Toeta
Otsi

Tallinna pärnade geeniuuring

  • Mõlgutusi Eesti rütmimuusikahariduse käekäigust

    SIIM AIMLA

    Mõlgutades mõtteid Eesti rütmi­muusika­hariduse käekäigust, tuleb veel kord selgitada rütmimuusika mõistet. Virgo Sillamaa on selle sisu avanud järgmiselt: „Rütmimuusika termin võeti kasutusele XX sajandi teisel poolel Taanis, et tähistada kõiki neid omaaegseid muusikastiile, mille õpetamist pidasid muusikaakadeemiad ja muud haridusinstitutsioonid toona pigem sobimatuks. Sinna alla loetakse reeglina jazz, blues, pop- ja rock-muusika stiilid, aga sageli ka nn maailmamuusika või isegi estraadi-, ajaviite- ja lavamuusika. Kõikide nende nähtuste ühiseks tunnuseks oli paiknemine väljaspool traditsioonilise akadeemilise muusika(hariduse) valdkonda“ (Sirp 23. X 2013). Eesti Rütmi­muusika Hariduse Liidu (ERHL) veebisaidil täpsustatakse, et „ennekõike on tegu muusikahariduse mõistega, mis hõlmab 20. sajandil väljaspool klassikalist muusikat tekkinud muusikastiilide (blues, jazz, pop-, rock-, pärimusmuusika jne) õppimis- ja õpetamismeetodeid“. Võrreldes klassikalise muusikaõppega, kus suur rõhk on noodikirja tundmisel ja selle täpsel esitusel, on rütmimuusikas märksa suurem tähtsus kuulmispõhisel õppel ja improvisatsioonil.

    10. ja 11. juunil toimub Eesti noorsooteatris festivali „Jazzkaar“ ja UNESCO muusikalinna Tallinna eestvedamisel pealinna laste džässifestival „Kräsh“. Festivali kavas on kontserte, õpitubasid ja ka harivaid vestlusi Eesti parimate muusikutega.

    23. mail toimus EHRLi aastakoosolek, kus anti ülevaade tehtud tööst ja tegevussuundadest. Peaaegu kõigis pilli­rühmades on valminud rütmimuusika õppekavad muusikakoolidele. Neid saab hakata tasapisi rakendama, praegu on aga põhiline õpetajate puudus. Juba aastaid on mitmetes koolides noori edukalt ja püsivalt õpetatud. Tugevamad on ilmselt Viljandi, Pärnu, Saue ja Kuressaare muusikakool, kust on võrsunud juba mitmeid professionaalseid muusikuid. Neis koolides, kus on olnud ja on tugevad rütmimuusika eestvedajad ning juhtkond on seda valdkonda soosinud, mõistetakse, et sellekohane haridus ei kuulu madalamasse klassi ja muu muusika mängimine ei ole klassikalisest vähem kultuurne. Paljudes muusika­koolides oleks õpilasi rohkemgi, aga napib õpetajaid, kes suudavad süsteemselt rütmimuusikat õpetada. Kuna Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning ka uues Mubas koolitatakse selle ala õpetajaid, siis on lootust, et seis tasapisi siiski paraneb. Seni annab päris palju ära teha õpetajate täienduskoolitusega, mida ERHL püüab hoogustada ja koordineerida. Ilmselgelt on vaja teha veel väga palju selgitustööd ja leevendada hirme, sest suhtumine „bändimäng röövib süvamuusikalt õpilasi“ on veel üsna tavaline.

    Olen sügavalt veendunud, et muusika algõpe ei pea olema ilmtingimata mingi stiili keskne – osav õpetaja peaks suutma lastele ja noortele algtasemel õpetada eri muusikastiile ja stiili­omaseid õppimismeetodeid. Palju on räägitud, et tihti ei taju õpilased otsest seost näiteks solfedžotundide ja pillimängu vahel. Omast kogemusest võin öelda, et kuulmise järgi muusikapalade õppimisel, mida rütmimuusika puhul palju tehakse, on seose loomisel suur abi. Minu teada sellelaadset õpet klassi­kalises muusikas millegipärast eriti ei rakendata. Teine õppeainete lõimumisega seotud näide on praktilise harmoonia vallast. Suur osa akadeemilise hariduse saanud muusikuid, sealhulgas magistrid ja doktorid, ei suuda ilma noodita või tähtharmoonia järgi saata lihtsat lastelaulu ega isegi Eesti hümni. Kui ei usu, küsige lähimalt muusikult! Oleksin väga rõõmus, kui ma eksin!

    Õpilasega ei juhtuks mitte midagi halba, kui pillitundides lihtsaid saatefaktuure analüüsitaks ja neid mängima õpitaks. Rütmimuusika spetsiifika juurde kuulub näiteks akordimärkide järgi erinevate stiilifaktuuride õppimine, nende hulka võiksid kuuluda ka tüüpilised klassikalised faktuurid. Usun, et sellised lisanüansid teeksid klassikalise muusika algõppe atraktiivsemaks ja laiendaksid ka õpilaste silmaringi. Kindlasti mõni klaveriõpetaja juba kasutabki klassikalise muusikahariduse piire ületavaid õppemeetodeid, aga need võiksid kuuluda üldisesse õppekavva. Juba kuulengi teenekate õpetajate vastuväiteid, et siis ei jagu ju aega nõudlike kavade ettevalmistamiseks, mida on vaja selleks, et Tšehhi imelaste konkursilt laureaaditiitleid koju tuua. Konkursivõidud on muidugi väga toredad, aga kuna olen liigagi palju kuulnud (ja kuulen endiselt!) nii eakaaslaste kui ka palju nooremate inimeste tõotust, et nad pärast muusikakooli lõppu enam kunagi pilli ei puutu, siis ei olegi ilmselt õpetamisega kõik nii tohutult hästi, kui arvame.

    Samal põhjusel aitasin 2007. aastal kaasa Gustav Adolfi muusikakooli (GAM) asutamisele, mida tehti selleks, et soodustada koosmängu ja mitte tappa laste muusikaarmastust. Kuigi GAM oli ja on praegugi huviharidust andev asutus (oo õudu – huviharidus, tagane minust, saatan!), on ka sealt sirgunud edukalt muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud muusikuid või neid, kes peavad selletagi muusikuametit.

    Üks oluline aspekt, mida rütmimuusikahariduses tähtsaks peetakse, on koos musitseerimine. Väidetavalt ei õpeta see pelgalt muusikalises keskkonnas toime tulema, vaid märkamatult ka teistega arvestama ning meeskonnatööd. Loomulikult on orkestrimäng ja kammeransamblid täpselt sama head, aga selliseid võimalusi ei ole kaugeltki igas koolis ning klaverimängijad on koosmängu mõttes alati vaeslapse osas. Hiilgav näide on Jõhvi muusikakool, kus tänu juhtkonna agarusele on klaveriõpilased hakanud valima lisapilliks puhkpille ja saavad seetõttu kaasa lüüa kooli bigbändis.

    Tihti vastandatakse mõisteid „huviharidus“ ja „professionaalne algharidus“. Paljud muusikud ja õpetajad on arvamusel, et eluõigus on vaid filmis „Piitsalöök“1 nähtud meetodil õpet korraldavatel asutustel ja huviharidus on täiesti teisejärguline. Mina pean paremaks Soome jäähoki järelkasvu eest hoolitsemise viisi: hoki on põhjanaabritel nii tavaline, et kõik lapsed mängivad seda koolis ja kellelgi ei lasu pinget, et peab maailmaklassi pürgima. Ometi koorub suurest hulgast lastest palju võimekaid, kes tahavad sellel alal tippu jõuda. Kui kõik lapsed tegeleksid muusikaga ja omandaksid muusikalise kirja­oskuse, oleks rohkem ka edasi õppida soovijaid. Tsiteerin Lydia Rahulat, oma esimest muusikaõpetajat ja üht omal alal teenekamat inimest Eestis: „Muusika õppimine ja noodikiri on lihtsalt üks keel, mille oskamine lisab elule rikkust, ja mina pean oma ülesandeks õpilasi rikkamaks muuta.“

    Mõttemõlgutuse lõpuks jõuan nüüd tagasi rütmimuusika juurde. Paljud usklikud soovivad oma usku teistega jagada, et tugevdada seda üheskoos palvetades. Muusikausku inimestega on sama lugu. Nad soovivad jagada vaimset kogemust, mida pakub musitseerimine ja muusika kuulamine, eriti hakkajad kaasavad ka noori. Juuni alguses, kui koolid on juba läbi saamas, tuleb mitu rütmimuusikale pühendatud festivali. Näiteks Saue muusikakooli algatatud, nüüdseks juba pika traditsiooniga festivalil „Visioon“ saavad noored ennast proovile panna ning mängida laval kõrvuti professionaalsete muusikutega. Kontserdid leiavad aset 8. ja 9. juunil nii Sauel kui ka džässi­klubis Philly Joe’s.2 Esimest korda toimub aga 10. ja 11. juunil Eesti noorsooteatris festivali „Jazzkaar“ ja UNESCO muusikalinna Tallinna eestvedamisel pealinna laste džässifestival „Kräsh“, mis harib, innustab ja toob muusika juurde igas vanuses noori. Festivali kavas on kontserte, õpitubasid ja ka harivaid vestlusi Eesti parimate muusikutega.3

    Loodame, et noored muusikaõppurid ja ka hakkajad õpetajad leiavad tee festivalidele ning need innustavad muusikat edasi õppima!

    1 „Whiplash“, Damien Chazelle, 2014.

    2 https://improviis.ee/festival-visioon-2023/, Noorte Jazzfestival „Visioon“ Facebookis https://www.facebook.com/profile.php?id=100063712800331

    3 https://festivalkrash.ee/

  • Meistrite kaksiknädal

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Cannes’i rahvusvaheline filmifestival 1. – 27. V 2023.

    Selline suur ja mõjukas üritus nagu Cannes’i filmifestival toob endaga kaasa lugematul hulgal kõrvalmõjusid ja lisatähendusi, nii et neid on päris keeruline panna mingisse vormi, aga mulle jäi tänavuste sündmuste valguses silma, et suur osa neist võitlustest ja vaidlustest on kuidagi seotud naise ja tema rolliga filmitööstuses.

    Mõnevõrra üllatav, et Kuldse Palmioksa, ilmselt aasta olulisima arthouse-auhinna laureaadiks kuulutati 27. mai hilisõhtul Justine Triet’ „Ühe kukkumise anatoomia“1. See film sai küll võrdlemisi hea vastuvõtu ja oli nende hulgas, millele kuluaarides ka auhinda ennustati, aga Kuldse Palmioksa väljateenimiseks jäi see ka mulle pisut ilmetuks ja kindlasti ei paku mitte ühtki uut standardit, seda enam et Triet’ eelmine film „Sibyl“ (2019), mis samuti Cannes’i põhivõistlusel üles astus, oli ikka väga nõrk. „Ühe kukkumise anatoomiale“ pakuti nii parima käsikirja kui ka naisnäitleja auhinda, aga Kuldse Palmioksa pälvimise puhul tahan siiski küsida, kas filmi kunstilise sõnumi kõrval hakkas otsust mõjutama nn õige sõnum või hetkeolukord.

    „Ühe kukkumise anatoomia“ on žanrilt kohtudraama, kus suuremad sündmused leiavad aset kohtusaalis. Šveitsi alpimaja hoovist on leitud aknast alla surnuks kukkunud mees. Kui hakatakse üle kuulama tema lähedasi ning uurima õnnetuspaigal leiduvaid asitõendeid, hakkab välja joonistuma mitu väga erinevat stsenaariumi. Kas mees tõesti kukkus või hoopis hüppas aknast välja? Või, arvestades suhteid perekonnas, aitas tema oma abikaasa kukkumisele kaasa? Asitõendite järkjärguline paljastamine filmi käigus lubab tõde paista järjest uues valguses ja lõpuks jääb suuresti meie enda otsustada, millist tõde eelistame uskuda.

    Kaks Almat: Ansa (Alma Pöysti) ja Chaplin (Alma) Aki Kaurismäe filmis „Surnud lehed“. Parempoolne Alma võitis ka grand prix’ sealsel iga-aastasel koerte auhinnavõistlusel Palm Dog.

    Näib, et kohtuprotsess on tänavu üldse inspireerinud paljusid, sest õige mitme filmi tegevus toimub kohtus, äärmusliku näitena kõrvalprogrammis „Autorite kaksiknädal“ („Quinzaine des cinéastes“) linastunud lähiajalooline kohtudraama „Goldmani juhtum“ ühest 1970ndate kohtuprotsessist, mis ajapikku läheb kuriteo kohtumõistmisest üle hoopis inimõiguste küsimuseks, kui on kerkinud kahtlus, et vilunud röövli Goldmani tegusid ei arutata asitõendite põhjal, vaid läbi rahvusliku eelarvamuse, täpsemalt, antisemitismi prisma.

    Justine Triet on nüüd järjekorras kolmas naislavastaja, kellel on õnnestunud Jane Campioni ja Julia Ducournau järel Kuldse Palmioksa võitjaks tulla. Pinnas selleks oli nüüd statistiliselt soodsam kui kunagi varem, sest Cannes’i kohta erakordsena oli tänavu põhivõistluses lausa seitse naisrežissööri: Ramata Tuolaye-Sy, Kaouther Ben Hania, Jessica Hausner, Alice Rohrwacher, Justine Triet, Catherine Breillat ja Catherine Corsini. Kaks esimest on üldsusele võrdlemisi tundmatud (kuigi Ben Hania „Mees, kes müüs oma naha“2 jõudis lausa rahvusvahelise Oscari nominatsioonini), kaks järgmist, Rohrwacher ja Hausner, on mõlemad oma karjääris teinud väga huvitavaid samme ja jõudnud täiesti originaalse filmikeele juurde, kas see siis meeldib või ei meeldi (ei Rohr­wacheri „Kimäär“ ega Hausneri „Nulliklubi“3 küll auhinnani ei jõudnud, aga mõlemat on oodata ka Eesti kinolevisse). Huvitava lisa oma nurga alt nähtuna andsid kogu naisteemale loetelu kaks viimast, kaks prantsuse Catherine’i. Catherine Breillat, kelle film „Viimane suvi“4 on uusversioon Taani draamast „Ärtu­emand“5, on küll olnud oma karjääri vältel tuntud feministliku filmitegijana, ent on viimastel aastatel asunud hoopis #metoo liikumise häälekate kriitikute hulka, väites, et süüdistusega on liiale mindud isegi Harvey Weinsteini puhul, rääkimata teistest. Catherine Corsini „Kojunaasmine“4 aga eemaldati aprillis vaikselt Cannes’i võistlusprogrammi loetelust, kui tulid välja kuulujutud mitmest võtteplatsil toimunud ahistamisjuhtumist süüdistustega Corsini enda pihta. Film siiski pandi programmi tagasi pärast seda, kui festivali juhtkond oli juhtumisse tõsisemalt süüvinud.

