Toeta
Otsi

Tarmo Soomere

  • Lugu sellest, kuidas linna juhib megalomaan

    SANDRA MÄLK

    Prantsuse Belgia graafiline romaan „Brüsel“ kuulub „Varjatud linnade“ („Les Cités obscures“) sarja, Sealsed asukad elavad meie maailmaga sarnases alternatiivreaalsuses. Iga albumi tegevus toimub ühes linnriigis, kus seistakse silmitsi meilegi tuttavate probleemidega.

    „Varjatud linnade“ sarja loomist alustasid François Schuiten ja Benoît Peeters 1980. aastatel. Lood tõukuvad XIX–XX sajandi modernistlikest utoopiatest, millele sarja autorid väljakutse esitavad. Teoste sõnum on läbivalt üks: kui elukeskkonnas kaob inimlikkus, kaob ka tasakaal. „Brüseli“, mis on sarja seitsmes album, teema on moderniseerimise käigus vana linnaosa jõhker lammutamine ja ühiskonna lõhestamine. Albumites on läbivalt seotud arhitektuuriline kord ja loodusjõud, ebakõla ühes vallandab häired teises. Teaduslik ja tehnoloogia vastanduvad loodusega ja juhul kui esimene üritab teist kodustada, vastavad loodusjõud kontrollimatu, sageli ründava reaktsiooniga – kaosega, mis millelegi ei allu.

    Brüsseliseerumine

    Graafiline romaan algab Benoît Peetersi haarava esseega Brüsseli ajaloost ja brüsseliseerimise mõistest ning lugeja veendub peagi, et autoritel on Belgia pealinna linnaplaneerimise kritiseerimisega tõsi taga. Raamatus pole linn pelgalt seikluste taust, nagu on klassikalises koomiksis, vaid läbib muundumise.

    Peeters toob välja, et suurimaid vigu Brüsseli arenguloos on olnud kesklinnas Zenne jõe maa alla viimine (1867–1871). Majanduslikult ja logistiliselt toimis see linna veenina, kuid viidi maa pealt ära sanitaartingimuste parandamise ettekäändel, nii nagu ka Härjapea jõgi Tallinnas. Jõgi suleti ja tehti suurejoonelised plaanid kloostrite lammutamiseks, et teha ruumi uuele taristule ning toetada liiklust uute väljakute ümber.

    Sestap on koomiksi-Brüseli linnriiki kujutatud loo alguses vanale asustusele omaste käänuliste tänavate ja linna läbivate trammiteedega. See ei sarnane tänapäeva Brüsseliga, vaid hoopis kanalirohke Brüggega. Brüselist tahetakse teha linnaarendaja Freddy De Vrouw’ ambitsioonikas visioonis „Varjatud linnade“ maailma pealinn, mille täideviimiseks tõmmatakse maha ajaloolised kvartalid ja tühjaks linnakassa.

    „Brüsel“ on vahest „Varjatud linnade“ sarja kunstniku François Schuiteni kõige isiklikum teos. Ühegi teise linna probleeme pole autorid oma graafilistes romaanides lahanud sagedamini kui Schuiteni kodulinna Brüsseli omi.1 Käsitletavad teemad on võrreldavad sündmustega 1960. – 1970. aastate Brüsselis, kus gentrifikatsiooni läbinud piirkondadesse asuti läbimõtlematult rajama moodsaid kõrghooneid. Sellele vana keskkonna suhtes tundetule ja juhuslikule linnaarenguprotsessile (nn brüsseliseerimisele) on pannud aluse Brüsseli südalinna eurokvartali rajamine, mille käigus lammutati suure kultuuriväärtusega hooneid.2 Ilmekaim näide on 1965. aastal 26korruselise Blaton Toweri püstitamine belle époque’i ajastu teraskonstruktsiooniga hoone Maison du Peuple (1899) asemele. Maison du Peuple’i oli projekteerinud Euroopa juugendarhitektuuri silmapaistvamaid arhitekte Victor Horta.

    Graafilise romaani lõpetab päikeseloojanguga pilt meres hulpivast plasttaimest. Arvatavasti ei mõelnud autorid seda 30 aastat tagasi nii tugeva seisukohavõtuna.

    Brüsseliseerimise mõistega käib kaasas fassadism. Hoone ei ole enam tervikteos. Maja eest võib leida tükikese vana hoone fassaadist, seest aga täiesti uue hoone ja kasutuse, harilikult rajatakse elamu asemele ärihoone. Fassadisimis säilitatakse tänavapoolne sein ja hoone muutub justkui tasapinnaliseks. Nii säilitatakse ajalooline hoone progressi nimel järgnevatele põlvedele, kuid ainult kestana. Mõnel juhul antakse lubadus hoone üles ehitada, mis aga teoks ei saa, nagu juhtus Maison du Peuple’iga. Fassadismist ei ole vahest puutumata ükski suurema linna keskus, Tallinnas leidub näited Viru väljakult ja Rotermanni kvartalist.

    Tegelaskujud elust enesest

    „Brüseli“ tegelased on erinevalt näiteks „Varjatud linnade“ sarja teise kroonika „Segadus Urbicande’is“ tegevuskoha Urbicande’i varjundirikkast peategelasest, arhitekt Eugen Robickist märksa küünilisemad. Linna arendab megalomaanist ettevõtja, mitte arhitekt, Freddy De Vrouw, kes peab end linna ravijaks ja on võtnud eesmärgiks kõrvaldada „räpased, viirustest pulbitsevad osmikud“. Samasugust mõtteviisi esindasid ka XIX sajandil Pariisi ümber kujundanud parun Georges-Eugène Haussmann ja tema jälgedes käiv Brüsseli uuendaja Jules Anspach. Ühiskonnaklasside ebavõrdsust kui suurlinna pahupoolt kehastavad progressi ihalev de Vrouw ja lillepoodnik Constant Abeels koos anarhist Tina Toneroga. Nende lugu võrreldakse sündmustega filmikunsti klassikasse kuuluvas futuristlikus teoses „Metropol“ (režissöör Fritz Lang, 1927), kus tööliste ja uuendusmeelsete töösturite konflikt ähvardab ühiskonnaklasse veelgi üksteisest lahutada. Ehk on see sarja läbiv satiir, et kammitsetud meeskaraktereid suunavad bordellipidajad või nagu „Brüselis“ vabameelne anarhist Tina, kes kehastab linna korratumat poolt. Tina karakteri areng käib madalas kaares. Kontrakultuuri esindajana ühiskonnas kehtivaid sotsiaalseid norme lõhkuva tegelaskuju otsused on vahest raamatu kõige nõrgem osa. Siiski ei sega see kunstiliselt väga nauditava graafilise romaani lugemist, mille sisu paneb mõtlema ja tegelased on veenvad. Tuleb tunnistada, et linnaametnike poolt retromaniakkideks tituleeritud väikest viisi muinsuskaitsjad on usutav jõud, kes ehitustööde plaanidele kaikaid kodaratesse viskavad.

    Progressi toidavad plast ja elekter

    Graafilises romaanis, mille originaal anti välja aastatel 1991–1992, pilgatakse teravalt linna arutut uuendamist, aga ka uusi leiutisi, nt kaheldava väärtusega elektriseadmed ja plast. Seda on aga vaadeldud läbi 1960. aastate optimismi. Kujundlikult vanast uude üleminekut tähistab peategelane Constant, kes linna progressi tuules oma äri ajakohastab ja asub pakkuma uusi, alati värskena püsivad plasttaimi.

    Graafilise romaani lõpetab päikeseloojangu pilt meres hulpivast plasttaimest. Arvatavasti ei pidanud autorid seda 30 aastat tagasi nii tugevaks seisukohavõtuks, kuid praeguseks on sellest saanud sõnum, mis toob rambivalgusesse globaalse keskkonnaprobleemi: mikroplasti laia leviku nii maailmameres kui ka elusolendite kudedes.3 Ühelt poolt on see fantaasiaraamat, aga kuna sarjas on käsitletud ühiskondlikke protsesse, siis pakub see mõtlemisainest kümnendeid hiljemgi, aga uuest vaatenurgast.

    Arhitektuurifantaasiad

    Nii tekst kui ka pildikeel reedavad, et autorid ei ole modernsuse vastu seni, kuni progress on inimkonna teenistusse seatud ja maitsekalt teostatud. Nende loodud maailmas paistavad silma retrofuturistlikud detailid: dirižaablid, ja iseäranis rongid, on ühiskonna loomulik osa. Kokkuvõtvalt on Schuiten-Peeters loonud kujutluspildi sellest, mis juhtunuks, kui näiteks arhitektuur ja tehnoloogia, selmet areneda meile teadaolevalt, oleksid hoopis järginud suundumusi, millest kiiresti loobuti.4 Kangelased tegutsevad planeedil, kus on tegelikkuseks saanud arhitektide Antonio Sant’Elia ja Hugh Ferrissi futuristlikud visioonid 1920. aastatest ning prantsuse kunstniku Albert Robida lummuslik nägemus XXI sajandist lendavate loomakujuliste sõidukitega. Sarja puhul ei ole nii väga tegemist klassikalise ulmežanri kui fantaasia ja uitulmega.

    Suurushullustus ja unistus metropolist

    Koolivennad Peeters ja Schuiten on meenutanud pühapäevi, mil nad käisid Schuiteni kodus joonistamas, ja seika, kui tema arhitektist isa tõi uhkusega välja raamatud Le Corbusier’ suurejooneliste Suur-Pariisi plaanidega. See muutnuks Pariisi tundmatuseni kõrghoonete ja pikkade sirgete bulvaridega linnaks ning jaganud linna sektoriteks. Nõnda viinuks ta edasi parun Georges-Eugène Haussmanni visiooni, kelle pärandisse 150 aastat hiljem suhtutakse kahetiselt. Kas tegu oli megalomaani või linna uuendajaga? Mõlemad tunnistasid, et niisuguse planeeringuga megalinnas nad küll elada ei tahaks. Märgiline on siinjuures Brüseli valitsushoone Kolme Võimu palee kujutamine arhitektuurilt identsena Brüsselis asuva justiitspaleega (Le Palais de Justice de Bruxelles). Selle rajamiseks lammutati XIX sajandil Belgia pealinnas osa Marolleni linnaosast, kus elas vaesem elanikkond. Sama brutaalselt tegutses Haussmann koos Napoleoniga XIX sajandi keskpaiga Pariisis. Tema planeerimisvõtetes on nähtud ka võimaluste loomist sõjaväele, et see saaks linnaosades töölisklassi meeleavaldused kiiresti maha suruda. Pariis on viimasel aastakümnel teinud suuri pingutusi, et linna looduslähedasemaks ja inimlikumaks muuta, viia südalinnast välja mootorsõidukiliiklus, istutada puid, meelitada inimesi ja linnaloomi tagasi. Selle taga on tahe midagi ümber teha, isetekkelisuse peale ei saa loota. Romaanis juhitakse tähelepanu, et valesti juhitud linnaplaneerimine viib probleemideni ühiskonnas ning linna sotsiaalse segregatsioonini.

