Filmiõhtud „Pärt & film“ Arvo Pärdi keskuses 13. – 15. VIII.
Arvo Pärdi keskus on filmiõhtuid „Pärt & film“ korraldanud juba üle kümne aasta. Esimest korda toimuvad filmiõhtud aga Laulasmaal keskuses, mis on kohandatud moodsa tehnikaga kinosaaliks. Materjali kava kokkupanemiseks tuleb igal aastal juurde. IMDB andmetel on Pärdi muusikat kasutatud filmis 126 korral, mõnel aastal rohkem, teisel vähem. Väljaande Guardian kriitiku Samuel Wigley arvamusega, nagu oleks Pärdi valmismuusikat filmides juba liiga palju kasutatud,1 ei saa nõustuda ka praegu, artikli avaldamisest 12 aastat hiljem, sest Pärdi 1970. aastatel loodud tintinnabuli-stiili maagia kõnetab senini filmiloojaid. Filmikriitikuna võis aastatel 2006-2007 Wigley tõepoolest kohtuda Pärdi muusikaga filmides rohkem kui kümnel korral, kusjuures Pärdi valmismuusikat kasutasid oma menukite juures ka Paul Thomas Anderson ja Robert De Niro.2 Praeguseks on Pärdi muusikaline tsiteerimine filmi kujunduselemendina vaibunud. Kui vaadata taas IMDB andmestikku, siis mullu kasutati Pärti vaid paaril korral, tänavu valminud filmidest on Pärdi „Fratrest“ kasutanud vaid Julie Cohen ja Betsy West mustanahaliste õiguste eest võitleja Pauli Murray eluloolises dokumentaalfilmis „My Name Is Pauli Murray“. Arvatavasti jõuab seegi film kord Arvo Pärdi keskuse filmiprogrammi.
Kolme filmi ring
Tänavune kava „Pärt & film“ koosneb kolmest filmist, kõige värskem neist alles mullu valminud südamlik indie-produktsioon „Sweet Thing“ (Alexandre Rockwell), ajaliselt järgmine on Austraalia režissööri Jennifer Peedomi vaatemänguline dokumentaal „Mägi“ („Mountain“, 2017) ja kõige vanemaks filmiks on programmis Leos Caraxi legendaarne „Pont-Neufi armastajad“ („Les Amants du Pont-Neuf“, 1991). Pärdi muusika kasutamise viisidelt moodustub tänavuses kavas omamoodi ring. Leos Carax ja Alexandre Rockwell kasutavad katkendeid Pärdi muusikast stseenide ning karakterite sisemaailma ilmestamiseks, Jennifer Peedomi kasutuslaad on ehk kõige ootuspärasem – dokumentaalfilm, mille keskmes on maailma kõrgeimad mäetipud ja inimeste püüdlused end nende ülevusega suhestada, lubades inimsipelgate tegemistele pilku kõrgemalt, aidates taandada end argisest mäestike majesteetliku ja kohutava ilu taustal. See võimaldab Pärdi teoseid kasutada ka pikemalt kui vaid mõni sekund. Kaunite loodusvaadetega „Mäe“ tegi Peedom koos mägironija ja fotograafi Renan Ozturkiga, kes on üles võtnud ka suure osa filmis nähtavatest kaadritest. Mägede hunnituse jäädvustamiseks kasutati droone, go-pro– kaameraid ja helikoptereid. Peedom vaatleb inimese püüdeid vallutada maailma kõrgemaid punkte, saatemuusikaks Pärdi kõrval Grieg, Vivaldi, Beethoven, Pärdi kaasaegsetest ka Richard Tognetti – valiku põhimõtteks on siin suursugusus, teatud elitaarsus. Õrn klaveriteos „Alinale“ juhatab sisse peatüki riskantsetest trikkidest, mida sooritatakse mägedes justkui teatrilaval. Siinjuures võibki mõelda sellele, mida mingi teos endas kannab ja kuivõrd mõistlik on kasutada valmismuusikat. Ka antud juhul oleks Peedom võinud tellida sobiva helirea filmi heliloojalt Richard Tognettilt, kuid valik langes Pärdi ühele enim tsiteeritud loole. „Alinale“ on Pärdi esimene tintinnabuli-stiilis kirjutatud ratsionaalse struktuuriga teos. Helilooja on öelnud teose kohta nii: „Tema meloodia võtsin huupi ühest oma harjutusvihikust, nagu oleks see surnud muusika ja mulle täiesti tähtsusetu. Rütmiliselt organiseerisin ma selle väga primitiivsel viisil: konstrueerisin väikese, väheldase arhitektuuriga ehitise. Sellele meloodiale lisasin teise, järgides tintinnabuli-stiili ülimalt lihtsaid reegleid, nii et valitud helistiku (h-moll) kolm nooti moodustasid alumise hääle.“3 Teine teos, mida Peedom Pärdilt kasutab, on „Fratres“, mis illustreerib filmis vulkaanide peatükki. Siinjuures mängib kaasa heliteose kihiline ülesehitus.
Jennifer Peedom on Arvo Pärdi muusikat kasutanud dokumentaalfilmis „Mägi“, mille keskmes on maailma kõrgeimad mäetipud ja inimeste püüdlused end nende ülevusega suhestada.
Pärdi tintinnabuli-stiilis teoseid ongi filmides saatemuusikana kõige enam pruugitud ja nende funktsioongi enam-vähem kindlaks määratud. Nagu kirjutab Kaire Maimets-Volt oma doktoritöös Arvo Pärdi heliloomingust filmides: „Pärdi valmismuusikat kasutatakse ennekõike loomaks üht kindlat tüüpi mentaalset-emotsionaalset ruumi, mida olen parema puudumisel nimetanud „kõrgemate väärtuste maailmaks“ ehk „kõrgemaks väärtusilmaks“. See tähendab, et erinevates filmides on tintinnabuli-muusika seotud selliste ajaüleste (ja tegevustikuüleste) väärtuste või tähenduskategooriate väljendamisega, nagu „humaansus“, „headus“, „empaatia“, „suuremeelsus“, mis on põimitud „Püha“ („sakraalse“) ja „transtsendentaalsega“ („lunastuse“’ või „ohverduse“ kaudu, ehkki mitte tingimata kiriklikus mõttes), ning mis tunnustena käsitletuna kõik koos kirjeldavad üht kõikehõlmavat ja -liitvat ideed, mida olen otsustanud määratleda „armastusena“ (või, konkreetsusvajaduse korral, „tingimusteta ligimesearmastusena“ või ka „puhta vaimse armastusena kõrgemate vaimsete väärtuste vastu“).“4
Maimets-Volt tõdeb, et tintinnabuli-muusikat kasutatakse mitte niivõrd süžeetasandi ilmestamiseks, kuivõrd vaatajate distantseerimiseks toimuvast. Ülev mitmekõlaline harmoonia koos linnulennult võetud kaadritega lumistest, kättesaamatutest mäetippudest seab Peedomi filmi puhul vaataja tavapärasest kõrgemale positsioonile, kust vaadates näivad inimeste katsed neid taevaseid rahne vallutada ühtaegu mannetud ja kangelaslikud.
Tintinnabuli-stiil seisneb kellahelinatest moodustuvast kolmkõlast. Helin kasvab üksikutest löökidest akordiks, kõlajõeks, on Pärt selle kohta öelnud.
Mäed ja inimesed
Leos Carax on „Pont-Neufi armastajates“ seadnud katkendi Pärdi teosest „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ filmi ühte kaunimasse episoodi armastajapaari taaskohtumisest – aeglaselt langevad paksud lumeräitsakad ja kirikukellade kaja moodustavad maalilise tausta vanglast vabadusse naasva Alexi (Denis Lavant) ja silmaoperatsioonist taastunud Michèle’i (Juliette Binoche) saatuslikul jällenägemisel märgilisel sillal. Pärdi „Cantust“ avavad kellalöögid tuuakse sisse pärast mõnesekundilist vaikust, teos ei jõua küll areneda selles peituva viie meloodialiinini, kuid ka esimestest taktidest piisab, et edasi anda episoodi taevalikkust, argitasandi ülesust. Caraxi filmi helimontaaž Gilbert Courtois’lt ja Nadine Muse’ilt väärib eraldi esiletoomist – valmismuusika (Arvo Pärdist Public Enemy ja Rita Mitsoukost David Bowieni) seguneb filmi enda helidega, nii näiteks katkestab „Cantuse“ aega peatava võlu autosignaal, kui Alexit märganud Michèle muud maailma unustades sõiduteele astub. Carax monteerib filmi ka diegeetilist muusikat ehk filmis endas esitatavat, kui Michèle kuuleb metroos tuttavat tšellosonaati oma endise poisi esituses ja sööstab teda otsima.5
Juba nende kahe filmi juures võib märgata valmismuusika kasutamise kaht vastakat viisi – kui Peedom kasutab valmismuusikat illustreerimaks mägede suursugusust, monteerides pildi muusika kulgemisse, siis Carax markeerib muusikaga karakterite kiirelt vahelduvaid emotsioone ja katkestusi, mis sisenevad tegelaste omailma välismaailmast. Sama teeb ka Alexandre Rockwell filmis „Sweet Thing“, kasutades katkeid Pärdi teosest „Peegel peeglis“ („Spiegel im Spiegel“) peategelase Billie (Lana Rockwell) isiklike, argielust kaunimate hetkede, unistuste esiletoomiseks. Need hetked on muidu monokroomses filmis esitatud värviliselt, viidates õnnelikule muretusele, millest vanemateta kasvanud tänavalapsed on ilma jäetud. Nagu seda võib näha ka Caraxi linatöös, peatab Rockwell Pärdi muusika kõlades hetke, rõhutades stseeni emotsionaalset ebatavalisust. „Sweet Thing“ pöörab tähelepanu lastele, kes muidu seda ei saa, sotsiaalne marginaalsus on taustsüsteemiks ka Caraxi „Pont-Neufi armastajates“. Nii võib öelda, et siin rakendatakse Pärdi tintinnabulit ootuspäraselt, arvestades selle stiili „kainet emotsionaalsust“, mis leevendab keeruliste ja valuliste teemade esiletoomist.4
Tänavune filmiprogramm „Pärt & film“ osutab taas kord Pärdi valmismuusika tähenduslikule ammendamatusele. Ehkki tintinnabuli-stiilis teosed kirjutas Arvo Pärt juba viiskümmend aastat tagasi, leiavad need kasutust filmides ja lavastustes senini, tõustes Straussi, Vivaldi või Verdi helitöödega võrdsele klassikustaatusele. Võib ju küsida, kas isiklik tähenduslast taandub, kui filmis kõlab taas tuttav meloodiakatke, vastus sõltub aga juba sellest, kui tugev on uus kontekst, milles see kuuldavale tuleb. Tänavune kava selles alt ei vea.
1 Guardian: Pärdi muusikat kasutatakse filmides liiga palju. – Eesti Ekspress 2. VI 2008.
Jaan Kaplinski oma kodus Mutikul. Kirjaniku ja filosoofi Jaan Kaplinski sulest pärineb arvukalt luule-, proosa- ja esseistikakogusid, samuti lasteraamatuid ja mitu näidendit. Ta on üks tuntumaid ja tõlgitumaid eesti kirjanikke ning vahendanud ka ise eesti keelde ilu- ja mõttekirjandust. Jaan Kaplinski oli üks „40 kirja“ koostajaid ja allakirjutajaid, ta kuulus Eesti Kongressi ning aastatel 1992–1995 riigikokku. Jaan Kaplinski on pälvinud kõrge tunnustuse nii kodumaal kui ka kaugemal, sh Euroopa kirjandusauhinna ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest. Teda esitati korduvalt Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
Suured eelkäijad on nagu suured puud, kindlad, varjulised ja majesteetlikud. Nad olid enne meid, on seega „alati olnud“ ja ei saa ju kuhugi kaduda. Rahustavalt kõrgub nende kroon üle igava metsapiiri. Nende varju on mõnus minna, nende tüve najale toetuda. Nende kohinast ja mühinast ei mõista sa küll paljutki, aga hea on seda kuulata. See ütleb, et sa oled ainult hetk pikas kees, et sa ei pea muretsema. Kui sa ei teagi, kui sa ei mõistagi, ikka on keegi, kes mõistab, kes teab.
Ja siis teda korraga pole. Seal, kus ta kõrgus, on äkki auk. Halastamatu valgus langeb kohinal sinna, kus õõtsus eile veel rahustav vari. See on nende viimane kingitus: nende kadumine mõjub äratusena. Aeg hakkab otsa saama, sinugi jaoks. Eespool jääb hõredamaks, varsti sul pole enam kellegi varju pugeda ega kedagi maamärgiks võtta. Pead navigeerima puhtalt tunde järgi.
Kui tuli teade Jaani surmast, oleksin äkki nagu kuulnud raamatulehtede sahinat. Ja siis ühe raamatu kaane kinniplaksatamist. Suure paksu raamatu, mis pannakse kokku ja lukku ja mida rohkem enam lahti ei tehtagi. Üks epohh. Kuidas ta siis niimoodi, äkki, otsa saab? Suurte aeg. Meistrite aeg. Tunne on, nagu viimaste suurte, viimaste meistrite, aga loodetavasti on see vale. Ehk uusi meistreid lihtsalt ei näe enam, sest igaühel, igal põlvel on omad ja need on need, kes sul on. Ja siis olid. Ja ikkagi jäävad.
