Kumus avatakse Elisàr von Kupfferi ja Jaanus Samma näitus baltisakslaste ja eesti talupoegade unistustest, ihadest ja kirgedest
Elisàr von Kupffer (1872–1942). Uus liit. 1915–1916. Õli. Elisarioni keskus, Minusio omavalitsus
Alates reedest, 22. märtsist on Kumu kunstimuuseumis avatud näitus „Elisarion. Elisàr von Kupffer ja Jaanus Samma“. Esimest korda jõuab Eestisse Järvamaalt pärit baltisaksa kunstniku, kirjaniku ja mõtleja Elisàr von Kupfferi (1872–1942) pildilooming, mis pakub haruldast sissevaadet 20. sajandi alguse ühiskondlikesse raputustesse ja religioossetesse utoopiatesse, kunstniku lapsepõlve Eestimaal ja homoerootilisse omailma.Kupfferi maalid on näitusel dialoogis nüüdiskunstniku Jaanus Samma (snd 1982) teostega, mis uurivad eesti talupoegade seksuaalsust. Näituse kuraatorid on Andreas Kalkun, Kadi Polli ja Hannes Vinnal.
Näitusel on väljas Elisàr von Kupfferi antiigi ja renessansi mõjudega sümbolistlikud, enamasti religioosse alatooniga maalid, aga ka varases nooruses loodud Eestimaa vaated, mis kujutavad talle olulisi mälupaiku. Koos Kupfferi loominguga on eksponeeritud Jaanus Samma eesti rahvakultuuri aineline looming. Vanemate teoste kõrvale on Samma näituse jaoks loonud uue videoteose „Õndsate selge ilm“, mis tõukub Kupfferi peateosest, samanimelisest 25-meetrisest panoraamist, mis on eksponeeritud Monte Verità fondi muuseumikompleksis Šveitsis. Samma teost täiendab Karl Joonas Alamaa maalähedane ruumiinstallatsioon „Piiratud lõbu“.
„Elisàr von Kupffer, kunstnikunimega Elisarion, oli visionäär, värvikas isiksus ja mitmekülgne looja. Ta rajas oma maailmatunnetusest kantud uususundi klarismi (sks klar ‘selge’) ning teda võibki nimetada klarismi maalijaks, kes väljendab jumaliku ilmumist erootilise jõuna. Elisarion lavastab sageli ennast autoaktina, provotseerib alastusega ja hägustab teadlikult sugude piire. Samas esindab Kupffer baltisaksa kultuuriruumi, toonast Eestimaa eliiti. Näitusel tõusevad Kupfferi ja Samma teoste dialoogis esile saksakeelse eliidiga kõrvuti elanud eesti talupoegade suhted oma valitsejatega, võõristuse ja iha segunemine, mäng kõrge ja madalaga,“ ütles näituse kuraator Andreas Kalkun.
„Seksuaalsuse erinevad varjundid olid omased mõlemale maailmale, nii sellele, kus elas Elisàr von Kupffer, kui ka sellele, kus elasid lihtsad talupojad. Mina uurin kvääridentiteedi ilminguid rahvakultuuris. Kuna rahvakultuur on kollektiivne, jätab see rohkem tõlgendusruumi ja on tänu sellele ka palju salapärasem,“ rääkis kunstnik Jaanus Samma.
Näitusega kaasneb raamat „Elisarion. Elisàr von Kupffer“, mille koostajad on kuraatorid Andreas Kalkun, Kadi Polli ja Hannes Vinnal. Raamat annab põhjalikuma ülevaate Kupfferi elust ja mitmekülgsest loomingust, mida illustreerivad ajalooline fotomaterjal ja maalide reproduktsioonid. Raamat sisaldab ka Elisàr von Kupfferi novelli „Tema armastuse mõistatus“ (1901), mille on tõlkinud Hannes Vinnal.
Laupäeval, 23. märtsil on huvilised oodatud osa saama näituse avaprogrammist. Kell 12–14 juhendab Karl Joonas Alamaa töötuba „Takunöörist installatsiooni punumine“. Kell 14 teevad kuraatorid Hannes Vinnal ja Andreas Kalkun ning kunstnik Jaanus Samma näitusel ekskursiooni. Kell 16 toimub vestlusring „Eesti kväärkunstiajalugu 19. sajandist tänapäevani“, kus osalevad Jaanus Samma, Andreas Kalkun ja Rebeka Põldsam ning vestlust juhib Uku Lember.
Näitus Kumu 3. korruse vahetuvate näituste saalis jääb avatuks 8. septembrini 2024.
Näitus toimub koostöös Šveitsi Minusio kohaliku omavalitsusega, täpsemalt kunstniku kodumajas, Sanctuarium Artis Elisarioni villas tegutseva Elisarioni kultuurikeskuse ja muuseumiga Centro Elisarion, kes on Elisàr von Kupfferi pärandi hoidja.
Kuraatorid: Andreas Kalkun, Kadi Polli, Hannes Vinnal Tehniline tugi: Tõnis Medri Graafiline disain: Tuuli Aule Koordinaator: Magdaleena Maasik
Täname: Comune di Minusio – Centro Elisarion, Fondazione Monte Verità, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Tartu Ülikooli loodusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum, erakogud, Claudio Berger, Nicoletta Mongini
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, advokaadibüroo Cobalt, Šveitsi Suursaatkond Lätis, Leedus ja Eestis
Illo reiciendis eveniet optio earum velit id debitis. Non neque dolore ullam illo odit beatae eius. Enim natus dolores ipsum et nemo molestiae quo. Iste id repellendus quam dolores molestias vel architecto.
Nemo dignissimos aut consequuntur earum. Minima fugiat accusantium quia deleniti possimus ipsam. Ut velit qui voluptatum quo ipsum.
Eveniet repellendus ducimus qui aliquam. Quia libero harum facilis assumenda ullam. Qui consectetur optio eos illum porro eum soluta maiores. Libero est et ea officia.Quae dolorum sit et ut qui qui. Omnis voluptatem consequatur iste temporibus aut totam odit. Corporis deserunt quos dolorem dolores alias. Fuga nobis velit vel excepturi itaque aspernatur. Iusto ipsa qui ut esse recusandae veniam repudiandae necessitatibus. Quo explicabo optio autem eligendi corporis ea. Eos quam temporibus aliquid voluptates est a. Deserunt magni alias qui cum dolores quas. Itaque voluptas nobis veniam quia qui. Id qui modi voluptas quibusdam totam eligendi eveniet assumenda. Sed labore quo modi. Quasi voluptatibus at in neque sed. Non provident et ipsa tempora. Nihil doloribus sed consequatur. Sunt ipsam iusto nihil quod. Debitis ut sed ut molestias fuga quo.
Alice Kask “Viis vaadet” Temnikova & Kasela galeriis
Alice Kask, Nimeta, õli, akrüül, lõuend, 202×251 cm, 2023.
Alice Kask Viis vaadet 22. märts – 12. mai
Alice Kase isikunäitus “Viis vaadet” on avatud galeriis alates 22. märtsist.
Näitusel “Viis vaadet” pakub Alice Kask oma suureformaadiliste maalide kaudu iseseisvalt eneseküllaseid sissevaateid maalikunstniku maailmatunnetusse, millele on iseloomulik teatav eksistentsiaalne kummastus inimeseks olemise üle. Kase maalide tõlgendusruum on tavapäraselt piiritlemata ning etteantud temaatilist raamistikku orientiiriks võtta ei ole. Küll aga on ette antud kujutised, sageli kas üksikute anonüümsete inimvormide või inimlike argiste esemete kujul, mis maalide ilmselgete keskmetena nõuavad endast lähtumist.
