Tallinna Maakri kvartalisse kerkib järjekordne kõrghoone. Sel korral eriti edev: plaanis on suisa 36 korrusega kuni 120 meetrit kõrge ehitis (merepinnast 130 meetrit). Meie mõistes pilvelõhkuja täpne lahendus pole veel päris selge – selleks korraldatakse arhitektuurivõistlus. Luba ninaga nii kõrgel taevast riivata on siiski antud ja pole põhjust arvata, et arendaja – Eesti Evangeelne Luteri Kirik – sellest vabatahtlikult loobub ning asemele midagi tillemat teeb. Praegu saab detailplaneeringuga kohtuda avalikul väljapanekul.
Pealinnas läks kõrghoonete ehitamine lahti vastava teemaplaneeringu tuules. Sellega koondati kõrgemad ehitised kindlatesse kohtadesse: Maakri kanti, Sossi mäe otsa kahele poole Tartu maanteed jäävale alale, Tondiraba asumisse, Endla tänava piirkonda Metalli tänava, Mehaanika tänava ja Mustamäe tee poolses otsas, kus asus kunagi Ilmarise masinatehas, Kitseküla-Pärnu maantee ümbrusse, Saku, Türi ja Kohila tänava vahelisele alale, Järvevana, Järve, Tondi, Sääse, Haabersti ja Sitsi piirkonda.
Planeering algatati 2004. ja kehtestati 2009. aastal. Toona leiti: „Teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ üks põhieesmärk on määrata kindlaks Tallinnas kõrghoonete paiknemise võimalikud asukohad ning nende püstitamise keelualad, arvestades vajadust võtta sihipärase kontrolli alla nii Tallinna linnaruumiline areng üldiselt kui ka UNESCO maailmapärandi nimekirja arvatud vanalinna silueti vaadeldavus ja kõrguslik dominantsus. Kõrghoonete teemaplaneeringu teine põhieesmärk on kesklinna ja linnakeskuste tihendamisega püüda pidurdada valglinnastumist.“ Seejuures on rõhutatud, kuivõrd oluline on, et linna territoorium oleks maksimaalselt kasutuses ning tekiks tihe linnaline keskkond. Mainitakse, et kõrghooned peaksid lisama piirkonnale äratuntavat omapära. „Kõrghoone kui maamärk töötab eelkõige kaugvaadete puhul ja peab olema seotud ka koha olulisusega, st maamärk ei ole mitte ainult nähtav/vaadeldav, vaid peab selgelt viitama kohale – seal toimub midagi, siit algab midagi, see on tähtis paik, selle järgi on võimalik orienteeruda jne.“
Kõige pretensioonikam, aga vormiliselt täiesti kakofooniline on Maakri ja Tartu maantee alguse kant, mida on tõlgendatud ameerikaliku ärikeskuse ehk siis meie oma newyorkliku city’na. Kuna meil on rahvast siiski vähevõitu ning tänava tasemel loodud ruum kesine, siis pole siin ka valgekraede ja uudistajate müriaadi. See on kant, kus pole midagi teha peale kiire läbimineku, kui on vaja näiteks keskturule maasikale suunduda. Õhtuti aga hoidutakse sellest kandist, sest uksed on kinni ning peale tolmu ja tühjuse ei oota seal ees miski.
Lennuki tänava miljöö XIX sajandi alguses ja praegu.
Üldiselt teeb muret majade kõrguse fetišeerimine. Sihvakas paistab paljudele a priori hea: ei analüüsita, kas ülejäänuga tekib harmooniline keskkond või kas sümboli ja kasumlikult müüdud ruutmeetrite kõrval on tegemist ka väärtusliku ruumiga. Mitmetes linnades on peamiselt Nõukogude ajal ehitatud kõrghooned, tollal täiesti vajalikud veetorn-elamud, kui pidada silmas omaaegseid probleeme veesurve ja veekoguse tagamisega. Kui näiteks Narva ehitati maja, mille kaheteistkümnel korrusel paiknesid korterid ning nende kohal oli veereservuaar, siis mujal, näiteks Vändras, piisas ka viiest korrusest ja paagist, et silma paista ning omamoodi pilvelõhkujana mõjuda. Varaseimast on kujunduselt kõige kaalukam Teise maailmasõja ajal valminud Voldemar Tippeli pidulik veetorn-elamu Tartus. Aja jooksul on need kaotanud moodsate pumpade tõttu kasutusotstarbe, kuid paljude piirkondade tunnus-ehitisteks on need jäänud tänini.
Kas ka praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi. Tallinngi oma ligi 400 000 elanikuga pole eriti suur ega ole ka maad väheks jäänud. Viimaste aastatega on jõudsalt muutunud töötegemise viis ning tung kontorisse rutata, ülikond seljas, on eriti koroona-aastatega tekkinud digitaalsuse ning paindlikkuse taustal küsitav. Samuti on hinda läinud kodud, mis pole keset soojussaari kinniste peegelfassaadide taga, vaid kusagil, kus saab kiirelt õue või vähemasti rõdule kohvi jooma minna. Nüüd eeldab muutunud julgeolekuolukord ka vähemasti kiire evakuatsiooni peale mõtlemist.
Ilmselt peaks aadressi Maakri 29 kandma hakkav hoone tulema pooleldi äri-, pooleldi elumaja. Plaanitav korterite arv pole liiga suur: kuni 126. Nagu seletuskirjas mööndakse, pole kõrguse mõistes tegemist Tallinna vanalinna silueti suhtes uue dominandiga, mis eralduks juba olemas kõrghoonete rühmast, aga on päris selge, et arhitektuurivõistluse abiga tahetakse püstitada kummaline või vähemasti meeldejääv vorm. Kas selleks saab Mies van der Rohe vaimus klaasminimalism, art déco taastulek, veider kurk või püramiid, pole praegu teada. Seni nähtu põhjal pole olukord eriti lootusrikas.
Luterlikul kirikul on selle kohaga reaalne seos täiesti olemas: nimelt sai Lennuki 22 omanikuks 1910. aastal Oleviste kiriku koguduse abistamise selts. Tuleb möönda, et praegu on kirikul tegelikult nii suuremahulist kinnisvaraäri vaja: on ju väga kulukas pidada üleval meie kauneid, aga väga väikese kogudusega maakirikuid.
Natuke proovitakse suuremahulise ehituse puhul ka arvestada romantilise puitmajaga, mis on muinsuskaitse all. Lennuki 26 on valminud 1927. aastal, selle projekti tegi tuntud arhitekt Herbert Johanson ning kirsina tordile lisas majale katusekorruse 1930. aastal Viktor Reinhardt. Seda hoonet pole seni omanikud pahatahtlikult korrastada soovinud, küll aga on kiputud maja lammutama. Nii on ehitis aastaid seisnud tühjana ning selle ümbrust kasutatakse parklana. Maja terrassi ehtinud betoonlõvid on ära viidud või varastatud. Siiski on kooslus ikka silmale ilus vaadata: suurepäraste proportsioonidega elamut ehib puitdekoor, eriti püüavad pilku joonia stilisatsiooniga pilastrid ning nendega haakuvad voluutlokkidega naisenäod (maskaroonid), samuti stiilne haritorniga katuselahendus. Eiramatut kultuuriväärtust arvestades nõutataksegi, et kõrghoone tuleb kavandada Lennuki 26 majast võimalikult kaugele.
2003. aastal on kaitse alla võetud teinegi naabruskonna hoone: vahva tornikesega juugendlik puitelamu aastast 1912 Liivalaia ja Lennuki nurgal. See on väga hästi säilinud ning ehitatud inseneri ning hilisema linnapea Anton Uessoni projekti järgi. Mõlema maja puhul rõhutatakse, et need moodustavad ümbruse puitelamute ning teisel pool Liivalaia tänavat asetseva Kaasani kirikuga ühtse arhitektuuriansambli.
Kuigi praeguse seisuga jäävad alles ka mälestiste puidust naabrid (Liivalaia 41, Liivalaia 43 väiksem elamu), välditakse juurde- ja pealeehitisi, siis on tulevikuvisioon ikka vastuoluline. Madal kodune puitlinn on Nõukogude ajast saati ümbruskonnast kadumas ning peagi moodustavad nimetatud majad absurdse koosluse, jäädes mälumajakatena irdseteks kääbusteks hiiglaste maal.
Osa Maakri kandi väärtusi on peidus ka maa all, nimetatud on XIII–XVI sajandist pärit asulakohta ning II at eKr – XVI sajandist pärit asulakoha kaitsevööndit. Nendega tuleb tutvust teha enne ehitustööde algust.
Planeeritud ala eesmärkidest tuleks linnaplaneerimise suundumustena ehk esile tõsta kesklinna hoonestuse tihendamist ning uue linnaväljaku loomist. Seega mõtestatakse moodsa inimese elustiili soovina olla miskit viisi üheskoos, olgu virnastatult või avalikult kas füüsilises või virtuaalruumis eksponeerituna. Eks ta vist vähemalt viimase osas tõsi ole.
Pikka aega on liikumist planeeritud selliselt, et autoga saaks sõita võimalikult otse, kiiresti ja mugavalt. Nii on sellest saanud domineeriv liikumisviis. Auto tulek andis vabaduse liikuda, kuhu tahad ja millal tahad, kellestki sõltumata. Autost on kujunenud mugavusese, nii igapäevane ja harjumuspärane, et ilma selleta justkui ei saagi. Sellel mugavusel on siiski olnud oma hind, laialdasel sõiduauto kasutamisel on palju negatiivseid külgi. Mootorsõidukite heitgaasid saastavad õhku ja mõjutavad kliimat. Saastunud õhk ja liiklusmüra mõjuvad halvasti tervisele. Ka mugavus on jätnud jälje meie tervisele. Eesti rahvastiku tervise arengukava järgi on vähene aktiivne liikumine nii ülekaalulisuse kui ka muude haiguste oluline riskitegur.1 Unustada ei saa ka avaliku ruumi rolli. Laiad sõiduteed ja suured asfaltplatsid on ruum autodele – isegi selliselt ei taha need ära mahtuda –, aga me ju tahame end ka inimestena ruumis hästi tunda ja mitte ainult seal, kus selleks ruumi üle jääb, vaid seal, kus igapäevaselt liigume ja viibime.
Alternatiivid
Autostuva ühiskonna ja sellest tingitud kitsaskohtade lahendamiseks tuleb liikumine teha säästvamaks. Kui varem on eri liikumisviise olnud vähem, siis praegu elame kiiresti muutuvas maailmas. Liikuvuse trendid on viimastel aastatel palju muutunud ja muutuvad ka praegu. Liikumisvõimalusi ning liikumisega seotud teenuseid ja ärimudeleid tuleb aina juurde. Viimastel aastatel on tänavad vallutanud elektritõukerattad. Rattarendi süsteemid võimaldavad kasutada jalgratast seda omamata. Linnapildis võib üha sagedamini kohata kastirattaid ning katsetatakse autonoomsete sõidukitega. Muutusi on palju, nimetatud on vaid osa.
Liikumisviise on seega juba praegu mitmesuguseid ja palju. See loob omakorda võimaluse kasutada sihtpunktide vahel liiklemiseks eri liikumisviise ja ka nende kombinatsiooni. Jõuame multimodaalse liikuvuse juurde, mis tähendab, et reisi jooksul kasutatakse vähemalt kahte liikumisviisi, sealhulgas jala käimine. Selline liikumine võib paljudel juhtudel kujuneda kõige kiiremaks, odavamaks ja säästvamaks. Võimaluste rohkus tagab parema ligipääsu kohtadele, kuhu muidu ilma autota ei pääse. On tehtud uuringuid, mis näitavad, et inimesed on tasapisi valmis isiklikust sõiduautost loobuma ja kasutama alternatiivseid liikumisviise.2 Selleks et eri liikumisviise oleks võimalikult kiire, lihtne ja mugav kombineerida, on vaja liikuvuskeskusi.
Liikuvuskeskus
Liikuvuskeskuste kontseptsioon on pealtnäha lihtne. See on koht, kuhu koonduvad eri liikumisviisid ja neid toetavad teenused. Aga milliste liikumisviisidega tuleb arvestada? Millised on tähtsad teenused? Kas on veel midagi vajalikku, mis jääb esmapilgul märkamata?
Euroopa ja Põhja-Ameerika juhendite, arengukavade ja uuringute analüüsimise tulemusena pakun välja, et liikuvuskeskuste tähtsad teenused ja elemendid võiks jagada viide kategooriasse: liikumisvõimalused, liikuvuse tugiteenused, keskkond / avalik ruum, info ning lisateenused.
Liikumisvõimaluste mitmekesisus tagab kohtadele parema ligipääsetavuse ja teeb linnad paremaks elupaigaks.
Liikumisvõimaluste kombineerimisel on enim käsitletud bussi, autorendi ja rattarendi kombineerimist. Münchenis tehtud uuring näitas, et head autorendi ja autojagamise võimalused vähendavad soovi omada autot ning autoga läbitud kilomeetrite hulka.3 Rattarendi puhul võiks eelistada elektrijalgrattaid, sest nendega liikudes ei mõjuta reljeef sõidukoormust ja pikemat vahemaad on kergem läbida.
Liikuvuse tugiteenuste puhul on tähtsad parklad, küll aga mitte sellisel kujul, nagu oleme harjunud neid nägema. Siiani on peamiselt keskendutud „pargi ja sõida“ tüüpi parklatele ning rendiautodele mõeldud parkimiskohtadele. Sama tähtis on jalgrataste hoiustamine. Siinkohal tuleb eristada pikaajalist ja lühiajalist parkimist. Lühiajalise parkimise puhul on olulised jalgrattahoidjad, kuhu saab ratta lukku panna, pikaajalise parkimise võimalus peab olema ilmastikukindel ja turvaline – selline, kuhu saab ratta jätta vajadusel ka mitmeks päevaks.
Elektrisõidukite kasutamine on kasvutrendis ja seega on oluline pakkuda ka võimalust neid laadida. Elektriautode laadimine on saanud juba tavapäraseks ja neid võimalusi luuakse pidevalt juurde. Liikuvustrendide muutumisega näeme ühtlasi, et mõelda tuleb ka kergliiklurite peale. Laadida peaks saama nii elektritõukerattaid kui ka -jalgrattaid, aga miks mitte ka elektriratastoole.
Füüsiline ruum on väga oluline: peamine on luua ligipääsetavus ja istumisvõimalused nii keskuses kui selle ümber. Sama tähtsad on haljastus, valgustus ning hea ja ohutu tänavaruum. Viimane hõlmab palju eri aspekte, kuid kõige olulisem on see, et tänaval peab saama mugavalt ja turvaliselt liigelda igaüks olenemata vanusest, liikumisvõimest või liikumisviisist. Ei saa unustada, et iga reis, olenemata liikumisviisist, algab ja lõpeb jala käimisega.
Liikuvuskeskustes on oluline ka info jagamine ehk viidad, infokioskid ja visuaalne identiteet. Viitade puhul tuleb mõelda nii sellele teabele, mis aitab leida vajaliku suuna liikuvuskeskuse sees, kui ka sellele, mis käib sihtkohtade ja ümbritseva ruumi kohta. Infokioskid peavad tagama info kättesaadavuse. Visuaalne identiteet aitab liikuvuskeskuse ruumis nähtavaks teha ja ära tunda.
