta juba teoseid, mida keegi teine pole dirigeerinud ja ilmselt kunagi ka juhatama ei hakka. Näiteks kõlas esiettekandes kirjastseen Tormise ooperist ?Luigelend?. Väga hea areng, aga üks on sama: Anu Tali suudab alati erineda. Kuigi niimoodi kokku pandud kava üle võib pikalt vaielda, tekitas minus kõige rohkem küsimusi selle pealkiri ?Rehepapi radadel? ? rehepapp pole küll kuidagi nõukogude ajaga seonduv mõiste, pigem uue aja reministsents eestlase põhiolemuses.

Sellise projektorkestri puhul on omaette küsimus ka koosseis ja kuna sel nädalal oli Eesti orkestritel väga tihe graafik, oli vist raske ka mängijaid leida. Ilmselt seetõttu oli ESSO vioolarühm seekord väga tilluke ning eks ole sellist orkestrit tasakaalustada ka omaette kunst.

Noore Sumera sensuaalsus

Igasuguste rohkem ja vähem naljakate lugude lõpuks kõlas kontserdil Sumera Teine sümfoonia aastast 1984. Teos, mille äärmiselt, sõna otseses mõttes sensuaalne teemade ring kattub viiuli-klaveripala ?Quasi improvisata? omaga. Ainult et palas on üks väga ühene kulminatsioon ja sellele järgnev rahunemine. Sümfoonias viivad 5-noodiline edasi-tagasi tunglev ja 2-noodiline punkteeritult võnkuv kujund lõpututesse gongiga lahti löödud kulminatsioonidesse. Kuid ka sümfoonias kannab neid kaht teemat põhiliselt viiulite rühm.

Seda vaimustavam on lõik kolmandas osas, kus viiulite sisemise hõõgusega vibratsiooni võtavad kulminatsioonihetkel üle vaskpillid, t?ellod, kontrabassid ja muidugi gong. Et siis rahunenult jälle harfile ja viiulitele vaibumiseks maad anda. Huvitav osa on just harfil: esimesest osast meenub koos kelladega justkui meelekohas taguv monotoonne motiiv nagu kinnismõte, peavalu. Aga selles sümfoonias leiavad kõik tungid lahenduse. Äärmiselt kujundlik ja erinev hilisema Sumera kõlaväljade avanemise ning muundumise helikeelest. Anu Tali kontseptsioonis igatahes hästi välja toodud selguse ja ühtsusega.

Rein Rannap on eesti muusikamaastikul efektne värvilaik ja stiililiselt on teda raske kusagile ?kasti panna?. Hiljuti ilmus Rannapilt uus klaveripaladega plaat ?Tantsib klaveril?, kus on tema looming ajavahemikust 1979 ? 2004. ?Kui ma midagi klaverile kirjutan, siis peab see olema klaveripärane ja kuulajale peab ka saama selgeks, et miks just mina siin ja praegu seda muusikat teen, ning miks just nii. Et igas hetkes peab olema klaveripärane ja mulle tüüpiline lähenemine,? hindab Rannap rannaplikkusele kindlaksjäämist. ?Mul on vaja erilist nõksu leida, mitte et võtan lihtsalt tuntud ilusa meloodia.? Osa lugusid uuel plaadil on pärit ka improvisatsioonivõistlustelt, kus Rannapi lood mitmel korral ?üriile erksalt silma torkasid. ?Osa asju on ikka väga tugevalt ümber tehtud,? arvab Rannap. ?Ma ei tahtnud sinna panna liiga improt, rocki ega ?amanistlikku muusikat. Otsisin oma varasematest klaveripalade materjalidest, muutsin seadeid, et paremini haakuks plaadi tervikmeeleoluga. Muidugi kõik need asjad, mis ma teen, ongi ?anrite vahel, seade ja mänguvõtete abil kallutasin uue plaadi lood rohkem popmuusika suunale.?