Sarnaselt maalidele loob ka pealkirja „Viis vaadet“ kandev näitus enda kui terviku suhtes avara tõlgendusruumi, sest jätab vaataja otsustada, mida on vaadete all silmas peetud. See, kas siin on ennekõike tegu viie silmavaate või seisukohaga – nii-öelda visuaalse või ideelise lähenemisega – ei oma suurt tähtsust, sest ainult ühe valimine tasalülitaks tervikut. Alles visuaalse ja ideelise koosmõjus hakkavad tõlgendused päriselt esile kerkima, ning see kehtib nii siinse näituseterviku kui ka individuaalsete maalide osas.
Kase maalidele omastest koosmõjudest keskseim on aga teatav tasakaalustatud pingestatus sümboolse ja reaalse vahel. Maalidel kujutatud realistlikud vormid ja anonüümsed subjektid on pärismaailmast justkui välja tõstetud, kõigest kõrvalisest lahti lõigatud ning abstraktselt visandlikku maali-maailma ümber asetatud. See kõik mõjub oma võimsas kujundlikkuses paratamatult sümboolsena, kuid samas ei ole see sümboolsuses kunagi päris lõpuni konkreetne või otsekohene. Blaise Pascal on sageli öelnud, et „inimese ebaõnn tuleneb ühest asjast, tema võimetusest vaikselt ühes toas viibida.“ Oma maalidel kujutaks Kask justkui neid vaikseid metafoorseid tubasid, milles siiski üritatakse selle võimetusega kuidagi toime tulla või kõigest hoolimata kuidagi vaikselt olla, olgugi et see on määratud ebaõnnestuma.
Olukorrad Kase maalidel on sageli justkui ühelt hetkelt teisele ülemineku ajalised nüansid, mis on samaaegselt ka aegadeülesed või isegi ajavälised. Tagasihoidliku tonaalsuse ja traditsioonilise alatooniga vormid ja rõivad mõjuvad neis oludes samas jällegi aegadeülese üldistusena, ning mulje, mis selles vastasmõjus tekib, ongi seeläbi samaaegselt nii konkreetne kui üldsõnaline; nii spetsiifiline kui kõikehõlmav. Sihikule on võetud miski, mis päriselu jääb pigem tabamatuks, ning mida ei ole kerge ka sõnadesse panna.
Mitmed siin näitusel eksponeeritud maalid, kaasa arvatud kunstniku senisele loomingule pigem mitte-niivõrd-omane loodusvaade, pärinevad Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäituselt „Midagi on õigemat selles“, mille saatetekstis võttis Tamara Luuk väga kõnekalt kokku Kase töömeetodi, leides, et ta on „halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.“
Tekst: Marten Esko
Näitust toetab Punch Club.
Galeriis
Nina Võnnõku Ukraina
kuni 17. märts
Kai Keskuse ees kail
Katja Novitskova
Maa potentsiaal
kuni mai 2024
Lõpuks on kõik mõjuvõimu küsimus. Triin Ojari vestles Andres Alveriga Andres Alver: „Arhitektuuri tähenduslikkus asub linnaruumis. See on nii näitelava kui ka kunstiteos. Uus kultuur sünnib linnas.“
Lähen Andres Alveri juurde rääkima tema uuest raamatust „AA. Arhitektuurist“. 25 aastat tagasi andis ta välja eelmise, koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga kirjutatud „Üle majade“, ülimalt täpse ajastu kogumiku, mille tekste tsiteeritakse siiamaani. 300 lehekülje võrra paksemas uues raamatus ta majadest üle ei saa, vahepealasete aastate jooksul on paljud seemned idanema läinud ja maju kasvatanud, ent nagu Alver ise ütleb: lõpuks pole vahet, skaala võib olla erinev, tähtis on ruumi idee. Alveri büroo on juba aastakümneid olnud sama koha peal vanalinnas Laial tänaval, ühes neist vuntsimata majadest, kus iga sopp meenutab jumal teab mis aegu. Sama elunäinud on Alveri must nahkdiivan kontori eestoas, nähtamatu niidistiku kese, kus on istunud ilmselt kõik Eesti suuremad kinnisvaraarendajad ja muidu mõjukad sõbrad nii kodu- kui ka välismaalt.
MARIA MÖLDER: Kuidas väetada Eesti muusikaettevõtluse tulevikku Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida. Eesti muusikaturu foorum 6. III Erinevate Tubade Klubis.
Eesti muusikaturu foorum on 2021. aastast peetud üritus, kus muusikakorraldajad saavad omaette lahti rääkida parasjagu aktuaalsed mured ja rõõmud. Tänavuse kokkusaamise pealkirjaks oli pandud „Olukord on …, kuid see on meie tuleviku väetis!“ Esmalt ehmatasin, et meie kiiresti arenev muusikatööstus – sealhulgas needsamad, kes lõid TMW konverentsi, mis on algusest peale kavandatud olema vaba meelelaadiga nagu rokifestival – on muutunud nii taltsaks ja poliitkorrektseks, et isegi sõna „sitt“, nagu see esineb teadupärast Lennart Mere tsitaadis (kontekst kontekstiks), ei julgeta välja öelda. Õnneks eksisin: see sõna öeldi välja ja tuli ka selgitus, et las iga vestlusringis või kogu üritusel osaleja ise täpsustab, millisena ta praeguse muusikaettevõtluse olukorda näeb.
ELIN KARD, KADI-ELL TÄHISTE: Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel Kunstivaldkonnas on toimunud küll mõningaid positiivseid arenguid, kuid need muutused on olnud pigem pisiparandused ning vajadus suurema korrastustöö järele pole kuhugi kadunud.
2023. aasta veebruaris vaatasime Sirbi veergudel otsa kunstivaldkonna rahastamisele. Toona jõudsime järeldusele, et aastatepikkune silmapaistvalt süsteemitu lähenemine kunsti toetamisele ja – mis seal salata – sama silmapaistvalt ebapiisavad rahalised vahendid panevad valjult nõudma kapitaalremonti. Väitsime toona, et lisaks loomingulisele vabadusele vajab kunstielu ka elementaarset töörahu ja järjepidevust.
Aasta hiljem on õige hetk taas valdkonna rahastamine üle vaadata.
TARMO SOOMERE, RAIVO UIBO: Arenev Euroopa teaduse eetikakoodeks
Alustuseks peab meenutama, miks on teaduse eetikakoodeks üldse olemas ja milles on selle mõte. Ideaalis on tegemist määratluste, soovituste ja juhiste koguga, mis ei ole karistava iseloomuga, vaid keskendub positiivsele, soovides, et kõik see, mis ja kuidas teaduses toimub, oleks hea ja vastutustundlik nii põhimõtete tasemel kui ka igapäevatöös ja asjaajamises ning milles esitatud põhimõtted on sõnastatud sellisel üldistusastmel, et kehtivad kõigi erialade ja distsipliinide suhtes.
OSKAR POLL: Tätoveerimise sotsiaalne tähtsus
Üheski kultuuris ei ole tätoveerimine olnud lihtsalt pildi tekitamine kehale, vaid tegemist on tähtsa rituaaliga nii indiviidi kui ka kogukonna elus.
