Toeta
Otsi

tarbimisühiskond

  • Palun uut utoopiat, liberaal!

    MARLEEN ALLEMANN, TÕNIS SAARTS

    Viimastel aastatel on põhivooluparteid pea kõikjal vähemal või rohkemal määral toetust ära andnud autoritaarsust ihalevatele (parem)populistlikele jõududele. Olgugi et täpsed ajendid sellise nihke taga riigiti veidi erinevad, on liberalismi üldisem mandumine paljuski tingitud utoopilise mõtlemise puudumisest.

    Ajaloolane Timothy Snyder poetas paari aasta eest Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis loengut pidades tähendusliku lause: „Poliitikud ei kõnele enam tulevikust.“ Snyder pidas silmas peamiselt läänemaailma riigitegelasi, kes pole juba mõnda aega julgenud oma valijatele kinnitada, et „homne tuleb parem“ ning „mul on plaan, kuidas see parem homne teieni jõuaks“. Tõepoolest, põhivoolu liberaalse läänemaailma poliitikutest on saanud hallid administraatorid ja tehnokraadid, kes tegelevad vaid (kriiside) haldamisega, kuid ei müü enam unistusi ega haaravaid tuleviku­visioone.

    Visioonirikkad diktaatorid ja ideedeta liberaalid

    On karm tõdemus, et soovides kuulata julgelt unistajaid, kes räägivad oma riigi ja rahva paremast ja suurejoonelisemast tulevikust, tuleb vaadata mitte- ja pooldemokraatiate poole. Xi Jinping Hiinas, Kaczyński Poolas, Orbán Ungaris, Modi Indias, Duterte Filipiini vabariigis ja isegi Putin Venemaal räägivad sellest, kuidas nad ehitavad midagi uut, tugevamat, õitsvamat ja ühtsemat, kui seda pakub neile pealesurutud lääne dominandiga neoliberaalse globaliseerumise projekt. Olgugi et nimetatud liidrite meetodid ja väärtused on kaugel demokraatiast ja inimõiguste austamisest ning me ei saa heaks kiita nende tõekspidamisi ja teguviise, tuleb tunnistada, et kahjuks on nad milleski olnud liberaalidest edukamad. Nimelt iseloomustab neid kartmatus kõneleda tulevikust ja oskus sütitada sellega ka kaalukat osa oma riigi kodanikest – neil on utoopia, mida rahvale pakkuda.

    Kui eespool toodud väide on ebaveenev, võiks lugeja endalt küsida, kus on need liberaalsed ja sotsiaaldemokraatlikud poliitikud, kelle julged tulevikuvisioonid rahvaid inspireerivad? Kas tuleb mõni meelde? Kui ehk Emmanuel Macron välja arvata, ei järgne kuigi pikka nimekirja.

    Euroopa demokraatiates on ainsa sidusa ja tõeliselt alternatiivse ning tulevikku vaatava narratiivi välja pakkunud parempopulistid – Marine Le Peni Rahvusrinne Prantsusmaal, Rootsi Demokraadid, Austria Vabaduspartei jne. Jah, tõsi, nende projekti põhisisuks paistab olevat pöördumine minevikku, kui rahvusriigid olid suveräänsed, immigrante ei olnud, kliimamuutuse oht horisondil ei ähvardanud, valge töömees oli au sees ja traditsiooniline peremudel ainus võimalikest. Ometi pakuvad nad oma konservatiivsetele valijatele lootust võimalikule paremale homsele: lubavad üles ehitada midagi alternatiivset ja näiliselt turvalisemat, kui on ebakindel üleilmastunud maailm. Endine Oxfordi ülikooli professor Jan Zielonka1 kutsub neid „vasturevolutsiooni jõududeks“ – jõududeks, kes aktiivselt töötavad liberaalse maailmakorra ja väärtusruumi vastu.

    Liberaalid isegi ei paku lohutust siirdumisega mineviku kuldaega, kus võiks olla great again. Neil puudub võime välja tulla millegi kvalitatiivselt uuega, mis kõlaks veidigi teismoodi kui see, mida oleme viimase 40 aasta jooksul neoliberaalse globaliseerumise sildi all näinud. Teisisõnu, nende sõnum näib olevat lihtne: alternatiive tehnokraatlikule turufundamentalismile ei ole ega tule.

    Suurte narratiivide langus ja lääne taandumine

    Võiksime siinkohal muidugi küsida, kuidas oleme sellisesse seisu jõudnud, et põhivoolu liberaalsed poliitikud ei kõnele enam tulevikust ega tee katsetki midagi utoopiasarnast visandada. Arvame, et mitmekesiste põhjuste reast võib esile tõsta neli peamist.

    Esiteks on juba alates 1980. aastatest kõneldud nn postmodernsest ühis­konnast ja suurte narratiivide langusest.2 Selle sisu on lühidalt selles, et kõik varasemad suured ideoloogiad ning ideed nagu liberalism, rahvuslus, sotsialism, emantsipatsioon, progress jms ei kõla enam köitvalt. Tõde on suhteline ning suurte narratiivide asemele on astunud väikesed narratiivid, ehk siis igaühele oma. Kuigi seesugune mõtteviis võis 20–30 aastat tagasi mõjuda intellektuaalselt köitvalt, unustasid vasakliberaalid ühe lihtsa tõe. Nimelt pole poliitikutel sellistes ühiskondades, kus igaühel on oma tõde ja puudub igasugune ühine eesmärk, justkui enam rolli. Nad ei paku oma valijatele olulisimat – kindlust tuleviku suhtes. Teisisõnu, hetkest, kus liberaalid ei tahtnud või ei osanud enam müüa tuleviku­unistusi ning kindlustunnet, avasid nad tagaukse mitteliberaalsetele jõududele, kes hakkasid seda tegema nende eest.

    Teiseks, liberaalid on viimased 40 aastat mingil kujul ju siiski müünud teatud liiki utoopiat, milleks on neo­liberaalne globaliseerumine. Sõnum on olnud lihtne: „Laske turgudel valitseda ja indiviididel piirideta maailmas vabalt toimetada ning võitjad oleme kõik.“ Pärast 2000. aastate suurt finantskriisi sai järjest rohkematele selgeks, et meie lootusi on petetud: võitjate hulka pääsesid vähesed ja ülejäänute lootus, et nemad ning nende lapsed elavad kunagi veelgi paremini, hakkas tuhmuma.

    Eelmise kümnendi finantskriis oli seega murdepunkt, kus senine neo­liberaalne utoopia murenes, avades veelgi uksi mitteliberaalsete tulevikunarratiivide tekkele. Läänemaailma liberaalid on sellest siiani segaduses: keegi ei tea ega oska välja pakkuda sidusat maailmavaadet, mis tuleks pärast neoliberalismi. Kohane on muidugi küsida, kas neoliberalism üldse vääris utoopia nime. Nagu allpool kirjeldame, siis tegelikult mõrastas neoliberalism liberalismi enda aluspõhimõtted, tehes emantsipatsioonilubadusest tehno­kraatliku võimuideoloogia, mille abil rikkad ja võimsad said veel mõjukamaks ning vaesed ja vähemõjukad veelgi margi­naalsemaks.

    Kolmandaks on liberalismi külgetõmbejõu vähenemise taga protsess, mida võib nimetada „lääne languseks ja multipolaarse maailma tekkeks“.3 Liberaalne ja neoliberaalne konsensus, mida lääs on seni pakkunud ja tihti ka teistele peale suruda püüdnud, ei paista enam olevat ainus tee arenenud jõuka ühiskonna poole. Hiina pakutud autoritaarne ja mitteliberaalne alternatiiv ei ole samuti vastuvõetav. Nii ongi liberalism läänes kahepidise surve all: ühelt poolt peetakse taandumislahinguid läänemaailma sees, loovutades tasapisi võimukantse ja valijaid parempopulistidele, teisalt on ideoloogiline jõukatsumine omandanud globaalse mõõtkava. Kui liberalism (ja ka sotsiaaldemokraatia) soovivad jääda laiapindseks hegemooniliseks ideoloogiaks (nagu nad seni on olnud), on ainuvõimalik tee uueneda ja välja pakkuda köitev tulevikunarratiiv.

    Kas tõesti jääb XXI sajandil vaba ja pluralistliku ühiskonna kaitsmine parempopulistide ja antiliberaalide surve eest edaspidi vaid roheliste õlgadele, sest teised vasakliberaalid on juba eos alla andnud? Ehk on liberaalidel hoopis viimane aeg rohelistelt õppida julgelt ja suurelt tulevikku visandama, et sellega vähemalt nooremat põlvkonda kõnetada? Pildil saksa rohelised „Pankadele koht kätte“ loosungi all 2011. aastal.

    Liberalismist on saanud õõnes võimuideoloogia

    Juba eespool mainitud Jan Zielonka väidab oma raamatus „Vasturevolutsioon“,4 et kui algselt omaski liberalism ideoloogilist väge, kõneledes riigi rõhumise alt vabanemisest ja võrdsusest, on see oma võlu sellisel kujul minetanud. Liberalism ei ole enam nende ideoloogia, kes soovivad kaitsta vähemusi enamuse eest, vaid sellest on saanud privilegeeritud vähemuste – kutseliste poliitikute, pankurite, ekspertide ning ajakirjanike – õõnes võimuideoloogia. Seejuures soovib see vähemus sageli enamust õpetada, kuidas tuleks elada, andes sellise dotseeriva hoiakuga hagu vastu­revolutsioonilistele jõududele. Ühtlasi on liberalism Zielonka hinnangul vastu­revolutsionääridele kaotanud sellised väärtused nagu võrdsus, kogukond ja tõde, mis tuleks kindlasti tagasi võita, et liberaalid ja sotsiaaldemokraadid üldse saaksid visandada ühiskonna tulevikuperspektiive, mitte lihtsalt pidada taandumislahinguid, nagu viimastel aastatel läänes sageli näinud oleme.

    Paradoks seisnebki selles, et võrdsusest, kogukonnast ja tõest oskavad mitteliberaalsed poliitikud palju haaravamalt kõneleda kui lääne liberaalne põhivool. Paljud arvavad, et poolakad ja ungarlased toetavad PiSi ja Fideszit puhtalt seepärast, et nad on rahvuskonservatiivse või populistliku ajupesu ohvrid. Pilk mõlema partei sotsiaalpoliitikale annab aga teistsuguse rakursi. PiS on tõstnud Poolas märgatavalt lastetoetusi ja seisnud tööliste õigusi soosiva poliitika taga.5 Fidesz on põhimõttega „kes ei tööta, sel pole õigust ka riigi toetusele“ taas au sisse tõstnud lihtsa ungari töömehe, kes seni on näinud, et suur osa sotsiaaltoetustest läheb töötutele ja romadele.6

    Esimest korda tunnetavad lihtsad poola ja ungari töölised ning maaelanikud, et neid väärtustatakse kui rahvuskogukonna liikmeid. Liberaalid aga ei suutnud 30 aasta jooksul neis tekitada seesugust väärikuse ja tähtsuse tunnet. Enamgi veel, Kaczyński ja Orbán on suure osa valijatest pannud uskuma, et nad loovad nn uue Ungari ja uue Poola, mis pole lihtsalt mingi marginaalne Ida-Euroopa provints, vaid õitsev, tugev ja eneseteadlik rahvusriik, mille elanikud ei pea pidevalt lääneeurooplastele alt üles vaatama. Ligilähedaselt sama­sugust juttu hindude kultuuri ja rahvuse taassünnist, uuest ja jõukamast Indiast räägib ka Modi.

    Xi Jinpingil on oma „Hiina unistus“, kus riik võtab tagasi oma loomuliku koha maailmaareenil (koha, mis neil XVIII sajandi lõpuni ka oli), olles maailma juhttsivilisatsioon. Kõige sellega kaasneb muidugi ka oma rahva hüveolu kasv. Teisisõnu, just mitteliberaalsetest jõududest on saamas need, kes väidavad end seisvat rõhutute ja kõrvalelükatute eest. Nad lubavad luua justkui uut võrdsust, jalule tõsta vahepeal alandatud riigid ja kogukonnad. Entusiasm tuleviku suhtes ja „alandatute jalule tõstmise“ narratiiv on niisiis kolinud liberaal­demokraatiatest mujale – hübriid­režiimidesse ja mittedemokraatiatesse.

    Eestis pole teisiti

    Kahjuks tuleb tõdeda, et Eestis pole seis julgete tulevikuvisioonide tandril sugugi parem kui mujal maailmas. Eesti kui kunagine uljas digitiiger on eriti nukras seisus, kuivõrd uusi ja hoogsaid hüppeid ei paista kusagilt. Pole isegi teada, mis suunas võiksid need hüpped toimuda. Juba 2015. aastal rääkis tollane pea­minister Taavi Rõivas, et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku, kus suured asjad on kõik justkui tehtud. Ka praegu, aastaid hiljem, pole meie poliitilises debatis intrigeerivaid tulevikuvisioone kahjuks näha. Põhivooluparteide jutustatav narratiiv kõneleb peamiselt eelarve­tasakaalust ning viimasel ajal veidi ka rohepöördest, ent seda viimast, tõsi küll, tihtipeale kuivas eurobürokraatia keeles. Riigina jätkusuutlikumate, senisest erinevate toimimis- ja olemisviiside poole püüdlemine võiks anda head ainest ka veidigi lennukamate tulevikuplaanide (et mitte öelda utoopia) visandamiseks, kuid poliitikutel jääb puudu kas ideedest või julgusest või mõlemast korraga.

