Toeta
Otsi

Tallinna pärnade geeniuuring

  • Üdini realistlikud 15 meetrit

    ANDRUS KARNAU

    Endla teatri „15 meetrit vasakule“, autor Antti Tuuri, tõlkija Piret Saluri, dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnikud Andrus Jõhvik ja Ingomar Vihmar, valguskujundaja Margus Vaigur. Mängivad Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Sten Karpov, Enn Keerd, Ago Anderson, Priit Loog, Jane Napp, Karl-Andreas Kalmet, Arvi Mägi, Ott Raidmets, Andrus Vaarik, Ingomar Vihmar, Märt Avandi, Carita Vaikjärv ja Fatme Helge Leevald. Esietendus 11. III Endla teatri suures saalis.

    Kui kirjanik Saarelainen alias Antti Tuuri tuleb külla müügimees Eino Hiekkale, saab tolle koer külalise peale õige tigedaks, haugub vihaselt. Kirjanik kinnitab, et sellest pole midagi, looma ei pea kinni panema, sest ta tunneb koeri. Järgmisel real teatab Tuuri, et Hiekka otsib plaastrit, millega paigata kirjaniku kätt, kuhu peni on hambad sisse löönud. Tuuri loob oma tegelased nappide-nappide detailidega: kõiketeadja kirjamees ja inimesi kergekäeliselt usaldav müügimees on sündinud mõne reaga. See on, muide, üks vähestest seikadest, mille lavastaja Ingomar Vihmar ja dramatiseerija Ott Kilusk on Tuuri samanimelise romaani põhjal tehtud lavastusest „15 meetrit vasakule“ välja jätnud.

    Meelis Rämmeld on andnud Eino Hiekkale värvi ja hinge, tema rolli täpsus ja küpsus hoiab lavastust koos.

    Vihmari lavastus püsib üllatavalt tõetruult Tuuri romaani teksti juures. Raamat on ju õhuke, ilmunud 1985, eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas Piret Saluri tõlkes 1988. Tema lojaalsus kirjanikule üllatab, kui meenutada kas või Vihmari „Kolme õde“ Endlas.

    Vihmari ustavus soome müügimehe nüüdseks ligi 40 aastat vanale loole on lavastuse tugevus ja nõrkus. Hea on see, et kaduma pole läinud Tuuri romaani mitmetähenduslikkus: tekstina kuuleb ka seda, mida laval mängida oleks keeruline. Kehv on, et laval käib kohati kui kuuldemängu salvestus. Midagi ei juhtu ega hakkagi juhtuma, tuleb ainult kannatlikult istuda: romaan kantakse ette õige tühiste kärbete ja lisandustega. Kellel „15 meetrit vasakule“ lugemata või loetud õige ammu, on kahtlemata huvitavam kui sellel, kes raamatu enne esietendust uuesti alla neelas. Nalja saab, aga igav on ka. Lavastus on nagu intervalltreening: kiire sprint vaheldub üliaeglase jutustamisega.

    Tõepärase lavakujunduse loomisega on Endla laval mindud peaaegu viimase piirini. Kõige keskel troonib sõiduauto, vana Ford Sierra plekist kere rooli ja ratastega. Eks inimeste igapäevaelu olegi enamasti üsna … igapäevase väljanägemisega. Ühesõnaga, realistlik, maagilisuseta lavakujundus. Vaatajail võib olla nii lihtsam samastuda näitemängu tegelastega, või siis vastupidi, see võib huvi hoopis kärpida. Lavakujundus on kõigest kest. Praegusel juhul heitlik ja tükeldatud: kui kajut, siis narid, kui söögituba, siis noad-kahvlid ja klirisevad taldrikud. Nurki ja nurgatagused on laval lõpuks nii palju, et ei teagi, kas saalis on kohta, kust kogu näitemäng oleks hästi jälgitav. Võib-olla esireas keskel?

    Tuuri romaani tegelased ütlevad, et hea raamat peab olema selline, et sellest aru saaks. Sellest õpetussõnast on ka Vihmar lähtunud. Kõik vaatajad saavad aru, pole kahtlustki. „15 meetrit vasakule“ on ju eneseirooniline romaan, mis erilisi illusioone kirjandusest ei jäta: raamat on kõigest kaup, müüa võib seda kas või torude müügimees, kes seda lugenudki pole. Kui siit edasi mõelda, siis teatrietendus on ka lõppude lõpuks ainult toode, mille vaatamiseks pileteid müüa.

    Peaosalist Eino Hiekkat kehastava Meelis Rämmeldi mängu tullakse ilmselt vaatama busside ja autodega linnast ja maalt, lähedalt ja kaugelt. Rämmeldi rolli täpsus ja küpsus hoiab lavastust koos. Kusjuures, kui lugeda Tuuri romaani, siis väga täpselt ei oskagi müügimees Einot ette kujutada: istub kodus, lappab musti riideid värvi ja pesutemperatuuri järgi hunnikutesse või täidab-tühjendab nõudepesumasinat. Aga Rämmeld on andnud Einole värvi ja hinge.

    Andrus Vaarik mängib kaubamaja ostujuhti, kes kunagi 14aastasena Hitlerjugendi liikmena Ameerika tankidele vintpüssiga vastu astus, aga nüüd õnne tänab, et tõmbas õigel ajal valge sviitri selga ja asus mõnusasti äri ajama. Vaariku esituses sünnib nauditav kapinats, väga nauditav. Või siis Jane Napp meditatsioonilaagrist unistava tüdrukuna ja Ago Anderson ühena kolmest Kuusamo metsaraidurist. Või Märt Avandi saksa koduperemees Manfred. Nende osatäitmiste pärast tasub Pärnusse sõita.

    Näitlejad pole laval kõik võrdsed, mõned kaovad ja mõned kuhtuvad. Pealiskaudsusest on kahju, sest Tuuril pole üheplaanilisi tegelasi. Nad kõik on justkui inimtüübi ja elusaatuse tõmmised, mille saaks laval lahjendatult ilusasti välja valada. Võib-olla isegi kõige rohkem on kahju, et metsalangetajate vendade kalevipoeglik elutarkus kaob jämeduse piiril kõndivasse koomikasse.

    Piret Saluri kirjutab „15 meetrit vasakule“ tõlke järelsõnas, et Tuuri raamatutes on kõige tähtsam viimane lause. „15 meetrit vasakule“ lõpeb kirjeldusega, kuidas peategelane kuuleb Saksamaalt tagasi sõites laevalael üht naist jõululaulu ümisemas. Ta tahaks naisele öelda, et jõulud on veel kaugel, aga ei ütle. „Enam ei julgenud ma rääkida kellegagi,“ lõpetab Tuuri raamatu. Kui tähelepanelikult vaadata, siis Meelis Rämmeld mängib selle lõigu sisu laval. Ma ei tea, kuidas said aru vaatajad, kes pole romaani lugenud, aga mina sain. Üksik hetk lavastuse finaalis on nii täiuslikult anttituurilik, et võib andeks anda kogu lavastuse lohutu realismi. Sel polnud enam tähtsust.

  • Carte blanche

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Tallinna Kammerorkestri kontsert „Carte blanche“ 21. IV Viimsi Artiumis.

    Tallinna Kammerorkester (TKO) on lisaks suurepärasele mängutasemele tuntud ka oma huvitavate ja žanriüleste kavade poolest. 21. aprillil Viimsi Artiumis antud kontserdi „Carte blanche“ ehk „Puhas leht“ eel kruviti põnevust veelgi ning ettekandele tulevate teoste pealkirju enne esitamist ei avalikustatud. Ürituse reklaamplakatil oli kirjas vaid, et „kontserdiga anname loovusele täieliku vabaduse ning pakume publikule erilise muusikalise elamuse“. Päris täpselt ei saanudki aru, mida tähendab „loovusele täieliku vabaduse andmine“ – ega ometigi kohapeal improviseerimist? Teades TKO taset, usaldan ma neid pimesi. Ei kahelnud ma ka seekord hetkegi, et ees ootab eriline muusikaelamus.

    Aktsiooniga „Carte blanche“ juhtisid Tallinna Kammerorkestri muusikud tähelepanu, et ilma liigse seletamise ja emotsionaalse suunamiseta tajuvad inimesed muusikat palju teravamalt. Fotol kontserdi üks eestvedajaid, Tallinna Kammerorkestri tšellorühma kontsertmeister Leho Karin.

