Anna Kõuhkna, Helen Sirbi, Anu Muiste ja Sandra Sirbi näitus „Viies element“ Vaala galeriis kuni 11. II. Kohtumine kunstnikega 8. II kell 18.
Neli noorema põlvkonna kunstnikku – maalijad Anna Kõuhkna, Anu Muiste ja Sandra Sirp ning disainer Helen Sirp on esimest korda sellises koosluses üles astunud. Mõnda neist ühendab sugulus, teisi õpingukoht, kuid ilmselgelt ühendab neid loominguline solidaarsus.
Kontekst
Maalikunsti eesliinil on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud väga palju. Osisteks on analüüsitud ja dekonstrueeritud nii väliseid kui sisemisi parameetreid. Nii oleme olnud tunnistajaks näitustele, kus Merike Estna, Kristi Kongi, Mihkel Ilus, Tiina Tammetalu, Jaan Elken on maalikunsti vahendeid ja meetodeid aktiivselt tühistanud ja seejärel taasehitanud. Need maalijad, kes seni on jäänud traditsioonilise pintsli ja lõuendi juurde nagu Kaido Ole, Marko Mäetamm, Jaan Toomik, Maarit Murka, Tõnis Saadoja on pidevalt küsinud maalimise seesmise motivatsiooni ja sisu järele.
Praegu peale kasvava naismaalijate põlvkonna seisukohast on maalikunsti juba piisavalt kaua dekonstrueeritud, nii et on avanenud uus võimalus alustada puhastatud pilguga, ajada oma rida, mitte lasta end segada kriitikast ning alla suruda maali sajanditevanuse ajaloo raskusest.
Seinal vasakult Anna Kõuhkna maal „Kire ja kiretu vahel“, Sandra Sirbi maalid „Üleminekud“ , Anu Muiste maal „Ühendus“ ja põrandal Helen Sirbi installatsioon „Kompass“
Ajal, mil ka ühiskonna paradigmaatilised nõuded ja teooriad enam ei kanna, mil viibime permanentses üleminekufaasis (väidetavalt oodatakse nüüd üleilmset sularahata finantssüsteemi ja sellele vastavat ühiskonnakorraldust), meenutab kollektiivne sisetunne rippumist maa ja taeva vahel, pidemeta ja kao-ootuses. Kuid noored kunstnikud on lootusrikkalt pööranud pilgu nähtustele, mis olid, on ja jäävad – õhk, vesi, tuli ja maa – ning kujundanud neist viienda elemendi – armastuse. Mida paremat praegu üldse teha!
Lühidalt, selline võiks olla näituse „Viies element” vaatamise lähtekoht.
Näitusetervik
Näitus tervikuna mõjub vaimselt ülestõstvalt. Näituse pealkiri on ilmselt inspireeritud Anna Kõuhkna viiest maalist, mille sisu ja koloriidiga osutatakse maailma neljale algelemendile ja lisaks veel viiendalegi. Nii on tuli tema maalil tõlgitud erkkollaseks ja kuldseks („Kire ja kiretu vahel“, õli lõuendil, 2022), maa värvid kuuluvad aga hoopis teise meeleollu („Maandatud“, õli lõuendil, 2022). Korduv naisefiguur Kõuhkna maalidel ei esinda materiaalset kehalisust. Ka selles on midagi märgilist, kui tuua võrdluseks kehakunsti ja selle teooria kauaaegne domineerimine kunstiväljal. Kõuhkna naisefiguurid meenutavad teoorias uuel ringil pigem 1986. aasta noort Raoul Kurvitzat, kes ihaldas oma maalides „naist ilma seedeorganiteta“, kui viidata Hasso Krulli vahendusel prantsuse poststrukturalistlikule filosoofiale. 2022. aastal valminud maalide autor on aga uue põlvkonna naiskunstnik, kelle suhe maalitavasse on märksa tasakaalustatum.
Anu Muiste on neljal maalil esitlenud metafooridena pika kaelaga linde, kes pole lõuendil iial üksinda, vaid omavahel suhtes. Linnud esindavad universaalseid ja edasiviivaid printsiipe, mis väljenduvad maali pealkirjas: ühendus, meelekindlus, hingamine, navigeerimine. Linde on raske määratleda, sest kunstnik ei ole taotlenud empiirilist sarnasust reaalsusega. Meenutades küll luiki, tekitavad nad kohe ka vastuväite, sest luiged pole tavaliselt sinised ja rohelised, nagu on Muiste maalidel. Nii langevad ära seosed näiteks juugendkunstis või kitšis armastatud valge luige sümboliga, aga ka filmis, teatris ja majandusteoorias esineva musta luige sümboliga, samuti mis tahes kunstiajaloo perioodist tekkiva mälupildiga. Anu Muiste räägib oma lindude kaudu hoopis teist visuaalset keelt.
Õdede Sandra ja Helen Sirbi teosed toimivad näitust kui tervikut kokku liitva ja kandva elemendina. Sandra Sirp on esitanud 16 koloriidipõhist abstraktset maali vineeril ja eksponeerinud need neljas grupis, et puhastada vaataja pilk eelnenud figuratiivse naabri vaatamisest ja valmistada vaatajat ette järgmise figuratiivse maali vastuvõtmiseks. Nii on värviribadest tekkinud rütm iga maali sees, kvartetis omavahel ja näitusel tervikuna.
Helen Sirp on loonud näituse keskme – muljetavaldava kaevuinstallatsiooni, kus on kirgas sinine vesi või silmulatsioon sellest. Ehkki ruumiinstallatsiooni pealkiri on „Kompass“, toimib see mitmetähenduslikult, juhatades teed ruumi läbivate hõbelintide abil. Kaev või kompass ise on ehitatud hõbedaselt helkivatest kunstniku signeeritud turvapadjakestest, mida ümbritseb soojust peegeldav termokile.
Looming, mitte töö
Üle hulga aja võib selle näituse puhul kasutada mõistet „looming“, et jätta teadlikult tagaplaanile „töö“. Kui lähtuda lääne filosoofiast, siis „töö“ kuulub materialistliku filosoofia valdkonda, „looming“ aga idealistlikuma käsitluse juurde.
Anna Kõuhkna maalide vaatamine vajab kohtvalgust, et tuleks nähtavale pintslikiri, mis meenutab veidi Sirje Runge hiigelmaali „Suur Armastus“ (2003).
Sandra Sirbi maalides mõjub tähenduslikuna lisaks kõigele ka formaat: iga maal on 50 × 50 cm, võttes aluseks ruudu, mille geomeetria suhestub kuubiku ehk kolme keskse maailmareligiooni püha kujundiga. Need maalid olid 2019. aastal valitud Melinda Wangi kureeritud näitusele „Uuendused: Louis Kahni arhitektuurist inspireeritud nüüdismaal“ („Invensions: Contemporary Art Inspired by the Architecture of Louis Kahn“ New Yorgis Roosevelti saarel. Seal tegeldi Louis Kahni auks tema arhitektuurile omaste kujunditega.
Anu Muiste on andnud näitusele eetilise rõhuasetuse. Helen Sirp on loonud tugeva keskse kujundi, mis loob ühenduse teiste maalide ja ka näituse külastajatega.
Paar sõna galeriist
Galerii Vaal on aegade algusest saati (galerii avati 1990. aastal) juba kaks korda kolinud: Suur-Karja tänavalt Tselluloosi keskusesse ja sealt eelmise aasta algul poppi Telliskivi loomelinnakusse. Kui miski on jäänud kolimiste käigus konstantseks, siis see on Vaala ruumikujundus – ikka ja alati esimesel korrusel peanäitusesaal, kust viib trepp ülemisele väiksemale rõdupinnale ja annab lisavõimalusi näituse elavdamiseks.
Heie Marie Treier on Tallinna Ülikooli / BFMi kunstiteaduse õppejõud.
David Foster Wallace (1962–2008) on Ameerika romaanikirjanik, novellist ja esseist, kes saavutas 1990. aastatel ja selle sajandi alguses teatud ringkondades eriti oma romaaniga „Piiritu naljameel“ („Infinite Jest“) Thomas Punchoni, Jerome David Salingeri ja teiste kultuskirjanikega võrreldava kuulsuse. Eesti keeles on varem ilmunud tema lühijutte kogumikust „Lühikesed intervjuud ilgete meestega“ („Brief Interviews with Hideous Men“)pealkirjaga „Teatavate piiride poorsusest“ (Loomingu Raamatukogu 2019, nr 4-5).
David Foster Wallace kasvas üles professorite perekonnas Illinoisi osariigis Urbana Champaignes, kus asus üks põhilisi selle osariigi ülikooli kampusi. Ta õppis Amhersti kolledžis Massachusettsi osariigis filosoofiat ja matemaatikat ning omandas Arizona ülikoolis loova kirjanduse magistrikraadi. Mõnda aega veetis ta Harvardi ülikooli filosoofia kraadiõppes, aga lahkus sealt üsna õpingute alguses. Õpingute ajal kirjutas ta ilukirjandust ning avaldas õpetatud mehena arvamust, et kirjandus ilma teooriata on vaid meelelahutus. Oma esimese 1987. aastal ilmunud romaani „Süsteemiluud“ („The Broom of the System“) kohtaarvas ta, et seda romaani võiks võtta kui Ludwig Wittgensteini ja Jacques Derrida omavahelist vestlust. Wallace esindas elustiili, mis oli ühelt poolt intellektuaalselt ambitsioonikas ja teiselt poolt ennast hävitav ning lähedaste suhtes hoolimatu. Juba keskkoolieast käisid temaga kaasas depressioon ja katsed seda ravimite, alkoholi ning uimastitega leevendada. Sellest ajast peale hakkas ta masendushoogude peletamiseks kandma pea ümber rätikut ning et see veider ei tunduks, võttis sageli kaenla alla tennisereketi.