    Corsini juhtum oli veel üks tilk Cannes’i festivali etteheidetega täituvasse karikasse, mille sisuks süüdistused seksuaalsete väärkohtlejate tegudele läbi sõrmede vaatamises. Üldjoontes ollakse Prantsusmaal moraalihinnangutes keskmisest vabameelsemad, ja ka sellest tekib omajagu arusaamatusi. Cannes’i auhinnafilmist „Põleva tütarlapse portree“5 tuttav näitlejanna Adèle Haenel oli 2020. aastal Prantsuse filmiauhindade jagamisel demonstratiivselt saalist lahkunud hetkel, kui Roman Polański pälvis parima lavastaja preemia. Nüüd, 9. mail, napilt enne festivali, andis Haenel teada, et lahkub filmindusest, kuna see on üks suur „sekskurjategijate turvatsoon“. Haenelile sai otsustavaks see, et festivali avafilmiks oli kuulutatud Prantsuse näitlejanna ja režissööri Maïwenni ajalooline ajastudraama „Jeanne du Barry“, mille peaosas astub üles hiljuti oma naise vastu ahistamisteemalise kohtuvaidluse võitnud Johnny Depp. Deppi roll kuningas Louis XV-na võis tekitada vastakaid reaktsioone, aga ka Maïwenn ise on olnud häälekas #metoo vastane ning skandaalide keskmes pärast seda, kui ründas ajakirjanik Edwy Pleneli, väidetavalt rebis teda juustest ja sülitas talle näkku. Haeneli filmist lahkumise sammu on tõlgendatud nii julguse kui argpükslusena (kuna see ei muuda midagi), aga kõigi eeltoodud taustalugude foonil sai tänavu eriti selgeks, et filmitekste ei ole võimalik enam käsitleda ainuüksi nende väärtuse põhjal. Autorit enam tekstist lahku ei rebi ja taustalugu mängib filmi puhul tihti sama suurt rolli kui selle kunstiline sisu. Võib ju vaielda, kas see on hea või halb, aga kindlasti on see suur muutus, millega kaasneb see, et vähimagi ilmsiks tuleva pleki puhul, mis puudutab filmi saamislugu või autorite minevikku, on film arutelust väljas ja võib kõrgetele kohtadele kandideerimise unustada.

    Saksa näitlejanna Sandra Hüller oleks paljude arvates väärinud parima näitlejanna preemiat, kuna ta erakordse saavutusena mängib lausa kahes Cannes’i kõrgeimalt auhinnatud filmis. Lisaks „Ühe kukkumise anatoomia“ peaosale oli Hüller õõvastavalt veenev ka tänavuse grand prix’ võidufilmi „Huvitsoon“ naispeaosalise, Auschwitzi koonduslaagri komandandi Rudolf Hössi abikaasana, kes teostab oma unistust ideaalsest kodust, maapealsest paradiisist otse oma mehe töökoha, surmalaagri kõrval. Hüllerit peatas parima näitlejanna preemia saamise teel ilmselt vaid pärast 1991. aastat vastu võetud n-ö ühe auhinna reegel, mille kohaselt ei peaks peažürii andma ühelegi võistlusfilmile üle ühe auhinna ning kõik peapreemiad – Kuldne Palmioks, grand prix, parim režissöör, žürii auhind (prix du jury), ning parima näitleja, näitlejanna ja stsenaristi auhinnad – minema eri filmidele. Muudatuse festivali reglemendis tõi kaasa vendade Coenite film „Barton Fink“ (1991), mis võitis nii Palmioksa kui ka parima lavastaja ja näitleja auhinna. Kuna oli soov „Ühe kukkumise anatoomia“ kuulutada üldvõitjaks, siis Hüllerit enam eraldi premeerida ei olnud võimalik. Parimaks naisnäitlejaks kuulutati türklanna Merve Dizdar, kes oma tänukõnes rõhutas samuti naiste võitlust tänapäeva Türgis ning pühendas auhinna naistele, kes „riskivad oma eesmärgi nimel kõigega, ei anna ühelgi juhul alla ja ootavad, et saaks Türgis kogeda neid häid päevi, mida nad väärivad“.

    Arvestades toimunud valimisi on see ilmselt kõige poliitilisem sõnum, mida ühel Türgi kodanikul on võimalik ilma vangi sattumata edastada. Peab küll tunnistama, et Dizdari esindatud film, Türgi esilavastaja Nuri Bilge Ceylani „Kuivast rohust“6, jättis mu külmaks just seetõttu, et lavastajale omase hanguva ja mõõdetud tempoga ilu tagant ei nähtunud midagi läbimõeldult sügavamat ning mõte läkski sellele, et ehk ei ole Türgis laetumat filmi üldse võimalikki teha. Filmis püütakse edastada mingit sügavat mõtet, aga kokkuvõttes jäädakse täiesti maneerlikuks.

    Seekordsel festivalil vaadatud umbes 25 filmi hulgas oli üllatavalt palju kunstiliselt tasemelt erakordseid filme, mis kindlasti jõuavad igasugustesse tabelitesse nii aasta lõpus kui ka kaugemas tulevikus. Selles väga tihedas konkurentsis jäid minu sõelale neli põhilist, küll kõik meeslavastajatelt, kellest enamik on ka varem Cannes’is silma paistnud. Kõik need neli jõudsid mu suureks heameeleks ka auhinnani.

    Grand prix’ laureaadiks tulnud Jonathan Glazeri juba varem mainitud „Huvitsoon“ vääris paljude arvates kõrgeimat autasu oma täiesti šokeeriva viisiga elimineerida täielikult vägivalla otsene kujutamine, ent viidates sellele pidevalt just läbi selle puudumise – perenaise paradiisiaia taustal suitseb krematooriumi korsten ja täiesti erakordses helimiksis on vaikselt kogu aeg taustaks mingi sagimine, haukumine, karjed. Paradiisi nimel on võimalik see kõik lükata tajuperimeetri äärealale, peaaegu märkamatuks. Umbes samasuguse võttega võitis Cannes’is auhinna kaheksa aastat varem üks teine koonduslaagrifilm „Sauli poeg“7, kus samuti kasutati kunstilise võttena informatsiooni varjamist ekraanil, s.t peategelase nägemis­ulatuse servas toimuvad jälkused olid talle (ja vaatajale) nähtavad-tajutavad vaid uduselt ning mõjusid sellevõrra jubedamana. Võib julgelt väita, et nii „Sauli poeg“ kui ka „Huvitsoon“ kuuluvad selle väga rohkearvulise ja küllusliku alažanri – koonduslaagrifilmide – kõigi aegade silmapaistvamate tööde hulka koos „Schindleri nimekirja“ „Shoah’“ ning „Öö ja uduga“8. See on tõesti nii hea, et sellist au pälvida.

    Nn pronksmedali ehk prix du jury sai mõnevõrra ootamatult pärast kuueaastast pausi ülitugeva filmiga „Surnud lehed“ välja tulnud Aki Kaurismäki, mis tähendab, et kolme aasta jooksul on Soome lausa kaks korda festivali põhiauhinna ära toonud (kaks aastat varem ka Juho Kuosmanenile antud grand prix „Kupee nr. 6“9 eest). Kaurismäe uus film pole uus, vaid taas leitud vana, tema enda sõnul „triloogia neljas film“ ehk järg tema 1980ndate aastate töölisklassitriloogiale, kus vaetakse armastuse võimalikkust (või võimatust) soome töölisklassi hulgas. Nii siis kui praegu räägib Kaurismäki oma lugusid justkui läbi teatrimaski – üks silm nutab ja teine naerab. „Surnud lehtedes“ on uue teemana sisse tulnud Ukraina sõja kriitika ning kui muidu on poliitkommentaar tema filmides määratud taustale, siis algselt näib siin nii olevat, kuni paiskub ühel ootamatul hetkel ka dialoogi („See kuradi sõda!“). Sõnumi tugevus ei sõltu hääle tugevusest, tõestab Kaurismäki taas. Julgesin Kaurismäele loota siit Palmioksa, kuna tal on viies kord võistelda ning ta on selle juba kuhjaga ära teeninud, aga kuna liikus kuuldus, et žürii esimees Ruben Östlund pole Kaurismäe talendi austaja, siis on seegi auhind väärt saavutus.

    Parima stsenaariumi preemia läks Hirokazu Kore-edale, kes on ka ju olnud Kuldse Palmioksa laureaat oma filmiga „Poevargad“10 aastal 2018, ning kelle uus teos „Koletis“11 on jälle üks väga jaapanipärane rabavalt inimlik lugu ühest koolikiusamise juhtumist, millele antakse filmi vältel eri tegelaste rakursist mitu täiesti vastukäivat selgitust. Lisaks looklevale ja ajas edasi-tagasi hüplevale käsikirjale on siin montaažiga täiesti imet tehtud ning ühtedes lugudes esinevad detailid saavad selgituse alles teistes, seades terviku täiesti uude valgusse. „Koletis“ on selline film, mida tahaks pärast lõppu kohe uuesti vaadata, nüüd juba targemana.

    Neljandaks lemmikuks oli tänavune suurim üllataja, 1970ndatel saksa uue filmi üks eestvedajaid Wim Wenders. Wenders oli olnud Euroopa Filmiakadeemia president alates 1996. aastast ning see võib ta prioriteete olla muutnud, kuigi ta sel perioodil leidis end taas hoopis dokumentalistina, saades lausa kolm Oscari nominatsiooni dokumentaalfilmi kategoorias, filmide „Buena Vista Social Club“ (2000), „Pina“ (2012) ja „Maa sool“12 eest. Wenders on sobivalt Cannes’is väljas ka ühe uue dokiga „Anselm“13, aga võistluses olevat mängufilmi „Täiuslikud päevad“14 võib julgelt pidada tema selle sajandi parimaks mängufilmitööks. Või tegelikult … üldse tema selle sajandi parimaks filmiks. Sarnaselt Jim Jarmuschi ja tema „Patersoniga“ (2016) on ka Wenders vana valge lääne mehena avastanud ida filosoofia ja teinud väga rahulikult kulgeva meditatiivse, ütleksin, et isegi budistliku filmi lihtsa elu võludest, endaga leppimisest, meditatiivsest mõttelaadist, rituaalidest ja tegevuse täiustamisest lõputute korduste läbi. Siin filmis ei juhtu peaaegu mitte midagi: peategelane töötab Tōkyōs avalike käimlate koristajana ning kohtub tööpäeva jooksul paljude tegelastega. Meile näidatakse korduses ta päevi, aga kannatlikkuse autasuna ka vaikset arengut, kuni pealtnäha juhuslikud sündmused vallandavad ahelreaktsiooni, mida väljendatakse väga napilt, kuid mis mõjuvad rahuliku fooni tõttu väga võimsalt ning me näeme aimamisi midagi ka mehe minevikust – sellest, kuidas ja miks me ta selles olukorras siit filmist eest leiame. Meespeaosa preemia igati rõõmustavalt Kôji Yakushole.

    Põhiauhindadest on veel mainimata jäänud parima lavastaja preemia (!) Tran Anh Hungile, vietnami päritolu Prantsuse lavastajale, kelle uut teost „Pot-au-feu“ kirjeldati mulle korduvalt kui kahetunnist kokasaadet, kus Juliette Binoche ja Benoît Magimel teevad XIX sajandi lõpu köögis kaks tundi süüa ja loomulikult on retseptis ka õrnad tunded. Kõlab, nagu see kõlab, mitmelt poolt antakse festivali jooksul tungivalt nõu vaadata midagi muud, mida ma ka teen. Seetõttu ei oska seda teost kommenteerida, aga saadud auhinna valguses on nüüd selge, et mul ei õnnestu selle vaatamisest kõrvale vingerdada.

    Paistab, et Cannes hakkab taastama vahepeal Netflixile ja/või Veneetsiale kaotatud positsioone. Programm oli väga tugev ja ka uuendustega suudetakse jõudumööda kaasa minna, võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõni loodab, kuid nagu andis kahjuks väga tabavalt ühes usutluses mõista festivali režissöör Thierry Frémaux: „Kui me tõesti usuksime, et Cannes’ile on moraalselt midagi põhjapanevat ette heita, siis ei koguneks me kõik jälle siia, et halvasti funktsioneeriva piletisüsteemi üle vinguda. Aasta lõpus, julgen ennustada, on Cannes’i tänavune valik aasta üldarvestuses vägagi nähtav.“

    1 „Anatomie d’une chute“, Justine Triet, 2023.

    2 „The Man Who Sold His Skin“, Kaouther Ben Hania, 2017.

    3 „La Chimera“, Alice Rohrwacher, 2023; „Club Zero“, Jessica Hausner, 2023.

    4 „L’été dernier“, Catherine Breillat, 2023.

    5 „Dronningen“, May el-Toukhy, 2019.

    4 „La Retour“, Catherine Corsini, 2023.

    5 „Portrait de la jeune fille en feu“, Céline Sciamma, 2019.

    6 „Kuru Otlar Üstüne“, Nuri Bilge Ceylan, 2023.

    7 „Saul fia“, László Nemes, 2015.

    8 „Schindler’s List“, Steven Spielberg, 1993; „Shoah“, Claude Lanzmann, 1985; „Nuit et brouillard“, Alain Resnais, 1956.

    9 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

    10 „Manbiki kazoku“, Hirokazu Kore-eda, 2018.

    11 „Kaibutsu“, Hirokazu Kore-eda, 2023.

    12 „Salt of the Earth“, Wim Wenders, 2015.

    13 „Anselm – Das Rauschen der Zeit“, Wim Wenders, 2023.

    14 „Perfect Days“, Wim Wenders, 2023.

  • Mobiilsus, spontaansus ja koostöö

    EVELYN GRZINICH

    IV rahvusvaheline foorum „Kultuurikompass“ Eesti Rahva Muuseumis ja TYPA trüki- ja paberikeskuses 18. ja 19. mail.

    Esimest korda kahepäevasena toimunud foorumil „Kultuurikompass“1 käsitleti mobiilsust2 kultuurisektoris. Tartusse Euroopast ja Ameerikast kokku tulnud kultuurikorraldajad, loovisikud ja poliitikakujundajad otsisid vastuseid küsimusele, mis takistab piiriülest kultuurivahetust. Foorumi pealkiri „Kas kultuur tunneb piire?“ võimaldas läheneda mobiilsuse teemale mitme vaatenurga alt. Programmi oli koostanud Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 koostöös Eesti Loomeresidentuurid MTÜga. Korraldajate taustast lähtuvalt on arusaadav, et programm esindas eelkõige kultuuripealinnade ja loomeresidentuuride vaateid.

    Teisel päeval koliti TYPA trüki- ja paberikunstikeskusesse, kus grupiti kogunemine võimaldas üksteisele lähenemist.

    Mobiilsus on kultuuriinimestele ametialaselt tähtis. Liigutakse üle riigipiiride hariduslikel, võrgustiku loomise või töötamise eesmärkidel. See on kultuurirahva vaba valik. Võimaluste paljususe puhul, aga ka kriiside valguses on vaja teadlikku kultuurimobiilsust. Kuidas saavad seda rakendada kultuuritegijad, -korraldajad ja kultuuripoliitika kujundajad?

    Niivõrd kompleksset teemat nagu mobiilsus kultuurisektoris saab käsitleda ainult paljude vaatenurkade alt, juba eos tuleb leppida tõsiasjaga, et sellise lähenemisega kerkib üles rohkem küsimusi, kui antakse vastuseid. Faktide ja vaatenurkade rägastik lubab siiski aimata, kuhupoole suunavõtt on seatud.

    Mobiilsus kui loovuse käivitaja

    Foorumi esimene päev Eesti Rahva Muuseumis oli jagatud neljaks: kultuuripealinnade loomeresidentuuride lühitutvustused kõnede ja messi vormis, arutelud ja paralleelsed vestlusringid.