    Täpselt nii oligi: elamus oli üks tänavuse hooaja võimsamaid. Kontserdi­vormi kohta tekkisid siiski mõningad küsimused. Kontserdi alguses avastasin, et mulle seda sorti teadmatus hästi ei sobi, vaid tunnen end paremini, kui tean, mis kõlab ja mis mind ees ootab. Tunne oli natuke nagu muusikakooli kuulamistestil: kas ikka taban ära, mis kõlab, ja kui ei, kas siis peaksin piinlikkust tundma? Õnneks oli tulemus üsna hea ja teisest loost peale sain muusikat nautida pingevabalt. Võimalik, et tegemist on puhtalt minu probleemiga ning paljudele kuulajatele ei olnud sellises kontserdivormis midagi küsitavat. Küll aga leian, et esitatavaid teoseid enne kontserti varjates tegi TKO endale karuteene publiku arvukuse osas: saal oli pooltühi ja oli südamest kahju, et sedavõrd fantastilisest kontserdist sai osa nii vähe inimesi. Olen veendunud, et kava avalikustamine oleks kohale meelitanud palju suurema kuulajaskonna.

    Millised olid siis need salapärased teosed, mida nii kiivalt publiku eest varjati? Kontserdi lõppedes jagati kuulajatele ka kava kätte ja nii saadi teada, et kõlanud olid Philip Glassi „Company“ keelpillidele ja „Echorus“ kahele viiulile ja keelpilliorkestrile, Max Richteri „Vivaldi – The Four Seasons Recomposed by Max Richter“ ehk „Vivaldi „Neli aastaaega“ Max Richteri töötluses“ ning Steve Reichi duett kahele viiulile ja keelpilliorkestrile.

    Viimase teosena kõlanud Glassi „Echorus’e“ ajal meenus mulle hiljuti toimunud Muba virtuooside kontsert ja sellele järgnenud Rasmus Puuri kommentaar. Nagu ühel korralikul koolikontserdil ikka, kõlas seal peamiselt XVIII ja XIX sajandi muusika ning sekka ka natuke vanemat. Ja kui siis viimase teosena kandsid XII klassi õpilased Triin Alender ja Miia Ruubel ette just selle Glassi teose, mõjus see Puuri sõnul nagu sõõm värsket õhku. Nõustun temaga täielikult ja just värskust sai kogeda ka TKO kontserdil. Kavalehel on ära toodud Steve Reichi tsitaat, kus ta avaldab veendumust, et minevikumuusika saab säilida ja toimida üksnes dialoogis uuega. Ja seda dialoogi on jätkuvalt vähevõitu: uue muusika osakaal (kui uueks pidada viimase saja aasta muusikat!) on endiselt klassikalise muusika kontserdikavades tagasihoidlik ning levib müüt, et nüüdismuusika olla kolemuusika. TKO kontsert tõestas vastupidist: ka uuem muusika on väga mitmekesine ja ilu ei ole selle puhul sugugi võõras mõiste. Nii Ameerika minimalistid kui ka Max Richter tooksid saali just noorema publiku ning seetõttu tundub, et puhta lehe eksperiment jättis paljud sellise muusika austajad elamusest ilma.

    TKO esines sel korral ilma dirigendita, mis oli ettekantud teoste rütmilist keerukust arvestades paras julgustükk, aga orkester sai ülesandega suurepäraselt hakkama. Naljaga pooleks võib öelda, et kõige suuremaks väljakutseks dirigendita esinemisel kujunes kummardamine, kui orkestrantide seas oli näha kerget peataolekut: ei saadud täpselt aru, kes millal peaks kummardama ja millal lavalt lahkuma.

    Õhtut alustati Philip Glassi 1983. aastal loodud teosega „Company“. Algselt on see kirjutatud keelpillikvartetile, kuid hiljem valmis tal keelpilliorkestri­versioon New Yorgi eksperimentaalse teatri­trupi lavastuse muusikaliseks kujunduseks. Teos on muusikaliselt materjalilt philipglassilikult napp ja üles ehitatud kordustele, kuid selle teeb elavaks mitmekesine dünaamiline plaan. Loo alguses mängib olulist rolli kontrastne piano ja forte kõrvutamine, lõpupoole aga crescendo’de ja diminuendo’de kiirest vaheldumisest tekkivad dünaamilised lained, mis kõlasid TKO esituses eriti väljendusrikkalt. Orkester võlus oma intensiivse ja energilise mängustiiliga, aga ka eheda mängurõõmuga, mis ei näidanud väsimuse märke kontserdi lõpuni.

    Järgmisena jõudis kuulajateni tõeline maiuspala, Max Richteri töötluses Vivaldi „Aastaajad“, millest kujunes ka õhtu kõrghetk. Teosest on saanud suur hitt, peamiselt salvestiste tõttu, aga harvad ei ole ka selle ettekanded maailma eri nurkades. Nüüd avanes siinselgi publikul võimalus kuulda Richteri Vivaldi-tõlgendust. Algselt kirjutas Richter teose sooloviiulile, keelpillidele ja elektroonikale, kuid helilooja on loonud teisegi variandi – just selle kandis ette TKO –, kus süntesaatorit asendavad klavessiin ja harf. Solistina astus üles TKOs mängiv noor viiuldaja Robert Traksmann, kes on kuulajaid oma suurepäraste esitustega vaimustanud juba korduvalt. Richterit mängides saavutas ta minu arvates aga täiesti uue taseme. Tehniline üleolek on tänapäeva tippmängijate puhul iseenesestmõistetav, aga peale selle tundus, nagu oleks ta selle teosega üks. Tema sisseelamine oli täielik, tema mängust kiirgas enesekindlust – justkui kinnitades publikule, et teab täpselt, mida teeb. Kõlab võib-olla kummaliselt, sest muusikud peaksid ju alati teadma, mida nad teevad, aga ometigi ei ole iga esitus usutav. Traksmanni mängus ei olnud aga kavatsuste elluviimisel kahtlusevarjugi. Äärmiselt hea oli ka solisti ja orkestri koostöö: dirigendi puudumisel valitses mängijate vahel täielik üheshingamine ja üksteisemõistmine. Peale suurepärase solisti ja orkestri esituse peab ära märkima ka leidliku valguslahenduse. Lava kevadisest rohelisest sai sügise oranžikate-kollakate toonide järel talve külm sinine, see süvendas veelgi teose loodud lummavat atmosfääri.

    Kontsert möödus vaheaplausideta. Richteri loo lõppedes taandus Robert Traksmann vaikuses orkestri esimeseks viiuliks ja solistidena võtsid kohad sisse kontsertmeister Harry Traksmann ja Olga Voronova. Nende esituses kõlas kõigepealt Steve Reichi helge, aga kergelt nostalgilise alatooniga duett kahele viiulile ja orkestrile. Tänu Richteri teosega sarnasele helikeelele oli see justkui selle jätkuks. Kontserdi lõpetas Philip Glassi „Echorus“, kus vastanduvad omapärane orkestri lonkav rütm ja imekaunis laulev viiulipartii. Pikkadel ja kõrgetel nootidel kõlav meloodia võib natuke aeglasema tempo ja romantilisema ettekande puhul kergesti muutuda liiga magusaks, Traksmann ja Voronova hoidsid aga head intensiivsust ja maalähedast joont, mis tegi nende esituse äärmiselt nauditavaks.

    Lõpetuseks palve TKO orkestrantidele: loodetavasti leiate võimaluse selle kava veel kord ette kanda, nii teie kui ka kuulajad väärivad seda.

  • Ei ohvrirollile!

    REET VARBLANE

    Näitus „Vaata mind! Kuula mind!“ Tartu kunstimuuseumis kuni 4. VI. Kuraator Julia Polujanenkova, graafiline disainer Tnxalatte, kunstnikud Olga Jürgenson, Maria Kapajeva, Natalja Kapajeva, Olesja Katšanovskaja-Münd, Zoja Lebedeva, Tanja Muravskaja, OSA kollektiiv, Darja Popolitova ja Julia Valtanen.

    Julia Polujanenkova kuraatorinäitus kannab aktiivset, lausa üles kutsuvat pealkirja „Vaata mind! Kuula mind!“. Seda võib võtta sõna-sõnalt, sest visuaalne kunst on vaatamiseks ja mitmel väljapaneku teosel on ka heli. Aga õigem on seda käsitada siiski metafoorina, sest kõik näitusel osalejad on naised ning naiste arvamus ja hääl ei ole ühiskonnas nii endastmõistetavalt esil kui meeste oma. Ka kunstis, kuigi viimasel ajal on olud paranenud, kui mõelda kas või eelmise aasta Veneetsia biennaali Arsenali suure väljapaneku ehk siis kuraatorinäituse peale ning sellest tulenenud mõjuvõnkumistele. Ometi räägitakse endiselt kunstist ja naiskunstist, nagu naiste loodu oleks suure kunsti väiksem alaliik, mõnus kast, kuhu pannakse naised ja nende püüdlused.

