Toeta
Otsi

Tarmo Soomere

  • Too tants. Seks

    KAJA KANN

    Juhtusin järjestikku õhtutel vaatama Juhan Ulfsaki ja Pier Paolo Pasolini „Teoreemi“ Eesti Draamateatris ning Vene teatris tantsuteatri Fine 5 lavastust „Tool, mis ootab istumist“. Ulfsaki naisnäitlejad on väga kehatundlikud: imepisikeste žestide ja hoiakute, kehaliste pauside ja kiirenduste abil luuakse karakter, kes millestki muust mõelda ei suuda kui seksist. Häirima jäi küsimus, miks just seksuaalsus on see valdkond, mille kaudu inimene suudab mõista jumalikku ilmutust ehk imet? Miks ei võiks imet ära tunda päikeseloojangus või intuitsiooni teel käsi laiali asetades esitada täpne meetripikkune mõõt. Või siis kahemeetrine, see on tavaliselt tõele lähemal. Ühesõnaga, tegelane loodi laval keha kaudu, hõõrutades puusi või vastupidi, muutes keha täiesti tundetuks pulgaks.

    Fine 5 tantsijad on eeldatavasti palju osavamad keha kontrollijad kui sõnateatri näitlejad. Seejuures ei väljendanud laval olevad kehad rahutust, mõnuolu, igatsust ega rahuldustunnet. Nende liikumises ei olnud ühtegi seksuaalset vihjet. Tantsijate kehad, mis igapäevaelus hakkavad silma oma nõtkuse, painduvuse, jõu ja kiiruse poolest, olid laval lihtsalt kehad. Ei mingeid tegelasi ega karaktereid.

    Muidugi võib öelda, et asi on teemas. Ühel oligi teemaks seksuaalsus ja teisel vananemine. Milleks üldse võrrelda? Kui lugeda „Teoreemi“ lavastusele ette öeldut ja järelkajasid, siis eriti ei mainita seksuaalsust ega ka seksi otseselt, pigem räägitakse väikekodanlusest ja religioossusest. Ju siis räägiti nendest asjadest seksi kaudu. Seks kui kujund jumalikule ilmutusele. Fine 5 lavastuses käsitletakse keha ja vaimu koostöö hääbumist, aga ka kellegi lahkumist, äkki isegi enesetappu – täpsemalt nad ette ei ütle. Siiski mängitakse mõlemas lavastuses topeltmängu. „Teoreem“ näitab seksikat keha, aga räägib muust, ning Fine 5 näitab koreograafiat, kompositsioone, kasutab ruumi, selleks et rääkida kehast.

    Nii tuleb nähtavale huvitav olukord, kus tants, mis võiks olla seksikas, ei taha seda olla, ja teater, mis ei ole oma olemuselt väga seksikas, tahab seda hirmsasti. Selle taga võib ära tunda tantsijate ajaloolise ühiskondliku positsiooni. See ei olnudki väga ammu, kui öeldes, et oled tantsija, küsiti vastu: „Strippar, jah?“. Meenub ka tantsijate kurtmine, kuidas nad ei talu, et neid võetakse laval eksootiliselt. „No aga mis te siis riietute nii eksootiliselt?“ kõlas vastuküsimus. Meenub ka üks meessoost tantsija, kes oli tantsupõrandalt vaikselt liikumas arvuti imelisse maailma ning kes ütles, et tema vaatabki ainult tantsijate pepusid, et mida siis veel.

    Fine 5 on kehtestanud laval kehad, mis räägivad koreograafia ja tantsutehnika kaudu. Tantsija seal ei ole isiksus, tema ja tema keha ei väljenda otseselt midagi, sisu ja mõtet tuleb lugeda kõigest, mida see keha teeb ja kus ta on. Nii nagu seksuaalsus ei ole teema, pole seda ka seksuaalsuse puudumine. Tantsijate soolisus ei puutu üldse asjasse. Kui laval on duett, kus tantsivad mees ja naine, ei tähenda see sisuliselt meest ja naist. Ja muidugi ei räägi ma praegu balletist.

    Seda kõike ei saa väita sõnateatri kohta: kui sõnateatris on mees ja naine, siis kindlasti on nende tähendus mees ja naine. „Teoreemis“ mängis meest naine (Liisa Saaremäel), aga ka see oli sõnum ja tähendustest tulvil justkui kontseptsioon ülimast ilust. Ühtegi abstraktset inimkeha seal polnud, oli abstraktne mõte. Seejuures panevad noorema põlvkonna tantsijad, kes pole talunud mineviku nõmedusi, taas uhkelt kõrged kontsad alla, luti suhu või mähkmed jalga ning paljastavad laval keha. Justkui öeldes, et las iga vaataja tegeleb ise oma varem kehtestunud eelarvamustega.

    Taas on meie tants muutuste tuultes. See on ikka hämmastav, kui kiirelt reageerib tantsumaailm sildistamisele. Igale sildile tekib tugev vastureaktsioon. Tants ja tantsija peab alati arvestama publiku eeldustega ja väljakujunenud suhtumistega. Kui sõnateater kasutab seksuaalsust päris tunde tekitamiseks, siis tantsuteater väldib seksuaalsust täiesti vastupidisel põhjusel – inimkeha ei ole ainult üheks otstarbeks loodud, selle pisikese osaga ei ole neil huvitav tegeleda. Las see jääb sõnateatri pärusmaaks.

