Toeta
Otsi

taimede stress

  • Gaas

    KAJA KANN

    Üks keerulisemaid tantsu probleeme on korra ja kaose suhe. Illustreerimaks tantsu olemust on hea võrrelda teda aine gaasilise olekuga. Gaasilises olekus on aine osakesed vabad, toimuvad juhuslikud kokkupõrked. Gaasiline olek on korrastamata. Tantsus on osakesteks kehad, mis liiguvad või põrkuvad suvaliselt. Vaba tants voolab igasse võimalikku nurka ja suunda: tõuseb korstna kaudu taevasse, liigub lavalt saali, aga kui uksed lahti, siis teatrimajast ka välja tänavale ning lõpuks paisub lõpmatuseni. Seega, ainuke võimalus puhast tantsu vältida on sulgeda end kuhugi kinnisesse ruumi ja pumbata sealt välja kõik, mis sarnaneb õhuga – muidugi on see võimatu. Niisiis, tantsu ei ole võimalik laval näha.

    See, mida tantsu all silmas peetakse, on ikkagi koreograafia. Kui jätkata sama võrdlusega, siis on koreograafi tööks prooviruumi jahutamine. Ideed selginevad, tantsijad leiavad endale koha, oluliseks saab teine tantsija. Nüüd saab moodustada liikuvaid gruppe, millest on võimalik välja kukkuda või millega liituda. Grupi saab ka kaheks jaotada või hajutada võrdsete vahedega kogu selle ruumi ulatuses. Kokkupõrked pole nüüd enam juhuslikud, kehadevahelised jõud hakkavad üksteist vastastikku mõjutama, tehakse kontaktimprovisatsiooni, moderni või jazz’i. Tantsijad saavad erisugustele reaalsetele, sümboolsetele või fiktiivsetele jõududele vastu või kaasa töötada, aga ainult koreograafi seatud piirides: tema paneb piiri lava ja saali vahele, eraldab lava ja lavataguse, nähtava ja nähtamatu. Nii on gaas muutunud vedelikuks, mis voolab kindlas sängis. Tants on taltsutatud ja koreograaf otsustanud: tahab, teeb tormi, tahab, näitab tüünet merd.

    See, mis laval näha ja mille vaatamiseks pilet on ostetud, on pideva jahutamise tulemus. Hetkel, mil tantsust rääkima hakatakse, on tants nii külmaks köetud, et on taas lausa olekut muutnud. Osatakse kirjeldada vormi, materjali ja töövõtteid. Vesi on jahutatud jääks, mis on selge, steriilne ja kontrolli all. Ja, mis peamine, arusaadav. Kunstiteos kui jääkamakas seisab põhimõtteliselt paigal: sel on vorm ja sel on sisu, nii nagu ühel heal teosel olema peab. Kriitik saab hüüda: vaata, kui põnev, sellel kuubil on üks nurk ümaraks lihvitud, justkui lubaks ringi.

    Mina unistan aga sellest, et koreograaf annab prooviruumis hoopis hagu ja kütab ruumi kuumaks. Kui gaasi temperatuuri tõstmisel omandavad gaasi osakesed elektrilaengu, siis tolles tantsus omandavad selle kehad: iga liigutus ja liikumissuund sõltub tekkinud magnetväljast. Tants on aktiivne ning toimib siin ja praegu. Koreograaf ei organiseeri midagi, ainult kütab prooviruumi. Samuti ei otsusta tantsija midagi, sest otsused dikteerib see, mis teda ümbritseb. Sellist kunstiteost on raske arvustada. Kiputakse rääkima suurepärasest energiast, koostööst, minnakse isiklikuks ja öeldakse, et tunti ennast nii või naa, pärast etendust koju kõndides isegi lihastes pinget. Sellisel lavastusel pole selget vormi, rääkimata sisust, see lihtsalt mõjub – tänu pingevälja ulatumiseni üle saali. Keegi ei tea, miks asjad juhtusid, tajutakse vaid, et kõige põhjus on see miski, mitte koreograafi targalt kombineeritud liikumisjoonis.

    Kui lavastus saab lavaküpseks, võib muidugi juhtuda õnnetus, sest koreograaf enam kütet ei anna. Esialgu tantsija keha veel mäletab ja ta proovib sama olukorda silme ette manada, seejärel hakkab kasutama õpitud tehnikaid, kuid mõistab peagi, et kummalist prooviruumis kogetud mõju enam pole, ning hakkab juhuslikult põrkama seina, maa või teise tantsija vastu. Nagu varem öeldud: liigub lavalt saali ja saalist tänavale.

