Adamson-Ericu muuseumis näeb seenemööblit ja nutitekstiili
8. aprillil avatakse Adamson-Ericu muuseumis jätkusuutlikule disainile ja uudsetele materjalidele keskenduv näitus. Näitusel osalevad mitmed tuntud disainerid, kelle töös annab tooni kestlikkus ja innovatsioon ning kelle loomingut võib iseloomustada kui kohaliku disaini viimast sõna.
Näitus „Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad“ uurib eri materjalide ja uute tehnoloogiate kasutamist nüüdisaegsete Eesti kunstnike ja disainerite loomingus. Teiste seas näeb Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki interaktiivset ja nutikat kangast, Siim Karro süsiniknegatiivset seenemööblit ning ehtekunstnik Darja Popolitova omapärast loomingut. Näitus kutsub kaasa mõtlema, milline on meie isiklik suhe materjalidesse ning missugust sotsiaalset ja keskkondlikku mõju materjalid avaldavad. Uuritakse, kuidas avardavad digitaalsed tehnoloogiad, 3D-printimine, lasergraveerimine või ultraheliõmblused traditsiooniliste materjalide – portselan, klaas, puit või tekstiil – kasutusvõimalusi ning väljendusrikkust. Käsitöö ja digitehnoloogiate koostöös sünnib põnevaid lahendusi, mis pakuvad uutmoodi esteetikat, kuid sunnivad ühtlasi ümber mõtestama kunstniku harjumuslikku autoripositsiooni.
Paljusid disainereid ajendab soov rakendada oma töös senise tootmise-tarbimise-äraviskamise-mentaliteedi asemel ringmajanduse mudelit, mis tõhustaks loodusressursside kasutamist. Kuidas luua terviklahendusi sisaldavat kestlikku disaini, arvestades sealjuures, millist keskkonnamõju avaldab eseme valmistamine ja mis saab tootest tarbimistsükli lõpus? Nii otsitaksegi loodussõbralikke alternatiive plastile ja teistele sünteetilistele, suure keskkonnajäljega materjalidele. Välja on töötatud jätkusuutlikke ja kompostitavaid ning isegi süsiniknegatiivseid materjale, mis mitte ei tooda juurde, vaid seovad kasvuhoonegaase. Samuti otsitakse võimalusi jäätmete ümbertöötlemiseks, kasutades neid uute materjalide toorainena või vähendades jäätmeteket näiteks moetööstuses nullkululõigete eelistamisega. Näitusel eksponeeritud teosed pakuvad nutikaid lahendusi globaalsetele probleemidele, tõestades mõjusalt, et jätkusuutlik materjalikultuur on võimalik.
Näitusega kaasnev publikuprogramm hõlmab nii täiskasvanutele kui ka lastele suunatud ekskursioone, meistriklasse ja töötubasid.
Näitus jääb külastajatele avatuks 25. septembrini.
Osalevad kunstnikud: Elize Hiiop, Siim Karro, Lauri Kilusk, Eve Koha, Marta Moorats, Kärt Ojavee, Darja Popolitova, Johanna Ulfsak, Riina Õun
Triin Paja on ühtaegu tuntud ja tundmatu luuletaja. Esikkoguga „Nõges“ pälvis ta 2018.aastal Betti Alveri debüüdiauhinna. Kaks aastat hiljem tõi luuletus „Öö on tume nagu õdede juuksed“ Pajale Juhan Liivi luuleauhinna, see tekst leidub ka tema uues kogumikus „Ürglind“. „Triin Paja on staar!“ õhkas mu luuleteadlasest sõber pärast raamatu esitlust– tegu on muidugi hinnanguga tekstile, autor ise on ebastaarilikult tagasihoidlik ja pisut salapärane. Kellelgi siiski leidub tema meiliaadress, kellelgi telefoninumber ning üks naaber Tallinnas Nõmmel teab isegi näidata ruutudega akent … Kokku me saime.
Palun räägi oma kodust.
Veedan suurema osa ajast väikeses külas Saue vallas. Umbes kolmandiku ajast veedan ka Nõmmel, kus praegu asume. Nõmme on justkui vahekäik linna ja looduse vahel– lõpuks võiks jääda ainult loodus, metsad, künkad, aga praegu hõljun veel nende kahe koha vahel. Ja ka Nõmme männid, rähnid ja oravad annavad jõudu ja mõnikord ka mõne luuletuse.
Oled rännanud ja elanud mitmes riigis… Kas otsisid ka toona õiget kohta? Miks viimaks siiski otsustasid Eestis ankurduda?
Ükski neist paikadest ei olnud valik, vaid pigem juhus. Reisisin nooremana intensiivselt, mõnikord pool aastat järjest või isegi rohkem. Oli suur avastamishimu nii iseenda kui ka maailma suhtes. Kohad, kuhu pikemaks jäin, olid seotud inimestega ja kohtumistega, nii nagu ka kodumaal. Siiski on kodumaaga teistsugune suhe. Koha sügavam tundmine ei võrsu ega õitse mõne nädala või kuuga. Kodumaa hoiab minu lapsepõlve ja emakeelt. Ka keel on omaette koht. Ja ma ei tunne näiteks Itaalia männiga sellist lähedust nagu mõne Eesti tammega. Tamm, mida juba aastaid näen oma aknast, tundub mulle vennalik. Võib-olla on minu ankurdumine võime olla kannatlikum, mis on tähelepanelikkuse alus. Mary Oliver kirjutas, et tähelepanu on pühendumise algus. Soovin olla kauem paigal, et pühenduda.
Triin Paja: „Õrnus on jõudu andev. Tihtipeale õrnust võrreldakse nõrkusega. Õrnus võib aga olla tänapäeva kiires ja meediakirjus melus omamoodi mäss.“
„Ürglinnus“ leidub arvukalt linde ja loomi.
Maal olles jalutan palju. Kohtun peaaegu iga kord mõne loomaga. Nendest kohtumistest saavadki luuletuste esimesed fragmendid. Hiljuti naasid sookured. Jätan ka magades aknad lahti, siis saan neid kuulata läbi unenägude. Sookurg on mulle vist kõige lähedasem olend– olen neid aastaid kuulanud ja nad on põimunud minuga. Nende kummituslikult kajavad hääled on sakraalsed ja tungivad. Neile sobivad siinsed põllud ja nende pidev lähedus tõukab mind võimatusse ülesandesse tõlkida nende helid sõnadesse. Võimatusest hoolimata on mul hea meel, et nii mõnigi sookurg on ka „Ürglindu“ maandunud.
Jalutuskäikudel õpin loomadega mingil määral paremini käituma. Kui näen, et põllu peal on rebased või metskitsed, siis ma pööran ümber ja lahkun vaikselt, et nad ei peaks minu tõttu ära jooksma. See on üks viis olla loomade vastu empaatiline.
Mu küla lähedal on paar vana õunapuud. Talviti jalutan sinna korra nädalas, puistan lindudele seemneid, vilistan ja siis tulevad nad sööma. Siis on ka õhk täis väikeste tiibade sähvimist ja tuult. Olen neid piisavalt jälginud, nii et tunnen mõne linnu ka ära. Õunapuude ümber on kitsejäljed. Seegi on rituaal ja viis seista loomaga hetkeks ühes ruumis.
Minu jaoks on see väga eriline, et suudan looma ära tunda, et see on tema. Mäletan eredalt ühte ühe sarvega kitse. Andsin talle nime Ükssarv. Sarve puudumine muutis ta mulle indiviidiks. Nimetamine võib tähendada ka leina algust– märkasin, kui peale mitmeid aastaid kohtumisi Ükssarve enam ei ilmunud. Olles andnud talle nime, võisin tema puudumist ka omal moel leinata.
Samavõrra kui side loodusega on „Ürglinnus“ esil side eelkäijatega. Ka see ei ole tänapäeval eriti tavaline. Elu väärtustamine ja kaduviku paratamatuse tunnetamine „Ürglinnus“ liigutab.
„Ürglinnul“ on seos esimese kogumikuga „Nõges“, see on justkui vahepaik teel isikliku poole, kuigi ka siin on mõnigi isiklikum perekonda puudutav luuletus– selle aasta jooksul ilmuv luulekogu „Jõe matmine“ on kohati aga üdini isiklik. Selles on palju leina, tihti mütoloogilises või sürrealistlikus võtmes. Loodan, et suudan mingi moel, kas või sõnade kaudu, hoida oma eelkäijate käest kinni.
Ema- ja vanaema-luuletused on osa mu ajaloost. Ema töötas vasikalaudas, oli lüpsja ja brigadir, sõitis traktoriga, ta tegi kõike. Üks ere mälestus on see, kui hiilisime külalastega salaja lauda heinaküüni peitust mängima. Küün asus tapamaja kõrval. Meenutades õhtuseid küünist naasmisi ilmus ka vasikaluuletuses esinev lause, et taevas on vasikavere värvi… Aeg on muutnud need mälestused natuke kummituslikuks, samas tunnetan, et vasikad ja laudad on endiselt osa minust.
Sa ei ole ülearu kiire avaldaja. Tekstid saavad settida, kujundus on läbi mõeldud. Ka lugeja mõte vajab settimist.
Mulle on tähtis, et teos jõuab õige lugejani, kes loeb seda empaatiaga, ükskõik kes ta on.
Peaaegu samal ajal kui „Ürglind“ ilmus sinu esimene tõlketeos, Donika Kelly „Bestiaarium“. Kelly raamatu keskmes on küll trauma, kuid ta kirjutab sellest kõikvõimalike olendite kaudu. Mil määral ühe teose valmimine mõjutas teist?
Hakkasin „Bestiaariumi“ tõlkima siis, kui „Ürglinnu“ käsikiri oli juba kirjastusele Tuum üle antud. Lugesin seda aga juba mitu aastat tagasi ja siis jättis see küll piisavalt sügava mulje, et see hiljem valida esimeseks tõlketeoseks. Kelly on väga tundlik autor, ka lugeja vastu. Luuletused võivad teha haiget, „Bestiaarium“ on kohati üsna lõikav, kuid Kelly kaitseb oma lugejat. See tundub mulle austusväärne ja paneb ka mind lugejat rohkem hoidma.
Missuguste välisautorite tekste sooviksid eesti keeles näha?
Alejandra Pizarnik, Maggie Nelson, Carolyn Forché, Edmond Jabès, Mary Oliver, Annie Dillard, Adrienne Rich, Anne Carson, Rebecca Solnit jt. Andrei Tarkovski päevikud ja Vincent van Goghi kirjad!
Mis on luule? Kirjutad: „luule on palvela/ ja lapsepõlv mille vees/ punguvad hundinuiad edasi“.
Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad– luule on üks viis seda kauem käes hoida.
Ja minu jaoks on luule rohkem palve kui jutustus. Rohkem kivi kui jõgi. Kuid tõesti, mis on luule– ma pean selle peale kaua mõtlema, et tõeline vastus anda.
Üks „Ürglinnu“ ja ka „Bestiaariumi“ märksõnu on õrnus. Kirjutad: „ole tänulik julge suuremeelne/ lausus maailm [—] ole õrn veel õrnem seegi on ülestõus“.
Õrnus on jõudu andev. Tihtipeale õrnust võrreldakse nõrkusega. Õrnus võib aga olla tänapäeva kiires ja meediakirjus melus omamoodi mäss. Siinkohal meenutan luulerida Adrienne Richi luulekogust: ilma õrnuseta oleksime me põrgus.
Surm. Tuttavate ja lähedaste surm on tänapäeval peaaegu tabu. Uudistes näeme kaadreid anonüümsetest vägivalla tõttu surnud inimestest. Kõige lähemal on surm võib-olla just loomade ja lindude kaudu. „Ürglinnus“ näed lapse silmadega tapale viidavaid vasikaid, hoiad peos surevat hiirekest…
Paljud lapsed on matnud linnukesi ja see on arvatavasti nende esimene kokkupuude surmaga, aga ka valmistumine leinaks.
Kuna loomad on süütud, siis võib-olla suudame neile rohkem kaasa tunda… Metssealuuletuses palun korjuselt andestust– seegi on õrnus, haavatav viis olla loodusele ausalt lähedal.
Millest ammutad jõudu?
Kindlasti oma lähedastest. Armastan linde ja võib-olla ka linnulikke inimesi. Jõudu annavad rännakud, raamatud, loodus ja avarus. Sõnad, valgus.
***
Lõpetuseks. Hiljuti tuli Eesti metsa- ja puidutööstuse liit välja arvamusega, et valitsus peaks riigimetsas kiiresti suurendama raiemahtu– pesitsusaja eel. Põhjendus on see, et sõja tõttu ei saa Venemaalt ja Valgevenest toorainet importida. Topeltküüniline, kas pole? „Ürglinnus“ on tugevalt esil loodus, ent samavõrra räägib raamat ürginimesest, kes veel mõistab lindude keelt ning kellele ei pea selgitama, mis on pesitsusrahu. Niisugust inimlikkuse meeldetuletamist on praegu väga vaja.
Meestekeskne arvamusruum kujundab tulevase riigikogu koondportree aina sarnasemaks Vanamehele nukufilmist.
Vägivalda täis aeg peseb ühiskonna palgelt meigi maha ja asendab selle sõjamaalingute, kaitsemaskeeringuga. Sõjas aetakse suuri asju ning suured asjad on ainult meeste asjad. Eesti on iseseisvuse taastamise järel olnud kolm kümnendit ametlikult teel suurema soolise võrdõiguslikkuse poole, kuid tulemus on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Barbaarsesse ebavõrdsusse, diskrimineerimisse, langetakse tagasi kohe, kui välised olud seda võimaldavad. Sõda on võimaldanud. Mehed, kelle südamesse ei ole võrdsete õiguste argise rakendamise põhimõte iial juurdunud, said oma šansi formaalne korrektsus kollektiivselt kõrvale heita. Igaüks ei pruukinud seda teadlikult teha ja küllap on neid, kes võrdõiguslikkust väärtuseks pidavate meestena on sattunud üldpilti ise seda teadvustamata.
Aga faktid on kõnekad. Sõja ajal on ainus arvamus mehe arvamus – mees teab. Sellise vältimatu järelduseni viib ka pelgalt pealiskaudne sõrmedel kokkuarvamine eestikeelse inforuumi suurematel arvamusplatsidel. Kolmes uudisteportaalis, kus toimetused ise koondavad autorite ja ka ajakirjanike endi seisukohavõtud rubriiki „arvamus“, pole mehed enam aastaid sellise jõuga domineerinud nagu sõjanädalatel. ERRi portaalis on arvamusrulli autorite sooline vahekord 4 : 1 meeste kasuks, sama on seis Postimehes ning Delfi portaalis (mis on olnud varasema mulje kohaselt võrdõiguslikkuse küsimuses konservatiivsest Postimehest pisut tasakaalukam) koguni 5 : 1.