II
Siin jõuangi Wallace’i tenniseraamatu juurde, mis koosneb erinevatest tennisekogemuse kirjeldustest. Vanuses 12 kuni 15 oli Wallace üsna edukas noortennisist. Nagu ta raamatu „Võrguteooria“ esimeses loos „Spordi tuletis tornaadode alleel“ kirjeldab, kulusid selles vanuses paljud tema varased suvehommikud sõitudele Illinoisi, Indiana ja Iowa osariigi turniiridele. 14aastaselt oli ta Ameerika tenniseliidu Kesk-Lääne edetabelis 17. kohal. Ta pidas end üsna andetuks tennisemängijaks, kellel oli hea silma-käe koordinatsioon, kes ei olnud suurt kasvu ega kiire, aga teadis, kust jookseb ta võimete piir, ning oli eriti hea kehvades mänguoludes. Kesk-Läänes mõjutab viimaseid peamiselt tuul, millel on iseloom, kehv tuju ja väidetavalt ka kavatsused. Wallace kirjeldab, et saavutas ebapopulaarse mängijana edu sellega, et oskas oma löögi puhul tuuleteguri sisse arvestada. Tal jätkus kujutlusvõimet tuult armastada ja valmisolekut logistiline taju proovile panna, et tugevama vastase tema väljakunurkadesse saadetud rebitud löökidele kõige paremini vastata. Tuulesuhte äärmuslikuks ilminguks oli treeningukaaslasega mänguväljakul tornaado kätte jäämine, mis päädis 15meetrise õhulennuga väljakut ümbritsevasse võrkaeda. See jättis mõlema näole, rindkerele ja reite esikülgedele sügavad nelinurksed jäljed ning autori õe sõnul näinud nad välja nagu vahvlid. Autor nendib, et pärast seda kogemust läks ta treeningukaaslase mäng paremaks, tema oma aga mitte.
III
Teised Wallace’i raamatu lood on valminud aeg-ajalt spordiajakirjaniku tööd tehes, aga ka neis on ta truuks jäänud oma stiilile ja mõtteviisile. „Kuidas Tracy Austin mu südame murdis“ on kurblik-irooniline lugu Ameerika tennise lapstähest, kes 14aastaselt mängis Wimbledoni naiste turniiril, 16aastaselt võitis Ameerika lahtised meistrivõistlused, 17aastaselt juhtis maailma naiste edetabelit, langes siis vigastuste ja kuulsusega kaasnevate kiusatuste küüsi, üritas 21aastaselt tagasi tulla, aga jäi Ameerika Ühendriikide lahtiste meistrivõistluste toimumispaiga läheduses Flushing Meadowsis valge kaubiku alla ning pääses vaevu eluga. 21aastaselt oli ta karjäär lõppenud. Wallace’i loo lähtekoht on Tracy Austinist kirjutatud tühine, stampväljenditest kubisev elulugu, kuigi tegemist on täisverelise tragöödiaga. Samu tühje sõnu enda, vastase, korraldajate, sponsorite ja publiku kiituseks võib turniirivõitjate tänukõnedes massiliselt kuulda tänapäevalgi.
Roger Federeri mängimas nähes vajus raamatu autoril suu lahti ja silmad läksid punni ning kostsid helid, mis tõid abikaasa kõrvaltoast vaatama, kas kõik on ikka hästi.
„Tennisist Michael Joyce’i professionaalne esteetika kui teatud valikute, vabaduse, piiratuse, rõõmu, groteski ja inimtäiuse paradigma“ on reportaaž, kus Wallace kirjeldab peategelase heitlusi Montrealis Kanada lahtiste meistrivõistluste põhitabelisse pääsemise nimel peetaval kvalifikatsiooniturniiril. Joyce oli oma aja andekas noormängija, kes jõudis 1991. aastal Wimbledoni noorteturniiril finaali, kaotades seal Rootsist pärit tõusvale tähele Thomas Enquistile. Samal 1995. aastal, kui Wallace oma lugu kirjutas, jõudis Joyce Wimbledoni meesteturniiril neljandasse ringi (kuueteistkümne parima mängija hulka) ja Meeste Profitennise Liidu (ATP) maailma edetabelis 79. ning järgmisel aastal 64. kohale, mis tema saavutustele tagasi vaadates tähendaski kogu karjääri parimaid tulemusi. Treenerina viis ta tippu Maria Šarapova ning treenis Jessica Pegulat, Johanna Kontat ja Viktoria Azarenkat. Joyce’i vastastega madistamist Kanadas lähedalt jälgimine annab Wallace’ile ainet mõtisklemiseks tennise ja profispordi olemuse üle. Ta väidab, et tennis on kõige kaunim ja ka kõige nõudlikum spordiala üldse. Vaja läheb keha valitsemise oskust, silma ja käe koordinatsiooni, tempot, täiskiirusel hoogu, vastupidavust ja kummalist segu ettevaatlikkusest ja hoolimatusest, mida nimetatakse kuraasiks. Ta seletab põhjalikult tennises nii olulise erilise nägemise tähendust. Kuigi tennises sooritatakse palju väga tugevaid lööke, pole sealjuures peamine mitte jõud, vaid ajastus. Erandiks on muidugi palling, kui pikakasvulised tugevad mängijad taovad palle maasse, andes neile 220kilomeetrise tunnikiiruse. Löögi ajastamine tähendab seda, et keha saadakse õigesse asendisse ja palli tabatakse vöökoha kõrgusel, kehast ainult natuke eespool, ning nii, et külg on ettepoole keeratud ja raskus kandub tagumiselt jalalt esimesele. Siis saab lüüa palli kõvasti ja ühtlasi suunata. Spetsiifiline nägemine tähendab seda, et vastase palli lendu jälgides asetutakse õigele kohale, sooritatakse õige liigutus ning saadetakse pall 23 meetri kaugusele umbes kümne ruutdetsimeetri suurusele valitud alale. Tennisegeenius Andre Agassi eriline nägemine võimaldas tal tagajoonel peaaegu kõik löögid sooritada täie jõuga, kehvemad mängijad peavad palli täpseks suunamiseks veidi auru maha võtma.
Veidi tennist mänginud inimesed arvavad teadvat, kui raske on seda mängu hästi mängida. Wallace väidab, et tegelikult pole neil õrna aimugi. Teler ei võimalda hinnata, mida tippklassi mängijad tegelikult korda saadavad, kui kõvasti nad palli löövad (telekas näib pallikiirus 30-40% väiksem kui tegelikult), millise kujutlusvõime ja kunstipärasusega nad seda teevad. Joyce’i treeningut mõne meetri kauguselt teiselt poolt traataeda jälgides imetleb Wallace, kuidas too suudab tundide kaupa täiskiirusel joostes kiiresti liikuvat palli üle meetrikõrguse võrgu suure jõuga 23 meetri kaugusele kümneruutdetsimeetrisele alale lüüa ja seda enam-vähem 90-l protsendil juhtudest. Ja ikkagi on ta vaid maailma 79. tennisist.
Peale tennise huvitus Joyce peamiselt kassahitifilmidest ja pehme kaanega menuromaanidest, mida loetakse lennukis. Teisisõnu, tennise kõrval tal muid huvisid ei olnud. Joyce’i positsiooni tol ajahetkel kokku võttes väidab Wallace, et tema kangelase elu on olnud groteskselt piiratud ja teatud moel on ka ta ise groteskne. Tähelepanu ja minapildi äärmuslik koondamine on tal võimaldanud lihvida oma kunsti tunnetust. Ta on saanud proovile panna need hinge osad, millest enamik meist isegi teadlik pole, ja valu või kurnatusega silmitsi seistes evida selliseid voorusi nagu julgus ja visadus. Ta on pühendunud, teinud oma valiku ja sellega leppinud. Kõige muu jaoks on 22aastaselt liiga hilja. Wallace soovib talle edaspidiseks kõike head.
IV
Wallace väidab, et tippspordi kohta sobib hästi Bismarcki epigramm diplomaatiast ja vorstitegemisest. Me kummardame sportlikke suursaavutusi, võistlusedu, ent ei kiida heaks ohvreid, mida profitaseme sportlased on pidanud tegema, et ühel konkreetsel alal nii heaks saada. Tegelikud tõsiasjad mõjuvad meile lähemal uurimisel eemaletõukavalt: korvpalligeeniused ei oska lugeda, sprinterid kasutavad dopingut, (Ameerika) jalgpallurid süstivad endale veise hormoone, kuni kokku varisevad või lõhki plahvatavad. Eelistame mitte mõelda šokeerivalt arulagedatele ja primitiivsetele kommentaaridele, mida sportlased võistlusjärgsetes intervjuudes kuuldavale toovad. Pange tähele, kuidas profisportlased „isiklikes ja avameelsetes kirjeldustes“ kõvasti vaeva näevad, et leida mingeidki tõendeid täisväärtusliku elu kohta väljaspool sporti. Enamik sellest vaevast on farss – tegelikkus nõuab tänapäeval võimalikult varast ja täielikku pühendumist ainult ühele eesmärgile. Paljud professionaalsed sportlased soostuvad elama lapse maailmas, mis on väga tõsine ja väga väike.