    Aga ikkagi on põnev, miks sõnateater enese valesti mõistmist ei karda. Pidevaid mänge, mis toimuvad allapoole vööd, on talutud, need on isegi põnevalt salapärased. Nende kaudu saab rääkida millestki muust. Miks? Sest sõnateatri publik ei muutu nii kiiresti, seal pole erisuguseid vaatajakoolkondi. Kohe, kui tants on end välja vingerdanud seksuaalsuse nõudest, hakkavad tantsijad taas protestima, miks mina ei või seksuaalne olla. Noorema põlvkonna tantsulavastustes seksuaalsuse lavale toomine annab märku sõnateatri ja tantsuteatri lähenemisest teineteisele. Seks ikkagi ühendab.

  • Pealelend

    Ra Ragnar Novod,

    Artise kinos on juba mõnda aega tegutsenud üritusesari Artišokk ahvatleb, millel on mai lõpus ja juuni alguses edastada päris põnevaid uudised.

    Ra Ragnar Novod,
    Kino Artis programmijuht

    Mis on „Artišokk ahvatleb“?

    2021. aastal alguse saanud ürituste sari „Artišokk ahvatleb“ on Artise kinoklubi Artišokk järgi pealkirja saanud filmiõhtu, mis pakub iga kord ühe mõtteid ja küsimusi tekitava väärtfilmi minevikust ning külalisi, kellega koos filmis nähtu üle arutleda.

    Alguse sai sari soovist näidata kauge ja lähema mineviku maailmafilmiklassikat ja koondada see ühe nimetaja alla. Oleme näidanud filme 35millimeetriselt filmilindilt ja plaanime seda teha ka edaspidi, sest meil on see võimalus olemas. Kinosid, kus saab filme vaadata lindilt, pole ju enam väga palju jäänud. Esimesel korral näitasime filmilindilt „Tallinna pimeduses“ (Ilkka Järvilaturi, 1993) ning seansil olid kohal ka Eesti-poolsed filmitegijad ja näitlejad, kes jagasid muljeid selle omapärase ja sünni­aastat arvesse võttes ka vastuolulise filmi saamisloost.

    Järgmiseks on plaanis näidata üht Nõukogude Liidus valminud meilegi olulist linateost. Mis see on ja miks selle valisite?

    31. mail ja 2. juunil linastub kahes osas 1976. aasta ajalooline seiklusfilm „Legend Ulenspiegelist“* Lembit Ulfsakiga peaosas. See on viietunnine suurejooneline film rahvajuttude kangelasest, seiklejast ja triksterist Till Eulenspiegelist – flaami rahvuskangelasest, kes osales Madalmaade vabadusvõitluses XVI sajandil. Film on muu hulgas üles võetud ka Tallinnas ja kujunes Ulfsaki täielikuks läbilöögiks, sest sai üle Nõukogude Liidu äärmiselt populaarseks ja kinnistas Ulfsaki kui orgaanilise ja loomuliku näitleja kuvandi igas rollis. Seanssidele eelneb vestlus Lembit Ulfsakist mahuka elulooraamatu kirjutanud Eero Epneriga.

    Vene filmide näitamine on tänapäeval üsna problemaatiline. Kas ja kuidas olete taganud, et ükski Vene osapool või instants nendest linastustest kasu ei teeni?

    Usaldame oma Eesti partnerit, kes omab selle filmi näitamisõigusi ja on meile kinnitatud, et mingit tasu selle eest Venemaale ei liigu.

    T P

    * „Легенда о Тиле“, Aleksandr Alov, Vladimir Naumov, 1977.

  • Maailma esietendus ja tippkoreograafi looming Estonias

    SIRJE KEEVALLIK

    Kui Vatslav Nižinski (Wacław Niżyński) abiellus 1913. aastal Romola Pulszkyga, vallandas Sergei Djagilev ta jalamaid oma kuulsast trupist Ballets Russes. Sama aasta detsembris leidis ta Moskva Suure teatri lavalt omale uue andeka lemmiku, 17aastase Leonid Mjassini, kelle liha meenutava nime muutis aga otsekohe prantsusepäraseks Massine’iks. Ka Leonidil tuli Djagilevi trupist 1921. aastal lahkuda, sest ta oli hakanud arendama lubamatut suhet ühe tantsijannaga. Nukker ja vihane Djagilev otsis meeleheitlikult endale uut Nižinskit, märkamata, et too juba tantsib tema trupi kordeballeti tagumistes ridades ja tema nimi on Sergei Lifar.

    1905. aastal Kiievis hariduseta peresse sündinud Sergei õppis mõnda aega tantsu kohalikus koolis ja jätkas Bronislava Nižinskaja (Bronisława Niżyńska), Vatslav Nižinski õe balletikursustel. 1921. aastaks oli selge, et nõukogude võim ei soosi klassikalist tantsu, ning kursuse rahvas emigreerus koos Sergeiga, kes leidis töö Djagilevi trupis.

    Djagilevi käe all tutvus nüüdseks Serge Lifari nime kandev noormees kunstiga ja täiendas end Itaalias kuulsa õpetaja Enrico Cecchetti juures. Kui aga impressario 1929. aastal suri, otsisid tema trupi liikmed uut rakendust. Balanchine läks Ameerikasse ja Lifar Pariisi Ooperisse, kus töötas alguses esitantsija ja étoile’ina, siis aga koreograafina ja lõpuks balletijuhina.