Selleks et liikumisviiside valik oleks mugav ja selge, teekond optimaalne, tuleb info saamine teha võimalikult lihtsaks ja mugavaks. Liikumisviiside kombineerimise lihtsustamiseks tuleb rääkida ka info koondamisest, mida tuntakse lühendi MaaS all (Mobility as a Service ehk liikuvus kui teenus). See on digitaalne platvorm, kuhu on kokku toodud liikumisviisid ja teenuse pakkujad, see on lüli liikuvuskeskuste ja liikumisviiside vahel. Ühte rakendusse on kokku koondatud info liikumisviiside kohta, reisiplaneerijad ning tasumise süsteemid.
Suur osa informatsiooni on digitaalses ruumis, seega on liikuvuskeskuse olulised lisateenused ka traadita internet ning telefoni laadimise võimalus. Seal võiks paikneda ka pakiautomaadid, mis vähendavad üleüldist liikumise vajadust, ning ka hoiukapid või pagasihoid. Need on vajalikud nii turistidele kui ka igapäevastele liiklejatele, kes kõiki asju päeva jooksul ei vaja. Loomulikult on tarvilikud ka kohvik või kiosk ehk koht, kus midagi kohapeal süüa ja juua või kust näksimist kaasa osta. Need on vaid mõned liikuvuskeskusega seotud teenused ja elemendid.
Liikuvuskeskuste tüübid Tartu linna näitel
Liikuvuskeskustega seotud olulisi teenuseid ja elemente on palju, kuid on selge, et kõike ei ole mõtet igal pool kasutada. Keskuse olemus oleneb enamasti ju ikka sellest, kus see asub ja mis on selle eesmärk. Seetõttu on mõistlik välja töötada liikuvuskeskuste tüübid, s.t luua raamistik, millises kohas, milliseid teenuseid ja elemente on vaja. Igale tüübile on oma koht ning eri tüüpi keskused peaksid üksteist täiendama, sujuvaks liikuvuseks on vaja ühtset, tihedate ühendustega mugavat süsteemi.
Tartu linna näitel pakun välja neli liikuvuskeskuse tüüpi. Esiteks suured liikuvuskeskused, kuhu koonduvad kohalikud ja üleriigilised ühendused. Tartus on need bussijaam ja raudteejaam. Teiseks keskmise suurusega liikuvuskeskused, kuhu koondub linnaosa või asumi liikumine. Kui sellised keskused põimida kaubandus- või meelelahutusasutusega, saavad need olla ka omaette sihtkohad. Kolmandaks väikesed liikuvuskeskused, kuhu koonduvad esimese ja viimase kilomeetri ühendused. Neljandaks äärelinna liikuvuskeskused, mis on suunatud pigem pendelrändajatele – see on koht, kuhu saab auto parkida, et siis ühissõiduki või kergliikuriga edasi suunduda. Sellist tüüpi seostatakse liikuvuskeskustega kõige enam, kuid sujuvaks liikumiseks on vaja ühtset, eri tüüpidest koosnevat, tihedate ühendustega mugavat süsteemi.
Liikuvuskeskuste teenused ja elemendid olenevad selle tüübist. Näiteks ühissõiduki peatus ning auto- ja rattarent on olulised igat tüüpi keskuses, kuid nõudepõhist transporti on enam vaja väikeses ja äärelinna keskuses. Kui äärelinna keskus koondub „pargi ja sõida“ lahenduse ümber, siis keskmise suurusega keskuses on olulised pigem rendiautode parkimiskohad. Ligipääsetavus, hea ja ohutu tänavaruum on tähtis igal pool. Samuti on läbivalt oluline visuaalne identiteet. Seevastu infokioskit, kohvikuid, traadita internetti ja telefoni laadimise võimalust vajatakse enam suuremates keskustes.
Samm kestliku linna poole
Liikuvuskeskustesse koonduvad säästvaks liikuvuseks vajalikud teenused ja elemendid. See omakorda tagab säästvatele liikumisviisidele parema juurdepääsu ja teeb nende kombineerimise lihtsamaks. Kui isikliku sõiduauto asemel hakatakse kasutama ka muid liikumisviise, siis vähenevad auto kasutamise halvad mõjud keskkonnale ja tervisele.
Liikuvuskeskuste kasutatavust mõjutab info kättesaadavus ja teenuste kvaliteet. Targalt loodud keskused aitavad vähendada liikuvusega seotud ebavõrdsust ning luua paremad liikumisvõimalused kõigile. Arvestada tuleb sellega, et liikumisviisid ja -harjumused muutuvad ajas ning liikuvuskeskus peab olema piisavalt paindlik, et nende muutustega kaasas käia.
Liikumisviise ühendav keskus ei tohi olla pelgalt sõlmpunkt, vaid ka hea avalik ruum. Keskuste ühtse süsteemi loomine ja väljaehitamine nõuab palju tööd, kuid linnades on võimalik muutusi luua juba väiksemate sekkumistega. Parem linn algab juba rattaparklast, pingist ja puust.
Artikkel põhineb sel kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Liikuvuskeskuste olemus ja hierarhial põhinev kasutamine Tartu linna näitel“, juhendaja Tauri Tuvikene ja Merlin Rehema.
1 Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030. Sotsiaalministeerium.
2 Sören Groth, Multimodal divide: Reproduction of transport poverty in smart mobility trends. – Transportation Research Part A: Policy and Practice 2019, nr 125, lk 56–71.
3 Montserrat Miramontes, Maximilian Pfertner, Hema Sharanya Rayaprolu, Martin Schreiner, Gebhard Wulfhorst, Impacts of a multimodal mobility service on travel behavior and preferences: User insights from Munich’s first Mobility Station. – Transportation 2017, nr 44(6), lk 1325–1342.
Vabaduse kohta saab ja tuleb küsida üksnes uusaegses läänemaailmas. Osundan siinkohal ühele selle küsimuse elusale klassikule Quentin Skinnerile: vabadus on tüvikontseptsioon, kui mõtleme „indiviidi väärikusest ja väärtusest“. See ei tähenda, et vabadusest ja väärikusest ei saaks ega võiks mõelda mujal. Kuid indiviid ja tema vabadus, nagu me neid tunneme ja nagu neid kogumikus „Esseid vabadusest“ esitletakse, on väärtustena sõltumuslikud nähtused: võimalikuks saanud läänes selle ajaloo funktsioonidena.
Teiselt poolt ei seisa see debatt paigal. Klassikalist XX sajandi teise poole vabaduse üle peetud arutelu, mida tutvustab kogumik „Esseid vabadusest“, lahutab üha süvenev kuristik lääne tänapäevase vabadusdebati lõikeservast, milleks on vabadus valida sooline (või sootu) identiteet. 1950. ja 1960. aastatel oli maailm korraks saavutanud blokiülese tasakaaluseisundi. Ideoloogiasõjad jätkusid, kuid neid pidasid jõud, mis jagasid enam-vähem konsensuslikult toonast uusaegset inimesekontseptsiooni selle osas, et inimene on sooliselt selgelt kahestunud, tema loomulikuks keskkonnaks on perekond ning ta esindab uhkusega oma „rassi“.
Seda seisundit võiks nimetada Asimovi momendiks ajastu viljakaima ulmekirjaniku järgi, kes väljastas raamatu aastas ning kehastas visiooni, mis nägi inimkonna tulevikku sellise inimese levimises igasse universumi nurka. Asimov on nüüdseks minevik (kui ignoreerida Apple TV+ seriaali „Asum“) ning lääne tulevikku esindab Asimovi loominguga enam-vähem samavanune, kuid tunduvalt parema ajaga kaasaskäimise võimega „Star Trek“, mille viimases reinkarnatsioonis juhib kosmoselaeva mehe nime kandev mustanahaline naine ning mees-/naiskonnaliikmeteks on selle seeria esimene geipaar koos trans- ning mitte-binaarsete tegelaskujudega.
Olm, et J. K. Rowlingu reputatsiooni määrab enam-vähem samavõrra see, mida ta arvab transnaiste õigustest, kui see, et ta lõi Harry Potteri, kuulub orgaaniliselt ühele ja samale ajalookaarele Platoni, Kristuse, Descartes’i ja Kantiga. Antiikajal vabadust veel küll ei problematiseeritud – sellele osutab vaatlusaluses kogumikus Hannah Arendt –, vähemalt mitte indiviidi tahtevabadusena. Teemaks tõusis see alles kristlusega, mis jättis eelmise aastatuhande keskpaiku vakantseks jumala koha, ning kogu loole andis kokkuvõtliku kanoonilise vormi Immanuel Kant, kelle mõtteid sageli juba seda teadmata mõeldakse, kui mõeldakse vabadusest.
Aastatuhandevahetuse ümber või veidi hiljem läks lääne tee teistest lahku. Kui 1950.-1960. aastail pidasid lääs ja muud võitlust sisuliselt sama, progressiivse inimese eest, siis pool sajandit hiljem enam mitte. Tagasiteed 1950.-1960. aastatesse enam pole, lääne edasiliikumine surub vastaseid üha XX sajandist välja, tagasi arhailisemate maatriksite suunas. Erinevus eesmärkides on olemuslik: Asimovi momendi pärijad taotlevad inimese progressioonis endiselt kvantiteeti, lääne loogika on aga üha introspektiivsem, hinnates indiviidi (ja tema tahte) kvaliteeti. Külma sõja lõpp tähistas seega muu kõrval unipolaarse inimesekontseptsiooni lõppu ning tagasilöök (siia kuulub sõda Ukrainas) kujutab endast moderniseerumistõrget, mis on hoogu võtnud pool sajandit (ja mille hoorattakesed pöörlevad ka Eesti poliitikas). Filosoofias lahknes positivismi ja idealismi tee muidugi juba varem, kindlasti juba Kanti ja tema einbildungskraft’iga, kuid lõplikult Nietzschega, kelle käsituses on tahe esmajoones loov.
II
Kogumikus „Esseid vabadusest“ on sellest kõigest juttu minimaalselt. Kogumiku väljaandjad on raaminud vabadusdebati suuresti XX sajandi teise poolde (valitud tekstide esmailmumisaastad on 1958–2002). Koostaja Tanel Vallimäe sedastab oma eessõnas valiku tagumise ajapiirina külma sõja lõpu, seda uusvabanenute vaates: neil oli muid muresid kui oma äsjast vabadust akadeemiliselt analüüsida. Kogumiku koostaja määratleb ühtlasi vabadusdebati ka valdkondlikult ühe teemana teiste kõrval, selle tundmine tuleb kasuks paljude erialade üliõpilastele ja teaduritele. Samamoodi kategoriseerib vabaduse probleemi XXI sajandi inimkonna ühe väljakutsena paljude seas järelsõnaks oleva temaatilise sisujuhi autor Mats Volberg, kes vastandab vabaduse teiste väärtuste ja väljakutsetega, aktuaalseim viimastest on keskkonnakriis.
Sellisena jätab tekstide valik ja küsimuseasetus, millega need seotakse, kogumikule veidi akadeemiliselt antikvaarse, et mitte öelda skolastilise mulje. Isaiah Berlini mõtisklused negatiivse ja positiivse vabaduse mõiste üle ei näi XXI sajandil omavat oluliselt suuremat relevantsust kui näiteks küsimus, mitu inglit mahub tantsima nõelaotsale. Millest on kahju, sest koos ajaloo pulbitseva vanniveega kipub nii kaotsi minema taipamine, mida jagavad nii Skinner, Berlin kui ka paljud teised Kantini välja: et vabadus on inimesele, kes me kristlusega ristatud platonismi kaugete järeltulijatena oleme, olemuslikult omane. Omasem, lõppkokkuvõttes, kui ükskõik milline teine väärtus, olgu selleks võrdsus või armastus või veel midagi muud. Iseküsimus on, kas see olm meid inimestena paremaks teeb. Olemuse realiseerimise vaatepunktist on kõiksugu „parem“ ja „halvem“, „hää“ ja „kuri“ suhtelised ja sõltumuslikud kategooriad, nagu on seda seni kõige selgemini näinud Nietzsche. Kuid pole kahtlust, et vabadus on tänapäeval läänes fundamentaalsem kui ükskõik milline globaalne probleem: kui näiteks kliimakatastroof hoitakse ära vabaduse hinnaga, siis tehakse kindlasti paljudele teene, kuid mitte iseenestele, sest nendeks me ei jääks.
Kirjeldatud taipamise tõsiselt võtmiseks oleks pealkirja „Esseid vabadusest“ kandva kogumiku kontseptuaalne haare pidanud olema laiem. Juba mainitud (ja kogumikus ka esindatud) Quentin Skinner pidas 2016. aastal Stanfordis loengu vabaduse genealoogiast. Näiteks saatesõnana oleks see andnud esseevalikule vajaliku laiema ja sügavama konteksti, tuues üheltpoolt sisse ka Hobbesi ja Locke’i, aga ka John Stuart Milli, kuid osutades teiselt poolt Arendti kaudu Kanti kõrval lisaks Hegelile. Oleksin tahtnud midagi näha ka Foucault’lt, kes pole kirjutanud rangelt võttes küll vabadusest, kuid katsus suurima sunduse üle teoretiseerijana vabaduse selle antiteeside kaudu läbi põhjalikumalt kui ükski poliitiline filosoof. Küsimärgi alla paneksin Friedrich Hayeki esindatuse kogumikus koguni kahe esseega. Angloameerika debatti, kus turuvabadus on vaba inimese enesemääratluses olulisel kohal, Hayek küll avardab, aga n-ö valelt korruselt.
Tänuväärselt avab ukse laiema konteksti tarvis Mats Volbergi järelsõna, kus lahatakse vabaduse mõistet John Rawlsi avatud perspektiivist. Rawlsi „Õigluse teooria“ pumpas 1971. aastal uut verd angloameerika poliitilisse filosoofiasse ning reaktsioon sellele järgnenud kümnenditel (koos Rawlsi vastureaktsiooniga) peaks moodustama osa raamistikust, milles kõnealuse kogumiku tekste tuleks vaadelda. Enamasti eeldab kogumikus esindatud arutelu inimesekontseptsiooni, mis on osutunud pehmelt öeldes problemaatiliseks ka USA konstitutsioonilises traditsioonis (kuhu Rawls oma universaalsena mõeldud teooria kaitseks lahinguid andes lõpuks taandus), maailmast rääkimata. Lühidalt: sellist inimest, kes on XX sajandi lõpu liberaalse poliitilise filosoofia vabadusdebati eelduseks, pole olemas – ega tohikski võib-olla liberalismi enese eeldusi respekteerides olemas olla. Selles äratundmises oli Rawlsile kriitikuna abiks kogumikus „Esseid vabadusest“ esindatud Charles Taylor, kuid veel suuremal määral käib see Michael Sandeli ja Michael Walzeri kohta, kes pole kahjuks isegi mitte mainimist leidnud.
III
Kogu liberaalse vabadusdebati saab lühiühendada küsimusega „kust tuleb vabadus?“. Kõik esseed kogumikus eeldavad eo ipso vabaduse leidumist maailmas, vaba ühiskonnakorra kehtimist ja vajadusel levimist. Küsimus, millele nad vastust otsivad, võiks kõlada ka „kuidas parandada seda, mis pole katki?“. Ka pärisfilosoofilise mõõtme lisamine ei muuda olukorda, sest sedastada, et miski on inimesele olemuslikult omane, ei tähenda selle tõekstegemist. „Inimene sünnib vabana, aga on kõikjal ahelais“ on lause, mille saab öelda üksnes filosoof. Ülejäänud teavad, et see pole nii – et kohti, kus see nii on, on vähe ja harva.