V
„Demokraatia ja kommerts US Openil“, s.o Ameerika Ühendriikide lahtistel meistrivõistlustel, nagu eesti keeles võiks öelda, on kirjeldus 1995. aastal sellel võistlusel toimunust. Põhiliselt kirjeldatakse, kuidas mängijad pingutavad ja pealtvaatajad elu naudivad. Tol aastal võitis Peter Sampras. Isiklikke kogemusi abiks võttes meenutab Wallace, kuidas ta mängis Chicagos 17aastaselt ühel juunioride turniiril samal päeval kaks viiest parem (kolme setivõiduni) matši, kus üks mäng läks viiendasse ja teine neljandasse setti ning kuidas ta pärast seda katsumust käis mitu päeva ringi nagu vana mees. Kõik, kes pidid mängima kolme võiduni, lahkusid võistluspaigast emotsionaalselt täiesti tühjaks pigistatuna, aukus silmade ja pogrommidest eluga pääsenute kaugusse vaatava pilguga. Pärast seda kogemust tundis ta suure slämmi turniiride viiesetilisi mänge vaadates meestennisistidele eriti kaasa.
Siin olgu selgituseks öeldud, et suur slämm koosneb neljast aasta jooksul mängitavast turniirist, milleks on Inglismaal Londoni eeslinnas Wimbledonis peetav turniir (ametlikult sealse klubi lahtised meistrivõistlused), Prantsusmaa lahtised Pariisis Roland Garrosi nimelistel väljakutel, Ameerika Ühendriikide lahtised New Yorgis Queensi linnaosas ja Austraalia lahtised Melbourne’is. Suure slämmi eripäraks on, et mehed mängivad seal tänase päevani kolme setivõiduni, põhitabelis on 128 osavõtjat ja turniiri võitmiseks tuleb kahe nädala jooksul võita seitse mängu. Naised mängivad kahe setivõiduni, mängud on ajaliselt umbes kaks korda lühemad ja auhinnaraha on naistel ja meestel sama (viimasena ühtlustati meeste ja naiste auhinnaraha Wimbledonis 2007. aastal). Suure slämmi väljamängimiseks tuleb võita samal aastal kõik neli suurturniiri. Ülesande teeb keeruliseks see, et mängitakse erinevatel väljakukatetel (Wimbledonis mängitakse murul, Prantsuse lahtistel liival ja Austraalia ning Ameerika lahtistel meistrivõistlustel tugeval kunstkattel). Eriti karm on üleminek liivaväljakutelt mai lõpus ja juuni alguses Prantsusmaa lahtistel Wimbledoni murule juuni lõpus. Just erinevate väljakukatete, tiheda konkurentsi ja pikkade mängude tõttu on suure slämmi välja mänginud vaid kaks meest (ameeriklane Donald Budge 1938. ja austraallane Rodney Laver 1962. ja 1969. aastal) ja kolm naist (Maureen Connolly, Margaret Court ja viimasena Steffi Graf 1988. aastal). Selleni pole jõudnud karjääri jooksul kakskümmend ja rohkem slämmi turniiri võitnud Federer, Đoković ega Nadal. Ka kokku 23 slämmi turniiri võitnud Serena Williams pole suurt slämmi välja mänginud, s.t. võitnud ühel aastal kõik neli suurturniiri. Veel 2022. aasta jaanuaris istus Austraalia lahtistel meistrivõistlustel omanimelisel staadionil aukohal Rodney Laver, 1938. aastal sündinud 173 sentimeetrit pikk vasakukäeline punapea, kes mängis servi-lendpalli stiilis tennist. Laver võitis esimest korda samal aastal kõik neli suurturniiri 1962. aastal, läks siis profiks ja slämmi turniiridel ei mänginud, kuna profid ei saanud kuni 1969. aastani suurturniiridel osaleda. Kui 1969. aastal suurturniirid proffidele avati, võitis ta jälle kõik neli turniiri, kokku on tal slämmi turniirivõite 11. Laver oli vastastest kindlasti rohkem üle kui 20 slämmi võiduga Federer oma karjääri ajal.
VI
Raamatu viimane lugu ongi „Federer, nii lihast kui luust, kui mitte“. Siin esitatud episoodid on nn Federeri hetkede kirjeldused. Wallace’i järgi on need hetked, kui tol ajal veel noort šveitslast mängimas nähes suu lahti vajub ja silmad punni lähevad ning kostavad helid, mis toovad abikaasa kõrvaltoast vaatama, kas kõik on ikka hästi. Need hetked on veel intensiivsemad, kui ollakse ka ise pisut tennist mänginud, et mõista, kui võimatu asja tunnistajaks äsja oldi. Wallace’i raamatus järgneb sellele tõdemusele kaks lehekülge hõlmav Federeri ja Agassi pallivahetuse kirjeldus, kus punkti saavutamine nõuab võrku liikuva Agassi asendit ja maailmaklassi kiirust arvestades Federerilt täiest jõust lööki, viisteist meetrit viiesentimeetrise läbimõõduga trajektoori mööda, kusjuures Federer liigub samal ajal tagurpidi, lööb ilma ettevalmistusajata ning ainult käega ilma löögile kehajõudu rakendamata. Mängu teleris kommenteerinud John McEnroe (seitse suure slämmi turniirivõitu, filmigi on jõudnud tema vastasseis Björn Borgiga) ütleb sel puhul vist rohkem nagu iseendale: „Kuidas saab niisugusest asendist ära lüüa?“ See on võimatu, midagi „Maatriksi“ filmist.
Federerist on mitmeid raamatuid kirjutatud, aga Federeri ja Nadali 2008. aasta viiesetilise Wimbledoni finaali jälgimise kõrval tunduvad need suhteliselt kahvatud. Mäng kestis peaaegu viis tundi (peaaegu sama kaua kui Kenneth Branaghi filmiversioon „Hamletist“). Selle aja jooksul toimusid 30 löögiga pallivahetused, kus ühe punkti mängimisel tegid mõlemad mängijad kuni 15 täiskiirusel sööstu, millest peaaegu igaüks päädis suunavahetuse ja vastupidises sunnas täiskiirusega liikumisega. Nadal võitis otsustavas setis 9 : 7, kusjuures sel ajal mängiti Wimbledonis viiendat setti ilma kiire lõppmänguta (tie break). See oli Nadalile esimene Wimbledoni võit, korra võitis ta seal veel 2010. aastal. Federer võitis Wimbledonis kokku kaheksa tiitlit. Federeri ja Nadali tollast mängu tänapäeval järele vaadates pole aga vahet, kes võitis. Tegemist on lihtsalt väga võimsa etendusega. Wallace’i raamatu võlu seisnebki eelkõige tennisemängus läbi elatud kogemuse edastamises.
VII
Mõni sõna ka raamatu tõlkest. Wallace on kirjutanud subjektiivset tennisekogemust ja tegelikke sündmusi ühendavad lood. Tegutsevad päriselt elanud ja toimetanud tegelased, väljamõeldud kangelasi ei ole. Raamatus on palju tehnilisi mängu kirjeldavaid üksikasju ning pikad joonealused seletused, täpsustused ja näited jätavad poolteadusliku teksti mulje. Küllalt keeruline tekst on eesti keeles ladusalt loetavaks tehtud, lisatud on isegi mõistete seletusi. Kokkuvõttes tundub see pool korras olevat. Kriitilisemalt tuleb suhtuda aga eestikeelse väljaande mõnesse teise detaili.
Wallace’i eluajal ilmus esseekogumik „Nii lihast kui luust kui mitte“ („Both Flesh and Not“), kus on ka essee Federerist. Eesti keeles ilmunud tenniseesseede kogumiku on eri väljaannetes ilmunud tekstidest koostanud John Jeremy Sullivan, kes on kirjutanud sellele tekste ühendava eessõna. Minu sirvitav „String Theory of Tennis. David Foster Wallace on Tennis“(Library ofAmerica, 2016, VIII trükk!) peaks eestikeelse raamatu tiitellehe põhjal otsustades olema sama, millest on lähtunud eestikeelne tõlge. Viimases on aga ära jäetud Sullivani eessõna, kus too esitab lühikese tennisemängu ajaloo, tuues muu hulgas esile ka näiteks selle, et sellist sõna nagu „tennis“ pole kunagi olemas olnud. Prantsusmaal oli jeu de paume, üle võrgu mängitav pallimäng. Kui prantslased alustasid mängu, hüüdsid nad sageli „Tenez!“ („Võtke vastu!“ või „Siit see tuleb!“). Mäng läks edasi Itaaliasse ning seda hakati seal prantsuskeelse hüüu järgi mugandatult nimetama.
Ingliskeelne raamatu pealkiri „String Theory of Tennis“võib viidata stringiteooriale, kus teoreetilise füüsika suunana uuritakse ühemõttelise ulatuvusega objektide nn stringide dünaamikat ja vastastikust mõju. Seda saab seostada ka keeltega, reketi keelestikuga. Sullivan mainib raamatu eessõnas, et Wallace’i tenniseteemaliste lugude kokkupanek sarnanes tükkidest peegli kokkupanemisega. Üheks võtmeks sellele mängule lähenemisel on näha seda keelesarnase suletud süsteemina. Sullivani väitel suunab siin Wallace’i mõttearendusi nagu paljudel muudelgi juhtudel Wittgenstein, kes väitis, et tegelikkus on meie keelest lahutamatu („Minu keele piirid on mu maailma piirid“). Wallace kirjeldab mängu keelega sarnase suletud süsteemina, muutes selle fetišiks (kohtuniku hüüatus „out“ ehk „väljas“ pöörab meie maailma pea peale!). „Võrguteooria“ on üks võimalikke pealkirja tõlkeid. Oletan, kust see võetud on. Loos „Tennisist Michael Joyce’i professionaalne esteetika kui teatud valikute, vabaduse, piiratuse, rõõmu, groteski ja inimtäiuse paradigma“ on mängustiilide kirjeldus. Wallace eristab kiire põrkega väljakutele sobivat pallingule ja võrgumängule keskenduvat ründavat stiili (serve and volley) ning aeglase põrkega sobivat kaitsvat ehk tagajoone stiili. 1980. aastatel tekkis Wallace’i sõnul veel eelkõige tšehhi tennisisti Ivan Lendli omamoodi räigeks kunstiks vormitud agressiivne tagajoone stiil, mis valitseb tänapäevani. Kaugus võrgust on nendes stiilides tähtis. Teine võimalus on pidada võrguks reketi keelestut. Arvestades originaalpealkirja mitmetähenduslikkust, võib siin tegemist olla ka „keeleteooriaga“ (eesti keeles on see sõna sobivalt mitmeti tõlgendatav). Ingliskeelse raamatu sissejuhatuse kaasamine tõlkesse olnuks võtmeks raamatule lähenemisel. Sealt leiab ka Urbana Rosemary keskkooli tenniseväljakul 1980. aastal tehtud foto, kus David Foster Wallace on tagareas vasakult kolmas.