    Tantsu olek on gaasiline, ta armastab levida ja mõjuda. Miks muidu pööratakse tantsuõppes tohutult tähelepanu õpetamisele, tehakse workshop’e ja võetakse neist osa – seda kõike jagamise, mitte niivõrd õpetamise eesmärgil. Tants muutub ja tema põhiomadus on energia, mitte tehnika. Toda tantsu ei saagi selgeks õppida või perfektselt sooritada. Kui kooliteatri pisike põnn on lavale näitlema saanud, siis ütleb teatriproff, et tubli, õpi veel. Kui aga seesama põnn unustab end nõksutama ja kätega kummalisi liigutusi tegema, siis jätab tantsuproff selle meelde, et seda hiljem prooviruumis jäljendada.

    Ja ikkagi on kõige parem tantsu ise kogeda. Iialgi ei saa tantsu vaadates sama kogemust, kui ise tantsides. Imeline tants võib tõsta vaataja vaimu kõrgustesse, vabastada ta maistest muredest, tekitades hõljumise tunde. Kahjuks ei aja see higistama, rääkimata mõnusast surinast lihastes.

     

  • Jalad maas, pea männiladvus

    MONICA-LINDE KLEMET

    Mul tekkis eriline huvi Mirjam Parve debüütkogu „Varjukeha“ vastu, kui kuulasin raadiosaadet „Loetud ja kirjutatud“.1 Saatejuht Valner Valme tõi vestluses autoriga tabavalt välja teose märksõnad: väiksed asjad ja vaiksed hääled. Kui üldjuhul üritatakse ses infouputuse ja tähelepanu eest võitlemise maailmas silma jääda plinkivate lärmakate neoontoonides sõnumitega, siis kellegi teadlik vaikne eneseväljendus mõjus ühtäkki nii ahvatlevalt.

    Paraku sain juba samast saatest teada, mida on kujutatud luulekogu esikaanel. Natuke isegi kahetsesin, et ei saanud ise mõistatada, mis see kombitsatega kaunis ja ka eemaletõukav veidrus on. Raamatukaas on hea sissevaade sisusse: tutvume seal justkui luubi all argise, naljaka, kohati rõlge, hirmutava ja heldima paneva maailmaga. Ja seda lähivaates ja ärksa tunnetusega. Autori kuulatav hoiak, tähelepanelikkus ja olemise tundlik tajumine on võluvad.

    Teemad, mis välja joonistuvad, on olemise tajumine ning keha ja mina piirid. Mõneti ongi see kogu üks meditatiivne südasuutralik traktaat tühjuse ja kuju dialoogist. Mina on inimese peidus sügaval sees, teda ei tohi ehmatada ja sundida plaksti! urust välja tulema, „sest isik alles keerab ennast ette“ (lk 8). Ega teinegi inimene anna end nii kergesti kätte. Ka tema on peidus ja tema tõeline olemus ilmutab ennast vaid vahetevahel: „vahel näen kuidas kellegi näos / kerkib pinnale tema nägu / nagu vahel on sõnades mõte / korraks nii pinna ligi / et peaaegu lõikab vett / ta tume selg“ (lk 6).

    See alalises muutumises olev mina, autori pidev uurimisobjekt, tahab sageli juhanviidingulikult „kasteheina / vaid ära kaduda“,2 sulanduda looduse ja ümbritsevaga, mitte olla konkreetne piiritletud subjekt. Parve: „tahaksin näha männi und / und mida näeb mänd // igavikust vargsi / välja vajuda“ (lk 70).

    Mirjam Parve (paremal) 11. oktoobril Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis debüütkogu „Varjukeha“ esitlusel. Autoriga vestleb Elisa-Johanna Liiv.

    Keskne tegelane „Varjukehas“ on loodus. Seda käsitletakse rohujuuretasandil sõna otseses mõttes. Mõtisklused looduse ja inimese vahekorrast tekitasid äratundmisrõõmu ja mõnusat muiet. Parve annab hääle naadile, hüatsindile, isegi eluta pingile – mida nemad asjadest arvavad? – või hoopis pakub, et nood ei arva midagi, ei tasu neid üldsegi antropotsentriliselt tõlgendada. Ta kritiseerib inimese ülbet looduse ärakasutamist ja tsiviliseerimise kihku. Üks mu lemmiktekste on proosaluuletus, kus arutletakse kevadiste pisikeste hüatsindipottide üle. Teame neid kaubanduskettide ja lillepoodide pakutud odavaid plasttopsikesi, kuhu hüatsindisibul on sisse pressitud, vaevu antud hingamis- ja kasvamisruumi. Tema kohustus on lühikese aja jooksul seal potis õide puhkeda ja joovastavalt lõhnata. Et inimene saaks oma kevadetunde kätte. Ja siis ta närbub. Parve toob olukorra jõhkruse ja absurdsuse hästi välja: „kui ma oleksin hüatsint, sööksin oma haledad peremehetsevad inimesed puhtast raevust öösel ära, hommikul oleks mu vars veel lihavam, õied veel iharamalt lahti, aga see muidugi ongi taime ja inimese vahe, taim võtab ilmselt rahulikumalt, ma ei suuda sellist rahu ette kujutadagi“ (lk 36). Ma ei usu, et neid kevadisi hüatsindipotte, mida isegi igal kevadel ostnud olen, enam kunagi endisena näen.

