Avatud konkurss näitustele A-Galerii SEIFIS ja AKENDEL
A-Galerii OPEN CALL 2022
Avatud konkurss näitustele A-Galerii SEIFIS ja AKENDEL
Kaasaegse ehte- ja sepakunsti tähtsaim kohalik näitusteruum A-Galerii kuulutab välja avatud konkursi 2022. aasta programmile SEIFIS ja AKENDEL. Konkurss kestab 6.09–17.10.2021.
SEIF on A-Galerii näitusepind, mis keskendub professionaalsete ehtekunstnike ja seppade uue loomingu näitamisele. Ühtlasi on SEIF ajalooline pidepunkt, mis ühendab kullassepaärina ehitatud hoone esialgse funktsiooni ja kaasaegse ehte- ja sepakunsti olulisima kohaliku näitusepinna. SEIFI on oodatud kunstnikud, kirjutajad ja uurijad, kelle looming lähtub kaasaegsest ehtekunstist, käsitöölistest praktikatest ning nende seostest visuaalkultuuriga laiemalt.
A-Galerii SEIFI kõrgus on 315 cm ning pindala 5,2 m². Tööde eksponeerimiseks on võimalik kasutada trosse ja magneteid. Ruumis ei ole võimalik teostada värvimistöid ega puurida seintesse. Näitusepinda SEIFIS pikendab üks aken Hobusepea tänaval.
SEIFI ligikaudne näituse toimumise aeg on 4 nädalat.
AKNAD on A-Galerii (mikro)näituste platvorm, millega alustasime 2019. aastal, et pakkuda kaasaegse ehtekunsti valdkonnas tegutsejatele võimalust näidata uut või varem nähtud loomingut kompaktses formaadis ning laiendada A-Galerii näitusepinda avalikku ühiskasutatavasse linnaruumi. AKNAD on loodud 1891. aastal kullassepaäri vaateakendeks.
AKENDELE on oodatud nii üksikprojektid kui kollektiivselt loodud väljapanekud, mis puudutavad kaasaegset ehtekunsti ning käsitöölisi praktikaid visuaalkultuuri kontekstis. AKENDELE võib esitada ka projekte veel arengujärgus ideedest, kus erinevate kunstnike ideid kombineerides moodustatakse koostöös kuraatoriga terviknäitus. Üksi avaldust esitades ei pea arvestama kõigi akende täitmisega. AKNAD on samavõrra välja- kui sissevaatamiseks. Seepärast mahub akendele ka loomingut, mis võtab lähtepunktiks ehtekunsti ning on sündinud koostöös muude loominguliste valdkondadega – disain, kirjandus, mood, visuaal- ja etenduskunst ning arhitektuur.
AKNAID on viis – Hobusepea ja Pikal tänaval üks suur (mõõtudega 220x300x85 cm) ja neli väikest (mõõtudega 220x140x48 cm). AKENDEL on laes konksud riputamiseks, valgustid ning pistikupesad. AKNAD ootavad möödujaid ööl ja päeval, iga ilmaga.
AKENDE ligikaudne näituse toimumise aeg on 6 nädalat.
Kulud, mis on seotud näituse ülespaneku, produktsiooni ja avamisega, katab kunstnik.
A-Galerii saab väljastada kinnituskirja toetuste taotlemiseks.
Konkursil osalemiseks palume esitada:
– nimi
– kontaktandmed
– osalev(ad) kunstnik(ud)
– projekti kirjeldus (2000-2500 tm)
– teoste kirjeldus
– projektiga seotud visuaalne materjal (kuni 5 fotot / joonist)
– tööde eksponeerimiseks vajalik tehnika ja/või eritingimused
– osaleja(te) CV(d) ja portfoolio(d)
– näituse eelistatud toimumisaeg (kuu / kvartal)
Palun märkida taotlusesse, kas esitad avalduse näituseks SEIFI või AKENDELE.
Taotluste esitamise tähtaeg on 17. oktoober 2021.
Taotlused palume saata aadressile info@agalerii.ee manusena ühte zip-faili pakituna või galerii postiaadressile A-Galerii, Hobusepea 2, 10133 Tallinn.
Taotlus loetakse esitatuks, kui see on esitatud õigeaegselt ning lisatud on kõik nõutud info ja materjalid.
AKENDE ja SEIFI programmi projekte hindab žürii. Programmi kinnitab A-Galerii juhatus ja kuraator Helle Ly Tomberg.
Teated näituseprojekti valituks osutumise kohta saadame alates 1. novembrist 2021.
Pärnu Uue Kunsti Muuseum läheb sügisele vastu uute väljapanekutega
Aleksander Vardi “Montmartre õhtul”, õli, lõuend,1938. Tartu Kunstimuuseum
Sel laupäeval kell 15.00 avaneb mälestusnäitus 120 aastat tagasi sündinud pallaslase Aleksander Vardi loomingust.
Näituse PARIISI TAEVA ALL kuraator Krista Piirimäe on aastaid töötanud Vardi monograafia kallal ning väljapaistva impressionisti pärandit uurides armus ta sellesse.
Nii panigi kunstiteadlane kokku lisaks peagi ilmuvale raamatule ka ekspositsiooni meistri teostest, mis tema hinge kõige rohkem puudutavad.
Teosed Tartu Kunstimuuseumist, Enn Kunila kunstikogust ja teistest erakogudest.
Toetajad: Pärnu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
Samal laupäeval ja samal pärastlõunatunnil avab kuraator Mark Soosaar peamiselt Uue Kunsti Muuseumi kogu põhjal koostatud näituse PALVE.
Väljapanek palub inimesi, et nad hoiaksid üksteist ja mitte üksnes neid, kes elavad meie kõrval. Näha saab ameerika, tšiili, iraani, ukraina, mordva ja eesti kunstnike maale, graafikat fotosid.
Mõlemad näitused jäävad avatuks kuni 19. oktoobrini.
Ana Maria Lorenzen (Tšiili), “Puhka meres, Estonia”, õli, lõuend, 1998. Uue Kunsti Muuseum
Uue Kunsti Muuseum
Rüütli 40a, Pärnu
avatud iga päev 11-18.00
tel: 4430772
www.mona.ee
30. augustil Tallinnas toimunud kutseeksami sooritasid kolm keeletoimetajat: Piret Joalaid, Maria Mölder ja Mariliis Sild. Eksam toimus kolmandat aastat ja nüüd on kutse kokku kaheteistkümnel keeletoimetajal.
Keeletoimetajad pidid eksamil viima teksti keele sõltuvalt teksti liigist vastavusse kirjakeele normingutega ning tegema selle ladusamaks ja arusaadavamaks. „Nagu eelmistelgi kordadel, oli kutseeksami raskusaste just selline, mis aitas parimad hindamiskomisjonil üksmeelselt välja sõeluda,“ ütles hindamiskomisjoni esimees Helika Mäekivi.
Kutseeksam koosnes kolmest osast: ühe teksti toimetamisest arvutiekraanil, teise teksti korrektuurist paberil ja sellele järgnenud vestlusest. Suulises osas sai kutse taotleja põhjendada eksamitöös tehtut ning seal selgus, kui hästi analüüsib ta teksti tervikuna ja kui kursis on ajakohaste allikatega.
„Kutseeksam oli tõepoolest päris raske, aga õpetas palju. Iga päev tekste toimetades tuleb ikka ette, et mõnda peab väga hoolega parandama, kuid nii vigast teksti kui eksamil polnud ma varem näinud. Mõtlesin, kas keegi on tõesti selle päriselt kirjutanud, ja leidsingi ühelt kodulehelt. Kõik avalikud tekstid tuleks lasta keeletoimetajal üle kontrollida, sest kogenud silm on alati kasuks,“ kommenteeris värskelt kutse saanud Postimehe keeletoimetaja-korrektor Piret Joalaid.
Varem on keeletoimetaja kutse saanud Killu Mei, Airi Männik, Kärt Normann, Külli Pärtel, Riina Reinsalu, Kristel Ress, Margit Ross, Eva Saul ja Ann Siiman. Kutse andja on Eesti Keeletoimetajate Liit, mille liikmete hulka kuulub kümme kutselist keeletoimetajat.
Ehkki praegu on kutseliste keeletoimetajate arv veel väike ja nad on enamasti juba niigi nõutud ja hõivatud, on keeletoimetajate liidu eesmärk jõuda selleni, et nii avalik kui ka erasektor hakkaks tulevikus eelistama töölevõtmisel kutselisi keeletoimetajaid. „Selline toimetaja annab tööandjale kindluse, et tema tekstid käivad läbi hoolika silma alt ja on lõpuks selged, lihvitud ja sihtrühmale sobivad,“ lisas Mäekivi.
Kutse andmise korra alusel saab keeletoimetaja 6. taseme kutset taotleda iga eesti keele toimetaja, kellel on kõrgharidus või selle puudumisel vähemalt viieaastane töökogemus keeletoimetajana. Kutseeksami sooritajad kantakse kutseregistrisse ja neile väljastatakse kutsetunnistus.
Neljas keeletoimetaja kutseeksam toimub 2022. aastal Tartus.
Algas kandidaatide esitamine Kultuurkapitali sihtkapitalidesse
Kultuurkapital kuulutas välja kandidaatide esitamise seitsme – kirjanduse, kujutava ja rakenduskunsti, arhitektuuri, näitekunsti, helikunsti, audiovisuaalse kunsti ning rahvakultuuri – sihtkapitali nõukogu koosseisu järgmiseks kaheks aastaks.
Kultuurkapitali juhataja Kertu Saksa sõnul saavad sihtkapitalide nõukogudesse kandidaate esitada kultuuriala ühendused näiteks erialaorganisatsioonid, loomeliidud ja loomevaldkondade ülikoolid. „Kultuurkapitali seadus sätestab süsteemi, kus kolleeg esitab erialaorganisatsiooni kaudu kandidaadiks inimese, keda usaldab oma taotlusi hindama ja nende osas otsust tegema,“ selgitas Saks. „Olukorras, kus kultuur on tugevas tervisekriisi tõmbetuules, on eriti oluline, kes on need inimesed, kelle rahastusotsustest sõltub valdkondade käekäik. Loodame, et esitatakse palju kandidaate ja igas valdkonnas ka võimalikult erinevaid alavaldkondi esindavaid professionaale,“ ütles Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks.
Kandidaate saavad üles seada ainult kultuuriala ühendused, ise ennast sihtkapitali liikmeks esitada ei saa.
Kultuurkapitali seaduse järgi kuulub igasse sihtkapitali seitse oma loomevaldkonnas tegutsevat inimest. Esitatud kandidaatide seast teeb valiku kultuuriminister. Sihtkapitalid esitavad omakorda enda seast esindaja Kultuurkapitali nõukokku.
Uute sihtkapitali liikmete nimed avalikustatakse novembri alguses Eesti Kultuurkapitali koduleheküljel. Sihtkapitali liikmete töö on tasustatud.
Kirjalik ettepanek kandidaadi esitamiseks peab sisaldama:
kandidaadi nime, kontaktandmeid, lühitutvustust ja CV-d
kandidaadi allkirjastatud nõusolekut
kandidaadi esitaja kontaktandmeid
Kandidaatide esitamise tähtaeg on 10. oktoober 2021.
Nelja aasta taguste omavalitsuse volikogude valimise statistika näitab kurba pilti. Kuigi valimisnimekirjadesse kantud kandidaatide suhe oli 61 : 39 meeste kasuks, oli neid valitud volinike hulgas 71,4% ning kõigi valitute keskmine vanus ametisseastumisel 49,5 aastat. Viimased 20 aastat on meeste osakaal volikogudes püsinud peaaegu muutumatuna, aga volinike keskmine vanus on käsikäes rahvastiku üldise vananemisega kerkinud nelja aasta võrra (1999. aastal 45,3 aastat).
