Kellerteatri „Misery“, autor Stephen King, dramatiseerija William Goldman, tõlkija, lavastaja ja helikujundaja Andres Roosileht, kunstnik Marge Martin, valguskujundaja Rene Topolev. Mängivad Veikko Täär, Liina Vahtrik ja Andres Roosileht. Esietendus 1. III Kellerteatris.
Kellerteatri lavastusest „Misery“ püsivad meeles verised sidemed, õudusloo kohustuslikud tehnilised lisandid mürin ja valgussähvatused ning judinaid tekitav õrnus, millega Annie Wilkes (Liina Vahtrik) oma ohvri eest hoolitseb.
Mängida õudusnäidendit teatris publiku ees näib võimatu ülesandena, aga ometi on see võimalik. Kellerteatri „Misery’s“ on vähe verd. Mulle on räägitud teatri NO99 „Misery’st“ (2011), kus vihahoos Marika Vaarik virutas punase vedelikuga täidetud paunakese vastu seina, nii et kunstveri pritsis laias kaares publikuni. Tema ohvri Paul Sheldonina oli voodisse aheldatud Peeter Volkonski, juba kelle kuju on nii habras, et paljast vaatamisest võib murduda. Veikko Täär jätab mulje inimesest, kes nii kergesti ei purune. Vastupidi, temas oleks ainest näitlejale, kes Bruce Willise kombel kõrghoones terroriste jälitades automaatrelva täristab.
Bruce Willis on William Goldmani dramatiseeritud „Misery’s“ mänginud, sama tõlgendust raamatust kasutab ka Kellerteater. Kuuldavasti Bruce Willis Paul Sheldonina ei meeldinud kriitikutele. Seda ei taha ma uskuda, aga ega kriitikutele meeldimine olegi kõige tähtsam. Eestis ei tehta märulifilme. Veikko Tääri viimastel aastatel nähtud rollid on olnud küllaltki tagasihoidlikud. Kui lavastus pole õnnestunud, siis on ka näitlejal üksi raske särada. Või siiski, üks stseen Karlova teatri „Baskerville’ide koera“ lavastusest püsib meeles: Täär mängis seal ajutiselt hullunud doktor Watsonit.
Kellerteatri õhustik meenutab Saueaugu teatritalu: nii ühes kui ka teises kohas käib teatri asutaja enne etendust ringi, kontrollides, et kõik vajalik oleks olemas. Õhkkond on soe ja sõbralik, kuigi ruumi pole palju. Kellerteater on vist ka ainus koht, kus publik võib baarist ostetud klaasikese joodavat teatrisaali kaasa võtta. Miks ma Kellerteatri atmosfäärist kirjutan, on see, et mõistsin: kui „Misery“ lavastust mängitaks kohas, kus vaataja ja näitleja ei ole sõna otseses mõttes ninapidi koos, siis ei hakkaks see toimima.
Annie Wilkes (Liina Vahtrik) on koomiline oma kiindumuses ühte raamatutegelasse ja selle tegelase loonud kirjanikku Paul Sheldonisse (Veikko Täär).
Nägin lavastuse teist etendust ja ma ei mäleta, mitu korda publik näitlejaid tagasi kutsus. Kolm korda vähemalt, ilmselt ka neljandat. Lavastaja ja kolmas osatäitja Andres Roosileht on veel nimetamata. Püsti õnneks ei tõustud, aga seda oli näha, kui väga lavastus vaatajaile korda läks.
Liina Vahtriku mängitud Annie Wilkes on koomiline oma kiindumuses ühte raamatutegelasse ja selle tegelase loonud kirjanikku. Tema raev on peaaegu märkamatu, ta on alistunud saatusele ning kirjanikku vangistuses hoides otsib meeleheitlikult lohutust vältimatult saabuva tragöödia eel. Annie Wilkes on leebelt tappev.
Veikko Tääri loodud Paul Sheldon on osavõtmatu, ta ei mõista endaga toimuvat, ainus, mida ta soovib, on kirjutamisvõimalus. Kirjutamine on ilmselt tema olemise viis ja kõik muu ei ole tähtis. Kahe tegelase konflikt kogub õige õrnalt hoogu, et valla pääseda alles lavastuse viimaseil minuteil.
„Misery“ lugu on teada, seda on loetud ja nähtud, aga ikkagi on tegijad seal midagi tabanud: pinge kerib samm-sammult üles kuni vältimatu finaalini. Stephen Kingi raamatut ja selle järgi tehtud lavastust võib ju tõlgendada kui kõike lämmatava armastuse, aga seejuures ka loomingulise inimese eneseotsingu lugu. Paul Sheldon jääb haigevoodisse ühe käsikirjaga ja lahkub sealt teisega. Kellerteatri tõlgendust võikski mõista nii, et Veikko Tääri mängitud tegelaskuju kujutas seda kõike endale ette, nii surnud politseinikku kui ka kõike hävitava kiindumusega naist. Paul Sheldon tegelikult kirjutas, põletas ja siis kirjutas uuesti ning tema murtud jalad on vaid kujund, loomingulise palangu sümbol.
Kes on kunagi pidanud midagi kirjutama, olgu see kas või firma majandusaasta aruanne või koosoleku memo, teab, et surnud punkt saabub siis, kui sõnu pole enam võimalik leida. Aga järgmisel hetkel laused siiski tulevad, libisevad paberile ja võtavad õige kuju.
Loomulikult võib lavastust võtta ka sõna-sõnalt: hullunud naine ja õnnetu kirjanik, kahevõitlus, kus võitja on ette teada. Selles lahenduses oli verd vähevõitu, valu justkui märk valust ning hirm olematu. See oli kummaline, et Veikko Tääri Paul Sheldonit ei vallanud halvav tunne. Ta jäi ükskõikseks ja osavõtmatuks oma sundvõõrustaja, õigemini vangivalvuri, suhtes.
Paul Sheldoni tegelaskuju leebe olek meenutas mulle teist maailmakuulsat romaani, mis tänavu Eestis lavastatud: Rakvere teatri „Madisoni maakonna sillad“. Kui samanimelises filmis mängib Robert Kincaidi nurgelise ja karmi olekuga Clint Eastwood, siis Rakveres on Tarvo Sõmer loonud sootuks teistsuguse, pehme ja pisut ebamäärase, aga sellest hoolimata usutava Kincaidi. Veikko Tääri võti oma tegelaskuju juurde minekul on umbes sama, ta justkui ei võtagi osa sellest, mis temaga toimub, laseb sündmustel voolata ega püüa neid mõjutada.
Võib-olla märgib see arusaama muutust, et määrata, mis on hirmus ja mis ideaalne. Macho-mehed on ühiskonnas praegu tõesti kuhugi tagaplaanile vajunud. Hullunud fänni hirmuäratav kuju on asendunud leebe naeruväärsusega. Ühismeediast killustatud ajal võib-olla polegi enam inimest, kes pimestunult kiindub ühte raamatusse.
Nüüd veel viimane küsimus. Kas „Misery“ lavastus õigustab Kellerteatri lubadust olla põnevusteater? Vastus on jaatav, sest nähtu oli nii kaasakiskuv kui ka õudne.
Nüüdistantsu uute tulijate platvorm „Première“, esietendused 8. III Sõltumatu Tantsu Laval. „Heroina“, lavastaja ja tantsija Marta Jamsja, heli- ja videokujundaja Israel Bañuelos Loreto, valguskunstnik Iiris Purge, lavakunstnik Laura Põld. „Pastoraal“, lavastaja ja tantsija Elle Viies, helikujundaja Henri Viies, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, lavakunstnik Loora Kaubi, dramaturgiline tugi Elss Raidmets.
„Première“ on Sõltumatu Tantsu Lava (STL) sari, mis sisaldab professionaalset platvormi koreograafidele, kes tahavad välja tulla oma esimese liikumisel põhineva lavastusega. Üheteistkümne aasta jooksul on tutvustatud vaatajatele ligi kolmekümmet noort koreograafi ja tähelepanuväärne on ka see, et esimesel aastal sai oma lavastuse tegemise võimaluse koreograaf Karl Saks, kes oli tänavuse debütandi Elle Viiese õppejõud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Seega on „Première“ ennast igati õigustanud ja tänu järjepidevusele aidanud kaasa tantsuvaldkonna arengule.
Koreograafiat õpetatakse kahes koolis: Tallinna ülikooli BFMis ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, seega astub professionaalsele tantsulavale igal aastal vähemalt kakskümmend noort koreograafi. Peale selle on nii mõnigi noor omandanud tantsukunstioskused väljaspool Eestit, nii nagu näiteks teine debütant Marta Jamsja, kes on lõpetanud Antwerpeni kuningliku konservatooriumi. Järelikult peab sõel olema väga tihe, kui kahekümnest koreograafist saab võimaluse vaid kaks.
Korraldajate sõnul oli kandideerijaid siiski vaid kuus, ja pole ka ime, sest mingit karjäärivõimalust ja arvestatavat tööd meil Eestis tantsukunstnikele pakkuda pole. Tantsukompaniid Fine 5 ja Zuga töötavad juba vanade-tuttavate tantsijatega, seega jääb noortele üle STL, kus pühendutakse liikumiskesksele tantsukunstile, ja Kanuti gildi saal, kus nõudeks ilmselt lihtsalt uuemat sorti teater.
Noorte naiste Elle Viiese ja Marta Jamsja esietendused toimusid rahvusvahelisel naistepäeval ning see andis tooni ka kogu õhtule. Publiku hulgas märkasin nii mõndagi ema koos tütrega, etendajate sugulasi ja kolleege teistest kunstivaldkondadest, kes olid tulnud kaema värske tantsukunsti suundumusi. Õhtu kujunes soojaks ja armsaks, noored naised ei löönud jalaga STLi ust lahti, ei protestinud meeste, emade, laste ega ka kliimasoojenemise vastu, ei hoiatanud maailma õuduste eest. Küsisid vaid tagasihoidlikult, kas nad ikka on piisavad. On küll. Päriselt on. On nii kaua, kuni püsib huvi vaikselt endale voolusängi uuristada.
„Heroina“. Marta Jamsja lavastus käsitleb tüdrukute maailma, kus teadmised selle kohta on saadud Hollywoodi muinasjuttudest.
Viiese tants seisneb kehalises liikumises. Tantsija on väga teadlik oma instrumendist ja keha gabariitidest. Käed ja juuksed on tal eriti pikad, keha kõige originaalsemateks omadusteks sirgus ja tugevus. Neid omadusi ta ka osavalt kasutab, tuues lavale võrdluseks ka pikad palgid. Nii moodustuvad ristid ja diagonaalid ning huvitaval kombel ei jää alati võitjaks inimkeha, vahel võrdsustub see palgiga, vahel täidab assistendi rolli, et lasta särada peaosatäitjal – palgil.
Vaatamata väikesele lavale mõjub ruum avarana, aga millegipärast liigub Viies pidevalt diagonaalis: olles jõudnud lava ette vasakule, tõmbab miski teda pidevalt tagasi ja see kordub läbi etenduse. Samamoodi püsib lavastuse dramaturgia pidevalt paigal – midagi ei ehitata, midagi ei juhtu. Kui lähtuda sellest, et koreograafia on keha paigutamine pigem aega kui ruumi, siis ajakäsitluses on Viies veidi kohmakas. Rütmi, mis tekitaks põnevust või ootusärevust, ei looda, katkestusi ei ole. Viies kehtestab oma originaalse sirge ja pika keha põneva pildina, mis meile midagi muud ei räägi.
Ilmselt on Viies ka ise sellest teadlik, sest miks muidu on ta valinud lavastuse „Pastoraal“ lõpetuseks pika teksti. Teatrikunsti vahendite hulgast on selline valik kummaline: kõlarite kaudu vahendatud tekst ei suuda ennast valguse, palkide ja eelkõige tantsija keha kõrval kehtestada. Üldiselt jääb teksti sisu ja mõte arusaamatuks, seoseid ei teki. Siiski jääb pilvena kummitama viimane lõik, kus juttu tuleb plekist põrandal: „Keset toa põrandat oli puidukiude vahele imbunud tume plekk. See oli koht, kus ta sündis. Kisti välja ihust, kupatati maailma, mis võõras kui noormees südaööl. Ja plekk hakkas kasvama, aeglaselt, endamisi.“ Väga huvitav kujund, et üksiku tüdruku maailm on plekk, mis kasvab koos temaga. Viiese eelmise aastal esietendunud koolilõpulavastus sisaldas samuti tekste, selliseid veidi nilbeid ja seksuaalseid, mille oli sisse lugenud tema vanaema. Võrreldes neid kaht lahendust avaneb isiklikkus ja argisem jutt, mis ei ole näitleja esitatud, vaatajale paremini kui pikk poeetiline kõnekujund.
