Toeta
Otsi

taimede stress

  • Kuidas kirjutada poliitikast poliitikata ehk Pääsukese kaka

    SVETA GRIGORJEVA

    Bernardo Atxaga lühike romaan „Need taevad“ lummab esiotsa poeetilise keelekasutuse, filmiliku süžee ning suhteliselt lakoonilise, kuid seejuures müstilise tegevustikuga. Lugedes võib paratamatult sugeneda painav-jälitav nii-öelda konspiratiivsuse tunne, et midagi jäetakse muudkui alatasa rääkimata, miski jääb alati ridade vahele ja lugejal lõpuni hoomamata.

    Õieti koosneb Loomingu Raamatukogus välja antu kahest üksteist täiendavast osast: Atxaga romaanist ja tõlkija Merilin Kotta põhjalikust saatesõnast. Kahe tekstilises mõttes üksteisele vastanduva formaadi vaheline teatav hõõrdumine koosloob kummalise ning omamoodi oksüümoronliku terviku: kui romaanis on püütud poliitikat mainida nii vähe kui võimalik, avab, harutab, asetab saatesõna romaani rühmituse Euskadi ta Askatasuna tegevuse ajaloolisse konteksti. (ETA oli mäletatavasti baskide vastupanuliikumise terroriorganisatsioon, mille peamine eesmärk oli iseseisva baski riigi loomine.) Lugeja saab alles saatesõnast aru, et romaani protagonist, 37aastane naine, kes on just vabanenud vanglast ning keda hakkavad jälitama koostööle lootvad (pigem siiski ähvardavad) politseinikud, on sellesama terroristliku organisatsiooni endine liige.

    Kas ilma saatesõnata oleks romaan jäänud liialt harunenud otstega tekstiks? Huvitaval kombel: pigem ei. Tõenäoliselt ongi just selle tõiga tõttu Atxaga raamat nii minu kui ka mõnegi teise lugeja meelest kogu oma krüptilisuse kiuste siiski nauditav lugemine.

    Inimene ise kui diasporaa ehk Kuidas olla oma koju pagendatu?

    Atxaga raamatu põhiprotagonist, nagu sai ennist juba mainitud, on naine, kel nimeks Irene (nime saab lugeja teada küll alles raamatu lõpus). Kogu süžee sündmustik leiab aset suhteliselt lühikese aja jooksul, kahel päeval pärast Irene vanglast vabanemist, ja on kokkuvõttes selline: üks naine ootab bussi, siis sõidab bussiga ja lõpuks väljub sellest bussist – suunaga koju. Buss, millega peategelane reisib, mõjub romaanis vangla kui mitte-ruumi ja mitte-koha pikendusena ning kuigi raamatu lõpus jõuab buss sihtkohta Bilbaosse, lõpeb tekst lugejale ära siiski enne, kui peategelane sinna jõuab. Tekst on edasi antud suuresti protagonisti luuletiheda sisemonoloogina, mille mõju toetavad tegelase eraldi peatükkidena välja toodud unenäod, samuti romaani läbivad intertekstuaalsed viited, milleks on Irene vanglast kaasa võetud raamatud, tema isiklik poeetilis-proosaline antoloogia, millega lugeja järk-järgult tuttavaks saab.

    Baski kirjanik Bernardo Atxaga

    „Need taevad“ on raamat, mis eelkõige lummab. Tegemist on suhteliselt lühikese tekstikorpusega (85 lehekülge) ning seda saaks iseloomustada ehk isegi eelkõige ja sugugi mitte muu hulgas keeleliselt nõtke krimkana. Huvitaval kombel ei pruugigi toimuva poliitiline taust lugeja seisukohalt nii väga oluline olla. Tihti on raamatusse pikitud ka religioosseid viiteid, seda juba ka täitsa alguses, kui peategelane võtab bussis välja oma endise vanglakamraadi kingitud maali Aadamast ja Jumalast. Sellele järgneb üsna varsti bussis vaadatava filmi „Eeva ja madu“ stseeni kirjeldus, rääkimata sellest, et olulist liini mängivad bussis kaasreisijatest nunnad, kes aitavad Irenel pääseda teda jälitavate politseinike küüsist.

    „„Ma pean vangla unustama. Ma olen nüüd väljas. Ja ma ei lähe sinna tagasi,“ mõtles ta enda peale pahandades. Ometi teadis ta, et see on keeruline. Tal saab olema raske vanglat unustada. Ja veel raskem jätta maha seal omandatud harjumusi“ (lk 9). Aga paistab, et vangla on teatud mõttes igal pool. Autor suudab ka teised tegelased joonistada välja kui teatud poliitilisse ja ajaloolisse maatriksisse vastutahtsi ja traagiliselt heidetud. Vangla võib olla sedasi peaaegu iga kinnine asutus ja süsteem: politseijaoskond, klooster, isegi omaenda kodu. Isegi raamatuist võivad saada meid ahistavad kongid. Sest kas mitte raamatud, mida me loeme (või see, et me neid ei loe) ei evi teatud mõttes endas ka – ohtu? „Nende taevaste“ alguses on intertekstuaalse viitena välja toodud esimesena just Stendhali romaan „Punane ja must“ – kas mitte sellegi teose süžee ei ole mitte hea näide teatud ideede kütkesse langemisest? Romaani peategelast Julieni võrgutab mitmete isikute justkui poeetilise žestina grandioosselt elatud elu (eriti Napoleon), teatud narratiivid ja nende loodud heroilisus, nonde tegelaste tihti traagiline lõpp.

    Kui „Nende taevaste“ esmakordsel lugemisel näis, et peategelane Irene otsib raamatutest peamiselt turvavõrku ja pelgupaika, siis teisel evisid kõiksugused intertekstuaalsed viited pigem teatud ideede juurde tagasipöördumise ihalust. Kas ei otsigi paljud meist kunstist ja kirjandusest eelkõige seda, mis peamiselt kinnitab juba meie maailmas teatud olemist ja sellest teatud moodi arusaamist, selmet otsida sealt miskit, mis nihestaks meie fossiilseid mõtte­kivimeid, kuidas peaks püsima maailm ja meie selle keskel? „Kord juba vangistatu hing / alati vanglasse naaseb“ (lk 20) – seda Joseba Sarrionandia luuletustki saab lugeda eeltoodud mõtte taustal. Ka siit ei loe ma välja, et Atxaga viitab sellega päris vanglale, pigem meie ihale tallata muudkui sama rada. Olen tihtipeale leidnud end mõttelt, kui ohtlikud on raamatud inimesele, kes otsib sealt vaid kinnitust iseenda kinnistunud mõtetele ja väärtustele.

    Kui rääkida veel Stendhalist, siis „Need taevad“ sarnaneb „Punase ja mustaga“ ka pildilikkuse, stseenide kui piltide vahetumise ja vaheldumise formaadi poolest. Mõlemad raamatud on äärmiselt filmilikud ja mõlemast on muide film ka tehtud. Kui aga „Punases ja mustas“ on autor oma tegelased jaotanud siiski kaheks, siis Atxaga toimib teisiti. Esmalt loob ta vastanduse endise vangi Irene (tema on hea või vähemalt keegi, kellele hoiame tegevustiku ajal pöialt) ja kahe teda jälitava ja koostööle sundiva politseiniku vahel (pahad või vähemalt ebasümpaatsed tegelased), kuid raamatu lõpus leiab karakterite mõttes just viimaste puhul aset kõige huvitavam pööre: „Tahan öelda vaid ühte lihtsat asja. Teie olete siin laua taga palju rääkinud tõrjututest, haigetest ja teistest. Aga ka meie oleme tõrjutud inimesed, kui teada tahate. Eriti siin, Euskal Herrias. Me ei leia sõpru, peame elama varjatult, kui ei taha, et terroristid meid maha tapavad. Seetõttu ei peaks te meie käitumist pahaks panema. Me teeme oma tööd ja vahel see töö ei meeldi meile. Täna see mulle näiteks ei meeldinud“ (lk 83).

    Tee endise mina juurde

    Lugeja ei saa küll teada, mille tõttu Irene vanglas istus, kuid siiski pääseb tihti lähedale tema n-ö radikaalsele maailmas olemisele ja veendumustele: „Esiteks ei meeldinud neile see, et ta hakkas ühe noormehega koos elama; siis see, et abielus olles ei tahtnud ta lapsi saada; edasi see, et ta mehest lahutas; hiljem see, et ta organisatsiooni astus ja vangi sattus; lõpuks veel see, et ta otsustas organisatsiooni maha jätta ja vangist pääseda. Ikka ja jälle, ühel või teisel moel oli tema taldade all ennastsalgava ja õilsa lähiringi tekitatud räpakiht“ (lk 18). Tihti kordub raamatus motiivina sõna „reetur“, näiteks Irene on seda kodumaa ja ka oma endise organisatsiooni liikmete silmis. „Nende taevaste“ protagonist on äärmusliku pagendatuse näide: endine ekstremist jõuab ühest mitte-kohast tagasi tuttavasse paika (koju), kuid ka see on tema endiste tegemiste pärast talle nüüd pigem võõras ja potentsiaalselt ohtlik: teda jälitava politsei, organisatsiooni liikmete kättemaksu, külaelanike halvakspanu jm tõttu. Astunud bussist kord maha, on ta küll kohal, aga see on endiselt „mitte-“. Endine vang on nüüd justkui pagendatud oma koju ja kodumaale.

    Suur osa Atxaga raamatust seisabki muide just sümbolismijalgadel: religioossed viited, kõrvaliste tegelaste ametid, peategelase kaasa võetud raamatud, eriti tsitaadid noist, ja kõik need viited bussi-sõidu ajal vaadatud taeva(ste)sse, mille esmane funktsioon, näib mulle, on anda lugejale edasi Irene bussisõidu ajal pigem aina elujaatavamaks muutuvat hingeseisundit: „Taevas oli kummaline ega sarnanenud põrmugi „rahuliku ja avara sinise jõega“, millest rääkis üks Barcelonale pühendatud luuletus; pigem taevas oli see hall ja kõva nagu marmorist lagi või kirstukaas“ (lk 10); „Taevas säras päike nagu suvel ega jätnud ruumi millelegi muule, isegi mitte väikestele pilvedele“ (lk 41); „Ta peatus sillal, enne kui edasi läks, ja vaatas taevasse. See ei olnud üleni pime. Uduvihmast hoolimata oli pilvede vahel näha kuud“ (lk 85).

    Raamatu keskne mõte pärineb aga hoopis Irenet aitavalt nunnalt, kes võtab oma sõnadega kokku pisi­romaani moraali ning ilmestab sellega kenasti lugemise inimest nihestavat ja mitte kinnistavat mõju: „„Pääsukese kaka!“ hüüatas ta siis. „Ma ei suuda seda uskuda! Van Goghi maalid!“ – „Teil, tänapäeva nunnadel, on suurem süda,“ ütles suurt kasvu naine. – „Ma ei öelnud seda sellepärast. Mind lihtsalt jahmatas, et nii kui raamatu lahti tegin, komistasin selliste sõnade otsa. Tõtt-öelda näib see mulle ka naljakas. Aga selge see, et ajastu määrab palju: oleme kõik oma ajastu lapsed. Nii ka nunnad, kes töötasid hullu­majas, kus van Gogh viibis. Nii ka meie teatud asjade suhtes. Paljud meie vead ei olegi päriselt meie vead, vaid tulenevad ajastust“ (lk 78).

    Ehkki „Need taevad“ on ennekõike ühe kindla karakteri teekond, jõuab autor lõpuks ikkagi kõigi tegelaste sarnaste olude väljajoonistamise katseni: ka ebasümpaatsed tegelased leiavad lõpuks (vähemalt minu kui lugeja silmis) armu ja lunastust. Nii Irene, nunnad kui ka politseinikud, aga niisamuti vähihaige naine on oma keskkonna, olude, tingimuste, ajastu ja meist suuremate jõudude ohvrid – kõik erinevalt ja kummatigi ka sarnasel viisil, jagades üürikest aega samas ruumis, mida nimetatakse tihtipeale eluks, või mõnikord ka … bussisõiduks.

    Baski kirjaniku Bernardo Atxaga romaan „Need taevad“ ilmus 1996. aastal. Kümme aastat hiljem valmis selle põhjal mängufilm („Zeru horiek“, režissöör Aitzpea Goenaga, 2006). Peaosalise Irene rolli mängib filmis Nagore Aranburu.

  • Isiklikud ja töötavad kehad Baltimaade nüüdistantsus

    MADLI PESTI

    Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud ülevaatefestival „Balti tantsu platvorm“ 19. – 21. V Tallinnas.

