Sel nädalal toimub Tartus „Prima vista“ festival, mille raames kogunes ka Rahvusvaheline Ulmeuurijate Ühing, et mõelda erinevatest tulevikest. Igasuguste tulevikuvisioonide süstemaatilise vaatlemise ning analüüsimise taustal tõusevad paratamatult esile ka laiemad küsimused utoopiliselt mõtlemise võimalikkusest, keerukusest, aga ka vältimatusest. Utopism on taas päevakajaline.
Ühelt poolt on tulevik tume: kliimakriisi reaalsus, jätkusuutmatu petrokapitalism ning sõja eskaleerumise oht Euroopas tekitab depressiooni. Sellise kobarkriisi taustal võib kerkida küsimus, kas optimism on üldse võimalik. Olevikki on äärmiselt veider. Näiteks olid teadlased hiljuti tunnistajateks ulmelisele arengule, kus merevetika rakkudel tuvastati täiesti uus, lämmastikku siduv organell. Viimane kord, kui midagi sellist juhtus, tekkisid maa peal taimed. Kas loodus paraneb? Või on see sümptom mingist laiemast mutatsioonist antropotseeni ajastul? Mõlemat korraga? Tõepoolest tundub järjest võimatum kujutleda, mida tulevik toob.
Ometi on selge, et inimeste võimuses on maailma (paremaks?) muuta ning vähemasti püüda teha seda eetiliselt. Küsimus on selles, kuidas seda teha. Ja siin tulebki mängu isevärki utopism ning teadlik tuleviku ehitamine. Nii renessanss kui ka valgustusaeg olid samuti ajastud, mida iseloomustavad fundamentaalsed kriisid ja murrangud ning mis tõid inimesteni lisaks tohututele konfliktidele ka tohutuid uuendusi. Loomulikult pole progress ja modernsus vaid positiivsed nähtused, kuid muutused ühiskonnas on alati vajalikud ning vältimatud. Igavest ühiskonda võib küll ette kujutada, kuid universumis pole miski päriselt staatiline. See, millised meie liigi lähima aja ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused olema saavad, sõltub paratamatult ka meie praegustest väärtustest. Naljaga pooleks: humanistlikele väärtustele võiks nüüd lisanduda ka posthumanistlikud väärtused.
Mingis mõttes võiks öelda, et inimkonna häving on kliimakriisi ajastul ilma utopistliku mõtlemiseta paratamatu. Muutusi vältida pole võimalik, küsimus on vaid selles, kuidas täpselt nendeks valmistuda. Kas tuleviku ja oleviku vahel on järjepidevus? Unistamine ei pea tähendama suuri ühiskondlikke murranguid. Ehk aitab see neid isegi ära hoida? Ungari sotsioloog Karl Mannheim kirjutas kunagi, et konservatiivse poliitika ülesanne on ennetada suuri muutusi ühiskonnas väikeste muutustega. Utoopiate ajaloost võib igaüks õppida nii mõndagi.
Sest loomulikult varitseb siin ka tohutult palju ohtusid. Utoopiliste nägemuste keskel ei tohi kaduma minna vasturääkivus ja paljusus. Lisaks on Adorno ja Horkheimer ka ilusti välja toonud, kuidas valgustuse ideaalidest kantud ratsionaalsus iseenda vastandiks on muutunud. Kuid siiski on paremuse poole püüdlemises midagi ilusat, mida ka näiteks parimat sorti ulmekirjandus vahel suudab tabada. Miski ei aegu päris nii kiirelt kui ulme ja utoopiad, ometi on inimestel neid vaja.
Kuidas lepitada omavahel suured muutused ja ükskikisiku jõuetus maailma näitelaval? On selge, et keegi meist päris üksinda tegelikult maailma ei muuda. Samas koosneb iga kogukond eraldi isiksustest, kelle igapäevased valikud mõjutavad paratamatult kõigi tulevikku. Inimesed peavadki otsima kunstis ja kultuuris uusi ühiskonna korraldamise, kriisidega toimetulemise ja koostöö vorme. See progress käibki väikeste sammudega, päevast päeva ning (nagu mainib Jaak Tomberg eelmises Sirbis) vahel ka mõnevõrra igavalt. Ent parafraseerides ulmekirjaniku ning ajaloolase Ada Palmeri utoopiateemalist laulu: „Mina ei pruugi näha päikeseloojangut Marsil, aga loodetavasti keegi näeb.“
Mängufilm „Väljakutsujad“ („Challengers“, Itaalia-USA 2023, 132min), režissöör Luca Guadagnino, stsenarist Justin Kuritzkes, operaator Sayombhu Mukdeeprom, heliloojad Trent Reznor ja Atticus Ross. Osades Zendaya, Josh O’Connor, Mike Faist jt.
Tunnistan ausalt, et ma pole eriline spordifilmide sõber. Testosteroonist puhevil rähklejad sobivad baari õlle kõrvale, suurel ekraanil on nad liiga pealetükkivad. Sport pakub üht ja sama veretut kangelasmüüti nii areenil kui ka ekraanil, sajas erinevas võistlusformaadis, aga enam-vähem sarnaste reeglitega. Motivatsiooni- ja eraelukriisis endine äss ajab end gigantse eneseületuse abil tippvormi, kõrva karjumas nõudlik, kuid südamega treener, kes ei kaota heerosesse usku ka sügaval augu põhjas. Lõpus tuleb tal rinda pista privilegeeritud vastasega, kellele saab vastu ainult kogu füüsilist ja vaimset ressurssi mängu pannes. Muidugi on spordifilmid täisverd meestekad, nii et naine ei pea oma elukaaslast saali lohistama, nagu mõne romantilise draama puhul.
Luca Guadagnino „Väljakutsujad“ on aga teistmoodi spordifilm, kuigi on olemas kõik kohustuslikud komponendid: tahte triumf, igikestev rivaliteet, auahned ambitsioonid, antagonistlik tegelaspaar, füüsilised ja vaimsed väljakutsed, kiirus, dünaamika, keskendumine, aegluup. Ei puudu ka riefenstahllik inimkeha fetišeeritus. Süütuse aeg, allakäik, täispanused, saatuslik vastasseis.
Ameerika-pärastest läbinisti moraalsetest spordiheerostest on asi aga kaugel. Kõik tegelased on hallis tsoonis: omajagu „pahad“, aga omajagu saab ka kaasa elada. Nagu filmis „Mina, Tonya“1, näeb siin tippsportlase elu ja psüühe pahupoolt. Konkurents lammutab armastuse, ambitsioon lämmatab läheduse. Võit, jõud ja üleolek teevad ihaldusväärseks ning pehmus, ebakindlus ja elust niisama mõnutundmine selles kõrgenergeetilises sfääris igaveseks luuseriks. Ja „võitja“ staatuse kokkukukkumise hirmus on keeruline ka rongilt maha astuda. Kolme erineva protagonisti Arti (Mike Faist), Tashi (Zendaya) ja Patricku (Josh O’Connor) ja näol pakutakse sportlase arhetüübi kolme variatsiooni: pürgija, manipulaator ja riskija. Igaühel on oma trump, aga igaüks on teisteta ebatäielik. Nad moodustavad dünaamilise suhtekolmnurga, à la Truffaut’ „Jules ja Jim“2, kus sõprus ja armastus on sama hullus sasipuntras nagu kass Arturi lõngakera. Kolmik ei saa olla koos, aga ei suuda ka üksteisest emotsionaalselt lahku minna.
Kolme erineva protagonisti Arti (Mike Faist), Tashi (Zendaya) ja Patricku (Josh O’Connor) ja näol pakutakse sportlase arhetüübi kolme variatsiooni: pürgija, manipulaator ja riskija. Igaühel on oma trump, aga igaüks on teisteta ebatäielik.
Psühhoanalüütik Ester Perel on öelnud, et kaks ei ole suhe. Kaks on partnerlus. Et tekiks suhe, on vaja kas reaalset või kujutluslikku kolmandat. Kolmas paneb suhte proovile, toob mängu kire ja valu, kütab üles konkurentsi ja armukadeduse, aga paneb vere liikuma ka mugavuslõksu vajunud paaridel, suunab võtma riske ja hüppama üle oma varju. Sõltuvalt hetkest võib tema ilmsiks tuua äärmusliku eufooria, aga ka äärmusliku depressiivsuse. Kolmas ei lase unustada, et inimesed pole teineteise eksklusiivne eraomand ja ka kõige püsivam partnerlus on olemuselt sama habras kui samblavaip mülka kohal, peites eneses lõplikkust, varitsevat toksilist varju – üksindus ja ilmajäetus ootavad siinsamas nurga taga.
Just sellist paarisuhte kolmainsust Luca Guadagnino uuribki. Patrick ja Art on lahutamatud sõbrad, kuni vahele tuleb saatuslik naine ettepanekuga, mille vastu ei saa. Eriti kui oled varaküps vahva vemmal, hormoon pritsimas igast kehamulgust. Tashi juba teab, midapidi mees enda külge riputada, kas siis järele jooksva paaži rollis või sparringupartnerina enese kiskjalikkuse vormishoidmiseks. Kuid trauma lõpetab kogu mängu. Tashi peab valima välja ühe, kellesse oma ambitsioon ümber suunata. Nagu eestlane, kes valib endale uut autot, eelistab ta praktilisust stiilile, töökindlust karismale, Toyotat Alfa Romeole. Ta valib välja mehe, kes laseb ta sõna otseses mõttes endaga ühele (reklaam)pildile, teades, et naine on see, kes pildil kokkuvõttes domineerib.
Tashi kõike sulatav flirt asendub kalgi manipulatsiooniga ning nooruslik ambitsioon kasvab üle kontrollifriigi maaniaks. „Ma armastan sind,“ anub Art. „Ma tean,“ poetab Tashi üle õla.
Lõpuks mängivad kõik kolm mürgiseid suhtemänge, mahhineerivad ja vihjavad, kiusavad ja trotsivad, kuigi igatsus algsüütu armastuse ja tingimusteta sõpruse järele on visa haihtuma. Nad tõukavad ja tõmbavad üksteist ühel ajal.
Guadagnino on läbinisti itaalia temperamendi ja käekirjaga lavastaja. Nii esteetilised kui ka dramaturgilised parameetrid kappavad vahuse suuga nagu araabia täkud tõlla ees. Film on labasuseni elegantne, oksendamiseni külluslik, maitsetuseni dekoratiivne, mädanemiseni kehaline, naeruväärsuseni melodramaatiline. Meenub Vana-Rooma keisri Elagabaluse bankett, kus ta lämmatas oma külalised surnuks laest pudenevate roosiõitega. Lavastaja elab kaasa peategelaste dekadentlikule intriigipesale, nagu pika objektiiviga põõsas passiv paparatso Inglise kuninglikule perekonnale.
Nagu oma eelmistes hittides „Päikesest pimestatud“„ ja „Kutsu mind oma nimega“3 ei pelga lavastaja siingi žongleerida kitšimaigulise manerismi piiril. Ta naudib truudusetust ja valelikkust, Patricku pahelisi naeratusi ja nilbeid salažeste, Zendaya kiviks tarretavat Moira-pilku, Arti tumma kannatust, mis pärineks justnagu kuskilt Caravaggio maalilt. Eetika kaotab esteetikale, stiil valitseb sisu üle, emotsionaalsus on erootika aseaine.
Kaameratöö kerib ennast filmi jooksul nii üles, et lõpuks filmib ta maa seest, seejärel kohe ka ülevalt jumala positsioonilt, mille järel lendab tennispallina edasi-tagasi ja paiskub lõpuks vaataja silmade vahele. Sellist Gaspar Noé filmidega võrdväärset pööritust võisid võib-olla tunda maailma esimese kinoseansi vaatajad, kui vennad Lumiére’id neile otse peale sõitvat rongi eksponeerisid. Et küll küllale liigküllastav oleks, on autor otsustanud filmi pulseerima panna Trent Reznori ja Atticus Rossi komponeeritud reivirütmidega.
Pole juhus, et just tennis on režissööri meelisala. Esiteks on tennisel privilegeeritud eliidi meelelahutuse kuvand. Tennise stiil, reeglistik ja atribuutika on näiteks poksiga võrreldes mõõtmatult elegantsem ja sensuaalsem. Erinevalt steriilsest spordiülekandest lükkab lavastaja heeblid punasesse, tuues esiplaanile mängu brutaalse lihalikkuse. Aegluubis pingutuvad lihased naha all ja sooned näos, higi pritsib igasse ilmakaarde ja terav ähkimine kõlab tennisepalli löögiga kokku nagu automaadivalang. Tashi ütleb filmi alguses, et tennis on rohkem kui mäng. Tennis on suhe, kus sekundite vältel unustatakse kogu ülejäänud universum. Tegelane peab silmas arvatavasti seksuaalvahekorda. Aga võib-olla ka võimumängu, kus fookus, strateegilisus, kiirus, agressiivsus, kavalus, vastupidavus ja enesekindlus annavad mängijale tohutu eelise.
Võib vist öelda, et „Väljakutsujad“ ei ole just filmielamus, mis maailma muudaks, aga boheemlik-kodanlik meelelahutus, mida ea kasvades järjest rohkem hindama õpin, on see kindlasti. Miks mitte ümbritseda end ängistaval ajastul stiilsete itaalia nipsasjakestega, millel meel lausa puhkab.
1 „I, Tonya“, Craig Gilespie, 2017.
2 „Jules et Jim“, François Truffaut, 1962.
3 „A Bigger Splash“, Luca Guadagnino, 2015; „Call Me by Your Name“, Luca Guadagnino, 2017.
Nursipalu ja „mitmesugused fanatismist haaratud huvirühmad“
HENRI OTSING
Aasta eest kirjutasin siin lehekülgedel, et „Nursipalu on võimalus, mitte probleem“.1 Pidasin sellega silmas, et kui harjutusvälja laiendamist ei teostata läbirääkival viisil, siis tõuseb sellest rohkem kahju kui kasu. Esitasin kaks tulevikustsenaariumi – tulevik ilma läbirääkimisteta ja tulevik läbirääkimistega – ning nüüd oleks paras aeg üle vaadata, kuidas need stsenaariumid on senimaani teostunud ja mida sellest õppida.
Riigiaparaat, kelle käes on selles loos jäme ots, valis laias laastus stsenaariumi, mis minu käsituses on selgelt negatiivne: ühepoolse ja mitteläbirääkiva tegevusplaani. Sellele järgnes üsna kergesti ennustatud avalik pahameel, meeleavaldused, kohtukaebed ning erinevad organiseerumispüüud. Võrumaalaste piirkondliku autonoomia nõudlemise ennustus läks päris täppi, tänavanäituse pealkirjaks sai minu ennustatud „Nursipalu nurjaja“ asemel aga „Kodukäijate väljanäitus“.
See kõik oli ennustatav, kuna tegemist on hästi kaardistatud sotsiaalse protsessiga, nagu ma seda ka toona nentisin. Ja kaardistatud on ka alternatiivid, millega kogu seda ühiskondlikku hõõrdumist saanuks vältida. Niisiis kordan seda, mida väitsin mullu: Nursipalu harjutusväljakust huvitatud osapoolte kaasamine otsustusprotsessi läbirääkimiste kaudu oleks mittekaasavast alternatiivist tõhusam, kiirem, demokraatlikum, õiglasem ja stabiilsem – nii riigi kui kodaniku vaatepunktist.
Ja kuigi ma mullu liialdasin mõnes olulises aspektis, siis ei osanud ma ometigi läbirääkimatu lähenemise miinuseid adekvaatses mahus ette näha. Markantse näitena sai Nursipalu konfliktist kaitseministri sõnul üks põhjuseid, miks Eestisse ei paigutatud alalist NATO brigaadi, nagu need paigutati teistesse Balti riikidesse ja Poolasse pärast tippkohtumist Vilniuses.2 Niisiis, Nursipalu laienduse mitteläbirääkiv protsess hoopis nõrgestas Eesti kaitsevõimet mitme tuhande rahvusvahelise võitleja jagu? Ilmselt ei sündinud see otsus tegelikkuses päris nii, aga mujalgi avalduv põhjuslik ahel võiks olla selge: 1) riigiaparaat ületab tajutud volitusi, sekkudes kodaniku ellu ilma teda kaasamata; 2) kodanik reageerib sellele valuliselt; 3) kodaniku reaktsioon omakorda ahendab riigiaparaadi tegevusvõimalusi.
Et Nursipaluga seoses on mingi probleem, seda tunnistab ka kaitsepolitsei aastaraamat. Õigupoolest on Kagu-Eesti ja Võrumaa probleemid raamatu avateema. Sealt leiab teatud mõttes adekvaatse osutuse valeinfo sihiliku levitamise probleemile. Aga nõudlus valeinfo järele – inimese seisukohta mis tahes viisil toetava või õigustava info järele – on mitmes mõttes tingitud just nimelt konfliktsest ja mittekoostöölisest suhtest riigi ja kodaniku vahel. Riigi roll konflikti loomisel on Võrumaal elavale inimesele ilmselgelt kättepaistev tõsiasi, mida kaitsepolitsei ei näe või ei rõhuta. Rõhk on hoopis sellel, et „ühiskond vajab igaühelt jõukohast panust“ võitluses tolle seltskonna vastu, keda sealsamas nimetatakse „mitmesugusteks fanatismist haaratud huvirühmadeks“.3 Ning selle tekstirea kõrval seisab illustratiivne pilt ühest täiesti asjassepuutumatust pärimusmuusikust. Ma libisen siin üle visuaalse kommunikatsiooni paratamatust sõnumist – „täna mängid lõõtsa, homme reedad kodumaa“ –, kuna see ei olnud usutavasti aastaraamatu koostaja taotlus. Küll aga tuleb küsida, kas kaitsevaldkonnas eneses ei leidu teatud fanatismiilminguid – pean silmas n-ö teavitusfanatismi. Lubage selgitada.
