Nii leebe, nii ontlik. Teistsuguste sõnadega ei oska iseloomustada haridustöötajate hoiatusstreiki, mis toimub/toimus täna, 10. novembril. Ilmselgelt on püütud vältida õpilaste hariduslünki ja võimalikult vähe häirida perekondade rütmi. Tunniajane hoiatusstreik on pigem valitsusele mõeldud märguanne, väike sõbralik müks!
Hoopis värvikamalt ja jõulisemalt streigivad Leedu õpetajad. Viis aastat tagasi hõivasid nad streigi käigus haridus- ja teadusministeeriumi hoone (ning sundisid ministri tagasi astuma). Tänavune streik kuulutati välja septembri lõpus. Õpetamise asemel hakkasid paljud pedagoogid Vilniuse poole marssima, tuldi isegi 300 km kauguselt Klaipėdast. Jalgsimatk kulmineerus 12. oktoobril suure meeleavaldusega: nõuti palgatõusu, klassides õpilaste arvu ja õpetaja töökoormuse vähendamist. Kui palgatõusu sooviti alguses 20% sel aastal ja 30% järgmisel, siis nüüd oldi valmis kompromissiks: 15% palgatõusu jaanuaris ja 15% septembris. Pärast meeleavaldust algas streigi nn passiivne faas, mil õpetajad läksid tagasi klassi ette, poliitikud pidid aga olukorda analüüsima ja sobivad otsused vastu võtma. Paraku ei poolda Leedu seim õpetajate kompromissettepanekut ning pakub palgatõusu vaid 10% + 10%. Leedu haridustöötajate ametiühing sellega ei lepi ning kutsub õpetajaid üles 22. novembril taas streiki alustama. Liituma on oodatud teisedki ametiühingud.
Eesti haridustöötajate liidu kompromissettepanek on märksa mõõdukam kui leedulastel: soovitakse õpetajate alampalga tõstmist järgmisel aastal vähemalt 8% ning järgmiseks neljaks aastaks niisuguse kollektiivlepingu sõlmimist, mis tagab iga-aastase palga alammäära tõusu. Ka alushariduse õpetajate (lasteaiaõpetajate) töötasu peaks jääma seotuks alammääraga ning omavalitsustele tuleks tagada selleks vajalik lisarahastus. Poliitikutele tuletatakse meelde nende endi lubadusi.
Küsimus ei ole mõistagi ainult praeguste õpetajate palgas. Küsimus on selles, mis saab edaspidi: õpetajate järelkasvus ja tulevastele õpilastele antavas hariduses. Tõepoolest on kaalul Eesti (hariduse) tulevik. Mitte ilmaasjata ei liitunud 26. oktoobril riigikogu ees õpetajate meeleavaldusega teadlased, päästjad, arstid, tervishoiutöötajad, insenerid, raudteelased jpt. Statistikaameti andmed näitavad, et kümne aasta jooksul võib minna pensionile enam kui kolmandik praegustest õpetajatest. Lisanduvad nende nooremad kolleegid, kes lahkuvad muul põhjusel. Uusi tulijaid on tunduvalt vähem kui lahkujaid, juba praegu on koolides õpetajaid puudu. Kvalifikatsiooninõuetele vastavaid pedagooge ei ole raske leida mitte ainult reaalainete puhul ja väikestes kohtades, vaid ka suuremates linnades näiteks eesti keele või muusikatunde andma – arusaadav, sest õpetajale esitatavad ootused ja selle eest makstav tasu ei ole kooskõlas. See on peamine põhjus, miks eelistatakse valida mõni muu amet. Praegu on viimane hetk midagi ette võtta.
Kui ministeerium eelistab tasakaalu saavutada teisel moel – tippspetsialistidele väärika tasu maksmise asemel vähendada neile esitatavaid nõudmisi ehk lapsi võibki õpetama hakata kes tahes –, tuleks see ausalt välja öelda.
Ühiskonnas suhtutakse õpetajate streiki mõistmise ja toetusega. Haridus- ja teadusministeerium tundub suhtuvat teisiti: osutus hoiatusstreigi väidetavale ebaseaduslikkusele ja lahke lubadus streigis osalejaid mitte karistada mõjuvad alandavalt, katsena õpetajate väljaastumine ära hoida ja meedia tähelepanu kõrvale juhtida. Minister kaotab seeläbi nende usalduse, kelle eest peaks seisma.
Kui määratleda tüüpiline õpetaja, siis on see ilmselt naine vanuses 55–64 aastat, on hiljuti osutanud statistikaamet. Huvitav, kui kaua võtaks sel õpetajannal aega jalgsimatk Kambjast rahvakoolide memoriaali juurest Toompeale?
Aitäh Tiiu Sandrakile Leedu olukorra vahendamise eest.
Näituse pealkiri „Perifeersed perspektiivid“ ja tutvustav kirjeldus lubavad justkui akadeemia sügavustes ja kõrvaltubades redutavad loomingulised uurimistööd avalikkuse ette tuua. Seda lugedes jääb mulje, justkui oleksid praktilise suunitlusega uurimused kusagil teaduse äärealadel, samal ajal kui teooria laiutab lahedalt keskmes. Ometi ei ole see juba mõnda aega enam nii, vähemalt filmiteaduses ja ka mõnes muus valdkonnas. Loovuurimused on tasapisi saanud akadeemilise ja ka üldhariduse loomulikuks osaks. Seda seepärast, et nende kaudu on võimalik teadmistele läheneda palju mitmekihilisemalt ja eksperimentaalsemalt. Ka Eesti teaduses on märgata suundumust loovuuringute väärtustamise poole. Juba kaks aastat tagasi sõlmisid EKA, BFM ja EMTA loovuurimuse raamleppe edendamaks kunsti ja teaduse omavahelist diskussiooni.1 Kultuuriministeerium on aga juba teist aastat avanud eraldi taotlusvooru loovuurimusprojektide toetamiseks.
Loovuurimust eristab harjumuspärasest akadeemilisest uurimusest keskendumine protsessile. Teekond on olulisem kui lõpptulem, püstitatud küsimused tihtipeale olulisemad kui saadud vastused ning mõtlemist ja tegutsemist nähakse võrdsetel alustel. Loomise protsess on seega tähendusrikkuselt samaväärne traditsioonilise akadeemilise tööga. Just praegu, mil tehisaru suudab väliselt jäljendada teadustöid, pealtnäha võimaldades tulemusteni jõuda ka kogu keerulist uurimisprotsessi läbimata, on loovat mõtlemist ja protsessi tähtsust rõhutavad uurimismeetodid iseäranis olulised. Ka loovuurimuse raamlepe kinnitab, et selline praktilistel alustel tehtud uurimus on mitmekesistuva teaduse olulisi väljundeid.2 Anneli Porri on ühes intervjuus välja toonud, et „traditsiooniline teaduslik meetod, mis sobib reaalia ja sotsiaalia uurimiseks, annab kunstides tulemuseks ainult absurdi“.3 Absurdi võib-olla mitte, aga sageli võib selline lähenemine tõesti olla tulemusetu.
„Perifeersete perspektiividega“ just seda püütigi teha. Näituse korraldajate (komitees olid ka Teet Teinemaa ja Elen Lotman BFMist) eesmärk oli esile tõsta alustavate teadlaste – nooremteadurite, doktorantide ja järeldoktorite – audiovisuaalseid loovprojekte. Välja oli valitud 12 audiovisuaalset loovuurimistööd üle Euroopa, nii dokumentaalfilmi, animatsiooni, filmi- kui ka meediakunsti valdkonnast. Eesti kõrget taset kinnitab see, et kaheteistkümnest tööst lausa kolm loovtööd tulid Eestist.
Näitust eksponeeriti endisel kaevandusalal, loomelinnakuks C-Mine ümber ehitatud tühjana seisnud tööstushoonetes. Vanas energeetikahoones lõid hiiglasuured kompressorid, mootorid, malmdekoor ja originaalsed keraamilised põrandaplaadid igati autentse atmosfääri. Näituse tehniline lahendus toetas teoste visuaalset ja kontseptuaalset sisu. Iirimaalt pärit Julian Kingi töö „Kaugeim kallas“ („The Farthest Shore“) kujutab liivakaldale rulluvat merelainet. See oli vaadatav põrandaga tasapinnal olevalt ekraanilt ja vaataja sai videot vaadata suunaga ülalt alla ning tunda nagu puudutaks edasi-tagasi liikuv merelaine ta varbaid.
Carlos E. Lesmes on juurte ja esivanemate jälgede otsinguil. „Minu esivanemate lõimedes“ põimuvad isiklik ja avalik arhiivimaterjal, luues fiktiivset autobiograafiat, kus püütakse juurte otsimise kõrval neid ka ise maasse panna.
Eestist oli välja pandud koguni kolm tööd: Tõnis Jürgensi „Allaandmise praktika“ („A Practice for Surrender“, 2022), Carlos E. Lesmese „Minu esivanemate lõimed“ („Threads of My Ancestors“, 2023) ja Aleksandra Ianchenko „Nähtamatu trammiliin“ („Invisible Tramline“, 2021).
EKA kunsti ja disaini doktorant Tõnis Jürgens tegeleb une jälgimise temaatikaga. Peale nutikate jälgimisseadmete, millega mõõdetakse magamise ajal südamelööke ja hingamist, peab ta ka päevikut, kuhu kirjutab üles oma unenäod. Näitusel vaataja nagu libiseks ühte tema päevikutest, et saada osa autori mõtteruumist. Päevikuread moodustavad töö narratiivi, ekraanil on näha ärkvel kunstnikku öises magamistoas, valgustatuna aknast kumavate tänavalampide kollakast valgusest.
BFMi doktorant Carlos E. Lesmes on juurte ja esivanemate jälgede otsinguil. Tema uurimus ei ole ajalooliselt täpne arhiivitöö, sest dokumenteeritud jälgede ja faktide avastamise asemel kujutab ta neid ette. Kujutlusvõime aitab tal mõtestada enda identiteeti ja välja joonistada võimalikud rajad ja seosed, mis võiksid tema päritolu Eestiga siduda. Selles töös põimuvad isiklik ja avalik arhiivimaterjal, luues fiktiivset autobiograafiat, kus püütakse juurte otsimise kõrval neid ka ise maasse panna.
Aleksandra Ianchenko tegeleb trammide atmosfääri uurimisega, aga mitte reaalsete, ringi sõitvate trammide, vaid Tallinna Laagna teele kunagi planeeritud trammiliini näitel. See on liin, mis kunagi tegelikkuseks ei saanud ja on seetõttu olemas vaid ideena, unistuse või lausa fantoomina. Teos dokumenteerib Laagna teel tehtud performance’it – suusatamist mööda olematuid trammirööpaid – omamoodi katset fantoomi „esile kutsuda“. Ekraanil joonistuvad välja lumele jäävad efemeersed jäljed, mis annavad vaatajale edasi olematute trammide olemasolu ja sealset atmosfääri.
Konverentsil toimus ka loovuurimustele keskendatud ümarlaud. Arutelu viis läbi filmitegija, õppejõud ja kuraator Érica Rodrigues ja osalisteks olid kutsutud näitusel esindatud uurijad. Diskussioon puudutas loovuurimusse kätketud teemasid ja probleeme. Jon Stam, kelle töö tegeleb muuseumide digikollektsioonides olevate objektide ümbermõtestamisega kaaskureerimist võimaldavate installatsioonide kaudu, tõi eraldi välja, et loovuurimuse puhul ongi tema jaoks kõige olulisem protsess. Klassikalisema uurimuse puhul on tähtis lõpptulemus, konkreetsed vastused ja leiud, aga protsessi käigus tekkivad küsimused jäävad tähelepanu alt välja. Loovuurimuse väärtus seisnebki eelkõige võimaluses käsitleda protsessi ennast, pakkudes seda tähendusrikast ruumi, mis tavapärases teadustöös tihti tähelepanuta jääb.
Vestlusel rõhutati, et selles töös mängib rolli intuitsioon – mõistusest ja tunnetest sõltumatu kehaline aisting, mille kohta saab öelda ka „kõhutunne“, „sisemine hääl“ või „kuues meel“. Tuleb lasta sellel tundel loomeprotsessi juhtida. Osalejate sõnul ei ole see lihtne, sest meid õpetatakse juba varakult hägusa intuitsiooni asemel usaldama loogikat ja konkreetseid tõendeid. Toodi esile, et kuigi näiteks performance’ite puhul võib olla koreograafia või tegevuste järjekord eelnevalt paika pandud, kujunevad need tihtipeale reaalses esitusruumis ümber vastavalt atmosfäärile ja kohale. Intuitsiooni usaldades saadakse üle ka teoreetiliste ja praktiliste teadmiste tasakaalustamise keerukusest. Spontaansus, intuitiivsus, irratsionaalsus ja mängulisus on vestlusel osalejate sõnul loovuurimuse komponendid, mis tasakaalustavad andmete kogumist ja analüüsimist, teooriatesse ja meetoditesse süvenemist.
Arutelu näitas siiski, et loovuurimuste vajalikkuse tunnistamisest hoolimata ei ole kunst akadeemilises maailmas veel päris omas kodus. Seda, et kunstiteosed räägivad, mõtlevad ja edastavad infot samaväärselt kirjutatud tekstiga, on ikka veel vaja alatasa rõhutada. Kerkis ka üles küsimus, miks kunstnikud ei viita teiste kunstnike töödele, näiteks inspireerinud videotele või piltidele, kas või joonealustes märkustes. Ühtpidi seda kindlasti tehakse – implitsiitselt, vihjamisi, tuttavaid elemente kasutades –, aga see nõuab teadlikku vaatajat, kes viited ära tunneb.
Loovtööde tutvustamine avalikkusele sellises formaadis on üks paljudest algatustest, millele keskendub FilmEU innovatsiooni ja teadmussiirde projekt RIT (akronüüm ingliskeelsetest sõnadest research, innovation, tranformation),4 mille põhiülesanne on edendada teadusalast võimekust innovatiivsete loovuurimuslike projektide kaudu. Üks RITi pilootprojekt, mis põimib loovuurimuse kognitiivse filmiteadusega, on käivitatud ka BFMis, filmitegija, -õppejõu ja -teadlase Elen Lotmani initsiatiivil. Selle eesmärgiks on luua sild filmipraktikute ja neuroteaduste vahel, keskendudes kõige muu kõrval just sellele, kuidas tuua esile seda sõnades väljendamatut, intuitsioonil tuginevat teadmist; näidata, et ka mittesõnalisel teadmisel on oma kindel koht ja väärtus teadmiste laias spektris.