Kuid seegi pole päriselt nii. Selliseid kohti on vähe, kuid need pole tingimata harvad hajutatuse mõttes. Vastupidi, ajaloos on tegemist üsna tihedalt koondunud ühiskondade klastriga. Osundan Skinneri eelmainitud 2016. aasta loengule: vabaduse genealoogia on kirjutatud „klassikalise liberaalse poliitilise filosoofia ingliskeelses traditsioonis“. Nagu osutatud, sundis kommunitaarne kriitika Rawlsi pääsu otsima oma teoreetilise ambitsiooni piiramisest Ameerika konstitutsioonilise traditsiooni raamesse. Ka kogumiku „Esseid vabadusest“ kõik tekstid on tõlgitud inglise keelest. Asjaolu, et kogutud esseid poleks olemas Kanti ja Hegelita, ei aita edasi: nagu Rousseau, olid nemadki filosoofidena vabaduse teoreetikud, mitte praktikud.
Praktikas kujutab vabadus endast resultaati, tulemust. Inimese olemusliku atribuudi asemel on vabadusest mõistlikum mõelda kui ruumist, mis on teatud ühiskondades institutsioonide koostoimes(t) nende koesse – ja liikmete ümber – siginenud ning teistes mitte. Selline vabaduse ajalugu algaks 1215. aasta ja „Magna Cartaga“ Inglismaal. See algus polnud aga metafüüsiline ega sisaldanud eneses mingit lõpp-punkti või telos’t. Lihtsalt sajandite jooksul kiht kihile laotud ühiskonnamüürid osutusid populaarseteks ning globaalses konkurentsis kasvujõulisteks ja vastupidavateks.
Kui vabadusest on saanud mõne ühiskonna ülim väärtus, siis just sellest perspektiivist vaadatuna. Vabadusest on orgaaniliselt saanud lääne ühiskonnaelu tähtsaim atribuut, standard, millega mõõdetakse kõike muud, ka teisi väärtusi. Loomulikult – nagu on osutanud mh Rawls – pole tegemist ainsa väärtusega ning vabaduski peab taluma kompromisse, kuid lõpuks trumpab see üle kõik muu. Institutsioonidesse siginenud ruumina ei kujuta vabadus endast mitte üksnes ega esmajoones kellegi sunni puudumist, vaid kodanike igapäevase elu kõige üldisemat eeldust.
Siin on koht, kus Isaiah Berlin ja kompanii tavalise inimesega kokku saavad, et siis kohe taas lahku minna. Vaba pole see, kes hüperrefleksiivselt maksimeerib oma vabadust kui abstraktset kvantumit, vaid see, kes saab igapäevaelus toetuda institutsioonidele ja normidele, mille jaoks tal ei tarvitse nimegi olla. Sellist vabadust ei looda läbirääkimistel, konstitutsiooni või rahva demokraatliku tahtega. Selle saavad luua ühiskonnad ajaloo käigus institutsioone katsetades. Ning asja juurde kuulub mõistmine, et ükski institutsioon, ükskõik kui auväärne, ei saa jääda muutumatuks. Kõik muutub ja muutuma peavad ka institutsioonid, millelt saab ja peab vabas ühiskonnas nõudma vaid üht: muutudes tuleb neil vabaduse ruumi suurendada, mitte kitsendada.
Ainult hüppetung, nõtke kergus (isegi autonoomia, vabadus) annab naerule piirideta valduse.
Georges Bataille
1.
Tanel Vallimäe koostatud tõlkevalimikku „Esseid vabadusest 20. sajandi poliitikafilosoofidelt“ on koondatud mõtisklusi vabaduse või, täpsemini, vabaduse mõiste üle. Vabadus ja selle mõiste ei lange kokku. Ometi ei ole vabadust reflekteerimata, mida tähendab olla vaba, ei teki ka ettekujutust vabast elu(viisi)st. Aga siiski on see tihedamalt eluline kui mõisteline. Seda kinnitab hästi vabadusele kohane liikumine, mille käigus ta pageb pidevalt oma mõiste alt, tungib teistesse eluvaldadesse, teistesse kirgedesse, soovidesse, tahtmistesse, keelemängudesse, kuhu tal esmapilgul justkui asja ei ole. Vabaduse mõiste saadetakse siis mõõtma välja vabadusele iseomast ruumi, vangistama teda piirdeisse, kust ta enam välja ei pääse.
See piiramissund tuleneb mõiste „mõiste“ loomusest, peab esindama ja paika panema. Sest ometi ei eksisteeri vabadus – nüüd vabas, elulises mõttes, millel ei ole mõistelist määratlust, vaid ainult konkreetsed määrangud – ju lahus teistest (ühis)elu valdadest. Vaba saab olla, vabalt saab tegutseda ainult kuskil konkreetses kohas mingil konkreetsel ajal, midagi millalgi tehes. Ainuüksi vabadusele kuuluvat valda ei ole niisiis olemas (isegi sügav igavus ei ole puhas vabadus), aga seda on üritatud ja üritatakse siiski jätkuvalt piiritleda, olgu erasfäärina, nagu Friedrich Hayek („Esseid vabadusest 20. sajandi poliitikafilosoofidelt“, lk 117–138, 139–160), või poliitilise tegevusena, nagu Hannah Arendt (samas, lk 85–116). Aga vabaduse vald saab säärase eneseküllasuse otsinguil kahekordselt puhastatud. Milles see topeltpuhastus seisneb?
Märkame seda nii Hayeki kui ka Arendti puhul. Kui Hayek sätestab vabaduse ruumina erasfääri, ei puhasta ta seda üksnes riiklikust poliitikast, mis jääb nüüd täitma sunnijõu rakendaja rolli, vaid ka kõigist erasfäärist tulenevaist sunnivahendeist. Kui pagendada sund riigi valdusse, õnnestub eraomand ja rikkused sunnivahenditena ümber kehastada vabaduse allikateks. Nüüd ilmub eraomand otsekui imeväel vabaduse loomuliku hällina (sellest kirjutab valimikus Gerald Allan Cohen), riiklikud hoolekandeasutused tõusevad aga ähvardavalt esile sunnimehhanismide käimalükkajatena. Nii nagu Hayek pagendab sunni riigi valdusse, pagendab Arendt selle erasfääri, sätestades poliitilise tegevuse võrdsetevahelise avalike asjade üle otsustamisena. Ainult avalik sfäär, kus osalevad inimesed on kõik võrdsed, võimaldab inimloomadel rakendada oma võimet algatada uut (see on Arendti käsituses see õige vabadus), sealhulgas muuta ühiselu kurssi. Mõistes ebavõrdsust, hierarhiat, sundi kodumajapidamise ehk ökonoomia pärusmaana, puhastab Arendt avaliku ühiselu sunnist. Samal ajal saab ta öelda, et orjapidamine ja naiste alaväärsus on Vana-Kreekas, mille kontekstist ta lähtub, majapidamise probleemid, mis ei puutu poliitikasse. Käsu- ja sunnivõim on poliitikavälised. Nii saab „unustada“, et orjapidamine ja naiste alaväärsus (nende mittekodaniku staatus) tuleneb võrdsete meeste isekeskis tehtud otsustest ehk sellestsamast poliitikast. Mehed võrdsustatakse võrdsetega (vt selle kohta valimiku Nancy Hirschmanni teksti). Kangelaslikust ja imetabasest algatusest saab inimliku vabaduse etalon.
On muidugi ootuspärane, et vajadus kehtestada mingi eluvald nimelt vabaduse vallana nõuab, et sund, käsk, võim, vägivald jms lükataks teistesse sfääridesse. Säärane topeltpuhastus – sfääri puhastamine sunnivõimust ja siis selle sfääri sätestamine vabaduse loomuliku hällina, kus sund ei olegi enam võimalik, sest vabadus ju sünnib siinsamas – loob illusiooni, et ongi olemas mingisugune eluvald, mis on vabadusega seotud olemuslikult, ilma milleta vabadusest ei saa mõelda. Ja teistpidi: seda sfääri ei saa siis enam mõtestada teistkaudu kui vabadusest lähtuvalt. Kuidas mõelda vabaduseta turust? Ikka riigi sekkumise kaudu, sedakaudu, kust sünnib sund. Kuidas mõelda vabaduseta indiviidist? Ikka ühiskonnast lähtuvalt, sest üksikisik on sunnitud teistega arvestama.
2.
Vabaduseteemalises valimikus on nähtaval üks vald oma negatiivse, peaaegu puuduva kohalolu kaudu. See on mitteinimese ruum, millele vastandudes on üleüldse võimalik hakata vabadust mõtestama. Kaks näidet, vastavalt Isaiah Berlinilt ja Arendtilt: „Lõppude lõpuks tuleb inimestel ikkagi ülimate väärtuste vahel valida; nad valivad nii ja mitte teisiti seetõttu, et nende elu ja mõtlemist määravad põhjapanevad kõlbelised kategooriad ja mõisted, mis moodustavad, vähemasti vägagi suures ajalises ja ruumilises ulatuses, osa nende olemisest ja mõtlemisest ja identiteeditundest – kõigest sellest, mis teeb neist inimesed“ (lk 83–84) ja „Ajalugu on erinevalt loodusest täis sündmusi; siin esinevad juhuse ja üliväikese tõenäosuse imed nii sageli, et imedest rääkimine ise tundub kummaline. Kuid selle sageduse põhjuseks on lihtsalt asjaolu, et ajaloolisi protsesse põhjustab ja ka katkestab pidevalt inimalgatus, initium, mis inimene on nii kaua, kui ta on tegutsev olend. Seega pole ettenägematu ja -ennustamatu otsimine, valmisolek „imedeks“ ja nende ootamine poliitikavallas vähimalgi määral ebausk, vaid pigem realismisoovitus. [—] Otsustav erinevus „üliväikese tõenäosuse“, millel lasub meie maise elu reaalsus, ja ajaloolist tegelikkust määravatele sündmustele omase imelise iseloomu vahel peitub selles, et inimtegevuse valdkonnas me teame „imede“ autorit. Neid panevad toime inimesed – inimesed, kes selle tõttu, et on saanud kahekordse kingi vabaduse ja tegutsemise näol, võivad tekitada omaenese reaalsuse“ (lk 114–115).
Kartuses ilmselget korrata: vabadus on inimlik; inimsus on vaba – vabadusest saab mõtelda ainult antropoloogilise kategooriana. See tekitab kohe hulga probleeme. Ühest küljest tekib vajadus üldistada. Kui vabadus tuvastatakse toimivat mingis inimelu ajaloolises kontekstis, tahetakse see kohe üle kanda universaalseks vabadusevormiks: turuvabadus, omandiga kaasnevad vabadused, algatusvõime.
Üks vorm hakkab esindama inimliiki. Nii kaovad pildilt konkreetsed sunnivahendid ja nende rakendusmeetmed, sest need pannakse tööle seal, kus peaks teoreetiliselt valitsema vabadus, ja nende inimeste poolt, kes on vabaduse kõigi jaoks määratlenud (vabad meeskodanikud1, kolonistid, kapitalistid, suurtöösturid). Teisalt aga saame aru, et siin käsitletav vabadus on üksnes inimestevaheline intersubjektiivne vabadus, mis on ekstraheeritud igasugusest mitteinimlikust keskkonnast ja igasugustest vastastiksuhetest mitteinimestega – ehk klassikaliselt loodusest. Poliitiline võitlus vabaduse nimel käib ainult inimühiskonnas: ühiskond on nii tegutseja kui teostatav, looduskeskkond on stabiilne taust, mis ei tohi ühiskonna tegemistesse sekkuda.
Kui kokku pannakse need kaks tahku – väikese inimrühma põhise määratluse üldistamine kogu inimkonnale ja looduse välistamine nn vabaduse vallast –, jõutakse tihtipeale järelduseni, et vabadus on modernsete eurooplaste leiutis, nende, kellele ebamodernsed rahvad on tagurlikud metslased ning loodus ressurss. Seda struktuurset välistust nimetab Pierre Charbonnier oma raamatus „Küllus ja vabadus. Poliitiliste ideede keskkonnaajalugu“2 modernsuse topelterandiks, mis seisneb üheaegselt nii modernsete kultuurilises erilisuses kui ka nende katses end keskkonna seatud piirangutest lahti rebida. Just selles topelterandis peitub võti tänapäevase vabaduse-mõiste mõistmiseks: tsiviliseeritus ehk areng ja lisandi tootmine ehk küllus. Loomulikult põhistab üks teise. Ei saa olla arenenud, olemata samas (üle)tootlik; ei saa toota kõike (üli)külluses, olemata samas tsiviliseeritud. Just sellest surnud ringist kasvab välja modernne läbinisti „inimlik“ vabadus: areng tootmise ehk maa- ja tema varade kasutuse kaudu lubab teatud ühiskondadel mõista end ökoloogilistest piiridest ja piirangutest vabana. Ainult siis muutub mõttekaks vabaduse mõiste puht intersubjektiivsena, inimestevahelisena. Vabadus ja küllus käivad aga tänapäevaks juba nii tihedasti käsikäes, et neid ei ole enam võimalik lahutada.
Arendti käsitlus on siinkohal kõnekas, sest ta heidab ihulikud ja n-ö loomulikud vajadused poliitikast ehk vabaduse sfäärist rangelt välja, öeldes, et need kuuluvad majapidamise seinte vahele. Poliitikat saab hakata tegema üksnes siis, kui ihulikud esmavajadused on rahuldatud, kui ei pea enam tühja kõhu või järgmise palgapäeva pärast muretsema. Kuidas inimloomad toitu hangivad ja toodavad, kuidas esmatarbekaupu vahetavad ja ostavad, kuidas maad kasutavad ja keskkonnaga tegutsevad, ei ole avalikkuse huvi väärt. Kõik see moodustab kõigest poliitika tausta (kuhu pagendatakse sunnimehhanismid ja hierarhia), poliitilise tegevuse tingimuse (vastasel juhul ei oleks vabad kodanikud piisavalt jõukad), mis ei tohi aga kunagi esiplaanile tõusta, sest just nimelt sellest eraldumisest sõltub vabaduse puutumatus.
Charbonnier nimetab säärast vabadust Alexis de Toqueville’ist lähtuvalt ekstraktiivseks: autonoomia on sõna otseses mõttes maa seest välja tõmmatud. Maa ja tema saadused on ressurss, mille (ära)kasutamise korral on võimalik enesele vabadust toota. Maakasutus on vabaduse varju jääv tingimus, see, mille põhjal võib inimühiskond paista autonoomsena: ei sõltuta enam maast ja oma keskkonnast. Säärane on muidugi kõige äratuntavamalt liberaalne vabadus: konkurentsivabadus, omandist lähtuv vabadus, tarbimisvabadus, kas(v)uvabadus …
3.
Säärane paratamatuks ja loomulikuks saanud suhe maast ekstraheeritud külluse ja vabaduse vahel on põhjuseks, miks jookseb peaga vastu seina igasugune ökopoliitiline katse mõtestada vabadus keskkonnast ja loodusest lähtuvalt ümber. Alati saab vastata: te tahate meid kõigest sõltuvusse sundida! Tundub, et ökoloogilisi probleeme ei ole lihtsalt võimalik vabaduse terminites sõnastada, sest modernne vabaduse-mõiste on üldiselt inimlik, aga täpsemalt koloniaalne ja ekstraktivistlik, eufemistlikult aga tsiviliseeriv ja tööstuslik.
