tasaareng

Tekste täiendavad Jaan Klõšeiko kõnekad, 27. aprillil pildistatud fotod vineeritahvlitega kaetud poeakendest. Purustatud akende antud barbaarse lohutamatuse tooni pehmendab siiski paljudel tahvlitel leiduv tekst: „Oleme avatud”. Järgnevas võtan vaatluse alla vaid mõned kirjatööd.

Peeter Torop vaatleb („Eesti sambad”) ajalugu, mälu ja mäletamist ning sedakaudu riigi ning rahvusliku identiteedi kaitsmist. Ta nendib, et Eesti sammaste mõistmiseks ei pea kirjutama sammastest endist, „sest suhtumine sammastesse tuleneb nii Eesti enesekirjelduse nõrkusest kui ametliku Eesti identiteedikontseptsiooni ehk (ajalooliselt) erilise Eesti kontseptsiooni puudumisest”.

Kolm sammast

Torop võtab näideteks kolm sammast, kõik seotud ruumilise konfliktiga, mis on raskendanud nende rahulikku käsitlemist. Lihula monumendi püstitamine oli ruumiline konflikt, sest tugeva sõnumiga ausammas püstitati hauasamba lähendusse: „See oli ruumikonflikt, mitte sambakonflikt, sest rikuti surnuaia rahu”.

Tõnismäe sammas sai pikka aega rahus olla, kuid sealgi tekkis ruumikonflikt. Eestis justkui endistviisi vanas N Liidus elavad mitte-eestlastest sõjaveteranid muutsid – eri põhjustel – oma pühade tähistamise Tõnismäe pronkssõduri juures ideoloogilisteks etendusteks. See viis Toropi järgi kolonisatsioonini, mis siinses seoses tähendab mingi vähemusrühma tegevust võõra ruumi hõlvamiseks.

Teguviis on tuntud paljudel maadel, kus immigrandid on linnades koloniseerinud mingid ehitised, kvartalid või tänavad. Nii koloniseeriti ka Tõnismäe mälestusmärk ja kõik katsed seda tagasi võita ebaõnnestusid. „Lihula skeem kordus,” tõdeb Torop.

Kolmandaks võtab Torop ette Vabaduse väljaku samba, mis samuti on ruumiliselt konfliktne, kuigi see konflikt elab oma elu põhiliselt meedias. Konflikt on teravnenud, kuna kardetakse, et kahe eelmise samba stsenaarium kordub ning sammas pannakse püsti jõuga. „Sest nüüd koloniseerib ja seega ka ideologiseerib võim seni neutraalse paiga, ähvardades sellega kõigutada vanalinna ruumi ökoloogilist tasakaalu,” kirjutab Torop ja väidab, et kõik kolm sammast on nähtavale toonud Eestile valusa probleemi.

Mõistan Toropi põhjendusi Lihula ja Tõnismäe osas, kuid minu arvates ei kuulu Vabaduse monument samasse rühma.

Martin Ehala põrmustab oma artikli „Venekeelse põlisvähemuse sünd” põhiteesina valeväite, justkui näidanuks pronksiöö integratsiooni läbikukkumist. Vastupidi. 15 aasta arengu analüüs näitab, et integratsioon on olnud kiire ja ulatuslik – eriti kui arvesse võtta, kui aeglased identiteedimuutused üldjuhul on.

Eestlaste kriitilises suhtumises eestivenelastesse toimus pööre 1990ndate keskel ja aastakümne lõpuks olid eestlased muutunud suhtumises venekeelsetesse märgatavalt tolerantsemaks. Ka 2/3 venekeelsetest soovis tihendada suhtlemist eestlastega ja leida eestlastest sõpru. Aastal 1995 pidas eesti keele oskust vajalikuks 82% venekeelsetest ja samal ajal kasvas eesti keele oskajate hulk. Ka Eesti kodakondsuse väärtustamine tõusis järsult. Arvamusküsitluste järgi olid Eesti elanike meelest 2004. aasta kolm tähtsamat sündmust riigi liitumine ELi ja NATOga ning Lihula monumendi teisaldamine. Sündis kontekst, mille taustal arenesid identiteedipoliitikas uued suundumused. Radikaalrahvuslikke ringkondi tõukas mure etnilise identiteedi nõrgenemise pärast otsima viise rahvusliku mobilisatsiooni esilekutsumiseks. Võimaluse vajaliku konflikti loomiseks pakkus Lihula samba kõrvaldamine. Eestlaste hulgas peeti valitsuse tegevust solvavaks, kuna pronkssõduri osas ei olnud võimud aastaid midagi teinud. „Lihula sammas sai seega ajendiks sammas-samba-vastu-retoorika tekkimisele,” kirjutab Ehala. See omakorda aitas kaasa vene marurahvuslaste aktiveerumisele.