Tehisaru rolli laienedes on loovuuringute tähtsus protsesside mõistmisel üha enam esil. Ka Euroopa rahastuse puhul on järjest suurem rõhk loovuurimustel ja eri valdkondi kaasavatel teadusuuringutel. Eesti filmiteaduses ei ole filmialased loovuurimused enam ammu kusagil teadusliku diskursuse servaalal. Kui vaadata kas või BFMis tehtavat, võib kinnitada, et loovpraktiline lähenemine on täiesti legitiimne teadmiste loomise vahend.
1 Eesti loovuurimuse raamlepe. 2021.
2 Eesti loovuurimuse raamlepe. 2021, lk 2.
3 Brigitta Davidjants, Uurimus ja loovuurimus kunstis ja muusikas. – Sirp 26. VII 2022. https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/uurimus-ja-loovuurimus-kunstis-ja-muusikas/
Vaba Lava teatrikeskuses algas uus hooaeg uue kuraatoriga. Kuni 2025. aastani vältava kuraatoriprogrammi paneb kokku noor poola lavastaja ja Szczecini nüüdisaegse teatri kunstiline juht Jakub Skrzywanek, kelle lavastus „Sõda ja rahu“ andis oktoobri keskel programmile avapaugu. „Sõda ja rahu“ võib meeldida või mitte, ent küsimusi esitama ta igatahes kutsub. Vestlesime Skrzywanekiga nädal pärast lavastuse esietendust, et küsida ja vastata nii „Sõja ja rahu“, Vaba Lava kuraatoriprogrammi kui ka Eesti ja Poola teatrite võrdluse teemal.
Mis mõtetega te pärast „Sõja ja rahu“ esietendust Poola naasite?
Jõudsin Poola päeval, mil seal toimus üks viimaste aastakümnete tähtsamaid valimisi. Pärast peaaegu kümmet aastat parempoolset autoritaarset valitsust saab senine demokraatlik opositsioon hakata valitsust moodustama. Isegi oma kõnes pärast „Sõja ja rahu“ esietendust rääkisin hirmust, et ärkan paari päeva pärast üles senisest veelgi totalitaarsemas Poolas, aga nüüd on lootust, et areng toimub teises suunas. Usun, et selles on suur osa ka Poola kultuuril ja teatril, mis oli selgelt senise võimu vastu. Nüüd olen veel enam kindel, et tasub teha teatrit, mis võitleb õigete väärtuste eest.
Ka „Sõda ja rahu“ võitleb teatud väärtuste eest, moodustades osa teie sõjateemalisest triptühhonist. Mis ühendab neid kolme lavastust?
Idee luua sõjateemaline triptühhon tekkis siis, kui Ukrainas algas sõda. Eesmärk ei olnud teha lavastusi Ukraina sõjast, vaid käsitleda sõjateemasid üldisemalt. Mind inspireeris Mariupolis hävitatud teater, mis ümbritseti Venemaa kirjanike plakatitega – selline viis sõjakoledused kultuuri taha peita on nii õudne, nii perversne. Otsustasin võtta lavastuste pealkirjad vene kirjanduse tüvitekstidelt: kõigepealt „Kuritöö ja karistus“, nüüd „Sõda ja rahu“ ning viimasena „Surnud hinged“. Ka lavastuste teemad on osalt inspireeritud neist suurteostest. Näiteks „Kuritöös ja karistuses“ lahkasime küsimust, mida tähendab (rahvusvaheline) õig(l)us sõja ajal, kui sõja järel mõistetakse ainult väike osa sõjakurjategijatest süüdi.
Eestis lavastatud „Sõda ja rahu“ käsitleb samuti sõja tagajärgi, aga posttraumaatilise stressihäire perspektiivist, sest pärast sõda peavad traumeeritud inimesed uuesti ühiskonda sulanduma. Teisalt räägitakse „Sõjas ja rahus“ hirmust, mille abil ühiskond militariseeritakse ja veendakse rahvast, et sõda lahendab probleemid.
„Sõja ja rahu“ dramaturgia sündis seejuures koos trupiga, aluseks eestlastest sõjaveteranidega tehtud intervjuud. Kuidas te leidsite intervjueeritavad? Olid nad valmis oma kogemustest rääkima?
Jakub Skrzywanek: „Idee luua sõjateemaline triptühhon tekkis siis, kui Ukrainas algas sõda.“
Vaba Lava aitas meil need inimesed leida ja võrgustikku ehitada. Alguses ei olnud lihtne neid rääkima veenda, aga kui nad pärast esimest intervjuud olid mõistnud, et võivad meid usaldada ja me ei soovi neid kuidagi ära kasutada, hakkasid nad jagama teiste veteranide kontakte, kelle poole pöörduda. Saime kiiresti aru, et tegu on ühiskonnagrupiga, kes tunneb end hüljatu ja unustatuna – missioonile minnes tundsid nad end kangelastena, aga tagasi koju jõudnutest sai justkui probleem.
Nagu ma lavastusest aru sain, ei mindud intervjuudes mõne teemaga siiski väga kaugele, näiteks küsimusega, mis tunne on inimest tappa.
Jah, me tõesti mainime seda lavastuses. Me küll puudutasime oma intervjuudes tapmist ja paljud neist tunnistasid, et on tapnud, aga ausalt öeldes ei julgenud ma kunagi seda küsimust otse küsida. Psühhiaatriaeksperdid aitasid meil intervjuudeks valmistuda ja selgitasid, kuidas rasketele teemadele läheneda, ent sellegipoolest oli veteranidega keeruline rääkida. Neil on suur trauma, aga suurem osa neist tunnistas, et selle lahendamisega ei ole tegelnud. Ma ei tahtnud neile haiget teha ega sundida liiga kaugele minema. Ehkki üks posttraumaatilise stressihäire sümptomitest on traumaatiliste sündmuste pidev peas läbimängimine ja neist jutustamine, olin algusest peale otsustanud selliseid lugusid eetilisuse huvides mitte kasutada.
Praeguseks on kõik intervjueeritavad lavastust ka näinud ning kellelgi pole etteheiteid olnud. Enamik neist on lavastuse eest väga tänulik ja see on mulle kõige olulisem tagasiside.
„Sõda ja rahu“ suhtub ühiskonna militariseerimisse kriitiliselt või kui täpsem olla, käsitleb lavastus riigikaitset ja sõjalist väljaõpet irooniliseltki. Millega põhjendate irooniat olukorras, kus Eesti on otseses sõjaohus?
Ma ei taha väita, et meil pole riigikaitset või sõjaväge praeguses olukorras vaja, aga usun, et teatri ühiskondlik roll on veenda inimesi ka vägivalla ebavajalikkuses. Kulutused relvadele ja riigikaitsele on Euroopas pidevalt kasvanud, aga minu arvates tõstatab see (võib-olla provokatiivse) küsimuse, mis saab neist relvadest 20–30 aasta pärast, kui maailmasõda on loodetavasti olemata jäänud. Kas leiame konfliktipiirkonna araabia maades või Aafrikas, kuhu neid relvi hõlpsasti müüa? See on ju suur äri.
Minu meelest on Euroopa riigid liiga vähe arutanud, kuidas toetada Ukrainat ja iseend kaitsta, ilma et relvatootjad selle pealt miljardeid teeniksid. Vajame suuremat ühiskondlikku arutelu teemal, millised peaksid olema NATO ja Euroopa Liidu järgmised sammud.
Meie intervjueeritud veteranid ei nimetanud Afganistani ja Iraagi missioone veaks, vaid kasutasid karmimaid sõnu – ütlesid, et see kõik oli bullshit. Kui veteranid, kes on kaotanud sõjas lähedasi või on hiljem keegi teinud enesetapu, nimetavad seda kõike sellise sõnaga, siis on see väga karm sõnum.
Mäletan, et võtsite sel suvel Narvas Vabaduse festivali aruteludes samuti sõna, kui teemaks oli küsimus, kas teatritegijad peaks oma seisukohti loomingus selgelt väljendama ja looma n-ö manifeste või jääma poliitilistes küsimustes abstraktsete käsitluste juurde, kus ühest sõnumit ei väljendata. Rõhutasite tollal selgete seisukohtade võtmise vajalikkust ning ka „Sõda ja rahu“ on sellega kooskõlas. Miks te eelistate manifeste?
Selle arutelu käivitas ühe festivalikülastaja väide, nagu oleks abstraktne käsitlusviis teater, aga selgesõnaline enam mitte. Olen peaaegu kaheksa aastat elanud riigis, kus valitsus ütleb, mis on kunst ja mis mitte. Olen oma võimukriitiliste seisukohtade pärast olnud kuus aastat valitsuse mustas nimekirjas, mistõttu ei anta mulle riigi tuge. Sõnavabadus ja kunstivabadus – sealhulgas vabadus ise otsustada, mis on teater ja kunst – on mulle seega kõige olulisemad.
Kunagi ei saa teha lihtsalt teatrit, sest see hakkab igal juhul oma kaasajaga suhestuma – ka otsus lavastada farssi või komöödiat on poliitiline otsus mitte käsitleda ümbritsevat aega. Viimastel aastatel olen tõesti teinud rohkem n-ö manifeste, sest kui näen inimesi Poola-Valgevene piiril suremas, naisi õigustest ilma jäämas ja abordikeelu tõttu kannatamas, kui näen ebaõiglust, siis on vaja teatris sellele reageerida. Poola teater tegi seda ja see on ka põhjus, miks valitsus meid vihkas. Nüüd, kus „lahing“ Poola nimel on võidetud, tunnen väsimust, tahaksin võitlemisest puhata.
Kuidas mõjutasid need seisukohad teie kuraatoriprogrammi koostamise valikuid?
Poola teatritraditsioon mõjutas mind kindlasti: Poolas on teater olnud algusaegadest saati sõnavabaduse ja ka vastupanuliikumise koduks. Usun, et teatri roll ongi käia ühiskonnaga kaasas ja seista vastu ebaõiglusele, ning seda ideed kannan edasi nii koduteatris Szczecinis kui ka Vaba Lava kuraatoriprogrammis. Teisalt olen püüdnud leida teemasid, mis ühendaksid Eesti ühiskonda ja ka kogu Euroopat.
Sain aru, et olen tõtt-öelda Eesti peale isegi natuke kade – võrreldes Poolaga ei ole teie avalik arutelu nii afektiivne ega vägivaldne. Aga arengukohti muidugi on, osa neist puudutasin ka „Sõjas ja rahus“.
Millised teemad lõpuks sõelale jäid?
Kuraatoriprogramm koosneb kahest osast: ühe neist moodustavad minu kutsutud välislavastajad (Poolast, Valgevenest, võib-olla ka Rumeeniast või Tšehhist), teine põhineb avalikul konkursil Eesti teatritegijatele. Eestist tuli palju kliimateemalisi ettepanekuid, mis tõestas mulle, et eestlased on tõepoolest looduslähedane rahvas. Lõpuks otsustasime aga hoopis kahe muu teema kasuks. Esimene neist puudutab vabakutseliste loovisikute olukorda Eestis – ellujäämist tööturul ja vabaturumajanduses. Teine on seotud emadusega. Arutleme naiste ja meeste võrdsuse üle ning küsime, kas sugudevahelisest võrdsusest piisab, kui naised ja mehed on bioloogiliselt erinevad. Esile kerkib ka küsimus, kas ja kuidas mõjutab elukeskkond naisi lapsi saama, kas ja kuidas töötab tänapäeva maailm emadusele vastu.
Kuraatoriprogramm kannab pealkirja „I have a dream“ („Mul on üks unistus“). Kas avaliku konkursi põhjal võib öelda, et Eesti teatritegijate unistused langevad kokku kõigi eurooplaste omadega? Või tajusite neis midagi Eestile ainuomast?
Võrreldes jällegi näiteks Poolaga on eestlaste unistused pisut abstraktsemad. Minu meelest on see hea märk. Poolakad rõhutavad konkreetsemalt inimõigusi, demokraatiat ja võrdsust, sest nendega on Poolas rohkem probleeme.
Mida on teil kunstnikuna kuraatoriprogrammi koostamisest õppida? Miks te selle pakkumise vastu võtsite?
Puutusin Vaba Lavaga esimest korda kokku 2021. aasta Vabaduse festivalil, kus osalesin lavastusega „Mein Kampf“, ning koostöö sujus hästi. Nägin, et nad oskavad väga hästi kaitsta programmi valitud kriitilisi lavastusi. Peaaegu kohe pärast festivali lõppu tegid nad mulle ettepaneku kuraatoriprogrammi koostamiseks. Tajusin seda võimalust suure seiklusena, sest mulle meeldib välismaal töötada – see annab ka Poolas töötamisele uue perspektiivi. Samuti huvitasid mind eesti teatritegijad ja näitlejad, kes paistavad silma paindlikkusega. Ja see on lausa hullumeelne, kui väga eesti publik teatrit armastab. See ei ole viisakusest öeldud: ma tunnen ennast Eestis väga hästi.
Kas miski üllatas teid veel?
Ma ei tunne Eesti publikut nii palju, et peale vaadates aru saada, kas vaatajatele meeldib või mitte. Nad on võrreldes Poola publikuga vaoshoitumad, introvertsemad. Sellel on nii plusse kui ka miinuseid: võib-olla tuleneb Poola publiku ekstravertsus ka ühiskonna meeleoludest, sest avalik arutelu on nii tuline ja radikaalne.
Vaba Lava „Sõda ja rahu ehk Sõda, mida me ei tahtnud, kuid milleks olime valmistunud“, autor ja lavastaja Jakub Skrzywanek (Poola), dramaturg Emily Reilly (Iirimaa), tõlkija Raili Lass, kunstnik Berta Kelder, koreograaf Agnieszka Kryst (Poola), helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskujundaja Raimond Danilov. Mängivad Loviise Kapper, Liis Lindmaa, Reimo Sagor ja Karl Edgar Tammi. Esietendus 13. X Tallinnas Rävala 8 konverentsisaalis.