    Mõttevahetuses „Mobiilsus kui loovuse käivitaja“ uuriti, millist väärtust toob loovisikute ja kultuuritöötajate ränne kultuurimaastikul, millised on mobiilsuse vormid, võimalused ja ülesanded. Antropoloog ja dokfilmide tegija Terje Toomistu sõnul tekitab mobiilsus innovatsiooni ja kui tahta innovaatilist ühiskonda, siis tuleb mobiilsust soodustada. Rändamiskogemus või ükskõik milline laiendatud mobiilsuse vorm asetab rändaja liminaalsesse3 ehk vahepealsesse üleminekuseisundisse. Rändamine võib olla ebamugav, aga kogetav liminaalsus paneb aju uudsesse innovatsiooniolukorda, vallandades uusi harjumusi, muutes vanu mustreid ja otsides loovaid lahendusi. Mobiilsus on rutiinist, reeglitest ja kultuurikoodidest väljaastumine. Selline nihe suurendab loovust. Rahvusvaheline teadmiste ringlus on eriti väärtuslik Eesti-suguste väikestele ühiskondadele. Riigi poliitikat kujundades tuleb silmas pidada, et mobiilsus jääks kahesuunaliseks, et ahvatlevaks valikuks jääks ka tagasiränne. Mobiilsus peab olema vaba valik, aga mitte sundus.

    Uurija Bojana Panevska nõustab kunstnikke ja kultuuriorganisatsioone rahvusvaheliste loomeresidentuuri programmide ja piiriülese koostöö osas organisatsioonis TransArtists/DutchCulture. Oma ettekandes „Mobiilsus kultuurisektoris: suundumused, väljakutsed, pandeemiad ja muud kriisid“ („Mobility in the cultural sector – trends, challenges, pandemics and other crises“ puistas ta kuulajate ette rohkem küsimusi kui vastuseid. Kohe ettekande alguses palus ta saalis olijail silmad sulgeda, kujutleda ennast olukorras, kui oli tehtud midagi head ja midagi halba kas endale või kellelegi teisele. Ning kuidas siis ennast tunti. Lihtsa kujutlusharjutusega tõstis Panevska esile tõsiasja, et ei tohi unustada, mida panevad meie tegemised meid endid ja meid ümbritsevaid elusolendeid tundma.

    New Yorgis elav kunstnik ja kuraator Kendal Henry on spetsialiseerunud avaliku kunsti valdkonnale üle kolmkümne aasta, ta on nõustanud kultuuriorganisatsioone ja linnavalitsusi. Oma ettekandes illustreeris ta CEC ArtsLinki projektide näitel, kuidas kunstniku, väljastpoolt tulija loovsekkumine rikastab keskkonda ja lõimib kogukondi. Võimaluse, aja ja usalduse korral pakuvad kunstnikud tõelisi väärtusi, sest neil on pädevust, kujutlusvõimet ja uuenduslikke oskusi keeruliste probleemide lahendamiseks.

    Võrgustike jõud

    Koostöö tähtsusest ja sellest, kuidas koostöö tagab kriiside keerises ellujäämise, ei räägita ainult kultuurivaldkonnas. Koostööd käsitleti kultuurimobiilsust toetavate võrgustike näitel diskussioonis „Võrgustike jõud“. Võrgustikud tekivad vajadusest ja muutuvad vastavalt oludele.

    Mittetulundusühing Eesti Loomeresidentuurid (LOORE) on residentuurikorraldajaid koondav katusorganisatsioon. Rohkem kui aasta tagasi loodud võrgustiku tekkelugu ja eesmärke tutvustas võrgustiku üks juhte Kadri Laas-Lepasepp. Võrgustiku tekkeloole sekundeeris On the Move (OTM) – üle 20 aasta tegutsenud rahvusvaheline võrgustik, mis on arenenud kultuurimobiilsuse võimalusi vahendanud veebiplatvormist Euroopa Liidus arvestatavaks kultuurimobiilsuse poliitika kujundajaks. Võrgustiku arenguloost ja sellest, kuidas OTM toetab loovisikute ja kultuuriprofessionaalide rahvusvahelist mobiilsust, mõjutades samal ajal riikide ja Euroopa Liidu poliitikat, töötades õiglasema, kaasavama ja jätkusuutlikuma kultuuripoliitika nimel, rääkis organisatsiooni peasekretär Marie Le Sourd.4

    Loomeresidentuurid

    Kultuurikompassi esimene päev pakkus tihedat programmi ja vahel kogunes mõtteainet liigagi palju. Kavva oli pikitud vaheaegu, kui sai mõtetel ja ideedel lasta settida. Ettekannetele pakkus kunstilises vormis täiendust ka rida esinemisi. Heaks leiuks võib pidada David Hartley ja Henri Hüti sõna, keele ja ruumi piiridega mängivaid vaheaktsioone, kuhu kaasati publik. Briti kirjaniku ja eesti etenduskunstniku koostöö ei ole ühekordne ja autorite koostöö sündis tänu residentuuriprogrammile, mida veab Eesti Kirjanduse Seltsi UNESCO kirjanduslinn Tartu.

    Loomeresidentuuride ajalugu, mitmekesisust ja võimalusi tutvustati mitmes vestlusringis. Kogenud residentuuriekspert Irmeli Kokko avas loomeresidentuuride ajalugu läänemaailma kunsti- ja kultuuriloo vaatenurgast. Loomeresidentuuride potentsiaali ja valdkonnaüleseid koostöövõimalusi tutvustavas vestlusringis kohtusid nelja eriilmelise residentuuriprogrammi esindajad: New Yorgi linnavalituse korraldatava programmi „Avaliku ruumi kunstnik residentuuris“ („Public Artist in Residence“, PAIR), Eestimaa Looduse Fondi osalusel teostatava üleeuroopalise märgalade taastamise programmi „Märgalad“ („Waterlands“) raames toimuva residentuuri ja Kesk-Soome Paljakka põlismetsade vahel residentuuri korraldav kunstnike ja teadlaste rühmitus Mustarinda. Vestlusringi juhatas Mary-Ann Talvistu, kes on üks projekti „KuKo kuubis“ korraldajatest. Projekt suunab loovisikud residentuuri vormis töötama Lõuna-Eesti ettevõtetesse.

    Loomeresidentuure kui katalüsaatoreid ja paiga arengu käivitajaid käsitleti vestlusringis „Ei ole teist sellist kohta nagu siin“. Vestlusringi moderaator John Grzinich oli vestlema kutsunud pärandkultuuri ja kaasaegset kunsti lõimiva residentuuri Serde (Aizpute, Läti), kogukondadega töötavad NART (Narva ja Paljakka Mustarinda. John Grzinichi pikaaegne sotsiaalselt kaasavate residentuuride korraldamise kogemus aitas tal esitada õigeid küsimusi ja suunata vestlusringis osalejaid neile vastama. Kuidas mõjutab loomeresidentuuri tegevus kogukonda ja/või keskkonda? Kas residentuuride korraldamisega kaasnevad sügavamad importmõjud? Kes ning millisel viisil saab loomeresidentuuride korraldamisest kasu?

    Foorumi teisel päeval koliti TYPA trüki- ja paberikunstikeskusesse, Tartu ja Lõuna-Eesti loomeresidentuuridesse. Kogunemine grupiti vestlusringidesse, töötubadesse, ekskursioonidele ja jalutuskäikudele võimaldas üksteisele lähenemist ja ka publik sai sõna sekka öelda.

    Aruteluringe peeti nii Euroopa kultuuripealinnade võrgustike (ECOC võrgustik) kui ka loomeresidentuuride teemadel. ECOC võrgustiku esindajad said kasu aruteludest, kuidas korraldada edukaid avatud kutsega üritusi ja kas mobiilsus on ikka kultuuripealinnade DNAs. Loomeresidentuuride toas rääkisid võrgustike loomise koostöömudelitest SWANi (Swedish Artists in Residence Network) ja Artists at Risk koostöökogemuse näitel Theresa Lekberg ja Marita Muukkonen. Pärast Ukraina sõja puhkemist moodustatud Rootsi loomeresidentuuride võrgustik on võimaldanud sõja eest Rootsi pakku tulnud Ukraina loovisikutele turvalist peatuspaika. See näide, aga iseäranis jätkuv koostöö programmiga „Artists at Risk“ illustreerib ilmekalt, mida residentuurid saavad koostöös ära teha. Aastaga on 70 Rootsi residentuuri pakkunud kohta 98 residendile, 33 neist on andnud töö- ja elamisvõimalust sõja puhkemisest praeguseni. Inimõiguste ja kultuuri kokkupuutepinnal tegutseva organisatsiooni Artists at Risk (AR) kaasasutaja ja -juht Marita Muukkonen selgitas ARi kogemusele tuginedes, kuidas leiavad kriisipiirkondadest ja piiratud sõnavabadusega riikidest pärit loovisikud endale ajutise või püsiva loomekeskkonna (residentuuri). ARil on laialdane koostöövõrgustik organisatsioonide ja üksikisikute näol. Uuritakse kriisipiirkonnast pärit loovisikust taotleja tausta, olgu ta Afganistanist, Süüriast, Venemaalt või Ukrainast, et veenduda loovisiku kavatsuste aususes ja vajaduspõhisuses. AR teeb koostööd ka Ukraina kultuuriministeeriumiga. Koos töötatakse välja Ukraina tugisüsteemi. Tugisüsteemiga püütakse peatada ajude äravoolu Ukrainast, sest Euroopa Liidu ukraina loovisikutele pakutavad residentuurivõimalused soosivad muu hulgas ka elama jäämist välismaale. Loomulikud vajavad ukraina loovisikud puhkust sõjast, aga Ukraina heaks saavad nad kasulikud olla eelkõige ikka oma kodus.

    Näost näkku kohtumine

    Selliste sündmuste nagu „Kultuurikompass“ abil saan aru, kui tähtis näost näkku kohtuda. Kunstniku-korraldaja, Eesti Loomeresidentuurid MTÜ esindaja, „Kultuurikompassi“ programmi koostajana loodan, et foorum tõestas loomeresidentuuride tähtsust, et loomeresidentuurid on niisamasugused kultuuri osad nagu galeriid, muuseumid, kontserdi- ja teatrimajad.

    Loomeresidentuur ei ole mitte ainult majad ja ruumid, vaid tööviisid ja protsess, mida loomeresidentuuri korraldamine endast kujutab. See on kunstnike, organisatsioonide, omavalitsuste ja, mis kõige tähtsam, kogukondade vaheliste suhete koosmõju ja koostöö. Loomeresidentuurid võimaldavad katsetamist ja ettenägematuid kohtumisi, tundmatule ja teistsugusele pinnase loomist, dialooge ja kontakte, mida ei saa ette planeerida, aga alati soodustada.

    Minu kogemuse põhjal on residentuuridel potentsiaali eksperimentaalseteks ruumideks, kunsti ja avaliku sfääri mänguliseks vahetuseks ja ootamatuteks kohtumisteks. Neil on potentsiaali sekkuda näiteks ühiskonnas esile kerkivate kriisiolukordade lahendamisse. Loomeresidentuuridest saame omaks võtta suhete spontaansuse ning hõlbustada kõikide tasandite loomeprotsesse.

    „Kultuurikompass“ on kultuurikorraldajate foorum, tahetakse saada paremaks organiseerijaks ja loojaks, pakkuda kujutlusvõimelist kultuuri, mis põhineb ühistel teadmistel, sidemetel ja vabal mõttevahetusel.

    Evelyn Grzinich on „Kultuurikompassi“ programmi üks koostajaid.

    1 Tartu ja Lõuna-Eesti kultuurikorraldajate programm „Kultuurikompass“ on suunatud kultuurikorraldajatele ja -loojaile, ent ka loov- ja sotsiaalsetele ettevõtjaile, kes üksteiselt õppimise, teadmiste ja kogemuste vahetamise abil rikastavad Tartut ning Lõuna-Eestit. „Kultuurikompassi“ sündmusi korraldab sihtasutus Tartu 2024 koostöös Tartu linnavalitsuse ja partneritega Tartus ning Lõuna-Eestis. „Kultuurikompassi“ esimene foorum toimus 2019. aasta jaanuaris.

    2 Eristamaks uusi vorme traditsioonilisest rändest on hakatud rände kõrval kasutama mõistet „mobiilsus“. Mobiilsus on nähtus, mis mõjutab ka rändeväliseid valdkondi. Sotsioloog John Urryle (2007; vt ka Elliott & Urry, 2011) on mobiilsus – nii ruumiline kui ka sotsiaal-majanduslik – praeguse ühiskonna keskne nähtus, mis mõjutab inimeksistentsi kõiki aspekte. Järjest suuremale arvule inimestele tähendab mobiilsus teadlikku ja valitud elustiili, rahvusvaheline mobiilsus ei ole ilmtingimata eesmärk omaette, see võib olla ka eesmärk iseeneses (Urry, 2007; Elliott & Urry, 2011).

    3 Järgides Arnold van Gennepi ideed liminaalsusest

    4 Aastatel 2018 – 2022 viidi OTMi nõustamisel ja Euroopa Komisjoni rahastamisel läbi pilootprojekt „i-Portunus“. Selle tulemusel on nüüd programmi „Creative Europe“ viidud sisse mobiilsusskeem „Culture Moves Europe“. Loovisikutele ja loomeresidentuuridele suunatud mobiilsusskeemides on sõnastatud mobiilsustingimused, millega rahastatakse rohelise transpordivahendi valikuid, pakutakse täiendavat rahastust loovisikutele, kellel on peresisesed või erivajadused. Kui loovisikul on perealane või erivajadus, või ta soovib rohelisemalt reisida, siis sa ei pea sa seda valikut rahastama oma stipendiumi või töötasu arvelt.

  • Loovisikud linnavalitsusse aastaks tööle

    MAARIN MÜRK

    Kendal Henryl, kes oli üks foorumi „Kultuurikompass“ esinejatest, on töökogemust kunstiprojektidega avalikus ruumis juba ligi 30 aastat. Praegu puutub ta New Yorgi linnavalitsuse kultuuriasjade osakonna avaliku kunsti voliniku abina kokku paljude programmidega, nagu näiteks protsendikunst, „Linna lõuendid“ (kunsti tellimine ehitusplatse ääristavatele ajutistele seintele ja bänneritele), lisaks töö monumentide ja avalike asutuste ehk raamatukogude ja koolidega ning palju muuga. Vestlesime aga lähemalt residentuuriprogrammist, mis toob loovisikud linnavalitsuse osakondadesse aastaks tööle (New York City’s Public Artist in Residency ehk PAIR).

    Oled töötanud ka transpordiametis (Metropolitan Transportation Authority, MTA) kunsti- ja disainiameti kunstiprogrammide juhina. Kas see on USAs tavaline, et avaliku sektori asutustes on ka avaliku ruumi kunsti osakond?

    See on tõesti päris tavaline: USAs on üle viiesaja programmi, mille eestvedajaks on nii omavalitsused kui ka riik. Sellised programmid on ülikoolidel, raamatukogudel, isegi lennujaamadel. Kunstil on avalikus ruumis alati olnud tähtis roll: kunstnikud on väga olulised agendid ja ressurss mitmes mõttes, mitte lihtsalt ilusate asjade valmistajad. New Yorgiski on mitmeid riigi, linna või erarahaga tehtavaid avaliku ruumi kunsti programme, millega alustati enamasti 1970ndate lõpus ja 1980ndatel.