    Luuletaja arutleb tsiviliseerimise ja looduse vabalt lokata laskmise vastuolu üle luuletuses „Vanade inimeste aedades“, tuues välja looduse ja inimese erinevad soovid ja pannes kahtluse alla isegi inimese enda motiivid: „vahel ei tea, mis on aiaomanikule olulisem: / et oleks midagi tehtud või et / näeks välja nagu oleks midagi tehtud“ (lk 17). Parve pole mürkroheliselt radikaalne, et ühtki loodust piiravat liigutust aias teha ei tohi, vaid märgib irooniliselt: „inimene mulle pole naadist ülem / aga vanaema, teate, on“ (samas).

    Loodusteemalistele mõtisklustele liitub ka süütunne, mure tuleviku, keskkonna saastamise ning iseenda osa pärast selles. Seejuures kätkeb sünge tuleviku­kirjeldus, kus raamatuid põletades soojendatakse ruumi, tubli annuse eneseirooniat. Tõsiste teemade varjus mängitakse ka lõbusaid keelemänge: „minu süü minu süü minu ülisuur süü / mea maxima culpa // aga Maximas sellal / väikeste alasti krevetikrõnksude kurbuse / ja hüatsintide kurbuse vahel ..“ (lk 53).

    Keskkonna hävimise aimduse kõrval ei puudu ka maailmavalu, kurbus, äng, abitus sõja ja kurjusega silmitsi seistes. „kõik mida oleme teinud / õrnuse ehitamiseks / tõmbab nüüd soomused selga (lk 45). Autor mõtiskleb jälle oma väikese inimese rolli üle: kas tohime tunda rahu, kui parasjagu käib sõda, möllab looduskatastroof, taud või muu õudus? „väikesed individuaalrahud surma suure maantee ääres“ (lk 47)? Ta ei annagi siin vastuseid, jätab mõtlikult teema lahtiseks.

    Maailmavalu paneb küsima: kas peab elu armastama? „ega elu armastada / ei pea tähendama kohe / eluga voodisse ronida/ eluga kokku kolida lapsi saada / kahepeale pangalaen võtta“ (lk 38). Parve ei kipu elu imetlema ja hoidub suure kaarega eemale lihtsustavalt „mõtle positiivselt“ suhtumisest, ta hoopis põlastab elu „võigast reipust“ (lk 40). Ometi ei lasku ta ka enesehävituslikku kõigele käega löömisse. Talle annab meelekindluse just nimelt loodus ja selle vankumatu ringkäik, ka lähedus teise inimesega, hoolimine.

    Parve armastusluule, kui seda nii üldse määratleda saab, on samuti rahulik, tagasihoidlik, õrn, soe, aga tuumakas. Ei ole armuvalus karjatamisi, aga intensiivsed tundedki esitatakse äraspidiselt: „vaga vesi, sügav põhi“ tundetoonil: „ilma et pead pööraksin [—] pöörduvad kõik keharakud sind pilguga saatma / jään terve seljaga sulle järele vaatama“ (lk 79). Võib-olla just seljaga tunda ongi tugevam kui silmade või huultega. Ühes teiseski tekstis kirjeldab Parve, kuidas tasakesi ollakse samas toas: üks kirjutab laua taga, teine voodis. Lambi valgussõõr peegeldub aknal ning nii ollakse ühenduses ja koos. Vahet ju polegi, kas sinna kleepida külge „armastuse“ raske ankur või võtta seda kui teise olendiga koosolemise kirjeldust.

    Veel ühed huvitavad mõtisklused, mis mind iseäranis intrigeerisid, olid eneseeitus, sobitumatus ja enesepetmine. Näiteks võib tuua kas või ühe luuletuse moto: „(võib ka mitte mitte kirjutada)“ (lk 19). Autor justkui elab ja kirjutab, samal ajal tõmbab kirjutatu maha, nagu mööda mereranda kõndides, kus lained uhavad jäljed jälle puhtaks. Topelt­eituse või varjumise loovad sulgmärgid. Varjukeha varjabki päriskeha sulgudes või varjukeha ongi päriskeha, nii nagu varjunimi on pärisnimi: „minu nimi ongi mu varjunimi“ (lk 4).

    „Varjukeha“ luulemina ei kipu elu liialt armastama, selles tugevat positsiooni võtma. Ta on justkui ühtaegu selles maailmas, aga samal ajal ka kuskil männilatvades. Ta ei vasta ühiskonna seatud rollidele: „lähenedes kolmekümnendale eluaastale / tunnen end lõpuks esimest korda / kuuluvat / noorte naiste hulka“ (lk 21) ja „minul ei ole last / mul ei ole isegi nurmenukku“ (lk 23). Mittesobimine võib seostuda ka elamispelgusega: „mahajäetud õunaaias suudlen reliikviaid / söön sireliõisi ja palun / elamisjulgust“ (lk 19).

