tarbimisühiskond

Rein Rannap (klaver) Estonia kontserdisaalis 8. XI.

Rein Rannap tuli publiku ette karmi rockiklassikuna, kes mõtestab omalt seisukohalt lahti sajanditetaguste geeniuste loodut. Rannap rõhutab kõikjal oma mitmekülgset suhtumist muusikasse ja selle tulemit. Nii ka sel kavalehel. Ja õigusega. Rannapi teeb temaks endaks just tema rockitaust. Lavalt on interpreedil alla öelda ikka vaid seda, mis on temasse endasse akumuleerunud, millise prisma läbi näitab ta helilooja teost. Kuigi see on n-ö interpreedikeskne suhtumine (alternatiivina heliloojakesksele suhtumisele isegi taunitav), aga miks ka mitte. Tuntud lugude kenad esitused on ammu lindistatud – polekski ju põhjust kontserdile minna. Minnakse aga ikka just selle tõttu, kuidas keegi neid teoseid avab ja mida suudab publikule pakkuda.

Rannap oli oma kava ülesehituses sirgjooneline ja isegi jõhkravõitu. Mozartile olid ka nahkpüksid jalga tõmmatud ja must parukas pähe pandud. Et see veidi võõras oli – pole midagi. Võib-olla tahtis Rannap näidata, mida Mozartis sellist leida võib. Lihtne, koolirepertuaari Sonaat C-duur KV 545 oli vahest selleks kõige sobivam (ehk köitis teose juures Rannapit ka tavatult ulatuslik aeglane osa). Sellestki koolirepertuaari sonaadist on pianistid leidnud hulga rohkem värve, nüansse, võlu, mozartlikku kõlalist ja harmoonilist rikkust. Rannap ei tahtnud.

Esimene osa oli hakitud peateemaga, aeglane ja rõhkudest pikitud. Omamoodi jõhker, muutudes pikapeale isegi tüütuks ja pannes kohe kontserdi alguses mõtlema, et Rannapil peab sellega olema mingi plaan. Tavapärased agoogilised vabadused käikudes ei “rikkunud” muidu meelega primitiivset muljet. II osas oli värvi rohkem. Peateema oli esitatud vaikselt nagu sordiini all. Mozarti ajastuomane filigraansus oli asendatud barokist pärit nn astmedünaamikaga – pikad laused otsast lõpuni ühes (teistega võrreldes kontrastes) värvingus. Meelde jäi ühe korduva si-bemolli läbitungiv väljatoomine. Kõik kontseptsiooniga haakuvad eredad võtted. III osa jäi meelde löökide rõhutamisega suhteliselt aeglastes käikudes. Publik muigas heatahtlikult.

Beethoveni Sonaat f-moll “Appassio­nata” oli juba heliloominguliselt ja ajastult samm edasi, Rannapile lähemale. Esitatud kar­milt, irooniliselt, kõik osad ühe hingetõmbega.

Ja siis saabus see, milleks Rannap meid ette valmistas – Liszti suur Sonaat h-moll. Oma romantismiajastu eredaima esindajana on Liszti muusikas palju pateetikat, heroilisust, romantilist afektiseisundit. Ja h-moll sonaati esitatakse vägagi pateetiliselt. Õigustatult. See on sinna muusikasse sisse kirjutatud. Polnud võõras ka Suure Kunstniku enda loomusele. Rannap aga ei lähe mingeid sissetallatud teid mööda ja eirab pea kõiki esitustraditsioone. See-eest oli tema pakutu tõesti veenev ja andekas.

Algus oli sümptomaatiline: aina uueneva ja korduva teema esimene esitus aeglane ja eriliselt väljakuulatud. Sellele järgnes sädemeid pilduv käik. Aga äkki hakkas klaver miskipärast halvasti kõlama – terav ja jõhker toon ei andnud head tulemust. Siis jäi kõrvu juba midagi peenemat – huvitavalt diferentseeritud akord. Siis ekstra aeglaselt mängitud kohad, nagu tahaks Rannap öelda: vaat, mis siin peidus on… te ei teadnudki. Sonaadi kulgedes tuli aina juurde neid kohti, mis üllatasid. Millest tihti lihtsalt aplombiga üle pühitakse – sutsuke romantilist pateetikat peale, ja käib küll. Tema tõstis need pjedestaalile ja mõnest kujundas lausa hinge väljaväänamise muusika. Äkki suisa impressionistlikud kõlad, tavalise paksu pedaali alla ujutamise asemel hõreda pedaaliga käigud. Pani ikka imestama.