Tõenäoliselt oleks seis veelgi kehvem, kui pisut rohkem kui aasta eest poliitilise juhuse tõttu moodustatud valitsuses oleks vähem naisi, kes nüüd vähemasti ametikoha tõttu meedias ikka sõna saavad, sest sõjasündmused ja nende tagajärjed, eeskätt sõjapõgenike massiline saabumine, pakuvad erakorralist tööd ja selle seletamist ka mitmele naisministrile. Juhus, ütlen, sest valitsuskabinetti kokku pannes ja selles soolist tasakaalu taotledes ei võinud peaminister Kaja Kallas uneski näha, et tema suurimaks tööks oma ametiajal on võitlus julgeolekukriisiga, mille lahendamist nõustav „sõjanõukogu“ on peaaegu naistevaba. Sooline tasakaal valitsuses moonutab üldpilti ja võib eksitada vaid lihtsameelseid, sest, nagu teada, on naised Eesti poliitikas ja laiemalt avaliku võimu tipus tugevalt alaesindatud ning see pilt on karjuvas vastuolus näiteks ühiskonna haridusnäitajatega sugude lõikes.
Meedia arvamusplatsidele pääseb ametikoha järgi ning harvem ka mõne erakondliku infooperatsiooni abil, kuid põhiline otsustusõigus selle üle, kelle seisukohti avaldada, kellelt kaastööd tellida, on vabas ajakirjanduses ikka ja ainult toimetustel. Seega on eeltoodud suhtarvud toimetuste valiku tagajärg. Kui otsida toimetuste põhjendusi enesekaitseks, võib muidugi öelda, et tõesti, spetsialistid julgeoleku ja eriti sõjalise riigikaitse alal on enamasti mehed. Kuskilt ei ole võimalik leida sõjasündmuste seletamiseks naiskindraleid (ja olgu öeldud, et meedias kommentaatoritena esinevad mundris mehed on oma selgitustööd teinud väga hästi, tasakaalukalt, asjalikult ja rahustavalt). Kuid isegi sõda peab käsitlema rohkem kui ühest, puhtalt sõjatehnilisest aspektist. Veenvalt ei kõlaks ka väide, et toimetused pingutavad küll naisautorite leidmiseks, kuid naised ei taha praeguses olukorras lihtsalt sõna võtta. Kui ikka autorit nõusse ei suuda rääkida, on see toimetaja kehv töö, vilets pakkumine olgu aja, tasu või teema osas.
Praegu täide õide puhkenud meestekeskne arvamusplats on pikaajaliste probleemide või tegematajätmiste vili. Kas teadlikult või alateadlikult on toimetused aastaid pidanud arvamusrubriiki meeste mängumaaks. Seda peegeldavad ehk kõige ilmekamalt raadiokanalite nädalalõpu arvamussaadete kauased tavad: ikka Muuli ja Aavik (varem Riikoja), Samost ja Aaspõllu (varem Sildam, Rumm), rääkimata siis Kuku „Keskpäevatunni“ aina eakamate keskealiste torisejate meestriodest. Ainult Vikerraadio „Rahva teenrites“ vilksatab aeg-ajalt mõni naisarvaja. Kokkuvõttes, päevakajalise peegeldamine ja analüüs on rangelt meeste privileeg traditsioonilise diskrimineeriva soolise tööjaotusega maailmas. Punkt.
Sel kõigel on tagajärjed. Eeldades, et meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka kujundab ühiskonna hoiakuid, ei aita praegune pilt mitte edasi, vaid viib tagasi, kinnistades mineviku stereotüüpe ja töötades vastu viimastel aastakümnetel saavutatule. Niikuinii ei ole neid saavutusi ülearu palju isegi nn pehmematel aladel. Endistviisi on naised tohutult alaesindatud suurte teatri- või muusikaorganisatsioonide juhtidena või ka ülikoolide rektorite peres. Isegi üldharidussüsteemis, kus õpetajaskonnas tervikuna võib mehi tikutulega otsida, kipuvad avalikkuses nähtavaimad staarkoolijuhid ikka mehed olema. Praegu kujundatavas atmosfääris võib naistel pääs juhtivatele ametikohtadele osutuda tulevikus võrdsetest või suurematest võimetest ja oskustest hoolimata veelgi keerulisemaks.
Võimalik, et olukord arvamusplatsil peegeldab varjatud soolist diskrimineerimist töökohal ja kodus. Peegeldab seda, et paljud mehed on suutnud seada oma elu nii, et neil on nii oma tööpostil (naised teevad seal ära nn musta töö) kui ka kodus (naise osaks on seal suurem osa kodutöödest) lihtsalt ülekaalukalt rohkem aega. Mehed saavad päev otsa internetis surfata, sõjauudiseid lugeda, ühismeedias omasugustega mõtteid vahetada ning seisukohti kujundada, mistõttu selleks ajaks, kui toimetaja küsima tuleb, on arvamus või analüüs juba valmina võtta. Siit edasi spekuleerides võib koduste jõuvahekordade muutumine (mees teab ja otsustab, mees on kodu kaitsja) soodustada ka vahetu füüsilise perevägivalla kasvu. Kui naisel juhtub olema teine arvamus, siis ta ju ise eskaleerib! Kas siin oleks uurimisainet soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste volinikule?
Halbu tagajärgi võib arvamusruumi ja sedakaudu ühiskonna atmosfääri mehistumine üsna pea kaasa tuua ka Eesti poliitilises elus. Kolme aasta eest enne riigikogu valimisi soovitasin Sirbis („Võta võim, naine!“, 25. I 2019) ajendatult sellest, kuidas mõnigi meespoliitik oma naiskolleege varajamatult alandas, naisvalijail reageerida valimistel ainult oma sookaaslaste poolt hääletamisega, sest kuigi naisi oli kandidaatide nimekirjas vähem kui tasakaal eeldaks – ja seda eriti konservatiivide seas –, oli neid siiski piisavalt, et Toompeal senisest parem pilt avaneks. Toonase kauge pandeemia- ja sõjaeelse ajaga võrreldes on olukord nüüdseks halvenenud. Kaks Kallast, Kaja ja Kristina, jätkavad erakonnajuhina, kuid lisa ei ole neile naiste hulgast tulnud. Eriti silmatorkava rumalusena jätsid ses osas oma võimaluse kasutamata sotsiaaldemokraadid.
Kui ka sõja aktiivne faas peagi läbi saab, on raske ette kujutada, et järgmise aasta märtsi valimiste põhiteemaks ei jääks julgeolek. Nagu vaatlejad on juba korduvalt osutanud, sobib see eriti Reformierakonnale, aga ka Isamaale ja EKRE-le hästi. Võimalik, et julgeoleku kõrvale kerkib ka mõni majandusteema, kuid ma ei usu, et ükski erakond loobuks valmiste eel praegusest sellekohasest konsensusest. Kõige tähtsamad kulud on jätkuvalt ikka piiramatud julgeoleku- ja riigikaitsekulud ning ülejäänute osaks on kannatust kanda ning ohvriks end anda.
Järelikult, kesksed kõneisikud on põhiteema alal usutavad, autoriteetsed ja tuntud inimesed. Kes need võiksid olla, on arvamusruum erakondade eest juba ära otsustanud. Loogiline on, et kroonilises rahapuuduses erakonnad kasutavad ja seavad esile pigem need, kes on juba tuntud, avalikkuse jaoks üles töötatud, mitte tundmatuid isikuid, kelle „pildile saamine“ on suur ja võib-olla tuulde lendav kulu. Toimetused oma valikuga teevad sedaviisi erakondade eest pool kampaaniatööd ära, nii et „uute nägudena“ kohtame erakondade ridades valimistel pigem järjekordseid erukindraleid ja -kolonele, luurespetsialiste ja julgeolekueksperte kui hariduse või tervishoiu reformijaid. Uusi mehi, mitte uusi naisi.
Lootma peab, et vähemasti paar erakonda jääb nimekirja koostamisel kindlaks varem kasutatud tõmblukumeetodile, kuid see on riskantne valik juhul, kuni arvamusplats jääb sama maskuliinseks ja testosteroonist pakatavaks kui praegu. Meediamajadel ja toimetustel on võimalus oma senist käitumist muuta ja teha ära kiired ja vajalikud otsused arvamusplatsi sooliseks tasakaalustamiseks. Kui nad seda ei tee, pole pääsu ka kaasvastutusest, kui järgmine riigikogu on sõjaka vanamehe nägu ja vastavalt vildakaid otsuseid teeb.
Kutsun üles Liina Lindströmi ja Peeter Pälli seisukohtadel põhineva artikliga „Eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“ (27. X 2020) alustatud sõda kirjakeele, Eesti riigi toimimise aluse vastu lõpetama enne, kui järel vaid varemed.
Instituudi direktori Arvi Tavasti eestvõttel on kirjakeel olematuks ja keelekorraldus kõlbmatuks kuulutatud, selle eest seisjaid naeruvääristatud ja solvatud, keelehoolde alustugesid kõigutatud ja kirjakeelt ÕSi uute, muudetud põhimõtete kohaselt koostatud soovitustega lammutatud. Üllatuslikult leitakse sellele vaatamata võimalik olevat korraldada 22. aprillil keelekorraldusele pühendatud konverents, kus teenekat keelekorraldajat Tiiu Ereltit austada – ikka piits ja präänik korraga!
Kaevikusõda on käinud peaaegu kaks aastat: institutsioonide jõupositsioonilt rünnatakse kirjakeelt ja senise keelekorralduse põhimõtteid ning nende rakendajaid, kaevikutes põllu peal pannakse vastu.* Vahepeal on tükk tühja maad ja hulgaliselt neid, kes on vait ja teevad näo, et sõda polegi.
Karavan läheb aga edasi: aprillikonverentsil „150 aastat oma keelekorraldust. Eesti keelekorralduse ajalugu, tänapäev ja tulevik“ esitab tulevikuvisiooni „Keelekorralduse uued võimalused kasutuspõhise keeleteaduse valguses“ kirjakeele ja selle õpetamise vajalikkust eitanud Liina Lindström. Vaevalt on suurte juhtide strateegilistest ja taktikalistest suunistest vabana valmida saanud ka seal esitlusele tulev „EKI teatmik“. Mis asi võiks küll olla „kasutuspõhine keeleteadus“?
Vaatamata maad võtvale lootusetusele – positsioonid ses sõjas ei paista olevat nõrgemate vastupanule vaatamata nihkunud – kutsun siiski üles Eesti Keele Instituudi „kasutuspõhisest keeleteadusest“ lähtuvaid töötajaid, sealhulgas Lydia Risbergi, üht „Keelesäutsu“ autoritest, avalikkusele selgitama, et õigekeelsussõnaraamatu soovitusi on põhjust järgida üksnes asjalikus keelesituatsioonis ja need ei puuduta muud keelekasutust. Sellest enesestmõistetavusest lähtuvalt tuleks ka soovitada kirjakeelde ladusamaid ja eesti keeles kohasemaid väljendeid ja tõlkevasteid, avada sõna kirjakeelne tähendus jne. Kui ÕSi soovituste rakendamist pole kellelgi vaja tegelikult kaaludagi, nagu instituudis praegu leitakse, siis ei peaks neid andmagi ja riigi raha kulutama. Muu kui kirjakeele puhul ei peaks olema kellegi asi midagi soovitada ega ole ka kellelgi põhjust olla mis tahes keelekasutuse vastu: iga lind laulab nii, nagu nokk loodud – elurikkuse küsimus!
Avalikkuse eksitamine Sõnaveebi EKI ühendsõnastiku „sünonüümidega“, millest osa asjalikku teksti kohe mitte kuidagi ei passi, ei tule kirjakeele omandamisel kuidagi kasuks. Kirjakeel on aga vajalik, et üksteisest siin riigis aru saada, et „Aktuaalse kaamera“ ajal ei ilmuks ekraanile sisukohatud „adresseerimised“ ja „dekaadid“ ning „6. aastane laps“ või „eesti lipp“. Selle üle pole aga ka põhjust imestada, kui äsjasel emakeelepäeval e-etteütluse koostanud TLÜ nooremlektor Joosep Susi nimetab rahvusringhäälingu saates arrogantselt etteütlust kui õppevormi absurdseks ja naeruväärseks ning soovitab itsitades selle kirjutamise eel laial auditooriumil luulet lugeda. Ja luule on tema sõnul hea just seepärast, et ei allu mingitele normingutele. Kirvega ei maksa ikka kurge püüdma minna.
Kutsun EKI töötajaid ja ülikoolide õppejõude üles järele mõtlema, kellele on kasulik eesti kirjakeele kadu ja miks peaks selle ülesande olema võtnud täita riigi institutsioonid.
* Vt Sirbi artiklid veebilehel rubriigi „Keel“ all, sealhulgas eelmisel nädalal ilmunud Mari Koigi „Keele-elu ja nõrgemate kaitse“.
Teatriauhinnad on üle antud. Mõne aasta eest tehtud muutused auhindamiskorras on peale draamalavastuste teistegi etenduskunstide esiletõstmise üritust suurepäraselt teeninud. Rääkida saab lausa postdramaatilist lähenemisviisi turgutavast kvoodisüsteemist või struktuurist, mis upitab etenduskunstide eri liigid väljapaistvalt sõnateatri kõrvale, sõltumata sellest, milline on teatrilaadide kvantitatiivne ja kvalitatiivne osakaal aastapildis. Heli, visuaali või keha ja liikumist esmatähtsaks pidava žüriiliikme hääl on parimate lavastuste valimisel võrdne psühholoogilise draama austaja eelistustega. Ka siis, kui üks on vaadanud ära 18 ja teine 81, 118 või 181 uuslavastust.
Eks seda ole ka vaja. Alles hiljaaegu jäid sõnateatri tüüpmustrist irduvate etenduskunstnike saavutused auhindamisel varju isegi sel juhul, kui lavastuse dominant oli mõttetihe tekst. Eri teatrilaadide viljakat sünteesimist oli vaja ka auhindamispõhimõtete toel hoogustada, et avardada seeläbi uudse, võõrapärase ja teistsuguse suhtes ignorantsete horisonti. Progressiivsed murrangud on toimunud, auhindade põhjal otsustades on teatripilt rõõmustavalt otsinguline ja värske. Siiski on postdramaatiline pööre möödunud sajandist pärit juurtega peaasjalikult vormikeskne nähtus. Postdramaatilise teatrikeele kõikjalolu pole kindlasti väärtus iseeneses ega eesmärk omaette.
Lähisuhtevägivalda kujutavad Priit Põldma ja Mari-Liis Lille „Teises toas“ ning Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kui sa tuled, too mul lilli“ on mõlemad uurimuslikud, usutlustel ja dokumentaalsel ainesel põhinevad lavastused. Esimeses toodi intervjueeritute tekst vaataja ette töötlemata kujul verbatim-tehnikas, teine töö oli klassikalisemas peredraama vormis. Vormist olulisem oli nende auhindamisel aga sisuline kõnekus. Sama võib öelda ka „Mefisto“, „Fundamentalisti“ või „Serafima + Bogdani“ kohta, kus klassikaline draama seguneb mõõdukalt postdramaatiliste nihestustega.
