Toeta
Otsi

tasaareng

  • Konkursi­muljeid Tartust

    Pille Taniloo

    I. Jakovleva) ning vanemas rühmas kaks II kohta (I kohta välja ei antudki): Eva Vorobjova (TMKK, A. Kuuseoks) ja Jaanus Vogelberg (H. Elleri nimeline Tartu muusikakool, P. Taniloo). Lisaks andis ?ürii noortele pianistidele välja mitmeid muid preemiaid ja diplomeid.

     

    Üle-eestilise konkursi korraldamise au on olnud tartlastel 1991. aastast, mil tolleaegse H. Elleri nimelise muusikakooli õpetaja Anu Antzoni eestvedamisel sai teoks esimene omataoline ettevõtmine. Idee oli õhus aga varemgi: nimelt nägi A. Antzoni klaveripedagoogi dotsent Virve Lippuse kogenud pilk, et Eestis on palju võimekaid lapsi ühe tõeliselt nõudliku konkursi tarvis. Tõsi, neid entusiastlikke õpilasi ja õpetajaid on tõesti jätkunud igale Tartu konkursile pea sadakond. Siit on võrsunud meie tänased noored tipp-pianistid Marko Martin, Sten Lassmann, Age Juurikas, Hando Nahkur, Mihkel Poll, Jaan Kapp jt. On heameel tõdeda, et selle ürituse kestmajäämine ja kõrgtasemel läbiviimine on saanud Elleri kooli korralduskomisjoni ja direktor Kadri Leivategija südameasjaks.

    Selgi korral oli konkurss tõeliselt oodatud sündmus. See kostis välja hästi ette valmistatud kavadest, noorte esinemisrõõmust, pedagoogide kommentaaridest. Nõudlik kava (kaks vooru, erinevad mängustiilid) on andekatele inimestele hea stiimul harjutamiseks. Tore, et noortes on nii palju potentsiaali, mida realiseerida. Väga heal tasemel ja rohkearvuliselt olid sel korral esindatud Tallinna muusikakeskkool, Narva muusikakool ja Tartu Elleri kool, silma paistsid Nõmme, Keila, Sillamäe, Jõhvi, Vanalinna muusikakooli esindajad. Konkursi ?ürii tõdes, et taas on tulemas järelkasvu erksate, võimekate laste näol. Hui-Ying Tawaststjerna seadis hinnangu andmisel esikohale muusika ja lapse omapoolse suhte esitatavasse. Kohtade määramisel peeti silmas stabiilset esitust mõlemas voorus, erinevate stiilide väljendusoskust.

    ?ürii sõnul oli kõige raskem hinnata noorema vanusegrupi mängijaid, kus oli palju toredaid lapsi, aga ei eraldunud ühtki selget liidrit. Küll aga paistis keskmise rühma pianistide seast silma Ruslan Strogi meisterlik esitus. Ka vanemas rühmas oli pilt ühtlasem, aga rohkem vääratusi tuli ette teise vooru kavades. ?ürii soovitus oli siin asjakohane: mitte võtta konkursikavasse üle ühe väga raske teose!

    Hinnangute andmisel püüdsid ?ürii liikmed lähtuda noore inimese perspektiivikusest, potentsiaalist olla huvitav interpreet, olla tulevikuga muusik. Kui paljudel see kõik õnnestub, seda näitab aeg. Tartus kohtutakse aga jälle kolme aasta pärast ? aastal 2008.

     

  • Jevgeni Griškovetsi “Vene rännumehe ülestähendused” taas laval

    Tartu Uus Teater

    10.-13. maini toimuva kirjandusfestivali Prima Vista üks erikülalisi on tuntud vene kirjanik,  näitleja ja lavastaja Jevgeni Griškovets.

    Tartu Uus Teater mängib  sel puhul 2008. aastal esietendunud Griškovetsi näidendit „Vene rännumehe ülestähendused”. Etendused toimuvad 11. mail kell 20 Tartu Uues Teatris ning 12. mail kell 18 Tallinnas Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Mängivad Mart Aas, Ott Aardam ja Tõnis Leemets. Tartu etendusel on kohal ka autor ise.

    „Jevgeni Griškovets on hetkel Venemaa üks menukamaid lavastajaid ning moodsamaid kirjanikke. Oma mitmekülgse andekuse tõttu on ta saanud endale sellised hüüdnimed nagu „inimteater” ja „inimorkester,” kirjutab Prima Vista reklaamijuht Kärt Kelder värskes Müürilehes.

    Loe ka: http://muurileht.ee/03-05-2012/jevgeni-griskovets/

    http://www.uusteater.ee/uus/arhiiv/vene-rannumehe-ulestahendused

    Piletid Piletimaailmas ja Piletilevis.

  • Kui ameerikalik on globaliseerumine?

    William Marling

    Globaliseerumise mõistes on midagi, mis paistab olevat ameerikalik. USAs jagavad seda arvamust nii marksistidest õpetlased kui ka Wall Street Journali toimetajad. Nende kahte tüüpi autorite puhul erineb vaid see, et ühed tunnevad selle protsessi üle uhkust, teised häbi. Arusaam, et globaliseerumine on ühtlasi amerikaniseerumine, viitab oma mõõdukamas vormis USA kultuuri ja majanduse ülemaailmsele haardele, kuid ulatub ka konspiratsiooniteooriateni, mille keskmes on väide, et kogu maailmas on käimas kurjakuulutav kohalikke kultuure hävitav ühtlustumisprotsess. Võrdusmärki globaliseerumise ja amerikaniseerumise vahel võetakse kui üldteada tõde, eriti teevad seda ameeriklased ise. Tegu on kõige puhtakujulisema rahvusliku upsakusega. Kui globaliseerumine kusagil takerdub, siis vaatavad kriitikud USA poole ning ameeriklased võtavad häbelikult süü omaks.

    Selles artiklis mõistetakse globaliseerumise all maailma rahvaste üha suuremat majanduslikku integratsiooni ja vastastikust sõltuvust, mida toetavad vaba kaubandus ja kapitalivood. Allpool vaadeldakse, milliseid globaliseerumise aspekte võib pidada kultuuriliselt ameerikalikuks. Minu huviorbiidis on ennekõike igapäevaelu ning see, mil määral see on amerikaniseerunud. Mõningad igapäevaelu aspektid nagu elu kiirenemine, paranenud sanitaartingimused, kommunikatsioonirevolutsioon, linnastumine on kaasaegse elu osad, kuid pole ilmtingimata ameerikalikud. On oluline lahutada ameerika kultuur laiemast modernsest kultuurist mõistmaks, et globaliseerumises on suur osa viimast, kuid mitte tingimata esimest.  

     

    Kui ameerikalik on globaliseerumine?

    Sellele küsimusele on kaks vastust. Esimene vastus: kultuuri tasandil pole globaliseerumine nii ameerikalik kui arvatakse. Selle levinud eksiarvamuse taga on tõsiasi, et igaüks, aga eriti ameeriklased, tunnevad välismaal reisides ära Ameerika logod ja inglise keele ning teevad sellest järelduse, et maailm ongi amerikaniseerunud. Tegu on kultuurilise lühinägelikkusega. Maailm ei kõnele rohkem inglise keelt ega söö iga päev ameerika kiirsöögikohtades. Kui üldse on toimunud suuri muudatusi, siis räägitakse rohkem pigem hindi keelt ja süüakse enam sushi’t.