Ja kontserdi alguses aeglaselt Mozarti käike treinud Rannapil oli äkki tehnikat küll ja küll: kaelamurdvalt rasked võtted said esitatud iseenesliku loomulikkusega. Samas ei mingit tehnikaga eputamist ega eneseimetlust. Keerukad ja mastaapsed võtted teenisid vaid karakterilaikudena, olid allutatud tervikule. Algusteema iseloom aga muutus – nüüd oktavites tigeda varjundiga. Siis üksikute nootide, paljaste närvikiudude haiglane tundlikkus. Üldse kõik emotsioonid miinusmärgiga. Midagi põrgulikku, midagi deemonlikku oli selles ülimalt sihipärases ja tumedas ettekandes.

Rannapi maksimalistlikku suhtumist ilmestas ka vibrato’na klahvil värisev sõrm. Ega see klaveril midagi tegelikult juurde anna, aga ikkagi…

Liszti h-moll sonaat on väga eriline teos. Aga Rannap nägi selles veel midagi hoopis muud, nägi üle tavalisest romantismivahust, mingit oma fataalset sihti. Vaatamata tempode polariseerimisele (mis ju tükeldab esitatavat) oli vorm haruldaselt kompaktne – tänu iga noodi mõtestatusele.

Luis Carro Barquero ja Miguel Rivera. Kristel Kuslap

Neljas “Fiesta de la guitarra” peeti Tartus ja mujal novembri keskel Eesti Kitarriseltsi ja Eesti Kontserdi koostööna. Soliste kuulis seekord põgusalt, ilma tegid pigem kitarriduod.

10. XI õhtul avas festivali Jaani kirikus itaalia tandem LaPoLi (Ester Poli ja Leopoldo Saracino), festivali päikselisim duo, esitades vanemat ja kaasaegset itaalia muusikat (Scarlatti, Giuliani, Castelnuovo-Tedesco jt). Ainsa erandina kõlas leedu helilooja Jonas Tamulionise kolmeosaline sonaat, mille äärmiste osade motoorika valmistas sobivalt ette rahvusvaheliste artistide Jaak Sooääre – Raoul Björkenheimi ülesastumise kohvikus Shakespeare. Seal esitati valjuhäälset rohkete eriefektidega (muu hulgas olid kasutusel viiulipoognad) free-jazz’i, vahetevahel võis ära tunda üksikute jazzistandardite tunnusjooni.

11. XI sai samas taas kuulda jazzduot 12 keelt (Mart Soo ja Marek Talts), mis mõjus eelnenud õhtu rajulise efektsuse taustal rahumeelse, isegi akadeemilisena. Pisut varem samal päeval mängis Soomes tegutsev duo Mikko Ikäheimo – Rody van Gemert Tartu ülikooli aulas. See oli festivali marginaalseim ja kantileenseim klassikaduo. Nende kava koosnes vaid kaasaegsest, kuid heakõlalisest muusikast (Takemitsu, Henze, Moreno-Torroba jt).

12. XI mängis Vanemuise kontserdimajas festivali peaesineja Ungarist Katona Twins ehk Peter ja Zoltan Katona. On üsna mõistetav, et neid üheks maailma tuntuimaks kitarriduoks peetakse: kaksikud Katonad olid veatud ja briljantsed, tehniliselt täiuslikud. Nende koosmäng oli perfektne, mida ei saa sedavõrd sarnase mängumaneeriga mängijate puhul ka imeks panna. Kava oli nauditav, selle jälgimine ei nõua kuulajalt suuremat pingutust (de Falla, Piazzolla, Rossini/Giuliani). Katonate kontsert oli ka festivali populaarseim, kogudes Tallinna kontserdil täismaja.

13. XI kõlas Tartu Jaani kirikus Hispaania muusika. Esialgu jäi mulje, et tegemist on soolokontserdiga, kuid kuulutusel oli Miguel Rivera kõrval pisut väiksemas kirjas veel üks nimi. Kui avapoole hispaania heliloojate klassikaline kitarrimuusika (Tarrega, Albeniz, Barrios) otsa sai, liitus maestroga Luis Carro Barquero. Kontserdi teine pool, ehtne flamenco-improvisatsioon kahele, moodustaski sellest eredama osa.

Ava- ja lõppkontserdi vahel tekkis meeldiv paralleel: toimunud samas saalis, esitati kummalgi neist muuhulgas esitajate sünnimaa ajalooliste traditsioonidega (vastavalt itaalia ja hispaania) seotud muusikat, mis lisas tõlgitsustele tublisti ehedust.