    Miks on kunst avalikus ruumis olnud nii laialt levinud teema ja miks on sellega tegeldud sedavõrd süstemaatiliselt?

    Üks oluline põhjus on kindlasti majanduslik: kultuur on majanduse tõukejõud, eriti sellistes suurtes linnades nagu New York, Chicago ja Los Angeles. Kunst avalikus ruumis on ka kodanikuuhkuse osa, abiks oma identiteedi sõnastamisel ja väljendamisel. See on ka kaasamise ja kogukonnale tähtsate teemade läbiarutamise kanal. Ning muidugi annavad sellised programmid tavapärase näitusetegevuse kõrval kunstnikele tööd.

    Kuidas on kunstnike residentuuriprogramm New Yorgi linnavalitsuses üles ehitud?

    Selle programmi algatas Tom Finkelpearl, kes on juba kaua kureerinud sotsiaalselt angažeeritud kunsti, kui ta töötas kultuuriasjade komissarina. Pretsedent loodi tegelikult juba 1970ndatel, kui kunstnik Mierle Laderman Ukeles algatas endale ise residentuuri New Yorgi tänavapuhastuse osakonnas. Ametlikult on ta siiamaani seal residentuuris! Nii et sellest kuulsast juhtumist ärgitatuna realiseerus lõpuks ka mõte saata kunstnikud teistesse linnavalitsuse osakondadesse eeldusega, et nad nihestavad loominguliste inimestena harjumuspärast mõtteviisi ja pakuvad probleemide lahendamisel uudse vaatenurga.

    Nii et korra aastas kutsume kõiki linnavalitsuse osakondi ja allasutusi üles programmis osalema. Osakonna juhatajad peavad kindlasti olema sellest huvitatud, otsustama, et osakond võtab sellise asja ette, aga muidugi on igas osakonnas ka aktiivseid töötajaid, kes seda asja ajavad. Neil tuleb välja pakkuda lähteülesanne, teema, millega kunstnik peab tegelema hakkama. Lähteülesanded on tavaliselt üsna avatud, näiteks üks osakond soovis pöörata rohkem tähelepanu negatiivsele ja eelarvamuslikule suhtumisele kodutute suhtes. Inimesed ei taha, et kodutute öömaja on nende elurajoonis, arvatakse, et kodutud on kõik laisad, vaimse tervise hädadega jne.

    Igal aastal korraldame neli sellist residentuuri ning lähteülesannete-osakondade vahel valikut tehes võtame arvesse ka laiemalt aktuaalsed teemad linnas ja üldse ühiskonnas. Seejärel teeme üleskutse kunstnikele, kes kirjeldavad juba kandideerimistaotluses, kuidas nad kavatsevad selle teemapüstitusega suhestuda. Osalema on oodatud loovisikud kõigist kultuurivaldkondadest kas individuaalselt või ka grupina ja valiku kunstnike hulgast teeb eraldi komisjon.

    Kuidas valmistate ette ametnikke, kes koos kunstnikega tööle hakkavad? Tihti on inimestel ju oma arusaam, millega kunstnikud üldse tegelevad.

    Tõsi, vahel tullakse osakondadest meie juurde valmis plaaniga, et vaja on näiteks uut viidasüsteemi vms, aga meie rõhutame, et alustuseks tuleks olla ikkagi kõigele avatud. Kõigepealt tutvustame neile projekte, näitame, mida selle programmi raames on tehtud.

    Paljud nendest asjadest ei näe üldse välja nagu kunst ja juba see peaks ootuste horisonti avardama. Tihti juhtub siis muidugi, et nähakse midagi toredat ja öeldakse, et tehke meile ka selline! Aga iga projekt on ikkagi ainulaadne koostöö, sündinud just selles hetkes, just nende osalejatega. Nii et kindlasti on see alguses osakonna töötajatele õppimisprotsess.

    Kui kaua residentuurid kestavad?

    Üks residentuur kestab aasta aega ning jaguneb kaheks: kõigepealt kolmekuuline uurimisfaas ja ülejäänud aeg on nn rakendusfaas. Esimeses faasis õpib kunstnik osakonda, selle inimesi ja toimimist põhjalikult tundma ja ka vastupidi. On väga oluline, et kunstnik ei toimetaks kuskil juhataja tasandil, vaid et temast saaks selleks perioodiks tõesti osakonna töötaja. Nii et neil on alati oma töökoht, mõnikord ka stuudioruum, oma meiliaadress, nad osalevad koosolekutel, igapäevases töös jne.

    Kendal Henry: „Kunst avalikus ruumis on ka kodanikuuhkuse osa, abiks oma identiteedi sõnastamisel ja väljendamisel.“

    Järgmises faasis hakatakse otsima võimalusi, kuidas tekkinud ideid ja tähelepanekuid ellu rakendada. Kuidas jätta jälg osakonna toimimisele, aga nii, et tulemist saaks osa ka avalikkus? Tulem võib võtta väga erineva vormi: see võib olla osakonna protseduuride muutus, mis kajastub teatrilavastuses, näitus kui katalüsaator vestluseks kogukonnaga vms. Uurimisfaasi lõpuks valmistavad kunstnikud ette eelkõige ideed, mitte veel konkreetsed kunstiprojektid, nii et kui hakkame neid koos arutama, siis on võimalik võtta mitmeid suundi, sealhulgas sõltuvalt osakonna valmidusest ja vahenditest.

    Nii et residentuuriprogrammi raames võetakse see loominguline mõtleja põhimõtteliselt aastaks tööle?

    Jah, aga hoiame selgelt lahus kaks suunda: kunstnik kui konkreetse teenuse osutaja ning kunstnik kui osakonda istutatud loominguline mõtleja. Rõhutame oma koostöös alati, et kunstnik ei ole siin selleks, et teie ideid ellu viia, vaid selleks, et töötada idee koos teiega välja. Me ei maksa kunstnikele ka nii palju, et nad saaksid end terveks aastaks ainult sellele programmile pühendada ja minu meelest on hea hoida end loominguliselt ka muidu aktiivsena. Mõned kunstnikud otsustavad siiski keskenduda ainult sellele, aga siis on see nende valik.

    Kuidas hoiate aasta jooksul koostöö toimimas? Milline on teie roll?

    Kindlasti esitleb kunstnik alustuseks end ja oma loomingut osakonnale, aga seda võib ta teha ka vabamas õhustikus, näiteks lõunasöögi ajal. Kunstnik saab oma töömeetodeid tutvustada ning anda märku, et siin ma olen ja kuidas saan abiks olla. Aga oluline on, et kogu selle aasta vältel kohtume igal nädalal, isegi kui ainult pooleks tunniks. Kuna see on kunstnikule ja ka osakonna töötajatele uus olukord, siis tahame veenduda, et kõik sujub ja asjaosalised on protsessiga rahul, saavad aru, mis toimub. See on ka väga hea võimalus saada jälile hõõrdumistele, mis ju ikka tekivad, enne kui need konfliktiks kujunevad.

    Kas seda juhtub tihti ja mis põhjustel?

    Paar korda on suhtlusest kujunenud justkui kodusõda ja üks kunstnik on ka programmist välja astunud, aga muidu seda üldiselt ette ei tule. Komistuskive on loomulikult palju ja igasuguseid. Töökultuurgi on üsna erinev. Ametnike töö on pigem täpselt paigas, kunstnikud jälle töötavad palju paindlikumalt ja spontaansemalt, nii et see nõuab kindlasti üksteisega harjumist, rääkimata erinevatest isiksustest jne. See on natuke nagu olukord, kus avastad, et oled järsku suhtes kellegagi, kellega oled käinud ainult ühe korra väljas! Vahel juhtub sedagi, et kunstnikud elavad osakonna probleemidesse nii sisse, et see hakkab mõjutama nende enda vaimset tervist. Üks kunstnik, kes töötas tervishoiu ja haiglate osakonnaga, puutus palju kokku relvavägivallaga ohvritega, perekondadega, kes olid oma lähedased relvavägivalla tõttu kaotanud. Selle nägemine igapäevatöö käigus mõjus talle väga raskelt.

    Kas valmistate kunstnikke ette ka selliste kogemustega hakkama saamiseks?

    Ettevalmistus on vastuvõtva osakonna vastutusel ning käib residentuuri esimese faasi alla. Vahel sellest ei piisa. Vahel on kunstnikud juba varem sotsiaalsete teemadega kokku puutunud, kuigi neid välja valides me seda otseselt taga ei aja.

    Millise eelarvega saab residentuuriprojektide puhul arvestada?

    Raha kulutamise reeglid on linnavalitsuse osakondadel väga ranged ja keerulised, aga kõigil osakondadel on selline eelarverida nagu mikrokulutus summas 20 000 dollarit, mille kasutamine on palju lihtsam. Nii et orienteerime oma projektid just sellele kulureale, kus on kõige vähem bürokraatiat. Seega eraldab iga osakond 20 000 dollarit ning meie osakond paneb samuti igale projektile kaasa 20 000 dollarit, nii et kokku saab kunstnik 40 000 dollarit üheks aastaks. Meie pool raha on mõeldud uurimisfaasi katteks ja osakonna oma rakendusfaasiks, nii et kunstnik teeb kaks eraldi lepingut. Tihti tahab kunstnik aga teha projekte, mille eelarve on suurem kui produktsiooniks ette nähtud summa, ning siis püüame koos osakonnaga leida lisarahastust. Näiteks kunstnik Amanda Phingbodhipakkiya, kes tegi oma projekti vaenulikkusest Ameerika aasia kogukonna vastu – see on kahjuks jätkuvalt väga levinud –, sai juurde lisavahendeid võõrustava osakonna kommunikatsiooni- ja turundusosakonnast ning tema väljundiks oligi teavituskampaania linna reklaampindadel.

    Mis on residentuuriprogrammi tulemite puhul kõige tähtsam: kas avalikult esitletav tulemus, kunstiteos või kogu protsess, mis võib jääda kõrvaltvaatajatele üsna nähtamatuks?

    Siinkohal on tähtis endalt küsida, miks üldse neid residentuure korraldada. Asja tuum on mõjutada osakondade igapäevatööd, jätta jälg nende poliitikakujundusele, sellele, kuidas osakonnad oma asju korraldavad, mida väärtustavad jne. Selliseid muutusi tihtipeale silmaga ei näe. Mis tahes visuaalne asi sellest veel välja tuleb, on ka muidugi tähtis, aga ehk mitte isegi kõige tähtsam, sest kogemus, protsess on see, mis jääb osakonnale kogemusena alles, mitte valminud kunstiteos.

    Milline on ühe residentuuri järelelu? Ühe aastaga jõuab üsna sisse elada ja lähedaseks saada. Kas kunstnikel on nende osakondadega seos ka pärast projekti ametlikku lõppu?

    Tuleb ette ja on ka juhtunud, et osakond võtab kunstniku pärast seda hoopis päriselt enda ridadesse tööle! Aga projekt võib ka olla mõlemale ühekordne ettevõtmine. Mingeid ootusi või eeldusi meil selles suhtes ei ole, püüame lihtsalt luua kunstniku ja osakonna vahel võimalikult hea suhte, aga see ei pea olema püsisuhe. Miinimumprogrammina annab kunstniku ajutine lisandumine meeskonda võimaluse vaadata korraks värske pilguga üle, mida ja kuidas seal tehakse.

    Kas mõni osakond on osalenud ka rohkem kui korra?

    Jah, kolm korda on osalenud ehituse ja üldise ruumikorralduse eest vastutav osakond ning kaks korda on osalenud ka linnavalitsuse dokumendiregister/arhiiv. Mõned osakonnad on väga väikesed ja spetsiifilised, mõned on ju aga hiiglaslikud, mitmete oma allasutustega, nii et mõne osakonnaga saab koostööd teha ka mitu korda.

    Milline etapp sinu töös põhjustab kõige suuremat elevust?

    Päris keeruline küsimus! Ehk see, kui asi lõppema hakkab? Tegelikult, algus ja lõpp mõlemad. Protsessi kestel on palju ärevust ja stressi, kunagi ei tea, kuhu suunas asi läheb ja kuhu välja jõuab, aga alati see jõuab kuhugi välja. Kui uue residentuuriga alustada, on elevus väga suur. Väga põnev on iga kord näha, kuidas muutub kunstniku loometegevus, mismoodi see mõjutab osakonna toimimist ja mida laiem publik sellest üles nopib!

    Mulle meeldib minu töö puhul ka võimalus otsustada, mida ja kus ette võtta. Otsin alati võimalusi tuua nähtavale kogukondi, kes ei ole leidnud neile olulistele teemadele kuigipalju kõlapinda, projekte, kus kasutatakse kunsti osaluse loomiseks ning võetakse ette tundlikud ja keerulised teemad – isegi kui see toob kaasa palju keerulisi olukordi.

    Millest residentuuriprogrammi puhul tulevikus unistad?

    Programm muutub tegelikult kogu aeg iga residentuuriga. Unistan sellest, et iga residentuur päädib kunstniku osakonda töölepalkamisega, püsiva töökoha loomisega ühele loomingulise mõtte kandjale. Loovisikutest peaks saama linnavalitsuse ökosüsteemi loomulik osa. Meie residentuurid tegelikult juba näitavad, et pikaajaline koostöö võib olla vägagi edukas ning teemasid, millega tegeleda, on iga osakonna vastutusalas ju väga palju.

  • Eleegia rongijaamas, kus rongid ei peatu

    MARIS JOHANNES

    Gesher tähendab ivriidi keeles silda. Üks kord on see Iisraeli sillapea juba Eestisse jõudnud, kui 2004. aasta „Talveöö unenäo“ festivalil etendati Salme kultuurikeskuse laval Isaac Bashevis Singeri romaani „Ori“ järgi tehtud lavastust. See teatriõhtu avas silmad, oli kui sissejuhatav õppetund juudi kultuuri. Lavastanud oli selle Gesheri teatri kunstiline juht Jevgeni Arje, kes asutas selle koos oma õpilastega Tel Avivis 1991. aastal. Tegu oli Vene teatrikooli kasvandikega. Tean, et Adolf Šapiro on seal lavastamas käinud. Nüüd on Iisraeli jõudnud teine laine teatripagulasi, kes mõistnud hukka Venemaa kallaletungi ja valinud emigratsiooni tee. Gesheri teater tuleb uuesti Tallinna publiku ette 3. ja 4. juunil Rimas Tuminase lavastusega „Ära vaata tagasi“, Vene teatris antavatel etendustel on sünkroontõlge eesti keelde.

    Kes kuuluvad „Ära vaata tagasi“ truppi?

    Gesheri teatri direktor Jelena Kreind­lina: Riia ja Tallinna külalisetenduste trupis on meie vene päritolu teatriveteranid kõrvuti Venemaalt äsja emigreerunutega, on ka iisraellasi. See on ainus lavastus, mis on praegu mängukavas venekeelsena. Trupis on Moskva Kunstiteatri taustaga Anatoli Belõi kõrval Dmitri Krõmovi näitlejad Nikita Naidenov ja Mihhail Umanets, on Peterburi kooliga Nikita Goldman-Koch. See on mitmepalgeline, сборная солянка, nagu selle kohta öeldakse. Meie elu on viimase aasta jooksul palju muutunud, on tulnud palju näitlejaid, lausa teatrite kaupa on põgenetud. Anname neile lava, aitame, esialgu mängivad nad vene keeles. Mõningad oleme ka juba oma truppi võtnud.

