20. juulil suri paljude ajaloolaste õpetaja, arhiivinduse emeriitprofessor Aadu Must.
Aadu Must sündis 25. märtsil 1951 Toris kooliõpetajast ema ja agronoomist isa pojana. Kireva ajalooga kodukant ja suguvõsa juured tekitasid varakult ajaloohuvi, tema side Toriga ei katkenud kunagi. Sealsed kohaainelised jutud, mida Must lastele ühes tänapäevaste lisandustega jutustas, kogus Must 2005. aastal kimpu humoorikasse jutukogumikku „Põrgu värk“. Väga tähtis osa tema maailmamõistmise väljakujunemisel oli põllumajandusteadlastest tädil ja tädimehel, professoritel Leida ja Jaan Lepajõel, kelle peres Aadu Must Tartu 7. keskkooli ajaloo eriklassis õppides elas.
1969. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis alanud ajaloostuudium, mille sisse jäi ka ajateenistus Nõukogude armees, jõudis esimese verstapostini 1976. aastal, mil ta kaitses diplomitöö Tori kihelkonna asustusest. Juhendajast professor Herbert Ligist sai mentor ja kolleeg, keda on Must alati tänutundega meenutanud. 1985. aastal kaitstud kandidaadi väitekirjaga jätkusid kodukandi uuringud. Sindi linnast ja vabrikust koostatud monograafia on üks eredamaid linna- ja vabrikuajaloo käsitlusi Eestis. Lugusid mõisnik J. E. Stael von Holsteini ettevõtmistest ja Pärnumaa asustus- ning kultuuriloost on kuulatud suure põnevusega.
Õppejõuna alustas Aadu Must tööd 1976. aastal esmalt üldajaloo kateedri õpetaja ja vanemõpetajana. 1987. aastal valiti ta samas dotsendiks. 1993. aastal, pärast seda, kui ta oli Stockholmis rajanud Eesti Vabariigi infokontori, millest hiljem kasvas välja suursaatkond, naasis ta õppetöö juurde ning hakkas üles ehitama arhiivinduse õppetooli (1993–2014). Aastatel 2004–2006 oli ta ka Tartu Ülikooli ajaloo osakonna juhataja. 1997. aastal valiti Must arhiivinduse professoriks, 30. juunil 2020 ta emeriteerus. Aumärki „100 semestrit Tartu Ülikoolis“ on ta pälvitud teenete- ja aumärkidest kõige armsamaks pidanud.
Aadu Musta ettevõtmiste loetelu on pikk ja mitmekülgne. Alates 1989. aastast tegutses ta agaralt nii Tartu linna kui ka riigiasjade ajamisel. Aastatel 2001–2007, 2009–2011, 2013–2015 ja 2017–2020 oli ta Tartu linnavolikogu esimees ning aastatel 2007–2009, 2011–2013 ja 2015–2023 riigikogu liige ja selle kultuurikomisjoni esimees, Balti Assamblee liige ja selle president. Ta on alati olnud arhiivinduses eestkõneleja nii arhiivinõukogu liikmena kui ka muudes ametites. 1989. aastal hakkas tema eestvedamisel ilmuma ajaloo almanahh Kleio, mis hiljem jätkas ilmumist 1922. aastal loodud Ajaloolise Ajakirja järglasena, mille peatoimetaja oli Must 2007. aastani. Samuti oli ta 1920–1940 tegutsenud Akadeemilise Ajalooseltsi taasasutamise initsiaator 1999. aastal.
Arhiivindus oli Aadu Musta tõeline kirg, mille kohta on ta kirjutanud: „Nii tudengina kui noore õppejõuna veetsin suurema osa oma vabast ajast Toomemäel punastest tellistest arhiivimajas (Liivi tn 4) ning uurimissaali sulgemine juba kell seitse õhtul tundus mulle tollal peaaegu inimõiguste rikkumisena. Aegamööda kasvas minus huvi ka teiste arhiivide vastu, kuna hakkasin aru saama, et Eesti ajaloo allikad on laiali meie maad erinevatel aegadel valitsenud riikide arhiivides.“ Seda, et suur osa Eesti ajaloo allikatest on hoiul meid valitsenud riikide arhiivides, ilma mille tundmiseta pole Eesti ajaloo uurimine võimalik, kuulsid tema õpilased mantrana. Ühtekokku on ta loetlenud 54 arhiivi, kus tal uurijana töötada õnnestus. Mitmesse neist võttis ta ka üliõpilased kaasa. „Estica välisarhiivides“ jäi loengukursuseks, mida Must uuel õppeaastal veel lugeda lootis. Ligi tuhandeleheküljeline käsikiri „Estica Venemaa arhiivides“, mida ta viimasel aastal lihvis, jõudis päev enne autori lahkumist kirjastusse. Sellega on pandud punkt mitukümmend aastat väldanud uurimistööle, kuid see pole kaugeltki kõik, mida ta oma arvututesse sahtlitesse ja failidesse on kogunud: materjale, millest kirjutada, jaguks aastakümneteks. Lisaks käsikirjale on ta koostanud onomastika (perekonnanimede paneku) andmekogu ning kirjeldanud eestlaste rahvastiku- ja kohaloo allikaid. Tema „Eestlaste perekonnaloo allikad“ on elementaarne lugemine kõigile genealoogiahuvilistele.
„Arhivaal on rahvuslik rikkus“ – selle kreedo võttis Must üle Helmut Piirimäelt, kelle juures ta 1974. aastal arhiivipraktikal oli. Oma arhiiviusku on Must jaganud paljudele. Hilisem kolleeg Enn Küng on meenutanud, kuidas just Musta arhiivipraktika tema valikuid mõjutas: „Tema kirg arhiiviallikate vastu nakatas mindki, veelgi enam, mind paelus gooti kiri.“ Tiit Rosenbergi jaoks oli Aadu üks teadmismahukamaid kolleege, kellelt oli alati võimalik midagi sellist kuulda, mida varem ei teadnud. Niisamuti on professori kustumatut teadmisjanu ja universaalset haaret meenutanud üliõpilased. „Igalt kohtumiselt temaga jäi mõni mõte, mida olen edaspidi endaga kandnud. Jään puudust tundma tema positiivsusest, energilistest käeviibetest, prillikohendamisest,“ meenutab Aadu Musta lihtsaid, kuid olulisi elutarkusi Fred Puss, kelle doktoritöö valmimist juhendaja enam paraku näha ei saa. „Ajaloo uurimine on töö nagu töö ikka ja sageli on uuringute rutiin näha ka ajalookäsitlustes – minevikupildid kipuvad luituma. Aadul oli erakordne oskus anda minevikule tagasi värvid, ta oskas neid leida ja esitada,“ sõnab kolleeg Aivar Kriiska.
Professor Aadu Musta pühendumust mitmekülgse ajaloouurija, õppejõu, juhendaja ja kolleegina on võimatu paari lausega kokku võtta. Ta kõndis ja jääb edasi kõndima oma rada. Tartu Ülikool mälestab tänutundega kauaaegset kolleegi ja õppejõudu ning avaldab sügavat kaastunnet Aadu Musta lähedastele.
Tartu Ülikool