Loora Kaubi näitus „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ galeriis Uus Rada kuni 26. I, kuraator Laura De Jaeger.
Keset sügavat talve tõmban kasuka selga, et sõita linna teise serva näitusele. Väljas hakkab juba hämarduma, galerii Uus Rada on ainult pisut valgem, kuid sõbraliku moega. Hiljem selgub, et hämarus on taotluslik – Loora Kaubi isikunäitus „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ vajab hämarust, kui pole enam hommik ega hilissügis, aga ka mitte veel õhtu ega varakevad. Galeriis on koos jahedus ja lahkus, lähedus ja õudus. Kaubi on loonud oma teostega tunde, nagu seisaksin lauka serval, sammal on väga pehme, aga vesi väga külm.
Olen sattunud kellegi isiklikku ruumi. Seal on olendid, keda ma ei tunne. Mis mängu mängivad fossiilhiired, kes üksteist siidkangaste vahel varitsevad? Või vaatavad nad igatsevalt altari poole, kus lebab kõige väiksem sisalik, keda kunagi näinud olen? Ta on surnud ja väga ilus. Eemalt vaadates paistab, et altar on habras ja võib ümber kukkuda. Ometi on see massiivne ja ohtlik, teravaks ihutud armatuur betoonist välja turritamas. Pisike sisalik ja terav metall, hõrk surm ja jõhker elu, hööveldamata pruss ja selle ümber väänlev silikoon, roosteplekid ja tume vesi. Näitus on väga taktiilne. Keset ruumi seisab silikoonpea, väga tahaksin panna nina tema nina vastu, aga ma ei tee seda. Kokku on galeriis kaks pead, aga vabalt oleks võinud olla viis-kuus, et unenäolisus oleks täielik.
Veepinnalt peegeldub video, kus kunstnik Loora Kauba päikesepaistelisel päeval jääkülma laukasse hüppab.
Teine pea valvab kummitusena väiksemas, veel hämaramas ruumis, mille põrandal on põhjatu kaev. Või on see hoopis rabalaugas? Veepinnalt peegeldub video, kus kunstnik Loora Kauba päikesepaistelisel päeval jääkülma laukasse hüppab. Kõrvalruumis on sisalik, talveund magav kahepaikne, videos naine, kes tahaks lauka põhjas talveunne jääda, aga keha hakkab vastu. Videos kordub sama vastuolu, mis on tunnetatav altari ümber. Kõik, mis on kaadris, on ilus – sügishommik, selge tume vesi, ilus inimene, rohelus. Ja ometi on see häiriv ja vastik, vesi on nii külm, et kunstnikul on raske hingata, pealegi on rabalaukasse viskumises midagi ophelialikku ja ärevust tekitavat.
„Inimene“ näituse pealkirjas mõnevõrra eksitab, sest Kaubi teostes näib inimene olevat teisejärguline. Ta küll on seal – vaatlejana, seoste loojana või suplejana, aga lugu jutustavad rabataimed ja sisalikud. Ilu ja õõva võib kujutada kümnel viisil, Loora Kaubi on selle peegeldamiseks valinud looduse ja see mõjub iseenesestmõistetavana.
Selguse huvides olgu ka öeldud, et külastasin näitust ajal, kui kunstnik ise tutvustas väljapanekut. Kuulsin sisalik Supsu kurvast lõpust ja sellest, kuidas Loora keevitajast vanaisa teda näituse tegemisel aitas, aga ka Julia Kristeva raamatust, mida Loora ikka ja jälle loeb, ning kust on pärit näituse pealkiri. Vahel on parem mitte teada, mida kunstnik on mõelnud, aga sellel näitusel jäävad teosed krüptiliseks, nii et lisaselgitused tulevad ainult kasuks.
Loora Kaubi ei taha vaatajat talveunest üles raputada. Küll aga kutsub ta hämaral talveõhtul jälgima hästi kaalutletud tunnete koreograafiat. Laukaserval kõõlumine on esimene julge samm.
Tartu Lastekunstikooli Jakobi galerii teeb uueks hooajaks näituseplaane – algab näitusetaotluste vastuvõtt perioodiks august 2023 – mai 2024.
Jakobi galerii on Tartu Lastekunstikooli mittetulunduslik ja rendivaba galerii, mis asub Tartu kesklinnas aadressil Jakobi 52. Galerii eesmärk on kunsti väärtustamine ja kunstihariduse toetamine eriilmeliste näitustega, Tartu kunstielu rikastamine ning noorte kunstnike loomingu tutvustamine.
Näitusepind koosneb kahest ruumist, mille pindala on kokku 119m2.
Näituse kestus on tavapäraselt 3-4 nädalat.
Näitused on avatud teisipäevast reedeni kell 13-18.
Galerii külastamine on tasuta.
Taotlus:
1. Projekti sisuline kirjeldus ja pealkiri
2. Osalejate CV ja kontaktandmed
3. Projektiga seonduv pildi- või videomaterjal
4. Näitusega kaasneva publikuprogrammi pealkiri ja teema
(Näituse raames on soovituslik korraldada vähemalt üks üritus)
Kes on Lilli Luuk? Pille-Riin Larm vestles Lilli Luugiga
Laenasin intervjuu pealkirja võõrast sms-ist. Ilmselt on sama küsimuse esitanud paljud lugejad: kes on salapärane Lilli Luuk, miks kõik temast räägivad ja kuidas ta nii hästi kirjutada oskab? Sügisel ilmusid tema kaks esimest raamatut, romaan „Minu venna keha“ ja novellikogu „Kolhoosi miss“. Auhindu oli Luuk noppinud juba varem ja loodetavasti asi sellega ei piirdu. „Lilli Luuk sööstis eesti kirjandusse nagu mõnest universumi kaugemast nurgast saabunud sabatäht, mida ükski põlisasukaist oodata ei teadnud,“ sõnastas lugejate imestuse tabavalt Vilja Kiisler. „Tulnud ei tea kust, oli ta äkki eesti kirjanduses kohal, võttes tagasihoidliku enesestmõistetavusega sisse koha tipptegijate seas.“
LILLI LUUK: Loomingu uks Kuigi Looming saab aprillis saja-aastaseks, on see ajakiri ennekõike uks (kirjanduse) tulevikku.
Ajakiri Looming ei ole, ilmselt pole kunagi taotlenudki olla väljaanne, mida leidub igaühe koduses raamaturiiulis. Ka mitte noil aegadel, mil eestlased ostsid ja tellisid peaaegu kõike, mis ilmus, sest trükised olid ju odavad ja ega midagi muud polnudki väga osta või tellida. Ma ei taha sellega öelda, et Looming on elitaarne väljaanne. Pigem on Loomingu lugejal ehk millestki kriipsuke puudu: on selline keskmisest sügavam vajadus, tung või huvi millegi vaimselt ergastava järele. Valdkonnaga seda janu ei piiritleks. Muidugi on kõige selgem Loomingu lugeja tunnus ikka huvi kaasaegse eesti kirjanduse vastu. Kuid see ei pruugi olla esmane ajend. Loomingule saab läheneda väga erinevatest ustest.
Loe ka Vilja Kiisleri arvustust – Lilli Luugi „Kolhoosi miss“ ja „Minu venna keha“
KAAREL KUURMAA: Dokumentalistika tolm ja raha aastal 2022 Dokimaailma uus reaalsus: aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel telekanaliring on täielikult unustatud eilne maailm.
Dokumentalistikas algab filmiaasta „Sundance’i“ festivaliga jaanuari lõpus ja lõpeb Oscaritega järgmises märtsis. Veidi üle aasta kestab see vahemik märkamaks trende, suundumusi ja filme, mis selles allžanris enim esile tõusevad. „Sundance’il“ linastunud teosed teevad üldjuhul hea leviringi nii festivalidel kui ka auhindamistel. Hoiame pöidla pihus, et tänavu seal linastuv Lõuna-Eesti suitsusaunatraditsioonist rääkiv „Savvusanna sõsarad“i kasutaks suurepärase hüppelaua rahvusvahelisse filmiilma parimal moel ära. Võib ju loota meeldejäävat läbimurdeaastat Eesti dokile, sest häid festivaliuudiseid võib tuua ka Liis Nimiku 16 mm filmilindile üles võetud poeetiline „Päikeseaeg“.