    Tanja Muravskaja on jäädvustanud ennast XVIII sajandi portree kunsti vaimus naiselikkuse kehastusena, kuid temast õhkub sisemist tugevust ja empaatiat.

    Julia Polujanenkova on tekitanud veel ühe alaliigi – Eestis elavad venekeelsed naiskunstnikud. Ta on asetanud oma kunstnikud topelt Teise, näitust tutvustavast tekstist lähtuvalt lausa diskrimineeritute positsiooni: „Nii autorite endi kogemus kui viimase kahe kümnendi erinevad uurimused näitavad, et Eesti tööturul on väga tugev etniline segregatsioon. [—] vene keelt rääkivail naiskunstnikel on vaja edu nimel astuda mitte paar, vaid sageli väga palju samme teistest autoritest rohkem.

    Kuna neid hinnatakse vähem ning nende teoseid näidatakse nimekates näituseasutustes harvem, kutsutakse nende loomingut sageli lihtsustatult „madalakvaliteediliseks“, „kehvaks/odavaks“ või „mitte tähelepanuväärseks“. Üksikud erandid, kel on Eesti kaasaegse kunsti väljal õnnestunud tunnustust saavutada, on pigem anomaaliad kui üha suurema edulugude laine käilakujud.“

    Ei julge väita, et Eesti kunstielus ja -väljal on kõigil võrdsed võimalused, aga väide, et ema- või igapäevakeelena vene keelt kõnelevad kunstnikud, isegi kui nad on naised, oleksid tõrjutud, ei pea küll paika. Tanja Muravskaja võeti kohe omaks, kui ta avalikku kunstiellu astus, enamgi veel – teda hinnatakse. Ja õigusega, sest ta on meie üks huvitavamaid, terava silma ning aja- ja ühiskonnatundlikumaid kunstnikke. Maria Kapajeva tuli Ühendkuningriigi kogemuse kaudu, ei emakeel ega päritolu ole takistanud tema Kumu projektidesse kaasahaaramist või EKA doktorantuuris õppimist. Olga Jürgensoni igapäevakeel on inglise keel, tema kunstivälja kese ei ole sugugi ainult Eesti, ta ongi rahvusvaheline kunstnik, kes on kõige muu hulgas kureerinud Veneetsia biennaalil kahel korral Mauretaania paviljoni. Darja Popolitovi eksperimentaalseid ehteid on kõrgelt ka väljaspool Eestit hinnatud, tema videoinstallatsioone kaasatud kuraatoriprojektidesse, ta on pälvinud mitmeid tunnustusi ja auhindu. Ega Natalja Kapajevagi ole meie kunsti suurest pildist rohkem väljas kui teised Vestervalli rühmituse kunstnikud, olgu nad mehed või naised.

    Kunstnike valik on kuraatori õigus, kuid oleksin tahtnud vettpidavamat põhjendust, sest sellesse seltskonda oleksid võinud väga edukalt kuuluda näiteks Anna Škodenko, Sandra Kossoratova, Maria Sidljarevitš jt. Häid, omaks võetud, vene keelt emakeelena kõnelevaid tunnustatud kunstnikke, ka naisi, meil jagub.

    Miks mängida ennast ise nurka, stig­matiseerida „madalakvaliteetseks“, „kehvaks“ ja „odavaks“, kellel ei ole Eesti tööturul kohta ega isegi mitte võimalust? Ei „Vaata mind! Kuula mind!“ kunstnikud (ega üldse ükski teine kunstnik) vaja ohvrirolli, kuraatori(te) kohus on teha nad nähtavaks ja kuuldavaks.

    Kui jätta kõrvale rohkem kui kahtlane kontseptsioon, siis väljapanek ise on hea. Kuraator Julia Polujanenkova on tekitanud mitte ainult huvitavaid, vaid lausa provokatiivseid kooslusi. Udmurdi päritolu Zoja Lebedeva eesti- ja udmurdikeelsete tekstidega varustatud rahvakunsti sugemetega koomiksitaolised maalid dialoogis Olesja Katšanovskaja-Mündi klassikalist maali parafraseerivad teostega. Mõlemad kunstnikud puudutavad väga isiklikke teemasid: Lebedeval on see seotud oma koha ja identiteedi otsimisega võõral maal, mida ta armastab, kuid kus ta kaotas oma ainukese lähedase inimese; Katšanovskaja-Mündil kunstnikuks olemise raskustega, pea võimatute valikutega, kas mõelda perekonna heaolule või jääda kindlaks oma kutsumusele. Natalja Kapajeva aplikatsioonitehnikas teosed dialoogis Tanja Muravskaja ühe viimase aja kõige rahvusvahelisemat karjääri teinud videoinstallatsiooniga „Kolm õde“. Kapajeva abstraktsed, kaunid ja dekoratiivsed teosed omandavad Muravskaja poliitiliselt terava videoinstallatsiooni kõrval ühiskonnakriitilise varjundi, iseäranis „Värviproov“. Kapajeva töötas pea terve elu Kreenholmi vabriku kunstnikuna, „värviproov“ kuulus tööstuskunstniku argiellu, aplikatsioonitehnikas tekstiilid on omamoodi kadunud (kaotatud) aja sublimatsioon, hädavajalik, et ellu jääda ja mitte kaotada kunstnikuidentiteeti. Muravskaja (või kuraator) on Ukrainas ja Venemaal elavate nõbude ausale pihtimusele, kuidas nemad mõistavad ideoloogiliselt segast aega, lisanud ka iseenda, kunstniku, kes ta on sündinud esivanemate maalt eemal Eestis. Muravskaja autoportreel ei ole otseselt „häält ega nägu“, vaataja näeb kunstnikku selga, kuid XVIII sajandi portreekunsti vaimus hapras tütarlapses, naiselikkuse kehastuses, on sisemist tugevust ja vastupanu, empaatiat, mõista soovimist. Ka praegu Ukraina sõja ajal.

    Olga Jürgensoni, Maria Kapajeva ja Darja Popolitovi ühisruumi teosed on hilja­aegu olnud väljas nende isikunäitustel, uus ja suurepärane kooslus mitte ainult ei toeta kunstnike rõhuasetusi – kellele kuulub naine?, mida naiselt oodatakse ja mida ta ise vajab?, kuidas naisega manipuleeritakse? –, vaid on lisanud tubli annuse üldinimlikkust, toetamist, suhtlemist, miks mitte ka koostööd.

    Eks see ole üldtuntud tõde, et Tartu kunstimuuseumi viltuse maja ruumid ei ole mõeldud kunsti eksponeerimiseks, nii on mõnigi kord hea idee läinud kehva kujunduse tõttu kaotsi. Seekord on aga lausa vastupidi – eksponeerimisviis on päästnud näituse.

  • Kolm ruutu ette ja kolm ümber nurga

    KADI HERKÜL
    Jan Uuspõllu Norman on justkui kassmees, nii enesekeskne ja nii kindel, et maailm pöörleb ümber tema.

    Endla teatri „Norman Vallutaja“, autor Alan Ayckbourn, tõlkijad Enn-Eerik Loorumm ja Anne Lange, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog ja Nils Mattias Steinberg. Esietendus 20. X 2022 Endla teatri suures saalis.

    „Politseinikel on oma üleminspektor. Tema siin … Tema näeb kuni kolm ruutu ette ja kolm ruutu ümber nurga,“ seletab Endla teatri „Norman Vallutajas“ õhinal lauamängufanaatik Reg (Priit Loog). Laval teenib Reg oma repliigi eest abikaasa Sarah’ (Kleer Maibaum) põlgliku pilgu ja saali naerupahvaku, ent näitekirjanik Alan Ayckbourni läbinägelikkuse kohta kehtib see hüperbool küll täiel määral. Ayckbourn näeb tõepoolest kolm ja rohkem ruutu nurga taha, lisaks ruutude alla ja nende kohale. Seda nii näidendite ülesehituse täpsuse kui ka inimloomuse (varjukülgede) osava väljavalgustamise poolest.