    Kui ikka elada ja lubada end olla, tekib küsimus, kas me elamist ka mitte pelgalt ette ei kujuta: võib-olla tegeleme enesepettusega? „kõik mis ma teen on imitatsioon. / kõik mis mulle rõõmu teeb on / õnnestunud imitatsioon“ (lk 71). Need read tõi mulle meelde ühe budistliku õpetaja Dzongsar Jamyang Khyentse mõtte: „Every communication is a miscommunication, just either successful or not successful“.3 Isegi kui elame selles maailmas, võtame kanda rollid, võtame sõna, siis ei maksa endale luua illusioone, et meie tegemised või suhtlemised on tõesed või toimivad.

    Lisaks Mirjam Parve enda luulele on kogus ka tõlkeid ungari, inglise, saksa ja horvaadi keelest. Need sobituvad algupäraste tekstidega harmooniliselt, ent tabasin enese Parve enda tekste eelistamas, sest neis on nii meeldivat õhulisust rohkem kui tõlgetes, mis on sõnaohtramad. Mõned tõlkeluuletused tõusid minu jaoks rohkem esile, näiteks oli võimas Anna T. Szabó „Ilmutus“ (lk 9), kus rida rea haaval ilmutab end luuletuse sisu nagu foto ilmutusvannist. Ka sama autori „Korv“ (lk 18), mille intensiivsus mind raputas ja „Varjukeha“ esikaanepildiga dialoogi astus. Parve on andekas tõlkija, põnevaid leide jäi silma mitmeid, näiteks „tuhattuulise seeliku välkudes“ (lk 28) või „kängu külmund rohtu kägistab“ (lk 27).

    Mirjam Parve „Varjukeha“ annab lugejale võimaluse jääda vaikseks, sulgeda plinkivad-säutsuvad tekstid, pildid ja helid ning süveneda sellesse maailma, kuhu autor lugeja oma tasasel häälel jalutama viib. See ongi minu maailm.

    Koos kükitasime naatide vahel ja sorkisime kompostihunnikus. Istusime kevadhommikul ümmarguse köögilaua taga ja vaatlesime seda lõpmata imeliselt lõhnavat hüatsinti, kes ometi nii piinatult väikses plasttopsis oli kinni surutud, ja kratsisime kukalt. Seisime Maxima poes porivaibal ja vaatlesime külmkapi valguse hiilguses kreveti­karpi või lugesime kuid, mil Türgi importkurgist saab kohalik Eesti kurk. Mõnikord läksime mööda järsku treppi alla rõskesse keldrisse, nuhutasime kartulite mullast lõhna ning silmitsesime nende kehasid. Vahel vedelesime kuskil võrkkiiges keset ülipikka sumisevat suvepäeva, jälgisime valgust puuvõras ja kuidas päev lihtsalt mööda voogas, meie minad lahustusid samamoodi männilatvadesse või naatide vahele. Meil veikles kogu aeg mingi naeratusevirve huulil elumängu selles osas, kuhu olime sattunud – vahel ennastki lollitades ja ära pettes. Eesootavate ja käimasolevate kliimakatastroofide ja sõdade ahastuse ning kurbade tunnete kiuste õnnestus märgata kõige olemasoleva leebet illusoorsust.

    1 Loetud ja kirjutatud. – Vikerraadio 30. IX 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609102847/loetud-ja-kirjutatud-mirjam-parve-varjukeha

    2 Jüri Üdi ja Juhan Viiding, Kogutud luuletused. Tuum, 1998, lk 471.

    3 Eesti keeles: mis tahes suhtlemine on ebasuhtlus, õnnestugu see siis või mitte.

  • Udused klantspildid troopikast

    IIRIS VIIRPALU

    „Troopika“, lavastaja-koreograaf Sigrid Savi, valguskunstnik Rommi Ruttas. Tantsivad Hanna Junti, Pääsu-Liis Kens, Maryn-Liis Rüütelmaa ja Elle Viies. Esietendus 8. X Tartus Alexela loomelaval beta black box’is.

    Koreograaf Sigrid Savi tantsulavastuses „Troopika“, mida oktoobris etendati Tartus endise Tallinna klubi ruumes, esitati abstraktseid küsimusi lõdvestumisest ja ükskõiksest nautlemisest, kuid tervikuna jäi ka lavastus abstraktseks ja hägusaks.