Sinine rohelisel. Tristan Priimägi intervjuu Mia Hansen-Løvega
Skandinaavia-prantsuse päritolu filmilavastaja Mia Hansen-Løve uus film „Üks ilus hommik“i räägib naerust läbi pisarate või vastupidi. Muidu märksa glamuursemale superstaarile Léa Seydoux’le on peaosas antud mängida tavapärasest lihtsama joonega tegelast, tõlki Sandrat, kes peab ühtaegu tegelema nii oma isa süveneva haiguse kui ka vastleitud uue armastusega.
ILZE TĀLBERGA: Kuram, kus keeleõppijal on vedanud! Kui mõni lätlane peaks kunagi paluma öelda midagi eesti keeles, siis saab eestlane teda üllatada nii mõnegi Contra veidravõitu läti-eesti-läti sõnaraamatust pärit sõnaga. Contra, Kuram, vedas! Kuram vedas? Toimetanud Merle Vare ja Sandra Skuja. Illustreerinud Lote Vilma, kujundanud Jaak Rüütel. Helios, 2022. 56 lk.
Jaanuari alguses käis Vikerraadio „Keelesaates“i haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Kuna sellest sügisest tuleb uuendatud õppekava korral koolidel pakkuda teise võõrkeele valikus vähemasti kaht keelt, küsis saatejuht Piret Kriivan, milliseid keeli võiksid Eesti lapsed tahta koolis õppida. Ministri arvates peaks oskama naaberkeeli ja kohe esimeste seas mainis ta soome ja rootsi keelt. Seejärel pidas ta oluliseks õppida Euroopa suure kõnelejaskonnaga keeli ning arvas, et lapsed võivad valida saksa, prantsuse, ehk mõned ka hispaania keele. Saatejuht torkas sekka: „Läti keele.“
RIHO PARAMONOV: Mõlgutusi sõjaaja ajakirjanduskeelest Piirolukorras väljendatakse end nagunii vabamalt ja julgemalt kui tavaks. Seepärast vajab liiasus ennemini tasakaalustamist kui tagant õhutamist.
Sõda ei muuda meie elu üksnes laial skaalal ja suurel määral, vaid puhuti ka äärmiselt kiiresti. Peaaegu kohe, kui Vene väed olid alustanud vaenutegevust Ukraina pinnal, järgnesid sellele kaalukad reaktsioonid Eesti ajakirjanduses. Ma ei taha rääkida sellest, et sõda tõusis esiplaanile nii tugevalt, et mingid küsimused, probleemid ja isegi valdkonnad jäid mõneks ajaks pea täiesti katmata. Ega ka sellest, et tekkisid uut tüüpi käsitlused-žanrid, neist kõige silmatorkavamad suuresti välisajakirjandusele ja ühismeediale tuginevad igapäevased või -nädalased pikad, kohati kirjanduslikku stiili kalduvad sõjareportaažid.
Eksperimenteerimise koht, aina uuenev kasvulava. Tambet Kaugema intervjueeris Mariliis Petersoni
Kui mullu selgus, et Paide linnavõim on otsustanud Paide teatri rahastust kärpida, teatas senine trupp oma tegevuse lõpetamisest aasta lõpul. Teatri uue kunstilise juhi konkursi võitis Paide muusika- ja teatrimaja senine kultuurijuht ning arvamusfestivali kultuurikoordinaator Mariliis Peterson, kes on saanud rakendusteatri magistrikraadi Londoni teatriakadeemias (The Royal Central School of Speech and Drama) ja bakalaureusekraadi Aberystwythi ülikoolis loovkirjutamise ning draama- ja teatriõppe erialal. Praegu paneb Peterson kokku Paide teatri uut kolmeliikmelist meeskonda, kuhu peale tema hakkavad kuuluma produtsent ja dramaturg.
Sootundlikus linnas puuduvad roosad kõnniteed. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Eva Kaili
Eva Kaili on nimetatud sootundliku linnaplaneerimise ristiemaks. Kui hakata uurima, kuidas siis ikkagi feministlik linnaloome käib, viivad kõik teed Viini Eva Kaili juurde. Võib öelda, et tänu temale on moodne Viin naise nägu ja tegu. Kail alustas Viini linnavalituses 30 aastat tagasi, kui asutas ainult naistest koosneva naisbüroo ehk Frauenburo, kus kaaluti kõik linnaruumi arenguotsused läbi ka soo ja eri kasutajate vaatepunktist.
ANNIKA VALKNA: Töö ja elu maal Eesti iseseisvuse taastamise järgselt maapiirkondi tabanud ehitamise ja arendamise mahajäämuselt tuleb suunduda tasakaalustatud ja kestliku asustuse kursile.
Arhitektuuri võimekus lahendada probleeme avaldub selgelt ruumikasutajate hulga poolest tihedas linnakeskkonnas. Maapiirkondades elab umbes 30 protsenti Eesti elanikkonnast, kuid sealse elukeskkonna ja avaliku ruumi probleemistikuga pole pärast riigi iseseisvuse taastamist süsteemselt tegeletud. Lahendatud on üksikküsimusi, suuremat üleriigilist eesmärki kannab vaid Eesti vabariigi sajandaks aastapäevaks algatatud väiksemate linnade ja asulate keskväljakute missiooniprojekt „Hea avalik ruum“. Kas sellest ikka piisab?
LISANNA LAANSALU: Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel ehk Kuidas teha ühiskonda peegeldavat kunsti, kui puudub akadeemiline üldharidus ja eruditsioon
Üldhariduse eesmärk on omandada iseseisva mõtlemise ja analüüsivõime, et mitte sõltuda ettesöödetud infost. Ülikoolist saadakse selleks vastavad mõtlemismeetodid, et kujuneda lõpuks haritlaseks. Seda mahtu, millest ülikoolis põhimõtteliselt on vaja aru saada, ei suuda üks inimene ise kokku otsida. Loeng on pikk samm edasi juhul, kui õppejõud on asjatundlik. Miks on see üldse muusika puhul relevantne? Interpreedi ülesanne ei ole pelgalt helilooja muusikalise teksti ettemängimine, vaid ka selle tõlgendamine. Muusika peaks pakkuma uudseid vaatenurki, mis raputavad publiku tundemaailma ja arusaamu. Teos on mõjus ainult siis, kui mängija paneb kogu vaimu ja usu ettekantavasse ning saab mängitava sisust aru
Materiaalsuse serval. Lilli-Krõõt Repnau intervjueeris Maria Eriksoni
Maria Erikson alustas kunstiõpinguid Rootsis ühes paljudest rahvaülikoolidest, sealt edasi keskendus ta juba graafikale: kaks aastat litograafia trükitehnoloogia õpet Tamarindi instituudis Ameerikas ja siis magistriõpe Soome kunstiakadeemias. 2019. aastal pälvis ta Eestis Eduard Viiralti stipendiumi ja 2021. aastal Rootsis Ann-Margret Lindelli graafikastipendiumi. Praegu on tal näitus „Pehme puudutus äärel“ Draakoni galeriis, möödunud aasta lõpul sai Arsi projektiruumis vaadata tema projekti „Märkmeid piiriruumist“, 2021. aastal oli tal näitus Helsingis ja Norrköpingis. Draakoni näitus on lahti 4. veebruarini.
Tööstuskunstnikud rambivalgusse. Silvia Pärmann intervjueeris Raili Keivi Raili Keivi näitus „Tuba“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 2. IV
Raili Keiv õppis keraamikat Eesti kunstiakadeemias ja lõpetas seal 2013. aastal tootedisaini magistrantuuri. Aastatel 2007-2008 täiendas ta end Saksamaal Giebichensteini kunsti- ja disainiülikoolis (Hochschule Burg), 2012. aastal Taani kuninglikus kunstiakadeemias. 2008. ja 2012. aastal oli ta praktikal Kahla portselanitehases, kus teostas ka oma loomingut. 2013‒2017 elas ja töötas Keiv Berliinis. 2017. aastast õpetab ta EKAs ja tal on Arsi kunstilinnakus ateljee.
Merepõhjas on peidus ajalugu. Katja Sepp intervjueeris Anna Arnbergi
Anna Arnberg on arheoloog ja Rootsi riiklike mere- ja transpordimuuseumide kultuuripärandi üksuse juhataja. Anna osales muuseumide ühenduse uusima liikme, vrakimuuseumi Vrak loomisel, kus pööras erilist tähelepanu väljapaneku sisule ja uurimistööle. Ta oli ka projektijuht Rootsi meremuuseumi projektis „Flyktens materialität“ (ingl „The Materiality of the Great Escape“), kus käsitletakse põgenemist Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Möödunud aasta novembris aitas Anna läbi viia Eesti meremuuseumi ja vrakimuuseumi Vrak koostöös toimunud rahvusvahelist konverentsi „Merepärandi populariseerimine muuseumide kaudu“.
JAANUS TERASMAA: Vesi kui XXI sajandi julgeolekurisk ja sõdade põhjus Vesi on ressurss, mille enda kätte saamiseks ollakse valmis paljuks ja mille käigus ammendatakse suurel kiirusel tervete piirkondade põhjaveevarud.
Ilmselt mäletavad paljud meist eelmise aasta 24. veebruari – vaba päev keset töönädalat, aeg tähistada iseseisvuspäeva. Paraku ei jäänud see päev meelde ainult sel põhjusel, sest samal päeval alustas Venemaa taas Ukraina territooriumil aktiivset sõjategevust. Need uudised naelutasid telerite ette rohkem inimesi kui paraad ja pidulik kontsert. Sõda Ukrainas käib siiani. Sõja põhjused ei ole muutunud, üks peaküsimus on endiselt vesi. Maailmas on selliseid potentsiaalseid konfliktikoldeid mitmeid – mõned nähtaval ja mõned peidus –, sest võitlus veeressursside pärast võib olla ka varjatud ja majanduslik. Kas ka Eesti on sellesse sõtta astumas?