    Inimmõõtmelisus tagasi linna

    Le Corbusier kiitis moodsa linna lineaarset ja korrapärast tänavastruktuuri, sest sihtkoha välja valinud inimene teadvat otsemaid, kuhu tema teekond viib. Sealjuures võrdleb ta vanamoeliste linnade planeeringuid eesli rännuteedega, materdades looma kui sihitut liiklejat, kes mööda varjulisemaid otseteid kulgedes läheb kergema vastupanu teed. Tänapäeva moodsas linnas pakub urbanistidele aruteluainest just see, kuidas teha linnas liikumine igaühele kergeks. Ole sa noor, eakas või linnaloom. Sõjajärgse Euroopa linnaplaneerimises domineerivat mõtteviisi on 1970. aastatest alates saatnud kriitika ja nüüdseks on selge, et inimmõõtmeline elukeskkond tähendab kohta, kus on loodust, parajalt looklevaid teid, paiku, kus jalga puhata ja aega veeta. Nii sünnib keskkond, kus inimesed on tervemad ja rahulolevamad. Raamatu „Metropol. Inimkonna tähtsaima leiutise ajalugu“ autor Ben Wilson kirjeldab suurlinnade arengulugu ja toob esile, et need ei ole üldse ühtemoodi monumentaalsed. Kõik sõltub linnavalitsejate tahtest.5 Brüsseli kogemus on sotsiaalsest ja ajaloolisest seisukohast hoiatav. Wilson toob näiteks XVII sajandi Amsterdami, sõjajärgse Tōkyō ja XX sajandi alguse New Yorgi, mis annavad tunnistust, et paremini toimivad need linnad, kus on teatud kooskõla ametliku planeerimise ja spontaanse, eksperimenteeriva arengu vahel.6 Siin on mõttekoht, kuidas nüüdisajastada ajaloolist linna ja arvestada selle laienemise ja tihendamisega, eriti kesklinnas. Sealjuures tuleb hoiduda lahendustest, millest veel ka 150 aastat hiljem räägitakse kui linna haavadest.

    1 Eelmisel aastal andsid autorid koos kunstnik Jack Duriex’ga välja Brüsseli ajalugu käsitleva pildilis-kunstilise kogumiku „Bruxelles, un rêve capital“.

    2 Frédéric Moreau, The Meaning of Bruzzelisation – The Brussels Times, nr 45, suvi 2022. Lk 16–20.

    3 Damian Carrington, Teadlased leidsid esmakordselt inimese vereringest plastosakesi. Kui ohtlik see meie tervisele on? – Eesti Päevalehe Roheportaal, 30. III 2022.

    4 De Samaris A Urbicande, Le Theatre de L’Architecture. – (A Suivre), nr 68. September 1983. Lk 15. Intervjuu François Schuiteni ja Benoît Peetersiga.

    5 Ben Wilson, Metropol. Inimkonna tähtsaima leiutise ajalugu. Ptk 7. Maailmalinnad Lissabon, Malaka, Tenochtitlan, Amsterdam. Tänapäev, Tallinn lk 1492–1666.

    6 Tauno Vahter, Ben Wilson: Linn ei ole probleem, linn on lahendus! – Postimees 26. III 2021.

  • Pidu 

    PÕIM KAMA, suhtekorraldaja ja kriitik 
    Põim Kama

    Aastaid tagasi nägin internetis fotogaleriid 1914. aasta suvest Euroopas. Kui uskuda neid mustvalgeid jäädvustusi, võeti sellest viimast. Piltidel võis näha eranditult lõbusaid ja naervaid nägusid, suvitajaid kuurortides, randades, tänavakohvikutes. Kõik kihas, kõik elas, igal pool oli pidu. 

    Lõppev suvi meenutab neid pilte. Kaugusest kostev sõjakõmin suurendab tungi elada, olla õnnelik ja vaba – tantsida! Toimub hulgaliselt festivale, kontserte, teatrietendusi, pidusid. Kõikjale jätkub publikut ning soojadel suveöödel täidab tänavaid pidutsev rahvamass. 

    Pidu ei vaja ainult Sanna Marin, meil on vaja pidu, et tulla toime. Nii käes oleva kui ka ees ootava suure tundmatuga. Sõja, majandus- ja energiakriisi, külma ja pimeda talvega, oma haarmeid aina kaugemale sirutava vaesusega. Valmistuks, kui teaks, milleks täpselt valmistuda. Parem tantsida, kuniks veel võimalus. 

    Pidu ei tasu hukka mõista, see on inimomane ja loomulik. On olnud läbi aegade. „Tants on lõpuks siiski üle kõige. Mina pean seda kõrgeltarenenud rahvaste üheks silmapaistvamaks saavutuseks,“ on kirjutanud Jane Austen romaanis „Uhkus ja eelarvamus“. Seda enne kuninganna Victoria valitsemisaega, mis kujunes üheks topeltmoraalist läbiimbunumaks ja sotsiaalsest normidest kammitsetumaks ajajärguks brittide ajaloos. Eksimine heakskiidetud moraali ja ootuste vastu, seda eriti naiste puhul, tõi kaasa hukkamõistu ja seltskonnast väljaheitmise. 

    Hiljuti lisati mitmes Suurbritannia raamatukogus Austeni teostele hoiatus, et sisu võib lugejat häirida. Seega on täiesti võimalik, et tänapäeval suudetakse tühistamises isegi viktoriaane edestada. 

    Me kõik tantsime. Tants on inimkonna vanimaid eneseväljendusvahendeid ja seejuures täiesti universaalne. Ma ei oska nimetada kultuuri, kus ei tantsitaks või ei oleks tantsitud. Asjaolu, et produktiivsuse seisukohalt niivõrd tulutut tegevust pole kõrvale heidetud, näitab, et tants pakub meile midagi meile omast ja asendamatut. See teeb vabaks ja rõõmsaks ega kahjusta kedagi. 

    Sõjaeelsetest pidudest suuremad on ainult sõjajärgsed. Ma ei jõua ära oodata. 

     

    Foto autor 

    Marge Nelk 

  • Jaak Vaus 3. II 1946 – 27. VIII 2022

    Raske haigus viis seitsmekümne seitsmendal eluaastal meie hulgast Eesti Lavastuskunstnike Liidu auliikme, teatrikunstnik Jaak Vausi, kes kujundas enam kui poole sajandi jooksul 287 lavastust peaaegu kõigis Eesti kutselistes teatrites ning Soomes, Saksamaal, Tšehhis ja Venemaal.

    Jaak Vaus sündis Märjamaa alevis ja lõpetas 1964. aastal Märjamaa Keskkooli. Aastatel 1965–1972 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, algul metallehistööd, seejärel teatridekoratsiooni, ning lõpetas kõrgkooli Mari-Liis Küla õpilasena diplomitöödega Eesti Riiklikus Nukuteatris ja Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris. Juba kooliajal asus ta tööle Nukuteatri peakunstniku kohusetäitjana ning tänu oma juhiomadustele ja organiseerimisvõimele kandis ta neljakümne aasta jooksul peakunstniku vastutusrikast koormat Nukuteatris (1970–1980), ENSV Riiklikus Noorsooteatris (1980–1992), Ugalas (1993–2009) ja Vanalinnastuudios (1998–2000 peakunstniku kohusetäitjana).

    Jaak Vaus tegi koostööd enam kui kuuekümne lavastajaga ning tema andele allusid kõik teatrižanrid nukulavastusest ooperini ja farsist tragöödiani. Ta oli ka pidulike riiklike kontsertide, koolinoorte laulu- ja tantsupeo (1987) ning Eesti krooni tuleku auks korraldatud krooniballi (1992) peakujundaja. Ta armastas rõhutada, et tõeline lavakunstiteos sünnib vaid lavastaja ja kunstniku mõttekaasluses.

    Teineteisemõistmises kulgenud loominguline koostöö kujunes tal selliste tipplavastajatest teatrijuhtidega nagu Rein Agur, Kalju Komissarov, Eino Baskin ja Peeter Tammearu, aga ka Raivo Trass, Rudolf Allabert, Kaarel Kilvet, Eero Spriit, Jaan Tooming, Mikk Mikiver jt. Võrdväärse partnerlusega vastastikku rikastavatest hetkedest pärinevad sellised tööd, mis lähevad nii meie teatrikunsti kui ka lavakujunduse ajalukku, nagu „Punamütsike“ (1973), „Väike Illimar“ (1975), „Gulliver ja Gulliver“ (1979), „Optimistlik tragöödia“ (1982), „Kevade“ (1984), „Vennad Lautensackid“ (1985), „Oklahoma“ (1987), „Meistriklass“ (1988), „Gösta Berlingi saaga“ (1994), „John Gabriel Borkman“ (1996), „Enigma variatsioonid“ (2001), „Niskamäe kired“ (2002), „Aarete saar“ (2004), „Marylin“ (2006), „Väike Tjorven Soolavareselt“ (2006), „Jürka“ (2010), „Armastus tööpostil“ (2012), „Viimase öö õigus“ (2014), „Paljasjalgne Debora“ (2016) jpt.

    Loodusliku ruumi suurepärase kasutamise, fantaasiakülluse ja värvika detailirohkusega on jäänud meelde Jaak Vausi kujundatud arvukad vabaõhulavastused: „Dekameron“ (1981, Pirita kloostri õu), „Hamlet“ (1986, Dominiiklaste klooster), „Dracula“ (1997, Rakvere Vallimägi), „Roheline muna“ (2001, Viljandi Lossimäed), „Toomas Nipernaadi“ (2003), „Suvi“ (2005) ja „Kolm klaasikest kirsiviina“ (2006, Ugala tiigi kaldad), „Vennad Lõvisüdamed“ (2009, Rakvere teatri park), „Maailma otsas“ (2016, Rakvere, Pikk 26 õu) jt.

    Aastakümnete jooksul oli Jaak Vaus sagedane ja oodatud külaline ning armastatud kolleeg teatrijuhtidele, näitlejatele ja tehnilistele töötajatele Kuressaare Linnateatris, Endlas, Vanemuises, Rakvere teatris ja Vene teatris.

    Tema viimasteks kujundusteks jäid 2020. aasta juulis üksteise järel esietendunud lavastused „Kassi-hiire mäng“ (Elvas), „Keisri usk“ (Luunjas) ja „Armastus mälukaotuseni“ (Lohusalus). Selline koormus murdis vapra töömehe tervise ja esietendusi vaatama ta enam ei jõudnudki. Kuid tõvevoodiski tegi ta teatriajaloole veel ühe ja väga hinnalise kingituse. Tallinna Linnateatri abil andis ta 2021. aastal välja oma mälestustealbumi ja elulooraamatu „Alevipoiss“, kus avab lugejaile tavaliselt nii salapäraseks jääva lavataguse maailma ja jutustab suure soojusega oma paljudest kolleegidest.

    Jaak Vausi töid on auhinnatud Teatriühingu ja Teatriliidu preemiatega, sh Eesti teatri kunstnikuauhinnaga (2005). Ta pälvis Vanemuise teatri Kaarel Saha nimelise preemia (2007) ning palju Ugala ja Rakvere teatri kolleegipreemiaid.

    Jaak Vaus kandis teenelise kunstniku (1982) ja rahvakunstniku aunimetust (1990) ning sel aastal andis Vabariigi President talle Valgetähe V klassi teenetemärgi.

    Jaak Vaus jääb meie mälestustesse kui väga anderikas, erakordselt kohusetundlik ja töökaaslastesse alati suure sõbralikkusega suhtunud meister, kes armastas südamest teatrikunsti ja sellele pühendunud inimesi.