    Jelena Kreindlina: „Õppida, konkureerida, vaadata, ühineda – siis on teater elujõuline.“

    Kas sõjaolukord on põhjustanud konflikte või olete sellest teatritöös hoopis kasu lõiganud?

    Igal pool on radikaalselt meelestatud inimesi, aga meie põhimõte on olla nende poolt, keda rünnatakse. Sellel nn kasul on liiga kõrge hind, põgenike elu on väga raske. Meil, kes me oleme Iisraeli tulnud 30 aasta eest, on kergem: meile on see meie maa ja meie kodu.

    Milline on teie koduteatri hoone, kus mängite?

    Tel Avivi teatri saal on suur, 800kohaline. Olemas on ka imeväike black box eksperimentide tarvis, ent pole sellist 300 kohaga saali, kus oleks mugav mängida, otsime. Praegu on repertuaaris 23 lavastust. Publiku enamik on ivriidikeelne, venekeelne on ainult see lavastus, millega Eestisse tuleme. Gesheri teatri algus oli venekeelne, kui Arje selle teatri 1991. aastal koos oma õpilastega asutas. Aasta pärast läksime ivriidile üle. Viisteist aastat mängisime kahes keeles, s.t üks ja sama lavastus kahes keeles. Nüüd on peaaegu kõik ivriidikeelne, aga meil on kõikidel lavastustel venekeelne tõlge subtiitritena.

    Alustades oli meil Vene teatrikooli taust, nüüd on kõik segunenud, on eri koolkondi, ja minu meelest on see hea, oleme rikkamad. Muuseas, kui Gesheri teater tuli, muutus tugevalt Iisraeli teatripilt. Kõik õppisime üksteiselt, ka varastasime üksteiselt – rikastasime üksteist. Õppida, konkureerida, vaadata, ühineda –siis on teater elujõuline. Omas mahlas võib muidu hapuks minna.

    ***

    Leedu lavastaja Rimas Tuminase tööde paremik on Eesti teatrisõbral nähtud Tallinnas „Kuldse maski“ teatrifestivalil. Lavastused „Jevgeni Onegin“, „Onu Vanja“, „Maskeraad“, „Kuningas Oidipus“ on meeles kui tugeva kujundikeelega väga terviklikud lood, mis puudutavad tasahilju vaataja sentimenti, häbenemata õrnust.

    Kui mullu algas sõda, lahkus Tuminas Moskva Vahtangovi teatri kunstilise juhi kohalt. Samal ajal sai temast persona non grata Leedus, kus teda ei soovitud lavastama Vilniuse Väikesesse teatrisse, mis oli olnud tema teater ka Moskva aastatel. Nii läks Tuminas Veneetsiasse, kus tõi välja kaks lavastust, ning seejärel on ta töötanud Tel Avivi Gesheri teatris.

    Rimas Tuminas: „Venemaa teatris on käes halli keskpärasuse aeg.“

    „Ära vaata tagasi“ on Rimas Tuminase teine lavastus selles teatris, tehtud Jean Anouilh’ näidendi „Eurydike“ ainetel. Praegu valmistab Tuminas Tev Avivis ette sügiseseks prooviperioodiks. Tema lavastuste heliloojat Faustas Latėnast ei ole enam meie seas ja nii on Tallinna gastroll vaikne jumalagajätuviibe heliloojale. Muusika on olnud Tuminase lavastuste üks dominante.

    Kuidas jõudsite Orpheuse ja Eurydike looni?

    Rimas Tuminas: See ei olnud minu valik. Olin just lõpetamas tööd „Anna Kareninaga“, kui teatri juhtkond kutsus mind appi seda lavastust kureerima. Tulin missioonitundest, aga materjal hakkas köitma. Sündis ansambli­lavastus, mida mängivad Gesheri teatri näitlejad, kes on eri aegadel Venemaalt põgenenud. Neile oli see tähtis – ja see oli mulle lavastuse mõtestamisel abiks. Trupp mängib seda Riias ja Tallinnas, näitlejad tahavad seda väga teha.

    Miks kohtuvad Orpheus ja Eurydike rongijaamas?

    See lavastus on kurb ja puudutav lugu näitetrupist, kes ootab raudteejaamas rongi. Nad tahavad minna rongi peale, et sõita festivalile, vastu uuele elule, aga rongid ei peatu. See on mahajäetud rongijaam ja seltskond vist ei pääsegi sealt minema – ikka pole see nende rong. Tuleb tunnistada, et oma ajast välja astuda pole võimalik: me ei saa oma sõjast välja. Tähtis on, et ennast päriselt lukku ei keerataks, me ikkagi elame ja muretseme.

    Seda eleegiat ei tohi jätta hiiliva hullumeelsuse meelevalda. Viimane rong osutub sõjarongiks, mis veab raskeid sõjamasinaid, kriiksub räigelt ning veab kuhugi mõttetuid tapariistu. Seegi rong ei peatu, jääme maha sellestki, ikka sinna unustatud jaama ega tea, mis saab. Me palume abi, palvekeelel ja vaikse lootusega. Mängime seda oma teatraalsel moel, aga see on kui haavatud mäng (раненная игра). See mäng on rõõmus ja kerge, aga hing on vermeis.

    Olete teatris ja teete proovi, kohal on teie kunstnik Adomas Jatsovskis. Mis teoksil?

    Valmistan Gesheri teatris ette sügisest prooviperioodi, aga praegu ma veel ei ütle, millega tegu. Küsige septembris. Ootelehel on Kreeka, Thbilisi ja Vilniuse lavastus. Kreekas on tulekul suurejooneline Epidauruse festival, kokkulepe on järgmiseks aastaks. Aga tuleb arvestada, et ma pole enam noor: ei ole enam nii, et loed, meeldib ja kohe tegema. Mida kauem elan, seda rohkem kahtlen – olen neist kahtlustest juba väsinud.

    Nimekirjas on ka Vilnius. Kas suhted koduteatriga on mahenenud?

    Vilniuse Väikese teatriga on mul suhe taastunud. Meil oli väga solvav aeg, olukord, kui mind süüdistati kollaboratsioonis, kuna töötasin Venemaal. Otsiti paaniliselt süüdlasi, oli kuum aeg. Nüüd on suhtumine muutunud, aga ma hoian ise veel distantsi. Jääda korraga ilma kahest oma teatrist – Moskva Vahtangovi teatrist ja Vilniuse Väikesest teatrist –, on raske hoop kanda.

    Mis on saanud teie Moskva lavastustest, mida on Eestis nähtud „Kuldse maski“ festivalil?

    Need on Vahtangovi teatri repertuaaris, aga minu, s.o lavastaja nimi on mustaga maha tõmmatud. Nii on asjast tõusnud suurem intriig ning vastupidiselt soovitule on huvi tõusnud. Meenub üks Nekrošiuse lavastus, kus tal ei lubatud näidata Lenini pilti, aga ta näitas tühja raami ja sosistas „See on Lenin“ – ja lõbu oli laialt. Teater on kohanemisvõimeline, seal on kõik võimalik, ent praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – heidetakse kõrvale kogu saavutatu. See kõik on tõrjutud aastateks. Käes on halli keskpärasuse aeg. Need, kes enne kadedalt kõrvalt vaatasid, on nüüd oma aja ära oodanud. Aga kunagi saab see ka otsa.

  • Kvantarvutid lahendavad probleeme ja tekitavad uusi

    ÜLAR ALLAS

    Teadus- ja arendustegevuses võiksid kvantarvutid tekitada tõelise revolutsiooni. Ühtlasi tuleb tagada, et ettevõtted, valitsused ja avalikkus oleksid kvantarvutite võimalustest ja nendega kaasnevatest riskidest teadlikud. Vaid nõnda saab valmistuda tulevikuks – nii heaks kui halvaks.

    IBMi kvantarvuti sisemus.

    Praeguste personaalarvutite võimsus on suurem kui mõned aastakümned tagasi aimatagi osati. Ma kirjutan seda artiklit sülearvutil, millel on 64 GB muutmälu ja mille taktsagedus on 2,9 GHz. See tähendab, et mu arvutil on 64 miljardit baiti arvutusmälu ja töötlemiskiirus on 2,9 miljardit tehet sekundis. Muljetavaldav, eks? Kuid eriti andmerohkete arvutuste jaoks jääb sellestki võimsusest vajaka.

    USA sooritas viimase tuumarelvakatsetuse 1992. aastal. Sellest ajast alates on riik jätkanud tuumarelvadega eksperimenteerimist, kuid teinud seda virtuaalselt – arvutisimulatsioonide abil. Tuumaplahvatuse simuleerimine kätkeb väga palju matemaatikat. Tavaarvutil kuluks sedasorti ülesande lahendamisele nii palju aega, et kogu ettevõtmine osutuks mõttetuks. Seepärast tuleb vastavateks simulatsioonideks kasutada superarvuteid. Tavaarvutid ja superarvutid erinevad umbes samapalju nagu vormelid ja tavalised sõiduautod. Superarvutid koosnevad kümnetest või sadadest tuhandetest arvutustuumadest ning need lahendavad hetkega ülesande, milleks tavaarvutil kuluks nädalaid, kuid või aastaid. Superarvutitega teostatavaid arvutustöid nimetatakse kõrgjõudlusega andmetöötluseks ehk HPCks (ingl high performance computing).

    Viimase 25 aastaga on superarvutite võimsus kasvanud miljon korda. See tähendab, et praegu saame lahendada miljon korda keerulisemaid probleeme. Hetkeseisuga on maailma võimsaim superarvuti USAs paiknev Frontier, mis sooritab rohkem kui kvintiljon (1018) arvutustehet sekundis. Kui kõik maailma 8 miljardit elanikku saaksid kalkulaatorid ja teeksid igas sekundis ühe arvutustehte, kuluks neil 4,5 aastat, et teha ära töö, mille Frontier teeb üheainsa sekundiga. Frontieri kasutatakse peamiselt uute energia-, meditsiini- ja materjalitehnoloogiate väljatöötamiseks.

    Võimsad superarvutid meelitavad ligi tippteadlasi nii nagu kiireimad vormelid parimaid piloote. Edukad on need riigid, kus paikneb rohkem superarvuteid. Viis aastat tagasi tõdesid Euroopa Liidu liidrid, et kohalik superarvutite ökosüsteem on USA ja Hiinaga võrreldes maha jäänud. Euroopa teadlased ja ettevõtted töötlesid oma andmeid pahatihti väljaspool Euroopa Liitu, kuna siin ei pakutud neile piisavat võimsat arvutusressurssi. See tekitas probleeme privaatsuse, andmete omandiõiguse ja ärisaladuste kaitsega, rääkimata innovatsioonipotentsiaali puudumisest. Olukorra parandamiseks loodi kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte (EuroHPC JU), mille eesmärgiks on parandada Euroopa Liidu konkurentsivõimet ja vähendada sõltuvust välismaisest tehnoloogiast. Selleks kavatsetakse välja arendada Euroopa enda superarvutite täielik tarneahel. Samal ajal tegeldakse HPC-tehnoloogia võimaluste tutvustamise, koolituste korraldamise ja teavitustööga. Need investeeringud on hakanud vilja kandma. Euroopa eri piirkondades on alustanud tegevust kaheksa uut superarvutit. Nende lipulaevaks on Soomes paiknev LUMI, mis on maailmas võimsuse poolest kolmandal kohal. Eesti Teadusarvutuste Infrastruktuuri (ETAIS) vahendusel on ka meie teadlastel ja ettevõtetel võimalik LUMI arvutusressursse kasutada. Lisaks uute superarvutite rajamisele näeb EuroHPC JU tegevusplaan ette Euroopasse kuue kvantarvuti ehitamist.

    Erakordne arvutusvõimsus

    Kvantarvutid rakendavad arvutuste tegemiseks kvantmehaanika põhimõtteid. Seetõttu erinevad nad fundamentaalselt tavaarvutitest, mille töö printsiip tugineb klassikalise füüsika seadustele. Tavaarvutid kasutavad info töötlemiseks ja andmete hoiustamiseks bitte. Biti väärtus võib olla 0 või 1. Bitid kombineeritakse baitideks, millega defineeritakse muuhulgas tähti, numbreid, muusikat ja videoid. Seevastu kvantarvutites kasutatakse bittide asemel kvantbitte (ingl qubit), milleks on subatomaarsed osakesed – elektronid või footonid. Tinglikult võiks kvantbitti kirjeldada kui kera, mille poolusteks on 0 ja 1. Kvantbiti olek võib olla 0, 1 või superpositsioon – mitu olekut korraga. Näiteks võib kvantbiti olek olla 50% tõenäosusega 0 ja 50% tõenäosusega 1. Superpositsiooni oleku tekitamiseks mõjutatakse kvantbitte laseri või mikrolainega. Arvutuse tulemus selgub siis, kui kvantbitte mõõdetakse – see põhjustab nende kvantoleku kollapsi kas 0-ks või 1-ks.

    Superpositsiooni olemust on lihtsam mõista, kui kujutada mündiga kulli või kirja heitmist. Tavaline bitt saab eksisteerida kahes olekus – kulli või kirjana. Kui me aga münti vaadates näeksime korraga nii kulli, kirja kui ka kõikvõimalikke vahepealseid olekuid nende vahel, oleks münt superpositsioonis.

    Kvantbittidel on põimumisvõime, mis tähendab, et nad võivad olla samas kvantolekus ja töötada samaaegselt. Üks osake näib justkui teadvat, mida teine samal ajal teeb. Seda isegi pika vahemaa tagant ja valguse liikumisest suuremal kiirusel. Ajaloost on teada, et Albert Einstein ei uskunud kvantosakeste põimumise fenomeni ja nimetas seda „tontlikuks kaugmõjuks“. Kuigi põimumise olemust ei osata tänini selgitada, on see kvantarvutite võimsuse alustoeks. Kui tavaarvutil bittide arvu kahekordistada, kasvab arvutusvõimsus kaks korda. Seevastu kvantbittide lisandumine kasvatab võimsust eksponentsiaalselt. Kahe kvantbitiga kvantarvuti teeb korraga neli (22) arvutust ja kolme kvantbitine kaheksa (23) arvutust. 300-kvantbitine seade sooritab üheaegselt 2300 arvutust – sama palju arvutusi, nagu teadaolevas universumis aatomeid.

    Tänu kvantosakeste iseärasustele võimaldavad kvantarvutid täiesti uut liiki andmetöötlusviisi. Nende abil saab paralleelselt töödelda suuri andmehulki ja kiiresti lahendada teatud tüüpi probleeme, millele isegi kõige võimsamatel superarvutitel kuluks aastaid või lausa sajandeid. Paraku on kvantarvutid väga tundlikud ümbritseva keskkonna suhtes. Vähimgi välismõju, näiteks magnetväli, temperatuuri muutus või kosmiline kiirgus, võib kvantosakesed juba enne arvutuse lõppu superpositsioonist välja kukutada ja arvutustulemuse ebausaldusväärseks muuta. Tundlikkus välismõjude suhtes teeb kvantarvutite ehitamise, hooldamise ja kasutamise keeruliseks. See on üks peamisi põhjusi, miks kvantarvuteid veel niipea laialdaselt kasutama ei saa hakata. Mõned firmad, näiteks IMB ja Google, püüavad osakesi stabiliseerida absoluutsele nullile (–273 °C) läheneva temperatuuriga. Teised, näiteks IonQ, rakendavad samal eesmärgil vaakumkambreid. Samal ajal peavad kvantbitid jääma kontrollitavaks, mistõttu nende täielik isoleerimine on problemaatiline. Isegi parimad kvant­arvutid teevad iga 1000 tehte järel vea ja seda on ülemäära palju. Kvantbittide lisamine mõnevõrra kompenseerib vigu, kuid usaldusväärse kvantarvuti ehitamiseks oleks vaja sadu tuhandeid kvantbitte. Sellele tasemele jõudmiseks võib veel kuluda üle kümne aasta.