Omavalitsusvõimu meestekesksus ei ole kahanenud, kuigi elektoraadi koosseis vahetub iga valimistsükli jooksul ligikaudu 10% ulatuses: eakama otsa valijad kaovad ning noori valimisealisi tuleb juurde. 2017. aastal valijate nimekirja kantud 1,1 miljonist elanikust on teispoolsusse siirdunud umbes 60 000 inimest, peaaegu sama hulk noori aga saanud esmakordse valimisõiguse. Seega ei seleta meeste edu valimistel eaka valijaskonna (vana)meelsus.
Pigem on põhjus selles, keda ja kuidas erakonnad ja valimisliidud kampaania käigus esile tõstavad, keda tegijana reklaamivad, kelle nimekirjas ettepoole paigutavad. Tegijaiks on mõistagi need, kes juba võimul ja ametis, mistõttu meestekeskne maailm omavalitsuses end taastoodab. Tallinna linnavalitsuses on sooline vahekord 5 : 2, Tartus 5 : 1, Pärnus 4 : 1. Vaid Kohtla-Järvel ja Narvas näeme vastupidist ja seis on 2 : 3 naiste kasuks. Olukord ei pruugi seal sellegipoolest tähendada võrdõiguslikkuse võitu, vaid pigem seda, et mängu ja nukke tegelikult juhtivad taadid ei saa parajasti eri põhjustel ise ameteid pidada.
Kohalike valimistega seonduv põhimure on siiski muus ehk elanike valimisaktiivsuses ning linna- ja vallavõimu mandaadi tugevuses. Selle sajandi halvimal valimisaastal (2005) osales volikogude valimisel alla poole valimisõiguslikest elanikest (47%). Finantskriisi aeg, mis tõi kaasa ka elanike suurema sõltuvuse riigi ja omavalitsuse pakutavast sotsiaalabist, tõstis valimisaktiivsuse 2009. aastal koguni üle 60%, kuid seejärel on liigutud jälle allamäge ning viimati saavutati tulemuseks aktiivsus 53,3%.
Valimisi korraldav valimiskomisjon on teinud küll omalt poolt kõik, et valimistoiming oleks muutuvate aegadega kooskõlas, valijale aina lihtsam ja mugavam. E- ja eelhääletamine, valimiskoha vaba valimine ja muu, mida juurde pakutakse, ei ole siiski suutnud täiel määral korvata valijaskonna huvi jahtumist. Uute hääletusviiside ja -võimaluste kasutamine on tulnud puhtalt valimispäeval hääletamise arvelt ning küllap seisame oktoobri keskel jälle fakti ees, et omavalitsusel on taga vähem kui poole elektoraadi toetus. Demokraatia tervise kohta see just midagi head ei ütle. Optimist võiks loota, et nagu finantskriis paneb ka kaua kestnud tervisekriis inimesed rohkem omavalitsusele lootma, kohalikku võimu rohkem usaldama vähemasti seal, kus see on end tublina tõestanud. Institutsioonide usaldusväärsuse uuringutest nähtub, et viimastel aastatel ongi elanike usaldus omavalitsuse vastu reipalt kasvanud ning aasta eest oli usalduse-umbusalduse saldo rekordiliselt 53%.
Nagu paljudes eluvaldkondades kahjuks tavaks saanud, lohiseb reegleid kehtestav erakondade moodustatud keskvõim ühiskonna arengu sabas. Omavalitsus saab olla kasulik ja autonoomne, kui talle on selleks seadusega kindlustatud piisavalt otsustusvabadust ning tuluallikaid. Kuigi on ammu teada, et Eestis on mõlemat ebapiisavalt, ei ole parlament ka viimasest valimisest, mil omavalitsusi muudkui liideti, tugevdati ja tõhustati, möödunud aja jooksul midagi märkimisväärset omavalitsusele juurde andnud. Tallinnas kehtib endiselt valijate tahet moonutav mandaatide jaotamise süsteem, puuduvad sunnimehhanismid omavalitsuste piire ületava koostöö parandamiseks ja pealinna erandlikku olukorda reguleeriv seadus, rääkimata selgest vahetegemisest keskuste ja perifeeria vahel nii oma kui ka Euroopa abiraha jaotamisel.
Küsimusele, miks keskvõim, kelle käes on seaduste muutmine, midagi ette ei võta, on lihtne vastata: autonoomsed ja jõukad ning seetõttu võib-olla ka isepäised ehk ideoloogiliselt kõikuvad linna- ja vallavalitsused ei vasta erakondliku võimupüramiidi huvidele. Erakonnad tahavad domineerida ja allutada, omavalitsused on aga head pesakesed, kus avaliku raha eest järgmise põlve parteitöötajaid kasvatada ning mille toel erakondade ülemaalist struktuuri püsti hoida.
Domineerimise ja kõige valitsemise tahe ilmutab end nii erakondade kampaaniasõnumites kui ka kandidaatide valikus ja paigutuses. Suuremad erakonnad on raamistanud oma kohalikud ja piirkondlikud lubadused üleriigiliste plaanidega, mille realiseerimine on ainult keskvõimu pädevuses. Sisuliselt lubatakse volikogude valijatele, et kui valite meie omad, siis saate riigieelarvest ministeeriumide ja ametite kaudu lisaraha, aga mitte ise vabalt kasutamiseks (see juhtuks, kui muudetaks maksuseadusi), vaid keskvõimu äranägemise järgi kulutamiseks. Kohalik võim on selles raamistuses ainult alandlik riigivõimu helduse vahendaja ja sõnum valijale, et parteide valimisnimekirju peab eelistama valimisliitude omadele ainult sel lihtsal põhjusel, et viimaste käsi ei ulatu iial keskvõimu rahakotti, parteide oma aga kui mitte alati, siis koalitsioonide vahetumisel varem või hiljem ikka midagi omadele krabab.
Omavalitsuse sõltumatuse kahandamise tähtis instrument on ka nn kahe tooli seadus, mis võimaldab kõigil riigikogu liikmetel kuuluda ka mõnda volikogusse – kui valitakse. On väheusutav, et riigikogu liikmed suudavad riigi- ja kohalikud asjad rangelt lahus hoida, nii et parem ajupoolkera vaatab kõike läbi maailmavaatelise, vasak aga läbi ideoloogiavaba korraldusliku prisma. Pigem võib volikogudesse parteilist joont hoidma suunatud riigikogu liikmeid nimetada mõjuagentideks, kes täidavad oma parteilist kohust sama meelekindlusega nagu kahekümne viie tuhandelane Semjon Davõdov Gremjatši Logi kolhoosis.
Ööpäev läbi valitsemistööd tegevate ministrite kandideerimise volikogudesse mõistis Toomas Sildam ERRis ebaausana hukka. Mõistan siinkohal üle. On selge, et ükski minister oma ametit valimiste järel volikokku kuulumise nimel maha ei pane. Milleks siis pretendeerida kohale, mida täita ei kavatseta? Motiiv on taas ilmne. Kui keegi, siis just minister kui valitsuse ehk igast parlamendiliikmest suurema võimutäiuse esindaja saab anda ka kattega lubadusi. Ütleme minister, mõtleme – raha! Igal valijal, kes kampaaniasündmusel mõnd ministrit kohtab, soovitan sellelt nõudlikult küsida, kas tal põhitöö riigivalitsemisel tervenisti tehtud, et jätkub aega end kohalikesse asjadesse segada. Küsida, kuni ministril piinlik ja paha hakkab.
Ministrite ja riigikogu liikmete kandideerimine tugevdab kas planeeritult või soovimatult valija muljet, et kohalik võim ei ole autonoomne, vaid nii sõltumatu, et temast ei sõltu mitte midagi. Sellel on tagajärjed. Esmajoones saavad kannatada need inimesed, kes soovivad siiralt volikogus kohalikku elu edendada ning teha seda võimalikult tugeva mandaadi ehk rohkete häälte toel. Miks peaks keegi kulutama kas või sekundigi oma elust hääle andmisele valimistel, kui kujundatud on üldine arusaam või lausa veendumus, et sellest häälest ei sõltu midagi või kui, siis väga vähe?
Volikogud moodustatakse pärast valimisi, sõltumata valimisaktiivsusest. Kui aga volikogu esindab vähem kui poole valijate tahet, siis keda ta ikkagi esindab? Valimisaktiivsuse õhutamine ei ole valimiskomisjoni, vaid ikka valimistel kandideerivate isikute ja ühenduste esmane ja püha ülesanne. Aktiivsuse taassünniks jääb selgelt väheks, kui lubada ainult riigieelarve kaudu raha hankimist ning kohaliku tasandi lubadusena teha seda ja veel kord seda, mida alati on tehtud, mis kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega niikuinii töökohustuseks pandud ja mida 50aastased mehed kõige paremini oskavad. Järgmistel valimistel on need mehed juba 54aastased.
Kas riigivalitsemises saab rääkida moevooludest? Kui käsitleda populaarsust koguvat nügimist (nudge theory) riigivalitsemiseks tarviliku võimutehnoloogiana, siis võime sellest rääkida küll. 2003. aastal Cass Sunsteini ja Richard Thaleri loodud teooria on paarikümne aastaga saanud nišiteemast peavooluks. Riikide valitsuste juurde on loodud spetsiaalsed nügimisüksused ja Eestiski on riigi palgal inimesi, kelle töö sisuks on nügimine või sellealase nõu pakkumine.
Thaleri ja Sunsteini nügimiskäsitlus tugineb libertaarse paternalismi filosoofilistele printsiipidele. Libertaarne paternalism lähtub kahest eeldusest: paternalism on vältimatu ja esineb kõikjal, meie valikud on alati mingil moel suunatud. Näiteks kauplustes, kus kaup on asetatud nii, et meid suunatakse valima teatud tooteid; elukeskkonna infrastruktuur kujundab meie elurütmi jne. Teise libertaarse aluseelduse järgi on valikuvabadus väärtus, mida tuleb kaitsta.
Libertaarse paternalismi kesksed mõisted on valikute arhitektuur ja nügimine. Esimene mõiste märgib keskkonda, mis on kujundatud teatud viisil, selleks et juhtida inimeste valikuid. Nügimine on aga keskkonnas kindel aspekt, mis viib teatud käitumiseni.1 Sunsteini kuulsaim näide nügimise selgitamiseks on GPS-seade, millega arvutatakse välja parim marsruut sihtkohta. Kui tahad minna Nuustakule, on sul vabadus seda teha. GPS-seade aitab tuua selgust, mis teed pidi sinna minna ja pakub välja marsruudi. Aga alati on võimalik peatuseks teelt maha keerata või teist teed mööda sihtkohta minna.
Nügimine on võimutehnoloogia
Nügimise teooria keskmes olev Thaleri ja Sunsteini raamat „Nudge“ (2017. aastal eesti keeles ilmunud pealkirja all „Nügimine“) on väga hästi kirjutatud – see on haarav, kergesti loetav ja meenutab rohkem lugejat võimestavat eneseabiõpikut kui tõsiteadust. Teoses kirjeldatud esmapilgul lihtne kommunikatsioonikeskne käsitlus sobitub väga hästi lääne avaliku sektori üldiste arengujoontega, nt mediatiseerumine,2 valge propaganda,3 usinam kasutus ja fookus ennetusele. Nügimise kommunikatsioonikeskne ja liberaalne olemus näib selgitavat ka seda, miks soovib avalik sektor nügimiseks nimetada nähtusi, mis teooria raamistiku põhjal nügimised ei ole. Näiteks karistamine ega karistusega ähvardamine ei ole nügimine, mis tähendab, et maanteel autojuhti rahunemispeatusega karistades võib olla tegemist efektiivsema või innovaatilisema karistuspraktikaga, mitte nügimisega.
Kui tulemus on positiivne, loetakse indiviidi valikutesse sekkumist ja tema nügimist kasulikuks. Aga kes kontrollib nügijaid ja kuidas olla kindel, et valikute arhitektid tõesti teavad, mis on parem?
