Tallinna tehnikaülikool

Eksponaatide ajaliste piiride nihutamiseks XVII sajandi lõpust meie kaasajale hästi lähedale oli lisaks muuseumivaradele näitusele palutud tänapäeva kunstnike Jaak Arro ning Lauri Sillaku ateljeedest mõned värsked näited.

Klassikute ja mainekate meistrite nimekiri kujunes esinduslikuks ning väärikate teoste algsed raamid olid huvitav uurimisobjekt nii spetsialistidele kui ka näitusekülastajale. Juba materjalide valikul oli teada selle aasta XXVII Tallinna vanalinnapäevi läbiv kultuuride kohtumise temaatika ning seepärast oli koondatud Eestimaaga seotud mitmete rahvuste esindajatest kunstnike loomingut.

Ka portreteeritavate hulgas leidus legendaarseid isiksusi. Üks daamidest oli näiteks maailmakuulsa kunstniku Rubensi abikaasa Hélène Fourment.  Maali oli koopiana valmistanud Carl Timoleon von Neff (1804–1877) ning lasknud selle raamida tõenäoliselt Peterburis ajastupärasesse, rikkalikult dekoreeritud kullatud raami.

Kunstiteoste autoritena olid esindatud  veel omaaegsed meistrid Johannes Hau (1771–1838), August Georg Wilhelm Pezold (1794–1859), Ernst Hermann Schlichting (1812–1890), Johann Köler (1826–1899), Oskar Hoffmann (1851–1912) ja mitmed teisedki. Teoste vormistus oli valdavalt ajastupärane ja iseloomulik, puudutades stiilide skaalat biidermeieri lihtsast peitsitud liistust  lopsaka kullatud dekooriga neobarokini.

Häid näiteid oli kunstilistest suundumustest XIX sajandi lõpust ning XX sajandist. Amandus Adamsoni (1855–1929) rikkaliku puulõikedekooriga pirnipuust raam J. Köleri teosele „Andke keisrile…” (1883) oli väljapaneku pärl ja võib kindlasti olla iseseisva kunstiteosena arvestatav meistriteos EKM skulptuurifondis. Raamide kujundus on sügavalt huvitanud mitmeid eestlasest kunstnikke. Ants Laikmaa (1866–1942) loomingust valitud kaks näidet olid marginaalne osa maalikogu eredatest ajasturaamidest, millel meistri oma suhtumine ja kujunduselement kindlalt olemas ning tihti ise puussegi lõigatud. Adamson-Ericu (1902–1968) loomingut eksponeeriti näitusekomplektis kolmel korral. Varaseim on tisler Karl Okase valmistatud hõbedase varjundiga huvitava sügava profiiliga raam õlimaalile „Valge hobune” (1937), mis näituse ettevalmistamise perioodil taas oma algsesse kooslusse kinnitati. Teised kaks on kunstniku enda poolt kujundatud raamiprofiili näited, millest viimane valminud 1968. aastal kohvikule Tallinn.

Esteetiliselt terviklik tulemus teose vormistamisel võib olla saavutatud vägagi erinevate tehnikate ja materjalide kasutamisel. Olgu siis tegu Laiuse kihelkonnas Kaave mõisas sündinud Tartu ülikooli omaaegse joonistuskooli viimase õppejõu Woldemar Friedrich Krügeri (1807–1894) tundliku akvarelliga „Rannamaastik” (1878), mis on raamitud volüümika compo-massist akantusemotiiviga ajasturaami või siis sajand hiljem Tallinnas tegutsenud Alo Hoidre (1916–1993) vaskplekile maalitud spontaanse kompositsiooniga „Setu mutt õunaga” (1980ndad), millele on lihtsad vineerist ebastandardsed saetud ribad ja nurgad serva löödud ning üle võõbatud. Kunstniku loominguline kreedo avaldub selgelt mõlemal juhul ning praegu on piirid teoste erinevate vormistamise viiside ja -võtete suhtes veelgi rohkem avardunud.

Viimaste aastate töökogemused EKMi kogude kolimisel ajutistest ruumidest välja kaasaegsesse keskkonda Kumus ja senise raamifondi põhjalik ülevaatamine koos Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastega andis koostajatele üpris olulist lisainformatsiooni ning tegi võimalikuks niivõrd olulise teema võtmise professionaalsesse fookusesse. Keeruka problemaatika koondamine näitusele ning sellele erinevate publikuprogrammide liitmine oli mitmete spetsialistide ühistöö vili.