    „Norman Vallutaja“ triloogia, mille kolm osa näitavad samu sündmusi kolmest vaatepunktist – aiast, söögi- ja elutoast –, on ses mõttes musternäide Ayckbourni matemaatilisest mängulisusest. Autori sõnutsi pani ta näitemängud kirja paralleelselt, kirjutades esmalt kõigi lugude esimese pildi, seejärel teise ja nõnda edasi. Eesti „Normani“-traditsioonis pole seni kolme näitemängu eraldi lavastatud, pigem on lavastajad kasutanud kolme teksti nagu kapselgarderoobi ning pusletükke oma ettekujutuse kohaselt põiminud ja ümber tõstnud. Erand pole ka Ingomar Vihmari Endla teatri versioon, mis kavalehe järgi tugineb küll peaasjalikult söögitoas toimuvale näidendile, ent mille avab pildike aianäidendist.

    Vabast tegevuspaiku põimivast käsitlusest annab tunnistust ka Liina Undi lavakujundus, mille keskmes on vana pikendatava lauaga söögituba, ent kuhu mahuvad ka paremas lavaservas paiknev aianurk lahtikäivate puutoolidega ning läbi võrelaudise paistev elutuba. Seejuures on kujunduses ka selget nihestatust – see maja laval ei ole kindlasti Ayckbourni kirjeldatud päevinäinud viktoriaanlik villa, kus toolidel jalad alt pudenevad ning „väikemees“ Tom peab istet võtma suvalisel kastil. Põhilist mängupinda raamiv funktsionaalne sõrestikriiul pärineb justkui moodsa põlluküla häärberi interjöörist.

    Samasuguse vimkaga on kostüümilahendused: maaõde Annie (Fatme Helge Leevald), keda väärikas linnaõde Sarah sõitleb, et too oma välimuse eest hoolt ei kanna, on oma beežika kampsuniga pigem veetlevalt loomulik. Südametemurdja Norman (Jan Uuspõld) seevastu ilmub kelmikale randevuule veninud T-särgi ja lohvaka tolmumantliga. Minu meelest oli selles võõritussüsteemis siiski mõni liivatera, aga meenus ka Harold Pinteri vastus, kui algaja näitleja Alan Aycbourn uuris, milline võiks olla tema tegelase lapsepõlvekodu ja elukogemus – Pinter olevat tookord nähvanud: „Tegele oma asjadega!“

    Vihmari viimaste aastate lavastuste reas mõjub „Norman Vallutaja“ väga loomulikult (kuigi ta ise kinnitas teleintervjuus, et tegu on erandiga). Lavastuse kuus tegelast on seegi kord väikesed, tavalised inimesed. Mõned tšehhovlikult õnnetud ja rahulolematud, teised Maksim Gorki „Suvitajate“ seltskonnaga sarnanevad ärritunud igavlejad. Vihmar lavastajana kohtleb neid enesega puntras olevaid ja pisut naeruväärseid tegelasi nukker-mõistva muigega, mis annab vaatajale võimaluse lavakujudes iseennast ära tunda, aga ka nende üpris õnnetute inimeste üle vabastavalt naerda.

    Nimitegelase Normanina on esmalt muidugi silme ees joviaalselt vallatu, silmist sädemeid pilduv Jüri Krjukov Eesti esimeses „Norman Vallutaja“ lavastuses (Draamateater 1985, lavastaja Evald Hermaküla). Jan Uuspõllu Norman, too donjuanist raamatukoguhoidja, on pigem iroonilisevõitu tülpinud elumees, kes ei tee märgatavaid pingutusi kedagi võrgutada ja näib aeg-ajalt isegi üllatuvat, et naised talle järgemööda sülle langevad. Uuspõllu Norman on justkui kassmees, nii enesekeskne ja nii kindel, et maailm pöörleb ümber tema, jõudku ta kohale kaks tundi varem või kuu hiljem, et see ehk tinistabki ümbritsevad ära?

    Karin Tammaru mängib Normani ülitegusa abikaasa Ruthi väga maiseks ja naiselikuks ning ülimast lühinägelikkusest hoolimata inimsuhetes äärmiselt läbinägelikuks. Tammaru Ruthil on vaid üks kõikehõlmav foobia: ta ei taha prille kanda, kuigi on nendeta poolpime, ei leia piimatassi ega lusikat ning kügeleb jupp aega lava servas külili asetatud klapptoolil, sest lihtsalt ei näe seda lahti teha. Ruthi ja Normani suhe on aga vaat et Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ masti kokteil vihast, armastusest, pettumusest, leppimisest, mõistmisest. Või nagu Ruth ise ütleb: „Normanit ei saa keegi minult üle lüüa. Selle eelduseks ju on, et ta peaks olema minu oma. Nii aga pole see kunagi olnud. Mul on alati niisugune tunne, et Norman on kusagilt laenutatud. Nagu mõni raamatukoguraamat.“

    Kõige enam naerupahvakuid teenib lavastuses vististi Priit Loogi Reg. Mees, kelle üle püksivärvli punnitav kõht näib jõudvat kohale vähemasti kaks sekundit enne teda ennast ja kes istet võttes esmalt põhjalikult prinkis reite ümber pükse kohendab, et õmblused ikka vastu peaksid. Regi välises joonises aimub paralleele „Suvitajate“ Bassoviga: kohmakalt nurgeline kõnnak, liigutuste rõhutatud keskendatus – kuidas ta ettevaatlikult kummardab või istet võttes esmalt käega tooli esiservast kinni võtab ja siis istme endale alla nihutab. Seejuures on Regis ehedalt lapsemeelset mängurõõmu, kui ta üritab oma värskelt valminud politseimängu reegleid seletada. Loog balansseerib jämekoomika piiril, aga ei lange kordagi labasusse. Märkimist väärib ka väga hea kõnetehnika, kus kaduma ei lähe ainuski sõna ka siis, kui näitleja mängib seljaga saali poole.

    Omaette tšehhovliku paari selles eksituste komöödias moodustavad Fatme Helge Leevaldi Annie ja Nils Mattias Steinbergi Tom. Haige ema külge aheldatud tagasihoidlik Annie on justkui uue sajandi „Kirsiaia“ Varja, nutikas ja asjalik noor naine, kes ootab pisutki lähedust loomaarst Tomilt. Ent viimasel kulub minut selleks, et otsustada, kas ta soovib kohvi koorega või mustalt …

    Endla teatri „Norman Vallutajat“ on senine kriitika hinnanud vastandlikult: selles on nähtud liigset publiku naerutamist või vastupidi, liiga armutut elu­pildistust. Minu meelest on Vihmari tõlgendus vägagi tasakaalukas ja autoritruu lugu ebatäiuslikest inimestest, kes siiski väärivad mõistmist, mitte hukkamõistu.

  • Too tants. Alternatiiv

    KAJA KANN

    „Ma igatsen sind,“ ütleb mees, keda kunagi kohal pole, ning naine vastab: „Ma igatsen sind ka.“ Ilus, eks ole. Tantsu­teater on hea alternatiiv sõnateatrile, eriti kui elus saab sõnu liiga palju ja kõik jutud saavad räägitud. Tantsuteater on hea alternatiiv, juhul kui sõnad mõjuvad, aga ei toimi. Nad ei tee enam midagi. No ja siis see mees tuleb, ei igatse enam, hakkab tegutsema. Käärib käised üles ja hakkab tööle. Ta tuleb kui tants, mis tegutseb, ja peagi tunned, et see ei ütle sulle mitte midagi. Nii me kõigume kahe äärmuse vahel. Tahame seda, mida pole. Vähemalt mina tahan.

    Kunagi ühe prooviprotsessi käigus mängisime koreograaf Thomas Lehmeniga sellist mängu, kus grupp etendajaid liigub ruumis ringi ja valitud hetkel ütleb keegi: „Selle asemel, et ruumis ringi liikuda, on parem istuda.“ Kõik istuvad, istuvad nii kaua, kuni keegi otsustab öelda: „Selle asemel, et siin istuda, on parem pikali visata.“ Kõik viskavad pikali.

    „Selle asemel, et rääkida, on parem vaikida.“ Kõik vaikivad. „Selle asemel, et vaikida, oleks parem kükitada.“ Kõik kükitavad. „Selle asemel, et vaikides kükitada, on parem ümisedes kükitada.“ Kõik kükitavad ja ümisevad. „Selle asemel, et ümiseda, on parem ka midagi öelda.“ Grupis valitseb segadus, kas nüüd peaks kükitamise lõpetama või tuleb lõpetada ainult ümisemine. Või et kas on võimalik kükitada ja ümiseda ja selle kõigega ka midagi öelda.