Ja mida olemuslikuma rolli sai pronkssõdur venekeelsete identiteedi loomises, seda enam nõudsid eesti marurahvuslased selle kõrvaldamist. Paljudele värsketele uurimustele toetuv Martin Ehala artikkel on oma asjalikus kiretuses tervislik lugemisvara ja oleks tähtis, et ka välismaalased, näiteks soomlased, sellega tutvuksid.

Aprillikriisi eri tahke vaatlevad oma kriitilistes artiklites veel Tõnis Saarts ja Rein Ruutsoo. Saarts imestab, kui harva on viimastel aastatel Eestis küsitud, mis saab eestlastest 10 või 20 aasta pärast. „Poliitiline eliit on haaratud rohkem minevikutontidega sõja pidamisest kui uute strateegiliste sihtide seadmisest,” tõdeb ta. Saartsil on õigus, kuid vaid osaliselt, ses viimaste aastate ja praegune Vene propagandasõda näitab, kui tähtis osa Eestis on ka „minevikutontidel”.

Rein Ruutsoo uurib oma analüüsis „Järeleaitav demokraatia Eestis: saavutused ja väljavaated” muu hulgas mõisteid „katkestus Eesti moodi” ja „arengukolonialism”. Esimene neist tähistab lähimineviku nägemist ainult negatiivsena, sellisena, millest pole midagi õppida ega väärtuslikuks pidada. Vana eliidi kõrvaleheitmine stiilis „plats puhtaks” tõi võimule need, kel polnud ühiskonna kui sotsiaalse organismi kogemust. Šokiteraapia pühkis minema inimesi ja koos nendega sellise sotsiaalse kapitali, mis oli hinnanud solidaarsust, hoolivust ja muid ühiselu toetavaid vorme.

Eesti siirde alusideoloogiaks tuli Ruutsoo arvates „restitutsiooniline arengukolonialism”, ja Eesti riigist pidi saama „taastatud riik”. Järjepidevus on tema meelest tegelikult dekoratsioon, mida on võimalik põhjendada vaid väga kitsa juriidilise konstruktsiooni raames. „Kuid „taastamise”, autentse Eesti juurde tagasipöördumise idee takistas keskendumist uuendustele ja demokraatliku maailma vahepealsete saavutuste ülevõtmist.”

Rein Ruutsoo sõnastab – küll palju teravamalt – selle, mis on mullegi silma torganud: kui uues Eestis rõhutati vana vabariigi jätkuvust, uskusid mõned naiivselt, et sealt, kuhu 1939-40 jäädi, saab 1991. aastal jätkata, otsekui mingit vaheaega ei olekski olnud. Arvati, et istutakse samas vagunis, mis poolsada aastat jaamas seismise järel uuesti liikuma hakkas. Alati ei mõistetud, et on viimane aeg hüpata uude, kaasaegsesse sõiduvahendisse.

Vadim Belobrovtsev arvab („Kuidas me kaotasime integratsiooni”), et aprillikriisi, poodide rüüstamist ja vandalismi põhjustas muuseas just see, et peaminister keeldus igasugusest dialoogist mälestusmärgi teisaldamise vastastega. Kui inimesed märkasid, et nad ses asjas midagi korda saata ei suuda ja et riigivõim nende arvamust arvesse ei võta – „riik oli kurt ja pime” – hakkasid nad käituma nii, nagu nad hakkasid.

Hüüded „Rossija! Rossija” olid Belobrovtsevi meelest pigem meeleheitekarje kui märk ülisuurest Venemaa armastusest. Ta märgib, et integratsioon on kahepoolne protsess, kuid et eestlased ja venelased panevad selle mõiste alla täiesti erinevad asjad.

Eesti kodakondsus – milleks?

Eesti kodakondsus annab vaid hääleõiguse Eesti ja Euroopa parlamendi valimistel, võimaluse teenida Eesti kaitseväes ja töötada riigiasutustes, kirjutab Belobrovtsev. Hoopis kasulikumaks on osutunud Venemaa kodakondsus: Euroopas reisid niikuinii vabalt ja Vene passiga pääsed viisavabalt Venemaale. Aprillisündmused innustasid võtma Venemaa kodakondsust ka neid, kes olid varem kõhelnud.