Viimane küsimus, mis jäi mind kummitama, on plagieerimisest. Viies mängis lavastuses saepilli, mida eestlased on näinud Berliinis tegutseva kunstniku Mimosa Pale’i esituses.* Tema instrumentideks on idiootsed kübarad, mida pähe asetades laseb ta saepillil vinguda. Küsimus siis, et mitu korda peab olema laval esitletud originaalset instrumenti, enne kui see muutub tavaliseks ja on lubatud kõigil järgmistel põlvkondadel kasutada, ilma et saadaks plagiaadisüüdistust? Seda küsimust poleks tekkinud, kui Viies oleks saepilli kasutanud viitena või sarnaselt palgiga, kui ta oleks süvenenud stseeni võimalustesse. Kahjuks ta vaid esitles instrumenti, võlumata sealt välja midagi sisukat.
Elle Viies on noor koreograaf, kes tunneb oma keha ja on välja töötanud ainult talle omase tantsukeele. Mõtted on julged ja suudavad üksikult üldistusi luua. Nüüd peab STL pakkuma talle igal aastal tööd, et ta saaks omandada ka järgmised dramaturgia võtted, mis hakkavad toimima ainult siis, kui on pidevalt võimalus publikuga kohtuda, et avastada uusi ja uusi teatrikunstivahendeid, mis mõjuksid nii, nagu tantsukunstnik soovib.
Teine lavastus käsitles tüdrukute maailma, kus teadmised selle kohta on saadud Hollywoodi muinasjuttudest. Olles ise printsess, oodatakse ikka printsi valgel hobusel või konna, keda suudelda. Mitte mingisugust eneseirooniat, ikka ja jälle vanad jutud sellest, kuidas tüdruk ei saa olla tüdruk ja mida kõike talt oodatakse. „Heroina“ oli täis naiivsust ja osutas varasematele aegadele, mil nii mõeldi ja elati. Tegemist ei olnud uue tantsu ega ka uue mõttega, sellised lavastused võiksid tüdrukud läbi mängida juba põhikooli ajal tantsuringis.
Kokkuvõttes saab öelda, et tulevikutants on täpselt selline, nagu me seda koos teeme. Publikuhuvi on kindlalt olemas. Ülioluline on, et noor koreograaf ise julgeks ja tahaks teha institutsioonile uue lavastuse loomise ettepaneku. Teen siinkohal ka üleskutse kandideerijatele: STL korraldab sarja igal aastal, pange oma mõtted juba praegu paberile ning saatke ära. Uskuge endasse! Tants ei ole teatri väikevend ega pea alatasa piinlema alaväärsuskompleksis. Seda tõestas „Première“ küll, et tantsukunst peab lugu vaatajast, pakub talle „lugusid“ närimiseks, ei nämmuta alati kõike läbi ning lubab, et kui iga üksiku tulevik on olemas, siis on seda ka meie kõigi oma.
Ka korraldaja STL peaks mugavalt diivanilt püsti tõusma ja hakkama võtma tantsulavastusi kui normaalset teatrit, mida vaatajad tahavad pidevalt vaadata. See ei ole ammu enam nišikunst. Kindlasti oleks rohkem kandideerijaid, kui noored näeksid tööd täis tulevikku. On ebaõiglane nõuda koreograafilt liikumislavastusi, kui neid järjepidevalt mängida ei saa. Vähene mänguvõimalus toobki kaasa mitmefunktsioonilisuse, kust koreograafid liiguvad edasi visuaalkunsti, sõnateatri või filminäitlemise poole.
Äsja Gustav Suitsu preemiaga pärjatud Aliis Aalmanni luuletuskogu „Väe võim“ oli mulle mokkamööda vaheliku vapustus. Nii nagu vihiku alliteratiivselt tautoloogiline päälkiri, mis kenasti regivärsipärane, nõnda ka muu, mis sääl sees leida on. Tunne on pidulik ja pühalik ehk võimas, mida ju oodatagi ei looda. Justkui oleks Artur Alliksaar tütrikuna me ette astunud. Mure kah kohe suur: et kuidas ta niimoodi jätkab?
Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Alliksaar, kes ühtäkki otsustas rafineeritud riimluulest loobuda ja whitmanlikud rohulibled regivärsipäraselt instrumenteerida. Ta kündis proosakõnelähedased laused ümber algriimi ja parallelismi harkadraga ning äestas põllu omakorda üle kõikide muude regipoeetiliste kõla-, lause- ja kõnekujundite piiderohke karuäkkega. Ainult rõhulibistuse jättis ta ootele tänapäeva räppareile, kuna vabavärsis loomuliku moogeldamise mõnu – lühikeste rõhusilpide alarõhutamist ning rõhutute silpide ülerõhutamist värsimõõdu survel – korrata ei saa. Süsteem sai tal nõnda rikkalik, et arenes barokiks. Aeg on 101aastasele Alliksaarele Werneri kohviku seinale bareljeef püstitada, sest pärast päikestepillajat ei ole eesti keel ja eesti luule enam need, millisena neid arvati tundvat varem.
Aliisi orkestratsioon rokokoosse veel ei kaldu ja kõike ei maksagi korrata: tema on siiski palju leebemalt alliteratiivne. Tundlikult küll, aga ikkagi väeliselt. Ja selle varjus hakkavad isegi mõned lõppriimid tagasi sugenema, kuigi see on veel trendina out, aga katselise survena siiski vajalik.
Mõistetav, et rahvaluulekeel toob loomuldasa kaasa ka hingestatud loodusmeele, nagu vikat tarvitab luisku ja lütt:
vikat välkus niitis
me sõnadepõllu siniliiliad
lõikas loitsude lõvilõuad
hakkis hiirherned neelas
nartsissid ja nelgid
tuli tuline tera
võttis maha varjulilled, varesputked
kiskus karikakrad, kikkapüksid
tiris tulbid peenardest
trampis tulikad ja takjadki
mõne üksiku veel kleidi küljes
koju viisin
Aliisi kaevuvees hulpivad konnad / kudevad karedad mügerikud tunduvad just needsamad säravate kroonidega krooksujad, keda kunagi kirjeldas noor reheahju-mütopoeet Bernard Kangro oma mätta kõrguselt. Üha enam saame me osaks rohepöördest, looduse animistlikust taashingestamisest: keha pole muud kui peenar / milles aeg on mullamutiks / milles süda vesirotiks.
Õnnelikult osaleme me teiseski pöördes: patriarhaalsuse hajutamises. Mitmedki kirjakohad ilmutavad, et „Väe võim“ on ühtlasi uue põlvkonna nõiduslik – marivallisoolik müstiline – naiskirjutus: daam on nomaad. Muide, kas pannakse tähele, et see pealkiri on samas kena laabanlik tenet-palindroom? Nii et tõmme baroki suunas on tõepoolest olemas. Aga ega igale atraktsioonile pea lõpuni anduma, vahel piisab lõbusast flirdistki. Emakeelekõlamängurina pakub võrdlust siiski rohkem Betti Alver – mis on juba tõestatud – kui metafüüsiline Marie Under. Piret Põldvere lõikav kujundivõimsus on ka juba täitsa saavutet, et tuleb aga suunurki tõsta ehk naeratada.
Läbivaks kompositsioonivõtteks on regivärsipärased, ent uuendet sisuga parallelistlikud kataloogid:
tule, armas, anna juua
tule, kallis, sööda marju
ilusake, paku varju
punane, ulata avitav käsi
aita mind püsti, ma kiiresti väsin
Mõttekorduste sees tulevad ilmsiks tuntud kinnisfraaside ehk kenningite kõlamängulised ja ümberütlevad edasiarendused. Neid võib pidada laiendatud metafoorideks ja metalepsisteks – olnud kujundite tähenduslikuks nihutamiseks:
küll mina kuulsin kui mind tehti
valgest vasest tahuti
rauaroostest lõigati
küll ma kuulsin kõlinat
hõbe-kulla helinat
kasvatasin sinisilmi
õpetasin rohehelmi
nüüd ma teadsin, nüüd ma nägin
hing see siugles kehast läbi
Võib järeldada: praegusaja kontekstis tavatuvõitu, rikastatud poeetika. Me algriimilisest ja mõttekordavast rahvaluulest lähtuv metalepsis kannab seda luuletuskogu: olnut korrates seda ühtlasi täiendada ning ümber ütelda, uuest sisust ja elutundest lähtudes. Säärane oksüümoron ehk sada vakka piprasoola: epigooniline innovatsioon. Tartu-Võru folk, värske etnofutu Kauksi Ülle järel. Maryliis Teinfeldt-Grinsi haldjalikus Kadrina murdes „Kivi alla kükakille“ on teine samalaadne keelekõrva paitaja eelmisest aastast.
Me vabavärsikeskkond kipub rutiiniks rääsuma, muust kujundlikkusest suht vaba proosasiirdeline enter-luule liisuma. Üks laps leidis vanaema vakast värvikriidid ja hakkas luitunud tapeedile kritseldama, joonistama: igav on olla iluta. Positiivne revisjon.
Aliis Aalmann 14. märtsil Eesti Kirjandusmuuseumis, kus teda tunnustati luuletuskogu „Väe võim“ eest Gustav Suitsu auhinnaga. Varem on Aalmann pälvinud Betti Alveri debüüdi- ning viimati Friedebert Tuglase novelliauhinna.
Kui millestki pole kinni hoida, siis pole millestki kinni hoida.1
Piret Põldver
Vahemaast
Ma pole regulaarne päevikupidaja, aga leidsin hiljuti üles märkmiku, mis tõi meelde kahekümnendate eluaastate esimese poole ja nullindate lõpu majandussurutise, ajavahemiku sügis 2009 kuni kevad 2010.
Olen võtnud bakalaureuseõppe lõpetamise järel vaheaasta, sest vajan õppimise ja palgatöö ühendamise järel puhkepausi. Suvel käin esimest korda välismaal, Tartusse jõuan tagasi oktoobris. Toon hea sõbra juurest ära mõned hoiule antud raamatukastid, riided ja tarbeesemed ning sean end sisse üüritoas, mida hakkan jagama endavanuse naissoost tudengiga. Tuba on renoveerimata, kõrgete lagedega, puhas, aga jahe. Minu voodi on akna all, vanast valgest kahhelahjust kaugel.
Nädalad on täidetud kahe tegevusega: magistriõppeks valmistumise ja töö otsimisega. Töötasin varem õppimise kõrvalt kino piletikassas, enne seda teenindajana jäätisekohvikus, aga kummaski asutuses pole saadaval vaba kohta. Saadan laiali CVd, jõuan isegi mõnele vestlusele, aga ei midagi. Keset majandussurutist käib töökohtade nimel tihe rebimine. Mul õnnestub siiski teha mõned juhuotsad, näiteks aitan inglise keele õpetajana paaril kiirabiarstil omandada vajalikku sõnavara, et nad saaksid katastroofipiirkonnas abi anda. Neist kohtumistest on jäädvustunud vaid see, et nad näitavad mulle tegevusvaldkonna tutvustuseks (mu enda nõusolekul) fotosid veristest orkaaniohvritest majapilbaste taustal.
USA teadlase Rachel Carsoni teos „Hääletu kevad“ on üks keskkonnaliikumise alustekste.
Talvekuudest on päevikutagi meeles läbiv külmatunne, ärkamised üüritoas, mis ei soojene kunagi üles, vannitoa jäine kivipõrand jalataldade all, õhukesest mantlist ja mitmest riidekihist läbi tungiv pakane. Peaaegu igal pool tundub olevat külm. Aastaid hiljem kirjeldab üks tuttav sedasama talve „nii kauni ja lumerohkena“ ja ma üllatun: kas see oli tõesti kaunis? Ma ei märganud. Selle asemel teadvustan, et näiliselt kaugel (ütleme, USA kinnisvaraturul) juhtuv võib peagi ulatuda üle pika vahemaa kõhedal viisil puudutama ka mind. Kaugus hajub laiali, alles jäävad seotus ja läbipõimitus.
Aga päevikulehekülgedelt kiirgab ka soojust: armsama nahasoojust ühes Supilinna korteris, usalduslikke vestlusi sõpradega ja Tartu ülikooli raamatukogu lugemissaalide hubasust. See raamatukogu oli siis ja on nüüd pidepunkt, linnas elatud aastaid tervikuks ühendav punktiirjoon, pelgupaik avalikus ruumis ja koht, kus kogeda kogukonnatunnet – omamoodi utoopia, kus inimesed juurdlevad olulise üle, olles ise samal ajal rahumeelselt koos. („Aga kust sa tead, mis tuumapommi nad samal ajal arendavad,“ naeris mu üle tõlkijast sõbranna, kellega seda mõtet hiljuti jagasin.)
Puudutusest
Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus kasvab, aga samamoodi kasvab ka teadlikkus ebavõrdsuse mõjust keskkonnale. Majandusteadlase Kate Raworthi sõnul on põhjust näha seoseid ebavõrdsuse ja looduskeskkonna degradeerumise2 ning kasvava surve vahel planeedi taluvuspiiridele3. Keskkonnamuutuste, loodusvarade ammutamise ja töötlemise tagajärgedele heidab valgust üksikisiku elu mikrotasand, aga sealgi leidub erisuguseid kogemusi: näiteks võivad suure keskkonnamõjuga tööstusettevõtted ühele osale elanikkonnast pakkuda hästi tasustatud töökohti, sellal kui teised nende kõrval peavad toime tulema füüsiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste murrangutega, mis käivad kaasas samade ettevõtete tuleku, kohalolu ja lahkumisega.