Muidugi, jah, kirjapandu. Sellest ma ei räägigi. Piinlik oleks hakata seda kõike siin raamatupidaja kombel üles lugema. Piinlik juba selle loomingu mahu ja suuruse eeski. Las ta jääda pealegi selleks, mis ta on, metsapuuks või hoopis metsaks, kuidas kellelegi sobib. Igaühel, kellele Jaan Kaplinski looming midagi tähendab, on oma armsad luuletused ja read, omad raamatuseljad, millest mööda minnes, mida riiulis vilksamisi nähes alati soe tunne tuleb. Jah, ta on seal, jah, ta saab sealt alati välja võtta ja meelde tuletada: meelde tuletada oma elu ja aega. Sest ilma nende luuletuste ja nende ridadeta seda aega nagu polekski olnud, seda oleks olnud vähem. Luuletaja sõnad annavad ajale kuju, annavad meie elatud elule – ei, mitte just tähenduse, mitte just mõtte, aga sellesama: kuju. Need pole lihtsalt sõnad, need on lausumised: need äratavad surnuist kadunud ajad ja teevad meid endid elusamaks, annavad julgust astuda edasi ja siis veel edasi. Milleks, kuhu? Kes teab. Tema nagu teadis, nagu aimas. Igatahes, pani kirja. Tõelised read, need, mis meid tõesti aitavad, on palved.
Aga peale ridade jääb miski veel. Nende kirjutaja enese elu, tema enda elav kuju. Jaan Kaplinski – ta ei häbenenud kunagi öelda, mida ta mõtleb, mida ta tunneb. Ta ei löönud käega: ah, mis ma ikka lollidele räägin! Ei, see oleks olnud teda ennast alandav. Ta rääkis ikka, lollid või targad, mis tähtsust sellel on, eks igaüks ole kuidagi loll ja kuidagi tark. Kui süda käsib, siis räägi.
Viimasel ajal oli seal südame peal vist kõige rohkem loodus. Loodus ja keel. Jah, ikkagi, kodumaa loodus ja emakeel. Mis siis, et ta oma viimased luuletused kirjutas enamasti hoopis vene keeles – oma noorpõlve luule keeles, oma luulemajakate keeles. Sedagi tegi osalt murest ikkagi selle kõige lähema keele pärast. Muidugi, mis keel see õieti oli, see kõige lähem – Tartumaa, Võrumaa maainimeste loomulik keel …? Aga kindlasti ka mõnede eesti luuletajate, tema eelkäijate keel – samamoodi loomulik.
Loomulikkuse otsing tundub nagu kõige lihtsama valikuna, aga tegelikult on kõige raskem. Isegi kõige keerulisem. Loomulikkust on lootust leida tõesti vaid suurtel meistritel.
Selle viimase aasta jooksul, läbi talve, kevade ja kuni palava kesksuveni välja, vahetasime Jaaniga nii mõnegi kirja. Iga kiri, mis tema poolt tuli, tundus erilise kingitusena, sest teada oli, see võib vabalt jääda ka viimaseks. Muide ta arvas juba talvel, et sügiseni ehk peab vastu. Jah, Jaanis oli prohveti suurust.
Prohveti? Prohvet pole niivõrd see, kes kuulutab ette tulevaid aegu, kuivõrd see, kes otse räägib oma ajale. Muretsemata ja kartmata, mida sellest arvatakse, kas see on ka „õige“. See oli see, mis tal harja alati punaseks ajas, mis ta ikka ja jälle prohveti viisil kõnelema pani, see mõnede kirja- ja ninatarkade „õigekeelsus“, õigemeelsus, õigemõtlemine, õigeelu. Peab ju ometi saama ka kuidagi lihtsamini, loomulikumalt, voolavamalt. Seesama jõgi peab ju ometi voolama meis kõigis, tarkades ja lollides, õpilastes ja õpetajates, meestes ja naistes, eestlastes ja mitte-eestlastes, inimestes, taimedes, lindudes-loomades, kalades-liblikates …
Üks tema armastatud teema: kaksikmõisted. Luud-kondid, hundid-karud, kopsud-maksad, maailm. Need kaksikmõisted annavad meile ju tõesti lihtsal kombel aimu ühest asjast ja nimelt sellest, et nimetades me kustutame maha, aga kahe nime vahele, kõhkluse ja teadmatuse kohta võib juhtumisi jääda ka tõde. Vähemalt natuke valgust, mis teed näitab.
Kuid jah, nendes viimastes kirjades, mida ta kirjutas natuke kui endale võetud ülesannet – kirjutada lõpuni, rääkida lõpuni, olgu mis on, mitte anda alla, samas ikkagi pehmelt ja sõbralikult kõigest loobudes – neis, kui nüüd mõelda, oligi juttu kõige rohkem loodusest. Puudest, keda justkui enam ei sallita, lindudest, kellel inimeste eluasemetes pole enam pesapaika, lilledest, keda ka ei sallita, käiakse muruniitjaga üle, et oleks korras. See korras on tõesti üks hirmus asi.
Aga ei, see, millest ja kellest räägin, on ju vaid viimaste aastate, viimaste kuude Jaan Kaplinski. Aga juba see on nii suur, et olen nagu mardikas, kes tähtsa näoga kirjeldab enda vaatepunktist mäge.
Kui lasen mõtte ja mälestuse vabaks, ilmub Jaan Kaplinski sellisena, nagu ilmus esimest korda. Juba hall pea, nõtke hoiak, korraga kõiges kõhklev ja milleski vankumatult kindel – seismas ja rääkimas natuke laulva häälega kõigi nende lapsikute tudengite ees tuhmis ja lootusetus Eesti NSV linnakeses Tartus, ühes tsaariaegses auditooriumis, mis ka kõiki vahepealseid aegu on näinud – ja peab nägema veel järgnevaidki. Korraga väga noor ja väga vana. Kuningas Jaan, prohvet Jaan. Luuletaja. Sain teada, missugune on luuletaja. Ta oli esimene luuletaja, keda isiklikult tundma sain ja see on kogemus, mis märgib sind eluks.
Ja tegelikult, ikkagi, kogu Jaan Kaplinski on olemas Jaan Kaplinski luules. Kõige puhtamalt ja kõige jõulisemalt ja kõige – vabamalt. Kõige kurvemalt ja kõige lõbusamalt ka. Kõige haavatavamalt ja kõige julgemalt. See luule, kuigi tundus nii loomulik, just nagu osa sellest ajast, mida me kõik ise elasime, on nüüd, kui teda enam keegi ei kirjuta (ah! kuidas see küll on võimalik?) äkki eriti võimas. Mis moodi see üldse sai sündida? Kui iseäralik, kui suveräänne, kui prohvetlik see oli omas ajas ja on ikka ja on ikka. Kui alandlik. Kui uhke. Kui ilus. Ja ikkagi, ja just, kui loomulik. See oli ja on minu aja luule, aja, kui sain endast teadlikuks, ka nendesamade luuletuste sõnadega:
Valge paber ja aeg – ühte täidan ise, teine täitub minutagi. Nii sarnased mõlemad. Mõlema ees olen natuke harras ja kohmetu. Luuletus nagu lammas pimedas laudas kõrge läve taga. Natuke kõhe on tema juurde astuda. Silmad jäävad välja. Ainult käsikaudu saab siin liikuda. Valge paber. Valge vill. Pimedas mõlemad ühtemoodi – lihtsalt heledad. Aeg pimedaski ühtemoodi nähtav ja nähtamatu, just nagu väljas päeva käeski, kuhu jäid silmad. Aeg – valge märg käterätt, kust väänad luule nagu vee välja. Käterätt kuivamas soojal keskküttetorul pimedas vannitoas.
„Õhtu toob tagasi kõik“, 1985.
Tõnu Õnnepalu järelehüüdega ühinevad Eesti Kirjanike Liit Eesti Heliloojate Liit Tartu Ülikool Eesti Kirjandusmuuseum Eesti Kirjanduse Selts Karl Ristikivi Selts Rein Sepa Selts Drikung Kagyu Eesti Budistlik Kogudus Festival „Klaaspärlimäng“ Tartu linn Kultuuriministeerium Akadeemia Looming Loomingu Raamatukogu Vikerkaar Värske Rõhk Sirp
Jaan Kaplinski ärasaatmine toimub pühapäeval, 15. augustil algusega 14.30 Tartus Jaani kirikus. Lahkunuga hüvasti jätmisele järgneb katoliku missa. Viiruseohu tõttu palutakse kirikusse tulla vaid vaktsineeritutel või COVIDi läbipõdenutel. Pärgi ja suuri kimpe palutakse mitte tuua, soovi korral võib teha Jaan Kaplinski nimelise annetuse Eesti Ornitoloogiaühingule.
Õhtu, tagasi tood kõik, mis pillas laiali kirgas koit, tood lamba, tood kitse, tood emale tagasi lapse.
Sappho1
Pidin arvustuse esmaspäeval, 9. augustil valmis saama. Tahan hommikul end üles ajades kohe kirjutama asuda, kuid elu tuleb ette, laps tirib välja mängima. Ilm on õrnalt pilves ja soojalt sombune, kummaliselt vaikne. Jään tükiks ajaks keset õue seisma, tuult kuulatama ja kõrvalaias tunglevaid rästaid jälgima. Enesele teadmatagi miks. Kui end viimaks tagasi tuppa sunnin, ei saa ühtäkki enam sõna paberile, sest hommikused uudised tabavad mind: Jaan on eile õhtul lahkund.
„Vaimu paiga“ eessõnas olevast kirjavahetusest Tõnu Õnnepaluga leian Jaani küsimas: „Kui inimene, elu, maailm on tõsised, siis on meie tegemistes ja mõtlemistes küllap ka midagi tõsist. Aga kui maailm on Vanajumala nali?“2, ja tahan ise küsida: kas on tõsi, et Ööülikooli Raamatukogu sarja esimene raamat jäi Jaani viimaseks? Ja kui see on tõsi, siis mis nali see on?
Enne, kui raamatu endani jõuan, peatun veel ühel natuke pikantsel lool, kuid luban, et see tasub end ära. Lugu, mille autentsust võin kinnitada, juhtus üsna hiljuti ühe kristlikus lasteaias töötava kasvatajaga. Esimesel tööpäeval märganud ta osal rüblikutel kaelas rippumas riste. Et lasteaed on paras segasummasuvila ja ehk isegi sõjatanner, kus kasvueas kutsikad päevast päeva mõõtu võtavad ning lähevad eneseületust nõudvatele seiklustele, on paljudes lasteaedades kaelakeed ja ka sallid pigem keelatud, et suur sangar kuhugi ei takerduks, misjärel kaitsev amulett võib ohtlikuks silmuseks muutuda. Seetõttu võeti üles arutelu kõige selle vajalikkuse üle. Lasteaia juhtkonna seisukohast jäi kõlama lause: „Rist pole veel kedagi tapnud, kui siis vaid õndsuseks.“ Selle loo üle järele mõteldes jäi mul kripeldama, kas sellele ilmselt eneseteadliku huumoriga öeldud kaitselausele ei oleks pidanud vastama Hiina chan-budismi (Jaapanis zen-budism) meistrile Linjile omistatud mõttega: „Kui kohtad tee peal buddhat, siis tapa ta.“3
Ühest religioonist, ideoloogiast või mõnest muust eeskätt headele alustele rajatud mõttesuunast (ükskõik kui õilis või hea see ka ei oleks) võib saada kahe teraga mõõk, kui teda liiga tõsiselt võtta. Kui ka me ei ole isiklikul tasandil kogenud, kuidas soovist tuua erinevad rahvad üksteisele lähemale võib kasvada välja kommunism või kuidas agarast tahtest oma rahvuslikku eripära esile tõsta võib võrsuda natsionalism4, siis ilmselt on paljud meist kogenud, kuidas kõige puhtam armastus võib muutuda kirglikult isekaks, kui sellele armastusele ei vastata samaga.
Kuldset keskteed ja isikliku vastutuse teadvustamist otsiv mõttesuund on olnud Kaplinskile omane juba aastakümneid. Juureldes seisundite üle, mida armastus inimese biokeemias võib tekitada, tunneb ta 2010. aastal peetud loengus „Usk ja armastus“, et „inimene on bioloogiliselt täiesti ebaõnnestunud liik“.5 Mis puutub Ööülikooli Raamatukogu sarja esimesse raamatusse „Vaimu paik“, siis võib öelda, et (jumal tänatud!) see on bioloogiliselt vägagi õnnestunud! Kogumiku ilmumine selle aasta märtsikuus märkis ööülikooli 20 ja Kaplinski 80 aasta juubelit ning koosneb valikust Kaplinski ööülikoolis peetud raadioloengutest. Raamatu koostajad on kudunud osava võrgu vanamestrit huvitanud valdkondadest: keel, religioon, armastus ja bioloogia, koondades need ühise nimetaja alla.
Korra ja korratuse vahel
Või kas nad just ise koondasid. Teema võrsub kaasaaitamist vajamata Kaplinski enda sõnadest-mõttekäikudest, ent kogumiku koostajad on selle osavalt ära tabanud ning esile toonud. Nii on Kaplinski aastatel 2000–2014 ööülikoolis peetud üheteistkümnest loengust valitud seitse, välja jäetud neli. Lisatud on 2020. aastal Tõnu Õnnepalu ja Kaplinski vahel peetud kirjavahetus, mis juhatab lugeja autori mõttemaailma ja hetkeseisu. Esimeseks n-ö päris loenguks asetub kirjakeele ja kõnekeele kokkupõrkeid, samuti keele ja meile meeltega tajutava maailma kokkupuuteid uuriv „Keel ja meel“. Viimane raamatusse valitud loeng „Paiga vaim ja vaimu paik“ on sarnaselt eessõnaga dialoog, kus Kaplinski ja Valdur Mikita jõuavad inimese kalduvuse juurest enda poolt asutatud paiku „korrastada“ (mis liigsel agarusel paigast vaimu välja ajab) taas keeleni ja arutlusteni, kui väga on keelt ikkagi vaja korrastada. Niisiis eksisteerib eessõna, esimese ja viimase loengu vahel mõtteline sild: korralik kirjakeel ja metsik kõnekeel, korralikult niidetud aed ja metsik loodus, yin ja yang. Lugeja leiab end maailmast, mis koosneb vastanditest, milles puudub positiivne ja negatiivne väärtusaste. Paradoksaalselt eksisteerivad nad koos, kuid kui ühele poole liialt kaldu minna, läheb asi tasakaalust välja. Kui esimene ja viimane loeng on justkui lingvistiline mets, siis vahepeale jääb semiootiliselt ürgorg. Laskumine ja ülestõus.