Kuidas kasutada võttena „mängime nagu lastele“ nii, et sellega ei naeruvääristataks ei käsitletavat teemat ega lasteteatrit? Jakub Skrzywaneki lavastus „Sõda ja rahu ehk Sõda, mida me ei tahtnud, kuid milleks olime valmistunud“ seda küsimust ei lahenda – otse vastupidi.
Seejuures on lavastuse dramaturgiline pingekaar ju selge: alguses kergemad noodid, kui tulevased sõdurid instruktor Siilikese eestvedamisel täidavad treeningülesandeid, mis tegeliku ohuta tunduvadki kui lapsemäng; seejärel eetiline konflikt, mis juhatab sisse vägivaldse konflikti tekitatud posttraumaatilise stressihäirega sõduri kontrollikaotuse ning lõpuks seotakse ootused ja tegelikkus pealesurutud teraapiasessioonil hinnanguvabalt kokku. Kõlab ju hästi? Jah, aga lavastuses see toimima ei hakka, sest esimene, see lasteteatri osa, on lihtsalt halb teater.
Siilikostüümis Reimo Sagor kanaliseerib oma sisemist Leopoldi nii mis suudab: on heatahtlik ja kannatlik, kui õpilased ringi sebivad ja juhistele ei allu, aga vajaduse korral paneb nad paika, sest õppetund vajab selgeks saamist. Õpilased on nagu lapsed ikka (eks ole!): üks (Loviise Kapper) ei suuda oma pilku instruktorilt kuidagi ära pöörata ja kogeb peaaegu elu esimest … no seda täiskasvanud naiste asja … iga kord, kui Siilike teda kas või kogemata puudutab; teine, see vaikselt mässumeelne (Liis Lindmaa) hoiab rohkem omaette, kuid ei pelga esitada küsimusi ja seada ülesandeid aina julgemalt kahtluse alla, ning kolmas (Karl Edgar Tammi) jääb tugevate tüdrukute varju, nagu avaneb tema tegelaskujugi motiiv alles lavastuse teises pooles.
Tulevased sõdurid (Loviise Kapper, Liis Lindmaa ja Karl Edgar Tammi) täidavad instruktor Siilikese (Reimo Sagor) eestvedamisel treeningülesandeid, mis tegeliku ohuta tunduvadki kui lapsemäng.
Seda trianglit on liiga palju, et mul tekiks vähimatki soovi kaasa mõelda ja küsida endalt, miks on valitud just selline võte. Ma ei salga, et saalis istudes mõjus see otsesõnalise sõduriameti naeruvääristamisena. Nüüd, kogemust taaselustades püüan aktsepteerida, et palagani eesmärk oli rõhutada lavastuse alapealkirja – „Sõda, mida me ei tahtnud, kuid milleks olime valmistunud“ – iroonilisust, sest sõjaks ei saa kunagi valmis olla.
Kõige sujuvamalt seob lavastuse osised ja ideekillud terviklikuks rolliks Sagor. Isegi instruktor Siilikesena on temas selgepilgulist usku pingutuse hädavajalikkusse, mis ei kao ka järgnevas kokkupõrkes argieluga, kui sõdur naaseb sõjatandrilt rahulikku argipäeva. Tema appikarje, mis päädib publiku pantvangi võtmisega, ei mõju enam mänguna ja nõuab kaasamõtlemist.
See, et stseeni tegevustik on suures osas viidud publiku kõrvale ja selja taha, on nutikas võte, et panna mind tundma teadmatusest kantud abitust. Sel hetkel on kõik ruumisolijad tõepoolest kohal ning peas tunglevad vastuseta küsimused. Kui me tõesti ei taha sõdida, siis miks me treenime inimesi sõduriteks? Kas sõjaks saab üldse kunagi tõeliselt valmis olla? Kas sõjast eluga pääsemiseks saab kunagi valmis olla? Mis on sõjas minu ülesanne? Mis on minu vastutus nende ees, kes minu rahu nimel sõtta lähevad? Kas täielik rahu on üldse võimalik?
Neile küsimustele ei tea vastuseid ka sõjaveteranid, nagu selgub nendega tehtud intervjuudest. Ehk polegi neid vastuseid olemas, aga mis oleks hirmsam: leppida vastuste puudumisega või lõputult loota neid leida? Ma ei tea. Võib-olla saanuksime tõele veidi lähemale, kui lavastaja oleks andnud veteranidele endile rohkem sõna. See tulnuks kasuks ka lavastusele, mis saab vajaliku pingestatusse alles siis, kui intervjuudes kuuldu lavale lastakse. Kui koju naasnud sõdur (Sagor) oma kohustuslikul visiidil psühholoogi (Lindmaa) juurde küsib siira hämminguga: „Mida tavalised inimesed teevad laupäeva õhtuti?“, võtab see südame all külmaks, aga seda vaatamata lavastuse punnitatult humoorikale algusele, mitte tänu sellele. Ma olen pettunud, et lavastaja võttis minult võimaluse sellele ja teistele nimetatud küsimustele koos vastuseid otsida – ise vaikides ja veterane kuulates.
Oktoobrikuu kontserdiülevaate alustuseks pean ütlema, et eri põhjustel, sealhulgas lühike reis Londonisse, ei käinud ma kuu jooksul just kuigi paljudel üritustel. Aga reisilgi sai kuulatud üksjagu kontserte – kõik suurepärased. Eriti valmistas rõõmu Arvo Pärdi „Perpetuum mobile“ BBC sümfooniaorkestri kavas. Siiski jäi Londoni kontsertidest midagi kripeldama. Metropoli tänavapilt on etniliselt, rassiliselt ja keeleliselt äärmiselt kirju, kuid see ei kajastu kuidagi klassikalise muusika publikus. Nendin siinkohal kiretult: vähemalt minu külastatud kontsertidel koosnes publik 99,9% ulatuses valgetest kuulajatest. See tuletab meelde, kui marginaalne nähtus maailmas on klassikaline muusika. Miks ei tõmba need kontserdid sisserännanuid, ei oska ma öelda. Kindlasti ei ole takistuseks piletite hind, sest need on Eesti omadega võrreldes naeruväärselt odavad. Aga muidu olid Londoni kontserdid nagu siingi: telefonid helisesid, söödi, räägiti, lisandus veel kirglik suudlemine. Ilmselt vajaksid inglasedki teatris-kontserdil käitumise kohta samalaadseid klippe, nagu on meil valminud.1
Telefonidega seoses tahan pöörata tähelepanu ka ühele uuele trendile siin ja mujalgi – kontserdikavade kolimisele telefoni. Iseenesest ju hea mõte, hoiab kokku paberit, aga korraldajad võiksid mõista, et helendav ekraan on helendav ekraan: pole vahet, kas naaber vaatab sealt Tiktokki, suhtleb Messengeris või loeb kontserdikava – ühtemoodi häirib see ikka.
Aga kui tulla nüüd Tallinna kontserdielu juurde, siis pakkus see nii intrigeerivat, vaimustavat kui ka rõõmustavat.
Intrigeerivat. Oktoobri algul sai Gregor Kulla juhtimisel teoks sügistuur „Hilissuvi“, millel keskenduti vähemuste muusikale. Vähemuste all mõeldi naisi, mustanahalisi, geisid ja siis veel täpsustamata gruppe. Kõigepealt tahan vaielda naiste nimetamisega vähemuseks. 2019. aastal avaldatud andmete kohaselt oli maailma elanikkonnas naisi 49,6% ja mehi 50,4%.2 See alla 1%-ne vahe ei anna veel põhjust nimetada naisi vähemuseks, eriti kui arvestada, et alates parimast klassikalise muusika kuulamise east on naised juba enamuses. Ja kui vaadata näiteks Eesti noorema põlvkonna heliloojate soolist jaotumist, siis paistavad naised olevat lausa ülekaalus.
Vähemus või mitte, selge on aga see, et naisheliloojate teosed ei ole kontsertidel kõlanud meeste omadega samaväärselt sageli ning seda mitmesugustel ajaloolistel põhjustel: oli neil ju ligipääs muusika harrastamisele, eriti heliloomingule, tunduvalt tagasihoidlikum ning ega neid võetud selles ametis ka kuigi tõsiselt. Naisheliloojate tunnustamises on muusikaajaloos olnud tõuse ja mõõnu ning üllatuslikult pärineb just XX sajandi algusest nende kohta mitmeid kurioosseid ütlemisi. Nii näiteks kirjutas Cecil Gray oma 1924. aastal ilmunud teoses „Survey of Contemporary Music“ ehk „Uue muusika uurimus“ rühmitusse Les Six kuulunud Germaine Tailleferre’i kohta: „Naise kirjutatud muusika on sama, nagu käiks koer tagajalgadel. See ei ole hästi tehtud, kuid te olete üllatunud, et ta seda üleüldse teeb.“3 Veel salvavam oli Artur Lemba märkus Eestis tegutsenud pianisti ja helilooja Vera Vinogradova-Bieki loomingu pihta: „Naistel puudub üldse fantaasia, kuna aga loomine ilma fantaasiata on võimata, siis on ka arusaadav, mispärast muusika-ajaloos pole mitte ühtegi tähtsamat naisheliloojat leida.“4 Ja ega naisheliloojatega seotud eelarvamused praegugi täiesti kadunud ole: miskipärast on sõna „helilooja“ paljude ettekujutuses meessooga seotud sama tugevalt kui näiteks „lasteaiakasvataja“ naissooga. Seetõttu ei tee tõesti halba heastada ajalooline ebaõiglus ja pöörata rohkem tähelepanu nii unustusse vajunud kui ka praegu tegutsevate naisheliloojate loomingule. Mitte kuidagi ei saa nõustuda arvamusega, et sugu mõjutab kuidagimoodi heliloomingu kvaliteeti.
Ilmselt vajaksid inglasedki teatris-kontserdil käitumise kohta samalaadseid klippe, nagu on meil valminud. Kampaania „Märka, et oled teatris“ video telefoni kasutamise kohta.
Hoopis teine küsimus on teiste kontserdil esindatud vähemustega. Kui mustanahalisi on nagu naisigi klassikalise muusika maastikult tõrjutud ja ka siin on teatud teravdatud esiletõstmine mingil määral õigustatud, siis muusika loomise ja esitamise sidumine helilooja seksuaalse eelistusega jääb mulle arusaamatuks. Sama hästi võiks ju ka korraldada kontserte koerapidajate, mägironijate või taimetoitlaste loominguga – mitte ei saa aru, kuidas see mõjutab heliloomingut. Naljaga pooleks võiks ju öelda, et tänu Tšaikovskile (ja paljudele teistele) võiks geide kirjutatud muusika osakaalu kontserdikavades hoopis vähendada. Näiteks Johan Randvere oleks kindlasti palju võitnud, kui ta oleks oma EMTA suures saalis antud kontserdil asendanud Tšaikovski igava, tüütu, tühja virtuoossust täis ja muusikalistest klišeedest kubiseva „Suure sonaadi“ G-duur op. 37 mõne huvitavama ja eredama teosega. Ometi arvan, et see sonaat ei olnud igav mitte seetõttu, et helilooja oli gei, vaid tegemist on lihtsalt viletsavõitu teosega.
Väliste parameetrite järgi kokku pandud kava jääb läbiva muusikalise mõtestatuse puudumise tõttu kirjuks ja plakatlikuks: no mis seob muusikaliselt Ester Mägit ja Katrin Allerit näiteks Julius Eastmani ja Gregor Kullaga? Ükshaaval võttes sai aga „Hilissuve“ kontserdil kuulda head muusikat, näiteks Lili Boulanger’ teoseid või siis Gregor Kulla põnevaid katsetusi viiulil ja klaveril. Esile tuleb tõsta ka noori interpreete, eriti Triin Veissmanni, kes viimasel hetkel pidi kava muutumise tõttu ära õppima Ester Mägi „Kadentsi ja teema“, mille ta suurepäraselt ette kandis.
Vaimustavat. Et Hans Christian Aavik on fantastiline viiulimängija, teavad muusikasõbrad juba ammu. Siiski tundub, et kuulajad ei tule tema kontsertidele ainult Aaviku erakordse mängu pärast, vaid siin on midagi enamat. Kui ranges klassikalise muusika kontserdi formaadis on esineja ja kuulajate vahel justkui sein, siis Aavik on selle kunstniku-kuulaja barjääri lõhkunud oma vaba ja mõnusa, kergelt humoorika publikuga suhtlemisega. Igale loole eelneb lihtsas ja arusaadavas keeles teose tutvustus, tänu millele tunneb publik end laval toimuvasse kaasatuna. Seda laadi vabas õhkkonnas toimuvad ka Aavikute duo kontserdid: teine Aavik on Hans Christiani abikaasa, pianist Karolina, kes valdab peale hea klaverimänguoskuse samuti publikuga suhtlemise kunsti. Oktoobrikuus esinesid noored muusikud Mustpeade majas sealse Steinway klaveri kaheksandal aastapäeval, kus kuulajad said erakordse elamuse. Ühtmoodi hästi kõlasid nii rütmikad Béla Bartóki ja Leoš Janáčeki teosed, aga ka ülimalt romantilised ja laulvad Robert Schumanni romansid. Kõige erilisem oli sel kontserdil aga lisapala, kus Hans Christian Aavik astus esimest korda publiku ette pianisti rollis: duo kandis neljal käel ette Claude Debussy „Väikese süidi“, tehes seda äärmiselt nauditavalt.
Ka keelpillikvarteti M4GNET etteasted on alati oodatud ja elamus garanteeritud. Nagu Aavikute puhulgi, seisneb kvarteti üks tugevusi huvitavates kontserdikavades. Sel korral oli terve õhtu pühendatud Dmitri Šostakovitši loomingule: lisaks kvartettidele nr 3 F-duur op. 73 ja nr 7 fis-moll op. 108 oli kavas klaverikvintett g-moll op. 57, kus keelpillimängijatega liitus Rasmus Andreas Raide. Noorte mäng oli sama värvikas ja mitmekesine kui Šostakovitši teosed: oli vajalikku teravust, traagikat, irooniat, kohati ka lihtsameelsust, millele vastandusid lüürilisemad hetked.