    Seetõttu pole ime, et märkimisväärset valijate hulka köidab see, millest räägib EKRE. Olgugi et nende agressiivset keelekasutust ja paljusid ühiskonnagruppe diskrimineerivaid vaateid ei saa heaks kiita, tuleb tõdeda, et nad on ainus erakond, kes mingilgi määral jutustab lugu tuleviku-Eestist, meeldigu see visioon meile või mitte. Mingis mõttes on nende narratiiv suveräänsest (nende retoorikas „ELi ees mittelömitavast“) Eestist, kus maaelu ja traditsiooniline abielu on jälle au sees ning riiki ei tõsta parimal juhul jalga ükski immigrant, justkui esimese EV kuldajastut taasloov utoopia. XXI sajandil on see küll veider utoopia, aga rahvas armastab lugusid, mida järgida ja millesse uskuda. Liberaalsed poliitikud, kes asuvad hoogsalt EKRE tulevikunarratiivi maha tegema, võiksid enne peeglisse vaadata ja küsida: „Kus on meie pikk plaan Eestile, mis kõnetaks masse ja tekitaks entusiasmi?“

    Kuidas taastada liberalismi jõud?

    Juba eelmainitud Jan Zielonka rõhutab, et liberaalsed jõud ei tohiks oma aega ja energiat raisata vasturevolutsionääridega võitlemisele, vaid ressursid tuleks maksimaalselt suunata liberalismiprojekti uuendamisse, olles seejuures julge ja värskete ideedega. Ta ütleb otsesõnu: „Liberaalid ei võida illusioonidest vabanenud valijaid tagasi lehvitades loosungeid, millega lubatakse anda sama asja rohkem. Nad peavad välja pakkuma uue demokraatia-, kapitalismi- ja lõimimiskäsitluse ning see pole sugugi kerge.“

    Paradoksaalsel kombel on kõige keerulisem olukord võrdsusega, mille eest liberaalid algul tulihingeliselt seisid – et sellest veenvalt kõneleda ja seda ühiskonda tuua, pole võimalik jätkata neoliberaalse majandusmudeliga. Niisiis on põhjapanevamad küsimused sellest, kas kapitalismi saab üldse teistsugusel moel taas luua, ja kui jah, siis milline peaks olema see kapitalismikäsitus 2.0, mis nõuab teistsugust mõtlemisviisi. Siinkohal on liberaalidel ilmselt nii sisuliselt kui vormiliselt üht-teist õppida ökosotsialismilt, mis ühelt poolt kätkeb endas utoopilist mõtlemist, ent teisalt kutsub üles kohe esimesi samme astuma, et tulevikuvisiooni nimel juba praegu tegutseda.7

    Briti ühiskonnateadlane Michael Mann,8 kes on uurinud võimumehhanisme maailma ajaloos ja erilist tähelepanu pööranud poliitilistele ideoloogiatele, väidab oma viimases raamatus, et XXI sajandi juhtivateks maailmavaadeteks on kõige tugevam potentsiaal tõusta kahel: paremäärmuslusel ja rohelisel ideoloogial. Esimesel tänu üleilmastumise kasvavale survele, mis sunnib inimesi pelgupaika otsima kitsamates kogukondlikes identiteetides (ennekõike rahvuslus), roheliste edu tingib aga kliimamuutusest tingitud ohtude vältimatus ja vajadus leida lahendusi selle pidurdamiseks.

    Arvestades, et rohelised on mitmes Euroopa riigis noorema põlvkonna seas järjest populaarsemad ning nopivad sotsiaaldemokraatidest ja liberaalidest valijate hääli, olemegi võib-olla tunnistajaks esimestele märkidele, mis viitavad kahe pikaaegse harjumuspärase ideoloogia pöördumatule taandumisele ja uue esiletõusule. Rohelisel ideoloogial on palju alavoole (ökosotsialism, öko­feminism, ökoanarhism jne), mis on juba mitu kümnendit dünaamiliselt arenenud ning kõik need sisaldavad utoopilist komponenti. Rohelised peavad aga nuputama, kuidas oma utoopiatega hakata kõnetama suuremat rahvahulka, kui seni on suudetud. Samal ajal valitseb liberaalide ja ka sotsiaaldemokraatide hulgas täielik utoopilise mõtlemise põud. Kas tõesti jääb XXI sajandil vaba ja pluralistliku ühiskonna kaitsmine parempopulistide ja antiliberaalide surve eest edaspidi vaid roheliste õlgadele, sest teised vasakliberaalid on juba eos alla andnud? Ehk on liberaalidel hoopis viimane aeg rohelistelt õppida? Õppida julgelt ja suurelt tulevikku visandama, et sellega vähemalt nooremat põlvkonda kõnetada?

    Zielonka hinnangul võtab uue ja kõike­hõlmava avatud ühiskonna kontseptsiooni väljatöötamine ligikaudu 15 aastat, kuivõrd see eeldab esmalt (sotsiaal)teadlaste mõttetööd, seejärel meedia panust uue käsituse tava­inimese keelde tõlkimisse ning lõpuks poliitikute tegutsemist, et valijaid uue liberalis­miprojekti seljataha saada. Ühelt poolt on see napp aeg nii suure muutuse käima lükkamiseks, teisalt aga liigagi pikk aeg, et istuda käed rüpes ja pidada taandumislahinguid. Seega – paluks uut utoopiat, liberaal, ja kiiresti!

    1 Jan Zielonka, Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel. Varrak 2020.

    2 Jean-François Lyotard, The postmodern condition: a report on knowledge. Minneapolis: University of Minnesota Press 1984.

    3 Vaata nt ülevaatlikku kogumikku: Chu, Y.-h., & Zheng, Y. (toim), Decline of the western-centric world and the emerging new global order: contending views. London, New York: Routledge 2020.

    4 Jan Zielonka, Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel. Varrak 2020.

    5 Sheri Berman, The consequences of neoliberalism in Eastern Europe. International Politics and Society 2021. https://www.ips-journal.eu/topics/democracy-and-society/the-consequences-of-neoliberalcapitalism-in-eastern-europe-5401/

    6 Gábor Scheiring, The retreat of liberal democracy: authoritarian capitalism and the accumulative state in Hungary. London, New York: Palgrave Macmillan 2020.

    7 Michael Löwy, What is Ecosocialism? Capitalism Socialism Nature 2005, 16(2), 15–24.

    8 Michael Mann, The sources of social power. Volume 4, Globalizations 1945–2011. Cambridge University Press, New York 2013.

  • Vaesus, laiskus ja poliitikute asendamatus

    TANEL VALLIMÄE

    16. septembril toimus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Ebavõrdsus Eestis – kas vaesusest saab välja kärpida?“ arutelu. Eksperdid esinesid ettekannetega, tekkis huvitav diskussioon: riigikogu liikmed esitasid enamasti põnevaid küsimusi ja ettekandjad andsid neile asjakohaseid vastuseid. Riigikogu liikmete küsimused peegeldasid kahtlemata küsija vaateid, seda, kui tõsiselt ta vaesuse teemat võtab ning kuidas vaesusse ja selle tekkepõhjustesse suhtub. See tõdemus on tähtis, sest annab suuna kätte mõistmaks riigikogu liikme valmisolekut seadusandja rollis midagi ette võtta. Nii näiteks küsis rahva seas hästi tuntud sportlase taustaga Reformierakonna liige niimoodi: „Kas on uuritud inimese laiskust ja ebavõrdsust, nendevahelisi seoseid? Sest me ju teame, et inimene võib õppida ju nii palju, kui ta ise suudab, nii palju tööd teha, kui ta ise vaid tahab, nii palju treenida, kui ta tahab jne, jne. Kõik sõltub ju ikkagi inimese enese tahtest.“1

    Selline mõte kõlab ehk mõnele uuena, kuid see pole Reformierakonna liikmetele sugugi võõras. Omal ajal väitis üks nende tuntud tegija näiteks, et vaesed „on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud“. Siis oli sellele väitele vastuseks sobiv meenutada liberaalide endi eeskuju F. A. Hayekit, kelle meelest ei ole vabas ühiskonnas võimalik, et vaesus ja rikkus on iga kord teadlike valikute tulemus. See ju tähendaks, et see oleks ennustatav, seega planeeritav. Võimalik pole ka see, et igaühe pingutused saavad alati vastavalt tasutud, nagu ei saa Hayeki meelest ka sellist subjektiivset tahku nagu pingutus inimese puhul üldse mõõta.2

    Kaasamisest võidavad kõik

    Praegu võib lisada, et tees „vaesuse põhjus on laiskus“ on ka ühiskonnateadustes suurt tähelepanu pälvinud struktuurse ebaõigluse probleemi tunnistamisega vastuolus. Struktuurne ebaõiglus tähendab, et ühiskonnaprotsessid viivad süsteemsesse puudusse hulgaliselt inimesi, kelle üle domineerivad teised isikud, kes omavad märkimisväärselt ressursse. Neil pole esimeste suhtes tingimata halbu kavatsusi, nad isegi ei pruugi endale oma positsiooni teadvustada. Ja nii võib inimene teha nii palju tööd, kui jõuab, kuid temast olenemata põhjustel ei saa ta elu edeneda.

    Struktuurne ebaõiglus tähendab, et ühiskonnaprotsessid viivad süsteemsesse puudusse hulgaliselt inimesi, kelle üle domineerivad teised isikud, kes omavad märkimisväärselt ressursse. Neil pole esimeste suhtes tingimata halbu kavatsusi, nad isegi ei pruugi endale oma positsiooni teadvustada. Ja nii võib inimene teha nii palju tööd, kui jõuab, kuid temast olenemata põhjustel ei saa ta elu edeneda. Pildil kolhoosiaegse paneelmaja koridorivaade ääremaal.

    Kindlasti ei ole üheski valdkonnas kasu sellest, kui kehvemad automaatselt kõrvale heidetakse. Baasteadmised ja hariduse algtase püütakse anda näiteks ka neile õpilastele, kes teistest aeglasemalt edasi jõuavad. Aidatakse järjele niipalju, kui vähegi saab, ja sellises vormis, nagu saab, kuna see on ühiskonna seisukohalt mõistlikum. Neid ei jäeta eemale põhjendusega „lollid on ise süüdi“. Tihti on edasijõudmis­raskuste taga ka muud põhjused, näiteks halb kodune olukord, haigused. Enamasti teatud teadmised lõpuks ka omandatakse ning saadakse elus ise hakkama. Nii et vaevanägemine on tulnud ühiskonnale kasuks. Samamoodi on kasulik ka vaeste järeleaitamine mitme­suguste meetmete toel. Kokkuvõttes võidavad kõik.

    Kui igaühe edu peaks olema garanteeritud vaid kindlal määral pingutamisega, oleks see ühtlasi vastuolus liberalismitraditsiooni kuuluva Hayeki lähenemisega kooskõlas, kuid teistelt alustelt lähtuva vaatega. Nimelt, et vabadus on hea isikupära, väljapaistvate indiviidide arenguks.3 Ühtedel on ühed anded ja teistel teised: mõnel on annet keelte peale, mõni on musikaalsem, mõni väga hea kirjanduse vallas, mõni teistest parem matemaatikas, mõni osavam äris ja mõni spordis. Sünnivad innovatsioon, suurteosed, enneolematud sooritused. Kuid see pole kõigile jõukohane. Treeni või koolita palju tahad, inimeste erinevus tuleb mingil hetkel välja. Loosung „ajalehepoisist miljonäriks“ tähendab seda, et igaühel on vabas ühiskonnas põhimõtteliselt võimalik rikkaks saada, mitte seda, et igast ajalehepoisist saab miljonär. Seega on kasulik toetada ka tippude arengut. Soodsates oludes kooruvad välja kordumatud, isegi asendamatud talendid ja seegi soodustab kõigi elujärje paranemist.

    Siiski on üks valdkond, kus seda laadi vaieldamatud, teiste sõnadega asendamatud tipud ei ole põhimõtteliselt võimalikud – poliitika. Seal on asendamatus ohtlik, sest demokraatia mõte on, et ei ole loomulikke valitsejaid. See küsimus on seotud ka vaesuse teemaga.