    Lifar on hea näide inimesest, kellele isiklik karjäär ja kuulsus on tähtsam kui kõik muu. Kui 1940. aastal sakslased Prantsusmaale tungisid, asus ta kohe koostööle vallutajatega, tutvustas Hitlerile Palais Garnier’d ja kavandas Goebbelsiga Euroopa balleti tulevikku. Pärast sõda keeldusid lavatöölised temaga koostööd tegemast, sest üks nende seast oli koonduslaagris surnud. Kollaborant pidi lahkuma Pariisi Ooperist ja ta pagendati Prantsusmaalt, misjärel juhtis ta mõnda aega truppi Nouveau Ballet de Monte Carlo. Nimetatud trupi ostis 1947. aastal markii de Cuevas, kelle Lifar kutsus hiljem, kui ta oli juba naasnud Pariisi Ooperisse, solvangu tõttu duellile. Prantsusmaa küll andestas Lifarile ning ta jätkas balletijuhina, kuni millegipärast läks juhtkonnaga tülli ja lahkus 1958. aastal teatrist.

    Keevavereline Lifar lõi ühe oma parima teose „Süit valges“ („Suite en Blanc“) 1943. aastal, just sel ajal, kui ta tegi koostööd sakslastega. Ses tüüpilises neoklassikalises süžeeta balletis moodustuvad tantsijatest liikuvad ja liikumatud pildid ning käte töö ja keha asendid pole nii rangelt reglementeeritud kui klassikalises balletis.

    Estonia balletiõhtu „Must/Valge“ esimese osa täidab aga maailma esietendus: Bizet’ sümfooniale loodud „Avatud uks“ („Open Door“), mille koreograafiks on Katarzyna Kozielska. Tuleb tunnistada, et läksin esietendusele umbusklikult, sest sama muusika on aluseks Balanchine’i 1947. aastal loodud võrratule „Kristallpaleele“ („Le Palais de ristal“), aga poolatari loomingu kohta ei saa öelda ühtki halba sõna. See on täiesti uuelaadses tantsukeeles, mida ta ise nimetab modernseks klassikaks, ja läheb imeliselt kokku Bizet’ muusika korduste ja arenguga.

    Kozielska on õppinud ja tantsinud Saksamaa juhtivas balletikollektiivis Stuttgarter Ballett, mille 1961. aastal asutas John Cranko. Pole huvituseta märkida, et 1973. aastal lahkunud Cranko balleti „Onegin“ seadis 2015. aastal Estonias lavale Jane Bourne. Stuttgardist on Estoniasse jõudnud üllatavalt palju. Kunagise sealse koreograafi ja praegugi veel Hamburgi Riigiooperi balletijuhina tegutseva John Neumeieri loomingu näidist sai vaadata 2019. aastal Birgitta festivalil. Sümfooniliste ballettide poolest kuulsa Uwe Scholzi Schumanni teise sümfoonia vahendas 2009. aastal Estoniasse Daniel Otevrel. Aga Stuttgardis on üht-teist lavastanud ka maailmanimi Jiři Kylián, kelle loominguga on Eesti inimene saanud tutvuda vaid Mezzo ja DVDde vahendusel.

    Kui nüüd meenutada, kes on veel sellised lääne balleti korüfeed, kelle looming on jõudnud Estoniasse, siis alles hiljuti, 2020. aastal, aitas Tšaikovski keelpilliserenaadi järgi seatud George Balanchine’i „Serenaadi“ meil lavale Viki Psihoyos ja mõnevõrra varem, aastal 2011, kandis Sir Kenneth MacMillani balleti „Manon“ Estoniasse üle Karl Burnett. Tulevikus lubatakse, et näha saab Briti balleti suurkuju Sir Frederic Ashtoni „Suveöö unenägu“. Kas on aga lootust, et keegi toob Estoniasse midagi ka 2007. aastal lahkunud Maurice Béjart’i loomingust?

  • Õiglane tasu, kommentaar

    MAARIT KANGRON, Eesti Kontserdi peaprodutsent

    Õiglane tasu on vajalik eesmärk ning mul on hea meel, et see teema on tõstatatud.

    Töötasin pikalt Inglismaal. Näiteks vabakutseliste orkestrantide välja­kutsetasud on seal kindlaks määranud sealne muusikute ühing (Musicians Union) ja see hõlbustab igasuguste juhuslikumate projektide puhul liikmel tasu lihtsamini läbi rääkida.

    Siiski tekitavad küsimusi nii siinne õiglase tasu kujundamise protsess kui ka summad, milleni meil on jõutud. Toon välja mõned ohukohad, mille üle tuleks laiemalt edasi arutleda.

    Honorarid on vabal turul konfidentsiaalsed kokkulepped muusiku (või tema esindaja) ja korraldaja vahel ning peaksid professionaalses töökeskkonnas selleks ka jääma.

    Kui tasud suurenevad, jääb soolokontserte hooajakavas ilmselt vähemaks, kuna ainuüksi juba inflatsiooni ja kriiside mõjul saab sama raha eest lihtsalt vähem. Samuti suureneb pileti­tulu surve korraldajale veelgi.