Rõõmustavat. On meeldiv, et jätkub ERSO sari „Audiospaa“, mis üllatab alati muusika ja esinemispaiga valikuga.
Sel korral toimus kontsert Paavli kultuurivabrikus ning muusikat oli nii noortelt kui ka vanematelt, eri nahavärvusega naistelt ja meestelt, aga sügavaima mulje jättis vanameister Steve Reichi mitmekihiline „New York Counterpoint“ Taavi Orro esituses.
Uue muusika austajaid rõõmustab kindlasti, et ansambel U: on järjekindlalt oma valdkonnas tegutsenud juba 20 aastat. Oktoobrikuus antud aastapäevakontserdil kanti ette selle suuna klassikute Tristan Murail’ ja Morton Feldmani muusikat, esiettekandes kõlasid aga Jüri Reinvere „Ööpilt magava Cupidoga“ ja Tatjana Kozlova-Johannese „Ainult õhk“. Iga teos eraldi oli huvitav, aga neli üsna samalaadse kõlapildiga teost järjest läks natuke üksluiseks. Selle kompenseeris aga kuhjaga kontserdi teises pooles ette kantud Mart Kangro ja ansambel U: ühisloominguna valminud lavastus „Harmoonia“, kus instrumentalistidest ansambli liikmed üllatasid oma vokaalsete oskustega. Kindlasti jääb mulle kauaks meelde Vambola Kriguli versioon ansambel Doorsi hitist „Break on Through“.
Omapärase kontserdi tõid kuulajateni trio Triin ja Kärt Ruubel ning Paula Ernesaks. Nende ettekandes kõlas ülimalt keeruline, interpreetidelt tohutut tehnilist ja sisulist pingutust nõudev György Ligeti trio viiulile, metsasarvele ja klaverile; omapära seisnes aga selles, et teost esitati kaks korda. Esinemiskordade vahel tegi muusikateadlane professor Kerri Kotta väikese ekskursi muusikaajalukku ning analüüsis Ligeti teose ülesehitust, see mõjutas tuntavalt edasist kuulamist. Ma ei olnud ainuke, kes leidis, et teisel korral tundus ettekanne parem, lugu lühem ja selgem ning palju paremini jälgitav. Seesugune ettevõtmine väärib kordamist ka mõne teise teosega.
Hortus Musicusele on möödunud aasta olnud keeruline, aga see ei ole mõjutanud nende esituskvaliteeti. Seekordne kava oli koostatud hispaania kuldse XVI sajandi muusikast ja nii nagu Hortus Musicuse puhul ikka, oli ka see kontsert üks suur hea tuju allikas. Kavas kõlanud muusika oli kuidagi nii isetu ja rõõmuküllane ning esitus tavapäraselt emotsionaalne ja värvikas. Tundsin rõõmu ka sellest, et aastasadade jooksul läheb üht-teist kaotsi: kui ikka helilooja nime kohal seisab „tundmatu autor“, siis ei ole mõtet pead vaevata helilooja identiteediküsimustega, vaid saab lihtsalt nautida head muusikat.
Georg Friedrich Händeli barokkooper „Julius Caesar“ 4. XI (esietendus) Vanemuise väikeses majas. Libretist Nicola Francesco Haym, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Taavi Kull ja Martin Sildos, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik ja videokunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka, liikumisjuht Janek Savolainen, valguskunstnik Rene Liivamägi. Osades Martin Karu või Sandra Laagus (Julius Caesar), Pirjo Jonas või Maria Listra (Kleopatra), Ivo Posti või Annaliisa Pillak (Ptolemaios), Tuuri Dede või Karmen Puis (Cornelia), Oliver Kuusik või Rasmus Kull (Sextus), Simo Breede või Taavi Tampuu (Achillas), Ka Bo Chan või Karis Trass (Nirenus), Märt Jakobson või Kristjan Häggblom (Curio), Artur Nagel (Pompeius), Oliver Timmusk, Risto Orav, Egon Laanesoo ja Janek Savolainen (Rooma sõdurid), Uku-Markus Simmermann, Hisatoshi Nezu, Tarmo Teekivi või Kristjan Häggblom ja Aivar Kallaste (Egiptuse sõdurid), Alo Kurvits (teener), Vanemuise ooperikoor (rahvas) ning Vanemuise sümfooniaorkester.
Äsja rambivalgust näinud Händeli meistriteos pakub palju kõneainet. Barokkoopereid võidakse küll kavva soovida,1 kuid nad seavad teele niivõrd kiuslikke komistuskive, et ohutum näib muid radu minna. „Julius Caesar“ on Eesti lavadel üks õnnelikke erandeid, mis on kõlanud Estonias kõigest kümmekonna aasta eest ja kõlab nüüd taas Tartus.
Seekordne Vanemuise lavastus talletub teatrilukku eeskätt sädeleva kontratenorite paraadina. Muidugi on kolme falsetset meesrolli – liiati eesti oma solisti – korraga kogeda imevahva ja üliharv võimalus. Kui harilikudki paralleelkoosseisud mõjuvad väga eriilmeliselt, on nüüd seda huvitavam vahet otsida feminiinsest rööpversioonist.
Järgnevas toetun esietenduse muljetele, võrdlusmoment naisosatäitjatega sünnib 11. novembril.
Kõik teemakohased tekstid kavaraamatust perioodikani kirjeldavad Händeli-aegsete ooperimajade kastraadilembust. Küllap kõditavad säherdused ideed õnneks looja karja läinud ebardlikust kombest endistviisi kuulajate meeli – on ju hääl sensuaalseim muusikaline väljendusvahend. Kui lisada kõva annus vägivaldsust (sellest hiljem) ja võtta teatrimiljööd kujutlusmängude legaalse paigana, saame ideaalse publikumagneti. Kui selle trikiga ka tähelepanu ei tõmba, siis ei tõmbagi. Kahju ainult, et nii uhket tööd ja ägedat lavastust pakutakse hooaja lõpuni veel ainult kuus korda, vaheldumisi mees- ja naisdublantidega.
Kontratenori tämber toimib endiselt kaheti: pole küll enam mingi imeasi, aga õrna võõristushetke ei saa ka pahaks panna. Miski ses hapruses üllatab paratamatult, kuni kõrv harjub ja teatrimaagia võimust võtab. Miks kontratenoripartiid asendatakse naishäälega, põhjendasid lauljad2 heli kandvusega: kontratenorid ei pruugi suurtes saalides olla sama kuuldavad.
Naiskoosseisu vastuoksus seisneb jällegi tõigas, et lauldes küll täiesti naturaalsel moel, mängivad nemad tegelaskujudena mehi. Mis imet selleski sajandeid tehtus võiks olla, kui praegune ajavaim seksuaalsust nii arulagedalt ei fetišeeriks. Igatahes on Vanemuise intrigeerivalt põnev kõrvutus ühtaegu kaval turundusnipp.
Meie aja Händel
Üks korralik ooper kätkeb ikka armastust, rivaliteeti jms, aga näib, nagu vajanuks Händel välist, sh segasevõitu süžeed pelgalt eredate emotsioonide kujutamise vahendina. Iseasi, millist väljenduslaadi ühel või teisel ajal selle tarbeks kasutatakse. Küllap mähiks praegusaja helilooja sama sisu võimalikult naturalistlikku karmikoelisse dissonantsi. Händeli arsenal on mõistagi muu, aga hoiak üldjoontes sama. Ta pöörastest afektidest laetud muusika kibeleb hirmutavasse kõrgusse (ka registritelt), hullumeelsed passaažid ja koloratuursed kapriisid on sümboolselt sama kalgid kui modernsed klasterjad pingeväljad.
Martin Karu Caesaris (vasakul) oli pooltoone ja inimlikkust pisut enamgi kui despoodilt oodanuks. Paremal Ivo Posti Ptolemaiosena.
Kui ühes kolmesaja-aastases ooperis püüeldakse üldjuhul muusikaliselt maksimaalse eheduse poole, siis mida teha lavastusliku küljega? Kui paljut tohib ja saab muuta – või on teisendused niikuinii vältimatud, sest autentset visuaali ei saagi taastada? Autoriteetsed muusikaloolased nimetavad „Julius Caesarit“ üheks toonaseks hoolsamini läbitöötatud ooperiks, mis ühitab antiiki valgustusajaga. Eeldab see siis veel kolmandat, tänapäevast vaatenurka? Kas klassika vajab tänapäeva vaataja kõnetamiseks lisandusi või vajab publik klassikat ta enda aegumatu täiuslikkuse pärast?
Hindan väga kõrgelt Elmo Nüganeni meistrikätt, samuti tema siiraid selgitusi oma valikute kohta. „See on ju kõik kokku mäng – mäng Händeliga, mäng ooperiga, mäng ajalooliste tegelastega, mäng ajalooga, ma mõtlen meil praegu siin, mäng erinevate aegadega, mäng baroki ja tänase päevaga,“ ütleb ta.3 Eks lõviosa kunstilisi otsuseid tuginegi lõppeks lavastaja, dirigendi jt juhtide maitsele. Ometi on päevakajalisusest saanud universaalne kaitsekilp, sest kõige inimlikumat põhjust – lihtsalt meeldib nii – justkui peljatakse. Meeldib, siis meeldib, ent mind häirib mängu kalle liialt tundeskaala ühte serva. Aeg on alati ambivalentne: kuskilt kostab ikka sõjamüra, millega õigustada laialdast vägivalda, samal ajal kui alternatiiv võiks olla ka brutaalsuse sihilik eiramine. Alles mullu põlati punast värvigi, nüüd sobitatakse tankid isegi Händeliga. Ons kusagil kunstipüha nähtamatu piir, mida sedalaadi reaalelu põimingutega ei ületata? Kas näiteks tantsupeoetendust sobivad raamima püssipäradega vehkivad sõjardid, sest karta on, et taplused ei kao maailmast iial?
Kristīne Pasternaka loodud kostüümid on suures osas tõeliselt vahvad ja pilkupüüdvad. Antiikse pompoossuse ja rokokooliku edevuse lustlik stilisatsioon pole ju samuti rangelt ajastutruu, kuid balansseerib osavalt sõbraliku nööke piirimail. Koketeerivad puhvid puusadel ja turritavad sulekuhjad peas harmoneeruvad vaimukalt muusikaga. Aga nüüdismilitaristlik maneer, mis puhtpraktilisil kaalutlusil ilust täiesti loobunud, tekitas (eriti naistegelaste seljas) nõutust. Võimalik, et selles pidi kajastuma soov murda välimuse soostereotüüpe, aga minule kõneles see pigem taskukohasemast eelarvest kui androgüünsusest.
Solistide triumf
„Julius Caesar“ on peaaegu täielikult solistlik. Kaks põgusat koori vaatuste äärtes annaks võrdlemisi kergelt kas suisa välja jätta või jagada laiali ülejäänud lauljatele, kes ooperlikust näilisusest kantuna võiksid noil hetkil kehastuda ooditsevaks rahvaks.
Ligikaudu sama täbaras olukorras on ka sõdurid, kel on süžees küll oma koht, kuid muusikaliselt mitte. Mõlemale tegevuse leidmine on kujunenud suureks probleemiks. Selmet ajuti üle mängitud pantomiimides tervikule lisaväärtust pakkuda, on nad hoopis röövinud tähelepanu esiplaanil toimuvalt või värvinud seda veel jõhkramaks.
Seevastu solistide saavutatu vastas ootustele, suisa ületas neid. Kõiki numbreid saatvad publiku braavohüüded pole tavanähtus. Tööd on tõesti tehtud palju ja lauljate initsiatiiv avaldus nii teostuses kui ka loovuses. Kubiseb ju barokkooper da capo aariaist, kus on kerge sattuda üheülbalise korduse õnge, ent kõrva torkas hoopis naasva materjali maitsekas varieerimine. Liiati on lavastust tegevuslikult markeeritud nii, et takerduva tagasimineku asemel tekib ladus lineaarse kulgemise illusioon.
Kõik vokaalpartiid on väga nõudlikud, hoolimata tegelaskuju staatusest või rolli mahust. Nüganeni sõnutsi4 on lavastuses põhirõhk pandud valitsemistungi saavutamisele – minu hinnangul koguni nii tugevasti, et finaali eel ühtäkki tähtsustuv kiindumus tuli lausa ootamatult. Caesar ja Kleopatra sarnanevad paljuski teineteisele, aga et nende ambitsioonidesse mahub ka õrn vastastikune sümpaatia, on nagu pooljuhuslik asjade käik.
Tähtsaid tegelaspaare kogunes mitu, esiteks mõistagi Caesar ja Kleopatra, kus Martin Karu ja Pirjo Jonas sobisid ossa otsekui valatult. Kui Jonase kujundet Roxane Tambergi „Cyrano de Bergeracis“ oma kõrkusega mind veidi häiris, siis Kleopatra natuurile paistis välist hindav isekus ideaalselt passivat. Hääleliigid justkui rõhutavad iseloomu: külma varjundiga koloratuursopran ja ülimat enesekindlust õhkav kontratenor moodustasid võimukuselt harmoonilise terviku. Karu Caesaris oli pooltoone ja inimlikkust pisut enamgi kui despoodilt ootaks, aga mine tea – äkki muutus keisri ennast kehtestav arrogants veenvamaks just tänu neile tillukestele praokestele, mis reetsid temaski kõigest inimese. Mõlema solisti interpretatsioon oli tõeliselt meisterlik ja olnuks kütkestav ka paiguti jabura akrobaatikata. Karul oli see alles ooperidebüüt, ent milline täistabamus!
Kui Caesari ja Kleopatra tulisus hõõgus avali, siis sissepoole pööratuses kujunes lummavaimaks Cornelia (Tuuri Dede) ja Sextuse (Rasmus Kull) ansambel. Bravuurikate numbrite virtuoossust on lihtsam märgata, aga see, kuis valust tõukuv kirglikkus süütab olemuse varjatud pooluse, on mitmekihilisem. Kui targalt on Händel osanud teise duoliini tihti tempo poolest aeglasemaks ja minoorseks kujundada! Ka kraadi võrra madalamad hääleliigid (metsosopran ja tenor) lisasid inimlikumat mõõdet. Dede ja Kulli siirus oma rollidesse sisseelamisel jättis sügavaima mulje, üksnes ooperi lõpu ennastunustav tapmisviha muutus taas (sihilikult) teatraalseks ja liialdatuks.