Nügimise järgijaid näib eksitavat see, et teooria loojad distantseerivad oma tegevuse võimust ja valitsemisest. Laenates sõnu professor Peeter Seljalt, on selline võimukäsitlus naiiv-hobbesilik, sest võimu on mõistetud karistamise kaudu: kui pole karistust, siis ei ole ka võimu. Ühtlasi on selline käsitlus kommunikatsioonivõte, mis aitab nügimist kui teatud aspektides probleemset ja manipulatiivset võimutehnoloogiat esitleda süütumana ja võimust väljapoole jäävana. Seega tuleb tunnistada, et ühel või teisel viisil meie käitumist korrigeerima kippuval nügival võimul on küll leebem ja vähem väekas nägu, kuid tema valitsemise eesmärgid on samad.
Nügimise võimutehnoloogilist olemust aitab mõista Michel Foucault’ käsitlus valitsemismeelsusest (pr gouvernmentalité, ingl governmentality). Tänapäeva võimu iseloomustab n-ö normaalsuse maksmapanek, millega soovitakse kujundada meie valikuid normile vastavas suunas. See haakub otseselt ka nügimisega, kusjuures Foucault pakub vastuse ka sellele, miks libertaarne paternalism kui oksüümoron on üldse aktsepteeritav. Vabadus ja võim ei ole tema meelest vastandid, vaid teineteise olemasoluks vajalikud eeldused. Selles suhtes ilmnev võimu relatsiooniline olemus – võim kui osapoolte omavaheline suhe, mis (taas)loob end toimimises – haakub otseselt nügimise peamõttega: orja ei ole vaja nügida ja valikute arhitekti vajab ainult vaba inimene.
Nügimine on oma olemuselt võimutehnoloogia, sest nügimises leidub Foucault’ kirjeldatud kristlikule pastoraalvõimule omane taotlus minna „inimese sisse“ ja tegeleda tema mõttemaailmaga. Peale selle leidub nügimises ambitsioon olla biovõimu edasiarendus, millega püütakse keskkonda kujundades populatsioon kontrolli alla saada, teha tema käitumine kontrollitumaks ja ennustatavamaks. Nügimises ilmneb teaduslikkust ja mõõdetavust, mis Foucault’ sõnul iseloomustab tänapäeva võimu. Sunsteini ja Thaleri kirjeldatud nügimist esineb nende arvates kõikjal, nii nagu Foucault’ kirjeldatud võimugi.
Mis nügimisel viga on?
Nügimise suurim probleem seisneb selles, et olemas on nügimised, mille suhtes me oleme leplikud. Meid ei häiri, et kaupmehed kujundavad tootepaigutusega meie ostukäitumist ja ettevõtjad suunavad tarbimist. Ka see, kui keegi lapsi rohkem raamatuid lugema või sporti tegema nügib, on ilmselt aktsepteeritav. Meid enamasti ei häiri, et suitsetajate elu on tehtud keerulisemaks ja sigarettide ostmiseks peab teadma, kust neid leida. Meile sobib ka see, kui riik teeb midagi lihtsamaks, odavamaks või paremaks. Marc Schuilenburgi ja Rik Peetersi4 sõnul kerkib nügimise probleemsus esile siis, kui sekkutakse meie elukorraldusse mõttepoliitika (mind-politics) tasemel. Kiivalt mõtteprotsesside valitsemisele keskendunud riiki tuleb suhtuda ettevaatlikkusega, aga nügimist hoitakse kavalalt kohas, kus meil on raske seda mitte aktsepteerida – see justkui reguleerib meie elustiili, mitte sisulisi ja kaalukaid valikuid.
Teine probleem seisneb selles, kes kontrollib nügijaid ja kuidas olla kindel, et valikute arhitektid tõesti teavad, mis on parem. Nügimise režiimile allutatutel ei ole enam võimalik langetada otsuseid iseseisvalt, vaid valitsus nügib neid tegema „õigeid“ otsuseid, neid surutakse leebel moel suunas, mida poliitikakujundajad peavad oma poliitika subjektidele heaks. Riccardo Rebonato5 hinnangul eitavad libertaarsed paternalistid seda, kuidas otsustusprotsess tegelikult toimib.
Kui tulemus on positiivne, loetakse indiviidi valikutesse sekkumist ja tema nügimist kasulikuks. Aga kelle huvides peab tulemus olema positiivne? Kuidas hinnata olukordi, kus valikutesse sekkumine on täna aktsepteeritav, aga homme enam mingil põhjusel mitte? Võtame näiteks koroonaviiruse vastase võitluse, mis tõstatab küsimusi, kas ja millisel moel võib riik inimese valikutesse sekkuda. Ja küsimus on ka selles, kuidas talitada, kui omavahel lähevad vastuollu riigi ja indiviidi vaated sellest, mis on hea. Ühtlasi peaksime teadma vastust küsimusele, kas nügimine sobib ennekõike inimesele või riigile.
Kuigi nügimine kogub populaarsust, ei ole üksmeelset arvamust, et tegemist on praktikaga, mis sobib riigi poliitikas kasutamiseks ja on kõikjal aktsepteeritav. Seni kuni riigid oma ametnikega rahvast nügivad, on tegemist võimutehnoloogiaga ja seal ei maksa ajada hägusat juttu loodavast paremast maailmast. Nügimise osas tuleb säilitada eluterve kriitiline meel ja selle vaateviisi probleemsust ei tohi ignoreerida.
Võttes siis see kõik kokku, on oluline:
• rääkida nügimisest kui võimutehnoloogiast ja mitte segi ajada teiste võimutehnoloogiliste lahendustega nagu näiteks karistamine;
• mõista oma rolli valikute arhitektina, eriti oluline on see ametites, mis määravad palju, nt politseinikud, õpetajad, arstid jne.
• nügimise kõrval tasub tegeleda praeguse süsteemi vigade kaotamisega, millest Thaler ja Sunstein viimastel aastatel on rääkinud terminiga sludge6jamida eesti keeles võib mõista kui muda või mudamülgast, mis takistab inimesel liikuda õiges suunas. Meie ülesanne võiks olla nutikate meetoditega inimese „õigeks väänamise“ asemel tema elu lihtsustamine.
Autori 2021. aasta kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööd „Nügimine kui võimu ja valitsemise tehnoloogia“ saab lugeda veebiaadressil:
1 Pelle Guldborg Hansen, Andreas Maaløe Jespersen, Nudge and the Manipulation of Choice: A Framework for the Responsible Use of the Nudge Approach to Behaviour Change in Public Policy. European Journal of Risk Regulation 2013, 4(1), 3–28.
2 Mediatiseerumine on protsess, mille käigus võtavad eri valdkonnad üle meedia loogika. Sisuliste küsimuste asemel on juhtimistasandil oluline see, kuidas ja milliseks kujuneb ühe või teise otsuse kommunikatsioon ning selle võimalik mõju. Thorbjørnsrud, Kjersti & Figenschou, Tine & Ihlen, Øyvind. (2014). Mediatization in public bureaucracies: A typology. Communications. 39. 3–22. 10.1515/commun-2014-0002.
3 Propaganda puhul saab eristada valget ja musta propagandat. Valge propaganda puhul on tegu tõesel informatsioonil ja avalikel allikatel põhineva propaganda vormiga. Musta propaganda puhul on tegemist sisult eksitava ja mittetõese kommunikatsiooniga, mille tõeline allikas on varjatud. Y. Golovchenko, C. Buntain, G. Eady, M. A. Brown, & J. A. Tucker, Cross-Platform State Propaganda: Russian Trolls on Twitter and YouTube during the 2016 U.S. Presidential Election. The International Journal of Press/Politics 2020 25(3), 357–389.
4 Marc Schuilenburg, Rik Peeters, From Biopolitics to Mindpolitics: Nudging in Safety and Security Management. Open! Platform for Art, Culture & the Public Domain 2015, 1–7.
5 Riccardo Rebonato, A Critical Assessment of Libertarian Paternalism. Journal of Consumer Policy 2014, vol. 37(3), pages 357–396.
6 Rachard H. Thaler, Nudge, not sludge. Science. Vol. 361. Issue 6401. 3. VIII 2018. https://science.sciencemag.org/content/361/6401/431
Kui rahvusooperi Estonia juurdeehitis sai kevadel riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valimisel kultuurikomisjonilt heakskiidu, võis jääda mulje, et muusikavaldkonna probleemid on sellega lahendatud. Ooperimaja ehitus ei leevenda aga tänapäevase kontserdimaja vajadust Tallinnas. Sellele on järjekindlalt osutanud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes esitasid kontserdimaja idee ka kultuurikomisjonile, kuid see ei osutunud valituks.
Kutsusime kokku vestlusringi, et keskenduda viimati välja pakutud lahendusele rajada uus kontserdimaja Skåne bastionile. Mis sai sellele ideele saatuslikuks ning kas on veel võimalik, et 2026. aastal tähistame ERSO 100. ja EFK 45. aastapäeva uues kontserdimajas?
Tänapäevase kontserdimaja vajadusest ja võimalusest ehitada see Skåne bastionialale kõnelevad Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri juhatuse liige Kristjan Hallik, Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamägi, ajaloolise militaararhitektuuri uurija ja Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog Ragnar Nurk, arhitekt ja arhitektide liidu president Andro Mänd ning tehnikaülikoolis magistritöö „Skåne bastioni taassünd. Tallinna uus kontserdimaja“ kaitsnud Katarina Koroljova.
Kristjan Hallik: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester alustas 95 aastat tagasi koos Eesti Raadioga ühes stuudioks kohandatud vanalinna korteris. Vahepeal on ringhäälingule ehitatud vana raadiomaja ja uus raadiomaja, kusjuures viimane on juba ka renoveeritud. Orkestri ja ringhäälingu teed on vahepeal küll lahku läinud, aga ERSO on 95 aasta vältel tööd teinud ja esinenud ikka selleks kohandatud ruumides. Estonia kontserdisaal on samuti kunagi ehitatud pidude ja ürituste saaliks, kus on peetud ka kõikvõimalikke spordivõistlusi. On küll õnnestunud luua väga hea akustikaga ruum, kuid see ei ole mõeldud sümfoonilise muusika jaoks. Sisuliselt kogu tänapäevasena väljakujunenud sümfooniaorkestrile kirjutatud repertuaari jaoks on Estonia kontserdisaali akustiline ruum liiga väike. Juba alates XIX sajandi muusikast, mis põhimõtteliselt tähendabki repertuaari enamikku. Eriti problemaatilised on loomulikult suuremad koosseisud ja kunstideülesed projektid.
Mul oli möödunud kevadel väga kurb kuulata jutte, et võib-olla kultuuriraha ei peaks panustama betooni. Seda on mõnus rääkida värskelt renoveeritud raadiostuudios, aga sümfoonilise muusika esitamise paralleel võiks olla see, kui raadiot tehakse ühest väikesest vannitoast, nii et pooled sõnad lähevad kuulajale kaduma. Meie esinduskoor Eesti Filharmoonia Kammerkoor töötabki õigupoolest sellises väikeses riidekapis. Ma olen täiesti veendunud, et betooni on vaja investeerida. See väärtustabki inimesi, kui neile luuakse väärikad töötingimused.
Kas vastab tõele, et EFK töötingimusi saab praegu võrrelda riidekapiga?
Esper Linnamägi
Esper Linnamägi: Põhimõtteliselt küll. Kui räägime aastakümnete jooksul rahvusvaheliselt läbi löönud professionaalse kollektiivi elementaarsetest töötingimustest, siis ei kannata olukord kriitikat. Meil puudub üldse koht, kus olla ja oma esinemisi korraldada – seda olukorda sobib iseloomustama sõna „kodutus“. Oma kontserte peame kogu aeg planeerima kuskil kellegagi koostöös. Nii ERSO kui ka EFK otsivad endale kodu. Ma usun, et see ei ole vägivaldselt öeldud, et praeguseks juba 30 aastat taas iseseisev riik võiks endale lubada ühe tänapäevase kontserdimaja. See ei ole ainult maja väga kõrgetasemelistele muusikutele, kes loovad sinna väärika sisu, vaid see on omamoodi tõmbekeskus nii turistidele, siinsetele elanikele kui ka mitmesugustele muusikainstitutsioonidele. Iga uus kultuuriobjekt süvendab liikumist. Kultuur on nii inimeste kui ka majanduse käivitaja. Ja koht on väga oluline.