    Kõigepealt tuleb öelda, et Eesti poliitikas ei ole asendamatuse jutt just uus ning see pole kaugeltki kadunud. 2012. aastal leidis üks Reformierakonna juhtfiguure järjekordse kriisi kontekstis, et „[k]eegi ei saa aru, milliseid põdemisi ja milliseid võitlusi me võitleme. Ja ma ei näe mitte kedagi, kes meie asemel seda saaks teha. Ma ütlen ausalt, ei ole poliitikute hulgas tegelikult pädevust, kes meid lihtsalt skandaali järel saaks asendada selles võitluses … ainult sellel saali poolel, kes praegu valitsuses, on moraalne võimalus teistelt midagi nõuda. Sest teine saalipool ei erine tegelikult Lõuna-Euroopast, ei erine. Ta esitab siiamaani eelnõusid, mis tegelikult viivad samas suunas. Mis pole ainult finantsiliselt, vaid ka puhtsotsiaalselt vastutustundetud, sest nad kulutavad ressurssi vale kohta“.4 Teatud osas võis see seisukoht ju sellel ajal ja kohas olla õige, aga sama suhtumine jätkus kriiside ajal, aga ka vahel. Loomulikult kritiseerisid teised poliitilised jõud seda asendamatustunnet nii siis kui ka hiljem.5

    Selline hoiak pole siiski omane vaid ühele erakonnale. 2019. aasta märtsis oli eetris kurikuulus raadiosaade, kus esinesid EKRE juhid, kes hoiatasid, et kui nad Keskerakonna ja Isamaa võimuliidust välja jäävad, on Eestis oodata rahvarahutusi. Muu hulgas öeldi näiteks nii: „Seda ütleme küll kõigile, et kui mingil moel süvariigil, meediatööstuskompleksil ja Reformierakonnal õnnestub need valitsuskoalitsiooni kõnelused tuksi keerata, siis need hungveipingide väikesed demonstratsioonid on morsipidu võrreldes sellega, mis meie toetajad tänaval korraldama hakkavad, kui meid ebaausate võtetega kõrvale lükatakse.“ Siinses kontekstis on huvitav meenutada ka teist samas saates esitatud väidet, kus taas hoiatati Reformierakonda: „Reformierakond ja teised, te mängite tulega! Eestis on 300 000 vaesuses või vaesuse piiril elavat inimest, kes vihkavad Reformierakonda. Enamus neist on koalitsiooni moodustava kolme erakonna taga. Kui meie asi untsu aetakse ja meie viskame tiku püssirohutünni … siis on plahvatus, seda ei hoia ära ükski süvariik ega Euroopa Komisjon, see plahvatus tuleb.“6 Näeme, et siingi nähakse ennast, õieti oma valijaid asendamatuna: kõnealune erakond lihtsalt peab olema valitsuses esindatud ning vaesed on rühm, kellele apelleeritakse.

    Niisiis leiab üks erakond, et neile pole asendajat, sest muud poliitilised jõud pole piisavalt pädevad, teine aga, et kui nemad oma valijaid koalitsiooni esindama ei pääse, hakkab toimuma midagi enneolematut, kuna neil juba kord on selline valijaskond. Teisisõnu, Reformierakonna puhul oleme kogenud püüdu näidata, et kuulumine valitsus­koalitsiooni ongi ainumõeldav. Kui pärast aastaid võimu juures 2016. aastal korraga seal enam ei oldud, võis märgata erakonna juhtfiguuride seas siirast üllatust, mõistmatust: kuidas see, et Reformi­erakond võimul ei ole, saab üldse võimalik olla? EKRE puhul näeme, nagu oleks nende valitsusest väljajäämine katastroof, sest on olemas „asendamatud valijarühmad“ – järelikult on ka nemad ise asendamatud. Kuid poliitika on ala, kus vormuvad uued ideed, arvamused, toimub pidev uuenemine, ning sellest tulenevalt ei saa võimusuhted olla staatilised. Isegi väide, et praegune või soovitud koalitsioon on ainuõige, on demokraatiale oht. On loomulik, et soovitaksegi jääda igavesti valitsust juhtima, kuid siin on tegu demokraatia patoloogiaga ja see on tuttav mõnest ida poole jäävas riigist.

    Poliitikas on asendamatus ohtlik

    Sellest, et asendamatuse pretensioon on vastuolus demokraatiaga, kus võim peabki perioodiliselt vahetuma, sest ühiskond muutub, on räägitud korduvalt. Kuidas puutub aga asendamatuse küsimus just vaesuse teemasse? Asendamatuse jutul nimelt on ka teist­sugune mõju. Kui seda korratakse, antakse pidevalt mõista, olenemata sellest, kas mõistaandja on võimul või mitte, siis leiab rahvas, et tal pole mõtet aktiivselt ühiskonnaasjades kaasa lüüa. Tekib jõuetuse tunne. Kui seda juttu kultiveeritakse pikka aega, on tulemuseks küünilisus, veendumus, et hääletamisel pole mingit mõtet, arusaam, et rahvaga ei arvestata, et valijal pole enam mõjuvõimu, et kõik poliitikud on korrumpeerunud jne. Ja mida rohkem inimene tunneb, et tema hääl ei loe, seda vähem ta demokraatia standarditele vastavalt ühiskonnaelust osa võtab.

    Eriti jõuetud leiavad end olevat need, kellel ei lähe hästi. Needsamad nn vaesed on väga vastuvõtlikud: kui mul läheb halvasti, on keegi selles süüdi. Kuna tavalise poliitilise protsessi kaudu seda nende arvates muuta ei saa, on nad valmis pooldama ebademokraatlikke jõudusid. Demokraatlikes lääneriikides on viimastel kümnenditel ja varemgi tõesti olnud rühmi, kes on millestki ilma jäänud. Esiteks on töölisklass, kes pärast Teise maailmasõja järgset buumi, kui oli rohkesti püsivaid heapalgalisi töökohti, neist nüüd suuresti ilma jäänud. Teiseks on väiksemad kohad ja väikelinnad üha enam kaotanud ja suuremad linnad võitnud, sest teenused pole esimestes enam sama kättesaadavad kui varem. Näiteks pole enam bussiliine, millega oldi harjutud. Mõlemal juhul, eriti kui need ilmingud kokku langevad, s.o korraga kogetakse töökohtade kadumist ja ääremaastumist, tugevneb üha enam tunne, et ollakse kõrvale tõrjutud. Sellised inimesed on demagoogidele ja populistidele lihtne saak. Ja kui samal ajal luuakse foon, et osa poliitilisi jõude ei sobi juba loomult, on tulemuseks näiteks rahutused. Nii oli see president Trumpi puhul, kes külvas enda asendamatuse juttu. Selle tagajärjeks, kui ta valimistel kaotas, oli laialt levinud arusaam, et tulemused pidid järelikult olema võltsitud. Õnneks ei ole meil nii läinud, kuigi e-häälte võltsimise jutt ei ole ka täiesti tundmatu. See demokraatiat ohustav trend, kui see kord on tekkinud, ei kao iseenesest. Vaja on rõhutada ja levitada arusaama, et demokraatlikku süsteemi ei kuulu väited, nagu poleks teine poliitiline pool mingil moel legitiimne.7

    Eestil on sellest kogemusest palju õppida, õnneks veel distantsilt. Kokku­võttes võib öelda, et on vaja aidata vaeseid, aga soodustada ka tippude tekkimist eri valdkondades. Mõlemad on ühiskonnale kasulikud. Tippude ja eriti asendamatute tippude tekkimist ei saa lubada aga poliitikas.

    1 https://stenogrammid.riigikogu.ee/202109161000#PKP-192447

    2 https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vaeaerikus-individualism-ja-eesti-liberaalid/; vt ka Tanel Vallimäe, Friedrich August von Hayek. – Akadeemia 2020, nr 11, lk 1967−1978.

    3 John Stuart Mill, Vabadusest. III ptk „Isikupärasusest kui ühest heaolu komponendist“, lk 117–148. Hortus Litterarum, 1996.

    4 https://leht.postimees.ee/1028250/jurgen-ligi-meile-pole-asendajat

    5 https://www.delfi.ee/artikkel/65220688/juri-ratas-enda-asendamatuks-pidamine-on-suurus­hullustuse-viimane-aste

    6 https://www.err.ee/923313/helmed-hoiatavad-kui-ekre-jaab-valitsusest-valja-puhkevad-rahva­rahutused

    7 Demokraatia kriisi eri tahkude kirjeldamisel on tuge saadud Kanada poliitikateoreetiku Charles Tayori viimaste aastate töödest.

  • Lend üle Tartu ja läbi ajaloo

    KRISTLYN LIIER

    Krista Leesi on üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti tekstiilikunstnikke. Ta on osalenud arvukatel rühma- ja ühisnäitustel nii Eestis kui ka välismaal. Leesi teosed kuuluvad Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse, aga neid võib näha ka Hiina siidimuuseumi (Hang-zhou), Guimarãesi nüüdistekstiilikunsti biennaali (Contextile Contemporary Textile Art Biennial, Portugal) ja Miami maailma tekstiilikunsti organisatsiooni kogus (World Textile Art, USA). Aasta eest pälvis ta maailma ühe olulisema nüüdis­tekstiilikunsti biennaali „Contextile“ peapreemia.

    Krista Leesi loomingut iseloomustab keele ja visuaalse kujutise nutikas kontseptuaalne ühendamine. Tuttavad objektid, pildid ning keskkonnad saavad Leesi sekkumisel uue ja teravmeelse tähenduse. Leesi ühendab isiku­päraselt oma loomingus ajaloolise tekstiilikunsti, mitmesugused materjalid ja praegusaegsed ideed. Tartu kunstimuuseumi näitusel „Verbarium“ laotub publiku ees lahti eeskätt Tartust, ent ka Pariisist, Prantsusmaast ja pisut Tallinnastki inspireeritud mustrimaailm.

    Möödunud neljapäeval kohtus Krista Leesi oma isikunäitusel publikuga, kohtumist juhtis kõrgema kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar. Tekstiilikunstnike vestluse on üles kirjutanud ja Sirbi tarvis vormistanud kunstimuuseumi näituste koordi­naator Kristlyn Liier.

    Aet Ollisaar: Enne õpinguid kunstiakadeemia, toonase Tallinna kunsti­ülikooli tekstiiliosakonnas olid lõpetanud klaveri eriala. Kas muusika- ja kunstiharidus on ka praegu mõlemad sulle elutähtsad? Mängid sa veel klaverit?

    Krista Leesi: Olen jah lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli 1987. aastal. Eks oskan ikka veel klaverit mängida, aga ma ei harjuta pidevalt. Kursuse­õe Aune Taamaliga, kes on muide lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli klaveri eriala, on vahel jutuks, et peaks midagi neljal käel repertuaari võtma, isegi noodid on meil olemas … Usun küll, et mitmekülgne haridus soodustab teistsugust mõtlemist. Kuskil on öeldud, et lapseaes klaveri mängimine soodustab ruumilise mõtlemise arengut. Keskkoolis käisin matemaatika-füüsika eriklassis ja Pythagorose teoreemi mäletan siiani. Mõnikord tundub, et tänapäeval ei tea üliõpilased sellest justkui midagi.

    Ollisaar: Nii sellel näitusel kui ka üldse päris paljudel sinu töödel on otsene seos sõnade ja keelega, sõnamänguga. Kust see tuleb? Lugesin kusagilt, et oskad nelja keelt: loomulikult eesti keel, siis inglise keel, vene keelt natuke vähem ja prantsuse keelt kõige vähem.

    Leesi: Pigem on keelemängudega nii, et kui kahtlen oma keeleoskuses, siis hakkan sõnahaaval järele mõtlema ja üle kontrollima ning hoopis sellest võib tulla huvitavaid tõlgendamise võimalusi.

    Ollisaar: Teil oli 2001. aastal Aune Taamaliga ühisnäitus. Sealtpeale esinevad su loomingus sõnade ja sõnamänguga seotud teemad. 2004. aastal tehtud „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamat“ oli mänguline, põnev ja uudne ning väga huvitav veel praegugi. See on päris pikk aeg. Kas sõnad ära ei tüüta?

    Leesi: Kursuseõe Aune Taamaliga oli meil Tallinna Linnagaleriis näitus „Tekstiilikunsti viimane sõna“. Väljendit „viimane sõna“ kasutati siis eriti moodsate asjade kohta. Näitusel oli nii eesti- kui ka ingliskeelse pealkirjaga töid, mis mänguvõimalust pakkusid. Paljud asjad lähevad aga otsetõlkes kaduma, seega tuli pikemalt seletada. Seda see „SÕNAraamat“ omal moel teha üritas.

    Krista Leesi: „Kelmikad tähendusega linnaleiud on igati minu teema ja любовь’i võiks alati rohkem olla.“

    Sõnamänguni jõudsin oma õppejõu Signe Kivi tööde kaudu. Esimesel Tallinna rakenduskunsti triennaalil „Tarbetud asjad“ 1997. aastal pälvis ta oma töödega II preemia. Signe esines näitusel kahe suure tööga „Laastukangas“ ja „Veekardin“. Laastukangas on kangakudumise tehnika, kahekordne kangas, kus kangakirja kohal ülemine ja alumine kangas vahetavad kohad. Kudumisel kasutatakse kirja korjamiseks spetsiaalset puidust tööriista ehk laastu. Signe laastukangas oli suureformaadiline töö, selle pind oli teostatud katuselaastudest, nii nagu neid katusetegemisel kasutatakse. See oli mulle suur avastus, et võib ka nii kunstile läheneda. Et kunsti­tegemine võib ka lihtsalt fun olla. Sellest inspireerituna sündisid minul esimeste töödena paberist „Atlas(s)kangas“ ja „Poolatlas(s)kangas“. Oma suureformaadiliste (2 × 3 m) tööde teostamiseks kasutasin omaaegseid nõukogude kooli­atlasi, kontuurkaarte aga poolatlas(s)-kanga jaoks. Teistmoodi mõtlemist, mängulist ja kelmikat lähenemist soodustas kindlasti ka pärast kunstiakadeemia lõpetamist 1993. aastal töötamine vaateakende kujundajana koos Inessa Josinguga. Tema tehtud vaateaknad olid pigem kunstiaktsioonid, mille valmimise juures oli väga põnev abiks olla.