    Ülevaatefestival Baltimaade nüüdistantsu rahvusvahelise nähtavuse suurendamiseks on ellu kutsutud kolme riigi koostöös: Sõltumatu Tantsu Lava kõrval korraldavad seda Läti ja Leedu tantsuinfokeskus. Tänavu toimus „Balti tantsu platvorm“ esimest korda täismahus, katsefestival oli Leedus pandeemia­eelsel aastal.

    Valikusõela mitu kihti. Lavastuste valikusüsteem on mitmekihiline: iga riigi tantsukunstnikud ja produktsioonimajad said esitada oma töid ja neid laekus üsna võrdne hulk, igast riigist ligikaudu 30. Nende seast sõelus iga riigi žürii välja kümme tööd, millest omakorda valis rahvusvaheline žürii igat riiki esindama kolm lavastust, peale selle mõned tööd ka lühiesitluse formaati. Rahvusvaheline žürii on eelkõige vajalik neutraalse hoovana, mis kindlustab valiku erapooletuse ning lisab kõrvalpilgu, et kavas oleks ka välismaisele publikule huvi pakkuda võivaid lavastusi ja kunstnikke. Eks ülevaatefestivali laiem eesmärk olegi pälvida välismaiste produtsentide ja kuraatorite huvi.

    Rahvusvaheline žürii oli teinud rikkaliku valiku: kolmel tihedal festivalipäeval sai publik näha üheksat tantsuvälja mitmekesisust peegeldavat tööd. Lavastuste vahel on ühisjooni leida võrdlemisi keeruline, ent näiteks Leedust valitud kolmiku saab siduda sarnase temaatikaga: ema ja naise (keha) hakkamasaamine ühiskonnas.

    Kui Anna-Marija Adomaitytė „Töölavastus“ räägib kehalisest ekspluateerimisest liinitööl ega ole tingimata soopõhine, siis otseselt naise ja ema rolli käsitlevad eksperimentaalse kompanii MMLAB „Tants objektile ja lapsele“ ning koreograaf-tantsija Raimonda Gudavičiūtė „Ema“. Kui MMLABi multimeediumlikus lavastuses põimitakse sõna- ja videokunsti, telesaadet ja kontserti lastetuse problemaatika üle arutlemiseks, siis Gudavičiūtė südamlikus koosliikumises tema kaheksa-aastase pojaga saab näha, milline on elu lapsega. Ühtlasi mõtiskleb autor töö ja pereelu ühitamise võimalikkuse üle.

    Naise keha ühiskonnas. Adomaitytė sai oma „Töölavastuseks“ inspiratsiooni McDonald’sis töötades. Koreograaf-tantsijat köidavadki sotsiaalsed teemad ja eelkõige ühiskondlik vägivald.1 Lavastuses keskendub ta nüüdisühiskonnas töötamisele, kasutades selleks kordusi ja füüsilist pingutust. Teda huvitab, kuidas mõjutavad keha aeg ja pidev automaatne töö.

    Jana Jacuka (Läti) soololavastus „Hirmu rutiinid“ lähtub isiklikest läbielamistest. Ta kujutab oma eluloolisi hetki nii sõna, heli kui ka objektide kaudu, kuid peamine meedium on hirmu kehaline läbielamine

    Adomaitytė sammub tühjale valgele lavale asetatud käimislindil tempokalt ja masinlikult, tema pealiigutused on järsud ja käed valmis asju haarama. Hoolimata etenduse lühidusest tekkis mul vaatajana üsna kiiresti kummastav tajunihe: üks inimene tühjas valges ruumis kehastab erilaadseid rühmategevusi (ühel hetkel nägin enda ees tervet rahvatantsurühma). Üks inimene kehastab justkui massi ning seeläbi tajusin inim­eksistentsi masinlikkuse kohta tehtud üldistust.

    Vastupidise emotsiooni tekitas Gudavičiūtė „Ema“, mis on liigutavalt isiklik ja helge atmosfääriga, peaaegu ainult liikumise kaudu jutustatud lugu ema ja poja suhtest. Põnev on jälgida ema ja poja erisugust keha ja liikumisvõimekust. Poiss teeb akrobaatilisi trikke, käib kätel, esitab breiktantsu. Ta on ema seljas ja kukil ning suhtleb emaga kehaliselt fantaasiarikkal moel. Publikusse kandub ema ja poja armastav suhe. Jäi mulje, et lavastus on valminud tõesti koostöös, et nii ema kui ka poeg on liikumismustreid välja pakkunud. Lavastuse tutvustuses on tõeselt öeldud, et laval on „kahe eksperdi empaatiline dialoog“, nad „arendavad uusi vaatenurki ema ja poja, soorollide ning kunsti ja elu suhetele“.2

    Isiklikkus loeb. Lätist valitud kolmikust läks mulle samuti korda üks üdini isiklik lugu, Jana Jacuka „Hirmu rutiinid“, seevastu teised kaks valitud lavastust ei kõnetanud mind. Festivali avalavastus „Väga head minutid“ Salme kultuurikeskuse suures saalis (koreograafide Elīna Gediņa ja Rūdolfs Gediņši ning visuaalkunstnike Krista ja Reinis Dzudzilo koostöö) oli inspireeritud Läti avangardteatri lavastaja Asja Lācisest ja saksa-juudi filosoof Walter Benjaminist ning kujutas mehe ja naise kirglikku suhet, aga jäi liiga steriilseks ja külmaks.

    Loojate mõte oli sulatada kokku visuaalkunst ja koreograafia, kuid ma ei näinud nende kahe kunstiliigi tugevat tervikut, vaid eraldatust. Koreograafia oli filigraanselt täpne ja nurgeline. Kujutavat kunsti esindasid geomeetrilised kujundid, lühikesed videolõigud ja kogu mänguruum – erkpunane kardinatest kuubik suurel laval. Seejuures torkas teravalt kõrva muusika puudumine – teadlik märk, mis mõjus ebamugavalt. Lavastusel oli aga ka dramaturgiline probleem, sest selle struktuur oli esimestest minutitest peale selge: koreograafilised lõigud vahetusid geomeetriliste kujundite ja videolõikudega, ent kui rangelt struktuuri korrata, hakkab vaatajal igav, ta teab täpselt, mida oodata.

    Läti artistide duo IevaKrish ruumiline, heliline ja tantsuline installatsioon „Labryse maja“ pani kogeja kujutlusvõime proovile, sest publiku silmad olid kinni seotud. Tantsijad liikusid taburettidel istuva publiku ümber, kandes kaasas kõlareid, et ka muusika tekitaks ruumilise kogemuse. Lavastuse idee on ju väga vajalik – pakkuda tantsulavastuse kogemust ka pimedatele –, kuid mulle tundus, et selline kuuldeline koreograafia jäi kogemusena monotoonseks.

    Isiklikest läbielamistest lähtub aga Jana Jacuka soololavastus „Hirmu rutiinid“. Lavastus on üpriski jutustava loomuga: Jacuka kujutab oma eluloolisi hetki nii sõna, heli kui ka objektide kaudu, kuid peamine meedium on hirmu kehaline läbielamine. Jacuka toob oma vägivaldse isaga koos elamise kogemuse ja hilisema eluhirmu esile ebakindlust väljendavate liigutuste (nt jalgade pidev liikumine) ja ka hingeldamise võimendamise kaudu. Jacuka maailm on habras, hirmu tundmine on igapäevarutiin. Ta kardab, et ta elukaaslane ei ärka enam hommikul üles. Kardab, et tema korteris on käinud vargad. Samuti loob ta ajaloolise silla ning räägib vanaemast, kellega sõdurid olid sõja ajal vägivallatsenud. Paratamatult läheb mõte praegusele Vene-Ukraina sõjale. Kas mitte kunagi mitte midagi ei muutu?

    Mälu ja rituaalsus. Mälu ja isiklikkuse silla saab siit ehitada Eestist valitud tööni: Mart Kangro „Enneminevikus“ tegeletakse Kangro enda (etendamis)-ajaloo ja selle materiaalsusega, kuid publikut puudutab ka laiem mälu ja mäletamise teema. Lavastus on nagu Kangro üle paarikümne aasta pikkuse eduka rahvusvahelise koreograafi- ja etenduskunstniku karjääri entsüklopeedia, kus ta käib läbi oma loomingu peamised aspektid, näiteks isiklikkus, motiivide korduvus, erisuguste meediumide ja elementide põimimine ning huvi ühiskonna toimimise vastu.

    Ent lavastus pakub usutavasti elamuse ka neile, kes ei ole Kangro pika loometeega kursis. Ei ole võimalik peegelneuroneid välja lülitada ega jätta kaasa elamata Kangro pikale liikumisjadale, mis saab alguse reipast vetruvast kõnnist, muundub seejärel märkamatult nurgeliseks hüplemiseks, millest saab otsekui derviši pöörlemine. Kangro pingestatud ja kontseptuaalselt mõtestatud kehakasutus on ekstraklass. Siin on performatiivne tegutsemine ja kordamine kui uue tähenduse loomise mehhanism määrava tähtsusega.

    Festivali rahvusvaheline žürii oli Eestist veel välja valinud kaks eriilmelist lavastust: need olid Johhan Rosenbergi ja Jette-Loona Hermanise „Eden Detail“ ning Olmeulmade „Sanctum textum“ ehk „Pühakude“. Festivalil neid lavastusi järjest (üle) vaadanuna leidsin neist üllatavaid sarnasusi. See on üks festivali võludest: lavastuste ümber luuakse kontekst ja punutakse järgnevus.

    Vaatamata esteetilistele ja mahulistele erinevustele ühendas neid lavastusi rituaalsus ja piiripealsus. Olmeulmade skulpturaalses tantsuteoses katsetatakse ruumilisi piire: neli koreograaf-tantsijat püsivad kogu etenduse jooksul Sakala 3 fuajeesse, Tõnis Saadoja puulatvade-maali alla, asetatud valgustatud kuubil. Teose salapärasust ja lummavust rõhutab kõrgetest akendest immitsev õhtuhämarus, tantsijate voogav liikumine ja nende meditatiivne häälitsemine. Liigutuste amplituud ja intensiivsus suureneb aegamisi, mängitakse lahti erisuguseid emotsioone. Liikumise ja hääle koosmõjul sünnib neljast kehast justkui üks organism, millest saab nagu inimeksistentsi mudel.

    Festivali suurejoonelisim lavastus oli kahtlemata sel kevadel ka Eesti Teatriliidu tantsulavastuse aastaauhinna pälvinud „Eden Detail“. Programmis oli see asetatud järjestikku avalavastusega „Väga head minutid“. Kontrastsemaid töid on raske välja mõelda: kui Läti lavastus oli külm ja steriilne, siis Eesti noored rokkisid rituaalse performatiivsusega publikule näkku, nii et lavastuses ei ole jälgegi „nüüdisaegsele lavakunstile omasest minimalistliku kontseptualismi kontsentreeritud igavuse poeetikast“.3 „Eden Detail“ on täiuslik kõikehõlmava ruumi, heli, koreograafia ja materiaalsuse kogemus, mida juhivad erakordse performatiivse kvaliteediga etendajad oma kõikevõitva intensiivse kohaloluga. Lavastuses mängitakse lahti müüdid ja mütoloogiad mardisantidest modell-Barbiedeni, rahvamängud pannakse kokku elektroonilise muusikaga, esoteerika ja new age segatakse igasuguse kummardamise ja rituaalsusega. Mängitud maailm on lagunev, rebenev, õõvastavalt virvendav ja vilkuv, hüplik ja harali.

    Lavastusest ei puudu huumor ega iroonia ning etendajad Hermanis ja Rosenberg veenavad oma ihulisuse ja energiaga. Eraldi performance’i-kunstnikuna üllatab Anne Türnpu, kes keerab kogetud mütopoeetilisele omailmale veel vinte peale. Lõpuks sulanduvad inim- ja looduskogemus justkui üheks: vatisarnane seeneniidistik on etendajad endasse mässinud ning kuuleme lausutavat seenenimetusi (teiste seas on õnneseen ja lapsepõlvik või -pilvik). Oma müüdiloomes ja -iroonias jõuavad Hermanis ja Rosenberg välja tänapäeva müüdini: kas pole modellindus ja barbindus ka mingi inimvorm, mida täita? Võime ehk nähtust inspireerituna küsida, kus asub või milline on meie päris identiteet. „Eden Detail“ näitab inimest justkui anumat, mis täidab etteantud vormi.

    Kokkuvõtteks. Kas „Balti tantsu platvormil“ nähtud kehakasutuses ja liikumiskvaliteetides leidub ühisjooni? Nagu temaatikalt ja vormivõtetelt juba näha, oli programm ka liikumise poolest väga mitmekesine, ent mingeid paralleele on võimalik tõmmata.