Rob Nixon käsitleb uurimuses „Aeglane vägivald ja vaeste keskkondlus“ (2011) autoreid, kes on ületanud majandusliku ja kultuurilise ebavõrdsuse veelahkme ning ehitanud silla privilegeeritud ja vähem privilegeeritud sotsiaal-ökoloogiliste kogemusväljade vahele.4 Enamik Nixonile huvi pakkuvatest kirjanikest võttis esimesena oma perekonnas ette (kõrg)hariduse omandamise tee. Nende hulka kuulub ka Rachel Carson (1907–1964), kelle surmast möödub tänavu kuuskümmend aastat. Praeguseks laialt tunnustatud Carsonit mäletatakse biotsiidide kasutusega kaasnevate tagajärgede eest hoiatava teose „Hääletu kevad“ (1962) autorina.5 Ometi ei olnud ma enne Nixoni uurimuse lugemist kuulnud midagi sellest, kuidas Carsoni teadlasekarjäär takerdus XX sajandi suurima majanduskriisi, nn suure depressiooni aegu rahalistesse ja isiklikesse raskustesse, ning et „Hääletu kevade“ ilmumise järel tabas teda laimulaviin, milles olid muu hulgas sihtmärgiks autori sugu ja perekonnaseis: oli neid, kelle meelest olevat kahtlane, et geneetika vastu tunneb huvi lastetu vanatüdruk.6
Looduse ilu on mõnus ja lihtne kujutada, aga märksa keerulisem on tegeleda keskkonnasuhte nende külgedega, mis viivad välja kahjustatud, inetute, reostatud, ebaromantiliste paikade ja asjaoludeni. Carsoni teedrajav kirjatöö innustab tegema seda meelekindlalt ja selge pilguga, julgustades esitama kriitilisi küsimusi põhjuse ja tagajärje keerukate, aegruumiliselt hajutatud ja raskesti nähtavate seoste, nii vahetult avalduvate kui ka tulevikku ulatuvate ohtude ning võimu ja mõju kuritarvitamise kohta.
Ka teise inimese sõna on puudutus üle pika vahemaa.
See pakub tuge. Sellest saab kinni hoida.
1 Piret Põldver, Suunurgad. Kastani Tänava Kirjastus, 2023, lk 9.
2 Kate Raworth, Doughnut Economics. Random House Business, 2017, lk 172.
3 Samas, lk 58.
4 Rob Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Harvard University Press, 2011, lk 26.
5 Teos on ilmunud ka eesti keeles: Rachel Carson, Hääletu kevad. Tlk A. Raitviir. Valgus, 1968.
Kõik sünnivad siia ilma puhta lõuendina, kuid paljud lahkuvad vähemal või rohkemal määral muudetud kehaga, olgu selleks siis lihtne kõrvarõngaauk, tätoveeritud käsi või midagi ekstreemsemat. Põhjuseid, miks läbi ajaloo on inimesed oma keha muutnud, on mitmeid, kuid tänapäeval võib ilmselt esile tuua nii esteetilise ilu kui ka oma keha üle transformatiivse protsessi kaudu kontrolli saavutamise. Muidugi ei saa väita, et oma keha omatakse täielikult, kuna see on suuresti mõjutatud seaduste ja poliitiliste regulatsioonidega, mis erinevad riigiti ja kultuuriti. Eriti hägustub piir seal, kust jookseb indiviidi õigus teha oma kehaga, mida ta soovib, ja mis on seadusega keelatud, kui vaadata seda küsimust ekstreemsemate modifikatsioonide vaatepunktist nagu näiteks keele poolitamine, silmade tätoveerimine, armistamine jne.
Probleem kerkis selgelt esile, kui kehamodifikatsiooni kunstnik Brendan McCarthy ehk Dr Evil Ühendkuningriigis 2015. aasta detsembris vahistati, kuna ta oli kolmel kliendil läbi viinud keele poolitamise ning nibu ja kõrva eemaldamise protseduurid. McCarthyle mõisteti kehavigastuste tekitamise eest 40 kuu pikkune vanglakaristus, kuigi protseduurideks olid kliendid andnud kirjaliku nõusoleku.
Juhtum tõstatab küsimuse: kas meil on üldse võimalik rääkida isiku autonoomiast ja õigusest oma keha üle, kui otsused, mida oma kehaga teha tohib, on reguleeritud seadustega ning kehamodifikatsioonid on aktsepteeritud ainult selles ulatuses, mida kõnealuses kultuuris peetakse normikohaseks?
Aasta algus. Parim aeg teha midagi kerget ja meeldivat, enne kui argised tööd-tegemised taas kaela vajuvad. Võiks vaadata näiteks suusatamist, põhjamaalased ju ikkagi … Või veel parem – siinses piirkonnas püsivalt eksootilist vrestlingut. Saaks teada uutki … Ma pole õigupoolest vrestlingufänn ja minu päralt on üksnes asjaarmastajast vaataja tagasihoidlik positsioon. Vaadanud olen vrestlingut viimase paari aasta jooksul siiski päris palju, kuid juhuslikult ja Youtube’i vahendusel.
Kultuurinähtusena pole vrestling raskekaaluline, kuid on siiski küllalt mitmekesine. Üks paeluvamaid jooni vrestlingumaailma juures tuleneb asjaolust, et see on olnud mõjutatud tsirkusest ja karnevalist, mis avaldub omapärases, rikkalikus sõnavaras, mille tundmaõppimiseks peab teemasse korralikult sisse elama. Vrestlinguga tegeletakse peale USA üsna innukalt mujalgi, eriti Kanadas, Austraalias, Jaapanis, Mehhikos ja Suurbritannias, mistõttu saab sellest rääkida kui globaalsest kultuurifenomenist. Kõige huvitavam on vrestlingu juures ikkagi tekstilisus: vähemalt samavõrd kui kehaline, on see narratiivne. Me oleme harjunud, et lugusid jutustatakse ja lauldakse, aga vrestling lisab veel ühe võimaluse – neid saab ka kakelda. Vaatame, kuidas see käib.
Spordist pastišini. Vrestling on USAs ülimalt populaarne meeste ja naiste võitluslik mõõduvõtmine, mis pealtnäha näib ühendavat klassikalist maadlust, MMAd, poksi jms. Ala on ristitud professionaalseks maadluseks (professional wrestling), kuid rahvasuus kutsutakse seda teinekord ka ühe juhtiva hiid-äriühingu järgi WWEks (World Wrestling Entertainment). Ehkki vrestling seisab väga kaugel maadluse klassikalisest vormist (vabamaadlus, Kreeka-Rooma maadlus jm) ning seetõttu tasuks seda seost võimalusel vältida, mõeldakse ja räägitakse alast sageli ikkagi kui spordist. Piisab ainsast pilgust saalile, et veenduda: ees ootab põnev sportlik kogemus. Ring on väga sarnane poksiringiga, on olemas mõõduvõtjad, kohtunikud, mänedžerid, kommentaatorid, suur auhinnavöö jne. Vrestlingu ajaloo ülevaadetes on sageli juttu ka päris maadlusest, nii et spordikauge lugeja ei pruugigi hästi aru saada, kust algab üks ja lõpeb teine. Ja kui vaadata USA kõige populaarsemate spordialade nimekirju, on vrestling vähemalt poolel kordadest arvatud esimese 10–15 hulka.1
Kuigi seos spordiga näib olevat ilmne, on mulje siiski petlik. Vrestling on üheaegselt nii teater, tsirkus kui ka kino, mis on end riietanud spordi rõivaisse. Tuginedes Fredric Jamesonile, võiks öelda, et tegu on pastišiga. Pastišš on midagi paroodiasarnast, täpsemalt tühi paroodia, mis varjutab selle, mida imiteerib.
Vrestling, see nurjatu sõukaklus, ei röövinud klassikaliselt maadluselt (amateur wrestling) üksnes nime, vaid ka kandepinna ja identiteedi (Jameson räägib kannibalismist). Iga avatud pilgul maailma uudistav ameeriklane oskab nimetada hulga vrestlingustaare, kuid on kaheldav, kas ka tavamaadluse puhul. Klassikalise maadlusega Ameerikas muidugi tegeletakse ja on ka üksikuid suursaavutusi (aastal 2000 alistas ameeriklane Rulon Gardner suveolümpiamängude finaalis võitmatuna tundunud Aleksandr Karelini), aga siiski on tegu sealkandis pigem teisejärgulise alaga. Arvestades maadluse määratut rolli spordiajaloos ja eriti moodsa spordi kujunemisel, on see valus, aga pole parata – muutub ühiskond, muutub kõik muugi, sport kaasa arvatud.
On võitlejaid, keda iseloomustab mingi erijoon. The Boogeymani suust väljuvad ühtäkki väänlevad vihmaussid, mida ta võib vabalt süüa (jõumees armastab valku) või siis murtud vastasele suhu toppida. Youtube
Pastišš ise ei ole teisejärguline fenomen, vaid vastupidi – postmodernistlikul ajal võtmeline kultuuritööstuse produkt. Kui Jamesonil on õigus, siis tegelikult ainuvõimalik kultuuritootmise vorm üldse. Ja nii sobib vrestling – see üsnagi mõttevaba spektaakel, mis panustab instinktidele, mille olemasolu võiks enamik inimesi etenduse lõppedes häbeneda – suurepäraselt iseloomustama popkultuuri seda külge, mis koondab raha, glamuuri ja emotsioone, kuid sisulisel tasandil ei loo midagi, mil oleks püsivat väärtust ja edasiviivat tähendust. Seepoolest erineb vrestling ka neist spordivaatemängudest, mille siht on pakkuda publikule täiuslikku esitust, täiuslikku spordikogemust (kuulsaim neist korvpallile keskendunud Harlem Globetrotters).
Aga vrestling ei ole siiski päris suvaline spektaakel, kuigi nii võib näida kriitilise meelega pealtvaatajale, kes on äsja lahkunud oma elu esimeselt sõult. Nagu frantsiisifilmid, kujutab vrestlingumaailm endast lõppematut seriaalsust, mis jaguneb seotud, kuid omaette tervikuna käsiteldavateks osadeks-lugudeks, mis tingimata ei nõua konteksti tundmist (kes teab-tunneb, saab mõistagi suurema naudingu). Saalis rullub vaataja ees lahti tõeline narratiiv. Head ja halvad tegelased, konkreetne teema, mitmekülgne faabula, pinge, sõlmitus, lõpplahendus jne – kõik on kenasti olemas. Igal lool on enam või vähem standardiseeritud ülesehitus ja motiivistik, mis teeb mõistmise ja kaasaelamise imelihtsaks.
Lugu alaku. Ekspositsioonis avatakse liialt aega kulutamata, kuid siiski osavalt põnevust kruttides eesoleva show põhijooned. Hea ja halb kangelane ilmuvad publiku ette võimsa aplombiga. Mõnikord jääb võitleja identiteet varjatuks viimse hetkeni – vähemalt vaataja eest, kes seda maailma ei tunne. Siis viskavad tegelased pealisriided seljast (siin võib olla kõrvalekaldeid) ja hakkavad vargsi kompama teineteise piire. Nad tiirutavad teineteise ümber nagu kurjad kõutsid, püüdes end näidata suuremana, esitavad ülbeid väljakutseid või kinnitavad üle varasemaid, loobivad solvanguid ja ähvardusi, mis ei või jääda mõjuva vastuseta jne.
Ei ole mingit kahtlust: olukord on plahvatusohtlik. Ja siis see sünnibki: kehad põrkuvad. Üks tegelasist haarab kohe initsiatiivi ja kuigi juba tundub, et mäng ongi otsustatud, on see alles algus. Vastavalt loo loogikale või vajadusele – tavaliselt kõige otsustavamal hetkel – lisandub uusi tegelasi, kes lükkavad sündmuste arengus sisse järgmise käigu. Teinekord on ring võitlejaid täis ja puhkeb täielik mäsu. Peaaegu alati keegi loomastub, võitlus väljub ringi piirest, kannatada saavad ka kohtunikud, murtakse lahti ringitrepi pirakad astmed, millega asutakse vastast halastamatult tümitama jne.
Viimane näide osutab võimalusele, et ka atribuudid võivad muuta sündmuste käiku. Trepiastmete kõrval ilmuvad ringi esemed, mida seal kindlasti olema ei peaks: õllepurgid, redelid, nuiad, taevast alla sajavad vihmaussid, klaasikillud, knopkad, okastraat, pori jne. Lõpuks saab üks pool lüüa ja jääb ringi oimetult lebama. Kohtunik kuulutab välja võitja.
Tegelased. Pöörame nüüd pilgu tegelasile. Nagu öeldud, on osa head (faces), osa halvad (heels). Et halvad on reeglimurdjad ja rikuvad väljakujunenud korda, tuleb headel neile õpetust anda. Igaühel on kordumatu persona (gimmick), mis kätkeb välimust, iseloomu, võimeid, atribuute jm. Seejuures jaotuvad persona’d üldtüüpideks: maskid, kurjategijad, superkangelased, üleloomulikud tegelased, muusikavennad, rahajõmmid, klounid, kontorirotid jne.