Vabadus on ses topelterandis kinni. Nii et näiteks Pentti Linkola peab oma rohelise programmi otsesõnu totalitaarseks kuulutama.3 Linkola peab paratamatuks, et kasvu seiskumise või kahanemisega ei saa enam jätkuda ka demokraatia ühiskonnas: politseile tuleb anda suurim võim, taastada eugeenikute rahvastikukontrolli ideaalid jne. Nii ei mõtesta Linkola õigupoolest ümber poliitilise valitsemise vormi, vaid tugevdab võimu rusikat, mis toimib juba niikuinii edukalt. Nagu ta läbinägelikult täheldab, ei ole ses hullumeelses kasvule suunatud enesetapuühiskonnas isikuvabadustest enam niikuinii midagi järel: „[I]sikuvabaduse õiel pole enam kuskil kuigi palju kroonlehti küljes. Rahvastikutiheduse kasvades on tulnud isikuvabaduse unelmatest üksteise järel loobuda. Praeguses ühiskonnas on kodanike elu sünnist hauani lugematute seaduste kammitsais. Nagu teame, jääb koguni üldise ühetaolise hääleõigusega uhkeldav esindusdemokraatia parimalgi juhul tõelise rahvavõimu kahvatuks varjuks. [—] on parlament vabatahtlikult delegeerinud tegeliku otsustus- ja täidesaatva võimu oma erakonna tahet tõhusamini teostavale oligarhilisele organile, kuhu kuulub suurettevõtete juhtkond ning mõni isik pangandus- ja kindlustussüsteemist, tööturuorganisatsioonidest ja juhtivatest parteiorganitest.“4
Sel nn suveräänsel rahval ei ole poliitikategemise vormi koha pealt mingit sõnaõigust. Arendti ülistatud avalik sfäär toimib parimal juhul vaba poliitilise tegevuse simulaakrumina.5 Kõne, diskursus, sõna võib küll vaba olla, aga tal ei ole poliitikale suurt mõju: rääkige, rääkige, küll me kuulame! Selle asemel et leiutada uutmoodi poliitikat, valis Linkola vana tuttava: rõhuva, sundiva, eugeenilise. Tundub tõesti, et muud võimalust ei ole: küllus või sunnivõim.
Charbonnier’ järgi ongi poliitilist vabadust aheldava paarisrakendi küllus-vabadus lahtiharutamine ja rajalt mahavõtmine tänapäeva poliitilise mõtte esmatähtis ülesanne. Siin on teenäitajateks XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse teoreetilised sümmetriseerimiskatsed, millega üritatakse jätkuvalt vastustada kolmiku mees-lääs-ühiskond ülemvõimu ning rõhutada selle kolmiku „alama“ ehk naise-koloniseeritu-looduse väge. Viimasesse kolmikusse kuuluvad intellektuaalses plaanis ennekõike feminismid, post- ja dekoloniaalsus, teadus- ja tehnoloogiauuringud ühes toimija-võrgustiku-teooriaga ning antropoloogia pöörded looduse ja ontoloogia poole. Sümmetriseerimise käigus on selgunud, et ükski neist kolmest „alamast“ ei ole õigupoolest need, keda imperiaalne kolmik eeldas neid olevat. Naine ei ole inimliigi sugu, vaid hoopis teistlaadne mõtteviis; koloniseeritu ei ole metslane ja tagurlane, vaid teistlaadse poliitilise korralduse teostaja; loodus ei ole universaalne ühiskonna-kultuuri vastand ja taust, vaid võib-olla hoopis ise täieõiguslik ilmakodanik. Mehest, läänest ja ühiskonnast vabastatuna teisenevad „alamad“ mõisted sedavõrd, et neid ei saa enam pidada samadeks nähtusteks. Nad muutuvad millekski tundmatuks, teistsugust ilmakorda teostavateks ja leiutavateks. Tänu sümmetriseerimiskatsetele on selgunud, et poliitika ei tähenda ühe maailma valitsemist mitmest perspektiivist, vaid maailmade paljundamist ning paljususe alalhoidmist.
Paljusus on aga paratamatult tundmatu: seda ei saa paika panna. Paljusus on olemuslikult vaba. Nii on ka see uus kollektiivne subjekt, kes on Charbonnier’ sõnul juba hakanud teostama veel olematut poliitikat, mille eesmärgiks on kujundada Maa enesekaitse, veel tundmatu ja poolik. Tal ei ole nime ega substantsi – ega saagi olla, sest ta alles kujuneb välja ökoloogilistes konfliktides, vastates kliimakriisi püstitatud probleemidele antiproduktsionismi ehk tootmisvastasusega.6 See poliitika on läbinisti ebamodernne, sest poliitiline leiutamine kaasab kogukonda mitteinimesed, tunnustades neid – sealhulgas Maad ennast – mõtleva ja tegutseva subjektina ning nende eest kõneldes. Ebamodernsena on ta veel väike, vastustades arendust, kasvu ja progressi, kinnitades Maa õigust enesekaitsele. Üks Maa õigusi on kaitsta end ekstraktivistliku ja hävitava inimpoliitika eest, mille ees ka Maa on praegu veel väike. Olgugi et veel kaotaja rollis, ei hakka Maa kunagi inimese eest kõnelema, inimeste poliitikat ajama, inimvabaduse eest seisma. Ainus võimalik tulevikuvabadus inimese jaoks on inimerilisusest loobumine ja koostöö vihmaussiga, inimese väikseks- ja loomaks- ja nähtamatuks-saamine.
Poliitika on niisiis maailmade loomine ja käimashoidmine – ontoloogiline praktika. Meie praegune vabaduse mõiste, mis lähtub universaliseerivast, ekstraktiivsest, allutavast, (neo)liberaalsest metafüüsikast, on kõigest üks ajalooline võimalus mõista vaba elu(viisi). Ja pealekauba on ta säärane metafüüsika, mis teeb õnnetuks, sest asetab vabadusesunni üksikisiku õlule. Vabaduse nõudlemine on sund osta, omada, olla naabrist parem, eraldada end kogukonnast, pidevalt ligimesega – ja ka iseendaga – konkureerida. (Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu. Arusaam, et kogu ilm mõtleb ja teostab lakkamatult eluvabadust – ehk muundumist, saamist, (te)isenemist –, on kõigest esimene, kuid esmatähtis samm taipamaks, et vaba saab olla ainult koos. On ainult vabakssaamine koosluses ja kooslusega. See on muutus metafüüsikas, millega lõikub võitlev poliitika, mis paljundab maailmu. Mitte looduse ja teise allutamises, vabaduse valla väljaeraldamises ja piiramises, vaid ühiselu viiside leiutamises muutub vabadus kergeks ja toob naeratuse näole. Selle naeratuse nimel tuleb aga lakkamatult võidelda – nii metafüüsiliselt kui ka poliitiliselt – nende jõududega, kes on muutnud vabaduse depressiooni, allutamise, koloniseerimise, tsiviliseerimise vahendiks. Naeru kergust ei tohi segamini ajada leplikkusega.
1 Vt maskuliinsest vabaduseteooriast Nancy J. Hirschmann, Feministliku vabaduseteooria poole, rmt-s Esseid vabadusest, lk 270–275.
2 Pierre Charbonnier, Abondance et liberté: une histoire environnementale des idées politiques. La Découverte, Pariis 2020.
3 Pentti Linkola, Ellujäämise küsimus. Linkola programm. Rahvusliku Ehituse Selts, 2021. Vt ka Hasso Krull, Voorus on mõistmine. – Sirp 27. V 2022, lk 12–13; Linda-Mari Väli, Progressi poolt reedetud kaluri kibe ellujäämisühiskond. – Vikerkaar 2022, nr 6. http://www.vikerkaar.ee/archives/28410
4 Linkola, Ellujäämise küsimus, lk 81.
5 Vt Ingolfur Blühdorn, Sustaining the unsustainable: Symbolic politics and the politics of simulation. – Environmental Politics 2007, nr 16(2), lk 251–275.
headesse ei lasta ja halbadesse ei taha, jäävad vaid inetud …
Veidi üle aasta tagasi hakkas ajakiri Nature koos oma allajakirjadega, mida on praeguse seisuga 156, üle minema avatud ligipääsu (open access) süsteemile, mis tähendab seda, et igaüks, kel on ligipääs internetile, saab Nature ajakirjades avaldatud artikleid lugeda vabalt täismahus. Iseenesest ei ole see mudel küll midagi uut: avatud ligipääsu mudelile on viimase viie aasta jooksul teadusajakirjades massiliselt üle mindud ja võimalus oma artikkel kõigile lugejatele kättesaadavaks teha on enamikus ajakirjades saadaval olnud juba oma viimased viisteist aastat. Kuid praeguse üleminekulaine omapära on asjaolu, et kõik muud, sh oma artikli tasuta avaldamise variandid kaovad õige pea sootuks, kui ei olegi juba kadunud. Jääb vaid üksnes võimalus artikli avaldamise eest rahakotti kergendada.
Teaduse (pseudo)avatus
Kirjastajad selgitavad (usinasti ja kõikjal) avatud ligipääsu mudeli olemust sellisena, et autorid ei pea tegema muud, kui maksma ise kinni artikli ilmumiseelse ettevalmistamise kulud. Laias laastus siis tehnilise toimetamise, mille käigus otsitakse üles ja korrastatakse kirjavead, viitamata jäänud allikad ja muu säärane, mis autoritel, retsensentidel ja toimetajatel on kahe silma vahele jäänud. Samuti küljenduse. Artikli avaldamisväärilisuse hindamine ning sisuline toimetamine sinna alla ei kuulu – seda teevad ikka edasi teadlased oma tööajast ja ilma selle eest mingit tasu saamata (on küll väga üksikuid erandeid) ning kirjastaja ei kanna sellega seoses mingeid kulusid. Tagatipuks olevat selle mudeli suur pluss, et avatud ligipääsuga artikleid hakatakse märgatavalt rohkem lugema ning nende mõjukus teaduses kasvab.
Kui palju siis Nature artikli avaldamise eest soovib? Ühe artikli menetlemise kulud on nende hinnakirja põhjal 9500 eurot. See on ikka üsna kopsakas hind tehnilise toimetamise ja küljendamise eest. Pealegi ostavad peaaegu kõik teadusajakirjad neid teenuseid sisse Indiast, Malaisiast ja mujalt Aasiast, kus leidub ohtralt inglise keele oskajaid, kelle palganõue on väga madal. Infot selle kohta, kui palju artikli töötlemise kuludest jõuab päriselt töö tegijani, muidugi ei ole. Teaduskirjastamine on aga endist viisi üks kõige suurema kasumimarginaaliga ärisid.1
Ajakiri Nature läheb koos oma allajakirjadega üle avatud ligipääsu süsteemile, mis tähendab, et artikli tasuta avaldamise variandid kaovad õige pea sootuks.
Kuid kas ühe teadusartikli kõigile internetikasutajatele kättesaadavaks tegemine on ikka päriselt avatus? Või õigemini: kas see teeb teadust avatumaks ja seeläbi siis ka mingit pidi paremaks? Esmapilgul justkui küll, aga kui korraks süveneda, läheb asi kahtlaseks. Teadlased ise on ju üldiselt kogu aeg teaduskirjandusele ligi pääsenud, näiteks ülikoolide ja teadusraamatukogude tellimuste kaudu (need on juba ammu lihtsalt digitaalsed ligipääsukanalid). Kui su institutsioonil parasjagu vastavale ajakirjale ligipääsu ei ole, siis saab kirjutada autorile ja küsida, kas ta saadaks artikli täisteksti. Kes siis ei saadaks – see on ju teadlase enese huvides, et tema teadmised leviksid. Samuti on võimalus vajalik täistekst leida Sci-Hubist või mõnest muust analoogsest kodanikuallumatusele rajanevast tekstimaardlast, mille sügavused on praeguseks arenenud juba küllaltki põhjatuks.
Aga kes peale teadlaste tänapäeval enam üldse teaduskirjandust loevad? Ei ole enam sellised ajad, mida on kirjeldanud Aldous Huxley romaanis „Nood koltunud lehed“ (Kupar 1996), kus kolonisaatorite peetavatesse India hotellidesse oli tellitud hulganisti näiteks Lancetit ja muid meditsiiniajakirju, mida haritud kohalikud süstemaatiliselt lugemas käisid, et saada aimu nii uute haiguste kui ka nende raviviiside kohta. Tavainimesed naljalt enam teadusartikleid ei loe, küllap ei loe neid ka poliitikakujundajad, poliitikutest rääkimata. Teadustekste kirjutatakse teaduskeeles, millest arusaamiseks ei piisa inglise keele väga heast oskusest, on vaja ka erialatausta ja teaduskeele valdamist. Muidugi on erandeid, aga igal juhul saavad sellised inimesed vajadusel teadusartiklid sama hästi kätte kui teadlased.
Teaduse avatuks tegemise skeemi taga ei ole muud kui teaduskirjastuste kestev kasumisoov, mis äriühingute puhul on ju ka igati ootuspärane. Ent häda on selles, et teaduskirjastuste alla on koondunud praktiliselt kõik mittetulunduslikud teaduslikud seltsid ja ühingud, mis ametlikult annavad nende suurkirjastuste alt välja teadusajakirju. Kui veel kümmekond ja rohkem aastat tagasi tundus teaduskirjastusega liitumine ühe ühingu ajakirja puhul õige valik, sest nende kirjastusteenus oli märkimisväärselt kvaliteetsem ning suuremad kirjastused suutsid ka tõhusamalt ja kasumlikult ajakirju levitada (osa ligipääsuõiguste müügist kukkus ka ajakirjale), siis nüüd seisavad ajakirjad silmitsi kirjastuse survega, et mingu aga kiiremas korras üle avatud ligipääsu mudelile, muidu ajakirjale enam kirjastusteenust ei pakuta.
Ja nüüd jõuamegi sinna, kus ma väidan, et avatud ligipääsu skeem muudab teaduse hoopis suletumaks. Vähemalt ühe tavalise teadlase puhul mõjub see nii. Eesti on arenenud riik, meil on kõrge elatustase mis tahes globaalset indikaatorit või reitingut vaadates. Aga ometigi, kas ma saan omale lubada artikli avaldamist ajakirjas Nature, kui peaks juhtuma, et jõuan mõne erakordselt huvitava ja tähtsa tulemuseni? Kümne tuhande euro eest? No ei … Isegi kui mul on teadusagentuuri uurimisgrant (selle saamistõenäosus kipub olema 15% kandis, nii et see on nagunii loterii), ei saaks ma sealt sellist summat välja pigistada, sest grandist on vaja töötajatele palka maksta. Nojah, teadus on läinud aina kollektiivsemaks ja kui kaasautoreid on omajagu, siis kraabiksime ehk kamba peale selle summa kokku. Eriti veel, kui kaasautorid on kõige rikkamatest riikidest ja ülikoolidest kolleegid – näiteks just Šveitsis töötavatel teadlastel kipuvad suurte teaduskirjastustega (nagu Elsevier, Springer jne) olema mingid eridiilid, et nemad saavad ka avatud ligipääsu mudeli raames tasuta avaldada. Aga mida teevad need teadlased, kes elavad ja töötavad Aasias, Aafrikas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas? Neil ei ole enam mingit varianti kõige prestiižsemates ajakirjades artikleid avaldada. Teadus muutub nende poolt vaadates niiviisi palju suletumaks. Nad saavad lugeda kõiki artikleid, saada sama targaks kui need, kes oma saavutusi Natureʼis avaldavad, aga sellest klaaslaest ei murra enam kuidagi läbi, olgu teadlase enda panus teadusse kui tahes erakordne.