***
Osaleme praegu infosõjas, kus ka Nursipalu afäär on saanud omamoodi argumendiks, käies läbi idanaabri mitmete meil keelatud väljaannete lehekülgedelt. Praegu kehtivat riigikaitse arengukava lugedes saame teada, et vastupanu infosõjale „tähendab strateegilise kommunikatsiooni ja psühholoogilise kaitse vajalikkust“.4 Tolle dokumendi koostamise ajal kehtinud julgeolupoliitika alustes antakse nendele mõistetele ka definitsioonid: „Strateegiline kommunikatsioon on riigi poliitiliste, majanduslike ja riigikaitseliste sõnumite ja tegevuse plaanimine ning koondamine ühtseks informatiivseks tervikuks ja selle edastamine ühiskonnale“ ning „Psühholoogiline kaitse tegeleb ühiskonna teavitamisega ja teadlikkuse suurendamisega infotegevusest“.5 Need kaks elementi pidavat tagama kerksa (ingl resilient) ja sidusa ühiskonna.
Et Nursipaluga seoses on mingi probleem, seda tunnistab ka kaitsepolitsei aastaraamat. „Ühiskond vajab igaühelt jõukohast panust“ võitluses tolle seltskonna vastu, keda nimetatakse „mitmesugusteks fanatismist haaratud huvirühmadeks“. Selle tekstirea kõrval seisab illustratiivne pilt ühest täiesti asjassepuutumatust pärimusmuusikust. Pildil kaitsepolitsei juht Margo Palloson.
Nimetatud dokumentides näeme eelmisesse sajandisse kuuluvat arusaama: inimene on nagu informatsioonianum, mis tuleb täis süstida õiget informatsiooni läbi „edastamise“, „teavitamise“ jne. Sellist kommunikatsioonimudelit kutsutaksegi süstlamudeliks (ingl hypodermic needle model) ja see on ammu väheväärtuslikuks tunnistatud. Põhiliseks puudujäägiks on mõistagi tõik, et antud mudel kujutleb inimest mingi passiivse anumana, kes ei suhestu teabega aktiivsel viisil, vaid lihtsalt imab kõik teabe endasse. Kuigi mitte täiesti kasutu, on selline mudel äärmiselt nüri ja praktikas ebatõhus viis kodanikuga suhelda, seostudes pealekauba pigem propaganda kui kaasamisega. Sestap võib tõesti tekkida küsimus, missugune teavitusfanatism hoiab nii viletsa lähenemise küljes.
Ent just seesuguse teavitamises seisneva kommunikatsiooni retoorikani kipuvad jõudma kaitseministeeriumi alusdokumendid, kui on juttu kaasamisest, sidususest, kaitsetahtesse panustamisest ja muust säärasest. Nõnda ka praegu kehtiv „Eesti julgeolekupoliitika alused“: desinformatsiooni takistamiseks „suurendab Eesti strateegilise kommunikatsiooniga põhiseaduslike väärtuste võimalikult laia omaksvõttu ühiskonnas“.6 Umbmääraselt mehaaniline metafoorika ja passiivsele kodanikule sihitud ühesuunaline kommunikatsioonimudel paistavad silma mujalgi. Mõnevõrra parema näite pakub siseministeeriumi koostatud „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“, mis seostab sidususe ka näiteks ebavõrdsusega ja pakub välja konkreetseid võimalusi kodaniku kaasamiseks reaalset vastutust kandval ja aktiivsust eeldaval positsioonil. Siiski-siiski, arengukavad on tihtipeale vormitäiteks kirjutatud, kuidas on lood tegelikult?
Minu hinnangul on lood tegelikult täpselt nii, nagu seda peegeldavad mainitud alusdokumendid. Umbes seda ütlesin mulluses artiklis kaitseministri tegevuse kohta, ent hiljutine kohtumine võrokestega annab sellest tunnistust ka peaministri puhul. Nimelt kohtus peaminister Võrus kohalikega, et arutada Nursipalu küsimust ja muid põletavaid teemasid. Sellised auru välja laskmise üritused on lõunas kahjuks juba tavaliseks saanud: peaminister püüab diplomaatiliseks jäädes teavitada ja kohaletulnud teda materdada. On raske ette kujutada, et peaminister säärast tulemust samuti ette ei ennustanud ja seda kinnitab vahest ka tema pealkirjaks saanud kommentaar: „Olete saanud minu peal end välja elada ja loodan, et teil kõigil on parem olla.“7 Niisiis, riigi esindaja ülesanne on oma kohustuslik teavitustöö ära teha, kodanikke kuulata ja rohkem pole midagi parata?
Aga tegelikult ongi siin paljut, millesse mõistvalt suhtuda. Inimesed ongi tihtipeale põikpäised ja keerulised. Vahel ongi inimeste lähtekohad niivõrd erinevad, et ühe edastatav teave tõepoolest lihtsalt ei jõua teisele kohale. Leidub ju ka poliitilisi erimeelsusi, mis võivad põhimõtteliselt ühe või teise inimese vastu meelestada. Ja lõpuks on ju olemas ka päris destabiliseerijad, sabotöörid ja muud õõnestajad. Viimased vahest välja arvatud, vastutab poliitik nende kõigi ees, aga tema päevas on loetud arv tunde. Ent just selle dilemma lahendamiseks ongi loodud alternatiivsed aruteluvormid, mis järgivad alternatiivseid mudeleid.
Jah, valitsus on Nursipalu küsimuses kodanike suhtes paraku konfliktimeelne, s.t eelistab konflikti alternatiividele. Jah, riigiaparaadis näib ikka veel säilivat too kommunikeerimisstiil, mida nimetasin teavitusfanatismiks. Aga ei, siin ei ole „fanatismist haaratud huvirühmi“, kes nimme püüavad pidada ebatõhusaid kohtumisi ja kaotada poliitilist kapitali. See sünnib n-ö kogemata – paremate praktikate puudumise tõttu. Need paremad lahendused – vaidluste kohtuväline ehk alternatiivne lahendamine (ingl alternative dispute resolution, ADR) ja vastavad metoodikad – ei ole veel meie maile jõudnud.
Muuseas, eks see ole ka üks JOKK-lahenduste sünnipõhjuseid: kui vaidluste lahendamise ainus tõhus tee on kohtuline, siis tuleb kõik lahendused planeerida eeskätt juriidiliselt. Erakordsetel juhtudel ka seadust muutes, nagu seda Nursipalu puhul tehti. Ja see ei ole otseselt kellegi süü. „Tuima panev“ poliitik, hämav ametnik, käsi laiutav prokurör – tegemist on reaktsioonnähtustega, nii nagu avalik pahameel on omakorda reaktsioon neile.
***
Niisiis, Nursipalu juhtum teeb nähtavaks kaasaegsele demokraatiale vastutöötava puuduse: riigiaparaadil puudub tihtipeale kompetents kodanikuga dialoogi pidada. Ja selle dialoogi all ei ole mõeldud mingit umbkaudset sooja tunnet, mis tekib siis, kui sind on ära kuulatud. Ei. Nagu ülal ja mullugi mainitud, on konflikti lahendamiseks, dialoogi pidamiseks ja kahepoolseks kommunikatsiooniks väga konkreetsed vormid ja metoodikad. Nursipalu puhul usun ma konsensuslikesse läbirääkimistesse, aga võimalusi on palju ja osa neist ka praktiseeritakse Eestis. Et seesuguseid dialoogiprotsesse vahendada ja monitoorida, on tarvis praegu veel päris puudulikke institutsioone nii avalikus kui mittetulunduslikus sektoris. Ja lõpuks on tarvis ka seadusemuudatusi, mis protsessi reglementeeriks.
Kui need seadused kord vastu võetakse ja nendega harjutakse, siis vaatame tänasele tagasi umbes nii, nagu praegu aastale 1998 – alles siis kaotati meil surmanuhtlus. Sarnaselt tolle iganenud õuduse kadumisega hajub ka monoloogi pidav valitsus (aga ka teatud erasektori ekstsessid jms) järk-järgult. Umbkaudne ajajoon paistab läände vaadates kätte. Peaasi on pidevalt hoida enda ja riigi vahel väike tinglik võrdusmärk, võtta grammike vastutust ka endale ebameeldivate arengute eest.
Aga mida siis teha kohe ja praegu? Õppejõud koostagu ainekavasid (koostataksegi!) ja üliõpilane asugu neil õppima (asutaksegi!). Vabaühendus võtku teema fookusesse ja tehku ettepanekuid (ka seda tehakse!). Julge ja kompetentne läbirääkija katsetagu uusi konfliktilahendusvorme. Riigiametnik (vaatan otsa teile, kaasamisspetsialistid) külastagu kõiki eelnimetatuid ja rakendagu parim praktika. Ja kodanik võiks muidugi toetada seda poliitikut, kes esimesena adub janu alternatiivsete dialoogivormide vastu.
Katsusin ka ise toetada üht läbirääkimiskatset Nursipalu küsimuses. Seltskond suutis koondada nii kompetentsi kui osapooled ning korraks hakkas isegi paistma võimalus algatada läbirääkimised. Ent lõpuks riigiasutus keeldus siiski koostööst – juhuslikult kohe pärast seda, kui kohus lükkas tagasi ühe harjutusvälja laiendamise vastu esitatud kaebuse.
Lõpetuseks üks valm. Tuumaenergia ning selle populariseerimisega tegelev ettevõte Fermi Energia on oma ülesandes olnud üliedukas: tuumaenergia on järsult populariseerunud ja selle kasutuselevõttu arutatakse peagi riigikogus. Ja seda Eestis, fosforiidisõdade kodumaal. Nursipalu laiendamise ette võtnud kaitseministeerium koos oma allasutustega on tõuganud arvestatava osa rahvast kahtlema Venemaa eest kaitsmise mõttekuses. Ja seda Eestis, fosforiidisõdade kodumaal. Viimane tänu tegevuspiirangute vähesusele, esimene piirangutega kohanedes.
2 Pevkur Briti brigaadi alalisest kohalolekust: me poleks valmis veel üheks Nursipaluks. https://www.err.ee/1609032365/pevkur-briti-brigaadi-alalisest-kohalolekust-me-poleks-valmis-veel-uheks-nursipaluks.
5 Eesti julgeolekupoliitika alused lk 18-19. Minu rõhutused. https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/sisulehed/eesmargid_tegevused/395xiii_rk_o_lisa.pdf.
6 Eesti julgeolekupoliitika alused 2023, lk 10. https://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/eesti_julgeolekupoliitika_alused_est_22.02.pdf.
7 Kaja Kallas Võru kohalikele: olete saanud minu peal end välja elada ja loodan, et teil kõigil on parem olla. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120287530/kaja-kallas-voru-kohalikele-olete-saanud-minu-peal-end-valja-elada-ja-loodan-et-teil-koigil-on-parem-olla.
Peaksime punast tuld näitama poliitikutele, kes vastandumist õhutavad
KEIU VIRRO
Eestis tegutsev Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis Demokraatiakeskus kaardistas möödunud aastal koos teadlaste, vabaühenduste ning riigikogu liikmete ja kantseleiga Eesti demokraatia uurimise ja arendamise hetkeseisu. Tulemused on koondatud aruandesse, kust leiab demokraatia mõtestamiseks ja uuendamiseks ohtralt soovitusi. Siinkohal vestlen Liia Hänniga, ühe protsessis osalenuga.
2024. aastat on nimetatud valimiste superaastaks: need toimuvad enam kui 60 riigis üle maailma. Millised poliitilised jõud on võimul pärast seda ja millises olukorras on seejärel demokraatia, on raske ennustada, seda ka Eestis. Kui hea on meie demokraatia tervis ning kas ja kuidas seda turgutama peaks?
Valimised on demokraatia loomulik osa, demokraatia tähendabki võimalust muuta valitsust valimistega. See ei tohiks meid kohutada. President Lennart Meri tuletas meelde vajadust luua demokraatiat iga päev uuesti. Kahjuks sellist sihikindlat pingutust demokraatia uuendamiseks ei toimu. Raporti sõnum on selge: demokraatia ajakohastamiseks tuleb ühiselt vaeva näha.
Vajame ühist arusaama, mida peaks endast kujutama demokraatlik õigusloome. Just sellest on saanud omamoodi pingekolle nii riigikogus kuika ühiskonnas. Miks peaksime leppima olukorraga, kus ülitähtsad poliitilised otsused langetatakse koalitsiooniläbirääkimiste suletud uste taga? Viimastel aastatel on olnud mitu juhtumit, kus demokraatlik debatt on tõkestatud viitega koalitsioonilepingule. Selliselt toimus teise pensionisamba lammutamine, aga ka perehüvitiste tõstmine ulatuses, mis puudutas valusalt väiksemate perede õiglustunnet.
Meil on esindusdemokraatia, seega on jäme ots parlamendi käes. Samas on selge, et demokraatlik elukorraldus nõuab, et kodanikud saaksid ka valimiste vahel poliitikat mõjutada. Digivahendid võimaldavad suurendada poliitiliste otsustusprotsesside läbipaistvust ja neile ligipääsu, et kodanikud saaksid huvi korral toimuvaga pidevalt kursis olla ja oma sisendi anda. Põhimõtteliselt peaks igal kodanikul selline võimalus olema, mitte ainult organisatsioonidel, kellele eelnõud arvamuse saamiseks edastatakse.
Hiljuti ütles üks õppejõud omavahelises vestluses, et imetleb mõneti neid vandenõuteoreetikuid, kes töötavad tohutult materjali läbi ja suudavad sellele ka viidata. Kui sama energia oleks vaid teaduse teenistuses … Ehk ühtpidi tähendab digiriik justkui inimeste võimalust mugavalt teenuseid kasutada, valida ja demokraatlikes otsustusprotsessides paremini kaasa rääkida, aga paraku on ühtlasi võimalus eksida lõpututesse jäneseurgudesse.
Nii see on, internet loob võimaluse igasugust infot levitada, kusjuures eesmärk võib olla ka ühiskonnale kahju tekitada. Hea ja halva eristamiseks on vaja eelkõige treenida kriitilist mõtlemist ja olla teadlikud mullistustest, mis veebikeskkondades tekivad. Kui aga on märgata selget ohtu demokraatiale ja ühiskonna julgeolekule, peab seadusandjal olema julgust sekkuda. Internetis vohava vaenamise ohjeldamine on aja nõue.
Liia Hänni
Eestil on olnud tükk aega tugeva digiriigi kuvand. Segadus personaalse riigi mõiste sisustamise ümber ning digiarengu asekantsleri lahkumine paneb küsima, kas Eesti kui digiriigi kuvand on ohus.
Meie riigi kuvand on endiselt hea, aga kui veel kümme aastat tagasi oli Eesti mäetipp, mis paistis kaugele, siis vahepeal on ka teised riigid digiarengut hoogustanud. Kasvõi Ukraina, kellele Eesti on küll abiks olnud, on nii mõneski rakenduses meist ees. Seni on digiriiki arendatud ilma suurema poliitilise kärata. Eesti 200 ja Tiit Riisalo päevakorda toodud personaalse riigi mõistega on kaasnenud omamoodi poliitiline mull. Riisalo esitletud avalikke teenuseid on Eestis arendatud juba vähemalt kümme aastat – tundub lahtisest uksest sissemurdmisena. Tähelepanuväärne on investeeringuvajaduse hinnang 200 miljonit eurot, mis kahtlemata võimaldaks palju head teha. Kui juba personaalset riiki disainima hakata, tuleks seal ette näha ka demokraatia ala, kus kodanik poleks vaid klient, vaid saaks toimetada kui riigivõimu teostaja.
Aruandes tuuakse välja, et demokraatia uuringud ei ole ülikoolides piisavalt soositud ja on hetkel Eestis üsna juhuslikud.
Jah, selliste uuringute tellimine ja rahastamine ei ole süsteemne ning vajab muutmist, aga ka süvateaduslike uuringuteta on probleemid demokraatia toimimises ilmsed.
Riigikogus on küll jalgu trambitud ja karjutud, küll toodud saali mingisugused undajad. Tallinna linnavolikogus läks aga alles hiljuti üks poliitik teisele kätega kallale.
Toompeal toimuvat vaadates tuleb murekorts otsa ette. Obstruktsioon on „uus normaalsus“. Tegu on kuritahtliku huligaansusega, kui pidada silmas huilgamist ja rusikatega lauale prõmmimist. Riigikogu töö sisuks peaks olema asjalik debatt eelnõude sisu üle, mitte arutu vaheaegade võtmine ja mõttetute muudatusettepanekute hääletamine. Kui hädapiduri kasutamine on igapäevane asi, pole lootust sihtkohta jõuda. Mis oleks saanud olulistest otsustest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel, kui impeeriumimeelsed fraktsioonid oleksid sama vänged relvad kasutusele võtnud? Ülo Nugise haamrivibutus kinnitamaks enamuse otsust lõpetada läbirääkimised tõkestas küsimuste ja kõnede laviini ning kõik allusid. Ka praegu peaks riigikogu enamus oma vastutust tunnetama. Vajadusel tuleb selleks muuta ka riigikogu kodu- ja töökorda sätestavat seadust. Ajal, kui käib sõda Euroopas, on täiesti vastutustundetu raisata aega, nagu seda Toompeal on tehtud.
Praegune olukord võib ehk nii mõnelegi inimesele teha keeruliseks ka aktiivsesse poliitikasse astumise?
Ka riigikogu praeguses koosseisus on inimesi, kes tulid Toompeale siira sooviga teha tööd ja kes nüüd vaatavad toimuvat hämmingus pealt. Rahva rahulolematus ja riigikogu kehv maine süvendavad veelgi aktiivsete kodanike soovimatust poliitikasse pürgida. Praeguse olukorra lätted on erakondliku poliitika ja võimuvõitluse tandril. Valimiskampaanias mustatakse konkurente, jagatakse heldeid lubadusi ning peljatakse karmi tõtt riigi võimaluste kohta. Hirmu külvamine on valimiskampaanias saanud oluliseks võtteks toetajate värbamisel.