Põnevusjudinad kehal, ootavad teadlikud fännid võitleja persona avanemist. Siin on mitmeid võimalusi. Üllatavalt väheoriginaalse persona’ga Dwayne Johnson ehk The Rock on nii suur popkultuuriikoon, et piisab ainult tema lavaleilmumisest, et suur osa publikust nõrkeks, kuid on võitlejaid, keda iseloomustab mingi erutav erijoon või detail (nimetame seda efektiks): tugevalt grimeeritud näoga The Boogeymani suust väljuvad ühtäkki väänlevad vihmaussid, mida ta võib vabalt süüa või siis murtud vastasele suhu toppida, The Cactus Jack ehk Mike Foley kandis kaasas kotikest, kus sees knopkad vms, mis läksid ka käiku, tekitades valu ja verd, The Undertaker oli kuulus triki poolest, mis jättis mulje, justkui oleks tal ebamaised valged silmad. Osa persona’dest on selgelt määratletavad, osa mitte. Parimate persona-tööde eest antakse auhindu ja need pälvivad fännide raugematu ülistuse (üks hinnatumaid persona’sid on ülal mainitud 2,08meetrine tume ja müstiline The Undertaker).
Oluline on seejuures, et narratiivi genereeritud sisekood ei juhi vrestlereid mitte ainult mängus, vaid teeb seda ka päriselus, sest rolli tuleb täita ka siis, kui etendus on läbi. Samas võib olla sedaviisi, et üht persona’t kehastab eri aegadel mitu inimest, see vahetatakse mingil põhjusel, nt promootorite surve või oma arengu tõttu (ajutiselt) välja teise vastu vms.
Nii nagu lugu, on ka tegelased ülevoolavalt maskuliinsed, karmid ja ohtlikud. Seda peegeldavad nimedki: The Big Show, Rey Mysterio, Ultimate Warrior, Triple H, The Undertaker, Andre the Giant, The Rock, Hulk Hogan jne. Mõni tegelane (nt suured staarid Brock Lesnar ja John Cena) kannab pärisnime, teiste puhul aga näeb lugu ette anonüümsust. Viimaste sekka kuulub väikest kasvu, aga terav Ray Mysterio, kes kannab oma isiku varjamiseks maski – vana võte modernse maadluse sünniajast. Asjaolu, et tegelikult on kõikide võitlejate isikud teada, ei ole üldse oluline – mäng jätkub ju väljaspool ringi, tungides elu enda lõime. Häda vrestleritele, kes selle reegli vastu eksivad!
Paljudele annab põhjuse vrestlingut nautida selle maailma põhitüpaaž: superkehaga kangelane. Hea vrestler on sageli täiesti fenomenaalsete mõõtmetega indiviid. Kümnete meeste pikkus ületab kahe meetri piiri. 1990. aastate võitleja Giant Gonzalese pikkus oli 2,44 m ja ta kaalus üle 200 kilo. Need kehad ei ole aga lihtsalt pikad, vaid viimase piirini üles pumbatud ja toorest jõudu täis. On vana tõde, et pikal mehel on palju raskem massi koguda kui lühikesel. Just seepärast on kulturismis suhteliselt vähe hiiglasi ja vrestling ongi ainus väli, kus saavad kokku maksimumid. Osalt on teinud selle võimalikuks kehade keemiline mõjutamine, mida päris spordis üldse ei tohiks ette tulla. 1990. aastate esimesel poolel anti WWE omanik Vince McMahon kohtu alla: teda süüdistati vrestleritele steroidide jagamises.2 McMahon pääses, aga märk jäi ning ikka ja jälle küsitakse, kas see või teine võitleja on kasutanud steroide. Seejuures ei ole dopinguteema vrestlingus kuigi oluline, sest loeb ainult efekt: kui inimesed tahavad superkangelasi, tuleb neid pakkuda.
Et superkangelase erilisus veel enam esile pääseks, on vaja eristuvaid kehatüpaaže. Nii käivad ringist läbi ka nt suured paksukesed, kääbused, kaksikud ja mõnikord üsna tavalise kehaga inimesed. Viimasel juhul on tegu hälbega, sest see, mis on tavaarusaama järgi kõrvalekalle, on vrestlingus norm.
Sellega vastuolud ei piirdu. Need aukartustäratavad ja ähvardavad kehad on sageli riietatud kummalisisse, kui mitte naeruväärseisse rõivaisse. Ja kui neil riideid ei ole, siis veidrad sporditrussikud on ikka. Ka liikumine ringis on kuidagi nihkes, groteskne, naivistlik, iseäralikult naljakas … Ühesõnaga, vrestling tuletab pidevalt meelde oma tsirkusejuuri ja laadapalagani olemust ega lase end kunagi täiesti tõsiselt võtta. Ja see on tema tugevus, sest ainult tugev naerab enda üle. Vrestling heidab irvitades kinda liigtõsisele argimaailmale, mis on unustanud karnevali, tsirkuse ja bakhanaali. Psühholoog Christopher Dwyeril, kes on määratlenud vrestlingu supermaskuliinse seebiooperina, on tuline õigus.3
Loodud lood. Vrestlinguloo võtmesõna on „vastasseis“, mida võidakse esitada nii sportliku kui ka isiklikuna. Osa vrestlereid moodustab paarid (ka mees-naine) või meeskonnad, mis rivaalitsevad teiste samasuguste kooslustega. Vahel näeb lugu ette vastasseise, mis kestavad kuid, kui mitte aastaid.
Vrestlingulugude vormimisel on jäme ots kolmetäheliste organisatsioonide (WWE, WCW, AEW) juhtkonna käes. Nende organisatsioonide (promotions) heaks töötab rida kirjutajaid, dramaturge ja telemehi. Pikka aega nähti kõvasti vaeva, et luua vrestlingu kui päris asja illusiooni. Kõige paremini aitas sellele kaasa voolav veri, mis saavutati salamisi tehtud tahtlike sisselõigetega. 2008. aastast pani WWE verele keelu peale, et mitte kaotada teleülekannete vaatajaskonda. Nüüdseks ei ole enam vaja nii kramplikult rõhutada vrestlingu ehedust.
Mõnikord tungib elu ise ootamatult mängu struktuuri ja taob sellesse sügavad mõrad. Üldiselt on lood detailideni paika pandud, kuid füüsilise rahmeldamise käigus sünnib mõndagi ettenägematut, mistõttu on vrestling osutunud ohtlikumaks kui mis tahes kontaktala. On tulnud ette nii raskeid vigastusi kui ka surma. Võiks ju mõelda, et varjatud oht annab mängule sügavamaid nüansse ja lisakihte, kuid ilmselt pole see nii: promootorid teevad, mis vaja, et õnnetus end liialt meelde ei tuletaks ja show läheb täie hooga edasi.
Kuigi sageli on promootorid endised vrestlerid (neist olulisim WWE üks asutaja Vince McMahon), kes peaksid mängu hästi mõistma, tuleb ikka ette kangelaste rahulolematust stsenaariumiga. Kui Ray Mysteriol tõmmati ühel etendusel mask eest, oli ta avalikult äärmiselt nördinud: „Ma olin väga selle vastu. Ma arvan, et WCW ei mõistnud, mida tähendab mask mulle, minu fännidele, minu perekonnale. Nörritav oli ka see, et see ei sündinud verise võitluse haripunktis teise maskeeritud maadlejaga, vaid mingi teisejärgulise matši ajal. Sama asi juhtus Juventudi ja Psicosisega ja olgugi psühholoogiliselt arukas, oli see ikkagi Eric Bischoffist [vrestlingupromootor, teletegelane, raamatukirjutaja] rumal samm. Fännid loodetavasti mõistavad, et mul ei olnud valikut: pidin ilma jääma kas maskist või tööst.“4 Ole kui suur staar tahes, aga loo diktaadile pead ikka alluma …
Näitlemine. Näitlejameisterlikkuse pärast ei tasu etendusele minna. Vrestlingustaarid on sportlase kehaga näitlejad, kuid ikkagi amatöörnäitlejad. Nende liikumine ja miimika, mis on eriti oluline teleülekannetes, on täies vastavuses loo sisu ja kvaliteediga, aga ei enam. Ent asi ei ole individuaalseis võimeis (õigemini nende puudumises), vaid selles, et lugu reguleerib ka võimete realiseerimist – ja seda mitte just positiivses suunas. Kuigi vrestlerite seas on sportlastaustaga isikuid, nende seas ka mõned märkimisväärset edu saavutanud maadlejad, on siiski ilmne, et ala seisab lähemal näitlemisele kui spordile. Kui sport ei ole andnud just palju meeldejäävaid näitlejaid, siis vrestling on osutunud tõeliseks Hollywoodi kasvulavaks. Rivi eesotsas marssivale ületamatule Dwayne Johnsonile, keda peetakse praeguse aja suurimaks märulistaariks5, järgnevad riburada pidi Hulk Hogan, John Cena, Steve Austin, Roddy Piper, Dave Bautista jt. Ja olgem ausad, enamik neist meestest on kõvasti paremad näitlejad kui eelmise sajandi lõpus Hollywoodis ilma teinud kuulsad kulturistid Schwarzenegger, Ferrigno, Yeung jt. Ent on oluline silmas pidada, et vrestling ise on Hollywoodist samavõrd võitnud. Kõik filmitaustaga võitlejad on populaarsusedetabelite tipus. Miljonite lemmik on Hulk Hogan, 1953. aastal sündinud kahemeetrine vunts, kes esimesena filmitööstuse ukse pärani lahti lõi.
Aga mis siis, kui persona on kahvatu ja näitlemisoskustki napib? Vrestlingul on varuks veel üks üllatus: sõnaosavus (mic skill). Nimelt tuleb ringis võidelda ka suuga. The Rocki trumbiks on rääkida end suureks ja võluda publik sõnadega ära. Kui suuvärk on kehvake, võib karjäär lühikeseks jääda. WWE põhikirjutaja Brian Gewirtz on ühes intervjuus öelnud: „Üks lahedamaid asju WWE juures on see, et saab võtta midagi zeitgeist’ist ja popkultuurist ning teha oma versiooni, interpreteerides seda või sulandades selle süžeesse vaevalt mõni tund või päev pärast seda, kui see on veebis ilmunud“.6 Nii lihtne see ongi. Popkultuuri masinavärk töötab sujuvalt ja tõhusalt. See ei tunnista ega vaja mingisuguseid piire ja tõkkeid. Võimas masin on omnipotentne, korraga esil kõikides kihtides, igas ajas, igas teadvuses – täiuslik ühendatud anumate süsteem.
Menu. Nüüd jääb veel täpsustada, miks on ikkagi vrestling sedavõrd menukas. Ehkki nüri ja veider, on selles odava maiguga meelelahutuses siiski oma võlu. Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub säärane metsik triangel vabastavalt. Muidugi, see on pelgalt efekt, kuid siiski üsna võimas efekt. Vrestling on kui täiuslik demokraatia, aga mitte kultuuri, vaid looduse mõttes. Kõik on justkui võrdsed ja teevad, mis tahavad. Seadusi, norme ja piire ei ole, on ainult terved ja tugevad higised kehad ning instinktid ja toores jõud. Vrestling on parem kui filmid, sest ämblikmeheks saada pole just väga lihtne, aga vrestler võib põhimõtteliselt saada igaühest! Ses mõttes on vrestling vägagi ehe ja päris.
Kirjandusteksti puhul võib olla kindel, et tulemus sünnib autori ja lugeja jagatud pingeväljas. Vrestlingus, nagu spordivõistlusel, teatris, kinos ja tsirkuses, jääb adressaadile passiivse pealtvaataja roll. Kui lugu lubab, saavutavad inimesed esiridades vrestleritega kehakontakti, kuid on näha, et siin peetakse piire rangelt silmas, sest seda, kes on lunastanud pileti, ei tohi ohustada miski. Aga ometigi on vrestlingus ka pealtvaatajate osas midagi silmatorkavalt teisiti.
Nende etenduste puhul ei ole üllatanud niivõrd end lõpmatuseni kordav näitemängulikkus, vaid just publiku elav reaktsioon – samaväärset suudaksin ette kujutada vast Till Lindemanni kontserdil. Kaasaelamine on sedavõrd tormiline ja puhuti niisama loomalikki kui selle ajend ise. Saalis karjutakse, vilistatakse, hüpatakse, skandeeritakse, vehitakse plakatitega, millel võib olla nt lause „Täna on minu sünnipäev!“, ja möllatakse muul viisil, justkui sõltuks sellest, kas päike tõuseb ka homme. Viha ja põlgust heel’ide ja poolehoidu face’ide suhtes on raske selgemalt väljendada.