Ometi kujunes sel festivalil siinkirjutaja isiklikuks lemmiklooks hoopis soolonumber, Rody van Gemert’i mängitud Michio Miyagi “Kevadine meri”, eksootilise helikeelega teos. Esitus selles saalis (TÜ aula) ja tol ajahetkel – sügav, tundlik, pingestatud – oli midagi kaugelt enamat kui lihtsalt väga hea kitarrimäng.

12. XI esinesid veel Otsa kooli noored kitarristid, kes näitasid sõrmeosavust ja head maitset. Kui see kontsert esitas tervikuna ühe õpetaja, Tiit Petersoni käekirja, siis järgmisel päeval kuuldud Tartu kitarristide kontsert oli mitmetahulisem. Mängisid Elleri kooli klassikalise ja elektrikitarri mängijad (õpetajad Aleksander Vinitsky ja Peeter Prints) ning esimesed Tartu ülikoolis kitarriõpetajaks õppijad, keda juhendab Patrick Zeoli.

13. XI hommik oli pillimeistrite päralt. Berliinis elav kitarrimeister, restauraator Heidi von Rüden näitas Saksamaalt kaasa toodud kaht õhulist kitarri (teine neist oli ajaloolise pilli koopia) ja rääkis kitarriehituse muutumisest ajaloo vältel. Oma kitarridega olid kohal Eesti meistrid Viljar Kuusk ja Vaido Petser. Sama päeva õhtul tegid Shakespeare’i kohvikus valju muusikat noored elektrikitarristid.

Festivali lõppkontserdil 13. XI õhtul moodustusid rahvusvahelistest klassikaduodest triod ja kvartetid. Eesti esindamise raske koorma võttis enda kanda kitarriseltsi esimees Kristo Käo, juhatades etteasted sisse ja haarates sobival momendil kitarri.peab tunnistama, et küpsemine on märgatav. “Fiesta de la guitarra 2005” üldmulje oli terviklik, ülesehitus heamaitseline (autorid Kuldar Kudu ja Kristel Kuslap). Oleks patt hakata esinejatest kedagi esile tõstma, kellegi mängustiili või repertuaarivalikut teistele eelistama. Kuulda ja näha sai väga häid kitarriduette, kes mõjusid ühel või teisel viisil omapäraselt ning tunda oli rohkesti seda sünergiat, mis tekib kahe isiksuse-interpreedi teineteise-tunnetusest. Viimane aga just ongi see, mis kahekesi mängu kuulamise nii nauditavaks teeb.

Millega üllatab järgmine “Fiesta”? Produtsent Kristel Kuslapi sõnul plaanitakse tulevikus lisada kitarrile kas inimhääl või kammerkoosseis. Varasemate plaanide kohaselt oli soov järgmisel aastal kutsuda triod, mitte kitarritriod, vaid kitarr sõbrustamas-flirtimas inimhääle ning teiste tublide instrumentidega.

Kõnealusel plaadil kõlavad neli kooriteost on Lepo Sumera (1950 – 2000) loonud aastatel 1979 – 1997 ning tegemist on nende esmaplaadistusega. Ühtlasi annab see album hea ülevaate suuremalt jaolt instrumentaalmuusikat viljelenud sümfonisti otsingutest sõna ja muusika ühendamisel ning nagu järgnevalt veenduda võime, on need otsingurajad viinud üsna kaugele traditsioonipiiride taha.

“Concerto per voci e strumenti” (1997, tekst Doris Kareva) segakoorile ja keelpilliorkestrile on (nagu klassikaline instrumentaalkontsertki) kolmeosaline tsükkel, kus äärmised osad on kiired ning keskmine aeglases tempos. Kareva tekst ei toeta siin niivõrd poeetilist kujundit, kui üksikute sõnade (“kiriküüt”, “mandala”, “mandragora” jt) puhtkõlalisi allusioone. Esimese osa Furioso hea esituslik karakter lähtub äärmiselt aktiivsest tempost ning samavõrd intensiivsest artikulatsioonist nii Eesti Filharmoonia Kammerkoori kui Tallinna Kammerorkestri puhul. Muusika väle motoorika võiks assotsieeruda isegi itaalia barokimeistrite (Vivaldi, Scarlatti) või nende neoklassitsistlike “poolvendadega” XX sajandist.