    Vastused seni esitamata küsimustele

    Kui varsti ilmuvad kvantarvutid, mis ei tee vigu, on neil võrreldes tänapäevaste superarvutitega kuhjaga eeliseid. Kõige erutavam kvantarvutite omadus pole see, et nad tõstavad andmetöötluse kiiruse uuele tasemele, vaid see, et nad võimaldavad lahendada probleeme, mille lahendamisega praeguse riistvaraga ei viitsita tegeleda. Lisaks võivad kvantarvutid aidata leida vastuseid küsimustele, mida pole veel osatud küsidagi. Just nagu interneti algusajal ei osatud ette kujutada, et sama tehnoloogia võiks võimaldada eBays kaupu müüa, Bolti taksot tellida või muusikat alla laadida.

    Eriti edukalt saab kvantalgoritme rakendada paljudest osakestest koosnevate süsteemide uuringutes, näiteks keemia, ravimiuuringute ja materjaliteaduse valdkondades. Tavapärase andmetöötlusega on tuhandete aatomite omavaheliste interaktsioonide uurimine väga raske. See tähendab, et praegu saavad teadlased töötada vaid tühiste probleemide kallal.

    Vesiniku aatomil on üks positiivselt laetud prooton ja üks elektron ning seda on kerge ka tavalises sülearvutis simuleerida. Seevastu näiteks tuuliumil leidub 69 elektroni ja sellise aatomi simulatsioon ületab kaugelt klassikalise arvuti võimekuse. Kui kirjeldada igas sekundis tuuliumi aatomi üht võimalikku olekut, kuluks 20 triljonit aastat – üle tuhande korra kauem kui universum on eksisteerinud. Kvantarvutid võiksid olla imerelvaks uute materjalide leidmisel, kuna praegused vahendid ei võimalda aatomite käitumist aines hästi modelleerida.

    Päikesepaneelide efektiivsus on ligikaudu 20%, mis tähendab, et lõviosa energiast läheb kaotsi. Kvantarvutite abil loodetakse disainida materjale, mis suurel määral parandavad päikesepaneelide energiatõhusust. Sellest tõuseks tulu eriti põhjapoolsetes piirkondades, kus päikesevalgust on vähem.

    Liitiumioonakud ilmusid turule 1990. aastate alguses ja need on tehnoloogiatööstuses väga laialdaselt kasutusel. Ilma liitiumita poleks iPhoneʼi ega Teslat ning meie sülearvutid oleksid palju suuremad ja raskemad. Kuid maailma liitiumivarude vähenemine teeb elektrisõidukite ja taastuvenergiale üleminekuks vajalike energiasalvestite arendamise problemaatiliseks. Kvant­algoritmid võiksid aidata otsida uut tüüpi akusid, mis on kergemad, võimsamad ega vaja liitiumit.

    Kvantalgoritmidega loodetakse märkimisväärselt kiirendada uute ravimite väljatöötamisele kuluvat aega, kuna ravimimolekulide modelleerimine on väga andmemahukas protsess. Seega kasvab tõenäosus, et saadakse uusi tõhusaid ravimeid vähi, Alzheimeri tõve ja diabeedi raviks. Lisaks võiksid kvantsimulatsioonid vähendada uurimiskulusid ning vajadust inim- ja loomkatsete järele.

    Lehmade ja teiste mäletsejate seedesüsteemis elavad mikroobid, mis toodavad metaani. See on kasvuhoonegaas, mille kasvuhooneefekti tekitav mõju on 20 korda suurem kui süsinikdioksiidil. Mõned firmad, näiteks ArkeaBio, töötavad välja vaktsiine, mis käivitavad lehmadel metaani tootvate mikroobide vastase antikehade tootmise. Vaktsiine kasutades saaks ohutult vähendada loomafarmide globaalset metaaniheidet. Kvantarvuti võiks vastavaid uuringuid kiirendada ja aidata otsida vaktsiinide tarbeks ideaalseid molekule.

    Kvantandmetöötlusel arvatakse olevat tugev mõju ka finantssektorile, kuna uus tehnoloogia võimaldab paremat finantsanalüüsi ja pettuste tuvastamist. Suured pangad, näiteks JPMorgan Chase, eksperimenteerivadki juba kvanttehnoloogiaga, et hinnata selles peituvaid uusi võimalusi.

    Kõik pole kuld, mis hiilgab

    Kuigi kvantarvutitest võib inimkonnale tõusta palju kasu, tekitavad nad ka küsitavusi. Kõik uue tehnoloogiaga kaasnevad riskid ja ohud, isegi teoreetilised, vajavad teadvustamist ja uurimist. Kasutusse on ilmunud termin Q-päev (Q-day). See on päev, mil kvantarvuti on võimeline lahti murdma krüpteerimisalgoritmid, mida praegu andmete ja kommunikatsiooni kaitsmiseks kasutatakse. Mõne kuu eest avaldas rühm Hiina teadlasi artikli, milles väidetakse, et neil on kvantalgoritm, mis võib tavalise RSA-krüpteeringu 372-kvantbitise kvantarvutiga purustada. Ehkki artikli järelduste üle vaieldakse, on selge, et tuleb arendada uusi krüptograafilisi algoritme, mis paneksid vastu kvantarvutite rünnakutele. Q-päeval saab olema erakordne mõju interneti kasutajatele, pankadele ja valitsustele, kuna tavaarvutite turvalisus väheneb ja andmevargused ning nendega manipuleerimine lihtsustub. Samuti kardetakse, et kvant­arvutite levik võib anda uut hoogu riikide võidurelvastumisele.

    Kvantarvutite tehnoloogia areneb ja täiustub pidevalt, kuid arendustööd on kallid ja seda saavad endale lubada vaid rikkad firmad ja riigid. Kvantarvutite kasutamine pole samuti odav lõbu. IBM kasseerib klientidelt 27-kvantbitise Falconi kasutamise sekundi eest 1,6 dollarit. Hinnad peaksid tublisti langema, et suurte probleemide lahendamine oleks taskukohasem. Näiteks lämmastiku bioloogilise fikseerimise simulatsioonid võiksid muuta väetiste tootmise odavamaks ja energiasäästlikumaks, kuid selle arvutuse maksumus oleks 22 miljardit dollarit.

    Superarvutite puhul ei saa üle ega ümber energia temaatikast, sest suur arvutusvõimsus nõuab tohututes kogustes elektrit. Praegu kulub IT-sektorile rohkem kui 10% globaalsest elektrienergiast ja see arv suureneb. Võimas superarvuti vajab sama palju energiat nagu väike linn. Fugaku, võimsuse poolest maailma teine superarvuti, kulutab ligikaudu sama palju elektrit nagu 100 000 Eesti majapidamist. Loomulikult püütakse arendada „rohelisemaid“ süsteeme ja mõnel juhul on see ka hästi õnnestunud. Näiteks superarvuti LUMI tarbib üksnes hüdroelektrienergiat ja protsessorite töö käigus tekkivat soojust kasutatakse Kajaani linna kütmiseks.

    Kuna kvantarvuti lahendab mõne tunniga probleemid, milleks superarvutil kulub tuhandeid aastaid, on loomulik eeldada, et energiat vajatakse palju vähem. Samal ajal on vaja kvantbitte jahutada ja see nõuab palju energiat. Mida usaldusväärsemat tulemust tahame saada, seda rohkem energiat kulub.

    Uus ja vana tehnoloogia käivad käsikäes

    Kvantarvutite ajalugu pole kuigi pikk. Nende ehitamise idee pakkusid 1980. aastal välja USA füüsik Paul Benioff ja vene matemaatik Juri Manin. Tosin aastat hiljem tõestas Peter Shor, et kvant­arvuti abil saab mõistliku aja jooksul teha arvutusi, mis tavalist arvutit kasutades vältaksid kauem kui universumi ajalugu. Esimene eksperimentaalne kvantarvuti konstrueeriti 1998. aastal USAs. See omas kahte kvantbitti ja töötas tuumamagnetresonantsi põhimõtetel.

    Kvantbittidega töötamine on keeruline teaduslik-tehniline väljakutse. Kuigi hellitatakse lootust, et kunagi saab kvant­arvutitega lahendada probleeme, mida tavalised arvutid kunagi lahendada ei suuda, puudub praegu üksmeel isegi selles, kuidas parimat kvantarvutit konstrueerida. Valitsused, suurkorporatsioonid, riskiinvestorid ja teadusasutused kulutavad kvanttehnoloogia uuringutele miljardeid dollareid ning IT-gigandid Google, Microsoft ja Intel võistlevad selle nimel, kes suudab kiiremini uute lahendustega lagedale tulla. 2019. aastal võitis tähelepanu Googleʼi 53-kvantbitine arvuti Sycamore, mis lahendas vaid 200 sekundiga ülesande, mille peale toonasel maailma võimsaimal superarvutil Summit oleks kulunud 10 000 aastat. Võidujooksu juhib IMB, mille uusim kvantprotsessor Osprey sisaldab 433 kvantbitti. Veel tänavu loodetakse jõuda 1000-kvantbitise protsessorini. Tulu esialgu veel ei teenita.

    Näib, et kvantarvutite tehnoloogia on ligikaudu samas arengujärgus nagu tavaarvutitel 50 aastat tagasi ja nende arendamiseks tuleb veel läbida pikk ja okkaline teekond. Ometi võivad järgmised arenguhüpped toimuda väga lühikese aja jooksul, mistõttu on paljud ettevõtted juba alustanud „kvantrännakuga“ ja mõtlevad sellele, kas ja kuidas oleks võimalik uut tehnoloogiat oma äri huvides tööle panna. Teatud valdkondades annab kvantarvutite kasutamine tulevikus kindlasti konkurentsieelise.

    Kvantarvutid on üks füüsika ja arvutiteaduse kõige põnevamaid ja keerukamaid uurimisvaldkondi. Samal ajal on kvantarvutite võimalused piiratud. Need on mõeldud teadus- ja tööstusuuringuteks ja neid ei hakata kunagi kasutama näiteks e-kirjade saatmiseks. Seega ei kao tavaarvutid kvantarvutite saabudes kuhugi, nagu ka raadio ei kadunud pärast televisiooni leiutamist. Pigem hakkavad vana ja uus tehnoloogia teineteist täiendama. Praegu luuakse hübriidsüsteeme, milles kvantarvuti on integreeritud klassikalise superarvutiga. Üks niisugune projekt on NordIQuEst, kus peale Norra, Rootsi, Taani ja Soome spetsialistide osalevad ka Tartu ülikooli teadusarvutuste keskuse töötajad. Tänu NordIQuEsti raames loodud platvormile avaneb Eesti teadlastele peagi ligipääs Soome hübriidsüsteemile, mis koosneb superarvutist LUMI ja kvantarvutist Helmi.

    Kvantalgoritmid erinevad suuresti tavalistest algoritmidest ja eeldavad sootuks teistmoodi loogilist mõtlemist. Selleks et järgnevad põlvkonnad end uue tehnoloogia tulekul abituna ei tunneks, tuleb peagi koolides kvantalgoritmide koostamise põhitõdesid õpetama hakata. See pole kerge ülesanne. Imperial Collegeʼi professorit Terry Rudolphit parafraseerides sarnaneb kvantarvutite töö selgitamine sellega, kui püüaksime kirjeldada van Goghi „Tähistaevast“, olles näinud maalist vaid mustvalget fotot, mida on koer nätsutanud. Veel hiljuti kippus kvantarvutite maailm liigituma müstika valdkonda. Näiteks on püütud kvantarvutite tööd selgitada paralleeluniversumite olemasoluga. Mõistagi muudab uus tehnoloogia maailma ka siis, kui kasutajad ei mõista selle toimimisprintsiipi. Kuid see pole muutus, mille järele me januneme.

    Ülar Allas on Tartu ülikooli teadus­arvutuste keskuse konsultant.

  • Tuhamäed ja luigelüürika

    AARE TOOL

    Richard Wagneri romantiline ooper „Lohengrin“ 25. V (esietendus) rahvusooperis Estonia. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigent Kaspar Mänd, lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik Michiel Dijkema (Holland), kostüümikunstnik Jula Reindell (Saksamaa), koormeister Heli Jürgenson, poistekoori koormeister Külli Kiivet. Osades Uwe Stickert või Cosmin Ifrim (Lohengrin), Rauno Elp või Leonardo Neiva (Friedrich von Telramund), Priit Volmer või Pavlo Balakin (Heinrich der Vogler), Charlotte-Anne Shipley või Silja Aalto (Elsa), Helen Lokuta või Maria Berezovska (Ortrud) ja Raiko Raalik või Jassi Zahharov (heerold).

    Michiel Dijkema lavastuse visuaal püsib enamjaolt „Lohengrini“ libretos kajastatud kujundite ringis. Läbivaks on valitud luige- või üldisemalt linnuteema. Esiplaanil Helen Lokuta Ortrudi rollis.

    1850. aastal Weimaris esimest korda ette kantud Richard Wagneri romantiline ooper „Lohengrin“ jõudis Tallinna lavalaudadele 140 aastat tagasi. Saksakeelses Tallinna Linnateatris (Revaler Stadttheater) oli selle esietendus 3. (ukj 15.) märtsil 1883 (vt Revalsche Zeitung 4. III 1883) ja korduvalt mängiti seda seal ka järgnenud kümnenditel. „Lohengrini“ libretos on paljugi niisugust, mis pakkus mugava voolusängi saksakeelses kultuuriruumis eriti pärast Saksa keisririigi väljakuulutamist 1871. aastal vohanud rahvusmeeleolule. Kõlab ju „Lohengrini“ lõpuvaatuses kuningas Heinrich der Vogleri suu läbi, et „saksa mõõgaga sakslaste maa eest – nii tõestame oma riigi võimsust“ („Für deut­sches Land das deutsche Schwert! So sei des Reiches Kraft bewährt!“). Nagu Wagneri puhul ikka, moodustavad luigelüürika, müütilis-religioossed kujutelmad ja poliitika siingi vastuolulise kolmiku, mille osakaalu õigesti ära tabada on iga uue lavastuse puhul üks põhiküsimus.

    Mingis mõttes püüdis oma võimsust näidata ka Estonia teater, kui võttis „Lohengrini“ mängukavva 1927. aasta septembris Georg Tuksami eestindatuna ja Hanno Kompuse lavastatuna. Wagneri-lavastusi saatis toonastes kitsastes majandustingimustes omamoodi kultuurilis-kangelaslik aura. Leonhard Neumani meelest oli see tõestus, et eestlane suudab kultuuri vallas „imestamisvääriliselt palju ära teha“ sellele vaatamata, et „oleme pütis kasvanud ja punniaugust söödetud“ („Ei millestki „Lohengrin’ini“; Postimees 26. III 1928). Külluslikumate kostüümide ja lavakujundusega tuli „Lohengrin“ Estonias uuesti lavale 1935. aasta novembris, kui luigerüütli litreid täis riietus olla helkinud tenor Martin Tarase seljas nii, et „silmil oli valus vaadata“ (Päewaleht 11. XI 1935).