    Praegu ei ole muusikute esinemise intervall Eestis reguleeritud. Loomulikult ei soovi keegi, et tööd kõigile vähemaks jääks, kuid esinemissagedust peab siiski arvestama. Küll piiratakse mingil määral sama kavaga esinemist, kuid väikesel turul liiga tihti esinemine võib mõjuda pigem tagasilöögina kui suurendab publikuarvu. Samal ajal on täiesti mõistetav, et muusikule on jällegi väga vajalik esitada sama kava rohkem kui üks kord. Siin tulebki leida kompromiss. Näiteks Ühend­kuningriigis ja ka mujal Euroopas on esinemissagedus piiratud kilometraaži ja/või ajaga (100 km raadiuses, kolm kuud enne ja pärast esinemist, osal juhtudel lausa kuus kuud). Maailmanimedega muusikutele on vahel paras peavalu otsustada, millisel hooajal millise orkestriga millise kontserdisaali laval esineda. Suuremate tasudega kaasnevad sellised valikud. Eestis tähendaks see umbes seda, et kui muusik esineb soolo­õhtuga näiteks Mustpeade majas, siis samal hooajal ei sobi Tallinnas teist sooloõhtut teise korraldajaga teha.

    Loomulikult on keeruline tasustamist lõpuni (õiglaselt) reguleerida, kuid peaksime kõik koos arutama, mis on meie suhteliselt väikese, kuid tiheda graafikuga muusikaelu puhul mõistlik. Sellesse diskussiooni oleks hea kaasata ka kontserdikorraldajad. Tuleb mõista sedagi, et kui hakata kunstlikult tasusid suurendama, võib see lõpuks tähendada turu võimalusi eiravat ebaadekvaatset hinnataset, mis survestab kontserdikorraldajaid kontsertide mahtu kõvasti väiksemaks korrigeerima, mille tagajärg on muusikute esinemisvõimaluste vähenemine.

     

  • ,

    Osale uuringus ja aita muuta Sõnaveeb kasutajasõbralikumaks

    Oled kuulnud, et vähemalt üks heategu päevas toob rõõmu nii Sulle endale kui heateo saajale?! Meie teame, kuidas tänane rõõmudoos kätte saada – osale Sõnaveebi kasutajauuringus ja aita muuta meie keeleportaal kasutajasõbralikumaks!

    Oled Sõnaveebi igapäevane kasutaja või satud sinna aeg-ajalt? Pole veel sõnade kirjapilti, tähendusi, tõlkeid või muud otsinud, aga lähed proovid kohe järele? Uuringust on oodatud osa võtma kõik vähemalt 18-aastased keelesõbrad.

    Veebiküsitlusele vastamine võtab aega 10–15 minutit ja seda saab teha igas seadmes kuni 23. juunini SIIN. Sinu vastused on anonüümsed, aga kui soovid oma panuse anda ka küsitlusele järgnevas vestluses, siis palume Sul jätta vastavas kohas oma kontaktandmed. Vestlusel osalejatele kingime tänutäheks Eesti Keele Instituudi pusa.

    Kõik teavad, et kordamine on tarkuse ema, jagamine aga hoolimine – hooli eesti keelest ja jaga uuringukutset oma kolleegidele ja sõpradele!

    Sõnaveeb on Eesti Keele Instituudi keeleportaal, kuhu on koondatud info paljudest sõnakogudest ja andmebaasidest. Sõnaveebis on kokku 320 000 märksõna.

    Uuringu viib läbi Eesti Keele Instituut koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega. Küsitlus aitab ette valmistada „Eesti keele sõnaraamatu ÕS 2025“ ilmumist Sõnaveebis ja pabersõnaraamatuna. Uuringut toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

  • Sel reedel Sirbis

    ANDREI LIIMETS: Igavikku vaakuv vene hing
    „Viimane reliikvia“ vaatab viimast viit aastat Venemaal ning pakub rohkelt mõtteainet, kas teistsugune riik on üldse võimalik.
    Dokumentaalfilm „Viimane reliikvia“ (Baltic Film Production, „The Last Relic“, Eesti-Norra 2022, 104 min), režissöör-stsenarist Marianna Kaat, operaator Kacper Czubak, helilooja Lauri-Dag Tüür, produtsent Marianna Kaat, kaasprodutsendid Mette Cheng Munthe-Kaas ja Tobin Auber.
    Venemaa-lähedus ja tihedad ajaloolised sidemed on taganud Eestile rohkelt idanaabriteemalist teadmist ja tunnetust. Sõja, okupatsiooni ja küüditamise trauma on omakorda tähendanud ettevaatlikkust seal, kus kaugemad Lääne-Euroopa riigid on eelistanud tugineda majanduslikele väljavaadetele ja magusatele gaasihindadele.

    SAALE FISCHER: Quo vadis, vabakutselise muusiku honorar?
    Interpreetide kauaoodatud õiglaste tasude soovituslik loetelu ei ole tegeliku olukorra ja võimalustega sünkroonis.
    2. mail otsustati Eesti Interpreetide Liidu üldkoosolekul kokku leppida Eesti solistide ja kammermuusikute õiglase tasu määrades. Esimesed katsed honoraride standardimiseks tehti EILis juba aastaid tagasi, kuid kirjalikult fikseeritud ühiskondliku kokkuleppeni tookord ei jõutud. Seda tervitatavam on EILi värske intsiatiiv, mis leidis käsitlemist ka paar päeva hiljem toimunud Eesti Muusikanõukogu avalikul arutelul „Millised võimalused on Eestis interpreedil, kes ei tööta orkestris, kooris või ooperis, esineda ja interpretatsioonilise tegevuse eest õiglast tasu saada“.

