Selle veendumuse üheks levinumaks tuletiseks on tees, et tõeline vaim on vaid see, mis mässab. Mässul on kaks liiki: mäss võimu vastu ja mäss enamuse vastu. Tsiteerides Jüri Talvetit: „Just mäss karjavaimu vastu tähendabki tõelist vaimu. Ühe rahva vaimu parimad vormijad on ajaloos just olnud vaba- ja teisitimõtlejad”. Tõsi, nimetatud kaks mässuliiki on lähisugulased, mõlemal juhul astub üllas võim välja alatu jõu (ülekaalu, võimu) vastu.
Väljaütlemisi, mis kõiki neid seisukohti kajastavad, leiame tänases lääne inforuumis massiliselt. Meie kommunikatsioonikanalid on vaimu ja võimu väidetavat antagonismi ning selle variatsioone õigupoolest otsast otsani täis. Hiljaaegu kogesin juhust, kus oli võimatu mängufilmis esitada positiivses võtmes üht Eesti ajaloolist kõrget riigitegelast. Põhjendus oli tappev: „Vastasel korral tegeleksime propagandaga.” Polnud oluline, kas vastav isik oli tubli ja tark või saamatu ja rumal – oluline oli, et ta esindas võimu. Järelikult tema kohta midagi head öelda ei saa.
Umbes samal tasemel on Eesti ajakirjanduse sõltumatuse ja professionaalsuse üle valvama kutsutud Tarmu Tammerki hiljutine mõtteavaldus, et riigitruud ja patriootlikud ajakirjanikud „ei saa” olla demokraatliku ajakirjanduse tunnuseks. Niisiis: hoolimata sellest, milline on riik – vaba, demokraatlik, türanlik, barbaarne –, ühelgi juhul ei tohi demokraatlik ajakirjandus seda riiki toetada. Praktikas tähendab see, et sellest riigist tohib kirjutada vaid halba ja mitte head. Juhul, kui head peaks juhtuma, tuleb see maha vaikida; juhul kui halba ei peaks juhtuma, tuleb see välja mõelda. Siis ja ainult siis on tegemist tõelise vaimuga, vastasel korral mitte.
Veendumus, et võim ja vaim on antagonistlikud, on nii üldine, et keegi õieti ei mäletagi, et see on vaid veendumus. Sellesse suhtutakse kui triviaalsusse à la maakera on ümmargune ja kõik hiired armastavad juustu. Kes triviaalsusi ei tea ega tunnista, on harimatu või vaimselt puudulik.
Paraku – see vana triviaalsus ei ole ei vana ega triviaalsus. Piisab, kui meenutada Hegelit, kelle meelest vaim hoopis avaldus võimus ja võimu kaudu. Goethe aga ütles Napoleoni kohta, et talle on võim sama, mis muusikariist suurele kunstnikule. Jätan vahele ajaloo arvukad preesterkuningad, renessansiaegse Itaalia (kus võim ja vaim otse lootusetult läbi põimusid ning teineteiseks üle kasvasid) ja John Kennedy „intellektuaalide valitsuse” ning piirdun konstateeringuga, et võim pole läbi aastatuhandete olnud mitte vaimu vastand, vaid pigem üks loomingu liike. Üksiti palun võimu mitte segi ajada vägivallaga, nagu seda 20. sajandi pahempoolsete mõtlejate ühiste jõupingutuste tulemusel pahatihti juhtub. Võim ja vägivald erinevad teineteisest umbes nagu hukkamine ja mõrv. Mõne arvates vahet ei ole, mõne arvates on vahe suur ja oluline.
Kuuludes viimase seisukoha pooldajate hulka, ei saa ma kuidagi nõustuda vaimu ja võimu primitiivse vastandamisega, vaid pean, nagu Goethegi, võimu teostamist sama ülevaks kunstiks kui viiulimängu. Kui seda teeb Paganini, on tulemus kaunis, kui Kurt-Kolla, siis on mõistagi kole ja tegemist ei ole viiulimängu, vaid kääksutamisega. Kääksutamise alla liigitaksin ma ka nõukogude võimu.