    Seesuguse ajalooteemalise trompetisignaaliga olgu sisse juhatatud „Lohen­grini“ uus tulemine rahvusooperisse Estonia, kus lavastaja, dekoratsiooni- ja valguskunstnik on Michiel Dijkema (Holland) ning kostüümikunstnik Jula Reindell (Saksamaa). Müstilise luigerüütli nime lausutakse kogu õhtu jooksul vaid korra. Seda teeb nimitegelane ise ooperi lõpus, kui langetab vastumeelselt saladuseloori oma päritolult („Kaugel kättesaamatul maal“/ „In fernem Land, unnahbar euren Schritten …“): teda läkitanud on Graal, ta isa on Parsifal ja teda ennast hüütakse Lohengriniks. Sellele tõehetkele on sihitud kogu ooperi kulg: eelnev muusika ja draama on vaid selleks, et saada viimaks teada, kes õieti on too õigluse ja vooruse eest seisev kangelane luigegondlis. Tuntud pulmakoor kolmanda vaatuse alguses on muide vaid põgus idülliline kõrvalepõige enne seda, kui pulmaõnn pöördumatult kokku variseb.

    Dijkema ja Reindelli tõlgenduses on „Lohengrin“ asetatud või pigem jäetud keskaegsesse fantaasiamaailma. Kuivõrd tegevus toimub X sajandi esimesel poolel, siis miks mitte tõesti vajutada germaanlastele pähe korralik sarvedega viikingikiiver. Seesugused keskajaunelmad on olnud viimasel paaril kümnendil moes, nagu teavad hästi „Sõrmuste isanda“, „Troonide mängu“ või viikingi­seebikate vaatajad. Ortrudi koonilise kujuga kõrge peakate hennin ilmus küll alles XV sajandil, aga mis need viis sajandit müütide ja legendide maailmas ikka nii väga ära ei ole. Vähemalt on ilmne, et Ortrud kuulub kõrgklassi, ja rahvamass saab kuldsed hilbud tal seljast kiskuda sedamaid, kui ta esimeses vaatuses koos krahv Friedrich von Telramundiga häbisse langeb. Elsat on Wagneri libretos kirjeldatud valgesse riietatuna, et ta näeks oma vooruslikkuses välja nagu ilmsüütu talleke. Sellal kui enamik lavastajaid haarab sellest juhtnöörist varmalt kinni, kannab Elsa Estonia lavastuses veriseid räbalaid, nagu oleks pääsenud põgenema huntide käest.

    Elsa avamiseks on lavastajal nimelt mõneti keerukamad plaanid. Esietendusel Charlotte-Anne Shipley (Ühendkuningriik) mängitud Elsat valdab märterlik meeltesegadus, kui ta endale päästja-rüütlit ette kujutab. Kui aga Elsa on religioosses deliiriumis, siis kas edaspidi aset leidev on tõde või meelepete? Või kas on Elsa, kes luigerüütlit pimesi uskuda ei suutnud, valge helguse ära teeninud? Uwe Stickert (Saksamaa) ehk Lohengrin on veidi nasaalse värvinguga lüüriline tenor, kelle saabumine õblukese luige jõul võis küll esialgu tekitada mõningase visuaalse ebakõla, ent kes edaspidi laulis end just sääraseks kõrgelt tulnud hõbehäälseks kaunishingeks, nagu Lohengrini roll seda eeldab. Romantiline ooper „Lohengrin“ on Wagneri loomingus ühest küljest hüppelaud tulevaste muusikadraamade omailma, ent eriti Lohengrini tegelaskuju käsitlemisel mõjub see ühtlasi nagu kummaline tagasivaade XVIII sajandi opera seria kangelaslikesse ja muinasjutulistesse süžeedesse.

    Muud rollid olid esietendusel Estonia oma solistide päralt. Friedrich von Telramundi ja tema femme fatale’i Ortrudi osa laulsid Rauno Elp ja Helen Lokuta, kelle lähimineviku rollide seas seesuguseid antikangelasi polegi olnud –või vähemalt ei tule need esimesena meelde. Wagneri-pahalased eeldavad spetsiifilist näitlejatüüpi, mille jaoks Rauno Elp on vokaalselt ehk liigmahe. Kui lavastuses õnnestub solistide senist ampluaad laiendada, siis seda parem. See läks tõepoolest korda Helen Lokuta puhul, kelle muud viimase aja osatäitmised ooperis ja operetis ei ole enamasti pakkunud säärast algainest mitmetahuliseks karakteriloomeks. Tema Ortrudis oli aga just sedalaadi „hambad säärde ja küüned näkku“ teravust, mida see kahepalgeline kuju kindlasti vajab. Kui lisada veel Dijkema lavastuse vereplekiline naturalism, linnuluud ja tuhamäed, siis jäi kõhedat draamat ülegi.

    Isamaateemale on lavastuses prunt ette löödud. Sellest, mida Heinrich der Vogler avavaatuses nii hoolega maast otsib, ei pruugi vaataja õieti aru saada. Selge on aga, et nii käitub vaid poolearuline kuningas, kes kõlbab õigust mõistma või vägesid juhtima sama palju nagu pooletoobine vanem Lembitu mängufilmis „Malev“. Bass Priit Volmerile on see järjekordne kuningaroll, aga siiski mõneti teises võtmes kui eelmised. Paroodia kandub Heinrichilt spontaanselt üle heeroldile (Raiko Raalik), kes on selles lavastuses sarvekiivri kandja. Mustades räbalates koori­liikmed näevad välja, nagu oleksid käinud kümblemas Ida-Virumaa tuhamägedes. Nõnda toimivad nad ebaisikustatuna kui inimkujuline must auk, mis tegelasi vajadusel endasse imeb või sirmina kinni katab.

    Dijkema „Lohengrinis“ on lava ruumi­kasutus paljutõotav. Üksjagu on kõneldud sellest, kuidas Estonia kitsal laval on raske tantsupoognaid visata. Mõneti vähem teadvustatud omadus on lava sügavus, mida „Lohengrinis“ kasutati mõjusalt. Nii mõneski teises Estonia lavastuses on püütud tagaseina „lõhkuda“ videoprojektsiooniga, andes sellega ruumile tehisavaruse, samal ajal kui solistid on akustilise tabu kartuses kinnistatud lava esiossa. „Lohengrinis“ on lava tagaosa hirmust üle saadud, pöörates akustilised puudused pigem eeliseks. Lava tagaosast ei kosta muidugi nii selgesti, aga just see annabki esitusele läheduse ja kauguse vaheldumise ruumilise tunde, mis sobib eriti „Lohengrini“ tuleku ja lahkumise ümber keerleva süžeega. Arvo Volmeri juhatatud orkester näitas lauljate suhtes üles armulikkust, nii et akustilise ülemvõimu pärast enamiku ajast võistelda ei tulnud.

    Nagu Saksamaa on kinkinud maailmale Wagneri, nii pärineb sealt ka režiiteater ehk lavastaja loomingulist enesekehtestamist soosiv suhtumine. Kas viimati nimetatu on kingitus või õnnetus, saab hinnata muidugi vaid iga üksikjuhtumi põhjal eraldi. Et visandada Dijkema lavastusele kontekst, mõelgem paarile Wagneri-pühamus Bayreuthis jäädvustatud lavastusele. 2010. aastal Hans Neuenfelsi lavastatu sai rahvasuus tuntuks kui „Roti-Lohengrin“. Nimelt siblivad selles ringi inimmõõtu laborirotid. Zooloogiline fantaasia sai jätku 2018. aastal, kui ameeriklase Yuval Sharoni lavastuses kandsid osalised kärbsetiibu ja tegevus toimus nähtavasti elektrialajaamas. Kenades pastelsetes toonides lavakujunduse taustal kannatas ehk vaid tegelaste eritlus, kuna Elsa on Sharoni lavastuses siiski üsna üheplaaniline sinisilmne muinasjututegelane. Wagneri muusikateater, kus pühalik võib kergesti küllastuda enese paroodiaks, on režiiteatri viljelejate seas igatahes soositud mängumaa.

    Dijkema läheb oma tõlgenduses eelnimetatutega võrreldes märksa konservatiivsemat teed, sest lavastuse visuaal püsib enamjaolt libretos kajastatud kujundite ringis. Läbivaks on valitud luige- või üldisemalt linnuteema: esimeses vaatuses linnukoljudega must tühermaa, kolmandas vaatuses Elsa ja Lohengrini pesapunumine ning laest laskuvad röövlinnuküünised. Kui Dijkema viikingikiivrid, karusnahad ja üleüldine süngus välja arvata, siis võib leida mõningase kokkupuutepunkti Werner Herzogi Bayreuthi-lavastusega 1980. aastate lõpust – kui mitte muus, siis vähemalt selles, et mõlemale näivad eriti meeldivat loodusmetafoorid ja tehisudu.

    Estonia „Lohengrin“ on tuhane lavastus, kus puhtaks ei jää peale luige­rüütli mitte kellegi valge rinnaesine. Siiski pole kahtlust, et „Lohengrin“ on mängukavale tugev täiendus, ja fuajees luigetopist tähelepanelikult uurinud ooperikülastaja sai targemaks teadmise võrra, et laululuige nimetus on ladina keeles Cygnus cygnus.

  • Epifaania elupuude all

    KAJA KANN, MADIS KOLK

    Eesti Draamateatri „Teoreem“, autor Pier Paolo Pasolini, lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Priidu Adlas, videokunstnik Emer Värk, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Liisa Saaremäel, Mari Abel, Marian Eplik, Teele Pärn, Jaan Rekkor ja Ursel Tilk. Esietendus 15. IV Eesti Draamateatri suures saalis.

    Teele (Teele Pärn) on märk – muruniiduk või tigu, inimene, kes imet ei otsi ega teadlikult seda vaja.

    Kui Juhan Ulfsaki lavastatud „Melanhoolia“ andis edasi Trieri atmosfääri, tegelemata niivõrd sisu tõlgendamise või muutmisega, siis „Teoreemis“ on otsustatud Pasolini pusle lahti murda ja siis uuesti kokku panna. Meeletult kummastav atmosfäär niikuinii, aga peale selle pakub lavastus lahendamiseks keerulise loogikaülesande. „Teoreem“ ei ole lihtsalt ambivalentne, vaid vastuoluline ja lahendamist nõudev lavastus.

    Keset talve tuli meile teade, et sauna kõrvalt raiutakse mets maha. Lageraie. Ega midagi teha ole. Tuleb oma maa peale mingisugune hekk istutada. Ja mis muu oleks looduse rüpes elavale inimesele parim lahendus kui tavalised metsapuud. Ikka kask ja kuusk. Kuskilt liinialuselt maalt napsaks. Elupuude rida me vaimusilmas ei näinud. Me ei ela surnuaial. Samuti ei ela me keskklassile omaselt aedlinnakus, kus üks elupuuhekk läheb sujuvalt üle teiseks. Kevad tuli ja õde, kes oli ostnud uued ja veel põnevamad elupuusordid, juuris oma aiast kõik veidi sorakad ja igavamad elupuud välja ning vedis need meie hoovile. Mis teha. Ei pääse ka meie keskklassile omasest elupuuhekist.

    Samuti hoiatas Pasolini, et varsti on kogu maailm keskklass, vaatamata võimete puudumisele ei ole inimesed enam töölisklassi eluga rahul. Tänapäeval ei huvita maailma, kas keegi on rahul või ei ole, keskklassistumine on paratamatu. Kui tahad lihtsaks jääda, peab selle nimel palju tööd tegema, lausa võitlema.

    Ulfsak on pannud loo jutustamise keskmesse kaks teineteisest täiesti erinevat tegelast: Liisa Saaremäeli mängitud Võõra ja Teele Pärna Teele-nimelise tegelase, kes raamatus esindab töölisklassi ehk perekonna teenijat. Nende kahe tegelase mänguesteetika on niivõrd erinev, et lausa sunnib lahti murdma selle põhjuse. Võõras, kes ilmub külaliseks tehasedirektori perekonda, on sensuaalne, eemalolev, kuid alati juhuslikult kohal. Lilleke, kes lihtsalt on, aga paneb end noppima, lilleke, kelle kaudu inimene omaenda väärtuse kehtestab, lilleke, keda kunagi endale ei saa, aga korraks vaid on võimalik tema kaudu tunda elamise ja elus olemise tunnet.

    Asi ei ole kunagi Võõras, pigem noppijas endas ning tema ihades ja igatsustes. Võõras ise oligi idee minu igatsusest ja ma nii tahtsin teda. Võõras kui Jumal ise, kes korraks on maa peale tulnud, et meile meelde tuletada ime võimalust. Liisa Saaremäel mängis tegelase inimlikuks, me saime aru, inimesed mõistsid, millest nad siin maa peal pidevalt ilma jäävad.

    Võõras (Liisa Saaremäel) on androgüünne, mäng teatud atribuutidega paneb üldse kahtlema tema seksuaalsuse ihulikkuses.

    Seejuures on religioosses kontekstis keeruline leppida sellega, et Pasolini justkui väidab, nagu ainuke olukord, kus inimene suudab imet tunda, on seksuaalne vahekord ja füüsiline rahuldustunne. Et kas tõesti on nii maisesse situatsiooni, kus iga pereliige astub Võõraga seksuaalvahekorda, vaja pühadus ja ime pressida. Ometi on ime siin kindlasti füüsiline tunne, olgu siis seksuaalne vahekord selle märk, mis sageli ajab nutma, ilma igasuguse põhjuseta. Kaotad mõistuse, mitte mõiste.

    Teele oligi märk – muruniiduk või tigu, inimene, kes imet ei otsi ega teadlikult seda vaja. Tundetult plörisev tigutank, kes lihtsalt teeb ja läheb. Kui Võõras oli inimlikustatud mõte, siis Teele oli see inimene, kes ei tea, mis Jumal on. Tegelikult ei tea me keegi. Ilma religioossuseta on Jumal referents või ideaal kõigele, mis siin maa peal on. Ole sa ateist või religioosne, seda ideaali ei saa kunagi siia tuua, ükskõik kui palju me seda ka sooviks. See jääb alati kuhugi kaugele, ükskõik kui palju me ka ei püüa. Teele ei olnud kütkestav, pigem isegi vastik ja tüütu, kuid kes lavastuse lõpus osutub väljavalituks – pühakuks. Miks? Kas seepärast, et õndsad ongi need, kes on vaimust vaesed?

    See valem, mis nõudis lahendamist, moodustuski üksikutest näitajatest. Teenija Teele, kes ei tegele ei Jumala ega ka ime otsimisega, saab õndsaks. Aga kas ta sai ise või tehti külarahva poolt, ehk lausa ohverdati. Sisuline vastandus oleks mitte Võõra, vaid ikkagi keskklassi perekonna ükskõik millise liikmega. Ulfsak aga selle vastandusega ei tegelenud. Mängulaadi ja esteetika kaudu tõlgendades oleks vastandus siis hoopis kurja (ahvatlev Võõras) ja hea (Teele) vaheline.