Näib, nagu oleks ühiskondlik-poliitiliselt kõnekaid vormivärskeid õnnestumisi meie lavadel küllaga. Ometi on see tunne osalt petlik ning ma ei saa lahti mõttest, et läinud teatriaasta olulisimad asjad jäid auhindamata ja üldse tähelepanuta. Rahutus maailmas, kus kõik on kõigega seotud, on tähtis teada, mis toimub Lähis-Idas, mida mõeldakse Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Siiditeedel ning miks on neil mail ellu ärkamas külma sõja aegne mitteühinemisliikumine, mis on Ukraina hävitamise suhtes leige. Teatris aheneb aga hästi valitud väliskirjanduse ja -draamade osakaal ja nokitsetakse üha enam lavastaja- ja autoriteatri uhke nime all põlve otsas tarbetekste, millega kvaliteetse dramaturgi arvelt kokku hoida.
Mõjuvalt ja programmiliselt vastupidises suunas on meie teatritegijaist liikumas vaid Vaba Lava. National Theatre’i well made menukite seljas sõitmisele eelistatakse seal huvi tunda, mida mõeldakse Valgevenes ja Kesk-Aasias. Meie teatris igipopulaarse iiri vaevlemise ja ilulemise jms asemel on Vaba Laba jälginud järjepidevalt lähinaabrite ehk Balti riikide ja Ida-Euroopa „halle arenguid“. Olulisim mullune teatrisündmus oli küllap Vaba Lava korraldatud Vabaduse festival augustis Narvas. Seal esinesid mh Venemaa trupid, kelle repertuaaris olid lavastused idanaabrite juures valitsevast vähemusi alla suruvast patriarhaalsest mõtteviisist, juhi- ja jõukultusest, selle nimel vahetu inimlikkuse minetamisest. Näidati unustamatuid filme elust ja sõjast Donbassis jne.
Nimetatut oli aastaauhindade raamistikus raske esile tõsta. Kui paljud žüriide liikmed Vabaduse festivalil üldse käisid? Vaba Lava ettevõtmised ja festivalil nähtu on ju ka pooleldi võõras, n-ö mitte Eesti teater. Kuna ka ettevõetu vormiline värvikirevus ja eksperimentaalsus ulatub tihtipeale üle keskmise, on sellele žüriides raske piisavalt toetust koguda. Pealegi pälvis Vaba Lava kuraatoriprogramm ju alles tunamullu eripreemia. Auhindu enam ümber jaotada ei saa ja pole ka vaja. Küll saab aga lõpetada ja positiivselt lahendada pikalt väldanud poleemika Vaba Lava ja Narva teatrielu rahastamise ümber. Vaba Lava näol on tegu hetkel meie teatriilma tähtsaima avangardiga.
Ela jätkusuutlikult! – nõnda kõlab meie ajastu kategooriline imperatiiv. Kui räägime traditsioonist ja väärtustest, kui kõneleme ettevõtetest, kui koostame riigieelarvet, kui ekspluateerime loodust, kui teeme sisseoste, kummitab meid vahetpidamata üks ja seesama küsimus: kas meie teod ja eluviis on jätkusuutlikud? Ühel või teisel viisil oleme kutsutud ja kohustatud elama jätkusuutlikult. Jätkusuutlikult elada on uhke ja hea.
Seesama imperatiiv on jäänud kõlama poliitilistes diskussioonides. Üksteise võidu pakutakse välja pikki plaane, kuidas tagada majanduse, ühiskonna ja kultuuri kestlik areng. Üha ägenev debatt näitab, et puudub laiapõhjaline üksmeel selles osas, mis asi on see, mida nimetatakse jätkusuutlikkuseks. Konservatiivide meelest peab see olema seotud kultuuri ja rahvuse püsimajäämise, liberaalide meelest eelarve ja indiviidi vabaduse, sotsiaaldemokraatide meelest sotsiaalse õigluse ja roheliste meelest loodushoiuga. Alljärgnevad märkused näitavad, et sellised jätkusuutlikkuse ideoloogiad on vastuolulised ja enesehävituslikud. Need on kahjulikud ja õõnestavad poliitilise kultuuri alustalasid.
I
Elame kriitilisel ajastul, hädaolukorras, milles peab langetama julgeid ja kiireid otsuseid. Selleks et pidurdada kliimasoojenemist, selleks et suurendada sündimust, selleks et piirata mõõdutundetut tarbimist, selleks et kaitsta eesti kultuuri ja eesti keelt, peab langetama poliitilisi otsuseid otsekohe. Meil ei ole enam aega pikkadeks, mitte kuhugi väljajõudvateks aruteludeks.
Mainitud mured on kindlasti tõsised ja õiged. Sellest viisist, kuidas meile kuulutatakse õigeid ja olulisi põhitõdesid, jääb pahatihti mulje, et meilt pressitakse vägisi välja heakskiitu ja poolehoidu. Selliseid emotsionaalseid väljapressimisstrateegiaid võib ära tunda retoorilistes küsimustes nagu: kas teie tõepoolest tahate elada tulevaste põlvkondade kulul? Kas teie tõepoolest vihkate oma kultuuri ja rahvust? Kas teie tõesti ei soovi pingutada puhta looduse nimel? Selliste küsimuste vastused on ette teada, sest tõenäoliselt ei taha mitte keegi laristada, hävitada ja reostada.
Kas liberaalid on valmis muutma oma majandus- ja eelarvepoliitikat? Kas konservatiivid on valmis tunnistama, et neil pole õrna aimugi, mis on Eesti rahvuslikud huvid ja kes on nende palavalt armastatud rahvas? Kompromissid on võimalikud. Pildil Kaja Kallas ja Martin Helme ning neid ka maski tagant teineteise poole tõmbavad kelmikas pilk, naeratus ja lilled.
Õigetele seisukohtadele üles ehitatud poliitika sarnaneb spordivõistlusega, millest meid kutsutakse aktiivselt osa võtma või siis vähemalt sooritusele pealtvaatajana passiivselt kaasa elama. Nõnda üritatakse kehtestada ja jälgida sääraseid mõõdikuid nagu kvoodid, eelarve struktuurne tasakaal, CO2-jalajälg ja sündimuse kordaja. Sellest loetelust saab igaüks valida kõige südamelähedasema. Parem, jätkusuutlik tulevik nõuab, et võitleksime kurja vaenlasega. Mõne arvates on selleks süsihappegaas, teiste arvates populistid, kolmandate arvates globalistlik liberalism ja neljandate meelest sotsialism.
Olgugi et kriiside algpõhjusi nähakse erinevalt, torkab silma, et poliitikute meelest ei ole tänapäeval pinevas olukorras kaalul mitte midagi muud kui meie tulevik. Pidevalt kuuleme paatoslikke hüüatusi: Ei tohi elada laste arvelt! Peab mõtlema lastele! Lapsed on meie tulevik! Sotsid, rohelised, liberaalid ja konservatiivid esitlevad ennast suurte laste sõprade ja -kaitsjatena. Nad tunnevad enese ära lastes, kes võtavad julgelt sõna ja toetavad nii nendele südamelähedasi poliitilisi eesmärke. Meie poliitiliste diskussioonide kinnismõtteks on lapsed.
II
Meile räägitakse igal võimalikul viisil, et meie senine eluviis on ennast ammendanud. Niiviisi, nagu meie oleme siiani elanud, ei saa enam edasi elada! Eluviis, mis eirab looduse, turumajanduse ja rahvusriikide põhitõdesid, on enesehävituslik, jätkusuutmatu. Kõikehõlmavad muudatused on hädavajalikud, möödapääsmatud. Et tänapäeva kriisides orienteeruda, kõlavad üleskutsed pöörduda tagasi juurte juurde. Säärased üleskutsed võib kokku võtta kolme märksõnaga: vabaturumajandus, traditsioon ja loodus.
Liberaalid pelgavad aktiviste, kes kõnelevad sotsiaalsest õiglusest ja sotsiaalsetest õigustest. Pahad populistid annavad katteta lubadusi, eksitavad heauskset rahvast. Ajalooline kogemus tõestavat, et selline vastutustundetu suhtumine lõpeb varem või hiljem marurahvuslike ekstsessidega. Maailm oleks palju parem ja turvalisem koht, kui ühiskond korraldatakse turumajanduse reeglitele vastavalt. Liberaalide deviis on „Tagasi turumajanduse juurde!“.
Seevastu konservatiiv ei kannata orjalikku lömitamist võõra ees. Ta kaebab, et meie ei hinda ja edenda oma riiki, oma päritud kultuuri ja keelt. Selle asemel joostakse ummisjalu mitte oma, vaid lääneliku järele. Käremeelsemad kuulutavad võõraks koguni liberaalse demokraatia. Kibestunult muretsetakse, et oma on saanud meile võõraks ja võõras saanud omaks. Et kindlustada rahvusidentiteedi elujõulisus, peame hindama, kaitsma ja edendama põlvest põlve edasi antud väärtusi. Konservatiivi lipukiri on „Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde!“.
Roheliste meelest on meie hädade algpõhjus selles, et moodne inimene püüab allutada ja ekspluateerida loodust. Pideva majanduskasvu ideaal on aidanud kaasa sotsiaal-majandusliku heaolu kasvule, ent samal ajal on see toonud kaasa globaalse soojenemise ning looma- ja taimeliikide hävinemise. Kasuahne inimene ei oska hinnata planeedi elurikkust kui väärtust iseeneses. Roheliste lipukirjaks on „Tagasi loodusesse!“.
Liberaalid, konservatiivid ja rohelised teavad täpselt, milline on õige ja hea elu. Nad tahavad õpetada, kuidas meie peame elama kooskõlas „loomulike“ etteantuste, inimloomust määratlevate hüvedega nagu loodus, traditsioon ja turg. Autonoomne subjekt, kes tahab oma tuleviku üle ise otsustada, ei tunnista objektiivsed hüvesid. Vastupidi, ta protestib ja püüab häbematult realiteete allutada oma vabale tahtele. Modernne subjekt on hüvest ära langenud ning võõrandunud.
III
Riigieelarve struktuurne tasakaal, deregulatsioon ja majanduspõhine riigijuhtimine – need on „loomulikud“ poliitikad, mis peavad liberaali meelest kindlustama mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa sotsiaal-majandusliku jätkusuutlikkuse. Selliste poliitikate edu illustreeritakse sellega, kuidas Euroopa riigipead ruttasid 2008. aastal appi Kreekale. Liberaalne eliit kiitleb, et tänu nende solidaarsusele õnnestus päästa Kreeka ja euroala halvimast.
Nondele, kes tahavad piiluda pompoosse fassaadi taha, avaneb hoopis teine pilt. 2008. aasta kriis on märgilise tähtsusega sündmus, mis paljastas liberaalide tõelise palge. Selgus, millest nad ei hooli. See, kuidas reageeriti Kreeka valitsuse otsusele korraldada referendum kreeklaste saatust ja heaolu puudutavas küsimuses, näitas, et nad ei hooli demokraatiast – rahva suveräänsest õigusest kaasa rääkida olulistes küsimustes. Juba enne populistide tähetundi ütlesid liberaalid lahti liberaalsest demokraatiast, kuid erinevalt populistidest ei jätku neil julgust ja ausust seda (avalikult) tunnistada.
See, kuidas ei vähendatud Kreeka võlakoormat ja selle asemel hoopis suruti pankrotistunud riigile peale uued laenud, näitas, et nad ei hooli võlgade tagasisaamisest. Kreeklaste abistamise kattevarjus sooviti päästa maksumaksjate rahaga hoopis Saksamaa ja Prantsusmaa pangad, kes olid vastutustundetult Lõuna-Euroopa riikidele laenu andnud.
See, kuidas kreeklastele moraali loeti ja neid mustati, näitas, et nad ei olnud huvitatud avalikust debatist, mis tooks päevavalgele nende majandus- ja rahanduspoliitika kitsaskohad ning pakuks välja võimalikke alternatiive, kuidas soodustada Euroopa majanduse tasakaalustatut arengut. Sisuliselt loobus suurest teadussõbrast liberaal-majanduslikust mõtlemisest nn tervemõistusliku käsitluse kasuks. Kui tädi Maali loogika majandus- ja eelarvepoliitika küsimustes oleks pädev, on arusaamatu, miks on meile üldse tarvis ülikoolide majandusinstituute. Ehk on siin üks võimalik kärpekoht!
Seda, et liberaalid on läbi kukkunud, näitab see, et 2008. aasta kriisi järelmõjud on ühel või teisel kujul ikka veel meiega. Populismi võidukäigule on näiteks andnud oma tugeva panuse Põhja-Euroopa majanduslik natsionalism, eeskätt Saksamaa beggar-thy-neighbour majanduspoliitika, mille eesmärgiks on olnud kunstlikult alla surutud tööliste palgad konkurentsieelise saavutamiseks eksporditurgudel.
Kellel on tahtmist näha, näevad, et liberaalne eliit (isegi kui esinetakse härdameelsete sotsidena) ei hooli tulevastest põlvkondadest. Nende ilukõnede alusetust kinnitab näiteks Lõuna-Euroopa riikide suur tööpuudus – ja seda eriti noorte hulgas. Tänapäeva noortel ei jää muud üle kui loota liberaalide heategevusele. Kriitilise meele säilitanud liberaalidel on seetõttu kindlasti häbi kuulata heietusi, kuidas liberaalne poliitika edendab ja kindlustab tulevaste põlvkondade heaolu.
Mida näitas meile 2008. aasta kriis? Üldjoontes nägime, et liberaalid on valmis ükskõik milliste vahenditega kaitsma oma eelarve- ja majanduspoliitika dogmasid. Meile tehti puust ja punaselt selgeks, et ei ole olemas ühtegi teist teed peale nn õige tee, mille särava majakana kujutatakse Saksamaad. Selle asemel et enesekriitiliselt analüüsida oma tõekspidamisi, armastab liberaal patroneerivalt õpetada mahajäänud eurooplasi õigesti elama – vähem kulutama ja rohkem kärpima. Selleks et ennast kehtestada, on ta valmis riskima maniakaalselt kõigega. On raske mõista, kuidas selline kõik-või-mitte-midagi-strateegia on riigisiseses ja rahvusvahelises plaanis jätkusuutlik.
IV
Liberaalidele, kes võitlevad indiviidide õiguste ja vabaduste eest, mõjub jutt rahvast kurjakuulutava endena. Rahvas on irratsionaalne ja manipuleeritav. Seevastu konservatiivide ettekujutuses on peamine poliitiline subjekt just nimelt rahvas. Ent konservatiivne maailmapilt õõnestab omaenda aluseeldusi.