Kas inimesed mängivad oma kohtadel kaasa, sest mängu loogika näeb nii ette, või käib etendus publikust sedavõrd võimsalt üle ja läbi, et uhab välja viimsegi apolloonilise elemendi, jättes alles vaid sügaval sees peituva ekstaasi? Võib-olla nii üht kui ka teist, aga kui on vaja ratsionaalset vastust, siis tuleb seda otsida kayfabe’st. Kayfabe ongi toosama vana mängureegel, mis vormub kollektiivses kokkuleppes, et seda, mis ringis ja mujalgi sünnib, võetakse kui tõde. Kayfabe ütleb, et nüüd peab elu jälle taganema mängu ees. See signaal rakendub kohe, kui loo kangelane kohtub oma lugejaga-vaatajaga. Aga kokkulepe toimib mõlemat pidi, sest rakendub ka lugejale-vaatajale ehk vrestlingufännile. Selline on vrestlingu maailm.
1 Lewis Injai, Cyprine Apindi, Which is the most popular sport in America? Top 12 revealed (02.02.2023) – Sports Brief. https://sportsbrief.com/other-sports/14576-discover-popular-sport-america/; Rysak, Heorhii. 10 The Most Popular Sports in America – Top Picks. – Athletesite. https://athletesite.com/sport-inspiration/most-popular-sports-in-america/
2 Daniel Hopper, 25 WWE Wrestlers That Used Steroids (05.09.2022). – Medium. https://medium.com/in-fitness-and-in-health/25-wwe-stars-that-used-steroids-8f656c233a9b
3 Dwyer Christopher, Why Do Grown Men Watch Wrestling? (13.06.2022). – Psychology Today. https://www.psychologytoday.com/us/blog/thoughts-thinking/202206/why-do-grown-men-watch-wrestling
4 The Lilsboys. Mysterio: Behind the mask. – Wayback Machine. https://web.archive.org/web/20080403055559/http://www.rey-mysterio.org/rey/articles/misc004.php
5 Chris Morgan, Who are the best action stars working today? (27.10,2023). – Yardbarker. https://www.yardbarker.com/entertainment/articles/who_are_the_best_action_stars_working_today/s1__35543333#slide_2
6 Duncan Cooper, Sure, WWE Was Scripted. Its Greatest Writer Told Us How He Made It Happen (24.08.2022). – VICE. https://www.vice.com/en/article/k7b77x/brian-gewirtz-wwe-head-writer-interview-tales-from-the-territories
Kuressaare teatri „Üksildane lääs“, autor Martin McDonagh, tõlkija Peeter Sauter, tõlke toimetaja Külli Seppa, lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe, kunstnik Ketlin Saaremäe, valguskujundaja Tarmo Matt. Mängivad Markus Habakukk, Luisa Lõhmus, Jürgen Gansen ja Tanel Ting. Esietendus 7.III suures saalis.
„Üksildane lääs“ on viimane näidend Martin McDonagh’ Leenane’i triloogiast (1996–1997), millega sai alguse iiri näitekirjaniku ja filmilavastaja tähelend. Üllar Saaremäe kohtus tema loominguga esmalt näitlejana, isa Welshi rollis; Jaanus Rohumaa lavastus „Connemara. Üksildane lääs“ oli esimene McDonagh’ lugu eesti laval (Rakvere teater, 1999). Nüüdseks on Saaremäe lavastanud triloogia kolm osa, esimesest viimaseni: „Leenane’i kaunitar“ ja „Üks pealuu Connemaras“ Rakvere teatris aastatel 2011 ja 2014, nüüd siis „Üksildane lääs“ Kuressaare teatris.
Kuigi Leenane’i triloogia kolm osa on iseseisvad lavalood, mainitakse neis ka teiste näidendite tegelasi – kokku saab musta huumoriga laetud pusle või koondportree Iirimaa külakesest kui „Euroopa mõrvarite mekast“. „Üksildane lääs“ on kahe venna lugu. Õigupoolest on igas triloogia näidendis neli tegelast, kusjuures kaks on vennad. Muuseas, üks Rakvere teatri näitleja on mänginud kõigis kolmes loos üht venda, nimelt Velvo Väli: 1999. aasta „Üksildases läänes“ oli ta Coleman Connor (vaheldumisi Erik Ruusiga), „Leenane’i kaunitaris“ Pato Dooley, lavastuses „Üks pealuu Connemaras“ aga võmm Thomas Hanlon, kes on triloogia viimases osas ülioluline lavatagune tegelane.
Coleman ja Valene Connor väljendavad-sisendavad vennaarmu ja -armutuse teemat kõige jõulisemalt, piibelliku tähenduskaaluga. „Üksildase lääne“ eelmises lavastuses, harrastusteatrite KaRakTer ja Tegelt Kah ühistöös (lavastaja Ain Saviauk, mängupaik Põlula Metsiku Piisoni saloon, 2023), suutsid Tiit Alte (Valene) ja Margus Mankin (Coleman) elupõliste vendade vinges ja vimmakas duos ühildada meie liigestest lahti aja Samuel Becketti absurdimaiguga. Tase, mida annab ületada.
Ent pühakirja mõõtkava toob ja loob näitelavale isa Welsh. Seesama tegelane, kelle noor Üllar Saaremäe kord meeldejäävaks mängis ja kes on temale nüüdki hingelähedane. Äkki isegi kompromissitumalt kui näitemängu autorile?! Õpetaja Welshi annaks tõlgendada ka pealispindsemalt, halenaljaka ludri ja alkohoolikuna, aga sel juhul haihtuks üks oluline tasand. Saaremäe lavastuses oleks see mõeldamatu.
On aeg keskenduda Kuressaare teatri näitlejate kvartetile. Üks häiriv tõik: „Üksildase lääne“ kavalehel on kirjas nelja näitleja nimed, aga puuduvad tegelaste, rollide nimed. See võib olla pime juhus ega väärikski mainimist, kui samasugune (ego?)muster ei korduks viimasel ajal üpris tihti eri teatrite või truppide puhul. Kui tegu on rolliloomega, kui osatäitja on oma rolli teenistuses, tähendab niisugune lünklik info hoolimatust autori, näitlejate, publiku, teatriajaloo suhtes – mitte tingimata ses järjekorras, aga mõte jääb samaks. Sain südamelt ära öelda.
„Üksildane lääs“ on kahe venna (Valene – Tanel Ting, Coleman – Jürgen Gansen) lugu, ent pühakirja mõõtkava toob ja loob näitelavale isa Welsh (Markus Habakukk, keskel).
„Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid. Peenelt teiseneb helistik muusikalise kujunduse kaudu. Samuti Ketlin Saaremäe stsenograafias, kus vahelduvad ja vastanduvad kaks tegevuskohta: vendade kodu, seinal püss ja krutsifiks, ning järveäärne mõtiskluspaik rahuneva ja nukra valgusevärelusega (valguskujundaja Tarmo Matt), kus hapramal pihtimustasandil paotub isa Welshi üksildus ja temasse kiindunud noorukese Tipsi/Mary igatsus. Oluline on märgata ka kostüümide detaile ja värve.
McDonagh põimib nelja tegelase saatuse isikupäraseks sasipuntraks, kombates hulljulgelt musta võllahuumori ja traagika piire. Vendade tandemis – need kaks tüüpi tandemiks kokku neetida näib peaaegu kohatu, aga vältimatu – on selgepiirilisem sell Jürgen Ganseni Coleman Connor. Sihuke keevaline koleerik, väga lühikese süütenööriga, paras põrgusigidik või -sigudik. Coleman muudkui kammib oma allumatut juuksepahmakat. Kuni selgub tema (sund)tegevuse põhjus, nii et kui Coleman mõrvatud isast tühjaks jäänud kiiktooli põrnitsedes jälle kammi kahmab, ei teagi, kas nutta või naerda. Vahel on Coleman rabavalt lihtsa- või lapsemeelne. Aga nood sõgeduse ja naiivsuse puhangud, nipsust ümberlülitumised, ettearvamatud sööstud ja drastilised impulsid on mõlemale vennale omased, kummalgi terake isemoodi. Ganseni temperamendist lõkendavas, atraktiivses lavaelus peitub oma ohukohake: ülemäära kärme, etteteadev reageerimine toob mõnikord kaasa sündmustest üle ludistava tekstiandmise, mis hägustab ka näitleja diktsiooni.
Tanel Tingi Valene Connor on veidram vennike, kelles annab selgusele jõuda. Ühelt poolt vagus väikevend, kes kogu elu on tahtnud, et teda mängu võetaks. Kiidab Colemanile takka: mulle meeldib küll kakelda, nagu sullegi … Aga mida ta mõtleb? Teisest küljest on ta igavene ihnuskoi, kel eluväärtused tobedalt nihkes. Nii saab ta pühakujukeste kollektsioon silmakirjatseva varjundi. Mahedahäälne Valene võib olla kurblik ja siiras, sekund hiljem süüdimatuseni isekas ja ükskõikne – pugeja, manipulaator. Kui Valene kiiktoolis õõtsudes katsub imiteerida ilma huulteta tüdrukut, viirastub viivuks suukorvistatud Hannibal Lecter. Samas lisab Tingi rollile väikse koduse muheduse Valene’i saarekeelne hääldus, kui ta mõnuga venda pilkab: see pani su möistusele eluks ajaks pöntsu! Vennaste suhtlemises näeb pidevalt vaimukaid nüansse, näiteks Tayto krõpsude üllatavalt üksmeelne koristamine, misjärel nad prügikühvlilt nagu hõbekandikult krõpse suhu pistavad.
Kui vaagida vendi isa Welshi silmade läbi, ei ole juhuslik, et Welshi kannatusekarikas ajab üle ääre just Valene’i puhul. Kirikuõpetaja deemonlik raevuiil ja tarduv poos löögiks tõstetud käega on efektne, tragikoomiline, kuid sisuliselt kõnekas. Valene kägardub imekähku alandlikuks, lüüasaanuks.
Markus Habakukk on isa Welshi rollis Üllar Saaremäe talaaripärija – mitte üksnes kujundlikus, ka otseses mõttes, sest ta kannabki sama kostüümi mis Saaremäe kakskümmend viis aastat varem. Olen tookord kirjutanud: „Enesetapp kui põrgutee – rahu vendade vahel kui võimalus, lunastus. Welsh on tõlkes „uelsi“, aga ka … „kihlveol petma, kihlveorahaga jalga laskma“. Isa Welsh sõlmib kihlveo kõrgele sealpoolsele panusele ja see pole pettus, lavastuses kindlasti mitte. (McDonagh’ nimel ei julgeks kätt tulle panna!) [—] Üllar Saaremäe osalahenduses vilksatab pehmus, ennast haletsev nõrkusetoon, leebe huumorivarjund. Aga see pole määrav, kui lavastuse finaal teeb isa Welshi ees taeva lahti.“*
Habakuke Welshi rolli portreteerida on kolme etenduse põhjal veel ennatlik. Võimalik, et Saaremäe oli romantilisem, luulelisem, nii peegeldus ta veerand sajandit noorema vaataja silmades … Huvitav on jälgida uue Welshi siseilma, kahtluste ja otsuste rütmi ja pulssi, usulise kriisi kuristiku sügavust, väärikuse ja enesehaletsuse piiri, kurba huumorit, vaimuliku läbitunnetatud sõna- ja mõttevara. Roll ei ole kergete killast, aga süüvimist väärt, osatäitjale õigeaegne ja kaalukas proovikivi. Markus Habakukk on tõetundlik näitleja, kes otsib rolli tuuma igal etendusel. Sestap oskan vaid soovida, et Kuressaare teatri uuslavastuse teekond oleks hoolikalt läbi komponeeritud, areng süsteemne ja põhjalik.
Lavastaja Saaremäe sõnumis on oluline lootus. Laval kingitakse Welshile ja Tipsile südamlik stseen, mis avab mõlema olemuse. Tipsi (sõnatundliku tõlketoimetaja Külli Seppa täpse kõlaga vaste originaalile Girleen!) rollis on Luisa Lõhmus, kelle natuke nagu kidalise lavanatuuriga haakub hästi see väliselt bravuurikas ja trotslik, aga hingepõhjas tundlik lapsnaine.
Kirjeldan õrna interluudiumi kahe stseeni vahel. Pärast Connorite vanamehe matusetalitust võtab õpetaja Welsh vendade pool napsi, isata jäänud poegade kakluste-nääkluste kaosest rabatuna unustab Welsh sinna maha oma piibli. Kui õpetaja seda koduteel märkab, ei leia ta hingejõudu kohe tagasi minna. Kurnatuna vajub ta pingile, jääb tukkuma. Tipsi, kes samal ajal sattus Connoritele puskarit müüma, on Welshile järgnenud, istub vaikselt õpetaja kõrvale, püüab vargsi tema kätt piiblile asetada. Welshi pea vajub tüdruku õlale. Tipsi puhkeb laulma, hellalt, imekaunilt. Ei ole ta ehedas laulus „lõõmavat kirge“, vaid puhas õrnus. (Tagasi mõeldes seostub unelauluviiv Tipsi nimega – Mary, Jeesuse ema. Nomen est omen. Tipsi hilisem mõtisklus surnutest, kes soovivad elavatele head, on oma olemuselt samasugune laul.)