    Ollisaar: Kas sulle on tähtis, et vaataja saab keelemängu kätte või on sellest küllalt, kui ta satub nii-öelda müstilisse kosmoseauku, ei näe seoseid, aga imetleb teost ikkagi?

    Leesi: Kui tegin „tekkSTIILIkunsti SÕNAraamatu“, saingi aru, et kõik asjad ei toimi igas keeles. Paljud tööd on sündinud konkreetse välisnäituse tarbeks. Eestis võib ehk loota, et inimesed saavad ka ingliskeelsetest sõnamängudest aru, aga välisnäitusel ei saa eeldada, et külastaja või juba žürii süveneks eestikeelsetesse sõnadesse ja nende tõlgendamisse, iseäranis kui need ei ole otse tõlgitavad. „Verbariumi“ näituse voldikus on mainitud, et teose pealkiri on esitatud selles keeles, mis on teose inspireerinud.

    Ollisaar: Oled olnud pikka aega seotud ka õpetamisega. Kas oled täheldanud, kuidas ajad ja koos nendega ka kombed muutuvad?

    Leesi: Olen kunstiakadeemias töötanud üle 20 aasta, õppejõuna küll veidi vähem. 2015. aastast töötan poole kohaga, mis on andnud võimaluse oma loomingule rohkem pühenduda. Mul on aga ikka aukartus õpetajatöö ees. Kohati on õpetamist ja oma loometööd päris keeruline ühildada. Need on kui kaks eri suunaga sihti, ühest teise juurde liikumiseks on vaja aega. Eriti sellise suure näituse ettevalmistamise puhul, kui kogu mälumaht on loometöö kasutuses.

    Ollisaar: Tehnilistest muutustest tuleb kindlasti tuua välja digimeetodid ja võimalused, mida ka sinu töödes on hästi palju. Kuidas selle juurde jõudsid?

    Leesi: Tol ajal, kui meie kunstiakadeemia lõpetasime, oli Narvas veel Kreenholm olemas ja 1998. aastal toimus seal isegi trükikangakavandite konkurss, kus mina sain II koha. Tekkisid kontaktid ja pärast õnnestus veidi neile tööd teha. Seetõttu oli põhjust hakata ka graafilisi arvutiprogramme kasutama. Tookord pakkusin Kreenholmile välja, et võiks teha koera­tüdruk Lotte ainelise voodipesu. See oli 20 aastat tagasi ja siis veel ei olnud üldse mingeid Lotte-ainelisi tooteid. Lotte kangaid kavandades õppisin ka Photoshopi kasutama. Minu puhul on küll nii, et konkurss või näituseprojekt on piisav põhjus, et õppida midagi täiesti uut. Muuseuminäitusel saab ka materiaalse poole pealt vabamalt katsetada. Selle näituse esimese saali värvilised vaibakvaliteediga žakaarkangad on minu esimesed tööd selles tehnikas ja sellise lõngakooslusega. Samuti ka kaks sõlmvaipa on minu esimesed katsetused kavandada midagi selle käsitöömahuka tehnika tarvis.

    Ollisaar: Sinu looming suhestub ikka mõne kindla kohaga. Tartu näitusel on tulnud sisse Tartu. Kuidas sa uue paiga kodustad? Mida tähendas sulle Tartu enne seda näitust?

    Leesi: Võib-olla ongi väga hea minna kuhugi ja vaadata see koht värske pilguga üle. Oma kodulinnas kiirustades ei märka paljusid asju. Üllatav küll, aga uues paigas see täitsa toimib. Aasta aega tagasi tulime paariks päevaks Tartusse, jalutasime ringi, otsisime ja ka leidsime huvitavat materjali. Mul olid mõned märksõnad, mida lootsin Tartust leitud visuaalidega interpreteerida. Näiteks ingliskeelne väljend wall hanging tähendab tavaliselt seinal rippuvat punutist, nagu näiteks makramee. Minu tõlgenduses tähendab wall hanging aga seinatekstiili ja on Tartu ühte välisseina kujutav seinal eksponeeritud žakaartehnikas teos. Tartu seinatekstiilidest on eriti tore Õnne tänava motiiviga töö, kus võib näha muu hulgas labases koes puitlaastudest krohvivõrku. Throw tähendab tõlkes nii viskamist kui ka üleviset ehk pleedi. Näitusel eksponeeritud pleediformaadis žakaarkoes teos („Throw / Kastani“) ongi inspireeritud ühest Kastani tänava väikese maja katusest, kuhu oli visatud katuse- ja muud materjali või pigem risu.

    Ollisaar: Kuidas kulgeb su tööprotsess? Kas enne on märksõnad, siis jalutad mõnes paigas ringi ja see, mida näed, ehk sealsed visuaalid seostuvad märksõnadega? Või on vastupidi? Kas see on üldse tähtis?

    Leesi: Arvan, et lõpptulemuse mõttes ei ole see tähtis. Võimalikud töö pealkirjad on ka juba alateadvusse salvestunud. Pärast ei ole vahet, mis oli varem, kas sobiv visuaal või hoopis kasutamist ootav märksõna. Teose „Window Dressing / Roosi“ puhul, mis võib tähendada ilustamist või vaateakna kujundust, aga ka puru silmaajamist, ma ei mäletagi, mis järjekorras see tekkis. ERMi lähedal on Raadi lennukiangaarid, kus akna ette pandud mustad kiled olid hakanud oma elu elama. Need inspireerisid looma oma tõlgendust (aken + kleit = eksitav esitlus / Roosi) lamellkardina ja kleidi koosluses. Lina tänav (täpsemalt Lina ja Kalevi ristmik) tekitas seose voodilinadega, sellest siis voodipesu komplekt ja sinine värv nagu linataime õied.

    Ollisaar: Näitusel oled kujutanud pigem vana, päevinäinud Tartut: kooruvad seinad, kuskil on jõgi ja mõni võluv tänavanurk. Kas leidsid oma jalutuskäikudel Tartust ka midagi, mida ei saanud näituseruumi tuua?

    Leesi: Selles mõttes mul midagi kripeldama ei jäänud. Mulle oli oluline mängu ilu.

    Ollisaar: Kas see, mida oled kujutanud, on oma looga ruum või on see välja mõeldud visuaalne mäng?

    Leesi: Eks need kahekorruselised kuurid ole ju üks Tartu sümboleid. Kui Tartus jalutasime, sattusime täiesti juhuslikult ühe sellise juurde. Kui sain teada, et Tartus kutsutakse sellist kuuri ka kaleriiks, kalleriiks või kallereiks, siis tekkis seos viltuse maja ühe saaliga, mis sarnaneb oma pikliku kitsa kuju tõttu kuuriga. Seega sai otsustatud rõhutatult vildaka kuuritapeedi kasutamine selles saalis.

    Ollisaar: Muuseumis avanebki just selline pilt Karlovast, nagu see praegu välja näeb: kuurid on alles ja neid renoveeritaksegi. Muuseumi põrand annab aga hästi edasi just selle atmosfääri, mida kohtab sealsetes tagahoovides. Tagahoov plaaditakse, aga mõni murulapp jääb ikka välja. Siia ruumi sisenedes tabas mind äratundmine: ohoo, just nii ongi.

    Leesi: Roheline tuftingtehnikas tüpograafiline vaip „Kunstmuru“, mis on ainus varem eksponeeritud teos sellel näitusel, sobib siia vihjamaks, et suhtuda tuleks mänguliselt, kui ka tulemus ehk muidu veidi süngevõitu sai. Kokku siis minu kunstikallerei.

    Ollisaar: Kuidas valisid sündmused ja isikud, mida oled kasutanud „Toile, Tartu ja Tolly maja“ loomisel?

    Leesi: „Toile, Tartu ja Tolly maja“ juures on esitatud koos toile-stiil ja Tartu kunsti­muuseumi praeguse maja rikas ajalugu. Selle tegemise protsess oli tõesti päris pikk.

    Krista Leesi: „Kui sain teada, et Tartus kutsu­takse sellist kuuri ka kaleriiks, kalleriiks või kallereiks, siis tekkis seos viltuse maja ühe saaliga, mis sarnaneb oma pikliku kitsa kuju tõttu kuuriga.“

    Olen varem teinud Tallinna-teemalise toile-mustriseeria ja Hopi galeriis näituse 2014. aastal. Selle projekti ettevalmistamiseks õnnestus mul elada kolm kuud Pariisis. Tahtsin näidata Tallinna arhitektuuri mitmekesisust: uut ja vana, tegelikku elu ja probleeme. Seekord otsustasin süveneda toile de jouy ajalukku ja kõrvutada seda omaaegsete sündmustega Tartus. Tänapäeval seostuvad heledataustalised monokroomse trükiga toile-kangad eelkõige pastoraalsete stseenidega, aga tegelikult oli tegemist väga päevakajalise kunstiga. Toile-kangastel võis näha näiteks õhupalliga lendamist. 1783. aastal katsetati kuuma- ja vesinikuõhupalli, Tartus avati aga Kivisild 1784. aastal.

    Kui praegu ehk mõtleme selle peale, kui palju vett kulub puuvilla tootmiseks, siis XVIII sajandi Prantsusmaal oli puuvilla importimine keelatud, et kaitsta sealseid lina- ja villatootjaid. Pärast keelu lõppu 1756. aastal algab toile de jouy ajalugu: saksa päritolu Christophe-Philippe Oberkampf alustas 1760. aastal kanga trükkimist. Louis XVI tõstis eduka töösturi aadliseisusse ja Napoleon andis talle Auleegioni ordeni. Louis XVI hukati 1793. aastal, Tartusse Raekoja plats 18 krundile ehitati samal aastal kolmekorruseline kivimaja, kunstimuuseumi praegune hoone. Barclay de Tolly lõi Napoleoni vägesid lahingus Pariisi pärast 1819. aastal ja tema lesk ostis samal aastal maja Raekoja platsi. Kõik kajastamist leidnud sündmused ja tegelased on kujutatud kunstiajaloo tsitaatide illustratsioonidena ja pandud siis korduma kangamustril.

    Ollisaar: Õhupalli kujutis tekitab seose lendamisega: kõigepealt oled lennanud üle Tartu ja siis veel läbi ajaloo.

    Leesi: Jah, tekkis kiusatus kasutada sümbolit, mis osutab ajas rändamisele, aga ka lennukusele või lennukatele ideedele. Teemasse süvenedes oli tore leida otsene seos õhupallilendude ja trükiprotsesside arengu vahel ühe leiutaja kaudu: Nicolas-Louis Robert on üks vesinikuga täidetud õhupalli leiutajatest, kes leiutas ka tapeedipaberirulli tootmisprotsessi.

    Ollisaar: Su näituse viimases ruumis saavad kokku keelava sisuga märkide põhjal valminud teosed ja kõigile tuntud täpimuster (polka dots – toim). Kas selles seoses toimib muster omaette loona või täpid ongi emotsionaalsed leiud, mis moodustavad mustri?

    Leesi: Pariisis resideerimise ajast on mul soditud või siis täiendatud liiklusmärkidega fotode kogu. Olen neid ka varem oma töödes kasutanud, aga vähendatud mõõtkavas. Nii et ikka tundus, et neil on potentsiaali suuremaks formaadiks. Tartut külastades sattusin STOPP-märgile, millest oli saanud „Can’t STOP dancin’“ märk, sõnum, mis justkui ootas põranda­vaibale pääsemist. Lisasin sinna juurde veel mõned Tartu grafiti leiud. Seega tekkis siia saali omamoodi Tartu ja Pariisi kohtumispaik või tõdemus, et protestivaimu mõttes ei oldagi üks­teisest väga kaugel.

    Ollisaar: Seinal on siis Pariis?

    Leesi: Seinal on Pariis. Sealsed leiud moodustavad galeriiseinal veidi viltuse mummumustri – keelutsooni. Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.

    Ollisaar: Pariisi kirjeid lugedes saan tugeva emotsionaalse tagasivaate: oleksin nagu metroos, kus taamal sumiseb konditsioneer, minu ümber on prantsuskeelsed sildid. Ruumi kuju ja atmosfäär tekitavad maa-aluse tunde.

    Leesi: Põnev ruumikogemus oli näituse üks eesmärkidest. Kuna muuseumi I korruse galeriiruumid on väga erinevad, siis sellest ka iga saali omamoodi lahendus ja uus meeleolu. Suur muuseuminäitus on justkui neli väikest isiku­näitust korraga.

    Krista Leesi näitus „Verbarium“ Tartu kunstimuuseumis

  • „Draama“ identiteedikriis on (taas) möödas

    KEIU VIRRO

    Teatrifestival „Draama“ 7. – 13. IX Tartus.

    Sügis, Tartu ja teatrifestival „Draama“ on mul kokku kõlksunud juba nii palju aastaid, et peas hakkab moodustuma omamoodi aastateülene tervik. Samasugustes kirjudes toonides nagu sügis ise.

    „Draama“ on ilmselt üks enim identiteedikriisiga võitlema pidanud teatrifestivale Eestis ning selle seisukohtade sasipuntra harutamine on pakkunud kirjutajatele ikka haake, millest kinni hakata. Et mitte lasta teemat ka sel korral käest, pakun ettevaatlikult, et festival on nüüd (taas) kriisist üle saanud.