Rahvusidentiteet, mis peab määratlema rahva rahvana, painab öösel ja päeval konservatiivide ettekujutusvõimet. Käremeelsemad nendest teavad, kuidas peab üks õige eestlane riietuma, käituma ja mõtlema. Rahvusidentiteet on too ajalootu konstant, etteantus, mida peab juriidilis-poliitilisel tasandil organiseerima, distsiplineerima, normaliseerima ja kaitsma. Kodanike suhtest oma identiteeti tehakse poliitiliste ja juriidiliste manipulatsioonide objekt. Kannustatuna õigustatud murest eesti kultuuri ja rahvuse saatuse pärast, esinetakse meeliülendavate üleskutsetega pöörduda tagasi iseenesest mõistetavate tõsiasjade, nn traditsiooniliste väärtuste juurde.
Selline konservatiivne identiteedikäsitus on reaktiivne, sest ühtegi identiteeti – sealhulgas rahvusidentiteeti – ei ole võimalik mitte kuidagi suruda omale meelepärastesse raamidesse. Identiteet on olemuslikult ebastabiilne: see libiseb ühel või teisel viisil alati käest. Hoolimata parimatest kavatsustest ei saa ükski rahvas seepärast olla päriselt too, mis ta peaks olema ja võib olla: ta on alati oma tõest ära langenud, eksiteel ja võõrandunud. Ületamatu lünk tõe ja tegelikkuse vahel osutab tõsiasjale, et identiteet on avatud teisendustele ja teisele.
Seesama lünk on elujõulise rahvusidentiteedi eeltingimus. Et tagada eesti rahvuse ja kultuuri järjepidevus ja õitseng läbi aegade, nagu seda nõuab põhiseadus, on seepärast tarvis luua kõik eeldused rahva suveräänseks enesemääratlemiseks, mis ei ole mingi ühekordne, iidne tegu – see võib alati toimuda just nüüd ja praegu. Seejuures ei ole ette määratud, kuidas see välja kukub ja luhta läheb. Kõik säärased taassünnid on olemuslikult moonutused, teisendused ja katkestused. Just selline avatus garanteerib elava traditsiooni, elujõulise kultuuri ja rahva.
Konservatiivid ei lepi sellega: nad taotlevad tõelist rahvast, tõelist turumajandust, tõelist ajakirjandust, tõelist liberalismi, tõelist traditsiooni ja tõelist demokraatiat. Nn tõelised konservatiivid Varro Vooglaiuga eesotsas taotlevad järeleandmatult puhast, tõelist tõde. Nad on leidnud tõelise tõe, mida kuulutada kaasmaalastele. Samas painab sääraseid konservatiivihakatisi öösel ja päeval aimdus, et tegelikkus on karjuvas vastuolus nende taotletavate ideaalide ja printsiipidega. Tema puhast tõde määrivad küll võõras keel, küll võõras meel, küll võõrad väärtused.
Niisugustel tõejüngrist rahvuslastel on selgepiiriline ja kaljukindel ettekujutus, millised peavad olema nende lapsed ning kes nendest peavad lõpuks saama. Ses mõttes on konservatiiv arg – ta kardab iga generatsiooni õigust ennast leida, ennast määratleda ja ennast kaotada. Ta kardab uut algust, mida lapsed sümboliseerivad. Ehkki nad väidavad, et nad võitlevad tulevaste põlvkondade eest, valmistavad konservatiividele kõige suuremat meelehärmi lapsed.
Selle põhjus on arvatavasti selles, et õige konservatiiv ei suuda lapselikult imestada: ta pigem võõristab, kaebab ja protestib, küsides pidevalt endalt ja teistelt: kas meie oleme tõepoolest sellised? Kuidas niimoodi ikka saab? Kas eestlased on tõepoolest sellised? Miks meie, eestlased, kaugeneme normaalsusest? Tahes-tahtmata on nad silmitsi kuristikuga oma tõelise tõe ja reaalsuse, idealiseeritud meie ja tegeliku meie vahel. See valmistab väljakannatamatut tuska, mis ähvardab muuta ka kõige rafineeritumad konservatiivid agressiivseks.
Ehkki armastatakse rääkida sellest, kuidas võideldakse tulevaste põlvkondade eest, eesti rahvuse püsima jäämise eest, ei pane konservatiivid tähele, mismoodi nende identiteedipoliitika õõnestab ja lõhub tugeva rahvusluse eeldusi. Konservatiivide võitlus peaks sellepärast olema ennekõike võitlus iseendaga. Ainult edu selles raskes võitluses annaks neile õiguse kõnelda tulevaste põlvkondade nimel.
V
Majandustegevuse käigus õhku paisatav süsihappegaas on asjatundjate sõnul põhjustanud kliimakriisi. Maailma ähvardava kliimakatastroofi peasüüdlane on inimene. Kõikvõimas inimene peab tekkinud olukorra ka parandama.
Rohelisel mõtteviisil on kaks vormi. Esimest iseloomustab vulgaarne antikapitalism, mis süüdistab kliimakriisis majanduskasvule orienteeritud modernset ühiskonda. Majanduskasvu, mida varem loeti sotsiaal-majandusliku progressi sümboliks, kujutatakse nüüd äkki hoopis kurja moolokina, mis ähvardab ära hävitada elu mitmekesisuse ja võimalikkuse. Niisuguse antikapitlistlik spiritualism ei suuda rahuldavalt ära seletada, mis on majanduskasv ja mida see arv õieti näitab.
Teine positsioon kutsub vabaturumajanduses hoopis nägema võimalusi. Tõdetakse, et vaba turg ei ole arvestanud keskkonnaküsimustega. Selle valearvestuse tõttu on näiteks elekter ja kütus olnud liiga odavad. Nõutakse, et CO2-jalajälge peab arvestama kaupade ja teenuste lõpphinnas. Keskkonnahoiust tehakse niiviisi turumajanduslik kaup ja finantsspekulatsioonide objekt. Et kliimaküsimusest kasu lõigata, peame olema edumeelsed, riskialtid ja uute konkurentsitingimustega kohanema. Sellise jutu peale võiksime küsida: kas loodushoiuküsimusi on üldse võimalik ümber arvestada rahasse? Miks peame arvestama ainult majanduse mõju loodusele? Muu hulgas võiks arvesse võtta veel sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid.
Need kaks levinud mõtteviisi meenutavad üldjoontes nišitooteid. Vulgaarne antikapitalism kõnetab tõenäoliselt boheemlasi ja kliimaaktiviste. Teise seisukoha on omaks võtnud optimistlik „tururahvas“, kes tahab äri ajada ja seejuures ennast hästi tunda. On raske näha, kuidas need kaks rohelist mõtteviisi suudaksid välja pakkuda parema tulevikuperspektiivi kogu ühiskonnale.
Nii nagu liberaalid mõtlevad ainult eelarve tasakaalu peale ja konservatiivid valutavad südant iibe kordaja pärast, ei anna rohelistele rahu süsinikujalajälg. Nendele on vastumeelsed autod, energiamahukad tööstusettevõtted ja fossiilkütused. Ehitanud oma ideoloogia üles üksnes süsihappegaasi vaenamisele, ei nähta kliimakriisis kahjuks teisi põhjusi, aspekte ja lahendamise viise.
Need, kes on koolis käinud, teavad, et CO2 ei saa olla kõigi hädade kurja juur, sest elu ilma süsihappegaasita oleks üldse võimatu. Kliimaneutraalne ühiskond on surnud ühiskond.
Avalik ruum on lahinguväli, kus ühed kaitsevad viimse hingetõmbeni vabaturumajandust, teised kliimaneutraalsust, kolmandad traditsioonilisi väärtusi. Lahkhelidest olenemata on vaenujalal olevad osapooled ühel meelel, et Eesti ei ole olnud piisavalt uuendusmeelne ja radikaalne. Olukord nõudvat veel suuremaid ohverdusi ja reforme.
Et korraldada ühiskond ümber jätkusuutliku ühiskonnana, püütakse üksteist üle trumbata ja demonstreerida, kes on need kõige õigemad ja suuremad mässajad. Nii kuuleme, kuidas kuulutatakse uhkelt ja arrogantselt: meie ei tee ühtegi kompromissi! meie ei astu saamugi tagasi! meie ei tagane oma ainuõigetest väärtustest!. Selliste hüüatustega antakse mõista, et ei olda nõus arvestama vastaspoole murede ja hirmudega. Teisitimõtlejaid on hoopis lihtsam kujutada rahvavaenlaste, kliimaskeptikute, lamemaalaste või kommunistidena.
Seetõttu ei ole mingi ime, et üksteises nähakse eksistentsiaalset ohtu. Arvatakse, et sotsid tahavad hävitada traditsioonilised väärtused ja rahvusriigi; et konservatiivid tahavad hävitada liberaalse demokraatia; et rohelised tahavad hävitada keskklassi ja et liberaalid hoolivad rohkem rahvusvaheliste institutsioonide käsulaudadest kui oma rahvast. Maailma lõpp on kohe-kohe käes, kui ükskõik milline erakond moodustab valitsuse. Küünikule paistab, et valitsuses vahelduvad üksteise järel meisterkärpijad, iibehüsteerikud, sotsiaalse õigluse sõdurid ja kliimahullud.
Niisuguses pinevas keskkonnas on edukas poliitik, kes oskab jätta mulje, et tema pikale plaanile ei ole mitte ühtegi tõsiselt võetavat alternatiivi: et kärpida on tingimata vajalik! et rohepööre on vältimatu! et Eesti päästavad halvimast ainult traditsioonilised väärtused!. Meile korrutatakse ja surutakse kõikvõimalikel viisidel peale oma jätkusuutliku ühiskonna ainuõiget valemit, delegitimiseerides niimoodi poliitilist konflikti.
Seejuures ei panda tähelegi, kuidas eelarve struktuurne tasakaal, rahvusidentiteet ja kliimaneutraalsus on märkamatult muutunud eesmärgiks iseeneses. Niisuguses olukorras peaksime ometi nägema, et alternatiivideta poliitikate ja nende taotletava jätkusuutlikkuse vahel haigutab ületamatu lõhe. Võib spekuleerida, et väga õigete poliitiliste eesmärkide varjus ajab juuri ja võimutseb hoopis too, mida Freud on nimetanud surmatungiks. Jätkusuutliku ühiskonna poliitilised tõlgendused paistavad seetõttu viisidena, kuidas õigustada, ratsionaliseerida ja salamahti nautida hävitamistungi.
Selles pinevas olukorras peaksime küsima: kas liberaalid on valmis muutma oma majandus- ja eelarvepoliitikat? Kas konservatiivid on valmis tunnistama, et neil pole õrna aimugi, mis on Eesti rahvuslikud huvid ja kes on nende palavalt armastatud rahvas? Kas rohelised on valmis loobuma vulgaarsest antikaptialismist? Kompromissid on võimalikud, kui nendele küsimustele vastatakse jaatavalt. See on just see, mida demokraatlik poliitika eeldab ja nõuab.
Kompromissivalmidust aitaks võib-olla suurendada see, kui julgeksime tunnistada, et meil ei ole võimalik tagasi pöörduda puhta ja loomuliku vabaturumajanduse rüppe, puhta ja loomuliku traditsiooni rüppe, puhta ja loomuliku looduse rüppe. Elu – nagu seda kinnitab iga hingetõmme – on olemuslikult jätkusuutmatu, ent sellegipoolest nõuab see elamist. Seega: julgegem elada!
Sõjad ja konfliktid ei seisa üksteisest lahus, neid seob vägivaldne struktuur. Mõeldes Ukrainale, peame mõtlema ka Süüriale, Palestiinale ja Afganistanile. Feminist bell hooksi arvates on võimatu ja mõttetu uurida militarismi isoleeritult patriarhaalsest mõttelaadist, rassismist ja kapitalismist, sest need toimivad koos.1 Vägivaldseid, ebainimlikke, inimõigusi rikkuvaid tegusid tuleb kritiseerida ühtmoodi, ükskõik kus need aset leiavad. Seda peame eraldi rõhutama, sest on näha üksjagu analüüse, kus ei osata Ukraina sõda laiemasse konteksti paigutada. Kui pidada praeguste probleemide põhjuseks vaid Putinit, siis ei taheta või ei julgeta süveneda sõdade juurpõhjustesse, nagu patriarhaat, kapitalism ja militarism.
Me elame ajal, kus vähemalt ametlikult enam suuri impeeriume pole ning riigid, kaasa arvatud Eesti, saavad vabalt ise oma saatuse üle otsustada. Koloniaalaja ebavõrdsus elab tänapäeva näiliselt postkoloniaalses maailmas siiski edasi ning põhja ja lõuna vahel on tuntavad hierarhiad ja ebavõrdsus. Ka vägivald on maailmas ebavõrdselt jaotunud ja enamik sõdu peetakse lõunas. Süüria arst Amani Ballour küsib: „Miks said viiruse eest kaitsvad maskid kahe kuuga otsa, aga raketid ja pommid, mis tapavad süürlasi, ei saanud otsa üheksa aasta jooksul?“ Ballour juhtis Ghoutas kodanikualgatusena rajatud põrandaalust haiglat, samal ajal kui Süüria režiim pommitas koos Venemaaga lakkamatult nii haiglat kui ka teisi Süüria linnu, sihtides just tsiviilobjekte, haiglaid, koole ja turge.2
Süürias tehtud vigadest ja Süüria sõjapõgenikest, ka sõdade üldisematest põhjustest rääkimine tundub praegu kohatu ja teisejärguline, kui pommitatakse meile ajaloo poolest nii lähedast Ukrainat. Paistab, et korraga saab keskenduda vaid ühele probleemile. Süüria aktivisti Marcelle Shehwaro arvates on aga Ukrainas toimuv võimalik seetõttu, et lasksime Venemaal Süürias tegutseda ilma tagajärgedeta. Ukraina sõda oleks saanud ennetada.3 Peaksime olema valmis endalt küsima, miks on Süüriat ja Ukrainat käsitletud erinevalt. Süürlased on pidanud äsja kogema sedasama, mida ukrainlased praegu, ilma et maailm oleks nii teravalt reageerinud. Süüria sõjapõgenik Ibrahim: „Süüria ja Ukraina vahel on erinevus. Need, kes põgenevad Putini pommide eest Ukrainas, põgenevad turvalistesse riikidesse, kus neid võetakse vastu kui kangelasi. Süürias pidime pommide eest põgenema alandusse. Me ei leidnud põgenemiseks turvalist kohta, kus oleks meid armastuse ja kaastundega vastu võetud. Ma tunnen Ukraina rahvale väga kaasa. Keegi ei ole ära teeninud sõda, hävingut ja kodumaalt pagendamist, aga erinev kohtlemine teeb lihtsalt nii haiget.“4
Ukraina-Venemaa rahuläbirääkimiste laua taga ei ole ühtegi naist. Sõjaoludes heroiseeritakse relvadega mehi ja jäetakse tähelepanuta need, kes astuvad sõjale vastu n-ö paljaste kätega, rahumeelselt. Pildil ukrainlannad, kes kaotasid abikaasa või lapse lahingutes 2014. – 2015. aastal. Ukraina Teise maailmasõja ajaloo muuseumi väljapanek.