Tätoveerimine on üks maailma vanemaid kunstivorme, mida on praktiseerinud paljud rahvad üle maailma. Arheoloogilisi tõestusi tätoveerimise pika eksistentsi kohta on võimalik leida kõikidelt kontinentidelt, kas siis esemete või muumiate näol. Tuntuim tätoveeritud muumia on Euroopast Alpidest leitud üle 5000 aasta vanune jäämees Ötzi, kelle nahal on jäädvustatud 61 tätoveeringut.i Ei ole küll sajaprotsendilise täpsusega võimalik öelda, mis võis olla tema tätoveeringute põhjuseks, kuid on oletatud, et tegemist on nn terapeutiliste tätoveeringutega, kuna need asuvad akupunktuuri punktides.ii
Loe ka Oskar Polli retkest Filipiinide mägikülla viimase mambabatok’i juurde!
Radikaalne ja armunud filmikunsti. Tristan Priimägi vestles Catherine Breillatʼga
Prantsuse kõige tuntum vana kooli feministlik filmitegija Catherine Breillat on üle kümne aasta taas jõudnud mängufilmini, milleks on Taani „Ärtuemanda“ Prantsuse uusversioon „Eelmisel suvel“. Miks ta otsustas teha uusversiooni ja miks tal filmi juurde naasmisega nii kaua aega läks?
Rahvakogu toob välja inimeste headuse. Merle Karro-Kalberg vestles teele Pehkiga
Teele Pehk on demokraatiarikastaja, kelle teemadeks linnaruum, avatud valitsemine ja rohepööre. Ta töötab juba üle aasta DD ehk teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis demokraatiakeskuses, kus lõimib koos kolleegidega kliimamuutusega kohanemise rahvakogusid demokraatiaarendusse. Tema ärgitusel ja korraldusel on Eestis toimunud juba kolm kliimakogu: Ida-Viru noortega aastal 2021 (korraldajad Eestimaa Looduse Fond ja Rohetiiger), Tartus 2022. (korraldajad Rohetiiger ja Miltton) ning Tallinnas 2023. aastal (korraldaja demokraatiakeskus). Kaks viimast on tihedalt seotud linnaruumi ja ehitatud keskkonna kvaliteediga.
Miks korraldada avalikkuse arvamuse teadasaamiseks rahvakogu? Milliseid ettepanekuid on linnaruumi kohta tehtud?
MERLE KARRO-KALBERG: Disain ja ettevõtja
Hiljuti valmis kultuuriministeeriumi tellimusel uuring „Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes“.Uuringust räägib lähemalt selle üks koostaja, Civitta Eesti uuringute valdkonna juht Piia Viks-Binsol.
KAUR RIISMAA: Tehisarukus kirjaniku pilguga Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.
Inimene vaatab galeriis maali. Mõmiseb: „Ma oleksin võinud ise ka sellise teha.“ Ilmselgelt ütleja seda kunstiks, kunstiteoseks ei pea. Kunstina tunnustab inimene midagi, mis on väljaspool tema enda ande piire ja käsitööoskusi. Kunst on kõik kättesaamatu, ka sellised asjad, mida üldjuhul kunstiks ei peeta. „On omaette kunst uss õngekonksu otsa panna, iga mees sellega hakkama ei saa.“ On tore nali: selleks et disainerid kaotaksid tehisaru ajastul oma töö, peavad kliendid hakkama täpselt sõnastama, mida nad saada soovivad. Igaüks, kes on pidanud kliendi vastukäivate palvete ja nõudmiste segadikust midagi konkreetset välja lugema, mõistab, et lõpp on kaugel. Ent sellegipoolest – kas tehisaru on võimeline looma kunstiteose? Midagi praktilises mõttes ja olemuslikult kasutut, kuid mis kirjeldab sinu ja minu inimkogemust?
LINDA KALJUNDI: Mis on Ameerika kunst? Ameerika Ühendriikides võib täheldada nii (kunsti)ajaloo kui ka kaasaegse kunsti mõjuväljade teisenemist. Millest see tuleb ja mida see endaga kaasa toob?
Tulin Fulbrighti stipendiumiga Ameerika Ühendriikidesse pooleks aastaks peaasjalikult selleks, et uurida laiemast vaatenurgast eestlasi 1970.–1980. aastatel vallanud suurt huvi soome-ugri rahvaste ja nende kultuuripärandi vastu ning selle tulemusel sündinud põlisrahva identiteeti. Lähemaid ja kaugemaid võrdlusi otsides on olnud huvitav avastada nii keskkonnakaitsjate, maale tagasi kolinud hipide kui ka paljude teiste valgete inimeste suhteid põlisameeriklastega ja viise, kuidas nad on „indiaanlasi mänginud“. Põlisameeriklaste endi liikumine oma õiguste eest on kulgenud paljuski raskepärasemalt, kuid on saanud viimastel aastatel tugeva tõuke.
MARTIN AIDNIK: Humanitaarabi blokaad ja nälg Gazas – ignorantsuse tõttu korduvad ajaloo halvimad peatükid
Palestiinlased on riigita rahvas, kes on jäänud Iisraeli sõjamasina alla. Sõjategevus koos humanitaarabi blokeerimisega on palestiinlaste olukorra Gazas muutnud talumatuks. Gaza on Iisraeli piiramisrõngas. Sektoris valitseb toidupuudus. Veerandit Gaza 2,3 miljonist elanikust on tabanud näljahäda, mis nõuab juba inimelusid. Gazasse on jõudnud rahvusvaheline humanitaarabi lennukitelt, see pole aga kaugeltki piisav. Kunstliku näljahäda tekitamine on järgnenud Gaza igapäevasele pommitamisele. Palestiinlased on neil päevil maailma neetud. Palestiinlastel puudub eluõigus. Kedagi ei säästeta. Seetõttu ei ole ette näha ka kestvat relvarahu.
ANDRA JELLE: Mineviku häbikoorma alt välja Nõukogude süsteemi rüpest tulnutel on raske üle saada arvamusest, et tarbimise ja rahategemise vabadus on tugevalt seotud kõigi muude vabadustega.
Oleme uhked oma hea haridussüsteemi, loovuse ja avatuse üle. Riigi õppekavadeski on eesmärkidena tähtsal kohal loovuse ja koostööoskuse arendamine. Majanduse ja elukeskkonna halvenemisest tulenevate probleemide rägastikus näib meie loovus ja koostööoskus aga lootusetult takerduvat. Globaalne kobarkriis on olemuselt just loova mõtlemise kriis, mis ei lase meil näha alternatiive majanduse praegusele vildakale toimimisviisile ehk „müüridele, relvadele ja finantsile“.
RIHO PARAMONOV: Vrestling kui tekst – lugusid saab ka kakelda Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.
Aasta algus. Parim aeg teha midagi kerget ja meeldivat, enne kui argised tööd-tegemised taas kaela vajuvad. Võiks vaadata näiteks suusatamist, põhjamaalased ju ikkagi … Või veel parem – siinses piirkonnas püsivalt eksootilist vrestlingut. Saaks teada uutki … Ma pole õigupoolest vrestlingufänn ja minu päralt on üksnes asjaarmastajast vaataja tagasihoidlik positsioon. Vaadanud olen vrestlingut viimase paari aasta jooksul siiski päris palju, kuid juhuslikult ja Youtube’i vahendusel.