Kui kirikuõpetaja virgub ja pühakirja avastab, tõstab ta küsivas hämmingus pilgu ülespoole, maapealset kaitseinglit ära aimamata. Seegi teema kannab lõpuni. Oma lunastajaambitsioonis, meeleheite ja lootuse kuumas sulamis, teeb Welsh enesetapuga ränga panuse vendade lepitamisele. Aga maisema loogikaga võiks mõelda, et isa Welshi hingele jääb hoopis ühe noore armastava südame purustamine. Kas Mary suudab leida hingejõudu, eluvaprust, jääda vaimselt terveks? See on valusam või lihtsalt inimlikum küsimus kui vendade sümbolsaatus.
Teine vaatus on Welshi rollis keerulisem, sisemise saladusehoovusega. Need kaks eristuvat, tühjast-tähjast puhastuvat stseeni, hüvastijätt Maryga järve kaldal ja kiri vendadele, on väliselt napid, ent seda intensiivsemad sisimas. Partneriks kujuneb siin ka publik, kirja vendadele lausub Welsh ju otse saali. See omakorda paneb publikule teistmoodi vastutuse, loob vahetuma osaduse. Neis kahes stseenis hajub neljas sein: teatrisaal muundub Welshi ja Tipsi silmavaate kaudu esmalt järveks, lohutuks enesetapukutseks; seejärel surnuaiaks, mille Tipsi sõnastab hoopiski julgustavaks paigaks, lootusrikkaks sillaks surnute ja elavate vahel; viimaks, kirja kuulates oleme me kõik saalis mõttetult kaklevad vennad, kellele isa Welsh soovib leppimist ja armastust. Jääme lootma, et punane laotusevalgus ei tähista põrgut, vaid üksnes loojangukuma.
Viimane suur stseen kuulub vendadele. Isa Welshi vennaarmu mõte moondub kähku ületrumpamiseks, andestamine hasartmänguks, tulvil jaburaid, kiusakaid, koomilisi ja sünkjaid seiku minevikust. Kummatigi on Valene see vend, kes tõesti püüab muutuda. Kui Valene vaikselt räägib, kuidas ta ei tahtnud üksi jääda ja oleks hakanud venda igatsema, murrab see Colemani kõva-mehe-uljuse. Vennad kaisutavad kaua, ehtsas meeleliigutuses.
Kui näidend nüüd lõpeks … ei oleks see McDonagh. Me ei saa teada, millal ja miks jäid pojad ilma emata, see vastamata küsimus kriibib ja kummitab. Pärast tõelist leppimist tahab Valene järele jätta, Coleman aga ei taipa, miks lapsikud kiusamislood venda ei ärrita. Järk-järgult paisub sõnaduell pinevaks, lepituse käesurumisest saab rusikate kokkupanek („nukid!“), žest tähistab ähvardust, tõotab kaklust. Tõesti-tõesti, isa Welshi šansid kahanevad kohutava kiirusega. Coleman ei vaeva sellega oma pead, talle on Walsh-Welsh üks „keskmine mees“ ja punkt. Aga Valene ei leia asu ega hingerahu. Paradoksaalsel moel jääbki lootus Valene’ile, kes ei suuda ära põletada Welshi kirja ja teeb isegi ristimärgi.
Avastseenis, kui kirikuõpetaja siseneb koos Colemaniga, on Welshi ja üksiti näidendi esimene lause: „Kuule, ma jätan Valene’ile ukse irvakile.“ Ehk jätab Valene viimaks isa Welshile ühe nähtamatu ukse irvakile?
McDonagh on lõpetanud näidendi „Üksildane lääs“ remargiga: „Valene heidab nukra pilgu kirjale, siis põrandale, ja läheb. Valgus hääbub aegamisi. Kirjale ja krutsifiksile jääb üks valgusvihk viivuks kauem püsima.“ Laval jäävad valgusvihku krutsifiks, isa Welshi kiri ja Mary kett südamega, mille ta tahtis Welshile kinkida. Usk, lootus, armastus.
Muusikaline juhtmotiiv viivleb mõtlikult, kurblikult … kuni lahvatab reipaks lauluks, mille saatel saabuvad näitlejad ükshaaval kummardama: Gansen – Coleman, Ting – Valene, Lõhmus – Mary, Habakukk – Welsh. Samamoodi minnakse lavalt, Welsh viimasena, otsekui oma lambukestel pilku peal hoides. Teist korda tullakse aga vastupidises järjekorras ja minnes järgnetakse isa Welshile. Stiilne, tähenduslik, elurõõmule kutsuv finaalirituaal.
* Pille-Riin Purje, „Olgu taevas su ees lahti enne, kui kurat sinu surma märkab“. – Teater. Muusika. Kino 2000, nr 3.
Akadeemilist teoreetilist filosoofiat tõlgitakse viimasel ajal Eestis üpris palju. Mõneti haruldasem on aga selles valdkonnas näha avaldatuna eestikeelset omaloomingut, eriti veel koguteose kujul. Viimase kümne aasta jooksul on siin ilmselt kõige tähelepanuväärsemaks erandiks olnud Margus Oti väekirjade sari. Kuna aga mõtlemisviis, mida need raamatud esindavad, kuulub pigem kontinentaalsesse filosoofiasse, siis on jäänud Eestis viljeldav analüütiline filosoofia mõneti kontinentaalse filosoofia varju.1
Hiljuti on aga ka meie analüütilised filosoofid aktiveerunud. Eelmisel aastal ilmus Roomet Jakapi sulest kogumik „(Ir)ratsionaalne“, kuhu on koondatud tema aastate jooksul avaldatud looming. Nüüd on sellele lisandunud Bruno Möldri kogumik „Vaimu tõlgendades. Tekste vaimufilosoofiast“.
Möldri peamine uurimisteema kogu tema karjääri vältel on olnud vaimufilosoofia, mis on analüütilises traditsioonis mentaalsete nähtuste loomust uuriv teoreetilise filosoofia haru. Võib loota, et vähemalt osa vaimufilosoofilisi küsimusi leiab hõlpsasti kõlapinda ka muidu filosoofiavõõras lugejas: keha-vaimu vahekorra probleem tõukub intuitsioonist, mida ka paljud mittefilosoofid jagavad, intuitsioonist, et kehaline ja vaimne erinevad teineteisest radikaalselt, mistõttu pole selge, kuidas nad omavahel suhestuvad; teadvuse seletamise probleem, mida võiks ka kohelda kui keha-vaimu probleemi erijuhtu, tõukub aga raskustest, mis sugenevad katsest seletada teadvust ajuprotsesside kaudu. Need probleemid on kolinud ka teaduslikku psühholoogiasse, mistõttu nende kõlapind on olnud mõneti laiem kui filosoofilistel küsimustel, mis on jäänud valdkonnasiseseks. Seepärast loodan, et Möldri kogumik püüab rohkem avalikku tähelepanu kui analüütilise filosoofia ainelistelt raamatutelt üldiselt on mõistlik eeldada. See panustaks ka raamatu ühte eesmärki, milleks, nagu ta juba eessõnas ütleb, on vaimufilosoofia nähtavuse suurendamine Eesti avalikkuses.
Raamatu eessõna pealkiri „Siili sõõrid“ ja kaanekujundus on inspireeritud Isaiah Berlini eristusest kaht sorti mõtlejatüüpide vahel. Rebane on see, kes ei jää ühegi kindla idee juurde pidama ning kelle mõtted ei moodusta ühtset süsteemi. Siil on see, kes keerleb ümber mingi kindla idee, mis tema mõtlemist läbib. Mölder tuvastab endas siili, kuna tema mõtet kandnud läbivaks ideeks on kogu tema karjääri vältel olnud interpretivism vaimu suhtes – teooria, mida ta kaitses oma doktoritöös, sel teemal ilmus tal 2010. aastal (ingliskeelne) monograafia ning seda ta kaitseb ja arendab aina edasi.
Raamat jaguneb neljaks osaks. Esimese osa peatükid juhatavad sisse vaimufilosoofiasse, tutvustades vaimufilosoofilisi seisukohti ning esitades ühtlasi arutluse vaimufilosoofia avalikust rollist (arutlus, peab tunnistama, jääb üpris põgusaks). Teises osas keskendutakse juba konkreetsemalt interpretivismile ning kontrasteeritakse seda sellele lähedaste seisukohtadega. Kolmandas osas vaadeldakse vaimu kvalitatiivseid-kogemuslikke aspekte ning nende kolmanda isiku perspektiivilt mõistmise võimalikkust. Neljandasse ossa on koondatud artiklid, mis hästi eelnevatesse osadesse ei sobitunud ning mis keskenduvad mingite kindlate autorite (Jerry Fodor, Donald Davidson) või mõttevoolude (marksistlik vaimufilosoofia) analüüsile. Kogumik ei ole seega temaatiliselt nõnda ühtne, nagu siili metafoor märku annab, kohati on arutuse all teemad, mille seos interpretivismiga vägagi lõdvaks jääb. Seda Mölder ka tunnistab.
Oma arvustuses keskendun raamatu teise osa artiklitele, kus keskendutaksegi interpretivismile ja selle kaitsmisele. See muidugi ei tähenda, et esimene ja teine osa põhjalikumat kajastamist ei vääriks. Vaatlen ennekõike Möldri värskemaid artikleid, mille puhul võiks eeldada, et neis peegelduvad tema värskemad seisukohad.
Paar sõna siiski esimesest osast. Arvan, et laiemat lugejaskonda valgustaks kõige paremini raamatu esimene peatükk, kus Mölder on esitanud silutud kujul keha-vaimu probleemi tutvustava peatüki filosoofia õpikust, mille ta koos Roomet Jakapi ja Marek Voldiga 2018. aastal avaldas. Muu hulgas saab ka küsitud, miks philosophy of mind on eesti keeles „vaimufilosoofiaks“ tõlgitud – see on küsimus, mis tõenäoliselt osal lugejatest, kes teemaga kokku pole puutunud, siiani tekkida võib. „Kuidas kohendada minapilti“ on üleskutse filosoofia tarvilikkuse järele paranähtuste ja esoteerika usku eestlaste harimiseks. Möldri järgi aitab vaimufilosoofia jõuda rahvapsühholoogia ja teadusliku filosoofia kombineeritud täiustatud inimesepildini, kus parapsühholoogial kohta pole. Sel teemal oleksin tahtnud näha põhjalikumat arutelu, kuna ettepanek jääb üpris visandlikuks.
Kolmandasse ossa kuuluvad peatükid, kus kritiseeritakse kartesiaanlikku enesekohase teadmise mudelit, mille järgi isiku vaimuseisundid on talle läbipaistvad. Kõik selle osa peatükid jäävad võrdlemisi kaugesse minevikku, kas eelmise sajandi lõppu või käesoleva sajandi algusesse, mis annab mõista, et need teemad pole viimasel ajal olnud Mölderi huviorbiidis. Huvitav oleks olnud näha, kas tema vaated viimastel aastatel ka muutunud on.
Bruno Mölder 29. VIII 2011 Tartus Eesti filosoofia seitsmendal aastakonverentsil. Oop / CC-BY-SA-3.0 / Wikimedia Commons
Tulgem nüüd raamatu teise osa „Interpretivism, fiktsionalism ja eliminativism“ juurde. Teise osa alguses on kõrvuti kaks teksti „Vaimu tõeväärtustamine“ ning „Vaim ja tõlgendus“, mille avaldamise vahele jääb 23 aastat, mis aga mõlemad väljendavad samasugust meelsust vaimuseisundite staatuse suhtes ning lasevad näha järjepidevust Möldri vaadetes eelmise sajandi lõpust tänapäevani.
Milles see meelsus siis seisneb? Kõige hõlpsam on näha seda kontrastis praegusel ajal analüütilises vaimufilosoofias üsna populaarse vaatekohaga, mille järgi vaimuseisundeid ja nende omamise tingimusi võimaldab meil ennekõike mõista teaduslik psühholoogia, mille avastuste valguses meie arusaamad vaimuseisunditest on haavatavad. Selle perspektiiviga on kooskõlas arusaam, et vaimuseisundid kas taanduvad ajuseisunditele või et vähemalt aju kohta tehtud avastused aitavad mõista vaimuseisundite loomust. Möldri interpretivism eeldab aga seevastu, et see, milles seisneb vaimuseisundite loomus või vähemalt nende omamise loomus, on määratud nende argiste kriteeriumide poolt, millele me oma vaimuseisundite omistustes tugineme. Juba „Vaimu tõeväärtustamises“ on Mölder visandanud seisukoha, mille järgi isikutele vaimuseisundite omistuste tõesuse või vääruse määrab see, kas isik on tõlgendatav keelekogukonnas omaksvõetud kriteeriumide alusel. Et kogukond kriteeriumid omaks võtaks, peaksid need seisnema avalikult ligipääsetavates tõsiasjades isiku käitumise ja olukorra kohta. Kuna tavainimene on võimeline omistama vaimuseisundeid nende kriteeriumide alusel, teadmata midagi ajuseisundite või psühholoogiliste protsesside kohta, mis omistatavas aset leiavad, siis ei tohiks vaimuseisundite omamine seisneda muus kui nendele kriteeriumidele vastamises, mida inimene on võimeline tuvastama.