Tõsi, pärast Putini sõjalist sissetungi Ukrainasse on teatud lääne vasakpoolsete intellektuaalide seast esile kerkinud narratiiv, et Ukrainale kaastunde näitamine ja abi pakkumine on silmakirjalik, kuna nähakse, et suurem imperialistlik jõud on Ameerika, kes on samamoodi lõunas riikide sõjategevusse panustanud, nagu Venemaa Süürias.5 Keeldumine solidaarsusest Ukrainaga, tuginedes argumendile, et NATO/USA/lääne puhul on tegemist suurema „kurjusega“, ignoreerib aga täielikult Ida- ja Kesk-Euroopa riikide keerulist ajalugu ja võitlust vabaduse ja õigluse eest. Euroopast on mõnes käsitluses saamas üks homogeenne Euroopa – lääs.
Sellise katustermini kasutamine on ebaõiglane Euroopa äärealadel, mille ajalugu ei ole seotud lääne kolonialismiga. Ida-Euroopa riigid ei ole teostanud massilist ja jõhkrat koloniseerimist Indias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas või Kariibi piirkonnas. Vastupidi, Ida-Euroopat on koloniseerinud Venemaa ja mitmed teised impeeriumid. Kolonialism ning rassiline ja etniline diskrimineerimine idas on palju keerulisem teema, kui teatud rühmad läänes on valmis aru saama. Kolonialismi läänekeskse käsitluse tulemuseks on see, et osa Euroopa riikide keeruline ajalugu jääb suurte Lääne-Euroopa riikide ajaloo varju. See omakorda võimendab killustumist ja õõnestab solidaarsust nendes maailma osades, kus tuleks ühtselt Putinile ja tema režiimile vastu seista.
Me saame seista koos Ukraina inimestega ja neid toetada, mõista üheselt Venemaa agressiooni hukka ja hoida Ukraina presidendi kombel silma peal, et Venemaa ei jalutaks lõpuks minema, nagu see läks Süürias, justkui ei oleks midagi juhtunud. Me saame ja peame mõistma hukka Venemaa agressiooni, aga olema valmis imperiaalse sekkumise hukka mõistma ka teiste toimijate puhul (nt USA sekkumine Iraagis ja Afganistanis, USA sõjaline toetus Iisraelile, kelle apartheidirežiim palestiinlaste vastu saadab iga päev korda kuritegusid6).
Tuleb ka aru saada, et lahendus ei ole relvastumine, sest Ukraina sõda ei ole erand, vaid reegel maailmas, kus sõjad on igapäevane reaalsus väga paljudes lõunariikides. Me peame hukka mõistma kõik sõjad, me peame inimlikumalt ja väärikamalt kohtlema inimesi, kes otsivad varjupaika sõja eest.7 Me peame üheselt hukka mõistma kõik rassistlikud ja dehumaniseerivad käsitlused ja aru saama, et kui mõnede inimeste elu ei lähe meile korda, siis õõnestame ise inimlikku maailma.8 Näeme uhkusega, kui paljusid Ukraina inimesi on praegu Euroopas jm toetatud. Selline piiritu solidaarsus viib meid parema maailmani ja inimlikkuseni, mis võiks edaspidi saata meid hädaliste toetamisel üle maailma.
Feministliku ja dekolonialistliku analüüsi tegijad ei lange lõksu „üks probleem korraga“ ja püüavad näha kriiside ühenduskohti. Jah, Venemaa on saanud üsna kaua süüdimatult tegutseda, vastutamata oma tegude eest. Aga selle taga, et oleme jõudnud olukorrani, kus militarism on maailmas käibetõde ja keegi ei imesta, miks meil kunagi relvi ei napi, küll aga haiglakohti, inimväärset palka, kaitsemaske, süüa ja kõike muud, on veel teisigi põhjusi. Ukraina-Venemaa rahuläbirääkimiste laua taga ei ole ühtegi naist. Sõjaoludes heroiseeritakse relvadega mehi ja jäetakse tähelepanuta need, kes astuvad sõjale vastu n-ö paljaste kätega, rahumeelselt.9 Näiteks Ukrainas on inimesed blokeerinud tankide tee või võtnud ära teeviidad, et vastane segadusse ajada. Eriti tuleb mõelda neile (tihti on need naised), kes panustavad päevast päeva meeletult hooletöösse, selleks et kõik koos püsiks.
Eestil on olnud naissoost president ja on naispeaminister. On Sveta Grigorjeva, kes pidas 2020. aasta augustis roosiaias kõne, kus ta tõstis tabavalt ja teenitult esile valusad probleemid: palgavaesuse, hoolimatuse paljude inimeste elu ja käekäigu vastu, teistsuguste tagakiusamise. Üks, mille nimel Ukraina hetkel võitleb, on ka see, et jääks alles võimalus ühel päeval jõuda pildini, mida me Eestiga seostada saame: „lihtne“ naine kritiseerib avalikult Eesti poliitladvikut peol, kus kogu ladvik kohal on.10
On kindel, et Vladimir Putini võimu all, kus kõik riigis on allutatud ühe mehe ja tema kummardajate nägemusele riigist, seda ei juhtu. Anna Politkovskaja sõnul on Putin korduvalt avalikult näidanud, et ta põhimõtteliselt ei mõista, mis asi on diskussioon. Putini järgi ei tohi olla alamalseisva diskussiooni kõrgemalseisvaga. Kui alamalseisev seda endale lubab, on ta järelikult vaenlane. Putin on eranditult monologist.11 Seesugune vägivaldne hoiak, kus teistsugused arvamused ei ole aktsepteeritud ja on paigas rangelt hierarhiline suhtlusmuster, nullib demokraatia, mõtte- ja sõnavabaduse juba eos.
Putin on kaaperdanud traditsiooniliste „väärtuste“ sildi ja täitnud selle sisuga, mis viitab patriarhaadi täiuslikkusele. Selle sildi all on kõik, mis erineb vähegi traditsioonilistest mehekesksetest normidest, suukorvistatud või lausa kriminaliseeritud. Mõelgem näiteks sellele, kuidas feministliku punkrokkbändi Pussy Riot liikmed Venemaal vangi pandi, sest nad kritiseerisid avalikku võimu.
Kuidas on Putin aga võimalikuks saanud? Sellele küsimusele vastamiseks rändavad mõtted Ukrainast, Eestist ja Venemaalt Inglismaale, Virginia Woolfini ja tema pika esseeni „Kolm gini“ („Three Guineas“, 1938), mis on kirjutatud ja ilmus otse enne Teise maailmasõja algust. Woolf leiab, et sõda on alati seotud loomuomadustega, mida peetakse „mehelikuks“: kindlameelsuse, oma tahte elluviimise, võimu, vägevuse, aga ka vägivaldsuse, vallutamise ja oma tahte vägisi pealesurumisega. See kõik kokku on defineeritav kui „toksiline maskuliinsus“, Piret Karro sõnadega on see „sundus end pidevalt tõestada nii-öelda karja juhina, oma tundeid mitte välja näidata, konflikte vägivallaga lahendada, väljenduda misogüünselt ja homofoobselt. Toksiline maskuliinsus laseb rusikate tõstmisel paista negatiivset tähelepanu mittevääriva tegevusena, rusikas tõstetakse tihtipeale just seetõttu, et mehelikkuse vormiga sobituda“12.
Soonormid mõjutavad seda, kuidas inimesed sõda oma nahal tunnetavad.13 Veel enam, feministlikud uurijad on välja toonud, et patriarhaalsetes hoiakutes ja omadustes (nende kandjaiks pole siiski vaid mehed) võib näha ka konfliktide juurpõhjust: patriarhaalsed suhted viivad kergesti relvastatud konfliktideni.14 Just sellised süsteemid lükkavad naised ja kõik teised, kes toksilise maskuliinsusega kaasa ei lähe, teatud sfääridest välja. Kui nad mingil viisil sinna ka tee leiavad, siis kritiseeritakse naissoost juhtide välimust, riietust ja meeldivust ning tembeldatakse need naised avalikus ruumis sobimatuteks mis tahes põhjustel. Selliseid kommentaare tuleb üsna tihti ka naistelt (sel juhul on tegemist internaliseeritud ehk omaksvõetud naistepõlgusega).15
Kuigi misogüünia, seksism ja patriarhaat loovad soo võimudünaamika, kus tavaliselt on naised alati madalamal kohal kui mehed, ei välista see, et naised teisi naisi veel madalamale ei lükka. Essees „Mõtteid rahust õhurünnaku ajal“ („Thoughts on Peace in an Air Raid“, 1940) ütleb Woolf, et „Hitlereid kasvatavad orjad“, pidades silmas, et patriarhaalseid türanne, kes ihkavad juhtida maailma oma äranägemise järgi, taastoodavad ka naised, aidates luua patriarhaalsetel väärtustel põhinevaid rangeid soorolle.
„Traditsiooniliste väärtustega“ riiki hoiab üleval „traditsiooniline perekond“, kus mees on pere pea, kes käib tööl ja teenib raha, kui naine on kodus ja kasvatab lapsi. Putini väärtuste kohaselt on „naistevastane vägivald“, mida Venemaal sellise nimega ei nimetata, lubatud, normaliseeritud ja õigustatud.16 Patriarhaalse ühiskonnakorralduse puhul mehed omavad ja juhivad riike ja seal elavaid kodanikke, eriti naisi, aga ka teisi mehi, kes erinevad juhtivatest meestest kas nahavärvi, seksuaalse orientatsiooni või muu asjaolu tõttu.17 Just sellised süsteemid teevad Putinid võimalikuks, sest saadavad mehele sõnumi: sulle on kõik lubatud, sa oled võimas, ilmeksimatu.
1 MacKenzie, Megan, ja Nicole Wegner, Feminist Solutions for Ending War. Pluto Press 2021.
2 Venemaa pommitamisi Süüria linnades ja piirkondades on kajastatud nt https://www.hrw.org/news/2020/10/15/syria/russia-strategy-targeted-civilian-infrastructure; https://www.nytimes.com/2019/12/29/world/middleeast/united-nations-syria-russia.html.
3 Süüria põgeniku pilk sõjale ja topeltstandarditele https://www.thenewhumanitarian.org/first-person/2022/03/15/ukraine-poland-syria-refugee-welcome-forest
6 https://www.hrw.org/report/2021/04/27/threshold-crossed/israeli-authorities-and-crimes-apartheid-and-persecution ja https://www.btselem.org/publications/fulltext/202101_this_is_apartheid
7 Artiklid põgenike erinevalt kohtlemisest: https://theconversation.com/help-for-ukraines-fleeing-refugees-shows-the-power-of-support-when-the-political-will-is-there-178207; https://www.thenewhumanitarian.org/opinion/2022/02/28/human-toll-war.
8 Araabia ja Lähis-Ida ajakirjanike liidu (AMEJA) avaldus vastuseks Ukraina kriisi kajastamisele https://static1.squarespace.com/static/56f442fc5f43a6ecc531a9f5/t/621bd07b3dbc3174ca6a24ee/1645990011746/AMEJA+Statement+in+response+to+Ukraine+Coverage-2.pdf
9 Rahumeelse taktika ja strateegia kohta vt https://www.mettacenter.org/nonviolencereport/resistance-to-war-in-ukraine-resource-list
10 Kuigi Eestis on võimalik võimu kritiseerida, ei tähenda see, et meil ei oleks vägivalda selle eri vormides. Vt nt Piret Karro Sirbi arvamusveergu „Võim ja sugu“, kus ta toob sootundlikult välja mitmed murekohad, millega tuleb Eestis tegelda.
11 Anna Politkovskaja, Putini Venemaa. Tlk Rodion Smeljanets. Eesti Päevaleht, 2006, lk 319.
13 Cynthia Enloe, Nimo’s war, Emma’s war: Making feminist sense of the Iraq war. University of California Press, 2010, lk 3.
14 Nt Cynthia Cockburn, Gender Relations as Causal in Militarization and War. – International Feminist Journal of Politics 2010, nr 12 (2), lk 139–157.
17 Piret Karro on mõtestanud väga hästi, kuidas patriarhaat rõhub ka mehi, vt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-patriarhaat-mehi-rohub/
Toimetaja Valle-Sten Maiste tegematajätmiste tõttu ilmus käesolev lugu paranduste ja muudatustega, mis olid autoritega kooskõlastamata. Toimetaja vabandab autorite ees.
Vormsi 1945–1990. Sõjapõgenikud, kultuurikatkestus ja elu jätk
KERSTI MARKUS, BARBI PILVRE
Sõjad ja põgenemine võõrvägede eest tõid XX sajandil Euroopas kaasa koletuid inimlikke tragöödiaid, pöördelisi elu- ning kultuurimuutusi, mille teadvustamine aastal 2022 on kahjuks taas aktuaalne. Nii katkes Eestis, sealhulgas Vormsil, II maailmasõja keerises 1944. aastal rannarootsi kultuur, kui Saksa okupatsioonivõimude ja Rootsi riigi korraldusel lahkusid lähenevate Nõukogude vägede eest siin aastasadu elanud rootslased.1
Rannarootslaste alad ei jäänud tühjaks. Teiste hulgas tulid asemele Venemaa sõjapõgenikud, keda Saksa võimud käsutasid pakku rinde eest, pärast 1945. aastat sõjaväelased ja väga erineva taustaga inimesed Venemaalt ja Eestist – kolmandik tulijatest olid koduloolase ja rahvamuusiku Ain Sarve andmetel2 venekeelsed. Elu tõi pöörde, kuid ta jätkus. Tallinna ülikooli ELU (Elualasid Lõimiva Uuenduse) projektide käigus koguti eelmise aasta kevadel ja sügisel koos üliõpilastega Vormsi saare elu kajastavaid fotosid aastatest 1945–1990 ning avati fotonäitus Sviby talumuuseumis.3 Näitust saab vaadata ka sel suvel alates maikuust ning valmimas on näituse kataloog, mille rõhuasetusi tutvustab järgnev artikkel. See on teadaolevalt esimene suurem avalik ekspositsioon Vormsi sõjajärgse elu kajastustest, samuti katse seda sügavamalt mõtestada.
Vormsi ajalugu on seni kirjutatud rannarootsi kultuuri vaatenurgast, aga sõjajärgset elu ja inimesi ümbritseb vaikus. Ka saare kultuuripärandit on seni mõtestatud üksnes rannarootsi pärandi hävimisele ja võimalikule säilitamisele keskendudes, aga pärast 1944. aastat saarel toimunut ei ole peetud huviväärseks. Ometi põhinevad tänane Vormsi argipäev ja selle lood suuresti pärast 1944. aastat saarele sattunud inimeste elul ja kirevatel saatustel, mitte rannarootslaste kultuuril.
Endine vallavanem Ene Sarapuu (vasakul) saabus saarele noore spetsialistina ja töötas aastaid põllumajanduses. 1970. aastad.
Vormsi valla arengukavades on teenitult aukohal rannarootsi pärandi säilitamine, entusiastide ettekujutuses isegi taastamine, hoolimata sellest, et rannarootslaste järeltulijaid saarel peaaegu ei olegi. Rannarootsi pärandi säilitamisega on hästi toime tulnud Sviby talumuuseum, ent saare kogukond ise, rääkimata külalistest, vajab ennesõjaaegsete maamärkide ja lugude märksa paremat tutvustamist. See ei pea välistama sõjajärgse elu kirjeldamise ja maamärkide kaardistamise.