A long time ago in a galaxy far, far away …6
Oru narratiivi järgides näeme seda koosnevat viiest loengust: „Usk ja armastus“, „Religioon ja sektantlus“, „Esimene maailmasõda ja intellektuaalid“, „Fermi paradoksist“ ja „Minu Tartu“. Kui viimane neist välja arvata, siis kõik neli loengut on laetud sarnase paradoksaalsusega. Alustame üsna kõrgetest sfääridest, religiooni ja armastuse kokkupuutepunktidest, ja laskume aegamööda XX sajandi sõjakeerisesse. Kusjuures iga loeng läheb üsna sujuvalt üle järgmiseks. Loengus „Esimene maailmasõda ja intellektuaalid“ maalitakse lugeja ette, kui suures sõjavaimustuses oli üksikute eranditega enne esimest ilmasõda kogu tollane haritlaskond ning kuis mõlema leeri eestkõnelejad üksteisele üht ja seda sama barbaarsust ette heitsid.
Mullu 12. juunil Eesti Päevalehele antud intervjuus mõtiskleb Kaplinski: „Aga masinavärk, tsivilisatsioon, mille eesmärk on kasv, st aina rohkem müüa-osta ja ära visata, ei ole oluliselt muutunud. Seda muudab loodetavasti see [koroonakriis – S.Õ], kui ka kliimamuutus kasvab üle piiride, kus saab elada harjunud viisil.“
„Ürgse“ tähendus leiab selgeima väljenduse omamoodi ulmelikus loengus „Fermi paradoksist“, milles tõugatuna kuulsa füüsiku Enrico Fermi kuuldavasti söögilauas pillatud küsimusest: „Where are they then after all?“ („Kus nad siis ikkagi on?“, pidades silmas maavälist elu), jõuab Kaplinski hüpoteesini, et ehk on intelligentsed tsivilisatsioonid isegi meile teada olevates tähesüsteemides eksisteerinud, ent kasvades suutnud end omal käel lihtsalt ära hävitada. Raamatuportaali goodreads.comarvustustes on mitmelgi korral öeldud, et loeng „Minu Tartu“ on justkui teistest nõrgem ega sobitu temaatikasse. Kuigi ta ehk ei provotseeri ega ärgita nii palju kaasamõtlemist kui teised, sobitub ta raamatu narratiivi hästi, tähistades taas nõlvast üles tõusmist. Teises maailmasõjas kannatada saanud linna taas üles ehitamist, korra loomist. Endiselt eksisteerib kord kaksipidises tähenduses, ühelt poolt tõesti kui rusudes linna taastamine, teiselt poolt küsimusena, kas polnud suur iha korra järele vahepealse kaose põhjustaja. Et me seda korda oma käe järgi igal pool nii väga kujundada ihkame, annavad korratus ja elule omane metsikus kaplinskilikus maailmapildis palju enam lootust. Lootust, et meie praegust ajastut ilmestav koyaanisqatsi7on ehk siiski mööduv: „Õrn lootus ju on, et inimestes ikkagi säilib mingi vaist, mis meid metsikusega seob, mingi vajadus metsikuse järele.“.8
Helis ja vaikuses
Et mõni sõna veel ööülikoolile öelda, siis on tore näha, et ülilmsel audioraamatute ja podcast’ide ajastul, mil ühiskond aina enam kuulab-vaatab, vähem loeb, käib Raadio Ööülikool oma raamatusarjaga alustades rahulikku vähikõndi. Raamatusse kogutud Jaani loenguid lugedes ja ka kuulates jäi tunne, et neid lugedes oli aju aktiivsem järele mõtlema. Ühest Time’is avaldatud artiklist, mis uurib informatsiooni omandamise efektiivsust kuulamisel ja lugemisel, leiab fakti, et umbes 10–15% silmade liikumisest on lugemise ajast regressiivne, mis tähendab, et silmad lähevad tagasi ja loevad juba loetu üle. See võrduks samaga, kui elavas arutelus paluks kuulaja rääkijal peatuda ja korrata.9 Kas ei kirjutanud Hando Runnel kuskil, et välja öeldud sõna suretab luule? Kirjas seisvat teksti iseloomustab tema erapooletus ja seega tõlgendusvõimalus. Välja öeldud sõna on juba interpreteering. Rääkija rõhuasetus annab lihtsamad vastused, mis teinekord kipuvad kõrvust mööda libisema. Kuigi ka kuulamisel on omad hüved. Näiteks hääles väljenduv karisma ja autori elav vaim, mis teinekord köidab rohkem kui kuiv kirjasõna. Või kui pärast väsitavat tööpäeva pikali visata, lastes autori malbel häälel end kaugele ära kanda, unustades elumured.
Head jätkuvat ööd, ööülikool. Head ööd, Jaan …
1 Jaan Kaplinski tõlge Sappho luuletusest, mis on ühtlasi andnud nime tema kaheksandale luulekogule „Õhtu toob tagasi kõik“. Eesti Raamat, 1985.
2 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Ööülikooli raamatukogu 2021.
3 Linji Yixuan. Ida mõtteloo leksikon. Koostanud Linnart Mäll, Märt Läänemets ja Teet Toome. Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus 2011, lk 121-122.
5 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Ööülikooli raamatukogu 2021.
6 Georg Lucase „Star Warsi“ filmisarja iga episoodi sissejuhatanud avalause.
7 Hopi indaanlaste keeles tähendab koyaanisqatsi „tasakaalust väljas elu“. Koyaanisqatsi on pealkirjaks ka režissöör Godfrey Reggio ja helilooja Philip Glassi koostöös 1982. aastal valminud eksperimentaalfilmile, mis käsitleb tarbimisühiskonna mõju elule meie planeedil.
8 Jaan Kaplinski, Vaimu paik. Ööülikooli raamatukogu 2021.
Esmaspäeval tehti avalikuks ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) kuuenda aruandetsükli esimene osa – kliimamuutuse loodusteaduslikke aluseid käsitlev raport. Kliimapaneeli raportid koondavad olemasoleva teadusinfo, mistõttu teaduskirjanduse jälgijale neist aruannetest midagi ootamatut tulla ei saa, kuid üldsusele ja poliitikutele paistab iga uus aruanne ikka ja jälle üllatusi toovat. Üllatav, et kliimamuutus on endiselt siin, üllatav, et endiselt ohtlik. Üllatav, et meie poolt atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside hulga ning globaalse soojenemise seos on endiselt puhas füüsika, ning üllatav, et samal kursil jätkamine viib jäädavalt muutunud planeedini ning toob inimkonnale enneolematuid kannatusi ja ohte. Ootamatu „äratuskell“ ja „viimane hoiatus“. Raport on muidugi halastamatu: inimese mõju maakera kliimasüsteemile on ühemõtteliselt selge (unequivocal), vaieldamatu (indisputable), praegu vaadeldavatele muutustele ei ole maakera kliimaajaloos sadade tuhandete aastate vältel võrdväärset (unprecedented) ning nii mõnedki ohtlikud tagajärjed on nüüdseks vältimatud (inevitable) ning pöördumatud (irreversible). Kokkuvõte on lihtne: emissioonid peavad hakkama kohe vähenema, kursimuutuseks on null aastat, iga lisanduv tonn kasvuhoonegaase panustab kliimamuutusesse ja teeb maailma ohtlikumaks. „Kainestav vaade katastroofilisse tulevikku, kui ühine tegutsemine ebaõnnestub“ – ei hoia teadlased end uut raportit lugedes Twitteris tagasi.
Siiski on aruandes ka üks väga oluline lootusrikas sõnum, mille teadmine ja arvesse võtmine on ülimalt tähtis. Varem on teoreetiliselt arutletud, et me võime olla nö „lukustunud” jätkuva soojenemise rajale isegi siis, kui vähendame kasvuhoonegaaside emissioone. Põhjalikema teadmiste kohaselt see nii siiski ei ole: kui meil õnnestub paari dekaadi jooksul kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine lõpetada, pidurdub ka ohtlik temperatuuritõus. See tähendab, et kliimamuutuse kõige ohtlikumatest tulemitest hoidumine on tõepoolest täielikult meie endi kätes.
Aga paistab, et me ei ela selles ilmas, millest raport räägib, vaid mingis paralleelmaailmas. Pärisilmas sööstab elukeskkond ja loodus katastroofi poole, meie paralleelmaailmas aga küll millegi üle muretsema ei pea. Vahel lekib meile pärisilmast pildikesi – mõni kole raport või teated sellest, kus uputab, kus põleb, kus on mõni saareriik kohe-kohe vee alla jäämas, kus on pikaajaline põud viinud näljahädani. Kõik see on justkui mingilt teiselt planeedilt. Ka Eesti elab selles paralleelmaailmas. Oleksime justkui väljaspool pärismaailma rippuv oaas, kus maailma raputavat kliimamuutust kas üldse ei eksisteeri, või kui eksisteeribki, toob ta Eestile kaasa palju head ja meeldivat: mõnusat rannailma ja turiste, jõukaid põllumehi, soodsaid küttekulusid. Võib-olla valingvihmad tekitavad pisut muret, nagu peeti vajalikuks sel nädalal IPCC raporti tulemusi esitades ainsana välja tuua. Rahutused, sunnitud ränded, ikaldused ja üleilmsed kriisid aga meid justkui küll ei puuduta. Ja nii peamegi oma paralleelmaailma õndsuses hõljudes kliimamuutust ja keskkonnaprobleeme endiselt lihtsalt üheks Euroopa mööduvaks moevooluks, millest tuleb rehepapi kombel kasu lõigata ja erandeid välja nuiata, samal ajal neljarajaliste teede, õlitehaste, turbakaevandamise, kuivendamise, üleraie ning biomassi tööstusliku ahjuajamisega jätkates.
Pärisilmas on meil valikuid vaid kaks.
Siiski on pärisilmas meil valikuid vaid kaks. Läheme samamoodi edasi ja laseme end VÄLTIMATULT kanda väga kulukasse, ohtlikku ning paratamatult kogu maakera elukeskkonda ümber kujundavasse tulevikku. Ootamatusi täis maailma, kus Eesti-sugune väike riik ja rahvas jääb suurriikide rabeluste vahele. Või ikkagi asume väljavaateid parandama, vähendame otsustavalt emissioone, nõuame tulemuslikke rahvusvahelisi kokkuleppeid ja hoiame sellega elukeskkonna säilimise „ohjad enda käes“? Paralleelmaailmas elamine pidurdab ettenägelikkust, koostöövõimet ning vajalike sammude astumist. Kui pärisilma tegelikkus lõpuks uksest sisse murrab, võime end leida olukorras, kus kokkulepeteks ja koostööks on liiga hilja ning rinda tuleb pista globaalse paanikaga.
Ärme ela paralleelmaailmas! Hoiame pärisilmas silmad lahti ja teeme õigel ajal õigeid otsuseid.
Eesti väikelinnu näib olevat tabanud mingi viirus. Ei, ma ei räägi siin koroonast, vaid pea sama nakkavast tõvest, mis tekitab arusaamatut vimma tänavapuude vastu ja viib linnaruumi uuendamisel nende maharaiumiseni. Hiljuti sai postuumselt üle riigi kuulsaks Haapsalu Posti tänava pärnapuude allee. Nüüd lüüakse hingekella Viljandis Uue tänava puudele.
Haapsalus raiuti maha suured pärnad ja alles siis, kui üle Eesti juhtunut lahkama asuti ning selgus, tulekul on tormiline reaktsioon, jagati selgitusi, miks nii oli otsustatud: tänavakatet on vaja uuendada, puujuured lõigatakse läbi, puud ilmselt ellu ei jää ja seepärast istutatakse tänavale väiksemad puud, sest nood ei varja vaadet ajalooliste hoonete fassaadidele.
Nüüd tabab sama saatus ka Viljandi Uue tänava puid. Kuigi detailplaneeringus on kõrghaljastus määratud säilitatavaks, nähakse tänava rekonstrueerimisprojektis ette, et puud tuleb maha võtta. Nädala alguses valgustati puud mälestustalituseks. Raie põhjenduseks tuuakse jalgrattatee rajamise vajadus. Mõlemas linnas raiutakse, et teha ruumi. Suured puud tahetakse asendada madalamatega, et ei varjaks vaadet hoonetele, ei jääks ette ja üleüldse, poleks nii tülikad.
ÜRO hiljuti avaldatud kliimaaruandes on selge sõnaga kirjas, et oleme hoolimata lepetest ja heast tahtest jõudnud punasesse ohutsooni. Juulikuu kuumalaine siinkandis ning üleujutused ja põlengud kogu maailmas on vaid algus. Meile on jäänud 24. tunni viimased minutid, et ülekuumenemist aeglustada.
Teoorias oleme tugevad ja saame aru küll, kuid kui asi puudutab isiklikku mugavust, on olukord täbar. Teame, et maailma päästmiseks on igaühel vaja prügi sortida, plastist loobuda, poes käia oma kotiga jne. Ühiskonnale vajalikke otsuseid tehes aga jääme hätta, ei seosta, et puudel ja põõsastel on ökosüsteemis oma kindel osa. Jah, mõistame, et linnades aitab haljastus kliimat parandada, kuid kui on valida pügatud muru ja naadi vahel, kipume eelistama esimest. Kui seisame valiku ees, kas auto või puu, võidab enamasti esimene. Juhtumid, kus parkla pargiks kujundatakse, peaaegu puuduvad. Liigirikka tühermaa parklaks tegemine on laialt levinud nähtus. Läbimõeldud vaheldusrikas haljastus on aga üks linnade ülekuumenemise ja soojasaareefekti vähendamise meede.