    Jaak Vaus saadeti viimsele teekonnale neljapäeval, 1. septembril Metsakalmistu kabelis.

    Eesti Lavastuskunstnike Liit

    Eesti Noorsooteater

    Tallinna Linnateater

    Ugala teater

    Vana Baskini teater

    Rakvere teater

    Kuressaare teater

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Teatriliit

    Kultuuriministeerium

  • Ühe öö hingelised eksirännakud

    PÕIM KAMA

    Saueaugu teatritalu „Kadunud kodu“, autor Priit Põldma, lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma, helilooja Pärt Uusberg, muusikajuht Miina Pärn, kunstnik Jaan Toomik, kostüümikunstnik Maiu Rõõmus, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Ingmar Jõela. Mängisid Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld ja Aleksander Eelmaa. Esietendus 20. VII 2021 Saueaugu teatritalus.

    Priit Põldma kirjutatud ja Margus Kaster­paluga kahasse lavastatud „Kadunud kodu“ on saatnud ettenägematute muutujate jada. Lavastus sai valmis juba 2020. aastal, ent jäi pandeemiapiirangute tõttu publiku ette toomata. 2021. aasta suvel jõudis trupp anda ainult esietenduse, päev hiljem oli kõik taas teisiti – Aleksander Eelmaa oli andnud oma viimase etenduse.

    2021. sügisel tuldi siiski taas korraks kokku ja mängiti lavastust festivalil „Draama“, kus Eelmaa rolli võttis enese kanda Meelis Rämmeld. Sealt edasi oli mõtlemise koht. Kuna kord alustatu tuleb siiski väärikalt lõpule viia, otsustati „Kadunud kodu“ tänavu Saueaugul uuesti mängida. Seekord õnnestus seda teha saatuse vahelesegamisteta, vaikselt ja suurema reklaamita, ent ometi viimseni väljamüüdud saalidele.

    Usun, et „Kadunud kodu“ saab osakeseks Eesti teatriajaloost, kui mitte teose enese, siis seda ümbritseva konteksti pärast. Kõik sellega seotu väärib kokkukogumist ning säilitamist.

    Isiklikku kogemust ei saa lahutada üldisest ning kuna „Kadunud kodust“ on kirjutatud varemgi, kasutan siin­kohal võimalust samuti teatud lõpetatuse püüdlemiseks, keskendudes lavastuse neile nüanssidele, mis kõnetasid ühel või teisel moel. Kirjutan, sest olin kohal mõlemal õhtul: nii sellel, mis jäi Aleksander Eelmaa viimaseks, kui ka täpselt aasta hiljem antud etendusel, mille järel väiksemas ringis Sassile lugupidamist avaldati ja otsad seoti.

    Mõistus pärast keskööd. Hiljuti käidi välja teooria, mille kohaselt langetavad inimesed öösiti halbu otsuseid, kui nad ei taipa õigel ajal magama minna, vaid jäävad oma mõtete keskele üksi tiksuma. „Teadlaste hüpotees viitab sellele, et kui inimene on öösel ärkvel, toimuvad ajus keemilised ja füüsikalised muutused. Need muutused mõjutavad seda, kuidas ümbritseva maailmaga suhestume.“1 Öös võivad varitseda ohtlikud mõtted ning hiilida ligi segadus ja kahtlused.

    „Kadunud kodu“ tõi vaataja ette Joonatani-nimelise noore mehe (Sander Roosimägi) ühe öö hingelised eksi­rännakud, igas suunas lahti rulluva mälumaastiku, lõputu kanga seostest, uidudest ja igatsustest. Aja kihistused ja lõimed segunevad pidevalt. Peategelane rändab läbi öö ja omaenese lapsepõlve, samuti vanaema ja vanaisa mälestuste ning koguni selle, mis veel olemata.

    See on meheks kasvamise lugu. Joonatanil on tarvis jõuda otsusele, kuidas tegutseda, kuid see, mis peaks olema elu kõige õnnelikum aeg, on hoopis tulvil kahtlusi ja kõhklusi. Kus oodatud õnn end siis peidab? Kas männimetsas ja mere ääres, silmapiiril ja perspektiivis? Või selja taha jäänud lapsepõlve Soosaarel, aiaäärses tänavas, vanaema hoole all? On see tuttavas või tundmatus, ootab see paigas, millega hingesild loodud, või alles leidmata võimalustes?

    Aleksander Eelmaa roll „Kadunud kodus“ on kõigest järgnenust värvitud. Kõik asjad omandavad tagantjärele teistsuguse tähenduse, kui pärast neid on juhtunud pöördumatu.

    Lõputu kalalkäik. Öö „Kadunud kodus“ on piirsituatsioon, see on ei­kellegi­maa, täis võimalusi ja võimatusi. Päevase aja kahevahelolek ja argiste paratamatuste raamistus tekitavad Joonatanis tunde, et ehk oleks lihtsam ära minna ja mitte enam tagasi tullagi. „Hüppa üle!“ ahvatleb noormeest lapsepõlve kujuteldav sõber Huckleberry Finn.

    Joonatani elukogenum onu (Meelis Rämmeld) teab aga ängile head rohtu: „Millal su sünnipäev on? Ma kingin sulle õnge! Sul on õnge vaja!“ Kui mehel on vaja minna ära, tuleb tal minna kalale, leiab onu. Kalalkäigu teraapilist mõju on kiitnud ka psühholoog Tõnu Lehtsaar: „Eesmärk on stressis inimene oma argirutiinist lihtsalt välja viia. Kala on sellises olukorras boonus. [—] Kalalkäik on korda läinud, kui sellest jääb hea tunne.“2

    „Jõgi viib kõik mõtted. Ussi ei hakka konksu otsa panemagi, muidu kala tuleb ja segab. Kalameest ei tohi segada,“ kõneleb onu. Ja siis, just enne, kui jõuad päriselt ära minna, tuleb igatsus peale. Tahaks koju tagasi. Koduigatsus ongi teose kandvaim motiiv – igatsus kättesaamatu järele. Millegi, mis on pöördumatult kadunud.

    Põldma kirjutatud näidend tugineb suuresti Ernst Enno tekstidele, kuid seal leidub motiive ka Madis Kõivu ja Bernard Kangro loomingust, rääkimata Tom Sawyeri seiklustest, kaarnakivist ja teistest viidetest. Lavastuses Miina Pärna koori esituses kõlavad laulud on loonud Pärt Uusberg, neist kolm on kirjutatud spetsiaalselt lavastuse tarbeks. Osatäitjatena astusid üles Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld ja esietendusel Aleksander Eelmaa.

    Naise kõik olekud. Naisrolle täitva Külli Teetamme metamorfoosid on imekspandavad, üksi kehastab ta kõiki olulisi naisi Joonatani elus: elukaaslast, vanaema ja veel sündimata tütart. Kuigi Teetamm kannab välja naise kõik staadiumid, on neist just vanaema roll haruldaselt õnnestunud. See kergelt kühmus ja kõver kuju oma tõreda armastusega võtab eneses kokku terve põlvkonna vaikusega kaetud valu. Rabeda pinna all aimub lõputuid sügavusi. „Mis olnud, see olnud,“ kõlab vanaema tarkus. Vanu asju meelde ei tuletata, olnust ei räägita.

    Minevik ja tulevik saavad kokku lavastuse kulminatsioonina mõjuvas kõrtsi­stseenis, kus noor Joonatan satub omaenese vanaisa rolli. Vanaisa Joonatani tallu on pandud elama võõrad raudteetöölised, noorel mehel pole enam kohta. Peremees Piitre on aga ehitanud maja Soosaarele, kuid majaga on see häda, et see ei saa kunagi valmis. „See on kõige õudsem. Kui sa oled kord teda juba ehitama hakanud, ei taha sa enam muud, kui teda lõpetada. Korralikult lõpetada,“ seletab kõrtsmik (Meelis Rämmeld). Aga mismoodi üht maja korralikult lõpetada, jääb kättesaamatuks. Lihtsam on võtta Mauser ja enesele kuul pähe kihutada, aga just sellisest kurvast saatusest soovivad sõbrad peremees Piitret säästa. Joonatan võiks talu ära osta, sest tema pole seda ehitanud ja tema ei pea seda ka lõpetama. Tema saab seal elada. Laulu, tantsu, ka klaaside kokkukõlamise saatel lööb noormees käed Soosaare talu ostmiseks ning sõlmib suhted tulevase kaasaga.

    Öö ja unenägude pidevad aja- ja rollihüpped viivad aga selleni, et kõrtsis talu ostnud ja kaasa leidnud Joonatan muutub koju jõudes taas poisikeseks, kes lunib luba ühe öö vanaema kaisus magada ning tõotab enam mitte kunagi kõrtsi minna, sest „joogid panevad pea valutama ja tüdrukud naeravad mu üle“.

    Paratamatult koidab hommik, päriselt lapsepõlve naasta pole võimalik. Igatsetud kodugi pole enam seesama paik, vaid hoopis teine ja võõras. Päeva hakul jõuab Joonatan otsusele – Soosaare talu läheb müüki. Seda, mis kunagi oli, ei ole enam. On aeg rajada uus.

    Luhta minek. Aleksander Eelmaa roll „Kadunud kodus“ on kõigest järgnenust värvitud. Kõik asjad omandavad tagantjärele teistsuguse tähenduse, kui pärast neid on juhtunud pöördumatu.

    Vaadates nüüd esietenduse salvestust, tundub kõik tähendavat muud, kui esialgu paistis. Sassi kehastatud Saare-vana vanaemale hauda kaevamas ehk „maa kodu ette valmistamas“, kus lahkunu võiks „puhata ja mõelda, mis elu see siis oli“. Või Sass värskelt kaevatud haua äärelt taeva poole hüüdmas „Issand, vaata, ta on siin!“ või siis ukselt üle õla tagasi hõikamas „Matustel näeme!“. Ning lõpetuseks Sass luhta minemas – üksi läbi uduse ja kastemärja niidu ritsikasirina saatel silmapiiri poole kõndimas.

    „Mul ei ole aega, ma pean minema!“

    „Kuhu?“

    „Luhta!“

    „Ma tulen ka!“

    „Ei, ära tule. Ma lähen üksi.“

    Päris üksi ei lähe meist keegi. Isegi, kui see nii võib tunduda. Tänavu 21. juuli õhtul, kui publik oli lahkunud, kogunesime tühjaks jäänud saali ja sõlmisime otsad. Igaüks omal moel. Tõnu Õnnepalu luges Aleksander Suumani luuletusi kogumikust „Meil siin Hüperboreas“, Garmen Tabor laulis eest Sassile meeldinud laulu „Siidilipp ja hõbepurjed“ ning kooriliige Karl Tipp mängis saksofoni. Oli vaikne ja sõbralik õhtu.

    1 Sandra Saar, Inimesed langetavad öösel halbu otsuseid. – ERR, Novaator 8. VIII 2022.

    2 Laura Jõgar, Psühholoog Tõnu Lehtsaar: kalalkäik on absoluutselt teraapiline. – Maaleht 4. VIII 2022.

  • Kunstitöötaja lõputu laupäev

    HANNO SOANS

    Aleksander Metsamärdi kestvus-performance „5–9“ EKA esimese ja teise korruse vahelises trepigaleriis 1. – 30. IX.