    Loe ka Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimehe Henry-David Varema, Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre ja Eesti Kontserdi Peaprodutsendi Maarit Kangroni kommentaare!

    KAIA KADAI: Mis maksab sitika tere?
    Uuringud kinnitavad, et loovisikute sissetulekud on Eestis keskmisest märgatavalt väiksemad ning selle ebakõla põhjuseks on autorite ja esitajate nõrk läbirääkimispositsioon.
    Enne viimaseid riigikogu valimisi toimusid mitmel korral debatid kultuuri ja selle tegijate, loovisikute rahastamise üle. Kohati oli poliitikuil isegi keeruline hinnata, kes on vabakutseline loovisik, märkimisväärset selgust ei toonud ka koalitsioonilepe. Jätan poliitikud diskuteerima, kes on vabakutseline loovisik ning kuidas teda vähemalt pensionieani töötamas hoida, vaatan, kas ja mida saab loovisik – ja siinkohal keskendun esitajale, täpsemalt näitlejale – ise oma rahavoo osas ära teha.

    Kultuurkapitali roll õiglase tasustamise debatis. Airi Triisberg vestles Margus Allikmaaga
    Margus Allikmaa: „Kui riigis on kokku lepitud kultuuritöötaja miinimumtasu, siis ei kehti see ainult riiklikele asutustele, vaid käib kogu kultuurivälja kohta.“
    Vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste problemaatikat on viimasel ajal palju arutatud ja see puudutab ka Eesti Kultuurkapitali rahastusmudelit. Loovisikute ligipääsu sotsiaalkaitsele takistab peamiselt kolm asjaolu: väike tasu, sotsiaalmaksuga katmata sissetulek ja ebaregulaarne hõive. Esimesed kaks on otseselt seotud kultuurkapitali rahastuspõhimõtetega. Kulka kaudu jaotatakse loovisikutele maksuvabu stipendiume ja loometöötoetusi, mis lõikavad vabakutselised sotsiaalkaitsesüsteemist välja. Kui raha makstakse projektitoetuste kaudu välja palgana, siis jäävad sissetulekud sageli allapoole riikliku alampalga määra. Projektitoetusest on raske saada kätte mõistlikku rahasummat.
    Alates 1. veebruarist 2022. aastal on kultuurkapitali juht Margus Allikmaa.

    MERLE KARRO-KALBERG: Eestlus kui kultuurtaim rahvamajade peenral
    Raamatus „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“ avaneb Eesti seltsi- ja rahvamajade sünni ja kujunemise kaudu maarahva moderniseerumise lugu.
    Naljatlevalt võib vist öelda, et elu maal toetub kolmele sambale: poele, koolile ja rahvamajale. Kui on leiba, haridust, koos käimise ja kultuuritegemise koht, siis on elu elamist väärt. Värskelt on ilmavalgust näinud raamat, mis vaatleb just rahvamaju kui Eesti omariikluse ja identiteedi loomise hälli. Raamatu autorid kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik, arhitektuuriloolane Karin Paulus ja Lauri Suurmaa on rahvamaju käsitlenud väga laial kultuuriväljal ning sidunud need nii omariikluse tekke, kultuuripoliitika kui ka arhitektuuriajalooga. Järgnevalt räägivad Egge Kulbok-Lattik ja Karin Paulus kultuurimajadest ja nende olulisusest eestlase iseolemises lähemalt.

    KARIN PAULUS: Alavääristavad avalikud käimlad
    Seis on selline, et avalikus ruumis diskrimineeritakse kõiki. Linnades on vaja nüüd ja praegu mugavaid ning ilusaid käimlaid, mida hädalisena taga ei pea otsima.
    Välja on ikka asja ja mõnikord tuleb ette ka asjalkäimist. Ometi ei palista meie avalikku ruumi ei puud ega põõsad, pingid ega peldikud. Paranenud on lood prügikastidega, mille puhul on peamiseks mureks lohakas kasutamine ja laisk urnide tühjendamine, samuti vildakas – või ehk hoopis varesesõbralik? – disain. Eriti nukker on seis käimlatega.

    Rodeo ja Julia. Tristan Priimägi vestles Lola Quivoroniga
    Lola Quivoron: „Rodeos“ näeme palju soolisi stereotüüpe, aga olen üritanud neid ka dekonstrueerida.“
    Kust „Rodeo“ filmiidee alguse sai?
    Pariisi filmikoolis La Fémis režiid õppides sattusin lugema artiklit Dirty Riders Crew’ kogukonnast. Fotodest ja tekstist tuli nende vaimsus väga hästi välja. Olen üles kasvanud Pariisi eeslinnas, nii leidsin nendega kohe mõttelise kontakti, mis seostus mu enda lapsepõlve ja teismeliseeaga, mäletan sellest ajast samasuguseid tsikligänge.

    ART LEETE:  Neenetsite mured ja mineviku kaja
    Põlisrahva võitlusväli on korraga uus ja vana, haarates nii poliitikat, meediat kui ka rahva mälestusi ja -luulet.
    Nii Jamali poolsaare kui ka Euroopa tundraneenetsite elu mõjutavad viimasel ajal hirmud ja väljamõeldised, nii poliitilised, julgeolekualased, kriminaalsed kui ka mütoloogilised süüdistused. Põlisrahva võitlusväli on korraga uus ja vana, haarates nii poliitikat, meediat kui ka rahva mälestusi ja -luulet. Neenetsid esinevad selles loos üleilmse vandenõu etturite või deemonlike koletistena, kelle tõttu ähvardab Vene maailma murenemine ja lõpuks põrmu langemine.