Rannap tahtis juba Ameerikas plaati teha. Probleeme tekitasid aga just Rannapi rännakud eri stiilide piirimail ja sulamitel. ?Minu käest küsiti: ?Väga tore, aga mis sildi all me sind müüme?? Pole ju silti, mille all seda müüa. See ei lähegi ühegi sildi alla. Ma olen ju ikka selline artist, nagu ma olen,? hindab Rannap endaksjäämist. ?See mäng on muutlik, intensiivne ja emotsionaalne. Klassikalise pianistina sa ei mängi ju ranget rütmi. Selleks, et saavutada suuremat väljenduslikkust, sa võtad noodi millisekundi varem või hiljem. Sest millega sa seda tunnet edasi annad? See tunne on sinu sees, rahvas istub saalis? Kui sa mängid lihtsalt need noodid ära, sinna ei teki seda tunnet. Saad seda üle kanda ainult sellisel moel, et muudad veidi dünaamikat, löögi värvi ja aega ? seda küll imepisikestes piirides. Aga see teebki selle muusika mõjuvaks. Impulsid kanduvad kuulajani.?

Rannap ei taha, et tema muusika oleks pelgalt taust, nagu näiteks new-age-muusika tema meelest on. ?Ma ei ole endas arendanud seda fooni kuulamist. Kuulamine on minu jaoks pingutav tegevus,? arvab ta. Seetõttu soovis Rannap ka, et tema uus plaat pakuks kuulajale intensiivsema elamuse, et see ei muutuks lihtsalt ?foonikaubaks?. Seetõttu on plaadi meeleolu üsna jõuline, kohati võib tõmmata ka paralleeli Michael Nymani stiiliga. ?Ma ei oska teha tarbeeset, aga mismoodi klaveriplaati kuulatakse?? esitas ta endale küsimuse. ?Plaat on ikkagi laiale kuulajaskonnale, muidu pole ju mõtet seda teha,? arvab ta. ?Tahaksin ka vabamaid improvisatsioone kunagi tulevikus panna plaadile, aga need toimivad pigem kontsertsituatsioonis hästi, juhul kui publik on samal lainel. Esinejal tekib siis publikuga psüühiline tagasiside. Vastavalt meeleolule läheb mõte sinna-tänna. Plaadiga on mõte kontsentreeritum.?

Kontserdikorralduses on üldise turumajanduse foonil Rannapi sõnul siiski puhumas avaramad tuuled. ?Nüüd tehakse rohkem üritusi, mis pakuvad midagi laiemale publikule,? hindab ta praegusi võimalusi eesti muusikamaastikul tegutsemiseks. Tulevad käiku mõiste crossover jm, üliakadeemilisus taandub, ei olda enam nii kurjad ja ranged rocki jm ?kergema muusika? mõjutuste suhtes.

Rannapi kontsertide juures on oluline ka visuaalne külg, kostüümid. ?Tegelikult ma tahaksin muidugi DVD välja anda,? arvab Klaveripoeg. ?See on puhas pakend, serveerimiskunst. Aga mina muusikas kompromisse ei tee, olen seal sees täiesti siiralt. See, kuidas ma mängin, on ikka see, milline ma olen kunstnikuna. Ma pean sel samal hetkel, kui olen laval, seda muusikat uuesti läbi elama ? mitte nii, et meenutad seda, kuidas sa mingil hetkel nagu armusid sellesse muusikasse. See tunne tavaliselt ei säili, kui interpreet õpib loo selgeks. Oma mängu puhul pead selle armumistunde uuesti läbi elama, nagu lugu esmakordselt mängides. Selleks, et seda laval uuesti läbi elada, pean end laval täiesti vabaks laskma.?

Jaan Tooming, „Kiri noorele näitlejale” (Sirp, nr 6)

Sellele „Vocalissimo” sarja kontserdile minnes valdas mind mitmekordne ärevus. Esiteks kummitas meeltes Jaan Toominga väga mõtlemapanev artikkel Sirbis ning kindel soov mitte mingil juhul olla see edvistav kriitik, vaid kindlasti siiralt heasoovlik muusika nautija ja seejärel vaid oma, kindlasti väga subjektiivsete muljete jagaja neile, kes antud rõõmust ilma jäänud. Ning teiselt poolt: olnud Händeli üheksa „Saksa aariaga” väga lähedalt tuttav nii enese musitseerimise kui ka õpilastega tegelemise tõttu, olen ammu oodanud kohtumist selle fantastilise muusikaga heas ettekandes. Ja jõudsingi ära oodata!