    Mulje, et globaliseerumine levitab spetsiifiliselt ameerikalikke jooni, tuleneb ingliskeelsete logode, brändide ja T-särkide levikust, kuid esmamulje võib olla petlik. Võtkem näiteks kas või McDonald’si. Kõik 800 Jaapanis asuvat McDonald’si restorani kuuluvad jaapani omanikele ning serveerivad hamburgereid wasab’i, teriyak’i, mizo ja riisiga, Indoneesias aga kuuluvad kõik restoranid kohalikule moslemist ärimehele ja igapäevases menüüs on vürtsikas kana. Neid restorane seob vaid ühine logo ja frantsiisilepingud. Logodes pole midagi eriliselt ameerikalikku ning ameerikalikke logosid võidakse tihti vääriti mõista, nagu  tuntud Ameerika investeerimisfirma Merrill Lynchi näide, kelle punase härjaga logo peeti Jaapanis korea restoranile viitavaks. Sushi oli kiirtoit juba kaks sajandit enne McDonald’sit. T-särgid ja muud riided on tehtud enamasti kas Aasias või Kesk-Ameerikas. Kui Itaalia firma valmistab teksaseid Mehhikos ja annab neile nimeks Diesel, siis on põhjust rääkida millestki ameerikalikust? Või kui Prantsuse firma Danone toodab Minsteri linnas Ohio osariigis aastas sada miljonit topsi jogurtit (türgi sõna), siis kas on tegu prantsuse tootega?

    Filmidega on sama lugu. 1900. aastate alguses oli Prantsusmaa maailma juhtiv filmitootja. Alles pärast Esimest ja Teist maailmasõda saavutasid ameerika filmid ülemaailmse leviku, kuigi neid tuli dubleerida või subtiitritega varustada. Okupatsioonide ja Marshalli plaani lõppedes kosusid aga taas rahvuslikud filmitööstused, kuigi ilma rahvusvahelise levitamisstrateegiata. Samal ajal kui George Lucas tegi oma “Tähesõdade” filme ja sõnastas arusaama filmist kui turustusplatvormist, toetas Prantsusmaa riiklikul tasandil (peamiseks investoriks sotsialistliku valitsuse kontrolli all pank Credit Lyonnais) “Emmanuelle’i” filme. Edu saatis mõlemat. 1970. aastatest peale on filmitegemine kapitaalselt odavnenud ning tänaseks tehakse peaaegu igas maailma riigis oma filme. New York Times Magazine’i andmetel tehti 2003. aastal Indias üle kahe korra rohkem filme kui USAs (1200 543 vastu). Teised suuremad filmieksportijad olid Jaapan (293), Prantsusmaa (200), Hispaania (137), Itaalia (130),  Saksamaa (116), Hiina (100) ja Filipiinid (97).  Seega ei saa rääkida vaid ameerika filmide vääramatust võidukäigust, vaid pigem filmimaailma mitmekesistumisest.

    Selle taga, miks pinnapealne amerikaniseerumine jääbki ainult pinna peale, on terve rida olulisi kultuurilisi tegureid nagu keel, toit, harjumuspärased asustusvormid ja haridussüsteemid, suhtumine erinevatesse teemadesse rassiküsimusest kuni aususeni. Need on tegurid, mis seisavad vastu igasugustele muutustele, eriti Ameerikast tulevatele muutustele, kuna need sobivad väga harva kohalike kultuuridega. Proovige Osakas oma Oldsmobile’i parkida!  Kohalik kultuuritraditsioon, mille põhjal otsustatakse, millist osa globaliseerumisest vastuvõetavaks pidada, annab endast märku iga päev. Aasialased ei loobu oma riisi- ja kalapõhisest toidust, haridussüsteemist või keelest, aga ka ameeriklased ei ütle lahti kartulist ja maisist või mõõtühikutest nagu miilid, tollid, naelad ja gallonid. Teadlased on näidanud, et inimeste toidueelistused on välja kujunenud teiseks eluaastaks, keel kinnistunud enne kümneaastaseks saamist. Maakasutusmudelit on väga raske muuta: Osakat külastavaid välismaalasi üllatavad riisipõllud linnakeskkonnas, kuhu võiks ehitada hädavajalikku elamispinda. Kõrvaltvaatajale irratsionaalseina näida võivate  kohalike harjumuste kohta võib ridamisi näiteid tuua.

     

    Globaliseerumise logistiline pool

    Kuid teine vastus küsimusele, kui ameerikalik on globaliseerumine, on “rohkem kui võiks arvata”. Enamik meist ei adu globaliseerumise logistilist poolt, seda, mis toimub konteinervedude, frantsiisipõhimõtete, sularahaautomaatide, triipkoodide ja lennunduse leviku tõttu. Kõik loetletud asjad on sündinud ja välja arenenud USAs. Tegu on küll ainult vahenditega, kuid need kirjutavad ette teatud ameerikalikud kasutuspõhimõtted ning hakkavad sellega ümber kujundama meie igapäevast elu. Kuid ka siin on mõistlik jääda skeptiliseks. Marseilles’ kaubalastijad hoiavad küll käes triipkoodiskannereid, kuid tähistavad neid sõnaga “marteaux”, mis viitab haamritele, mida kasutasid nende vanaisad. Kummal on igapäevaelus suurem mõju, kas uuel kasutusviisil või keelelisel viitel ajaloole?

    Frantsiisipõhimõte on üks olulisemaid majandusuuendusi ajaloos, kuigi selle kese jääb suurelt jaolt nähtamatuks. Kohalikke frantsiisivõtjaid suunab terve rida keskastme juhte, kes tegelevad kõigega, alates asukohtade valikust kuni tualettruumide puhtuse kontrollimiseni.  Tegu on olemuselt logistilise protsessiga ja kui vaadata teisi globaliseerumise aspekte, mis samuti pärinevad USAst, siis märkame, et ka seal on tegu logistiliste lahendustega.

    Põhja-Ameerika rajamaade asustamise ja välismaiste sõdade kogemused arendasid ameeriklaste organiseerimisoskusi ja õpetasid neid kaupu transportima. Esimesed Ameerika asunikud pidid välja mõtlema, kuidas vedada maisi, nisu, sea- ja veiseliha kaugetele turgudele. Ameeriklased olid sunnitud kiiresti ehitama maanteed, kanalid ja raudteed läbi metsiku maastiku. Oma tegevuse hõlbustamiseks süstematiseerisid ja standardiseerisid nad kõike, näiteks maatükkide ja naelte suuruse. USA oli mõlemas maailmasõjas edukas, kuna suutis kõige kiiremini toota kaupu ja transportida kõige rohkem vägesid ja varustust lahingutsoonidesse.  

    See efektiivsus võib tunduda paradoksaalsena, kuna väga paljus on ameeriklased kurikuulsalt pillavad ja ebaefektiivsed (autode kasutamine, suured majad, liigsuured toiduportsjonid, meelelahutus, sõjaline tormakus). Siiski võib ö
    elda, et ameeriklased otsivad meetodeid protsesside kiirendamiseks ja hõlbustamiseks ehk ameerikalik meelelaad on oma olemuselt logistiline.

    Sularahaautomaadi leiutas ameeriklane, keda ärritas pangajärjekorras seismine. Masina ehitamise ajal kerkinud probleemide lahendamine toetas muid uuendusi, näiteks kiirete ja usaldusväärsete modemite kasutuselevõtt kannustas turvaliste telekommunikatsioonisüsteemide arengut. Veelgi olulisemaks osutus see, et klientide tuvastamiseks leiutati magnetribaga plastikkaart, mis on nüüdseks miljardite krediitkaartide, autojuhilubade ja ID-kaartide näol levinud üle kogu maailma. Triipkoodid on analoogne juhtum.

    Kõik need leiutised on ameerikalikud, sest nendega käib kaasas ameerikalik kasutusviis. Sularahaautomaat võimaldab alati raha kulutada, isegi öösel, ning on edendanud turismitööstust Californiast kuni Egiptuseni. Tänu kaupade veole lennukitega on Eestis võimalik aasta läbi osta Hispaanias kasvatatud tomateid, tänu USAst alguse saanud konteinervedudele voolavad Tallinna sadamasse Aasia importtooted.