Teiste rollide kaal on mahult tagasihoidlikum, aga vähemat efektseks ja oluliseks mängida nõuab veel enam täpsust ja arukust. Ka näiteks Ptolemaios esindab agressiivset despootlikkust, ent Ivo Posti laulduna jäid tema aariad karakteriloomelt heas mõttes leplikumaks. Puhas vokaalne ilu. Kuigi „Julius Caesaris“ on hoidutud trafaretseist koomilisist tegelasist, oskas Kleopatra teener Nirenus (Ka Bo Chan) publikut siiski paraja annusega naerutada, täites autoritaarsete tüpaažide vahelised tühimikud inimliku avalusega. Mõneti samalaadselt mõjusid Achillase järjest vaatlevamaks muutnud aariad, kus Simo Breede sügavalt läbitunnetatud tasakaal pakkus tänuväärset vaheldust. Küllap tekitas ka madalam hääl omajagu kontrasti.
Risto Joost on Vanemuise orkestriga saavutanud väga kauni tulemuse. Tavapärasest kammerlikumat kooslust täiendasid barokilikud kõlavärvid bassocontinuo, viola da gamba ja teorbi näol. Ruum ja muusika iseloom olid tihti abistavas seoses: kiiretempoliste numbrite sünkroonsus vankus vaid minimaalselt, samal ajal kui teatri tuhkkuiv akustika aitas kaasa liinide läbipaistvusele. Aeglasemad numbrid võlusid sooja tooniga laulvuse ja kergusega. Päris vahva leid oli üksikute orkestrantide toomine lavale, pannes nad mängima samasuguseile pöörlevaile aluseile, millel paiknesid tihti lauljad. See pealtnäha lihtne võte sai kenaks läbivaks siduselemendiks ja mõjus graatsilise voolavusega, kergelt filmilikultki. Kas seda stseeni annaks valgusega veel erilisemaks teha?
Olen olnud mitmes aspektis kriitiline, küsides endalt siiralt, kas ei tulene see siiski ükspäinis minu piiratusest. Väga võimalik. Ühtpidi tuginen ju vaid oma kogemusele, teisalt välditakse arvustustes kahtlemist ja mittenõustumist kui kirjutaja rumaluse vastet. Ometi arvan, et tegijate ja osasaajate vaatenurgad ongi väga erinevad. Kui trupp valmistub uue teose lavale toomiseks, on neil võrdlemisi pikk kaalutlemis- ja kohanemisaeg.5 Publik seevastu satub saali üldjuhul vaid ühe korra, tal pole võimalust mängitada eri variante. Ehk on see mõistmismõrade tekke põhipõhjus, kuid iseasi, kas söandada neid peegeldusis reetlikult avaldada või manada ette kõigeteadja pilk.
On südamest kahju, et tööülesanded ei võimaldanud mul osaleda esietenduseelsel teemapäeval. Ilmselt oleks seal avatu lubanud hoiduda mitmest arusaamatusest. Neile, kes hindamatust tutvustusest samuti ilma jäid ja läbimüüdud avaõhtule ei pääsenud, võin aga kinnitada, et hoolimata kõigist märkusist tasub „Julius Caesari“ igal juhul vaatama minna. See, mida üks kogeb miinusena, võib teisele osutuda plussiks, ja muusikaloolise sündmusega on tegemist kindla peale. Soovin alatisi täissaale ja püsi uuel hooajal.
1 Anu Tonts, Kuulus pealik vallutab Vanemuise väikese maja (intervjuu Risto Joostiga). – Ramp 2023, sügis, lk 24.
2 „Hommik Anuga“. – ETV 29. X 2023.
3 Galerii: Elmo Nüganeni käe all jõudis Vanemuise lavale Händeli ooper „Julius Caesar“. – ERRi kultuuriportaal 6 XI 2023. https://kultuur.err.ee/1609156438/galerii-elmo-nuganeni-kae-all-joudis-vanemuise-lavale-handeli-ooper-julius-caesar
4 Vanemuise uudisvoost. https://www.vanemuine.ee/uudista/elmo-nuganen-toob-vanemuise-lavale-barokkooperi
5 Üks illustreerivaid näiteid on nelja laulja vestlus saates „Delta“. Klassikaraadio 30. X 2023.
Lihtsate joonetõmmete rahu, elegants ja nõiduslikkus
KRISTINA VIIN
Tiina Tiituse näitus „Mäletamata hetked“ Haki galeriis 18. X – 25. XI.
Raul Oreškini ja Kaili Kase eestvedamisel tegutsev Haki galerii, endine tARTu pood, on üks Tartu soliidsemaid näitusepindu. Galerii tänavapoolne hubase ja maitseka sisekujundusega esindusruum on mõeldud eeskätt müügisaaliks. Tagapool paiknev kitsas vaheruum, kus on laud pokaalide ja näituse autori eesnimega kommidega, viib aga edasi avarasse ja valguseküllasesse näitusesaali.
Valged krüsanteemid, ruumi kiiskav heledus ja minimalistlik kujundus 78 hästi vormistatud söekrokii ja pliiatsijoonistusega annavad näitusele kohati kliinilise ilme. Filigraansed tööd head valgustust just nõuavadki. Kontrastiks sellele vestleb avamisel kunstihuvilistega tagasihoidlikult musta riietatud ja kenasti hobusesabasse sätitud hallide kiharatega endine moelooja, kunstnik Tiina Tiitus, keda mulle tutvustatakse kui tunnustatud vaimse arengu ja suhtenõustajat ning menukate eneseabiraamatute autorit. Intrigeeriv!
Ausad krokiid ja hingestatud joonistused
Üldjoontes võib Tiituse näituse jaotada kaheks. Üks osa töid, arvukad krokiid, pärinevad „Drink and draw“ehk „Joo ja joonista“ joonistamisõhtutelt. Näituse tegemiseks andis suure tõuke ja hulgaliselt inspiratsiooni just krokiientusiastide kogunemistel käimine, Tiitus on öelnud: „Näitusel on muuhulgas näha valikut üheksa kuu jooksul seal tehtud töödest. Väljas on ka minu esimene aktikrokii Pablost, mille ma joonistasin 20. septembril 2022. aastal ja mis oli minu esimene joonistus peale 30 aastast pausi. Muidugi ei õnnestu kõik tööd, kuid need esimesed jooned paberil olid maagilised ja see on siiani üks minu lemmiktöödest.“1
Tiitust võlub krokiide juures nende ausus – seal ei saa valetada. Kõik näituse tööd on valminud krokiiruumis ning neid pole hiljem täiendatud. Tiitusele meeldib olla modellile võimalikult lähedal, nii et näeb isegi ripsmekarvu, ning joonistamisega käib tal kaasas tugev emotsioon. Tööde ehedus ja ennastunustava loomeprotsessi kirjeldus teevad mõistetavaks näituse pealkirja „Mäletamata hetked“. See on omamoodi meditatsioon. Ka taotluslik teoste pealkirjastamata jätmine kõneleb eneseunustusest loomeprotsessis, soovist jätta nimetamata, jätta ruumi tõlgendusvabaduseks.
Vaade näitusele „Mäletamata hetked“
Tiituse krokiid on tehtud tundliku käe ja puhta joonega, millele on lisatud minimaalselt varjutusi. Karakterid on ilmekad. Ühe krokii kohta (kuupäevaga 14. VI 2023) küsisid mitu külastajat, kas pildil kujutatud naismodell pole mitte maalikunstnik Evelin Zolotko. Autor ei osanud vastata, sest ei teadvat kahjuks enamiku modellide nime. Minule meenutab modell aga hoopis noort Ülle Kaljustet filmist „Keskea rõõmud“.
Teine jagu töödest, ekspressiivsed sümbolistliku varjundiga värvipliiatsijoonistused, on tõukunud osalemisest kunstiakadeemia raamatuillustratsiooni kursusel 2021. aastal. Mõned pärinevad sama kursuse lõputööst „Une nägu“. Viimasel paaril aastal on Tiitus oma oskusi täiendanud ka Aapo Puki, Allan Kuke ja Madli Lavini käe all.
Kui krokiisid iseloomustab kunstniku terav silm ja vahe taju, siis Tiituse emotsionaalsed ja pisut maagilisedki pliiatsijoonistused kõnelevad tema huvist esoteerika ja inimhinge saladuste vastu. Siin on näha vaimolendeid, kes ilmuvad pimeduse varjust, või nähtamatuid tegelasi, kes ainult heidavad varje, näiteks hämaras kiikuv tüdruk. Üks kobar tihedaid joonistusi saali otsaseinal väljendab emotsionaalse valu sügavat kohalolu: karjed on moondunud grimmassideks või lausa agooniaks.
Neis joonistustes, arvestades pikka hingetõmbeaega Tiituse kunstilises tegevuses, avaldub tema sünnipärane anne kujutada inimesi ning tajuda proportsioone, samuti loomuomane soodumus inimhinge mõista. Kunstniku meditatiivne kohalolu „Mäletamata hetkede“ tööprotsessi ajal on selgelt tunda.
Moeloojast nõustajaks
Tänaseks pole leida palju infot Tiituse kui 90ndate glamuurimaailma jõulise ja külma ärinaise ning moemaastiku raudse leedi kohta2, kes kujundas presidendipaarile rõivaid, või näiteid tema varasemast käekirjast. Pigem pajatatakse temast naisteajakirjades ja vestlussaadetes, näiteks on ta esinenud saates „Hallo, Kosmos!“ Teda kujutatakse kui naist, kes pettus moemaailmas, kuna see jäi pinnapealseks ega tasunud majanduslikult ära, ent kes ühel hetkel leidis elu muutva ja rahu toova armastuse üheskoos jooga ja vaimse ärkamisega.
Murrang Tiituse isiksuse arengus tõi kaasa pika lünga kunstiloomes, see-eest avastas naine eneses neil aegadel uued võimed. Ta on nimetanud end nõiaks ja selgeltnägijaks3. Tiitusega tehtud intervjuud mind tema psühhoteraapia-alastes teadmistes siiski ei veennud: juttu on universumist kui kelnerist, kellelt või millelt tuleb oma ellu head ja paremat soovida; inglitest, kes ilmuvad nõustatava pea kohale; eelmiste elude eksimuste nägemisest ja muust selletaolisest.
Tiitus mõjub küll särava ja eluga rahulolevana, kuigi haridust, mida nõustamisteenus justkui eeldab, tal pole. Teatavasti omandatakse psühhoterapeudi lisapädevus pärast aastatepikkust akadeemilist (kliinilise psühholoogi) väljaõpet ning selle omandamine võtab omakorda aastaid. Pigem on tegu spiritistliku maailmakäsituse, new age’i tüüpilise esindajaga, kes on oma arusaamad „lõiganud ja kleepinud“ kokku ühest või teisest raamatust ja paarilt mõnenädalaselt kursuselt, et siis neid teadmisi oskuslikult kasutades elatist teenima hakata.
Vaimsus ja esoteerikahuvi, sealhulgas usk selgeltnägijatesse ja tervendajatesse, on Eestis peavoolustunud, nõudlus selle järele on suur. Esoteerikasse pöördumise näiteid võib tuntud ja edukate Eesti inimeste elukäigus leida ohtralt. Võtkem kas või ärimees Urmas Sõõrumaa, kes hakkas vaimseks guruks ning asutas Rotermanni vaimse arengu keskuse; või siis kirjastaja Epp Petrone, kes on vaimustunud energiatest, loodusmaagiast ja tervendavatest kivikestest ning nendega ka osavalt kaubelnud.
Vaatlen isehakanud tervendajaid Eestis kui omaette kultuurifenomeni. Ühelt poolt soodustab nende pealetungi eestlaste usk selgeltnägijatesse ja alternatiivsetesse ravitsejatesse, teiselt poolt ongi nõudlus vaimse tervise abi järele lihtsalt väga suur. Pädevate psühhoterapeutide kättesaadavus on nigel ning järjekorrad pikad. Teemat „Kes on terapeut?“ on kommenteerinud kliinilised psühholoogid Anna-Kaisa Oidermaa ning Iiris Velling.4 Nad tõid välja, et tõesti, igaüks võib pakkuda nõustamisteenust või vaimse tervise abi ning nimetada end terapeudiks, kuna terapeudi mõiste on tänaseks n-ö tühi mõiste ja ametlikult määratlemata.
Paraku leiti, et on ohtlik pöörduda inimese poole, kellel pole vajalikke taustateadmisi, kes ei kasuta tõenduspõhiseid sekkumismeetodeid ega tugine teaduslikele teooriatele. Sest kes vastutab siis, kui inimene vajab tõesti abi – näiteks on psühhoosi äärel, – aga saab hoopis kahjustada, kuna talle räägitakse inglitest või universumist, mitte ei julgustata otsima professionaalset abi?
Nõustajast kunstnikuks
Tiitus on siiski piisavalt teadlik, et mitte nimetada end terapeudiks: tema on nõustaja. Sama nippi kasutavad mitmed teisedki temataolised. Midagi peab Tiitus nõustajana oskama aga inimestele ju pakkuda, kui nad on valmis talle maksma. Ning tõepoolest, näituse avamisel soovitas üks Tiituse särasilmne endine klient teda suhtenõustajana mulle tungivalt, sest oli ise saanud abi. Kuuldavasti on ilmunud ka Tiituse järjekordne raamat, kus ta õpetab minevikuga rahu tegema ja armastust leidma.
Olgu selle kõigega, kuidas on, kuid joonistada Tiitus tõepoolest oskab ja tema krokiide lihtsates joonetõmmetes rahu, elegantsi ning andepõhist nõiduslikkust tõesti ka leidub. Võib ainult küsida, kas kunstnik oleks jõudnud selle näituseni tunnustatud galeriis ka siis, kui ta poleks uusvaimse maailmapildiga glamuurimaailma tuntud esindaja ning vaimse arengu asjatundja ja suhtenõustaja.