Erakonnad näevad vastandumises sageli kõige toimivamat kampaaniastrateegiat. Mind on jäänud kummitama USA sotsioloogi Arlie Hochschildi raamat „Strangers in Their Own Land“ ehk „Võõrad omal maal“, kus autorit huvitab muu hulgas, miks valisid Donald Trumpi inimesed, kellele oli tema poliitika objektiivselt kahjulik. Ühe põhjusena joonistub välja demokraatide üleolev suhtumine. Kui keegi tembeldab kellegi idioodiks ainuüksi selle põhjal, et too vaatab Fox New’si, siis ilmselt ei paku tembeldaja mis tahes argumendid enam huvi. Sellistest lugudest jääb kõlama kurbus, mida põhjustab vastandumine. See võiks ju anda võimaluse kõnetada inimesi kampaaniatega, mis on poliitiliste vastaste osas lugupidavamad?
On arusaadav, et erakonnad tahavad eristuda, aga eristumine ei peaks toimuma nii, et teistes erakondades nähakse vaenlast, kes võib viia riigi hukatusse. Kahjuks on meil erakondade konkurents muutunud väga võitluslikuks ja ühiskonda lõhestavaks. See, kuidas suhtutakse konkurentidesse, on poliitilise kultuuri küsimus. Kuni valijad vaenu õhutamisega lepivad ja koguni premeerivad erakondi, kes ehitavad oma kampaania vastandumisele, veelahe aina süveneb. Peaksime punast tuld näitama poliitikutele, kes vastandumist õhutavad.
Siin võiks ilmselt mõelda ka erinevatele vaatepunktidele, mikro- ja makrotasandile? Ühelt poolt saab siin vaadata suuremaid teemasid, nagu seda on ka demokraatia arenguga seonduv, ent välja jätta ei saa ka väikseid gruppe puudutavate murede lahendamist.
See, kui mõni mure puudutab väikest osa ühiskonnast, et tee seda veel väikeseks mureks. Meenutame kasvõi abieluvõrdsuse kehtestamist. Demokraatlik ühiskond peaks omama võimet näha poliitika mõju igale inimesele. „Kedagi ei jäeta maha“ oli algusaastatel e-riigi rajamise juhtlause. See sobib hästi ka demokraatia uuendamise juhtmõtteks.
Ääremärkusi teaduse vahelt – Ekseldes võõrastes teadusmetsades
LAURI LAANISTO – paneb proovile oma puudujääke, mitte teadmisi
Osalesin hiljaaegu esimesel humanitaarteaduste aastakonverentsil „Tulevikuhumanitaaria“. Põiklesin naljade ja pisivaledega kõrvale pidevalt mulle suunatud küsimustest selle kohta, et miks ma seal olen, ja nii õnnestus mul leida tee õige mitmesse põnevasse paneelvestlusse. Õigupoolest kippus valimine olema lausa keeruline, sest minu suureks üllatuseks sattus pidevalt samale ajale mitu loodusega seotud arutlusrühma – küll filosoofilisemat, küll kirjanduslikumat, aga ka näiteks keskkonnaaktivismi ajaloost ja eri tahkudest. Väga huvitav oli! Lausa nii huvitav oli, et ühel õhtul avastasin end kesköö paiku terve hulga humanitaaridega Balti jaama lähedal asuvast Türgi šašlõkikohast, kus ülejäänud laudkonnad olidki mehitatud pealtnäha pesuehtsate türklastega.
Metsa vahelt põllule eksides
Konverentsi on juba Sirbiski1 kajastatud ja küllap kiidusõnu tuleb veelgi, ja nendelt, kelle arvamus on kohasem. Ma ise pigem hakkaksin nüüd norima. Õigemini olen hämmelduses, sest pole ma ju humanitaar ja nii mõnigi asi – no ma lihtsalt ei mõista. Näiteks, kui alustada konkreetsemalt ettekannetest, siis tavaliselt oli väga huvitav kuni ettekannetele järgnenud aruteludeni. Tavaliselt (siinkohal tuleb rõhutada, et ma kuulasin vaid paarikümmet ettekannet paljude sadade seast – valim ei ole üldse esinduslik ja lähtus valikutegija subjektiivsusest) esitas ettekandja ülevaate mõnest maailmakäsitlusest, enamasti seda siiski vahendades, sest käsitluste autoriteks olid peamiselt mingid (surnud) prantsuse pässid. Mõnel puhul mõtestati eri eluvormide eksistentsi läbi nende ihade, või õigemini selle, kui suurel määral need ihad inimesele paistavad; siis aga määratleti elu kui teatud paiksust, kus olemise piire tõmmatakse rütmiliste korduste ehk elu refräänide abil või siis kujutati elu liikumist ajas kui orienteerumist pidevalt muutuvas soonestikus, mida sikutasid siia ja sinna kõiksugu äkitselt välja ilmuda võivad ootamatused. Igasuguseid huvitavaid mõtteid oli ettekannetes, kuidas püüda maailma kogu tema olemusrikkuses tabada mõnel teisel viisil.
Tunnistan, et olin oma pädevuspiiridest väljas, või kui mitte, siis igatahes selle täiesti päramistel servaaladel. Ikka üsna vales taipkonnas, kui kasutada üht paljudest Jekki Rjazini2 tabavatest terminitest. Ja seda hoolimata sellest, et kõvade ja pehmete teaduste gradiendil – vähemalt nii nagu mina seda näen – paiknen ma ikka omast arust selle pehmes osas. On omajagu humanitaarteadusi (lingvistikad ja loogikad, mõned muusikateadused jne, jne), mis minu viljeletavast ökoloogiast näivad märksa kõvemad teadused. Tundsin oma valdkondlikku kohatust iga kord, kui mõne küsimuse esitasin või kommenteerisin ja ühe puhul, mis puudutas antropotseeni piiri määratlemise tehnilisi üksikasju, mind pärast ettekande lõppu süüdistatigi biosplainingʼis. Võtan kõik omaks! Ent sellest hoolimata püüan ikkagi seletada, miks mulle ettekandejärgsed arutelud pettumust valmistasid.
Kommunismiuuringud on jõudnud ka kaugele polaarjoone taha.
Kui selle paarikümne minuti jooksul joonistus ettekande põhjal välja teatud terviklikkusele pretendeeriv maailmakäsitlus või vähemasti perspektiiv, kust suunast maailma poole vaadates võiks seda tuumakamal viisil näha ja mõista, siis ootasin aruteludest selle käsitluse tõepära ja püsivuse testimist. Et kas see ka vähegi kriitiliste küsimuste katsumusele ikka vastu peab. Ettekannet kuulates mu peas muudkui ragises, kas ma leian sellele käsitlusele uusi toetuspunkte juurde või kipuvad olemasolevad langema ja oletan, et midagi sellist käis läbi teistegi kuulajate peast. Sest mis tolku, ja ma mõtlen seda kõige-kõige abstraktsemas ja teoreetilisemas mõttes, ühest maailmakäsitlusest muidu olla saaks. Teaduse kõige põhilisem mõte on ju ikkagi püüelda maailmast arusaamise poole. Ma ei lootnudki mingeid ennustavaid mudeleid ja isegi mitte tüpoloogiaid või kaardistusi – olgu see pealegi mõtteeksperiment, mingi tuvastatud läbiv joon ajas või ruumis, väikene nihe perspektiivis, mis valgustab maailma veidi teise nurga alt. Aga siiski miski, mis ühel või teisel moel ikkagi püüdleb seletuse või põhjenduse poole.
Kuid käsitluse enese asemel hakati ettekande järel hoopis arutlema käsitluse autori üle ja et mida teised (ka enamasti surnud) prantsuse pässid selle käsitluse ja tema autori kohta on kirjutanud. Kuidagi kummaline tundus, kuidas üks arusaam maailmast sai arutlejate silmis olla niivõrd isikukeskne. Et see idee ise lakkas eksisteerimast, kui seda ei käsitletud autori enese kontekstis. Ja vaid teised samasugused (valdavalt surnud) pässid said pakkuda piisavalt väärikaid seletusi nendele ideedele. Nii arenesidki mõttelõngad arutlustes umbes nii, et kuna see ei saanud tollega kuigi hästi läbi, siis tema arvamus tolle sellest mõttest oli üsna pessimistlik. Ja see oli veel natukenegi sisukas, sest enamasti ilmnes, et küllap see ei ole mitte midagi tolle kohta arvanud. Minu meelest oli see täiesti vale suund (vale selles mõttes, et teaduse seisukohast ebapraktiline), kuhupoole aruteluga liikuda. Mis mõtet on siduda üht mõtet nii tugevasti mõtte autori külge, et see ei võimalda enam mõtte tuumakust ennast hinnata? Mõistan, et näiteks ilukirjanduses see nii toimib, kas või esseistikaski, kus mõni eriti hästi õnnestunud sõnastus hakkab oma elu elama, kuni jõuab mõnda läägelt kujundatud „tarkuste“ kogumikku ja sealt omakorda suunamudija instagrammipildi alla. Ent see oli ikkagi ju teaduskonverents…
Kui loodusteadustes midagi sellesarnast juhtub, et mõne teooria väärtust selge sõnaga selle väljakäija isiksuse põhjal hinnatakse, siis tundub see küllap piinlik pea kõigile, kes seda loevad. Muudab see siis parasjagu selle hinnangu positiivseks või negatiivseks, vahet pole. Tõsi, autoriteetsus ja „autoriteetsus“ mängivad loodusteadustes siiski väga suurt rolli, ülemäära suurt. (Ja see probleem tõenäoliselt ka üha süveneb, kuna loodusteadlasi on lihtsalt juba nii palju saanud.) Ning see autoriteetsus, on ta siis jutumärkidega või ilma, lähtub sageli autoriteedi ambitsioonikuse ja vaimse keskpärasuse kombinatsioonist, mis kipub seda aja topoloogilist soonestikku väevõimuga Dunningi-Krugeri poole sikutama. Siiski ei näe ma ühtegi põhjust, kuidas isikukesksus midagi meie teadmistele ja nende sünteesile juurde annab. On see siis varjatud või avalik.
Gregor Samsa ärkas ühel hommikul päevalillena
Aga olgu peale. Mul oli konverentsil siiski väga tore, muuhulgas seepärast, et nagu tavaliselt, müüdi sealgi raamatuid. Olin just mõni päev varem teada saanud, et eesti keeles on värskelt ilmunud Michael Marderi raamat „Taimmõtlemine: vegetaalse elu filosoofia“ (TLÜ kirjastus, 2023). Kuna avaldasin mõni aasta tagasi ühe teksti, mis vähemalt pealkirja tasandil näis otseselt selle raamatuga seostuvat,3 siis kasutasin juhust ja soetasin raamatu. Aasta alguses ilmus samas „Bibliotheca Controversiarumi“ sarjas veel teinegi raamat, Emanuele Coccia „Metamorfoosid“, mida samuti kirjeldatakse kui teost, kus mõtestatakse ümber taimede elu ja mis on filosoofia laiendus bioloogia vallas. Seda ma ei ostnud, kuna see oli mul juba olemas. Niisiis on Eesti humanitaaria mitut moodi looduse poole liikumas, mis on ju igati hea.
Mõtlesin siis nii, et olgu peale, kui lugeda algupärandeid endid (seda enam et autorid pole veel saanud surnud prantsuse pässideks) ehk saan siis pihta, kui tuumakad need mõtted ja käsitlused ikkagi on. Küllap on kaetud eri vaatenurgad, kirjutatud kaitsekilbid kriitikute võimalike rünnakute vastu ja üldse jõuab raamatu vormis tervikkäsitlust palju paremini esitada, kui 20 minuti pikkuse ettekande vältel.
No ei.
Nendest kahest raamatust Coccia oma jätan kiiresti kõrvale. See polnud muud kui raamatupikkuseks venitatud sõnaosav jauramine üheainsama õlgmehikese üle. Autor korrutab ja korrutab üht ja sama mõtet, et kogu bioloogiateadus põhineb üksikindiviidide uurimisel, aga tegelikult ei ole indiviide sellisel moel üldse olemas. Elusaine ei jagune isenditeks, kuna paljunemise ja söömise käigus kandub see ühest kehast teise ja seega on need kehad kõik justkui üksainus kehand. Ja nii on elu üks suur tervikorganism. See on metafoorse Gaia kontseptsiooni täielik üle realismi vindi keeramine. Sel moel bioloogiateadusele vastandumine on olematu vaenlasega võitlemine, sest üksikindiviidide uurimise taga on peamiselt kvantitatiivse analüüsi metoodilised vajadused ja pea keegi ei mõtle organismidest ega elust sel moel, nagu autor väidab loodusteadlasi mõtlevat. Elu on pidev nii ajas kui ka lateraalselt – ja peab ikka õige korralike kogemustega ignorant olema, et eirata kogu seda bioloogiateadust, mis on tehtud näiteks fülogeneesi või epigeneetika või horisontaalse geeniülekandumise uurimisel. Kogu autori kriitika lähtub sellest ühest ja samast eksitavast mõttest, mida ta minimaalselt mõtete pealiskihte varieerides esitab läbi terve raamatu. Sõnu oskab ta seada, seda küll, ning kui üldse mingitki elamuslikku lugemismuljet sealt kätte saada, siis vahest nii, kui lugeda seda nagu mõne kinnismõtte käes vaevleja ülestähendust, mis oma sundmõttelises korduvuses annab tekstile teatava meelt ähmastava refrääni.
Marderi raamatust lootsin rohkem, ja pettusin küllap seepärast veelgi enam. Või noh, mis ma pettusin – vihastusin, ja siis miskipärast ajas itsitama, ja siis jälle vihaseks. Kõik algab jälle ühe suurejoonelise õlgmehikese loomisega. Autor konstrueerib seda muu hulgas selliste tsitaatide abil: „Sestpeale, kui teaduslik paradigma saavutas uusajal ränga võitluse järel iseseisvuse teoloogilis-filosoofilistest dogmadest, on filosoofid enamjaolt hoidunud taimse eluga tegelemast, usaldanud selle botaanikutele ja hiljem geneetikutele, ökoloogidele ja mikrobioloogidele. Taimede olemine ei väärinud enam uurimist; see ei osutunud probleemiks nendelegi, kes võtsid aega sellele mõelda, rääkimata neist, kes lihtsalt kasutavad vilja või õit, juurt või tüve. …//… Seesugune kõige põhilisema küsimuse mahasalgamine [vegetaalse elu loogika üle mõtlemine] sai taimede eetilise hooletusse jätmise kasvulavaks; kuigi nad on elusolendid nagu meiegi, ei suuda me nende elu juures tajuda vähimatki sarnasust enda omaga, ja selle suutmatuse tagajärjel peame neid vaikimisi väärtusetuteks, lepime kergesti nende kohaga modernses „olemise suures ahelas“, millest ei argine ega teaduslik mõtlemine ei ole veel täiesti vabanenud“ (lk 21).
No kust alustada?! Autor omistab siin bioloogiale ja bioloogidele seitse surmapattu umbes sama sisukalt ja argumenteeritult, nagu Jüri Liiv hiljuti palju tühjalt kõmisevat poleemikat tekitanud rohepesu käsiraamatus. Loomulikult on taimeuurijaid, kes ei mõtle selle peale, kuidas taim on ja kuidas ta toimib ja küllap on selliseidki eluteaduste uurijaid, kes lähtuvad mingist olemise ahelast, kus osa organisme on madalamad ja teised kõrgemad. Selliseid teadlasi võib küllap õige palju olla. Ent me elame ajal, mil elusolevaid teadlasi on kokku rohkem kui maailma ajaloo peale kokku üldse teadlasi on olnud,4 nii et niivõrd paksu värviga peale lennates võib kindel olla, et mõttelend tõmbab nina õige pea dogmaatikat ihaleva muda poole. Eestiski on kümneid taimeteadlasi, kes nendele asjadele pea iga päev mõtlevad ja sellest ka teaduslikke tekste kirjutavad. Ja kuigi Eesti taimeteadus on igatepidi maailmatasemel, siis nii erilised me nüüd ka ei ole. Sajad ja sajad bioloogide autorsusega ingliskeelsed teadustekstid taimse elu olemuse üle on paari kliki kaugusel Marderist. Ent ei kirjanduse- ega nimeloendist loodusteadlasi väga ei leia. Vaid paar üksikut nime ja viidet ligikaudu paarist sajast. Ning nendegi puhul on autor leidnud viisi, kuidas neid biolooge ja nende töid täiesti põhjendamatult halvustada – nagu näiteks selles ainsas Linnéd mainivas lauses, mille toon ära järgmises lõigus.
Kohati ei saagi aru, kas autor pole üldse asjast aru saanud või ajab ta lugejale küüniliselt täielikku iba, näiteks: „Carl Linné ja tema kuulsa taksonoomilise meetodi järgi peaksin ma arvama, et tunnen päevalille piisavalt, kui tean, et see kuulub taimeriiki, katteseemnetaimede hõimkonda, kaheiduleheliste klassi, astrilaadsete seltsi, korvõieliste sugukonda, päevalille perekonda. Need nimed on mõeldud tabama taime olemust, andes talle kindla koha surnud, olgugi äärmiselt keerukas süsteemis, mis neelab alla päevalille ainulisuse ja kordumatuse. Niiviisi saab tegelik päevalill üksnes oma perekonna, sugukonna, seltsi jne näidiseks, ning ta ise pole justkui midagi väljaspool seda keerukat liigitustevõrku, millesse ta püütud on“ (lk 24).
Vastupidi! Linné kasutusele võetud binaarne nomenklatuur, kus igal liigil on kahest ladinakeelsest nimest koosnev liiginimi (perekonnanimi pluss liigiepiteet) oli just nimelt see uuendus taksonoomias, mis vabastas taksonoomia sellest taagast, et need nimed peaksid tabama taime olemust. Enne seda pidid. Ehk et liiginimi pidi kirjeldama liiki ammendavalt. Nii hakkasidki õige pea liiginimed koosnema mitmekümnest sõnast, muutudes olude sunnil (toona, XVIII sajandil, leidus veel elurikkust ka Euroopas!) oma olemuselt liigikirjeldusteks. Linné haakis liiginime liigi enese kirjeldusest hoopis lahti,5 muutes nimetamise süsteemi selliseks, et seda saaks rakendada sõltumatult sellest, kui palju liike ja muid taksoneid lõpuks kirja pannakse. Mis puutub sellesse äärmiselt keerukasse surnud süsteemi, mis on päevalille ainulisuse ja kordumatuse alla neelanud, siis jumal hoidku – nominaalne liigikontseptsioon on ju täiesti olemas ja vabalt kasutatav. Selle järgi pole olemas üldse mingeid liike ega muid taksoneid. On vaid indiviidid. Seda liigikontseptsiooni kasutatakse väga laialdaselt. Näiteks aitasin konverentsi viimasele päevale järgnenud hommikul oma emal viia kaks säärast nominaalset indiviidi iga-aastasele vaktsineerimisele. Ühe nimi on Tipa ja teise nimi on Lissi. Täiesti nominaalsed!