Saare maaomandi järgi on rannarootslased siiani oma kodusaarel peremehed, 1990. aastate maareform käsitles neid täieõiguslike omanikena, kes said erinevalt baltisakslastest oma maa tagasi. Kuid kõike seda, mis toimus Vormsil Nõukogude perioodil, ei saa enam mõtestada ainult rannarootsi traditsioonide hävitamisena ja Vormsit rannarootsi kadunud maailma esitleva vabaõhumuuseumina. Pärast rannarootslasi on Vormsi saarel tegutsenud terve põlvkond, kelle elu ja tegevus on kujundanud tänapäeva kultuuri. Rannarootsi kultuuripärandi ja uute tulijate lugude ning argielu jälgede segunemisel tekkinud hübriidkultuuri on vaja senisest sügavamalt mõtestada. See on ajaloolastele ja ajaloohuvilistele põnev uurimismaterjal, mis võimaldab esitada uudseid küsimusi lähiajaloo kohta.
Nõukogude aja Vormsi ajaloo talletamine on probleemne, justkui oleks tegu võõrale maale tunginud okupantide ajalooga. Rannarootslaste järeltulijatel on oma emotsionaalne lugu ja side saarega, mida ei oleks justkui õigus teiste lugudega kummutama hakata. Vaikust soosib ka asjaolu, et Vormsi saare vanem põlvkond, suulise ajaloo allikas on pärit Eesti NSV ajast ning huvi avada kõik kaardid ja sahtlid, näiteks uudishimulikule ajaloouurijale, ei ole veel tekkinud. Kes tahaks kõike ära rääkida kolhooside-sovhooside elust ja lagunemisest? Eestis on kogu sõjajärgne periood selliseks avameelsuseks veel ideoloogiliselt liiga laetud, Vormsil aga seoses rannarootslaste järeltulijatega veel topeltlaetud – igaühel on toimunu kohta oma versioon, oht astuda õrnale jääle ning haiget teha on suur.
Galina Koževnikova tuli koos emaga saarele 1944. aastal Narva tagant, kui sakslased sealsed külad rinde eest evakueerisid, töötas aastaid postkontoris ja pidas talu. Pildil oma kodus Sviby külas televiisorit vaatamas. 1970. aastad.
Identiteediuuring ääremaa kaudu. Vormsi sõjajärgsete fotode kogumise ja mõtestamise projekti eesmärk on rikastada Eesti identiteetide käsitlust ühe ääremaa näitel, näidata nende identiteetide paljusust ja vastuolulisust, vaadelda Vormsi ajalugu mitmekülgsemalt. 1944–1990 tähistab nii rannarootsi kultuuri hävingu perioodi kui ka tänapäevase eestikeelse Vormsi sündi. Erandlikuks teeb protsessi asjaolu, et see toimus mitmekultuurilise, esialgu valdavalt venekeelse, elanikkonna toel. Nüüd on aeg seda ajastut rahulikumalt uudistada, uurida ja mõtestada ning üliõpilaste värske pilgu läbi osutuski see tulemuslikuks.
Fotode kogumine ja näituse piltides konstrueeritud identiteetide esitlemine avalikkusele on unustusest välja toonud kümnete Vormsil pärast sõda tegutsenud inimeste lood, mis on säilinud suulises pärandis. Nõukogude võimu perioodi uue käsitluse on tänuga vastu võtnud ka saare kogukond, kes seni Sviby rannarootslaste järeltulijate rajatud muuseumi ei olnud sattunudki. Seeläbi on ettevõtmine aidanud Vormsi kogukonda siduda.
Mitmekultuuriline piiritsoon. Kui rootslaste Vormsi oli sissepoole pööratud ühiskond, ehkki merepiir oli igasse ilmakaarde lahti, siis nõukogudeaegne Vormsi oli mitmekultuuriline avatud ühiskond, kuigi paadiga ei olnud võimalik isegi Hiiumaale sõita. Need kontrastid on nii suured, et võib tekkida tahtmine üht või teist perioodi üle kirjutada või olnust vaikida.
Mälu on valikuline. Enamasti mäletatakse seda, mis toimus viimasena, kuid tuleb arvestada tõsiasjaga, et enamik selle näitusega seotud Tallinna ülikooli üliõpilastest on sündinud Eesti Vabariigis. Nende meelest on Nõukogude aeg vaid üks ajalooperioodidest, ei halvem ega parem. See annab kõrvalpilgu, julguse vaadata ajaloole inimesekeskselt. Selles ühiskonnas mitteelanule jäävad paljud protsessid märkamatuks – piirivalvegi on kui sõbralik rannakaitse, mitte okupatsioonirežiimi relvastatud üksus. Väikesel saarel elades tuleb üksteisega arvestada, oludega kohaneda ja seetõttu mõned piirivalvurid ei läinudki ära. Paljud tänapäeva Vormsi põliselanikud, saare patrioodid on kunagiste sõdurite lapsed.
Akadeemiline õppetund. Loovprojekt oli üliõpilastele interdistsiplinaarne, hõlmates suulist ja visuaalset ajalugu, dokumentalistikat, kommunikatsiooni. Suulise ajaloo talletamine, teaduslik analüüs ja näituse kataloogiks vormimine õpetasid üliõpilasi mõistma mineviku ja praeguste arusaamade ühendamise keerukust.
Tänapäeva noorel on raske eristada Nõukogude perioodi ideoloogilisi raame ning inimesi nende raamide sees, näha eluolu idealiseerimise taga trööstitut tegelikkust. Piltidel jäädvustatu kõrval on sama tähtis ka see, mida seal ei ole. Nõukogude ajal ei pildistatud piiritsoonis sadamaid, lennuvälju, piirirajatisi. Vormsilt on selliseid fotosid siiski olemas, enamasti on nimetatud objektid inimeste taustal. Nõukogude elu oli olemuselt kahepalgeline: mingid tegevused olid rangelt keelatud, aga keelde alati ei järgitud ja kohaneti olukorraga, saadi omavahel jutule ka juhul, kui ühelt poolt oli tegu okupatsiooniarmee esindajate ja teisalt oma kodukülas merelemineku vabaduse kaotanud vormsilastega.
Vormsilaste albumid on täis isiklikke, pere- ja eluolufotosid. Fotokogude tervikuna vaatlemisel joonistuvad välja mustrid, mida peeti pildistamise vääriliseks, ja see omakorda annab sissevaate saareelanike ellu. Mikroajaloo kaudu avanevad ühiskonna kihistused.
Fotode kogumine, valimine, mõtestamine ja näitus Sviby talumuuseumis on akadeemiliselt avardanud arusaamist Eesti lähiajaloost, identiteetide paljususest ja keerukusest. Vormsi uuema ajaloo tutvustamine Eesti avalikkusele ja kohalikule kogukonnale uuendab saare narratiivi, seob kogukondi ega vastanda neid enam.
Vihatud mõisaajast ontliku Bullerby ja sooja Prostokvašinoni. Aastasadade pikkuse kultuuritraditsiooni katkemine võib olla fataalne, kustutada kõik jäljed rahva teadvuses ja maastikus. Kas see on juhtunud ka Vormsi saarel? Jah ja ei. Kuigi 1944. aasta suvel lahkus enamik Vormsi rootslastest oma kodusaarelt, on saare kohanimed endiselt rootsikeelsed. Loomulikult muutsid nõukogude ühismajandid varasemat maastikupilti, kuid seda oli teinud ka Suuremõisa mõisa rajamine kunagiste talumaade arvelt. Kuigi võib arvata, et Nõukogude okupatsiooniaeg oli saare ajaloos kõige raskem periood, siis sugugi parem ei olnud „vana hea Rootsi aeg“. Õiguslikult allusid vormsilased Rootsi kuningale, aga tegelikult kuulus saar krahv Magnus Gabriel De la Gardiele (1622–1686), kes käsitles rannarootslasi nagu teisi Balti pärisorjadest talupoegi. Neid oli vaja ainult selleks, et saada raha oma Rootsi ehitusprojektidele.
Saxby tuletorn ja piirivalvekordon, vanad taluhooned ja nomenklatuuri suvemajad, põllusiile ääristavad kiviaiad ja põllulaamad – kõik see on osa Vormsi ajaloost. 1920.–1930. aastatel õnnestus peaaegu kaotada mälestus vihatud mõisaajast, kuid tänapäeval tuleb kahjutundega nentida, et Suuremõisa peahoone oleks olnud suurepärane turismiatraktsioon. Võib vaid õnne tänada, et Eesti Vabariigis oli kunstiajaloolastel ja muinsuskaitsjatel tarkust ja pikka meelt, et tunnistada omaks kõikide varasemate võõrvõimude kultuuripärand. Seda tarkust on otsustajatel ka tänapäeval vaja, et kogu Nõukogude pärand ei kaoks.
Vormsil on läbisegi rootsiaegne nukumajalikkus, ontlik Bullerby ja Teise maailmasõja järgsete saareelanike loodud hooletu, soe Prostokvašino. Nõukogude multifilmide ja Astrid Lindgreni raamatutega üles kasvanud lastele olid mõlemad armsad. Hoolimata režiimist on tavalised inimesed need, kellel ühiskond püsib. Seda ei tohi ideoloogiate sõjas unustada. Vormsile sattus pärast sõda igasuguseid inimesi, esmatähtis on pöörata tähelepanu neile, kes jäid paigale ja kujundasid saare elu.
Rootslaste lahkumine 1943–1944 ja elanikkonnavahetus. Saksa okupatsioonivõimud lubasid vormsilastel koostöös Rootsi riigiga lahkuda tingimusel, et maha ei jää tühje talusid ega peremeheta vara. Tegelikkus kujunes teistsuguseks ja 1944. aasta põgenemisel jäi enamik taludest tühjaks. Vaevalt oskasid minejad arvata, et kodusaarele enam kunagi tagasi ei pöörduta.
Mahajäänud taludesse asusid elama sõjapõgenikud idast, peamiselt eestlased Pihkva ja Leningradi oblastist. Nii Nõukogude armeesse kui ka Saksa sõjaväkke mobiliseeritud meestest jäi enamik kadunuks, kuid need, kes tagasi tulid, leidsid eest tühjad või juba uute elanikega asustatud kodud. Mõned vormsilased naasid saarele Nõukogude armee sõjaveteranina, mis tagas neile okupatsioonirežiimi ajal turvalise sotsiaalse staatuse. Saart tabas ka küüditamine.
Laborant Inga Umalas Hullo meiereis piimaproove võtmas. 1955.
Elanikkonna kiire vahetumine tõi kaasa ajutise kultuurikatkestuse – uutel elanikel puudus esialgu isiklik suhe nii saare kui ka selle pärandiga. Kui 1946. aastal elas saarel vaid 1008 elanikku, siis 1948. aastal ei olnud Ain Sarve andmetel saarel ühtegi tühja talu ning elanikke ligi 3000. Tol ajal elanud inimesed on meenutanud, kuidas lahkunud rootslaste majad võeti koost lahti ja viidi mujale. Mõned majad teisaldati saare teistesse küladesse, mõned mandrile ja koguni Leningradi kanti. Kuna metsa ei lubatud teha rohkem kui kolm tihumeetrit aastas, siis oli puudus nii ehitus- kui ka küttematerjalist, mistõttu läksid paljud eluhooned ja tuulikud nii uute omanike kui ka piirivalvurite käe läbi tuleroaks. Ühtlasi kasutati 1950. aastatel vanu maju elektri tootmiseks aurukatlaga elektrijaamas Lokomotiiv. 1956. aastast hakkas Haapsalu ja Vormsi vahet käima uus 20 inimest mahutav liinilaev ning kümnendi lõpuks pandi saare külade vahel käima ka autobussiliiklus, 1960. aastatel sai saar kaabliga elektri. Kalurikolhoosi Põhjarannik hiilgeaeg sai aga 1960. aastaks läbi ja inimestel ei olnud enam tööd. Paljud sõjapõgenikud lahkusid ja sestpeale hakkas rahvaarv tunduvalt vähenema. Varasemate kolhooside ühendamisel moodustatud Vormsi sovhoos ehitas saarele küll uusi majandushooneid, kuid rahvastiku juurdekasvu see ei suurendanud. 1979. aastaks oli saarele jäänud vaid 290 inimest. Elutingimused olid küll varasemaga võrreldes paranenud, kuid majad jäid tühjaks ning mahajäetud kruntidel hakkas kasvama mets.
Talude mahajätmist soodustas ka Nõukogude Liidus valitsev ideoloogia maa ja linna erinevuste kaotamisest. Maainimesi asustati talumajadest kolhoosi- ja sovhoosikeskuse kortermajadesse, mis pakkusid linlikke mugavusi. Vormsil valmisid 1982. aastal esimesed moodsa veevärgi ja kanalisatsiooniga individuaalelamud Ants, millega loodeti meelitada mandrilt noori peresid saarele elama, kuid rahvaarvu kasvu see palju ei mõjutanud. 1989. aasta rahvastikuloenduse järgi elas saarel 347 inimest.
Hoolimata vähenevast rahvastikust ei jäänud elu Vormsil seisma, saareelu sõelus ajutiste elanike seast välja kohusetundlikud peremehetundega inimesed, kes elu saarel enda kanda võtsid. Nõukogude perioodi lõpus elas Vormsil mitmekultuuriline eestikeelne ja eestimeelne väike kogukond. Rootslaste saarest oli saanud eestlaste saar.
Piirivalvurid 1987. aastal Vormsil pikksilmaga vaatluspostil. Parema ilmaga oli võimalik näha Hiiumaani välja.
Piiritsoon. Vormsi saar kuulus piiritsooni kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Sinna pääses vaid miilitsa väljastatud eriloaga, kohalikel oli passis eritempel. Saar jagunes omakorda tsoonideks: põhjarannikule pääses ainult loaga, lõunarannas võis käia kõndimas ja ujumas. Üksikutele saarele jäänud põlisvormsilastele tähendas uus kord täielikku elumuutust.
Vormsilaste suhtumine piirivalvesse oli kahetine. Ühelt poolt takistati neid merele minemast. Nii tuli õhtuseks võrkude merre panekuks kõigepealt minna kordonisse, kust anti ühekordne luba. Hommikul pidi võrkude väljavõtmiseks uue loa järele minema. Oli juhtumeid, et paat saeti pooleks. Teisalt toetas piirivalve saareelanikke nende probleemide lahendamisel: küll transpordiga, küll oldi abiks tulekustutustöödel, vajaduse korral ka korrakaitses, sest saarel elas Nõukogude Liidu vanglatest vabanenud kriminaale. Piirivalvuritega saadi sinasõpradeks, käidi koos kalal ja jahil, peeti pidusid. Hullo uues, 1985. aastal valminud kordonihoones võisid ka kohalikud mängida täiemõõdulises korvpallisaalis.