Vikerkaare toimetus on teinud mitmekülgse teemanumbri koostamisega ära suure töö. See on omamoodi 2007. aasta aprilli vahearuanne, mitmekülgne analüüs, kuid mõistagi veel kaugel lõplikust. Mitme kirjutise väärtus seisneb teoreetilises küsimusepüstituses, ei ole piirdutud ainult tundeliste reaktsioonide ja mälestustega.

Artiklivalikus on järgitud mitmekülgsust. Osa neist suhtub väga kriitiliselt valitsuse tegevusse kevadel 2007 ja tervesse Eesti ühiskonna integratsioonipoliitikasse. Siiski viib see mõttele, kas on kriitika taga otsene viha just Ansipi vastu või on see uues Eestis juba ammu enne praegust valitsust alustatud poliitika põhjendatud kr
iitika. Õigluse huvides tuleb tõdeda, et Ansipi valitsus küll kurt ega pime polnud. Ehk pisut lühinägelik.

Mõnest kirjutisest vaatab vastu tagantjärele tarkus, kus kirjutaja jagab nõuandeid, kuidas valitsus kevadel 2007 oleks pidanud tegutsema. Tehtud vigadest on põhjust õppida, kuid kriitika liigina on seda sorti tarkus liiga lihtne lahendus.

Vikerkaare artiklid näitavad ka, kuivõrd komplitseeritud probleem on aprill 2007. See on supp, mida keedab mitu kokka paljudest toorainetest: integratsioonipoliitika, ajaloonägemus, sammaste sümboolika… Telgitagune roll oli muidugi ka Venemaal. Olekski olnud asjakohane saada analüüs ka Venemaa Eesti-poliitikast kevadel 2007.

Pettus võib juhtkiri ju olla, üldjuhul pikema mõjuta samuti, aga siiski häiriv ja solvav. Mingis kriitilises olukorras, kus otsustamisel on kaalukeeleks üksainus hääl, võib aga laimava meediakampaania järelmõju saada tervele eluvaldkonnale saatuslikuks.

Kirjanik ja kunstnik, helilooja, näitleja ja režissöör seisavad praegu Äripäeva ning Postimehe toimetuse ees (viimane on küll juba pisut tagasi tõmmanud), nagu nad seisaksid öisel tänaval näomaskides kurjategijate jõugu ees. Ükskõik, kuidas ja mida sa seletad, mis tahes viisil ennast kaitsed, ükski vahend ei aita, sest röövlijõugule ju need kirjutatud ja kirjutamata seadused, mille järgi sina elad, ei kehti. Antud juhul on anonüümsed juhtkirjanikud otsustanud röövida loomeinimeste au, usaldusväärsuse, võimalik, et ka töövõime ja sellega seoses sissetuleku. Ega see röövlitel ei õnnestu, küll aga on korvamatult kaotsi läinud sadade inimeste närvirakke ja aega (mis on kulunud oma vähem informeeritud tuttavatele selgitamiseks, mis on kultuurkapital ja kuidas see töötab). Ja mis õigusega see meilt on võetud? Põhjendus, et oh, ärge pange tähele, suvereporterid ja hapukurgihooaeg, on ebapiisav.

Avaliku alguse sai rünnak kultuuri rahastamise vastu 28. juuli Äripäeva juhtkirjas: „Kultuurkapital on osutunud vaid selleks toruks, mida pidi eelarveraha sihtasutuse asjapulkade tuttavate-sõprade kätte voolab”. Ja veel: „Kultuurkapitali onupojapoliitika ei toeta Eesti kultuuri, vaid toidab intriige kultuuriringkondades. See on labane ja ebaaus etendus”. Kampaaniaga õhinal kaasa läinud Postimees lisas järgmise hommiku juhtkirjas pisut pehmemas toonis: „Tundub, et praegu on kompromissi asemel mõõdetamatu rahalaristamine”. Väga kahju, et ka kultuuriminister Laine Jänesel polnud söakust omade kaitseks kohe selgelt väljenduda. Mis kasu on sellisest ministrist valdkonnale? (Kujutlegem mõnd suurkapitalisti väitmas, et kooliõpetajate palka pole vaja tõsta, ning haridusminister kostab selle peale ainult, et oleks tõepoolest vaja uurida, kas need pedagoogid praegusegi raha välja teenivad. Samal päeval lintšiksid õpetajad selle ministri.)