MIHKEL KAEVATS: Kas sinu naaber tuleb sulle appi, kui sul tõesti abi on vaja? Kui tarbimine enam heaolutunnet ei turguta ning vesi on mingitmoodi ahjus, saab empaatia puudumine kõrvetavalt nähtavaks.
15 aastat tagasi hakkas üks väike seltskond vana maja restaureerimise talgutel möödujatele tere ütlema. Kõik möödujad ei olnud just vaimustunud ja mõnigi viskas pilgu maha. Mõned aga vastasid tervitusele nii, et tegid kõigi päeva paremaks. Nad nagu oleksid seda pikka aega oodanud. Päev-päevalt oli tervitajaid rohkem, nii mõnigi viskas juba ise esimesena reipa tere. Ka paljud, kes esialgu olid pilgu maha visanud, tõstsid silmad, naeratasid ja tervitasid. Neiski oli miski liikuma hakanud: üks lihtne tere.
Arvustamisel
Juhan Kreemi „Ordu sügis. Saksa ordu 16. sajandi Liivimaal“
David Foster Wallace’i „Võrguteooria“
kontsert „URR-36: Jonathan Harvey“
näitused: Loora Kaubi „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ ning Anna Kõuhkna, Helen Sirbi, Anu Muiste ja Sandra Sirbi „Viies element“
Tallinna Linnateatri „Revident“
VAT-teatri „Vivaarium“
mängufilm „Peter von Kant“
Ajakirja Looming 100. sünnipäev keskendub eesti kirjanduse elujõulisusele
Ajakirja Looming juubel tõstab fookusesse eesti kirjanduse nii sõnas kui ka pildis ja püüab viia kirjanduse võimalikult paljudeni, kooliõpilastest vanemaealisteni.
Juubeli raames on plaanis mitmesuguseid üritusi, et kõnetada nii varasemat Loomingu lugejat kui ka inimest, kellel on ajakirjaga olnud seni vähem kokkupuudet. „Loomingul on pisut elitaarne maine. Aga kirjandus ei ole midagi sellist, mis oleks mõistetav vaid valitutele. Looming peegeldab meie kaasaegse kirjanduse erinevaid suundi ja juubeli raames tahakski teadvustada Loomingut kui võimalust olla kursis eesti kirjanduse rikkuse ja rikutusega,“ kommenteeris ajakirja peatoimetaja Indrek Mesikepp.
Jaanuari jooksul toimub mitu kirjandusüritust. Täna, 25. jaanuaril on Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis kirjanduslik kolmapäv ja 31. jaanuaril kirjanduslik teisipäev Tartu Kirjanduse Majas. Esimesel esitavad elava muusika saatel oma luulet Loomingu autorid Triin Paja, Asko Künnap ja Taavi Eelmaa, ette kantakse Loomingus ilmunud Mati Undi novell. Tartus loevad oma loomingut Lilli Luuk, Margit Lõhmus, Tõnis Vilu ja Kruusa Kalju, ajakirja ajaloost räägib kirjandusteadlane Tiit Hennoste.
Juubeliga käib kaasas teisigi üritusi. Kevade lähenedes keskendutakse noortele: mille raames lähevad ajakirja toimetajad külla koolidesse üle Eesti, et tutvustada ajakirja kaasaegse kirjanduse ja seeläbi meie ühiskonna olulise peegeldusena. Aprillis ilmub Tiit Hennoste sulest raamat, mis vaatleb eesti kirjandust läbi Loomingus saja aasta jooksul ilmunu. Klassikaraadios jätkub Maria Lee Liivaku autorisaade Loomingu Raadio. 27. aprillil toimub Teaduste Akadeemia suures saalis kirjanduskonverents „Loomingu sajand“ ja juubeliaasta raames jõuab teleekraanile Toomas Kalli Loomingu teemaline näidend „Kolmevalitsus“ Ain Mäeotsa lavastuses.
Riiklikele kultuuripreemiatele esitati 99 ning spordipreemiatele 45 kandidaati
Kultuuriministeeriumisse esitati tähtajaks riiklikele kultuuripreemiatele 99 ning spordipreemiatele 45 kandidaati. Preemiate saajad otsustab valitsus ning tunnustused antakse üle vabariigi 105. aastapäeva eel.
Kolmele kultuuripreemiale pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest esitati 41 ning viiele aastapreemiale 2022. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest 58 kandidaati.
Kultuuri elutööpreemia antakse kolmele isikule ning ühe preemia suurus on 64 000 eurot. Kandidaadid preemiale pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest:
Aime Kuulbusch-Mölder – skulptor. Esitaja Eesti Kujurite Ühendus;
Anne Erm – festivalikorraldaja, muusikatoimetaja ja helilooja. Esitajad Music Estonia, Estonian Record Productions, Kaunis Muusika, Eesti Pärimusmuusika Keskus, Shiftworks, Eesti Jazzliit, Arvo Pärdi Keskus, Eesti Rahvusringhääling;
Arne Mikk – lavastaja ja teatritegelane. Esitajad Eesti Teatriliit, Neeme Järvi;
Arvo Iho – filmilavastaja ja operaator, õppejõud. Esitajad Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Filmioperaatorite Liit, Eesti Filmiajakirjanike Ühing;
Arvo Vallikivi (Valton) – kirjanik ja tõlkija. Esitajad Eesti Kirjanike Liit, Eestimaa Rahvuste Ühendus, Muš Nadii;
Ave Kuik – kostümeerija. Esitajad Eesti Filmiajakirjanike Ühing, Eesti Filmioperaatorite Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Stsenaristide Gild, Eesti Filmirežissööride Gild, Eesti Filmitootjate Liit, Eesti Filmi Instituut, Pimedate Ööde Filmifestival, Tallinnfilm, Must Käsi, Tallinna Ülikool, Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv;
Doris Kareva – luuletaja ja tõlkija. Esitaja Eesti Kirjanike Liit;
Enda Naaber Nipsust – kirjanik ja ajakirjanik. Esitaja Saaremaa Raamatuklubi „Head sõnad“;
Hagi Šein – ajakirjanik ja telejuht. Esitaja Tallinna Ülikool;
Heidi Sarapuu – Teater Variuse juht, dramaturg ja lavastaja. Esitajad Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Estonia Selts, Tallinna Kirjanduskeskus, René Soom;
Helgi Sallo – laulja, näitleja ja näitejuht. Esitaja Rahvusooper Estonia;
Ilma Adamson – rahvatantsujuht. Esitajad Ilma Adamsoni Tantsukool, Tantsuansambel Sõprus;
Ilmar Tõnisson – dirigent, interpreet ja muusikapedagoog. Esitajad Pärnu Linnavalitsus, Häädemeeste Vallavalitsus, Pärnu Muusikakool, Aivar Mäe, Maano Männi, Neeme Järvi, Toomas Velmet;
Ivar Sakk – graafiline disainer ja graafilise disaini uurija. Esitaja Eesti Kunstiakadeemia;
Juhan Maiste – kunstiteadlane. Esitaja Eesti Kunstnike Liit;
Jüri Kivimäe – ajaloolane ja arhivaar. Esitajad Kirjastus Tänapäev, Tallinna Linnaarhiiv, Rahvusarhiiv;
Kersti Kreismann – näitleja. Esitajad Eesti Draamateater, Eesti Teatriliit;
Külliki Saldre – näitleja. Esitaja Teater Vanemuine;
Lembit Peterson – näitleja, lavastaja ja teatrijuht. Esitajad Eesti Näitlejate Liit, Tallinna Linnateater;
Lembit Sarapuu – maalikunstnik. Esitaja Tallinna Kunstihoone;
Lola Liivat – maalikunstnik. Esitajad Eesti Kunstnike Liit, Tartu Kunstnike Liit, Eesti Maalikunstnike Liit, Tartu Kunstimuuseum;
Luule Epner – teatri- ja kirjandusteadlane. Esitaja Kultuurileht (ajakiri Teater. Muusika. Kino);
Luule Komissarov – näitleja. Esitaja Ugala Teater;
Maasike Maasik – tekstiilikunstnik. Esitaja Eesti Tekstiilikunstnike Liit;
Mai Levin – kunstiteadlane. Esitajad Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing;
Maie Orav – rahvatantsujuht. Esitajad Eesti Rahvatantsukeskus, Eesti Rahvakultuuri Keskus;
Mare Tommingas – tantsija, lavastaja ja kunstnik. Esitaja Eesti Näitlejate Liit;
Mark Soosaar – dokumentalist ja festivalikorraldaja. Esitajad Pimedate Ööde Filmifestival, Eesti Dokumentalistide Gild, Anu Raud, Heimtali Muuseumi Sõprade Selts, Rein Maran, Toivo-Peep Puks, Enn Säde;
Merike Vaitmaa – muusikateadlane. Esitaja Arvo Pärdi Keskus;
Olav Ehala – helilooja, pianist ja pedagoog. Esitajad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Kooriühing, Eesti Muusikanõukogu;
Peeter Kuutma – tekstiilikunstnik. Esitaja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum;
Priit Pedajas – näitleja, lavastaja, õppejõud ja muusik. Esitajad Eesti Draamateater, Eesti Teatriliit;
Priit Pärn – kunstnik-lavastaja ja režissöör, karikaturist ja illustraator, õppejõud. Esitajad Kultuurileht (ajakiri Teater. Muusika. Kino), Eesti Joonisfilm, Eesti Filmitööstuse Klaster, Pimedate Ööde Filmifestival;
Raine Karp – arhitekt. Esitajad Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Kunstiakadeemia;
Regina Lukk-Toompere – kunstnik ja illustraator. Esitajad Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kujundusgraafikute Liit;
Rein Veidemann – kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik. Esitajad Tallinna Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool, Ene Mihkelsoni Selts, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, Karl Ristikivi Selts, Eesti Kirjanduse Selts, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus;
Tiia Järg – muusikateadlane ja õppejõud. Esitaja Kultuurileht (ajakiri Teater. Muusika. Kino);
Tiit Härm – balletitantsija, ballettmeister ja koreograaf. Esitajad Eesti Balletiliit, Rahvusooper Estonia;
Tõnu Kark – näitleja. Esitaja Eesti Draamateater;
Urmas Jõemees – animaoperaator. Esitaja Eesti Animatsiooni Liit;
Vaike Uibopuu – koorijuht ja kooripedagoog. Esitaja Tartu Linnavalitsus.