Elu puhta loodusega piiritsoonis. Kuigi ametlik narratiiv, näiteks see, mida saarel räägitakse turistidele, ei võimalda Nõukogude aja elu kiita, selgub kohalike mälestustest, et Vormsil oli siiski hea elada. Seda ei saa ainult rannarootslaste majapidamiste ja saarele kogunenud rikkuste rüüstamisega seletada, kuigi legend on ahvatlev. Maamajapidamised, eriti loomapidamine, vajavad hoolt ja uued inimesed võtsid peale varanduse üle ka raske töökoorma. Vanemate inimeste meenutustest on kuulda olnud, kui häälekalt piinlesid metsa lahti lastud või põgenenud lüpsmata loomakarjad – oli suur kergendus, kui keegi võttis majapidamise üle.
Kolhoosi- ja sovhoosiaeg tõi kaasa suurtootmise, traditsiooniline maastik kadus ja tekkisid tänapäevalgi Vormsil silma torkavad hiigelpõllud. Kuigi rannarootslastest jäid saarele nii tööriistad, loomad kui ka toiduvarud, ei liikunud elu pärast sõda tavapärasesse rütmi kuigi kiiresti. Puudu oli näiteks loomasöödast ning seetõttu jäid paaril sõjajärgsel aastal täitmata kehtestatud liha-, muna- ja piimavarumisplaanid, puudus oli ehitusmaterjalidest ja tarbekaupadest.
Piiritsoon ja asustuse hõrenemine tähendas seda, et võimaluse sai loodus. Saarel olid rikkalikud marja- ja seenemetsad. Toit Vormsil oli enamjaolt ise kasvatatud, seega puhas ja mahe, nagu mujalgi Eesti maakodudes. Tegutses meierei, kus valmistati kuulsat Vormsi rõõsakoorevõid, mida säilitati kaevus, kuna külmkappe ei olnud. Liha säilitati soolvees. Saarel tegutses leivakoda. 1950. aastatel hakati saarel juustu tegema. Kõigest sellest elab veel XXI sajandi kolmandal kümnendilgi soe mälestus, sest praegu ei valmistata saarel peale üksikute turistidele pakutavate käsitööesemete suurt midagi. Siin on saare ettevõtjate võimalus.
Kooliharidus, tervishoid ja isetegevus. Vormsi haridus ja kultuur ei katkenud 1944. aastal, ehkki rootsikeelne kool oli lõpetanud tegutsemise. 1945. aastal jätkas Hullos 7klassiline kool, mis pakkus haridust eesti ja vene keeles (alates 1949). 1948 taasavati raamatukogu, mis oli asutatud 1919. aastal. Nõukogude elule iseloomulikult pakuti saarel võimalusi ka isetegevuseks ja kultuuriharrastusteks. 1960. aastate lõpus tegutses Vormsi koolis puhkpilliorkester muusikaõpetaja Paul Säreli juhtimisel. 1975. aastal loodi naisansambel, mida juhendas Malle Hokkonen. Rahvamajas näitas rändkino pea iga nädal vene ja india filme. Korraldati spordivõistlusi ja isegi karnevale, kus tegelased pidid ka vastavalt kostüümile käituma. Kohalikele on meelde jäänud kolhoosi külvi- ja lõikuspeod, kus Hullo rahvamajja kutsuti bänd, söödi-joodi pika laua taga. Pidudest ja olengutest jutustavad ka fotoalbumid – selliseid üritusi oli kombeks jäädvustada.
Vormsi kui väikesaare mure on alati olnud tervishoiuteenuste kättesaadavus. Inimeste mälestustes ei olnud see oma aja võimalusi arvestades halb. Vormsi luteri koguduse kümne kohaga haigla oli avatud juba 1935. aastal ja pärast sõda jätkas see tegevust. Nõukogude arstiabi seostub vormsilastele ennekõike Siberist sõjapõgenikuna saarele tulnud valgevene päritolu velskri Sofia Zinkova elutööga, kes muu hulgas võttis saarel vastu sünnitusi ja nõustas patsiente kuni oma kõrge eani veel 1990. aastatelgi. Saarel tegutsenud arst Solvi Thomssoni kinnitusel aitas Vormsi ambulatoorne haigla vahel isegi haapsallasi, kui nad vajasid kergemat hooldust ja Haapsalus haiglakoht puudus.
Perspektiivitus. Suur osa saarel kasvanud noortest ei näinud Eesti NSV ajal oma tulevast elu seotuna Vormsiga. Kool on väikesaare elu mootor ja ühtlasi ka kohaliku elu perspektiivide peegeldus. 1979. aastal lõpetas Vormsi kooli kaks õpilast, 1981. aastal koguni vaid üks õpilane. 1980. valminud Olav Neulandi ühiskonnakriitiline film „Ajutised inimesed“ tõi Vormsi elu tollase perspektiivituse hästi esile. Filmis sõna saanud noored ja ka Vormsile suunatud spetsialistid soovisid saarelt lahkuda, tuues põhjuseks igavuse, saare elu vähese organiseerituse ning elukaaslaseks sobivate inimeste puuduse. Film läks ideoloogiliselt vale käsitluse tõttu tsensori tahtel riiulile ja sai kättesaadavaks alles Eesti Vabariigi ajal. Neuland oli oma ajastu kriitik, tänapäeva inimeste mälestused ja fotoalbumid ei kõnele Eesti NSVst sugugi nii süngetes värvides, vastupidi, need näitavad elu võimalikkust igasuguste režiimide all. Vormsi uuem ajalugu väärib igal juhul talletamist ja lahtimõtestamist.
Vastutuse ja tänutundega. Tallinna ülikooli tudengitele oli see esimene kogemus puutuda nii lähedalt kokku ühe kogukonna ajalooga, tunnetada vastutust inimeste ees, kes sel ajal elasid. Ajaline ja geograafiline distants annab neile vabaduse näha lähiajalugu teise pilguga, mistõttu kumab muuseumis eksponeeritud piltidelt vastu nii inimlikku soojust kui ka trööstitust. Ja muidugi saare loodus, mis isegi mustvalgetel piltidel lummab.
Täname kõiki vormsilasi, kes olid valmis jagama oma mälestusi ja perekonnafotosid.
Meie töö on pühendatud neile, kes ei olnud Vormsil ajutised elanikud.
Kersti Markus on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi professor, Barbi Pilvre on Tallinna ülikooli BFM dotsent.
1 https://www.eestirootslane.ee/et/ajaloost
2 Ain Sarv, Varjusurmast tõusnud. Huma 1994.
3 Juhan Hepner, Galerii: TLÜ tudengite koostatud näitus tutvustab nõukogudeaegset elu Vormsil. – ERR 22. VI 2021.
2021. aasta suvel, mil trükist ilmus Mare Mätase raamat „Minu Kihnu. Külas või külata“ (Petrone Print 2021) käisin esimest korda elus koos kahe kolleegi Renata Sõukandi ja Andrea Pieroniga Kihnus. Võib ölda, et see oli üle 80 aasta esimene etnobotaaniline ekspeditsioon Kihnu. Teadaolevalt esimene ja viimane teave Kihnu taimekasutusest pärineb aastatest 1937–1943 Theodor Saare kirjadest, mida ta saatis Gustav Vilbastele.1 Pillutatult leidub taimepärimust ka Emakeele Seltsi arhiivides näitelausetena, mis on avaldatud Kihnu sõnaraamatus.2
Kõike korraga
Ostsin „Minu Kihnu“ suve lõpul enne äralendu Itaaliasse. Kuigi „Minu …“ sarja raamatud on väga populaarsed, olen neist varem lugenud vaid „Minu Itaaliat“. Seega on mul vaid üks võrdlusmoment. Need kaks on oma ülesehituselt väga erinevad. „Minu Itaalia“ järgib „Minu …“ sarja mõtet ehk on reisikirjeldus, väljast sisse vaatav. „Minu Kihnu“ tahab olla aga nii reisikirjeldus, autori biograafia, kodulooraamat, juturaamat ja folklooriraamat, ju ta siis iseloomustab oma ebatüüpilise žanriga Kihnu kirevust. Kõike ja korraga, nagu võib kärsitu iseloomuga autorit ennastki pärast läbilugemist iseloomustada.
Seadmata kahtluse alla autori Kihnu ajaloo tundmist, oleks kodulooraamatust oodanud ajalooliste faktide juures viiteid. Kust need pärit, kas kirjalikest allikatest, arhiiviallikatest, kogutud küla pealt inimestelt – kellelt ja millal? Plussiks oleks olnud informatsiooni andjate eludaatumid ja elulood. Ajalooliste sündmuste kirjelduste juurde soovitan järgmisel korral lisada aastaarvud, ja kui on teada, siis ka kuupäevad. Loomulikult saab kohalikku eluolu edasi anda ka romaani vormis, nagu on Albert Kivikas oma „Karuskoses“ kirjutanud Soomaast või Alutaguse kirjanik Juhan Lepasaar oma raamatutes.
Juturaamatuna leidub „Minu Kihnus“ värvikaid külainimeste tüpaaže, kuid puudub süžee. Autor võiks julgemalt kasutada autentseid lugusid, mis suurendavad usaldusväärsust, praegu need puuduvad või on ümber sõnastatud ja autori hinnanguga rikastatatud. Autori elulugu on põhjalikult lahatud, kuid lugedes kaob järg, mis on isiklik mälestus ja mis on küla pealt kuuldud anonüümne folkloor. Kihnut mitte tundev inimene tahaks reisikirjeldusest lugeda paikade, hoonete ja külade detailsemaid kirjeldusi, et otsustada, kas seda ka ise külastada. Oleksin oodanud raamatust mõne Kihnu paiga sellist kirjeldust, mis selle elavalt silme ette manaks. Plussiks oleks olnud ka saare kaart, kus kirjeldatud kohad ära märgitud.
Kahjuks mängib autor kirjelduste juures ajaga, rääkides minevikust oleviku vormis, nt „Kihnlased ise on oma taluarhitektuuriga äärmiselt rahul. Neile sobib, et loomad ja inimesed ühe katuse all elavad“ (lk 109). Peaks ütlema „ise olid“, „neile sobis“, sest jutt käib minevikust, koduloomade pidamine sellisel moel on saarel hääbunud. Täpsustuseks: vanemaid hooneid, kus laut ja eluruumid on ühe katuse all, leidub üle Eesti.
Kihnu mees
Rääkides pulmadest, pikib autor sisse tähelepanuväärse loo hülgeküttimise ohtudest, kuid küsitavaks jääb selle traagilise loo esitamine just pulmade peatükis kõige lõbusamas kohas:
„Säravaima mälestuse Kihnu pulmanaljade kultuurilukku on jätnud muidugi Naada Juku, kes viiekümnendail Tumapietri pulmade ajal saarel resideerunud Vene sõjaväelaste lennukiga pulmamaja katusesse augu sisse sõitis. Sellel lool on oma eellugu: Naada Juku oli kangelaslik hülgekütt, kes koos poja Kustiga veetis nädala merel triivival jääpangal, seltsiks veel koer. Neid otsiti küll lennukite, küll laevadega, kuni lõpuks suur Vene laev Ilja Muromets nad avastas ja pardale võttis, elud said päästetud ja ajakirjanduses ilmusid sellest lood“ (lk 128).
Mulle meenus sel hetkel vanem mees, kes muidu kogu meie intervjuu aja oli olnud lõbusas tujus, kui korraga pärast üht lauset nutma hakkas. Kogus ennast ja rääkis edasi, kuid pisarad voolasid. See oli seesama hülgeküttide kadumise juhtum, millest ta tahtis meile rääkida, kuid ei suutnud seda ühe korraga teha. Inimene, kes on kunagi kas või viivugi niisugust elu eest võitlemist läbi elanud, ei suuda seda emotsionaalseks muutumata edasi anda.
Ainuüksi nendest kahest hülgekütist saaks vändata terve mängufilmi. Mis on meie elu mõte: rohkem asju, rohkem haridust, rohkem lapsi, mugavalt elada? Aga milleks, kas sellepärast, et kogu aeg on nii tehtud ja selliseid asju väärtustatud? Ekstreemses olukorras loodusega kahekesi jäädes pole sellest kõigest kasu, tuleb hoopis leida oma sisemine mina. Välja lülitada tungid ja mõtted, mis kuskil teises, soojas ja turvalises maailmas juhivad ja kuulata killukest jumalikku sädet enda sees.
Kas mitte see polegi see miski, mis Kihnu meestest Kihnu mehed teeb? Turistina jääb meelde see kirevus ja virvarr, mis Kihnu naiste körtide, särkide ja rättidega kaasas käib. Mehed on justkui abitöölised, statistid, sa ei kohta neid. Kõigis välistes kohtades, kuhu turist lühikeseks ajaks satub, on naised: poemüüjad on naised, muuseumitöötaja on naine, majaka avaja on naine, kohvikus müüb naine, toidukohas müüb naine, giidid on naised, turismitalus tegeleb turistidega enamasti naine. Vilksamisi, kui kohvikus on midagi otsa lõppenud, on vargsi kaubakasti toojaks mees.
Kuid kas ei või hoopis olla nii, et Kihnu mehed on justkui üle sellest argisaginast ja püüdlevad selle poole, mida väliselt pole näha? Eheda näitena Kihnu meeste argisaginast oma pühamusse minekust toon hetke välitöödelt. Olime turismitalus peremeest intervjueerimas, kui korraga perepoeg, kes jaanipäevaks oli vanematele külla tulnud, õhtul üheksa ajal ütles, et tema läheb nüüd merele, paneb paar võrku sisse. Isa ütles küll, et mis sa nüüd nii hilja minema hakkad, aga ei, poeg sai oma tahtmise. Täideti püügipäevikud ja merele ta läkski. Näha oli, et ta oli väsinud turistidest, kes tema sünnikodu iga hoone ja nurga olid vallutanud. Ta tahtis sealt välja oma ruumi, merele, võib-olla mõtteid koguma, kõiksusega suhtlema.
Rääkisime järgmisel päeval toreda vitaalse vana kaluriga, kes oli hommikul kella neljast juba üleval ja merelt tagasigi jõudnud. Ega ta merel kala pärast käi, nagu ta ütles. Teda tõmbas päikesetõus, tehislikest häältest puhas merekõne ja merelõhn. Meenub ka üks tore pere, kelle juures pikemalt vestlema jäime. Naisele oli jäänud arusaamatuks, miks mees garaažis teiste vanu mootorrattaid parandab – tasuta! Garaažis oligi korda tegemist ootamas järjekordne päevinäinud sõiduk. Minu meelest oli see garaaž kui tõeline meeste paradiis, kuhu saab minna ja end tundideks unustada. Ka mind pani imestama, miks mees tasuta teisi aitab, see oleks ju olnud märkimisväärne lisasissetulek. Selles aga ongi erinevus, et kui hakkad midagi raha pärast tegema, ei saa sa enam rahuldust, see pole enam see. Heategu on alati midagi väga ebamaist ja ületab surematuse piiri. Nagu budismis öeldakse, karma puhastub.