    Kõnealuse teose eellugu algab iselaadsest proto-performance’ist, mis sündis olude sunnil ja kunstipretensioonideta. Kaitseväeteenistuses viis Aleksander Metsamärt läbi rituaali, millega ta püüdis ilmselt oma ühiskonna teenistusse kutsutud ajutist mina sõdurielu rutiinist puhtaks pesta ning häälestada end kunsti­ajaloole, oma valitud erialale. Tema pagemistrajektooriks ei olnud aga mõni tavaline auru väljalaskmise viis, nt sport, seks või alkohol. Sõjaväeteenistuse rutiinile vastas ta omapoolse kontrarutiiniga, natuke nüri, natuke meelevaldse tegevusega: kõik oma vabad hetked veetis ta kirjutades ümber Voldemar Vaga „Üldise kunstiajaloo“ köiteid ja jõudis oma rituaalses tegevuses mediteerides raamatu musta ruudulisse kladesse ümberkandmisega umbes poole peale. Et selline kompulsiivne tegevus jäi pärast ajateenistuse lõppu kohe katki, seletub sellega, et küllap see põhines ajateenistuse päevakavast distantseerumise vajadusel. Tudengielu vabadused võtsid üle. Iselaadsest hommage’i-rituaalist jäi talle aga mälestuseks hoolsas kribukäekirjas raamatust maha joonistatud diagrammidega paks must ruuduline klade kui iselaadne devotional object, mis end aeg-ajalt ikka meelde tuletas. Ehk aimas ta juba siis, et must klade võib uuel eluringil tagasi tema töölauale jõuda, nõudes alustatu lõpuleviimist.

    Avatud ajaraamiga performance. Igatahes on Aleksander Metsamärt nüüd, varasema privaatse proto-performance’i materjale kunstiteosena avalikkuse ette tuues, valmis ette võtma aktsiooni, mille käigus vana Vaga viimaks ometi lõplikult musta klade kaante vahele pigistada ja trükitud tekst käekirja grafoloogiliste tähendusnüansside abil kodustada. Ümberkirjutamismaratoni start on planeeritud 1. septembrile, sümboolselt kooliaasta algust tähistavale tarkuse päevale. Selleks on Metsamärt kunstiakadeemia esimese ja teise korruse vahelises trepigaleriis reserveerinud kõigi möödujate silme alla endale laua-, tooli- ja magamisasemega napivõitu pesa, et seal ööpäev läbi projektile pühenduda. Tegemist ongi tõelist pühendumist nõudva tsükliga – aktsiooni pealkiri „5–9“ tähistab iseendale ette kirjutatud töötunde, osatades ja üle mängides nii kontoriroti rituaaliks pööratud rutiini. Performance’i kogukestust võib ta varasema kogemuse põhjal aga vaid umbkaudu ette arvata – on olnud juttu, et ülesande lõpuleviimiseks võib tal vabalt kuluda pea kaks nädalat.

    Eesti kunstiajaloos on erilist pühendumust nõudva kestvus-performance’i formaati viljelenud Non Grata seltskond, korraldades arvukalt nii kolme ööpäeva pikkusi kui ka kahenädalasi segasummasuvilaid, kus oli ühendatud räige huumor, karjas kaotsimineku tunne ja ritualiseeritud kehalisus. Ent selle väljundi energia on praeguseks maha tiksunud. Kuulujutu järgi olevat 24tunniseid performance’eid plaaninud ka seisundikunstis teadvuse ühisvälja ergastamisest huvitunud Kihhotistid, üleminekuaja üks ägedamaid kunsti­kollektiive. Nemad plaanidest kaugemale ei jõudnudki. Tegevuslaad, mis seostab Kihhotiste ja Non Gratat, kõigist nende erinevustest hoolimata, ei legitimeeri end enamasti suhtluses publikuga, vaid piirdub autokommunikatsioonis sündinud eneseküllase autentsusekogemusega. Metsamärt seevastu näib ümberkirjutamise tegevuslikus askeesis orienteeruvat mitte niivõrd endale või autentsusekogemusele, vaid pigem Teisele, tekstile ja vaatajale. Oma eriala tüviteksti hoolsa kopeerimise rutiinne praktika ei ole just parim õpetaja – kohe kui hakkad teksti sisusse süüvima, kaotad järje ja protsess aeglustub. Hea veel, kui vigu sisse ei tule. Sellisena on protsess ümberkirjutajale teadmiste hankimise seisukohast küll kasutu: oma arhailisuses jääb sellest alles vaid kõigist praktilistest motiividest vabastatud tegevus, püha töö omas mahlas. Neetud osa, Georges Bataille le parte maudite, mis tavapäraselt kehakunstis puhast kulutust nõuab, ei avaldu siinkohal transgressiivselt ja plahvatuslikult, vaid tasapisi. Ometi on ka selles argielust eralduva energeetilise aadrilaskmise maik man – seekord siis autori argielus tekkiva „elektrikatkestuse“ näol. Ka seekord võib olla tarvis haavu lakkuda. Kuigi vaatajasse see aspekt otseselt ei puutu.

    Kui Non Grata kestvusaktsioone võiks kirjeldada kui suletud ajaraamiga performance’id, siis Metsamärdi kavandatavat aktsiooni võib vastupidiselt sellele kirjeldada avatud ajaraamiga performance’ina. Kui esimesel juhul lõpetatakse tegevus automaatselt, kui kell oma aja on täis tiksunud, siis viimase puhul sõltub lõppjaama jõudmine performance’is osaleja enese tegevusest. Metsamärdi teos lõpeb alles siis, kui tekst viimaks otsa saab, enesele võetud performatiivne ülesanne on ammendunud. Minu andmetel polegi eesti kultuuriruumis seni sellises mahus avatud ajaraamiga kestvus-performance’it tehtud.

    Aleksander Metsamärt veetis sõjaväeteenistuses kõik vabad hetked Voldemar Vaga „Üldise kunstiajaloo“ köiteid ümber kirjutades. Ta jõudis oma rituaalses tegevuses – raamatu musta ruudulisse kladesse ümberkirjutamises – umbes poole peale.

    Tüvitekstide ümmardamisele pühen­­dunud munk. Metsamärdi „5–9“ toob välja veel terve paketi huvitavaid konnotatsioone, mida vaataja võib küll teadvustada, ent tingimata ei pruugi. Kuidas mõjub EKAs kui kõrgemas kunstiõppeasutuses, kus muuhulgas koolitatakse ka kunstiteadlasi, mitme õppenädala jooksul pühendumusliku rituaalina välja mängitud üldkunstiajaloo näiliselt mõttetu ümberkirjutamine? Kas sellel lootusetult vananenud teadmiste tootmise ja edastamise viisil on meile pakkuda varjatud võlu? Milliseid reaktsioone tekitab õppekeskkonnas endale koha nõutanud ümberkirjutaja absurdselt pikaleveniv žest üliõpilastes ja õppejõududes? Kes ignoreerib, kes soovib osa saada, kes küsida, kes sekkuda?

    Kuidas püsida akommunikatiivne, aga paradoksaalselt siiski kommunikeerudes? Milliseid nihkeid teadvuses põhjustab kirjutamise rutiin ümberkirjutajale enesele? Pole vist asjatu korraks osutada Melville’i Bartlebyle, kuigi viimane vaeseke oli Metsamärdist veel palju viletsamas rollis, sest oma iket polnud ta ju ise kanda võtnud ega omanud ta ka kirjutatuga mingit emotsionaalset sidet: vastuseks lülitus ta lihtsalt välja, korrutades nagu katkine grammofoniplaat: „Ma parem ei teeks.“ Kui Bartleby oli inimkirjutusmasin, mis mingil hetkel rikki läks, siis kes on Metsamärdi tegelaskuju? Kas kunstiteaduse tüvitekstide ümmardamisele pühendunud veider munk?

    Performance’i „5–9“ puhul teatraliseeruvad ühekorraga – ja seda mitte aplombiga, vaid draamavabas vaikses noskerdamises – kaks justkui vastandlikku troopi: üha raskemini leitava mõttetu töö kummastav pühaduseoreool ja üha laiemalt leviva prekaarse töö ühiskondlik armetus. Kusagil kaugemal terendab ehk ka töö lõpu utoopiline teema, mis peaks post-scarcity ühiskonnas võimaldama väärtustada tööprotsessi rituaalset aeglustamist, millega ju ka Metsamärt siin tegelema asub. Oma valitud tegevusele keskendunud sunnismaisest tegelaskujust võib EKA koridoride tavapärases saginas saada justkui mingi konstant, mille abil möödujad võiksid oma ajakasutusest ja pühendumusest teadlikumaks saada. Aga juba krestomaatilise kunstiteadusliku teksti reprodutseerimise akt ise tõstatab mõningaid erialaprobleeme, mis autorit vaevalt et külmaks jätavad. Kuidas üldse mõelda üldise kunstiajaloo projektist, eriti sellisest klassikalisest, ent iganenud tekstist, nagu seda on Vaga oopus? Mida üldse teha alustrajava raamatuga, mida tänapäeval saab naudinguga lugeda vaid oma aja pragmaatilisuse eest vanades kommetes, sõnades ja väärtustes pelgupaika otsides? Kas pole probleemikeskne kunstiajalugu üldkunstiajaloole kui žanrile üldse otsustava põntsu pannud? Võib ju noor kunstiteadlane tänapäeval vabalt bakalaureusepaguniteni jõuda, ilma et teda kohustataks läbima tasapaksu ekskurssi kunstiajaloo algpunktist tänapäevani välja. Ma ei ütle, et see on hea või halb, see lihtsalt on nii. Midagi on vahepeal muutunud. Teiselt poolt tasub tuletada meelde ka James Elkinsit, kes on näidanud, et kui varem ilmselgelt Euroopa-keskset kunstiajalugu hakata üleilmse kreedo toel võrdsustavalt ümber kirjutama, viivad kuhjuvad probleemid, hoolimata heast tahtest välja võimatu missioonini. Ent kas kaotsi minema kippuvat üldisuse-illusiooni, mida vana Vaga ajal vankumatuks peeti, tasub üldse taga igatseda?

    Korrastatuse ja rutiini poole. Edasi võib mõistagi minna ka isiklikuks ning häbematult küsida: mida see Metsamärt oma paastule manitseva žestiga siis taga leinab – oma kunstiteadusele ja kriitikale loovutatud noorust, oma eriala tõupuhtust või selle tüvitekstidele toetuvat turvalist tegelikkusepilti? Ei üht, teist ega kolmandat, ma loodan, aga mine sa tea ka – vastus võib ju selguda ka alles töö käigus. Vastus võib olla autorile suisa ilmutuslik, aga ega see veel ei tähenda, et meie vaatajana sellest osa pruugiksime saada. Iga tõsiseltvõetav performance on selle läbiviijale intiimne ja intensiivne privaatkogemus, mille teatav psühholoogiline läbitungimatus paratamatult publikut piinab. Vaikne, viisakas ja visa kohalolu, eriti kui seda intensiivistab pidev pühendumine „asjale“, võtab vaataja silmis ikka küsimärgi kuju. Küsida võib ka seda, et kas militaarsed rudimendid, mis on tuvastatavad Metsamärdi tegelaskuju image’is aitavad tal teise aega ja elukorraldusse tagasi minna, nii-öelda sõduriks käia? Ja kes siis ei igatseks aeg-ajalt restart’i?