Liigikontseptsioone on õigupoolest palju, ja need ongi olemuslikult küllaltki erinevad vaated elule. Bioloogilises liigikontseptsioonis, mida Marder tsiteeritud lauses võrklõksuna esile toob, püütakse tegelikult aru saada, kuidas eri liiki organismid on omavahel suguluses. Tõepoolest – perekonnad ja sugukonnad ja seltsid on kõik nii-öelda virtuaalsed taksonid, sest bioloogilises mõttes selliseid asju ei ole. Neid pole ka kunagi olnud, nii et „surnud“ ei ole kohane sildistus. Bioloogilises mõttes saame reaalsest eksistentsist rääkida liigi ja riigi puhul, ja ehk ka domeeni puhul, ent ülejäänud taksonoomilised tasandid on lihtsalt teadlaste abivahendid sugulusastme määramisel. Nii nagu pole bioloogiliselt olemas ka perekonda ja suguseltsi ja hõimlasi ja kaasmaalasi ja kodanikke jne. Need on kõik samasugused virtuaalsed sahtlid, kuhu me ise kuulume, kuigi oleme siiski vaid me ise. Või, noh, kui Cocciat uskuda, siis pole me ka meie ise, vaid hoopis üks suur ja katkematu vedelikke kinni hoidvate membraanide segapundar.
Kuid enne kui ma „Taimmõtlemise“ raamatu juures Marderi enese tekstini jõudsin, sain juba korraliku šoki sissejuhatusest, mille olid kirjutanud Gianni Vattimo ja Santiago Zabala. Sissejuhatust läbiva mõtte saab ehk kenasti kätte sellest passusest: „[Marderi] raamat julgustab sellest kompleksist [„kapitalistlik agrotehniline kompleks“] vabanema hermeneutilise poliitilise filosoofia toel, mida on puudutanud taimede olemine – olemine, mis ei ole mitte mõni asi, vaid pigem kollektiivsus, teatav totaalsust-mitte-kehtestav paljususte kooslus, loomult poliitiline kooselu ruum. Marder nimetab selle ruumi vegetaalseks demokraatiaks, mis ei olegi väga erinev keskkonnateadlikest poliitilistest liikumistest nii-öelda marginaalsetes Lõuna-Ameerika valitsustes. Ja nii nagu neid keskkonnateadlikke poliitilisi liikumisi tühistab ja õõnestab pidevalt kapitalismi juhitav demokraatia …“ (lk 15).
Niisiis – taimed on (praegu veel) kapitalistide poolt orjastatud kommunistid, kes võitlevad solidaarselt üheskoos oma orjastajate ja nende kasumiahnuse vastu. See tuleb raamatu sissejuhatusest otsesõnu välja. Nood keskkonnateadlikud Lõuna-Ameerika valitsused, keda tsitaadis mainitakse, tuuakse sissejuhatuses ka valitsusjuhtide tasandil nimeliselt välja. Et kes siis on need eeskujud nii taimede kui üldse kogu looduse ja keskkonna hoidmise seisukohast. Need on Evo Morales, Fidel Castro ja Hugo Chávez. Ma olen ikka suhteliselt vasakpoolne, kui nüüd lähtuda sellest traditsioonilisest antropotsentristlikust poliitiliste vaadete skaalast, aga mida paganat?! Chávez pumpas naftat välja ja lõikas vihmametsa maha nii kuis jaksas. Castro rääkis keskkonnajuttu lihtsalt seepärast, et juhtumisi olid ta vaenlased kapitalistid – Nõukogude Liidu loodust igakülgselt hävitavat majandusmudelit ta miskipärast küll ei sarjanud ning Kuuba enda loodus hävis tema võimu all kapitalistlike maadega üsna samas tempos. Ja Morales, kelle kiitmisega raamatu sissejuhatus algab, on sisepoliitiliselt täpselt samasugune industrialiseerija ja loodusressursside ülekasutaja nagu need, keda ta välispoliitilistel üritustel selle eest häbimärgistab.
Mulle paistab, nagu kasutaksid Marder, Vattimo ja Zabala taimi ära selleks, et põhjendada, miks nende jaoks eelistatud ühiskonnakorraldus (antud juhul siis väga punast värvi sotsialism) on hea. Aga see põhjendus on teaduslikult täiesti abitu. Nad ei näi taimedest endist ja nende toimimisest suurt midagi teadvat, teavad vaid üksnes seda, mida mingi (seekord valdavalt saksa) surnud pässid kunagi ammu, enne kui „teaduslik paradigma saavutas uusajal ränga võitluse järel iseseisvuse teoloogilis-filosoofilistest dogmadest“, on taimede kohta kirjutanud. Taimed on tõepoolest modulaarsed, koosnedes autonoomsetest, ent omavahel läbipõimunud üksustest, mis reageerivad hoopis erinevatele keskkonnasignaalidele ning raske on tuvastada taimede puhul nende keskkohta, nende eraldiseisvust või iseolemist.
(See teadmine ei ole eluteadustes mitte midagi uut.) Kuid see vaade on poolik, pelk kirsinopitud valik taime nendest omadustest, mille abil on hea näidata oma eelistatud ühiskonnakorraldust justkui tuginemas millelegi fundamentaalsele looduses. Lisaks sellele käib ka taimede seas samasugune olelusvõitlus nagu ülejäänud looduses. Konkureerimine ressursside pärast, ruumi hõlvamine, antagonism teiste taimede suhtes jne, jne. Kõige selle kohta näiteid tooma hakata on juba triviaalsusse langemine. See, et taimed oma sessiilsuses ja läbisegi paiknemises näivad rahumeelse kollektiivina, ei tähenda sugugi, et see nii on.
Metsas ninaga õhku tõmmates kõikide lillede lõhna ei tunne
„Taimmõtlemist“ lugedes meenus mulle üks esimesi fundamentaalseid vaidlusi taimeökoloogias, mis leidis aset ligikaudu sada aastat tagasi. Vaidlesid õpetaja, Frederic Clements (1874–1945), ja õpilane, Henry A. Gleason (1882–1975). Ja nad vaidlesid just nimelt taimede kollektiivsuse üle. Clements uuris taimkatte suktsessiooni ehk taimekoosluste häiringujärgset järgnevust ja sellega kaasnevaid muutusi ökosüsteemis ning koostas universaalse mudeli, kus kirjeldas koosluste vaheldumise järjekorda kuni kliimakskoosluse moodustumiseni. Taimed selles mudelis „käitusid“ kollektiivselt justkui ühe tervikorganismina – kui jõudis kätte üleminek järgmisele kooslusetüübile, siis ühele tüübile omased liigid taandusid solidaarselt ja tegid ruumi järgmisele liigikomplektile. Gleason aga vaidles sellele mudelile vastu, väites, et iga taimeliik on siiski individualistlik ja mingit korrapärast ning koordineeritud liikide vaheldumist taimkattes ei toimu.
Kuidas siis nii, et õpetaja ja õpilane nägid taimkatte toimimist kardinaalselt erinevalt, kuigi uurisid samu ökosüsteeme? See on nüüd küll üdini subjektiivne, ent minu arvates võis see erinevus tuleneda sellest, kui lähedalt need kaks meest taimi uurisid. Clements oli suhteliselt jõukast perest ja üles kasvanud linnas. Tudengipõlves kohtus ta Edithiga (1874–1971), kellest sai õige pea tema abikaasa ja abiline terveks eluks. Edith kirjeldab oma mälestustes, kuidas nad koos välitöid tegid. Nad sõitsid tõllaga looduses ringi ja kui Frederic silmas aknast mõnd huviäratavat taime, siis peatasid nad tõlla ja ta saatis Edithi seda ära tooma, jäädes ise tõlda ootama. Gleason oli aga pärit väikesest talumajapidamisest, kus tuli juba varajasest noorusest saati alluda „kapitalistlikule agrotehnilisele kompleksile“, rohida peenraid, võtta kartuleid ja teha kõiki muid talutöid.
Kas mitte see erinevus distantsis, kui lähedalt Clements ja Gleason taimi ja nende toimimist looduses nägid, ei võinud olla põhjuseks, miks nad nii erineval viisil taimkattes toimuvaid muutusi tähele panid? Suuri ja abstraktsemaid üldistusi on ikka hea teha eemalt, sageli on teatav distants kohustuslikuks eelduseks, et vähegi komplekssematest süsteemidest üldse kuidagiviisi aru saada. Tänaval ringi kõndides saab aimu nii mõnestki ühiskonnas parasjagu aset leidvast protsessist, võib märgata probleeme ja kitsaskohti (hulkuvatest koertest kuni käitumiseni liikluses jne), ent väga paljud asjaolud tulevad välja alles siis, kui vaadelda ühiskonda tervikuna eemalt, näiteks andmestike abil. Kuigi puusulg Klenski kirjutas, et kunstneer on tänapäeva ühiskonnas tavaline nähe,6 siis tänaval ringi käies siiski ei näe, kui paljud kaaskodanikud selle küljes ripuvad.
See, et me midagi ei näe, ei tähenda, et seda pole olemas. Eriti veel siis, kui me midagi näha ei soovi. Kui humanitaaria püüdleb suurema looduse mõistmise poole, siis ainuüksi surnud pässide tõlgendamisest sellest ei piisa. Tuleb ka loodust ennast veidi lähemalt „nuusutada“. Praegu on õues selleks suurepärane aeg.
1 Tõnu Viik, Humanitaarteaduste kasulikkusest tulevikus: argumendi raamid. – Sirp 26. IV 2024.
2 Jekki Rjazin (kodanikunimega Jevgeni Rjazin, sündinud 26. IX 1964, pärit Peterburist) on Tartus elav Eesti vabadusvõitleja, vaimuinimene ja aktivist, estofiil.
3 Lauri Laanisto, Taimsusest ja taimeseisunditest. – Vikerkaar 2020, september.
4 Eric Gastfriend, 90% of All the Scientists That Ever Lived Are Alive Today. – futureoflife.org 5. XI 2015.
5 Selle muutuse pöördelisuse kohta võib lugeda näiteks Stephen B. Heardi raamatut „Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik: kuidas teaduslikud nimed pühitsevad seiklejaid, kangelasi ja isegi mõnd kaabakat“ (Argo 2023).
Ohverdamine, kahjamine, anni andmine – rõõm või omakasu?
KRISTEL VILBASTE
Pealkirjas toodud enesest äraandmise sõnade loetelu võiks veel pikendada: annetus, uri, ohutus, toetus, almus, veimed. Kõik need tähendavad üht, midagi antakse ära, lootes anni andmise eest oma tegevuse edenemist. Või siis patu andeksandmist. Isegi kõige usukaugem inimene usub sel hetkel, et ohver paneb maailma muutuma kas lihtsalt endiseks või paremaks. Toob meelerahu, annab vaimse enesekindluse. Annetuste üha suurenev hulk näitab seda, et elatakse pidevas ärevuses, vaimselt ebakindlas olekus. Võibki ehk väita, et mida ebakindlam on maailm, seda rohkem inimesed annetavad.
Viimasel ajal püüavad maa- ja metsausksed sõnast „ohver“ hoiduda, sest see tuleb otse alamsaksa keelest opher, mille seitsmesaja-aastane orjaike on meie keelde toonud baltisaksa aadlirahva kirjapanekute kaudu. Ei saa üleantud sõna ka pahaks panna, sest kas ilma nende abita teaksime oma pärandist kõike seda, mida praegu teame tänu arhiividele. Meie esimesed pühad kividki said muinsuskaitse alla võetud just ohvrikividena, tänini üks paremaid eestikeelseid raamatuid sel teemal „Esivanemate ohverdamised“ Matthias Johann Eiseni sulest 1920. aastast, on praeguseks ka digiteeritud.1 Ilmselt samast sõnast on välja kasvanud „ohutus“, ohutuskivile viiakse ohutus selleks, et edaspidine toimimine olek ohutu. Taarausulised võtsid selle asemel kasutusele sõna „uri“,mis ei ole keelde püsima jäänud, sest taarausk hääbus Teise maailmasõja järel pagulusse siirdunutega, taasiseseisvunud Eesti vabariigis pole suurt kandepinda ei usul ega sõnakasutusel. Küll võivad sellised sõnad taaspuhkeda uues tähenduses kas või mõne new ageʼi rühmituse suu läbi.
Anni andmine
Anni andmine kõnetab meie keeles ehk kõige enam, sest mis on andmine – see on üheselt mõistetav, andmine on alati meeldivam tegevus kui vastuvõtmine. Külades on kombeks üksteisele asju tasuta anda ja teada on, et and ei jää siinilmas ka vastutasuta. Kingid naabrile purgi mett, tuleb ta varsti tooma suurt kõrvitsat. Selline tegevus on materiaalne, kus ei oodata tasu jumalatelt või vaimuilmalt millegi hästi kulgemiseks.
Vana ja ürgne kahi on kogu soome-ugri kultuuris kangariba, mis seotakse hiiepuu külge.
Anni andmine on jõudnud ka nimedesse, võimalik, et väikese Anni või Anne sündimine on and meie esivanematelt. Võib-olla on selle sõna saamislool mingi kaugem side ka kristluse pühakutega, kes otsapidi Annena meie rahvakalendrisse ja kirikutesse on jõudnud. Praegusel ajal on aga kõige tuttavamad annetuskampaaniad, mis ajastule omaselt on omandanud digirahalise mõõtme, annetuse tegemine on sisse programmeeritud näiteks tulumaksutagastusse, Hooandjasse ja paljudesse teistesse virtuaalkeskkondadesse. Andmise rõõmu kipub rahas arveldamisel kahjustama inimlik ahnus, vajadus võtta igalt annetuselt vahelt protsent või hoopis annetuste tumedatesse sfääridesse suunamine. Oma särk on ihule ikka kõige ligemal ja ajal, kus taunitav liigkasuvõtmise süsteem läbi panganduse on üleilmne, polegi võimalik seda enam ohjeldada. Andide jagamiseks on loodud toetussüsteemid ja poliitikud vaidlevad selle üle, kuidas teha seda õiglasemaks, et toetust ei saaks need, kellele seda hädasti vaja ei ole. Ses suhtes on allikale või kivile jäetud and õiglasem: võtab see, kellel hädasti vaja. Kui anniks antut on võimalik müüa või see ongi raha, leidub alati keegi, kellele au ei maksa midagi ja kes kasutab antut autult. Just selliste olukordade ärahoidmiseks on ka pärimuses lood, kus anni omastajat tabab haigus või kättemaks. Andi võivad kasutada vaid need, kes ongi haiged või viletsad, toetussüsteemide lõksust väljaronimine ei ole neile kerge või on isegi võimatu.
Kahjamine
„Kahi“ on vähem kasutatav sõna ohverdamise või anni andmise kohta, kuid samuti lihtsalt mõistetav. Kahi tähendab eesti keeles otseselt kaheks jagamist. Mõistetav on see jällegi tegevuse kaudu – kui elamist tabab tulekahi, võtab tuli teise osa. Omanik kannab kahju. Kahjukannatamist saab ennetada ise kahjates, eraldades osa oma varast ja loobudes sellest teiste kasuks. Soome-ugri hiiekommetes on kindel tava, et hiiepaika kaasa võetud toit jagatakse hiieväravas kaheks – üks osa jäetakse suure puu alla või kivi peale vaimurahvale, teine osa süüakse ühiselt ära.
Meie pööripäeva traditsioonidesse on jõudnud tagasi pööripäevadel ehk pudrupäevadel naiste pudru keetmine, Siberi hõimurahvaste juures teevad selle initsiatsiooni läbi noorukid. Öö läbi käiakse regilaule lauldes ümber podiseva poti, kus keeb odrakruup ja kõikide osaliste kaasa toodud kõige maitsvamad pudrulisandid. Justnimelt kõige maitsvamad, sest kahi peab olema selline, mille kahjamisest on ka kahju. Kahjakorv ei ole tänapäevane kompostihunnik, kuhu visatakse see, mida ära ei jõua süüa. Ainult head kahjates saad head vastu. Valmis keedetud puder jagatakse kaheks, üks osa läheb hiide ja sageli viivad osalised väikese osa ka oma pühapaikadesse üle Eesti, teine osa süüakse hommikul päikesetõusul. Vanemal ajal olid sellised kahjapaigad iga talu juures, oli selleks siis suure vana tamme alune, humalatest tapuaed, tõnnivakk või Peko kuju. Neile anti alati kahja, kui oli endal suur õnn või õnne pöördumine. Selleks võis olla lehmade lüpsile tuleku ternespiim, osa uudseviljast või meevõtmise järel vahast voolitud vahakujud.