Niisiis, kui võimupill on vähegi oskaja isiku käes, siis on võim vaimu avaldumisvorm ja võimu teostamine on looming. Sellega nõustumiseks piisab kas või sellise tõsiasja meenutamisest, et ka loomeliitudel on juhatus ja esimees ning et mõni esimees saab paremini hakkama kui teine.
Eelöeldust võib aga teha järelduse, mis vaevalt et meeldib ühegi tänapäeva lääne ühiskonna intellektuaalidele. Nimelt: kui arhitekt arvustab võimu teostamist, siis on see sama kohatu kui et poliitik arvustab arhitekti (kirjaniku, muusiku) tööd. Muusikud ju tavaliselt romaanide arvustusi ei kirjuta? Aga võimu arvustavad nad koos kirjanike, teadlaste ja kunstnikega küll. Kas see kriitika saab olla kompetentne?
Kuulen kõrvus juba kurje hääli: kas Vahtre unistab loomeinimeste vaikima sundimisest? kas eesmärgiks on manööverdada poliitika kriitikavabasse tsooni? kas silme ees on vaikiv ajastu? kas tulevad suukorvid?
Ei, ei ja veel kord ei. See, millest unistan, on üks teine asi. Nimelt, et võimu teostamist tunnustataks loometegevusena, mille kriitikale ja tagasisidestusele laieneksid samad reeglid kui muule loometegevusele normaalses ühiskonnas. Maali või skulptuuri kohta võib (ja ehk peabki) arvamust avaldada igaüks, kuid samas tunnustatakse looja ja publiku vahendajatena asjatundlikke kriitikuid. Kas oleks see rakendatav ka poliitikale? Pidagem silmas, et siis tuleks loobuda tollest vulgaarsest teesist, Eesti meediagurude üdikondist, et võim on igal juhul halb ja temast ei tohi kõnelda midagi head. Mõelgem vahelduseks, mis juhtuks, kui kunstikriitikud suhtuksid samal kombel kunstisse.
Muide, too vulgaarne tees võimu ja vaimu antagonismist ei pärine kuskilt mujalt kui Karl Marxi pärandist. Marx suri eksiarvamuses, et ta on Hegeli pea pealt jalgadele tõstnud, kui tegelikult oli risti vastupidi. Muud Marxi absurdsused, alates proletariaadi ja kodanluse igavesest, lepitamatust vaenust kuni proletariaadi diktatuuri paratamatu kehtestamiseni on ajaloo prügikasti rännanud, kuid veendumus, et kunst peab mässama, püsib visalt. Üks paremaid filosoofia populariseerijaid Brian Magee on kirjutanud: „Selle seisukoha järgi peab kunst õpetama inimesi sügavamalt mõistma, mis on ühiskonnas valesti (…). Kunst peaks neis tekitama tahtmise ühiskonda muuta. (…) Kunst, mis toetab eksisteeriva ühiskonna väärtushinnanguid, püüab inimesi uinutada ja nende väärtushinnangutega nõustumisele eksitada, on halb kunst.” Magee märgib kokkuvõtvalt, et see seisukoht näikse olevat marxismi viimane püsima jäänud bastion. Pole juhuslik, et selle bastioni üheks nimekamaks maaletoojaks Eestis oli tuntud stalinist Gustav Naan, keda mõnda aega millegipärast suureks mõtlejaks peeti ja kelle mõtteviisil on tänaseni järgijaid. Mina nimetan seda mõtteviisi roosaks pasteediks, aga kuna nii ei ole ilus öelda, siis palun seda mitte levitada.