    Liikumise masinlikkuse, kestvuse ja inimvõimete piiride kompamisega tegelesid Kangro ja Adomaitytė: publik võttis nende lavastused vastu imetlusega, sest sellist liigutuse täpsust ja kestvust ei saavuta igaüks. Sarnane kogemus kehtib ka Olmeulmade seltskonna eriti vastupidavate kehade ja voogava liikumise puhul. Meeldejääv oli liikumise isiklikkuse kogemine Gudavičiūtė ja Jacuka koreograafilistes lugudes: publik võttis need vastu samastumise ja kaasaelamisega. Näha oli ka mõneti hingetut filigraanselt lihvitud liikumist (Gediņšite „Väga head minutid“) ning samuti imetlusväärse tehnilise täpsusega sooritatud, aga intensiivse energeetilise kohaloluga Hermanise ja Rosenbergi lavastust „Eden Detail“.

    1 Iiris Viirpalu, Töö orjastab meie keha. – Postimees 17. V 2022.

    2 Vt lavastuse tutvustust: https://stl.ee/lavastus/balti-tantsu-platvorm-2022-mother/

    3 Kiwa, Agendid mustas materjalis. – TMK nr 4, 2021.

  • Kollane on tegelikult roheline

    KAJA KANN

    Ekspeditsiooni ja Kanuti gildi saali „Divide et impera“, autor ja lavastaja Jarmo Reha, dramaturgid Aare Pilv ja Jarmo Reha, kunstnik Maarja Pabunen, helikunstnik Markus Robam, valgus- ja videokunstnik Aleksandr Mirson. Mängivad Jarmo Reha, Aare Pilv ja Pääru Oja. Esietendus 18. V Tallinnas Kopli 93.

    Jarmo Reha „Divide et impera“ („Jaga ja valitse“) on väga hea lavastus. Kümnest inimesest, kellega pärast etenduse rääkinud olen, kiidab üheksa seda taevani, üks ajab huuled prunti ja protesteerib. See üks olen mina. Lubasin sellest lavastusest kirjutada ja nüüd vabandan tuhat korda, et olete sunnitud lugema just minu mõtteid Kopli rahvamajas kogetu kohta.

    Tegemist on juba mitmenda korraga, kui lavastaja ja näitleja Jarmo Reha, helikunstnik Markus Robam ning dramaturg Aare Pilv koos lavastuse loovad. Mitmes intervjuus on Reha rõhutanud austust ja lugupidamist kaasteeliste vastu, öeldes, et kõige tähtsam on loomingu juures, et tegijad saavad sellest tööst midagi. Kujutan ette, et lavastaja tuleb ideedega, neid põrgatatakse ja siis hakkab dramaturg Pilv tekste moodustama. Läbi lavastuse on tekstimass valdav. Seda on palju, öeldakse igasuguseid asju. Iga asja puhul, mida öeldakse, on aga väga palju kaalul. Tühja loba lavastuses ei aeta. Kogutud ja loodud tekste lauldakse või röögitakse kõnepuldist, seletatakse otse publikule, loetakse vaiksel häälel justkui piiblilugusid lastele unejutuks. On ka akadeemilise loengu stiilis esitust, elutõdede jutustusi ning video vahendusel ja Pääru Oja esituses mõistujutte.

    Oja on justkui krutskeid täis ahjualune, kes ilmub välja siis, kui olukord saalis vajab illustreerimist või edasiarendust. Siis ta tuleb, ajab pea paljaks, süütab lõkke ja Kafka raamatu, läidab tõrviku, kõnnib läbi tõrvikurongkäigu, lõpuks süütab Harjumäel sinimustvalge. Või siis ei süüta. Lipu põlemist me ei näe, ettevalmistust aga küll. Oja ülesandeks on jäetud tõdede pobisemine tolle kummalise inimmaailma tegelaste käitumiste ja olemiste kohta. Kõigepealt räägib ta mõistujutu kahest noorest ja ujuvast kalast, kes ei tea, mis on vesi. Seejärel seletab ära, mis on allegooria mõte. Mõte olevat selles, et ilmselgeid asju on raske näha, veel raskem nendest rääkida.

    Ta ütleb, et ei loe moraali, et tema pole see vana tark kala, kes teab. Lõpuks kommenteerib mitte mõistulugu ennast, pigem põhjendab klišeede vajalikkust, tuues kuuldavale veel ühe, öeldes, et haritud inimene pole mitte see, kes teab palju, vaid pigem too, kes on õppinud mõtlema. Ta ütleb, et kui mina, etenduse kuulaja, olen nagu tema, etenduse tegija, siis meile kummalegi ei meeldi kuulda neid klišeesid. See on sageli solvav. Taas toob ta tegeliku tõe meie ette: me olevat ikkagi sellest lausest valesti aru saanud. Päriselt olevat mõtlemise tähenduslik osa valik, millest üldse mõelda, mitte mõtlemise osavus. Sellist skeemi, et esitatakse üks tõde, seejärel see kohe tühistatakse ja pakutakse tõena välja midagi muud, on lavastuses palju.

    Need on hetked, kus mul jookseb juhe kokku. Vaataja peale laotatakse järjepanu kuulsaid ja filosoofiliselt sügavaid ütlemisi. Öeldes, et see pole moraalilugemine, loetakse moraali. Mõtete virvarr jõuab minuni umbes nii: „Kui taevas on sinine, siis on ta punane ja eriti hea on kollane taevas, mida me tõesti ei märka, aga peaksime märkama, sest kollane on tegelikult roheline, mis on olemuselt valge, ent see pole tähenduse poolest palju erinevam mustast …“ Iga väide on tugev ega kuulu vastuvaidlemisele.

    Teatritegijatel on õigus: igaüks publiku seast teeb ka teatrit vaadates valiku. Miski jääb mulle rohkem kõrva ja miskist libisen üle, ei pane tähelegi. Teadlikult ma seda teha ei suuda, sest tekstid ja pildid vahetuvad lavastuses kiiresti. Pigem peatub mu pilk tuttaval ja harjumuspärasel. Iga vaataja elukogemus, väärtused ja põhimõtted moodustavad kokku terviku, mitte lavastuse dramaturgia. „Divide et impera“ dramaturgia jookseb ühtse vorstina, ilma eriliste tõusude ja mõõnadeta. Iga järgmine lugu tundub sama tähtis kui eelminegi.

    „Divide et impera“ (fotol Aare Pilv ja Jarmo Reha) üks suur ja mõjuv tegur läbi lavastuse on tuli.

    Kui loen paksu filosoofilist raamatut, kulub mul palju aega arusaamiseks, kes täpselt mida väidab ja milleks, et kas kolmas väide püstitatakse ainult selleks, et see hiljem ümber lükata, või arvab too mees tõesti, et asjad on nii. Ja siis, kusagil 145. leheküljel on sama asja kohta hoopis vastupidine väide. Sama tunne on mul ka lavastust „Divide et impera“ kuulates. Mingisugust mõtete hierarhiat või loogilist argumentide üksteisele järgnevust ma ei taju. Ilmselt ei olegi see tegijate taotlus.

    Minu valikuna jääb kummitama kirjeldus poeskäigust, tollestsamast pikast, Oja video kaudu esitatud jutust. Kergem on kuulata, kui näitleja oma kohaloluga gaasi põhja ei vajuta. Näitleja ei räägi endast, vaid teisest isikust. Ta ütleb, et sa lähed poodi. Tipptund. Ka poes on tipptund. Seal on vastik. Valgus on vastik. Muusika ajab oksele. Kassad on kinni. Järjekorrad venivad. Kassapidaja on nõme. See kõik on ebaõiglane.

    Sellise näite toob lavastus kirjeldamaks argipäeva rutiini. Lohutuseks pakutakse välja olukorda päästev valikuvõimalus. Ent enne veel kirjeldatakse minu sisemonoloogi. Just minu oma, sest tegelane, kes seda räägib, ei tunne sama. Tema on teadlik. Mina olen see loll, kes poes iga pisiasja peale vihastab. Mina olen see, kes näeb teist inimest tüütu ja vastikuna. Mina tunnen, et minu suhtes ollakse ebaõiglased. Nüüd hakkab sisenema monoloogi mina- ja meievorm, aga ka see on tingivas kõneviisis. Kui ma mõtlen nii – ja paljud meist nii mõtlevad –, ütleb Oja. Kui on nii, siis on nii, on puhas tõeteooria võte. Mina kuulengi seda teoreetilise konstruktsioonina. Tegelikult Oja nii ei tunne, ta lihtsalt asetab end minu vastikute tunnete sisse.

    Rääkides valikutest, räägib ta juba endast, minavormis. Temal on valik. Temal on valik mõelda hoolivalt, et äkki too maasturiga sõitev mees on varem sattunud autoõnnetusse ja nüüd kardab. Tal on valik mõelda, et kõik teised inimesed on sama õnnetud kui tema. Lõpplahenduse saagale pakub lavastus taas sinavormis. Kui sa suudad õppida kontrollima olukordi, siis koged neid pühana. Lausa armastusega. Ja kohe otsa, et too jutt ei pruugi olla tõsi. Argumentide konstruktsioon kukub kokku. Järgneb pikk jutt religioonist, mida ma enam ei kuule, sest tegin valiku ja koondasin tähelepanu poeskäigule.

    Ilmselt hakkan lavastuse teksti ja mõtte vastu protestima just nende vormide pärast. Olen solvunud, et miks mina see loll olen ja miks tema nii tark. Vaatamata sellele, et ta ütles, et ei ole siin see tark. Miks tegijad arvavad, et mina ei suuda valida ja nemad suudavad? Lõppude lõpuks ei ole ma nõus ka sellega, et see, kuidas mõeldakse või asju esitatakse, ei ole oluline. Kõik see, kuidas laval teksti esitatakse, muudab mu suhtumist esitatusse. Kui see kõik ei pruugi olla tõsi, siis miks näitleja sugestiivsel toonil minuga üldse räägib.

    Enne teatrisse tulekut käisin tõesti poes. Asi ei olnud üldse nii hull, kui lavastuses kirjeldatakse. Aianduspoed on kevaditi kaunid, tärkavat uut elu täis. Kliendid valivad juba õitsele puhkenud lilli ootusärevusega, kujutades ette, kui kauniks saab nende kodu. Kassajärjekorrad on küll pikad, aga seal on ka põnev piiluda teiste ostukorvi ja arvata, millises kodus selle omanik elab.

    Meesterahvas minu ees ostis kaheksa potitaime. Poel polnud kahjuks pakkuda kastikest, kuhu need nüüd sättida, et taimed turvaliselt autosse toimetada. Seisis seal kassas ja oli hädas. Kui onu nägi minu kodust kaasa võetud sinist kastikest, ütles ta muiates, et on alati arvanud, et naised on targemad kui mehed, neil lihtsalt on ettenägemist ja taiplikkust sellistes asjades. See tegi tuju heaks. Too mees ei mõelnud, et kassapidaja on süüdi, pigem muigas oma saamatuse üle ja tunnustas teiste taiplikkust. Seda, et lavastus puudutas mind isiklikult, peab pidama siiski õnnestumiseks, aga mulle lihtsalt ei meeldinud, mida ma kuulsin. Minu elukogemusega see kokku ei lähe.

    Ja ikkagi peab rääkima esteetilistest valikutest, mis tekitasid mõju. Kogu ruum oli külm, hämar ja veidi õudne – depressiivne kogunemispaik. Üks suur ja mõjuv tegur läbi lavastuse on tuli. Elav tuli teatris on juba pikemat aega taunitud. Teatrimajades töötavad tuletõrjesüsteemid perfektselt, seal tulega ei mängita. Kopli rahvamaja ei ole teatrimaja, pigem lagunev ja rõske mahajäetud ning ohtlik paik. Pääru Oja iseenda süütamist näeme me videost, aga Jarmo Reha süütab lõkke ka laval, viimaseks jagab Aare Pilv kõigile vaatajatele tikud kätte. Sõnum ei jõua taas minuni. Kas nüüd oleks hea kõik koos end põlema panna või on parem tikud tasku poetada ja hiljem kodus üksi enda ego põletada?

    Varem öeldi lavastuses, et inimlik puudutus on nagu tuli, mis soojendab ja valgustab, aga ka hävitab. Ja kohe otsa, et tegelikult on tuli ainult puhas reaktsioon kahe mateeria vahel. Sisuliselt ei ole siis ka inimlik puudutus miskit muud kui reaktsioon kahe aine vahel. Teatrikunsti kaudu aga sisendati vaatajatesse hirmu. Juhiti mõtted sellele, et kui nüüd üks kardina ots tuuleiilis veidigi liikuma hakkab, siis põleme kõik koos siia majja sisse. Taas üks näide vastuolust: kinnitatakse, et tuli on hea, aga tegevuse ja stiili kaudu öeldakse hoopis, et tuli on halb. No ja pärast kahte tundi külmas saalis ühe koha peal istumist on liigesed külmast nii jäigaks jäänud, et tahaks väga seda soojendavat lõket enda lähedale.