Tänapäeval võib selliseid toidukahjamisi näha Setomaal, kui vana jaanipäeva hommikul tulevad kalmistule kokku perekonnad ja lähedaste kalmudele laotatakse laiali kõige parem toit ja jook ning kahja jagatakse nii lahkunute kui ka kõigi pereliikmete ja tuttavatega. Millegipärast arvatakse, et see on vaid seto komme, aga mina mäletan lapsepõlvest seda, kuidas ka Pärnumaal jaanipäeval surnuaiapühal oli võileivakott ja joogid kaasas, isegi lavka tuli kohale, kust sai vajalikku osta ning pereringis pinkidel ja hauapiiretel istudes söödi ja juteldi. Oma osa anti ka kahjaks. Tõsi, suuremad andide andmise ja kogumise paigad on läbi aegade olnud meie piirialadel Venemaaga. Sinna vooris kokku tuhandete kaupa kerjuseid ja sante päris kaugetest kubermangudest. Just jaanipäeval kogunes tohutu rahvamurd Miikse lätte ja selle kaldal oleva tervendava Jaanikivi juurde, kuhu millalgi oli isegi väike tsässon ehitatud ja sealt võis sant saada nii seljakuue kui kõhutäidet. Rikkamad pered andsid kahja üksteise võidu – kel paremini läinud, see teistest rohkem. Varasemal ajal kahjati kivile sõira ja villa, tänapäeva kahjad piirduvad raha ja küünaldega. Kivile ja ojasse heidetud annid korjavad ka praegu vaesed mõne tunniga ära. Nii on see alati olnud. Mikk Sarv on kirjutanud: „Kahjajatele on oluline Looja poolt antust osa ärakinkimine, et hea voolamine jätkuks. Nad ei aja jälgi, kes nende poolt annetatu endale võtab.“2
Kahja-sõna kordub keeles praegu kõige enam liitsõnades „tulekahi“ või „tulekahju“. Olen ise tulekahju läbi elanud, sellise, kus alles jäävadki vaid ihuriided, mis parasjagu seljas, ja tean, et see on hetk, kus tunned tõelisi sõpru, kes annetavad elu uuesti ülesehitamiseks, mis tegelikult on nagu tõeline uuestisünd. Nii nagu vanasti aidati külas naabril mahapõlenud maja mõne kuuga üles ehitada, kõik tulid appi, sest kunagi ei võinud teada, millal ise järgmine oled. Tulekahju kardeti ja vaimude lepitamiseks oli väike kahi sõbrale arusaadav. Ma ei jäta kunagi ise kahja tegemata, kui mõnest tulekahjust kuulen. Imelikul kombel sattus pärast põlengut otsekui kahjana tädilt minu kätte vanaisa Gustav Vilbaste käsikiri „Noorepõlve mälestused“. Esimene lõik, mis seda paarisajaleheküljelist tööd lahti lüües ette tuli, oli järgmine: „Saunjas aga käisid kerjajad õige kaugelt, Venemaalt kohe. Need olid vene talupojad küladest, mis olid täiesti maha põlenud. Inimesed olid kaotanud kogu varanduse. Siis olid tulekahju läbi õnnetuks muutunud inimesed saanud kubermanguvalitsusest ametliku loa kerjamiseks ja annete kogumiseks, ning terved perekonnad asusid veokile ja sõitsid kaugele, et Kristuse nimel paluda armuande oma uue elu alustamiseks. Need korjajad käisid enamikus talvel, kui läbipääsemine soodest ja katkudest oli kergem. Ja ega need kerjajad läinud minema almusteta, sest andjaid leidub ikka. Ei saanud meie küla inimesed alati aru, mis vene kerjajad kõnelesid oma õnnetusest, aga neil oli ametlik kiri suure pitsatiga, ja ega neile seda pitsatit pandud ilma põhjuseta paberile. Ja kui selgus, et õnnetuse põhjuseks oli tulekahju, siis teadsid vanemad inimesed hästi, mis see tähendab. Kerjajad kõnelesid heal juhul ise, et Eestimaalt saavad nad suuremat saaki kui Venemaa küladest.“3
Mikk Sarv on veel kirjutanud: „Tihtipeale saabub kahja paluja ka ebameeldival kujul – näiteks haisva ja räpase joodikuna bussijaamas, kes kerjab paari eurot kojusõitmiseks. Kui arvate, et nagunii ostab ta saadud raha eest alkoholi ega kavatsegi koju sõita ning jätate seetõttu annetuse tegemata, olete end lülitanud lahti Looja teedest ning lootusest tema abile. Oluline on mitte ajada jälgi, mis saab teie poolt annetatust. Annetuse paluja on teie jaoks suur kingitus Looja poolt, hea, kui oskate selle vastu võtta.“
Mitmesugused annid
Ameerika põlisasukatel oli alati kaasas kotikene tubaka ja viljateradega kahjamiseks paikades, mida taheti omaks teha ja vaime lepitada. Meie vanarahval sellist vaimutoidu kotikest teada ei ole, küll on see olemas praeguse aja vaimsete asjadega tegelejatel. See on täis kristalle, hõbekuulikesi, tubakat ja muud taimepuru. Kõike, mida loetakse heaks anniks.
Põlisrahvastelt oleme üle võtnud ka uudsema kahjatule kombe, kuhu lisaks materiaalsele antakse endast sõnades ära kõik see, mis koormana kukil – laiskus, ahnus, unustamine jpm. Tuleroaks valatakse kõigepealt maha peensuhkrust ring. Samast suhkrust puistatakse ringi sisse rist. Selle peale laotakse väike tuleriit kuivadest halgudest vaheldumisi šokolaaditahvlite, küünalde, mee ja maisihelvestega. Tuli süüdatakse trummilöömise ja tuleloitsude saatel. Tule ümber olijad saavad seejärel kordamööda anda oma kahja – vahakuju, šokolaadi, peotäie suhkrut või muud – tulele ning paluda halba ära andes õnnelikke tulemisi tulevaks ajaks.
Kõige tavalisem and on raha.
Ranged reeglid, mis ei luba jaanilõkkes vanu rehve ja vana mööblit kahjutulena lõõmata, on meie kahjalõkked taas ilusamaks muutnud, vahel on need sama ilusad ja südamega halg halu järel püramiidi laotud nagu skautide järgusaamise lõkked.
Küünlad on annid, mis on praegu ehk kõige rohkem kasutuses. Kui veel XVI sajandi kirikuprotokollidest leiab pastorite kurjamisi, et maarahvas tantsib teatud päevadel alasti oma pühades saludes ja viib ohvrikividele andideks vahakujukesi, siis nüüdseks oleme kirikult üle võtnud küünalde süütamise surnuaedades paljudel tähtpäevadel, jõuludel, hingedepäeval ja samuti ka hiiepaikades muul ajal. Kalmuküünal on kindel mõiste, see plasttopsis ööpäeva loitev mälestustuli on miski, mis teeb meid paljudest teistest rahvastest teistsuguseks.
Vana ja ürgne kahi kogu soome-ugri kultuuris on kangariba, mis seotakse hiiepuu külge. Kui püüdlikult eesti pärimusest otsida, siis millegipärast ei kohta seda arhiivi talletatult, igal juhul kustutas selle tava täielikult Nõukogude aeg. Siiski on lauludes ja luules juttu lillesidemetest, mis ümber puude lepingu kinnituseks sõlmitakse. Komme taaselustus 1990ndatel ja mõni puu on nüüd lintidest nii lookas, et aeg-ajalt vajavad sidemed lahtisõlmimist, et oksad kasvada saaksid. Eelkõige on neid paikades, kus perele järelkasvu ja õnne soovitakse. Just selle mõttega seovad ka pruutpaarid valgeid riideribasid betoonist elektripostide külge, mille otsas on kurepesa.
Ja kuigi igasugustes nõiasaadetes püütakse jätta muljet, et vereohver on ka meie kultuuriruumis olemas, siis tegelikult kohtas seda ikka väga harva ja pigem musta maagia harrastajate pagasis. Loomade veristamise komme on kadunud nii rangete seaduste kui ka suure loomaarmastuse tõttu. Isegi muistset kommet lasta maitsvama roa saamiseks püütud kaladel veri välja, ei kohta enam. Siiski on kolme veretilga Vanapaganale andmise lugu läbi Kiviräha raamatute rahva teadvuses alles. Naljatamisi nimetatakse kolme veretilga andmist geenipangale vereohvri toomiseks teaduse hüvanguks.
Kõige tavalisem and on siiski raha. Meie sugulasrahvas saamid on loodusandide asemel kahjamiseks kasutusele võtnud metallraha – hõbedased mündid vee ja vasksed maa ostmiseks. Jõudes võõrale maale või võõrastele vetele, heidavad nad maha või vette mündi ja ostavad end nõnda omaseks nii maale kui veele. Hõbeda allikatesse heitmine on meilgi kombeks. On kummaline, et krooniaja taastulles tehti meie müntidest hõbedaseks üksainuke – 20sendine, see oli justkui kahjamiseks. Euromüntide puhul on asi lihtsam, nii ühe- kui kaheeurone on kaks-ühes, iseasi, kas inimene nii suurt münti anda raatsib. Seda imelikum oli, et eelmise majanduskriisi ajal kümmekond aastat tagasi hakati äkki hiiepaikadesse paberraha jätma. Vahel imestasin maakoju sõites, et põld oli Tammetsõõri hiiepaiga kõrval rahatähti täis, korjasin need jälle kokku ja panin hiies kivi raskuseks peale. Tuleb siiski tunnistada, et need pabertähed olid enamasti reisidel üle jäänud kupüürid, mille väärtus üsna väike.
Just sellist taskust „millegi“ väljakoukimist on viimasel ajal üha rohkem. Õllepurkide ja -korkide, laste mänguautode rataste ja patsikummide hulk aina kasvab. Ei teagi, kas kunagi kujunevad meie hiiepaigad sellisteks paikadeks nagu mõned katoliku maade ristimäed, kuhu ande aina koguneb. Tegelikult on ka meie keeles reomägi olnud selline püha mägi, kuhu viidi ohvriande. Ja kui ei olnud eriti palju kahja äratarbijaid, siis võib arvata, kuidas see koht suvel lehkas ja miks sellel sõnal nüüd hoopis teine tähendus on.
Koroonaaja annid
Kõige rohkem oli kummikindaid Saaremaal Odalätsi allikal, eks Eesti koroonalaine saigi ju alguse Saaremaalt.
Vanade ja pühade paikade juurde on nüüdsel ajal rajatud matkaradu ja GPSi abil on lihtne leida mõni salapärane hiiepaik. Paraku ei loeta „manuaalist“ enne läbi õpetust selle kohta, kuidas pühapaigas käituda. Kui nähakse ohvrikivi täis münte, siis püütakse taskust leida midagi, mida sinna heita, isegi mitte soovimiseks, vaid lihtsalt sellepärast, et kõik nii teevad. Mäletan üht korda, kui Kütioru suusakeskuse poolt tuli mööda jalgsi käidavat matkarada džiip, poole tunni jooksul kuulsin kahe kilomeetri pikkusel lõigul, kuidas see igas poriaugus kinni jäi ja end siis välja jõristas. Hiiepaiga juurde jõudes kargas sealt välja neli noorukit ja hiljem oli ohvrikivi täis polte ja mutreid. Ju ei olnud masin parimas korras ja äkki tulidki andi andma, et uue parema masina saaks?
Täiesti omaette anniajastu oli koroonaaeg. Mäletan, kuidas Tammetsõõri ilmus esmalt kollane näomask, siis sinine ja siis Titetamme otsa seotud sinine kummikinnas. Plastraha ja kontaktivabaduse ajastul ei leidunud paljudel enam sularaha.
Koroonaaja teisel aastal tegin Allikalkäijate kogukonnas küsitluse, kus allikatel on maske ja kummikindaid nähtud. Sadakonnast allikast oli maske ja kummikindaid puude otsa jäetud õnneks vaid nelja allika lähikonnas: Saula Siniallikate, Taevaskoja Emalätte, Odalätsi ja Ilmamäe allika juurde. Kõik need allikad asuvad käidavate riiklike matkaradade ääres, kus kevaditi käib sadu inimesi. Kõige enam oli kummikindaid Saaremaal Odalätsi allikal ja nagu mäletate, algaski Eesti koroonalaine Saaremaalt. Saaremaal allikale jäetud kummikindad võisid tõesti olla sinna riputatud sooviga koroonahaiguse lõppemiseks. Varem on nendes paikades olnud puude otsas riideribade kõrval festivalide ja seiklusparkide käepaelu, rätikuid, pulmade autolinte, paela otsa seotud kellukesi ja patsikumme. Küllap peegeldabki puude otsa riputatu ajastule omaseid esemeid. Allikate hoidjad rääkisid ka, et kuigi maausulised järgivad kommet, et pühapaigast ei tohi midagi ära viia, siis on teada, et just maausulised eemaldasid maskid ja kindad.
Mati Lauri monograafia talurahva seksuaalkäitumisest XVIII sajandi Liivimaal on pälvinud meedias ajalooraamatu kohta harva nähtavat tähelepanu. Ilmselt on teosel ka tavapärasest enam lugejaid ning seetõttu pole liiast ajalehe veergudel osutada nii raamatus kui ka meedias kõlanud väidetele, mis lugejat eksitavad. Töö rajaneb eeskätt kohtumaterjalidele, ent raamatu taotlus on käsitleda peale seksuaalnormide eiramise ka talurahva seksuaalelu ja demograafilist käitumist üldisemalt. See aga ei ole alati õnnestunud. Alljärgnevalt toome näiteid kitsalt oma pädevuse ja uurijakogemuse piires1 ning tegemist pole raamatu kui terviku arvustusega.
Naiste ja imikute suremus ei olnud nii ränk
Eesti rahvastikukäitumist vaatleb Mati Laur Heldur Palli tööde najal. Monograafia kasutatud kirjanduse loetelus on välja toodud Palli põhiteoseid – Karuse ja Otepää ja kihelkonna rahvastikustruktuuri ja -käitumise süvaanalüüsid 1980. aastatest, ent joonealustes märkustes domineerib Palli üldkäsitlus rahvastikuarengust XVIII sajandil.2 Kasuks tulnuks nii Palli hoolikam lugemine kui ka sama ajastut kajastavate ajaloodemograafia klassikute töödega tutvumine, sest monograafias ja ka Lauri meediasõnavõttudes on esitatud kohati tõsiseid valeväiteid.
Nii väidetakse, et „kolmandik lapsi suri juba sünnitusel“ (lk 73). Heldur Palli üldkäsitluses (lk 94–97) toodud elutabelitest Otepää ja Karuse kihelkonna kohta selgub, et esimesel eluaastal (mitte elupäeval) suri viiendik elusalt sündinutest. Suur imikusuremus tähendab, et laias laastus suri sel ajajärgul esimesel eluaastal umbes veerand elusalt sündinutest (näitaja mõistagi varieerus ajas ja ruumis). Esimesel sünnikuul surnute osakaal võis kõigist imikusurmadest olla kolmandik kuni pool. Seega esimese päeva suremus on väidetust kaugelt väiksem, ja seda isegi siis, kui arvestame kohe surnud laste alaregistreerimisega.
Mati Laur väidab tõeselt, et varauusaegsel Inglismaal lõppes ema surmaga 1% sünnitustest (lk 73). Täpsemalt, see käib Inglismaa maapiirkondade kohta. Võttes arvesse ka nurisünnitusel surnud naisi, siis tõuseb see osakaal 1,5%-ni ja oli XVII ja XVIII sajandil enam-vähem samal tasemel ka Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi maapiirkondades.3 Lauril on õigus, et seesugune suremus tähendaks, et lapsesaamisel kaotab 5–7% naistest elu.4 Võib eeldada, et samas suurusjärgus oli lapsesaamisega seonduv suremus ka XVIII sajandi Liivimaal, kui pidada silmas sarnast abieluvanust ja vallaliseks jäänute osakaalu.
Mati Lauri sõnutsi jäänud sellise suremuse tõttu „naiste keskmine eluiga kogu varauusaja vältel meeste keskmisest elueast märgatavalt lühemaks“ (lk 73).5 Arvuliste näidetega jätkates: Lauri sõnutsi olevat Inglismaal 1500. aastal olnud 15 aasta vanuseks saanud meeste keskmise eluea prognoosiks 57 ja naistel 38 aastat (vahe 19 aastat), 1750. aastal olevat need näitajad olnud 57 ja 50 aastat (vahe 7 aastat endiselt meeste kasuks), mille Laur kirjutab meditsiinilise sünnitusabi arenemise arvele. Kuna Liivimaa XVIII sajandi talurahvas millestki säärasest osa ei saanud, arvab Laur, et keskmise eluea näitajad olid siin sarnased Inglismaa varasema perioodi omadega. Ehk siis eeldatav eluiga vanuses 15 oli meestel umbes kakskümmend aastat pikem. See on täiesti ekslik järeldus.
Ehkki traditsioonilistes ühiskondades on lapsesaamiseas naiste suremus suurem kui meestel,6 ei järeldu sellest, et naiste eluiga vanuses 15 olnuks meeste omast 20 aastat lühem. XVII-XVIII sajandi Inglismaal oli vanuses 20–45 elatud keskmine eluaastate arv mõlemal sool sama, vaid vanuses 20–24 on meeste edumaa selgem,7 sest esimese lapse saamisel oli suremus suurem kui hilisematel sünnitustel.8 Rootsi kohta on olemas XVIII sajandi keskelt algav elutabelite aegrida, kust selgub, et nii sünnihetkel kui ka vanuses 15 või 20 oli naistel pikem eluiga kui meestel.9 XIX sajandil avaneb üksikute eranditega sama pilt ka teistes Euroopa maades. Eesti kohta pole Heldur Palli kahjuks oma töödes toonud suremuse puhul soolist võrdlust, kuid XIX sajandi keskpaiku oli Mulgimaal naiste eluiga nimetatud vanustes ikkagi pikem.
Kahjuks on emade ja imikute suremuse kohta käivad vead toodud ka Lauri 2016. aastal ilmunud keskkooli ajalooõpikus, millele viidatakse ka monograafias.10
Lapsesaamise piiramisest
Sündimuse arutelu põhineb Mati Lauril enamjaolt Saksa ajaloolase Robert Jütte 2003. aastal ilmunud raamatul. Demograafilises mõttes on diskussioon mõneti pentsik. Nii sedastab ta Jüttele toetudes, et sündimuse kontroll sai Euroopas XVII sajandil alguse protestantliku kõrgklassi seas, seda nii protestantismi kui ka vähenenud laste suremuse mõjul. Ajaloodemograafilises kirjanduses ometi nii ei arvata. Sündimuse kontroll laste arvu piiramisega algas Euroopas XVIII sajandi Prantsusmaal. Mujal Euroopas, sh Eestis, levis see alles alates XIX sajandi keskpaigast.11 XIX sajandi puhul on näidatud, et majanduslikult raskeil aastail piirasid maanaised lapsesaamist teadlikult, kuid Eestis, erinevalt läänepoolsest Euroopast, säärast kontrolli meie uurimused ei näita.