Kolmapäevase seisuga tuleb poliitikute tegevusele antud meediamulli võimendamisel eraldi lõik pühendada. Siin on kõik vastupidi kui peaks. Ministrilt, kellelt oleks pidanud tulema resoluutne seisukoht, jäi see tulemata. Oma võimalus teema eos summutada magati seega maha. Siis aga, kui tuli juba iseenesliku kustumise märke hakkas ilmutama, saabusid selle ellulõõtsujad äkki sündmuspaigale, võimaldades nii meedial olematust probleemist aina uusi uudiseid teha. Milleks küll? Loomulikult pole kõige taga midagi vandenõulist ja hoolimata Jürgen Ligi arvamusest, et kultuurkapitali tulupoole alust võiks muuta, kuna pahede maksustamisest saadava tulu kasutamine kultuuri heaks on moraalitu, ükski erakond sellise eelnõuga reaalselt lagedale ei tule. Torkab silma, et just koalitsioonierakondade saadikud rõhutavad häälekalt, et ei kavatse kulkaga midagi ette võtta. Kas see oli kellelegi teadmata? Võib-olla ainult Äripäeva ajakirjanikele. Teema arutamine ehk poliitikute avalik mõttevahetus pole küll mingi tabu, kuid praegu on asjalik arutelu raskendatud meedia loodud negatiivse fooni tõttu.

Poliitilised sõnavõtud kulka poolt ja vastu on praegu mõttetud ka seetõttu, et mingeid valimisi, kus vaja kasutada autoriteete loomeinimeste hulgast, pole tulekul. Peale selle pole kindlate maailmavaateliste/erakondlike eelistustega haritlastel vaja, et propagandatoru pidevalt nende pihta oleks suunatud. Pigem vastupidi: pidev meeldimispüüd võib vastumeelsust tekitada. Tõsi, loomeinimesed ise peaksid seda episoodi küll meeles pidama. See tugevdab kauplemispositsiooni siis, kui mõni erakond tuleb toetust küsima, olgu teemaks (näitena lähiminevikust) presidendi valimine või Euroopa Liiduga liitumise referendum.

Niisiis, oma väidete tõestuseks (laristamine ja korruptsioon) pole toimetustel ette näidata ühtki fakti. Korruptsioon, millele Äripäev selgelt viitab, on Eestis seadusevastane tegu. Seega, tänase seisuga on juhtkirjades esitatud kulkale valesüüdistus seadusevastases tegevuses ehk kuriteos ja avalikkusele valetatud. Teiseks on avalikult solvatud tuhandeid inimesi, kes on küll kulkast oma ettevõtmiseks raha saanud, kuid ei ole „asjapulkade tuttavad-sõbrad”. Mis veel hullem, need laimavad avaldused elavad netimaailmas oma elu, on seal kõigile viitamiseks kättesaadavad ja mõjutavad seega ka edaspidi asjatundmatut avalikku arvamust. Kui näiteks kultuurkapitali teema peaks aasta-paari pärast mingil põhjusel taas avalikku päevakorda kerkima ning huviline hakkab võrgust otsima, mis kulkast varem on kirjutatud, saab ta esmajärjekorras uuesti praegu toodetud sodiga pihta. Seetõttu on minu meelest miinimum, mida kultuurkapital peaks ajalehtedelt nõudma, ametlik vabandus (peatoimetaja nime all), oma laimujuttudest lahtiütlemine (samuti juhtkirjas) ning varasemate laimutekstide ärakoristamine veebilehtedelt. Kui ajalehed sellega ei nõustu, siis võib ju ka rahalise nõude esitada. Ja ikka niisuguse, mis ka suurele ja kasumlikule ettevõttele valus maksta oleks. Näiteks nõue kulka aastatulu mahus oleks ilus ja sümboolne. Muule lisaks võtaks see ajalehtedelt tulevikus võimaluse kulkale ette heita, et see toitub ainult „maksumaksja rahast”. Siis saaks kulka öelda, et põhitulu tuleb rumala erameedia trahvirahast. Lõpuks, rumalus ongi ju samalaadne pahe alkoholi liigtarbimise ja mängukirega, mille maksustamisest saaduga kultuuri praegu finantseeritakse.