    Nüüd, kirjutamise ajal lavastuse erilaadseid sõnumeid meenutades, hakkab pilt kokku klappima. Teater on oma olemuselt inimlik puudutus, reaktsioon vaataja ja tegija vahel, täpselt nagu tuli. Aga teater ei ole puhas, see reaktsioon ei ole puhas. Mina ei ole mateeria ja seda pole ka lavastaja Reha. Me mõlemad oleme inimesed. Püüdes lavalt pakutud teooriat siiski rakendada, peaksin kohtumisel vastiku kassapidajaga mõtlema temast teistmoodi, ikka selleks, et tekiks too müstiline ühtsus, mis seob kõike ja kõiki.

    Järelikult ei ole „Divide et impera“ loodud minu kiusamiseks, mis sest, et selline mulje mul jäi. Vale mõtlemine. Äkki on tegijatel endil väga paha olla? Äkki on neil eile keegi väga lähedane surnud või vajanud pikaajalist hooldust? Tegelased on vastikud ja saal on külm, aga mitte minu pärast, neil seal laval on ja ilmselt oli ka prooviperioodil veel raskem. Mina ei ole maailma keskpunkt, nemad võivad olla veel tüdinumad kui mina seal saalis.

  • Musta rõõsaks rääkimine

    KÄRT KELDER

    The Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox“, autorid, lavastajad ja etendajad Alise Bokaldere, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg, Arolin Raudva ja Hanna Junti, dramaturg Piret Karro, kunstnik Kairi Mändla, helikujundaja Mari-Liis Rebane, valguskujundaja Märt Sell. Esietendus 21. III Kanuti gildi saalis.

    Elame segasel ajal: viirused ei taha taanduda ning meile üsna lähedal võitlevad ukrainlased Venemaaga oma riigi ja vabaduse eest. Iga päev arvutis uudisvoogu sukeldununa vaatavad sealt mulle vastu poliitikute vägi- või häbiteod ning õhtuks on pea infost nii paks, et enam ei tea, kas „mõtlen, järelikult olen olemas“ peab minu puhul ikka paika.

    The Biofilm Sistersi (edaspidi nimetan neid lühendatult õdedeks) lavastus „Pure Pink Pox“ („Rõõsade rõugete ruum“) ei säästa küll vaatajat infotulvast, ent tunni jooksul koorub publiku ees ja tegelikult ka seest välja, kuidas ühest mõttest võib saada teine ning kogu eelnenu seatakse kahtluse alla. Etendus algab tõdemustega, millele ei saa vastu vaielda. Kõik laused, mis pudenevad Mari-Liis Eskussoni, Katrin Kreutzbergi, Arolin Raudva ja Hanna Junti huulilt, kinnistavad fakte: jah, me oleme roosas ruumis, meid on kindel hulk ning me istume patjadel.

    Kunstnik Kairi Mändla loodud lavakujundus mässib vaataja pehmesse vatti. Info, mis publikusse paisatakse, läbib justkui roosade prillide filtri ning etendajate iga ingliskeelse küsimuse ette kõlav „Kas mäletate, et …“ tuletab meelde, mis kõik võiks olla. Kas mäletate, et tantsija sai ennast teostada, kuidas soovis, ega pidanud lisatööd tegema? Et ta oli ravikindlustatud? Et tal oli vabakutselisena teine korter, mille sai välja üürida?

    Nii jõuavad õed faktide kinnistamisest ideaalmaailma loomiseni. Need küsimused osutavad ka teravalt, kui keeruline on olla vabakutseline tantsija ja koreograaf. Kes tantsu- või etenduskunstide valdkonnaga veidigi kursis, saab mitmel puhul vandeseltslaslikult kaasa noogutada.

    The Biofilm Sisters: Katrin Kreutzberg, Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson ja Hanna Junti.

    Küsimusega „Kas mäletate, et …“ luuakse justkui kollektiivne mälu maailmast, mida tegelikult pole kunagi olnud. Või äkki …? Siinkohal meenub animatelesarja „South Park“ XX hooaja esimene osa, kus kesksel kohal on viinamarjalaadsed memberberrie’d. Nende ülesanne on äratada tarbijais nostalgia, mis pidi piirduma vaid heade mälestustega. Tegelikult surus mõnutunne minevikuvarjud alla, nii et lõpuks tulid need lõksulangenuid kummitama. Teisisõnu, memberberrie’d sümboliseerivad seal mäluga manipuleerimist ning „veatu“ mineviku tagaigatsemist – teate küll, rohi oli rohelisem ja taevas sinisem.

    Ka õed veenavad justkui mäletama seda õnnelikku minevikku ning hakkavad siis selle ümber utoopiat ehitama. Tantsijad asetatakse igasuguste teaduslike saavutuste ja n-ö oluliste eluvaldkondade edendamise rüppe. Mäletate ju, kuidas nad leiutasid jalgratta ning lahendasid mitmesuguseid tähtsaid probleeme? Omamoodi faktimoonutuste kõrval panevad need küsimused mõtlema, kas tantsijal on ühiskonnas tähtsust. Kas ta suudab luua midagi võrdväärset näiteks vähivastase ravimiga? Kas ta üldse peabki seda tegema? Kui tantsija loob koreograafiakunsti, kas seda saab võtta piisavalt tõsiselt, nii et tal on vabakutselisena tagatud kindlust pakkuvad hüved?

    Rääkimist on „Pure Pink Poxis“ palju, ent kas mitte polegi ühiskonnas lihtne infomürasse uppuda. Faktidega lüüakse paremalt ja vasakult, kuid milline on tõde? Kellel on õigus kinnitada, et tõde on just see? Publik on justkui passiivse pealtvaataja rollis, kuid siiski teevad etendajad vaatajast kas hea või halva, privilegeeritu või represseeritu. Olenevalt sellest, kus istud „omal vabal valikul“. Kui mikrofon pannakse suu ette, et su arvamust küsida, ning valmistud häälepaelu valla päästma, tuleb kuskilt vastus, mida ei ole võimalik enda omaks pidada.

    „Pure Pink Poxi“ valmimisprotsess on olnud küllaltki pikk. Isegi kui lõpptulemus ei olnud õdedel taotluslik, saab praeguse (sõja)ajaga tõmmata mitmeid paralleele. Otseselt ei pea ju midagi selleks tegema, et saada külge silt, mida omaks ei pea. Vahel piisab rahvusest, aga ka nahavärvist, klassist või sünnisoost, et olla valede hulgas. The Biofilm Sisters viitab millelegi, mida teame eksisteerivat pliidi ja kapi vahel, kuid mida oleme otsustanud ignoreerida. Mulle tundub sel puhul välditavaks olevat info kriitiline tarbimine ning inimeste polariseerumine, mõistmise osatine kadu.

    Kokkuvõtteks võib öelda, et „Pure Pink Pox“ on intensiivne lavastus, kus vaatajat ei jäeta endas kandma eestifilmilikku kandvat vaikust. Sõnarohkus on piiri peal, ent seejuures täpselt nii, et kui õdede viimaste hüüatuste saatel valgus tuhmub, jääb sisse elevus. Justkui oleks napilt veidrast värbamisest pääsenud ning pea selgemaks saanud.

    Mitmete küsimuste seas jääb kõlama ka paar tabavat märkust tantsijate ja tantsumaastiku kohta: „Kas mäletate, kui tantsijad hakkasid etendama, sest tantsimine ei rahuldanud enam piisavalt“ või „Kas mäletate, kui tantsijatest said kriitikud, sest neil oli nii palju öelda“. Ega ka õed etendusel ise liiga palju tantsi, seejuures on neil aga palju öelda. Nad justkui ironiseeriksid enda üle, kuid tegelikult huvitab mind küll, miks on kehalisest koreograafiast saamas sõnaline? Kas tants tuleb kunagi lavalaudadele tagasi?

    Teatrist välja astudes mõtlen, kas omadeks ja võõrasteks jaotamine viidi läbi võimalikult valutult, nagu kavalehes lubatakse. Viidi, ent teemat ennast silmas pidades on praeguse aja kontekstis valu isegi soositud. Küsitavaks jääb, kas The Biofilm Sistersi stiil suudab gaasi põhja vajutada hetkedel, mil esteetilisusest ja verbaalsusest jääb väheks? Õed on sõnaosavad (siinkohal kuulub osa aust dramaturg Piret Karrole) ning vajadusel teravad, ent veidi jääb puudu kehalisuse tugevast toest. Praegu moodustavad etendajad biokile all nn bakterikoloonia, mis sünkroonis liigub, kuid kindlasti tuleks tulevikus kasuks pealiskihi alt välja pugemine ja pealtvaataja nakatamine füüsilise eneseväljendusega. Nad on selleks rohkem kui võimelised.

  • Simulaakrumid ja peavalutabletid

    PILLE-RIIN PURJE

    Ugala teatri „Üle oma varju“, autor Paavo Piik, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula, helilooja ja muusikaline kujundaja Taavi-Peeter Liiv, valguskunstnik Fredi Karu. Mängivad Aarne Soro, Janek Vadi, Margus Tabor ja Tarvo Vridolin. Esietendus 16. IV Ugala väikeses saalis.

    „Baudrillard: Me elame maailmas, kus ongi ainult narratiivid. Reaalsus ise, mida iganes see tähendab, suudab parimal juhul veel etendada neid narratiive, paremini või halvemini, nagu provintsiteatri näitleja, kes on ootamatult pandud mängima avangardi ja me ei saa enam aru, kas ta mängib kuradi hästi või kuradi halvasti.“ (Paavo Piigi „Üle oma varju“, V stseen). Tsiteeritud tekstikoht kõlas esietendusel Ugala teatri väikses saalis otsekui muuseas, ometi õige magusa sarkasmivarjundiga, mis läbistas vastuseks saaligi.

    Paavo Piigi „Üle oma varju“ on üpriski tavatu näidend. Selle väite tõestuseks piisab, kui loetleda valikuliselt tegelasi. Aga palun: Baudrillard, Soros, Stoppard, Albright, Pulitzer, Depardieu, Lindemann, Houellebecq, Tarantino, Krull … Aga see ei ole kaugeltki kogu laval teotsev seltskond: on ka ajakirjanik, üliõpilane, sõjamees, ema, isa, vend jt. Neli meesnäitlejat mängivad napilt poolteist tundi kestvas lavaloos ühtekokku kolmkümmend neli rolli. Nimetatud ambitsioonikale nimekirjale tuginedes suudaks Ugala uuslavastust adekvaatselt vaagida ehk ainult filosoofilise teatritunnetusega kriitik Valle-Sten Maiste. Kummatigi kaasnevad näidendi kireva tegelaskonnaga ka oma konksud ja krutskid, mistap söandan esmamulje esietendusest kirja panna minagi.

    Ugala kodulehel on tutvustuslaused: „Lavastus „Üle oma varju“ räägib loo inimestest, kes püüavad olla keegi teine ning ehitavad selle tarvis valedest kõrged müürid. See on viirastuslik teekond nende meeste peidetud siseilma, kus panused on kõrged ja jalgealune tuline.“ Kavalehel on ära toodud „Mittetäielik petturite entsüklopeedia“. Teiste hulgas figureerib seal Jean-Claude Romand, kes palju aastaid teeskles, et on edukas arst, kuni mõrvas vale paljastumise lävel oma perekonna. Viidatakse Emmanuel Carrère’i romaanile „Vaenlane“, nimetamata on aga jäänud Eva Koffi „Meie isa“, mis põhineb selsamal drastilisel ja traagilisel lool (näidendi lavastas Ain Prosa Eesti Draamateatris 2002. aastal).

    Piigi näidendiga kooskõlalise mõnusa nükkena on kavalehel Liis Aedmaa intervjuu lavastaja Ringo Ramuliga. Järelmärkuses väidetakse, et eelnev usutlus olla täies ulatuses väljamõeldis. Intervjuud lugedes ei oleks ma ses väites sugugi täiesti kindel. Libauudiste (nüüdissõnapruugis: fake), võltsingute määr on ajas paisunud üleelusuuruseks. Vale lühikesed jalad kasvaksid justkui aina pikemaks ja pikemaks. Kummatigi kinnitab Piigi näidend kolme dokumentaalse aluspõhjaga juhtumit vaimukalt ja nõtkelt põimides, et vale kuitahes pikkade või lühikeste jalgadega ei anna sooritada edukat hüpet üle oma varju. On see traagiline või koomiline, õiglane või ülekohtune? Kõik kolm lugu pakuvad omajagu erisuguse vastuse, ka erisuguse osavõtlikkuse määra.