    Festivaliprogrammi puhul käib valikuga kaasas raamistamine. Sageli on see tähendanud põhiprogrammi ja off-programmi ehk mõneti justkui päris ja nagu päris teatrit. Seekord jäid sellised liigitused olemata. Kavast vaatas vastu üsna demokraatliku ilmega kogum. Ühtlasi mõjus „Draama“ ülesehitus sel sügisel taas heas mõttes Eesti teatri ülevaatefestivalile kohaselt. Aastaauhindadega pärjatud lavastuste Tartusse toomine ei olnud kuraator Hedi-Liis Toome sõnul eesmärk,1 aga kodumaist dramaturgiat, nüüdisaegseid etenduskunste ja noori lavastajaid esile tõstes andsid need sellegi­poolest tooni.

    Mulle on „Draama“ olnud juba aastaid eelkõige koht, kus tasa teha möödunud hooajast jäänud vaatamisaugud, nii ei kõneta lavastused mind kombinatsioonina sellises vormis nagu festivalid, kus kõik-kõik on uus. Kui aga kogu kava tagantjärele tervikuna vaadata, siis paistab see eespool nimetatud põhjustel hästi tasakaalustatuna, ehkki mõned lavastused jäid olude sunnil paraku ära – ikkagi pandeemia.

    Tallinna Linnateatri „Balti tragöödias“ tuli lavastaja Karl Laumetsal ootamatult püstolnäitlejana peaossa astuda.

    Oli võimsaid suure lava lavastusi eesotsas „Lehman Brothersiga“ (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater). Sellesse ritta kuulub ka „Balti tragöödia“ (Tallinna Linnateater), mille lavastaja Karl Laumets pidi ise ootamatult püstolnäitlejana peaossa astuma (Kaspar Velbergile head paranemist). Viimaks nägin ära Juhan Ulfsaki suurepärase „Pigem ei“ (Von Krahli teater / Ekspeditsioon), mille vaatamine oli pandeemiaga seonduvatel asjaoludel mul muudkui edasi lükkunud. Nimetatud lavastustega seoses on huvitav vaadata ka algteksti. Näiteks Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ puhul on balti­saksa esindusromaani eri tasanditest ideedraama väljasõelumist kirjeldanud Madli Pesti.2 Herman Melville’i jutustuse „Kirjutaja Bartleby“ lavalejõudmisel tuleb Taavi Eelmaast rääkida kui sisulisest kaasautorist, kuivõrd tegemist ei ole jutustuse dramatiseeringu, vaid uue tekstiga, mille raamistik ja motiivid on samad. Bartleby viimaks kõikehõlmavad loobumised on olemuslikult teist masti kui lavastuse Kuldari (Lauri Lagle) lisand­väärtustest keeldumine.

    Kaks pisut sarnase pealkirjaga lavastust, Andres Noormetsa lavastatud „Valged põdrad“ (autor Piret Jaaks, Ugala teater) ja „Pimevalge“ (lavastaja Johan Elm on ühtlasi filmi põhjal tehtud dramatiseeringu autor, Endla teater) on väikese saali lavastused, mis panevad vaatajad silmitsi inimlike tragöödiatega. Peamiseks kerkib see, mis juhtub läheduse kaotuse järel inimese sees ja inimeste vahel. „Valgetes põtrades“ teeb ühe eriti huvitava, ehkki esmapilgul väikese rolli Peeter Jürgens. Kuidas anda ilma selgelt osutava kostüümita edasi müstilis-­müütilist tegelast, eriti kui sõnu on minimaalselt? Hetked, mille Jürgens lavale toob, meenutavad, milles on näitleja­töö maagia.

    Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi „Gangstarap“ (Kanuti gildi saal) viis neile omaselt jaburasse otsingute maailma, mille seisundiga publik kas suhestub või mitte. Vahevariante eriti pole. Minu peal see lavastus toimib, kuigi näiteks Karl Saksa „Planet Alexithymia“ (laval Karl Saks ja Ruslan Stepanov, Kanuti gildi saal) puhul seda ei juhtunud. Need on sellised lavastused, mida ma täiesti teadlikult ei ole tahtnud osadeks võtta: mõningaid seisundeid lihtsalt ei taha lõhkuda. Või on see mõttelaiskus?

    Lavastaja ja näitekirjanik, kelle tegevus mulle teoreetiliselt huvi pakub, aga kelle töödega ma sellest hoolimata sageli suhestuda ei suuda, on Karl Koppel­maa. „Katk.Est.Used“ (Rakvere teater) võiks ju biograafilise tausta ja metateatri võtetega kaasa tõmmata, aga taipasin pärast esimest vaatust, et ma lihtsalt ei saa selle lavastusega kontakti. Kui teatri­tegijad räägivad lavastustes nii otseselt iseendast, on selleks minu meelest vaja ikka väga head põhjust. Tundub, et nii mõnelgi juhul võiks iseendaga süvitsi tegelemine jääda pigem proovisaali, vestlustesse, õppeprotsessi.

    Teine sellega sarnane näide on lavastus „Keegi KGB-st“ (lavastaja Dmitri Jegorov, Vaba Lava ja ERM), mis oli küll algselt „Draama“ programmis, ent etendused jäid näitleja haigestumise tõttu ära. Olin seda juba näinud Narvas Vabaduse festivalil, kus imetlesin särtsakat vormi ja huumorit, aga monoloogid, kus näitlejad astusid lavastusega seotud dramaturgide rolli ja rääkisid iseendast, tekitasid viimaks peamiselt tüdimust. Seda enam, et endast rääkimine tundus KGB-laste ajaloo uurimise puhul suuresti asjassepuutumatu panus.

    Ugala teatri „Valged põdrad“ (fotol Ilo-Ann Saarepera) on väikese saali lavastus, mis paneb vaataja silmitsi inimliku tragöödiaga.

    Seekordse „Draamaga“ olid ühendatud ka „draamamaa.weekend“ ja Balti teatri foorum ning mitmesugused kõrval­programmi esitlused jms. Juba harjumuspäraselt korraldati ka kogumiku „Teatrielu“ esitlus. Ootan alati huviga Tiia Sippoli koostatud teatri­statistika ülevaadet. Teatristatistika, mis enne pandeemiat oli aastate lõikes pigem väheses muutumises, on nüüd saanud muidugi aina suuremad võnked sisse. Mõned arvud: 2020. aastal oli pandeemiast tingituna 256 n-ö teatrikõlbulikku päeva (teatrid olid avatud), peale selle tegi korrektuure 50% täitumuse piirang. Toimus 166 esietendust (s.t 25% vähem uuslavastusi), 16 festivali. Üheksa festivali lükkus edasi või jäi ära.

    Etenduste järel korraldati varasemast tuttavaid vestlusringe, mis on publikule suurepärane võimalus kohtuda lemmiknäitlejate ja -lavastajatega ning mõnel juhul ka näiteks kunstnikuga. Eelmisel aastal läks mul nende jälgimisega rohkem õnneks, seekord kippusid järgmised etendused vestlustele sisse jooksma. Peale selle korraldati temaatilisi vestlusringe. Igikestev küsimus pealkirjana „Milleks meile festivalid?“ pakkus mulle enim huvi, ehkki teema kordub justkui aastast aastasse. Ikka küsitakse: kellele ja milleks? Kust tuleb raha ja kuidas peaks festivali korraldatama, kui seda raha ei ole? Ikka on meil paljude lähiriikidega võrreldes vähem raha. Seejuures rõhutasid vestlusringis osalenud poliitikute vastutulelikkust, sest festival on ühe teatri mängukavast arusaadavam ja hoomatavam formaat. Enamik festivale sünnib siiski inimeste muu päevatöö (enamasti mõnes teatris) kõrvalt.

    Minu arvates jäi päriselt lahti rääkimata, kes ikkagi on festivalipublik. Ma ei mõtle niivõrd seda, kes on festivali sihtrühm, kuivõrd just seda, keda üleüldse mõeldakse, kui räägitakse festivalipublikust. „Draama“ puhul: üheti jah, tartlased ja ümbruskonna inimesed saavad rahulikult tulla ka üht etendust vaatama ning võib-olla ei olegi sellel nii suurt vahet, aga … Sisuliselt tuleb see osa publikust vaatama üht väljasõiduetendust, mis on festivali muust kontekstist eraldi. See pole kriitika, pigem tahavadki festivalide korraldajad (nt Priit Raud „Baltoscandaliga“ Rakveres) võtta maha inimeste hirmu, justkui peaks festivalile tulnu laskma end sisse imeda kõigesse, mis sellega koos käib. Aga ikkagi: kes on festivalipublik? Kas ei vasta see mingil määral ka küsimusele, milleks on vaja (mõnd konkreetset) teatrifestivali?

    „Draama“ puhul ei ole nähtavusele linnaruumis viimasel ajal enam nii palju panustatud. Aastate tagant on meeles teistsugused pildid: terve linn oli täis punaseid kuubikuid ja mööblit ning muud kraami. Enam ei tehta linna­ruumifestivali ja see on teadlik valik. Ometi, üksiknäidete pealt ehk liiga julgelt üldistades paistab, et see on vähendanud ka potentsiaalse sihtrühma teadlikkust festivalist. Kui Tartusse festi­valile sõitsin ja tartlastest sõpradega tavapärast kohvitassi või veiniklaasi taga kohtumist kokku leppisin, siis uurisin sedagi, kas nad ka mõnele etendusele lähevad. Mitmel juhul sain vastuse, et nad pole sellele mõelnudki. Pole mõelnud, sest pole tähele pannud, et festival on tulemas. Ega tingimata peagi, aga ju mul mingi nostalgia nende aegade järele ikkagi on, kui „Draamast“ oli linnas võimatu mööda vaadata.

    Viimaks. Festivali külje all tegutsevad enamasti ka teatritudengid, kes tegemisi kajastavad. Sedapuhku sain neist tegemistest lähemalt teada, kui üks asjaosalistest-eestvedajatest viitas, et nende käsutuses on muu hulgas „Draama“ Instagrami-lehekülg. Hakkasin seda jälgima ja selline lisandus oli ülitore. See klassikaline ülevaateformaat, mida me Sven Karjaga seekord siin Sirbis usinalt kõrvuti viljeleme, on aastast aastasse üsna sama nägu. Vormikatsetused kriitikas ja ülevaadetes annavad aga jälgijatele õhku ning kahtlustan, et ka tegijatele põnevust. Võiks ehk selliseid asju suuremaltki välja reklaamida.

    1 Tambet Kaugema, Pealelend. Hedi-Liis Toome. – Sirp 27. VIII 2021.

    2 Madli Pesti, Eluvalikud surmatantsus. – Sirp 10. IX 2021.

  • Tähelepanumajandus

    ENELI KINDSIKO

    Statistika järgi veedetakse päevas keskmiselt üle 3,5 tunni telefoni­ekraani ees, ent COVIDi epideemia ajal kasvas see paljudel 5–7 tundi kestvaks aja­viiteks.1 Sealjuures ise hinnatakse oma päevast ekraaniaega mitu korda vähesemaks. Kui päevas tavapärane 3,5 tundi (sõnumineerimine, meilide lugemine, ühismeedia külastamine, ajalehtede lugemine jm) kanda üle kogu elukaare peale, saame teada, et elu jooksul nõuab see väike ekraan nuti­inimese tähelepanu 89 425 tundi, s.o üle kümne aasta puhast ekraaniaega.2 Suur osa kasutajaist on 24 tundi ööpäevas, sh magades, oma nutitelefonist maksimaalselt ühe meetri kaugusel.

    Tähelepanumajanduses käsitletakse inimese tähelepanu kui piiratud, ent vägagi hinnalist ressurssi. Tähelepanu kohta võib küsida kahtepidi: kelle jaoks ja kelle oma? Kelle jaoks ehk kes püüab meie tähelepanu. Kelle oma ehk kuhu me oma tähelepanu suuname. Tähelepanuvajadus on kui uue aja narkootikum, sõltuvust tekitav fenomen. Lihtsa näite sellest, kuidas suur osa inimesi oma tähelepanu narkosõltlase kergusega ära annab, võimaldab elunähtuste vaatlemine. Autojuhid sõnumineerivad valgusfoori taga, tänaval on nutitelefoni haardes ebaloomulikus tempos kõndivad kodanikud, mõned tegelased kihutavad tõukerattal ja sealjuures sõnumineerivad, kassa­järjekorras ootajad on telefoniekraanile naelutatud, koosolekul kontrollivad kolleegid telefoni jne.

    Tähelepanuvajadus on kui uue aja narkootikum, sõltuvust tekitav fenomen.

    Tähelepanu on üha raskem püüda ja veel raskem on seda hoida. Info üleküllus on kasvanud kiiremini kui inimese võime sellega toime tulla. Koosolek. Telefon hääletu, aga äkki keegi on kirjutanud. Lähen vaatan. Kui juba vaatan, siis kontrollin ka kirjakasti üle. Kui juba kirjakastis olen, siis vastan viimase meili ka ära. Ai näe, uus tuli. Vastan. Nutilõks. Koosolek on läbi.

    Facebook tuletas meelde, et ma pole viis päeva teda külastanud. Kas midagi on juhtunud? On minuga ikka kõik korras? Ei, midagi pole juhtunud. Ma lihtsalt hoian oma tähelepanu endale.