Nähes seda Gabriel García Márqueze teost poeriiulil, olin hämmingus – „Kõdulehed“, pole kuulnudki! Olen ehk mingi kirjandusloolise leiu maha maganud? Raamatut avades selgus, et ei mingit sensatsioonilist sündmust: seda teost on lihtsalt enne Ruth Sepa tõlke ilmumist teatud pealkirja „Lehesadu“ all. Nii on hispanistid sellest ikka rääkinud ja kirjutanud, ka inglise keelde on „La hojarasca“ tõlgitud kui „Leaf Storm“, saksa keelde kui „Laubsturm“ jne. Ju käib meie novembrikaamosega kaasnev kõdunemisprotsess mingil kujul siiski ka päikeselises Colombias. Kui palavatelt Macondo tänavatelt tuppa astuda ning elanike ja nende üksildase eluga tõtt vaadata, võib kõdunemise paralleel kergelt pähe tulla küll.
1955. aastal ilmunud „Kõdulehed“ on teos, millega Márquez tähelepanu äratas. Selles romaanis hakkab ta üles ehitama Macondot, utoopialinna, mille tänavaid ei leia üheltki maakaardilt, aga mida paljud tunnevad tänu tosin aastat hiljem (1967) ilmunud romaanile „Sada aastat üksildust“ sama hästi kui oma kodulinna. (Macondo on veel paari Márqueze teose tegevuspaigaks.) Tänapäeval ei üllata see lühiromaan enam ei uuenduslikkuse, maagilisuse ega realismiga, nagu see omal ajal pidi rabama lugejat, kuna Márqueze looming ei kuulnud veel ühtegi kirjanduskaanonisse. Nüüd loetakse „Kõdulehti“ kui Nobeli auhinna võitnud suurmehe teost ja pööratakse ehk mõni lehekülg üsna nõutu näoga edasi, kui ei nähta seda meisterlikkust, milleni ta jõudis oma järgmistes romaanides – eesti lugejale olid need tõlke vahendusel teatavasti esimesed. Mitmel korral valdas mind tunne, et olen seda raamatut juba lugenud: „Kõdulehed“ on täis teemasid, mille juurde pöördus Márquez ka oma järgmistes romaanides, eriti „Sajas aastas üksilduses“, ja mida seal edasi arendas. Selle raamatuga algab pikk teekond: fiktiivne väikelinn Macondo kerkib väga aeglaselt.
Osav liuglemine mineviku ja oleviku vahel
Romaani sündmustik hargneb Macondos 12. septembril 1928. aastal vaid 30 minuti jooksul ühes toas, kus lebab mahamatmise ootel põlatud arsti surnukeha. Viisaka kombetalituse asemel eelistaksid linnaelanikud näha arsti laipa prügihunnikus, et ta täiesti unustada. Ent Macondosse on jäänud veel viimane väärikas mees, vana kolonel, kes veab matustele kaasa oma tütre ja tolle poja, et pidada antud sõna ja korraldada kadunukesele austav ärasaatmine. Matuselised ei üllata lugejat: need on Márqueze üksildased, isoleeritud ja uhked tegelased, kes suhtuvad ümbritsevasse üksjagu suure umbusuga.
Gabriel García Márquez 1984. aastal Colombia sombreeroga F3rn4nd0, edited by Mangostar / CC BY-SA 3.0 /
Jutustus viib lugeja kahte reaalsusse: nähtavasse, mis valitseb kuumal päeval pisikeses toas, ja teise, kus rändavad nende kolme tegelase mõtted. Márquez tõestab end selles romaanis meisterliku mineviku, oleviku ja tuleviku vahel libisejana, kusjuures lõhkumata narratiivi ja ajamata lugejat segadusse. Kirstu kõrval istuvate leinajate ekslema kippuvate mõtete kaudu moodustub Macondo loo pudemetest üks muinasjutuline kaleidoskoobipilt.
Márquez on valinud loo rääkimiseks kolm väga erinevat vaatepunkti. Kõigepealt lapse oma, kellele see on esimene kokkupuude surmaga, koloneli tütar Isabel näeb asju naise pilguga ning kolonel vana väärika mehe kombel (paljude allikate hinnangul on see tegelane Márquezel oma vanaisa pealt maha kirjutatud). Lapsel on omad mured: palav päev, kitsaks jäänud ülikond ja pissihäda, Isabel mõtleb surnud arstile ja tema lörris suhetele külaelanikega, kolonel annab kadunukese elust kõige terviklikuma pildi. Ta avab tahke, mis teevad mõistetavaks rahva mõõtmatu viha tema vastu: saab näiteks teada, et arst keeldus haavatud sõdureid ravimast. See romaan on hulga ebaühtlasem Márqueze hilisematest töödest, kuid seda on küllaltki lihtne lugeda. Kolme matuselise häält on vahepeal siiski keeruline eristada, eriti Isabeli ja koloneli hääl kipuvad ühetaoliseks sulama, kuigi nende karakter on ju täiesti erinev.
Lugu algab epigraafiga Sophoklese „Antigonest“. Kaht lugu seob kahtlemata matuste motiiv, ent „Kõdulehtede“ inspiratsiooniallikaid otsides peab vaatama ka palju lähemasse aega.
Faulkneri võlus
1982. aastal Nobeli kirjandusauhinda saades nimetas Márquez Faulknerit oma õpetajaks ja osutas mõlema loomingut läbivale üksinduse teemale. Tema sõnul leiutavad kirjanikud utoopia, „kus keegi ei saa teiste eest otsustada, kuidas surra, kus armastus osutub tõeks ja õnn on võimalik“1.
Márquez kasutab Macondot kui mikrokosmost terve ühiskonna uurimiseks, nii nagu Faulkner kasutas selleks Yoknapatawphat. Eriti selgelt on „Kõdulehtede“ puhul näha Faulkneri romaani „Kui ma olin suremas“2 mõju (lugu on jutustatud 15 tegelase silmade kaudu).
On mõnes mõttes väga loogiline, et Márquez, aga ka paljud teised Ladina-Ameerika kirjanikud, haakusid Faulkneri fiktiivse maailma ülesehitamise ideega ja viisid selle täiesti uuele tasemele. 1950. aastate esimene pool oli suures osas maailmas põnev aeg: kõigepealt oli muidugi juba kena see, et oli saabunud rahu. Teise maailmasõja järel oli sõjatööstusest tulnud tsiviilkasutusse hulk uuenduslikke materjale, õitsesid disain ja arhitektuur, inimeste igapäevane keskkond muutus – eriti sõjaajaga võrreldes – märkimisväärselt meeldivamaks. Aafrika dekoloniseerimine oli käivitunud tagasipööramisvõimaluseta, külma sõja hingus polnud veel nii jäine ja ehkki Nõukogude Liit oli okupeerinud mitu riiki, oli maailm nii vaba ja turvaline, et Suurbritanniast oli autoga mööda maanteid ja vahepeal laevale hüpates võimalik reisida Austraaliani välja, põigata vahepeal Afganistani Kabuli džässiklubidesse ja poseerida fotodel Süürias Palmyra templi ees.
See aeg ei olnud aga nii lootusrikas Gabriel García Márquezele, kelle koduriigis Colombias käis XX sajandil alailma kodusõda – ei saa unustada, et see on kogu tema kirjutatu taust. 1928. aastal sündinud Márqueze looming on täis postimperialismi irooniat. Aga ta räägib vägivallast nii poeetilises keeles, et aastakümneid hiljem on seda kaootilisust ja vägivalda isegi raske tema romaanide taustal näha: tema keele küllus ja kirevus ning müütiline toon jätavad selle enda varju. Kuna reaalses maailmas pole midagi imelist, hakkab Márquez kirjutama ja teab kohe täpselt, milliseid imesid luua. Kuigi Márquez maalib lugejale Macondost ajas ja ruumis väga laiaulatusliku pildi, on selge, et tema eesmärk pole olnud kõikehaarav seltskonna- ja ühiskonnakroonika. Kirjanikku on omamaailma loomise juures köitnud muud võimalused, mida see talle erinevalt reaalsusest pakkus.
Allasurutud häälte looja
Teine autor, kelle loomingu lummusesse langemist ei ole Márquez varjanud, on Felisberto Hernández. Selle Uruguay kirjaniku teoste lugemiseks eesti keeles avanes esmakordselt võimalus sel aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus tema „Üleujutatud maja ja teisi jutte“3. Kui Faulkneri suurt mõju Márquezele on üsna lihtne päris selgete paralleelide tõttu kirjeldada, siis Hernándeze mõju on pigem tunnetatav. Tema mõju tabamiseks tuleb mõelda sellele, kes ta üldse oli. Tegemist oli väga värvika tegelasega, kelle isiksuse ja loomingu iseärasusi kokku võtta ma parem siinkohal ei üritakski, vaid tuginen sellele, mida on öelnud hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas: „Felisberto Hernández – kirjanik ja ühtlasi pianist elegantsetes salongides ning räpastes kasiinodes, fiktiivse fantoomruumi autor, mees, kes kirjutas ilma lõputa lugusid (justkui tahaks sellega öelda, et elu on ebatäiuslik), allasurutud häälte looja, puudumise leiutaja“4. Kõlab Gabriel García Márqueze moodi küll, kui sõna „pianist“ kirjeldusest välja jätta – kindlasti oli Márquezel mõni muu talent muusikaande asemel.
Osutatud mõjud võivad küll olla tugevad ja märgatavad, ent ikkagi on Márquez see, kellest on saanud üleilmne fenomen, kelle jäljendajaid pole võimalik kokku lugeda. Márquez võis nii „Kõdulehtede“ kirjutamise ajal kui hiljemgi olla mõjutatud teistest autoritest, aga ta ei jäljendanud kedagi. Tema isikupärane sümbioos, kus põimuvad omamütoloogia ning tegelikult aset leidnud sündmused, tema perekonnalugu ja folkloorne maailmapilt, on unikaalne. See on ehe algupära.
Eesti lugeja sai Márquezega tuttavaks kui valmis meistriga, maagilise realismi musternäitena tuntud romaani „Sada aastat üksildust“ autoriga; paljude praeguste fännide sündimise ajaks oli tal ka staatust kinnitav Nobeli kirjandusauhind juba käes. „Kõdulehtede“ Márquez ei ole veel valmis: ta alles katsetab, otsib oma häält, ehitab oma Macondot üles. Just võimalus hüpata ajas tagasi Márqueze n-ö õpipoisiaastatesse ja aduda tema mõjutajaid selgemalt kui ehk hilisemas loomingus, ongi „Kõdulehtede“ juures kõige võluvam.
Gabriel García Márqueze mitme romaani tegevuspaiga Macondo prototüübiks peetakse kirjaniku sünnilinna Aracatacat, kus paikneb ka kirjanikule pühendatud sein. Foto on tehtud 2010. aastal.
Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole suur filosoofia lugeja. Minu kokkupuuted filosoofiaga lõppesid enam-vähem ülikoolis, kus seda anti meile koondatud vormis, hästi lühidalt ja kokkuvõtvalt. Ainuke filosoofiateos, mida ma siiamaani olen täismahus lugenud, on Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“, ka seda lugesin ülikooli ajal, sellepärast et pidi. Ja nüüd, kui olen siin vaadeldavast Berdjajevi teosest jagu saanud, pean nentima, et minu alateadlik soov filosoofiast eemale hoiduda on – puhtalt isiklikul tasandil – täiesti õigustatud. Igav, paljusõnaline ja kõige rohkem meenutab vee ümbervalamist ühest anumast teise. Aga kohusetundliku arvustajana süvenesin teemasse siiski hoolikalt. Lugesin täiendavalt Berdjajevi kohta, uuendasin teadmisi tema saatusest ja vaadete muutumistest.
„Venemaa saatus“ on artiklite kogu, mille Berdjajev kirjutas Esimese maailmasõja ajal veel kodumaal elades ja seda sõda sealtpoolt vaadates. Edaspidi olevat ta selle teose põhiliste ideede suhtes muutunud skeptilisemaks ja kuidagi inimlikumaks. „Venemaa saatuse“ põhiidee seisneb lühidalt selles, et Venemaa on omaette tsivilisatsioon, kultuur ja lausa omaette usk, mis on maailmaga seotud väga omamoodi. Seotud küll, kuid rohkem ülalt alla kui paralleelselt. Mõistatuslik vene hing ja puha. Venemaa on enamikust riikidest vaimsem ja ehk ka targem ning tal on õigus teisi riike õpetada, harida ja valgustada. Seetõttu on Venemaal ka õigus teistele riikide kallale minna, kui nad rumalakesed suurest vene tarkusest ja vaimust aru ei saa.
Selle mõtlemise tagajärgi saame oma silmaga näha. Näeme, kuidas see vaimlise elu eeskuju tapab ja vägistab Ukraina tsiviilelanikkonda, ja kui anda talle voli, tapab ja vägistab ka paljude teiste rahvuste esindajaid ainult selle pärast, et nad ei ole venelased. Ausõna, mina ei tea, kas igal n-ö suurel riigil on sellesarnane ettekujutus oma missioonist siin maailmas. Kuid teadagi oli see kunagi Briti impeeriumil, oli Hispaania impeeriumil, oli Saksa Kolmandal Reichil ja mõnelgi veel. Selline mõttelaad on üks kahjulikumaid, mis maailma ajaloos on üldse eksisteerinud. Kuid mina saan sellest aru siit Eesti Vabariigist, mille kodanik ma – vastandiks hr Rein Ruutsoo (Sirp 8. IX) loos väidetule – olen.
Berdjajevi vaated aitavad kaasa nägemaks maailma läbi nende – raske öelda, inimeste – silmade, kes on nüüd Ukrainas sõda alustanud ja kes jätkuvalt selle õigeks mõistavad. Mõningal määral saab minna nii kaugele, et väita, et Vladimir Putinil on võib-olla selle raamatu, s.t Esimese maailmasõja aegse Berdjajeviga suhteliselt sarnane filosoofiline kontseptsioon, kui saab ühe värdja puhul kontseptsioonidest rääkida. Samas, miks ei saa, igal endast lugupidaval sarimõrvaril on olnud ka mingisugune filosoofiline taust. Kuigi räägitakse, et Putini suurimaks filosoofiliseks inspiratsiooniallikaks on üks teine „filosoofide laeva“ reisija, Ivan Iljin, arvan siiski, et Iljin ja „Venemaa saatus“ pehmemas ja mahedamas vormis räägivad samast asjast, s.t sellest, kust Venemaa ja selle valitsejad on üldse pähe võtnud, et neil on õigus teisi maid rünnata ja neid välja mõeldud mitteeksisteeriva Vene maailma orbiidile tõmmata.