    Kui mäng oli juba mõnda aega kestnud, muutusid käsklused kaasavaks, mitte välistavaks. Grupp hakkas koostööd tegema ja üha vähemaks jäi alternatiivseid ettepanekuid. Näiteks nii: „Selle asemel, et seda teksti lihtsalt lugeda, oleks parem lugeda ja kujutleda loetut samaaegselt.“ Ülesanded läksid järjest mitmekesisemaks, aga ka raskemaks teostada. Alternatiivid ei olnud enam eelmist välistavad, need muutusid võimalusteks, mille kaudu loodi olukordi. „Või“ asendus „ja-ga“.

    „Selle asemel, et midagi teha, võiks mitte midagi teha.“ Keegi ei tee midagi. „Selle asemel, et mitte midagi teha, võiks midagi teha.“ Kõik teevad midagi. „Selle asemel, et midagi teha, võiks mitte midagi teha.“

    Kui minna täieliku välistamise teed, et alternatiiv jätaks selle teise asja tegemata, siis Lehmani mängu mängida ei saa. Tants ja sõna aga ei välista ega tühista teineteist, pigem on nad teineteisele lisatavad, mida ei saa aga öelda tegemise ja tegemata jätmise kohta. Mittetegemise või tegemise puhul kipub võitma mittetegemine ning tegemise ja mittetegemise puhul toimuvad küll mõlemad, aga kindlalt kordamööda.

    Praegu ma istun, närin pöidlaküünt ja mõtlen, et kuhu tekst tüürib. Ma veel ei tea. Kindel on see, et saab öelda ja mõelda ja kirjutada samaaegselt. Ma pole näinud sellist sõnateatrit, kus ei liigutaks, ei tõstetaks kätt ega pöörataks end ümber. Tantsuteatrit, kus ei räägita, olen näinud küll. Ehk on hoopis sõnateater hea alternatiiv tantsuteatrile? Sõnateater kui liikumist välistav teater: näitleja seisab laval paigal, äärmisel juhul istub või kõnnib, teeb ainult igapäevaelust tuttavat liikumist. Kui sõnateater oleks tõeline alternatiiv tantsuteatrile, siis ta poleks enam teater, siis oleks see kirjandus. Kui unustada teatri ees olev täiendsõna ära, siis kõlaks see päris jaburalt: selle asemel, et teha teatrit, on parem teatrit teha. Selle asemel, et teha teatrit, saab teha kirjandust küll. Järelikult ei saa olla üks teater alternatiiviks teisele teatrile. Tolles tantsus on alati olemas alternatiiv järsku rääkima hakata, aga tantsija seda parajasti ei tee.

    Seejuures ei saa välistada võimalust, et tantsuetenduses on alati võimalus tantsima hakata, selle asemel, et igapäevaliigutusi teha. Kui sa saad midagi millegi asemel teha, siis on see toosama asi. Kui ei saa, siis on tegemist teise asjaga. Alternatiivne ajateenistus on ikkagi ajateenistus, mis sest, et erisugune, aga alternatiivne meditsiin ei ole meditsiin, see on üks teine asi. Kui ma alguses väitsin, et tahan seda, mida pole, siis nüüd mõistan, et tahan ikkagi sedasama asja, aga teisel kujul.

    Maailma parim teatrietendus oleks selline, kus kõik võimalused on olemas, mitte teoreetiliselt, vaid tollessamas etenduses. Tantsu puhul oleks tekst –ja teksti puhul tants – võimalusena õhus. Sest alati, kui tehakse valik, jäetakse palju tegemata, nii nagu juhtub majanduses, kus on kasutusele võetud mõiste „alternatiivkulu“ – tehtud valikute tõttu saamata jäänud tulu. Tohutu kaotus, mida ei ole võimalik vältida, kui tahetakse võita. Kunst, kõige laiemas mõttes, võiks ju olla alternatiiv majandusele, kus kõik on korraga võimalik ja millest on ainult võita.

  • Kehad keele võimuses

    KERLI EVER
    „How The Land Lies“: laval on tantsijad (fotol Shion Yokoo-Ruttas ja Lea Blau) ning LED-tablood.

    „How The Land Lies“, koreograafid Laura Cemin ja Bianca Hisse, tantsijad ja kaasloojad Keithy Kuuspu, Lea Blau, Angel Casal, Rodrigo Chavero ja Shion Yokoo-Ruttas, helilooja ja live-esitaja Vera Vice, valguskujundaja Sofia Ivarsson, kostüümikunstnik Kairi Mändla, kaasprodutsendid Black Box Theater, Kiasma teater ja Sõltumatu Tantsu Lava. Esietendus 30. III Sõltumatu Tantsu Laval.

    Keel on võimas vahend, sündinud (mitte ainult inimeste) soovist teistega suhelda, neile teateid edasi anda. Avaliku ruumi siltide ja tabloode keele puhul, mis huvitab tantsulavastuse „How The Land Lies“ („Kuidas maa asetseb“ või „Kuidas maa valetab“) koreograafe Laura Ceminit ja Bianca Hisset, konkreetsete isikute vahel seos aga puudub. Selliste sõnumite ülesanne on koreografeerida inimhulkade käitumist: „Osta parima hinnaga!“, „Tere tulemast võimaluste maale!“ või „Väljapääs keelatud!“. Nähtamatu käsi tõmbab avalikus ruumis niite –käskiv-külmalt või vilkuv-võrgutavalt, aga enamasti funktsionaalselt ja üheselt mõistetavalt.

    Laval on viis tantsijat ja kolm LED-tablood, aga ka hüpnotiseeriva helipildiga duo Vera Vice ning mitu rulli pikendusjuhtmeid. Juhtmed juhatavad etenduse ka sisse: Shion Yokoo-Ruttas hiivab ukse taga sisselaskmist ootava publiku seast end etendusruumi, pikendusjuhe puusade ümber nagu mägi­ronijal, saalis aga lapivad tantsijad lava katvaid juhtmeid kokku. Nii osutab esimene häälestus inimesele kui oskuse ja ka vahendina mõistetud tehnoloogia hooldajale ja elushoidjale.

    Kui keele mõju kehale käsitleda LED-tabloode abil, nagu Cemin ja Hisse on seda teinud, astub võrrandisse ka keele edasiandmise vahendite materiaalsus. Kui lavalt on juhtmed ära viidud, esimene tabloo maha asetatud ja selle taha sööstab Angel Casal, toonitab tema maas lamav tikksirge hingeldav keha külma nurgelise ekraani ja elava ihu võrdlust. Avalikus ruumis tavaliselt kõrgelt-kaugelt oma sõnumit plinkiv tabloo saab peagi inimese abiga jalad alla, seda tõstetakse ja keerutatakse, katsetatakse selle sobivust kehaga. Tabloost saab lavapartner. Ka selle vahendatud sõnumid muutuvad keha suhtes ambivalentsemaks – tekstile ette jäävad sõrmed-varbad või liikumise suunamuutused raskendavad lugemist. Seega on lavastusel võimalus konstitu­eerida keha ja tehnoloogia võrdne suhe, aga etteruttavalt – nii siiski ei lähe.

    Lavastuse pealkirja sõnamänguline topelttähendus viitab ühtlasi kuuluvuse ja identiteedi probleemistikule. Lavastus rändab ringi, kohalikult tantsuväljalt valitakse etendama enamasti mittekohalikud tantsijad, kellele on suhe võõra keskkonnaga vägagi igapäevane. Nii on Tallinna versiooni tantsijatest vaid Keithy Kuuspule Eesti ka sünnikodu.

    Kellel on aga õigus liikuda vabalt, nii nagu ta seda soovib? Kui tabloode tekstid kirjeldavad ideaalset paika, sellal kui juhtmetest tekitatud hüppenöörid koondavad etendajate liikumisruumi üha ahtamaks, viitab sellele järgnev stseen liikumisteede kitsenemisele ühiskonna tasandil. Kahel tablool jooksvad turistide ja ametnike kõnekasutust meenutavad laused kasvavad dialoogiks, mis võiks aset leida piiripunktis. Küsimuste üha nõudlikumat tooni topeldavad tabloode taga istuvad Kuuspu ja Rodrigo Chavero, kes silmitsevad ekraanidel vahendatud dialoogi keskel ainiti publikut – Kuuspu jõulisemalt, Chavero kelmikam-flirtivamalt.