    Teen veebiajalehe lahti ja soovides artiklit lugeda näen ekraanil artiklit vaid veerandi ulatuses, sest suurema osa ekraanist võtavad plinkivad reklaamiribad, küpsiste lubamise teavitus või kiri „Edasi lugemiseks hakka püsitellijaks“. Üha enam olen pärast sellist rünnakut artikli lugemise soovist loobunud. Kujundlikult on tegemist tundega, justkui seisaksin keset toidupoodi ja korraga sulgevad igast ilmakaarest tee isikuandmete kaitse üldmääruse (ingl general data protection regulation, GDPR) jurist, hambapasta, käsitööleiva ja sokkide müüja, poe püsikliendipakkumiste spetsialist ja veel seitse muud tegelast. Kogu kamp seisab minu ja soovitud piimapaki vahel. Ma tulin ju siia vaid piima ostma!

    Suur osa majandustegevusest põhinebki tähelepanu püüdmisel. Aga mitte ainult majandus, suuresti kogu meie ärkvelolekuaeg möödub tähelepanu püüdmise ruumis, kus me pole pelgalt passiivsed osalejad, vaid püüame ka ise kõikvõimalikes kanalites teiste tähelepanu, andes ühismeediakanalite kaudu teada, kuidas teised mind „nägema peaksid“: mida sõin, kus ja kellega käisin, kuidas end parajasti tundsin jne. Ühismeedia kehastab inimkonna võitlust tähelepanu nimel.

    Erich Fromm on 1976. aastal avaldanud tabavate tähelepanekutega raamatu tolleaegse ühiskonna eksistentsiaalsetest väljakutsetest (juba enne internetti ja ühismeediat!), väites, et inimesele olevat olulisem omada kui olla.3 Tänapäeva ühiskonnas võib ehk öelda, et inimesele on olulisem mitte omada, vaid näidata, kuidas teised teda nägema peaks – teiste tähelepanu püüdmine selleks, et välja valitud minapilt teistele maha müüa. Tähelepanumajandus toimib igas elusfääris, igas olemise kihis.

    1 Travis M. Andrews, Our iPhone weekly screen time reports are through the roof, and people are ‘horrified’. – The Washington Post 24. III 2020. https://www.washingtonpost.com/technology/ 2020/03/24/screen-time-iphone-coronavirus-quarantine-covid/

    2 Tagasihoidliku (ilmselt ülehinnatud) arvestuse kohaselt, et inimene alustab nn nutiaega kümneaastaselt ja see kestab näiteks 80 aasta vanuseni, mis on eesti naise eeldatav eluiga ehk kokku 70 aastat.

    3 Erich Fromm, Omada või olla? Mondo, Tallinn 2001.

  • Kuulakem hiirt!

    REET VARBLANE

    Urmas Lüüs lõpetab tänases Sirbis Killu Sukmiti näituse arvustuse kurvavõitu mõtisklusega: kunstis on „toetusmeetmeid küll juurde tulnud, galeriidki tõstavad tasusid, väljavalitud saavad palka, kuid areng on pahatihti väheste aktivistide vedada“.

    Õnneks pilt nii kurb ei ole, iseäranis kui mõelda kunstivaldkonna arengukava peale. See ei ole kultuuriministeeriumi koostatud „Kultuur 2030“ ega ka selle kunstivaldkonda puudutav lisa. See on kunstnike liidu (EKL), kaasaegse kunsti arengukeskuse (EKKAK) ja kaasaegse kunsti keskuse (KKEK) algatusel ning paljude kunstnike, kuraatorite ja kunstiteadlaste, kunstikorraldajate ja teiste kunstitöötajate panustamisel välja töötatud dokument. Viimased parandused ja täpsustused lisati veel eelmisel nädalal, sel neljapäeval koguneti Arsi seminariruumi, et arengu­kava ühiselt üle vaadata ja leppida kokku, kuidas edasi tegutseda. Igasugune arengukava – nii „Kultuur 2030“ kui ka „Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025“ on visioon, mitte otsene tegutsema sundiv juhis. Kuid on suur vahe, kas põhineda hästi läbi mõeldud ja argumenteeritud visioonil või paisata õhku kaunis ja kõike sisaldav, kuid täiesti utoopiline soovunelm.

    Möödunud teisipäevane „Reporteritund“ oli ka pühendatud kunstivaldkonnale ja eelkõige selle põhitegelasele kunstnikule. Saatejuht Kaja Kärner püüdis asjas selgust saada ning saatekülalised kunstnike liidu president Elin Kard, kultuurkapitali juhataja Kertu Saks ja kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp olukorda ja tulevikuvõimalusi selgitada nii hästi kui oskasid või said. Kui „Kunstivaldkonna arengukavas 2021–2025“ on vähese või olematu raha kõrval üksjagu ruumi pühendatud ka valdkonnasisesele koostööle, et vähemalt siin murda viimase aja üks mantraid – polariseerumine, ja kunsti maine parandamisele meie sootsiumis, siis „Reporteritunnis: millest eesti kunstnik unistab?“ jäi kõlama raha või õigemini kunstivaldkonna alarahastatus või isegi lausa rahastamatus. Asekantsler püüdis küll positiivne olla ja osutas innukalt usaldusväärsele partnerile, dokumendi koostanud kunstirahvale, kellega saab nüüd viljakatesse läbirääkimistesse astuda. Tema sõnakasutus, mis tõi silme ette kogenud, tüdinud ja isegi vaat et tiba kibestunudki ametniku või ka poliitiku, tuletas vägisi meelde Vene Föderatsiooni presidenti Vladimir Putinit, kes võis küll rääkida „meie lääne partneritest“, kuid ausast partnerlusest ei suuda enam unistada ka kõige naiivsemad läänlased. Raudsepa suust mantrana kordunud „samm-sammult“ probleemidele lähenemine ja ehk siis ka lahendamine mõjus pigem nende tõrjumisena, sest samm on varemgi aastateks, kui mitte aastakümneteks veninud. Kuid kõrge kultuuriametniku sõnakasutust võib ka teisiti mõista, kui võtta appi näiteks muinasjutt vaeslapsest, keda vanakurat tahtis endaga põrgusse viia, kuid kellel oli nii palju oidu ja empaatiat, et kuulata hiirekest, kes soovitas kõike vajaminevat ikka ükshaaval (samm-sammult) küsida. Kukk hakkas kirema ja vanakurat pidi allilma tagasi kaduma. Seda enam, et Taaniel Raudsepal peaks veel meeles olema aeg, kui ta äärmiselt järjekindla töö ja tagasihoidlikkust kui voorust eirates suutis Tallinna Kunstihoone saada kultuuriministeeriumi eelarverea peale. Enamgi veel: tagada sellele igati jätkusuutlik rahastamine. See kõik ei tulnud niisama lihtsalt.

    Igasugusel sõnakasutamisel on tähendus ja mälu ning negatiivne kipub kergemini meelde süüvima. Sõna saab aga jälgida ja selle kasutamist korrigeerida, iseäranis kui soov midagi ära teha on olemas. Mina usun Taaniel Raudseppa – Vision Solutionsi liiget ja Tallinna Kunstihoone juhti. Loodetavasti ka asekantslerina.

     

  • Loe Sirpi!

    Katrin Kullo, „Kuidas elad, kooliraamatukogu?“ 

    Eesti haridus on disainipöördeks valmis. Intervjuu disainer Merike Rehepapiga

    Rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“

    Vanemuise ooper „Linda di Chamounix“

    Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“

     Per William Peterseni näitus „Naine karusnahas. Valitud teosed 1995–2021“

    Veneetsia rahvusvaheline filmifestival’

    EFTA auhinnagala

    „Eesti taimede levikuatlas“

  • „Disain aitab koolielu parandada“, Saaremaa gümnaasiumi juhi Ivo Visaku kommentaar

    MERLE KARRO-KALBERG

    Me oleme eeskujuks võtnud Taani ettevõtlus- ja disainikooli Kaospilot. Nende üks meetod on terviku visuaalne mõtestamine ehk õpikaarte väljajoonistamine, teine on koosloomeline koostöömudel.

    Õpikaarte metoodikat saab illust­reerida õppekava näitel. Õppe­kavad on mitukümmend lehekülge pikad goethelikud dokumendid, mille igal lausel on tohutu tähendus, kuid millesse need, keda see puudutab, näiteks kooli töötajad, enamasti süveneda ei jõua. Selle disainerlik läbijoonistamine annab parema ülevaate sellest, kuhu liigutakse ning miks, piltlikustatakse õppekava seosed. Näiteks võib gümnaasiumi jagada kolmeks aastaks, need saab jupitada kolmeks perioodiks, need omakorda organiseerida osadeks ja näidata, mis selle aja jooksul toimub. Neid ühendavad kooli väärtused ja üldised põhi­mõtted. Õpilane peab aru saama, mida ja miks temaga siin kolme aasta jooksul tehakse. Kui eesmärk on selge, sihid teada, siis on lootust, et õpilane saab aru, kuhu minnakse ning midagi ei tehta vaid selle pärast, et õpetaja või koolijuht on käskinud.

    Ivo Visak, Saaremaa gümnaasiumi juht

    Koostöömudel toetub mitmele teoreetilisele sambale. Üks neist on psühholoogide Richard Ryani ja Edward Deci isemääramisteooria, mis aitab õppimist mõtestada. Õppimise Psühholoogide sõnutsi on põhimotivaatorid oma kompetentsi tajumine, kuuluvus ja seotuse tunne ning autonoomia.

    Koolis kasutatakse seda meetodit professionaalsetes õpikogukondades. Professionaalset õpikogukonda võib vaadata kui kultuuri loomist. Osalistelt eeldatakse koostööd, kogukond on kaasav, järjepidev ning keskendunud õpetajate tegevuse hindamisele, et tagada õpilase paremad tulemused. Professionaalsed õpikogukonnad on loodud eeldusel, et õppimine toimub jagatud kogemuste kaudu ja liigutakse ühiste eesmärkide poole. Professionaalne õpikogukond nõuab kooli personalilt keskendumist rohkem õppimisele kui õpetamisele, kollektiivset panust, enesele püstitatud eesmärke, mis lisavad täiendava arengu.

    Selle meetodi üks sihtrühm on õpetajad, teine aga õpilased. Plaanime arenguvestlused just sel viisil läbi viia, et pikema jutuajamise käigus selguks õpilase motivatsioon, et me saaksime teada ja ta oskaks sõnastada oma vajadused: mida ta tahab õppida, millest tunneb puudust. Sellele tuginedes seame eesmärgid.

    Õpetajatele tähendab koostöö­mudel seda, et enne suuri ühiseid projekte saame kokku, võtame päeva või kaks, et eesolevat vaagida – koostöö läbi arutada, motivatsioonid sünkroniseerida, sõnastada nii ühised kui ka isiklikud eesmärgid. Tahame hoiduda arvamusest, et kellelegi on mingi ülesanne justkui peale surutud.

    Saaremaa gümnaasium avas uksed sel aastal, praegu on septembri keskpaik ja oleme tegutseda saanud alles mõned nädalad. Selge see, et põhjalikke järeldusi ei ole võimalik teha. Esimesed kaks aastat plaanime tegeleda õpetajaskonnaga.

    Meie koolis on üks kohustuslik aine disainimõtteviis, eristame seda disainmõtlemisest. Viimasel on natuke korporatiivse Ameerika lõhn küljes, see on justkui midagi, millega saab kogu maailma probleemid paari päevaga lahendada. See pole võimalik.

    Disainimõtteviisi kursusel antakse õpilastele vahendid, kuidas käsitleda koolitööd ja argipäevaelu struktureeritumalt. Disain on protsessmõtlemine, luuakse protsessis olles. Kaugemale ette vaatamine, terviku nägemine on koolis vajalik, see toetab ettevõetu lõpule­viimist, mis on ju ülitähtis.

    Disainis on palju abivahendeid, mis aitavad eluga toime tulla. Me võiksime Saaremaa gümnaasiumis näidata väga edukalt, kuidas teenusdisaini mõtteviis aitab ka koolielu parandada alates söökla järjekordade vähendamisest kuni kodukorda või õppeava puudutavate küsimusteni. Olukordi ei hakata lahendame kellegi emotsioonide, halva või hea tuju põhjal, vaid kindla, kõigile teada süsteemi abil. Siin pole midagi uut, pigem on tegu vana hea talupoja­mõistusega ja selle kooli tagasi toomisega. Me lihtsalt esitame väga palju miks-küsimusi.

    Eesti haridus on disainipöördeks valmis. Intervjuu disainer Merike Rehepapiga

  • Kuidas elad, kooliraamatukogu?

    KATRIN KULLO

    2017. aastal õpetajana tööle asudes tõdesin naiivselt, et õpilastega ei saagi kõiki raamatuid kohe, kui soov tekib, koos lugeda. Hakkasin uurima, missugune paistab kooliraamatukogude varustatuse olukord teistele õpetajatele. Kas ja kuidas varustatus lugemisvalikut suunab, mis teoseid kirjandusõppes kasutatakse? Kuivõrd on õpetajad pidanud teoste valiku ümber tegema sellepärast, et raamatuid ei ole piisavalt? Kuidas erineb teosekäsitlus, kui ühiselt arutletakse ühe ja sama või korraga mitme alusteksti üle? Annan ülevaate 172 kirjandusõpetaja ja 111 kooliraamatukoguhoidja vastusest.