MAARJA PÄRTNA: Millest mõtled? Puudutused üle pika vahemaa
Ma pole regulaarne päevikupidaja, aga leidsin hiljuti üles märkmiku, mis tõi meelde kahekümnendate eluaastate esimese poole ja nullindate lõpu majandussurutise, ajavahemiku sügis 2009 kuni kevad 2010.
Arvustamisel
Aliis Aalmanni „Väe võim“
Ljubov Kisseljova „Karamzinistid ja arhaistid“
„Armas hiilgav laulik. Ivar Ivaski ja Marie Underi kirjavahetus 1957–1958“
Bruno Möldri „Vaimu tõlgendades“
festival „FinEst Funk“
kontsert „Tormiloits“
Peter Lindberghi näitus „Olemise kergus“
nüüdistantsu uute tulijate platvormi „Première“ esietendused
Läti Rahvusteatri „Peeter Paan. Sündroom“
Kellerteatri „Misery“ ja Kuressaare teatri „Üksildane lääs“
näitus „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“
mängufilm „Düün. Teine osa“
lühifilmikassett „Lühike on uus pikk“
HOP galeriis avatakse Mart Talvari näitus “Tsentrist väljas”
Mart Talvar TSENTRIST VÄLJAS 22.03.-16.04.2024
Reedel, 22. märtsil kell 18.00 avab ehtekunstnik Mart Talvar HOP galeriis oma esimese isiknäituse Tsentrist väljas. Näituse teema hakkas kunstniku jaoks lahti rulluma Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti õppes ning on tänaseni jätkuv protsess. Trugimisel liikus töötlemisel olev objekt ootamatult tsentrist välja, mille tulemuseks oli unikaalne ese. Kunstnikku hakkas huvitama, mis peitub kogemuse taga, mida võime tõlgendada ebaõnnestumisena.
Galeriis kohtuvad vase trugimise ning portselani valamise tehnikad, mida kunstnik on nimetanud olemuslikult teineteise vastanditeks. Trugitud teosed viitavad tsentrist välja liikumisele, kui võimalusele, kus saame redefineerida tsentris olemise, sellest väljumise, ebaõnnestumise ja tasakaalu mõisteid. Portselanist esemed näitavad trugitud objektilt üle kandunud töötlusjälgede transformatsiooni, mis on põletuse käigus oluliselt väiksemaks kahanenud.
Mart Talvari näitus kajastab dialoogi vase ning portselani materjalide vahel, mida saab mõtestada lähtudes materjali empaatia meetodist. Tegu on disainimeetodiga, mis tuleneb empaatilise disaini ning suhestuva esteetika (relational aesthetics) põhimõtetest. Termini suhestuv esteetika lõi aastal 1996 kunstikriitik ja kuraator Nicolas Bourriaud. Näitusekontseptsioon võrdleb kunstimaterjalide füüsilisi omadusi inimlike iseloomu omadustega. Teooria peab olulisimaks kunstis inimsuhete kvaliteeti. Tähtsad on interaktsioonide tegelikkus, inimlik koostöö ning sotsiaalne kontekst. Materjali empaatia meetod võimaldab anda sümboolset tähendust materjalide omavahelisele ”dialoogile”. See hägustab piire avaliku ruumi ja sotsiaalse konteksti vahel ning annab vaatajale rikkalikult ruumi isiklikeks tõlgendusteks.
Mart Talvar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti bakalaureuseõppe aastal 2022. Samal aastal pälvis ta Noore tarbekunstniku- ning Galerii Marzee 36. rahvusvahelise lõputööde preemiad. 2017-2024 vahemikus on ta osalenud rahvusvahelistel grupinäitustel Eestis, Poolas, Hispaanias, Saksamaal, Hollandis ja Veneetsias. Lisaks on ta osalenud rahvusavhelises residentuuris Belgias, osa võtnud erialastest projektidest Šveitsis ja Saksamaal.
Kuraator: Liisi Kõuhkna
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Tehniline tugi: Valge Kuup Stuudio
Toetajad: Eesti Kunstiakadeemia, Kultuurkapital, Shroomwell OÜ, Põhjala Brewing AS, Tuulmet Holding OÜ
Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
60 aastat tagasi sai vallandas Robert Rauschenberg Veneetsia biennaalil tormi.
Temast sai esimene ameeriklane, kes pälvis maailma mainekaima kunstiürituse peapreemia. Kas võitis kunst või poliitika?
USA dokumentalist Amei Wallach heidab oma värskes filmis „Veneetsia vallutamine” valgust siiani ringlevatele oletustele, mille järgi oli tegu Ameerika valitsuse vandenõuga võita popkunsti abil mitte ainult külma sõda, vaid vallutada kogu maailm.
„Ameerika kuulutab Pariisi koolkonna lõppu ja võtab kasutusele popkunsti, et koloniseerida Euroopa,” nagu kuulutas 1964. aasta biennaali järel Pariisi kunstiajakiri Arts.
Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudvat linateost on nimetatud ka tõeliseks kunstipõnevikuks.
Film on pühendatud Ameerika popkunsti pioneeri Robert Rauschenbergi (1925–2008) sajandale sünniaastapäevale, mida järgmisel aastal tähistatakse.
Amei Wallach on tunnustatud kunstifilmide autor, kelle eelmist tööd „Louise Bourgeois: ämblik, armsam ja mandariin” näitas Kumu 2017. aastal.
Kolmapäeval, 20. märtsil kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre.
Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.
Daniel Hahta ja Kettuki aasta kunstnike juubelinäitus Kondase keskuses
Blomberg Harri
20. märtsil kell 16 avatakse Kondase keskuses kaks näitust: Daniel Hahta “Itäharju” ja Kettuki aasta kunstnike näitus “Sa ei või kunagi teada, kui ei ole asjas kindel”.
Tegemist on Kondase keskuse kauaaegse koostööpartneri Kettuki külalisnäitustega. Kettuki on Soomes väljaspool peavoolu tegutsevatele kunstnikele mõeldud üleriigiline stuudiote võrgustik. Ühendus asutati 2002. aastal. Algusest peale on nende eesmärk saavutada kunstimaailmas võrdsus ning pakkuda lisatuge vajavatele inimestele võimalusi kunsti õppida ja luua, olgu tegemist elukutseliste või oma lõbuks töötavate kunstnikega.
Daniel Hahta
Alates 2004. aastast on igal aastal valitud Kettuki aasta kunstnik. Tänavu langes au leida paljude suurepäraste kandidaatide seast parim Kondase keskuse juhile Mari Vallikivile. Tema otsusel sai 2024. aasta kunstnikuks Turust pärit Daniel Hahta. Hahta isikunäitusele Kondase keskusse jõuavad viimaste aastate tööd sarjast „Itäharju“, mis on inspireeritud autori kodukoha ümbrusest. Äärmiselt detailsed kindlaid paiku kujutavad pildid jätavad abstraktse mulje, otsekui poleks tegemist maastikega.
Lisaks Kettuki 2024. aasta kunstniku näitusele avatakse ka ülevaatenäitus “Sa ei või kunagi tead, kui ei ole asjas kindel” Kettuki aasta kunstnike töödest 20 aasta jooksul.
Näitused on katseprojektidena osa suurest näitusesarjast “Varjatud maailmade avardumise”, mis kuulub kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi.
Näituse korraldajad on Sirpa Taulu (Kettuki) ning Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm (Kondase keskus).
Kettuki aasta kunstnike juubelinäitus on avatud 5. maini ja Daniel Hahta isikunäitus „Itäharju“12. maini.