    Logistilise ameerikaliku meelelaadi levikuga, muutub maailm efektiivsemaks, kuigi maailmas on palju asju, mille puhul me sooviksime ebaefektiivsuse säilimist. Hea uudis on see, et tänu kohalikule harjumusele, jäävad paljud eluvaldkonnad, nagu söögikultuur, kohalikuks ja mitmekesiseks. Globaliseerumine sõltub eelkõige vastuvõtvast poolest ning kultuurimõjude vastuvõtt kaldub alati mitmekesisuse eelistamise suunas. Kui globaliseerumine jõuab meieni meie endi kohalike muganduste vahendatuna, mitte pealesunnitud mudelite pimeda ülevõtmise tulemusel, siis kas see ongi üdini halb?

  • Milleks veel üks festival?

    Heili Vaus-Tamm

    See suvi toob kaasa Birgitta festivali. Mis teil pagasis on, et uued tegijad julgevad turule tulla?

    Tallinna Filharmoonia direktor Jüri Leiten: Birgitta festival avab esimese kõrge kvaliteediga esinemispaiga. Pirita kloostri müüride vahele tulevad tingimused, mis on võrreldavad Euroopa parimatega. Heli- ja valgustehnika, mis senistest Eesti suveüritustest peajagu üle, etenduste transleerimine ekraanidele, publikule ühtlase tõusuga tooliread.

    Siiani võis suveüritustel tõesti nalja ja kibedusega pooleks tõdeda, et on kas heli või pilt, mõlemat koos eriti ei kohanud. Kas ei näe üle peade või viib tuul heli minema või jõurab valjuhääldaja kõrva ääres nii, et valus hakkab.

    J. L.: Pirita kloostri müüride vahel aga saab olema igas nurgas garanteeritult kvaliteetne heli (ka müürid ei lase hajuda) ja pilt. Ja see pole veel kõik: välja on kuulutatud konkurss müüride ajutiseks katmiseks katuse ja aknakilpidega, mis teeks paiga ka ilmastikukindlaks. Nii et Piritale tuleb Eesti suurejoonelisim festivalipaik.

    Sellega tuleb muidugi omaette piike murda, aga me lihtsalt asendame surnud vaatamisväärsuse elusa vaatamisväärsusega. Perspektiivis saab sellest koht, kus antakse nii sõna- kui muusikateatri etendusi.

    Mis on selle festivali kunstiline nael?

    Festivali kunstiline juht Eri Klas: Kui juba nael, siis ooper, mille Helikon-opera Moskvast siia toob ? see saigi 2004. aastal Venemaal preemia ?Hooaja nael?. See on enneolematu lavastusidee ja valgusega etendus, muusikateatri eliit. Meile on see eriline veel selle poolest, et nunnakloostri festivali avame nunnakloostri-teemalise ooperiga, Poulenci ?Karmeliitide dialoogidega?.

    Helikon-opera fenomen seisneb lavastuslikult teravates võtetes, mis on sisuliselt tugeva analüüsi läbi teinud ja põhjendatud. Millega üllatate ?Karmeliitide dialoogides??

    Helikon-opera kunstiline juht Dmitri Bertman: Jälgin inimesi ja olukordi, paralleelid tekivad iseenesest. Nagu siingi ? väline sarnasus kujudel: nunnad ja keeglikurikad, giljotiin ja keeglimängu langev sein ? mõlemad lõpetavad mängu. Nunnad lähevad oma viimsele teekonnale lava tagaseina risti sees liikudes ? nad ju jäävad usule truuks. Sõdurid mängivad samal ajal kloostris keeglit: sõdurid rüvetavad ja lõbutsevad vallutatud tandril.

    Aga miks võtsin selle teha? ?Dialoogid? on lugu inimestest, kes tahavad elada oma maailmas. Ja kes on võimelised ära minema koos oma usuga sellest maailmast, kus polegi enam usku ega armastust ? kus on poliitika, kuiv bürokraatia, kadedus, väljapääsmatu, iiveldama ajav reaalsus. See on ka lugu inimestest, kes loovad kunsti, ja nendest, kes segavad neid, kes ei mõista vaimsust. See etendus on meie jumalateenistus.

    Festivali avakontsert ühitab gregoriaani laulu ja intrumentaalsed improvisatsioonid jazzimeestelt. Miks on viimasel ajal selline gregoriaani laulu buum?

    Ansambli Scolae Sancta Sunnivae (Norra) juht Anne Sommerro: Arvan, et praeguses neurootilises ajas otsivad inimesed olemise ürgseid aluseid, tahavad oma juurte juurde tagasi. Koos jazzilike improvisatsioonidega viib see ajas tagasi ja samas teeb lähedaseks, kaotab ajapiirid. Lavastuslikul kontserdil tulemegi lauldes uuest kloostrist vanasse ? nagu läbi aja.

    ?Carmina burana? ettekande ajal teete Fine 5-ga crossing?ut. Miks just nii?

    Koreograaf Rene Nõmmik: Suur ja võimas muusika nõuab suurelt nähtavaid vahendeid, sellises crossing?u-hüppamises on ka annus pöörasust, maandumise määramatust, mis haakub laulude elupõletajaliku sisuga. Juba Fortuna-ratta neli valikuvõimalust: ?Ma juhin, ma juhtisin, ma hakkan juhtima, ma enam ei juhi.?

    Kuidas ühendate ?Viimse reliikvia? filmi ja elava etenduse?

    Lavastaja Hardi Volmer: Kohapeal mängivate näitlejate esitus sulab välja filmilõikudest ja liigub edasi veidi teises suunas. Selles ongi võõritusefekt, et ei liiguta täpselt filmis ettenähtud rada. Filmi ja tegevuse kõrval on vahest suurim osakaal just lauludel.

     

  • Rahvusliku käsitöö osakond avab Kondase Keskuses viis näitust

    Kondase Keskus

    Sel neljapäeval, 10. mail, kell 16 avatakse pidulikult Viljandi Kultuuriakadeemia juubeliaastale pühendatud rahvusliku käsitöö osakonna näitused Kondase Keskuses, Pikk tn 8.

    Näitused on planeeritud osana maikuus toimuvatest sündmustejadast, mille kaudu akadeemia tähistab 60-aastaseks saamist.

    Näitused tutvustavad käsitöö osakonna kõigi kolme eriala – tekstiili, ehituse ja metallitöö – tegemisi. Väljas on parimad palad kõige erinevamates tehnikates alates kudumitest kuni kaelarahadeni ja majaehituseni. Lisaks õppetöid tutvustavatele ekspositsioonidele on eraldi väljapanekud ka rahvusliku tekstiili vilistlaste loomest ja õppejõu Christi Küti põimevaipadest.

    1994. aastal alustanud talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala – nüüd tuntud kui rahvuslik tekstiil – on alates 2005. aastast järjepanu omale sõsarerialasid juurde saanud, moodustades nüüdseks nelja õppekavaga osakonna. Esimesena lisandus rahvuslik ehitus, käesolevast õppeaastast on võimalik õppida ka rahvuslikku metallitööd või jätkata õpinguid pärandtehnoloogia magistrantuuris. Kui esialgu õppis käsitööd umbkaudu 15 õppurit, siis tänaseks on osakonnas üliõpilasi saja ringis. Üheltpoolt on see tingitud tekstiili erialal neli aastat tegutsenud kaugõppe vormi tõttu, teisalt aga on ühiskonnas aine enam kasvanud ka huvi ja vajadus antud erialade vastu.

    TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia juubeliaastale pühendatud näitused rahvusliku käsitöö osakonnalt ootavad külastajaid
     
    KONDASE KESKUSES:
    rahvusliku tekstiili diplomandid 2.05-10.06.2012
    rahvusliku tekstiili vilistlased 9.05-7.06.2012
    rahvusliku metallitöö üliõpilased 9.05-3.06.2012
     
    VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA KESKUSES:
    rahvusliku ehituse üliõpilased 7.05-28.05.2012
     
    VILJANDI TEATRIS UGALA:
    õppejõu Christi Küti põimevaibad 8.05-31.05.2012

    Näituste pidulik avamine toimub 10.05 kell 16 Kondase Keskuses. Samas esitleb oma uut raamatut „Kihnu kördid eile ja täna. Semiootiline esemeuurimus” tekstiili õppejõud Kristi Jõeste.

  • Traagiline ja ülev september 1944

    Enn Soosaar

    Mineviku alanduse pärast põdevatele eestlastele pakub see raamat siiski palju enamat. Olevikku silmas pidades ei saavutatud toona midagi. Püsima saab aga jääda ikkagi ainult see rahvas, kelle juhid suudavad näha ettepoole – tegutseda tuleviku nimel. Sest läks septembris 1944, kuidas läks, aga 1940. aasta juuni vagurat alistumist välditi. Nüüd tehti ära see, mis tookord jäi tegemata. Maailmale saadeti vastuhakukarje – protest iseseisvuse ning omariikluse järjekordse hävitamise vastu. Ja Eestis (sic!) pandi ametisse seaduslik valitsus. Teisi sõnu: loodi legaalne alus eksiilvalitsuse tegevuseks väljaspool okupeeritud Eesti Vabariiki.

    Jüri Uluots kui järjepidevuse kandja (“Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes”), Rahvuskomitee kui Résistance’i Eesti vaste, Otto Tiefi valitsus kui tulevik olevikus – need on Mart Laari raamatu kolm peatelge. Ükski kolmest ei ole seni pälvinud meie ajaloolaste süvakäsitlust. Viimase poolteise tosina aastaga oleme teada saanud hulga fakte, seletusi, oletusi. Paraku ei ole järgnenud ühtegi eri tahke hõlmavat tõsiuurimust. Mart Laar haarab neid probleeme kõige laiemalt, kuid temagi pigem nendib kui analüüsib. Võtame kas või Jüri Uluotsa, kellel oli Saksa okupatsiooni ajal ja eriti selle lõpukuudel etendada väga oluline roll eestlaste käitumismudelite mõjutamisel. Mis mees ta oli? Eesti mees, on kiire vastus, kes katsus läbinisti halvas olukorras päästa, mis veel päästa annab. Aga, aga… “Suur-Saksamaa võidukaid sõjavägesid” tervitas ta 1941. aasta juulis Eesti vabastajatena bolševike hirmuvalitsuse alt ja palus Eesti rahva nimel selle suure abistamise eest tänu edasi anda Saksa juhile ja riigikantslerile. Tõsi, seda retoorikat saatis lootus, et usalduslik ning püsiv koostegevus Suur-Saksamaaga “peab rajanema eesti rahva seas sügavalt juurdunud omariikluse ideele Euroopa poliitilise ja majandusliku uuskorralduse raamides”. 1944. aastal oli ta kõige kaalukama sõnaga endine poliitik, kes kutsus eestlasi saksa relvade alla. Tõsi, kaitsma kodumaad punase terrori uue invasiooni eest ja “katsuma maa vaba hoida kuni rahuni või vähemalt kuni vaherahuni”.

    Ja siin seisame vastakuti kahe kiusliku, kuid tõsise küsimusega. Kui kollaboratsiooni tingis tulevikku projitseeritud üllas idee, siis missuguseid “usaldusliku koostegevuse” vorme saame või koguni peame minevikku tagasi vaadates tänapäeval aktsepteerima? Asi ei puuduta ainult natside okupatsiooni. Sama probleem on veel teravamalt üleval sovettide kahe okupatsiooniga. Pärast iseseisvuse taastamist on paljud toonased kaasajooksikud jalad rakku jooksnud, et “tõestada”: nende astumise komparteisse ajendas soov ajada vaenlase leeris Eesti asja ja õõnestada seestpoolt neile vastuvõetamatut režiimi.

    Uluots ei kuulunud mõistagi natsiparteisse ega tundnud selle levitatud ideoloogia vastu sümpaatiat. Samas peame möönma, et oleks ajalugu mõnes kummalises vingerpussis lasknud varsti pärast viimast suurt sõda taastada Eestis riikliku iseseisvuse, olnuks suhtumine uluotslaste laveerimistaktikasse üsna kriitiline. Lääne-Euroopa – rääkimata sõja kaotanud Saksamaast – oli oma hälbinute suhtes kompromissitu. Eestis vahetus punane okupatsioon pruuniga (ja taas punasega). Meie olukord erines suuresti olukorrast Prantsusmaal, Norras, Hollandis, Belgias, Taanis, kus oli vaid üks okupatsioon ja seegi kestis suhteliselt lühikest aega. Ainult et võitjatele ei olnud see tollal argument. Alles viiskümmend-kuuskümmend aastat pärast sõja lõppemist on läänes hakatud mõistma Baltimaade ja Poola erisituatsiooni.

    Mart Laaril ei paista olevat Uluotsa suhtes ühest seisukohta. 1944. aastal oli Jüri Uluots igatahes korvamatu väärtus: okupatsioonide-eelse viimase seadusliku valitsuse ainuke ellujäänud esindaja Eestis, presidendi kohusetäitja põhiseaduse järgi ja niisiis järjepidevuse kandjana uunikum. Tõsiasi, et meil ei ole kuueteistkümnendal taasiseseisvuse aastal võtta riiult Jüri Uluotsa nagu ka mitte Konstantin Pätsu, Johan Laidoneri, Otto Strandmanni, Jaan Poska kriitilist elulugu, mis aitaks leida nende meeste vastuoksustes konstruktiivset tasakaalu, on masendav.

    Esimese küsimusega liitub teine. Seegi tõuseb tahes-tahtmata üles iga kord, kui püüame mõista, miks meie riigi otsustajad langetasid aastal 1939 ning 1940 ja ka 1944 need otsused, mis nad langetasid. Mida nad teadsid ja mida nad ei teadnud, kuidas nad nägid ja mõistsid maailmas toimunut ja parasjagu toimuvat? Kus lõppes nende ratsionaalne loogiline mõtlemine ja algasid enesepettused, väärarvestused, püha lihtsameelsus?

    Kuulun kindlalt nende kilda, kes on veendunud, et ükskõik, missuguse otsuse oleksid kutsutud ja seatud teinud, iseseisvat Eesti riiki ei olnud nendel aastatel võimalik ei säilitada ega taastada. Sestap puudutavad minusuguste etteheited vormilist või taktikalist külge. Kuidas käituti, milline tegevus vältimatu paratamatusega silmitsi seistes õigeks arvati? Kui kaugele või mis piirini said (ja saavad ka praegu) tipp-poliitikud oma poliitilise naiivsusega minna, et “järeltulevad põlved” võiksid nende toimetamisega ilma pikemata nõus olla?

    Laar kinnitab, et Atlandi harta tekst ja lääneliitlaste mitmed teised olulised dokumendid jõudsid Saksa okupatsiooni ajal Eestisse. Rahvuskomiteel ja nii mõnelgi endisel poliitikul olid kahepoolsed kullerikontaktid Helsingi ja – veel olulisem – Stockholmiga. Kindlasti oldi siinkandis teadlikud Teherani konverentsist ja tõenäoliselt teati või aimati üht-teist seal kokkulepitust. Lahti saatemastist levitatud soomlaste raadiosaated (viimased olid sakslastega tollal ühes paadis, kuid mitte alati ühel meelel) olid hästi kuuldavad. Aga korraliku antenniga saadi Eestis kätte ka Stockholm ja BBCi. Kui filtreerida propagandahämamised, oli võimalik hoida ennast päris hästi kursis rinnetel ja mujal toimuvaga.