    Selles hetkes avaldub selgemalt lavastuse hillitsetus ja ka taustal peituv usk keele ülimuslikkusesse keha suhtes. Kellegi sobivaks või mittesobivaks tembeldamise (protofašistlike) mehhanismide taustal toimub lavastuse ainuke provokatsioon, pöördumine publiku poole, kuid viisil, mis iseennast lahjendab. Kuuspu ja Chavero pilk jahib kedagi publikust, ka mind, kuid silmside katkeb pidevalt, kuna etendajate ees jooksvate sõnade liikumine varastab mu pilgu enesele. Nii kaob pilguvahetuse jõud sõnade kutsuva helenduse taha ning etendajate keha – eriti stseeni staatilisuses – hajub mööda ekraani roomavatele sõnadele tapeediks.

    Sõnad kaotavad korraks siiski oma keskse positsiooni, kui seni inglise või eesti keeles esitatud sõnumid laienevad keelte paabeliks ja sealt üksikute või koguni poolikute tähtede virvarriks. Mõte kaob, kuid märgid jätkavad abstraheerumist, kuni tabloodest saavad pelgad valgusallikad. Ühel tablool hakkavad liikuma poeetilisemad laused, mida taban vaid osaliselt, sest seda hoidev Lea Blau pöörleb aeglaselt. Keel ja keha võrdsustuvad teineteise suhtes, kummagi mitmeti tõlgendatavus astub teineteisega suhtesse. Lavastus tõukab aga keha uuesti keelest eemale ja alamaks, kui lavale jäävad ainult tablood, mis lubavad vaatajail teksti ilma (segavate?) etendajateta uuesti lugeda ning tunnistavad seejärel, et keel pole midagi muud kui viirus.

    Jääb mulje, nagu tahetaks lavastusega öelda, et keel on inimest allutav mehhanism ning selgelt mõistetav vaid siis, kui inimkeha seda ei hägusta. Ehk ongi keeruline käsitleda keelt millegi muu kui keha allutava vahendina, kui seda uuritakse anonüümset auditooriumi suunavate tabloode kaudu. On ju ka meedium sõnum ning kõnekas on, et taban end rohkem mõtlemast tabloodele ja keele olemusele kui sellele, mida tegid laval inimkehad. See aga ei olegi kriitika –lavastuse tempode vaheldumine ning õhku visatud küsimused hoidsid tähelepanu algusest lõpuni endal. Ehkki seisukohaga keelest kui viirusest võib nõus olla või mitte, on Cemin ja Hisse loonud tundliku, pineva ruumi, milles etendajate liikumine, lava valguskujundus ja Vera Vice’i ebamaised helid viivad ergastavale rännakule.

    Lõppude lõpuks on teadetetahvlite, viisaankeetide ja turismivoldikute keel ühetähenduslik monokultuur, olgu siis tegu oma kuivuses hapra bürokraatia­keele või reipuses pudeda reklaamtekstiga. Aga elav keel on sellest laiem peadpööritav tihnik, kus külg külje kõrval vohab vastakaid tähendusi, koperdamist ja ootamatuid seoseid, kohmakaid toortõlkeid ja mahlakaid murdesõnu. Selliselt mõistetud keel ei alluta keha kui tumma materjali, vaid on ambivalentse ja sõnadetagi jutuka kehaga mängulises vastastikmõjus. Ehk peitub nii keele kui ka keha lõpuni tabamatus olemuses võti, millega muu hulgas inimsuhtluse repressiivsemaid registreid lahti muukida?

  • Väino Aren 11. VIII 1933 – 18. IV 2023

    Lahkunud on kauaaegne Estonia teatri balleti- ja operetisolist, armastatud näitleja nii teatrilavadel kui ka teleekraanil Väino Aren.

    Aren alustas kooliteed Rakveres, õppis Tartu ehitustehnikumis, Vanemuise balletistuudios ja 1953–1955 Leningradi koreograafiakoolis ning lõpetas 1959. aastal Tallinna koreograafiakooli. Oli aastatel 1949–1950 Vanemuise rühmatantsija, 1950–1971 Estonia balletisolist, 1971–1975 operetisolist ja 1975–2007 inspitsient. Tantsis solistina kontsertidel mitmes Euroopa ja Aasia riigis, esines varieteekavades, tegi kaasa lastelavastustes ja teleseriaalides Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis.

    Tema meeldejäävamate rollide hulka lavalaudadel kuuluvad Margus (Austeri „Tiina“, 1955), Albert (Adami „Giselle“, 1959), Ako (Grīnblatsi „Rigonda“, 1960), Kalevipoeg (Eugen Kapi „Kalevipoeg“, 1961), Severjan (Prokofjevi „Kivilill“, 1961), prints Désiré (Tšaikovski „Uinuv kaunitar“, 1962), Larry (Karajevi „Kõue rada“, 1962), Noormees (Tambergi „Ballettsümfoonia“, 1963), Carmelo (Falla „Suur võlur – armastus“, 1964), Jüri (Raudmäe „Kiri nõudmiseni“, 1965), Paris (Prokofjevi „Romeo ja Julia“, 1965), Drosselmeier (Tšaikovski „Pähklipureja“, 1965), Iason (Barberi „Medeia“, 1966), Peremees (Tubina „Kratt“, 1966), Varas ja Pipi isa (Vinteri ja Raudmäe „Pipi Pikksukk“, 1969 ja 1988), Gaetan (Dobrzanski „Kuninga loož“, 1969), Schultz (Kanderi „Kabaree“, 1985), krahv Bitowsky (Straussi „Viini veri“, 1994).

    Väino Areni tuntumate telerollide hulka kuuluvad tegelased Nõmmiku ja Vetemaa paroodiasaates „Harilik kontsert“ (ETV, esmaeetris 2. I 1982), tule­tõrjuja Manivald Juga Leiese üheksaosalises lastelavastuses „Vembu ja Tembu seiklused“ (ETV 1983–1984), Karoliine isa Saja/Viilupi telelavastuses „Hei, pöialpoisid!“ (ETV 1985–1988).

    2017. aastal presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi pälvinud Väino Aren töötas Estonia teatris üle 60 aasta ning mängis end viimase 30 aasta vältel kõigi eestlaste südamesse Kristjani tegelaskujuna Eesti Televisiooni sarjas „Õnne 13“.

    Sügav kaastunne Väino Areni lähedastele.

    Rahvusooper Estonia

    Vanemuine

    Eesti Balletiliit

    Eesti Teatriliit

    Eesti Televisioon

    Kultuuriministeerium

  • Dokumentaalsari „Eesti lood“ ootab ideekonkursile uusi projekte

    Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital avavad sarja „Eesti lood“ uue hooaja ideekonkursi. Uute filmide projekte saab esitada 31. maini.20 aasta vältel on „Eesti lood“ talletanud Eesti ja eestimaalaste tegemisi ning ühiskondlikke protsesse läbi erinevate autorite vaatenurga. Omanäoliseks ajastu kroonikaks kujunenud dokumentaallugude sari jätkab seda traditsiooni ja kuulutab välja konkursi järjekorras juba 22. hooaja lugude leidmiseks, mis vaatajate ette jõuavad 2025. aasta alguses.„Eesti lood“ konkursile oodatakse ideekavandeid, mida iseloomustavad kõnetav teemavalik, selge narratiiv, tugevad karakterid ja ladus filmikeel. Laiale auditooriumile suunatud dokumentaallood peegeldavad Eesti elu siin ja praegu, et jäädvustada Eesti inimesi puudutavaid teemasid. Kõrvuti kogenud professionaalidega julgustatakse konkursil osalema ka uusi ja noori filmitegijaid.„“Eesti lood“ on alati rikastanud meie programmi uute teemapüstituste ja põnevate vaatenurkadega,“ märgib telekanalite ETV ja ETV2 peatoimetaja Urmas Oru ja lisab, et „Eesti lood“ pakub võimalusi avastada ja kajastada nähtusi, mis igapäevases meediavoos tähelepanuradarilt välja võivad jääda.Ideekonkursil osalemiseks peab esitama kavandi, mis võtab ühel A4-lehel kokku režissööri idee, peategelas(t)e tutvustuse ning teemavaliku põhjenduse. Ideekavandiga koos võib esitada ka kuni 3 minutit pika video. Konkursile esitatud dokumentides peavad olema lisatud režissööri ja produtsendi nimed ning filmi tootjafirma.Konkursitöid oodatakse e-posti aadressile eestilood@err.ee hiljemalt 31. maiks 2023.Esitatud projektide seast valitakse välja teise vooru pääsevad ideed, mille autoritel on võimalik arendada kolme kuu vältel filmi vormi ja jutustamise viisi. Sügisel valitakse nende seast filmiprojektid, mille tootmine algab 2023. aasta lõpus. Konkursiga valitud filme nõustab tootmisprotsessi käigus rahvusvaheline montaažikonsultant. Filmide pikkus on 28 minutit, filmid tele-esilinastuvad Eesti Rahvusringhäälingu kanalites.   Dokumentaalfilmide tootmist rahastavad ühiselt Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Ühe filmi tootmiseks eraldatakse 25 000 eurot, tootja omaosalus peab olema vähemalt viis protsenti. ERR omandab dokumentaalfilmide tele- ja veebiõigused.“Eesti lood” esimesed filmid valmisid juba 2003. aastal. Varasemaid filme näeb ERR-i veebikanalis Jupiter.err.ee: https://jupiter.err.ee/1038302/eesti-loodRohkem infot: https://info.err.ee/1608961586/eesti-lood-ideekonkurss