    Lavastuse atmosfääri luues kehtestas end tugevalt ruum: must saal, mille keskel olev trepistik ja süvendatud põrandaosa ühes sammastega maalis juba enne etenduse algust silme ette pildi kabereest või butiikklubist, mitte tavapärasest puhtast ja minimalistlikust lavaruumist. Nõnda hakkas toimima ka omapärane vastuolu ruumi ja meediumide vahel: rikkalikumale saalile sekundeerisid minimalistlikud kostüümid, väiksema ulatusega leebe koreograafia ning skemaatilised steriilsed visuaalid. Sümpaatsena mõjus nurgas ventilaatori abil lehvima pandud kunstpalm, mis rõhutas lavastuses niigi õhukeseks lihvitud piiri kitši vahel ning tõi saali väljanägemist arvestades meelde retrolikud astmestikega lääne disaininterjöörid 1960.-70. aastatest.

    Lavastuse huvitavaim külg oli liikumine ja vääris tähelepanu, et kogu koreograafia oli üles ehitatud lõdvestunud kehale. Isegi mõne põrandal suuremat jõudu ja keharaskuse hoidmist nõudva liikumisjada sooritamisel oli läbivaks jooneks pehmus ja nõtkus, mis oli kõige paremini märgatav etendajate käsivartes ja randmetes. Tantsijatest oli oma kehatöö uneleva ja laisa atmosfääriga kõige paremini sobitanud Pääsu-Liis Kens, kelle puhul torkas voolavus ja pehmus iseäranis silma.

    „Troopika“ stseenid mõjusid rohkem eraldi piltide kui seostatud tervikuna, sestap jäi lavastus nii kontseptuaalselt kui ka vormiliselt uduseks.

    Ka etendajate miimika oli paigas ning hõljuvat kehatööd toetasid vastavalt vajadusele kas ükskõiksed või kunstlikult naeratavad näoilmed. Asjaolu, et tänu valitud koreograafilisele stiilile olid näiliselt laisad ja nii otseses kui kaudses mõttes lõdva randmega sooritatud stseenid siiski lavastaja-koreograafi kureeritud, jäi meelde ühe õnnestunuma lavastusliku nüansina.

    Lavapiltide klanitus ja üldine tonaalsus muutis situatsioonid pildilikuks, isegi ajakirjalikuks. Sinna juurde käivad mantrana lausutud fraasid lõid üldmulje düstoopilisest maailmast, kus väljanägemine on tähtsam kui sisu ja võltsnaeratuse taga laiub tühjus. Etendajate loodud kord liikuvaid, kord staatilisi pilte vaadeldes tekkis paralleel tarbijamentaliteediga, kus igaüks võib võtta nagu poeriiulilt erisugustest filosoofiatest või paradigmadest just talle sobiva kontseptsiooni.

    Taustal jooksvad kaadrid mitmesugustest toiduainetest ja esemetest olid samuti stock-photo äärmuseni steriilseks taandatud versioonid: spagetitaldrik või õun täiusliku valge tühjuse taustal nagu vaateaknal säramas. Lavastuse tutvustuses esile toodud külluse ja ükskõiksuse atmosfääri peegeldus lavalt küll. Küll aga ei aimunud stseenidest visuaalide, liikumise ja ruumikujunduse läbitöötatust ja dramaturgilist ühtlust ning üldmulje jäi ebalevaks. Põhiliselt valitses kogu lavastust distants – distants nii etendajate ja publiku vahel kui ka stseenide üleminekutes.

    Veidi arusaamatuks jäi ka lavastuse tutvustustekstis sisse toodud märksõna zen, sest laval nähtav oli küll rahulik, lõdvestunud ja leebe, ent siiski fassaadile üles ehitatud. Zen kui mõtlusele keskendunud budistlik meetod ja märksõna viitab lisaks rahule ka teadlikkusele, kaastundele ja virgumisele, sealhulgas materiaalsest loobumisele. Lavalt peegeldati publikuni aga vastupidist ehk ükskõiksust ümbritseva suhtes ja materiaalsust rõhutavat maailma.

    Tutvustuses kirjeldatud rahu pakkuva ruumi asemel näidati publikule klants­likkuseni kureeritud pilte, kus alati naeratavad inimesed liiguvad mannekeenide kombel lõdvestunult läbi sisutühjade žestide ja liikumismustrite. Ventilaator aeg-ajalt juukseid laiali puhumas, silmad unelevalt kinni. Kui tahta mõelda teoreetiliselt kaugemalegi, sobiks lavastus illustreerima Jean Baudrillardi simulatsioonikontseptsiooni või teles reklaamima tooteid. Miks mitte ka kogu elustiili: osta see toode, loo selline keskkond, et tunda end lõpuks ometi õnnelikuma, ilusama, väärtuslikuma ja õndsamana.

    Stseenid mõjusid rohkem eraldi piltide kui seostatud tervikuna, sestap jäi lavastus nii kontseptuaalselt kui ka vormiliselt uduseks. Vaateakna klaas saalis istuva publiku ja etendajate vahel jäi alles ning nii oldigi tunnistajaks tund aega pelgalt slaididena kuvatud piltidele.