    Metsamärt on kunstikriitikuna värvikate partikulaaride ja detailsete üksikjuhtumite mees, aga võib-olla just seetõttu tõmbab teda tugevalt universaalide ja süsteemi, korrastatuse ja rutiini poole. On vägagi temalik, et kriitiku rahutut ja kerglasevõitu ametit, mis pahatihti sõltub flanöörilikest impressioonidest, tahab ta tasakaalustada iganädalase tekstidoosi üllitamise kohustusega. Ja eks seda ju tajuda ole, et ka kunstniku rollis on Metsamärt pigem haaratud kohustusest kui vabadusest, pigem usust kui armastusest.

    Kui Anders Härm kirjutab oma peatselt kaitsmiseni jõudvas doktoritöös pea kõik performance’i-ajaloo ägedaimad hetked lahti allumatute kehade kesksele metafoorile toetudes, siis on igati tervitatav, et Metsamärt valib vahelduseks allumise, ent samas siiski autoripoosi, kus ei domineeri masohhism või salaviha. Ressentiment, millest Nietzsche hoiatavalt kirjutab, on talle olemuslikult võõras.

    Kunstnik seab end vaatamiseks välja määramatuks ajaks ja nagu ikka on performance’i-kogemuses takkajärele vaadates kõige olulisemaks just mõni selline detail, mida ennustada ei suuda ka osavaim publikuteadvuse manipulaator. Sest mine sa tea, mis juhtuda võib. Aga võib-olla harjuvad nad temaga kunstiakadeemias kohe nii ära, et ei tee tast väljagi – las siis istub seal oma laua taga ja kribab, paljugi mis? Ning võib-olla ongi see tema valitud tekst sedavõrd „üld“, et ei lõpegi otsa. Kunstnikust saab siis oma tegelaskuju igavene ümber­kirjutaja koos kõigi kujuteldava transformatsiooni võimatute implikatsioonidega. Kunsti oma tinglikkuses lunastaks elu ise. Ja nii ta siis saabub, nunc stans, kunstitöötaja lõputu laupäev.

    PS. Et juba performance’i kujustamine, elluviimisest rääkimata, on orgaaniline, elav protsess osutab üks viimase hetke täiendus. Kunstnik on otsustanud seada oma aktsiooni lõppkuupäevaks 30. septembri. Loodetavasti täidab ta endale võetud ülesande varem ja saab varem lõpetada, kui aga mitte, on ta otsustanud pooleli jäänud kladed hävitada. Panused tõusevad! Ja lõpetuseks, nagu ütlevad klassikud: „Me täname kõiki, kes pole meid takistanud!“

    Hanno Soans on Aleksander Metsamärdi projekti kuraator.

  • Uljas koguperemuusikal liivakellaga

    PILLE-RIIN PURJE

    Vene teatri „Tavaline ime“, autor Jevgeni Švarts, libretist Juli Kim, helilooja Gennadi Gladkov, lavastaja Sergei Golomazov (Läti), kunstnik Mihhail Kramenko (Iisrael), valguskunstnik Anton Andrejuk, koreograaf Olga Privis, arranžeerija Aleksandr Žedeljov. Mängivad Aleksandr Ivaškevitš, Aleksandr Žilenko, Daniil Zandberg, Anastassia Tsubina, Natalia Murina, Sergei Furmanjuk, Ilja Nartov, Jekaterina Kordas, Dmitri Kosjakov, Dmitri Kordas, Marika Otsa, Oleksandra Levõtska, Sergei Tšerkassov, Alexandr Domowoy ja Stanislav Kolodub. Esietendus 26. VIII Vene teatri suures saalis.

    Aasta tagasi esietendus Jevgeni Švartsi „Tavaline ime“ Rakvere teatris, žanrimääratlusega „muusikaline armastuslugu“. Lavastaja Eili Neuhaus, helilooja Hando Põldmäe, armastajapaari mängimas-laulmas Saara Pius ja Ott Lepland. Võluri ja Ministri kontrastne kaksikroll jäi näitleja Toomas Suumani (1956–2022) eelviimaseks osatäitmiseks koduteatri laval – suuresti tänu Suumani isiksuslikule interpretatsioonile pääses mõjule igavikulise armastusloo ja ühiskondlik-poliitilise satiiri tasakaal.

    Juhtumisi näitas sellal telekanal ETV+ Mark Zahharovi filmi „Tavaline ime“ (Mosfilm, 1978), kus jäädvustatud tippnäitlejate ansambel: Võluri rollis Oleg Jankovski, juhm-kaval Kuningas Jevgeni Leonov, Minister Andrei Mironov jne. Vene teatri uuslavastuse kavaleht lubab publikule heldelt, et tegu pole filmiversiooni kopeerimisega, vaid kuulsa teose uue originaalse fantaasiaküllase versiooniga.

    „Tavaline ime“ ilmus Karin Ruusi tõlkes Švartsi näidendikogumikus „Alasti kuningas“ (Eesti Raamat, 1973). See muinasjutt ei ole samavõrd jõuline ja lööv poliitiline satiir kui triloogia „Alasti kuningas“, „Vari“ ja „Draakon“. Iseäranis „Draakon“, mida minuealised mäletavad Ingo Normeti eredas tõlgenduses lavakunstikateedri X lennuga (1981), toimiks praegu nagu rusikas silmaauku, kui mõelda sõjale Ukrainas. Siiski pole „Tavaline ime“ ühiskondlikult nüri: Kuningas ja Minister-administraator võiksid oma küllusliku demagoogiaarsenaliga lisada ajakohase allteksti.

    Ent Sergei Golomazovi lavastus kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob. Ärge mõistke vääriti, ma ei igatse päevakajalist plakatlikkust, kuid ka muinasjutus toimib hea ja kurja vastandus. Nii Sergei Furmanjuki Kuningas kui ka Ilja Nartovi Minister-administraator on juhmivõitu naljakad sellid, kelle kostüümides vihjeid mafioosodele. Nartovi peaaegu striptiis, poseerimine hõbedases trikoos, pani kuuldava osa esietenduse naispublikust kiljuma. Tahaks loota, et puhkenud kirglik vaheaplaus tunnustas näitleja koomikutalenti, mitte ei õhutanud frivoolsust, kust jäi kõigest pool sammukest labasuseni. Muidugi on see maitseküsimus, ent „Tavalise ime“ tituleerimine koguperelavastuseks, soovitusliku vanusega 8+, näib siiski üksjagu jahmatav.

    Näitetrupp on musikaalne ja temperamentne: kõik tegelased laulavad ja tantsivad hoogsalt, isukalt. Minu maitsele jäi pooltoonidest vajaka. Nii nagu helivõimendus põsemikrofonides tundub koolitatud häälega draamanäitlejate puhul ülepaisutatud ning paratamatult kaasneb ka ebasiiruse oht, nii nagu lavasuits tundub maagia loomiseks tüütult stamplik võte, nii hakkab kiiresti väsitama ühtlase intensiivsusega mängulaad. Midagi ligilähedast kiirgab samal näitelaval ka muusikalist „Minu veetlev leedi“ Alla Sigalova lavastuses.

    Kolmas ja kahtlemata kõige huvitavam mängutasand kuulub Aleksandr Ivaškevitši Võlurile, kes sündmusi komponeerib.

    Sellegipoolest jaguneb „Tavalise ime“ näiteseltskond otsekui kolme rühma. Eelnimetatud koomilist, valdavalt ikkagi maitsekat uljust serveerib kuninglik õukond, kus ka Dmitri Kordase Peaminister sarnaneb tüpaažilt Furmanjuki ja Nartovi rolliga, ilmekalt sekundeerivad õuedaamide duett Amanda (Marika Otsa) ja Orinthia (Oleksandra Levõtska) ning Timukas (Stanislav Kolodub). Kui Sergei Tšerkassovi roosas rüüs Jahimees ilmub lava kohale külglooži, mõjub see paratamatult Elmo Nüganeni „Surnud hingede“ tsitaadina, et mitte öelda plagiaadina. Õukonna esileedi Emilia rollis saab Jekaterina Kordas muutuda, veidi maheneda, kui bravuuritar viimaks ometi kohtab taas oma elu armastust Emili, kellest on saanud üksildane Võõrastemajapidaja. Dmitri Kosjakov on ses rollis sümpaatne, tema kannab loo põhiteemat, väsimatut usku armastusse. Emil oskab olla osavõtlik noorte armunute suhtes.

    Oma muinasjutu elavad läbi nõiduse ohver, noormeheks muundatud Karu (Aleksandr Žilenko, mängib ka Daniil Zandberg) ja nooruke Printsess – imekauni lauluhäälega Anastassia Tsubina. Need rollid on loodud üsnagi distantsitu siirusega, ei puudu hingestatud traagika, puhtsüdamlik melodraama. Publik saab neile vahetult kaasa elada. Kui võrrelda Ott Leplandi osalahendusega, millest kumas paraja koomikakraadiga läbi karuna sündinu kohmakus, tundub Žilenko pigem puhastverd inimlapsena.

    Kolmas ja kahtlemata kõige huvitavam mängutasand kuulub Aleksandr Ivaškevitši Võlurile, kes meie silme all sündmusi komponeerib. Võlur paneb kirja muinaslugu, hiljem kahmavad tegelased tema käest paberilehti, kus kirjatähtedes loetav nende saatus. Võluri proloog liivakella ja liikuma lükatud kiiktooliga tõotab esialgu hoopis teises, mõtlikumas helistikus lavastust, ent tema pihtimus armastusest oma abikaasa vastu ning surematuse kurbusest jääbki rolli kulminatsiooniks.

    Natalia Murina Võluri naise osas oskab tundlikult mõista oma meest ja hoida seejuures naiselikkuse saladust. Niipea kui see duett kõrvaliseks hajutatakse, hakkab lahtuma näidendi võlu. Ja igavikulise liivakellaga manipuleerib kuningas. Oluline murdehetk Võluri lavaelus on tujukas haavumine, kui noormeheks muundatud karu, kellega ta viib läbi armastuse eksperimenti, ei täida ootusi. Siit aimub avarama ja valusama teemana looja pettumine inimestes. Seda otsustavam on õnnelik lõpp, kui armastus ei allugi Võluri mängurlikele plaanidele. Näidendis tõdeb surematu Võlur: „Au vapratele, kes julgevad armastada, teades, et sellele kõigele tuleb lõpp. Au meeletutele, kes elavad nii, nagu oleksid nad surematud.“

    Vaheajal arutlesin endamisi, kuidas sõnastada külaliskunstniku Mihhail Kramenko panust lavastustervikusse. Stsenograafia pöördlaval on ambitsioonikas ning näitlejate turnimine mööda astmeid, liiatigi kaldpinnal, ei mõju just turvaliselt. Pidev muretsemine osaliste komistamisohu pärast pole just parim viis lavaloole kaasa elada.