Autor tsiteerib oma „suure lemmiku ja õpetaja“ Katrini, kes oli 30 aastat kuni 2001. aastani olnud Kihnu rahvamaja juhataja, mõtet:
„Selle kohta Katrin ütleski, et ega kalur suurt oma ninast kaugemale näe. Hästi öeldud!“ (lk 189).
See lause on väljavõte raamatu peatükist, kus autor arutleb „atrofeerunud“ Kihnu meeste üle. Võõrsõnade leksikoni järgi tähendab atrofeeruma meditsiinilist terminit ’kõhetuma, kõhetuks muutuma; kahanema, kaduma’. Poleks oodanud sellist seisukohta autorilt, kes võitleb meeste ja naiste võrdsuse eest: „Võtan siinkohal kasutusele Kihnu ühiskonnakorralduse kirjeldamisel uue mõiste ja see on soosuhete poolest egalitaarne ühiskond.“3 Vale olevat arusaam, „[—] nagu oleks Kihnus säilinud matriarhaat ehk emajärgne ühiskonnakord“.4 Milleks siis selline halvustav suhtumine kaluriametisse? Kalur on ehe näide arukast inimesest (Homo sapiens). Ta vaatleb, teeb sellest järeldused ja arutleb tulemuse üle. Vanem pensionil kalur tõdes, et tema on üle 80 aasta vanusena vaadelnud ja järeldanud, et muudmoodi tema küll kalaparve käitumist seletada ei oska, kui et kalad suhtlevad kuidagi omavahel. Järgnes detailne kirjeldus, kuidas ta selleni jõudnud on. Etnoökoloogilisi pärleid loodusvaatluste kohta leidus kõigis meeste juttudes, kellega meil oli au rääkida.
Kust see maa tuleb, ehk tõesti linnud teevad? Pildil Sorgu saar.
Kihnu kultuur
Elukogenud kalur ütles meile, et mida väiksem on kogukond, seda rohkem on riide. Täpsustas, et Ruhnus pidavat kõik omavahel riius olema, Kihnus aga valitseb umbes kuus suguvõsa, kelle vahel on hõõrumisi. Klannilist ühiskonda rõhutab ka autor, öeldes, et iga kohaliku selja taga „[—] seisab suur ja tugev suguvõsa [—]“ ja sisse tulnud võõrastele antakse sõna „[—] eriliste teenete eest pärast 50 saarel elatud aastat. Siis võib juhtuda, et antaks luba arvamust avaldada saare elutähtsatel teemadel ja võib-olla võetakse seda arvessegi“ (lk 202). Autor jätkab, et saarel on juba piisavalt suur sisserännanute kogukond, kes asutavad oma kommuune ja sõpruskondi. Sisserännanud teevad küll „[—] meeleheitlike pingutusi, et kihnlastele meeldida ja muljet avaldada, kuid need katsed jooksevad ikka liiva, sest ei tooda Kihnu kultuuri seisukohalt olulist väärtust“ (lk 203). Autorit tuleb tunnustada, et ta näeb selles võõravihas ja omavahelise suhtluse puuduses probleemi ega pea seda kultuuri, Kihnu kultuuri, arengu seisukohalt õigeks (pikemalt lk 201–203).
Ka võib autoriga nõustuda, et hooajaline massiturism pole jätkusuutlik (lk 240-241). Kogesime ka ise jaanipäevaaegset inimmassi ja ega enam sellisel ajal tahagi minna. Jaanipäevapidu oli samasugune nagu mandril linna jaanituli, ainukese vahega, et kihnlane maksis turistidele peale, sest piletiraha ei küsinud keegi. Seega kihnlased ise oma odavusega meelitavad massid kohale. Õppida võiks Veneetsiast. Ka see linn ägab turistide käes, isegi COVID-19 ajal. Lahendusena on juurutatud turistidele lisamaks ja mõnes kohas turistidele juurdepääsu piiramine. Ka Kihnu võiks kehtestada turistidele saaremaksu. Veel on Itaalias täiesti loomulik, et keset päeva on väikesed ärid ja söögikohad kinni, poemüüja või kokk on ka inimene, las ta magab ja puhkab sel ajal, ärgu põlegu läbi. Aga Kihnus „[—] kõik lõppeb septembris täieliku kurnatusega“ (lk 241).
Kihnlased peaksid suurendama teadliku turismi osakaalu. Gastronoomiaturistile võiks rohkem mõelda. Meid võõrustati koduõlle ja suitsutatud hülgelihaga, võrratu suitsukala ja räimerullidega, omatehtud pirukate ja saiaga, marineeritud kurkide ja seentega ning Sireli kohvikus omatehtud põldmarjamoosiga. Muuseumist saime osta kuivatatud kala ja räimeleiba. Siiski oli tilgaks meepotis tuletornis müüdav palmiõliga käsitööjäätis. Itaalias on suuremal osal toidutoodetest peal silt „Senza olio di palma“. Teadlike turistide ligimeelitamiseks peaks esmalt suurendama kohalikke ettevõtjate teadlikkust oma eelistest.
„Kihnu koolis on riikliku õppekava kõrval tähtsal kohal omakultuuri õpe: Kihnu keel, laul ja tants, käsitöö ning pilliõpe, milles osalevad kõik“ (lk 89).
Kas Kihnu koolis koolitatakse taidlejaid selleks, et pakkuda turistidele lõbu? See pole jätkusuutliku kogukondliku elukorralduse alus. Kultuur kultuuri pärast kaotab mõtte, hakkab taandarenema. Kõige suurem kultuuri ühtlustaja, erinevuste kaotaja on kool. Kes siis on need Kihnu kooli lõpetanud lapsed? „Õiged Kihnu kultuuri kandjad“? Kas ka sisserännanute lapsed on pärast koolituse läbimist „õiged kihnlased“? Meile räägiti, kuidas toimus Nõukogude ajal Kihnus nn pärimusoskuse õpe. See oli kool, kus oleks isegi tahtnud õppida. Kogu kool käis sügiseti seeni korjamas ja siis tehti nendest seentest koolis süüa. Kui Kihnus veel kolhoos oli, soosis kool kooliõpilaste kaluribrigaade. Noored, nii 10–14aastased poisid, käisid kalal ning said kalade tundmise, nende püüdmise praktilise oskuse, mis jäi eluks ajaks. Tööõpetuse tundides tegid poisid igal aastal lindudele pesakaste, mis siis metsa üles pandi. See õpetas nii linde tundma kui ka loodusest hoolima. Kool suunas lapsi korjama ravimtaimi, mille müügist saadi raha või ÜKT punkte. Loodusrikkuse tundmisest tekib kultuur. Võin vahemärkusena öelda, et võrdluses Theodor Saare üleskirjutusega tolleaegsest taimede kasutuse mitmekesisusest on nüüd järel vaid riismed, looduskultuur on õhukeseks kulunud. Seega tasub mõelda, kas taastada hoopis Kihnu koolis suvine ravimtaimede korjamise ja sügisene seenelkäimise tava. Ehk on mõistlik käia ka praktika korras kalatöötlejate juures päevaks või kauemaks abiks, et näha, kust toit lauale tuleb.
Kirik ja keel
„Kirikutraditsiooni hoidmine on ääretult oluline osa Kihnu kultuurist, selle kadumine tähendaks suure tüki murdumist kultuuriloost ja seda pole võimalik millegagi asendada: kirikuga on seotud rahvakalendri tähtpäevad, ristimine, pulmad, matused, mis ongi kihnlaseks olemise põhitunnused keele kõrval“ (lk 250).
Kogu Kihnus veedetud aja jooksul ei näinud me kirikut avatuna. Alati oli mööda sõites värav lukus. Kui kirikul olekski olnud mingi keskne koht, oleksid olnud jaanipäeval kiriku väravas jaanikased, uksed valla ja arvukad turistid oleksid saanud annetuskasti koguduse toetuseks midagi poetada. Küsisime ekstra mandriinimestelt, kes abiellumise kaudu Kihnu on tulnud, kas nad pidid usku vahetama. Vastus oli, et ei pidanud. Ka ei võtnud seda usku omaks Kihnu uustulnukad. Kas näiteks Setomaal oleks võimalik ilma usku vahetamata kogukonda sulanduda? Kahtlen, õigeks setoks saab vaid siis, kui oled usku vahetanud. Autor kardab, et kiriku „[—] kadumine tähendaks suure tüki murdumist kultuuriloost ja seda pole võimalik millegagi asendada [—]“. Kord kuus kirikus jutlustavat preestrit tuleb kuulama (nii meile räägiti) vaid neli eakat naist. See pole piisav, et hoonet majanduslikult ülal pidada. Võib juhtuda, et mõne aja pärast teevad uued mitteortodokssed sissetulnud Kihnu oma kiriku.
Küsisime ka mandrilt Kihnu elama tulnutelt, mis on võrreldes mandriga teisiti. 1960ndatel saarele tulnu vastas, et see oli keel, millest siis tookord ta aru ei saanudki. Kuid enam polevat vahet, kas oled Kihnus või mandril, keel on üks.
Mis teeb Kihnust Kihnu?
Kihnus on säilinud veelindude, jääkoskla ja rohukoskla, poolkodustamise tava. Pildil koskla kong.
Kõike kokku võttes võib küsida, mis eristab Kihnut ja teeb Kihnust Kihnu, kui eemaldada kõik väline? Pole ju rahvarõivaseeliku triipudes laias laastus midagi teisiti kui Kadrina, Järva-Jaani või kümnete teiste paikade seelikutes. Nagu eelnevast selgub, pole selleks ei keel ega kirik. Mis eristab Kihnut teistest? Kindlasti pole selleks kalad ja kalurid, sest kalureid ja kalu leiab kogu Eesti rannikul. On see maastik? Ka mitte, sest juba ühe inimpõlvega on Kihnu tundmatuseni muutunud, maastikult on kadunud kariloomad, avatus on asendunud võsa ja metsaga. Vastus on kosmoloogias, maailma tajumises.5 Olen käinud välitöödel nii Saaremaal, Setomaal, Peipsi ääres, Põltsamaal kui paljudes teistes paikades ja võin öelda, et Kihnust teevad Kihnu linnud. Ka autor pöörab oma raamatus sellele tähelepanu, kuid pole tõstnud seda keskseks teemaks (lk 158–160). Nii mehed kui naised rääkisid meilegi, et linnud on samasugused külaelanikud kui inimesed. Selline lindudesse suhtumine saab tekkida vaid intiimses muust maailmast eraldatud kohas. Näiteks on seal säilinud pea ainsana Läänemere ääres elava kombena veelindude, jääkoskla ja rohukoskla, poolkodustamise tava. Kihnu kosmoloogia on seotud rändlindude rütmi ja vaatlusega. „Soomeugrilaste, samojeedide ja kogu Põhja-Euraasia ürgsesse pärimusse kuulub muistend, mille järgi maa sünnib mere põhjast toodud mudast. Sellejärele sukeldub veelind [—].“6 Kihnu ümber kerkibki laidudena veest maa – kiirusel, mida inimesedki on märganud. Kust see maa tuleb, ehk tõesti linnud teevad? Linnuvaatlus ühendab aastatuhande taguste suguvendadega, kes Äänisjärve kaljule veelinde joonistasid. Ürgne suhtlus lindudega võis olla varem levinud kogu soome-ugri alal, kuid nüüd on kõige elavamalt säilinud just Kihnus.
Lindude liigiline mitmekesisus, keda meie informandid tundsid, oli muljetavaldav. Ainuüksi munade järgi tunti üle 12 linnuliigi, lisaks endelinnud, rändlinnud, metsalinnud. Sealsamas on munade korjamise „probleem“ lahenenud juba aastaid tagasi ja aastasadade tarkus kadunud. Nagu öeldud, oli Kihnu varem lage, paljud rannakarjamaad on nüüd hooldamata ja metsa kasvanud. Varem arvukas niidulinnustik on hääbunud ja nende mune polegi võimalik enam korjata. Alates Kihnu laidude kaitseala moodustamisest 2014. aastal keelati kohalikel üldse laidudel käimine, seega ei koguta enam ka merelindude mune.
Iga linnuliigi munade korjamisega käisid kaasas omad reeglid, väga säästvad ja linde hoidvad.
Kohalikud olid ääretult kurvad, et oma tuttavais paigus enam looduskaitsepiirangute tõttu käia ei saa (vt ka raamatus lk 204). Laidudele oldi käidud aastasadu, kihnlased olid õppinud linde hoidma ja kaitsma röövlindude ja kiskjate eest. Praegugi käiakse salaja laidudel kormoranide pesi lõhkumas, et pidurdada levimast seda invasiivset lindu, kes teistelt liikidelt pesitsuskohad ära võtab. Ilmalindu peab ju kaitsma, sest tema loob maad.
Kihnu tunnuslause peaks olema „Kihnlased, tõeline veelinnurahvas!“,7 sest veelind ongi see keskne teema, milleni kihnlasega rääkides lõpuks iga jutt jõuab. Linnud olid esimesed asukad, kui Kihnu vee alt vabanes, nad on olnud samasugused juba tuhandeid aastaid. Esimesed inimesed, kes saarele jõudsid, õppisid linde tundma. Karjatamine ja niitmine lõid sümbioosi niidulindudega, kellel ilma inimeseta poleks elukohta, vastutasuks sai inimene korjata mune. Iga linnuliigi munade korjamisega käisid kaasas omad reeglid, väga säästvad ja linde hoidvad. Oldi õpitud säästlikult mune korjama, et lind pesa ei hülgaks ja kahju ei saaks. „Kui sa pole lindude eest hoolitsenud, siis sa ei tohi mune korjamas käia,“ kordus kirjutamata reegel meile räägitud juttudes. Kindlasti tuleb lõpetada looduskaitses kohalike elanikega mittearvestamine ja tavaõigusi tuleb rohkem aktsepteerida.
Linnud on Kihnu sümbol.
Tänan kihnlasi külalislahkuse eest.
Raivo Kalle on etnobioloog.
1 Gustav Vilbaste, TN, 1 ja 7. Käsikiri Eesti Rahvaluule Arhiivis.
2 Kihnu sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/kihnu/
3 Mare Mätas, Kas Kihnus elab üks viimaseid matriarhaalseid ühiskondi? – Sirp 2. VII 2021.
4 Silvia Paluoja, Küündimatu Itaalia võttegrupp ajas Kihnu päranditundja marru. – Pärnu Postimees, 27. X 2021.
5 Kihnu kosmoloogiast ja ontoloogiast soovitan lugeda ka kolleegide Joonas Plaani ja Anatole Danto artikleid, kes on samuti Kihnus etnobioloogilisi välitöid teinud.
6 Ülo Valk, Kust tuli Ilmalind? Läänemeresoome loomisloo päritolust. – Vikerkaar 1993, 2, 21–29.
7 Lennart Meri, Veelinnurahvas. 1970. https://www.youtube.com/watch?v=2Wqd54MwUto