Keskse Moderato salapärasesse atmosfääri lisab koori heljuva kantileeni kõrval iseloomulikku koloriiti ka sosistav kõnetekst. Tõnu Kaljuste on igatahes suutnud selle muusika imeliselt voogama panna, esituses on nii avarust kui sugestiivselt esile toodud vokaalseid värve. Ning lõpetav Allegro misterioso on teose osadest ehk kõige mängulisema karakteriga, seda eeskätt tekstikäsitluse osas. Koori rütmiline skandeerimine sõnadel “mania grandiosa, Kristiaania, Andromeda” jne mõjub kohati humoorikaltki, erksalt ja värskelt igal juhul.

Järgnev a cappella kooriminiatuur “Kui tume veel kauaks ka sinu maa” (1985, sõnad Juhan Liiv) on oma vokaalsete klastriefektidega kõike muud kui traditsiooniline eesti koorilaul. Rohked kromatismid koonduvad siin ekspressiivsesse kulminatsiooni, mis ei näi mitte lahenduvat, vaid justkui hajuvat mööda tumemeelset kõlamaastikku ühtlaselt laiali.

“Seenekantaat” (1979 – 1983, tekst Henn-Kaarel Hellat) segakoorile, flöödile (Janika Lentsius), klaverile (Kadri-Ann Sumera) ja löökpillidele (Madis Metsamart) on kantud originaalsest ideest – kogu tekst koosneb ladinakeelsetest seenenimetustest. Siiski kahe erandiga: teose alguses kuuleme ladinakeelset pühendust kõigile seenesõpradele ning teises osas sõnu Vipera berus, mis tähendab rästikut. Kantaadi neljas osas on seened grupeeritud vastavalt nende (maitse)omadustele: kevad- ja sügisseened on eraldi, samuti mürgi- ja delikatess-seened. Teose vormiskeem sarnaneb klassikalise sonaat-allegro tsükliga: esimene osa kiire, teine skertsolik, kolmas aeglane ning finaal jälle elavas tempos.

Avaosas “Carmen veris” (“Kevadised seened”) võiks koori rütmiline retsiteerimine sünkroonis löökpillidega meenutada isegi Carl Orffi, kui Sumera muusika ise poleks niivõrd dissonantsirohke. Järgnevas “Timor’is” (“Hirm”) on mürgiseeni portreteeritud skertsolikult, muusika ekspressiivsus võtab siin kohati lausa “hallutsinogeense” üldilme. Seda toonitab ka koori näiliselt kaootiline kõnetekst. Eks mürgiseened tekita enne letaalset lõppu ju ka meeltesegadust! “Carmen autumnus” (“Sügisseened”) algab aga artistliku flöödisoologa, millest käivitub koori imitatsiooniline tekstuur. Selles kumab läbi, huvitav küll, koguni eesti rahvaviisi intonatsioone, folkloorseid helletusi. Ja maiuspalaks “Luxuria”: delikatess-seente puhul põimuvad kooris mitmed vokaalliinid ühtseks polüfooniliseks kompleksiks, mis kulmineerub lõpuks “piduliku lõunasöögiga”. Nii et kuulamisel head isu!

Pooletunnine “Saarepiiga laul merest” (1988, tekst “Kalevipojast”) koorile, näitlejatele, flöödile, klaverile ja suurele trummile, mis loodud Marika Blossfeldti tantsuetenduse jaoks, on plaadi pikim teos. Loo intonatsioonilises leksikas võib kuulda küll eesti regilaulule iseloomulikke lihtsaid, sugestiivselt korduvaid kujundeid, ent tegemist pole siiski autentsete tsitaatidega. Seda reedavad nii rohked kromatismid kui helistike polütonaalsed vastandused.

Näitlejate tekstil on teoses nii-öelda tegevustikku edasi viiv roll, koor aga kujundab iidsetele müütidele iseloomuliku ajatu atmosfääri. Iseloomulik on, et kooril ja näitlejail on siin samaaegselt ka erinevad tekstid, kokku moodustub aga rituaal-mütoloogiline kõlatervik, kus kostub nii trummi šamanistlikke rütme kui koori lausa hüsteerilisi karjatusi-huilgeid, samuti väljendusrikast groteski deemonlike naerurõkatustena.

Sumera on siin muusikat dramatiseerinud näitemängu põhimõttel, ja nii nagu Kreutzwaldi tekstis on palju kordusi, on seda ka muusikas. Need pidepunktid hoiavad kandvate sammastena kogu kompositsiooni ühtse ehitisena koos.

Sõnaga, Lepo Sumera diskograafiasse on see plaat igati väärt täiendus.