    Õpetajate ja raamatukoguhoidjate hinnang

    Kirjandusõpetajate ja kooliraamatu­koguhoidjate keskmine hinnang (kooli)raamatukogu varustatusele ilukirjandusega oli ümardatult sama: 1–5 punkti süsteemis 2,5. Minu pakutud skaala järgi on see tulemus rahuldava ja hea vahel. Sealjuures ei mõjutanud hinnangut märkimisväärselt kooli asukoht ega kooli tüüp.

    Kooliraamatukogudes on vastanute hinnangul pigem hästi esindatud teosed, mida on tiražeeritud rohkelt: menukid, nõukogudeaegne kirjandus, ka kirjandusklassika. Alaesindatud on uuem noortekirjandus ja teosed, millest ei ole kordustrükke (sh nii mõnigi klassikateos). Lisaks on õpetajate sõnul olnud muresid ka riiklikus ainekavas soovitatud autorite teoste kättesaadavusega. Mõned näited: Andrus Kiviräha „Rehepapp“, Albert Kivika „Nimed marmor­tahvlil“, Jaan Krossi „Keisri hull“, Shakespeare’i „Romeo ja Julia“, Franz Kafka „Metamorfoos“ jm.

    Kas ja kuidas suunab varustatus seda, mida õpilased loevad? Õpetajad on pidanud korrigeerima käsitletavate teoste valikut sellepärast, et (kooli)raamatukogus ei ole teose eksemplare piisavalt. Paljud kirjandusõpetajad on ebapiisava varustatuse tõttu pidanud oma esialgsed valikud tegema näiteks žanri- või kirjanikukeskseks. Enamik uuringus osalenud õpetajatest nimetas mõne teose, mida nad sooviksid õpilastega käsitleda, kui teaksid, et eksemplare jagub kõigile. Mõned õpetajad loeksid võimaluse korral pigem rohkem teoseid klassiga ühiselt, kuid hindavad siiski ka suunatud ja vaba valiku võimalusi.

    Niisiis annavad õpetajad õpilastele lugemiseks valikuvõimaluse nii põhjusel, et sel on omad positiivsed küljed, kui ka olude sunnil – raamatuid ei ole. Kõiki teoseid ei pea lugema koos, aga valikut ei peaks määrama (kooli)raamatukogu varustatus.

    Mõnedki kooliraamatukogud on liidetud rahvaraamatukogudega, nii et kooli on jäänud ainult õpikute kogu. Leidub siiski ka teistsuguseid näiteid: 2021. aasta alguses avati Tartumaal Kõrvekülas põhikooli juurdeehitis, kus said uue kodu ka Kõrveküla raamatukogu ja Tartu valla muusikakool. Hoone autorid on Lauri Eltermaa ja Kaur Talpsep (Kauss Arhitektuur).

    Valikteos ei soosi süvenemist

    Sisukalt ja õpilast arendavalt saab kirjandustunni läbi viia nii siis, kui kõik on lugenud sama alusteksti, kui ka siis, kui nad on lugenud eri teoseid. Õpetajate praktikast lähtub aga, et kuigi ühise ja korraga mitme alusteksti käsitlemisel õppemeetodid kohati küll kattuvad, ei kattu alati eesmärgid.

    Kui klassis loetakse mitut alusteksti, olgu siis suunatud või vabal valikul, toetab see õpilase baasvajadusi, nagu autonoomsus ja kaasatus. Intervjuudes tõid õpetajad välja, et kui õpilased tutvustavad klassile loetud teost, areneb õpilase esinemisoskus ja -julgus, teistes kasvab tihtipeale lugemishuvi, õpilaste silmaring avardub.

    Teisalt mainiti mitmel korral, et eri teoseid lugedes võib käsitlus jääda pinna­pealsemaks kui ühiselt sama teost lugedes. Eri alustekstide korraga käsitlemine soosib jutustavamat ja ühekülgsemat käsitlemist. Eesti kirjandusõppes on nagunii hulk aega domineerinud jutustav käsitlus: autoreid iseloomustatakse elusündmuste ja teoste loetelu kaudu, teoseid tegelaste ja süžee põhikäikude kaudu. Niisugune käsitlusviis domineerib ka korraga mitme alusteksti käsitlemisel: eri teoseid käsitledes keskenduvad õpetajad enam autori- ja lugeja­kesksele analüüsile.

    Suunatud või vaba valiku andmise korral on juhul, kui õpetajal puuduvad vajalikud didaktilised oskused, oht kaugeneda kirjandusteose poeetilisest analüüsist. Tekstikeskseks analüüsiks on õpetajal nähtavasti rohkem võimalusi siis, kui klassiga käsitletakse üht alusteksti. Kuna kättesaadavusprobleemid on uuringu vastustele tuginedes iseäranis seotud uuema kirjandusega, võib just nüüdiskirjanduse käsitlemine jääda pinnapealseks või kanda teisi eesmärke.

    Tuleb aga rõhutada, et korraga mitme eri alusteksti käsitlemine ei välista põhjalikku, sh tekstikeskset analüüsi. Tähtis on töötada õpetajatele välja selgem metoodika, kuidas muuta teoste käsitlemine tundides võimalikult efektiivseks. Näiteks: kuidas läheneda suunava valiku puhul tekstidele nii, et poeetiline tasand, ilukirjanduslikkus ei nihkuks tagaplaanile? Ka üldisemalt: kuidas ülepea toimub lähilugemine ja kuidas seda kirjandusõpetuses rakendada?

    Kuigi ruum individuaalseks valikuks peab jääma, on ühiselt loetud kirjandusvaral hulk plusse. Näiteks on mitmete uurimuste järgi õpilaste lemmikteoste seas olnud palju neid, mille õpetaja oli lugemiseks välja pakkunud. Lisaks teenib ühise alusteksti lugemine usutavasti ka ühise kultuuritausta loomist. Paraku on (kooli)raamatukogudes kohati muresid ka klassikavaramusse ja riikliku ainekava soovitusliku kirjanduse nimekirja kuuluvate teoste kättesaadavusega, rääkimata sellest, et ühistunnet võiks luua nüüdiskirjandus.

    On mõistetav, et kogu uuema kirjanduse valikut ei saa ega olegi mõistlik kooliraamatukokku klassikomplekti kaupa tellida. Ent kirjandusõpetaja, kooliraamatukoguhoidja ja koolijuhi koostöö üks eesmärk võiks olla soetada riiklikus õppekavas või kooli ainekavas soovitatud kirjandus vajalikus mahus. Ka uuemat kirjandust peaks olema võimalik koos lugeda. Miks ei võiks olla klassikollektiivis ühiselt analüüsitud ja selle kaudu ka ühist tausta loov teos näiteks Margus Karu „Nullpunkt“?

    Raamatukoguhoidjate ja õpetajate koostöö

    Hästivarustatud põhikogu on hõlpsamini saavutatav kirjandusõpetaja ja kooli­raamatukoguhoidja toimival koostööl: kõrgemini hindasid varustatust need õpetajad, kes olid ka tihemini raamatukoguhoidjaga kontaktis.

    Paljud õpetajad pöörduvad raamatukoguhoidjate poole siiski pigem harva. Ometi arvavad vaid vähesed õpetajad, et soovide esitamisest pole üldse kasu olnud. Õpetajad ei avalda raamatute tellimiseks soovi seetõttu, et teatakse, et koolil pole vajalikke ressursse, või on levinud arvamus, et raha ei ole.

    Kuigi raamatukoguhoidjatest hindas ilukirjandusteoste tellimiseks ette nähtud ressursse väga heaks vaid 11% ja suurepäraseks 6% vastanutest, on siiski tihtipeale võimalik soovidele vastu tulla. Kooliraamatukoguhoidjad ootavad õpetajatelt rohkem ettepanekuid uute raamatute tellimiseks. On selge, et raamatute puudujäägi ennetamine ja ületamine on mitme osalise koostöö tulem ja sestap peaksid oma vajadused sedastama nii õpetajad kui ka kooli­raamatukoguhoidjad. Loodan, et ka see kirjutis lähendab asjaosalisi mõnevõrra.

    Mitmed fookusrühma intervjuudes osalenud õpetajad hindasid varustatust madalalt (14st kümme hindas varustatuse rahuldavaks või kasinaks). Vestlustes selgus aga, et probleemiks nad seda ei pea. Pigem tajutakse raamatute rasket kättesaadavust paratamatusena. Õpetajad on olukorraga kohandudes leidlikud ja loovad: lugemiseks antakse piisavalt kaua aega; laenatakse ja ostetakse ise raamatuid; tunnis käsitletakse eri meetodite abil teoseid koos. Nõnda osutus komplekteerimisprobleemist suuremaks, määravamaks murekohaks hoopis õpilastes lugemishuvi tekitamine mis tahes ilukirjandusteose vastu. Selle ülesande teeb veel keerulisemaks kirjandustundide vähene arv – tihtipeale ei olegi võimalik korraldada lugemistunde, kus tekstidesse üheskoos süveneda.

    Ehk ei ole liigne kohandumine ja „hakkamasaamine“ parim perspektiiv? Mõnikord võib see tähendada, et õpetajad ei näe või ei kasuta oma võimalusi kooliraamatukogu varustatust parandada ning lepivad sellega, mis on. Äärmusliku näitena võib küsida: kui koolis leidub klassikomplekti jagu propaganda­teost „Kuidas karastus teras“, siis kas ühiselt loetaksegi just seda? Uuringust ei selgunud, kas kooliraamatukogu varustatust väga heaks või suurepäraseks hinnanud õpetajate (kooli)raamatu­kogu on tõepoolest hästi varustatud, nüüdisaegne ja paindlik. Võib-olla valib õpetaja tunnis käsitlemiseks teosed raamatukogu hetke­võimalusi arvestades ega mõtle, kas peaks või võiks õpilastega lugema teistsuguseid teoseid?

    Siin aga saab olla õpetajale hea partner ja eksperdist kaasamõtleja kooli­raamatukoguhoidja. Küsitluse tulemustest nähtub, et kui eelarvelised võimalused kõrvale jätta, on hästi­varustatud põhikogu kirjandusõpetaja ja kooliraamatu­koguhoidja toimiva koostöö korral saavutatav.

    E-lahendus on osaline lahendus

    Ilukirjanduse defitsiidimuret kooli­raamatukogudes lahendatakse mitmeti: paljud õpetajad tutvuvad enne õpilastele lugemisnimekirja koostamist eksemplaride arvuga nii kooliraamatukogus kui ka lähedal asuvates raamatukogudes, samuti otsitakse raamatute e-versioone. Enamasti laenavad õpilased raamatuid ka ise mõnest kaugemast raamatukogust või tuttavate käest. Nii õpetajad kui kooli­raamatukoguhoidjad on digivõimalustega pigem kursis: õpilastele on soovitatud Digiraamatut ja Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogu ELLU võimalusi.

    Eesti kooliraamatukogudesse ei ole teadaolevalt veel rajatud e-raamatu­kogusid – peamiselt sellepärast, et nende loomine on digilahendustest kõige ressursikulukam ja töömahukam. Vastustes mainiti ka ebapiisavaid IT-alaseid teadmisi ja huvipuudust.

    E-raamatukogu loomisel põrkutakse kohe mitme takistusega: e-raamatute formaadid; õiguste haldamise ja teoste laenutamise piirangud; ka e-raamatud vajavad eelarvet ning nende lugemine ligipääsu tehnikale; ka e-raamatukogu komplekteerimisel tuleb teha keerulisi valikuid. Osaliselt võiksid digivõimalused siiski varustatuseprobleemi lahendada, samuti leidub võimalusi koostööks kirjastustega.

    Üks paigake

    Viimaks mõni sõna kooliraamatukogust kui erilisest ruumist, millel on mu enda haridusteel olnud kahtlemata tähtis, inspireeriv roll, aga ka sellest, et kohati ei suuda kooliraamatukogud toetada lugemisharjumuse väljakujunemist.

    2001. aastal välja antud kogumikus „Kooliraamatukoguhoidja käsiraamat“ unistatakse kooliraamatukogude kujundamisest õpikeskusteks. Selle all peetakse silmas eelkõige interneti püsiühendust ja koopiamasinate hankimist, kuid muu hulgas tuuakse kogumikus välja ka õpikeskkonna märksõnad „lähtumine õppekavast“ ja „lugejakesksus“. Kui aga kooliraamatukogu põhikogust puudub tänapäevane noorsookirjandus ja kui kirjandusõpetajad on pidanud käsitletavate teoste valiku ümber tegema raamatute defitsiidi tõttu, siis ei lähtu selline kooliraamatukogu rahuldaval määral õppekavast ega ole lugejakeskne – ei lähtu kasutaja vajadustest.

    ERÜ kooliraamatukoguhoidjate sektsiooni juhataja Sirje Riitmuru sõnul võib praegu täheldada kooliraamatu­kogude rahvaraamatukogudega liitmise tendentsi, nii et kooli jääb ainult õpikute kogu. Tundub, et see perspektiiv ei soodusta õpilaste ligipääsu ilukirjandusteostele. Mure seisneb muu hulgas selles, et ka kodudesse ostetakse raamatuid (eriti ilukirjandust) üha vähem ning kui ka kooliraamatukogudesse ainult õpikud jätta, siis ei viibi lapsed ilukirjanduse keskel enam pea kusagil.