2018. aasta uuring näitas, et igal aastal raiutakse linnades 36 miljonit puud ja kõvakattega kaetakse ligi 70 000 hektarit maapinda. 2015. aasta uuringust selgus, et Maa metsadest on kadunud 46 protsenti. Pole põhjust loota, et nüüd mõni aasta hiljem on need näitajad väiksemad.
Puud ja põõsad on siiski esimene tõhus meede parema keskkonna loomiseks. Ka muidu autot kummardavad ja laiu teid-magistraale kiitvad linlased hindavad kuumal päeval rohelust. Kaubanduskeskuse parklas täituvad palaval ajal kõige kiiremini just vähesed puualused kohad.
Linnad on hakanud koostama kliimakavu, kuid haljastust ja puude osa seal ei käsitleta. Omavalitsustel puuduvad linnahaljastuse visioon ja arengukava. Juhiseid ja tegevusplaane koostatakse küll miljööväärtuslikele aladele, transpordile, kergliiklusteedele, kõrghoonetele ja paljule muule, kuid mitte linnahaljastusele. Üldjuhul arvatakse, et puid ja metsa on ka linnast väljas, kuid linnade ümber laiuvad monokultuursed põllud ning väikesed metsalapid ei aita linnal ökosüsteemina paremini toimida. Ka arengukavade, plaanide ja planeeringutega on vaja rohkem mõelda rohelusele. Vaja on teha tegevusplaan, kuidas suurendada linnade elurikkust, taastada biotoope, kuidas tagada rohevõrgustiku säilimine ja tuua loodus linna tagasi. Seejärel on plaanide süsteemseks elluviimiseks tarvis tahet ja vahendeid. Siis on ehk lootust, et apokalüpsist ennustav seier punasest oranži poole nihkuma hakkab.
Polegi veel liiga kauge see aeg, maakera ajaloos ju vaid yks silmapilk tagasi, kui meie areaali asustas paikne talurahvas, kellel oli oma loodusega seotud kujutlusmaailm, kes kohtusid kirikupyhadel ja laatadel ja kirjakeelt kasutasid väga harva või mitte kunagi. Ernst Enno syndis sellesse Lõuna-Eesti tegelikkusse ja mitmed tema lätted on seal. Ta käis karjas, tundis linde, loomi, taimi ja putukaid, mulistas lompides ja ronis kivide otsa. Ja tegi talutöid nagu teisedki. Tundis maa tähendust. Need, kes on pikemalt talus elanud, teavad, kuidas hooajatööd inimest ussaias või muul töökohal kinni hoiavad. Eriti suuremad asjad nagu heinaaeg ja kylviaeg, puude tegemine, kartulivõtt, ehitamine, peenrad või mis kellelegi parasjagu käsil on. Kui sa põuaga kauaks ajaks kodust ära lähed, siis surevad aiataimed lihtsalt ära.
Aga vist juba vanast ajast peale on Lõuna-Eesti mägede ja laante vahel tegutsenud inimestes olnud ka see kuskilt mäe otsast nähtud kauguse unistus ja rännutung, teadatahtmine, mis on selle oja või metsa taga, mis järgmise mäe otsast paistab, kuhu viib mõni väikene tee, mille käänak suure maantee ääres veel vaevu märgatav on, mida sisaldab mõni ammugi mahajäetud maja, kuidas nagiseb vana puusild ja kas liivasse uuristatud koopas viimati tondid ei ela. Ja vahel, kui on vaba hetk ja sobiv ilm, antakse kutsele järele ja minnaksegi perrä kaema. Mõni läheb kaugemale, mõni on rahul ysna pisikese tiiruga. Praegusel olukorral on igatahes yks pluss. Viimaks õpivad eestlased maailmakaardi kõrval ka oma maa teisi nurki natuke paremini tundma. Enamik reise on kindlasti lõbu pärast, sest lõbu on meie murelikul ajal hädasti vaja. Aga seal võib veel midagi sees olla. Muidugi on erinev, kas rännata yksi või kaaslasega (meie rändurlik keel nimetab seda: kellegagi „käia“), aga peaasi on minna.
Otsata kutsuvad jooned
Enno ytles, et teed on „otsata kutsuvad jooned“.1 Iga väiksem rännak on osake hinge suurest, palju ymbersynde kestvast teekonnast: „meil igavikud ees ja igavikud taga / Kui siia jõudsime, eks edasi ka veel“.2 Ja suvise aja meelitav imperatiiv on „kepp kätte ja rända, öö valge on õnn, veel kuskil on otsata hää“.3 „On jälle saabunud need valged ööd / mil ilma sünnib mõtteid, mett ja vaiku. / Mil hetkeks tõdedele käega lööd / ja ihkad näha nägemata paiku“, teadis ka selge Rein Sepp.4 Kuid rändaja peab olema julge, sest on „õnnis see, kes otseteed võib minna, / ei kaugelt ringi pea rändama“.5
Käija ja maastiku tasandil pole see vastastikune mõju mu meelest sugugi muutunud. Ainult nyyd tundub rändaja olevat ohustatud liik. Talle on loodusse matkarajad, lõkkekohad ja laudteed ette ehitatud, justkui ta ei oskakski oma peaga kuhugi minna. Ja metsikuid paiku on vähemaks jäänud.
Oma reisikirjas „Pildid Pyhajärvest“ (1905) räägib Enno: „Valge, tolmunud tee viib loogeldes suure mustava metsa poole. Naerdes ja juttu ajades kingust üles kingust alla. Rändajate süda on rahul, käik kerge, meel lõbus. Metsa niiske õhk võtab kõiki vastu. Jälle kinku üles, kinku alla ja imestades jääme seisma. Nõgu. Nõo põhjas vuliseb oja. Tuleb metsa võsade varjust ning kaob üle lihava aasa veeredes jälle metsa põue. Tee viib üle silla. Seisatame ja vaatleme, ja kuulame oja laulu. [—] Meie seisame mäe otsas. Oru põhjas puude vilus talu, ilus talu. Künkad lainetavad Otepää poole edasi. Mõned haljendavad nurmedena, teised kannavad metsa tukakesi.“6
Yhel hetkel hakkab see käimine inimest kuidagi kandma. Talle langeb õige valgus. Tema taga lonkiv varigi elustub. Teed maastikul võivad saada teedeks inimese mõtteis. Ta vaim sirutub liikudes välja ning silmad õpivad uuesti nägema oma ninast kaugemale. Enno ise ytleb, et „vaatlus ei ole aga mitte silmadega vaatamine, vaid on õieti hinge tegevus, kus juures asjad sisemise meele ette viidakse, nõnda, et see seda märkab, näeb“.7 Maastik tuleb kooskõla hetkel mingil kombel meie sisse. Isegi lyhike rännak mõnda omasesse või yllatavasse paika võib saada vaimuvalgeks hetkeks, mis inimest hiljem toidab ja aitab.
Enno on seda reisitundmust mitut moodi kirjeldanud. Mingid paigad olid talle looduses pyhad. Näiteks on ta mitu korda kirjutanud Pyhajärve Hobusemäest. Mõni koht, kus on sõbra või armsamaga koos tore olnud, jäädvustub eriti selgelt mällu. Enno tegi lyhikese vinjeti oma lapsepõlvesõbratari, varakult surnud Maimu mälestuseks. „Väike koht metsavilus elab ainult ühe inimese rinnas nagu väike unenägu edasi, unenägu, mis hinge nõiduslikus ilus siis paelustab, kui esimene armastus koidu kuningaks tõstab, valguse-vood südamesse sätendama saadab ja maailma mere taha päikese-kodu otsima ajab, kus Jumal elab. Väikene metsakoht on nagu tilgakene õnne ühe rändaja südames, kes nagu üksik valge pilv oma kaaslase järele igatseb, keda maru nõnda ruttu ära viis päikese-kodu, Jumala juurde.“8
Mõned paigad on kindlasti vapustavamad kui teised, neis koguneb maastiku vägi. Korra käis Enno Otepää Munamäe juures ja leidis yles Emajõe lätte. Kohale jõudes istus ta mäe otsas roidunult maha, justkui suigatas ja kuulis täiesti väeotsingul viibiva indiaanlase kombel loodushäälte kaudu Jõgede Toitvat Ema mägedega rääkimas: „Kaseokstes liigub tuul, lehed sosistavad, tuuleõhk jahutab soojust. „Mis on sinu saladus?“ kostab mu kõrvu. „Kelle saladus?“ „Mägede saladus?“ „Et nad seisavad ja ülespoole tähendavad (s.t vaatavad).“ Kui see mitte sõnakõlksuks ei ole! Mägede saladus on meie südameis.“9
Maastik võib olla nagu jutustus. Paikade vaheldumine reastab elamusi omalaadseks erivärvilistest helmestest koosnevaks keeks. Järgmisel päeval oli Enno koos oma armsama ja tema hoidjaga Pyhajärvel paadiretkel, oli seal Kloostrisaarele sõudnud, pikutas selle rannal ja muudkui kuulas: „Kohisege tammed, laksuge lained! Mina, Pühajärve laps viibin teie laulu üksilduse templis ja köidan oma äranägemise lilli kimbuks.“ Ja hiljem õhtusel Pyhajärvel sõudes paistis maailm nii: „Lahkuv valgus väriseb üle ilma. Tasa nihkuvad varjud järve poole. Pühajärvel liigub kuldne virve. Siledamaks lähevad sinised lained. Saarte üksinduses liigub uinumise-sahin. Kaugete metsade ladvad kumavad. Vaatlevad järve virve-mängu ja vastavad iga hõiske pääle mitmekordselt. Lootsik libiseb tasa edasi ja sünnitab imelikku valguse ja varju võrku vee vaikuses.“10
Inimese imeline oht
Ennolik hulkumine tähendab muidugi seda, et tuleb unustada argised mugavused ja arutlused. Teha nii, et selle käigu olulisemas osas ei ole mootorit tagumiku all ega telefoni ja fotoaparaati segamas. Et sa lähed minemise ja kogemise enda pärast, mitte ennast kehtestama, mitte tingimata tegema pilti oma Facebooki seinale või maaliliste vaadete vahel ja kõigi mugavuste saatel suurt turisti mängima. Võiks ju korraks tuulelt eeskuju võtta ja lihtsalt niisama kindla sihita uidata, sest maa on lahti. Ja mõnedel sellistel hooletutel hulkumistel tuleb inimesse tagasi tema jõud. Ta võib aru saada, kuidas ta paigal pysides või koduses oravarattas ringeldes on puntrasse jooksnud ja leiab nyyd niidiotsa, kust seda lahti harutama hakata. Sest see lõputu oma elu kirumine ja muretsemine ei maksa ju midagi.
Ella Enno (Saul). Manövreerimine Pühajärvel. 1908. EKLA.
Enno on lausunud, et valge öö mõttes „liigub kevadise armastuse vaim ning kannab iga töötaja unedesse tuleviku nõiduslikka lootusi“.11 Ja iga inimene ise on lootus. Lihtsalt mine. Võta jalad selga. Lykka paat lahti ja sõua jõele või järvele. Võta vastu see, mis teekonnal anda on. Ära kysi rohkemat väliselt ega nõua muud sisemuselt. Siis võib mõnel kohal tekkida selline yhte sulamise tunne, mida Enno ise on kirjeldanud nii: „Mets. Imelik mets. Kõik meeled löövad mõlkuma. Kõik keeled paisuvad helisema. Mõte. Imelik mets oma sügava sõnaga, millest sa aru ei saa ja ometi tunned, et sa nagu mõistad. Kõik ta meeled on nagu sinu meeltes, kõik ta keeled nagu sinu keeltes.“12
Iseasi on käia ringi päevase lõõsaga, iseasi uidata videvikus või pikkamisi hommikuks muutuvas öös. Suvi on Enno sõnadega aeg, kui võib „juua hinge põhjaööde kulda“13 ja kui hästi läheb, siis jõuab valgus pärale ja meist saavad korraks kergemeelsed lõunamaalased, kes peavad pikalt siestat, kuid ei jaksa pidada kiusu ja viha. Naeratavad täitsa juhuslikult ja käivad muigel ilmetega oma radu, elavad ja lasevad teistel elada ja ei usu, et murelik sygis iial tulla võiks. Enno luuletustes on vahel selline õitsiline meeleolu, linnas „hõõguvad aknad suvise hämariku järelvalguses, puud kerkivad taeva poole ja sünnitavad majade vahele naeratavat haljust, kirikutornide kupud sätendavad vaikuses“.14 Ja maal on seesama vaikus veel ääretum, on kuulda kasekõnet ja punga puhkemise juttu.
Ja kyllalt sarnane meeleolu tõuseb mõnel hilisel tunnil ka siinsamas järveäärses pargis, mis on romantilise maastikutunnetuse apoteoos ja minu meelest vaata et Võru linna kõige ilusam koht. Puud on siin muidugi ausad. Aga ilma Lauluisa kuju, postide ja kettide, teeradade, pinkide ja paviljonita poleks ta mitte see, mis vaja. Mitte asjata pole mu Ema ja ta klassikaaslased juba palju aastaid samal päeval ja kellaajal kohtunud just siin selle kuju juures. Ja kui tuleb hämarus, siis on see kaugemeelne hingeline fluidum siinkandis olemas, tuul lehtedes, rand, vete mängud ja puha. Võib kujutleda, et Aida-Vidri kobib ise ka oma sambalt maha, sirutab kangeid konte ja teeb Tamula ääres yhe väikse jalutuskäigu.