Kuid siiski küsin: miks on see raamat praegu tõlgitud? Ei, ma saan aru, et iga raamat on hea. Ma pole „Minu võitlust“ lugenud, kuid usun, et ka see on üks raamat, mis iseenesest inimesi ei tapa – tapavad ja vallutavad alati lugejad, mitte raamatud. Ning ma mitte mingil määral ei kritiseeri Postimehe kirjastust – vaenlast peab tundma jne. Ma lihtsalt küsin, ka enda käest: kas me siis varem ei teadnud, mis need seal mõtlevad? Teadsime ju. Vastu panema peab ju jällegi mitte raamatutele, vaid konkreetsetele inimestele, kelle puhul pole teada, kas nad on seda raamatut lugenud või mitte.
Nikolai Berdjajev 1912. aastal, enne vene imperialistist normaalseks vene inimeseks viiva teekonna alustamist.
Minul on piisavalt paks nahk, nii et mul on praeguse sõja olukorras õnnestunud end mitte süüdlasena tunda. Annan endale aru, et ainult see asjaolu, et vene keel on mu emakeel, ei tähenda veel, et mul oleks selle riigiga, kus see keel on riigikeeleks, mingit pistmist. Kultuuriliselt ka – ma ei näe tõesti põhjust tühistada vene kultuuri tervikuna, peab ikka täpsemalt vaatama, kes, mida ja kuidas rääkis, kirjutas, laulis. Ja surnud tegelastele see vastutus ka ei laiene. Seepärast on mul suur rõõm, et selles küsimuses meie riigi seisukoht teatud määral kattub minu omaga.
Samal ajal annan endale aru, et minu kõrval on Eestis väga erinevaid venelaste gruppe. Need, kes on üldiselt sõja vastu, kuid usuvad, et kui juba on alustatud, peab lõpuni minema ja „omasid ei tohi maha jätta“. Need, kes üritavad oma emakeelt võimalikult vähe kasutada. Need, kes on Putini režiimi eest põgenenud ja jõudnud Eestisse tee leida, kui piir päris kinni veel ei olnud. Need, kes kleebivad autole sõnad „Ma olen venelane“ ja sellega nimme ringi sõidavad. Jne.
Kellele ja kellest kirjutas Berdjajev oma suures laastus šovinistlikuvõitu raamatu? Minu arvates mitte ühelegi neist gruppidest. Arvan, et ta kirjutas iseendast, nagu on omane tuntud autorile, vahet pole, kas tegemist on filosoofi või kirjanikuga. Et kogu seda имперскость’i – moodne sõna tänapäeva vene keeles ning mulle meeldib see sõna väga, ta on nagu selleks loodud, et seletada nähtust, mida mina siin arvustuse alguses seletada olen üritanud – endast tilga kaupa välja suruda. Nagu kunagi kirjutas üks teine vene kirjanik – tõsi, orjuse kohta.
Seda on vägagi hästi näha nende inimeste pealt, kes on Eestisse põgenenud Putini režiimi eest. Ma mõtlen neid Venemaa intellektuaale, kes on jõudnud siia hiilida ja jääda, enne kui piir nende ees kinni pandi. Nimelt võivad nad olla kriitilised kodumaa võimude suhtes, kuid pole midagi parata – nende esialgne arusaam Eestist on tahes-tahtmata kolonialisti arusaam kolooniast, suuremal või väiksemal määral. Nad on ikka kasutanud seda vastikut sõna „Pribaltika“, mille alla ühendati Nõukogude Liidus kolm Balti riiki nagu tainaga kokku kleebitud territooriumiks. Üpris suur hulk neist ei mõelnudki eesti keele õppimisele yanatoomiliku kindlusega väites (kas või sisimas, sisehäälega), et tegemist on väikese keelega, mida keegi eriti ei vaja ja et saab ka inglise keelega hakkama. Hea, kui seda vallatakse.
Ma loomulikult üldistan, loomulikult utreerin, mitte kõik neist ei olnud kohe algusest sellised, ja paljud neist, kes isegi olid, on õnneks osutunud piisavalt tarkadeks inimesteks, et muutuda. Berdjajevi raamatut võib ka niipidi tajuda. Seda võib tõlgendada raamatuna, mis räägib sellest, kuidas üks mõtlev inimene saab selle impeeriumi vaimu endast välja ajada. Sest tõepoolest, isegi ainuüksi „Venemaa saatust“ lugedes on näha, kuidas autori toon muutub esimestest artiklitest viimasteni.
Kui alguses Berdjajev usub, et Vene impeeriumi võit Esimese maailmasõja lahinguväljadel on ülioluline selle „mõistatusliku vene hinge“ (mind on see väljend kogu aeg ärritanud – mida kuradi erilist selles vene hinges siis on, miks ei räägi keegi mõistatuslikust islandi vm ülimalt salapärasest hingest?) vaimse võimu kehtestamiseks üle Euroopa, siis lõpus kahtleb ta juba tugevasti, kas on seda kehtestamist üldse vaja. Mõnes mõttes on Berdjajevi raamat vene imperialistist normaalse vene inimeseni viiva teekonna algus. Aga paraku ainult algus, sest isegi raamatu lõppfaasis, mis, vastavalt kaassõnale ja muudele kommentaaridele, oli kirjutatud juba aastatel 1916–1918 – siis, kui mitte ainult ei oldud sõda juba kaotatud, vaid ka kodumaal algas see, mis väga varsti teeb sellele kodumaale sellises vormis, nagu Berdjajev seda teadis, lõpu. Isegi seal arutleb ta mingi „erilise tee“, mingi vene „väljavalituse“ ja „missiooni“ üle.
See on see asi, mis mulle tõesti rahu ei anna. Nii kaua kuni elan, küsin enda käest, millal see juba lõpeb. Ajalooliselt on ju arusaadav, kust see Venemaa ajudesse kerkis – poliitiline transfeer Vana-Roomast Bütsantsi ning sealt juba läbi õigeusu Venemaale. Aga tõesti, no kaua juba võib? Ma ei taha mitte mingil määral väita, et sihuke rumalus on ainult vene rahvale omane, ei, neid rahvaid on kahjuks rohkem, kes ennast erilisteks, väljavalituteks ja teistest tähtsamaks peavad.
Kuid isegi, kui väga tahaksin, et see tõesti oleks nii, et minu emakeel on Euroopa teistest keeltest sügavam ja väljendusrikkam, pole sellele mingisugustki tõestust. Võib olla, et argentiinlased mängivad maailmas kõige paremini jalgpalli, sellele võib leida tõestust. Et rootslaste magu on kõige paremini kohanenud hapusilgu söömiseks, sellele samuti. Et hollandlased on maailma kõige pikemad inimesed, on samuti tõsi. Et venelased on teistest pühamad, vaimsemad ja sügavamad – no ei ole, tapke või ära.
Ja üleüldse, kui viia küsimus rahvuse tasandilt isiklikumale tasandile, siis missugune inimene on kõige rohkem hõivatud mõtetega oma eripärast, teistega sarnanematusest, enda unikaalsusest? Pigem maniakk, kui geenius. Pigem sarimõrvar, kui viiuldaja. Mida on paraku praegu ka näha.
Eesti lugejateni jõudnud Venemaa ajalooteoses on käsitletud tsaar Peeter Esimese tegevust. Raamatu autor Boriss Akunin (kodanikunimega Grigol Tšhartišvili) on gruusia-juudi päritolu vene kultuskirjanik, kes elab 2014. aastast peale perega Londonis, Hispaanias või (ja) Prantsusmaal, kuhu oli juba varasemalt soetanud kinnisvara. Akunin on väga edukas laia haardega kirjanik, kelle teoseid (üle 60 romaani ja jutustuse) on avaldatud peale vene keele paljudes keeltes ning mille põhjal on vändatud menukaid filme. Ajaleht Komsomolskaja Pravda tunnistas ta XXI sajandi esimese aastakümne põhjal Venemaa kõige tuntumaks kirjanikuks. Ühtlasi on ta veel ka japanoloog, kirjandusteadlane, tõlkija ja ühiskonnategelane.
Enne välismaale siirdumist oli Akunin lojaalne Venemaal toimetav loovisik ja avaliku elu tegelane, kes kujunes võimukriitiliseks aastaid kestnud protsessi tulemusel. Kõnealune teos, mis on pühendatud Peeter I-le ja tema valitsemisajale, on avaldatud Venemaal 2017. aastal, kui Akunin vältis avalikku ja otsest konflikti kremli valitsejatega. See on viies osa kavandatud Venemaa ajalugu käsitlevast kümneosalisest sarjast, millega Akunin alustas 2013. aastal. Tähelepanuväärsed on eelmiste osade pealkirjad: „Venemaa kui Euroopa osa“, „Venemaa kui Aasia osa“, „Venemaa Aasia ja Euroopa vahel“ ja „Venemaa Euroopa ja Aasia vahel“. Käesoleva, ehk viienda osa pealkiri on „Asiaatlik europiseerimine“. 2022. aastal ilmunud üheksandas osas on käsitletud Nikolai II valitsemisaega. Kuuendast osast alates pole ta enam pannud hinnangulisi pealkirju, viimane osa pidi käsitlema perioodi bolševike võimuletulekust kuni tänapäevani. Asjade praegust seisu arvestades võib juhtuda, et see osa jääbki Venemaal ilmumata.
Peeter I on Venemaa ajaloo suurkuju, keda vene historiograafias on alati peetud üheks olulisemaks Venemaast tsentraliseeritud üliriigi (deržava) tegijaks. Seejuures kubiseb nii tema isiksus kui ka loodud kord lugematutest vastuoludest, mida tuuakse mingitel ajalooperioodidel ametlikus käsitluses esile ja seejärel jälle vaikitakse neist häbelikult. Suurriikliku vaate järgi kuulub ta n-ö tugevate valitsejate sekka (sh koos Ivan Julma, Aleksander I ja Staliniga), kelle võimuloleku ajal on impeeriumi territooriumi hoogsalt laiendatud. Seetõttu pole üldsegi üllatav, et Peeter I kuulub ka president Putini lemmikute hulka ja viimase soov on kindlasti saada tulevikus koht valitsejate parnassil nimelt tugevate hulgas.
Meie siin Eestis näeme Peeter I ja tema aega erinevalt Putinist mõneti teistsuguses valguses ja kindlasti ei rõõmusta selle üle, et tema Euroopasse raiutud aken siinsed alad Euroopast ära lõikas. „Hea Rootsi aeg“ jäi pärast siinsete alade Vene impeeriumiga ühendamist selja taha ning võib öelda, et eestlastele ja üldse soome-ugri rahvastele tõi Peeter I koos eheda asiaatlusega kaasa üksnes häda ja viletsust. Tsivilisatsiooni pööramine tähendas meile enam kui kahesajaks aastaks minekut „ Magna Charta Libertatum’i“(1215) maailmast Tšingis-khaani jassa (1206)1 alla.
Tsaari korraldusel hävitati Põhjasõja ajal Eesti aladel kõik, mis tee peale jäi. Vägede ülemjuhataja kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev kirjutas tsaarile: „Mu isand, pole enam midagi hävitada! Kõik kohad on tühjad ja lagedaks tehtud. Mehi, naisi ja lapsi on võetud vangi tuhandete kaupa. Keda kaasa ei saadud võtta, need pisteti läbi või raiuti tükkideks. Kogu Liivimaa ja osa Eestimaad on tühi. Need kohad on vaid kaardil.“2
Just Peetri vallutustega lõhuti nn soome-ugri maismaad pidi kulgenud sild, mis ühendas Soome lahe vastaskallastel asunud sugulasrahvaid. Rootslased rajasid XVII sajandi algupoolel Soome lahe rannikule Nyeni linna (Nyenskansi kindlus), kus oli algselt läänemeresoome asustus. Peeter I vallutas selle linna rootslaste käest 1703. aastal, lammutas ja seejärel rajas uuesti Peterburina, mille muutis hiljem impeeriumi pealinnaks.3 Venelaste arvates polnud enne Peetrit seal kandis üldse mingit tõsisemat inimasustust ning selle seisukohaga ühineb ka Akunin (lk 132).
Pärast Venemaa võitu Põhjasõjas algas siinsetel maadel Vene aeg, mis toimis sümbioosis kohalike baltisakslastega, kes allutasid ennast tsaarile. Koos kapituleerumisega sai siinne aadel eriõigused, mis oli mõlemale poolele kasulik. Vene riiki moderniseeriv ja euroopastav tsaar vajas ustavat euroopalikku kaadrit ning avas baltisakslastele ülisoodsad karjäärivõimalused nii provintsis kui ka riigi keskaparaadis.4
Boriss Akunin ei ole kremli kiidulaulik kunagi olnud ja võib-olla peaks ka raamatut Peetrist lugema n-ö ridade vahelt, nagu suletud ühiskonna puhul kombeks.
Siinsele maarahvale tähendas Vene krooni alla minek samasugust pärisorjust Venemaa muude piirkondade talupoegadega, sisuliselt täielikku õigusetust kuni XX sajandini. Ei toonud Venemaa territoriaalne laienemine ja sõjalised võidud mingit leevendust ka Venemaal elavale lihtrahvale, pigem vastupidi. Tegelikult just Põhjasõja ajal võttis kuju Venemaa igavene paradoks: kui riik saavutas võite ja juubeldas, läks rahva elujärg ainult hullemaks (lk 207).