  • Siim Kallas annab aru

    ERKKI BAHOVSKI

    Siim Kallase uut raamatut ei pea isegi avama, et jõuda esimese vastuoluni. Kaanelt vaatab vastu pealkiri „Mina“, mida ei täienda mingilgi moel ka tiitelleht. Mina ja kõik. Sotsiaalmeedias ringles juba kuritahtlik võrdlus ühe teise raamatuga, mille pealkiri on eesti keeles „Minu võitlus“. Nii hull see asi muidugi ei ole. Pealegi teeb Kallas kokkuvõtte elatud elust, „Minu võitluse“ autor pani aga kirja oma poliitilise programmi.

    Põgus pilguheit veenab, et „mina“ esineb memuaaride pealkirjas küll. USA kunagine president Bill Clinton on kirjutanud raamatu „Minu elu“ („My Life“), eeskujuks on võtta Briti endise peaministri Tony Blairi „Minu teekond poliitikuna“ („A Journey – My Political Life“) ning praegu maailma tähelepanu keskpunktis Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu „Minu lugu“ („My Story“).

    Aga ikkagi – ainult „Mina“? Kui raamat läbi lugeda, on pealkiri arusaadavam, sest Kallas räägib peamiselt tõesti iseendast. Siiski jääb närima kahtluseuss: kas või tiitellehele oleks ehk võinud ikka alapealkirja lisada.

    Võib-olla toimib „Mina“ ka kui ettekääne, et mitte rääkida mingitest asjadest, mida Kallaselt võidakse oodata, või mitte vastata küsimustele, mis paratamatult raamatut lugedes tekivad.

    Suuri küsimusi on tegelikult kaks ja need on omavahel ka seotud. Esimene on lihtne: mis läks valesti? Siim Kallas pole kunagi varjanud oma liberaalseid vaateid ja asutas Reformierakonna 1994. aastal just eesmärgiga suunata Eesti majandusvabaduse ja liberaalse demokraatia teele. Õigemini, nagu Kallas raamatus kirjutab, jätkata Eesti valitsuste senist poliitikat.

    Nüüd, kui sellest ajast on möödas ligemale 30 aastat, oleme olukorras, kus Reformierakonna juhitav valitsus lajatab kõigile maksude ja seadustega ning tulevad teated, nagu kavatseks rahandusministeerium reformierakondlasest rahandusministri Mart Võrklaeva juhtimise all piirata vanade autode toomist riiki. Jättes kõrvale asjaolu, et viimane plaan rikuks räigelt Euroopa siseturu nelja põhivabadust (kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine), on suurem küsimus, mis on juhtunud selle vahepealse 30 aasta jooksul Eesti riigiga ja kitsamalt Reformierakonnaga.

    Paraku sellist analüüsi Kallas ei paku, ehkki olen enam kui kindel, et ta on selleks suuteline. See on ikkagi tema valik kirjutada, kuidas oldi opositsioonis ja seejärel koalitsioonis ning kuidas leiti inimesed valimisnimekirjadesse. Ajaloo tarbeks on säärased faktid muidugi kasulikud, aga suurest pildist nii ülevaadet ei saa.

    Kus on ajateljel punkt, kui Eesti astus kõrvale majandusvabaduse teelt ja hakkas keerama vasakule? Kas on see 2011. aasta, kui Eesti võttis kasutusele euro? Või juhtus see pandeemia ajal, kui piirangud olid vältimatud ja majandus sai kannatada? Selle kohta ei leia raamatust midagi. Muidugi saab öelda, et kriitik otsib tekstist seda, mida seal ei peagi olema, aga säärase kaliibriga poliitikult nagu Siim Kallas võinuks ju oodata enamat kui lihtsalt sündmuste kroonikat.

    Teine küsimus, nagu öeldud, on esimesega seotud. Mis juhtus mõne Siim Kallase sõbraga? Tõnis Mäe puhul saame vastuse: laulja osales meeleavaldusel, kus kutsuti üles tapma Siim Kallase tütart Kaja Kallast. Suhted katkesid. Aga võtame näiteks Igor Gräzini, kes esineb Kallase raamatus mitmel leheküljel? Või Jaak Alliku?

    Küsin seda sellepärast, et nii Gräzin kui ka Allik on eemaldunud vaadetest, mida jagab Siim Kallas. Gräzin on Reformierakonnast ka lahkunud, jõudnud astuda Keskerakonda ja hakata kirikuõpetajaks. Jaak Allik on pikka aega kahelnud Eesti NATOsse astumise vajalikkuses, Kallas on seda aga Eesti läänesuunalise integratsiooni agara edendajana alati toetanud. Mis juhtus nende ja paljude teiste inimestega?