Ja ka Ernst Ennot võib hõlpsasti mõelda siin pargis ringi jalutamas ja järveäärsel pingil istudes pikalt silmapiiri kiindumas. Ta kasvas yles ärkamisaegse luule järellaines ning proovis noorena ka seda kunstlikku regivärssi – Kreutzwald oli tema jaoks vaieldamatu paleus. Ja noor Enno oli ka hulkuv loomus, käis päris pikki maid. On ju teada, et ta läks isatalust Rõngu lähistel pruudi juurde Kodaverre. Naisega hulkusid nad kuni lapse saamiseni väga pikki maid ja kuulasid naiseisa räägitud paigamuistendeid. Ennot huvitas maastiku saladus ja vaikus. Ja pikki maid teetolmus käimine, valmiva vilja lõhn ning udu, yksikud salapärased linnuhääled ja syttivad tähed, maailm, mille keskel inimene võib unustada selle, kes ta on, tajudes ainult suurt heledat öötaevast enda kohal ja maa hämarat looklevat joont jalge all.
Sellise unistavatele kylapoistele omase meelsuse päris Ennolt ju ka August Gailiti tegelane Toomas Nipernaadi ja pole juhuslik, et filmis „Nipernaadi“ (1983) laulab Anne Maasik just Enno sõnadele tehtud „Rändaja õhtulaulu“. Need nähted kuuluvad kokku, samuti Lõuna-Eesti väikesed kruusateed, mida õnneks kunagi lõpuni asfaldi alla panna ei saa, ja mägede-orgude vaheldumine, mis loob teise reaalsuse kui see, mis valitseb Harjumaa tasandikel, saartel või mere ääres.
Umbes sellised olid need Enno nooruse kutsuvad kauguserannad, mida eluraskused kyll pidevalt proovile panid. Valgas elasid Ennod veel ysna rahulikult ja soodsalt, aga hiljem Haapsalus kurdab Erni oma sõbrale Söödile kirjutades umbes midagi sellist, et, näe, luuletasin muudkui neist teedest, mis on kui kutsuvad jooned, ega osanud arvata, et määrasin end seekaudu lõpututele tööga seotud jalgsimatkadele, kus harva on seda romantikat, mida kunagi pakkusid lõunaeestilised videvikud. Kuigi nii hull see kogu aeg ka ei olnud – mere ääres oli tal samuti sygavaid hetki.
Rändaja vaenlased on endakesksus, rutiin, kohustus ja pimedus. Juba noorena hoiatab Enno, et „tee on pikk ning maa on kuiv“, elurajad ise on tihti hallid ja kaledad, ning pettunule võivad teed olla pelgalt „tuhat kadund paradiisi“15. Sel juhul „häda Sulle, rändaja, kui sa sihita ära eksid. Su süda põleb igatsuses, mägede igatsuses, sa kuuled valguse kutsumist ja ligined kirgede mustavatele metsadele, kus himude sood ja rabad sind oma kaissu võtavad. Ära unusta valguse kompassi ära, seisata ja kuulata üles oma südame kumavate lootuste poole ja õpi, kuidas tolmukübemed päikesteks paisuvad“.16 Teekäija on kodust väljas ja teda varitseb kõikjal „inimese imeline oht“17. Ta võib siit ilmast ka teepervel magades une pealt lahkuda, neid asju ei tea keegi ette. Nii et Enno poolt on rändajale antud yhtaegu nii lootus kui hoiatus.
PS
Ja Ernil endal ei ole midagi häda. Ta on Eesti inimestel endiselt meeles. Vahel kõlab siin või seal mõni tema sõnadele tehtud laul. Mullu koostasin Tänapäeva kirjastuse tellimusel tema uue luulevaliku „Imelikku rada pikka“ ja sel suvel tegi Tõnu Õnnepalu Ennost saate oma „Äratundmiste“ sarjas Klassikaraadios. Ja Saueaugu teatritalus jõudsid yksikud õnnelikud ära näha tema loomingust tõukuva näidendi „Kadunud kodu“ ainsa etenduse. Yhele teekäijale jäi selle Priit Põldma kirjutatud näidendi esietendus viimaseks.
Aleksander Eelmaa mängis seal Saare Vana, meest, kellel oli Enno raamatus „Minu sõbrad“ olnud suur sydamevalu kaotatud talu pärast ja kes kaheksanda pildi alguses hauast tuleb ja ytleb siin ja seal selliseid sõnu: „Sellest tuleb ilus kambrike. Kuus jalga pikk ja neli lai … Päris kena selline … maakodu. Siin ta saab kenasti puhata … ja magada … ja mõtelda, et mis see elu siis oli. [—] Mul ei ole muud vaja, kui ainult saaks surra omas kodus. [—] Eks matustel näeme.“18 Mis on see, mis kõik selle kokku koondas? Mis pani Priit Põldmat kunagi ammu enne just nõnda kirjutama, Saare Vana rolli jaoks just Eelmaa Sassi valima ja Sassi ennast lausuma neid sõnu rahva ees yht ja ainsamat korda nagu pyhaliku hyvastijätuna just oma elu viimaseks jäänud õhtul? On see selgeltnägemine, teatri maagia, Sassi suurus, Enno ime või Elu Saladus? Mine võta kinni. Aga nii ta läks ja meil pole muud, kui sellel lõunatunnil augustikuiselt viibata ja minna edasi omi teid sellise sammuga, mis meil parasjagu jalges on …
Kõne peetud Lauluisa kuju juures Tamula kaldapealsel Võrul 4. VIII 2021 Monumendiraamatukogu-nimelisel syndmusel.
1 Rändaja õhtulaul. Rmt: Ernst Enno, Imelikku rada pikka. Tänapäev, 2020, lk 172.
2 Meil kõigil yhine on pulmapidu ees. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 160.
3 Öö valge on õnn. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 101.
4 Rein Sepp, Rännuhullus. Käsikiri. EKLA.
5 Ja pakud mis ei endal olegi. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 64.
6 Pildid Pyhajärvest. – Linda 26. V 1905.
7 Hingevõimed esteetika alusena. – Postimees 29. VI 1902.
8 Tilgake õnne. – Linda 29. I 1905.
9 Pildid Pyhajärvest, algkäsikiri EKLAs – kaks peatykki sellest jäid ajalehes ilmumata.
10 Pildid Pyhajärvest.
11 Samas.
12 Käsikirjaline looduskirjeldus. EKLA.
13 Tartu valgel ööl. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 102.
14 Pildid Pyhajärvest.
15 Tuul laulis. Rmt: Imelikku rada pikka, lk 151.
16 Pildid Pyhajärvest.
17 Nii on see inimese imeline oht. Rmt. Imelikku rada pikka, lk 116.
Emajõe Suveteatri „Kasuema“, autor Silvia Rannamaa, dramaturg Aidi Vallik, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Arthur Arula, muusikaline kujundaja Ele Sonn, koreograaf Heili Lindepuu. Mängivad Ella Cecilia Claesson, Karl Kristjan Puusepp, Mikk Kaasik, Ülle Kaljuste, Riho Kütsar, Ingrid Isotamm, Kirke Kallaste, Tuule Õige, Hella Niitra, Stella Seim, Emily Mäesepp, Kärt Tõnissaar, Jaana Sommermann, Katrina Laur, Mairo Libba, Robin Haga, Gerda Lehis, Janeli Remmelkoor, Emily Susanna Knotts, Maarja-Liis Nurja jt. Esietendus 9. VII Tartus Staadioni tänav 48 pargis.
Olen sündinud samal aastal kui Silvia Rannamaa raamat „Kasuema“ ja Emajõe Suveteatri juht Andres Dvinjaninov, kes nüüd lavastanud Rannamaa diloogia. „Kadri“ (ilmumisaasta 1959, esietendus 60 aastat hiljem) ja „Kasuema“ publikuna saavad kokku nii algteose kui ka noorte tegelaste eakaaslased, mõlemad lavastused pakuvad põlvkondlikke dialoogivõimalusi.
Mu raamaturiiulis on 1970. aasta väljaanne, „Kadri“ ja „Kasuema“ koos, Asta Venderi illustratsioonidega. On ka „Kadri“ esmatrükk Edgar Valteri piltidega. Millal neid raamatuid esimest korda lugesin, ei teagi, aga teismelisena kindlasti palju kordi. Tänu Emajõe Suveteatrile üle hulga aja taas lugedes tabasin tekstikohti, kus mainitakse kommunismi ja endisi aegu, aga noore lugejana Kadrile kaasa elades ma seda tasandit üldse ei märganud. Näiteks ei olnud ma kunagi mõelnud, kes oli ja kus vahepeal viibis Kadri saladuslik isa. Kindlasti olen olnud ise infantiilne, ent Rannamaa teos on sedavõrd kaasakiskuv ja psühholoogiliselt veenev, et ajalik „keisrile mis keisri kohus“ ei hägusta elamust ega kahanda osavõtlikkust tegelaste suhtes.
Aidi Valliku dramatiseeringus on „Kasuema“ kompaktne, lavastus terviklikumgi kui „Kadri“. Oivaliselt sobib mängupaigaks Staadioni tänav 48 park, lavapoodium vana psühhiaatriahaigla maalilise hoone ees. Arthur Arula kujundus loob ilmekalt erilaadseid ruume, leidub ajastulisi detaile. Silma torkab Alfred Saldre plakat „Olgu jääv meile päike“ (1965), kerge nükkena asuvad loosungid „Õppida! Õppida! Õppida!“ ning „Rahu ja rõõmu eest“ vastavalt tüdrukute ja poiste WC ukse kohal. Muusikaklassi seintel on heliloojate portreed, nimed venekeelsete tähtedega – kõrvuti Beethoveni, Bachi, Tšaikovskiga näeme Arkadi Ostrovskit ja Isaak Dunajevskit.
Muusikalises koguperelavastuses musitseerib andekas ansambel Efektiiv. Heili Lindepuu koreograafia muudab mängurütmi vilkaks ja nõtkeks. Laulud on seekord lahendatud teisiti kui „Kadris“, kus helilooja oli Toomas Lunge, laulusõnade autor Aidi Vallik. „Kasuema“ avalaul „Võluprillid“ loob silla „Kadriga“, edasi aga koosneb Ele Sonni muusikaline kujundus ajastuhõngulistest šlaagritest. Vaimukalt ja sisuliselt kõlavad kaasa Heldur Karmo laulutekstid. Üksainus laul hakkas häirivalt kõrva kriipima, kuna Joel Sanga värvika tekstiga „Lapse laul“ kuulub niivõrd teise ajastusse. Tõsi, väljamurd olevikku võis olla taotluslik.
„Kasuema“ proloog on internaatkooli etteaste, entusiastlik teadustaja Ülle Kaljuste tarmukas kasvataja Siimson. Tema kuulutab välja ka vaheaja, mil kuuleme soovikontserti, laulavad Kalmer Tennosaar, Georg Ots jt. Ülle Kaljuste sobib kasvataja rolli, paotab järk-järgult tegelase siseilma ja elutarkust, nõnda avaneb Siimson nii õpilastele kui ka publikule. Sümpaatne on ootamatu viiv, mil kasvataja muusikaklassis üksi klaverit mängib ja laulab.
Vaimukalt vastuoluliseks mängib Mikk Kaasik andeka pianisti, südametemurdja Sveni rolli. Ella Cecilia Claessoni Kadri on täiskasvanulikum, saab internaatkoolis hästi hakkama, kujuneb vargsi liidriks.
Avalaul „Võluprillid“ laguneb Kadri kurvaks mälestuseks, algab tema päevik, nii nagu raamatuski. Kadri pihib oma vanaema surmast. Tüdrukud on sinises koolivormis, mille teeb tinglikumaks pioneerikaelaräti ja oktoobrilapsemärgi puudumine, Kadri eristub lihtsa leinakleidiga. Musta kleiti kannab Kadri ka finaalis, mil Enrico surm on lavastuse valus põhisündmus. Alguse ja lõpu vahele mahub olulisi ja toredaid momente raamatu kirevast süžeest.
Esmalt stseen Kadri võõrasemaga: sipelgapiha, musta-kollase kleidi ja kõrge soenguga Silueti mannekeenina mõjuv Gina on esimene Ingrid Isotamme kolmest ülimalt täpsest, peenest rollist. Neid kolme naist ühendab saatusemaik, mis muutub üha kibedamaks. Riho Kütsar Kadri isa Ülo Jalaka rollis püüab korraks oma tütart otsustavalt kaitsta, aga …
Ella Cecilia Claessoni Kadri on saanud täiskasvanumaks, ta saab internaatkoolis hästi hakkama, kujuneb vargsi liidriks. Tüdrukute koolipäevad on tulvil pulbitsevaid tundeid, kompromissituid hoiakuid, naljakaid ja tõsiseid konflikte, leppimisi, naeru ja pisaraid. Lavastaja Dvinjaninov oskab noori osatäitjaid suunata, täpseid ja erksaid ülesandeid anda. Kõik elavad oma lavaelu ausalt, mängivad ja laulavad vaimustuse ja lustiga. Ansamblitunnetus on kadestamisväärselt terviklik, keegi ei kipu partneri arvel soleerima.
Nii saab endastmõistetavaks tõeks, et ei ole suuri ja väikesi osi. Igal tegelasel, eranditult, on oma isikupära. Näiteks grupivanem Vesta oma jäigas printsipiaalsuses – Hella Niitra roll on üks keerulisemaid, Vesta varjatum hingeelu joonistub välja aegamisi, veenvalt. Temperamentse näitlejanärviga Annet mängib rõõmuga Katrina Laur, iseteadev Tinka oli nähtud etendusel Emily Mäesepp. Oma varavanas siserütmis liigub unenägija Marelle – Jaana Sommermann. Kui Marelle kutsub Kadrit kirikusse palvetama, on üks neid hetki, mis nüüdisajas vajaks sisulist tõlget.