Kohast me seekord räägimegi. ERSO ja EFK esitasid riiklikult tähtsate kultuuriobjektide konkursile oma kontserdimaja idee ja lõppvooru jõudis kavand, mille järgi asuks kontserdimaja Skåne bastioni alal. Ragnar Nurk, te kirjutasite 30. aprillil Sirbis linnakindlustustest ja kultuuriobjektidest1 ning avaldasite seal kahetsust, et nii Estonia juurdeehitise kui ka kontserdimaja idee tungib Tallinna ajaloolisele linnakindlustusalale. Miks see teile ei meeldi?
Ragnar Nurk: Ei saa öelda, et mul oleks mingisugune subjektiivne arvamus, et see mulle ei meeldi. Pigem juhtisin
Ragnar Nurk
oma artiklis tähelepanu sellele, et meie vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse ja ka muinsuskaitse seisukohast on sellega seoses kokku lepitud mängureeglid, mis puudutavad uushoonestuse rajamist vanalinna ja sealhulgas bastionaalvööndi alale. Kui vanalinna uusi hooneid rajatakse, on üldiselt tegu väga suure erandiga. Säilinud muldkindlustuste kohta on Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses välja toodud vägagi konkreetsed põhimõtted, millest peab muinsuskaitse muldkindlustusalale planeeritavate uute hoonete projekte kaaludes lähtuma. Hoiduda tuleb muldkindlustuse sisekubatuuri hoonetena väljaehitamisest ja muldkindlustuste peale ehitamisest. Kui rääkida protsessist, kuidas on valitud riiklikult tähtsad kultuuriobjektid, siis muinsuskaitse seisukohast peaks asi algama muinsuskaitse eritingimuste koostamisest. Sellega sõnastatakse muinsuskaitselised piirangud, mis käivad konkreetse objekti kohta. Ma ei saa praegu ka öelda, et räägin kogu muinsuskaitse või ka linna muinsuskaitse nimel, sest kehtivaid eritingimusi Skåne bastionile praeguse seisuga väljastatud ei ole. Muinsuskaitse komisjonid ja eksperdinõukogud, kes neid otsuseid langetavad, on näinud ainult eskiise kontserdimaja variandi kohta, ilma et enne oleks kokku lepitud, mis on Skåne bastionil muinsuskaitse seisukohast üldse võimalik ja mis mitte.
See probleemistik kattub osaliselt Estonia juurdeehitise teemaga, millega seoses tegi mai lõpus pöördumise ka arhitektide liit. Andro Mänd, selle pöördumise selgituses toonitasite vajadust sõnastada riiklikult tähtsate kultuuriobjektide ideid lõdvemalt ja tegeleda kiiremas korras hoopis kultuuriobjektide jaoks vajaliku maa ostmisega, kuivõrd 10–15 aasta pärast, mil neid hooneid ehitama hakatakse, ei ole Tallinna kesklinnas võimalik enam hoonestamata krunti leida.2 See küsimus puudutab nüüd otseselt ka uut võimalikku kontserdimaja.
Katarina Koroljova ja Andro Mänd
AndroMänd: Ütlen kohe, et mina ega arhitektide liit ei ole kuidagi Estonia vastu. Vastupidi, ma leian, et see on väga hea valik, aga ettepanek, mille tegime ka riigikogule ja kultuurikomisjonile, seisnes selles, et nad sõnastaksid tingimused lõdvemalt – kas „juurdeehitis või uus hoone“. Palun ärme pane seda asja lukku, sest muidu juhtub 15 aasta pärast nii, et Estonia ei saa mitte midagi. Projekteerimise ja ehituse valdkonnas tegutsedes võin öelda, et kui muinsuskaitseamet ei anna luba ja kui maa omanik – praegusel juhul Tallinna linn – ei anna luba, siis ei ole Eesti vabariigis võimalik sinna seda hoonet rajada. Seepärast on mulle täiesti arusaamatu, miks meie poliitikud ei ole nõus seda vastuvõetavas otsuses lõdvemalt sõnastama. On näha, et kogu kultuurirahastuse teema on otseselt seotud kohalike valimistega. Kultuurilist kaalutlust on siin kahjuks väga vähe.
Tulles teema juurde, et Tallinn ehitatakse täis, siis nii on. See ei ole ainult Tallinna probleem, paraku arendatakse meie linnu lapiteki põhimõttel. Meie linnadel puudub mitmekümneaastane visioon. Siin on mitmeid põhjuseid. Üks, mille kohe nimetan, on see, et poliitikud on kaaperdanud linnaplaneerimise. Tallinnas ei ole juba paar aastat isegi linnaarhitekti ametikohta. Ainuke linn Eestis – see on absurd. Kui 1990. aastate alguses olid linnaarhitektid enamikus Eesti linnades abilinnapea positsioonil, siis aasta-aastalt on neid kõrvale lükatud ja poliitikud on need kohad üle võtnud. Erialainimeste sõna ei maksa enam ja me näeme, et Tallinna linnal ei ole üldse mingit visiooni, kuhu selliseid suuri objekte rajada. Tallinna häda on ka selles, et meil ei ole maad, nagu on Helsingis. See on juba 1990. aastate alguse probleem, et linnad jäeti maast ilma. See on õnnetus, aga mingisuguseid kohti veel on.
Kuna sadam oli suletud tsoon, siis näiteks sadamaalas on veel maad. Ma tean, et Tallinna Sadam on seda ka pakkunud, eelkõige Estoniale, aga paraku selgus Tallinna Sadamaga suheldes, et Estonia ei ole selle vastu mingisugust huvi üles näidanud. Poliitikud on varmalt väitnud, et maa ostmine on kallis, aga Tallinna Sadama sõnum oli see, et keegi ei ole nendega isegi rääkinud. Võib-olla antaks see sajaks aastaks rendile, lepinguid on igasuguseid. Siis on juttu olnud sellest, et seal on tuuline, seal ei ole elu, inimesed ei käi seal. See näitab jälle, et ühiskonnas ei suudeta ette näha 15–20 aasta arengut. Linnaplaneerijatena näeme, et elu on liikumas mere äärde. Seal on Lennusadam, loodusmuuseum tuleb mere äärde, Patarei merekindlus tehakse korda, ükskord jõutakse ka linnahallini. Nüüd on avatud uus kruiisiterminal, mis on kasutuses ju ainult suvel. Muul ajal korraldatakse seal üritusi. Kogu see rannik saab aktiivseks tsooniks ja seal on veel krunte. Praegu on veel viimane hetk tegutseda, et sinna midagi suurt rajada. Kui Estonia ei võta vedu, siis mul oleks nii ERSO-le kui ka EFK-le soovitus kiiresti Tallinna Sadama jutule minna, sest neil on veel häid krunte.
Praegu kujutame ette, et see on tühermaa, kus ulub tuul, aga 15 aasta pärast on linn sinnani laienenud, on tekkinud hoonestus ja haljastus. Soovin, et me ühiskonnana näeksime seda võimalust ja kasutaksime viimast ajahetke, mil tõesti veel saab Tallinna midagi suurt rajada. Tallinn on selles mõttes õnnetu linn, et meri asub meist põhjas. Pärnu on ideaalne, sest avaneb mere poole lõunasse, aga Admiraliteedi basseini äärne on Tallinnas samamoodi lõunasse avatud.
Ka Skåne bastionile kontserdimaja rajamise idee ei ole tulnud tühja koha pealt. Praegu on see suure potentsiaaliga asupaik õnnetus seisus: sinna on keeruline pääseda, veel keerulisem on sealt lahkuda ja kuigi palju seal ei käida. See erakordne ajalooline pärand, mis Skåne bastioni alal peitub, ei ole praegu linnaelanikele kuigivõrd ligipääsetav.
Nurk: Jah, seda ei eita keegi – ka mitte muinsuskaitse –, et Skåne bastion vajab korrastamist ja arendamist. Kui Skåne bastion oli XIX sajandil pärast Krimmi sõda sõjalisest kasutusest välja langenud, korrastati bastioniala pargiks, sinna rajati ka restoran ja see koht oli küllaltki populaarne. XX sajandist on bastioni saatus hakanud veidi allamäge minema: sinna kõrvale tuli raudtee hoonestu, siis tuli merevaate ette tööstus oma tossavate korstnatega ning kõige tipuks rajati 1930. aastate alguses bastioni ja vanalinna vahelt läbi Rannamäe tee. Nõukogude ajal oli Skånel mereväe vabaõhupark koos suveteatri hoonega, mis on praeguseks hävinenud. 1990. aastatel järgnesid segased omandivaidlused ja linn sai bastioni oma käsutusse alles 2000. aastate alguses, mil see hädapäraselt korrastati. Ilmselgelt on linnal aega võtnud, et atra seada ja tulevikuplaane kujundada. Praegu on linnal bastioniala arenduseks visioonid olemas: linnaplaneerijad on mõned aastad tagasi koostanud struktuurplaani, mis käsitleb terviklikumalt nii bastioni kui ka selle ümbrust. Sealhulgas on ette nähtud, et võiks taasavada vahepeal osaliselt täidetud vallikraavi, luua sinna atraktiivsema linnaruumi ja tuua sinna ka muid sportimisvõimalusi peale praeguse jalgpalliväljaku. Küsimus on selles, et kuna bastion on õnnetusse olukorda sattunud, siis kas läheneda sellele praegu kui Eesti ajaloolise militaararhitektuuri ühele tippteosele restaureerival viisil, üritades ajaloolisi väärtusi välja tuua, või tekitada sinna mastaapne uus hoone, mis hakkab ajaloolise kehandiga konkureerima, muu hulgas ka vaadetes.
Kui jälgida riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valimist, siis jääb mulje, et Tallinna kesklinnas saab kultuuritempleid rajada ainult vanalinna ümbritsevasse rohevööndisse parkide arvelt, aga arvan, et see ei ole õige. Juba XIX sajandil kindluse demilitariseerimise ajal võeti suund sinnapoole, et vanalinna ümbritseks just roheline vöönd ja tänapäeval, kui hoonestus vanalinna vahetus läheduses muutub järjest mastaapsemaks, siis vanalinna ümbritseva rohevööndi tähtsus ainult kasvab. Peaksime uutele suurehitistele sobivat kohta otsides vaatama vanalinnast ja selle rohevööndist kaugemale, mitte panema vanalinna ja selle alla kuuluvaid ajaloolisi kindlustusi konkureerima suurte uusehitistega.
Suur küsimus on see: mis hinnaga Skånele midagi rajada? Seejuures ei saa ka muinsuskaitse seisukohast öelda, et teatud ehitusmaht ei ole seal võimalik, aga siis tuleb küsida, mis on see ajalooliselt põhjendatud maht ja kas bastion või enamik sellest jääb kõigi linlaste käsutusse rohealana, mida see tegelikult peaks vanalinna ümbritseva bastionaal- ja rohevööndi osana olema. Ajalooliselt põhjendatud oleks taastada Rannamäe tee pool küljes paiknenud püssirohuaida maht: see bastionile hädavajalik ehitis oli küllaltki suur viilkatusega hoone. Siis on bastioni sees varjend, mis ehitati Teise maailmasõja alguses ja mille mahus ajaloolisi kihistusi säilinud ei ole. Peale selle asus tsaariaja lõpus bastioni peal puust restoranihoone, millega oleks ajalooliselt täiesti põhjendatud ka mingi uus paviljonilaadne pealisehitis. Küsimus on seega mahus ja ka kavandatava kontserdihoone puhul on väga suur kahtlus, kas Skånele mahub Tallinna suurim klassikalise muusika esitamiseks mõeldud kontserdisaal koos kõigi abiruumidega.
Mänd: Aga millised funktsioonid võiksid seda bastioni elus hoida?
Nurk: See on suur küsimus ja seda tulebki arutada. Kui rääkida kontserdipaigast, siis võib-olla tuleksid kõne alla kammerlikumad variandid.