    “Midagi tuleb teha” – see oli toonastele selge. Ja ega neil tõsimeeli lahku minevat arvamust olnud ka tolle “midagi” suhtes. Taastada tuleb Eesti Vabariik valitsuse näol, mis on järjepidevuse alusel ametisse seatud ning põhiseadusliku protseduuri järgi välja kuulutatud. Eestimeelsete enamus, keda kehastas Rahvuskomitee, mõistis kibeda tõdemusena, et 1940. aasta tegematajätmistest oli saatuslikumaid vigu eksiilvalitsuse moodustamata jätmine pärast Nõukogude Liidu 16. juuni ultimaatumit. 1944. aasta kava kõlab oma retoorilises ülevuses kahtlemata suursugusena. Sakslaste lahkumise ning venelaste tulemise vahelises interregnum’is võtab seaduslik valitsus võimu enda kätte, korratakse võidukat Vabadussõda ja säilitatakse sõja lõpuni Eesti neutraliteet, et sõjajärgses Euroopas oleks võimalik taastada EV iseseisvus mitte ainult de iure, vaid ka de facto.

    Laari raamatust ei selgu, kes täpselt ja kui tugevalt Rahvuskomitee “kolmanda tee” meestest vastustasid Jüri Uluotsa ja tema mõttekaaslaste üleskutseid eestlastele, et nad astuksid või koonduksid Saksa mundris Saksa relvadega Saksa ülemjuhatuse alla takistama Punaarmee sissetungi Eestisse. Nagu teame, jäi peale Uluotsa leer. Me ei tohi nende noorte meeste ohvrit, kes asusid tollal sõjariistus kodu kaitsma, kuidagi pisendada või lootuseta üritusse tagantjärele tarkadena üleolevalt suhtuda. Tõsiasi oli tollal karm. Võimalus hoida rinnet ilma sakslasteta puudus.

    Teisalt poolt: kui eesmärgiks oli legaalsete struktuuride loomine, mida lääneliitlased saanuksid pärast sõda aktsepteerida, pidanuks igale kainelt mõtlevale inimesele ka kuuskümmend kolm aastat tagasi olema päevselge, et nende sünnitamine ei saa toimuda natside mahitusel või koostöö otsimises nendega. Kumb siin prevaleeris, kas poliitiline naiivsus või poliitiline meeleheide? Julm küll, aga viimaks peame meiegi leidma vastuse. Sest tõesti: kui kaugele tohib naiivsuses ja meeleheites minna, et tõsiseltvõetavus ei kannataks?

    Hitlerlased kasutasid uluotslasi jõhkralt ära. Niikaua kuni neil oli okupeeritud Eesti kodanikke vaja
    rindel ja korrahoidjatena tagalas, niikaua neid pruugiti. Nad ei olnud aga nõus lubama eestlaste väeosade koondumist eestlaste üldjuhtimise alla ja üritasid – korduvalt ka relvade toel – igasugu rahvuslikku isetegevust maha suruda. Selles päratus segaduses ning lootusetuses sündis Eesti rahva pikkade kannatusaastate ilusaim, õilsaim ja suursugusem tegu. Maailmale anti teada, et 1940. aasta ei lõpetanud ei eestlaste riiki ega iseseisvustahet.

    Tookord ei võtnud maailma meid kuulda. Osundan Laari: “Nii sai Tiefi valitsuse ametisseastumine ning Eesti iseseisvuse taastamine maailmas teatavaks. Probleem oli ainult selles, et keegi ei tahtnud sellest midagi teada. Nii nagu ei tahtnud keegi teada Varssavis samal ajal käivast agooniast, kus ülestõusnute üksused kahe totalitaarse suurvõimu vahel verest tühjaks jooksid. Nagu korduvalt varem ja hiljem ei vastanud meie appikarjele keegi.” Kauaks ajaks jäi toonane akt sümboolseks ning deklaratiivseks. Aga mitte igavesti. Selle juurde oli hea tagasi tulla 1991. aasta augustis. Siiski mitte ainult kui südant heldima paneva ajaloolise sündmuse juurde. Otto Tiefi valitsuse olemasolust sai Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks kaalukamamaid alussambaid. Ja kui tahame oma Euroopa Liidu ning NATO liitlastele täna selgitada 1944. aastat, kus üks okupatsioon Balti riikides asendus teisega, siis on tolles vastuoludest kubisevas aastas eelkõige résistance’lik Rahvuskomitee liikumine ja Tiefi valitsus need kaks, millest Lääs saab raskusteta aru.

  • Üks muusikarõõmus festivaliõhtu

    Virve Normet

    Lausa loendamatu hulk värvikirevust Estonia kontserdisaali lilleseades oli kui häälestus üheks kõige muusikarõõmsamaks kontserdiks Tubina festivali sümfooniliste tipphetkede reas. Tulid ju sel õhtul ettekandele Einojuhani Rautavaara ?Cantus Arcticus? metsalindudele ja sümfooniaorkestrile, Jean Sibeliuse VII sümfoonia, Eduard Tubina Teine, ?Legendaarne? sümfoonia ja lisapalaks kõlas uhke ?Alla Marcia? Sibeliuse ?Karjala-süidist?.

    Kuuenda dirigendina sellel sümfooniliseks paraadiks kutsutud festivalil domineeris maestro Leif Segerstam üsna mitmeti. Teda ennastki võib legendaarseks muusikuks lugeda, sest tema eel ja järel käib Põhjamaade ühe parema ja mitmekülgsema ooperi- ning kontsertdirigendi kuulsus ja lausa parima dirigendi-lehestlugeja maine, keda terve Euroopa teab appi hüüda, kui mõni dirigent viimasel hetkel rivist välja langeb. Siis tulebki koheva täishabemega Segerstam nagu Põhjala Metsavana ja juhatab ära prima vista niihästi suvalise ooperi, sümfoonia kui lausa ?ahjusooja? uudisteose.

    Leif Segerstam tuli Tallinna oma Helsingi Linnaorkestriga, mille peadirigent ta on aastast 1995. See on hea orkester. Isegi väga hea, mingi omalaadse peene kõlakultuuriga. Ei oskagi öelda, tuleneb see keelpillide tooni kvaliteedist, puupillide tasakaalustatud sulavusest, vase tooni ilust ja mahedusest isegi suurimas fortissimo?s. Ühesõnaga, Segerstami ?instrument?, millega mängida, on tasemel ja täiesti meistrile ?käe järgi?.

    Kõik kolm suurteost sel õhtul vääriksid väikest lisateavet, et mõista nende lummavat mõju kuulajatele. Rautavaara ?Cantus Arcticus? (1974) toob orkestrisse sulanduvalt linnulaulud helilindilt. Teos on ülimalt poeetiline ja 1970. aastate üsna tüüpilises helikeeles, mis praegu kõlab tuttavlikult klassikalisena. Segerstam valitseb seda loodusepoeesiat mingi kuningliku üleolekuga, mitte niivõrd sellesse tundeliselt sisse elades, kuivõrd helimaalinguid voolides. See muusika on rõõmuks ja nautimiseks ning sellisena see publikule ka meeldis!

    Sibeliuse VII sümfoonia on üheosaline teos, milles justkui kolm osa on kokku kirjutatud üheks temaatiliselt seotud tervikuks. Paremini kui helilooja ise on võimatu seda iseloomustada: ?Elurõõm ja elujõud koos kirglike vahelõikudega?. Nii ongi. Ja ometi oli selles veel midagi: see on vaevu tajutav ?oli kord?-tunne, mis ikka pisut haiget teeb, tuletades meelde, et kõik kaunis on nii kaduv.