Rämpskiskjad näitavad teed
Avatud ligipääsu mudel pole olnud teaduskirjastuste esimene valik. Alguses proovisid kirjastajad kasumit hoida ja suurendada teistmoodi. Risti vastupidi – maksumüüre aina kõrgemaks ja tihedamaks ehitades. Tahad lugeda teadusartiklit – köhi pappi! Asi läks nii kaugele, et täistekstile ligipääsemise eest hakati raha nõudma ka artikli autoritelt endilt. Mis sest, et artikkel, mille teadlane mingis ajakirjas avaldas, jäi tema kui autori intellektuaalseks omandiks, ligipääs sellele omandile on piiratud ja värav avaneb vaid makstes. Kirjastuste skeem oli täpselt samasugune nagu nendel külameestel, kes ostsid segastel aegadel kõik ümbruskonna külateed ja võsavahed kokku ning pressivad nüüd igalt külaelanikult servituudi eest rasvast tasu välja.
Olukord läks nii hulluks, et kümme aastat tagasi kuulutasid teadlased boikoti kõige ahnemale teaduskirjastusele Elsevier, mis rakendas kõiki alatuid skeeme kõige küünilisemalt. Elsevieri ajakirjade jaoks ei retsenseeritud enam käsikirju, seal ei avaldatud artikleid, teadlased ei nõustunud Elsevieri ajakirju ka toimetama. Boikoti algatas inglise matemaatik, Fieldsi medali laureaat Timothy Gowers, kes tuli vastava üleskutsega lagedale oma blogis.2 Temal endal oleks vajadusel kindlasti jätkunud vahendeid, et mis tahes ajakirjas avaldada. Küsimus oli põhimõttes, Elsevieri moraalitus kasuahnuses, kusjuures kasum tulenes ju teadlaste valdavalt tasuta tehtavast tööst.
2001. aastal lõid USA teadlased mittetulundusliku kirjastuse PloS (Public Library of Science), mille üksnes digitaalselt väljaantav ajakiri rajati avatud ligipääsu mudelile.
Boikott The Cost of Knowledge3, mille jaoks loodi eraldi veebisait, kogus kiiresti jõudu ja sellega liitusid kümned tuhanded teadlased. Elsevier hakkas laiali saatma ohjeldamatult pressiteateid, et nemad teevad kõike ainult teadlaste heaolust lähtudes ja kirjastus on ka muidu puhas nagu prillikivi. Selline sõnum oli teadlaste arvates reaalsusest sama kaugele irdunud nagu Lavrovi sõnavõtud viimasel ajal.
Veel kümmekond aastat varem, 2001. aastal lõid paar USA teadlast mittetulundusliku kirjastuse PloS – Public Library of Science. See sai alguse analoogsest petitsioonist,4 millele kirjutasid samuti alla kümned tuhanded teadlased, kuid milles keskenduti teadusandmete kolleegidele kättesaadavaks tegemisele. PLoSi mudel on suurte teaduskirjastuste omale täpselt vastupidine ehk seesama avatud ligipääsu mudel. Nende üksnes digitaalselt väljaantavas (seegi oli toona uuenduslik) ajakirjas olid koos kõik valdkonnad ning tavapärase sisutoimetamise asemel, mille eesmärk on välja sõeluda mingis valdkonnas või teemas kõige uuenduslikumad käsikirjad, on PLoS retsenseerijatelt soovinud tagasisidet üksnes selle kohta, kas avaldamiseks saadetud teadustöö on tehniliselt korrektne: kas metoodika on asjakohane, katse või vaatlus korrektselt tehtud, statistiline analüüs korras.
Uut majandusnišši haistes lendasid avatud ligipääsu turule otsemaid needsamad tegelased, kes muidu saadavad Nigeeriast kurbade uudistega kirju, andes teada katkenud suguvõsaliinide troonipärijatest ja suurtöösturite lahkumisest. Nemad tulid kohe lagedale soodsamate pakkumistega kui PLoS või mis tahes teised avatud avaldamise võimalust pakkunud ajakirjad. Milleks maksta keskmise aafriklase või aasialase aastapalk, et avaldada PLoSis teadusartikkel, mille puhul ajakiri isegi ei hinda, kas sel on ka teaduslikku uudsust või mitte, ehkki see on olnud põliselt teadusajakirjades avaldamise peamine argument ja kvaliteeditunnus. Selle asemel saab artikli avaldada näiteks viie kümbiga – ja veel nii, et kogu protsess ei võta rohkem kui paar päeva. Nii sündisidki rämps- ehk prügiajakirjad ehk kiskjaajakirjad ning rämpsavaldamine ehk röövellik kirjastamine (predatory (open access) publishing).
Omajagu naivisimi oli alguses nii rämpsajakirjades kui ka neis avaldajates. Kõikides 1990. aastate amatöörreklaaminduse värvides küütlevad Comic Sans Serifi kirjatüübis vastuoludest pakatavad loosungid, mis lubasid täielikku absoluutset kvaliteeti ja senikogematute teaduslike kõrguste vallutamist, kui ajakirjas oma artikkel avaldada. Sealsamas kuulutati, et eelretsenseerimise süvitsipõhjalik protsess tehakse kuni kahe päevaga. Kolmandal päeval on artikkel juba avaldatud ja kättesaadav kõigile! Lihtsalt tuleb ülekanne teha. Üsna kohe oli veebisaidi või spämmikirja põhjal võimalik aru saada, kas tegemist on tõsiseltvõetava ajakirjaga või mitte.
Seda sorti ajakirjades avaldamisest tekkis 2016. aastal ka Eesti teaduses väike skandaalike. Priit Pärnapuu, kelle ajakirjandus ristis „eesti [üheks] tuntuimaks plagiaadikütiks“5 tegi toreda väikese uuringu ja tuvastas omajagu rämpsajakirjades ja eriti mitte kusagil mujal avaldavaid kodumaiseid teadlasi, seda kõike üksnes Tallinna tehnikakõrgkoolis. Seda lugu kommenteerisid nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka Eesti teadusagentuuri (ETAg) esindajad, sõna said ka teadlased.6 See kõik tundub nüüd, kuus pikka aastat hiljem, omajagu naljakas lugemine lapsepõlve süütute ja muretute mängude kohta. Huvitav asjaolu, mis kõikide osaliste kommentaaridest (muidugi välja arvatud nood teolt tabatud teadlased) väga selgesti läbi kumas, seisnes avatud ligipääsuga teadusajakirjade põhimõttelises võrdsustamises rämpsajakirjadega. See oli üheselt nii.
MDPI on küünilise teaduskirjastamise kvintessents, Hiinalikult pika plaaniga.
Nagu sedastab ka Newtoni kolmas seadus, kipub igale mõjule leiduma ka vastumõju. Kui Priit Pärnapuu on meie oma skaalal plagiaadikütt number üks, siis maailma mastaabis on selline Colorado ülikooli (praeguseks pensionile jäänud) raamatukoguhoidja Jeffrey Beall. Muide, tema tuligi lagedale väljendiga predatory (open access) publishing. 2008. aasta paiku hakkas ta oma blogis pidama loendit – Bealli nimekirja (Beall’s list) – teadusajakirjadest ja -kirjastustest, mis kvalifitseerusid tema meelest lähtuvalt konkreetselt mõõdetavatest ja hinnatavatest kriteeriumidest rämpsajakirjadeks ja -kirjastusteks.7
Loomulikult ei meeldinud see nimetatud ajakirjadele ega kirjastustele. Kui väikestel tegijatel ei jäänud muud üle kui asjaga leppida, siis suuremad kirjastused saatsid muidugi oma robertsarved ja michaelavenattid Beallile kallale. Näiteks India suurkirjastus OMICS Publishing Group nõudis Beallilt alatu laimamise eest kahjutasuks miljard dollarit.8 Kui indialaste ähvardusi peeti rohkem niisama paugutamiseks lootusega Bealli hirmutada (ja lõpuks hagi ei esitatudki), siis Šveitsis asuva peakorteriga Frontiers Medial läks vähemalt see viimane tõenäoliselt korda. Frontiers on sajakonna ajakirjaga üksnes avatud ligipääsu mudelit rakendav kirjastus, kus toimetajatele ja retsenseerijatele pakutakse artiklite haldamiseks sellist keskkonda, kus käsikirjade tagasilükkamine on tehtud peaaegu võimatuks. Frontiers jõudis Bealli loendisse kui potentsiaalselt rämpskirjastus 2015. aastal ja kaebas kohtusse nii Bealli kui ka tema tööandja ning 2017. aasta jaanuaris võttis Beall oma loendi internetist maha. Miks see täpselt juhtus, on üsna segane, kuid Beall on ise öelnud, et Frontiersi (ja MDPI) juristide poolt ära hirmutatud ülikool hakkas teda ahistama ja survestama (ülikool eitab seda täielikult), kuniks ta lihtsalt rohkem ei suutnud.9
Nutikaks arenemine
Aja jooksul on rämpsajakirjad õppinud oma valskust paremini peitma ning – veelgi enam – ka suured ja väärikad teaduskirjastused on hakanud mõistma, et Nigeeria rämpsajakirjapettusel on jumet. Las teadlased maksavad peale oma töö kinni ka kirjastuse töö. Kuid seda ei peaks tegema nii läbinähtavalt võltsilt nagu rämpsajakirjad ega nii ideoloogiliselt nagu PLoS. Eelmainitud Frontiers ongi üks selle mõtteviisi hea esindaja: arvukate Frontiersi kirjastatavate ajakirjade hulgas on vähemalt mõned, mis tunduvad olevat head. Nende toimetajad on valdkonnas hinnatud tegijad, ka päriselt viiakse eelretsenseerimise protsess läbi korrektselt ja isegi kvaliteetselt ning ka tegelikult on käsikirjade haldamise süsteemis tagasilükkamise võimalus. Kuidas sa ikka ütled, et kogu see kirjastus on üdini saast, kui tõrv ja mesi on selles potis nii ähmaselt sassis?
Siinkohal on paslik pikemalt rääkida eelmainitud MDPIst, kuna see teaduskirjastus on vähemalt minu meelest praegusel ajal osutunud kõige suuremaks rämpsteaduslikuks probleemiks Eesti teaduses. Seegi on üks suur üksnes avatud ligipääsu mudelit rakendav arvukate ajakirjadega teaduskirjastus (2022. aasta maikuu seisuga on neil 392 ajakirja) ja sarnaselt Frontiersiga on ka MDPI peakorter Šveitsis. Kui hiinlane Shu-Kun Lin 1996. aastal MDPI rajas, oli selle akronüümi taga Molecular Diversity Preservation International ning see arhiveeris teaduse huvides kõiksugu molekulaarseid ühendeid. 2010. aastal tuli aga Lini initsiatiivil ilmale veel teinegi MDPI (Multidisciplinary Digital Publishing Institute) ning see keskendub teaduskirjastamisele.
MDPI on minu meelest tänapäeva küünilise teaduskirjastamise kvintessents, Hiinalikult pika plaaniga. Kuigi formaalselt on kirjastuse peakorter Baselis, siis kümnest välisesindusest viis on Hiinas ja need on, erinevalt tagasihoidlikust hoonest Baselis, tõelised pilvelõhkujad, kus töötab suurem osa kirjastuse 5700 palgatöötajast. Kas see peakorter on Šveitsis prestiiži pärast või tahetakse sel moel Hiina valitsuse autokraatlikust haardest pääseda – on üsna ilmne, et kirjastuse rahastus tuleb Hiinast –, on raske öelda, kuna isegi põliste arenenud lääneriikide suurte teaduskirjastuste siseelu on väga varjatud. Muide, isegi Hiina teaduste akadeemia lisas hulgaliselt MDPI ajakirju oma 2020. aastal avaldatud ebasoovitavate avaldamispaikade loendisse: algses versioonis moodustasid MDPI ajakirjad kolmandiku (22 ajakirja 65st) kõikidest ebasoovitavatest teadusajakirjadest, aga pärast MDPI lobitööd jäi 2021. aasta loendisse alles seitse.10
Milles siis seisneb MDPI pikk plaan? Nagu elu tumedamaid varjundeid muudeski valdkondades, saab ka teaduskirjastuse pahupoolseid arenguid kirjeldada sõnaga „hübriidsus“. MDPI on teinud aastaid väga põhjalikku ja suuremahulist tööd oma ajakirjade maine ülesupitamiseks. Küllap ei ole lugejate seas ühtegi loodus-, meditsiini- või tehnikateadustes tegutsevat inimest, kes poleks saanud MDPI käest korduvalt kutseid osaleda mõne oma valdkonna ajakirja juures erinumbri toimetamisel. See on väga tähtis asjaolu, mille poolest MDPI erineb oma kiire papi peal väljas olevatest konkurentidest: nende töötajad otsivad tõesti välja õiged valdkonnad ja uurimisteemad ning nõnda on nende kutsed väga täpselt sihitud. Ei ole nii, nagu 90% teadusspämmist, kus näiteks minusugust taimeteadlast kutsutakse avaldama artikleid kõikjal onkoloogiaajakirjadest kuni rahvusvahelise õiguse väljaanneteni.
Väga paljud teadlased on ka vedu võtnud, sest kui nii massiliselt kutseid saata, siis küll keegi ikka haagib. Kümmekonna aasta vältel areneti tasapisi: ajakirju aina sigines, aina rohkem sigines ajakirjadele erinumbreid, ajakirjade mõjutegurid aina kerkisid, kuni nad olidki äkitselt justkui tagaukse kaudu sisse ilmununa ja piisavalt kaua end kardinate vahel peites teaduskirjastamise sära jätkuva tuhmumise valguses parketikõlbulikuks muutunud. Vahepeal käis küll läbi uudiseid, et mõnes MDPI ajakirjas on ilmunud ikka päris jaburat kraami või õigemini väga sensatsioonilisi tulemusi alates elu tekkimisest kuni selle lõppemiseni, s.t erektsioonihäireteni. Peaaegu iga kord on selgunud, et need tulemused on, kui nüüd teadusmetoodikaalast tehnilist erialaterminoloogiat kasutada, laest võetud. Sensatsioonide taga on alati olnud puudulik retsenseerimise ja toimetamise protsess. Peale selle on ilmunud uudiseid, et mitme ajakirja toimetused panid en masse lahkumisavaldused lauale, kuna kirjastaja survestanud neid retsenseerimise ja toimetamise kvaliteedi latti tublisti allapoole tooma. Aga see kõik toimus kusagil taustal: n-ö korralikud ajakirjad olid neil aastatel ikka veel tasuta ja keegi ei mõelnudki kusagil raha eest midagi avaldada, kui poldud just PLoSi usku.
Ühel hetkel olid aga MDPI ajakirjade mõjutegurid juba piisavalt kõrged (on omajagu valdkondi, kus üle ühe kerkinud impact factor on juba peaaegu et pöörane näitaja), kutseid aina tuli, artiklid võeti kiiresti vastu ja ülemäära kallis ka polnud – ühe artikli avaldamine mõnes MDPI ajakirjas maksab keskeltläbi 1400 eurot. Kusagilt ilmus ka nii mõnegi Eestis töötava auväärse professori suhu hüüdlause, et saada oma käsikiri MDPIsse – nädala pärast on see juba Google Scholaris üleval! Seda käsitleti justkui eduloona või igatahes millegi positiivsena: kui palju doktorante saavad nüüd vupsti nõutud artiklid kokku. Lisainfoks: Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased üldiselt MDPI ajakirjades põhimõtteliselt ei avalda ega kipu ka eriti mõistma neid, kes seda teevad – kui, siis vaid hukka. Väga põhimõttekindlalt. Kui ma ühe Kanada teadlasega hiljaaegu MDPIst rääkides mainisin, et sattusin just olema ühes eetikakomisjonis, kus üks süüalusest teadlane väitis (justkui täiesti siiralt), et ta on tippteadlane, kuna ta parasjagu toimetab ühte MDPI ajakirja erinumbrit, siis kolleeg lihtsalt ei uskunud, et midagi sellist on võimalik. Ja veel tsiviliseeritud riigis.