Mänd: Arhitektide liidu üks suuremaid hirme on see, et Skåne bastion jääbki selliseks surnud tsooniks. Ka meie vanalinn on elukeskkonnana muutunud pigem kõrbeks. See on üsna monofunktsionaalne ja elu on sealt ära läinud. Vanalinna piirkond vajab uusi lähenemisviise, olgu see filharmoonia või midagi muud, mis sinna tuleb. Saan aru, et esimese sammuna peaksid ERSO ja EFK küsima muinsuskaitse eritingimusi, et näha, mida muinsuskaitse sinna üldse lubab. Saan aru, et neid ei ole veel küsitud ega taotletud.
Linnamägi: Mis puudutab eespool öeldut, siis kindlasti tuleb läbi käia muinsuskaitse sätestatud võimalused, aga kohana on Skåne väga perspektiivne paik, olgu seal siis suur kontserdisaal või midagi muud. Juba praegu on seal lähedal Kultuurikatel ja kunstiakadeemia. Meie meelest sobiks see koht filharmoonia jaoks väga hästi. Kui suur see kontserdimaja lõppkokkuvõttes oleks, selgub analüüside käigus. Praeguseks on aga kultuurikomisjon oma otsuse langetanud. ERSO ja EFK esindajatena saame seda teemat üleval hoida, sest kontserdimaja puudumine on tõsine probleem. Mitte ainult praegustele muusikutele, kel ei ole väljundit ja keda seetõttu võib-olla natuke alaväärtustatakse, vaid ka tulevikku silmas pidades. Sel teemal on palju rohkem kihte kui muinsuskaitse, linnaplaneerimine ja see, kuhu teha üks kontserdimaja.
Teen ettepaneku Skåne bastionilt veel mitte lahkuda. See oli lõppude lõpuks idee, millega EFK ja ERSO riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valimisel lõppvooru välja läksid. Konkursil esitleti Molumba arhitektuuribüroo eskiisi, aga Skåne bastion võimaliku kontserdimaja asukohana on inspireerinud teisigi. Sel kevadel kirjutas Katarina Koroljova tehnikaülikooli arhitektuuri eriala magistritöö teemal „Skåne bastioni taassünd. Tallinna uus kontserdimaja“, mille juhendaja oli Ignar Fjuk. Töö pälvis Irina Raua nimelise tunnustusstipendiumi. Kuidas te selle teemani jõudsite?
Katarina Koroljova ja Andro Mänd
Katarina Koroljova: Teema ettepaneku tegi juhendaja Ignar Fjuk. Kultuuriehitiste teema oli tol ajal päevakajaline ja see oli ka huvitav ruumiline ülesanne, nagu iga magistritöö lõppkokkuvõttes olema peab. Ühe ruumilise ülesande lahendus, üks võimalus tuhandetest.
Kas peate reaalseks, et Skånele võiks kunagi kerkida kontserdimaja?
Koroljova: Küsimusele, kas see on ainus õige koht, ma oma töös vastust ei otsinud. Algusest peale oli minu fookuses see konkreetne asukoht ja spetsiifiline funktsioon. Põhimõtteliselt võib ette kujutada, et see oleks võimalik. Mitte isegi stiilis „kõik on võimalik“, vaid see on arvestatav lahendus, aga ma kindlasti ei hakka ütlema, et see sinna tuleb. Laiem asukohtade analüüs jäi minu tööst välja, kõike ühe magistritööga teha ei saa. Võib-olla on see mereäärne piirkond tõesti mõeldav, aga siin on kaks küsimust, mille tõstatas Mart Kalm Estonia juurdeehitisest rääkides: kas hakkame kahetsema, kui viime olulised kultuuriobjektid kesklinnast eemale, ja kas kõik peab jääma kesklinna?3
Nurk: On tervitatav, et mängitakse selliseid mõttemänge, mis ühe variandina kunagi Skåne bastionile võiks tulla. Oleme näinud kolme varianti: Ignar Fjuki oma, arhitektuuribüroo Molumba eskiis ja nüüd see magistritöö. Need kõik on Ignar Fjuki enda või siis tema initsieeritud või algatatud tööd ja põhiosas on nad küllaltki sarnased. Muinsuskaitse seisukohast on nende kasutegur või hüve see, et ilmselt on alusena kasutatud asjast huvitatud muusikaorganisatsioonide tehtud mahulisi arvestusi. Tööde põhjal saame umbkaudse ettekujutuse hoone mahust, olenemata konkreetsest arhitektuursest lahendusest. Nüanssides need tõepoolest erinevad. Aga kõik need tööd näitavad, et kontserdimaja maht on selle ajaloolise kaitseehitisega kõrvutatult niivõrd kolossaalne, et see tähendaks ehituse jaoks poole bastioni tühjaks kaevamist, olgugi et sellele hoonele võib hiljem väliselt tagasi anda bastioni kuju.
Kõik nähtud variandid sisaldavad mõningaid ühiseid kaheldavaid lahendusi. Praeguse Rannamäe tee kohale on ette nähtud suur maa-alune tunnel, kust pääseb ühtlasi maa-alusesse parklasse, mis on kavandatud bastioni alla. Selline tunnel koos nende bastioni ja vanalinna vahele jäävate sisse- ja väljasõitudega, mis ei ole ju teab mis esteetilised, ei ole kõige parem idee. Mõte paigutada parkimisvõimalus bastioni sisse suurendab märkimisväärselt väljakaeve mahtu. Kõlab ka ebaloogiliselt rajada parkla mäe sisse ja siis hiljem mägi sinna peale uuesti tagasi panna. Maa-aluse parkla jaoks oleks mõistlikum variant, mida on ka varem välja pakutud, teha see vajadusel Põhja puiestee poole bastioni ees paikneva vallikraavi alale.
Mänd: Mul on väga hea meel, et nii arhitektuuribüroo Molumba, Ignar Fjuk kui ka Katarina Koroljova on selle teemaga tõesti tegelenud. Üle paarikümne aasta on bastionaalvöönd olnud puutumatu. See on südalinnas, me läbime seda pidevalt, aga keegi pole seda mõtestanud. Mul on ainult hea meel, et lõpuks on hakatud sellest rääkima. Kas selle peab konserveerima sellisena, nagu ta on, või tuleb seda kuidagi edasi arendada – igal juhul on tegemist tänuväärse aruteluga. Kuigi tõenäoliselt jäävad need lahendused „paberarhitektuuriks“, mis sellisel kujul kunagi ei realiseeru, on see mõtisklus vajalik. Mis puudutab igasuguseid visuaale, siis see teeb mind natuke ettevaatlikuks. Võime lubada, et tuleb avalik konkurss, aga meedia ja ühiskond hakkavad analüüsima visuaale, mis algul on välja käidud. Tartu südalinna kultuurikeskuse ümber toimuv on ideaalne näide. Vana visuaali tambitakse siiamaani. Igasugu visuaalide näitamise suhtes oleksin väga ettevaatlik: need hakkavad oma elu elama ja võivad algatustele hoopis kahju teha.
Kuidas peaks sel juhul toimuma ühiskondlik debatt, kui mingisuguseid visuaale ega mahueskiise näha anda ei tohi, sest need hakkavad elama oma elu? Pärast on see hoone meie ees püsti ja vaatepilt tabab meid siis esimest korda. See ei ole ju ka hea viis neid asju ajada?
Mänd: Kõik peab algama tellija lähteülesandest. Tellija peab kõigepealt väga põhjalikult läbi mõtlema, mida tal vaja on. Arhitektide liit korraldab või kooskõlastab aastas umbes 30 avalikku arhitektuurivõistlust. Me teame täpselt, millised on tulemused juhul, kui tellija pole põhjalikult läbi mõelnud, mida tal konkreetselt vaja on. Tihti on soovid suuremad kui majanduslikud võimalused. See on sage probleem, et tullakse suurte ideedega, mida pole võimalik ellu viia. Eeltöö tuleks teha hästi põhjalikult. Veel enne kui need asjad avalikkuse ette jõuavad, tuleb oma majas kõik läbi mõelda. Järgmisena tuleb väga põhjalikult suhelda ametkondadega. Muinsuskaitse on Tallinna vanalinnas ja kesklinna piirkonnas üks kõige suuremaid mõjutajaid.
Protsessi algatamiseks ja inimeste kaasamiseks on mitmesuguseid võimalusi: linnafoorum on formaat, kus asjaga seotud inimesed ja need, kes lihtsalt huvi tunnevad, saavad kokku tulla, arutada, pakkuda ideid ja teha mitmesuguseid töötubasid. Aga üldiselt lõpeb see kõik avaliku arhitektuurivõistlusega. Ikkagi eriala professionaalid võistlevad omavahel, kes suudab anda parima lahenduse. See kõlab võib-olla ebademokraatlikult, aga ma arvan, et teatud asjade puhul ei saa kahjuks kõigiga arvestada. Muidu ei jõua me mitte kuskile. Mingites olukordades tuleb usaldada erialainimeste lahendusi ja arvamusi. Tean, et see on väga ebapopulaarne, mida ma praegu ütlen, aga nii see on. Kutsun üles usaldama inimesi, kes on õppinud projekteerimist ja linnaplaneerimist. Selleks et saada kõrgeimat arhitekti kutset, kulub kauem aega kui kirurgil.
Kas praegu ei ole segadus ka selles, millist nõu on EFK-le ja ERSO-le linna poolt antud? Kui selgus, et Helioru kontserdimaja idee Harjuorus jääb kõrvale, siis Tallinna strateegiakeskus eesotsas Ignar Fjukiga ise suunas tookord muusikaorganisatsioonid kontserdimajale uut asukohta otsima Skåne bastionilt.
Nurk: Linn on ka veidi suurem süsteem. Praegusel juhul ei ole näiteks strateegiakeskus ja linna muinsuskaitse, mis tegutseb riigi muinsuskaitse halduspartnerina, üks ja seesama. Tõepoolest, me ei ütle ju, et Skåne bastioni poleks võinud arutada ega läbi mängida, see ei ole iseenesest üldse paha. Aga ma ei usu ka, et keegi oleks saanud huvitatud osalistele linna poolt lubada, et Skåne bastionile kontserdimaja tingimata rajatakse. Mis puutub muinsuskaitsesse, siis, tõepoolest, kultuurikomisjonis arutlusel olnud variantide puhul muinsuskaitsega küll konsulteeriti ja üldjoones arutati, aga kui Molumba arhitektuuribüroo lahendus pidi muinsuskaitseameti eksperdinõukogudele tagasisidestamiseks minema, siis kahjuks võttis esitaja selle viimasel hetkel tagasi. Seetõttu pole ka muinsuskaitse saanud senistele ideedele anda lõplikul kujul vormistatud detailset ametlikku tagasisidet.
Miks te siis kontserdimaja lahenduse viimasel hetkel enne muinsuskaitseameti eksperdikomisjone tagasi võtsite?
Linnamägi: Ega linna poolt olegi keegi otseselt lubanud, et Skåne bastionil saab olema uus kontserdimaja. On mängitud mitmesuguste mõtetega, kuhu võiks kontserdimaja Tallinna linnas sobituda. Väike vihje Skåne bastionile oli. Usun, et kõik need suured ideed sünnivad koostöös paljude professionaalidega ja suurte debattide tulemusel. Täna räägime ühest ideest – kontserdimajast. Kas ja kuidas ta üldse sobitub Tallinna linna, see on põhiküsimus.
Üldjuhul on olulisi kultuuriobjekte üritatud paigutada kesklinna piirkonda. Kesklinnast väljas asub näiteks Pariisi filharmoonia hoone ja seal ei olda selle asukoha üle õnnelikud. Kui uurida kohta meie väikese riigi pealinnas ja neid võimalusi, siis olen nõus sellega, et linna peaks vaatama 10, 15 või 20 aastat ette ja suunama selliste märgiliste hoonete võimalikku asupaika. Need on lõpuks institutsioonid, mis loovad midagi suurt. Sellised märgilised hooned võiksid asuda kesklinna piirkonnas.