Rahvastikuajaloos on oluliseks küsimuseks rahva seas levinud teave rasestumisest hoidumise ja katkestamise meetoditest. Raamat ei paku ses osas uut, on vaid väidetud, et „kohtumaterjalide põhjal otsustades ei saa Liivimaa poiste ja tüdrukute teadmisi rasedusest ja selle vältimise võimalustest küll kuigi kõrgelt hinnata“ (lk 75). Kolm raamatus mainitud meetodit – pikem imetamine, katkestatud ühe ning viimaks abort – on varasemast teada. Rahvusvaheline väitlus rasestumiskontrolli üle käib aga „loomuliku sündimuse“ ajastul, enne sündimusülemineku algust ning dihhotoomset eristust kahe perioodi vahel on „kultuurilise demograafia“ vaatenurgast peetud problemaatiliseks.12
Juba ühes varasemas retsensioonis on osutatud, et puhuti ei eristu raamatu põhitekstis selgelt see, mis käib Euroopa, mis Liivimaa kohta ning selleks tuleb lugejal viidetes hoolega järge ajada. Samuti tekitab küsimusi Euroopast nopitud võrdlusmaterjali asjakohasus. Prostitutsiooni käsitlemine põhineb peaasjalikult muu Euroopa linnu vaadelnud töödel (lk 149–152). Merili Metsvahi toob välja, et eestlaste seksuaalajaloo uurimisel tuleks arvesse võtta Soome vastavaid uurimusi.13 Rahvastikuajaloo vaatevinklist olnuks õigustatud lähem tutvus Saksa ja Rootsi kohta kirjutatuga, sest need alad pole mitte ainult kultuuriliselt ja geograafiliselt lähedased, vaid kaetud ka uurimustega, mis kuuluvad ajaloodemograafia paremikku.
Kohtulugude ümberjutustamine ei asenda võrdlevat käsitlust
Banaalne tõdemus, et üksikute illustreerivate lugude põhjal ei tarvitse tekkida tõest tervikpilti, leiab ilmekat kinnitust vallasemade käsitluse puhul (lk 82–106). Lapsetappudele tõuganud faktoritest leiavad palju tähelepanu häbikaristused ning mainitakse ka alimentide maksmisel kindla korra puudumist ning mõisniku õigust otsustada mõisateenijate jt talutüdrukute abiellumise üle. Paraku ei seleta neist ükski, miks jätkus XIX sajandil imikute tapmine pärast kõigi nimetatud asjaolude äralangemist, ja võib-olla veelgi suurema hooga. Helme kihelkonna ja Holstre mõisa meetrikatest nähtub, et 1834–1894 sündis surnuna keskeltläbi üheksa protsenti „isata lapsi“,14 s.o mitu korda rohkem kui abielulapsi (2,6%). Tegelikkuses oli vahe veelgi suurem, sest nii mõnigi kord läks vallasemal korda oma maimuke (võimude eest) varjatult kõrvaldada ja pastor ei fikseerinud vallaslaste surnultsünde järjekindlalt. Ilmselt võimaldanuks kohtulugudes esinenud tunnistajate ütluste eritlus kas või natuke enam tollaseid hoiakuid meieni tuua. Mulgimaa XIX sajandi kohtulugude analüüs ei jäta kahtlust, et ametivõimude ees tunnistajad tihti varjasid, hämasid ja vassisid, nii kuidas oskasid.
Lapsetapupõhjused peitusid sügaval ühiskondlikes suhetes ja normides ning tegemist oli n-ö vallasemadusega kaasnenud pahega. Euroopa võrdlevad uuringud on näidanud, et vastsündinute tapmist esines suhteliselt enam mahajäänud agraarühiskondades;15 nende hulka liigitub ka Eesti. Seda, et ametliku karistuse kaotamine ei tähendanud Eesti külas „lapsega tüdruku“ avaliku häbistamise, marginaliseerimise või pilkamise lõppu, raamatust ei leia. August Wilhelm Hupelile toetudes näib ka Mati Laur arvavat, et vallasema staatus külarahva silmis väliselt võrdsustus abielunaise omaga, kui talle tanu pähe pandi (lk 105-106).
Juba mõned aastakümned on sotsiaalajaloos kanda kinnitanud arusaam, et vallasemade ja nende laste küsimust uurides tuleks kasutada võimalikult laialdast allikate ringi.16 Nende hulka kuuluvad ka rahvastikuloo allikad, kuna need võimaldavad kvantitatiivselt hinnata, mil määral mõjutas abieluväline staatus ema ja lapse edasist saatust. Enamasti uuritakse, kas vallasema sai mehele ning kas laps nägi oma esimest sünnipäeva. Lauri raamatus toodud kurioosne näide kolm korda sünnitanud vallasemast Madest, kelle rentmeister Schafleri sulane lubas ära võtta (lk 85), vaevalt et ilmestab asjade tavalist käiku Liivimaal.
Õhku jääb küsimus, kas XVIII sajandi Eesti külas oli vallasemadus pigem üürike episood, mis üldjuhul lõppes lapse isaga altari ette minekuga (nagu nt Rootsis ja Islandis) või tähendas see enamiku jaoks abieluväljavaate lõplikku kustumist. Mulgimaa näitel võib väita, et XIX sajandi teisel ja osalt veel kolmandalgi veerandil leidis kosilase vähem kui pool „eksinud“ emadest. Kosilase leidnutest toimus see pea poolel juhtudest alles siis, kui laps(ed) olid surnud ning näiteks Helmes moodustasid vallasema nainud meestest üle poole lesed ja erusoldatid. 1860. aastate lõpuni ulatus sääraste paaride vanusevahe keskmiselt kümne aastani ehk märksa suuremaks kui tavapaaridel.
Veelgi enam, „sohi- ehk väärlapse“ staatus nõrgestas mõnevõrra ka laste abiellumisväljavaateid, mida mujal Euroopas on lihtrahva (s.o mitte aadli jt kõrgemate kihtide) puhul harva täheldatud.17 Eritlemist vajanuks ka küsimus vallasemade päritolust. Vallasemade positsiooni külas ilmestab kujukalt see, et peretütreid leidus (XIX sajandil) nende seas sootuks harvem kui teenijate hulgas.
Väga suure üldistusega võib väita, et rahvastikuloo allikate põhjal otsustades ootas vaid vähestes protestantlikes maades vallasema ja tema last XIX sajandi teisel ning kolmandal veerandil nii kehv saatus kui meil. Nii oli see Mulgimaa näitel, ent sedalaadi uuringud tuginevad ka mujal lokaalandmestikule. Võrdlused ajateljel avardanuks raamatu autori vaadet ning võimaldanuks jõuda üldistusjõulisemate väideteni.
Lõpetuseks
Raamatu põhiline probleem tuleneb allikmaterjalist. Nagu Mati Laur isegi nii sissejuhatuses kui ka kokkuvõttes mainib, on demograafilise ainese tugevus üldistusvõime, samal ajal kui kohtumaterjalid on küll värvikad, kuid on raske määratleda, mis on eriline ja mis tavaline (lk 13, 186). Nõnda saabki kohtumaterjalide kasutamine näidata meile selgelt üksnes normidest kõrvalehoidmist. Aga kas säärase loogikast tuletatud väited on tingimata uued ja olulised tulemused?
Kohtulugude kasutamine on küll tohutult tänuväärne, ent nende olemuslikke probleeme pole alati suudetud õnnestunult tasakaalustada teistlaadi materjaliga. ERRis „Ringvaatele“ antud intervjuus (24. I) toob autor üllatava tulemusena välja arusaama, et „mitte kõik pruudid ei astunud altari ette süütutena“. Tegelikult on see ammu teada ning ka Laur tugineb siin Palli aastakümnete tagusele tööle. Veelgi enam, siit võinuks välja kasvada üks huvitavaid intriige: kuidas sobitub väidetav aktiivne abielueelne seksuaalelu asjaoluga, et võrdluses Põhja- ja Lääne-Euroopaga läks siinmail pruute altari ette, titt rinna all, märksa vähem, ja seda ka XIX sajandil. Kohtumaterjalide, suulise pärimuse ja rahvastikuallikate n-ö hõõrdumiskohad võinuksid olla suurepärane arutlusaines.
1 Siin ja edaspidi oleme loobunud viidetest oma töödele, mis on ilmunud nii teadusväljaannetes kui ka trüki- ja ühismeedias.
2 Heldur Palli, Eesti rahvastiku ajalugu 1712–1799. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn 1997.
3 T. Wrigley jt, English population history from family reconstitution 1580–1837. Cambridge University Press, Cambridge 2005, lk 313.
4 G. Alter jt, Gender Differences in Mortality.Life Under Pressure: Mortality and Living Standards in Europe and Asia, 1700–1900. MIT University Press, Cambridge 2004, lk 330.
5 Oma raadioesinemises saates „Teise mätta otsast“ väidab Laur muu hulgas, et eeldatavat eluiga ei olnud võimalik varauusajal suure imikusuremuse tõttu isegi mõõta, mis on taas valeväide.
6 G. Alter jt, Gender Differences in Mortality, lk 327, 334–336.
7 T. Wrigley jt, English population history from family reconstitution 1580–1837, lk 305.
8 Ibid., lk 321.
9 Human Mortality Database’i andmed.
10 Mati Laur, Anti Selart. Maailma ajalugu,IIkõide. Tallinn: 2016, lk 194.
11 Ansley Johnson Coale, Susan Cotts Watkins, The decline of fertility in Europe, Population Council, New York 1986; T. Frejka, The Fertility Transition Revisited: A Cohort Perspective. Comparative Population Studies 2017, lk 89–116.
12 Inspiratsiooni leidunuks: J. Ehmer, „The Significance of Looking Back: Fertility before the „Fertility Decline““, Historical Social Research / Historische Sozialforschung, kd 36, nr 2 (136), (2011), lk 11–34.
13 Merili Metsvahi, Sissevaateid XVIII sajandi talurahva seksuaalellu. – Sirp 5. IV 24.
14 Jutumärkides terminid pärinevad XIX sajandi talurahva sõnakasutusest.
15 Jeffrey S. Richter, Infanticide, Child Abandonment, and Abortion in Imperial Germany. – The Journal of Interdisciplinary History, 28:4 (1998), lk 511–551.
16 Viimaste aastate üks tähtuurimusi on: Kate Gibson, Illegitimacy, Family, and Stigma in England1660–1834. Oxford University Press, Oxford 2022.
17 Cathy Day, Wiltshire Marriage Patterns 1754–1914: Geographical Mobility, Cousin Marriage and Illegitimacy. Newcastle-upon-Tyne, 2013.
Igal teosel on kaks poolt: nähtav ja nähtamatu. Read, mida loeme, ja read, mida pole. Kaadrid, mida näeme, ja filmi teine pool, see, kus viibime ise, see, mis jääb kaadri taha, seal, kus asuvad lavastaja ja kaamerad või autori sulg. Prantsuse üks armastatumaid (põhjusega) ja vihatumaid (põhjusega) kirjanikke Michel Houellebecq on loomingus langetanud raskeid valikuid ja osanud need reljeefselt nähtavaks teha. Nagu ikka populaarsete kirjanikega, paljud hindavad teda kõrgelt, teised taunivad, aga ka need teised on teda lugenud.
Kunstiteos, olgu skulptuur, raamat, film või muu, peab alati maailmaga ebavõrdset võitlust. Ma ei pea silmas ainult mõõtmete erinevust, vaid seda, et maailm sisaldab ka nimetatud teost, mis peab ühtlasi mahutama ka iseenda eripära maailmas – ja seda on juba rohkem kui senine maailm. Võib küsida, mida ja kas üks või teine teos maailmale lisab. Vähe on autoreid, kes suudavad end kehtestada ja kelle loomingust saab maailmakirjanduse osa – kui mõtleme maailmakirjanduse all midagi, mida tõlgitakse, mis osaleb dialoogis teiste kultuuride kirjandusega, mis peegeldab elu ja mida elu tagasi peegeldab. Houellebecq on end kehtestanud pühendumusega: ta on elanud tööle, täpsemalt, töös elab ta end välja, sest ta on korduvalt eri sõnastuses öelnud, et vihkab meie maailma ja ühiskonda ega armasta elu. „Need, kes armastavad elu, ei loe,“ on üks tema kuulsaid lauseid. Siit on lühike samm veendumuseni, et kirjanik ei pea meeldima, sest kirjanik vahendab maailma, mis talle ei meeldi.
Houellebecq kui võitluskunstnik
See rõve maailm on üüratu, lõputu, sellega sõtta astuv teos aga eos tilluke alge, mis peab seda peegeldama. Kuna teos on maailma osa, siis tekib skisofreeniline suhe: teos ei meeldi ka kirjanikule endale, kes ometi töötab armastuse ja pühendumusega. Sügav ja puudutav looming saabki olla ainult skisofreeniline. Vaid nii on võimalik mitte alistuda maailmale.
Houellebecqi relvadeks on muu hulgas olnud iroonia ja künism. Tema viimane romaan pole aga üldse küüniline ja on vaid veidi irooniline. See on pigem liigutav ja isegi harras. Nagu kojujõudmine. Kui koduks saab pidada lähenevat surma. Selle ligemale hiilimisega näib autor „Hävingu“ tänusõnades leppivat – „arvestades minu eluviise,“ nagu ta ütleb. Houellebecq on alles 68aastane, mis pole veel mingi vanus, eriti kirjanikule, aga ilmselt tunneb ta, et ei jaksa enam sõdida kõige ja kõigi vastu. Leebus ei saabu inimeste ellu mitte ainult lõpu eel, vaid ka teatud selgushetkil.
Houellebecqi on süüdistatud islamofoobias, rassismis, mees- ja muus šovinismis. Ainult kehv kirjanik ei kogu oma pea kohale süüdistusi, ning liiga lihtne ja odav oleks Houellebecqi pidada parempopulistlikuks vanaks valgeks täiks, kes tahab koos Le Peni meelsetega Euroopale vaenumüüri ümber ehitada. See oleks tühistamine, mida mõned Prantsuse vasakpoolsed väljaanded on püüdnud ka teha, eriti pärast „Hävingut“, mis ei hävita enam kedagi ega midagi, küll aga seab jätkuvalt kahtluse alla inimese õnne võimalikkuse.1 Küllap maksavad Houellebecqile kätte tema skandaalsed avaldused meedias, mistõttu mitmed Prantsuse kriitikud ilmselt ei suuda tema romaane enam võtta asjana iseendas. Pelgalt tema loomingule tuginedes näib siiski, et näiteks „Alistumises“ (2015) ehk samas teoses, kus Houellebecq näitab islamistumise ohte, kritiseerib ta ühtlasi vana valget Euroopat.2 Romaanis „Platvorm“ (2001), aga tegelikult oma loomingus läbivalt, kritiseerib ta seksi kaubastamise motiivi kaudu kapitalistliku ühiskonna moraalset allakäiku.3 Ma ei taha olla autori advokaat, aga seesuguseid seisukohti saab tema romaanidest välja lugeda.
Seks ei pruugi olla eriti seksikas
Paljud maailma hädad tulevad Houellebecqi silmis – tema teostes sageli, eriti efektselt aga „Elementaarosakestes“ (1998)4 – valge mehe seksuaalsest frustratsioonist, rahuldamata või ka rahuldatud ihadest ning võimetusest tegelikult armastada. Leidsin Houellebecqi guugeldades terveid lehekülgi temalt nopitud nihilistlike tsitaatidega. Mustade kaantega salmikud ning tumedate mõtetega inimeste telefonimärkmikud saavad kosutavat täidet: elu siiski on sitt.
Prantsuse kirjanik Michel Houellebecq 2016. aastal Brasiilias Porto Alegres
Houellebecqi viimase aja sõnavõtud osutavad kahjuks igas suunas radikaliseerumisele. Ta räägib nüüd sellest, et valge rass peaks läänemaailmas ohjad enda kätte tagasi võtma ja põlisprantslased tõstma relvad Prantsusmaa moslemikogukondade vastu.5 Ja et Donald Trump on hea president.6 Ta õigustab isegi Putinit.7
Isegi parimate kirjanike seas on inimesi, keda isiklikult tunda ei tahaks, seda teame juba Celine’i näitel. Siit on lühike samm nende eiramiseni. Ma ei tea, kust see piir läheb. Hitleri ega Putini teoseid ma ei loeks, sest ma ei taha tunda oma vaenlast. Ma ei ole luuraja, ma olen kirjandushuviline. Samal ajal aga on kirjandus elu osa, mitte võlukunst klaaskastis. Satun nõiaringi. Nõiaring on teisisõnu tunnetuse küsimus. Tunnetus on lihtne asi. Öelgu Houellebecq meedias mida tahes, tema raamatud on targad ja panevad mõtlema.
Lootus elab isegi pärast surma
Houellebecqi paremradikaliseerumine ja kibestumus veidral kombel „Hävingus“ ei kajastu. Vastupidi, Aafrika pagulast Maryse’i on kujutatud soojusega ning tema väljasaatmise ohust rääkimises peegeldub hoopis autori kaastunne ja etteheide süsteemile. Peakangelase vennale Aurelienile on Maryse lausa päästeingel. Leidub teisigi tegelasi, kes astuvad lugeja ette neutraalses või pigem positiivses valguses, kuigi pole põlisprantslased.
Üleüldse, „Häving“ ei ole see, mis ta paistab või mida Houellebecqilt oodata võiks. Teos algab maailmalõpuhõnguliselt (lõpp on Houellebecqi teostes niikuinii pidevalt lähedal), tundub, et maailma on üle võtnud a) tehisaru, b) tulnukad, c) ülivõimekad inimlikud jõud, bondifilmilik üleilmne kurjuse jõud. Võib-olla on nende eesmärgid hoopis õilsad: ehk tahetakse parandada inimkonna vigu? Aga kas seda ei väida ka natsid või Vene sõjakurjategijad … Võib-olla annab autor mõista, et kurjus (või ükskõiksus) juba valitseb maailma ning kurjusest vabanemiseks ongi tarvis tehisaru või tulnukaid – sest inimesi piiravad liiga aeglased ja kohmakad üldtunnustatud reeglid, mida kõik maailma riigid niikuinii ei järgi.