Erilist tunnustust väärivad Alar Nurkse, Holger Loodus, Marilin Siimer, Liisi Lauer ja raami restauraator-konservaatorina üheksa aastat Eesti Kunstimuuseumis töötanud Sirje Säär. Sääre kogemus ja oskused on viinud kõrgele tasemele nii Kadrioru kunstimuuseumi kui ka Kumu põhiekspositsiooni teoste ajastu raamidesse vormistamise. Oma tööga seotud spetsiifilisi materjalide näiteid, tehnoloogilisi nüansse ja raamidega seotud aspekte tutvustasid mitmed vitriinidesse koondatud esemed. Põhjalikult oli kirjeldatud kuldamisega seotut ja XVIII sajandi Inglismaalt üle Euroopa levima hakanud puitraamidele alternatiivi pakkuma hakanud compo-massi valmistamist. Informatsiooni oli võimalik saada ajast 30-40 aastat tagasi, kui Arsi töökodades Tallinnas ja Tartus toodeti sadu meetreid raamiprofiile, mis on saatjateks olnud XX sajandi viimastele aastakümnetele.

 

 

 

Miks oli vaja sellise pealkirjaga konverentsi? Eeldasime, et teadmine sellest, mis on õnn, aitab meil oma elu teadlikumalt ja paremini elada – nii üksikisiku kui kogu ühiskonna tasandil. Sokratese meelest kehtib ka vastupidine seos: hea elu seisnebki hea elu üle reflekteerimises. Hea elu või õnn on seotud väärtustega ja teadmine sellest, mida me väärtuseks peame, aitab seada eesmärke nii inimesel kui ühiskonnal. Õnne mõiste võtab kokku kõik selle, mis on inimeste meelest ihaldusväärne ja väärtuslik. Ent seda kogumit hedonistlikest naudingutest, soovidest ja hinnangutest selle kohta, mis on väärtuslik, on päris raske ühe nimetaja alla viia. Ka on probleem selles, et asjad, mis on väärtuslikud, võivad sattuda omavahel konflikti. Kust me siis teame, mis on tähtsam, või kuidas peaksime tegema oma valiku? Kuidas konstrueerida selline õnne kontseptsioon, mis aitaks vastuolusid kõrvaldada ja väärtuskonflikte lahendada?

Head elu või õnne on filosoofid defineerida proovinud üle kahe tuhande aasta, paraku pole siiani saavutatud konsensust. On küsitud isegi, kas õnne saab üldse defineerida? John Locke on öelnud, et antiikfilosoofid uurisid asjatult, kas ülim õnn seisneb rikkuses, meelelises naudingus või mõtisklemises. Sellele vastata on sama lootusetu kui arutleda selle üle, kas paremini maitsevad õunad, ploomid või pähklid. Õnn on tema meelest subjektiivne nagu maitse-eelistusedki, inimestele lihtsalt meeldivad erinevad asjad. Kant viskas õnne küsimuse filosoofiast hoopis välja, jättes selle uurida empiirilistele teadustele, kuna me saame vaid öelda, mida inimesed õnneks peavad, mitte seda, mis õnn on. Ometi näib ka empiirilistel teadustel – psühholoogial, sotsioloogial, majandusteadusel – olevat vaja enne mõõtmisi mingit eelkontseptsiooni selle kohta, mis õnn on, muidu ei tea nad ju sedagi, mida nad mõõta tahavad või mille kohta küsida. Seejuures tuleb otsustada, kas õnn on see, mida õnneks peetakse (õnne subjektiivne kontseptsioon), või konstrueerime objektiivse õnne definitsiooni, mille abil saab kriitiliselt hinnata, kas inimesed on ka tegelikult õnnelikud, isegi kui nad ise seda usuvad.

Õnne konverentsi ettekannetes olid esindatud nii õnne subjektiivsed kui ka objektiivsed kontseptsioonid. Mõlema käsitluse puhul tekib hulk küsimusi. Objektiivsete teooriate puhul on küsitav, mille alusel me tuletame, et õnne puhul on olemuslikud just need asjad: kust me teame, millised on kõigi inimeste jaoks (inimloomusele vastavad) õnne piisavad ja vajalikud tingimused? Kas inimesed on üldse kõik sarnased, kas kõigil on vaja ühtesid ja samu asju, et olla õnnelik? Kas meil on õigust öelda, et kui mõni on õnnelik näiteks siis, kui ei saa kasutada kõiki meeli, et tema on objektiivselt õnnetu, kuigi subjektiivselt ei tunne millestki puudust. Või vastupidi, kui keegi, kellel on kõik õnneks vajalik olemas, ei tunne end õnnelikuna, et ta eksib, et ta tegelikult ikka on õnnelik (seda ise teadmata, tajumata). Kust me teame, mis tingimused on õnneks vajalikud? Kas meie käsitlus inimloomusest on õige? Kas selline inimloomus on üldse olemas?