Viis kultuuri aastapreemiat suurusega 9600 eurot antakse eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Preemiate kandidaadid on:
Al Paldrok – väljapaistvate kultuurisündmuste korraldamise eest nii Eestis kui ka mujal. Esitaja Academia Gustaviana Selts;
Andris Feldmanis ja Livia Ulman – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Tallinna Ülikool;
Anna Roberta – 2022. aasta väljapaistvate rollide eest. Esitaja Rahvusooper Estonia;
Anti Saar – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Eesti Kirjanike Liit;
Anu Allas ja Liisa Kaljula – näituse „Mõtlevad pildid“ eest. Esitaja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing;
Anu Allas, Liisa Kaljula ja Jane Sharp – näituse „Mõtlevad pildid“ eest. Esitaja Eesti Kunstiakadeemia;
Arash Yazdani – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Tallinna Uue Muusika Ansambel;
Ardo Ran Varres – ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ loomise eest. Esitaja Kultuurileht (ajakiri Teater. Muusika. Kino);
Ardo Ran Varres, Kristi Klopets, Risto Joost, Vilppu Kiljunen ja Iir Hermeliin – algupärase ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavaletoomise eest. Esitaja Teater Vanemuine;
Carolina Pihelgas – romaani „Vaadates ööd“ eest. Esitaja Eesti Kirjanike Liit;
Cloe Jancis – järjepideva näitusetegevuse ja silmapaistva isikliku käekirja arendamise eest. Esitaja Fotokunstnike Ühendus;
Diana Tamane – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Fotokunstnike Ühendus;
Eik Hermann – tegevuse eest arhitektuurimõtte edendamisel ja vahendamisel. Esitaja Eesti Kunstiakadeemia;
Elin Kard – sotsiaalselt tundliku aktsiooni „Ravikindlustus kõigile!“ algatamise eest. Esitaja Tallinna Kunstihoone;
Elmo Nüganen – „Apteeker Melchiori“ filmitriloogia ekraanile toomise eest. Esitajad Kinobuss, Apollo Kino, Estonian Theatrical Distribution;
Elo Liiv – 2022. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitaja Eesti Kujurite Ühendus;
Ene-Maris Tali, Johan Tali, Märten Vaher ja Madis Reimund – sarja „Lõpetamata linn“ tootmise eest. Esitaja Eesti Arhitektide Liit;
Erkki-Sven Tüür – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester;
Heldur Harry Põlda – 2022. aasta väljapaistvate rollide eest. Esitaja Rahvusooper Estonia;
Helena Tulve – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Eesti Heliloojate Liit;
Heli Allik – Jonathan Littelli romaani „Eumeniidid“ tõlkimise eest. Esitajad Eesti Kirjanike Liit, Aare Pilv, Tarmo Jüristo, Mart Kangur;
Jaak Urmet (Wimberg) – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Eesti Kirjanike Liit;
Jaan Pärn – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Pärnu Muuseum;
Jaanus Samma – näituse „Vaikelud rahvuslikel motiividel“ eest. Esitajad Tallinna Kunstihoone, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike Liit;
Jüri Kivimäe – Balthasar Russowi „Liivimaa provintsi kroonika“ tõlkimise, kommenteerimise ja saatesõnastamise eest. Esitajad Tallinna Linnateater, Tallinna Ülikool;
Kadri Kõusaar ja Aet Laigu – mängufilmi „Kõrb“ loomise eest. Esitaja Katarsis;
Kadri Kõusaar – mängufilmi „Kõrb“ loomise eest. Esitajad Meteoriit, Katrin Klaebo;
Kaisa Kuslapuu – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Tartu Linnavalitsus;
Kirke Karja – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitajad Eesti Jazzliit, Jazzkaare Sõprade Ühing, Kaspar Mänd;
Kristi Kongi – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Tallinna Kunstihoone;
Lauri Lagle – lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt“ eest. Esitaja Kultuurileht (ajakiri Teater. Muusika. Kino);
Lauri Õunapuu – 2022. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Esitajad Eesti Folkloorinõukogu, Krista Taim, Ingrid Rüütel;
Liis Vares ja Liis Lindmaa – sotsiaalselt tundliku aktsiooni eest Vene saatkonna ees Tallinnas. Esitaja Tallinna Kunstihoone;
Madeline Skelly – 2022. aasta väljapaistvate rollide eest. Esitaja Rahvusooper Estonia;
Mait Malmsten – 2022. aasta loomingulise tegevuse ja suurrollide eest. Esitaja Eesti Draamateater;
Maria Faust – 2022. aasta väljapaistva muusikalise tegevuse eest. Esitajad Estonian Record Productions, Jazzkaare Sõprade Ühing, Shiftworks, Kaunis Muusika;
Maria Faust, Kaie-Ene Rääk, Kaupo Kruusiauk – dokumentaalfilmi „Machina Faust“ eest. Esitaja Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon;
Mehis Heinsaar – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Kultuurileht;
Merike Estna – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitajad Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, Kai kunstikeskus, Temnikova & Kasela galerii;
Mihhail Gerts – festivali TubIN kunstilise juhtimise eest. Esitaja Tallinna Linnateater;
Monika-Evelin Liiv – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitajad Eesti Esitajate Liit, Kristel Pappel;
Ove Musting – mängufilmi „Kalev“ eest. Esitajad Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Filmiajakirjanike Ühing, Eesti Filmioperaatorite Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Stsenaristide Gild, Eesti Filmitootjate Liit, Tallinnfilm, Must Käsi, Tartu Elektriteater, Tallinna Ülikool, Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv;
Priit Raud – rahvusvahelise etenduskunstide festivali Baltoscandal korraldamise eest. Esitajad Rakvere Teatrimaja, Teine Tants;
Rainer Sarnet – Spiel-dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ loomise eest. Esitajad Eesti Filmitööstuse Klaster, Eesti Dokumentalistide Gild, Eesti Filmiajakirjanike Ühing;
Rasmus Puur, Tõnu Kaljuste, Veiko Tubin ja Kristjan Suits – ooperi „Lalli ehk Mere keskel on mees“ lavaletoomise eest. Esitaja Eesti Kooriühing;
Rasmus Puur – Veljo Tormise alustatud ooperi „Lalli ehk Mere keskel on mees“ lõpuleviimise eest. Esitaja Eesti Muusikanõukogu;
Raul Talmar – Balti riikide üliõpilasfestivali Gaudeamus üldjuhtimise eest. Esitaja Tallinna Ülikool;
Rein Rannap – aktiivse kontsert- ja väljapaistva loomingulise tegevuse eest 2022. aastal. Esitajad Eesti Rahva Muuseum, Rakvere Vabaduse Kool, Rakvere Kultuurikeskus, Rakvere Muusikakool, M. Lüdigi nimeline Vändra Muusika- ja Kunstikool, Eesti Meestelaulu Selts, Triin Varek;
Risto Joost – 2022. aastal lavale toodud muusikalavastuste eest. Esitaja Eesti Näitlejate Liit;
Sander Joon – animafilmi „Sierra“ loomise eest. Esitajad Eesti Filmi Instituut, Pimedate Ööde Filmifestival, Must Käsi, Eesti Animatsiooni Liit, Kultuurileht (ajakiri Teater. Muusika. Kino);
Sandra Iva – väljapaistva loomingulise tegevuse ja saavutuste eest 2022. aastal. Esitaja SlavaMusic;
Sirje Olesk – monograafilise käsitluse „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“ eest. Esitajad Karl Ristikivi Selts, Eesti Kirjandusmuuseum;
Taavi Hallimäe – disainivaldkonda mõtestava ajakirja Leida algatamise eest. Esitaja Eesti Kunstiakadeemia;
Taavi Talve – 2022. aasta väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Esitaja Eesti Kujurite Ühendus, Eesti Kunstiakadeemia;
Tõnis Vilu – teose „Kõik linnud valgusele“ eest. Esitaja Eesti Kirjanike Liit;
Tõnno Jonuks – monograafia „Eesti muinasusundid“ koostamise eest. Esitaja Eesti Kirjandusmuuseum;
Triin Ruubel – väljapaistva esinemise eest solistina välismaal. Esitaja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester;
Ülar Ploom ja Ilmar Vene – Dante Alighieri teose „Paradiis“ itaalia keelest tõlkimise, kommenteerimise ja saatesõnastamise eest. Esitaja Tallinna Ülikool.
Riiklike kultuuripreemiate määramise otsustab valitsus komisjoni ettepaneku alusel.
Kahele spordipreemiale elutöö eest esitati 20 ning kuuele aastapreemiale 25 kandidaati.