  • ,

    Kumu uus näitus tegeleb rohepöördega Eesti kunsti ajaloos ja kaasajas

    Kumu kunstimuuseumis 5. mail avatav näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ uurib kunsti võimalusi keskkonnakriisi ajajärgul. Seni suurim kunsti ja keskkonna suhteid vaatlev näitus Eestis koondub kolme telje ümber: Eesti kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast, nüüdiskunsti võimalused keskkonnakriisiga tegelemiseks ja muuseumi rohepööre.

    „Muuseumide kogusid läbi töötades pidime korduvalt tõdema, et keskkonnaga haakuvaid teoseid on Eesti kunstis määratult rohkem, kui keegi osanuks arvata. Avastasime hulgaliselt unustusse vajunud teoseid, aga ka uusi vaatenurki hästi tuntud töödele. Ehkki näitusele jõudis neist vaid väike osa, võib alla kirjutada näituse idee autori ja ühe kuraatori Eha Komissarovi tõdemusele, et rohelisemal kunstiajalool on mõtet ainult siis, kui teha seda piisavalt ambitsioonikalt,“ ütles näituse kuraator Linda Kaljundi.

    Teadlaste arvates oleme astunud uude geoloogilisse perioodi – antropotseeni ehk inimese ajajärku. Inimmõju keskkonnale on kasvanud nii suureks, et sellest on saanud planeeti muutev geofüüsikaline jõud.

    Joosep Kivimäe (1994). Programmeerides küllust. 2022–2023. Ruumiinstallatsioon. Kunstniku loal 

    Aina kiirenevad kliimamuutused vajavad mitte ainult tehnoloogilisi ja poliitilisi lahendusi, vaid esitavad väljakutse ka inimeste käitumisele ning panevad proovile meie eetilised tõekspidamised ja kujutlusvõime. Kas ja kuidas saavad pidada keskkonnateemalist dialoogi vastandlike arvamuste esindajad? Kuidas jõuda ühiskondlike kokkulepeteni? Kuidas orienteeruda aina kasvavas infohulgas? Kuidas mõtestada antropotseeni ajastul ümber looduse ja kultuuri, inimliku ja mitteinimliku piire? Õrna ja ettevaatlikku lootust tuleviku suhtes võime aga leida just sealtsamast, kust probleemid on alguse saanud: inimeste mõtlemisest ja käitumisest.

    Kunstiajaloo kaudu uurib näitus kunsti tähtsust Eesti keskkonna kujutamisel ja kujundamisel. Kunsti- ja keskkonnaajalugu põimuvad tihedalt nii põlevkivitööstuse kui ka põllumajanduse, nii mullastiku kui ka metsa, aga veel paljude muudegi teemade kajastamisel. Ühtlasi pakub näitus võimalust veenduda, et keskkonnaprobleemid ei ole Eesti kunstis ja kultuuris kaugeltki uus teema, vaid nendega hakati jõuliselt tegelema juba 1960.–1970. aastate vahetusel, näiteks Kristiina Kaasiku, Jüri Palmi, Tiit Pääsukese, Ludmilla Siimu, Olga Terri jt loomingus.

    Ajalooliste teostega astuvad dialoogi viimastel aastatel loodud kaasaegsed kunstiteosed, millest nii mõnigi seostub tihedalt keskkonnaaktivismiga, ja samuti kuus uudisteost, mille on just selleks näituseks loonud kunstnikud Evy Jokhova, Edith Karlson, Mari-Leen Kiipli, Laura Linsi ja Roland Reemaa, Laura Põld ja Lou Sheppard ning Ivar Veermäe.

    Lisaks on näituse meeskond analüüsinud nii kunsti kui ka muuseumi keskkonnamõju ja kaardistanud kestliku näituseloome praktikaid. Näituseruumis paiknevad infosildid kutsuvad külastajat märkama nii rohepöörde võimalusi kui ka kitsaskohti muuseumi köögipoolelt.

    Näitusega paralleelselt valmib kestliku näituse mudel ‒ näituseasutustele suunatud informatiivne ja inspireeriv tööriist, mis annab praktilisi nõuandeid jätkusuutliku näituse tegemiseks koos Eesti konteksti arvestava süsinikuheite kalkulaatoriga. Mudelit, mis valmib lõplikult sügisel, koostavad näituse loojad koostöös Eesti Kunstimuuseumi keskkonnahoiu töörühmaga.

    Näitusega kaasneb mitmekülgne publikuprogramm. Avapäeval, 5. mail kell 18 toimub kunstnik Evy Jokhova performance ja vestlus kuraator Ulrike Plathiga. 11. mail kell 18 leiab aset näituse kuraatoriekskursioon. 18. mail kell 18 peab kuraator Ulrike Plath loengu “Antropotseen – kuidas olla inimene inimese ajastul?” ning toimub ka näitusega kaasneva raamatu esitlus.

    Näitus on avatud 8. oktoobrini 2023.

    Kuraatorid: Linda Kaljundi, Eha Komissarov, Ulrike Plath, Bart Pushaw, Tiiu Saadoja

    Roheliste praktikate kuraator: Karin Vicente

    Koordinaator: Triin Tulgiste-Toss

    Näitusel uute teostega osalevad kunstnikud: Evy Jokhova, Edith Karlson, Mari-Leen Kiipli, Laura Linsi ja Roland Reemaa, Laura Põld ja Lou Sheppard, Ivar Veermäe

  • Sel reedel Sirbis

    Saja-aastane Looming seisab ristteel. Pille-Riin Larm vestles Indrek Mesikepiga
    Indrek Mesikepp: „Tähtis on, et inimestel, kes tahavad eesti kirjanduse parema osaga kursis olla, oleks põhjust Loomingut osta, tellida ja lugeda ning et nad ei pettuks.“
    Mulle meeldib silmitseda töölaudu. Laud kõneleb inimesest, kes selle taga istub, mõndagi. Ajakirja Looming peatoimetaja Indrek Mesikepi lauda, nagu kogu kabinetti Tallinnas Harju tänaval, võib iseloomustada sõnadega „esteetiline“ ja „asjalik“: korrektset pinda ilmestab vaid siin-seal mõni raamatuvirnake või pliiats, trükikojast tulnud Loomingute pakk on asetatud diivanile.

    JUHANI SALOKANNEL: Saja-aastase naaber
    Kuidas on võimalik, et Looming ilmub ning on niisama suur ja uhke kui varemalt? See on ime.
    Kui käisin kunagi 1970. aastate alguses esimest korda Loomingu toimetuses, jättis Harju tänava kirjanike liidu pikk koridor mulle sügava mulje. Ma teadsin hästi, millistes ruumides tehti soomlaste samaväärset kirjandusajakirja. Parnassot.

    JOONAS VEELMAA: Luuletaja-luuletaja, kus on su lavasõu?
    Kõik autorid ja tekstid ei kuulu lavale, kuid paljudel luuletajatel on põhjust laval oma loomingut esitada küll. Kui natuke trenni teha.
    Luulel läheb Eestis suurepäraselt. Aastas ilmub üle saja algupärase luuleraamatu. Tugevad luuleaastad sammuvad üksteise järel hingamisruumi jätmata. Luulet kirjutatakse, sellest räägitakse ja kirjandusteadlane Joosep Susi kinnitab raadioeetris, et luuleväli on rikkalik. Samal ajal on luuleraamatute tiraažid kolmesaja ringis ja neid ostavad suures osas ühed ja samad inimesed.