Asja hakkavad siiski uurima Prantsusmaa jõu- ja luureametkonnad ning parimad infotehnoloogia asjatundjad. Aktsioonid ja märguanded samal ajal jätkuvad. Ootamatult saab järgmistel lehekülgedel peategelaseks keskealine majandusministeeriumi ametnik Paul, vaatamata kõrgele ametikohale ja privileegidele küllaltki tühine ja silmapaistmatu tegelane, kelle abielu kauni Prudence’iga on tardunud seisus. Houellebecq on valinud peategelaseks täiesti tavalise tüübi, kelle elu siiski haarab lugejat. Paul arutleb Arthur Conan Doyle’i Sherlocki-lugusid lugedes: „.. ilmtingimata oli tarvis romaani .., et jutustataks kellegi teise elust. Ja tegelikult .. need teised elud ei pidanud olema isegi põnevad, Arthur Conan Doyle’i erakordset kujutlusvõimet polnud isegi tingimata tarvis, jutustatud elud oleksid võinud vabalt olla sama igavad, sama ebahuvitavad kui tema enda elu, nad pidid lihtsalt olema teistsugused. Seejuures pidid nad olema, ja selle põhjused olid juba seletamatumad, välja mõeldud; ei biograafia ega autobiograafia oleks sobinud“ (lk 439).
Kirjanik paneb peategelase arutlema oma fiktsionaalsuse üle. Too jõuab mõttekäigu jooksul arusaamale, et igav inimene on väljamõelduna parem, ka igavaid tegelasi on lugejaile vaja, sest nendega saab samastuda, ning järeldab, et keskpäraste inimeste väikse amplituudiga elu, erinevalt näiteks Napoleoni omast, paneb tema, Pauli teadvustama, et tema enda elu pole olnud päris mõttetu, kui sellest on mõtet kirjutada. „Ühesõnaga, ta oli elanud,“ ütleb autor kolmandas isikus tegutseva peategelase kohta mõttekäigu lõpus (lk 439). Ilus avaldus tavaliste inimeste toeks kirjanduses ja elus. Siin näitab autor lugejale oma teose nähtamatut osa, seda, mis jääb kaadri taha, tehes nähtavaks oma mõtteilma.
Hakkab tunduma, et Houellebecqi eesmärk ei ole olnud esitada kõike mustis toones, vaid ta näeb olemas, aga sageli eiratavaid musti toone nii selgelt, et ei saa neid eirata. Isegi oma helgeima, leebeima, ainsa lootusrikka romaani pealkirjaks paneb ta „Häving“, ning selles ka hävitakse. Autor asetab peategelase olukorda, kus tema õde, usuinimene Cecile on sunnitud vennale ütlema: „Sinu eest ei ole nagunii mingit mõtet palvetada, see oleks peaaegu jumalateotus, palved ei mõju sinu peale, sest oma sisimas sa ei taha elada. Elu on Jumala kingitus ja Jumal aitab sind, kui sa ennast ise aitad, aga kui sa keeldud Jumala kingitusest, siis ei saa ta sinu heaks midagi teha, kuigi põhimõtteliselt pole sul isegi õigust sellest kingitusest keelduda“ (lk 441).
Houellebecq kujutab sügavalt religioosset Cecile’i teoses sümpaatiaga ega luba isegi usukaugel Paulil õde aasida.
Huligaan ei saagi üllatada uue süsteemišokiga, vaid sellega, et taandab ühiskondlikud süsteemid teisejärguliseks ja annab tähenduse üksikisiku pisikesele märkamatule elule. Ühel hetkel, mida võiks pidada vähim lootusrikkaks, ütleb Houellebecq elule „jah“ ning lepib seejuures ka surmaga. Ta ei anna lootust mitte ainult oma tegelastele, vaid kogu inimkonnale.
Pöörded isiklikus elus panevad maailma seisma
Globaalsete ja poliitiliste sündmuste teisejärgulisus süveneb romaani jooksul sedamööda, mida traagilisemaid pöördeid võtab tegelaste eraelu: Pauli isa halvatus, Pauli haigus, Priscilla ema surm ja nii edasi. Ja mida enam esineb õnnetusi, seda tugevam on armastus järelejäänud või haigete tegelaste vahel – ka see seos on pöördvõrdeline.
Lugesin „Hävinguga“ samal ajal Tan Twan Engi ajaloolist romaani „Uste maja“. Seal pakub peategelane Lesley kirjanik William Somerset Maughamile romaaniteemana välja radža Brooke’i hullu ja võimsa kuju, ent Maugham vastab, et radžast ei saa huvitavat juttu. „„Ei saaks …“ Naise silmad läksid uskumatusest pärani. „James Brooke rajas ainsa Euroopa kuningaperekonna idamaades, ja see perekond on tänini troonil, veel seitsekümmend aastat hiljem. Tema elu pidi olema ometi seiklusi ja tegusid tulvil.“ „See oli tõesti sündmusterohke elu – kuid sellest puudus üks tähtis element. [—] Tema elus ei olnud armastust. Ja lugu ilma armastuseta … lihtsalt ei tööta.““8
Houellebecqi iroonia pole siiski täitsa kadunud. See avaldub näiteks selles, et mitmed tähtsad ja globaalsed küsimused, mis lubasid oodata esimestel lehekülgedel poliitilist ja/või ulmelist põnevusromaani, jäävad vastuseta. Houellebecqi poliitiline filosoofia ei jää siiski vaka alla, ta vaatleb sündmusi päevapoliitikast pikemas perspektiivis. „.. põlvkond, kes oli saavutanud võidu Hitleri üle, oli teinud seda selge teadmisega, et ta võitles Headuse leeris,“ mõtiskleb Paul oma ülemuse Bruno sõnade üle (lk 466). Autori arutlusest saab järeldada, et Esimeses maailmasõjas ega pärast Teist maailmasõda pole asjad nii selged olnud. Kaude võib siit välja lugeda põhjuse, miks läänemaailm on jäänud siiani pehmeks Venemaa terrorirežiimi vastu: oma osa mängib hirm, ent peamine on see, et küsimust ei nähta üheselt, erinevalt sellest, kuidas hinnatakse natsi-Saksamaa kuritegusid. Kuigi „Hävingu“ tegevus on viidud aastaisse 2026–2027, pole romaanis esiterrorist Putinist haisugi. „Häving“ ilmus originaalis 2022. aasta jaanuaris ehk napilt enne Venemaa sissetungi Ukrainasse. See teema on seega jäänud Houellebecqist kommenteerimata.
Tõlketeos on täpne ja selge. Võib-olla eelistanuksin vaid paaris üksikus kohas lühemaid vorme („pöörlev tool“ vs. „pöördtool“ jm).
Kokkuvõtteks
Endiselt tasub lugeda Houellebecqi romaane. Pigem ei tasu lugeda tema intervjuusid ega arvamusartikleid.
Houellebecq lubas kunagi kirjutada romaani õnnest ja harmooniast. Arvan, et „Häving“, mis jääb autori sõnul tema viimaseks romaaniks, ongi see teos. „Hävinguga“ oleks ilus lõpetada Houellebecqil kirjutamine ja lugejal tema tekstide lugemine – nii jääb ta meelde pigem oma ilukirjandusliku loomingu, mitte ajakirjanduses aetud lobaga. Võib-olla koguni tasuks juhul, kui suudetakse eraldada autor tema loomingust, pärast „Hävingut“ kõik Houellebecqi teosed üle lugeda – tema targem ja kenam (ma ei saa siiski öelda: parem) pool ilmneb tema loomingus.
1 David Caviglioli, „Anéantir“, le roman de Houellebecq, le plus politisé, le plus catholique et… le plus raté. – Le Nouvel Obs 4. I 2022. https://www.nouvelobs.com/bibliobs/20220104.OBS52863/aneantir-le-roman-de-houellebecq-le-plus-politise-le-plus-catholique-et-le-plus-rate.html
2 Michel Houellebecq, Alistumine. Tlk Triinu Tamm. Varrak, 2016.
3 Michel Houellebecq, Platvorm. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2016.
4 Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2008.
5 Nicholas Vinocur, The radicalization of Michel Houellebecq. – Politico 17. I 2023. https://www.politico.eu/article/the-radicalization-of-michel-houellebecq/
6 Michel Houellebecq, Donald Trump Is a Good President. One foreigner’s perspective. Tlk John Cullen. – Harper’s Magazine 2019, jaanuar. https://harpers.org/archive/2019/01/donald-trump-is-a-good-president/
7 Von Niklas Bender, Der neue Untergang des Abendlandes. – Frankfurter Allgemeine 16. XII 2022.
Suitsu nurk XXV – Kruusa Kalju „Ära hommikul päri“
SOE JOOSEP
1 Ära hommikul päri, kellele helistatakse äratuskella:
2 seda helistatakse
3 ikka ja jälle sulle.
4 Hommikust peale aeg lendab linnutiivul–
5 ikka lŏunasse,
6 lŏunast ikka ĕhtusse ja ĕhtust lendub öösse.
400 aastat tagasi ilmus vaimuliku ja lüüriku John Donne’i vaimsetest mõtisklustest koosnev palveraamat, kust leiab ka ühe lihtsakoelise tekstiosa, mis laiemasse kultuuriteadvusse kinnistunud kahe fraasi tõttu. Donne postuleerib nimelt, et „ükski inimene ei ole saar“ ja hakkab seda mõneti holistlikku arusaama edasi arendama. Kõik inimesed on omavahel seotud, iga inimese surmaga kaob miski kõigist meist „ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule“ (tlk Enn Soosaar).
Donne’i luuletuse lõpp on inspireerinud paljusid loojaid, neist kuulsaim kindlasti Hemingway, ja on ikka ja jälle kohal ka popkultuuris (meenuvad näiteks Metallica ja Bee Geesi palad). Ja küllap hakkab suurele osale lugejatest seesama lendfraas kaasa kõlama ka lugedes 46. Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud Kruusa Kalju luuletust „Ära hommikul päri“, mis on ilmunud ajakirjas Looming (nr 10). Nagu Mart Velsker auhinda üle andes sõnastas: luuletus leiaks aset just kui kahes reaalsuses korraga, tekstiline ja tegelik toimivad lõbusalt üheskoos.
Kruusa Kalju on virtuoosne lüürik, filoloog, idamaade luule uurija, tõlkija ja asjatundja, kes luuleväljal kohal olnud juba Erakkonna-aegadest saadik ja ajanud ikka oma asja. 30. aprillil pälvis ta luuletuse „Ära hommikul päri“ eest Juhan Liivi luuleauhinna.
Unustame alustuseks taustsüsteemi ja teeme naiivse sukeldumiskatse tekstiruumi. Laulu kaks kolmerealist stroofi/lauset moodustavad liikumise varahommikust öösse – lõpp jõuab tagasi algusse ja küllap hakkab kõik otsast peale. Siin pole midagi erilist, eks selliseid tõdemusi kohta lüürikas ikka ja jälle. Kogujalikku võnget võib siin näha küll, aga luuletuse keskme moodustavad siiski eri tüüpi ajatajude vastandamine ja põimimine. Aeg ei liigu ühtlaselt päikesetõusust loojanguni, vaid kätkeb tõrkeid, nihkeid, kiirenemist ja lõppeks ka pihustumist. Üks aeg libiseb teise, sulab teise umbes nagu segunevad laavajoad.
Vaatame lähemalt. Esimese kolme reaga võime ette kujutada täiesti tavalist olukorda, kui oleme veel pooleldi tudumas, äratuskell heliseb, aga ei saa veel pihta, mis värk sellega on. Need on sellised momendid, mida kõrgtasemel luules sageli kehtestatakse: tegelikkuse ja väljamõeldise või tegelikkuse ja unenäoilma piir hägustub, seatakse kahtluse alla. Niisiis algab luuletus hoopis magades. Veel oleme ühe jalaga öös, aga juba koidab, hommik on kätte jõudmas ja sellest annab aimu kõige lihtsam mehaanilise aja marker: kellahelin. Tuleb unenäoilmas asjad kokku pakkida ja tulla tagasi reaalsusesse, tuleb hakata asjatoimetustega juba pihta! Kolmandat värsirida tuleks sellise lugemisviisi puhul vaadelda nii üksiku kui ka igapäevana: „ikka ja jälle“ osutab siin ühele hommikule (magan veel törtsu ja lükkan poolautomaatselt kella edasi) ja ka igale hommikule (vähemasti tööpäevadel). Kõik kordub ja isegi korduvus kordub.
Meid veendakse – tegu on lüürilise pöördumisega –, et kui ükskõik missugusel hommikul heliseb äratuskell andmaks märku ülestõusmisvajadusest, tuleb see seostada iseendaga. Sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Sõnastus („helistatakse“) on mõnusalt kummastav, sest kes muu seda äratuskella ikka helistab, kui mitte mina ise. Õieti minu varasem mina, kes oli võib-olla tundnud väsimust ja mõelnud õhtul enne magamaminekut päevakohustustele ja sestap pannudki äratuskella valmis. Magan, puhkan end välja ja siis hakkan eluga uuesti pihta.
Vaevalt on ülearu palju neid, kes esimest kolme rida nõnda naiivselt loeksid. Küllap hakkab intertekst siiski mängima. Ja kui hakkab mängima, siis näen kaht võimalust. Kindlasti võiks lugeda seda luuletust lihtsa parafraasinaljana, kalambuurina, paronomaasiana, milles seotakse argine kirjandusklassikaga. Midagi sellist, millega tegeleb tviteratuurikunst. Võimalik on aga ka jõuliselt aktiveerida konkreetne intertekst. Siis hakkab aimuma helistamise umbisikuline iseloom. Nii nagu Donne’i luuletuses: ükstapuha, missugune äratuskell heliseb, on see muu hulgas seotud minuga, on osa minust. Või hoopis vastuoksa, kõik maailma äratuskellad võivad heliseda või ka mitte heliseda, aga aeg liigub omasoodu ikka edasi, hommik jõuab pärale nii ehk nii. Ära mõtle endast kes-teab-mida. Lüürika ajaline üldisus ja konkreetsus pannakse siin koos taustsüsteemiga hoogsalt käima. Hommikul pro iial – õieti polegi sel erilist vahet, sest hommiku alatine taastulemine on juba esimesest fraasist selge.
Päevasündmusi, tegutsemist annab kogu luuletuse ulatuses edasi üksnes aegade liikumine: luuletus on ebakruusalikult abstraktne ja käegakatsutavast argiilmast eemal. Kui avastroofi taustaks oli Donne’i luuletuse lõpp, siis teise kolmiku puhul arendatakse edasi lüürikas äraleierdatud klišeed: aeg lendab linnutiivul. Esiti isegi kummastab, et geniaalne looja nagu Kruusa Kalju suvatseb midagi sedavõrd labast sedastada, aga neljandas reas seotakse kaks ajatasandit. Kui avastroofis olid nendeks hommiku kättejõudmine ja äratuskell, siis nüüd on (iga ainuline) hommik käes ja lükkab käima aja kui niisuguse. Aeg, midagi meist kõrgemat, lendab meie peade kohal hommikust lõunasse. Ja tõesti, küll see aeg ikka lendab. Kõnekäänd pole sugugi midagi enesestmõistetavat, vaid sügavalt poeetiline, tõstes esile aja kaks tunnust: ta on kiire nagu lind ja tema kulgemine käib üle meie pea.
Viies värsirida on jällegi üks kulunud vimka: homonüümiapõhiselt seotakse aeg ja ruum. Klišeelik kujutus aja linnutiivul lendamisest seotakse sõna „lõunasse“ kahe tähendusväljaga (lõuna kui ilmakaar ja kui päevaaeg), mille kaudu jõutakse laiemast ajajaotusest tagasi igasse ainulisse päeva (kätte jõuab lõuna). Huvitav on muidugi see, et linnud lendavad lõunasse just siis, kui pimedaks hakkab minema, kui talv läheneb, siin lennatakse linnutiivul valguse poole just valguse tekkimisest alates. Aga peagi on käes juba õhtu. Ja nagu me teame, õhtu toob tagasi päevatoimetuste väsimuse ja rammestuse. Aeg ei jaksa enam lennata, nüüd ta lendub öösse, pihustub laiali, teiseneb, inimene läheb kookoni sisse, poeb põhku. Või on lood lihtsamad: aeg lendub seepärast, et tema kulgu pole hämaruses enam näha, pole unes enam aimata. Varsti heliseb äratuskell.
Niisiis. Lausuja annab meile kohe alguses teada: võta ühendust, saa kontakt tegelikkusega! Kõige alguses on kell, mis kutsub tegudele! Aga siis … siis vajub kõik mingisse udusse, aeg ütleks just kui krullilikult tänapäeva askeesi vaimus: rahune maha! teik it iisi! Ajal endal näib seejuures olevat võrdlemisi suva, tema liigub ikka edasi, tuleb tagasi, vahepeal valgub laiali nagu lõõts, aga inimesel on mingi totter tõrge, ja see tõrge tekib üksnes siis, kui äratuskell heliseb.
Hüva. Siin tuleb piiri pidada, jääda mõõdukaks. Teksti ajaline ülesehitus ja ajateema käsitlus on põnevad, sellega võib lõputult jätkata, vaadelda, kuidas laiem tsükliline aeg ristub lineaarse ajaga, kuidas olevik üha kitseneb ja avardub, aga huvitaval kombel ei ütle see selle luuletuse kohta just ülearu palju. Kui nüüd küsida, miks see luuletus mõjub – ja see luuletus, kinnitan, mõjub –, siis selline eritelu ei vii eriti kaugele, kisub rappa. Tuleb läheneda teisest otsast.