Interpretivism, mida Mölder kaitseb, on siis tees, mille järgi vaimuseisundite omamise tingimuseks on tõlgendatavus rahvapsühholoogiliste2 tõlgenduskriteeriumide alusel. Peatükis „Vaim ja tõlgendus“ vaatleb Mölder interpretivismi pooldavaid argumente. Ta kaalub viit vaimuseisundite omadust, mis võiksid anda aluse interpretivismi pooldamiseks. Need on vaimuseisundite seos 1) ratsionaalsusega ja 2) normatiivsusega; nende 3) holism, 4) abstraktsus ja 5) sõltuvus äratundmisest. Lugejat võib mõneti üllatada, et Möldri optimism interpretivismi suhtes tolles peatükis on põhjendatud ennekõike vaid viienda omadusega selles nimekirjas, äratundmisest sõltuvusega. Abstraktsuse puhul arvab ta, et see jätab lahtiseks, kas intepretivismile lähedased alternatiivid seda omadust seletaksid. Minu arvates on ka viies omadus, äratundmisest sõltuvus, samavõrd kooskõlas interpretivismi alternatiivi, fiktsionalismiga, mille järgi vaimuseisundid on kasulikud fiktsioonid, või instrumentalismiga, mille järgi vaimuseisundid on kasulikud postulaadid, mille kaudu käitumist ennustada. Ka fiktsionalism ja instrumentalism ei näe vaimuseisundite taga mingit sügavamat reaalsust, kui seda, mis on avalikult ligipääsetav, ning arvatavasti võimaldaksid ka need teooriad seletada äratundmisest sõltumist.
Eelnev küsimus puudutas intepretivismi kontrastis selle lähimate alternatiividega, millest kõigile on omane hoiak vaimuseisundite suhtes, koheldes neid metafüüsiliselt n-ö pinnapealsetena, sidudes nende olemise ja olemuse tõlgendatavusega ja vältides neile mingi varjatud loomuse omistamist, mis argitõlgenduse kriteeriumide rakenduse eest varju jääb. Võib aga küsida, kas sellist hoiakut tuleks rakendada ka muudele nähtustele. Kui see, kas kellelgi on mingi vaimuseisund, on määratud selle poolt, kas ta nõnda tõlgendatav on, siis, kas me ei võiks midagi sellesarnast öelda ka muud sorti seisundite ja omaduste kohta? Mölder vastaks sellele küsimusele kindlasti eitavalt, kuna näiteks füüsika ega keemia suhtes ta interpretivist pole. Kui kõik omadused oleksid sellised, et see, kas millelgi antud omadus on, on määratud selle poolt, kas ta on nõnda tõlgendatav, siis tuleneks sellest midagi idealismi sarnast: asjade olemise ja mõeldavuse vahel oleks sujuv korrelatsioon. Kuna Mölder sellist metafüüsikat ei salli, millest annab ka mõista varem Sirbis ilmunud mõttevahetus Henrik Sovaga3, on ta võtnud seisukoha, et vähemalt need diskursused, mis kirjeldavad loomulikke liike4, diskursused, mille kõige eeskujulikumaks näiteks on füüsika ja keemia, ei ole sellisel viisil tõlgenduslikud, vaid kirjeldavad tegelikkust, mille olemine ei sõltu tõlgendusest.
Mölder paistab seega olevat dualist kaht sorti diskursuste suhtes: ühel pool on realistlikult mõistetavad diskursused, nt füüsika ja keemia, mis kirjeldavad omadusi, mille omamine on n-ö oleva enda asi, teisel pool on rahvapsühholoogia, mis on pelk tõlgendus ning mille poolt määratletud omadused tegelikkuse olemuslikku arhitektuuri ei kuulu. Mõnede omaduste loomus on läbipaistev ja varjamatu, läbipaistev ja varjamatu mitte indiviidide subjektiivsele kogemusele, vaid vastavate diskursuse intersubjektiivsetele omistuskriteeriumidele. Vaimunähtusi kirjeldab meile kõigile mõistetav rahvapsühholoogia, ning vaim ei ole midagi, mille suhtes me saame teha substantiivseid avastusi, kuna tõsiasjad vaimu kohta on antud meile rahvapsühholoogia tõlgenduskriteeriumide kaudu. Teist sorti diskursuse esitatud omaduste loomus on aga meie argistele intersubjektiivsetele kriteeriumidele varjatud, ning nende kohta võimaldab teadus teha meil sisukaid ja meie tavaarusaamu kahtluse alla seadvaid avastusi, vähemalt juhul, kui meil õnne ja hoolikust jagub.5
Kui meil on füüsika ja keemia ühelt poolt ja rahvapsühholoogia teiselt poolt kui vastavalt mittetõlgenduslike ja tõlgenduslike diskursuste paradigmad, siis nende vahele jäävad metafüüsilised hallid tsoonid – need valdkonnad, mille metafüüsiline staatus on lahtine. Kas ka näiteks bioloogia on tõlgendusest sõltuv nagu rahvapsühholoogia? Mölder ei võta selles küsimuses selget seisukohta, kuigi ta paistab möönvat, et ka bioloogilised liigid ei pruugi olla loomulikud liigid. Selline mööndus näib lubavat võimalust, et ka bioloogia puhul on tegu tõlgendusliku diskursusega. Samasugusesse halli tsooni kuulub ka teaduslik psühholoogia. Ühelt poolt tunduvad teadusliku psühholoogia postulaadid paljuski sarnased rahvapsühholoogiliste seisundite või omadustega, nagu näiteks eri sorti tähelepanu, mälu ja mentaalne representatsioon. Teiselt poolt paistavad psühholoogid aga arvavat, et säärased seisundid või omadused saavad olla sisukate avastuste objektideks (erinevalt rahvapsühholoogilistest seisunditest või omadustest). See hall tsoon, mida nii bioloogia kui teaduslik psühholoogia näitlikustavad, on veel interpretivisti poolt ammendavalt uurimata.
Lõpetuseks tahaksin teha märkuse selle kohta, missugune on analüütilise vaimufilosoofia koht eesti filosoofias – sel teemal võtab ka Mölder oma raamatus aeg-ajalt sõna. Nagu eespool sai mõista antud, on analüütilise vaimufilosoofia lähteprobleemiks olnud keha ja vaimu vahekorra küsimus ning tuntumad vaimuteooriad on katsed sellele probleemile vastata. Mitteanalüütilistelt filosoofidelt olen aga kuulnud arvamust, et keha ja vaimu probleem on juba ammu ületatud (nt Heideggeri ja Merleau-Ponty poolt) ning et selles probleemis väljendub ainult iganenud kartesiaanlik eelarvamus olendite olemisse heidetuse või nende olemusliku ihulisuse suhtes, mis keha ja vaimu hargistamise eos absurdseks muudavad. Kuigi ma ise sellise arvamusega ei nõustu ning pigem tekib selle tõttu tung kaitsta Descartes’i pidevate tema vastu suunatud rünnakute eest nüüdisaja intellektuaalses kultuuris, annab sellise arvamuse levik märku, et analüütilise vaimufilosoofia, mis siiani keha-vaimu probleemi tõsidusega suhtub, autoriteet määratleda kõige põletavamaid filosoofilisi probleeme on ebakindel.
Selle mulje valguses oleks põnev katsuda rakendada seda viisi, kuidas Mölder tõlgitseb raamatu viimases peatükis marksistlikku vaimufilosoofiat analüütilisele vaimufilosoofiale endale. Nagu Mölder ütleb, vaatleb ta marksistlikku vaimufilosoofiat „naiivse ja rikutud pilguga“, naiivsega ses mõttes, et tal on vähe taustateadmist marksismi kohta, rikutud ses mõttes, et tal on teistsugused taustaeeldused kui nendel autoritel, keda ta tolles artiklis käsitleb. Nii nagu Mölder vaatleb marksistlikku vaimufilosoofiat „naiivse ja rikutud“ pilguga, oleks huvitav näha, kuidas naiivse ja rikutud pilguga vaatleja näeb analüütilist vaimufilosoofiat. Mina selleks kohane arvustaja pole, kuna jagan Möldriga laias laastus samu taustaeeldusi ja -teadmisi.
1 Mis puudutab analüütilise ja kontinentaalse filosoofia eristust, siis seisneb see minu silmis ennekõike selles, et on võimalik suure tõenäosusega ennustada, kes on need autorid, kellele filosoof eiviita, kui teda kontinentaalse või analüütilise filosoofina identifitseerida. Näiteks analüütiline filosoof viitab väga harva, kui üldse, Deleuze’ile, Derridale või Agambenile, samal ajal kui kontinentaalselt filosoofilt ei ole üldiselt võimalik leida viiteid Davidsonile, Lewisele või Williamsonile.
2 „Rahvapsühholoogia“ viitab siin argiarusaamadele vaimuseisundite kohta.
3 Bruno Mölder, Thomas Nageli mõistlik antihumanism. – Sirp 12. V 2017; Henrik Sova, Meie vaatepunkti mõeldamatus. – Sirp 12. V 2017.
4 Loomulikeks liikideks peetakse filosoofias neid liike, mis vastavad kategooriatele, mis peegeldavad tegelikkuse enda struktuuri.
5 Käesolevast kogumikust välja jäänud kirjutistes on Mölder teinud eristuse, mille järgi osa omadusi on tegelikud, neil on oma päristine olemine, samal ajal kui osa omadusi on „pleonastilised“, s.t nende olemine ammendub vastavate mõistete, mis neid väljendavad, rakendatavusega. Vt Bruno Mölder. Mind Ascribed. Springer, 2010.
„FinEst Funk Festival“ 15. III teatrikeskkonnas Jaik (endine Vaba Lava) Tallinnas.
Märtsisombune reede õhtu tõi endise Vaba Lava saali juba teist aastat peetava väikefestivali „FinEst Funk“, mis oli eelneval õhtul tantsitanud Tartu publikut ning jätkus vähendatud esinejapaletiga veel ka järgmisel õhtul Helsingis Töölö restoranis ja džässiklubis Storyville. Kuigi sõnamängulikust pealkirjast võiks järeldada, et festival seisab üle lahe ja kodumaiste koosseisude najal, hõlmas üritus ka Rootsi ja Itaalia tegijaid. Funk on kujunenud juba aastakümneid katusterminiks peaaegu kõigele, milles on groove’i, veidi džässi ja souli, ning transformeerunud higistest 1960ndatest pärit alusepanijatest tänapäevaseks, üsna valgeks pestud ja klantsitud peomuusikaks kallite kokteilide saatel. Kõige otsesema paralleeli võiks tuua „Jazzkaarega“, mis flirdib küll väga erinevate stiilidega, aga publikumassi moodustab ikkagi tublisti üle 30-40aastaste maksujõuline kuulajaskond, mis leidis kinnitust ka „FinEst Funk Festivalil“. Kindlasti on iga festival logistiline ja majanduslik peavalu, seega oleks tarbetu liiga lennukalt fantaseerida, keda ja milliseid avarusi peaks funk’i-lembene üritus lavale tooma.
Festivali avaesineja Estonian Funk Unit pühkis juba avaakordidega liigse salongilikkuse mured eemale ja nautida sai viimaste aastate energilisemaid jazz-funk-pööriseid. Ühenduse muusikalised juhid Artis Boriss ja Kris Dén olid kokku toonud kümnepealise torusektsiooni, lisaperkussioonide ja harpejji’ga täiustatud koosseisu, mille ühendavaks teemasillaks olid valitud Jaan Kumani legendaarsed 1970ndate funk-hitid ning Marju Marynel Kuudi tuntud ja vähem tuntud vokaalpärlid. Nimedes heljuv retrovaib oli unustatud ning Artis Borissi, Kristen Kütneri ja Valter Soosalu nakatavas kokkumängus sündis energiapallina hoogsalt veerev kuuldemäng, kus Kumani omaaegsed bigbändi-groove’id tõusid elavaks ja tänapäevaseks küttematerjaliks. Etteaste teine pool – koos Sofia Rubinaga esitatud, Kuudi tuntuks lauldud palad – viis aga tagasi traditsioone järgivasse vahuveinivaibi. Veatu ja ameerikalikel tuultel mänglev vokaal on kujunenud ootuspäraseks standardiks, kuhu kõrvale ootan uusi hääli ja lähenemisi. Märkimisväärne on ka asjaolu, et eesti soul-jazz-funk’is on suur puudus uutest meeshäältest.
Festivali avaesineja Estonian Funk Unit pühkis juba avaakordidega liigse salongilikkuse mured eemale ja nautida sai viimaste aastate energilisemaid jazz-funk-pööriseid.
Kodumaine koosseis Silky Steps lubas kavalehel neo soul’i ja uue kooli disko radadel pärlendavat glamuuri ning selle pedantselt täpse helilise vaste kuulajad ka said – miinus omapära, mis eristaks bändi paljudest rajatagustest eeskujudest. Kenasti pakendatud kingitus, millesarnane on igal kingisaajal enamasti juba ammu riiulis olemas. Kiita tuleb aga Stepside energiat ja huumorimeelt, millega saadi üle kohatistest tehnilistest tõrgetest ja suudeti kuulajad üsna tähelepanelikult nõksuma panna.