Internaadielu sündmustest jõuab lavale oma valik. Elevust toob piimasupi vastane streik loosungiga, kus tähtede järjekord veidi sassis: „Ei piimasipule!!!“. Kadri näidendi lavastamine kulgeb oma konarustega. Kui prints Sven justkui muuseas solvab Annet, läbistab saalitäit publikut ahhetuskahin. Oluliseks kujuneb väikese Sassi (kelle nimi tegelikult Tiina) tegutsemine, passivargused ja unistus põgeneda välismaale, mis tolles ajas mõjus täiesti teistmoodi kui praegu. Sassi rollis on Kirke Kallaste vallatu ja energiline, kelmikas ja siiras. Tema kõrval ujedama loomuga Aina – Tuule Õige.
Läbivaks on lavastatud, kuidas Enrico hoolib Sassist nagu väikesest õest, ainuüksi see näitab Entu tõelist loomust, mida Kadri ei oska või ei taha märgata. Lavastuses on Entu tundlikkus hoopis läbipaistvam kui raamatus, natuke isegi kahju, et tema (teeseldud) ülbitsemist peaaegu ei näegi. Üksnes sonimüts, mida ta vihuti kannab, on nagu kraadepoisi mask, mistõttu saab kõnekaks sellest maskist loobumine. Hakipoeg, ütleb kasvataja Siimson Enrico kohta. Küllap just tänu Entu kaitsetusele saame tema saatusele sügavuti kaasa elada.
Kadri ja Enrico liin on lavastatud täpselt ja puhtalt. Alates momendist, kui Kadri oma endist koolivenda märkab ja kohkumusega, suu ammuli, ainiti vahtima jääb. Entu näeb tüdrukut jupp aega hiljem ja tema spontaanne „Kadri!“ ütleb korraga kõik. Karl Kristjan Puusepp jäi Entuna meelde lavastusest „Kadri“, olen üles kirjutanud lavahetke: „Kui Entu saadetakse internaatkooli ja ta tuleb Kadrile head aega ütlema, on lapsed pöördunud tema vastu või temast ära – nagu alguses Kadrist. Suurde plaani on mängitud, kuidas Kadri sirutab Entule käe ja ootab, pärast pikka kahtlust söandab poiss ta käe vastu võtta. See käe andmine ja vastuvõtmine on lavastuses läbivam süsteem.“
„Kasuemas“ juhtub vastupidi, Enrico palub Kadrilt vabandust ja sirutab käe, möödub tükk aega, enne kui Kadri lepituskäe vastu võtab. Pausi hoidmise oskus on väärtuslik ja tõsine. Ka siis, kui Enrico julgust kokku võttes küsib vaikselt, pisarad kurgus: „Kadri, miks sa mind vihkad?“ Ja Kadri on tummaks löödud, kuni viimaks kostab: „Aga sina vihkad ju mind.“ Siin on korraks kurblik lootusehetk, et kõik võiks minna teisiti. Noored mängivad kõige paremas mõttes isetult, mängivad suurde plaani partneri. Seda näitleja üht põhioskust, keskenduda partnerile, ei ole kaugeltki alati varuks professonaalidelgi. Siingi on põhjust tunnustada lavastajat.
Vaimukalt vastuoluliseks mängib Mikk Kaasik andeka pianisti, südametemurdja Sven Purre rolli. Kui Sven kutsub Kadri muusikaklassi kohtama, puhkeb laul „See on romantika …“. Sven on edev ja andekas, dändilik, justkui oma ajast ja riigikorrast ees või väljaspool, superstaaritõugu noormees. Mitmetasandilisena mõjub Sveni käitumine koosolekul, kui ta sõrmed liiguvad kujuteldavatel klahvidel, midagi uut komponeerides, ta tõstab kätt ja hääletab täiesti formaalselt, hajameelselt. Siin peitub mitu tõlgendamisvõimalust, tulevikustsenaariumi: kas on Sven Purre osavalt oludega kohanev karjerist või üdini loov natuur, kes elab üksnes muusikas. Või kombinatsioon mõlemast? Mõjus lõpulaul „Tõotus“ näikse kuuluvat ennekõike laulu autorile Mikk Kaasikule, mitte niivõrd enam Svenile.
Kõige puudutavamaks sündmuseks on Enrico surm. Kui nad Kadriga kontserdile lähevad, juhtub mõndagi koomilist. Emily Susanna Knottsi etteaste ohvitseride maja vene aktsendiga administraatorina on tabav, ajamärgiline. Publik naerab mõnuga. Siit hakkab tekkima veelahe raamatut lugenud ja veel mitte lugenud vaatajate vahele. Tundsin, kuidas ma ei suuda vabalt naerda, sest teadmine peagi juhtuvast juba nöörib kõri.
Palun vabandust, kui järgnev mõjub ümberjutustusena, aga tahan tingimata jäädvustada Dvinjaninovi targa, tundliku lavastusjoonise.
Lavastuses on varem olnud hetk, kui tüdrukud kuulutavad poistele boikoti. Kõik tüdrukud kannavad tumedaid päikeseprille. Efektne, suisa romantiline, eks ole! Aga nagu hiljem selgub, ka kurjaendeline. Sest eelarvamustel, üksteisele silma vaatamisest loobumisel on tagajärjed. Kontserdil, kus Kadri ja Entu pannakse istuma esiritta, kannavad lauljad laval päikeseprille. Tumedate prillidega solist – Ingrid Isotamme teine roll – laulab muretult sõnu, mis tulvil karmi eelaimust: „Kui öö on nii pime ja üksi neiu väike, ei juhtu siis ime, ei paistma hakka päike.“ Ja see silmitu, saatuslik laulev daam tirib Entu tantsima. Poisil on väga kehv ja kohmetu laval olla, Kadri aga kasutab juhust ja hiilib minema.
Kurjategijate kallaletung Kadrile toimub laval taga, selles kaoses kuuleb publik vaid ähvardushääli ja appihüüdeid, kuni Entu tormab Kadrit kaitsma. Kakluse oleks muidugi saanud lavastada ka teisiti, publiku silma all, aga praegune lahendus on sisuliselt põhjendatud ja valusam: alatu tegu toimubki kusagil hämaras, äkki ja pöördumatult. Haiglas purustab Enrico hapra elulootuse tema ema ilmumine – see on Ingrid Isotamme kolmas roll, kõige saatuslikum ja löövam, groteskikirmega tuigerdavas välisjoonises, ent uskumatult julmade sõnadega lajatav. Kujuteldamatu, aga niisuguse lahkumisega oma pojast peab see ema elama kogu ülejäänud elu.
Ma ei mäletagi lavastust, mida vaadates ka täismehed silmanurgast pisara pühivad. Hinge läheb „Kasuema“ lõpp, kui Entu vaikselt tuleb Kadri kõrvale. Nüüd juba mälestusena. Enrico on küll teistega koos, aga ta lõpmata kurb pilk, kogu olek viitab üksildusele. Surma teadvustamises ei ole muusikali sentimentaalsust.
Väike Sass on tegelane, kes hüvastijätule Entuga annab noore inimlapse elujaatuse, kui lõõritab: „Kadri ei sure ära …!“ See pole hoolimatus, vaid elu kestmine, ainuvõimalik toimetulek paratamatusega. Tekst Kadri päevikus, millega „Kasuema“ lõpeb, ongi varahommik koos Sassiga, kes äsja nõudnud Kadrilt lubadust: „Anna mulle ausõna, et sina ilmaski ära ei sure.“
„Midagi naeratusetaolist virvendas sel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma …“
Mõtliku kolme punktiga ja ausa armastusega lõpeb ka Emajõe Suveteatri lavastus „Kasuema“.
Estonia puiestee ja Kentmanni tänava nurgal kauni maja katusel asuva teleskoobitorni kuppel on nüüd ilusasti telliskivipunaseks värvitud. Kas tornis veel teleskoop alles on – ei tea. Oli aga kindlasti siis, kui ma tollast Tallinna tähetorni esimest korda külastasin. Just seal näitas mulle hilisem kolleeg, üks eesti vilunumaid astronoome-vaatlejaid ja tuntud teaduse populariseerija Peep Kalv vägevat seadet, mille nimi on plink-komparaator. See on seade, kuhu asetatakse kaks erinevatel aegadel tehtud taevapilti ja võrreldakse neid, liigutades kiiresti seadme keskel olevat valgust vasakule või paremale murdvat prismat. Kui nüüd kahe plaadi vahel on erinevusi, siis paistab see silma kas tähekujutise „plinkimise” või hüplemisena. Komparaatorit kasutati tollal muutliku heledusega tähtede, komeetide ja asteroidide avastamiseks. Aga kõige huvitavam tulemus, mis on saadud sellise seadme abil, on muidugi kääbusplaneedi Pluuto avastamine.
Tollal veel noor ameerika astronoom Clyde William Tombaugh (1906–1997) pildistas 1929.-30. aastal Lowelli observatooriumis hulga fotoplaate taevaalalt, kus eeldati olevat Neptuuni orbiidis häireid tekitav taevakeha. Kasutades plink-komparaatorit kulutas ta rohkem kui 7000 tundi selleks, et leida just seda ainukest väikest täppi, mis ei seisnud paigal, vaid hüples. Ja 18. veebruaril 1930 saabuski õnnelik päev – Päikesesüsteemi üheksas planeet oli avastatud. Planeedile pandi nimeks Pluuto ja nime välja pakkujaks (nagu jutud käivad) oli üheteistaastane briti koolitüdruk Venetia Burney (1918–2006). Tema oli kindlasti üks kõige tuntumaid koolilapsi, vähemalt astronoomide hulgas. Kui ameeriklased saatsid Pluutot uurima oma kosmoselaeva New Horizon, siis oli selle pardal aparaat nimega Venetia Burney Tudengite Tolmu Loendaja (Student Dust Counter). Ka planeedi avastajat peeti samal missioonil meeles. Pluuto juurde saadeti osa Clyde Tombaughʼ põrmust.
Nagu me hästi teame, ei läinud Pluuto-nimelisel „planeedil“ hästi. Rahvusvahelise Astronoomia Uniooni (International Astronomical Union, IAU) otsusega visati Pluuto 2006. a augustis planeetide uhkest seltskonnast välja ja klassifitseeriti ümber kääbusplaneediks. Kõige nirumast planeedist sai nn Kuiperi vöö kõige esimene ja kindlasti ajalooliselt kõige tähtsam liige. Praeguseks on avastatud juba kümmekond Pluuto-sarnast objekti ja neid tuleb ikka juurde.
Tagaaia maailmad – Planeet 9
Ameeriklaste 2009. aasta lõpul orbiidile saadetud soojuskiirgust mõõtva taevateleskoobi WISE (Wide-field Infrared Survey Explorer) peapeegli läbimõõt on ainult 40 cm, seega väiksem kui praeguses Glehni pargis asuva Tallinna tähetorni teleskoobi peegel (50 cm). Kuna kosmoses on vaatlustingimused mõõtmatult paremad kui linna keskel asuvas observatooriumis, siis WISE-i kogutud materjal on tunduvalt suurem ja väärtuslikum. Selle teleskoobi poolt registreeritud piltidelt on vaadeldud vähemalt 563 miljonit objekti, nende hulgas 35 000 uut asteroidi. Kümne kuu jooksul toimunud põhimissioonil saadud 1,5 miljonit pilti on aga seniajani astronoomidele hindamatu materjal, mille uurimine kestab praeguseni. Kuna seda tööd on väga palju, siis on rakendatud ka nn rahvateadlased – asjaarmastajad, kes vabatahtlikult uurivad kosmosest saadud pilte. Eelmise sajandi plink-komparaatori asemel kasutavad nad muidugi arvutiprogrammi. Aga töö meetod on täpselt sama – tuleb ühe ja sama taevaala pildid positsioneerida nii, et liikumatud objektid on paigal. Kiire piltide vahetamine võimaldab siis näha liikuvate objektide „hüplemist”. Seniajani on inimese silm ja silmade taga andmeid töötlev aju tõhusam muutuste tajuja kui parimad arvutid.
Endise 9. planeedi Pluuto väljaviskamine kuulsast perekonnast ei välista, et Päikesesüsteemi kaugemas nurgas võiks talle asendaja leida. Just sellele põnevale võimalusele on üles ehitatud professionaalsete astronoomide poolt üles seatud rahvateaduse (citizen science) programm „Tagaaia maailmad – Planeet 9”. Üheksandat planeeti pole veel leitud, küll aga üle saja pruuni kääbuse. Kui Pluuto on kääbus planeetide mõõtkavas, siis need objektid on kääbused tähtede mõõtkavas. Pruunid kääbused on objektid, mille mass on kusagil 13–80 Jupiteri massi kandis. Nimetatakse neid ka untsu läinud tähtedeks. Miks siis?
Tähtede elukaar
Alguse saab kõik galaktilise gaasi ja tolmu pilvedes. Mitmel põhjusel sellised pilved, mida kutsutakse ka tähetekke piirkondadeks, klombistuvad ja neis klompides saab gravitatsioon jagu pilvesisesest rõhust. Algab kollaps, mis esialgu avaldub ainult aine tiheduse ja hiljem ka temperatuuri tõusus. Gravitatsiooniväljalt võidetud energiat jätkub ka väljapoole kiirgamiseks.