Subjektiivsete teooriate puhul on jälle probleemiks, et me ei tea, kas see, kuidas inimesed oma õnnelikkust hindavad, ei ole mõjutatud sellest, mida üldiselt õnneks peetakse. See, kuidas inimesed hindavad emotsionaalselt ja tunnetuslikult oma subjektiivset heaolu, ei sõltu mitte ainult nende endi hoiakutest ja elukäigust, vaid ka sellest, mida ühiskonnas väärtustatakse. Et ühiskonnas on sellised õnne mudelid või õnne diskursused juba eksisteerimas, on raske olla piisavalt iseseisev ja tajuda oma õnne sellest väljaspool. Näiteks kui valdav on arvamus (mida uurijad oma tulemusi tutvustades omakorda süvendavad), et õnneks on vajalik materiaalne heaolu, siis on inimesel väga raske pidada end õnnelikuks, kui tal on vähem materiaalseid võimalusi kui teistel. Seejuures on paradoks selles, et pole ju fikseeritud, kui palju heaolu on vaja, et olla õnnelik. Majandusteadlane Richard Easterlin on sõnastanud 1974. aastal nn Easterlini paradoksi, mis ütleb: kui ühe riigi piires näib kehtivat seos, et mida rikkam inimene on, seda õnnelikum ta on, ei kehti see riikide vahel. Teiste sõnadega öeldes tähendab see, et kui teatud heaolu tase on saavutatud, ei avalda riigi heaolu taseme kasv inimeste õnnelikkusele enam suurt mõju. Inimese õnnetundele loeb aga see, milline on tema heaolu tase võrreldes kaasmaalastega.

Nagu arvata võis, jõuti diskussioonis ka Eesti ja Soome ühiskonna erinevate väärtushoiakuteni. Soomlased ütlesid, et ühiskonnas ei tohi jätta kedagi üksi ja tähelepanuta ja et vahe heaolu tasemes ei tohiks olla nii suur, et inimestele peaksid olema miinimumtingimused tagatud. Eestlased aga rääkisid sellest, et igaüks on oma õnne sepp ja kõik sõltub sellest, kui positiivsed on meie eluhoiakud ja emotsioonid. Mõtlemapanev oli Anu Realo ettekandes esitatud väide, et mitte ainult edu ei tee õnnelikuks, vaid õnnelikkus tingib edukuse. Ühelt poolt näitavad uuringud, et Eestis sõltub subjektiivne eluga rahulolu sellest, kas sul on töökoht, suurem sissetulek, kodakondsus, kõrgem sotsiaalse kapitali tase, madalam neurootilisus ja rohkem meelekindlust. Ent samas on õnnelik inimene võimeline kätte võitma need asjad, mis toovad kaasa rahulolutunde. Näib, et tegemist on muna-kana probleemiga. Kui meil läheks korda tunda end õnnelikuna, võiksime saavutada kõik need asjad, mis teevad meid õnnelikuks. Seega on üks võimalusi, kuidas oma õnnetunnet kasvatada, mõelda positiivselt. Meenutagem tuntud ütlemist: „Naerata ja maailm naerab vastu!” .

Tuleb läbi mõelda, mis asjad on sinu elus hästi ja osata neid asju piisavalt hinnata. Usun ka, et on vaja enesekindlust tunda rahulolu nendest asjadest, mis just sulle rõõmu valmistavad, isegi kui need ei ole teiste meelest õnneks vajalikud. Mu meelest võrdleme me end liiga palju teiste inimestega ja püüame saavutada seda, mille poole kõik püüdlevad. Nii võib kergesti juhtuda, et selle saavutamine, mida oleme teiste eeskujul taotlenud, ei teegi meid õnnelikuks. Õnne teema üle arutlemine näitas, et tuleks rohkem reflekteerida oma soovide üle, mõelda, mis on see, mida me tõeliselt tahame. See puudutab ka ühiskonda tervikuna. Vaid siis, kui eesmärgid, mida me endale seame, põhinevad teadlikel soovidel ja eri väärtuste kaalumisel, on lootust, et ehitame üles õnneliku Eesti.

 

 

Tal on tuhat korda õigus, kuid midagi enesestmõistetavat kultuuri keelsuses ei ole. Selleks, et üks keelekeskkond suudaks mõelda ajakohaselt ning püsida maailma tunnetusviiside-mõttearengutega enam-vähem sünkroonis, peab see keel olema üldhariduse keel, avaliku elu ja avaliku meedia keel ning vahendama kõiki kultuuriliselt olulisi valdkondi. Moodne ehk kaasaegne on see kultuur, milles uued arusaamad jõuavad piisava kiirusega kooli – või ajakirjan­duse ja igapäevaelu kaudu tegelikkusse (nagu see majanduse, rahanduse, tervise, õiguse vm puhul on sage).