Ma ei takerduks niivõrd sellesse Skåne bastioni teemasse. Iseenesest on see üks väga ilus ja huvitav idee. Loomulikult on arheoloogil õigus, et tuleb säilitada muldkehand ja tuleb säilitada ajalugu, aga see ei tähenda ka seda, et ideega ei saaks mängida tulevikku silmas pidades. Mahud, mis Skånele võiksid sobida, on arutelu koht, aga väga aktiivsest võimalusest oleme sammukese tagasi astunud. Suvi on olnud meile kõigile mõtlemise aeg ka pärast seda, kui kontserdimaja idee ei osutunud riigikogu kultuurikomisjonis valituks. Jätkame abstraktse tellijana ühiskonnas oma soovide väljendamist ja vaatame, kuhu see viib. Oleme uue kontserdimaja loomiseks valmis kaaluma väga erinevaid asukohti. Ainest ja sisu selle täitmiseks on väga palju.
Mänd: Eks see ole meie ühiskonna võlg ja mahajäämus. Mujal maailmas ehitati kontserdisaalid valmis juba XIX sajandi teisel poolel. Meie oleme kultuurilises arengus 150 aastat maas ja kustutame oma kultuurivõlga. Kurb on see, et me ei ole kunagi olnud riigi ja ühiskonnana jõukamad kui praegu – võib-olla mitte kultuuriliselt, aga majanduslikult. Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas me oleme jõudnud sellisesse popside ühiskonda, kus ei suudeta enam visiooniga mõelda. 1996. aastal, kui tehti esimene riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valik, siis pandi sinna valikusse ka ERM, mille kogumaksumus oli 80 miljonit eurot. 1996. aastal moodustas see 10% kogu Eesti riigi eelarvest, aga toona tehti see otsus ära. Praegu räägime ka objektidest, mida ei hakata ehitama homme. Tõenäoliselt hakkab neid ehitama järgmine põlvkond, aga meie ütleme, et neid valikuid ei saa teha, sest raha ei ole. Peame tegema Estonia juurdeehitise – uue maja jaoks raha ei ole. 1990ndatel osati suurelt mõelda ja unistada, see on kuskile ära kadunud. Ma ei tea, mis on selle põhjus, aga loodan, et see läheb mööda.
1 Ragnar Nurk, Linnakindlustused ja kultuuriobjektid. – Sirp 20. IV 2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/linnakindlustused-ja-kultuuriobjektid/
2 Andro Mänd, Estoniast emotsioonideta – arhitektide liidu pöördumise tagamaad. – ERR 2. VI 2021.
3 Mart Kalm ja Krista Kodres vaagivad Estonia juurdeehitust kunsti- ja arhitektuuriajaloolisest vaatepunktist. – Delta. Toimetaja Miina Pärn. Klassikaraadio 15. V 2021. https://klassikaraadio.err.ee/1608198211/helikaja-15-mail-ooperi-triumf-linnaruumi-ja-kultuurimalestiste-hinnaga/1278325
Ühe linna sidet kirjandusega on küllap võimatu kindlaks teha, näiteks jookseb see mööda lugejaskonda, kriitikuid, kirjandusõpetajaid, tõlgendusi või ka hõlmab küsimust, kui oluline on kirjandusteksti või kirjaniku puhul seostamine kindla ruumiga. Tegureid on väga palju.
Homme, 11. septembril peetakse Kadriorus Kirjandustänava festivali. Pildil külastavad lapsed Eduard Vilde muuseumi.
Tallinna vanalinnas asub siiski üks koht, kus võiks katsuda teatud mööndustega ette kujutada kirgast läbilõiget eesti kirjandusloost selle jõulisema puhkemise alguses XIX sajandi lõpust tänapäeva välja. See koht asub Niguliste kirikust pisut allamäge ja sel on isegi tähis olemas: nimelt seisab kallakul näoga Harju tänava poole Eduard Vildele tema 100. sünniaastapäevaks püstitatud mälestusmärk.
Harju tänava panoraam
Allan Murdmaa ja Albert Eskli töö on hästi õnnestunud kirjanikumonument ja minu silmis on üheks põhjuseks kindlasti asukoht. Alustada võib algusest: Vilde koolipoisipõlv möödus praeguses mõistes Tallinna vanalinnas ja seda hobuserauana ümbritsenud puitagulites. Kui ta kirjutama hakkas, lipsas jutustustesse ja lühiromaanidesse paljugi sellest, mille keskel ta oli kasvanud ja mille muutumist oma silmaga tunnistanud või millele ajalooallikaist seletust otsinud. Endist kindluslinna avati, ehitati ümber, üht-teist lammutati, kindlustused hakkasid murenema – poisikesele oli see igatahes inspireeriv ja hiljem ka meenutamist väärt ümbrus. Agulite hobuseraud – niiviisi on tore mõelda, sest eeslinnadest tulid linna hommikuti voorimehed, talumehed vankritega, rauad kõlksusid ja rattad ragisesid kivisillutisel.
Aga miks on hea koht nimelt Harju tänav? Selle ühes otsas, Müürivahe nurgal asus 1880. aastatel Virulase toimetus, kuhu lehe väljaandja Jaak Järv oli kutsunud tööle noore Vilde. Teises otsas, Kullassepa ja Niguliste uulitsais, pesitses vähemalt mingil ajal aastail 1901–1905 ilmunud Teataja toimetus – selles lehes töötas Vilde juba tuntud kirjanikuna. Niisiis võib panna silmad kinni (nagu Jaan Krossi „Mardileiva“ alguses) ja unistada: Vilde on ka noore ja seejärel küpse mehena üht- või teistpidi patseerinud ilmselt mööda Harjut, toona oli tänav mõlemalt poolt majadega ümbritsetud pinev ruum Trepi tänavale viiva Nõelasilma väravaga. Ausamba juures seistes võiks lasta ajal ja ruumil täiesti kokku joosta: las peale Vilde kõnnivad seal tema Virulase-aegne kolleeg, aastapäevad vanem Juhan Liiv (küllap merelinna rõske tuule käes krae üles tõstetud); habemik Jaak Järv, Tallinnast kõneleva ja üldse esimese eesti romaani „Vallimäe neitsi“ (1885) autor, mille kirjutamise juures oli võib-olla Vildegi kuidagi tegev. Siis läheb sealt nooruke Marie Under, kelle Vilde Teatajasse tööle kutsus. Under oli kasvanud Tõnismäe ümbruse lihtsas puulinnas, ühesõnaga, peaaegu kohalik nagu Vildegi. Üks Teatajasse tööle rutanud ajakirjanikke oli A. H. Tammsaare, kes on jäädvustanud vastava perioodi „Tõe ja õiguse“ III osas (1931) Indreku silmade läbi. Rohkem kui kümme aastat pärast Teataja aegu, 1917, kõnnivad siurulased Kuld Lõvist Rohelisele turule Artur Adsoni juurde kohvi keetma. Veel pisut, ja üliõpilane Karl Ristikivi seisatab ja mõtleb, kus asus õige mehe koda, tema Tallinna-triloogia keskmise romaani (1940) kaupmehemaja. Gert Helbemäe vaatas äkki just sealt üles raekoja torni poole – mais 1944 ilmus tema noorsoojutt „Vana Toomas“.
Siis juba tuleb 1963. aastal valminud kirjanike maja uksest ühel varasel sügishommikul välja kõigepealt Jaan Kross Pühavaimu kirikuõpetaja Balthasar Russowi jälgi otsima ja kohe kirjaniku järel koos koerakesega paela otsas üks laps, „Mardileiva“ tegelane, kes läheb Raekoja platsile unistama martsipani leiutajast.
Külalisi promeneerib ka, sest nendeta ei saa kuidagi ei eesti kirjandus ega ka Tallinna tänavapilt – ehk näiteks 1970. aastatel pikka kasvu Sergei Dovlatov, teel Sovetskaja Estonija toimetusse; üle-eelmisest sajandist manaks aga tänavale Fjodor Dostojevski, kelle ohvitserist vend abiellus siinsamas Vilde kuju selja taga Nigulistes. Tänapäeva tulles kandub seos muidugi järjest rohkem tõelusse: eesti või väljamaa kirjanikku võib seal unistamatagi näha, kas või festivalile „HeadRead“ või kirjanduslikule kolmapäevale minemas, kui mitte kirjanike liitu või Loomingu või Tähekese toimetusse. Näe, jälle koer: Andrus Kivirähk keerab oma Robiniga Harjust Uue turu poole.1 Vaimusilmas peaks talle nüüd suunalt järgnema.
Vilde mälestusmärgilt vaatab vastu tema teoste tegelasi. Romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) talumehed tulid Pikka jalga pidi alla, läbi vanalinna, Viru väravast välja Vene turule. Nende peksmise paigast on juba kiviga visata Uus turg Estonia taga, kus „kord paukusid püssid, uulits täitus töörahva verega“. Mart Juur on oma naljakastõsisesse luuletusse „Kivirähk jalutab koeraga“ põiminud paljugi sellest, mida mõtleme, kui öeldakse „Estonia“. 1905. aasta, Liivi pintsak, turukorviga Tammsaare, teatri põlemine. Kirjanduslik linn kinnitab lühivormiski Tallinna, teeb seda tähenduslikuks, tuletab meelde täpselt nagu monument – lugusid jutustades. Aino Pervik vaatab „Miniatuurides mälupõhjast“ (2020) justkui üle õla ajas samasse kohta tagasi: turumelus ema korvisangas rippunud väike tüdruk saab suureks, toob noore emana oma lapse nüüd hoopis teistmoodi väljakule mängima, siis on seegi pilt saanud ajatolmuks.
Sulega ajalikkuse vastu
Kuidas ikkagi koht kirjandustekstiks saab ja miks? Tammsaare pani korvi võid ja õunu, aga mõttes keerlesid tal ehk „Tõe ja õiguse“ juba nimetatud köite Kristi ja Indrek, kes sealsamas ühel 1905. aasta oktoobriõhtul olid vaadanud, kuidas haljasalal põleb puuteater. Kristi kirjutas pärast Indrekule: „Siis oli linn valge, valge, sest saksa teater põles. Ja kui me seal seisime ning tuld vaatasime, siis ütlesite, et see pidi olema kuri inimene, kes seda tegi. Ja teate, mis te veel ütlesite? Et kodus alati isa palvetas, kui paistis tulekahjukuma, ja kui oli mitu kuma, siis luges ta ka mitu palvet.“2
See 1905. aasta kuma, kord meeletu, siis ahastav, seejärel kuri, hõõgub ühes või teises vormis läbi väga mitmest Tallinna-romaanist: tahaksin öelda, et ega saakski ilma kirjutada tõsiseltvõetavat XX sajandist kõnelevat ajaloolist romaani.
Tulekuma vaibub ja tõuseb siis uuesti teistmoodi seostes, põleb Estonia ja Tallinna linnasüda, ja kui uude kirjandusse jõuab juba pronksiöögi, siis on ärevus või kuma jälle kohal otsekui kordusmotiiv romaanis (Ene Mihkelsonil, Andrei Ivanovil) – variatsioonidega linna tekstis.