    KRISTEL VILBASTE: Laululindude laulusõnad
    Enne kui viimasest ehtsast linnust on jäänud vaid mälestus siutsudes ja säutsudes, tahaksin rääkida, kuidas mina linnulaulu selgeks sain.
    „„Ennemuiste kuulutanud üks tark ette, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujud tehaks, mis endisi linde meelde tuletavad.“ Loodame, et see rahvaprohveti halastamatu ennustus täide ei lähe.

    HENT KALMO: Külm sõda Narva jõel
    Venemaa piiride äärde on tekkinud riigid, mis kujutavad endast demokraatia katsepolügoone ning mille majanduslikust edust sõltub poliitiline meelsus ka ida pool.
    Kuuldavasti arvavad Ivangorodi elanikud, et neil on narvalaste ees suur eelis: nemad saavad imetleda Narva korda tehtud kaldapealset, teiselt poolt aga avaneb vaade inetule võsastikule, mis ümbritseb Ivangorodi kindlust. Ülemöödunud nädalal pakuti Narvale teistsugust vaatepilti.

    ANNELI KAASA, MARYNA STARODUBSKA: Ukraina ja Venemaa. Kui sarnased on „vennasrahvaste“ väärtusruumid?
    Venelaste suhtumist Venemaa agressiooni Ukrainas saab seletada fatalistlike vaadetega. Venelased näevad ennast selles olukorras „olude ohvrina“.
    Idee ukrainlastest ja venelastest kui vennasrahvastest on üldteada. See on arusaam, millega propaganda on üles kasvatanud mitu põlvkonda ukrainlasi ja – olgem ausad – kuni viimase ajani ei ole ka keskmine eestlane osanud ukrainlasel ja venelasel hästi vahet teha. Mis iseloomustab kahe rahva vahelist sidet, nende sarnasust või siis hoopis erinevust? Üks võimalus on uurida kahe rahva kultuuri: milline on nende väärtusruum ja sellest tulenevalt, kuidas mõeldakse ja kuidas käitutakse.

    JANAR MIHKELSAAR: Suveräänsus üleilmastumise loojakul
    Poliitikud Trumpist Putinini kaeblevad ja küsivad reaktiivselt: kas teie, liberaalid, tõesti ei näe, milliseid õudusi ma olen ainult teie tõttu sunnitud korda saatma?
    Külma sõja lõpp hoogustas üleilmastumist, millele peetakse iseloomulikuks deregulatsiooni, multikultuurilisust, interventsioonipoliitikat, kaubanduse rahvusvahelistumist, uute tehnoloogiate laia levikut ja rahvusvahelisi institutsioone. Selliste protsesside tulemusena hakkas maailm meenutama globaalset küla. Liberaalne demokraatia, liberaalne majanduspoliitika ja liberaalsed väärtused andsid üleilmastumisele näo.

    MARGUS OTT: Argidialektika XVII. Ise- ja kasutusväärtus
    Igal olendil on nii ise- kui ka kasutusväärtus. Ühest küljest on iga olend enesega suhestatud, olgu või väga rudimentaarselt. Selle varal ta ongi see mingi sidususega ehk mingil moel lõimitud olend, mis ta on. Ta püsib koos, hoiab end. See on ka võrratu väärtus, sest see enese-suhe on igasuguse muu väärtustamise alus ja eeldus.
    Sellest tulenevalt suhestub ta ümbrusega teatud moel, teatud sihis. See tähendab, et ta kasutab teisi mingil moel ja mingis sihis. Neil on tema jaoks mingi väärtus

    Arvustamisel
    Mudlumi „Sikaosäk“
    Heikki Kännö „Unessaar“
    Elin Cullhedi „Eufooria. Romaan Sylvia Plathist“
    Tallinn Music Week
    Eesti Rahvusmeeskoori ja ERSO kontserdid Ühendkuningriigis
    näitused „Hüvasti Ida, hüvasti Narcissus“ ja „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“
    arhitektuurikooli kevadnäitus
    Eesti Rahvusballeti „Must/Valge“
    Rakvere teatri „Metamorfoos“
    mängufilm „Sinine kaftan“

    Esiküljel dokumentaalfilmi „Viimane reliikvia“ režissöör-stsenarist Marianna Kaat. Foto Piia Ruber

  • ,

    Festivali HeadRead raames avatud uued illustratsiooninäitused

    Pildil Oksana Drachkovska illustratsioon ühele lasteluuleraamatule.

    Alates 23. maist on Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud kahe kunstniku isikunäitused, milledel saab näha ukraina illustraatori Oksana Drachkovska ja hispaania koomiksikunstniku Paco Roca töid.

    Festivali Head Read raames esineb Oksana Drachkovska lastekirjanduse keskuses reedel, 26. mail koos Indrek Koffiga, kellega ta avaldas kakskeelse raamatu „Kes võidab?” (kirjastus Härra Tee ja Proua Kohvi, 2023). Tema isikunäitust saab vaadata keskuse illustratsioonigaleriis.