Tegelikult tekib suurem osa alus- ja rakendusteadmisi ning moodsat elutunnetust peegeldavat kunsti mujal. Kohaliku vaimueliidi, teaduse, hariduse jt kultuuriinimeste ülesanne on neid(ki) oma keelekeskkonda vahendada. Näiteks lingvistika ja kirjandusteadus kui maailmateadused arenevad niikuinii, eestlase võrreldav panus sinna ei pruugi olla suurem kui meie rahvaarvu suhe inglise keele kõnelejate omaga. Eesti keeleteadus ja kirjandusteadus peavad olemas olema siin, praegu ja homme. Nii juhtubki, et suurepärase ajakirjatoimetaja panus eesti kirjandusmõtte arengusse võib sellise vahendamise ja eesti keeles edasimõtlemise tulemusena olla märksa suurem kui selle-teise keele või kirjandusvaldkonna professorite A, B ja C oma Tallinna või Tartu ülikoolis.

Veel suurem tähtsus on sellel, mida ja kui hästi Varrakus, Vagabundis vm heas kirjastuses tõlgitakse, mida ja kui hästi meie ülikoolides õpetatakse, kui hästi kõike seda avalikkuses teadvustatakse jne. Tuleks endalt küsida, miks on Akadeemia nii paljude ainekavade kirjanduses aukohal või miks suunab ülikool noori Vikerkaart lugema. Akadeemik Õimu järele küsitakse igal lingvistika maailmafoorumil, kuid tema panus eesti kultuuri ei ole selles, kui palju ja mida ta välisajakirjades on avaldanud, vaid selles, et ta on kirjutanud eesti keeles kaks kõigile kättesaadavat raamatut kaasaja keeleteadusest; et tal on arvestatavalt jätkunud innustavat soojust luua Tartu ülikoolis üldkeeleteaduse, kognitiiv- ja arvutuslingvistika koolkon(na)d ning kirjutada Akadeemias või Keeles ja Kirjanduses jm artikleid, mis hoiavad eesti keeleteadusliku mõtte tänapäevase. Kui tema rohked õpilased teevad sama, siis oleme veel kaua mäel. Ent nendegi mõtte arengul peab olema muuhulgas eestikeelne väljund.

 

 

Õpetamine kui mõttesurm

 

Kui noor inimene avastab, et emakeele keskkond ei suuda ammendada tema vaimseid vajadusi, siis ta vahetab keelt. Järelikult peab keel kui toimeatribuut suutma mõtteruumina areneda. Sellele pannakse alus koolis – kuidas me keelest ja tema toimimisest oskame mõelda, kuidas keele toel tegutseda.

On täiesti uus aeg, kus keeli ei ole tegelikult võimalik lahutada ja emakeele mõiste on muutunud, sest koolieelikud (osa juba ülikooli jõudnud) kasvavad mitmekeelses keskkonnas, omandavad emakeele paralleelselt inglise, saksa jm keeltega. Keel jm kogemus arenevad moodsas arusaamas käsikäes: inimene omandab mingeid teadmisi teatud keele toel, mõtteaine on seotud eri keeltega ja samast ainest räägitakse mitme keele sõnatüvedega opereerides – noor räägib suure tõenäosusega paljudest asjadest ka emakeeles võõrkeelte toel.

Kui mõistel ei ole kõneleja teadvuses eestikeelset tähistajat, siis ei jää jutt rääkimata, sest sõna-väljendi saab laenata keelest, millega kõneaine meie teadvuses seostub. Lisaks on infoajastu, mis tähendab, et laiapõhjaline arusaam maailmast ongi haruldus ning kogu terminoloogiat eestipärastada ei ole võimalik. Muidugi on omaterminite normaalne osatähtsus oluline selleks, et koolijütsil oleks õpikust ja lehelugejal asja tuumast lihtsam aru saada. Eesti sõnal on meie kogemuses mingi kimp tähendustunnuseid, mingid arusaamad. Sellele arusaamise algele on asja teaduslikku vm täpset külge lihtsam toetada kui võõra sõna sisu ja seoseid nullist omandada. Ometi ei saa mööda vaadata, et arusaamad sellest, mis on emakeel ja kuidas see toimib, pole ammu enam ühesed. Kõige väiksem tähtsus keelega toimetulekus on sellel, mida kohati väga ületähtsustatakse: et meie komad oleks seal, kus teistele meeldib, või et Rooma ja araabia number kirjutataks eri moodi (mõelgem sellele, et inglise keeles kirjutades teeme vigu nii ehk teisiti ja seal ei ole küsimus õigekirjas, mida saab alati kontrollida).

Terminikorraldus, sõnaloome, õigekeelsus on seega oluline, et säilitada hajusate teadmistega ühiskonnas ühtne avaliku suhtluse keelevorm. Ometi on kõige tähtsam keeleteadlikkus, inimese arusaam sellest, mida ja miks ta tekstidega teeb või milleks on omasõnu (kaasa)mõtlemise vahendina vaja.