Tallinna „linnaastronoom“ Peep Kalv (1934–2002) uurib tähekujutisi fotoplaadil. Toomas Aas ja Voldemar Harvig / Tallinna Tähetorni kalender 2006
Varem või hiljem kasvab kokku tõmbuva massi temperatuur üheksa miljoni kraadini, mis on piisav termotuumareaktsioonide algamiseks. Selle tulemusena saab nüüd siis juba väljakujunenud täht piisavalt energiat, et viia tasakaalu nii oma kiirgusbilanss kui ka tähesisene rõhk.
Massiivsetel tähtedel toimub tähekütuse põletamine kiiremini, väiksemad tähed, meie Päike kaasa arvatud, põlevad väga kaua. Hiljem tulevad juba palju huvitavamad ajad, täht jõuab oma hilise evolutsiooni faasi ja läbib rea seisundeid kuni lõpuks plahvatab supernoovana või rahuneb nn valgeks kääbuseks.
Juba 1960. aastatel, siis kui tähtede evolutsiooni hakati uurima arvutimudelite abil, sai selgeks, et selline õnnelik tähe-elu pole alati võimalik. Tollal veel noor, alles doktorikraadi saanud astronoom Shiv S. Kumar arvutas välja hulga tähtede arengukõveraid ja leidis, et väiksema massiga tähtedest võivad saada gravitatsioonilise kollapsi tulemusena täielikult kõdunenud „mustad“ kääbused ja seega ei läbi need tähed kunagi tavalist evolutsioonijada.
Peaaegu samal ajal jõudsid analoogse tulemuseni ka jaapanlased Hayashi ja Nakano.1 Nende teoreetikute tööd jäid aga astronoomia üldsusel kahe silma vahele. Huvi tekkis alles siis, kui kosmoloogid (sealhulgas ka Tartu observatooriumist) avastasid üksikute galaktikate pöörlemist ja galaktikarühmade liikumist uurides maailmaruumi raamatupidamises suure vea. Osutus, et enamik galaktikate liikumise korralikuks kirjeldamiseks vajalikust massist ei olnud vaadeldav. Populaarseks sai tumeda (varjatud) aine mõiste ja algasid ka sellise aine otsingud, mis kestavad senini.
Muidugi tulid siis meelde ka kääbustähed ja kõik nendega seonduv. Mõnevõrra ootamatult said aga ebaõnnestunud karjääriga tähed oma tänapäevase nime noore astronoomi Jill Tarteri2 dissertatsioonist, kus neid esimest korda nimetati pruunideks kääbusteks. Kui nüüd küsida, kas meil on siis tegemist mustade või pruunide tähtedega, siis ajas natuke ette rutates võib öelda: ei selle ega teisega. Aga värvidest hiljem.
Niisiis, teooriast järeldub, et tähetekke piirkondades tekib nii normaalseid tähti kui ka objekte, mis ei suuda kunagi särada tõsiseltvõetava tähena. Vaatlustest neid aga väga kaua aega ei leitud. Põhjuseks nende nõrk või pea olematu heledus nähtavas spektripiirkonnas, väike mass ja seega ka väga nõrgad häiritused peatähele, kui tegemist oleks olnud objektiga mitmiksüsteeemis.
Avastamine
Esimene pruun kääbus avastati alles 1995. aastal. Ilmselt olid vaatlusriistad ja vaatluste metoodika saavutanud selleks ajaks vajaliku taseme ja avastusi tuli korraga mitu. Alustama peab kaksiksüsteemist Gl 229A, Gl 229B.3 Ameerika teadlased Palomari observatooriumist avastasid peatähe Gl 229A nõrga kaaslase, kasutades koronograafi – seadet, kus tähe lähiümbruse uurimiseks kaetakse peatähe kujutis vaatluste ajal kinni. Kuna kaaslase Gl 229B heledus oli väga väike, siis ligikaudsed hinnangud ja teoreetiliste mudelitega võrdlemine võimaldasid ligikaudselt paika panna ka kaaslase massi – 20–50 Jupiteri massi. Seega võis kindel olla, et mass oli väiksem kui vajalik vesiniku põlemiseks. Lisaks kõigele leiti Gl 229B spektrist ka metaani, mida kindlasti ei saa olla normaalse tähe atmosfääris. Ajakirjas Nature ilmunud artikkel kandiski uhket pealkirja „Jaheda pruuni kääbuse avastamine“ („Discovery of a cool brown dwarf“).
Peaaegu samal ajal ilmusid samalaadsed tulemused ka Euroopast. Otsingute lähtekoht oli siin mõnevõrra teine. Uuriti Plejaadide (eesti keeles Sõel) täheparve ja mõõdeti seal asuvate nõrgimate tähtede spektreid. Spektritest otsiti aga liitiumi neeldumisjooni. Kuna liitiumi põlemiseks tähe tuumas on vajalik mass 60 Jupiteri massi, siis sellest piirist väiksema massiga tähtedes pidi liitium alles olema. Sellise liitiumitesti kasutamine viiski kahe uue pruuni kääbuse avastamiseni (PPl 15 ja Teide 1).4 Need olid ka esimesed vabalt liikuvad pruunid kääbused.
Tänapäeval on teada juba tuhandeid pruune kääbuseid ja statistilised hinnangud näitavad, et arvuliselt on neid suure tõenäosusega rohkemgi kui tavalisi tähti. Päikesele lähemate objektide jaoks on vaadeldav nende asukoha muutumine taevavõlvil. Selliste muutuste põhjusi võib olla kaks: kas asteroid, planeet, untsu läinud täht või päris täht liigub ise, või tekib näiline liikumine vaatenurga muutumisest Maa, ja koos temaga vaatleja, ümber Päikese tiirutamise tõttu.
Seega rahvaastronoomide avastatud hüplevad täpid on meile suhteliselt lähedaste kääbuste kujutised.
Selle aasta lõpus kosmosesse lennutatav kõigi aegade suurim James Webbi nimeline taevateleskoop hakkab muu tähtsa hulgas vaatlema tuhandeid pruune kääbuseid palju suuremas ruumi osas. Selleks tööks on ta nagu loodud – töötab infrapunases (soojuskiirguse) piirkonnas, omab väga suurt lahutusvõimet (peegli läbimõõt on 6,5 meetrit, rohkem kui 16 korda suurem kui WISE-teleskoobil) ja liigub ümber Päikese, asudes ise Maa varjus (nn Lagrange L2 punktis).
Värv, temperatuur, maitse ja lõhn
Nimi ei riku meest, veel vähem tähte. Ometi on veider, et pruunid kääbused ei olegi pruunid. Põhjus on lihtne. Siis, kui sai selgeks, et suur osa neist omab väikest heledust ka optilises piirkonnas, oleks neid pidanud nimetatama punasteks kääbusteks, aga see nimi oli juba hõivatud. Siit ka siis Jill Tarteri pakutud pruuni kääbuse nimi.
Pruunide kääbuste pinnatemperatuuri ülemine piir on suhteliselt laialivalguv mõiste, kuna niisugused väikese massiga eeltähed (protostars) võivad kokku kukkuda ja areneda siis nii normaalseteks punasteks kääbusteks kui ka pruunideks kääbusteks. Vaadeldud kääbuste temperatuuri alumine piir on aja jooksul kiiresti langenud. Kui kümmekond aastat tagasi avastati kääbus, mille temperatuur on võrreldav kohvitassiga (CFBDSIR 1458+10B, pinnatemperatuuriga 100 kraadi), siis natuke hiljem juba ka selline, mille temperatuuri võib võrrelda inimkeha temperatuuriga (WISE 1828+2650,5 pinnatemperatuuriga 25 kraadi).
Kui juba pruunide kääbuste temperatuur nii madal võib olla, siis tekib kohe huvi nende maitse ja lõhna vastu, ehk siis astronoomide keeles: me tahame teada nende keemilist koosseisu. Selle teeb meile mõnevõrra lihtsamaks kaks asjaolu. Esiteks pruunid kääbused ise ühte ainet teiseks ei põleta (kui välja arvata väga lühiajalised deuteeriumi ja liitiumiga seotud termotuumaprotsessid) ja teiseks on nende sisemus hästi läbi segatud, seega on välistatud eri ainete ladestumine kihtideks (nagu planeetides). Kogu atomaarne vara, mis kogutakse tekkehetkel, valdavalt säilib. Kindlasti muutub ajas pruunide kääbuste pinnal vaadeldava aine molekulaarne koosseis. Siin on tähe temperatuuril oluline osa. Kõrgemal temperatuuril paljud molekulid lagunevad, aga madalatel temperatuuridel võib leida üsnagi keerulise ehitusega molekule. Paar näidet.
• Suhteliselt soojemad pruunid kääbused on oma spektrilt ja keemiliselt koosseisult väga sarnased tavaliste madalatemperatuuriliste tähtedega. Molekulidest on tüüpilised metallioksiidid (TiO, VO).
• Kõige jahedamate pruunide kääbuste keemiline koostis on juba üsna „kodune“ – vesi, vingugaas, metaan, väävelvesinik, ammoniaak jms. Selge on see, et astronautidel ei ole soovitatav selliste tähtede vahetus naabruses tegutseda isegi siis, kui temperatuur lubaks. Kui aga tuua atmosfäärist proove kaasa pudelis ja neid siis Maa peal nuusutada, oleks nende mädamunalõhn eemaletõukav.
Teoreetiliselt on pruunide kääbuste spektrid väga keerulised ja detailirohked. Kuna nad on väga nõrga heledusega, on selliseid spektreid raske saada. Lisaks kõigele on meil tihti veel tegemist ebaühtlase pinna ja pöörlevate keradega, mis teeb võimatuks peenemate spektridetailide eristamise. Õnneks on mõned kääbused meile suhteliselt lähedal ja nende uurimine on kaugemale arenenud.
Olustik pinnal
Pruunide kääbuste heledus võib ajas kiiresti muutuda. Turbulentse konvektsiooni, magnetvälja ja pöörlemise koosmõjul tekib pinna laigulisus ja seega ka vaadeldava heleduse muutlikkus. Veel enam, lokaalsed temperatuuri ja „tuule“ muutused võivad viia pilvede ja sademete tekkimiseni. Kuna tähtede keemiline koosseis võib olla küllalt rikkalik, siis ei ole välistatud näiteks ränitolmust või rauaosakestest koosnevad sademed. Kui tähepinna heleduse muutlikus on vaatluslik fakt, siis informatsioon pruunide kääbuste pinnal valitsevast võimalikust ilmast saadakse arvuliste mudelite abil.
Pilveribadega kaetud pruun kääbus 2MASSJ22282889-431026 sarnaneb Jupiteriga, kuid on tunduvalt massiivsem. Kunstniku ettekujutus.
Võrreldes tavaliste tähtedega on pruunid kääbused väikesed, võib arvata, et ka aeglased. Aga võta näpust – viimased uuringud on näidanud, et mõned neist on väga väledad. Hawaiis asuva Gemini põhjateleskoobi ja Tšiilis asuva Baade teleskoobi abil uuriti rahvaastronoomide poolt WISE-i piltidelt avastatud objekte ja leiti, et kolm neist pöörlevad hullult kiiresti, tehes ühe täispöörde vähem kui tunniga. (Päikesel kulub selleks 24,5 päeva.)
Kääbuste pind liigub seejuures kiirusega 350 000 kilomeetrit tunnis, seega tuhat korda kiiremini kui kiireimad autod. Veel hullem, see on kiirus, millest kiiremini pöörelda ei ole võimalik. Juba väikesel kiiruse lisamisel saavutaks kääbus ekvaatoril paokiiruse ja täht lendaks laiali.
Perekonnaelu ja passiandmed
Pruunid kääbused on ebaõnnestunud tähed, liiga väikesed, et neis algaks vesiniku põlemine. Seega on nende jaoks tarvitusel üldisem nimi – alamtähed (substellar objects). Paljud astronoomid peavad seda aga ebaõiglaseks. On ju nii, et kääbuste elu algab täpselt samuti nagu teistel tähtedel, klombina tähetekke piirkonnas – molekulaarpilves. Nagu puudega inimesed on ikka inimesed, nii oleks õige ka pruune kääbuseid pidada tähtedeks. Pealegi on neil väga palju ühiseid omadusi. Näiteks võivad kääbused olla nii kaksiksüsteemi peatäheks kui ka kaaslaseks, nad võivad omada planeete tiirutamas enda ümber, neil võib olla peaaegu sama keemiline koostis ja lõppude lõpuks on ka paljude tähtede lõpp väga sarnane pruunide kääbuste lõpuga.
Teisest küljest on probleemiks ka täpse vahe tegemine pruunide kääbuste ja planeetide vahel. Siin on mitu võimalust. Vahet võib teha sünnijärgselt, elukoha järgi või arvesse võttes teeneid – isiklikke omadusi.
Pruunid kääbused tekivad nagu kõik tähed molekulaarpilvedes, aga planeedid sünnivad ematähte ümbritsevas protoplanetaarses aines. Sellise vahetegemise puuduseks on see, et tihti on raske kindlaks teha avastatud objekti sünnikohta. Väikese massiga objekt, mis juhtub tiirlema ümber tähe, võib olla sündinud koos temaga, võib olla hiljem akretsiooni käigus tekkinud ja võib olla ka gravitatsiooniliselt süsteemi haaratud.
Elukoha järgi vahetegemise välistavad hiljutistes vaatlustes leitud vabalt liikuvad planeedid ja samuti kääbus-kääbus tüüpi kaksiksüsteemide olemasolu, nagu näiteks avastaja järgi nime saanud süsteem Luhman 16 a, b – meile lähimate pruunide kääbuste paar.