    Aga see, mis toimus lavapildiga teise vaatuse lõpus, tegi mu tigedaks. Kõigepealt kandsid lavatöölised kohale kohvilaua ja olustikulisus tühistas muinasjutu mängureeglid. Tagatipuks, vaatamata niigi armutult ülekuhjatud lavaruumile, tassiti sinna veel neli röögatut pargipõõsast: kaks kera, kaks koonust, üüratu pirakad, ääretult ebaesteetilised. Kuna mu istekoht ei olnud rea keskel, varjasid nood koledad monstrumid ära Võluri kirjutuslaua, nägin üksnes Ivaškevitši käsivart, mitte tema silmi, millest lugeda rolli mõtteid. Kuidas saab stsenograaf olla sedavõrd isekas, üleolev näitlejate ja publiku suhtes? Ja kus on lavastaja silmad, et ta laseb sel sündida?!

    Esietenduse publiku püstijalu ovatsioonid ja lillesülemid olid märkimisväärsed, ent mulle tundub, et tavaline ime jäi seekord tabamata.

  • Luulesalv

    MARI-LIIS MÜÜRSEPP

    Malevorst

    olen armastanud malet
    ammu enne seda
    kui endale lõpuks
    chess.comi kasutaja tegin
    ja hakkasin mängima
    inimestega üle maailma

    kõigi nende millegipärast
    ülikiimas tüüpidega
    kelle jaoks on okei
    kohe pärast Sitsiilia kaitset
    kirjutada vestlusaknasse

    hey baby wanna fuck

    ei taha noh
    ma tahan malet mängida

    eile mängisin parajasti
    johnnyboy52-ga
    kui mulle tuli pähe
    et meie sinuga
    mängime tegelikult ka

    just siis kui hakkan
    viimasest kaotusest toibuma
    tuled sa jälle oma odaga
    ja trambid minust üle

    samal ajal kui mina
    ei saa sinust üle
    vaid jään sinu oda alla
    sinu vankri alla
    sinu ratsu kapjade alla
    tule alla

    see on halb mõtlen
    väga halb
    samal ajal kui johnnyboy52
    ootab väga mu järgmist käiku
    ja seda et talle Snapchatis
    oma kaenlaalustest pilte saadaksin

    sina ei küsi kunagi
    mu kaenlaalustest pilte
    sest tead et
    etturitel ei ole kaenlaaluseid

    etturid jäävad lihtsalt ette
    teele paremate nuppudeni
    sulle meeldib murda
    neid paremaid nuppe

    endal on isegi kuninganna olemas
    kuninganna kes on
    täiesti läbipõlenud
    aga kes võitleb sinu eest alati
    mis siis et kuningas on alasti
    ja tal on juba ammu
    kroon peast ära kukkunud

    ma võin praegu olla tühine ettur
    aga parem olla ettur kui tagur
    ettur võib vähemalt kuningannaks muutuda
    küsi johnnyboy või chessfuck400 käest

    nemad teavad mis on male
    ja neid huvitab alati
    kuidas mul läheb

    kuidas läheb sel punapäisel
    (üsna halval) naismängijal
    kelle kasutajanimi on malevorst
    ja millised on tema kaenlaalused

    Loe ka intervjuud Mari-Liis Müürsepaga.

     

  • Valguse ja surma sümfoonia

    MIHHAIL TRUNIN

    Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule

    rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.

    Aristoteles, „Luulekunstist“ (tlk Jaan Unt)

    Alustan pika tsitaadiga: „Igal inimesel on sõbrad. Miks ei võiks luuletaja pöörduda sõprade poole, talle loomulikul viisil lähedaste inimeste poole? Meresõitja viskab kriitilisel hetkel ookeanivetesse pitseeritud pudeli, milles on tema nimi ja tema saatuse kirjeldus. Pikkade aastate pärast leian ma selle luidete vahel hulkudes, loen kirja läbi, saan teada sündmuse kuupäeva, hukkunu viimse tahte. Mul oli õigus seda teha. Ma ei võtnud lahti võõrast kirja. Pudelisse pitseeritud kiri on adresseeritud sellele, kes selle leiab [—].

    Мой дар убог, и голос мой не громок,
    Но я живу – и на земле мое
    Кому-нибудь любезно бытие:
    Его найдет далекий мой потомок
    В моих стихах – как знать – душа моя
    Окажется с душой его в сношеньи,
    И как нашел я друга в поколеньи,
    Читателя найду в потомстве я.

    [Mu anne on kasin, ja mu hääl pole vali, / kuid ma elan – ja mu maapealne / olemine kellelegi on armas: / selle leiab mu kauge järeltulija / mu luuletustes – kes teab – mu hing / käib tema hingega läbi, / ja nagu leidsin sõbra oma põlvkonnast, / lugeja leian järelpõlvest.]

    Triin Paja 5. augustil luulekogu „Jõe matmine“ esitlusel Tallinna raamatupoes Rüütel & Matilda.

    Baratõnski luuletust lugedes tunnen ma sama tunnet, otsekui oleks mu kätte sattunud selline pudel. Ookean kogu oma võimsa stiihiaga on sellele appi tulnud ja aidanud täita seda eesmärki, ning leidjat haarab jumaliku ettehoolduse tunne. Selles, kuidas meresõitja viskab pudeli lainetesse, ja Baratõnski luuleläkituses on kaks sarnast selgelt väljendunud momenti. Kiri, nagu luuletuski, pole adresseeritud kellelegi kindlale. Sellest hoolimata on mõlemal adressaat.“1 Nõnda kirjeldab Ossip Mandelštam, toetudes teisele suurele luuletajale Jevgeni Baratõnskile, ideaalset autori ja lugeja suhet: luuletusi kirjutatakse kitsale arusaajate ringile ja ühtlasi kõigile, kes tahavad neid lugeda. Baratõnski otsis endale „lugejat järelpõlvest“ – ja leidis selle Mandelštami näol.

    Augusti alguses olin Triin Paja raamatu „Jõe matmine“ esitlusel ja kuulasin, kuidas autor loeb oma tekste. Mind üllatas, et ma ei suutnud kuulamise põhjal vahet teha, milline tekst on kirjutatud värssides ja milline proosas. Pärast esitlust küsisin autorilt, kuidas ta otsustab ühe või teise oma teksti kirjapaneku vormi. Paja vastas, et toetub täielikult sisetundele, sest iga luuletus on nagu kiri pudelis ja selle loomise protsessis jõuab arusaamisele, millisesse vormi üks või teine teade pakendub. Pisut varem on Paja intervjuus öelnud: „Luule on anum, kus hoiad midagi endale olulist. Mälestustest saab kiiresti õhk ja mälu hõreneb kiiremini kui sõnad – luule on üks viis seda kauem käes hoida.“2

    Luulekogu „Jõe matmine“ on kirjutatud äärmiselt isiklikul teemal: seal räägitakse isa ja teiste lähisugulaste surmast. Kirjanduse seisukohalt on see ülimalt keeruline ülesanne. Valdav enamik inimesi Maal peab vähemalt korra elus kokku puutuma lähedase inimese surmaga. Kuid et teha sellest traagilisest sündmusest tõeline kirjandus, peab olema harukordselt meisterlik. Autofiktsiooni kiire leviku ajal, kui teksti kirjutamise ja selle muutumise vahele avalikuks väljaütlemiseks jääb vaid paar sõrmeliigutust arvuti klaviatuuril või nutitelefoni ekraanil, tekib miljoneid trükimärke (need pole alati just hädavajalikud) – ja kõik räägivad oma kallitest inimestest, kas siis kiideldes või lohutust otsides. Viimane on eriti tähtis: kirjanduse terapeutilist funktsiooni ei tasu mingil juhul eitada: nii tekstide kirjutamine kui ka lugemine tõepoolest ravivad ja rahustavad. Kuid kas ainult selle pärast on kirjandus olemas?

    Luulekogu „Jõe matmine“ näitab, et äärmiselt isiklikel teemadel luulet ei pea kirjutama vaid autofiktsioonina. Kirjandus on veel ka oskus kokku panna sõnu, luua eredaid assotsiatsioonijadasid ja kujundeid, luulevormi valdamise meisterlikkus, aga ka pidev refleksioon öeldu üle (metakirjanduslikkus):

    vanaisa ei soovinud luuletuseks saada.
    ta soovis olla
    kasulik,
    tulla mitme kotiga turu pealt,
    lõigata salaja koogist õhedaid viile.
    me ei soovi, et ta avaks
    oma uue ja võõra suu –
    ta hääl oleks toonekure noka plagin.
    kui isa seda kuuleks,
    puhkeks ta, poisike, nutma.

    Inimene ei ela tõesti selle nimel, et saada luuletuses jäädvustatud, tavaliselt huvitavad meid palju maisemad probleemid – niisugused, mida kirjeldatakse tsiteeritud katkendi esimeses osas. Luuletaja esmane ülesanne on, kuidas kõigest sellest jutustada. Esitatud katkendis luuletusest „Poisike“ on vastandus läbi viidud peale sisu ka grammatika tasandil: jutustamise keskel asendub kindel kõneviis tingivaga: ajaloolane, nagu märkis juba IV sajandil enne meie aega Aristoteles, „kõneleb toimunust“, aga luuletaja „sellest, mis võib toimuda“. Nii tekib kogemuse avardumise efekt: luule muudab isikliku ajaloo üldiseks lausungiks, mis pole relevantne ainult autorile, vaid ka lugejaile.

    Luulekogu, mis kõneleb surmast, esitab sisu tasandil paratamatult küsimuse, kus lõpeb inimese eksistents – kas füüsilises maailmas, kui inimene „ei jaksa enam / oma nägu puhtaks pesta“? Kas selle ajani, kui on alles materiaalne side surnuga, olgu selleks juuksesalk, mida võiks hoida „hõbedases tsaariaegses tubakakarbis“, või kalmistult korjatud ravimtaim: „mina keedan surnuaia nurmenukust teed. söön ja joon sind“? Või nii kaua, kui see üldse on võimalik? Tsiteerime luuletust, milles selgub luule­kogu pealkiri:

    peale surma oleme kõiges,
    mis mäletab, oleme

    looteveest
    välja uhtunud kirjad.

    mälu on kõrvakohin
    ja keha altar. [—]

    peale surma saame jõeks
    ja jõge ei saa matta.

    Jõe matmine on mahukas ja paradoksaalne kujund, mis loob ka vastava meeleolu, kuid seejuures kinnitab midagi läbi enda eituse. On põhjendatud küsida: kui mingeid jõe matuseid tegelikult pole, siis mis on? Triin Paja vastus on – valgus.

    Valgust on raamatus esitatud terve rea kujundite kaudu. Esiteks on selleks kuu, mis on küll raamatu kaanel musta ringiga kaetud, kuid mis püüab ikkagi valgustada (üks kõige eredamatest kogumiku tekstidest kannab pealkirja „Kuu ei ole vägivaldne“). Teiseks on tähtis peegli kujund, mis ilmub luulekogu esimeses ja viimases luuletuses. Ja kui alguses tekitab see kujund ärevust, kuivõrd lüüriline mina ütleb: „kajan, kuni ma pole enam hääl, / vaid peegel“, siis raamatut edasi lugedes ei jää kahtlust, et see on positiivselt laetud, seotud lootusega parema peale, sest „kurbus ei saa kurjuseks“:

    ja mu lein on vaid aeglane lehvitus.

    isa nägu selgineb
    nagu järvepealne peegel.

    ta naeratuse sirp
    pehmeneb tiivaluuks

    millel kasvavad juba suled
    ja kohe,

    kohe puhkevad ta tiivad õide.