A. H. Tammsaare romaanis hõõgub lisaks kahe noore inimese eneselegi veel tunnistamata armastus. Klassikut tsiteeritakse ju sageli, aga suurde käibesse läinud tsitaatidega kipub olema, et ei mäletata, kelle suhu, kus ja miks on kirjanik sõnad pannud. Just 1905. aasta alguse rahutustes viga saanud ja töö kaotanud töölise tütar Kristi oli see, kes 1905. aasta Tallinna tänavail ütles Indrekule, et „armastuseks pole peaaegu midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada“.3 Kristi loomuse kohta tahaksin öelda, et tüdruk lendas nagu liblikas tulle. Aga kui jutt juba liblikatele läks, siis seisavad Kristist kümme aasta hiljem, Esimese maailmasõja eel ja ajal, Kivirähki romaani „Liblikas“ tegelased sealsamas vahepeal ehitatud teatrihoone kui valge liblika juures, aitavad seda ehitada, tantsivad, armastavad üksteist ja kahetiivalist hoonet, mis on kerkinud pisut ka justkui 1905. aastasse jäänud inimeste mälestuseks. „Liblikas“ on omakorda hea näide sellest, kuidas kirjandus teadvustab ruumi: kirjutab taas üle ja südamesse ühe konkreetse hoone lood linnaruumis, et me saaksime seda uute silmadega vaadata – „tõeline liblikas keset teda ümbritsevaid halle, kulunud tiibadega kärbseid ja punaste katustega töntsakaid lepatriinusid“.4 Nii nagu Kristi ja Indrek, näeb ka „Liblika“ minategelane 1944, kuidas teater põleb, seekord siis Estonia. Selle „leegitsevad tiivad punaseina taeva poole lehvisid, nagu üritaks ta ära Kuu peale või jumal teab veel kuhu lennata“.5
Tagasi Harju tänavale jõudes meenub mulle muidugi, et seegi on osalt Teise maailmasõja mälestusmärk. Linnad on haprad, selle vastu on ikka kirjutamisega võideldud. Noorest tallinlasest Gert Helbemäest sai 1944. aastal kõigepealt pagulane Lübeckis ja DP-laagris kirjutas ta novelle Tallinnast aastail 1468–1710. Lübeck oli puruks pommitatud juba 1942. Raamatud, need ju ei põle: niisiis kirjeldab Helbemäe Tallinna süvenenult ja detailirohkelt, mitte tingimata õnnelikult, aga olemasolevana nõnda, et kuulda on isegi Kalaranna laineloksu. Võib-olla kujutan seda endale nii ette: noor mees on süvenenud Lübecki linnaarhiivis Tallinna kohta käivatesse materjalidesse, tahtmata mõelda sellele, mis on parajasti akende või mere taga seal, kust ta tuli. 1948 Stockholmis ilmunud jutustus poisist, kes elas Russowi-aegses Tallinnas, „Raekooli õpilane“, mis kasutab ka „Liivimaa kroonika“ motiivistikku, oli tal juba kodulinnast käsikirjana kaasas. Helbemäe novellis „Katsumus“6 astub lugeja ette Balthasar Russow ise. Teda tunneme ilmselt paremini juba Krossi Palluna, kes ka sobib hästi siitkandist mööda minema: ruttab teine parajasti „üle pimeda Uue turu, kus tuul Raekoja umbetuisanud veesüliteid kriiksutas“.7 Uus turg on sedakorda hoopis Vana turg, mis asub Raekoja platsil.
Toompea kõrgel kaljurünkal
Vilde mälestusmärgi selja taga kerkib Toompea. „Alt orust sööstsid üles linna sihvakad kirikutornid, tõstsid turja hallid tornidega kindlusemüürid, haljendasid noore rohelisega kaetud matsakad vallid ja ruskas kirju majaderäga – Toompea kõrgilt kaljurahnu otsas, all-linn nagu kummardades ja küürutades tema jalge ees.“8 Niiviisi nägi tema talupoiss Mait Luts Lasnamäe veerult Tallinna. Huvitav, kas praegu sealt linnale vaadates mõeldakse teistmoodi?
Kui Indrek Hargla oma esimese apteeker Melchiori-romaani avaldas, oli selle kaanel Lühikese jala värav, trepiastmeil verine pistoda – kordustrükid pilti ei kopeeri. Kui film maailma pahupoolega võitlevast apteekrist järgmisel aastal peaks valmis saama, saab ka Tallinnast tükiks ajaks ilmselt Melchiori-linn. Mul ei ole selle vastu midagi: iga tekst ja selle tõlgendus tekitab uusi põnevaid paigasuhteid ning selline tõlgendus seob linna ja kirjanduslikku linna omakorda kokku. Vahel tahaksin ainult, et tõlgendus üksi ei jääks domineerima. Ehkki A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese ja viienda osa tegevus toimub Vargamäel, on teine köide Tartust ning kolmas-neljas Tallinnast. Ei taha, et keegi filmi tõttu ära unustaks linlased Ramilda, Kristi ja Karini.
A. H. Tammsaare kui Tallinna nii oluline jäädvustaja on seejuures romaanis „Ma armastasin sakslast“ (1935) maininud ainult üht kohanime. See on seesama kirik, mille saladuse lahendas apteeker Melchior „Oleviste mõistatuses“ (2010) – nime võib ära arvata krimiloo pealkirja järgi. Tammsaarel lubab aga Oskar ronida selle torni ja hüüda üle linna, et armastab Erikat. Tahaksin nii väga teada, kus asus küll baltisakslannast Erika vanaisa tolmunud vanavara tulvil maja. Olen selle kirjeldamiseks laenanud hoopis lõigu Tohisoo härra Kaarlilt ehk Carl Mothanderilt:
„Tohutu suuri aknaid pimendasid vanaaegsed tumedad villased eesriided, mille all olid kokku tõmmatud valged pitskardinad. Laemaali võis vaevu eristada, nii kõrge oli tuba võrreldes tema ülejäänud dimensioonidega. Uskumatult paks tume vaip tundus jalge all nagu sügav liiv. Seinte tume tapeet kadus peaaegu täielikult lugematute portreede ja maastikumaalide alla. Arvukad väga kõrged riiulid täis hõbeesemeid– kauni vana hõbeda küllus oli vanades balti aadli- ja ülikukodudes üldse silmatorkav–, raskete pitsabažuuridega põrandalambid, paar hiiglasuurt karikakujulist kullatud, arvatavasti puust lühtrit, äsja mahajäetud mängulaud, mida kattis tume kiviplaat. Kõik tume, raske, süngevõitu. Mul hakkas külm selles tohutu suures, hämaras ruumis, kuhu oli kuhjatud liiga ohtralt kõige erinevamaid, aga ometi teatud viisil kokkukuuluvaid stiile. Egiptuse hauakamber– see oli mulje, mis end mulle esimesel hetkel peale surus, ja sellisena on see salong mulle alatiseks meelde jäänud.“9
Mothanderi abikaasa Benita von Wrangelli sugulaste maja seisab endiselt üleval Toompeal. Selle õuest mõtteis välja, mööda Kohtu tänavat vasakule, lossiplatsini – lühikese jalutuskäigu kaugusel (hämaruse külmus jõuab suvepäeval parajasti kontidest lahkuda) – võib heita pilgu paremale, kus kunagi lossivanglas vaevlesid Vilde portreteeritud Anija talupojad ning 1905. ja 1906. aasta vahetusel 19aastane Friedebert Mihkelson-Tuglas. Seal kirjutas ta proosaballaadi „Meri“ ja vabanes kogemata kombel päev enne sünnipäeva. Aga kui vaadata vasakule, paistab Komandandi aed, kus augustis 1906 hukati ristlejal Pamjat Azova ülestõusust osavõtjad. Juhtumisi oli jätnud laevale vastuhakku õhutama minemata tolle aasta veebruaris kahekümneseks saanud Karl Ast Rumor. Mõlemad on nentinud, et elu olekski võinud nii üürikeseks jääda – see oleks võinud juhtuda siinsamas Toompeal. Ast, kirjanik, poliitik ja seikleja, kuulus pärast kõigisse Maanõukogu, Asutava Kogu, Riigikogu koosseisudesse kuni 1934. Kui aga Eesti Kirjanikkude Liit 1922. aasta 8. oktoobril Tallinna raekojas asutati, sai Tuglas selle esimeseks esimeheks. Esialgu oli liidul 33 liiget – paneme nemadki Harju tänavat pidi raekoja poole minema, juba siin kordunud nimed tuleks vaid maha võtta.
Ja siis tahaksin hoopis laenata Eeva Pargi novellist „Tango“ kaks tegelast, võõrast verd portretistist minajutustaja ning Mireille Mathieu, kes ronivad kusagilt siit Vilde selja tagant koos üles nõukogudeaegsele hooletusse jäetud Toompeale. „Me seisime varsti kõrvuti üleval vaateplatvormil ja vaatasime alla sadama poole, vaatasime punaseid kivikatuseid ning all paistvat Pikka jalga, kus Borru oli alles hiljuti oma maalipuki harali jalad munakivide vahele toetanud. Ning siis tuli mulle meelde mu Raekoja platsil ära tulnud saapakonts, ning see, et ma ei saa enam mitte kusagilt selliseid saapaid.“10 Mathieu lubab tänuks kahe maali eest saata Moskva GUMist ostetud kõrge kontsaga saabastele Pariisist asenduse, mis kunagi ei saabu, ehkki minajutustaja ei usu, et Mireille neid ära ei saatnud, pigem kadusid need raudse eesriide postikontrolli: „Aga võib-olla murti ka need lahti, murti kontsad alt ja vaadati tallapõhjade vahele ning ei suudetud seejärel enam kokku panna, sest Pariisi saapaid juba niisama lihtsalt kokku ei klopsi.“11
Helisev ja vaba õhu-Tallinn
Mulle tundub alati pisut imeline, et kirjanduslik linnamaastik võib sageli olla ka terviklik helimaastik. Seegi – erinevatest kirjandustekstidest – võiks hakata seal Vilde mälestussamba juures tööle.
Esiteks juba mainitud hobuhääled. Need saab laenata Marie Underilt: „Tänavaid vaatan, kenamaid lumikraes hooneid, akende naeru. / Kohevast kollakast suitsust vahutab korstnate kruus. / Hüpe ja piuks! puurides nokka igasse kuppe, himustes kaeru, / varblane veereb, ja tuigerdab tuvi: ilmatud isud lumises suus. / Härmatist hobuste kõhu alt lokkab kui lopsakat lõnga“12 – siin on muidugi tegemist palju enama kui helidega. Aga siiski: siutsumine, hobuste pruuskamine, kõik need hääled, mis tekivad, kui astuda lumisele jäätunud tänavakivile. Või 1905. aasta kevad A. H. Tammsaarel „Tõe ja õiguse“ III osa alguses: undavate vabrikuviledega linn kuulutab streigi algust. Vilde sadamas hüüavad aurulaevad ja Balti jaamast kostavad veduriviled – rännumees kirjutas kindlasti oma raamatuisse sisse endalegi märkamata vihjeid selle kohta, et Tallinn oli nii sageli reiside alguspunkt – aurulaevaga, rongiga, aga lennukini läks veel hea tükk aega.
Helbemäe „Raekooli õpilases“ jääb aga üle linna argipäeva kõlama laul – veel murdumata hõbeselge poisihääl. Eks siia tuleb distantsi tõttu kajana juurde mõelda ka trammikell, trollide undamine, tänapäeva autode mürafoon.
Vilde juurest näeb ära veel mitu Tallinna torni, mis paistavad nii mere pealt kui ka õhuteed tulles, aga samamoodi rongiga Balti jaama veeredes. Olevistest oli küll juba juttu, ent selle kirikuga seostub motiiv, mis lipsab läbi mitmest raamatust, võimendub ja metaforiseerub: nimelt „Tallinn ja köietants“. Esimest korda Balthasar Russowi„Liivimaa kroonikas“, kus Itaalia rändsilmamoondajad trikitavad köiel Oleviste kiriku tornist Lontmaakri ehk Köismäeni aastal 1547. Helbemäe saab temalt veiderdaja-motiivi „Raekooli õpilasse“: „üle majade, linnavallide ja tiikide hõljus ta nagu suur kirev muinaslind kuni maandus rahva hõisete saatel Lontmaakri mäel“.13 Russowi köietantsija kordub Jaan Krossil, siin on see topeltkujund: Pärt Lias on jälginud köietantsija-motiivi arengut Krossi luulest („Köietrikk“, kogus „Kivist viiulid“, 1964) esikromaani teljeks ja selle varieerumist kirjaniku edasises loomingus.14
2010. aastal ilmunud Hargla jõulujutus „Apteeker Melchior ja katustel tantsija“ tantsib aga köiel raekoja ja kaalukoja vahel, sekka ka mujal linna katustel linalakk riialanna Lutgarda.15 Ta hukkub õnnetult, ent Melchiorile on tüdruk enne öelnud: „Seal olen ainult mina, katused ja vabadus. Keegi saa mind keelata ega käskida. Ma võin minna, kuhu tahan. Ma lendan linna kohal, näen kõiki ja kõike. Tallinn on ülevalt nii kaunis, seal ei ole räpasust, kõik on puhas ja seal ma armastan seda linna kõige rohkem.“ Mul on tunne, et kirjanikud on ikka endale tiibu tahtnud – ega siis asjata nende tegelased armasta kõrgetesse kohtadesse ronida.