    Kallas on eluteel kohatud inimeste suhtes enamasti küll tolerantne. Peale Tõnis Mäe pälvib tema täieliku hukkamõistu vaid tema Euroopa Komisjoni kolleeg, itaallane Antonio Tajani. „Minu jaoks kehastas ta endas kõike halba, mis Euroopas leida võib. Ennast täis, piiratud ja ainult mingit Itaalia erihuvi ajav. Ebameeldiv inimene,“ ütleb Kallas, minetades sellega raamatu muidu positiivse tooni. Tekkis muidugi huvi selle vastu, kas nende vahel juhtus midagi.

    Kallas ei ole ignoreerinud ka kümne miljoni ja Riikliku VEB Fondi küsimust, mis eriti ühismeedias teda pidevalt saadavad. Midagi uut pole ta lisanud ega ole hakanud vaidlema ka nendega, kes on nendest küsimustest pikemalt kirjutanud. Võib-olla (ääremärkuse korras) on hoidnud Kallast tagasi mitut teemat põhjalikumalt lahkamast asjaolu, et neist on juba palju kirjutatud, nagu ta ise ka oma tekstis korduvalt viitab.

    Mina ei saanud oma sünniaasta tõttu end täielikult Nõukogude Liidu majandusega kurssi viia ja olen väga tänulik Kallasele selgituse eest, miks Nõukogude majandussüsteem ei toiminud. Olen lugenud selleteemalist materjali ka muudes keeltes ja peab ütlema, et Kallase seletus on üks paremaid: käsud, keelud ja isiklik vaen. Ainult jälle, kui Nõukogude Liidus valitsesid täiesti ebaloogilised eeskirjad ja piirangud, siis praegu on Eestis ju peaaegu et sama seis: on tobedad eeskirjad (meenutage veterinaar- ja toiduameti reidi Viikingite külla, kuna sealne lammas nõudvat loomaaia tegevusluba) ja ka piirangud (auto kasutamist järjest piiravad reeglid). Meenutatagu, et Nõukogude Liidus oli vaja enne auto soetamist muretseda autoostuluba ning ma väga ei imestaks, kui sellise plaaniga uuesti välja tuldaks. Ja miks mitte see maksustada? Näiteks maksab Singapuris kümme aastat autot omada lubav litsents 76 000 USA dollarit. Meil on, kuhu minna …

    Eesti kujunemislugu pärast riigi iseseisvuse taastamist on mõnikord kujutatud kui Mart Laari ja Edgar Savisaare duelli. Siim Kallas on sellest mudelist kõrvale jäänud. Muidugi ei seisnenud Eesti elu pelgalt Laari-Savisaare vastasseisus, kuid nüüd on Laari ja Savisaare mälestustele lisanud oma panuse Kallas. Kuidas paistab Kallase raamat välja võrdluses Savisaare ja Laari omaga?

    Savisaare „Peaminister“ on muidugi põhjalik teos, millele tuleks juurde lisada Vladimir Juškini „Peaministri nõuniku päevik“. Savisaar kasutanud raamatu kirjutamisel väidetavalt abilisi, seevastu Kallas on kirjutanud teksti ise: see paljastub tema keelepruugist. Savisaare „Tõde Eestist“ jääb aga selgelt Kallase raamatule alla, sest viimase kasuks räägib ikkagi Euroopa ja globaalse dimensiooni sissetoomine. Võrdluses Laariga asetub Kallas temaga samale pulgale.

    Kallas on olnud Eesti Panga president, pea-, välis- ja rahandusminister, Euroopa Komisjoni asepresident, kuid on üle elanud ka poliitilisi kaotusi. Kahel korral ei saanud temast peaministrit ja ühel korral presidenti. Raamatus suhtub ta nendesse lüüasaamistesse rahulikult ega kipu kedagi süüdistama.

    Viimase korra puhul, kui Siim Kallas ei saanud 2014. aasta 12. märtsil (saatuslik kuupäev Eesti ajaloos) Reformierakonna peaministrikandidaadiks, kipub raamat kalduma kõrvale tegelikust ajaloost. Kallas kirjutab, et kümme aastat Euroopas oli tema Eesti poliitika taju nõrgestanud ja et tema saamine peaministrikandidaadiks aasta enne 2015. aasta valimisi oleks olnud Reformierakonnale probleem, mitte lahendus. „Seetõttu loobusin,“ kirjutab Kallas.

    Intervjuus Postimehele samal päeval (12. III 2014) ütleb Kallas: „Mul oli tõepoolest plaan moodustada uus valitsus, aga ei saa töötada, kui iga päev keritakse mingit asja. Üks päev kirjutatakse asja ühtepidi ja teine päev teistpidi kokku, loobitakse kahtlusi õhku, sa pead kogu aeg vastama ja seletama. Siis öeldakse, et seletused ei ole piisavad, see jätkub ja jätkub.“ Ja sõitis Brüsselisse tagasi. Kas see on kaalutletud loobumine? Teine, intrigeerivam küsimus on mõistagi, kas Eesti viimaste aastate ajalugu olnuks teistsugune, kui Taavi Rõiva asemel saanuks uuesti peaministriks Siim Kallas. Nii et jah, 12. märts on Eesti ajaloos tähendusrikas.