Paraku on võimulolijad suure jõuga püüdnud suruda põhikooli niisugust (loe: ainsat kohustuslikku) õppekava, kus eesti emakeele tulemusena mõõdetakse piinlikult just elementaarseid asju, nagu interpunktsioon, algustähe õigekiri või kokku-lahkukirjutus ja tekstiliigina koolikirjandit. Samas on Eestis viie aasta eest suisa mõõdetud, et eesti keele õpetajad – küll vene koolide omad, kuid suuresti veel tavalise varasema eesti filoloogi haridusega eestlased – kirjutavad ise asjalikku teksti koolipoisihindele. Nad ei oska komponeerida ega ette antud jooniste-tabelite järgi üldistada. See uurimus oli küll nendesamade vene kooli õpetajate täienduskoolituse aluseks mõeldudki ja neid on ammu edasi haritud; vene koolides nõuab mitmekesise kirjutamise oskust ning kõigi osaoskuste tasakaalustatud arengut eesti keele ainekava, seal on Phare toel moodsad õpikud jne. Kui nüüd eelnõu seisus õppekava sellisena kooli peaks minema, siis on meie tulevik, et asjalikult kirjutavad ja kuulavad, vahendavad ja suhtlevad ainult vene koolide lõpetajad. Ehkki uue õppekavaga kadumisele määratud tekstiõpetus on 10 aastat koolide kavas olnud, fetišeeritakse õigekirja Eestis edasi. Juba praegu on TÜ dotsent Maia Rõigas ja TLÜ kauaaegne dotsent Viivi Maanso tõdenud uut nähtust: lõpukirjandite hulgas sagenevad õigekeelsuslikult veatud, kuid muus mõttes sisutud tekstid, kus vigadeta kirjutatud laused ei pruugi midagi tähendada. Olen ka ise esmakursuslastelt seesuguseid töid saanud.

On selge, et andekad arenevad sõltumata koolist ja õppekavast, kuid eestlasi on liiga vähe, et nende eneseharimisele loota ja ülejäänute vaimu suretada. Kaudselt on siin “komade taga” veel üks number: noori eesti mehi on juba nüüd ülikoolis ja EV diplomiomanike seas üle kahe korra naistest vähem.

 

 

Teaduse mõõdupuud: teadlasi või õpetlasi?

 

On leitud veel teinegi tee eestikeelset vaimuilma ahendades vargsi suretada. Minu arvates on selge, et meie kultuuri pideva kaasajastumise tagab heade riigiülikoolide eestikeelsus ja kõikvõimaliku teabe eesti keeles avaldamine – s.o tasemel õpetamine JA tasemel kirjastamine, olgu raamatuna või veebis. Eeskuju on lähedal: kui maailmas on mingi uus mõtteviis, avastus vms, siis võite olla kindlad, et Soome uudised tutvustavad seda, teadlased kirjutavad sellest soome keeles ning aasta-paari pärast on ilmunud mitu raamatut, mis suunavad uut teavet soome keskkonnas rakendama (või on juba katsetanud). Loomulikult mõõdetakse sealgi nii baas- kui rakendusteadlaste tööd, kuid olla õpetlane ja mitte pelgalt teadlane on üks võimalus.

Eesti teadlaste tööle üritatakse nüüd kohaldada mõõdupuud, mille eest näiteks keeleteaduse rahvusvaheline akrediteerimiskomisjon juba mõne aasta eest hoiatas: siin peetakse tähtsaks ennekõike rahvusvahelise väljundiga teadust, aga see on humanitaarias väga kitsas ja arutu lähenemine. Iga kolme aasta kohta nõutakse eesti teadlaselt doktoritöö mahus rahvusvahelise levikuga uurimusi, olgu siis kolm võõrkeelset tuntud väliskirjastuse artiklit või üks võõrkeelne monograafia (ikka mujal avaldatud: meie ülikoolide kirjastused ei ole kõneväärsete nimekirjas). Isegi erialainimesi harivaid kirjutisi, mis omi uurimistulemusi ei sisalda, ei aktsepteerita enam kui
väike protsent. Meie tulevased Õimud võivad siis olemata olla.

Eesti väljaannete osatähtsus pädevusnäitajates on minimeeritud, kui need ka asjakohase rahvus­vahelise tunnustuse on pälvinud akrediteerimisprotsessi kaudu, kus arvesse läheb pädev kolleegium, trükise ja selle artiklite põhjendatud funktsioon, eelretsenseerimine, viidete ajakohasus, võõrkeelsete resümeede olemasolu ja sisu jms, mille olemasolu korral väljaanne võetakse rahvusvahelistesse andmebaasidesse. Meil on selliseid eesti- ja muukeelseid väljaandeid, lingvistikas nt Keel ja Kirjandus, Emakeele Seltsi aastaraamat, Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat, Linguistica Uralica, Trames ja muudes teadustes omad. Paraku on ingliskeelsuse fetišeerimine nii suur, et meil püütakse eesti väljaannete vastuvõetavust mõõdikuna igati vähendada: needsamad jätkuväljaanded on jagatud kahte lehte ning nende tarvis on loodud mingi esmajärguliste kolmas järk vms (mida tulevikus töö tõhususe mõõtmisel tohib arvestada aeg-ajalt ja naa-atuke) ja üldine kolmas järk (mis ei tule arvesse). Eesti väljaannete staatuse nimestikku (uus-maakeeli national list of journals and series accepted for academic records) ministri määruses ei ole ning eelnõu, mille üle avalikult aru pidada, pole kuskil avaldatud.