Spordipreemia elutöö eest määratakse isikutele, kelle aastatepikkune panus Eesti sporti on pälvinud avalikkuse kõrge hinnangu ning kelle elutöö on olnud eeskujuks noorele põlvkonnale. Kummagi elutööpreemia suurus on 64 000 eurot. Elutööpreemia kandidaadid on:
Aita Pääsuke – suusatreener ja endine suusataja. Esitaja Eesti Suusaliit;
Andres Sõber – korvpallitreener ja endine korvpallur, pikaaegne Eesti korvpalli panustaja. Esitajad Reinar Halliku Korvpallikool, Eesti Korvpalliliit, Ida-Virumaa Spordiliit, Rakvere Linnavalitsus, Vinni Vallavalitsus, Eesti Jalgpalli Liit;
Arne Kivistik – orienteerumis- ja suusaspordi edendaja ning endine orienteeruja. Esitajad Eesti Orienteerumisliit, Eesti Suusaliit;
Ellen Liik – võrkpallitreener ja endine võrkpallur. Esitajad Rae Vallavalitsus, Eesti Spordiajaloo Selts;
Enn Mainla – spordiajaloolane, pikaaegne Spordimuuseumi ja Eesti Spordiajaloo Seltsi juht. Esitajad Eesti Spordiajaloo Selts, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum;
Heino Puuste – kergejõustikutreener ja endine odaviskaja. Esitajad Eesti Kergejõustikuliit, Eesti Sõudeliit, Jaak Uudmäe, Erki Nool, Gerd Kanter, Allar Levandi, Aleksander Tammert, Magnus Kirt, Marek Kaleta, Tanel Laanmäe, Toivo Moorast, Aivar Karotamm, Aivo Normak;
Helju Sutt – noorte võrkpallitreener ja endine võrkpallur. Esitaja Eesti Võrkpalli Liit;
Ilmar Taluste – treener ja spordielu edendaja ning endine maadleja. Esitaja Eesti Maadlusliit;
Jaan Tults ja Matti Killing – sõudetreenerid, pikaaegne panus valdkonna ja alaliidu juhtimisel. Esitaja Eesti Sõudeliit;
Jüri Kalmus – jalgrattasporditreener ja -arendaja. Esitaja Eesti Jalgratturite Liit;
Maire Kamarik – endine iluvõimleja treener. Esitajad Eesti Võimlemisliit, Tartu Spordiliit, Tartumaa Spordiliit;
Raiss Davletkildejev – jäähokitreener, endine jäähokimängija ja valdkonna eestvedaja. Esitaja Eesti Jäähokiliit;
Rein Pedaja – endine laskesuusataja ja treener, spordiklubi asutaja ja eestvedaja. Esitaja Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon;
Roman Ubakivi – jalgpallitreener ja endine jalgpallur, Eesti jalgpalli üks taastajaid. Esitaja Eesti Jalgpalli Liit;
Sulev Roosma – endine purjetaja ja jääpurjetaja. Esitaja Kalevi Jahtklubi;
Taimu Viir – tõstetreener, kohtunik ja endine tõstja. Esitajad Spordiajaloo Klubi Alfred, Eesti Tõstespordiliit;
Tiit Nuudi – endine tennisist, Eesti spordi- ja olümpialiikumise arendaja. Esitaja Audentese Spordiklubi;
Vahur Joala – pikaaegne Eesti veemotospordi eestvedaja. Esitaja Eesti Veemoto Liit;
Valeri Pormann – maadlustreener, endine maadleja ja valdkonna eestvedaja. Esitajad Caaro SK, Eesti Maadlusliit ning Kadrina Vallavalitsus;
Väino Treiman – kiiruisutamistreener ning valdkonna arendaja. Esitaja Eesti Uisuliit.
Spordi aastapreemiaid antakse välja kuus. Preemia määramisel arvestatakse sportlikke tulemusi, edukat treeneritööd, tulemuslikkust sporditöö korraldamisel ning panust spordi propageerimisse, spordipedagoogikasse või sporditeadusesse. Iga aastapreemia suurus on 9600 eurot, kollektiivi premeerimisel jaotatakse preemiasumma kollektiivi liikmete vahel võrdselt. Aastapreemia kandidaadid 2022. aasta tulemuste eest on:
Agne Kiviselg ja Lilija Utenko – Kiviselg võitis nii Euroopa kui ka maailmameistri tiitli bikiinifitnessis ning tuli hooaja maailma edetabeli liidriks. Utenko võitis juunioride MMi tiitli oma kategoorias ning juunioride absoluutse maailmameistri tiitli. Esitaja Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit;
Aivar Nigol ja Hillar Zahkna – laskesuusatamise MK-etapi korraldamine Otepääl. Esitaja Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon;
Alina Simacheva – Eesti parim U18 mängija käsipallis. Esitaja SK Reval-Sport;
Daisy Kurde–Schnyder – suusaorienteerumise MMi kaks kuldmedalit ja üks pronksmedal, rahvusvahelise suusaorienteerumise 2022. aasta edetabeli võitja naiste arvestuses. Esitaja Eesti Orienteerumisliit;
Eneli Jefimova – juunioride MMi kolm kuldmedalit, täiskasvanute MMi 6. ja 9. koht. Esitaja Eesti Ujumisliit;
Epp Mäe – EMi hõbemedal ja MMi pronksmedal. Esitaja Eesti Maadlusliit;
Gerd Kanter – aasta treener, eduka treeneritöö eest. Esitaja Eesti Kergejõustikuliit;
Henry Hein – eduka treeneritöö eest. Esitaja Eesti Ujumisliit;
Indrek Schwede – suure panuse eest Eesti jalgpalliajaloo uurimisse, raamatusarja „Eesti jalgpalli ajalugu“ autor. Esitaja Eesti Jalgpalli Liit;
Janek Õiglane – EMi pronksmedal kümnevõistluses, aasta meessportlane. Esitaja Eesti Kergejõustikuliit;
Johanna Maria Jõgisu – EMi hõbemedal moodsas viievõistluses, Eesti esimene individuaalmedal naiste arvestuses. Esitaja Eesti Moodsa Viievõistluse Liit;
Jukka Toijala – eduka treeneritöö eest. Esitaja Eesti Korvpalliliit;
Jüri Rooba – eduka treeneritöö eest. Esitaja Eesti Jäähokiliit;
Karmen Bruus – U20 MMi 1. koht kõrgushüppes ning täiskasvanute MMi 7. koht, aasta noorsportlane. Esitaja Eesti Kergejõustikuliit, Tartu Spordiselts „Kalev“;
Kelly Sildaru – Pekingi taliolümpiamängude pronksmedal pargisõidus ja 4. koht rennisõidus, võitis MK-sarjas pargisõidu üldarvestuse, aasta naissportlane. Esitaja Eesti Suusaliit;
Kregor Zirk – pääses lühiraja MMi 200 meetri liblikujumise ning EMi 200 meetri liblikujumise finaali. Esitaja Eesti Ujumisliit;
Kristin Tattar – tuli teise eurooplase ja esimese eestlasena kettagolfi maailmameistriks, võitis Pro Tuuri ning lõpetas iga võistluse poodiumil. Esitaja Eesti Discgolfi Liit;
Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar – MMi 5. koht ning läbimurre maailma rannavõrkpalli tippu. Esitaja Eesti Võrkpalli Liit;
Marja–Liisa Randar – kurtide OMi pronksmedal 100 meetri tõkkejooksus. Esitaja Eesti Paralümpiakomitee;
Peeter Olesk – laskespordi MMi ja EMi 3. koht. Esitaja Eesti Laskurliit;
Meeste paarisaerulise neljapaadi liikmed (Mikhail Kushteyn, Allar Raja, Tõnu Endrekson, Johann Poolak) – MMi 5. koht, EMi 5. koht, EMi meresõudmises 2. koht, MK-etapi 2. koht, aasta parima meeskonna nominent. Esitaja Eesti Sõudeliit;
Tanel Visnap – kurtide OMi kuldmedal kaugushüppes. Esitaja Eesti Paralümpiakomitee;
Veemotosportlased Erko Aabrams, Stefan Arand, Mattias Siimann ja Mattias Reinaas – võitsid kokku kuus MM-tiitlit ja viis EM-tiitlit. Esitaja Eesti Veemoto Liit;
Veikko Sinisalo – eduka treeneritöö eest. Esitaja Eesti Sõudeliit.
Riiklike spordipreemiate laureaadid kinnitab samuti komisjoni ettepanekul valitsus.
Vikerraadio kutsub valima lemmikteoseid uuemast eesti ilukirjandusest
Anton Hansen Tammsaare 145. sünniaastapäeval, 30. jaanuaril tähistatakse esmakordselt eesti kirjanduse päeva. Sel puhul kutsub Vikerraadio oma kuulajaid valima lemmikuid viimase 30 aasta vältel ilmunud kodumaistest teostest. Eesti kirjanduse päeva eel palub Vikerraadio oma kuulajatel anda teada, millised Eesti autorite raamatud on neile eriti südamelähedased. Et valikut pisut kitsendada, oodatakse oma eelistust märkima just uuemate raamatute seast, mis on ilmunud aastatel 1991-2022. Vikerraadio kodulehel üles seatud hääletusele on välja valitud 98 teost, kuid kõigil osalejatel on võimalik lisada veel puuduv lemmik. Hääletada saab kuni 27. jaanuari pärastlõunani siin: https://vikerraadio.err.ee/1608853550/eesti-ilukirjandus-1991-2022 Kuulajate 33 soosikut kuulutatakse välja 30. jaanuari “Vikerhommikus” ning tulemusi analüüsitakse saates “Loetud ja kirjutatud”. Eesti kirjanduse päeval kõlab Vikerraadios palju eesti luuletajate sõnadele kirjutatud muusikat.