20.-23.märtsil toimub Tallinnas, Kanuti Gildi SAALis erivajadustega inimeste etenduskunstidele pühendatud festival. Nelja päeva jooksul etendub neli lavastust, toimub kümme eriilmelist vestlusringi pea viiekümne vestlejaga, leiab aset mitu etteastet, töötuba ja esitlust, avatud on väike installatsioon ja näitus. Festivali korraldab Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures tegutsev Terateater ning festivali juht on lavastaja Jaanika Juhanson.
“Festival Erisuste Erinevused keskendub puuetega inimeste ja Eesti kutselise etenduskunstide maailma seostele,” selgitab festivali juht Jaanika Juhanson. “Erivajadusega inimeste ligipääsetavusest etenduskunstide publikuna on viimastel aastatel hakatud Eestiski jõudsamalt rääkima, kuid oluline on samm siit edasi. Me peame rääkima võimalustest, kuidas Eestis saaks erivajadustega inimesed olla võrdsetel alustel kohandatud keskkondades kutselised etenduskunstnikud ning kuidas kaasata etenduskunstide loomisesse erivajadustega inimeste kogukondi ja konsultante. Sotsiaalkindlustusameti statistika andmetel on Eesti elanikkonnast ligi 9% on erivajadusega. Miks on kultuuriruumis, sh etenduskunstides erivajadustega inimesed sisuliselt nähtamatud?”
Festivali mahukama osa moodustavad vestlusringid, kuhu on vestlema koondatud hõlmav valik Eesti kutseliste etenduskunstide taustaga lavastajaid, koreograafe jt, kes on viimase kümne või enamgi aasta jooksul loonud mingi lavastusliku teose või juhendatud protsessi puudega inimestega või inimestele. Festivali avavestlus 21.märtsil kell 11 loob festivalile raami ja vaatleb erivajadustega inimeste etenduskunstide laiemat tausta (vestlejad Annikki Aruväli, Jaanika Juhanson, Janne Jerva, Kaie Küünal, Kaarel Oja, Külliki Bode, moderaator Karin Allik). Teises vestluses avatakse etenduskunstide kõrgkoolide võimalikku potentsiaali ligipääsetavaks ja kaasavaks muutumisel (vestlejad Jan Teevet, Kert Valdaru, Kärt Kokkota, Maarja-Liis Mölder, Mart Piirimees, Sveta Grigorjeva, moderaator Kai Valtna). Ülejäänud vestlusringid on ühendatud puudeliikide ja etenduskunstide seoste kaupa: liikumispuue (vestlejad Eve Mutso, Kaie Seger, Liis Vares, Tom Rüütel, moderaator Eneli Järs), kuulmispuue (Elina Masing, Jaanika Tammaru, Jari Pärgma, Kalmer Liimets, Maaja Hallik, Tatjana Romanova, moderaator Maarja Kalmre), intellektipuue (Anu Vask, Helena Ehrenbusch, Kata-Riina Luide, Kerttu Rakke, Merle Karusoo), neuroerisused (Heidi Kask, Kristi Leppik, Marta Pulk, Rasmus Taavet, Taavi Varm, moderaator Maarja Kalmre), nägemispuue (Andres Popov, Jaan Ulst, Jaanika Juhanson, Julia Kabanova, Kaija M Külm, Marta Aliide Jakovski, moderaator Eneli Järs). Samuti toimuvad lavastuste “Kustpoolt puhub tuul”, “Tajuleebe tantsulugu” ja “Mina olen Surm” arutelud (vastavalt moderaatoriteks Kirsten Simmo, Karin Allik ja Helen Pärk).
Festivalil esietendub pimedate ja vaegnägijate Terateatri lavastus “Kustpoolt puhub tuul” (algteksti autoriks Liis Sein ja lavastajaks Jaanika Juhanson), mis otsib vastust küsimusele, kuidas kujutada pimedat inimest laval. Festivali jooksul esineb ka Pärnu ratastoolitantsurühm Silver Wheels (juhendaja Kaie Seger), Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse näitering (juhendaja Jaanika Juhanson), tutvustatakse neuroerinevate inimeste etenduskunstide projekti Koge (idee autor ja üks läbiviijatest lavastuskunstnik Kristi Leppik). Festivali kavas on Rahvusooper Estonia uhiuus haridusprojekt “Tajuleebe tantsulugu” (lavastaja Eve Mutso-Oja ja idee autor-produtsent Tuuli Potik), mis on suunatud autistlikele ja intellektipuudega lastele ning mille festivalietendused toimuvad Estonias. Festivali lõpetab Luidja Tsirkusetalu sotsiaalset ja teraapilist tsirkust esitlev loeng-etendus “Tsirkus. Tsirkus? Tsirkus!”. Toimub kaks väikest töötuba – pimedate teatrist (läbiviijaks Terateater) ja kehapsühholoogiast (juhendajad Anu Vask ja Merle Saarva). Festivali jooksul on avatud väike installatsioon “Kõik minu tähed. Ühe psühhoosi lugu” (loojad Kristi Leppik ja Jaanika Juhanson) ning fotonäitus Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse näiteringi tööst õpilaste silme läbi.
Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn.
Endla teatris esietendub täna, 15. märtsil „Rocco ja tema vennad“, mis põhineb Luchino Visconti 1960. aasta Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi pälvinud filmil. Tallinna Linnateatris esietendus see lavastaja Jaanus Rohumaale, kunstnik Aime Undile ning näitlejatele Ene Järvisele ja Marko Matverele auhindu toonud lugu 1994. aasta oktoobris. Praegune Endla näitleja Nils Mattias Steinberg on sündinud kaks nädalat pärast toda lavaletulekut.
Endla lavastuses Roccot kehastava Steinbergi sõnul on kõik viis venda ühtviisi olulised ning see lugu võiks sama hästi kanda pealkirja „Vincenzo ja tema vennad“ või „Simone ja tema vennad“ vms. Steinberg lõpetas 2018. aastal EMTA lavakunstikooli XXVIII lennus ja alustas näitlejateed Endla teatris. Varasemat seost Pärnuga tal pole. „Ma pole käinud isegi suviti Pärnus puhkamas, sest olen pärit Keila-Joalt,“ tunnistab ta naeratades.
Kuidas end Endla teatris tunnete?
Algusest saati väga hästi. Põhiline eelis on tugev trupp. Saan palju õppida, nippe maha viksida, lihtsalt olla heas õhkkonnas. Loominguline juht Ingomar Vihmar on loonud inimliku, lähedase, laheda mitmekülgse repertuaariga teatri. Kümme punkti kümnest.
„Rocco ja tema vennad“ räägib emast, kes kolib koos viie pojaga maalt Milanosse. Millised need peresuhted on?
Ema valiv armastus käivitab paljuski sündmuste ahela. Ta tahab kõigile head, aga lõpuks saab osaks kurjusest. Keerulised suhted. See ei ole mingi tavaline lollikeste perekond, kes läheb suurlinna lihtsalt sellepärast, et tahaks natuke paremat elu. Seal on juba terve maailm enne seda, kui neid üldse näeme esimest korda. Nende vahel on juhtunud palju. Ema ja poegade suhe on minu meelest ses lavastuses üks põnevamaid asju.