Erinumbrid ongi üks MDPI hübriidrämpsustumise peamisi meetodeid. Erinumbrid on ju teadusajakirjades igati tavaline praktika, kuid tavaliselt on neid aasta peale ehk üks või kaks. MDPI ajakirjade puhul on täiesti tavaline, et lisaks 12 tavanumbrile ilmub ajakirjal aasta jooksul 700 erinumbrit.11 See on keskmiselt kaks erinumbrit päevas! Kõigi üle 300 MDPI ajakirja keskmine erinumbrite arv aastas oli 2019. aastal 113 erinumbrit. Kusjuures skeptilistele lääne teadlastele, kes ei taha rämpsajakirjades avaldada, on MDPI leidnud lisaviisi, kuidas neid motiveerida: erinumbrite puhul on eraldi kvoot arenenud riikide teadlastele, kes saavad teatud hulga artikleid avaldada tasuta, samal ajal majanduslikult vähem arenenud riikide teadlastele sellist võimalust ei pakuta.12 Teine ja väidetavalt ka mingil määral toimiv trikk lääne teadlaste panustama meelitamiseks on see, et MDPI ajakirjad kannavad tihtipeale vastavas valdkonnas hinnatud väärikate ajakirjadega väga sarnaseid nimesid: näiteks Cell ja Cells, Animal ja Animals, Cancer ja Cancers jne.
Kui siis ilmub mõni järjekordne MDPI ajakirja erinumber, ilmestab selles ilmunud artikleid tavaliselt asjaolu, et neis viidatakse hirmus palju selles samas ajakirjas ilmunud artiklitele. Teaduskirjastamist analüüsiv ettevõte Clarivate on näiteks seadnud ajakirjasisese eneseviitamise ülemiseks piirmääraks 15% – see on piirmäär, mis kehtib kõikide distsipliinide puhul ehk ka nendes valdkondades, kus maailma peale kokku ongi vaid käputäis ajakirju. Selgus, et 2019. aasta seisuga on vähemalt pooltes kõige suurema mõjuteguriga MDPI ajakirjades eneseviitamise määr kõrgem kui 15%, ulatudes nii mõneski laia profiiliga ajakirjas (nt Sustainability, Electronics) peaaegu 30%-ni ja et see aasta-aastalt aina kasvab.
Ángeles Oviedo-García artiklis, mis on üks kõige põhjalikumaid seda sorti analüüse MDPI kohta, on lõpus esitatud järeldused ja käitumissuunised teadlastele, kes mõtlevad selle peale, kas MDPI ajakirjades avaldada või mitte: „Kokkuvõttes, selleks, et [teadlased] ei aitaks kaasa selle pettuse (mõeldud on MDPI kirjastamistegevust) jätkumisele, peaksid: 1) teadlased MDPI ajakirjadesse mitte oma käsikirju saatma, samuti mitte nendes avaldatud artiklitele viitama ja mitte nõustuma nende ajakirjade toimetamisega ega sinna avaldamiseks saadetud käsikirjade retsenseerimisega; 2) teadusasutused peaksid oma töötajaid informeerima rämpsajakirjade olemasolust ja nendega seotud ohtudest nii üksikteadlase tasandil kui ka teaduse kui terviku tasandil; 3) kõiksugu hindamisnõukogud ja -komiteed peaksid ignoreerima materjale, mis sisaldavad rämpsajakirjades avaldatud töid või viiteid rämpsajakirjades avaldatud töödele.“
Samas artiklis soovitatakse ka teadusandmebaasidel (WoS, Scopus jne) neis sisaldavad MDPI ajakirjad karmima luubi alla võtta. Küllap on mõne aasta küsimus, et neid enam andmebaasides ei refereerita. See toobki lõpetuseks selleni, miks on MDPI minu arvates praegu kõige suurem teadusvalskuslik probleem Eesti teaduses. Kunstlikult kõrgeks aetud mõjutegurid koos lubadustega stiilis „nädalaga GScholarisse“ küütlevad peibutavalt. Eesti ülikoolides on terveid osakondi ja õppetoole, mis ongi viimastel aastatel keskendunud oma artiklite saatmisele MDPI ajakirjadesse, samuti tuginevad mitmed lähiajal kaitsmisele tulevad doktoritööd MDPI ajakirjades avaldatud artiklitele. Täiesti uskumatu kurioosumina, vähemalt minu arvates, koostas näiteks üks Eesti ülikool hiljaaegu uudise, kuidas ühe neil töötava teadlase MDPI ajakirjas avaldatud artikkel valiti selle ajakirja aasta parimaks artikliks.
Mõne MDPIs avaldanud inimesega sellest rääkides on reaktsioon ja argumendid alati väga samalaadsed. Esiteks üllatutakse, et MDPI on rämpskirjastus, ja vastuargumendiks öeldakse, et vat just see konkreetne ajakiri tundub olevat täitsa okei. Seejärel vastatakse, et olgu peale, võib-olla teised artiklid, mis seal ajakirjas avaldatakse, on mingi jura, aga meie artikkel on ikka päris teadus. Ja kolmandaks öeldakse, et doktorandil oli vaja artikkel, kus tema nimi on kirjas esimese autorina, lõpuks avaldatud saada – neli aastat hakkab täis tiksuma. Kõige küünilisemad ütlevad vastu, et formaalselt on ju kõik korras: sealgi avaldatud artikkel läheb siisikesena kirja, mis sest et toimetamis- ja retsenseerimisprotsess on naljanumber. Artikleid on vaja, doktorantide kaitsmisi on vaja … Mis saab aga edasi neist doktorantidest, kelle teesid tuginevad rämpsajakirjades avaldatud artiklitele? Korralikud teadlased ja ülikoolid neid tööle ei võta. Juhendajad, kes saavad oma bibliograafiale mahtu juurde, saevad samamoodi pikas plaanis nende artiklite pärast oksa, millel nad istuvad. Või noh, vähemalt mädandavad.
1 Elsevieri kasumimarginaal aastal 2018 oli näiteks 37%, Springeril 23%.
5 Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades. – ERR 27. I 2016.
6 Oliver Kund, Eesti teadlaste varjuelu: ostetud artiklid prügiajakirjades. – Postimees 26. I 2016;
Merike Teder, Ministeerium ei näe ostetud artiklites probleemi. – Postimees 27. I 2016;
Andres Koppel, Kas kahtlaste teadusartiklite avaldamine rämpsajakirjades on kahjutu? – Postimees 2. II 2016.
7 Tänaseni täiendatava versiooni sellest loendist leiab siit: https://beallslist.net/
8 Kuigi ca 700 ajakirjaga (millest küll hinnanguliselt vähemalt pooled on mittetoimivad „riiuliajakirjad“) ja ohtralt pseudokonverentse korraldavat (mis on veel eraldi teema!) OMICSit peetakse põhimõtteliselt kõikides teadusringkondades rämpskirjastuseks, siis India valitsusele nende tegevus meeldib: 2016. aastal vabastati OMICS tulumaksust ja riik aitas firmal osta maa, kuhu rajada uus peakorter. https://en.wikipedia.org/wiki/OMICS_Publishing_Group
9 Shyamlal Yadav, Jeffrey Beall, ‘Predatory publishers threaten scientific integrity, are embarrassment to India’. – Indian Express 20. VII 2018.
11 Siit alates kuni artikli lõpuni tuginen MDPI ajakirjade avaldamispraktikate kirjeldamisel artiklile Angeles Oviedo-García, Journal citation reports and the definition of a predatory journal: The case of the Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI). – Research Evaluation, 30(3), lk 405–419.
Mängufilm „Must telefon“ („The Black Phone“, USA 2021), režissöör Scott Derrickson, stsenaristid Scott Derrickson ja C. Robert Cargill, operaator Brett Jutkiewicz, helilooja Mark Korven. Osades Mason Thames, Madeleine McGraw, Ethan Hawke, Jeremy Davies, E. Roger Mitchell jt.
Mängufilm „Mõnele meeldib toorelt“ („Barbaque“, Prantsusmaa 2021), režissöör Fabrice Eboué, stsenaristid Fabrice Eboué ja Vincent Solignac, helilooja Guillaume Roussel. Osades Marina Foïs, Fabrice Eboué, Jean-François Cayrey, Lisa Do Couto Texeira jt.
Mis neid kaht filmi ühendab? Esmapilgul suurt mitte midagi: „Mõnele meeldib toorelt“ on totakas prantsuse õuduskomöödia, „Must telefon“ aga rõhutatult tume retrotriller, kui tahate, siis isegi stiihiline slasher. Küll aga peitub nende filmide sarnasus ja ühisosa sügavamal identiteedis, sest nii Scott Derrickson kui ka Fabrice Eboué ei karda murda žanrifilmi traditsiooni liigestest lahti ning uhmris peeneks pulbriks jahvatada, et segada kokku rosolje, mis mõjub kui filmikaleidoskoop. Erilaadne esteetika ja ajastud põrkuvad ning sulavad üheks, nii et üht polegi lõpuks võimalik teisest eristada.
Kuid selleski pole otseselt midagi erilist: žanrifilmi vundament on alati olnud laenamine, klassikutele austuse avaldamine, isegi omamoodi taastootmine. Antud juhul on küsimus aga paindlikkuses, millega seda on tehtud. Alatihti on jäänud õudusfilmid – eriti just õuduskomöödiad – kangeks ja rabedaks, sest kiputakse end liiga tõsiselt võtma, satutakse algmaterjalist hullupööra vaimustusse ja väsitatakse seega vaataja kiirelt ära. Kaua sa ikka jaksad vaadata, kuidas kari inimesi ekraanil tõsimeeli mingi täieliku jaburusega tegeleb? Antud juhul on aga kõik särtsakas ja hoogne, pole kardetud ka elutervet eneseirooniat ning irvitatakse selle üle, mida tehakse.
„Mustast telefonist“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ rääkima hakates tuleb esmalt markeerida veel üht põhimõtet, mille poolest on need üksteisele üpris lähedal: mõlema puhul on taandatud filmist kõik üleliigne. Küllalt vägivaldselt on maha lõigatud kõik jäsemed, millel eeltöö käigus funktsiooni ei nähtud, alles on jäetud vaid tihe ning konkreetne tõmmis. Julmalt väljendudes võib isegi öelda, et seetõttu on valminud kaks täiesti, khm, mõttetut filmi.
Fabrice Eboué filmis „Mõnele meeldib toorelt“ panevad lihunikud Vincent (Fabrice Eboué) ja Sophie (Marina Foïs) poolkogemata müüki inimlihast singi, millest saab kiirelt hitt, ja suure menu tõttu tuleb neil hakata toorainet juurde hankima.
Kui iga normaalse ja täisverelise filmižanri puhul oleks see suurim solvang, siis õudusfilmivallas on see omamoodi nirvaana, kuhu jõuda. Kinosaalis istujat ei hakata tüütama keeruka sisu, käändude ega pööretega, isegi mitte ootamatustega. Suuresti teatakse juba ette, mida neist filmidest saada on, sest mõlema filmi sisu annab avada ühe lausega. „Mustas telefonis“ tegutseb müstiline mõrvar, kes röövib vaid ühe väikelinna lapsi. „Mõnele meeldib toorelt“ räägib lihunikest, kes hakkavad veganitest sinki tegema. Kõik on öeldud: nüüd on sada protsenti kindel, mida kinos saate.
Žanrifännidele on see aga hea uudis, sest mida paremat võikski ühelt õudusfilmilt suvel tahta. Pärast pikka puhkusepäeva, kui oled lesinud laisalt päikese käes ja õhtuks peast täiesti kapsas, mõjuvad need filmid kui sahmakas jäävett näkku, värskendavalt ja kargelt. Meel saab lahutatud ja jahutatud. Ja näpuotsaga jagub ka hirmu, mõistagi.
Totakas prantsuse komöödia steroididel
„Mõnele meeldib toorelt“ on prantsuse klassika, film, millesuguseid on sealmail tehtud juba aastakümneid. Mingil imekombel võtavad nad aga ikka needsamad komponendid, keeravad neist vaata et sama roa kokku, aga ikka sööme ja naeratame õndsalt. Kummaline ja eklektiline, totakas ja naiivne – üks tõupuhas prantsuse komöödia peab ikka neist reeglitest lähtuma. Fabrice Eboué on olnud oma ülesande kõrgusel, sest kõik see on tema filmis olemas, ning mitte lihtsalt olemas, vaid kümnekordselt alla joonitud ja punasega üle kirjutatud.
Kuigi, nagu olen juba maininud, peitub žanrifilmi tugevus tihti selles, et vaatajale pakutakse täpselt seda, mida ta ootab, siis on „Mõnele meeldib toorelt“ puhul aluseks võetud siiski üsna vähelevinud nišš – inimsööjafilm. Viimastel aastatel on sellest saanud küll omamoodi trenditeema, meenutagem näiteks Julia Ducournau „Toorest“ või ka tänavu valminud Mimi Cave’i „Värsket“.1 Ent kui enamasti on nende filmide algimpulsiks omamoodi hälve, mõte, et inimsöömine on midagi ebainimlikku ja värdjalikku, siis filmis „Mõnele meeldib toorelt“ ei viitsita sellise pateetilise jamaga üldse vaeva näha. Noh, kui inimliha maitseb, mis siis sellest on?
Tänu sellele, et Eboué hüppab sujuvalt üle tüütutest stampküsimustest, millega inimsööjafilmides alati vaatajat väsitatakse, saab ka „Mõnele meeldib toorelt“ kiirelt hea hoo sisse ning kohe liigutakse palju huvitavamate küsimuste juurde. Näiteks see, et lihtne on ju müüa inimliha – mis siis sellest ikka, kõik kohad on inimesi täis. Aga mõelda vaid, kui hõrk võib olla vegani liha. Lihunikud Vincent ja Sophie satuvad selle peale tegelikult juhuslikult, kui poolkogemata läheb nende poes müügile inimlihast sink ja sellest saab kiirelt meeletu hitt. Seega tulevad nad kavala mõtte peale, et hakkavad inimliha müüma hoopiski haruldase Iraani sealiha nime all, mida saab vaid nende poest. Suure menu tõttu tuleb aga hakata pidevalt toorainet juurde hankima.
Kui filmi esimene kolmandik juhatab vaataja üsna rahulikult sellesse pöörasesse sündmustikku, siis ootamatult vajutatakse gaas põhja ja sõidetakse täiskiirusel läbi seina. Film saab oma kappava hoo sisse ja tulemus meenutab midagi Quentin Dupieux’ filmograafiast. Maailm nende veidrikest peategelaste ümber on pealtnäha normaalne, aga tõesti vaid pealtnäha, sest tegelikult on seal ikkagi mingi sügavam, silmale nähtamatu nihe, mis muudab kõik kuidagi imelikuks ja ebanormaalseks. Seetõttu on ka huumor nagu briti mocumentary’s: tahaksid naerda, aga ei tea, kas ikka sobib nii lollide asjade üle irvitada.
Kõige selle totruse ja ebanormaalsuse juures püsib „Mõnele meeldib toorelt“ siiski lõpuni fookuses ning seda suuresti tänu varem mainitud filtreeritusele. Kuigi nende mõne sõgeda ideega mängitakse filmis julgelt ja väänatakse neid igat võimalikku pidi, liigub lugu ikkagi konkreetses suunas ning otsad põimitakse efektselt ja kummalisel kombel isegi üsna liigutavalt kokku. 80 minutiga pakutakse vaatajale kõike, alates purskavast verest ja lollist naljast kuni ajuvaba prantsuse krimkani. Seega, kui teile meeldib Dupieux, siis meeldib ka Eboué.