Niisiis omadused. Esimene asi, mis mõttesse tuleb, on mass. Kuigi pruunide kääbuste mass on planeetide massist tüüpiliselt suurem, on vahe viimastel aastatel hakanud kahanema. Ühest küljest avastatakse ikka kergemaid ja kergemaid kääbuseid ja teisest küljest ikka massiivsemaid ja massiivsemaid planeete. Piiri asetamine on siin võimatu. Teine võimalus on lugeda tähtedeks (kääbused kaasa arvatud) taevakehi, mida soojendab sisemine küte – termotuumaprotsessid või aeglase kollapsi käigus gravitatsioonienergia muutumine soojuseks. Planeedid oleksid siis need, mis oma soojuse saavad põhiliselt väljast, peatähelt.
Kuid jälle, planeedid võivad kasvada tänu erineva lendaine maandumisele nende pinnal ja see võib esile kutsuda lisasoojenemise, samuti on nende sees tihti ka soojuse allikana radioaktiivseid isotoope. Peatähele lähedased planeedid ja ka kääbused võivad saada lisasoojust hoopis tõusu-mõõnalainetest. Termilise bilansi plaanis on näiteks meie Jupiter üsna lähedane pruunile kääbusele.
Järele jääbki võimalus eristada planeete nende ehituse järgi. Kuna nad tekivad aine järkjärgulise akretsiooni käigus, siis on neil kindlasti teatud kihiline „geoloogia“ – eri ajaetappidel kogutakse erinevat ainet. Tähed saavad aga oma aine suhteliselt ühtsest molekulaarpilvest. Pruunide kääbuste juhul hoiavad konvektiivsed voolud täheaine ka hästi segatuna.
Luige pea ja Rebase kõrvade vahel juhtus midagi
Planeet Jupiter
Kohas, kus kaks tähtkuju (Luik ja Rebane) pead pidi lähestikku on, süttis 20. juunil 1670. aastal „uus“ täht. Esmaseks, praeguse nimega Nova Vulpeculae 1670 (CK Vulpeculae), nähtuse vaatlejaks oli prantsuse munk ja astronoom Anthelme Voituret (1618–1683). Natuke hiljem vaatles sama kohta taevas ka oma aja suuremaid astronoome Hevelius, kes on muu hulgas hästi tuntud kauni täheatlase autor. Hiljem on selliseid „uusi“ tähti vaadeldud hulganisti ja neile on antud nimeks „noova”. Praeguste vaadete järgi on noovade puhul tegemist kaksiktähe järsu heleduse tõusuga. Tähepaariks on valge kääbus ja mõni teine täht (näiteks punane kääbus). Valge kääbus on küll väga väike, aga tema jõud on suur. Ta võib rebida oma naabri küljest hulga põlemiskõlblikku materjali ja kui seda on piisavalt, siis selle ka põlema panna. Suure koguse vesiniku termotuumaplahvatuse valgus ongi see, mida me maa pealt süttiva tähena näeme.
Tänapäeval on kohta, kus esimese noova plahvatus toimus, väga põhjalikult uuritud. Jäänuktähte ja plahvatuse poolt välja heidetud gaasipilvi on vaadeldud erinevates kiirguspiirkondades. Tulemused näitavad, et esimene vaadeldud noova ei olnudki päris noova, vaid tegemist oli millegi muuga. Üks kõige tuntum tänapäevane mudel, mis pakuti välja 2018. aastal, pakub meile erilist huvi. Selgus, et kõige paremini kirjeldab plahvatuse jääkide ruumilist jaotust ja keemilist koosseisu mudel, kus 1670. aastal kukkusid kokku valge ja pruun kääbus! Tähtede ja nendetaoliste objektide haarded ja haardejärgsed kokkukukkumised on astronoomias üldiselt tuntud. Üheks kõige rohkem avalikkuse tähelepanu võitnud juhtumiks on kahe suure musta augu kokkukukkumine, mille tulemusel tekkinud gravitatsioonilised lained saabusid maale 14. septembril 2015. aastal ja said siin ka esimest korda mõõdetud (Nobeli auhind jms, teate isegi6). Kahe pruuni kääbuse kokkukukkumine pakub aga meile erilist huvi.
Ilmaruumi hiline valgus
Tavalise tähe elukaar lõpeb mustalt. Siin on võimalik kolm stsenaariumi. Suurim osa tähtedest evolutsioneerub läbi mitmete vaheastmete valgeteks kääbusteks. Need on väga tihedad tähed, kus tuumaprotsessid on lõppenud – mis põletada andis, on põletatud ja välja kiiratakse ainult juba varem kogutud soojust. Kuna nende tähtede pind on väike, siis toimub ka jahtumine aeglaselt. Lõpuks saavutavad nad termodünaamilise tasakaalu ümbrusega, milleks on põhiliselt kosmoloogiline reliktkiirgus. Selliseid kääbuseid on hakatud nimetama mustadeks kääbusteks (vana nimi uues tähenduses!). Need on siis kosmilise ruumiga termilises tasakaalus olevad suure tõenäosusega läbinisti kristalliseerunud väga tihedad taevakehad. Praegusel kosmoloogilisel ajastul pole neid veel kindlasti olemas, kuna valgetel kääbustel pole aega olnud piisavalt jahtuda. Kõige jahedamad vaadeldud valged kääbused on ainult natuke jahedamad kui Päike.
Luige tähtkuju ja selle ümbrus Heveliuse atlasest.
Umbes kolm-neli igast tuhandest tähest on nii massiivne, et tähe lõpuni põlemisel tekkiv kollaps ei peatu degenereerunud elektrongaasi rõhu mõjul, vaid jätkub edasi. Selle tulemusena täht plahvatab supernoovana. Tulemuseks on kas neutrontäht või must auk. Neutrontähed on läbimõõdult veel väiksemad kui valged kääbused (20–30 kilomeetrit) ja oma kogutud energiat kiirgavad nad seega veelgi kauem. Ka mustade aukude tulevik on tume, kuna nn Hawkingi kiirgus, mis nende horisondil tekib, vähendab kollabeerunud massi väga aeglaselt.
Ja lõpuks siis pruunid kääbused. Kuna neis on ka lõpuni säilinud algne täheaine, siis on neil trikk varuks. Kuigi selleks kaugeks ajaks (triljoneid aastaid tulevikus) on galaktikad juba ammu laiali jooksnud ja taevas (ükskõik milliselt objektilt vaadates) on peaaegu must, siis vahel harva, ütleme, kord miljardi aasta jooksul, juhtub ime – kaks pruuni kääbust lendavad teineteise suunas, toimub tähehaare ja nendes olev aine kondenseerub lõpuks üheks. Nii kokku saanud mass aga ületab kriitilise piiri ja siis saabub pruunide kääbuste tähetund. Kahe kokku saanud tähe massist moodustuv uus täht tiheneb momendini, kus tema tuumas algab vesiniku põlemine. Ja see põlemine võib kesta kümneid miljardeid aastaid!7
Galaktika jäänukis tekkinud üksiku tähe ere valgus tuletab siis meelde maailmaruumi säravat, kuid kiiresti möödunud noorust.
1 Chushiro Hayashi, Takenori Nakano, Evolution of Stars of Small Masses in the Pre-Main-Sequence Stages. – Progress of Theoretical Physics 1963, 30 (4), 460–474. https://doi.org/10.1143/PTP.30.460
2 Jill Cornell Tarter on kauaaegne maaväliste tsivilisatsioonide uurimisega tegeleva SETI instituudi direktor.
3 Gl 229 – täht numbriga 229 Gliese lähimate tähtede kataloogist.
4 15. täht Palomari Plejaaadide uuringust ja esimene pruun kääbus, mis on avastatud Teide observatooriumis Tenerifel.
5 WISE – Wide-field Infrared Survey Explorer, NASA infrapunases piirkonnas töötav orbitaalteleskoop.
6 Nobeli füüsikaauhinna pälvisid 2017. aastal Rainer Weiss, Barry C. Barish ja Kip S. Thorne gravitatsioonilainete avastamiseks kasutatud LIGO detektori loomisse antud panuse ja gravitatsioonilainete vaatlemise eest. Laineid endid oli mõõdetud juba 14. septembril 2015.
7 Fred C. Adams, Gregory Laughlin, A dying universe: the long-term fate and evolution of astrophysical objects. – Rev. Mod. Phys. 1. IV 1997, 69, 337.
Pealelend – Kadri Lind, „Uit“ linnafestivali korraldaja ja programmi kuraator
MERLE KARRO-KALBERG
Kohaspetsiifilist kunsti ja linnaruumi tutvustav festival „Uit“ toimub Tartus 18. – 21. augustini. Mida selleaastasest programmist esile tõsta? Millise Tartuga loodate tuttavaks saada?
Esimest korda on festivalil üldteema – parasiitarhitektuur –, millest on peale põhiprogrammi kunstnike inspiratsiooni saanud pärast üleskutset programmiga lisandunud teoste autorid ja arhitektuurikooli lapsed.
Kuraatorid Marie Kliiman ja Kadri Lind on otsinud koostöös iga kunstnikuga linnas koha, mis neid kõnetab ning millest teos välja võrsub. Vaatleme parasiitarhitektuuri helgemas valguses ja näeme eluvõimalust kohtades, kus see muidu ehk võimatu näib. Teosed kasutavad ära olemasolevaid ressursse ja loovad uusi tähendusi. Osalevad kunstnikud on pärit Eestist, Portugalist ja Hispaaniast. Kaasa löövad näiteks Fernando Abellanas, Nuno Pimenta, Flo Kasearu ja Andra Aaloe ning Varvara ja Mar jpt. Kokku leidub üle linna kümme teost, mida on kõige mugavam külastada rattaga, aga kui on aega, siis tasub kindlasti võtta ette ka mõnus jalutuskäik.
Tänavused linnatuurid juhivad tähelepanu elementidele, mis on oma otstarbe minetanud ning jäänud seisma. Geograaf Taavi Pae keskendub Karlova n-ö jäänukitele ning kunstnik Taavi Piibemann kutsub nägema väärtust väärtusetuses. Piibemanni tuur on kui näituse kuraatorituur, kuid teoseid pole loonud kunstnikud, vaid juhus. Ka stsenograaf Kristel Maamägi kasutab linnas juba olemasolevat ja viib läbi töötoad, kus kõigepealt otsitakse linnaruumist materjali ja seejärel valmistatakse leidudest geomeetrilised pusled, mis laotatakse hoonetele, tänavatele ja platsidele.
Linnaruumi ja selle õhkkonna loovad inimesed, seepärast oleme pühendanud suure osa programmist linlaste lugudele. Jalutuskäik-lavastus „Kõnnime:Hoiame“ on kokku toonud kamba üksteisele võõraid tartlasi, kellega koos saab publikust igaüks läbi linna jalutada ja jagada ühist hetke. Lugudest jutustab ka välikinos linastuv Agnès Varda ja JR-i film „Palged, paigad“, kus arutletakse selle üle, kuidas meie mälestused on põimitud kohtadega, kus elame. Programmist ei puudu ka juba traditsiooniks saanud Tour d’ÖÖ jalgratastega ühissõit läbi õhtuste uulitsate (tänavu küll piirangute tõttu väiksemas mahus), mida kroonib Vera Vice’i DJ-set salajases asukohas. Festivali lõpetab kontsert ja pidu tavapäratus kohas, mille festivali vabatahtlikud on üheks ööks peopaigaks muutnud ning mille leidmiseks tuleb pisut seigelda. Loodame sel aastal tutvuda inimnäolise Tartuga. Festivali kokku pannes oleme tihti mõelnud sellele, kuidas elanikud linnaruumi kasutavad ja milline on nende linnakogemus. Šotimaa etenduskunstniku Rosana Cade’i loodud jalutuskäik-lavastus „Kõnnime:Hoiame“ saab teoks tänu kohalikele, kes viivad ühe festivali külastaja jalutuskäigule läbi Tartu. „Kõnnime:Hoiame“ uurib, kui isiklikuks kujuneb kohtumine inimesega, keda varem ei ole kunagi kohatud. Kui tihti märkame, kellega me avalikku ruumi jagame või kuidas nemad linna tajuvad? Kui hästi oskame nendega arvestada? Idee autor ja lavastaja Rosana Cade ei saa küll piirangute tõttu Tartusse tulla, kuid koreograaf Raho Aadla ja festivali „Uit“ üks korraldaja Mariliis Haljasorg on tema juhendamisel läbi viinud töötubasid, mille põhjal lavastus kokku pandi. Uuritud on iga osaleja suhet Tartuga ning seda, kuidas nad linnas liiguvad ning millised seosed teatud kohtadega tekivad. See koostöökogemus on olnud väga liigutav ja rikastav: võõraga võib olla palju rohkem ühist, kui esmalt arvatakse! Tänavusel festivalil tahaksime veelgi paremini tuttavaks saada kestliku Tartuga – Tartuga, mis märkab ja väärtustab vana ega rutta kohe uut valmistama või tarbima. Sellest ideest on kantud mitu installatsiooni, tuuri ja töötuba. Näiteks tulevad Lätist büroost NOMAD architects noored arhitektid, kes on keskendunud taaskasutusele arhitektuuris. Ka tänavused leidobjektide töötoad võtavad kasutusele linnaruumis juba leiduvad materjalid.
Kunstnike Õu kutsub kõiki laupäeval, 14. augustil, Tallinna Vanalinna Päevade raames Hobusepea tänava metallikunsti maja H2 hubasesse hoovi, mis täitub päevaks kunsti ja muusikaga. Kuulata saab vaimurikastavaid vestlusi erinevate kunstnikega ning avastada vanalinna galeriide näituseid koos nende autorite ja kuraatoritega. Lisaks viime teid paeluvale rännakule läbi Hobusepea 2 hoone mineviku ja oleviku.
Sündmusel osalevad A-Galerii, HOP galerii, Draakoni galerii, Hobusepea galerii, Hobusepea 2 metallikunsti maja ning esinevad Liz Wirestring, Maris Pihlap ja Hello Killu.