Keegi on kohapeal otsustanud, et on ise meie pädevust arukam mõõtma kui rahvus­vahelised organisatsioonid ja komisjonid. Me igatseks (justkui ruudus) tagasi vene aega, kus eesti keele, kirjanduse ja ajaloo uurimusi aktsepteeriti vaid “rahvastevahelise suhtlemise keeles”. Oht on aga võrreldamatu: keelevahetus on teaduslikult tõestatuna just vabatahtlik ja nüüd algatatu seab kõik stiimulid, et eesti teadlane tunnetaks seda endale ainukasulikuna.

Üldse ei lähe siis edaspidi tööna arvesse kohalikud ülikoolide sarjad, ülikooli- ja kooliõpikud, aimeartiklid ja -raamatud vm avalikkuse kursishoidmine, uued loengukursused ega ettekanded siin või mujal. Kui aga ülikoolidel ja osakondadel – näiteks – pole oma sarju, siis ütleb järgmine rahvusvaheline akrediteerimis­komisjon, et me ei ole ülikoolid.

 

 

Head mõtted tulevad pealinnast

 

Igas lehes ja komisjonis võiksid professorid nõuda eesti kultuuri, sh riigiülikoolide ja teadusasutuste humanitaaralade ning noorte sellekohaste õpingute rahastamist. Selle asemel on Tallinna ülikool oma uue juhatusega eesotsas asunud ülikoole ja teadusasutusi alates omaenda õppejõududest alandama, kinnitades kõigepealt väärikate palgamuutused ja küsides nädal hiljem inimeste arvamust… teadusinfo süsteemi kohta. Samal ajal on TLÜ juba esitanud kogu eesti humanitaarvaldkonna (st ka mujal töötavate inimeste) pädevuse mõõtmisaluseks ülal kirjeldatud ühese mõtteviisi: eesti kultuuris on väärt töötama see, kes tegutseb inglise keeles või… jaapani keeles. Milleks meile eesti ajalugu, kultuuri- või kirjanduslugu või eesti keele grammatika. Ülikool on äriasutus: 80% riigiülikooli tudengeid maksab oma õpingute eest ise, selle massi harijad võivad vabalt leppida Eesti keskmise palgaga ja kasum jookseb. Kedagi ei huvita võrdlus, et Toronto ülikooli akadeemiliste kulude osatähtsus on eelarves 64% ja akadeemilised palgad üle 50% või et bürokraatia tõhusust mõõdab ülikoolides see, kui halduspoole palgakulu ei ületa 10–12% akadeemilistest (mitte üld-!) kuludest. TLÜs on värske rektori memorandumiga ideaaliks seatud vähendada 22protsendiline palgakulu (pool sellest bürokraatia palk) 10 protsendile ja oleme asunud oma mõtteviisi laialt propageerima, pakkudes omi mõõdupuid ka riigi teaduskompetentsi nõukogu tööprintsiibiks ehk riigi teadusraha jagamise aluseks.

Jah, maailma tippülikoolid ja Tartu seavad abi- ja täisprofessoritele tõepoolest ligilähedasi nõudeid (kuigi mitte kolme, vaid viie aasta kohta, mis on 60% väiksem koormus), kuid ärgem unustagem, et professorid ja abiprofessorid valitakse mujal maailmas kohale eluks ajaks ja nende sissetulek ei luba ka suhtelist võrdlust. Eestis on õppejõud niigi sotsiaalselt ebakindel: iga 3–5 aasta pikkuse valimisperioodi järel ametist prii. Töötame seejuures võimatult ja võimalikult palju ning üliõpilaste arv on igaühel õppeaasta kohta tõusnud sadadesse. Eestlasi lihtsalt ei ole kogu maamunal nõnda küllalt, et rahvusvaheline ja rahvuslik väljund saaks olla eri inimeste ülesanne ja viimane neist aatehullude “keskmiselt tasustatav (mitte)töö”. Seesama kogutöö tuleb ikka ära teha.