Kuidas ajakirjandust veel karistada-ohjeldada, kui see töö üldse ette võtta? 1905. aastal ei teinud suurtalunik, kelle mööbli ja klaveri linnakaltsakate mahitatud mõisamoonakad puruks olid peksnud ja elumaja maha põletanud, vastutasuks külasid maatasa. Kurjem kutsus karistussalga, õrnahingelisem aga hakkas uut koolimaja ehitama, et ehk saavad vähemasti vaimupimedusest rüüsteretke sooritanute lastestki nii juba nägijamad ja targemad. Täna tähendab see kulkas ajakirjanduse sihtkapitali asutamist. Õppimisvõimetutele meedia leival soovitan aga: „Minge vangi, kui vabaduses elada ei oska!”

Vastuseks Marek Tammele (Sirp 8. VIII) ja natuke ka Andrei Hvostovile (vt lk 9).

Marek Tamme kirjatöö tekitab minus tõelist hämmastust: kuidas küll on võimalik nii palju demagoogiat ja ad hominem rünnakut mahutada nii väiksesse kirjatükki. Tahes-tahtmata meenutab see netikommentaaride peldikuseinu, kus leim ja laim võtab kogu ruumi. Sellise räiguse ja nüansimeele puuduseni ei ole mina küll iialgi söandanud laskuda. Minu au ja lugupidamine Marek Tammele, et ta söandas sellele ka oma nime alla kirjutada.

Ei ole hea toon kriitikale vastata, aga antud juhul pean ma Hvostovi kaitsma tema isehakanud advokaatide eest. Mina  ei ole tembeldanud Hvostovi šovinistiks ja Eesti rahva vaenlaseks, nagu väidab Tamm oma repliigis ja väite eest ka vastutab. Hvostovi teose kriitikuna tuli mul paraku vastata ka Hvostovi raamatu kaanel sõnastatud küsimusele: „Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on „meile” võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on „oma”?”

Mina väitsin, et Hvostov kannab üht teistsugust ajalooteadvust kui on tema poolt nimetatud THI-l ja asusin seisukohale, et THI ajalooteadvus on meile omasem kui see, mida ilmutab oma teostes Hvostov. Selline on minu arvamus, Hvostovil on teistsugune, ja see vist ongi arvamuste pluralism.

Ei saa unustada sedagi, et Hvostovi sõnul ajendasid teda kõnealust teost ilmutama 2007. aasta aprillirahutused. Kui nüüd Marek Tamm lähtub arusaamast, et tegemist on puhtkirjandusliku teosega, siis võib selle üle vägagi vaielda. Pigem võib öelda, et Hvostov on oma teose ise politiseerinud. Ja kriitikuna ei olnud seda tõsiasja paraku võimalik ignoreerida. Kriitik ju vähemasti peaks üritama autori enda tõstatatud küsimusele vastata, pakkuma välja oma arvamuse. Ka kriitikul on oma maailmaavade ja on  paratamatu (ja ka aus), et tõlgendus lähtub sellest maailmavaatest. Omamoodi huvitav küsimus on, kust kulgeb piir kirjandusliku fiktsiooni, tõsielu ja autori vahel. Mõistagi ei ole tegelane sama mis autor. Küll aga ei saa me kirjandust analüüsides  mööda neist tegureist, mis on kujundanud autori hoiakuid. See kõik kajastub ka kirjanduses ja on igati loomulik, et kriitik seda käsitleb. Ehk teisisõnu: teksti ei saa vaadelda täiesti kontekstiväliselt.

Võib-olla on huvipakkuv tõik seegi, et arvustuse Hvostovi raamatule tellis Sirbi sotsiaalia osakonna, mitte kirjandustoimetaja. Mulle tundub, jäägu see hinnang minu hingele, et ka Sirbi toimetus leidis, et tegemist on pigem sotsiaalia valda jääva teose, kui kirjandusteosega. Ja nagu ka oma arvustuses osutasin: head kirjandust on seal just ühe novelli jagu, ülejäänud tekstid on pigem mingit laadi ajaloolis-poliitilised illustratsioonid või õõnsavõitu deklaratsioonid. Muidugi, sobiliku interpretatsiooni korral võiks sama hästi väita ka vastupidist. Kõik oleneb tõlgendusest.

Ülo Mattheus

Euroopa Liit – on või ei oleEesti poliitikute poolne iirlaste hurjutamine Lissaboni leppe vetsupotist allalaskmise pärast on silmakirjalik. Palju neil endil on seda rahva mandaati eurointegratsiooniga kekkamiseks? Ja kui palju saab Eesti rahvas aru Euroopa arengutendentsidest.