    Lõpuks on see ka otsesõnu väljendatud valgus.3 Oma ilmumise alguses valgus ainult hahetab ja on vaevunähtav nagu lootus:

    võin öelda valgus,
    aga sõna ei valgusta:

    mu hääl kustub
    hämaras jõevoolus.

    lumele valguvad
    vareste varjud. [—]

    valgus, hoia mu kätt
    selles hämaras jõevoolus.

    Kuid edaspidi saab nii valgust kui lootust rohkem – nagu luuletuses „Lammas“:

    surm võib olla kanepilinnu tuhaga
    kattuv aken, uus pimedus.

    aga ta pea kohal hakkab võrsuma
    teistkordne võilille valgus.

    Või selle naaberluuletuses „Hüljatud aias“:

    valgus on nii paljus peidus,
    kuud hõõguvad linnumunades,

    jõepõhjades ja siirupine valgus
    voolab kõdunevast õunast mulda,

    valgus, mis naaseb alati, ta on
    vana loom, kes soovib veel elada.

    Esitatud poeetilised arutlused surmast ja valgusest osutavad märkimisväärsele paralleelile Lev Tolstoi jutustusega „Ivan Iljitši surm“. Alustan lõpust, s.t sellest, kuidas peategelane lõpuks elab läbi iseenda surma: „Ta otsis oma äsjast surmahirmu, kuid ei leidnud. Kus ta on? Kus on surm? Mingisugust hirmu ei olnud, sest ei olnud ka surma. Surma asemel oli valgus. „Ah siis nii! Lausus ta äkki valjusti. „Missugune rõõm!“ Talle näis, nagu oleks see kõik juhtunud ainsa silmapilgu vältel, ja selle silmapilgu tähtsus ei muutunud enam. Juuresolijaile aga näis ta agoonia kestvat veel kaks tundi. Ta rinnus korises midagi; ta vaevatud keha vappus. Seejärel muutus korin ja kähin harvemaks ning harvemaks. „Läbi!“ ütles keegi ta lähedal. Ta kuulis seda ja kordas oma hinges. „Surm on läbi,“ sõnas ta endale. „Seda ei ole enam.“ Ta hingas endasse õhku, kuid hingamine katkes järsku, ta tõmbus sirgu ja suri“.4

    Arvustuse žanr võimaldab mul jätta esitamata küsimuse, kas Tolstoi on Pajat mõjutanud. Juba see tõsiasi, et mulle kui kriitikule tulevad „Jõe matmise“ lugemisel pähe teised tähendusrikkad kirjanduslikud paralleelid, on omamoodi kvaliteedimärk. Tõeliselt hea kirjandus võrsub ühtlasi ka ise kirjandusest. Seepärast jätkan oma paralleeli Tolstoiga.

    Enne õndsat omaksvõttu käib Ivan Iljitš läbi oma surma fakti piinarikka teadvustamise. Kõige eredamalt on seda kirjeldatud surma kohta käiva tuntud süllogismi „Gaius on inimene, inimesed on surelikud, järelikult on Gaius surelik“ näitel. See tundus Tolstoi tegelasele „kogu eluaeg õige olevat ainult Gaiuse suhtes, aga mitte kuidagi tema enda suhtes. Too oli Gaius-inimene, harilik inimene, ja see näis olevat täiesti õiglane; tema aga ei olnud Gaius ega harilik inimene; tema on alati olnud olevus, kes täiesti erineb kõigist teistest; tema oli Vanja, kellel olid mamma ja papa, [—] mänguasjad, kutsar, hoidja, [—] lapseea, poisiea ja nooruse kõik rõõmud, kurvastused ning vaimustused. Kas Gaius on tundnud selle triibulise kummipalli lõhna, mis Vanjale nii meeldis? Kas Gaius on niiviisi ema kätt suudelnud ja kas Gaiuse jaoks on ema voldiline siidkleit nõnda sahisenud? [—] Kas Gaius on nii armunud olnud? Kas Gaius oleks suuteline nõnda istungit juhatama? Gaius oli tõepoolest surelik ja pidi õigusega surema, kuid minuga, Vanjaga, Ivan Iljitšiga, kõigi mu tunnete ja mõtetega – on asi hoopis teine. Ja ei või olla, et ma peaksin surema. See oleks liiga õudne“.

    Aga sellise süllogismi võib moodustada kahest „Jõe matmise“ naabertekstist, „Ya’arburnee“ ja „Ingel“:

    jahimehed tõid mahalastud hundi koolihoovi. olin nii väike, et hundi kõhus olid minu piimahammaste magevee pärlid. hunt oli lõtv, peaaegu õrn. tema kõrval saanuks kerra tõmbuda. ta oleks minusugust hulgust hoidnud. oleksime koos hulkunud, hullanud, ulunud.

    ma ei mäleta isa õrnust, mistõttu pean uskuma, et ta oli poiss, kes suudles aknaalust sirelit ja ei püüdnud maad unustada. ta oli albiino-kärbsenäpp, kes möödunul suvel külas ringi lendas ja keda ingliks kutsusime.

    Niisiis, hunt oli „peaaegu õrn“, lüüriline mina ei mäleta isa õrnust, kuid tahab uskuda, et isa ka oli õrn. Sürrealistlik järeldus: isa oli hunt.5 Kuigi selline järeldus on kummaline tavaloogika seisukohalt (kuigi viimase fraasi esimeses esitatud tsitaadis võib omistada nii tapetud hundile kui ka surnud isale), võimaldab see meil liikuda Paja raamatu teisele vastuvõtutasandile ja kokkuvõtteks rääkida selle sisemisest ülesehitusest.

    Tõsiasi, et mul õnnestus oma sürrealistlik süllogism üles ehitada Paja kahe naaberteksti näitel, osutab, kuivõrd tihedalt on raamatu eri tekstid omavahel seotud. Luulekogu „Jõe matmine“ on niivõrd terviklik, et teda tuleb kindlasti lugeda järjest otsast lõpuni – nagu üht suurt poeemi või, kui nii võib väljenduda, sümfooniat, millel on põhiteema – surma ja valguse vastasseis – ja seda teemat toetavate juhtmotiivide süsteem (eelkõige mälu, kurbus, õrnus ja empaatia). Kuid sellega luuletaja Paja meisterlikkus ei piirdu: raamatu sümfoonilist organiseeritust toetades ei liigu tekstist teksti mitte ainult loodusstiihiate, puude, loomade või lindude kujundid, vaid ka eraldi sõnad ja sõnaühendid. Need on juba arutluse all olnud „hunt“ ja sellised sõnad nagu „leib“, „torn“, „mõõk“, „muld“, „ulguma“, „käsi“, „juuksed“ ja teised.

    Värsside puhul, nagu teada, on olemas ebavõrdse võrdsustamise mehhanism: naabervärsid võivad hämmastaval moel erineda oma pikkuse, grammatika või semantika poolest, kuid värssidena, s.t rütmilise kompositsiooni elementidena, on nad vastastikku võrdsed. Luule lugemisel seostame omavahel naabervärsid ja naaberstroofid. Oma luulekogus teeb Paja seda laadi seostamise minimaalühikuks ühe teksti, aga mainitud korduvad sõnad hakkavad funktsioneerima nagu riimid, alliteratsioonid või äratuntav rütmijoonis. Sellega võib seletada ka minu imestust selle üle, et ettelugemisel ei rõhuta Triin Paja kuidagi oma tekstide värsilist või proosalist loomust. Talle on need sama järgu üksused, mis kuuluvad keerulisemasse tervikusse – traagikat täis ning samal ajal ebatavaliselt helgesse ja õrna luulekogusse „Jõe matmine“.

    Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

    1 Ossip Mandelštam, O sobessednike [Vestluskaaslasest], rvb.ru/20vek/mandelstam/01text/vol_1/03prose/1_253.htm

    2 Pille-Riin Larm, Rohkem palve kui jutustus. [Intervjuu Triin Pajaga.] – Sirp 1. IV 2022.

    3 Luban endale ühe isikliku märkuse. Pärast mainitud raamatuesitlust kirjutas Triin minu eksemplari pühenduse „Valgust ja jõudu“, mis annab mulle lisapõhjuse näha valguses raamatu „Jõe matmine“ keskset kujundit.

    4 Siin ja edaspidi tõlkinud Jüri Piik.

    5 Et see arutlus ei näeks välja täiesti suvalise mõttemänguna, viitan Paja mainitud intervjuule, kus ta ütleb otse: „luulekogu „Jõe matmine“ on kohati aga üdini isiklik. Selles on palju leina, tihti mütoloogilises või sürrealistlikus võtmes.“

  • ,

    Uno Roosvalt”SIIN PÕHJANAELA ALL” Uue Kunsti Muuseumis

    Uno Roosvalt. Minu ateljee III. 2020.

    Uno Roosvalt
    “SIIN PÕHJANAELA ALL”
    Uue Kunsti Muuseumis
    02.09-16.10.2022

    Avamine 02.09.2022 kell 16.00

    SIIN PÕHJANAELA ALL

    Igaüks meist teab vahvat ütlemist „nagu naelapea pihta“. Sellise täpsusklassiga on nii soome kirjanik Väino Linna kui meie Anton Hansen Tammsaare kirjeldanud oma rahvast.
    Meie kunstnikest on jõudnud samasse meistriklassi kaasteeliste kujutamisel Eduard Wiiralt, Evald Okas, Uno Roosvalt. Kõik kolm eristuvad harukordse joonistamisoskuse poolest. See ei piirdu üksnes väheste joontega fotogeenilise sarnasuse tabamisega, vaid vaatab ka sügavale portreteeritavate hinge.

    Uno Roosvalti juhatas kunstnikuteele Pärnu Koidula kooli kunstiõpetaja, pallaslane Meeta Viks. Pärast Eesti kunstiinstituudi (EKA) lõpetamist astus Roosvalt oma äiapapa Evald Okase jälgedes. Okast kui meisterjoonistajat võime julgelt pidada Eesti Picassoks.

    Uno Roosvalt. Naelterand VIII. Söepliiats, sangviin, paber. 2022

    Käesoleva näitusega tunnistab Uno Roosvalt, et tema suurimaks õpetajaks on siiski olnud Eduard

    Uno_Roosvalt. Eeskujud X. Eduard Wiiralt. 2017.

    Wiiralt. Kuigi meeste eluteed ei ristunud, on Wiiralti looming juhatanud Uno Roosvalti samale filosoofilisele tasemele, kus ajalooline tõde ja õigus muutuvad üldistuseks inimkonna hetkeseisust täna…

    Ja kuidas ka teisiti, sest nii Roosvalt, Okas kui Wiiralt on ju meie mehed Põhjanaela alt!

    Mark Soosaar, näituse kuraator

    P.S. Loodan, et väljapanekule lisatud filmid „Nael“ (Heino Pars, 1972) ja minu „Maised ihad“ (1977)  aitavad noortel kunstisõpradel paremini mõista, millisel ajaloolisel mullal on Uno Roosvalti looming kasvanud ja mida temal on inimkonnale ütelda.