Keskmine poeg Rocco tahab noorimat venda Lucat väga kaitsta, minu arvates salamisi maale kaasa võtta. Arvan, et ta hellitab mõtet tagasi minna. Vanim vend Vincenzo on enne teisi linna läinud ja igatsus tema järele on hästi suur, temalt oodatakse palju. Roccole on maal jäänud mulje, et Vincenzost on saanud edukas poksija. Vincenzo hoolib perest väga, hoolitseb, et neil oleks koht, kus elada. Mulle meeldib mõelda, et vanuselt teine vend Simone on Roccole kõige lähedasem, pärast Vincenzo linnaminekut tuleb neil nooremate eest hoolitseda.
Nils Mattias Steinberg: „Mul poksianne täiesti puudub, aga entusiasmi on tohutult.“
Mis Rocco käivitab?
Tema soov on hoida pere koos. Küla ja Milano vahe oli tolleaegses Itaalias meeletult suur. Ühel pool on külainimesed, kes võib-olla mõned korrad aastas puutuvad kokku linnainimestega, usuvad haldjaid, jätavad siiamaani päkapikkudele piima ukse taha. Selline ainulaadne mikstuur, kodukootud katoliiklus, kus on nii palju ebausku ja mütoloogilisi elemente, et kohati ei saagi aru, mis see täpselt on. Tööstuslinnas need reeglid ei kehti. Kes suudab kohaneda ja kes ei suuda? Pere hakkab lagunema.
Kas pere on talle tähtsam kui isiklikud ambitsioonid?
See ongi tema isiklik ambitsioon.
Pealtnäha tundub, et teda on vendadest kõige lihtsam kehastada, tal on kõige rohkem mänguruumi. Milliseid vestlusi lavastaja Kaili Viidasega selles osas oli?
Mina ei ole nii isetu kui Rocco. Tuleb leida see nihe. Minu natuurile on tema kõige keerulisem – pidin otsima mingi täiesti uue mõtteviisi. See mind Rocco juures võlub ja sellest oleme palju rääkinud. Meile on need väiksed süütud hädavaled, mida Rocco tegevuse kulgedes peab ütlema, talle aga suured asjad, keeruline eneseületus.
Kas Alain Delon on filmis tema mängimisega hakkama saanud või on ta liiga filmitähelik?
Rocco puhul tasub otsida eri tahke. Ta räägib ise sageli, et tema sees toimuvad mingid protsessid, mida ta ei tahaks endasse. Arvan, et Delon on teinud selle rolli omas ajas päris vahvasti ära. Aga ma ei saa öelda, et vaatasin seda filmi ja ütlesin: oh sa raks, vaat niimoodi ma tahan mängida. Kuigi, see on kihvt film.
Visconti, filmi- ja ka teatrilavastaja, on üks neorealismi rajajaid: „Gepard“, „Jumalate hukk“, „Surm Veneetsias“, „Ludwig“. Mis meeldib tema filmidest rohkem, mis vähem?
Lugesin Loomingu Raamatukogus ilmunud „Rocco“ muldvana stsenaariumi üsna ammu. Filmi vaatasin aastakese eest, kui sain teada, et hakkame seda tegema. Olen vaadanud nüüd kolm korda ja iga korraga läheb natuke lahedamaks. See on nii stiilne! Nii kunstnikutöö kuika näitlemise poolest. On hetki, kui minnakse kreeka tragöödiasse, aga samas: miks mitte? Selles filmis see toimib. Mingi aeg vaatasin päris palju Itaalia filme, nii et täpselt ei mäleta, aga see on vist seni mu ainuke Visconti.
Visconti oli pärit Milano ühest rikkamast perest, töösturiperest. Kuidas on ta kujutanud „Roccos“ vaeseid?
Päris sõbralikult, kuigi vennad on muidugi arhetüüpsed. Ei tunne, et oleks lahmitud. Olen lugenud selle aja kohta, mitte „Roccoga“ seoses, ja lood on olnud vinged. Malaariapiirkondade talurahvas oli leidlik, ägeda kujutlusvõimega.
Itaaliat on paljuski iseloomustanud skandaalsed peaministrid: tapetud Aldo Moro, meediamagnaat Silvio Berlusconi, parempoolsete Itaalia Vendade juht Giorgia Meloni. Kui palju on poliitikat teie lavastuses?
Sellele eriti ei keskendu. Endale mingis kontekstis on huvitav, natuke olen vaadanud, milline Milano eluolu võis olla. Näiteks oli oluline see, millised olid prostitutsiooniseadused.
„Rocco“ sündmuste ajal oli Milanos kõige populaarsem spordiala poks, mis tõotas kiiret läbilööki ja raha. Kui palju on lavastuses poksi?
Väga palju. Ropult palju. Mul on selles mõttes vedanud, et mulle on lapsest saati poks meeldinud, olen sellega tegelenud. Kui paljud neist, kes tulevad seda lavastust vaatama, on käinud poksivõistlust vaatamas? Vähesed. On stseene, mis võivad sellele väga lähedale tulla. Sellistele vaatajatele on see turvaline viis poksiga kokku puutuda ja võib-olla saada ka pisut paremini aru, miks inimesed seda ala üldse harrastavad.
Kas kunstnik Iir Hermeliin on lavale toonud poksiringi?
Laval on poksiring, on poksikotid, päris poksikindad ja poksisaapad, mida kasutame ka treeningul. Seaded tegid Vallo Kappak, Henri Helemäe ja Andre Nael kohalikust vabavõitlus- ja taipoksiklubist MMAces. Treenisin kõigi kolme juures juba enne, kui „Rocco“ plaani tuli. Mul poksianne täiesti puudub, aga entusiasmi on tohutult.
Keda-mida poksis vaatate? Tavaliselt teatakse kõige raskemaid mehi.
Mulle meeldivad kergemad mehed, lemmik on Boots ehk Jaron Ennis. Alati on soe tunne, kui oled kedagi jälginud enne seda, kui ta on läbi löönud. Muidugi võin vaadata hommikust õhtuni Muhammad Ali videoid, meeldib Roberto Durán. Kuna pean end ise ka natuke selliseks raskeks, minu tugevus on jõud ja rohmakus, siis meeldib vaadata kergeid ja võib-olla mitte nii lahmivaid poksijaid. Kontraründajaid. Vassili Lomatšenko on hea näide: ta ei löö peaaegu kunagi kedagi nokauti. Võtab nurki, toksib õrnalt, justkui tantsib. Meeldib vaadata näitlejaid ja poksijaid, kellel on tugevused, mida minul pole: näitlemises pooltoonid, poksimises hea kaitsega poksijad ja nii edasi.
Kuidas naised poksi mõistavad?
Kaili Viidasele minu arvates väga meeldib. Ta vist poksiks ise ka hea meelega. Ta tegi kunagi ka maadlusteemalise lavastuse „Seljatas sada meest“. Viidas annab meile voli poksida, aega lõbutseda. See on nagu täitunud unistus: mulle meeldib poks, meeldib näidelda ja nüüd saan poksida laval. Usun, et kogu trupp on pärast „Roccos“ osalemist poksist natuke rohkem huvitatud.
„Rocky“ kuulsus Carl Weathers suri tänavu. Kuidas teda meenutama jääte?
„Rocky“ on minust peaaegu täiesti mööda läinud. Poksifilme pole ma eriti vaadanud. „Raevunud härg“ pole väga poksifilm, aga on lahe. Spordist üksi on filmi kandmiseks minu arvates ikkagi vähe.
Katoliiklaste peres kasinuses kasvanud poisid on „Roccos“ sunnitud valima uute ja vanade väärtuste vahel. Kas Endla lavastus libiseb religioonist üle? Milline on teie suhe religiooniga?