Jääb nentida, et (eestikeelse) kultuuri toimemehhanismid ei huvita juhtima tõusnud maailmakodanikke ja praegu kavandatavas peituvaid ohte ei näe tingimata läbi Eesti riigiametid. Justkui on, mille nimel ajusid ragistada. Ometi võiks eneseupitamisel, olgu isiklikul või parteilisel, olla mingi piir, kus vaim vaimu vastu ei astu. Poolsus on inimese mõtlemises paratamatu, kuid vaimsus nõuab avarust ja suuremeelsust. Iga meie on suurema meie osa ning tema sees on omakorda alati veel üks meie – ka ühes inimeses, kes oma eri rolle täidab. Ja ikkagi ei pea ta/me kõigega leppima.

 

Hannah Arendt on kujunenud üheks XX sajandi silmapaistvamaks filosoofiks ja ühiskonnateoreetikuks, kellele viidatakse sotsialistlike ühiskondade kultuurist, feministlikust teooriast ning kodanikuühiskonnast kõneledes peaaegu kohustuslikus korras. 2006. aastal möödus Arendti sünnist 100 aastat. Sellele ümmargusele numbrile oli pühendatud Goethe Instituudi ja Swedish Collegium of Advanced Study’ korraldatud konverents “Hannah Arendt. Critical Encounters”, mis tõi kokku eri valdkondade nimekaid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi. Ettekannetega esinesid näiteks Dick Howard ja Eestitki külastanud Agnes Heller, osaleda oli lubanud ka Julia Kristeva, kes viimasel hetkel saatis korraldajatele üksnes oma kavandatud kõne, mida seminaril jagati. Kuna Moderna Museetis toimunud konverentsil ei keskendutud mõistagi üksnes postsotsialismi tähendustele ning poliitilise vastupanu mõtestamisele nõukogude ühiskonnas (Arendti pärandit ja selle valiidsust kaasajal käsitleti avaramalt), võtan endale vabaduse rääkida just neist ettekannetest, kus käsitleti Arendti vastavaid seisukohti ning nende edasiarendusi.

 

 

Arendti elukäik

 

Köningsbergi juudikogukonnast võrsununa lõpetas Arendt Marburgi ülikoolis teoloogia ja filosoofia õpingud. Tema sealne afäär oma õppejõu Martin Heideggeriga on andnud alust paljude Arendti mõtete sidumiseks Heideggeri teooriatega ning siiani jagub neidki, kes tunnustavad teda eelkõige Heideggeri mõtete edasiarendajana. 1929. aastal kaitses Arendt Heidelbergi ülikoolis Karl Jaspersi juhendamisel oma doktoritöö ning siirdus 1930. aastatel fašistliku režiimi eest elama Prantsusmaale, tegutsedes seal aktiivselt juudi põgenike õiguste kaitsjana. 1941. aastal  emigreerus ta Ameerikasse, kus kirjutas ka valdava osa oma raamatutest. Arendt luges loenguid mitmetes Ameerika ülikoolides, tegutses Chicago ja Princetoni ülikoolis professorina ning pidas kirjavahetust mitmete Euroopa intellektuaalidega. Tema tuntumate filosoofiliste ning poliitiliste tööde hulka kuuluvad “Totalitarismi päritolu” (1951), “Mineviku ja tuleviku vahel” (1961) ning “Revolutsioonist” (1963).

 

 

Arendt ja postsotsialismi teooriad

 

Arendti näol on tegemist kõige avaramas mõistes ühiskonnateoreetikuga, kelle isikupärased ja sütitavad kirjutised on taganud talle valdkondadevahelise edu. Kuigi ta toetus oma käsitlustes marksistlikule teooriale, ei astunud ta dialoogi klassikalise sotsioloogiaga, millele panid aluse Durkheim ja Weber. Samas, nagu rõhutasid mitmed esinejad (Dick Howard, Alexandra Segerberg), ei ole Arendti näol tegemist ka üksnes poliitilise filosoofiga.