    Näitemängu üks liin vihjab 2000. aastate alguses ilmunud võltsitud intervjuusid avaldanud ajakirjaniku Argo Riistani fenomenile – tollastele lehelugejatele kindlasti meenuvad tema lehelood. Teine on lugu üliõpilasest, kes on kõrgkoolis käimisest loobunud, aga ei suuda seda kodustele tunnistada. See toimub vahetumas tänapäevas, ent on seejuures ajatum, valus ja kurbnaljakas, tüüpiline variatsioon eesti kodule, hariduse ja harituse teemale.

    Neli meesnäitlejat (Tarvo Vridolin, Margus Tabor, Janek Vadi ja Aarne Soro) mängivad napilt poolteist tundi kestvas lavaloos ühtekokku kolmkümmend neli rolli.

    Kolmas liin kulgeb leidliku käänakuga, nimelt staari Gérard Depardieu filmirolli kaudu XVI sajandi prantsuse talupoja Arnaud du Tilh’ini, kes varastas sõjakaoses võitluskaaslase Martin Guerre’i identiteedi. Filmi „Martin Guerre’i tagasi­tulek“ lavastas Daniel Vigne 1982. aastal.

    Ramuli lavastus on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid. Üks rabavamaid lavahetki on hetkega suitsupahvakust tärkav sõjatanner, kus sõjamees Martin Guerre uneleb rahust kodukülas – lemmikroogade loetlemine toob meelde ka Andrus Kiviräha sõja ja rahu komöödia „Suur lahing Petuulia linna all“ (Raadioteatris lavastanud Tamur Tohver 1995. aastal).

    Neli osatäitjat võtavad mängureeglid lustiga omaks, säilitades igaüks oma isikupära. See kombinatsioon paindlikkusest ja näitlejaindividuaalsuse hoidmisest muudab kvarteti ilmekaks. Aarne Soro põhirolliks jääb ajakirjanik, kes tantsiskleb kuulsustega intervjuusid kokku leppida püüdes bürokraatia labürindis, nood korduvad ebadialoogid kruvitakse üha jaburamaks, kuni kannatlikkusest saab kärsitus, kärsitusest ärritus. Soro absurditunnetus on alati õhuline ja pingevaba. Ka tema ülejäänud rollid on napid, löövalt puänteeritud, olgu siis üliõpilase noorem vend oma mul-suva-leplikkuses või Arnaud’ semu ja pahelise silmavaatega joomavend eelmisest elust.

    Margus Tabori koomika on vajadusel lopsakam, näiteks joviaalse jõmmist isana, kes Baudrillard’i hääldab rahvamehelikult „potilaadaks“. Omaette ülemeelikus üle võlli stseenis kehastub Tabor hüperaktiivseks Pulitzeri preemiaks. Peale selle mõjub värskelt näitleja neutraalne olek varrukast stamplauseid puistava resigneerunud toimetajana. Kusagil, ridade vahel, aimub ehk kübeke lahedat eneseirooniat Tabori teleajakirjanikurolli suhtes.

    Tarvo Vridolin oskab olla minimalistlik, edastada oma rollide suhtumisi ja olemust väikeste nüanssidega. Nii joonistab ta subtiilsed portreed: näitleja Depardieu rohmaka minnalaskmise, Arnaud’ ehk isehakanud Guerre’i poolehoidu äratava puhtsüdamlikkuse ja elulootuse. Iseäranis kriipivnukra huumoriga on Vridolinil tabatud üliõpilase ema, nutikate mõttekäikudega häirimatu koduhoidja, hoolitsev ja ikkagi pimedusega löödud. Pidevalt püsib õhus võimalus, lootus, et veel hetk ja ema suudaks poega mõista, reaalselt aidata … Aga seda vastastikust usaldushetke ei saabu, sest ema argipäev koosneb olmelistest pisisekeldustest, läbipõlenud lamp nõuab pingsamat tähelepanu kui läbipõlev poeg. Piigi näidendi kirjapildis on ema tekst antud kirjavahemärkideta lausetena (isa tekstis on komakohad) ja selline jutujada annab edasi midagi väga olemuslikku.

    Janek Vadi põhirolliks ongi üliõpilane, kelle lavaelust hoovab tumetoonilist frustratsiooni ja lootuse järkjärgulist hääbumist. Intervjueeritavad kuulsused on Vadil elegantselt visandatud, füüsise, ilmete ja intonatsioonide kaudu tabavalt eristuvad. Tilkuva veetoru kujund, mis on laval läbivamgi kui näidendis, jätab üliõpilase finaali kummastava, justkui koomilise halastusvarjundi. Või siis suisa vastupidi, vesi uhab ära viimsegi lootusraasu?

    Vormilise atraktiivsusega võimendab ja loob lavastuse kujundikeelt Arthur Arula stsenograafia: Ugala väikese saali laval näeme tagaseinana ridamisi uksi, eri ajastutest, paotumas erisugustesse ruumidesse, mis on uste taga nähtavad või kujuteldavad. Siit aimub paroodia Cooney ja kompanii uksefarssideni, Tabori osalus aitab vedada ulaka (anti)paralleeli suure saali lavastusega „Võrku püütud“. Eriti teravmeelseid misanstseene pakuvad kaks uksetagust ruumi. Üks on WC, kus lösutab veini kaaniv Depardieu. Kõige sugestiivsemaid lahendusi pakub aga lift. Nii sööbib mällu eri ajastute ja saatuste ühtepõimumine stseenis, kus onu Pierre takseerib ja parandab Arnaud-Martini oskamatut müüriladumist, seesinane müür kerkib aga hingeummikus üliõpilase ette kui iidne kohtuotsus. Noormees seisab peegliga liftis ja vaatab tõtt süngete viirastustega üle mitme sajandi. Hiljem sulgub lifti surmamõistetud vale-Martin, köis kaelas – tekkis assotsiatsioon Noël Calefi kriminulliga „Lift tapalavale“.

    Mingid viivud lavastuse „Üle oma varju“ valede kaoses äratasid korraks mälus Piigi näidendi „Keti lõpp“, mille lavastas Tallinna Linnateatris Priit Võigemast (Taevalava, 2012). Valede allee mustrisse sobitus tookord tegelaskuju Neiu oma telefonikõnedega, kus ta aina väitis, et on kusagil mujal. Kui Neiu kiirtoidukohast välja kõndis, kommenteerisid paigalejääjad: „Teenindaja: Ta unustas maksta … Ta ei … (raputab pead) Ah, ükskõik! – Noormees: (kergendatult) Ta viibis korraga nii paljudes kohtades, et see on arusaadav.“

    Kümme aastat hiljem kirjutatud „Üle oma varju“ laseb osalistel viibida korraga nii paljudes kohtades, aegades, rollides. Tekst on osavalt ja andekalt kootud eluvalede ämblikuvõrguks, sellesse võrku püütuna leiab publik oma igapäevaelust äratuntavat ängi, mis on aga võõritatud imeliku ja vabastava kergusega; leiab intellektuaalseid mõttekonstruktsioone, mis ei hajuta teraapilist mängurõõmu. Tuleb meelde üks Voldemar Panso kuldlauseid: lavastus peaks meeldima nii Johannes Semprile kui ka minu vanaemale.

    Näidendi proloogis kirjeldatakse katset peavalutablettide ja platseeboga ning üliõpilane sõnastab hüpoteesi: „… lihtne vajadus inimliku sideme järele kaalub teatud hetkedel üles kõik muu, ka loogika ja loodusseadused.“ See lause ütleb nii mõndagi teatri kohta, kas pole?

  • Klaasist kiibini

    TRIINU SOIKMETS

    Rait Präätsa näitus „Kiibikriis“ Hopi galeriis 6. – 31. V.

    Rait Prääts on ise oma pool sajandit kestnud loometee kohta öelnud, et tegemist on justkui ajarongiga, mis sõidab umbmäärases suunas selgema sihtkohata, suhteliselt ühesuguses tempos üle mägede ja orgude, konarlikumatel ja siledamatel teedel. Vormi sulatatud klaasmaal, selle loodud valgusmängud ja jutustatud lood, mille järgi teda ehk kõige enam tuntakse, on sellele teekonnale pikitud justkui verstapostid, mille vahele mahub mitmeid meediume ja materjale: vitraaž, maal, graafika, skulptuur, puit, metall, kivi, aga ka elektroonika, eriti viimastel aastatel ja Hopi galeriis avatud näitusel „Kiibikriis“. Sekka veel 14 aastat koos graafikust abikaasa Sirje Eelmaga „Kunstisuve“ korraldamist ehk omaenda ühiskondlikku panust. Sel teekonnal on nii mõndagi, millele rahulolevalt tagasi vaadata.

    Peatused pühamutes. Päris mitu peatust on ajarong teinud pühamutes: Tallinna Niguliste kiriku vitraažikonkursi võitmist ja töö teostamist 1980. aastal peab Prääts üheks tähtsamaks tähiseks, pealegi oli ta toona noor ja konkursivõit andis enesekindlust. Niisamuti on talle oluline ligi kolm kümnendit hiljem valminud Pärnu Eliisabeti kiriku rõdu roosaken koos uue oreli visuaalse kujundamisega, mis oli täiesti teistsugune väljakutse, pakkus pinget, põnevust ja ka naudingut. „Hardo Kriisa hoolitses orelimeistrina kõigepealt oreli muusikalise kõla ja selle saavutamiseks vajaliku tehnilise teostuse eest ning andis siis mulle vajalike vilede arvu, läbimõõdud ja pikkused koos mänguruumiga, et saaksin need oma kavandile vastavaks kohandada. Helirea järjestus võis olla kohati vaba, järgnev heli – kui visuaalne pikkus selle tingis – võis olla tsentrist teisel pool. Väike osa vilesid on ka dekoratiivsed. Roosakna sinine, hõbedased silinderviled ja vasksed trompetviled lubasid maalida dünaamilise tsentri. Eriline oli, et kompositsioon sündis tõsiste arvutuste tulemusena. Kui tööjoonised olid valmis, siis ka teostas selle Hardo.“

    Präätsa käe all on saanud vitraažid mitmed kirikud ja kogudusemajad ka põhjanaabrite juures Soomes. Eksklusiivseks tööks tuleb kindlasti pidada Lõuna-Prantsusmaal paiknevat vanade katarite kabelit, mis kuulub praegu koos sealsamas asuva veinimõisaga eraomandisse. Kabeli altariosa pisikesed aknaavad kattis Prääts sulatustehnikas klaasmaalidega. Nende viinamarjakobaratest inspireeritud mustri korrapärane rütm peegeldab tema huvi geomeetria vastu, kuid ka selle huvi pöördumist üha enam inimese suunas: marjad on inimnäolised, kehastudes jumala­pojaks, pühakuks ja koguduse liikmeiks. Kahe sentimeetri paksused mitmekihilised autori­tehnikas klaasmaalid ei tohtinud niigi nappi päevavalgust takistada ning nii sai neist justkui Präätsa naturaalse valguse visiitkaart.

    Rait Prääts üritas näitusega „Kiibikriis“ tehisintellekti loodud reaalsust uurida, leida kokkupuuteid ja erinevusi.

    Kui lisada pühamute rivvi veel Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäituse tarvis loodud kabeli­installatsioon koos kapitalismialtari ja spetsiaalse kõrbearoomiga, saab igati mitmekülgse läbilõike vitraažikunsti rakendusampluaast.

    Diplomitööna valminud Tallinna teenindusmaja pressitud suitsuklaasist dekoratiivne sein, Kaarel Kurismaa Postimaja kineetilise skulptuuri klaasdetailid, Ignar Fjukiga kahasse loodud Viru varietee interjöör – neid praeguses mõistes retrohõngulisi lahendusi on tabanud hävimine ja/või kadumine, nagu mitmeid teisigi toonaseid monumentaalseid lahendusi. Mõnevõrra paremini on läinud Rait Präätsa vitraažidel Sakala keskuses ja rahvusraamatukogus ning Eesti Energia trepikäigus, mis on renoveerimis- ja remonditööde käigus kas säilitatud või ümber paigutatud. Tema liivsöövitatud ukseklaasid tervitavad praegugi Tallinna juugendlikus draamateatris etendusele suundujaid ning sulatustehnikas dekoreeritud aken heidab Thbilisi Eesti saatkonnahoones külma ja sooja valgust külaliste kulgemisele mööda pseudo­juugendlikku trepihalli. Vitraažil on mitu funktsiooni: see liigendab ruumi, loob meeleolu, vahendab valgust, vajadusel ka varjab.