***
Hiljutine juubilar Kruusa Kalju on virtuoosne lüürik, filoloog, idamaade luule uurija, tõlkija ja asjatundja, kes luuleväljal kohal olnud juba Erakkonna-aegadest saadik ja ajanud ikka oma asja. Kui vahepeal sai retseptsioonis omamoodi kinnisideeks, et Kruusa on ennekõike kitsa luuleringkonna meelispoeet ja siseringi fenomen, siis tema kaheksas luulekogu, Loomingu Raamatukogu mulluse aastakäigu avanud „Üleelamiste vanake“ näib olevat midagi raputavalt erinevat. Õpetajad kostavad: „Gümnasistid ahnitsevad tankasid, itsitavad pihku ja jäävad sügavalt mõtlema!“ Goodreadsis kallatakse Kruusa üle rohkete kiidusõnadega, öeldakse: „puudub arenguvõimetus, esineb aegumatus“! Kriitikas nimetatakse värsse mõlgutisteks ja võrreldakse kvantmehaanilise objektiga, „mil on ainult tõenäosuslik eksistents“. Tulevad nominatsioonid, tulevad auhinnad, tulevad kutsed lavadele ja eetrisse. Oleme kaugel Hasso Krulli kunagisest määratlusest, mille kohaselt ei ole Kruusa rangelt võttes avaliku elu tegelane. Mis toimub?
Esiteks võime küsida, kuidas Kruusa Kalju varasem looming seostub vaadeldava luuletuse ja „Üleelamiste vanakesega“. Põhitoon näib olevat säilinud. Juba 2001. aastal (seejuures vaid kaks aastat pärast Kruusa esikkogu) ilmunud „Eesti kirjandusloos“ sõnastatakse midagi põhimõttelist: „„Algupärase“ ja „tehtud“, „etteantud“ ja „tõlgendatud“ maailmakäsitluse vahel tekib nihestatus. Nihet saadab leebe iroonia, mis ei lase Kruusat päriselt samastuda ka kunstiliste taustadega – neis võib iseenesest leida märke kunst-kunsti-pärast hoiakust, sümbolismist, klassikalisest jaapani kirjandusest jm.“ Kunst-kunsti-pärast ja sümbolism on ilmselt hajunud, aga leebe iroonia – ka vaadeldavat luuletust saab kenasti lugeda iroonilises võtmes –, nihestused ja jaapani luule taustsüsteem on jätkuvalt alal. Näiteks Jan Kaus kirjutas kahe kümnendi eest kirjelduse, mille võib suuremate raskusteta kanda üle „Üleelamiste vanakesele“: „Kruusa põimib kütkestavalt esmapilgul põimumatuid asju: argisust ja metafüüsilisust. See aga omakorda viitab luule ühele sügavamale omadusele: võimele muuta ka kõige argisem hetk tähenduslikuks. Justkui tahaks Kruusa luule sosinal öelda: elu pole kunagi lihtne elamine, ära-elamine.“ No just. Vahest ainus oluline erinevus, ja selle juurde tuleb peagi tagasi tulla, seisneb asjaolus, et Kruusa Kalju, erinevalt Kalju Kruusast, enam ei sosista, vaid laulab.
See kõik ei tähenda sugugi, et Kruusa luule ei oleks teisenenud. Muutusi leidub küll ja päris omajagu. Märt Väljataga on arvustuses Kruusa esimesele valikkogule „Ühe inimese elu (pooleli)“ joonistanud välja luulemina bildung’i, mis algab krobestatud ja karvase keelega impressionismist ning hakkab liikuma meelelisuse ja flegmaatilisuse taandumise, poliitilis-kõlbeliste vahelepõigete ning vanatestamentliku prohvetiviha kaudu noorusaja lõppu. „Üleelamiste vanake“ algab sealt, kus 2017. aastal ilmunud kogumik lõppeb: nüüd oleme vanaduse piirimail.
Tegu on Kruusa Kalju esimese läbinisti meetrilise (või siis mõõdulise) luulekoguga. Varasem vabavärss on nüüd muutunud lauluks. Kolmerealiste ja viietaktiliste tankade tõukepunkt on selge ja seda on autor isegi korduvalt rõhutanud. Nimelt, XX sajandi alguses, Meiji aja lõpus hakkasid noored poeedid üherealiste lühilaulude asemel avaldama näiteks kolmerealisi taanetega tankasid. Kruusa Kalju ise on sel teemal rohkelt kirjutanud, taustsüsteemi paremaks avamiseks tasub ette võtta ajakirja Tõlkija Hääl näiteks 2018. aasta number, kust saab põhjaliku ülevaate tankade vormilistest küsimustest, ennekõike laulude rütmist ja ridadeks jaotamisest või mittejaotamisest.
Üks ilmselge mõjutaja on muidugi Ishikawa Takuboku 1912. aastal postuumselt ilmunud „Kurblikud mängukannid“, mille 65 tankat leidub Kalju Kruusa 2018. aastal ilmunud kogus „Kümme kükki“. Suur osa neist võiks vabalt kuuluda ka „Üleelamiste vanakesse“. Üks lühike näide: „Sellal kui ma last / igaveseks tüütuseks olin pidanud, / on mu tütar võluväel saanud viieaastaseks.“ Või veel üks: „Kojumineku ajani jäänud minuteid / üksnes lugedes / terve päeva töö juures tänagi ma tiksusin.“
***
Näen nelja-viit omavahel seotud põhjust, millel põhineb Liivi auhinna pälvinud luuletuse ja „Üleelamiste vanakese“ lugemiskogemus.
Alustada võiks just nimelt temaatilisest lihtsusest. Nagu mulle ikka meeldib korrutada, eesti luule on põhiolemuselt lihtsuse pidev taasleiutamine ja -avastamine. Nüüdisaeg, võrgustumine, afektiivsus, kehalisus, üleilmastumine, polariseerumine loovad soodsa pinnase tekstidele, milles paljuski juba traditsiooniline uuslihtsus on pakendatud lühikesse, ligipääsetavasse ja laululisse vormi. Rusuvate aegade ja meeleheite tingimustes mõjub eneseirooniline maailmavalu, argipoeetiline metafüüsika kosutavalt.
Veelgi olulisem on süsteem, mis selle näilise lihtsuse abil üles ehitatakse. Kruusa Kalju on oma luuletajametoodikast siin ja seal päris palju kõnelenud. Kõnelenud näiteks lummusest kõnekeelsuse poeetika vastu. Ja tõepoolest, see meetriline lause, mida kujutab endast moodne kolmerealine tanka, seotakse omakorda argipäevaga, aga seda tehakse nõnda, et tulemuseks pole mitte lihtne väide argipäeva kohta, vaid tihe lüüriline kujundisüsteem. Ühesõnaga, lüürika võimalused (pöördumised, ainsuse esimese isiku sisekaemus, mittefiktsioonilisus, alg- ja siseriimid, kordused, homonüümia jms) põimivad kõnekeelsuse ja argisuse metafüüsilise mõõtmega. Või muudavad kas või supermarketis käimise või tütrele tatra pealesundimise omamoodi kvantmehaaniliseks objektiks, kui taas kasutada Julius Ürdi metafoori. Aga Kruusa ei piirdu argisusega. Sageli ehitatakse lüüriline aegruum üles eri klišeede abil. Klišee on teadupärast lingvistiline nähtus ja kummalisel kombel kaunis ambitsioonikas, suutes haarata ka metafüüsilist teemat. Kujutan ette, et fraas „aeg lendab linnutiivul“ võib Kruusa Kalju esituse esmakuuljas esile kutsuda vapustuse. Ühesõnaga, ei tasu unustada, et klišee on tihtipeale ka sügav tõde.
„Üleelamiste vanakese“ põhimiseks sidusaineks on ikkagi rütm. Nagu Kruusa on korduvalt rõhutanud, ei meeldi talle silprõhuline raiumine. Viiest värsitaktist koosnevate lausete puhul saab rütmi peenelt varieerida ja nihestada sedavõrd kaugele, et igasugune meetrum oleks justkui puudu, jääb mulje, et ongi ainult argikeel ja vabavärss (või tagumisel juhul silbiline värsisüsteem, mis iseenesest ongi vabavärss). Aga kohe kui seda lugeda või iseäranis Kruusa Kalju enda esituses kuulata, hakkab rütm mõjuma, ilma et seda tähelegi paneks. Kuulake teda kas või sedasama luuletust lugemas – tal oleks nagu oma tekstide lugemise salavõti. Asi võib olla muidugi lihtsalt selles, et Kruusa Kalju luuletuste mõõt on meie luuleteadvuses võõras, eksootiline. Kõigele annab iseäranis jõulise mõju kordus, luuletuste lugemine kaks korda. Või nagu autor saates „Loetud ja kirjutatud“ selle sõnastas: esimesel lugemisel leiab aset ilmutus, teisel korral aga kinnitus. Olgu kuidas on – teksti vastu võttes oleme juba selle fluidumi mõjuväljas.
Ühesõnaga, Kruusa Kalju tankade mõju nõks seisneb rõhkude ärapeitmises ja rütmi varjamises piirini, kus me saame ainult kehaliselt seda rütmi tunda. Nõnda on mu meelest suure osa selle raamatu tekstidega: luule essents on viidud sedavõrd latentsele tasandile, et me ei panegi tähele, kuidas oleme lugejana tekstivõrku juba punutud. Ja samasugune on sageli ka kujundiloome. Kujundit just kui polegi, aga ilmeksimatult tunneme, kuidas kujund hakkab tekkima, võrsuma. Tegu on kristalselt puhaste, lakooniliste ja nõtkete hingetõmmetega, mis on avastatud siitsamast üldse mitte poeetilisest agooniast. Need värsid kutsuvad üles: „Vaadake ringi, luule ongi siinsamas, igal pool!“ Ja iga lause võib omandada kõla, kinnistuda mällu, jääda kummitama.
Lõppeks ei saa üle ega ümber luulemina ilmavaatest. Luulemina on justkui mõnus ja muhe ludiit. Poeedid on raevukalt astunud tühjadele barrikaadidele, aga üks räägib sellest, et äratuskell, pagan, heliseb hommikul ja päev pudeneb käest. Tema tahab ainult koju minna.
Või nagu kõlab ühe luuletuse viimane stroof kogus „pilvedgi mindgi liigutavadgi“:
on luuletaji
kes kirjutavad olulistest
asjadest aga teevad seda nii
et asjast ei saagi asja
ja on luuletaji
kes kirjutavad jumal
teab mida ja teevad seda
kuradima hästi
e-lektroni „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“, autor ja etendaja Ruslan Sepanov, kaasautorid ja etendajad Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Sigrid Savi, Johhan Rosenberg, Igor Lider ja Karl Saks, dramaturg Alissa Šnaider, helikujundaja Artjom Astrov, lavakujundaja Mikk-Mait Kivi, kunstnik Linda Mai Kari. Esietendus 4. IV elektron.art kunstisaalis.
Lavastuses „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“ on Ruslan Stepanov naasnud koreograafia kui struktuuri juurde, üksikelementide jadani, kus iga liigutus kehtestab end ning võib jadas muuta ka teiste liigutuste tähendust või mõju. Etendusel tajub selgelt, et tantsijad on erisuguse liikumistehnilise taustaga ning rõhutavad ühe ja sama liikumisseade juures eri liikumiskvaliteete. Nii kerkib vastavalt etendajale esile kord struktureeritum ja tehnilisem liikumine, kord voolavus, siis jälle teravus ja detailsus mikroliigutustes, mille taustal on tantsijate teadlikkus ja tähelepanu teise keha suhtes. Võrreldes Stepanovi viimaste töödega, kohtab siin rohkem koreograafilist tihedust ja lavalist tegevust. Alles on aga tähelepanelikkus tühja ruumi suhtes ning mäng pausi ja ajastusega. Samuti jätkub koostöö muusikalise kujundaja ja helilooja Artjom Astroviga.
Kohalolu uudishimus. Dramaturgiliselt alustatakse vaikselt ja üllatusmomentidega ning intensiivsus kasvab soolostseenides, kus koreograafia läheb tihedamaks, liigutuste amplituud suureneb. Etenduse algul näib, et tegeletakse ka ajastusega – otsitakse publiku seas istudes, kuulatades, lavaruumi jälgides „õiget“ ja „valmis“ hetke. Tähtis on ka kontaktivõtt publikuga: siingi on esil ootamatus, liigutused või nihked, mida publik ei oota ja mis tüüpilisest vaatamismodaalsusest üles äratavad. Näiteks viis, kuidas publiku hulgast kellegi põlvi kobades talle peaaegu sülle istutakse või antakse vaatajale etendaja pea hetkeks hoida.
Esil on protsess, etendusruumis tantsijate vahel toimuv pidev suhtlus (kohalolu ja pilgud, aktiivne kehaline kuulamine ka siis, kui kõik tantsijad on paigal) ja dialoogilisus, mitte niivõrd konkreetse „valmis“ liikumisjada sooritamine. Kohalolus ning uudishimus reaktsioonide ja teiste kehade suhtes avaldub ka ilu: tantsijad tõesti „kuulavad“ üksteist nii oma mentaalse kohalolu kui ka kehaga. Seda võib tajuda põgusatest pilguvahetustest, viisist, kuidas püütakse või toetatakse teise kukkuvat jäset või keha. Ning isegi kui teise kehal lastakse maha prantsatada, on see võte teadlik ja tähelepanelik, mitte ükskõikne.
Ruslan Stepanovi lavastuses „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“ on tähtis kontaktivõtt publikuga: esil on ootamatus, liigutused või nihked, mida publik ei oota.
Lavastuses on tantsijad asetatud korraga nii turvalisse õhkkonda kui ka haavatavasse olukorda. Siin tõusebki esile tantsijate omavaheline tähelepanelikkus ja kuulamisoskus. Haavatavus on turvaline, langeja püütakse kinni, liikumisfraasid on üles ehitatud reaktsioonile ning selles ilmutab end hoolivus.
Nihked üllatustes. Liikumised on intrigeerivad eelkõige katkestuste ja ootuste-üllatuste tõttu. Vaatajal tekib juba oma ootus, milline võiks olla järgmine liigutus – mis suunas, missuguse jõu või amplituudiga –, kui kõik pöördub pea peale. Näiteks: kaks tantsijat võtavad sisse seltskonnatantsude tantsuvõtte, vaatavad teineteisele otsa ning … midagi ei järgne, lastakse kätest lahti, minnakse kohale tagasi. Nõnda kujuneb mulje, et režiis oleks justkui rakendatud mingit vasturütmi, kus sujuva kulgemise asemel on katkestus, liikumismustrisse sekkub ootamatu üllatus. Stepanovile omast lavastuslikku käekirja kirjeldati katkestuste esteetikana ka viimasel „Teatrivahi“ saate salvestusel, kui juttu tuli Viljandi tantsunädalal etendunud liikumispõhistest lavastustest.*
Korduva lavastusliku võttena näeb, kuidas tantsija ei järgne esimesele impulsile, vaid justkui petab publiku ära, kehast käib nõks läbi, suunavahetus, pöördutakse hoopis uue impulsi poole. See hoiab tempot ja valmisolekut, reageerimisvalmidust ka publikus. Sarnaselt mõjuvad häälitsused, karjed, mis tulevad otsekui tühja koha pealt, domineerivad vaid hetke ja siis kaovad. Sel juhul ei teagi, kuidas reageerida – tahaks korraga nii võpatada kui ka muiata.
Kujutlesin, et kui see lavastus oleks tantsu asemel esitatud verbaalsena, oleks vahest pikitud suvalisse kohta mõttekriipse ja komasid, peetud pikemaid pause, mindud ühest kõlarütmist teise. Sest koreograafias pöördub keha joonelt teise suunda, liikumismustri keskel tehakse pause ja katkestusi või liigutakse järjest teravnevas intensiivsuses ja amplituudis, mis loob omapärase, äraootava ja kergel hakitud mulje. Koreograafia näib kohati kulgevat nii, nagu liigub otsustusprotsess inimese teadvuses.
Mäng esteetikaga. Kui tantsijate otsekontaktis on tajutav tähelepanelikkus, siis liigutuste sooritamise esteetikas ja etendajate näoilmes võib kohati märgata emotsioonitust. Selline ükskõiksus või lausa laiskus aitab tühistada liigutuste tüüpesteetikat. Nii on näha, kuidas tehniliselt väga tugevad liikujad lavastuse esimeses pooles tehnikast justkui loobuvad, selle endast eemale tõukavad. Tavapärased tugevalt kodeeritud ja formaalsed klassikalise balleti poosid on rõhutatult suvalised. Tihedale liikumismustrile järgneb kõnd jalgu venitades jne. Liigutusi sooritatakse kas vindiga või tühistab selle algse esteetilise taotluse või tähenduse järgnev liigutus.
Ka helikujunduse, Artjom Astrovi esitatud muusika tonaalsuse ja liikumismustrite vahel näib kohati olevat nihkes suhe. Kui muusikas domineerib parajasti pidulikkus, siis liikumises näidatakse suvalisust, proosalist lähenemist, millest igasugune ilustamine on välja puhastatud.
Lähtekohana mõjus huvitavana viis, kuidas erisuguse tantsutehnilise tausta või erilaadsetes liikumisstiilides soravad kehad ühes ja samas liikumisseades kohtuvad. Ning ma ei pea silmas vaid liigutuse või liikumisjada interpretatsiooni ühe või teise tantsija kehatunnetuses, vaid seda kohtumispunkti. Lavastusest leiab nüansseeritud liikumisjadasid ja põnevaid koreograafilisi leide just partnerite dialoogist. Olgugi et koreograafia oli soolodes tihedam või visuaalselt efektsem, mõjusid huvitavamalt stseenid, kus liikus korraga mitu etendajat – seal oli rohkem kohalolu ja tundlikkust.
Üldmulje lavastusest „Küsi minu kehalt“ on leidlik, uudishimulik, liikumismustritest leiab pidevalt ootamatusi – lavastus on loodud mõtteerksalt. Tantsukaugemale vaatajale võib see töö aga jääda mõnevõrra kättesaamatuks ja abstraktseks – tegu on nišilavastusega. Kuna palju tegeletakse lavastuslike nihestustega, võib inimene, kes ei käi tantsu vaatamas, sattuda etendust kogedes segadusse: „mida ma siis nüüd nägin?“. Nii kinnistab ta endas hoiaku, et nüüdistantsulavastus jääb arusaamatuks. Kui minna etendusele aga avatud meele ja uudishimuga ning lasta koreograafilistel üllatustel end kaasa tõmmata, saab huvitava ja nüansirikka elamuse osaliseks.
* „Teatrivahi“ saade 28. IV 2024, https://www.temuki.ee/archives/9917