    Uue Kunsti Muuseum
    Rüütli 40a, Pärnu
    www.mona.ee

  • Sel reedel Sirbis

    „Katse muukida lahti Mare Kelpmani värvikood“, Silvia Pärmann vestles Mare Kelpmaniga
    Kolm korda Eesti aasta tekstiilikunstnikuks (2003, 2010, 2017) valitud Mare Kelpman on pälvinud ka tootedisainiauhinna Bruno (2008) ja moedisainiauhinna Hõbenõel (2017). Ta on saanud ka kultuurkapitali aastapreemia Eesti tekstiilidisaini pioneerile silmapaistva ja inspireeriva töö eest autorina ja õppejõuna tekstiilikunsti ning disaini valdkonnas (2011). Tundes ennast valdkondade vahel liikudes mugavalt, eksponeerib ta oma loomingut tihti ka isiku- kui rühmanäitustel. 11. septembrini on tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadata Mare Kelpmani näitus „Värvikood“, tema töid näeb ka naisdisainereid tutvustaval näitusel „Maailm läbi esemete“.

    ANTO VELDRE: Kust on pärit zuumeri eesti keel?
    Digiajastul on vaja jõulist keelekorraldust: see sarnanegu pigem küber-, tarbija-, autori-, tervise- ja keskkonnakaitsega. Digikorilusega saab vabalt hakkama ka kirjandusmuuseumi osakond.
    Väikeste keelte arvutitoe tragöödia seisneb asjaolus, et piisava koguse ja kvaliteediga keelekorpusi statistikamasinate ja tehisintellekti treenimiseks pole lihtsalt saadaval. Kvaliteetse korpuse on keeletädi märgendanud käsitsi – vajaliku palgaraha arvutab igaüks ise välja.
    Trendiks on saamas masina tõlge. Kui too poolt rehkendust teha ei jõua, no teeb siis vähemalt veerandigi! Hinnatakse, et zuumerite põlvkond pole oma eluea jooksul head eesti keelt näinudki, sest taskutelos ja sotsmeedias võimutsevad estongliš ja estoranto ning saidid nagu Linguee ja Glosbe indekseerivad santi olukorda täiesti adekvaatselt. Siit saab alguse nõiaring: masinad ju suudaksid nõksa kvaliteetsemalt tõlkida, kui vaid leiduks piisavalt hea mitmekeelne tekstikorpus. Praegu on need sunnitud tiražeerima seda viledat piskut, mis küliskäigul kroolija-krabaja haardeulatusse jäänud.

    TIIT ALEKSEJEV: Laenutustasust
    Ligipääs raamatutele ja lugemisharjumuse püsimine on osa Eesti riigi vaimsest tugevusest.
    Laenutustasu küsimus on viimasel ajal taas päevakorda tõusnud ja kõik märgid näitavad, et seekord autorid ebaõiglusega leppida ei kavatse. Eesti Kirjanike Liidu juurde on loodud tuumik, kes probleemiga tegeleb, ja alljärgnev selgitab meie programmi. Loomeliidul kitsamas tähenduses pole selles kampaanias võita midagi. Küll on EKLil vaikimisi kohustus seista autorite huvide eest, olgu need siis tema liikmeskonna seas või mitte. Autorite hulka kuuluvad ka raamatukunstnikud ning me räägime kõigist teostest, mida rahvaraamatukogud laenutavad, mitte ainult romaanidest ja luulekogudest.

    „Ei, prõmm ei peatu, ei-ei,“ Pille-Riin Larm vestles tänavuse Eesti prõmmumeistri Mari-Liis Müürsepaga
    Luuleprõmmu üritusesari on oma loomingule tagasiside saamiseks tänuväärne ettevõtmine, nii mõnigi kõrgele kohale jõudnud debütant on hiljem raamatu välja andnud. Tänavuse Eesti meistri Mari-Liis Müürsepa puhul on pigem vastupidi, tegu on juba kogenud kirjutajaga: tema sulest on ilmunud luulekogud „Paradoksid“, „Blondiine armastav mees“ ja „Strippari pisarad“, samuti leidub tema tekste kogumikus „Eesti novell 2018“ ja mujal.

    + Mari-Liis Müürsepa luulesalv

    „Nõukogude ja Vene muusikal ei ole Ukrainas tulevikku“, Aimar Ventsel vestles Kiievi plaadipoe Gram Records omaniku Hrõhorõi Õvantsõviga
    26. ja 27. augustil toimus VIII Psühhoteegi konverents „Plaadipo(e)eetika“, kus osales ka legendaarse ja rahvusvaheliselt tuntud Kiievi plaadipoe Gram Records omanik Hrõhorõi Õvantsõv. Ta müüb vinüülplaate juba kaua, näiteks Facebookis leheküljel The Vinyl Groove Records. Huvitaval kombel läks jutt selle peale, milliseid plaate ta ei müü.

    EPI TOHVRI: Oma koha otsimise lugu
    Tallinna tehnikaülikool on olnud Mustamäe linnaosa alguspunkt, elamurajooni kavandamist alustati sellest lähtuvalt. Kuidas aga jõudis Mustamäe luidetele TTÜ kampus?
    Sel aastal tähistatakse nii Mustamäe linnaosa kui ka Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe kampuse 60. aastapäeva. Kuna Mustamäe esimeseks kortermajaks peetakse 1961. aasta lõpus valminud tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi ühiselamut, siis on tegemist ühise tähtpäevaga, kuid Tallinna tehnikaülikoolil on seljataga pikk ja põnev oma koha otsimise lugu. Nõnda, nagu on aja jooksul muutunud tehnikaülikooli nimetus, on muutunud ka kohad, kuhu tehnikaülikool on tahtnud oma kampust rajada.

    „Kõrgliiga kukerpallurid“, Tristan Priimägi vestles dokfilmi „Kukerpillide rapsoodia“ lavastaja Raimo Jõerannaga
    „Kas need on jälle need kukerpallurid?“ küsib televiisorist mööduv alaealine. Tõsi, igaühel on tekkinud mingi pilt ansamblist Kukerpillid, kellel tänavu täitus 50. tegutsemisaasta. Sel puhul on Raimo Jõerand saanud valmis portreefilmi „Kukerpillide rapsoodia“, mis vastab ehk mõneti meie ettekujutusele Kukerpillidest, aga ei vasta ka. Sümpaatne film tekitab hulgaliselt mõtteid ja küsimusi, millele püüangi autori abiga vastuseid leida.

    KATRIN NIELSEN: Kes haaraks draamaharidusel sarvist?
    Draamana käsitletakse etenduskunstidel põhinevaid osalusteatri- ja koosloomemeetodeid, millel on pedagoogilised, teraapilised või kogukonda ühendavad eesmärgid.
    IDEA maailmakongress 4. – 8. VII Reykjavikís.
    Rahvusvaheline draamahariduse ühendus IDEA (The International Drama/Theatre and Education Association) asutati kolmkümmend aastat tagasi Portugalis. Esmalt aga põgus selgitus, millised on teatri- ja draamaõppe erinevused ning kuidas mida nimetatakse. Õpilaste teatriharrastuse puhul kasutatakse Eestis enamasti kooliteatri mõistet ning see tähistab huvihariduslikku teatritegevust koolides, huviringides ja stuudiotes. Teatriharidust leiab Eesti üldhariduskoolides aga valik- ja suunaainetest, kus seda esineb nii teatri- kui ka draamaõpetuse kursustena.

    PEETER HÕRAK: Miks eesti mees ei saa evolutsioneeruda suuremaks ja haritumaks
    On võimalik, et sooliselt antagonistlik valik piirab mingil määral eesti meeste suuremaks (ja haritumaks) ning naiste väiksemaks (ja vähemharituks) evolutsioneerumist.
    Looduslik valik toimub siis, kui teistest millegipoolest erinevad olendid saavad rohkem järglasi kui nende liigikaaslased. Seetõttu on nad järgnevas (ja vahest ka mitmes järgnevas) põlvkonnas geneetiliselt arvukamalt esindatud kui need, kelle paljunemine nii hästi ei õnnestunud. Looduslik valik on üks peamisi mehhanisme, mis võib (kuigi alati ei pruugi) käivitada evolutsioonilisi muutusi. Meie kõugud, alustades esimestest paljunejatest ürgpuljongis ja lõpetades meie vanematega, on teinud midagi, mis võimaldas neil loodusliku valiku sõelast läbi pääseda. Tänu neile võime meiegi endale tunnustavalt õlale patsutada: oleme jõudnud miljardite aastate pikkuse evolutsioonilise triatloni vahefinišisse. Kõigil meie kaasteelistel pole nii hästi läinud. Väidetavalt on kogu inimkonna ajaloo jooksul sigimisikka jõudnud alla poole sündinutest.

    RENĀTE ĶEIRE: Lahingušokk Esimese maailmasõja ajal
    Kuigi Esimese maailmasõja kogemuse najal tehti psühhiaatrias ja psühholoogias edusamme, ei käsitletud sõja psüühilisi traumasid samamoodi nagu füüsilisi traumasid.
    Koos tehnoloogia arenguga tõi XX sajand maailma ka kõige brutaalsemad relvastatud konfliktid ajaloos. Kõigepealt peeti „sõda kõigi sõdade lõpetamiseks“ ehk Esimene maailmasõda, mis kestis neli aastat ja kus 66 miljonist sõdurist sai surma 8,8 miljonit koos peaaegu 6 miljoni tsiviilelanikuga. Nende hulka ei ole arvestatud miljonid, kes said füüsilisi vigastusi ja kelle vaimne tervis sai pöördumatult kahjustada. Üks levinumaid diagnoose oli lahingušokk (shell shock), seisund, mis hõlmab mitmesuguseid füüsilisi ja psühholoogilisi sümptomeid, nagu jäsemete liikumatus või värin, depressioon, nutmine jms. Mõnikord kuhjusid sümptomid ägedaks maaniaks.

    „Kultuur määratleb patoloogia“, Tiia Kõnnussaar vestles Tallinna ülikooli isiksuspsühholoogia dotsendi Aleksander Pulveriga
    Miks on vaimse tervise häired noorte hulgas plahvatuslikult kasvanud ja mida selle vastu ette võtta?
    Aleksander Pulver, Tallinna ülikooli isiksusepsühholoogia dotsent ning psühholoogia ja käitumisteaduste akadeemilise suuna juht peab üheks mõjutajaks ühiskonnas vaikimisi omaks võetud väärtushinnanguid.

    MARGUS OTT: Argidialektika X. Vägivald ja harmoonia
    Olemine on vägivaldne. Ma olen vägivaldselt paisatud tulevikku, ootamatusse. Ma ei saa jääda selle juurde, mis juba on ja kes ma olen, vaid edasikestmine rebib mind olnust lahti, nii et ma juba muutun teiseks. Maailm trügib minusse. Valus. Ja teisipidi trügin mina maailmasse, teistesse olenditesse, aitan nende puhul kaasa sellele samale lahtirebimisele olnust, aitan neid tulevikku paisata.

    Arvustamisel
    2 × Katrin Lauri romaan „Tunnistaja“
    Triin Paja luulekogu „Jõe matmine“
    Viimsi Artiumi avanädalavahetus
    Tallinna kammermuusikafestival
    2 × festival „Tartu interdistsiplinaar“
    François Schuiteni ja Benoît Peetersi graafiline romaan „Brüsel“
    Aleksander Metsamärdi kestvus-performance „5–9“
    Saueaugu teatritalu „Kadunud kodu“
    Vene teatri „Tavaline ime“

Sirp