Peaksin nüüd kuidagi otsad kokku tõmbama. Kui seal Vilde juures seista, ei teki hetkekski kahtlust, et Tallinn on kirjandust tulvil linn, see näib linnal olevat justkui üks omaette kiht. Kas kõik need kordused tekitavad ühtekokku mingi Walter Benjamini laadis kollektiivse mäluruumi, on iseasi: natuke isegi loodan, et kirjanduse loodud ruum ongi alati ka pisut isiklik ja seejuures siiruviiruline nagu sibulakoor. Keegi teine vaatab just praegu linna läbi Mati Undi või Mihkel Muti või Jan Kausi filtri ja tõstab esile hoopis teised dominandid, mis võib-olla isegi Vilde juurest kätte ei paista.
Veebilehel „Kirjanduslik Tallinn“ kogutakse ja tähistatakse ilukirjanduses käsitletud Tallinna paiku, märgitakse kaardile kirjanike elukohad ja tähtsamate kirjanduslike sündmuste toimumispaigad. Koostatud on ka mitu audiolugudega kaardirakendust. Vt kirjandusliktallinn.ee.
1 Vt Mart Juur, Kivirähk jalutab koeraga. – Looming 2019, nr 4, lk 467.
2 A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus. IIIkd. Noor-Eesti, 1931, lk338.
3 Samas, lk157.
4 Andrus Kivirähk, Liblikas. Tuum, 1999, lk 47.
5 Samas, lk 136.
6 Gert Helbemäe, Vaikija. Jutte ja legende Vana-Tallinnast. Orto, 1947.
7 Jaan Kross, Kolme katku vahel. Eesti Raamat, 1985, lk 139.
8 Eduard Vilde, Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Eesti Raamat, 1970, lk48.
9 Carl Mothander, Parunid, eestlased ja enamlased. Ilmamaa, 1997, lk 18-19.
10 Eeva Park, Tango. – Looming 2006, nr 10, lk 1496.
11 Samas, lk 1498.
12 Marie Under, Talvine päike. Rmt: Marie Under, Mu süda laulab. Eesti Raamat, 1981, lk 128.
13 Gert Helbemäe, Raekooli õpilane. Eesti Raamat, 1948, lk 20.
Kontsert „Õppejõud laval. Indrek Vau 50“ 4.IX EMTA suures saalis. Indrek Vau (trompet), Kai Ratassepp (klaver). Kavas Vassili Brandti, Giuseppe Verdi (Jean-Baptiste Arbani seade), Ferenc Liszti, Oskar Böhme ja Jean-Baptiste Arbani muusika.
Ei saa salata, et eesti puhkpillimuusika on tänavu saanud valusaid hoope. Professionaalsete puhkpilliorkestrite järkjärguline kadumine on noorte muusikute pealekasvu kahtluse alla seadnud. Õigusega, sest võimalused tööturul on tulevase eriala valikul kahtlemata üks mõõdupuid, eriti veel valdkonnas, kus on tarvis lapsest saati iga päev pühendunult tööd teha. Rääkimata sellest, et pillimängija iseseisev töö ehk instrumendi harjutamine ei lõpe enne pensionipõlve. Noored muusikud ei saa aga kurta eeskujude puudumise üle, sest Eestis on küllaga võimekaid puhkpillimängijaid, kes hoiavad tänapäeval elus võimalust kodumaal kvaliteetset muusikat kuulata ja muusikaharidust omandada. Üks selliseid on tänavu kevadel 50. sünnipäeva tähistanud trompetist Indrek Vau.
Peale pikaaegse töö Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ridades on Vau tuntud kui aktiivne solist, hinnatud kammermuusik ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõud. Erilise tähtsusega on olnud ka tema pühendumus eesti trompetimuusika esitamisel ja salvestamisel, mille eest sai ta 2017. aastal ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Sel EMTA sarja „Õppejõud laval“ kontserdil oli Vau lavapartner pianist Kai Ratassepp, kes on samuti EMTA õppejõud.
Erilise tähtsusega on olnud Indrek Vau pühendumus eesti trompetimuusika esitamisel ja salvestamisel, mille eest sai ta 2017. aastal ka kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.
Kevadest sügisesse lükkunud sünnipäevakontserdi kava kulges temaatiliselt XIX sajandi vaskpillivirtuooside vaimus – vaskpillimängija juubeli tähistamiseks soliidne valik. Alustades vene trompetikoolkonna isa Vassili Brandti ning lõpetades kornetivirtuoos Jean-Baptiste Arbani loominguga oli kava läbi ja lõhki kokku pandud iseloomustamaks instrumentalisti tehnilist võimekust, millest pika karjääriga Indrek Vaul loomulikult puudust ei tule. Kuulda sai ka pilli lüürilisemat ja romantilisemat külge. Omaette tore kokkusattumus oli asjaolu, et kavas olnud heliloojatest Brandtil ja Arbanil, aga ka valdava osa elust Peterburis tegutsenud Oskar Böhmel on olnud tähtis roll ka pedagoogina. Seega oli programm igati kohane õppejõudude sarjas kõlavale kontserdile.
Õhtu alustuseks valitud Vassili Brandti kontsertpala nr1 f-moll op.11 lükkas voolavate ja tehniliselt nõudlike passaažide ning rikkaliku kantileense teemaga kavale hoo sisse ja kutsus publikus esile esimesed braavohüüded. Paljutõotava algusega kontserdi energia loomulikult ei vaibunud, vaid jätkus kogu järgneva tunni vältel. Kui otsida trompetirepertuaarist viise, mis ka juhuslikule kuulajale midagi ütleb, siis üks selline on usutavasti Giuseppe Verdi ooperist „Aida“ pärit „Triumfimarsi“ trompetisoolo. Selle põhjal on juba eelmainitud kornetimängija ja helilooja Jean-Baptiste Arban loonud fantaasia, kus on edasi arendatud seda marssi ning teisi ooperist tuntud teemasid. Teos oli kahtlemata hea valik, et näidata instrumendi võidutsevat ja pidulikku iseloomu, mille poolest on trompet ju eelkõige tuntud. EMTA saali akustikas lõid võidukad fanfaarihelid kaunilt särama.
Vaskpillimängijate loomingule olid kontserdi keskpaigas kontrastseks vahepalaks kaks Ferenc Liszti teost: esmalt romanss S169 seatuna trompetile ja klaverile ning seejärel legend nr2 S175 „Püha Franciscus Paolast kõnnib lainetel“ sooloklaverile. Eelkõige pianistide repertuaaris tuntud romanssi kuulsin trompetiversioonis tõtt-öelda esimest korda ja elamus osutus igati sümpaatseks. Mõneti ongi trompet ehk lüürilise meloodiapillina alahinnatud. Võib väita, et juba Liszti teos üksi tõestas, et instrument on selleks oma täidlase tämbriga täiesti sobilik. Et puhkpillimängija saaks puhkust ja ka kontsertmeistril oleks võimalus soleerida, oli kavasse valitud Liszti legend nr2. Teos oli maitsekas üleminek eelnevalt esitatud romansilt, mille lainetav bassipartii kandus nüüd üle sellesse teosesse, et iseloomustada püha Fransiscuse teekonda üle vee. Kiitust võib siinkohal avaldada ka Kai Ratassepale, kelle sooloesitus oli kõigiti väärikas ja väljapeetud. Ka ansamblipartnerina oli ta Vauga kogu õhtu vältel heas balansis. Poeetilisemal lainel sai kuulda veel saksa trompetimängija Oskar Böhme trompetikontserdi op.18 teist osa adagio religioso, imekaunis romantilises stiilis kontserdi keskosa, mis kõlas suurepäraselt ka iseseisvana.
Kui üldse millegi üle kurta, siis mis muud kui vähese publiku üle. Kui kevadisel sünnipäeval aset leidnud ERSO kontserdil pidi Vau soleerima tühjas Estonia kontserdisaalis, siis nüüd pooltühjas EMTA kontserdisaalis ja seekord mitte piirangute, vaid pelgalt huviliste nappuse tõttu. Pooltühjas saalis jäi kammerlik kontsert kõlama pisut õõnsalt, kohati jäi kripeldama isegi soov kuulata sama kava väiksemas ja salongilikumas keskkonnas, kuigi on selge, et suures saalis musitseerimine on juubelikontserdi puhul sobilikum. Hoolimata sellest oli publiku vastuvõtt väga soe ja aplodeeriti välja ka lisalugu. Tänavu kevadel Klassikaraadio saates „Delta“ antud intervjuus rääkis Vau, et on pühendunud noorema põlvkonna õpetamisele selleks, et vaskpillimängijad saaksid ka 50 aasta pärast Eestis muusika alal kõrgharidust omandada. Nõnda oli suur rõõm tõdeda, et kontserti oli kuulama tulnud hulk noori vaskpillimängijaid, sest oluline pilliõppe osa on ju tingimata ka muusika kuulamine. Jääb vaid loota, et huvi puhkpillimuusika vastu tulevikus ei rauge, vaid kulgeb ikka tõusulainel.
Viimasel ajal on palju räägitud Eesti filmide puudulikust rahastamisest, aga selles debatis paistab tähelepanu liigselt koonduvat vaid viimastele aastatele, mistõttu võib jääda märkamata, et filmirahastuse probleemi juured on palju sügavamal.
Eesti NSV Ülemnõukogu likvideeris 1988. aastal tollase Kinokomitee ja andis kõik kultuuriasjad üle moodustatavale Kultuurikomiteele. 1990. aastal kadus vaikselt ära Glavlit ehk Nõukogude tsensuuriamet. Ja 1991. aastal saadeti laiali Goskino ehk Nõukogude Liidu Riiklik Kinokomitee, mis oli kogu NSV Liidu filmitootmist tsentraalselt juhtiv institutsioon. Neil aastail tekkis meil enne Eesti Vabariigi uuesti väljakuulutamist huvitav skisofreeniline olukord, kui Nõukogude riigiaparaat enam hästi ei funktsioneerinud, aga Eesti filme rahastati veel inertsist tsentraalselt edasi – nüüd siis juba ilma igasuguse tsensuurita. Suurel süsteemil oma head ja vead. Pärast seda põhjendamatult kinni makstud suure loomingulise vabaduse perioodi, kui oli hakatud avalikult rääkima ka näiteks küüditamisest ja muudel sellistel teemadel – endiselt suure liidu raha eest –, lõppes kõik äkki ära. Kadus rahastus ja Tallinnfilmi maised varad sattusid kinnisvaraturule, kuna neid polnud võimalik investeeringutega ülal pidada.
1993. aasta riigieelarve koostamisel ilmnes traagiline tõsiasi, et filmil ei olnud Eesti NSV eelarves kunagi olnudki (kultuuriliikidest ainsana) oma eelarverida, sest filmide rahastamine oli tsentraalne ja raha tuli Moskvast. Kui teised kultuuriliigid said pärast riigikorra vahetumist pehmevõitu maandumise, sest nende rahastamise kohalik pretsedent oli olemas, siis filmirahastuse pidi Eesti Vabariigi eelarvesse juurde tekitama. Loomulikult ei saanud see sellistel tingimustel ollagi proportsionaalselt teistega võrreldav. Seega hakati filmi rahastama nullist ja selle vahe tagasitegemisega tegelemegi veel tänase päevani.
Filmirahastusest on kuni viimase ajani räägitud avalikkuses võrdlemisi vähe, filmisektor on pigem ise otsinud aktiivselt võimalusi, kuidas saaks edasi tegutseda. Nüüd on see aastatega kogunenud stress hakanud otsima väljapääsu ning diskussioonis heitlevad tähelepanu pärast emotsioonid ja faktid. Nende arutelude juures panen ette uurida probleemi igast küljest – nii minevikku kui tulevikku arvesse võttes –, et me saaksime aru Eesti filmi rollist kultuurimaastikul ja ka kultuuri rollist ühiskonnas.
A-Galerii OPEN CALL 2022