    Illustraator Oksana Drachkovska (1987) on lõpetanud Lvivi Riikliku Kunstiakadeemia maali eriala. Oma karjääri jooksul on ta teinud koostööd paljude kirjastuste ja ajakirjadega ning loonud ka kommertsillustratsioone ettevõtetele üle maailma. 2016. aastal pälvis ta Gaude Polonia (Poola) ja SAIA (Slovakkia) stipendiumid. Aastal 2020 võitis tema illustreeritud raamat „Hüppamatu jänku ja tema vapper ema” Lvivi raamatumessil 6-8-aastastele lastele mõeldud raamatute kategoorias parima kirjanduse auhinna. Aastatel 2021, 2022 ja 2023 oli ta Bologna lasteraamatumessi illustratsioonivõistluse finalist.

    Oksana suurimaks inspiratsiooniallikaks on loodus, maastikud ja reisid. Üle kõige meeldib talle töötada raamatutega, milles on poeetiline meeleolu ja mäng metavormiga.

    Lastekirjanduse keskuse trepigaleriis on üleval isikunäitus hispaania kunstnikult Paco Rocalt (1969), kes on õppinud Valencia kunsti- ja disainikoolis ja tegutseb peamiselt koomiksikunsti vallas. Roca koomikseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja ta on pälvinud rohkesti tunnustust erinevate auhindade näol nii Hispaanias kui välismaal. Illustraatorina on ta teinud kaastööd ajalehtedele El País, Il Corriere Della Sera jpt, aga ka vabaühendustele Greenpeace, Piirideta Arstid, Punane Rist jne.

    Näitusel saab näha valikut Paco Roca koomiksitest, millest osad on loodud Guillermo Corral Van Damme graafilise romaani „Musta Luige aare“ jaoks, mis ilmus hiljuti eestikeelsena kirjastuselt Varrak.

    Näitused jäävad avatuks 3. juunini ja neid saab külastada keskuse lahtiolekuaegadel E-R 10-18, L 11-16.

  • Konkursid Arktika ja Venemaa uuringute uurija-professuuride toetamiseks

    Eesti teaduste akadeemia kuulutab koostöös välisministeeriumiga välja konkursid kahe Arktika ja kahe Venemaa uuringutele keskenduva uurija-professuuri toetamiseks. Kandideerimine on avatud 12. juunini 2023.

    Sihttoetuste eesmärk on toetada Eesti teadlaste osalemist Arktika uuringutes, kasvatada Eesti teadlaste Arktika ning Venemaa tundmist, võimekust osaleda olulistes kõrgetasemelistes rahvusvahelistes teadusuuringutes ning selgitada Arktika ja Venemaaga seonduvate probleemide olemust ja võimalikke lahedusi Eesti ühiskonnale.„Eesti paikneb geograafiliselt Arktikale nii lähedal, et kõik, mis Arktikas toimub, mõjutab omakorda Eestit. Venemaal toimuvate protsesside lahtimõtestamine on saamas oluliseks osaks meie julgeolekuarhitektuuris. Vaid tippteadlaste rahvusvahelise koostöö kaudu neis valdkondades saame ehitada rahulikku ja kindlat tulevikku,“ sõnas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

    Välisministeeriumi globaalküsimuste asekantsler Märt Volmer lisas, et Eesti teadlaste kohalolu ja hea maine toetab riigi välispoliitiliste strateegiliste eesmärkide saavutamist Arktikas. Sama saab öelda Venemaa kohta. „Venemaa uuringud on Eestis alarahastuse tõttu kadumise äärel. Samas on Eesti julgeoleku seisukohast tegemist olulise valdkonnaga, milles vajame eksperte ning kindlust nende järelkasvu osas,“ märkis asekantsler Volmer.

    Uurija-professuuri juhiks võib kandideerida omal alal tunnustatud teadlane, kellel on Eesti doktorikraad või sellele vastav välisriigi akadeemiline kraad ja kes on teinud teadustööd vähemalt kolme doktoritöö mahus vastavalt oma eriala spetsiifikale. Kandideerijalt eeldatakse jätkuvat rahvusvahelisel tasemel teadustööd ja edukat uurimistoetuste täitmist (vt nõudeid siit). Lisaks uurija-professorile peab uurimisrühmas olema vähemalt kaks liiget, kes võivad olla kas doktorandid, nooremteadurid, teadurid või vanemteadurid. Põhjendatud valiku korral võib uurimisrühma liige olla ka magistrant. Uurija-professuuri juht peab töötama Eestis positiivselt evalveeritud teadusasutuses.

    Arktika uurija-professuuri toetus on 60 000 eurot, millest vähemalt 2/3 ulatuses kaetakse Arktika uuringutega tegeleva uurimisrühma ülesehitamisega seotud kulusid (sh tööjõukulud). Eelistatud on uurija-professori kandidaadid, kel juba on head koostöösuhted rahvusvaheliste Arktika uuringute asutuste ja teadlasrühmadega ning kel on sihttoetuse raames kavas valmistada ette ühine projektitaotlus uuringute jätkumiseks. 2022. aastal Arktika uurimise uurija-professuuri toetuse saanud töörühmad võivad 2023. aastal taotleda jätkutoetust.

    Venemaa uuringute uurija-professuuri toetus on 45 000 eurot, millest vähemalt 50% ulatuses kaetakse Venemaa uuringutega tegeleva uurimisrühma ülesehitamisega seotud kulusid. Eelistatud on varasema Venemaa uuringute kogemusega kandidaadid.