    Tubina II sümfoonia pole legendaarne mitte ainult pealkirja, vaid ka oma iseseisva elukäigu poolest. Esiettekanne oli aastal 1938, mille järel ei pandud partituuri kalevi alla, vaid esitati veel viiel korral! Sõjajärgses Eestis dirigeeris Neeme Järvi seda aastal 1968 ja sümfoonia vapustas eriti tollast noorte muusikute põlvkonda. Rootsis Stockholmis aga mängiti seda alles 1984, kaks aastat pärast helilooja surma.

    Ja taas on raske leida õigemaid sõnu, kui on öelnud tollane muusikakriitik P.-A. Hellquist: ?Arvasin, et tema varased, meile tundmatud sümfooniad kuuluvad veel geeniuse eelajajärku. Nüüd kanti ette meile tundmatu II sümfoonia. ?okk oli täielik. Nutsin kõigi nähes oma toolil, kuulates seda originaalset, kuid eelkõige vormitäiuslikku ja ennekuulmatult pingelist muusikat.?

    Tookord dirigeeris Stockholmis Neeme Järvi. Meie kuulajate muusikalises mälus on aga senini ületamatud interpreteeringud Peeter Liljelt, mille (nüüd traagiliseks kujunenud) võrdlusega peab iga järgmine dirigent enese teadmata ja paratamatult võistlema. Tubina uurijate ja hindajate arvates tabas Lilje ära just selle sümfoonia pisut kaemuslikud-visioonitundelised alatoonid, ajakaugusse vaatava ?legendaarse?, ja leidis peaaegu müstilispeeni tämbri- ja tundenüansse.

    Segerstami interpretatsioon on tugevalt realistlikum, igati meie aegruumis, tugeva sisepingega ja kantud suurepärasest tervikutundest. Orkester saab oma toonikvaliteeti ilmutada kaunitel piano-kohtadel ja üldvaldavat kõlakultuuri fortissimo?s, mis lummab kuulajaid suurte helimassiividega. Teose ettekandest kujunes triumf ja publik tänas lõppematu kiidutormiga nii orkestrit kui imelist majesteetlikku dirigenti.

     

     

     

  • Litograafia näitus Raplas

    Riin Pallon

    Kolmapäeval 09.mail kell 18.00 avatakse Raplamaa Kaasaegse Kunsti keskuses näitus Eesti kaasaegne litograafia. Vaatamiseks on välja pandud pea 30 graafikateost, autoriteks kunstnikud, kellest enamik on kunstipublikule hästi tuttavad. Saab näha Kaido Ole, Merike Estna, Marko Mäetamme, Laurentsiuse, Kadri Alesmaa, Jaak Visnapi, Toomas Altnurme jt. töid.

    Näitusel olevad teosed on pärit osaliselt kahest Eesti Litograafiakeskuse poolt koostatud graafikamapist, millest viimane kandis nime „Armastus 21. Sajandil“. Kuid on ka üksikult tehtud töid erinevate kunstnike poolt. Paarile kunstnikule on need teosed litodebüüdiks, graafikaga teglemine on neile pigem erandiks.

    Litograafia ehk kivitrükk on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ning mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati. 18.sajandi lõpus kasutusele võetud, on varasemate graafikatehnikatega võrreldes litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. Kirgaste värvide kasutamisel võib tulemus olla graafiliselt maaliline.

    Näitus on avatud 09.mai-20.mai 2012 (pühapäeval 13. mail suletud)

    T-P kella 15.00-18.00 Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses (Tallinna mnt 3b, Rapla bussijaama vastas Espaki maja 3. korrus)

    Avamine 09. Mail kell 18.00. Kunst ootab Teid kõiki külla!

    Näitus toimub koostöös Eesti Litograafiakeskusega.

    Täname toetajaid: Eesti Kultuurkapitali Raplamaa Ekspertgrupp, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Rapla vald.

  • Üksinduse sotsiaalne koorik

    Aet Annist

    Inimese üksindus on oma olemuselt samavõrd sotsiaalne nähtus kui tema himu teistega seostuda. Üksindus peegeldab kultuuri ja annab märku kaasaegsetest või ajatutest hirmudest. Üksindus võib muuta maailma – on ju individualismgi teatud üksiolu aktsepteeritavus. Eraldatus võimaldab suhtuda ükskõikselt teistesse, kes jäävad väljapoole meie autokesta või korterikarpi. Säärases eraldiolus pesitseb siiski küllaldaselt siduvat ainet, et riiki ülal pidada ja rahvuslikku meelsust kogeda. Ja vastupidi, nagu osutab sotsialistlikke ühiskondi uurinud antropoloog David Kideckel, võib süsteem, mis pidanuks looma ühishüvedele pühendunud inimolendeid, treida hoopis enesekeskseid, apaatseid ja usaldamatuid üksiklasi, kelle hulk lõpuks ka süsteemi kokkuvarisemisele kaasa aitas. Nii nagu üksindus võib tekitada uut tüüpi sotsiaalsust, võivad erinevad sotsiaalsed süsteemid tekitada erinevaid, ja vastavate sotsiaalsete mõjudega üksindusi.

    Sotsiaalteadused käsitlevad üksindust peamiselt negatiivse nähtusena, defineerides seda sotsiaalsete suhete painava nappusena – olgu siis hulgas või sisus. Sellest tundest pääsuotsimises on inimloom nõnda osav olnud, et üksindust tänaseks päevaks suisa raske leida. Inimkonna tehniline areng muudab teda üha valdavamaks ja kohalolevamaks liigiks ning üksindus jääb vaid nende pärusmaaks, kes piisavalt ei otsi. Interneti abiga leiab iga veidrik terve kogukonna omasuguseid, iga mõtteviisi taha on võimalik värvata väike armee toetajaid ja üksindus pühitakse võidukalt põrmu. Imaginaarsena suudab ühiskond olla inimese elus kohal igal hetkel ja põhjendada koguni täiesti asotsiaalseid tegusid – tasub mõelda kas või Virginia Techi mõrtsuka erakluse äärmiselt sotsiaalsele lõppvaatusele. Kaaslastest ilma jäänud inimesele on pidev sotsiaalne taust raadio, teleka, interneti, telefoni näol üheaegselt nii lohutus kui piin, kuulutades pidevalt, et inimese normaalne olek on sotsiaalne ja suhtlusvahendid on vastastikuseks lävimiseks.

    Paljud sotsiaalteooriad on püüdnud osutada Lääne inimese valikute ja otsuste suuremale individualismile, võrreldes väliselt justkui märksa kollektiivsemate ühiskondade sotsiaalsete valikutega. Tegelikkusega on sel vähe pistmist. Homo rationalis, inimene, kelle otsused põhinevad ratsionaalsetel individuaalsetel valikutel, kipub olema müüt. Pigem otsustame segasevõitu ja vastukäivate sotsiaalsete nõudmiste ja vajaduste virvarris hädavaevu orienteerudes.

    Kuigi üksindusepuudumist võib ahistavana kogeda, on näiv sotsiaalsusekoorik me ümber siiski väga õhuke. Kaasaegsete sidevahenditeta oleks paljud meist väga suure osa ajast väga üksi. Meil on seda lihtsalt enda eest võimalik suhteliselt edukalt varjata. Kelle suhtlusvõrk kaasaegsele ühiskonnale üsna tavapäraselt hõre või nõrk, kuid kel domineeriva virtuaalühiskonna tingimustes vastavad suhtlusvahendid puuduvad, jääb vaatama tõtt üksinduse haigutava tühjusega.

    Inimesele kuluks ehk silmitsiolek oma elu vaid teistele inimestele rajatud mõttekusega väga ära. Ent tema kõrval on trobikond olendeid, kelle üksindus palju ehedam, kuid kelle oleme määranud sellega pidevasse koosellu. Juba teist päeva nutab nädalavahetuseks külla sõitnud pere koer kõrvalmaja hoovis suure häälega ja lohutamatult nagu eksinud laps. Tema täielik teadmatus koduste, tuntud ja teada teiste olemasolust, kui neid ebatavalisel kombel kohal ei ole, saab olla vaid kõikehõlmava õuduse kogemus. See, et leidub veel mingeid kahejalgseid, ei puutu asjasse, nagu ei leevendaks meie üksindust raadiost kahina või piiksumise kuulamine. Või päris hääletu üksiklane – loom laudanurgas. Oma karjaselamise kogemuse valdavaksmuutmises nii edukas inimene pakub paljudele teistele karjaloomadele masendavat elu, mille pidev refrään on üksiolu.