Mina ei kavatse libiseda, kuigi Visconti ei ole seda dialoogidesse peaaegu sisse kirjutanud. Rocco on usklik. See on vahend, millega ta maailmas tegutseb. Käisin Vanalinna hariduskolleegiumis. Käisime kirikus, kuni kolmanda klassini oli usuõpetus, gümnaasiumis saime valida õppeaineks religioonilugu. Kui jätta kõrvale mõned teismeliseaastad, kui protestimärgiks sai oldud mõnel jumalateenistusel kõrvaklappidega ja kuulatud death metal’it … aga ka siis tegelikult mulle meeldis kirikus. Mulle on kirik meeldiv koht. Mul on palju kristlastest sõpru ja meil on alati huvitav.
Saite Sirbis hiljuti kiita* peaosa eest koolikiusulavastuses „Kurjus“. Mida „Rocco“ ja „Kurjuse“ kõrvutamisel välja saab tuua?
Kui „Kurjuses“ mõtisklevad tegelased palju selle üle, kas kurjust saab kasutada hea tegemiseks, siis „Roccos“ selle üle, kas headus võib ka teha kurja. Mõtiskletakse, kas neist kahest asjast saab üldse must-valgelt rääkida. Kumbki ei paku ammendavat lahendust, mis on minu meelest ühe hea kunstiteose tunnus.
Kuidas koolis ellu jääda?
Meil on ju nii raske panna ennast möllavate hormoonidega teismelise nahka. Arvan, et see sõltub päris palju vanematest. Tuleb leida järglastele aega, jätta usaldamiseks ruumi, et pinged ei koguneks ja neid ei peaks välja elama mingil ebatervel moel rohkem, kui seda niigi iga teismeline teeb. Mina olen küll veendunud, et enda eest tuleb seista, aga see ei tähenda rusikatega vehkimist. Lihtne öelda, raske teha. Minu kogemus oli nii normaalne, kui ühel teismelisel olla saab: ma polnud ei kiusaja ega kiusatav.
„Kurjuse“ Erik on koduvägivalla ohver, koolis aga löömamees. Kuidas te ta lahti mõtestasite?
Üksindus ja hirm olid asjad, millele palju mõtlesin. Kui pead mängima inimest, kes on valmis tegema teistele selliseid asju, ja tahad teda ikkagi inimesena näidata, siis pead saama aru, mis need hirmud ja valud on seal sees, kust need tulevad ja mis need võimalikuks teeb.
Mu koduküla oli selline väike vene küla, kogu aeg kõik kaklesid. See, et ma trennis käisin, tuli kasuks seal, mitte koolis. Sellest ei osanudki nagu midagi mõelda. Kuidagi naljakas oli. Ikka mingid parmud kaklevad ja vanemad poisid ja vahel kakled ise ka. Kui „Kurjust“ hakkasime tegema, siis need asjad tulid kõik meelde ja hoopis teistmoodi. Vägivalla nägemine ladestub inimesse, sellest ei pääse. Mõnikord rääkisin sellest proovides, kuulasin enda juttu ja mõtlesin: see on ju tegelikult kohutavalt võigas ja õudne.
Jan Guillou romaan „Kurjus“ ilmus eesti keeles 2001. aastal, selle alusel tehtud Rootsi film teenis Oscari nominatsiooni. Millised olid teie kokkupuuted nendega?
Lugesin alles nüüd. Filmi vaatasin, aga ei osanud sealt midagi ammutada. Meil on teistsugune vorm. Pigem ikka mingid enda nähtud-kuuldud kogemused.
Kuidas peaks koolilapsed suutma mõista klassikute raamatuid? Võtame näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse“, millega võrreldes tema „Elu ja armastus“ on palju moodsam. Mängisite Tanel Toomi „Tões ja õiguses“. Ingomar Vihmar tõi hiljuti Endlas lavale „Tõe ja õiguse“ viimase osa.
Ma ei mäleta, et oleksin „Tõele ja õigusele“ lapsena alla jäänud. Eesti kirjandus muidu läks raskemalt küll, „Kolme katku vahel“, aga läbi sain. Mulle on lapsest saadik meeldinud lugeda. Isa luges ette „Meistrit ja Margaritat“, kui olin kuueaastane. See oli tõesti põnev. Selles vanuses ju ei saa aru mingitest Bulgakovi valukehadest. Seal oli saatan, oli suur must kass, mingi tüüp, kes koputab teisele vastu pead ja too on järgmisel sekundil Jaltas.
Mingid raamatud lihtsalt ei meeldinud ja mõtlesin, et ju siis on liiga vara, aga kui täiskasvanuna üle loed, mõistad, et ei hakkagi kunagi meeldima. Lugesin palju ulmekaid, Strugatskeid. Siis tõi ema portsu raamatuid, millega inimene siseneb nii-öelda päriskirjanduse maailma: Hemingway, Remarque, kogu see kadunud põlvkond. Need olid kõik kohe väga huvitavad.
On jäänud kerge alaväärsustunne, et eesti ja vene klassikat olen vähem lugenud, kuid põhiasjad on loetud. Lugesin just Hamsuni „Maa õnnistust“ ja mulle nii meeldis, oli kuidagi heas mõttes osavõtmatu.
Võib-olla plaanite nüüd minna teatri loominguliselt juhilt küsima, kas saaks seda mängida?
Jaa! Vihmar on selleks kõik võimalused loonud küll. Ta on algusest saati öelnud, et kui näete materjali, mida tahate teha, tulge, räägime. Ta on ju ka lubanud noortel lavastada. Selles mõttes ta on unistuste boss. Mina olen talle näiteks käinud rääkimas, et võiks teha „Kuningas Oidipust“. Julgen väita, et me tunneme end Endlas kõik tõesti hästi.
*Maris Johannes, Kurjuse kapsel. – Sirp 2. II 2024.
Rootsi NATOs. Läänemeri – sisemeri. Meri on järv. Vene laevastikuga lõpp. Surevad sadamas. Telegrammi lõpp. Punkt.
Sellega peaks olema päevakorrast maas ka viimase paari aasta jooksul võimendunud mure merealuste elektri- ja sidekaablite turvalisuse pärast Läänemeres. Sõjalaevade jõul nende kahjustamine on peaaegu võimatu, mistõttu tasub uuesti hinnata kaablite turvamiseks kavandatud investeeringuid. Kas neid ikka on nii palju vaja, kui sõjaline ja terrorismioht on nullilähedane ja igas kaubalaevas terroristi nägemine ülepingutus? Sama kehtib planeeritavate uute ühenduste rajamise majandusarvestuse kohta. Hinnalisa ja julgeolekuriskid, mille tooks kaasa elektrituru parem ja mitmekülgsem ühendamine Põhja- ja Kesk-Euroopa elektrituruga vanaaegse ja reostava kohaliku tootmise arvelt, ei ole enam aktuaalsed. Seda enam et võimsaid ühendusi planeeritakse 10–15 aasta peale ette ning pole põhjust oletada, et sõda Ukrainas võiks nii kaua kesta.
Kahe aasta eest kirjutasin, et suurima hävingu võivad sõjamängud Läänemerel kaasa tuua elukeskkonnale ja rannikule naftareostuse kujul1. Kuid sõjalaevade panus merereostusse on tühine ka juhul, kui need kõik merel hävitada, võrreldes sellega, mida toob kaasa vastutustundetu tsiviiltegevus merel. Ja selles osas paraku risk kasvab.