    Materjalide kombinatsioon. Klaasiga käsikäes on Präätsal ikka käinud kivi, kõige enam ehk just põletatud tellis, mida ta on ritta ladunud nii originaalsuuruses kui ka teemantsaega miniatuurseteks klotsikesteks lõigatuna, aga ka kaudselt ehk klaasile maalituna, sealhulgas kahepoolselt vaadeldavana. Tellis sümboliseerib ehitamist, ladumist, kombineerimist, mustrit ja struktuuri ning sedakaudu ka geomeetriat. Punastest tellistest on laotud ka sari „Müürid“. Samanimelist näitust Tallinna Kunstihoone galeriis täpselt 20 aastat tagasi peab Prääts üheks olulisimaks, kuna oli selleks ajaks välja töötanud oma autoritehnika, tajunud selle võimalusi, saanud teadlikuks selle arenguperspektiivist. Müür justkui lahutab, aknad müüris aga ühendavad. Nii moodustuvad kividest nii privaatsed toad kui ka mitmekordsed majad, igaüks oma looga.

    Kuressaare ranna tarvis valminud dolomiidist skulptuur, mis seal kordamööda jäätuval ja sulaval pinnasel külili vajuma kippus, kaunistab praegu stabiilsel alusel Arensburgi hotelli ümbrust, vabaõhumuuseumis aja taaskasutust sümboliseerinud klaasiga üheks saanud vankrirattad ja vaadikesed ehivad nüüd autori enda eluruume. Mitmetest ajastutest stiliseeritud kultuuri- ja kunstiloolised tsitaadid, alates Alvar Aaltost ja Munchi „Karjest“ kuni Vermeeri „Piimavalaja“ ja Tiziani „Urbino Venuseni“, kõnelevad üha ilmekamalt autori huvist inimese vastu. Samal ajal on ta antiikseid vaase kujutavas seerias rakendanud oma loomingu teenistusse popkultuuri sümbolid ning need teosed on sobitunud ühtviisi hästi nii lakoonilisse galeriiruumi kui ka Tartu ülikooli muuseumi interjööri.

    Prääts möönab, et ega publik oskagi teda õieti kuhugi paigutada: kuigi ta kuulub nii klaasikunstnike kui ka kujurite tsunfti, ei ole ta puhtal kujul ei üks ega teine. Ta ei ole trendikunstnik, kuigi tegeleb nüüdisprobleemidega. Seda ilmestab kindlasti legendaarne sari „Lihtsad küsimused“. Klaasist arvuti- ja telefoniekraanid seavad siin vaataja mõneti eksistentsiaalse valiku ette: ei ole enam selge, kes kellega manipuleerib, kas tehnoloogia on inimese kontrolli all või vastupidi. Väga lihtne ja loogiline oli liikuda siit edasi liitreaalsuse ja kiibikriisini, mida ta on käsitlenud ka Hopi galerii näitusel, kus igal teosel on jutustada oma järjekordne lugu. Näiteks skulptuur „Suudlus“, kus on ülimat keskendumist, ajataju kadumist, energeetilist naudingut ja täielikku hõlmatust, tekitab moodsas maailmas igati õigustatud küsimuse: kas kujutatud on päris inimesi või tehisintellekte, kas suudeldakse arvuti kaudu, liitreaalsuses või päriselt?

    Või siis teine skulptuuridest, otsustava hoiakuga „Turvamees“, figuur, mis meenutab inimest, aga ka elektroonikaga täidetud kasti. Betoonpinna klaasmaalidega täidetud avad annavad aimu turvamehe sisse kogutud informatsioonist, kuigi pole päris selge, miks see teave on kogutud – kas kaitsmiseks, jälgimiseks, tsenseerimiseks või kustutamiseks. Kolmandas teoses omakorda kasvab roheline „Pilv“ välja arvutisarnasest kastist, mida võib vaadata kui suitsevat korstnat. Jällegi jääb pisut arusaamatuks, mis selle suitsu tekitab, kuid igal juhul paisub pilv koos selles oleva informatsiooniga hoogsalt. Võib oletada, et pilve lõputu paisumise korral võib tekkida kiibikriis – Präätsal endal igatahes juba tekkis.

     

    Paradokside otsija

     

     

  • Hõrgult kureeritud triiv

    HEIE MARIE TREIER

    Piret Hirve ja Eve Marguse näitus „Triiv“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis 1. IV – 29. V, kuraator Villu Plink.

    ÕhuLoss – ehtekunstnike pikaajaline ning rahvusvahelist tipptaset esindav platvorm – ehitas sel kevadel tarbekunsti- ja disainimuuseumi väikesesse näituseruumi installatsiooni „Triiv“. ÕhuLossi suuremast grupist tegelesid sellega kolm liiget: kunstnikena Piret Hirv ja Eve Margus ning kuraatorina Villu Plink.

    Igasuguse näituse puhul on fookus üldkontseptsiooni toetava installatsiooni loomisel. Seda enam ehtekunsti puhul, mis on mõõtmetelt enamasti väike, ent kasutatud materjalid on üldiselt väärtuslikud. Seega on ehtekunsti ideede võimendamiseks vaja saavutada õige keskkond, turvaline eksponeerimisviis ja ehteid toetav õhustik.

    „Triivi“ ruumi oli installeeritud meri. Kaks ekraani, alumine ja ülemine, olid paigutatud põranda ja lae suhtes nurga alla, nende abil täitus ruum merd kujutava videoga. Ekraanide vahele jäänud ala markeeris silmapiiri. Sellele sirgjoonele olidki paigutatud esemed.

    Esemed tundusid olevat kohati mererannast leitud puutükid ja kivid, kohati aga üksnes meenutasid mererannast leitud looduslikke vorme. Need olid siiski kunstnike loodud. Püüdlus tundus olevat eksponeerida kõrvuti mere-esemeid ja kunstnike loodud objekte, aga nii, et vaataja ei teeks vahet, kumb on kumb – või ka milline mere-ehe on Piret Hirve ja milline Eve Marguse loodud.

    Varem on ÕhuLossi näitusi saatvatest kataloogidest meeles iga ehte kohta kirjutatud materjalide loetelu, mis juba ise kõlab ebamaisena nagu hõrk gurmeeluuletus. Seekord ei ole näitusevoldikus ühtegi sõna materjalide ega üldse mateeria kohta. Kogu näitust saatnud tekst on poeetiline ning siin on kontseptuaalses võtmes toodud teiste seas esile märksõnu, nagu näiteks „tuum“, „materjal“, „piirid“, ruum“ ja „ehe“.

    „Triivi“ ruumi oli installeeritud meri. Kaks ekraani, alumine ja ülemine, olid paigutatud põranda ja lae suhtes nurga alla, nende abil täitus ruum merd kujutava videoga.

    Helitaustas polnud osutatud merele, pigem võis helides ära tunda ehtekunstniku tööprotsessi, nagu näiteks lihvimine ja kõik teised tehnilised moodused, mis tekitavad spetsiifilisi helisid.

    Siinkirjutajalt oli seega ära võetud kogu objektiivne teave, millele kunstiteadlased näitusest kirjutades toetuvad: järele oli jäänud vaatajakogemus või siis fenomenoloogiline taju. Igasugune taju on mõistagi isiklik ja kuulub vaatajale – mõni teine vaataja võib näitust tajuda täiesti teisiti.

    Et saada mingitki objektiivset teavet, hakkasin ükshaaval vaatlema ja loetlema eksponeeritud esemeid, abstraktseid ebamäärase kujuga objekte. Selle tulemuseks sain umbes sellise jada: 23 randa uhutud puutükki (ilmselt kohati töödeldud), üks must metallitükk, seitse punakat savist või metallist tükki, kümme mustjas-rohekat materjali, mis imiteerivad puutükke, üks klaasjaks lihvitud läikiv must materjal, kolm musta puidutükki, neli-viis matti musta metallitükki, neli säravate täppidega kivi, umbes kuus punakate varjunditega (rooste moodi) musta elementi, üks suur matt must metallitükk, neli läikivat musta ollust (raske oli neid kuidagi määratleda), üks must ese (prossi kujuga) ja kolm roostes musta eset.

    Kuna üle ekraani servade ulatunud meri asus keset ruumi, sai jalutada ka ekraanide taha, kuhu olid kinnitatud punktvalgustid ja juhtmed ja traadid ja muu selline. Teades ÕhuLossi kunstnike metafüüsilisuse taotlust, olin valmis otsima väikesi saladusi ka ekraani tagant ja mingil hetkel tundus, et leidsingi.

    Üks ja ainus ekraani serva lähedal eksponeeritud must objekt, mis tundus ehtena (prossina?), ulatus otsapidi ekraani taha ja oli seal traadiga kinnitatud poolviltusesse asendisse. Sellel ehtel tundus ainsana olevat küljes väike vääriskivi. Sain elamuse mõttest, et väärismaterjal, kogu ehtenäituse üks ja ainus, on peidetud ekraani taha, kuhu vaataja pilk ei pruugi ulatudagi. Ligemalt vaadates osutus vaimustav „vääriskivi“ aga säravaks ristpeakruviks, millele langes ere punktvalgus ja mis aitas hoida eset õiges asendis. Vaadates objektide rida ekraanide tagant, selgus, et sellesarnaseid ristpeakruvisid oli seal rohkemgi.

    „Kõrge“ ja „madala“ kategooriatega mängimine ning vaataja taju kureerimine on ÕhuLossi näitustele tüüpiline. Meenub kunagine muljetavaldav ehtenäitus ja gurmeelõuna Pädaste mõisamajas. Elegantselt lagunevas ruumis hakkas kunstnike loodud ehete keskel ka iga juhuslik liblikas ja putukas tunduma kutsutud külalisena: nad esitelesid ennast elava ehtekunstniku või näitusepublikuna, kelle tarvis ehtekunstnikud on oma tööd loonud.

    ÕhuLossi rahvusvaheline renomee ja kõik sellega kaasnev on alguse saanud Kadri Mälgu taotlusest minna Eestist välja üheskoos, et moodustada kvaliteedi kõrval ka kvantiteet, et eesti ehtekunst eristuks rahvusvahelisel väljal nii-öelda koolkonnana. Aastakümnete pidev, muljetavaldav ja aina uusi väljundeid otsiv näitustegevus on praeguseks saavutanud hämmastava kõrgtaseme, sellega on kaasnenud raamatud ja artiklid rahvusvahelistes väljaannetes. Näitusega „Triiv” osutati veel ühele ÕhuLossi ehitamise võimalusele – ikka nii, et vaataja saaks elamuse.

  • ,

    Shakespeare silphaaval

    JELENA SKULSKAJA

    Jorge Luis Borges, kaotanud silmanägemise, käis ikkagi raamatupoodides ja ostis lemmikteoseid. Ta silitas neid, lehitses, ta ei saanud neid lugeda, aga võis neid omada. Ka minu omanduses olid juba ammu Shakespeare’i originaaltekstid, kuid oma viletsa inglise keele oskuse tõttu ei olnud ma pikka aega võimeline neid lugema. Kui tead aga peast rohkelt erinevaid tõlkeid, siis lõppude lõpuks, sättinud sõnaraamatud enda ümber, võid lõpuks jõuda ka põhialusteni – silphaaval. Ja järsku näed seda, mis on libisenud ära sinu ja kõigi teiste eest, kes on üritanud geeniust mõista.

    Mul on õnnestunud näha kümneid „Kuningas Leari“ lavastusi, ent mitte ükski lavastaja kogu maailmas pole pihta saanud, miks ei alga tragöödia kuningriigi jagamisest kolme tütre vahel, vaid Gloucesteri jutuajamisest Kentiga. Gloucester räägib oma sohipojast Edmundist, räägib küllaltki frivoolselt ja solvavalt. (Shakespeare ise kõhkles kaua, kui mitte eriti veetlev ja temast palju vanem naabripiiga Anne Hathaway rasedaks jäi, mis on hullem: kas abielluda salaja, ilma vanemate õnnistuseta, et mitte sigitada sohilapsi, või mitte abielluda, aga tõugata seeläbi laps elus hukatusse? Ta oli veendunud, et sohilastest kasvavad ilmtingimata kaabakad ja vanemate petjad saavad hukka – nii üks kui ka teine motiiv leidub tema tragöödiates.) See Gloucesteri ja Kenti justkui kõrvaline vestlus, mille järel algab kohe kuningriigi jagamine tütarde vahel, selgitab Leari tragöödiat. Ta on nimelt veendunud, et ta naine pole olnud talle truu ja üks tütardest pole tema sigitatud. Naine on surnud, Lear mainib teda ainult korra ja nimetab teda originaalis adulteress’iks – abielurikkujaks (tõlkijad sageli väldivad seda määratlust, nägemata selles otsest seost kõige toimuvaga, kasutavad tavaliselt pehmemaid sünonüüme). Just seepärast nõuabki Lear, et tütred avaldaksid talle armastust, talle on vaja sõnu, ta arvab, et võõrastütar annab end ette­vaatamatute sõnadega välja, sest ema oleks ju pidanud talle rääkima, kes on tema tegelik isa.