    Kui virtuaalsed sotsiaalsusekanalid inimkonda pidevalt ei rahustaks, et meile kordaminev ühiskond on olemas, muutuks ka meie üksilduse allhoovus  ängistavalt nähtavaks. Kuniks veel puhkust, lülitage mobiilid ja internetiühendus välja ja minge koera, kassi, lehma või ehk koguni mõnd inimliigi esindajat patsutama ja kinnitama, et nad ei ole üksi.

     

  • Miks pahed muusikas nii hästi müüvad?

    Igor Gar?nek

    Märka inimest, mitte tema pahesid.

    Pahede reklaamikampaaniast

    Pop- ja rockmuusika üks eripärasid on kahtlemata see, et paljusid rockstaare seostatakse mitte ainult paheliste lava-show?dega mitmetuhandelise publiku ees, vaid tihtilugu (ja mõnikord põhjendatultki) ka paheliste eluviisidega. Et kui staar juba rambivalguses teeb perversseid tempe, siis milline ta veel eraelus olla võib!

    Nii mõnegi rokkari lavaline imid? annab selliseks arvamuseks näiliselt ka küllaga pidet: näiteks ?okk-rocki kunagine superstaar Alice Cooper, kes tõi pro?ektorite kiirtevihku mitmesuguseid tapamasinaid, alustades lihtlabase kirve ning lõpetades giljotiiniga, ning korraldas laval nii enda avalikke ?hukkamisi? kui painajalikke võitlusi õudusunenägudest pärit koletute hiigelämblikega. Kõnekad on juba tema plaatide pealkirjad ?Welcome To My Nightmare? (?Tere tulemast mu ko?maari?, 1975) ja ?Alice Cooper Goes To Hell? (?Alice Cooper läheb põrgusse?, 1976).

    Või Alice Cooperi järglane ?okk-rocki radadel aastast 1989, ansambel Marilyn Manson, eesotsas nende laulja ja show-mehe Reverend Marilyn Mansoniga, kelle kogu lavaline olek näib olevat kehastunud pahede kvintessentsiks. Satanismiga jälle on seostatud heavy-legendi Black Sabbathit, kelle ilmselt tuntuima plaadi ?Paranoid? (1970) pealkiri ei vaja tõlkimist nagu ka albumid ?Sabbath Bloody Sabbath? (1973) ja ?Sabotage? (1975). Ja mis puutub Black Sabbathi pahelisse imid?isse, siis tundub kõnekas olevat ka nende plaadi ?Live Evil? (1983) pealkiri, mida võib tõlkida kui ?elav pahe? või ?kehastunud kurjus?. Tõsi, siin on tegemist sõnamänguga, kuna live tähendab ka kontserdisalvestist ning bändi USA-tuuril ongi see album lindistatud. Kuid evil jääb ikka paheks ja kurjuseks.

    Muidugi oleks pisut lihtsameelne arvata, et kui Alice Cooper laval kirvega vehib, et siis kodus torgib ta kassidel silmi peast, või et Black Sabbathi laulja Ozzy Osbourne tapab öistel satanistlikel rituaalidel kuskil katakombides väikseid lapsi. See oleks sama hea, kui mõelda, et filmis sadistlikku mõrtsukat Hannibal Lecterit mänginud Anthony Hopkins on eraeluski külmavereline tapja või et Frankensteini koletise kehastamisega maailmakuulsaks saanud Boris Karloff oli ka tegelikkuses inimmonstrum. Muuseas, mis puutub Ozzy Osbourne?i, siis Osbourne?ide eraelu on teadupärast samanimelises dokumentaalseriaalis ka teleekraanile toodud. Nii et lugeja saab selle põhjal küllap ise otsustada, mis on staari lavaimid? ja mis on tema (kuigi ilmselt samuti märkamatult lavastatud) pereelu.

    Ent asi pole lava- ja eraelul vahetegemises. Küsimus on ikka selles, et areenil eksponeeritud pahede järele on publikunõudlus. Asjaolus, et butafoorsed tapamasinad, veri (olgu laval või tomatimahla näol) ning vägivald erutavad vaatajate-kuulajate meeli vaat et rohkemgi kui artisti seksapiilsus. Veelgi parem kombinatsioon oleks muidugi mõlemad ? nii seks(ikus) kui vägivald ? korraga. Sedagi on ju muusikavideotes nähtud. Pahed lihtsalt müüvad hästi ? ja seda mitte ainult rockilavadel.

    Põhjusi, miks see nii on, ei tule kaugelt otsida. Tänapäeva meediapraktikast on ju hästi teada, et müüb kõik negatiivne: paavsti hiljutist matuseprotsessiooni näitas suurem osa maailma suurtest telekanalitest miljarditele vaatajatele tundide kaupa. Võis jääda mulje, et midagi muud olulist sel ajal maailmas ei juhtunudki.

    See-eest aga ajaliselt üsna lähestikku sattunud kosmoseuuringute suurele verstapostile, nimelt kosmosesondi Huygens õnnestunud maandumisele Saturni kaaslasele Titanile pühendati teleuudistes (nende seas ka Euronewsis) vaid napilt minut või paar. Veretööd, nagu need USA koolides mõnikord toimuvad, samuti mullu Prantsuse-Belgia politsei poolt avastatud pedofiilse abielupaari massiline tapatöö, kus piinarikas surm sai osaks ligi kümnele alaealisele tüdrukule, näib laiemat auditooriumi huvitavat märksa rohkem kui teadussaavutused või kultuurielu tippsündmused.

     

    Kas inimloomus on paheline?

     

    Küllap pole asi siiski inimloomuse ürgselt ja kaasasündinult pahelises olemuses. Kuigi on ju teada, et kui keskajal pandi linnaplatsidel toime avalikke hukkamisi, siis kogunes massiliselt pööbel, kes nautis jälki vaatepilti seda rohkem, mida võikamalt timukas oma ohvri surmas. Rahvas nõudis ?leiba ja vaatemänge? ka vanas Roomas, kus korraldati gladiaatorite veriseid võitlusi. Ning kes teab, kui tänapäeval hakataks praktiseerima avalikke hukkamisi, meil Tallinnas näiteks raekoja platsil, kas poleks see siis sama rahvarohke üritus nagu Vanalinnapäevad? Niisuguses valguses tundub inimloomus küll üsna kiskjalik olevat.

    Ent kui järele mõelda, siis ei tea vist õieti keegi, mis jõud muidu korralikke pereisasid ja -emasid keskajal hukkamisi vaatama ajas. Võib-olla tõsiasi, et kellelgi polnud telekat ja DVD-mängijat ning elu tundus olevat muidu talumatult hall ja igav. Ent võib-olla hoopis kahjurõõm, et näe ? tema jäi sigadusega vahele ja nüüd tõmmatakse ta ratta peale, aga mina ei jäänud? Või oli tegemist omamoodi rituaalse käitumisega? Nii või teisiti ei anna kõik see siinkirjutaja hinnangul põhjust arvata, et inimloomus on juba kaasasündinult paheline.

     

    Pahelisus on  erutav

     

    Tänapäeval, kus (vähemalt kultuurmaailmas) kedagi avalikult ei hukata, on teadagi teised vaatemängud. Vägivalda näeb telekas iga päev nii mängufilmides kui uudistesaadetes, rahvas on sellega harjunud ning kui vägivalla imitatsioon jõuab mõnikord ka rockilavale, on see päris enesestmõistetav. Sest see on ju huvitav ja pakub teravaid elamusi ning kui artist jätab midagi vägivaldset tegemata, võib publik selle ise ära korraldada.