Akunin ei räägi üldse Balti erikorrast kui millestki päris uuest Vene impeeriumis ja Peetri reformidega lahutamatult seotust, sest siinmail hakkasid kehtima teistmoodi reeglid kui Vene riigi ülejäänud osades. Sellest sai alguse ka Balti aadli väga oluline mõju tsaari õukonnale, see kestis kuni tsaari-Venemaa lõpuni 1917. aastal. Akunin piirdub lühikese remargiga: „Rootsi kaotas Uusinkaupunki rahulepinguga (1721) enda meretagused kolooniad. Loovutati kõik territooriumid, mida Peeter oli nõudnud: Ingerimaa, Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa, Hiiumaa ja Karjala koos Viiburiga“ (lk 205). Akunin ei paista teadvat, et Saaremaa ja Hiiumaa ei olnud mingid eraldi maad, vaid Eestimaa saared. Ta ütleb (lk 306), et Venemaal polnud Peetri ajal kõrgkoole, välja arvatud saksakeelne Dorpati (ehk Tartu) ülikool. Siin autor eksib, sest 1710. aastal ehk ajal, mil vallutati Eesti- ja Liivimaa, suleti Tartu ülikool kuni 1802. aastani, mil see siis juba saksakeelse keiserliku ülikoolina taasavati.
Üsna kerge on tuvastada, et raamatu autor Boriss Akunin vaatab Peetri ajale eelkõige läbi roosade prillide ja on püüdnud tuua esile selle valitseja tugevad küljed. Akunini kiitus Peetrile meenutab selles mõttes Nõukogude ajal Leninile antud hinnanguid: lisaks bolševike riigi loomisele oli ka „laste ja loomade suur sõber“. Nii näiteks väidab ta, et just Peetri ajal tekkis Venemaal arusaam inimväärikusest ja vähemalt ühe seisuse raames ei käitutud inimestega nagu holoppidega ainult seepärast, et nende seisund või auaste oli madalam (lk 310). Miks Akunini positsioon on just selline, seletub mõningal määral raamatu ilmumisajaga Moskvas – 2017.
Raamatu stiil on belletristlik, puuduvad viited ja registrid. On selge, et tegemist pole ajaloo uurimisega, vaid pigem ilukirjandusega ajalooteemal. Selles mõttes on Akunin jätkanud oma varasemat võtet, proovinud luua pilti mingist perioodist sellal elanud inimeste silmade kaudu. Ise arvab Akunin oma ajalooalasest projektist nii: „Ma kirjutan inimestele, kes tunnevad halvasti Venemaa ajalugu ja soovivad selles saada selgust. Olen ise samasugune.“5 Autor räägib Peeter I ja tema valitsemisaja puudustest ettevaatlikult ja selles raamatus pole Putini ja Moskva kremli suunas tehtud vähimatki kahtlast vihjet.
Raamatus on ära toodud palju huvitavaid üksikfakte, mis ei loo kontseptuaalset tervikut, kuigi nii mõnestki just Peetri ajal külvatud seemnest on praeguses Vene riigis sirgunud viljakas taim. Diplomaatia ja altkäemaksude seostamise traditsioon (lk 289–290) oleks nagu tänapäeva kremli välispoliitikast maha kirjutatud. Kasakatest ja kalmõkkidest ratsanikest loodi Põhjasõja-aegsed tõkestussalgad, kellel kästi tappa kõik, kes tahavad põgeneda lahinguväljalt (lk 390). Ka Stalin kasutas Teise maailmasõja ajal tõkestussalku ja kuuldavasti aidatakse sel viisil ka Ukrainas Vene sõdurite võitlusmoraali kõrgel hoida.
Peeter I jätkas Akunini hinnangul deržava’t luues nn hordilikku arengusuunda, mille nelja peatunnust ta tugevdada üritas: 1) võimu äärmine tsentraliseerimine ja kontsentreerumine valitseja kätte, 2) kõik riigi alamad teenivad riiki, mis on kõrgeim väärtus, 3) isevalitseja on püha ja kõrgemal igasugusest kriitikast, 4) seadused (õigusnormid) on tinglikud, sealjuures kohustuslikud alamale rahvale, kuid mitte kõrgemale võimule (lk 402-403).
Kui võrrelda neid punkte tänapäeva Venemaal toimuvaga, näeb täielikku kokkulangevust. Siit saab ka vastuse küsimusele, miks ebaõnnestus Nõukogude Liidu järgne Venemaa orienteerimine Euroopa suunas (läände). Nagu puudutas Peetri-aegne „akna avamine“ üksnes fassaadi, jättes riigi struktuuri samaks, ei muutunud see Venemaal ka pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist. „Aknast vaadatakse. Uks, läbi mille käiakse, jäi aga suletuks“ (lk 404), nendib ka käesoleva teose autor – ja mitte kurvalt, vaid pigem neutraalselt.
Venemaa valitsejate rida Ivan Julmast Peeter Esimese, Stalini ja sealt edasi Putinini võib käsitleda verisena. Aga küsimus on ikkagi selles, mil määral piirduti oma maa ja rahva kallal vägivallatsemisega ja mil määral ulatus julmus väljapoole Venemaad. Selle raamatu fookus on Peetril kui valitsejal, kes eksperimenteeris Venemaaga ja teistesse suurt ei puutunud. Riigi tugevaks tegemine ja sellele hoopis uuel tasemel rahvusvahelise renomee saavutamine oli lisa riigivõimu kontsentreerumisele.
Akunin on vältinud Peeter I-ga seotud küsitavusi, kui see on vähegi võimalik olnud. Üks temaga seotud tähtsamatest kõmulistest legendidest on testament, mille kurikuulsus on võrreldav Siioni tarkade protokollide omaga. Vähemalt mina ei leidnud raamatust vähimatki viidet Peeter I testamendile, mida üldiselt peetakse küll vormilt võltsinguks, kuid sisu poolest autentseks. Akunin kirjeldab Peetri viimaseid hetki, kuhu kuulus katse dikteerida oma viimset tahet, kellele annab üle võimu. Tsaar kaotas aga enne teadvuse (lk 219). Testamendist endast pole aga sõnagi.
Üldiselt usutakse, et see testament publitseeriti tänu Chevalier d’Eon de Beaumontile, kes sai selle oma valdusesse 1755. aastal, kui ta tegutses Katariina Suure juures.6 Testament võib olla dokumendina ebausaldusväärne, kuid paljud (ka venelased) ei kahtle selle sisu tõesuses. Seal on sedavõrd täpselt kirjeldatud Venemaa riiklikke püüdlusi XVIII sajandi esimesel poolel, mil Peeter I juhtimisel püüti saavutada sisuliselt ülemaailmset domineerimist, et see väärib seetõttu täpsemat analüüsimist.7 Seal rõhutatakse Venemaa ambitsioone nii ida kui ka lääne suunal. Venemaa pidi igati nõrgestama Türgit, hakkama domineerima Lähis-Idas ja jõudma välja India ookeanini. Ka lääne suunal asuvaid naaberriike tuli nõrgestada ja lõpuks need ükshaaval alla neelata.
Peeter I testamendist on hakatud rääkima alati siis, kui teadvustub laiemalt Venemaast lähtuv kasvav oht naabritele ja maailmarahule. Praegu on just selline ajajärk, nagu oli ka XIX sajandil, mil seda testamenti sagedasti tsiteeriti. Teiste hulgas tsiteeris Karl Marx oma kõnes 1867. aastal Peeter Suure testamenti, väites, et „Venemaa poliitika on muutumatu .. tema poliitika Põhjanael, mis ei liigu, on ülemaailmne domineerimine. Peeter Suure hinnangul vajasid moskoviidid maailma vallutamiseks üksnes rohkem tahtekindlaid hingi. Elavdav vaim, mida Venemaa vajab ärkamiseks, imbub venelastesse siis, kui poolakatest saavad Vene riigi alamad“8. Praegugi kõlab tuttavlikult Moskva suunalt jutt Lissabonist Vladivostokini ulatuvast Euraasia Liidust.
„Aasialiku europiseerumise“ näol on tegu oksüümoroniga, kahest vastandist koosneva tervikuga, mida ei saa tegelikult olemas olla. Selle mõiste mitmetähenduslikkus tekitab paljude inimeste ajukeemias aga mõnusa tunde, koos „hermeneutilise segadusega“ isegi omalaadse naudingu. Muu hulgas lubab see hägustada ka personaalset vastutust korda saadetud tegude eest. See on küll läänemaise õigusteadvuse ja -kultuuri tugisammas, kuid Vene traditsioonis vaadatakse sellele kui teisejärgulisele. Peeter I on üks president Putini ajaloo lemmiktegelasi, kelle kõrval parnassil seisaks ta kunagi tulevikus ilmselt meeleldi. Nagu ka Stalin, kes saatis hukka miljoneid venemaalasi ja muud päritolu inimesi, kuid „just nii oli vaja“ Vene impeeriumi tugevnemise ja laienemise huvides. Samamoodi tegutseb Venemaa praegune valitseja Putin, ohverdades lugematul hulgal venemaalasi ikka sellesama ülemaailmse domineerimise nimel.
Akunini hinnangul võib Peetri kohta öelda, et too oli Venemaa kui riigi patrioot, kuid sealjuures paadunud russofoob. Peeter rääkis: „Teiste Euroopa rahvastega saab saavutada eesmärke inimsõbralike meetoditega, aga venelastega ei ole nii: kui ma ei kasutaks rangust, siis ei näeks ma enam ammu Vene riiki ega oleks teinud teda selliseks, nagu see on. Mul on tegemist mitte inimeste, vaid lojustega, kellest tahan teha inimesi“ (lk 44), neid peab „silitama kaikaga“ (lk 43). Nõnda saab rääkida oma alamatest ainult türann ja hirmuvalitseja, kellesuguseid on Venemaa ajalugu pakkunud meile ridamisi kuni tänapäevani.
Peeter Esimene oli muidugi Venemaa moderniseerija, kuid siinkohal tuleb täpsustada, mida see ikkagi tähendas. Akunini hinnangul ei õnnestunud Peetril kogu riiki Euroopaks muuta, kuna ülesanne osutus talle üle jõu käivaks. Kuid Peeter rajas endale euroopaliku pealinna ja selle aadlike-ametnike linna elanikud õppisid usinalt vastama tsaari ideaalile (lk 308). Akunini hinnang on taas liiga leebe ja ettevaatlik, sest euroopalikust Venemaast polnud asja saanud ka XIX sajandiks, nagu tõestavad Astolphe de Custine’i tähelepanekud.9 Ja XX sajandil kirjutas George Kennan de Custine’i teose kohta tabavalt: „Võib-olla ei ole see väga hea raamat Venemaa kohta aastast 1839, aga igatahes on see suurepärane ja ilmselt lausa parim raamat Stalini Venemaast ja sugugi mitte halb raamat Brežnevi ja Kossõgini Venemaast“10. Kõnealune Akunini raamat Venemaast sellesse ritta, kus tuuakse esile midagi uut ja originaalset, paraku ei paigutu.
Lugedes Akunini raamatut Peeter Esimesest, tabasin ennast korduvalt mõttelt, kui võõras ja eemaletõukav on ikkagi meile see naaberriik teisel pool Peipsit. Nagu ka raamatu autor tunnistab, ei olnud Peeter I-l kavas ühe tsivilisatsioonimudeli asendamine teisega, vaid ta oli reformaator, kes püüdis teha oma halvasti funktsioneerivast tsaaririigist ajakohast sõjalist impeeriumi – ja sõna „sõjaline“ on siin võtmetähtsusega (lk 223). Venemaa nagu iga impeeriumi tunnusjoon on „gaasilisus“ ehk püüd haarata enda alla kogu kättesaadav ruum (lk 408). Panuse tegemine muus maailmas hirmu esilekutsumisele põhjustab pikas perspektiivis selle, et muule maailmale meeldib nõrk Venemaa alati rohkem kui tugev. Nii on see olnud Kuldhordi ajast kuni tänapäevani ja pole ette näha, et selles suhtes midagi võiks muutuda.
Lõpetuseks veel raamatu autorist, sest Akunini roll on ajas palju muutunud ja Venemaa kultuskirjanikuna elas ta kindlasti hoopis teistsugust elu kui praegu. Kui varem oli autor Putini tegemiste suhtes n-ö mõõdukalt opositsiooniline, nagu enamik läände ümber asunud venemaiseid liberaale, siis pärast 2022. aasta 24. veebruari valis Akunin poole ja temast sai Moskva kremli lepitamatu vaenlane. Siiski pole Akunin kremli kiidulaulik kunagi olnud ja võib-olla peaks ka raamatut Peetrist lugema n-ö ridade vahelt, nagu suletud ühiskonna puhul kombeks. Kardan aga, et siinsete lugejate oskus ridade vahelt lugeda on vabaduse tingimustes taandarenenud.
Youtube’is koos Jekaterina Šulmaniga esinedes väidab ta juba 2020. aastal tabavalt, et „venemaises mentaalsuses on peidus justkui mingi viirus (à la herpes)“ 11, mis kutsub regulaarselt esile pööraseid enesest joobumise hooge, mis lõpevad kataklüsmiga. Tõenäoliselt ei ole Akunini teosed enam Venemaal turukõlbulikud, kuid ta võiks nüüd vabas maailmas ikkagi kirjutada valmis ka Vene riigi ajaloo kümnenda osa. See oleks ka siinmail lugemiseks kindlasti põnevam kraam kui raamat Peeter Esimesest. Elame, näeme!
1 George Vernadsky, The Scope and Content of Chingis Khan’s Yasa. – Harvard Journal of Asiatic Studies, nr 3, 1938, lk 337–360.
2 Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Tänapäev, lk 206.
3 Rein Taagepera, Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Ilmamaa, 2000, lk 123.
4 Enn Tarvel, Eesti rahva lugu. Varrak, 2018, lk 138-139.
7 Testamendi originaaltekst koosneb 14 reeglist (rules) Vt https://books.google.ee/books?id=wAKSxwEACAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false
8 Karl Marx, 1867. Poland’s European Mission. Poland’s European Mission by Karl Marx 1867 (marxists.org)
9 Vt Astolphe de Custine, Kirjad Venemaalt. Postimehe Kirjastus, 2023.
10 George F. Kennan, The Marquis de Custine and his Russia in 1839. Princeton University Press, 1971, lk 132.
11 Дискуссия «Пункты несогласия» Бориса Акунина и Екатерины Шульман 29 января 2020 года в Лондоне. https://www.youtube.com/watch?v=ihysAfsyOV0