    Niisiis: põhiharidus peaks andma nii lugemisoskuse kui ka -huvi ja -harjumuse, toetama iseseisvat tervikteoste lugemist. Ilukirjandusteoste kättesaadavus ei tohiks seada suuri piiranguid õpetajate ega õpilaste valikuvabadusele. Kirjandustundide arv peaks olema piisav, et jõuda tekstidesse süveneda. Kooli eesmärk peaks olema lugemise toetamine ja laste lugemisharjumuste kujundamine. Seda aitab saavutada rikkaliku õppevahendite ja põhikoguga (tulevikus ehk ka e-teavikute koguga) kooliraamatukogu, mis teeb koostööd aineõpetajatega. Ühtlasi vajavad õpetajad abimaterjale, mis aitaksid eri teoseid koos põhjalikult käsitleda.

    Tähelepanu väärib ka kooliraamatukogu kui asendamatute võimalustega õpikeskuse tulevik üldisemalt. Kas pole vahel mõnus kõndida riiulite vahel, hinnata raamatuid nimelt kaante järgi ja siis lugema asuda, leida idee lugemiseks kogemata?

    Artikli aluseks on Tallinna ülikoolis kaitstud magistritöö „Kooliraamatukogude varustatuse mõju ilukirjandus­teoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes“ ning ettekanne Eesti Kirjandusmuuseumi kirjandusteaduse suvekoolis.

  • Palju sõnu, tühjad ruumid, tabamatu aeg

    SVEN KARJA

    Teatrifestival „Draama“ 7. – 13. IX Tartus.

    Nii tõesti kui ka ei tahaks tuua sisse iseloomustavat sõnapaari „koroonatingimustes sündinud“, tuleb ikkagi tunnistada, et tänavuse teatrifestivali „Draama“ kulgu mõjutas viirus nii praktilises (üks lavastus tuli ära jätta koroona tõttu) kui ka mentaalses plaanis – tõveperioodile kohaselt (veel üks lavastus jäi ära näitleja haigestumise tõttu, ühel puhul pidi haigestunud peaosalise rolli üle võtma lavastaja) oli vaatajaskond vaoshoitum, saalid hõredamad, vestlusringid talitsetumad ja üldine melu hillitsetum. Olen tegelikult alati püsinud arvamusel, et mitte iga teatrifestival ei pea olema üle linna pidu pannkoogihommikute, kostümeeritud teatejooksude ning linnaruumi püstitatud (punaseks võõbatud ja tabamatuks jäävas funktsioonis) puit­objektidega. Teater kui juba olemuslikult rahvahulki ühte ruumi koondav kunstiliik ei peaks ehk igal sammul tegelema teiste territooriumide hõlvamisega. Vähemasti juhul, kui see muutub peamiseks eesmärgiks.

    Teatripildi tasakaalustaja. Ka „Draama“ mõttekus, eesmärgid ja sihtgrupp – teemad, milleni iga festivali ajal varem või hiljem jõutakse – olid tänavu eelnenud aastatega võrreldes teisenenud. Tartus korraldatava nn ülevaatefestivali tänavuse eesmärgina võib ehk sõnastada epideemia tõttu veelgi kaootilisemaks kiskunud teatripildi (tohutu hulk esietendusi lühikeses ajavahemikus, edasilükkamised jms) mõningase tasakaalustaja rolli: asjatundjate välja sõelutud nimekiri viieteistkümnest lavastusest on tänuväärt osutus sellele, mis praegusest hoomamatust etenduskunstide teosemassist väärib pikemat süvenemist. Liiatigi hõlmas suur osa valimist ka viimatiste teatri aastaauhindadega pärjatuid, seega said need lavastused koguni kahekordselt väärtustatud.

    Juba programmi silmitsedes torkas silma territoriaalselt poliitkorrektne taotlus tuua Tartusse kõik olulisemad teatriinstitutsioonid (suurematest, traditsioonidega teatritest jäid seekord eemale vaid VAT-teater, Eesti Noorsooteater ning Kuressaare teater ja Vene teater), samuti soov leida kuldne kesktee suure(ma) lava panoraamse lavaeepika, meditatiivse väikeformaadi, teatri­kehandi avangardsema tiiva ning lihtsalt „armsate veidruste“ („Gangstarap“, autorid ja esitajad Artjom Astrov ja Ruslan Stepanov, Kanuti gildi saal) vahel.

    Festivali adressaadist rääkides ei pääse taas üle eriolukorra tingimustest. Vaataja kodusesse isolatsiooni surunud pandeemia on sundinud ka teatreid järjest rohkem oma kodusaalidesse klammerduma (tänuväärseks erandiks on endiselt Rakvere teater). Eesti Draama­teatrit, Tallinna Linnateatrit ja Endla teatrit nägi Tartus viimati eelmise festivali aegu, Saueaugu teatritalu lavastust kakskümmend aastat tagasi, Von Krahli teatri praegune koosseis pole seni oma kodusaalidest üldse välja saanud. Nii mõnegi pealinna näitleja nägu ja olek kipub lõunaeestlase mälus juba vaikselt tuhmuma.

    Festivali kõrghetked publikule langesid kokku nimetustega, mida on saatnud ka professionaalsete hindajate tunnustus. Nende seas oli Eesti Draamateatri „Lehman Brothers” (lavastaja Hendrik Toompere jr, fotol Mait Malmsten ja Priit Võigemast).

    Kuivõrd on selge, et oma lavastuste „liigutamist“ planeerivad teatrid ka lähitulevikus ettevaatlikult, siis võib „Draama“ mõttekuse seni kahtluse alla pannud küsimuse – mistarvis organiseerida Tartusse rutiinseid külalisetendusi, mis toimuvad niikuinii? – vähemasti seekord kerge käega kõrvale lükata. Lisagem, et festival pakkus väärtusliku võimaluse eksponeerida eesti teatri praegust seisu mitmekümnele väliskülalisele, sest tänavune „Draama“ ristus kahe alafestivaliga, „draamamaa.weekendi“ ning Balti teatri foorumiga (viimase raames korraldati Baltimaade teatrisidemeid eritlev konverents „Balti teatripeegeldused“).

    „Draama“ märkamatu elitariseerumine (pigem teatriprofessionaalide foorum ja kokkusaamine kui dionüüsiline linnakarneval) iseenesest ei peaks panema kedagi muretsema. Küllap naasmine tavareaalsusse (kes ütleks, millal küll?) annab selge vastuse, kas „Draama“ peaks muutuma (taas) enam rahvafestivaliks või on seda funktsiooni asunud täitma mõni konkureeriv festivali mõõtmetesse ulatuv teatrifoorum. Seekord tundus, et festivali kõrghetked publikule (kõige täidetumad saalid, kõige tugevamad aplausid) langesid kokku nimetustega, mida on saatnud ka professionaalsete hindajate tunnustus: eks ikka „Lehman Brothers” (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater) ja „Pigem ei“ (lavastaja Juhan Ulfsak, Von Krahli teater / Ekspeditsioon).

    Aja- ja ruumimängud. Nüüd siis ka mõni üldisem-ühendav tähelepanek nähtud lavastuste (13) põhjal. Näib nii, et järjest tinglikumalt saab eesti teatris rääkida elujõulisest peavoolust ja sellest selgelt irduvatest kõrvalharudest. Veel kümmekond aastat tagasi peavooluna määratletud psühholoogilise põhjaga elukujutus („ma tegelikult ikkagi hoolin sinust“ sõnumiga kokku võetavad teatriõhtud) ühelt ja argireaalsust pigem boikottivad irriteerijad teised poolt on segunenud sedavõrd, et eri laadide ja lähenemiste liite­kohad on peaaegu märkamatud.

    Mitmed pikka aega kehtinud binaarsed opositsioonid, näiteks ruumilised (suurde saali kommerts, väiksesse kunstiponnistused), sesoonsed (suvel lõbu ja vaatemäng, talvel tõsine vaimupuurimine) või ealised (noorte päralt on tulevik, vanad on stagneerunud), aga ka mitmed teatrikonventsioonid (näiteks see, et interaktiivus, publiku kaasamine on kitsalt alternatiivteatri rida) ei vasta enam muutunud reaalsusele. (Mõistagi pole kogu see jutt ühe festivali, ühe artikli ega ühe õhtu raames ammenduv teema.)

    Kui tõmmata silmapiir võimalikult laiaks ja püüda asetada kõik nähtud lavastused ühele tinglikule ekraanile, näeme valdavalt üht ja sedasama pilti. Avarates, olmelisest pudi-padist tühjaks pühitud ruumides (mis paneb tõsiselt muretsema teatrirekvisiitori elukutse kestlikkuse pärast) näeme staatiliselt paigutatud inimesi … tegemas mida? Eks ikka rääkimas, rääkimas, rääkimas. Literatuursuse liigliha vohamist on eesti teatrile ette heidetud peaaegu tema professionaliseerumise algusest peale.

    Siinkohal kutsun siiski üles tajuma lavalt kõlanud „tuhande tonni sõnamaagi“ erisuguseid kaalukategooriaid. Leidus juhtumeid, kus varjamatult kirjanduslik, ühtse joana voolav, kohati ka kõrvust möödakohisev tekstivoog hõivas ühel hetkel iseseisva, tegelastest sõltumatu autoripositsiooni („Anne lahkub Annelinnast“, autor ja lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus teater), või kus vaieldamatult sümpaatne, hetkiti nii harva kätte ulatuvat ülevuse kategooriat puudutanud lavatöö lõi kohati vankuma intertekstuaalsuse liigraske koorma all („Kadunud kodu“, lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma, Saueagu teatritalu). Leidus ka selge dramaturgiline vaste blogikirjandusele („Katk.Est.Used“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, Rakvere teater) – tõsieluseriaali esteetikat järgiv (pildikesed „tavaliste“ inimeste elust pluss nende „kaadritagused” kommentaarid), elu banaalset poolt ilma nähtava üldistuseta fikseeriv käsitluslaad.

    Ent veelgi enam kui fiktsionaalse ruumi kõikehõlmavus (ühte ja samasse lavaruumi peavad ära mahtuma kõik reaalsed, aga ka metafüüsilised, unenägude ja kujutlustega seotud territooriumid), torkab silma aja kategooria avardumine, mitme ajadimensiooni loomulik üksteisesse suubumine. Pikemalt ühes aegruumis viibimine (võrdle filmimaailma „pikkade kaadritega“) on pigem harv üksikjuhtum, kusjuures see, kas eelmist stseeni praegusest lahutas hetk, päev, aasta või sajand ehk viibitakse mitmes ajas üheaegselt, ei ole sageli kuigi selgelt markeeritud. Aja deformeerimise, aja kokkupainutamise ja juppideks lõikamise suundumust iseloomustab selgelt ka eepiliste, oma algkujul pikkamisi lahtirulluvate jutustuste lõikamine lühemateks, kontsertlavastuslikeks intermeediumilaadseteks juppideks. „Kuritöö ja karistuse“ (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Eesti Draamateater) puhul, kus näitlejal on lubatud toore jõuga teistest „üle lasta“, oleks neid vist kohasem isegi raundideks nimetada.

    Muidugi võib neid järjest peadpööritavamaid aja- ja ruumimänge inter­preteerida mitmel viisil. See võib olla märk oma vaataja lubamisest teatrimaailma igitinglikkusse ja kõikelubatavusse, aga samavõrd ka hulpimisest määramatuse mudasoos. Iga tõlgendaja (ka kui tahes erudeeritud või kui tahes kaasatud) võimekusel on ju kusagil piir, kui ta jäetakse pikemaks ajaks ilma suunava kompassita.

    Mineviku pärand ja taak. Eesti nüüdis­teatri varjamatu elurikkuse, etendamise eri laadide ja lähenemiste kirevuse juures on ilmselt naiivne küsida mingite ühtsete, loetavaks mustriks koonduvate sisemiste väärtuste järele. Tartu festivalinädala põhjal saab siiski osutada vähemasti ühele selge(malt) esile tulevale üksusele, milleks on kogukondlik kogemus ja eelmiste põlvkondade side. Kõige puhtam näide siia oleks „Valged põdrad“ (lavastaja Andres Noormets, Ugala teater) – lavastus, kus „kõik asetub oma kohale“ hetkel, mil lavale tuleb Peeter Jürgensi kehastatud nimitegelane (ainsuses küll), kes toob kaasa kaua oodatud selguse nii fiktiivsel lootasandil (Ilo-Ann Saarepera mängitud naise hingeliste umbsõlmede lahtijooksmisel) kui ka lavastuse teise plaani, katkenud põlvkondlike sidemete kokkusõlmimise, avanemisel. Mineviku pärand ja taak, eelmiste generatsioonide tuikavad valupunktid on läbivaks teemaks ka „Kadunud kodus“. Tinglikumalt, eesti poeesiapärandi kaudu, suhtleb eelmiste põlvkondade vaimumaailmaga ju ka „Sa oled täna ilusam kui homme“ (lavastaja Lauri Lagle, Von Krahli teater / Ekspeditsioon). Aga tuleb välja, et igatsetud hingepidet võib leida ka mitte tagasi, vaid ettepoole vaadates, oma poegade põlvkonnaga (taas)kohtumise kaudu („Pimevalge“, lavastaja ja dramatiseerija Johan Elm, Endla teater).

    Kuidas tuletatakse festivali „Draama 2021“ meelde aastakümnete pärast? Hoolimata epidemioloogilisest olu­korrast see siiski toimus. Suur hulk omamaist teatrit õnnestus vaatajaga kokku viia. Tekkis mitmesuguseid mõtteid. No mida veel tahta?

Sirp