    Viimase väite kinnituseks üks kurbnaljakas seik eelmainitud Alice Cooperi lavalisest biograafiast. Ühes hiljuti nähtud teleintervjuus rääkis staar, et ükskord sattunud tema show ajal kontserdilavale kana. Cooper, kes oli linnapoiss, arvas, et kanad oskavad lennata, võttis linnu ja viskas publiku kohale õhku. Kana muidugi räntsatas rahva sekka ja ekstaasis fännid rebisid linnu silmapilkselt tükkideks ning viskasid verised kondid lavale tagasi. Järgmisel päeval luges laulja oma üllatuseks aga kõmulehtedest, et ?Alice Cooper rebis oma verise show ajal kanu lõhki?. Eraelus, muuseas, on Alice Cooper (kodanikunimega Vincent Damien Furnier) karske ja korralik pereisa, kes elab siiani õnnelikult oma esimese naisega ning kes 1970. aastate lõpust, mil ta tegi läbi pika alkoholismiravi, pole tarvitanud vägijooke mitte tilkagi. Meelemürkide veendunud vastane on ka Reverend Marilyn Manson (õige nimega Brian Warner) ning pärast kontserti grimmi näolt maha pesnud, on ta sellega maha pesnud ka oma näilise pahelisuse.

    Asjaolul, et pahelised artistid (kas või teatraliseeritud kujul) erutavad meeli, näib olevat oma psühholoogiline põhjendus. Sellel on umbes samad juured, miks väikesed poisid indiaanlasi ja Joosep Toots Kentuki Lõvi mängis. Tegelikus elus koolipoiss, kes köstrilt pidevalt utsitada sai, mõtles end oma kujutluste maailma. Ning ka Alice Cooperi või Marilyn Mansoni publik näib kujutlevat end korrakski oma iidolite pahelisse, ent seda põnevamasse maailma. Saab sellest osa, laseb selle endast läbi. See, mis on reaalses elus võimatu või vähemalt karistatav, on fantaasiamängudes siiski võimalik.

     

    Reaalsed pahed

     

    Ent üks asi on pahelisust mängida, teine asi aga reaalselt nende küüsis olla. Heites pilgu maailma muusikalukku, satume nii mõnelegi pahelisele tegelasele. Või isegi mõrvarile, kui teame, et itaalia renessanssmuusika suurkuju, Venosa vürst Carlo Gesualdo (1560 ? 1613) tappis oma truudusetu naise ja tolle armukese. Raske öelda, kas oli see kuritegu heliloojale ka mingiks äraspidiseks ?inspiratsiooniallikaks?, igatahes muusikateadlased on täheldanud Gesualdo lugude süngevõitu koloriiti ja harmoonias tolle ajastu kohta rohkelt dissonantse
    . Mõrvasüüdistuse sai ka punkansambli Sex Pistols bassimees Sid Vicious (õige nimega John Simon Ritchie), kes pussitas 1978. aastal narkouimas surnuks oma tüdruksõbra. Vicious tähendab tõlkes ?paheline?, ?kõlvatu?.

    Meelemürgid, muuseas, pole probleemiks olnud mitte ainult rokkaritele, vaid ka muusikaklassikutele. Näiteks Beethoveni fataalse maksakahjustuse põhjuseks on oletatud alkoholipruukimist ja ka T?aikovski oli alkoholisõltlane, millest annab tunnistust tema kirjavahetus oma venna Anatoliga. Max Regeri joomakirg viis helilooja vaimse kokkuvarisemiseni, millest ta, tõsi küll, hiljem siiski toibus. Ent hoopis kehvasti läks Modest Mussorgskil, kes jõi end sõna otseses mõttes surnuks.

    Alkoholi liigpruukimise tõttu hukkus heavy-legendi Led Zeppelini trummar John Bonham, narkootikumid said saatuslikuks kitarrist Jimi Hendrixile ja lauljatar Janis Joplinile. Need on reaalsed pahed. Uimastite omamine viis 1967. aastal ansamblist The Rolling Stones aastaks trellide taha kitarrist Keith Richardsi ja kolmeks kuuks Mick Jaggeri. Mistõttu aastakümneid hiljem tekkis huvitav pretsedent: kui Mick Jagger oma muusikaliste teenete eest hiljaaegu rüütliks löödi, oli ta Inglismaa ajaloos väidetavalt esimene inimene, kes kriminaalkaristusele vaatamata aadliseisusesse tõsteti.

    Tõepoolest, uimastitega on probleeme olnud paljudel staaridel biitlitest alates ja punkaritega lõpetades. Väidetavalt võivad teatud hallutsinogeenid nagu LSD (mis oli populaarne 1960ndate lõpu hipiajastul) ja meskaliin (mida saadakse mehhiko peyote-kaktusest) teravdada ja avardada tajupiire ning sellega tiivustada tundmatuseni ka fantaasialendu. On see nii või mitte, ei soovitaks siinkohal lugejal oma naha peal järele proovida.

    Reaalses pahes ? alaealise seksuaalses ahistamises ja alaealisele alkoholi pakkumises, süüdistati hiljutisel pikal kohtuprotsessil teadupärast popikuningat Michael Jacksonit. Vandemeestelt tuli küll selle nädala alguses õigeksmõistev otsus ja Jackson trellide taha ei läinud, kuid väidetavalt oli selle kohtuprotsessi (täpsemalt advokaatide armee) maksumus üheks lüliks kulutuste ahelas, mis on staari rahalise seisu sedavõrd kõikuma löönud, et Michael Jackson kaaluvat koguni oma kuulsa Neverlandi rant?o mahamüümist.

    Siit siis moraal, et reaalsed pahed müüvad küll hästi ehk meedias, ent osalistele endile lähevad siiski kalliks ? ja mõnikord kahjuks ka väga kalliks maksma.

     

    On?s siis popmuusikud pahelisemad kui teised?

     

    On tuntud tõde, et inimese tähelepanu on intentsioosne, teiste sõnadega paneb inimene tähele eeskätt seda, mis teda huvitab. Mis teda ei huvita, seda ei pruugi ta märgatagi. Ja loomulikult huvitab teda kõigepealt nende inimeste eraelu, kes on meedias tähelepanu fookusesse tõstetud, nende seas ka popstaaride tegemised-toimetamised. Seetõttu ongi nii, et kui staar peaks pahedel libastuma, teavad meedia vahendusel sellest kohe kõik, kui aga naabrimees peaks alkoholi või uimastite tõttu otsad andma, on see vaid kitsa ringi inimeste mure.

    Alkoholism ja narkomaania on teadupärast üleüldine probleem terves maailmas ning arvamus, et need pahed on popmuusikute hulgas levinud rohkem kui teiste inimeste seas, on küllap pisut ebatõenäoline. Kes selles kahtleb, võiks teha näiteks ekskursiooni Wismari haiglasse ja oma silmaga vaadata, milline on siis patsientide seas kohalike eesti bändimeeste ja n-ö tavakodanike arvuline suhe. Kui seda suhet üldse tuvastada saab. Selge see, et miski inimlik, kaasa arvatud pahed, pole muusikutelegi võõras. Ent meediamullide põhjal väita, nagu oleksid staarid oma pahelisuse poolest teistest rohkem ohustatud ?riskirühm?, tundub siinkirjutajale olevat küllaltki vähetõenäoline.

    Kuid pahe kui müügiartikkel on, nagu eespool juba juttu oli, mitmel põhjusel läbiproovitud ?bränd? ning kui arvata, et inimloomus aegade jooksul oluliselt ei muutu, siis selleks see kindlasti ka jääb.

     

Sirp