Sarimõrvaritriller kõverpeeglis
Režissöör Scott Derrickson on kogu oma karjääri jooksul olnud tegev žanrifilmivallas („Pahaendeline“, „Emily Rose’i vaimude väljaajamine“) ning kuigi ta põikas vahepeal Marveli manu ja lavastas „Doktor Strange’i“,2 siis on ta taas uhkusega õudusfilmi juures tagasi. Kuid kas tema värske linateos „Must telefon“ on üldse õudusfilm? Puristid võiksid selle üle kindlasti päevi vaielda, kuid tõsiasi on see, et kuigi siin on slasher’i elemente, pole režissööri huvitanud ükski konkreetne žanr ega reeglite järgimine, vaid pigem neist teadlik möödapõikamine ja nende omamoodi remiksimine.
Kui üritada „Musta telefoni“ kuidagi lahti muukida, siis on see eelkõige kui 1990ndate krimitrilleri värskendus, midagi „Voonakeste vaikimise“ ja „Seitsme“ vahepealset,3 kus vaatajale ei esitleta lõputuid mõrvu ja veristamist, vaid oleme mõrtsukast pidevalt üks-kaks-kolm sammu maas, näeme vaid tagajärgi, nii-öelda saiapuru, mille ta on kavalalt endast maha jätnud. Ega seegi ole Derricksoni eesmärk, sest sarimõrvaritrilleritega soovitakse enamasti psühhopaatide tegevust seletada ja ratsionaliseerida, kuid antud juhul seda just trotsitakse sihilikult.
See aga toobki sisse sarnasuse slasher’iga: Ethan Hawke’i kehastatud pahalasest saame filmi jooksul teada umbes sama palju kui filmi plakatit vaadates. On mingi haige inimene, kes paneb endale ette kummalise maski ja tapab lapsi. Miks ta seda teeb? Mis tal viga on? Need küsimused kummitavad vaatajat terve filmi aja ning ehk peitubki just selles Scott Derricksoni filmi sügavam sisu. Tema õudus algab vaataja pimeduses hoidmisest, sest just nii ongi kõige hirmsam. Öösel toas veiklevad varjud võivad vabalt olla deemonid või muud sorti kollid, aga seda ainult hetkeni, kui saame aru, et need on lihtsalt aknataguse puu tuules kõikuvad oksad. Ka „Musta telefoni“ müstiline Krabaja on hirmus just seetõttu, et vaataja ei tea temast mitte vähimatki.
Tõsi, seda salapärase mõrvari köitvat ideed on rikastatud ka stephenkingliku (noh, filmi aluseks oleva lühijutu autor on ikkagi Kingi poeg Joe Hill!) tegelaste virvarriga, mis mõjub aga filmi lõppeesmärgi valguses lihtsalt ebavajaliku lisakoormana. Loosse segatakse üle kümne tegelase, kelle kõigi puhul joonistatakse välja lai taustalugu, erinevad isikuomadused ja ühiskondlik positsioon selles väikelinnas. Derrickson pole aga osanud selle kõigega midagi eriti tarka peale hakata: enamiku tegelaste abil on ta loonud lihtsalt hulga valesid teeotsi ja tupikusse jooksvaid teemaarendusi, millega antakse loole pisut õhku juurde. Kõigis neis kõrvaltegelastes on aga paraku liiga vähe hinge, et nende tegevus vaatajale päriselt korda läheks.
Aga ärge saage valesti aru: „Must telefon“ on suurepärane žanrifilm, kus jäetaksegi targu loo ebavajalikud osad kõrvale (need on filmis küll olemas, ent neile ei pöörata suuremat tähelepanu) ning teravik suunatakse iseenesest lihtsale, aga oma julguses ja otsekohesuses ootamatule lahendusele. Scott Derrickson on kujutanud kurjust, mis on õudusfilmi puhul tavaline ja argine, mõneti isegi banaalne, aga ilma igasuguse konteksti ja selgituseta muutub see hirmsamaks kui mis tahes ebamaised limukad.
1 „Raw“, Julia Ducournau, 2016; „Fresh“ Mimi Cave, 2022.
2 „Sinister“, 2012; „The Exorcism of Emily Rose“, 2005; „Doctor Strange“, 2016.
3 „The Silence of the Lambs“, Jonathan Demme, 1991; „Seven“, David Fincher, 1995.
Mängufilm „Kõik mängus“ („Hustle“, USA 2022, 117 min), režissöör Jeremiah Zagar, stsenaristid Taylor Materne ja Will Fetters, operaator Zak Mulligan, helilooja Dan Deacon. Osades Adam Sandler, Queen Latifah, Juancho Hernangómez, Robert Duvall, Anthony Edwards jt. Netflix.
Jeremiah Zagari Netflixi filmi „Kõik mängus“ puhul tuleb kõigepealt rääkida filmis peaosa, korvpalli talendikütti, mängivast Adam Sandlerist. Adam Sandler on näitleja, kes on kogu elu mänginud peamiselt teisejärgulistes komöödiafilmides ja seetõttu ka märkamatuks jäänud. Paul Thomas Anderson on üks esimesi, kes nägi Sandleri talenti laiemas plaanis ja pakkus talle 2001. aastal peaosa filmis „Armastusest joobunud“1. Kriitikute seas võeti Sandleri rollisooritus hästi vastu, Roger Ebert nägi temas isegi Dennis Hopperi psühholoogilise sügavuse potentsiaali,2 kuid naerutajakuvand jälitas Sandlerit edasi. Peaaegu 20 aastat hiljem tegid aga vennad Safdied ühe XXI sajandi esimeste kümnendite parema kelmifilmi „Lihvimata kalliskivid“3, kus Adam Sandler kehastab mängurist teemandiärikat Howardit. Ta mängis selle karakteri sedavõrd suureks, et ta võib silmagi pilgutamata paigutada samasse näitlejate liigasse Al Pacino või Paul Newmaniga. Kui Al Pacino tegelaskujudega ühendab Sandleri Howardit kompromissitu hulljulgus, millega mees oma afääridesse sukeldub, siis Newmaniga liidab teda haavatav tundlikkus koos rebaseliku kavalusega. Kui poleks olnud 27 auhinda ja 94 nominatsiooni Howardi eest, siis poleks Sandler ilmselt oma panuseid sellele karakterile enam teinud.
Safdiede Howard puges Sandlerile aga naha vahele ja kui „Lihvimata kalliskivid“ oli veel Safdiede mäng, siis järgmine mäng oli juba Sandleri oma: 2020. aastal algas töö korvpallifilmiga „Kõik mängus“, mille lavastajaosa pakkus Sandler Zagarile, kes oli talle silma jäänud üleskasvamislooga „Meie, loomad“.4 Nagu Zagar on nentinud, polnud talle korvpalli- ega ka sporditeema esmalt üldse kuidagi hingelähedane.5 Sandleril õnnestus aga Zagar ümber veenda. Osaliselt on Zagari kahtlused kohased: kas uue filmiga suudetakse midagi arvukatesse samal teemal tehtud spordifilmidesse lisada? Sandleri vastus peitus isiklikus sarmis, mida kannab edasi ka tema tegelaskuju, ning arvukates kaameratehnilistes võtetes, mis võimaldavad operaator Zak Mulliganil tuua vaataja mängu sisse, selle asemel et jätta ta mängu vaatama nii-öelda varumeeste pingilt. Montaaž tehti samuti võtete sees ja kogu filmimisprotsess oli hoopis keerulisem, kui see filmis paistab. See on ka üks asi, mida vaatamisel jälgida. Korvpallimängu segmendid on kaasatõmbavad ja dünaamilised, pealegi teeb filmis kaasa suur hulk NBA staare, kellest enamik mängib seal iseennast.
Korvpall, karjäär ja suhted
Dramaatilises plaanis poleks aga „Kõik mängus“ pooltki nii haarav, kui Sandler oleks otsustanud jääda hoopis produtsendiks ja palganud peaossa kellegi teise. Sandleri kehastatud Stanley Sugerman on üle 50aastane endine korvpalliäss, kes teenib nüüd leiba talendikütina (filmi pealkiri „Hustle“ tähendab ka kupeldamist, sahkerdamist, vahendamist). Stanley tegelik soov on aga olla treener, mis lubaks tal jagada oma armastust ja teadmisi selle ülla mängu vastu. Korvpall ongi olnud Adam Sandleri salaarmastus ja hobi nagu tuhandetel teistel ameeriklastel, kes jälgivad hinge kinni pidades NBA mänge põhiturniiridest konverentside lõppheitlusteni.
Korvpallidraama jälgib treener Stanley Sugermani (Adam Sandler) ja peaaegu kahemeetrise tätoveeritud mängija Bo Cruzi (Juancho Hernangómez) pingutusi korvpallimaailmas ning kahe mehe vahel tekkivat isa-poja suhet.
Selles maailmas end kodus tundev Sandleri Sugerman saab ülemuselt ülesande tuua uut verd profimeeskonda Philadelphia 76ers. See on töö, mida ta oskab, kuid teeb vastumeelselt, sest on väsinud mööda maailma ringi loksumisest – ta eelistab hoopis kodust treeneriametit, mis lubaks tal veeta rohkem aega perega, kaugenemata sellest, mis toimub platsidel. Uue talendi avastab Stanley Sugerman juhuslikult Madridis, kus talle jääb tänavakorvpallimatšil silma peaaegu kahemeetrine tätoveeritud Bo Cruz (Hispaania korvpalliproff Juancho Hernangómez, NBAs esindanud Utah Jazzi). Stanley usub, et Bo on just selline tulevikutäht, keda temalt Ühendriikides oodatakse. Tagasilöök tuleb Stanleyle aga hoopis tema bossilt, kes ei julge võtta meeskonda isikuvastase vägivalla eest karistatud tundmatut hispaanlast. Nii panebki Stanley töötõendi lauale ja jätkab omal riisikol sarnaselt krimifilmide julgete politseinikega, kes otsustavad ülemuste vastuseisu kohates kurikaela ise kinni püüda. „Kõik mängus“ jälgibki Stanley ja Bo pingutusi teel tähtede poole. Takistusteks kujunevad Bo keevaline karakter ja Stanley nüüd juba endise bossi, Philadelphia meeskonna omaniku Vincenti vastuseis, abiks aga perekond ja ka ühismeedia, mis võimaldab otseteed tähtede liigasse.
„Kõik mängus“ pole selles suhtes midagi üllatuslikku, et peegeldab USA ühiskonna põhiväärtusi: usk oma talenti, kõva töö selle arendamiseks ning neid jõupingutusi toetav perekond. Peale selle, et perekond on nii Stanley kui ka Bo seljataga, areneb meeste vahel õpilase-õpetaja suhtest isa-poja kiindumuse moodi suhe. Põlvest põlve edasi antava õpetuslausena kõlab selles filmis „Never give up!“ („Ära anna alla!“), mille Bo laseb hiljem oma käevarrele tätoveerida. Seega pole „Kõik mängus“ ainult spordifilm, vaid ka ülistus tahtejõule, enesekindlusele ja teineteist toetavale vaimule. Perekond on osa meeskonnast ja see meeskond on sinuga kauem kui ükski teine. Selles mõttes püüab film anda uue sisu kulunud fitnessiloosungile „Sa suudad!“: Stanley ja Bo viitavad, et kõik on võimalik, kui seda ainult kindlameelselt tahta. Nii pole ka vale väita, et tegu on ehk eelkõige karjäärifilmiga – looga sellest, kuidas teha teoks kauaaegseid unistusi. Kasuta võimalust, arenda oma talenti ja ole järjekindel ning ära unusta oma lähedasi, võib kokku võtta filmi moraali.
Arvestades Adam Sandleri ambitsioone, jookseb Stanley Sugermani soov rikastada armastatud korvpallimaailma uue, enda treenitud andeka mängijaga, võrdväärselt Sandleri sooviga astuda välja senisest komöödialiigast ja kehtestada end tõsiseltvõetava draamanäitlejana. Siinkohal sobib Sandlerit kõrvutada samuti varem komöödiates esinenud näitleja ja nüüd ka produtsendi Jason Batemaniga, kellele Marty Byrde’i osatäitmine sarjas „Ozark“ (Netflix, 2017–2022) on tähendanud hoopis uut elu ja laiemat tähelepanu. Mõlema mehe edule on kaasa aidanud Netflix, see märgib taas voogedastusgigantide panuse tõusu nn suurde kinno. Filmiakadeemia nominatsioonist jäi Sandler vendade Safdiede „Lihvimata kalliskividega“ napilt ilma. Kas Stanley Sugerman seda püüdma läheb, selgub ilmselt kevadel. Karakterilt on filmi „Kõik mängus“ Stanley „Kalliskivide“ Howardiga samast veregrupist: nad oleksid justkui vennad, seejuures on Stanley empaatiavõimelisem ja peresõbralikum, oma olemuselt lihvitum kui õnnetu lõpuga sahkerdaja Howard. Sandlerile on Stanley tegelaskuju aga järgmine aste uuel positsioonil, mis lubab tal ise valida lugu ja režissööri. Netflixiga sõlmitud lepingu kohaselt teeb Sandler voogedastusgigandi rahadega veel kolm filmi. „Kõik mängus“ kinnitab, et vaataja ei peaks neid maha magama.
Kui filmi juures aga miski imestama pani, siis ehk see, kuivõrd palju tegi seal kaasa päris korvpallisuurusi ja kui vähe neid näidati. Bo Cruzi (Junacho Hernangómez) vastasseis Kermit Wiltsiga (Anthony Edwards, NBA Minnesota Timberwolves) oli kandev antagonistlik liin. Ülejäänud staarid nagu Shaquille O’Neal, Matisse Thybull või Seth Curry sulandusid taustamängijatena episoodidesse. Kokku teeb filmis kaasa üle kolmekümne tipu nii NBAst kui ka tänavakorvpallist ning arvata võib, et korvpallipublik oskab linateosest hoopis rohkem võtta. Teistele annab aga „Kõik mängus“ peale enesekindluse ka innustust ise samuti pall haarata, kui kuumad ilmad leevendust lubavad.
1 „Punch-Drunk Love“, Paul Thomas Anderson, 2002.
2 Robert Ebert, Punch-Drunk Love. – RogerEbert.com 18. X 2002. https://www.rogerebert.com/reviews/punch-drunk-love-2002
3 „Uncut Gems“, Josh ja Benny Safdie, 2019.
4 „We the Animals“, Jeremiah Zagar, 2018.
5 Eric Kohn, Why Adam Sandler Chased the Director of ‘We the Animals’ to Make Feel-Good Sports Movie ‘Hustle’. – IndieWire 8. VI 2022. https://www.indiewire.com/2022/06/hustle-jeremiah-zagar-interview-adam-sandler-1234731827/
Läinud aastal sai Keila omale laulu „Kaunim kui kunagi“, mille autorid on Olav Ehala ja Leelo Tungal ning tellija Keila kogukonnaaktivist, muusik ja pedagoog Margus Minn. Viimane pani, muide, mullu kokku ka suurejoonelise fotonäituse Keilaga seotud muusikutest ja ansamblitest: pildirida tuli uhke. Eriti arvestades, kui palju muusikuid on tõepoolest kas Keilast pärit, sealses koolis õppinud või hiljem Keilasse elama kolinud, tundsin esmapilgul Minni valiku üle imestust. Pean Ehalast ja Tunglast ning nende loomingust väga lugu – asi pole üldse selles, pigem vastupidi –, kuid tekkis küsimus stiilis „kas siis selle maa keel …?“ Tungal on Ruila päritolu tõttu elanud tõesti Keila rajoonis, ent kas siis isegi selline muusikalinn nagu Keila, kus juba rahvusliku ärkamise ajal peeti Konstantin Türnpu juhtimisel kohalikke laulupidusid, mille eelkäijaks võib pidada pastor Max Wilhelm von Ficki kirikukontserte, ei saa Ehalata hakkama? Miks ei pöördutud näiteks kahe Keila kooli vilistlase Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski poole, kelle sulest pärineb ometi selline võimas kodukohaloits nagu „Mis maa see on?“.