Raamatus “Totalitarismi päritolu” (1951) pakub Arendt välja oma totalitarismi genealoogia, mida ta vaatleb juudi küsimuse kaudu. Arendt ei pidanud totalitarismi kaasaegsete riikide sotsialistliku riigikorra alternatiiviks, vaid modernsuse kriisi tulemuseks lääne ühiskonnas. Tema seisukohalt on see Euroopa imperialistlike projektide jätk, milleni viis Arendti arvates kodanluse võimuiha. Tema välja pakutud totalitarismi mõiste kujunes raamatu avaldamise järel fašistliku režiimi ning Stalini-aegse poliitilise korra ühisnimetajaks. Ka edaspidi on Arendt oma teostes välja pakkunud mitmeid uusi mõisteid, näiteks postsotsialistliku teooria seisukohalt on kesksed veel “otsustamine” ja “poliitika”. Arendti poliitika kontseptsioon on sarnane sellega, kuidas privaatse ja avaliku sfääri läbipõimumisel käsitlevad paljud teoreetikud poliitikat ka kaasajal. Arendti arvates tugineb poliitika spontaanse iseloomuga ühistegevusele, mis põhineb kodanikujulgusel. See osutas niisiis eelkõige kodanliku algatuse võimalusele, kuid enneolematuks osutus tema kaasajal mõtteviisi asetamine diktaatorlike riikide ühiskonna konteksti. Totalitarismi tingimustes pakkus selline poliitika käsitlemise viis kodanikele võimaluse ületada oma sotsiaalne isoleeritus ning, nagu esitas konverentsil Oslo ülikooli õppejõud Nina Witoszek-Fitzpatrick, korvata seeläbi oma tegeliku ideoloogilise võimu puudumist. Kaasaegsed Arendtit selle eest muidugi ei armastanud. Kuid Arendt uskus edasi, et inimesed loovad oma kollektiivsed elutingimused ise. Paljudes teostes on ta lisaks juudiküsimusele käsitlenud ka teisi marginaliseeritud sotsiaalseid gruppe sõjajärgses ühiskonnas, omistades nende tegevusele võimu. Dissidentlusest kõneldes kasutas ta veel väljendit “sõpruse vabariik” (republic of friendship), mille võrgustikes murti läbi riigi monopoolsest seisundist informatsiooni jagamisel ning säilitamisel (Witoszek-Fitzpatrick). Sõpruse vabariigi idee toetub isiklikule ja jagatud vastutusele ning võimele sellest lähtuvalt otsuseid vastu võtta. Ametlik ideoloogia eksisteerib Arendti arvates totalitarismi tingimustes selleks, et seda ületada ning astuda dialoogi minevikupärandiga. Arendti positiivne programm filosoofina oli ka tema usk uutesse algustesse.

 

 

Mida on Arendtil kaasajale öelda?

 

Totalitarism on külma sõja esimesel kümnendil sündinud mõiste ja selliselt osutab see Ameerika liberaalse demokraatia ning Nõukogude Liidu ja satelliitriikide konfliktile. Konverentsil arutleti ka selle üle, kas kahe niivõrd erineva poliitilise režiimi nagu Venemaa ja Saksamaa oma võrdlus on ikka veel aktuaalne? Kuigi paljudes aspektides võib kahte riigikorda endiselt võrrelda, märkis Freiburgi ülikooli professor Ulrich Herbert, et uute uurimustega tuuakse esile ka üha enam sisulisi erinevusi. Nii Venemaa kui Saksamaa valitsejad uskusid end seisvat ajalooliste arengute mõttes “õigel pool”. Ning selleks, et eksitus selguks läks vaja kaht maailmasõda ja miljoneid ohvreid, (Ulrich Herbert). Siiski ei ole kumbki totalitaarne riigikord käsitletav riigisisese nähtusena, vaid laiema haardega ning suuremate ambitsioonidega sotsiaalse liikumisena. Mõlemal juhul olid nende eesmärkide elluviimisel läbi viidud genotsiidi ohvriteks inimesed, kes ei kannatanud mitte selle tõttu, mida nad tegid, vaid kes nad olid – kas juudid või kulakud või muud vähemused. Venemaal valitsenud riigikorda on peetud ka totalitaarsemaks. Kaasajal on totalitarismi mõistega seotud ka Hiina kultuurirevolutsiooni, kuid sellega seotud natsionalistlikku poliitikat on peetud veelgi radikaalsemaks (Johann P. Arnason, Praha Karli ülikool). Kommunismi on hakatud pidama eelkõige “klassi genotsiidiks”, fašismi puhul räägitakse “rassi genotsiidist”.1

Vaatamata XX sajandi esimese naisfilosoofi positsioonile, käsitles Arendt naisküsimust oma teostes väga harva. Kaasaegsetes feministides kutsus see esile meelepaha. Kaasaegne feministlik teooria on nagu Arendtki liikunud naiste positsioonilt teiste poliitiliselt marginaliseeritud vähemuste positsioonile, mille kontekstis käsitletakse ka naiste olukorda. Varase natsionalismi kriitikuna nägi Arendt ette paljusid ühiskonna teravamaid probleeme, mille esile tõustes on ühiskonnast kõrvale tõrjutud palju erinevaid identiteete, marginaliseerides sotsiaalsete vabaduste piiramise kaudu ka paljude vähemuste õigusi. Kuigi Euroopas on poole sajandi jooksul, mis on möödunud ühe Arendti peateose avaldamisest, nii mõndagi muutunud, kõneldakse tänaseni identiteedist (mh poliitilisest identiteedist) kui nähtusest, mis on kaasasündinud ning seega vältimatu ja muutumatu. Arendt nägi nii inimeste soolises kui etnilises identiteedis sotsiaalset konstruktsiooni, mille on tootnud kuritahtlikud eristused. Ning sellest piisab, et Arendt oleks Ida-Euroopa ühiskondlikule mõttele endiselt aktuaalseks autoriks.

 

1 The Black Book of Communism. Crimes, Terror, Repression. Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London 1999, lk xi.