    Kõrvutades eri tõlkeid ja kaevudes originaali, tajusin äkki, kui aktuaalne on kõik selles tragöödias: sõnade tõttu jääb Cordelia ilma talle valmis pandud riigiosast, aga meie naabruses Venemaal võib inimene üheainsa sõna „sõda“ pärast („erioperatsiooni“ asemel) kaotada vabaduse.

    Lavastasin äsja Poeesia Sõpruskonna teatristuudio õpilastega muusikalise farsi „Kuningas Lear ja tema lapsed“. Shakespeare kõlab lavastuses vastavalt kompositsioonilisele vajadusele originaalis, vene, eesti, saksa ja prantsuse keeles, kui aga otsustatakse Cordelia saatuse üle, siis hakkab ta järsku – justkui rollist väljudes (või üldse mitte väljudes?!) – laulma ukraina keeles. Kõik tegelased tõusevad, õigemini tõusevad näitlejad, vaatavad saali ning publik reageerib nii, et mõned vaatajad tõusevad samuti püsti, osaledes sessamas song’is.

    Kui „Kuningas Learis“ on minu arvates tähtis eellugu, siis „Macbethi“ puhul on, vastupidi, väga tähtis see, mis toimub pärast näidendi lõppu. Mind on alati huvitanud kurjategijast võitu saanud Macduffi tegelaskuju. Macbeth oli mäletatavasti oma lahinguvõitude tõttu kuningas Duncani lemmik. Taibanud, et tal on troonini jäänud ainult paar sentimeetrit, tappis ta oma heategija, haaras võimu ja uputas riigi verre. Sangarlik Macduff astus tapetud kuninga seadusliku pärija sõjaväe etteotsa. Nõiad ennustasid Macbethile, et naisest sündinud mees ei suuda talle viga teha. Macduff ei olnud aga sündinud loomulikul teel, tema emale oli tehtud keisrilõige. Shakesepeare’i ajal tähendas see seda, et Macduffi ema oli tõenäoliselt hukatud kurjategija ja ihuvili eemaldati üsast või siis ta lihtsalt suri enne sünnitust ja Macduff lõigati tema surnud kõhust välja. Ta oli algusest peale nabanööri pidi surmaga seotud, kõige elava vastu oli ta ükskõikne. Võib arvata, et keegi lapsendas ta: tema saatus oleks pidanud sarnanema „Kuningas Leari“ Gloucesteri sohipoja, reeturi ja mõrvari saatusega.

    Vaadake, missugune nimede sarnasus: Macbeth, Malcolm, Macduff, kõik algavad sama m-tähega, murder – mõrv. Miski elav, peale võimu, Macduffi ei huvita. Ta põgeneb Šotimaalt, et Inglismaal vägesid koguda, jättes seejuures oma naise ja lapsed Macbethi meelevalda. Ta teab väga hästi, et ta pere tapetakse, aga uutes oludes, kus troon on temast endast vaid paari sentimeetri kaugusel, pole neid talle vaja. Leedi Macduff, kellele lavastajad ilmaaegu nii vähe tähelepanu pööravad, mõistab oma mehe olemust, mõistab, et too on isegi Macbethist halvem. Ta räägib oma väiksele pojale, et isa on surnud, kordab seda mitu korda: ta peab silmas, et mees on surnud perekonnale, surnud halastusele ja kaastundele, on justkui naasnud oma ema üska, naasnud Surma, kellest oli ajutiselt väljunud.

    Selles mõttes on väga iseloomulik Macduffi vestlus sõnumitoojaga, kes alguses räägib, et Macduffi lossis on kõik korras, aga lisab veidi aja pärast, et tegelikult on naine ja kõik lapsed tapetud. See ei ole hilisem juurdekirjutus, ei ole ümberkirjutaja viga. Lihtsalt jutuajamise juures viibib Malcolm ja tema juuresolekul ei saa Macduffi usaldusisik kohe teatada, et plaan on täide viidud, pere on tapetud, Macduff on vaba. Aga Macduffi kolmanda isiku juuresolek ei häiri, ta peab olema kindel oma plaani teostumises ja küsib mitu korda üle, kas tõesti on kõik tapetud, küsib nii kaua, et see on juba sündsusetu, justkui ei usuks rõõmusõnumit, nii et ustav sulane on sunnitud vastama: „Ma ütlesin!“.

    Leedi Macduff nimetab oma meest reeturiks ja tema väike poeg kommenteerib neid sõnu: „Siis on valevandujad lollid, sest valevandujaid on küllalt, et nad saaksid ausatest jagu ja pooksid nad ise üles.“ Muuseas, Shakespeare’i-aegne Inglismaa oli kuulus oma võllapuude poolest. Ja Inglismaa parimat köit tehti Venemaal kasvatatud kanepist. Ivan Julm kandis väga hoolt lihtsustatud erisuhete eest kaubanduses Inglismaaga, lootes vajadusel kunagi sinna emigreeruda.

    „Macbeth“ lõpeb hea võiduga kurja üle: Macduff tapab usurpaator Mac­bethi ja tagastab trooni seaduslikule pärijale Malcolmile. Isegi Shakespeare on aga kaitsetu meie kujutlusvõime ees. Ma pean tõenäoliseks, et südamepõhjas oli ta veendunud ajaloo ringkäenduses, selles, et headuse võidus peitub kurjuse läte. Halb lõpmatus: türanni ja mõrvari võitjast saab türann ja mõrvar, see on alguse ja lõputa ring.

    Ometi tahaks uskuda, et Macduffi väikese poja nõuanne kõigi reeturite-valevandujate ühinemiseks jääb ainult Shakespeare’i kogumikku.

    Vene keelest tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

  • KATRIN ALLER, muusikaõpetaja, helilooja ja muusikateadlane  

    Katrin Aller

    Kunagi osalesin ühel küsitlusel, kus otsiti keele ja tunnete seoseid. Kokkuvõtted tehti mõistagi sõnavara baasil, ent sõnad – selge see – on ju miskise sisimas elutseva kehastajad, mitte tähtedest tühikargajad. Valdavalt olla saadud anto-, aga ka sünonüüme. Nimetad näiteks „soe“ ja vestluspartneri näol hõljub õigesti vastamise õrn loor, sest teadagi, mis tal seal kupli all uitleb.  

    Viivuks kiuslesin, et äkki saadaks ainult kaks sõna – on ju, pärast sissejuhatust juba aimate, mis ma valinuks! Paneks veel kolm punkti ka ainsa asemel lõppu. Üks on niru, hall, aga kolm on nagu looming, lennukas. Edasi kannaks juba paus ning veeruke tühja leheruumi hakkaks vaat et kubisema nähtamatuist metamõtteist, mida kõike see lakoonilisus peita ei või. Kõneleks mu meeleilma provokatiivsusest, kihust vabalt mõelda või muidu jonnakast isepäisusest! Tõstke käsi, kelle arvates reedaks pakutud mahu täitmata jätmine hoopis laiskust või ei näitakski midagi. Aitäh, minu kompliment. Kuid see tühjuski olnuks omamoodi kohanemine ja täitnuks lugeja fantaasia põhjuste uurimisel kogu puuduva.  

    Tjah, kohanemise ilu. Mõlemad näivad nii möödapääsmatult olulised. Tegelikult ilu vist ikka ei ole ka. Sisemine muidugi, ent välist peetakse pelgalt edevuseks. Ilu on kaduv ja liiga subjektiivne, ainult vaataja silmades, kuigi silmad harjuvad näidatava või nähtavaga, kohalduvad nii ilu kui ka ilutusega. Jälle sai ring täis.  

    Aga ümberütlemise mõnuni ma veel ei jõudnud. Jäägu see lõpuloitsuks, tagakülje unelauluks: kohanemine kui suutlikkus sobituda, harjumisvõime paindlikuks voolimine, omaksvõtu elegants, mugandumise virtuoossus – kohanemise ilu. Peenemalt süüvides on vaja ehk ka hetkes toimimise annet, mis ei kibele tagasi minevikku ega püüdle tulevase poole, vaid ankurdab end just praeguse külge, saades sellest hingepidetki. Pealekauba. 

     

  • Teadusdiplomaatia II

    VAHUR LUHTSALU

    Kui eelmises Sirbis alustatud artiklisarja I osas avasin teadusdiplomaatia sisulist olemust ja selle eri harusid, siis käesolevas artiklis läheme otse riikide teadusdiplomaatia köögipoolele.

    Diplomaatia teadusele / Diplomacy for science

    Ilmselgelt on teadusdiplomaatia (edaspidi TD) vallas kõige aktiivsemad suured, kõrge majandusarengu ja enamasti ka sügavate teadustraditsioonidega riigid sel lihtsal põhjusel, et neil on selleks tegevuseks enim ressursse ja ka ajaloolist kogemust võrreldes väikeriikide või arengumaadega. Viimastel aastatel on TD viljelejate hulka kerkinud ka ambitsioonikaid uustulnukaid, kellel ehk pole praegu veel midagi märkimisväärset ette näidata, kuid kes suurte tegijate eeskujul on kiiresti vajalikku omandamas. Sarnaselt suurriikidega on TD võimaluste endale selgeks tegemine ja oma võimete piires rakendamine esmatähtis arengumaade ja keskmise arenguga riikide puhul, sest võimaldab kiirendada riikide majandusarengut ning vähendada suureks kärisenud lõhet arenenud majandusega riikidega. Seega on teadusdiplomaatial riigi arengule sisendi andjana, loodud teadmise edasikandjana ja ka toodete, teadussaavutuste ning üldise kuvandi turundajana tähtis osa riigi rahvusvahelise konkurentsivõime tagamisel.

    TD lipulaevad on praegu kahtlemata USA ja Ühendkuningriik. Nendes riikides mõistetakse TD-t ka kontseptuaalselt kõige paremini ja välispoliitika elluviimisel võetakse teadust enim arvesse.1 Sirvides veebisaite jääb mulje, et Aasias kuulub TD liidripositsioon tõenäoliselt Jaapanile, mille TD alast tegevust suunavad alates 2015. aastast välisministeeriumi teadusnõunik ja asenõunik. Arvestades Jaapani võimast majandusarengut pärast Teist maailmasõda on ilmne, et traditsioonilise TD kõrval rakendatakse seal oskuslikult ka konkurentsiluuret ja teadussiiret.2

    Maailma ühe silmapaistvama TD teaduri Pierre-Bruno Ruffini sõnul on TD riigi teadlaskonna ja välisteenistuse tegutsemine koostoimes. Kõige nähtavam osa riikide välisministeeriumide töömeetodites on teaduse ühendamine välispoliitiliste eesmärkidega. Teadmaks, kas mõni riik tõepoolest tegeleb TD-ga ja tähtsustab seda, peavad kaks küsimust saama jaatava vastuse.

    1. Kas riigil on olemas TD strateegia? Teisisõnu, kas on valmisolek teadusressursside ligitõmbamiseks ja koostöö tegemiseks, selleks et olla teaduse kaudu mõjukas?

    2. Kas riigil on välissaatkondades piisavalt teadus- ja tehnoloogiaatašeesid?

    3. Lisaküsimusena – kas välisministril või riigipeal on teadusnõunik?

    Nende kriteeriumide põhjal saab parimal juhul viis-kuus riiki Euroopas ja Euroopa Liidus väita, et TD vallas tegutsetakse pühendunult: Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Neile jäävad mõningal määral alla Šveits, Ungari, Belgia, Holland, Austria ja võib-olla ka Tšehhi Vabariik.3

    TD-t saab käsitleda ka sektoripõhiselt. Eelmainitud Ruffini on jaotanud riikide TD mudelid vastavalt valdkonnale, millele need keskenduvad:

    1) keskkonna- ja globaalprobleemidele keskenduvad mudelid (osaliselt USA, UK);

    2) kaubandus- ja ärimudel saavutamaks konkurentsieelist: meelitada ligi kõige oskuslikumaid välisüliõpilasi/eksperte ja lõigata seeläbi kasu nii riigi teadusele kui ka ettevõtlusele. Atraktiivseim riik nopib parima tulemuse (Kanada)

    3) kõrgharidus-, teadus- ja innovatsioonimudel. Seda tuntakse ka n-ö Šveitsi mudelina, milles erasektor toetab teadus- ja tehnoloogiaalast koostööd majanduslikult dünaamilistes valdkondades (USA, Hiina, Singapur, India, Taani);

    4) akadeemiline mudel, kus põhirõhk on riiklikult rahastataval teaduskoostööl ja enamasti puuduvad otsesed majanduslikud ja kaubanduslikud seosed või huvid (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia).