22. märtsil 50 aastat tagasi kirjutasid kõik Läänemere-äärsed riigid alla Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioonile. Poolt Läänemere rannikust valitsesid tol ajal Nõukogude Liit ja tema satelliidid, kes muidugi ei võtnud keskkonnakaitset liiga tõsiselt. Sotsialistlikku plaanimajandusse oli lagastamine sisse kirjutatud, aga endale võetud rahvusvahelisi kohustusi mingil määral siiski täideti. Pärast iseseisvuse taastamist liitusid lepinguga ka Balti riigid, NSV Liidu asemele astus Venemaa. Võib üsna kindlalt öelda, et tänu sellele konventsioonile ning tuhandete inimeste pingutustele poole sajandi jooksul on meil kasutuskõlbulik, ehkki jätkuvalt mitterahuldavas seisundis2 Läänemeri üldse olemas. Võttes arvesse, milline oli lähteseis 1970ndatel ja millised suundumused mere reostamisel, oleks Läänemeri koos kõigi oma hüljeste ja merikotkastega ilma konventsioonis ette nähtud pingutusteta praeguseks surnud mis surnud.
Kui päästjad kohale jõuavad, on meri juba surnud.
Toona, esimese globaalse naftakriisi ajal, ei osanud keegi ennustada, kui mahukaks riskiteguriks võib kujuneda toornafta ja vedelkütuste vedu Läänemerel. NSV Liit eelistas oma vasallidele naftat saata piki torujuhtmestikku ja raudteid, tankeritele erilisi panuseid ei tehtud ega arendatud ka välja hiiglaslikke terminale sadamates. See asjaolu tõi 1990ndatel kaasa transiidibuumi Eestis ja Lätis, sest olime väikesed ja väledad ning ühtlasi vilunud korruptsioonimeistrid Moskvast eeliste väljameelitamisel.
Transiidimehed ummistasid Eesti raudteed ning põhjustasid omajagu muid probleeme Eesti majanduse ümberorienteerumisel läände. Juba enne sajandivahetust läksid need ettevõtjad koguni nii suureliseks, et püüdsid hakata valitsusele ette kirjutama, kuidas ja milliseid järeleandmisi peaks Eesti Venemaale tegema piirivaidlustes või tülis Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku registreerimise ja vara pärast.
Õnneks jätkus valitsustel vaprust hoida suhteid Venemaaga ikka põhimõtete alusel. Ega transiidimehed Moskvast midagi ka päris tasuta saanud, nagu kinnitab Moskvas president Jeltsini korraldusel üles ehitatud Päästja Kristuse katedraali keldri seinal rippuv suur tänutahvel, kuhu kiriku heaks kohustuslikke annetusi teinud Eesti naftaäri koorekihi nimed igaveseks sisse raiutud.
Tagantjärele võib irooniliselt öelda, et Läti ja Eesti ahned naftavedajad on osutunud nüüd Vene-Ukraina kurnamissõja seni tunnustamata kangelasteks. Hoolimata korruptsioonist ja oligarhide plaanidest otsustas Venemaa keskvõim igasugused vahendajad äriahelast välja lõigata, et kogu raha endale saada. Seega provotseerisid investeeringud Muugal ja Ventspilsis Venemaad tegema hoopis suuremaid võistlevaid kulutusi Soome lahe idaosa naftasadamate väljaehitamiseks Ust-Lugas, Primorskis, Peterburis. Nüüd on käes hetk ja võimalus need investeeringud mahakandmisele määrata.
Viimastel aastatel on Läänemerel naftat ja selle saadusi veetud üle 200 miljoni tonni aastas, mida on neli korda rohkem kui 1990ndatel. Sellest lõviosa tuleb Venemaa sadamate kaudu ja liigub Taani ja Rootsi vahelt läbi väinade teadmata suunas, kusjuures kehtestatud sanktsioonide tõttu veetakse üha enam naftat nn varilaevastiku jõul, see tähendab vanade, kindlustamata ja keskkonnaohtlike tankeritega. See oht on teada ja nii Euroopa Liidus kui ka eriti Taanis on vastumeetmetest räägitud kuude kaupa, kuid otsusteni jõudmata.
Ohu ulatuse mõistmiseks paar fakti. Kui keskmise 100 000-tonnise tankeri naftalastist voolaks välja ka ainult kolmandik, piisaks sellest arvestuslikult kogu Läänemere pinna katmiseks õhukese õlija kihiga. Läänemere maade reostustõrje koguvõimekus on paberil 6000 tonni tunnis, aga seda ideaaltingimustes, tegelikult võib arvestada ainult kümnendikuga sellest. Läänemeres on korraga vee peal igal ajahetkel umbes 2000 laeva, naftatankereid üle 200 kuus. Tõenäosus, et üks neist tormise ilma, mõne tehnilise või inimliku vea tõttu alt veab, on ülisuur ja võib hetkega tühistada keskkonnakaitsjate poolsajandi töö, röövida meilt rannad, vee-elustiku ja elatise aastakümneteks.
Mõistagi võib panna kogu lootuse Ukraina droonidele, mis on tõhusalt ulatunud kütuserajatisi kahjustama nii Peterburi lähistel kui ka äsja kaugel Moskvast ida pool. Kuid see on aeganõudev ning keskkonnavaenulik viis Läänemerd kaitsta ja Venemaa sõjamasinat toitev naftaeksport peatada. Pöördumatute tagajärgedega katastroof võib saabuda enne, kui ukrainlased oma tööga lõpule jõuavad. Hoopis kiirem, tõhusam ja kuludeta tee on diplomaatia umbes neid radu pidi, nagu on Jaanus Piirasalu ja tema intervjueeritud asjatundjad üksmeelselt äsja Postimehes3 välja pakkunud. Väinad kinni ja jutul lõpp.
Läänemere merekeskkonnakaitse konventsioon ei sätesta karistusi, iga riik võib sellest soovi korral välja astuda ning mitte vastutada. Aga Venemaa puhul on rahvusvaheliste lepete ja reeglite järgimisest niikuinii mõttetu rääkida, sest nende sihilik eiramine on Venemaal poliitikas norm. Konventsioon sobib siiski aluseks Venemaa merekaubandusele keeldude kehtestamisel, sest iga riik on konventsiooni järgi kohustatud tegema kõik endast oleneva merereostuse tõkestamiseks: „Konventsiooni osapooled rakendavad nii igaüks eraldi kui ühiselt kõiki vajalikke meetmeid, et olla võimelised reageerima reostusjuhtumitele ning et vähendada või kõrvaldada nende poolt Läänemere merekeskkonnale avaldatavat mõju.“ Kuna suur naftakatastroof ei ole vähendatav, kõrvaldatav ega hüvitatav, on ainus lahendus selle ennetamine. Ükskõik, kui põhjendatud oleksid poliitilised, majanduslikud ja muud kaalutlused merekaubanduse jätkamiseks Läänemerel, korvamatu risk Läänemeri üldse kaotada kaalub need igal juhul üles. Eesmärk on saavutatav, kuni ei ole tõestatud vastupidist.
1 Lõpparve Peeter Esimesele. – Sirp 22. IV 2022.
2 Täpsed andmed valdkonniti leiab Läänemere seisundi indikaatorite kodulehelt indicators.helcom.fi
3 Jaanus Piirsalu, Uus võimas relv: blokeerime Vene nafta- ja kaubaveo Läänemerel. – Postimees 6. III 2024.
Mart Talvar