Tänases kiirustavas ajas kohtab harva nii hästi kokku sulandatud ansamblit, kus on selgelt tajutav süvitsi tehtud eeltöö selleks, et toimiks absoluudilähedane ühine fraasitaju ja kontseptuaalne selgus. Kui sageli tullakse musitseerimiseks kokku ja usaldatakse nn professionaalset rutiini ning asjatundlikumal publikul võib olla nii mõnigi kord lolliks tehtu tunne. Mütsiga löömist ja „selle raha eest käib küll” mentaliteeti kohtab kahjuks ju päris sageli.

Kaia Urb (sopran), Imbi Tarum (klavessiin) ja Harry Traksmann (barokkviiul) andsid kuulajaile, keda oli kogunenud üllatavalt palju, võimaluse minna koos nendega kuskile väga kaugesse, ideaalsesse muusikamüsteeriumisse. Kaia Urb märkis oma pöördumises kontserdi algul väga tabavalt: need üheksa „Saksa aariat” on tõepoolest äärmiselt helged oma poeetiliste tekstidega ja muusikalises mõttes loodud küllaltki karmi karakteriga Händeli poolt üllatavalt romantilises võtmes. Ka helistik on enamikul lauludel bemollides – annab see ju lauljale mahedate värvide otsimise võimaluse. Kuigi originaalis on mitmetel lauludel kaaslaseks lisaks viiulile kas flööt või oboe, ei olnud seekordne kontseptsioon – kõik vaid barokkviiuliga – halb.

Hea oli ka mõte ära vahetada laulude järjekord: avalöögina mõjus äärmiselt elurõõmsalt ja nakatavalt viienda aaria „Laula, hing, kiitust Jumalale…”. Viiuli heamaitselised strihhid ning klavessiini tasakaalustatud ja mahedakõlalised akordid ning lendlevad jooksud andsid lauljale nagu tiivad selga! Urbi häälele on Mederi saal ideaalne: tema sillerdav ja samas väga sametise tämbriga kammerlik vokaal saab siin endale lubada kõiki dünaamilisi äärmusi ja väga filigraansed da capo korduste kaunistused ei hajunud kuskile ebamäärastesse sfääridesse. Neljas laul „Süsse stille…” sisaldab endas eriliselt võluvat dialoogi soolopilliga ja see oli selles kavas üks kõrghetki. Üheksandas laulus „Flammende rose…” oleks võib-olla soovinud veidi mõõdukamat Andante’t, sest kui flöödil veel on võimalik jääda filigraanseks 1/32-nootidega, siis viiulile ja lauljale tuleb kasuks endale rohkem aega võtta. Kuid juba da capo’s sujus tempo mõnusaks. Ja üks mõte tekkis veel: kolmanda  laulu „Süsser Blumen…” ajal, kui laulja usaldanuks suuremat laulvust, oleks see suurpärane duett viiuliga veelgi võitnud. Samas oli fantastiliselt ilus „harmooniasse istumine” enne üleminekut B-osale. Klavessiini äärmiselt klaar ja samas diskreetne harmooniliste muutuste toetamine oli omaette nauding.

Ei saa märkimata jätta, et „Vocalissimo” kontserdisari loodi ju päris noorukeste lauljate tutvustamiseks. Nüüdseks on sari avardunud ja üllatavalt elujõuliseks kujunenud. Kaia Urb on meie kontserdilavadel tegutsenud juba paarkümmend aastat, kuid tema hääl ja olek tunduvad olevat õitsvas nooruses. „Reetjaks” on ehk kunstiline küpsus, mis saavutatakse vaid pikkade aastatega ja pidevas töös olekuga.

Muidugi on lauljale suur õnn teha koostööd selliste oma ala meistritega, nagu seda on Imbi Tarum ja Harry Traksmann. Nende mängitud Händeli Sonaat F-duur pani kuulama oma väga erksa interpretatsiooniga. Võib-olla oleks allegro’des võinud isegi veidi tuure maha võtta, sest sellise hooga ei jõuaks vist isegi tantsijad jalga maha saada. Aga jäägu see vaid humoorikaks viiteks.

Imbi Tarumi esitatud ainuke Bachi teos, Partita D-duur sobis suurepäraselt siia kavasse ja andis järjekordselt meile võimaluse tajuda, kuivõrd mitmeplaaniline ja erinev oli nende kahe, ühes ajas elanud suurkuju helides mõtlemine. Teostus oli igas mõttes süvenenud ja värskendav.