    KRISTIINA ROSS: Eesti kirjakeel – kas ohver või trikster?
    Keeleteemad põhjustasid ka aastatel 1632–1732 kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid, aga lõpptulemus osutus igati kaaperdamiskõlbulikuks.
    Viimasel paaril aastal on meedias puhuti lahvatades hõõgvel püsinud järjekordne vaidlus eesti (kirja)keele ümber: kas ja kuidas tuleks keelt korraldada, kellel on volitused keele üle otsustada ja kes selliseid volitusi saab anda. Diskussiooni vahekokkuvõtte esitas eelmise aasta detsembris keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang, resümeerides optimistlikult: „Eesti keelel läheb kokkuvõttes siiski hästi, vaatamata sellele, et arutelud keelevaldkonna teemadel on põhjustanud ühiskonnas kohati keemistemperatuurini viivaid pingeid. Eesti keel erutab, eesti keelest hoolitakse – kõik need arutelud mõjuvad ju tegelikult eesti keelele hästi.“

    TANEL VALLIMÄE: Võitjate põlvkond ja lumehelbekesed
    Tundub, et nn lumehelbekeste põlvkonda on mõistetud suures osas valesti ja hinnatud eelarvamuslikult alavääristavate arusaamade põhjal.
    Äsja toimusid riigikogu valimised, millele eelnenud valimiskampaania käigus rõhutasid erakonnad, sh valimised võitnud Reformierakond ja uus tegija riigikogus Eesti 200, teaduspõhise lähenemise tähtsust poliitikas. Loodetavasti avaldub valmisolek teadlaste nõu kuulata ka uue riigikogu ja valitsuskoalitsiooni töös. Üks teadlastele ja poliitikakujundajatele võrdväärselt huvi pakkuv teema võiks olla ühiskonnateadlaste uuringud, kus tuuakse välja ühiskonnas levinud stereotüübid osa elanikkonnarühmade kohta. Ekslikest arusaamadest vabanemine vähendab ka eelarvamusi ühiskonnas

    HANS PLATZGUMER: Eurotsentrismi lühike ajalugu
    Sajandeid kolonialismi, ühekülgse ekspluateerimise aega, piiride tõmbamist näiliselt tsiviliseeritud lääne ja ülejäänud maailma vahele – arrogants pole kuhugi kadunud.
    Elame aastas 2023 m.a.j, kolonialismi sünged ajad on ammugi möödas. XV sajandil asusid esimesed hispaanlastest ja portugallastest meresõitjad teele, et avastada uusi maid ja hõivata need Euroopa jaoks. Christoph Kolumbus sattus oma seikluslikel reisidel Uude Maailma. Algas see, mida ajaloolased nimetavad uusajaks ja mis ulatub tänasesse päeva. Olgugi et Venemaa sõjalise kallaletungi tõttu Ukrainale kummitab mõiste „murranguaeg“, oleme vaieldamatult nagu ennegi kinni selles uusajas. Seda iseloomustab maailma vildakas seisund, langus põhjast lõunasse, ebavõrdsed võimusuhted, rõhumine ja ekspluateerimine.

    TÕNU KURISSOO: Märkamisoskus
    Putukad on maismaa ökosüsteemide ja ka süsinikuringluse üks aluseid. Olenemata inimeste suhtumisest vajame meie putukaid rohkem kui nemad meid.
    Tuuleklaasi fenomen kui nähtus pole seotud autoehitusega, vaid hoopis putukate maailmaga.i Juba mitu aastat ei ole vaja auto esiklaasi putukalaipadest puhastada, ja seda olenemata sõidukiiruse kasvust maanteedel ja uute autode paremast aerodünaamikast. Seda on ilmselt märganud iga roolikeeraja, kel vähegi pikem juhistaaž.

    KURMO KONSA: Muuseumide kestlikkus
    Jätkusuutlikuma maailma loomine ei seisne suuremas arvus tuulikutes ja võimsamas tuumareaktoris, vaid tegemist on kultuuriküsimusega.
    Inimkonna ja selle institutsioonide ees seisab keerukas küsimus: kuidas jääda ellu, kuidas kesta edasi? Ei maksa loota, et kõik kogu aeg kasvab, et ühiskonna ja üksikisikute materiaalne seisund läheb järjest jõukamaks, ehitame järjest suuremaid hooneid ja avame järjest kallimaid näitusi. Kui need kurvavõitu ennustused ei täitu ja senine majanduskasv jätkub, siis on ju kõik hästi, küll kannatame ka külluse ära.

    MAARIN EKTERMANN, AIRI TRIISBERG Õiglase tasustamise ettepanek kunstiväljale. Aasta hiljem
    Loovisikute toimetuleku parandamiseks on kunstivaldkonnal vaja lisarahastust ja valdkonnaülest koostööd.
    Eelmise aasta algul esitasime Sirbis kunstiavalikkusele ettepaneku maksta õiglasemat töötasu.i Ettepanek sündis koostöös ligi 70 kunstivaldkonna esindajaga ja lähtub põhimõttest, et õiglase tasu kujundamisel tuleb arvesse võtta töömahtu. Ettepanekule lisasime astmelise soovituslike tasumäärade mudeli, mille kõrgem palgaaste on seotud kultuuritöötaja miinimumpalgaga ja
    madalam aste riikliku alampalgaga. Nüüd, aasta pärast, vaatame, kas ja kuidas on ettepaneku mõjul kunstivälja töötingimused muutunud.

    KARIN BACHMANN: Ekspertide mäss
    Keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide argipäev näitab, et tasuta töö ahel ei katke, kuni suured (riigi)asutused seda ebaõiglast süsteemi toetavad.
    Järgnevalt on kirjeldatud episoodid keskkonnaküsimustega tegelevate ekspertide igapäevast.
    Saan e-kirja, kus kutsutakse eksperdina osalema arutelusse. Välja on toodud töö lepinguline koostaja, ette on nähtud avalik arutelu ja arutelu ekspertidega. Projekti kodulehel on kirjas rahastaja ja rahastatavad. Ainsad, keda ei tasustata, on eksperdid, kuigi neilt oodatakse peamist sisendit ning paaripäevast eeltööd materjaliga. Küsimuse peale, kas töö eest arve saab esitada, vastatakse kahetsevalt, et paraku ei saa ja sõidukulu samuti ei kompenseerita, aga pakutakse lõunasööki.

    Joonistamine avab ukse paralleelmaailma. Grete Tiigiste vestles Pascal Bronneriga
    Londonis tegutseva arhitekti Pascal Bronneri joonistused on pälvinud palju tähelepanu. Teda on tunnustatud Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (The Royal Institute of British Architects, RIBA) pronksmedali, Serjeanti auhinna ja Fitzroy Robinsoni joonistusauhinnaga. Koos partner Thomas Hillieriga veavad nad bürood Flea Folly Architects, nende eesmärk on luua üllatavat ja rõõmu valmistavat arhitektuuri, mille puhul pole funktsionaalsus peamine. Bronner uurib doktoritöös joonistamist kui mõtisklust, mis avardab traditsioonilist arhitektuuri- ja kunstiteooriat. Aprillis astus ta üles kunstiakadeemia vabal arhitektuuriloengul ettekandega „57 milligrammi grafiiti“.

    Õhinapõhine mees. Tristan Czar Aasmäe vestles Harly Kirspuuga
    IFF ehk Imelike filmide festival tähistab tänavu 10. aastapäeva. Selle puhul tegin juttu festivali juhtoina Harly Kirspuuga, et vestelda isiklikust ja imelikest filmidest ja Susanna Smanjovi uuest rämpsfilmist „Nõiad otse põrgust“ (2023).

    GRETEL JUHANSOO, INGER KLESMENT: Mitmekülgne infokeskkond nõrgestab kremlimeelse propaganda mõju

    Arvustamisel
    Laurie Penny „Seksuaalrevolutsioon“
    bell hooksi „Kõik armastusest. Uusi nägemusi“
    grupinäitus „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“
    näitus „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“
    grupinäitused „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“ ja „Vaata mind! Kuula mind!“
    Eesti muusika- ja teatriakadeemia festival „Commute“
    Vanemuise ooper „Cyrano de Bergerac“
    Tallinna Kammerorkestri kontsert „Carte blanche“
    VAT-teatri ja EMTA lavakunstikooli „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“
    Endla teatri „15 meetrit vasakule“ ja „Norman Vallutaja“
    Laura Cemini ja Bianca Hisse „How The Land Lies“
    mängufilm „Renfield“

Sirp