    Toetused määratakse üheks aastaks. Valitud kandidaadi, professuuri haldava Eesti ülikooli või teadusasutuse ja Eesti teaduste akadeemia vahel sõlmitakse kolmepoolne leping uurija-professuuri sihttoetuse maksmiseks.

    Konkursil osaleda soovijatel tuleb täita osalusvorm hiljemalt 12. juunil 2023 aadressil https://ta-konkursid.ee.

    Lähem info Arktika uurija-professuuri kohta siin: https://www.akadeemia.ee/akadeemia/uurija-professorid/arktika-uuringute-uurija-professuuride-konkurss/

    Lähem info Venemaa uuringute uurija-professuuri kohta siin: https://www.akadeemia.ee/akadeemia/uurija-professorid/venemaa-uuringute-uurija-professuuri-konkurss-2023-2024/

  • Kultuuri Tegu 2022 laureaadid

    19. mail Haapsalu Kultuurikeskuses Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsil “Muutunud kogukondlikud kultuurimaastikud” kuulutati välja Kultuuri Tegu 2022 auhinnad.”  

    Kultuuri Teo auhinda antakse välja aastast 2014 koostöös Kultuuriministeeriumiga. Eesmärgiks on märgata ja tunnustada Eesti ühiskonnas tegutsevaid inimesi, kelle ettevõtmised on inspireerivad ja avalikku tähelepanu väärivad. Kultuuriministeerium toetab auhinnafondi 5000 euroga. 

    Egge Kulbok-Lattik, Alo Põldmäe, Vahur Kivistik

    2022 aasta Kultuuri Tegu peaauhinna pälvisid Alo Põldmäe ja Vahur Kivistik Holdre lossi klaverimuuseumis avatud püsinäituse “EESTI KLAVER” eest. 

    “Eesti on olnud väljapaistev klaveriehituse maa. Taoline omamaiste klaverite püsinäitus  on Eesti ajaloos esmakordne ja ainukordne ka Baltimaade mastaabis,” sõnas näituse koostaja Alo Põldmäe. Holdre lossi omanik, Vahur Kivistik, lisas, et “lossis on väärikalt esindatud Eesti klaveriehituse 224-aastane ajalugu, mille jooksul Eesti meistrid valmistasid ligi 100 erineva nimega klavereid. Seni laialipillutatult klaverimuuseumi KlaMu eksponaadid ongi endale püsikodu leidnud Holdre Lossis.

    Peeter Alliku nimelise kunstiauhinna laureaadiks sai Hando Tamm. Hando Tamm lõpetas 2004. aastal Tartu Ülikooli maaliosakonna, kelle missiooniks on, lisaks kunstnikutööle, olnud tuua kunst maale. Äksis, mis valiti Tartumaa Aasta külaks 2022 tuntakse uhkust  Galerii No1 ja Hando Tamme professionaalse tegevuse üle. Kunstniku sõnul on “projekti eesmärgiks teha kunst kõigile kättesaadavaks ka maal!” 

    Tuleviku Tegija preemia võitis Minna Emilia Vürst, 15-aastane muusikat armastav, töökas ja pühendunud talent. Minna õpib Tartu

    Minna Emilia Vürst

    Heino Elleri muusikakoolis Heili Mägi ja Heili Rosin-Leivategija flöödi klassis. Lisaks jätkab ta õpinguid ka Räpina Muusikakoolis soololaulu ja viiuli  erialadel. 2022. aastal oli Minna edukas paljudel konkurssidel nii kodu- kui ka välismaal. Minna Emilia kuulub ka mitmetesse orkestritesse ja ansamblitesse, mille koosseisudes on ta esinenud väga paljudel erinevatel üritustel ja kontserditel.

  • ,

    ERM ja ERMi näitused liiguvad ligipääsetavuse suunal

    Suveniirratikute naitus ERMis

    Maikuu kolmas kolmapäev on ülemaailmne ligipääsetavuse teadlikkuse päev. Eesti Rahva Muuseum tähistab seda kahe näituse tutvustamisega nägemispuudega ja liikumispuudega inimestele.

    Kolmapäeval, 24. mail tutvustab Eesti Rahva Muuseum näituseid „Õige keha, vale keha?“ ja „Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti XX sajandi suveniirrätikutest“. Mõlema näituse jaoks on olemas kirjeldustõlked. Suveniirrätikute näituse tarbeks on valminud mahupaberist temaatiliste rätikute mustrid ja reljeefsed originaalrätikud.

    1. mail kell 14 on plaanis ERMi direktori Kertu Saksa ja näituste kuraatorite tervitused, gruppides näituste külastused koos giididega ja muljete vahetus.ERMi muuseumipedagoogid viivad tutvustamisel läbi tuurid vaegnägijatele ning nende saatjatele.

    Eesti Rahva Muuseumil on valminud ka muuseumisse saabumist ja liikumisvõimalusi muuseumis tutvustavad juhised nii tekstina kui helifailidena, mis on kättesaadavad kodulehel: https://www.erm.ee/et/content/erivajadusega-kulastajale

    Ülemaailmne ligipääsetavuse teadlikkuse päev on pühendatud kaasavale disainile ja ühiskonnale loomisele, mis tagaks kõigile võrdsed võimalused igapäevaelus osalemiseks.

Sirp