Teoreetiliselt pole ju võimatu, et Marx eksis kõiges muus peale selle küsimuse ja et marxistlik vaade heale ja halvale kunstile (ehk siis tõelisele vaimule ja võimu teenivale ebavaimule) on õige. Tõsiasjad seda paraku ei kinnita. Nagu ma juba viitasin, on ajalugu täis vaieldamatult head kunsti, mis ülistab kehtinud väärtushinnanguid ja sageli koguni valitsejaid, mitte ei halvusta ega lammuta neid. Miks peaksid tänased väärtushinnangud siis olema nii kohutavad, et ühel kunstnikul neid üldse toetada ei sobi? Miks peab kunst lammutama sedasama ühiskonda, mis teda toidab ja finantseerib? Kas vaimu eesmärk on siis võim hävitada? Sel juhul jääb arusaamatuks, millest loomeinimesed elama hakkavad – esiteks poleks enam leiba, teiseks ei oleks enam millestki kunsti teha, sest puudub mässu objekt.
Need vastuolud tüüpilist pahempoolset intellektuaali nähtavasti ei huvita. Palju mugavam on elada maailmas, kus võim on halb ning vaim on hea – „ja kuna mina kuulun vaimu poolele, siis järelikult olen õigete poolel”. Selge ja efektne maailmapilt, mille esindajale on automaatselt tagatud intellektuaali (kunstniku, vaimuinimese) aupaiste. Mistõttu sellel primitiivsel pildil on palju toetajaid ka vähevõimekate inimeste hulgas, sest see on nende ainus tee vaimuinimeste hulka. Kui andeid napib, siis võib seda korvata ohtra mässumeelsusega ja, ennäe, oledki professoritega ühes rivis.
Andke andeks, aga mispoolest selline maailmapilt on parem Orwelli lammaste omast? – „Mää, mää, kaks jalga paha, neli jalga hää! Võim paha, vaim hää!”
Lõpetuseks pöördun tagasi sambavaidluse juurde. Leian, et sambavastastest on silmatorkavalt ebaaus esineda „vaimu” või siis ka kogu Eesti haritlaskonna (intelligentsi, kunstiinimeste jne) nimel. Erit
i ebaaus on kirjeldada tekkinud vastasseisu konfliktina vaimu ja võimu vahel. Võim ei piira käesoleval juhul mitte kellegi loomevabadust – hoopis vastupidi, „vaimu” nimel kõnelejad nõuavad ausalt läbi viidud konkursi tulemuste tühistamist ja rahva enamiku arvamuse ülbet ignoreerimist. Ühesõnaga – nõuavad võimult vägivalla rakendamist, vastavalt hääleka vähemuse nõudmistele.
Küsin: kui valitsus ja riigikogu läheksid sellele teele, siis kuhu jääksid demokraatia, õigusriik ja vabadus? Kui vägivald, sohitegemine, reeglite rikkumine, seaduste jalge alla trampimine on kord kotist välja lastud, siis ei lähe kaua, kui see bumerangina tabab meid kõiki. Nii mind, Lapinit kui Veidemanni. Võib-olla Veidemann oskab sellise olukorraga paremini kohaneda kui mõni teine ja seda omal kombel isegi nautida, aga enamiku jaoks oleks see ikkagi katastroof.
Niisuguste nõudmiste esitamine on päris ehmatav sümptom, mis tõendab, et demokraatia olemuse mõistmisest oleme me väga kaugel. Ei, sambavaidluses ei seisa vastamisi vaim ja võim. Esiteks, nagu ütlesin, vaim ja võim ei olegi vastandid, vaid üks on teise alaliik. Teiseks, siin seisavad vastamisi hoopis demokraatia ja diktatuuriihalus. Et Lukašenka diktatuur on halb, seda me mõistame. Et meedia diktatuur oleks sama halb, seda me peaaegu mõistame. On viimane aeg õppida mõistma, et ka Eesti Kirjanike Liidu või Eesti Arhitektide Liidu diktatuur ei oleks karvavõrdki paremad kui Lukašenka oma.