Mis on muutunud kehvemaks, kui võtta aluseks Nord Streami gaasitoru ümber toimuv? Soome jõudnud laadung terastorusid räägib sellest, et venelaste Euroopa Liidu sabotaaž hakkab vilja kandma ja kunagise Euroopa Ühenduse alustala – vaba kaubandus on pudenenud põrmuks Brüsseli poliitikute ja ametnike kemplemistes. Koos Nord Streami torudega asetatakse Läänemere põhja ka euroliidu hauakivi. Vähemalt siinse mere ääres elavate rahvaste jaoks.

Kui venelased Gazpromist usuksid Euroopa Liidu toimimisse, oleks nende asi tõmmata toru Leedu või Poola piirini, mis tähendanuks, et nad on teinud kõik, mis vaja gaasi jõudmiseks firmade E.ON ja BASF torustikesse. Ent seda varianti pole isegi tõsiselt kaalutud, kohe-kohe asutakse mitu korda kallima ja ebamajanduslikuma projekti kallale. Sel on ka Euroopa Liidu heakskiit, kuna Euroopa komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs on mitu korda kinnitanud Nord Streami gaasitoru võimalikkust ja vajalikkust. Sellega toetatakse ebamajanduslikkust, mis tuleb muuseas ka eestlastel Eesti Gaasi tarbijatena kinni maksta. Mis on vist ikkagi Euroopa Liidu alustalade kõigutamisega võrreldes köömes. Sest loodud on pretsedent, et kauba liigutamine liidu ühest otsast teise toimetatakse kõrge heakskiiduga kõige kallimal, ohtlikumal ja keskkonda enam ohustaval viisil.

Küüniline on seejuures, et energiavolinik Andris Piebalgs on ju Brüsselisse jõudnud Lätist, maalt, mida Nord Streami temaatika niisamuti puudutab. Tuleb välja, et Brüsselis on teised tõmbetuuled kui voliniku kodumaal. Parafraseerigem Haavikkot: Kelle käes on võim Brüsselis, kui ta on Euroopa Liidus liikmesriikide käes? Kes need on? Prantsusmaa ja Saksamaa suurfirmad? Ega ometi Gazprom? Eesti, Leedu ja Poola poliitikud oma rumala käremeelsusega on teinud palju selleks, et Nord Stream tuleks. Mõistlikud hüüded ei jõua kuhugi. Kui välisministeeriumist läks teele sõnum, et Eesti keelab oma majandusvööndis torujuhtme uuringud ja et tuleks kaaluda maapealse gaasitrassi alternatiivi, siis laia ilma jõudis vaid selle sõnumi esimene pool.

Euroeufooria ja Iirimaal jõulukalkunite kitkumise vaimustus läheb üle. Majanduselu läheb üha argisemaks, mis paneb inimesed mõtlema. Kui Eesti inimeste silme all lastakse merre torusid, siis tuleb ka järelduste aeg. Vähemalt neil, kes koolis korralikult matemaatikat, füüsikat ja keemiat õppinud. Kuhu minna Euroopas edasi, kui siin ei liigu torudes vabalt isegi maagaas?!

On veel üks segane asi selle Vene gaasiga. Kogu aeg räägitakse mingist energiajulgeolekust. Mis pagana asi see on? Mis julgeolekut vajab gaas? Üks müüb ja teine ostab. Vabast tahtest. Kui üks pooltest kaupa teha ei taha, siis tehingut ei tehta. Kui Venemaa Eestisse gaasi müüa ei taha, siis ei sunni teda selleks ükski vägi. Tuleb puudega kütta. Ja ongi kogu julgeolek. Ja ehitatava gaasitoruga pole Eestisse juhitav Vene gaas kuidagi seotud, juba praegusest torust piisab, et siinseid tarbijaid varustada, või mitte varustada, kui tarnija seda ei soovi.

Lihtsad füüsikaseadused ütlevad, et gaasi transpordikulud Venest Eestisse on väikesed, järelikult on müük siia loogiline ja kasumlik. Aga kui need selged majanduslikud näitajad Venemaal argumendina ei mõju, tuleb sellest teada anda WTOsse, kuhu Venemaa tagajärjetult juba aastaid pürgib. Ent Eesti on Venemaa WTOsse astumisele oma nõusoleku andnud, mis teebki selgusetuks selle energiajulgeoleku-kaagutamise. Paistab, et energiajulgeolek on sisetarbimiseks mõeldud välispoliitiline teema, millega kõlbab lolli rahvuslust üles keerata. Oma rahvast hirmutada on ikka lihtsam kui rahvusvahelistes suhetes ise midagi ära teha.

Andres Laasik, Eesti Päevaleht