Ent hakkasin siis meenutama enda Keila lapsepõlvemälestusi, kõndisin läbi praeguse Keila ning mõistsin ja leppisin. Olen isapoolsete juurte kaudu muhulane ning kuigi õpingute, töö- ja pereelu pärast elanud nii Tallinnas, Tartus, Viljandis kui ka Lääne-Virumaal, olen nüüd juba mitu aastat ka rahvastikuregistri järgi muhulane. Ei Tallinnast ega Viru-Nigulast pea Muhusse sõitma tingimata Keila kaudu, kuid viimasel ajal eelistan seda üha enam. Kui nüüd ütlen, et Keila on väikekodanlik linnake, kust on ilus läbi sõita ja kus on rahulik ööbida, kõlaks see justkui halvustavalt, aga kui mõtlen oma Keila lapsepõlvele, siis tuleneb see vanematekodu turvalisus just sellest tundest, mida Tungal väljendab Keila laulus.
Keila tähtsaks omaduseks on paiknemine raudtee ääres, mis andis linnale olulise staatuse juba tsaariajal.
Austan oma kunagisi klassikaaslasi, kes on sidunud oma elu Keilaga ja panustanud selle õitsengusse. Tunnistan, et mina pole ennast kunagi Keilas niimoodi tundnud. Kui hakata Tallinnast rongiga Keilasse sõitma, siis läbitakse Hiiu peatus. Nime sai see teatavasti selle järgi, et üks Hiiumaa mees tegi Nikolai von Glehni juures ehitustöid ning rajas sinna ka oma kodu. Meie Keila kodu oli omamoodi alternatiivne Muhu selts: mandrimuhulased said siin sünnipäevadel kokku, jäid ööbima, vahel kauemakski, ning mulle lapsena olid põnevad kõik need jutud, mida kuulsin. See ei tähenda, et oleksime olnud tänamatud migrandid: vanaema oli nii Keila aiandus- ja mesindusseltsi kui ka Keila kultuurimaja käsitööringi aktiivne liige – ka nende tegevustega kaasnenud seltsielu kandus osaliselt meie koju, kus üks tuba oligi täis kangastelgi. Võib öelda, et mu esivanemad integreerusid, kuid ei assimileerunud, ja väikelinn Keila sallivusmäär oli selline, et siin sai toimetada just nii, nagu tahtmine oli. Hea, kui osaled kogukonnaelus, aga kui tahtsid seda vähem teha, ei hakatud ka kiusama.
Seda oskasin väärtustada minagi. On selge, et ühena umbes kolmest Keila pikajuukselisest ei ole sa 1990. aastate algupoolel just igasse seltskonda ja igale peole oodatud. Ometi oli võimalik ka pisut võõrana, „teisena“ tekitada oma tegemiste vastu kogukonna teatav huvi ja respekt, nii et peksa ei õnnestunud mul Keilas elades saada ei nõukogude ajal vene kooliga sööklat jaganud algkoolis ega ka hiljem kohalike kiilakate krahvide käest. Küll aga seostus kooliaeg pigem kooliraadio ruumiga, kus peale raadiosaadete ja bändiproovide oli meile kuidagi vaikimisi lubatud natuke rohkem kui teistele õpilastele. Koolis oli palju häid õpetajaid, ent selles kontekstis meenutan erilise soojusega klassijuhataja Hillar Nahkmanni, kes siirdus peagi raadioajakirjanikuks. Jällegi, see ei vähendanud tema olulisust Keila linnale.
Niisiis, Keila pole ei depressiivne ega ka ksenofoobne väikelinn, tema väikekodanlik idüllilisus sallib endas erinevusi: saad siin olla väga kodus, aga oled vastu võetud ka läbisõitja või valglinnastujana. Eks linna väikekodalik aura saanud alguse juba 1920. aastatel, mil pärast maareformi hakkasid siia kodusid rajama ka tallinlased. Keila tankipolgus asunud interrinde raadiojaamast Nadežda läksid viimased saated eetrisse isegi veel päev pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Keila ei pühitse neid koledusi, see koht on maa pealt pühitud, selle asemel on seal Keila uhkus – terviserajad ja uus jõukas linnaosa. Keila juhtmõte ongi see Tungla sõnastatud „Kaunim kui kunagi“, mõlemas maailmasõjas peetud Keila lahinguid meenutavad küll ajaloolased, kuid linna identiteet ei seostu kannatuste pühitsemisega. Siin minnakse eluga edasi ja lastakse olla nii patriootidel kui ka läbisõitjatel.
Seetõttu ei ole mu meelest Keilale kuidagi solvav ka see, kui pidadagi tema üheks tähtsaks omaduseks paiknemist raudtee ääres, mis andis linnale olulise staatuse juba tsaariajal. Kui gümnasistina hommikuti Tallinna sõitsin, kippusin ikka rongile hilinema, aga kuna lähenesin rongile perrooni Tallinna-poolsest otsast, siis vist rongijuht juba teadis, et jälle tuleb see lehvivate juustega veidrik peale lasta ning nii avas ta minuga kohakuti jõudes korraks veel esiukse, nii et sain jooksu pealt rongile hüpata.
Keila saksakeelse nimetuse Kegel järgi kutsuti kunagi ka Keilat läbinud raudteeosa Kegelbahn’iks (Keeglirajaks) ja nii on ta ka mulle endiselt läbiveeremise koht. Koht, kust minnakse sihtpunkti, tööle, Muhusse või Tallinna. Vanasti, kui rong sõitis Keilast Tallinna veel 45 minutit, ütles Volkonski, et see poolteist tundi süvenenult lugemisaega on väga väärtuslik. Oskasin seda hinnata minagi. Mu isa sõitis sel põhjusel isegi mõned korrad peatusest mööda. Mitte sissemagamisest, sest magada on hea just Keilas endas, kuid see keeglirada, see vaheala oma lähte- ja sihtpunkti vahel haaras ta endasse. Iga linn ei paku sellist turvalist rongisõidutunnet.
Pealelend – Kai Lobjakas, Disaini- ja tarbekunstimuuseumi direktor, näituse „Rääkiv linnaruum. Graafiline disain ja tüpograafia Tallinna linnaruumis“ üks ellukutsuja.
MERLE KARRO-KALBERG
17. VI avatati disainikeskuse ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi koostöös valminud interaktiivne näitus „Rääkiv linnaruum. Graafiline disain ja tüpograafia Tallinna linnaruumis“. Veebipõhisesse kaardirakendusse tallinn.design on kogutud 23 linnaruumi graafilise disainiga seotud näidet. Milline graafiline disain linnaruumis on näitusele kokku kogutud ja miks on välja valitud just need 23 näidet?
Projekti eesmärk on võtta luubi alla Tallinna linnaruumi graafilise disainiga seotud nähtused, et see oma argisuses ja loomulikkuses peaaegu nähtamatu kiht, mis on ometi kõnekas, enamasti täpne ja sõnumlik, esile tõsta ja kõnelema panna, see kasutajale lähemale tuua. Seda kas või selleks, et igaüks saaks teadvustada enda ümber olevat, seda vajadusel dekodeerida, hinnata, olla ümbritseva suhtes mõistev, aga kindlasti ka nõudlik. Graafilise disaini ampluaa, mõju ja ka jõud on hästi suur. Ma arvan, et disainilahendused võivad rahumeeli olla anonüümsed ja ka omamoodi nähtamatud, aga teadmine, mis disain on ja mida disainerioskustega on võimalik saavutada või saavutatud, on oluline. Selle teadvustamisele tuleb pidevalt tähelepanu pöörata.
Esimese objektide valiku tegime koos disainer Ivar Saki ja kirjakunstnik Mark Andersoniga, kitsama valiku koos Ivar Sakiga. Võtsime endale vabaduse valida kõnekad ja võimalikult eri tüüpi näited linna eri piirkondadest, oluline oli ka, et teaksime neist midagi ja oskaksime neid sisuliselt ja vormiliselt kommenteerida. Nii on valikus näiteks legendaarsed Pärnu maanteel asuva kino Kosmos (valmis 1962–1964) ja Pirita tee ääres paikneva, 1965. aastal valminud restorani Tuljak klaastorudest valguskirjad, 1962. aastal tehtud Kalevi spordihalli pannoo (Margarethe Fuks, Valli Lember-Bogatkina) ja 1960. aastate keskpaigas valminud Mustamäe paneelmajade uuslihtsas laadis monumentaalsed otsaseinad (eelmistele lisaks Enn Põldroos), millest mitmed on praeguseks hoonete soojustamise käigus kaduma läinud. Neile lisaks on kaasatud ajaloolise ja nüüdisaegse koeksistentsi näiteid, nagu hotelli Telegraaf neorenessanslik maja (Vene 9), mis valmis 1878. aastal ja kus kümme aastat hiljem alustanud telegraafi ja postiteenuste kontor tegutses samas funktsioonis 1990. aastateni. Selle hoone fassaadil paikneb sissepääsu kohal üks Tallinnas haruldane juugendliku kirjaga tahvel, ainus omataoline linnas. Hotelli logo on kujundanud 2005. aastal Kristian Kirsfeldt. 1980. aastal valmis Moskva olümpiamängude raames Tallinnas toimunud regati ajaks moodne iseteeninduskauplus (selvehall!) Kotka, mille sinivalge logo kujutab sõpruslinna vapilindu ja on osa ehitise identiteedist seniajani. Lähiajaloost on hea näide Lastekodu tänaval asunud kunagise kaupluse Kangur otsaseina ilmestav disainer Reet Miiteli kujundatud supergraafika 1980. aastatest (algsest pleekinumalt on see endiselt olemas). Selle eesmärk oli reklaami teha ning ühtlasi ilmestada halli linnapilti. Kõige hiljutisem näitusele valitud objekt on „Crash“, 1998. aastast pärinev grafitimaalingu varane näide Narva maanteel Tallinna ülikooli vastas asuvas hoovis, kust varem sai läbi jalutada. Selle ümber tekkinud omandit märgistav aed on ilmselt kaitsnud graafilise disaini tööd juhusliku vandaalitsemise eest.
Projektiga saime võimaluse esile tuua graafilist disaini puudutava ajaloolise ja nüüdisaegse materjali, kaasata sellesse linlasi ning talletada lühiformaadis tähelepanuväärseid nähtusi ning nendega seotud teadmisi ja mälestusi. See projekt on iseenesest suure jätkupotentsiaaliga nii sisuliselt kui ka geograafiliselt. Tegu on ajas kasvava ja täieneva ettevõtmisega. Praegusi teadmisi on võimalik aja jooksul täpsustada. Loodetavasti õnnestub meil sellega edasi liikuda, infot juurde otsida, leida, mõtestada ja välja tuua, juba tekkinud andmebaasi täiendada ja kasvatada, et ajaloolased või disainerid saaksid lisanduvaid objekte ja nähtusi kommenteerida ning teadmisi ja erialaajalugu seeläbi täiendada. Mitmed on juba praegu töös. Ma väga loodan, et see ettevõtmine toob kaasa kirgliku soovi projekti edasi arendada ning loob ka vaatajas positiivseid seoseid, paneb märkama ja tekitab soovi veel rohkem graafilise disaini kohta teada saada – ja miks mitte ka sellest teada anda, kui midagi huvitavat silma on jäänud.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, keraamik Mare Vichmann.
Mare Vichmann (1977. aastani Miltop) sündis Rakveres, lõpetas 1982. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi keraamikuna. Seejärel töötas ta aastatel 1982-1983 kunstiõpetajana Tallinna LV keskkoolis, edasi juba 1984–1996 Arsi portselanimaali ateljees portselanimaalijana ja autoritiraaži kunstnikuna. 1996. aastast jätkas Vichmann vabakunstnikuna ning samal aastal võeti ta ka Eesti Keraamikute Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks.
Mare Vichmann on kasutanud peamiselt kivinõusavi ja portselani ning öelnud naljaga pooleks, et talle meeldib valmistada tahulisi vaase, mille üldnimetus on „vaatame, mis välja tuleb“. Talle meeldis valmistada ka figuuridega kruuse. Tema kavandatud omailmelised tassid ja vaasid on aastaid olnud menukad.
Vichmanni süda kuulus ka portselanile, potselanimaali kõrval tegi ta julgeid tarbevorme. Viimastest tõusevad esile õrnad kondiportselanist vaasid „Talv“ (1998–2000). Ta õpetas portselanimaali kunstiakadeemias, samuti juhendas mitmel pool keraamika ja portselanimaali kursusi.
Tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse kuuluvat Arsis töötamise ajast pärit 1980ndate romantilist, kergelt juugendist ja art déco’st tõukunud laadi esindab vaasisari „Teokarp“ (1983), mis oli kaua aega tootmises. Samuti on muuseumis väga imposantne putkevarrest tuletatud vaasiperekond „Putked“ (1985), mis tootmiseni kahjuks ei jõudnudki. Portselanimaali meisterlikkust demonstreerivad pidulikud, otsekui jääkristalle meenutava motiivistikuga ning kuldjoonega särama pandud komplekt „Jõulud“ (1992) ning violetsete ja hallikate tilkade hoogsa reakesega „Piisad“ (1991). Samuti on Vichmanni töid ostnud Läti väliskunsti muuseum.
Kolleegid kirjeldavad Mare Vichmanni kui ääretult heatahtlikku ja abivalmis kaaslast, kes raskest haigusest hoolimata oli alati rõõmsameelne. Teda saatis suur kultuuri-, loodus- ja idamaade huvi. Peale selle armastas ta tantsida ning tundis rõõmu muusikast, sealjuures nautis ta eriti džässi ja maailmamuusikat. Nii pole ime, et isikunäitusel „Saviaeg“ Rakvere Galeriis (2006) eksponeeriski ta objektide seas vaimukaid pillide moodi vaase. Seevastu 1980. aastate lõpu murrangu ajal valminud põlenud tukke meenutavad vormid „Olla või mitte olla“ seostusid eesti kultuuri hävitamiseks peetud Viitna kõrtsi tulekahjuga.
Vichmannil oli teisigi isikunäitusi, samuti osales ta rahvusvahelistel väljapanekutel ja sümpoosionidel nii Eestis kui ka kaugemal. Viimastest rühmanäitustest tuleks nimetada Rakvere Galerii kevadist aktinäitust „KevAKT“ (2010), Tartu kunstimuuseumi „Suurt vaasi“ (2012) ning Pärnu uue kunsti muuseumis aset leidnud vaibakunstnike ja keraamikute ühist väljapanekut „Kohtumispaik Pärnu” (2016).
Mare Vichmanni jäävad leinama tütar ja kolm lapselast. Kunstniku helgust jäävad meenutama kolleegid Eestist ja Lätist ning tema loomingu austajad.
Mare Vichmanni ärasaatmine on Metsakalmistu kabelis täna kell 14. Pärgi ja suuri kimpe palutakse mitte tuua.