Üle lahe tegijad, rütmigrupp We Got Soul koos karuse-käreda vokalisti Sam Huberiga, pakkusid tuttava kõlaga kergesti haaratavat soul-funk-kokteili, mis sobinuks ebapopulaarse mõttena nii suurele lavale kui ka kvaliteetsele pubiõhtule. Kuulsad kaverid koos keskealise bluusimisega ei jõudnud siiski ebausutavuse piirimaile ning etteaste päästis Huberi suitsu-napsune hääletämber ja publikut kehtestavalt kaasa kiskuv esinemismaneer.
Järgnev suurkoosseis, peaaegu 20 aastat tegutsenud rootsi Norrbotten Big Band tuli lavale koos tihkekõlalise instrumentaal-funk-bändiga Nine Sparks Riots, nii et püünel võis kokku lugeda lausa 18 liiget. Rohkearvulisus annab sisust hoolimata alati kogukust, aga jahedalt nordic-jazz’ilik kõlapilt lajatas elust veidi suurema orkestraalse kvaliteetaja heaoluühiskonnale omase klantsversiooniga. Instrumentaalpaladele pakkusid täiustust peaaegu Grammy-väärilised naisvokaalid ja vahele mahtusid ka bigbändi juhtfiguuri, saksofonist Joakim Milderi sentimentaalsemad vokaalpuisted. Kui iroonia jätta, tuleb tõdeda, et aina tarbetumalt mõjuvatest Grammy-nominatsioonide mainimisest tuleks artiste reklaamides loobuda: muusika peab kehtestama end jutupaguniteta ja lõppkokkuvõttes ei mäleta neid ordeneid keegi.
Õhtu finaaliks paigutatud Itaalia „funk’i-sensatsioon“ Giacomo Turra & The Funky Minutes teenis õhtu tähtesinejana tähelepanu koos festivali avanud Estonian Funk Unitiga – põhjamaisusest välja ja hooga märksa kuumemate kvaliteetideni. Kõrvu täitvalt vali ja raadiokõlaline slap-tants tõi nostalgilise meenutusena tagasi 1980ndate alguse britiliku, Level 42 aegse white-funk-luksuse, millega tänapäeva praktilisel ja ehk ka kasinal ajal on seoseid leida keeruline, aga siiski võimalik. Kui ajastute blaseerumine kõrvale jätta, saab publik rõõmu kätte ka puhtalt live-muusikast – ja seda polegi meie võrgusuhtlust eelistaval ajastul nii vähe. „FinEst Funk Festivalile“ soovin katsetamisel pikka jätku ja jaksu, et jutumärgistatud funk vabaneks vanadest iketest ja leiduks julgust ka mõiste piirimail mänglemiseks.
Kontsert „Tormiloits“ 16. III Estonia kontserdisaalis. Heigo Rosin (löökpillid), Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Erkki-Sven Tüüri, Einojuhani Rautavaara ja Igor Stravinski muusika.
Kui 11. märtsil ETV kultuurisaates „Plekktrumm“ esinenud Tartu ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimetsalt kultuurisoovitust küsiti, soovitas ta käia klassikalise muusika kontsertidel põhjendusega, et meie orkestrid, koorid, interpreedid ja heliloojad on erakordselt kõrgel tasemel. Ühtegi kollektiivi eraldi ta ei nimetanud, sest ta ei osanud kedagi välja tuua – heade muusikute ja muusikakollektiivide nimekiri on sedavõrd pikk.1
Maimetsa sõnad meenusid eredalt 16. märtsi õhtul Estonia kontserdisaalis Vanemuise sümfooniaorkestri kontserdil „Tormiloits“, mida juhatas teatri muusikajuht ja peadirigent Risto Joost ning kus löökpillidel soleeris Heigo Rosin, kellele see oli ühtlasi ka doktorikontsert. Tõesti-tõesti, nii palju või vähe, kui mul on õnnestunud viimasel ajal elavas esituses muusikat kuulata, ei meenu ühtegi ebaõnnestumist! Aga Vanemuise orkestri üle on kahtlemata eriliselt hea meel, sest tegu on ainsa Lõuna-Eesti professionaalse orkestriga, kes sealse muusikaelu lippu kõrgel hoiab. Ma ei saa siinkohal mainimata jätta oma isa, Jaan Kiivi sõnu, kes mängis trombooni 1970. aastatel Vanemuise orkestris ning pärast „Tormiloitsu“ kontserti 15. märtsil Vanemuise kontserdimajas ohkas: „Oleks meil omal ajal selline orkester olnud!“
Jah, ajad on nüüd sootuks teised ning tänu soliidsele vundamendile, mille ladus aastatel 2011–2020 peadirigendina Paul Mägi ning millele on oskusliku repertuaarivaliku ja „lihtsalt hea dirigendina“ katuse ja katusele kogunisti torni ehitanud 2020. aastal samas ametis alustanud Risto Joost, on Vanemuise sümfooniaorkester tõusnud silmapaistvale professionaalsele tasemele.
Heigo Rosin on Eesti esimene ainult soolo- ja kammermuusikale spetsialiseerunud löökpillimängija. Tänu talle jõudis siin esiettekandeni Einojuhani Rautavaara löökpillikontsert „Loitsud“.
Vaadake, teatriorkestritega on lugu keeruline, kuna sümfooniakontserdid ei ole nende põhitöö. Mul on omaenda rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestris töötamise ajast selgelt meeles, et sümfooniakontsertide asjus jagunes orkestri meelsus laias laastus kaheks: oli entusiaste, kes neid rõõmuga tervitasid, aga leidus ka neid, kes kogesid seda kui tüütut lisakoormust. Teatud mõttes oli neil õiguski, sest sümfooniakontserdi pärast ei õgvendatud teatri tööplaani ega makstud orkestrantidele kontserdi eest lisatasu. Nii võib toonaste kolleegide mitte just ülemäärast entusiasmi sümfooniakontsertide suhtes täiesti mõista.
Kui jätta puhtpragmaatiline pool kõrvale ja süüvida kunstilisse kasutegurisse, siis ei ole sümfooniline repertuaar teatriorkestrile pelgalt vaheldus, vaid edasiarendus, sest esitab orkestrile sootuks teistsugused nõudmised. Tavaliselt on teatriorkester alati kellegi partner, olgu laval siis solistid ja koor või hoopis balletitrupp. Sellest ka teatriorkestrite äärmine reageerimisnõtkus, sest enamasti on vaja kedagi laval jälgida või „püüda“. Sümfooniline repertuaar pakub aga orkestrile võimaluse, piltlikult väljendudes, pimedast orkestriaugust välja ronida ja ise laval särada. Vahetevahel võib ka juhtuda, et säramise asemel rambivalgus esialgu hoopis pimestab mõne teatriorkestri …
Vanemuise orkestri puhul, jumal tänatud, see nii ei läinud, sest juba kontserdi avalooga, milleks oli Erkki-Sven Tüüri (snd 1959) „Tormiloits“, kehtestati end täielikult. Võinuks aga minna teisiti, sest Tüür on oma loo kirjutanud lisapalana, mille koht on teatavasti hoopis kontserdi lõpus, ja nii oli selle avamänguna esitamine juba iseenesest risk. Seda esiteks. Teiseks, kes Tüüri muusika interpreteerimisega vähegi on kokku puutunud, teab, et see pole kergete killast: heliloojale iseomase rütmistruktuuri ja arhitektoonika reljeefselt välja joonistamine on nii kõla kui ka puht koosmängutehnilises mõttes keeruline ülesanne. Vanemuise orkester sai sellega väga hästi hakkama ja ma usun, et oma rolli mängib siin ka Risto Joosti varasem kogemus Tüüri muusika juhatamisel. Ehkki see oli juba aastaid tagasi, on mul siiani elavalt meeles Estonias etendunud ooper „Wallenberg“, mida Joost juhatas (Arvo Volmeri kõrval) suure sisemise veendumusega.
Õhtu teise ja vahest kõige oodatuma teosena tuli ettekandele Einojuhani Rautavaara (1928–2016) ühtaegu nii uuenduslik kui ka tavapärasena näiv löökpillikontsert „Incantations“ ehk „Loitsud“ Heigo Rosina soleerimisel. Uuenduslik seepärast, et Rautavaara sellise kontserdi üldse kirjutas, sest löökpillikontsertidega on paraku nii, et muusikaajalugu neid kuigi palju ei tunne. Kui peaaegu kõikidel teistel instrumentidel on arvukalt eri perioodidest ja stiilides krestomaatilisi kontserte, siis löökpillide puhul on pilt märksa vaesem. Seetõttu oli märgilise tähendusega, et see juba 2008. aastal loodud teos nüüd lõpuks ka Eestis esiettekandele jõudis ja seda just tänu Heigo Rosina initsiatiivile. Meie löökpillimängijate rida on küll pikk ja seal on tuntud tegijaid, aga Heigo Rosin on siiski esimene ainult soolo- ja kammermuusikale spetsialiseerunud mängija. See viib omakorda mõttele, et nüüd, kus meil on nii suurepärases vormis, ent siiski alles oma tee alguses olev löökpillisolist, võiks see ka eesti heliloojaid inspireerida rohkem löökpillikontserte kirjutama. Muusikaajaloost on ju hulganisti näiteid nn suurtest instrumentaalkontsertidest, mis on kirjutatud ühte või teist konkreetset interpreeti silmas pidades. Ka Rautavaara kontsert pole siin erand, vaid on loodud šoti löökpillimängija Colin Curriele, kes oli ka teose esmaesitaja.
Kui Rautavaara helikeelel peatuda, siis see mõjus üllatavalt, s.t traditsiooniliselt heakõlaliselt, kui välja arvata avamotiivi kõrva kraapivad sekundis laskumised, mis panevad esmakuulamisel isegi hetkeks kahtlema, kas orkester mängib ikka puhtalt. Ja vaatamata solisti käsutuses olevale aukartust äratavale löökpillipargile ei mõju soolopartii, kus kandev roll on omakorda usaldatud vibrafonile ja marimbale, sugugi pelgalt ekstravagantse tulevärgina (ehkki ka neid hetki leidus!), vaid väga väljendusrikkalt, II osas isegi delikaatselt. Mis puutub aga Heigo Rosina mängu, siis see oli sama kaasakiskuv ja veenev kui teos ise. Taas tuleb kinnitada, et hea on laval kuulata-vaadata solisti, kes esineb niisuguse enesekindluse, andumuse ja rõõmuga!
Kontserdi viimase teosena kõlas Igor Stravinski (1882–1971) „Petruška“ 1947. aasta versioon. Kuna Vanemuise mängukavas figureeris hiljuti sama helilooja „Tulilind“ (peadirigent Risto Joosti sõnutsi peab iga endast lugupidava orkestri repertuaaris olema üks Stravinski ballett2) ning oli soov tema teostega ka jätkata, oli „Petruška“ igati õnnestunud valik. Stravinski muusika oma eri karakterite värvikülluse ja piltlikkusega on kuulajale tõeline nauding ning tõesti – kes mõistaks balletikaraktereid tabada paremini kui teatriorkester? Oma toredate soolodega, millest kuidagi ei saa mainimata jätta kolmanda pildi ja ühtlasi orkestriettemängude püsirepertuaari kuuluvat trompetisoolot, klaverist rääkimata, pakub see teos ka suurepärase võimaluse orkestrit igast küljest näidata. Kõiki soolokohti siin paraku ette lugeda ei jõua ega ole mõtetki, sest need olid esitatud võrdselt nauditavalt ja hästi – mis tõestab veel kord, et Vanemuise teatril on põhjust oma orkestri üle uhke olla!
Ehk passikski lõpetuseks mõneti retooriliselt üle korrata, millised omadused iseloomustavad häid orkestreid. Kui nii, siis hea orkester on võimeline esitama tehniliselt keerulist muusikat täpselt, puhtalt ja stiilselt. Hea orkestri kõla on rikkalik ning seda saab kohandada vastavalt ajastule või helilooja rahvusele ja stiilile. Pillirühmad on tasakaalus ning nende esitus on tugeva emotsionaalse laenguga. Hea orkester väärtustab ka koostööd suurepäraste dirigentidega, sest nemad suudavad orkestrile anda unikaalse ja erilise kõla, mis ei tulene ainult juhatamistehnikast, vaid eelkõige dirigendi isiksusest ja olemusest. Sel õhtul kuuldud eripalgelise kava põhjal ei jää muud üle kui tunnistada, et Risto Joosti juhatataval Vanemuise sümfooniaorkestril on kõik need väärtused kindlasti olemas, ning ühtlasi soovida edasiseks jõudu ja inspiratsiooni.
1 Plekktrumm. Toivo Maimets – ETV 11. III 2024. https://jupiter.err.ee/1609268183/plekktrumm.
2 Marge-Ly Rookäär, Vanemuise muusikajuht Risto Joost: Minna orkestriaugust lavale on orkestrandile erutav. – Delta, Klassikaraadio 15. III 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609269695/delta-15-martsil-risto-joost-karge-meri-unepaev-vox-clamantis/ 77a9e5d7e6dab0384f8fa7d766f25975.