    Nüüd aga mõnede valitud näidete juurde. USA, Ühendkuningriik jt suuremad riigid on oma inimressursi ja majanduse suuruse poolest lootusetult meie kaalukategooriast väljas. Keskendun seega vaid kolmele TD poolest üksteisest üsna erinevale riigile, kellest üks on pikaajaline maailma liider, teine edasijõudnu ja kolmas n-ö vastsündinu, uustulnuk. On selge, et õppida tuleks siiski parimatelt, mistõttu neil teaduritel, poliitikutel, diplomaatidel ja riigiametnikel, kel TD vastu sügavam huvi, on kasulik tutvuda ennekõike juhtivate riikide praktikaga ning mõelda milliseid TD tööriistu, millistes fookusvaldkondades ja peamine – kuidas (sh rahalised vahendid ja inimressursid, -võrgustikud) kasutusele võtta, mis kõige paremini toetaksid meie ühiskonna ja riigi prioriteetseid arengusuundi.

    Maailma liider Ühendkuningriik

    Ühendkuningriik on kahtlemata TDvaldkonna vaieldamatu liider, olles koduks rohkem kui sajale Nobeli auhinna võitnud teadlasele ning on enimtsiteeritud teadusuuringute arvult USA järel teisel kohal.4 Sealne ülikoolisüsteem, mille sümbolkehastuseks on kaks akadeemilise maailma lipulaeva, Oxford ja Cambridge, on vastupandamatuks magnetiks teadushuvilistele auahnetele noortele ja ka edasijõudnud teaduritele, professionaalidele kogu maailmast, mis omakorda on võimaldanud Ühendkuningriigil luua oma globaalseid huvisid toetava akadeemilise partnervõrgustiku. TDkontseptsiooni käivitamise ajal 2009. aastal loodi Ühendkuningriigi välisministeeriumis teaduspeanõuniku ametikoht, et anda teavet riigiteenistujatele ja olla Londoni ja Ühendkuningriigi saatkondade vahelise teadusdiplomaatilise koordineerimistöö ajutrust. Lisaks on loodud Ettevõtluse, Innovatsiooni ja Oskuste Amet (Department of Business, Innovation and Skills, BIS), ministeriaalne ametiasutus, kes vastutab Ühendkuningriigi kõrghariduse ja teadusuuringute ning ettevõtluse ja innovatsioonitegevuse eest. BIS haldab koos välisministeeriumiga teaduse ja innovatsiooni võrgustikku (SIN). Alates 2000. aastast on võrgustik vastutanud Ühendkuningriigi TD eest välismaal. Võrgustik hõlmab enam kui 14 000 inimest 270 paigas ning teenindab kõiki haldusosakondi ja riigiasutusi.5

    Lõuna-Aasia juhtriigid Pakistan ja India kasutavad tuumaenergiat laialdaselt oma rahvamajanduses ning mõlema riigi relvajõudude arsenalis on ka tuumapommid. Pildil Chashma tuumajaam Pakistanis.

    Kõigil Ühendkuningriigi TD esindajatel ei pruugi olla väga tugev teaduslik taust, mistõttu TD rakendamine nõuab brittide välisministeeriumilt ka oma personali ettevalmistamist ja selles vallas koolitamist. Näiteks Ühendkuningriigi Diplomaatilises Akadeemias (UK Diplomatic Academy) on TD juba kohustuslik koolituskomponent. Pakutakse eri tasemetel õpet ja nõutav miinimum sõltub lähetuse tüübist.6

    Edasijõudnu Ungari

    Meie sugulasrahva ungarlaste tegevus on mõnevõrra TD uurijate tähelepanu pälvinud. Taustaks nii palju, et Ungaril on teadus- ja tehnoloogiaalane koostöö sõlmitud 37 riigiga ning 9 riigiga on sõlmitud kokkulepped institutsioonide tasemel.7 Kahepoolset teadus- ja tehnoloogiaalast koostööd edendatakse ennekõike riigi teadusrahastuse projektide kaudu. Ungari välisministeeriumi veebi­lehelt leiab hõlpsasti TD alajaotuse ning sellel klikkides jõuab netikülastaja kesksesse portaali, kuhu on koondatud nii Ungari kultuuridiplomaatia kui ka TD alane info.8 Portaali sirvides näib, et Ungari on teinud panuse sellele, et kultuuridiplomaatia kaudu edendada ka teadusdiplomaatiat, sest kultuuriaspekt on veebilehe aadressis ja kujunduses silmatorkav. Ungaril on teadus- ja tehnoloogiadiplomaadid (neist kuus on oma doktorikraadiga esile toodud), kelle üldnimetajaks on TeT-võrgustik (teadus ja tehnoloogia ehk tudomány és technológia) kokku 12 riigis ja 14 suurlinnas (Peking, Moskva, Stuttgart, São Paulo, London, Pariis, Tel Aviv, Tōkyō, New Delhi, Berliin, Sŏul, Viin, New York, San Francisco).

    Lugedes inimeste lühi­iseloomustusi tekib arusaamine, et teatud suuremates või erilisemates linnades (näiteks Peking, Sŏul, New Delhi) täidab TD funktsioone mitte karjääridiplomaat, vaid Ungari kodakondsusega erialaspetsialist või võimekas juht, organisaator, kes on avaliku konkursiga välisministeeriumi teenistusse võetud. Kui võrrelda Ungari globaalset TD võrgustikku riigi kultuuriinstituutide võrgustikuga, mis asuvad 26 riigis üle maailma ja kus enamasti töötab vähemalt 2+ inimest (kas Ungarist või kohapealt palgatud), siis vaekauss on kahtlemata kultuurivaldkonna kasuks. Võimalik, et edaspidi leiab Ungari enese seisus, kus võib tekkida vajadus tugevdada või laiendada oma TD võrgustikku, kuid praeguses keerulises majandusseisus, kus riigitulude kasv on kasin, saab seda teha ilmselt vaid sisemiste ressursside arvelt. Tõenäoliselt ei hakka Ungari, kus on ajalooliselt väljakujunenud tugevad kultuuriinstitutsioonid ja -traditsioonid oma kultuuriinstituutide arvu maailmas vähendama, sest sellel on alati teatud järelmid riigi ja otsustajate mainele nii kodus kui ka asukohariigis. Süvenevas riikidevahelises konkurentsis tuleb kultuuridiplomaatia ja TD planeerijatel, otsustajatel ilmutada nutikust suunamaks veel paremini rahalisi ja inimressursse riigi teadus- ja majandusarengu eesmärkide saavutamiseks.

    Uustulnuk Pakistan

    Lugejaid võib mõnevõrra üllatada, et siinkohal Pakistanist juttu teen. Tegemist on hiiglasliku, rohkem kui 210 miljoni elanikuga arengumaaga poliitiliselt keerulises piirkonnas Afganistani ja India naabruses, kellest viimasega on Pakistanil komplitseeritud ja kohati lausa vaenulikud suhted olnud alates nende riikide sünnihetkest.

    Samal ajal on Pakistani välisministeerium tulnud hiljaaegu välja, vähemalt retoorikas, laiaulatusliku TD initsiatiiviga, luues välisministeeriumis TD üksuse ja määrates selle kontaktikeskuseks, mis toimib koordinaatorina teaduse ja tehnoloogia sidusrühmade ning rahvusvaheliste partnerite vahel. Käesoleva aasta märtsis üllitas Pakistani välisministeerium mahuka sisuga avaväljaande pealkirjaga „Teadusdiplomaatia perspektiivid“ („Science Diplomacy Perspectives“)9, milles ligi paarkümmend kodu- ja välismaist autorit käsitlevad selliseid teemasid nagu uued ja arenevad tehnoloogiad, tuumaenergeetika Lõuna-Aasias10, põllumajandus 4.0, tehnoloogiad geoinsenerluses, küberturvalisus jne. Aeg näitab, kas pakistanlastel jätkub võhma ka edasisteks aastateks. Tõenäoliselt oli Pakistani inspiratsiooniallikaks India teadlaskonna n-ö alt üles printsiibil loodud teadusorganisatsioon Indian Science Diplomacy Forum (ISDF), mis on tegutsenud 2018. aastast alates ja üllitab ka oma regulaarset teadusväljaannet Science Diplomacy Review. On ebaselge, kas organisatsioonil on ka sidemed või koostöö India välisministeeriumiga, kuid ISDF on kahtlemata Lõuna-Aasia juhtiv TD mõttekoda. Pakistan, kus teadlaskond on kordi väiksem kui Indias, kuid kus nähakse samuti vajadust TD järele, on eelistanud ülalt alla varianti, kus välisministeerium haarab juhtrolli. Lõunapoolsetes riikides (aga mitte ainult) kipub teinekord olema nii, et pidulike fanfaarihelide saatel käivitatakse uusi initsiatiive, kuid ajavoolus, kui organisatsioonidest eemalduvad teerajajad, võivad igasugused head algatused kaotada oma värskuse ja dünaamilisuse ning muutuda rutiinseks enesekordamiseks. Siiski kinnitavad näited Pakistanist ja Indiast, et TD pole ainuüksi kõrgelt arenenud majandusega riikide pärusmaa.

    Järgmises artiklis põhjanaabrist Soomest ja seal teostatud TD teadusuuringust. Lisaks lühidalt sellest, milline on teaduse roll diplomaatia jaoks (science for diplomacy).

    1 Pierre-Bruno Ruffini, Science and Diplomacy – A New Dimension of International Relations. Springer 2017, 72.

    2 Lauri Vitsut, Harri Mägi, Konkurentsiluure käsiraamat. Majanduskaitse Büroo 2004, lk 97. Jaapani majanduse kiire taastumine pärast Teist maailmasõda ja Jaapani muutumine maailma suuruselt teiseks majandusjõuks on hämmastanud nii juhtivate majandusriikide poliitikuid kui ka ärimehi. Kuigi põhjusi on mitmeid, on nüüdseks leitud, et kõige tähtsam tegur Jaapani majandusime taga on see, mida praegu nimetatakse konkurentsiluureks. Konkurentsiluure on Jaapani majandusliku strateegia, kus ettevõtted ja riik tegutsevad tihedas koostöös, lahutamatu osa.

    3 Pierre-Bruno Ruffini on Le Havreʼi ülikooli (Prantsusmaa) rahvusvaheliste suhete teaduskonna rahvusvahelise majanduse professor. Aastatel 2000–2005 oli ta Le Havreʼi ülikooli president. Ta on varem töötanud teaduse ja tehnoloogia nõunikuna Prantsusmaa saatkonnas Venemaal (2007–2010) ja Itaalias (2010–2013). Tema viimased teadusdiplomaatiat käsitlevad publikatsioonid on raamat „Science and Diplomacy – A New Dimension of International Relations“ (Springer 2017) ja „The Intergovernmental Panel on Climate Change and the Science-Diplomacy Nexus“ Global Policy erinumbris, november 2018.

    4 Ruffini, 2018.

    5 Petri Uusikylä, Johanna Ketola, Aleksis Oreschnikoff, Pekka Aula, Jaakko Kuosmanen, Suvi Jaakkola, Harri Jalonen, Kohti mahdollistavaa tiedediplomatiaa: Suomalaisen tiedediplomatian tila ja kehittämistarpeet. Valtioneuvoston kanslia 20. V 2021, lk 34-35.

    Märkus autorilt: Ettevõtluse, Innovatsiooni ja Oskuste Amet (BIS) ning Energeetika ja Kliimamuutuste Amet (DECC) ühinesid 2016. aastal, et moodustada Äri-, Energeetika- ja Tööstusstrateegia Amet (BEIS).

    6 S4D4C Team, Discussing science diplomacy in Prague. – S4D4C 6. VII 2018.

    7 Võrdluseks – Eestil on sõlmitud haridus- ja teadusvaldkonna välislepingud 42 riigiga.

    8 Ungari kultuuri- ja teadusdiplomaatia keskne internetiportaal 

    9 Science Diplomacy Perspectives, Ministry of Foreign Affairs of Pakistan, March 2022.

    10 Lõuna-Aasia juhtriigid Pakistan ja India kasutavad tuumaenergiat laialdaselt oma rahvamajanduses ning mõlema riigi relvajõudude arsenalis on ka tuumapommid, mis on tekitanud rahvusvahelistes suhetes üksjagu peavalu. Lõuna-Aasia vahetus naabruses aga sirutab tiibu uus tuumariik – Iraan.

    Teadusdiplomaatia I. Mis see on ja millega seda süüakse?

Sirp