    Ühel suvel tulid me hoovi Jehoova tunnistajad ja küsisid, kust me lootust leiame. Viipasid käega kasvuhoone poole ja sõnasid: „Ma vaatan, et teil on siin kasvuhoone. Vaadake, külm tuuleiil võib tulla, lausa torm või öökülm ja võtab teie tomatitaimed ära. Tomatid surevad ja siis ei ole enam midagi. Mis te siis teete?“ Vastasime, et helistame emale, ta annab uued taimed. Tema jätkas: „Aga kui ema ei anna, kui teda ei ole. Lootust on üksikul inimesel vaja.“ Ulfsaki „Teoreem“ ei otsi ei lootust ega imet tomatitaimest, lihtsatest tegemistest, tema tegelased tahavad enamat.

    Me ei tea, kuidas Ulfsak ise selle arvutuse teeks ja milliseid valemeid kasutaks, aga isiklikult valiksime ikkagi keskklassi, olgu siis koos elupuuhekiga või ilma. Tahaksime elada maailmas, kus meil on aega Jumala peale mõelda, olla oma igapäevategemistes avatud, ikka selleks, et ime saaks ilmneda, et imet saaks kogeda. Kindlasti ei tahaks saada pühakuks. Tahaksime vahendatud kogemust, olgu see pealegi Pasolini ja Ulfsaki välja pakutud seksuaalne vahekord. Pühadusetunne võib olla ka paradoksaalselt labane.

    Teatris on raske samastuda, aga seekord ei saanud sellest mööda. Pärast lavastuse vaatamist otsustame ikkagi selle elupuuheki maha istutada, olgu see pealegi nagu valmisolek üheöösuhteks, kui kuidagi teistmoodi imet kogeda ei ole võimalik. Sest ilma igatsuseta ime järgi ei taha ka elada.

    Kuid ikkagi, Ulfsaki rõhuasetuste ümberpaigutamine Pasoliniga võrreldes võib eesti imetunnet paremini edasi anda. Pasolini kodanlaste tühjuse- või igatsusetunne tuleb siiski mingist ilmajäetusest. Nad on küll rikkad, kuid neil on mingi mälestus aadliväärikusest, mida enam pole. Samuti on neil mingi kultuuriline Jumala-mälestus, olgugi hääbumas, tekitab see tühjus neis igatsust.

    Pasolini on selle ühiskondliku klassi suhtes kriitiline ning ta paneb nad kohtuma Võõraga, et seejärel näidata, kuidas nad sellele reageerivad, mis nende maailmast järele jääb. Ulfsak jätab aga nende liini üldse pooleli, jätab nad üksi, et keskenduda Teele pühastumisele. Tõepoolest, Pauli (Jaan Rekkor) kodanlik perekond ei pane end küll kadestama, kuid pole ka midagi sellist, mille pärast peaks nende suhtes otseselt kriitiline olema. See, et inimene võib-olla ei loe raamatuid, ei ole veel kõige suurem patt.

    Eestis ütleksime nende inimeste kohta, et nad on end „üles töötanud“. Nende mentaliteeti ei vormi mitte itaallaste kombel mälestus katoliiklikust ülevusest, vaid arusaam, et raha eest saab ka vaimsust osta, käia näiteks jooga- või tantrakoolitusel. Tõeline pühadus, mis nende elu puudutaks, ei saa olla selline ratsionaalset või äratundmist võimaldav, see peab olema ebaloogiline, üleelusuurune.

    Pasolinil on Võõras atraktiivne noormees, me võime tema seksuaalsuhteid pererahvaga määratleda eri kategooriatega, aga need on ikkagi selgelt lihalikud. Pühakuks muutuv teenijanna teatud mõttes ületab endas selle lihalikkuse, kristlikku traditsiooni järgides on kõigil tegelastel mingi oma käitumisloogika.

    Liisa Saaremäeli Võõras on aga androgüünne, mäng teatud atribuutidega paneb üldse kahtlema tema seksuaalsuse ihulikkuses. Ja Teele, nagu juba öeldud, ei tegele unistamise ja igatsemisega. Kui Paul korraks proovib temaga samastuda, tehes samuti huultega seda kummalist plörinat, siis on see nagu rumal nali. Neil ei teki ühist keelt ega ühist mõisteruumi, üks pole parem või õilsam kui teised, nad kuuluvad täiesti eri maailmadesse. Kodanlaste elus ei muutu suurt midagi, nad pole ka ära teeninud ei suurt karistust ega suurt õnne.

    Ulfsak ei jälgi neid rohkem, vaid keskendub Teelele, kes samavõrd kalkuleerimata ja tagamõtteta, nagu ta ennegi kõike tegi, sammub vastu oma pühastumisele. See tõlgendusnihe võimaldab Eesti Draamateatri lavastuses epifaanial paremini ilmneda, kodanlusekriitika eeldanuks ehk selgemaid viiteid päevapoliitikale, aga see olnuks juba omaette teema, mis ilmselt triivinuks Pasolini maailmast veelgi kaugemale.

    Von Krahli teatri „Fundamentalistis“ kõneles Liisa Saaremäeli tõsiusklik Heidi omapärase aktsendiga, mis mingil kummalisel moel rõhutas tema kuulumist „mitte sellesse maailma“. Teravmeelse meenutusena sellest ilmub „Teoreemi“ Võõras korraks veel ka Teele taevatõusmist tunnistama, Saaremaa korrespondendina. Et kõik teda ära ei tunneks, ainult need, kes selleks valmis.

  • ,

    (Ühis)meediapädevus koolis

    MAARJA-LIISA VOKKSEPP

    Viimaste aastate üha sagedasemate inforünnakute ja väärinfo leviku tõttu pööratakse tähelepanu ka meediapädevuse arendamisele: kriitiliselt mõtlev ja analüüsiv inimene oskab eristada tõde valest.1 Meediamaailm on aga niivõrd palju muutunud, et ka õpetaja, maa sool, võib infohägusse eksida, suutmata tõde valest eristada, ning näha ühismeedias vaid suhtluspaika.

    Meediatundides saab rõhutada vastutust loodava sisu eest: need on ju sõnad ühiskonnale ja mõjutavad teisi noori.

    Meedia tarbimine tähendab sisu tarbimist: meedia ei võrdu ajakirjandusega, vaid see on kogu meediakandjatel liikuv info, mida saab kuulata, vaadata ja lugeda.2 Seega on aina olulisem meediapädevus ehk oskused, teadmised ja hoiakud, mille varal teavet kriitiliselt hinnata.3 Uutes riiklikes õppekavades on läbiva teemana ehk üldoskusena lisandunud teabekeskkond ja meedia­kasutus, kus muu hulgas jääb silma meedia­maailma sisu ja allikate kriitiline analüüs.4 Gümnaasiumis on aga eraldi eesti keele kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille üks uus õpiväljund on oskus hinnata kriitiliselt meedia­manipulatsioone: tunda ära propaganda, libauudised ja müüdiloome.5 Mõistagi on neid oskusi õpetada tähtis, ent kas õpetajad on selleks valmis.

    Ei saa salata, et õpetajad ja õpilased toimetavad enamasti eri teabekeskkondades, ent meediapädevuse sisu sõltub samuti teabekeskkonnast. Aastate vältel olen ka õpetajana tajunud, et õpilaste ja minu info pärineb paljuski eri kohtadest, kuigi meie kõigi elus on ühismeedial oma koht. Nii õpilastele kui ka õpetajatele on ühismeedia peamiselt suhtlusvõimalus, kuid noored kasutavad rohkem platvorme, kus veedavad märkimisväärselt kauem aega.6 See aga tähendab, et ka töödeldava info hulk on palju suurem. Nii on ka keeruline kogu selle info suhtes kriitiline olla.

    Mõtlema paneb, et vaid alla poole õpetajatest leiab, et on üldoskuste õpetamiseks hästi ette valmistatud7, kolmandik hindab oma oskusi internetist leitud info usaldusväärsuse hindamise õpetamisel kehvaks.8 See ei pruugi käia ainult õpetamise kohta, vaid seda, et õpetaja ise ei suuda usaldusväärsust hinnata. Olen ka tuttavate õpetajate seas märganud, et jagatakse teadmatult libalehtede loosimänge, valeuudiseid või sisuturundusartikleid vääramatu tõe pähe. Õpetajad peaksid õpetama noori infot kriitiliselt hindama, kuid paljude õpingud jäävad aega, mil inforuum ja meedia olidki teistsugused ning ühismeediast polnud veel saanud niivõrd võimsat infovahendajat. Seega ei pruugi kõigi õpetajate pagasis olla vajalikke tööriistu, millega iseenda elus ja koolis hakkama saada.

    Kuna meediaõpetus lasub paljuski eesti keele õpetajatel, siis kaldun arvama, et neis tundides kipub fookus olema teksti kriitilisel lugemisel, funktsionaalse lugemise arendamisel ja traditsioonilisel meedial, mistõttu võivad õpilaste tegelik meediatarbimine ja sealsed kriitilised aspektid kõrvaliseks jääda. Nii olen ka ise eesti keele õpetajana teinud. Ja ega 35tunnise gümnaasiumikursuse jooksul kõike jõuagi, rääkimata üldoskuste õpetamisest põhiaine kõrval. Nii jääb ka traditsioonilise massimeedia kõrval ühismeedia vaeslapse rolli. Sageli levib aga just ühismeedias seesugust infot, mida on täiskasvanutelgi meediapädevuseta keeruline hinnata.

    Teiseks olen kogenud ja tajunud, et õpetajate meelest kohtab ühismeedias küll küberkiusamist, millega tuleb tegeleda, ent ühtlasi ollakse arvamusel, et see on koht, kus noored lihtsalt aega veedavad, suhtlevad ja mingeid mõjuisikuid jälgivad. Enesele teadvustamata võidakse aga olla imetletud mõjuisikute meelevallas ning nendegi kaudu võib levida väärinfot ja manipulatsioone. Inforuumi mõjutab omakorda personaliseeritud sisu. Õpetaja ei peagi olema kursis iga jälgitava mõjuisikuga või millise personaliseeritud sisu vallas iga õpilane on, ent kui näiteks gümnaasiumi­kursuse õpiväljundina õpilane „analüüsib kriitiliselt oma meediakäitumist, sh sotsiaalmeedias“, siis on vaja, et ka õpetaja mõistaks, kuidas ühismeedia algoritmide, kõlakodade, bot- ja inimtrollide jms toel toimib, ning sedagi, kuidas mõjuisikud tähelepanu köidavad, hoiakuid ja arusaamu kujundavad. Veelgi enam: olen veendunud, et hoiak ühismeedia suhtes peab koolihariduses muutuma ja õpetust tuleb toetada kvaliteetse õppematerjaliga. Praegused õpikud on suuresti vananenud.

    Ehk on Ukrainas peetava sõja valguses mõneti muutunud ka õpetajate arusaam ühismeediast, kuid iseasi on, kas ja kuidas integreeritakse ühismeedia info ja selle vahendamise mõjukuse kriitiline käsitlemine koolitundidesse. Ühismeedia sügavam käsitlemine on tähtis, et suunata õpilane analüüsima, kelle või mille mõjusfääris ta on, aga ka seetõttu, et noored tarbivad meediat, kuid ka loovad ise meediasisu. Minulgi on olnud õpilasi, kes on juba kooliajal andnud mõjuisikuna eeskuju sadadele, kui mitte tuhandetele. Selle peale võiks ehk küsida, kas hakkame nüüd koolis õpetama, kuidas saada suunamudijaks. Ei, seda mitte, kuid meediatundides saab rõhutada vastutust loodava sisu eest: need on ju sõnad ühiskonnale ja mõjutavad teisi noori.

    Infoühiskonnas ei peaks meediaõpetus olema pelgalt eesti keele ainekava osa või valikaine. Ühismeediagi on võimas tööriist, mida ei saa eirata ühiskonnas ega järelikult kooliski. Mõistagi ei ole mis tahes aine õpetaja rumal, kuid tema teadmistest ei pruugi piisata meediapädevuse õpetamiseks. Ühismeedia vastu on vaja kaitsekilpi, kuid tundub, et riiklikult olulise pädevuse õpetamine on siiani vaid selle hädatarvilikkust mõistvate õpetajate südameasi.

    1 Meediapädevus. – Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/uldharidus-ja-noored/meediapadevus

    2 Mis on meedia ja mis ajakirjandus? – Novaator 24. III 2020.

    3 Meediapädevus.

    4 Riiklikud õppekavad. – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/108032023005 ja https://www.riigiteataja.ee/akt/108032023006.

    5 Ainevaldkond „Keel ja kirjandus“. – Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1080/3202/3006/18m_gym_lisa1.pdf#

    6 Olga Peresild, Miks õpilased ja õpetajad teineteist ei leia? Noorte ja laste meediatarbimise suundumused Eestis ning maailmas. https://www.youtube.com/watch?v=vx01i02Jbtc&ab_channel=EestiRahvusraamatukogu

    7 Merle Taimalu, Krista Uibu, Piret Luik ja Äli Leijen, Õpetajad ja koolijuhid elukestvate õppijatena. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2018 tulemused, 1. osa. HTM 2019. https://harno.ee/sites/default/files/documents/2021-02/talis_eesti_raporti_i_osa.pdf

    8 Cenely Leppik, Hanna-Stella Haaristo, Eve Mägi, IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias. Praxis, 2017. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2016/08/IKT-hariduse-uuring_aruanne_mai2017.pdf

  • Raamatukogu kui paopaik ja patupesa 

    TAAVI HARK, muusikakriitik, korraldaja ja koorijuht 
    Taavi Hark

    Harvadel puhkudel, mil avalikkuses võetakse teemaks raamatukogud, kõneldakse neist ikka mingi poosiga – kas rühika pieteeditundega või kahetsevate ohete saatel. Ent mulle on raamatukogu hoopis omalaadne pelgupaik, kuhu pakku mineku teos ei puudu ka patt ja piinlikkus.  

    Räägin lähemalt. Jutt ei käi raamatukogust kui nähtusest, vaid ühest kindlast hoonest – Tõnismäel asuvast rahvusraamatukogu paekivisest paleest, sestsamast, mis praegu on veel aastateks remondis. Rahvusraamatukogu lugejakaardi sain millalgi teismeeas, isa pidi lausa ankeedile allagi kirjutama. Aga see oli üsna pidulik hetk, nüüd tohtisin ise ja üksi kogu maja avastada.  

    Milles seisneb raamatukogu patusem pool? Eks ikka lõppematute naudingute võimaluses, mida pakuvad sealsed teavikud. Tunnistan nüüd ausalt üles: polnud kaugeltki haruldased need juhud, kui käisin koolitundide ajal hoopis raamatukogus. Antagu andeks! Geograafia, bioloogia või füüsika külgetõmbejõud lihtsalt ei suutnud kuidagi konkureerida väljavaatega kaheksanda korruse muusikasaalis plaate kuulata, teoste partituurid ees lahti. Mis seal salata, muidugi kaasnes sellise nautlemisega ka punastama panev piinlikkustunne ja hirm jääda vahele.  

    Säärase patuse vaimu virgutamise eest palka ei maksta, kraadi ka ei anta. Olekski liiga pidulik mõelda, et vaid köidete lappamisest ja plaatide kuulamisest kõik tarkus ja oskused ajju voolavad. Üks on küll kindel: raamatukogus veedetud viivud tegid mu rikkaks, kohe väga rikkaks. Too salapärane rikkus seisneb tõigas, et enam kui aastakümne jagu pole ma tundnud mitte ühtegi minutit igavust, täiesti ausalt. Ikka meenub mõni „kusagilt loetud“ mõte või mingi heliteose killuke, mis on raamatukogus talletunud, ja juba ongi neetult põnev.  

     

     

Sirp