    Euroopa dimensioon on Kallase raamatu tugevus, sest Eesti poliitikud oma kodutanumast üldjuhul kaugemale ei näe. Tõsi, praegune Ukraina ning Iisraeli ja Hamasi sõda võib olla teinud sellesse mõtteviisi mõningad korrektiivid, kuid tavaliselt mõtleb Eesti poliitik Ülemiste penoplastist vanakesele või Pronksi tänava avamisele pillerkaariga.

    Ma olen Kallast intervjueerinud ajakirjanikuna, aga töötanud ka koos temaga samas organisatsioonis: tema kõrgel ja kaugel Brüsselis Euroopa Komisjoni volinikuna, mina Euroopa Komisjoni Eesti esinduses. Kallas on olnud avatud ja suhtlemisaldis mõlemal juhul. Minu hinnangul oli Kallas eurovolinikest nähtavaim ka Eestis, korraldades regulaarselt kohtumisi Eesti ajakirjanikega ning rääkides peale oma vastutusala kõigest huvitavast, mis Euroopas toimub. See osa on praegu Eesti avalikkusest kadunud ja sellest on kahju. See raamat on lihtsalt mälestus Eestist, mis kunagi oli, ja sellest, mis sest riigist oleks võinud saada.

  • Ülevi Eljand 1. X 1947 – 29. X 2023

    Oktoobri viimasel pühapäeval lahkus meie seast 76aastasena hinnatud arhitekt ja graafik Ülevi Eljand. Ta sündis kooli­õpetajate Adelbert ja Elfriede Eljandi peres ja oli nende ainus poeg. Vanemad olid toonaste olude tõttu sunnitud tihti elukohta ja kooli vahetama. Lõpuks jäädi paikseks Jõgeval, kus Ülevi lõpetas 1966. aastal Jõgeva keskkooli ja viiuli erialal Jõgeva laste muusikakooli. Noormehe mitmekülgne andekus avaldus juba lapse­eas ja, lõpetanud keskkooli, olid edaspidiste otsuste tegemisel valikus nii kunst, muusika kui ka sport. Valik langes Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi ja arhitektuuri eriala kasuks. Õpingud ERKIs aastatel 1966–1971 olid loovad ja innustavad. Temaga koos õppisid samal kursusel Vilen Künnapu, Leonhard Lapin ja Himm Looveer. Noorte andekate arhitektide vahel tekkis tugev side, kujunes sõprus ja sügav mõttekaaslus.

    Kunstiinstituudi lõpetamise järel töötas Ülevi Eljand kuni 1990. aastani EKE Projektis, mis oli tõusnud Eesti edumeelseimaks projekteerimisbürooks ning mille loomingulisust soosiv keskkond omandas aja jooksul müütilise kuulsuse. Seal oli Ülevi Eljandil õnn töötada koos mitme Eesti tuntud arhitektiga, sealhulgas oma kursusekaaslastega. Sellest mõttekaaslaste seltskonnast kasvas välja Tallinna koolina tuntud Eesti ehituskunsti uuendanud kunstnike-arhitektide ringkond. Tolleaegsest loomingust rääkides pidas Ülevi Eljand kõige enam Tallinna koolimentaliteediga seotuks oma graafikat, aga ka Värska sanatooriumi hoonet ja Eesti saatkonna laiendust Moskvas, mõlemad loodud koostöös Vilen Künnapuga. EKE Projekti aegadesse jääb ka ekspressiivse välisvormi ning voolava siseruumiga Kabli Lepanina puhkebaasi projekteerimine, samuti ühepereelamute tüüpprojektide koostamine.

    Aastatel 1991-1992 töötas Ülevi Eljand arhitektina Soomes. 1993. aastal kandideeris ta ajalehe kuulutuse peale Valga linnavalitsuse peaarhitektiks ja osutus valituks. Sellel ametipostil töötas ta kaksteist aastat. Valgas alustas ta jõuliselt linnaruumi parandavate töödega: rekonstrueeriti hulk vanu hooneid, sealhulgas Säde seltsimaja, ning ehitati uusi. Valmisid Valga staadion, spordihoone, raamatukogu, haigla, arhiiv-muuseum ja kultuurimaja. Tähelepanu keskmesse tõusis linna heakorrastamine. Korda tehti Pedeli-äärne, rajati virgestusala. 1990. aastate keskel hakati Ülevi Eljandi algatusel korraldama iga-aastasi rahvusvahelisi puuskulptuuride sümpoosione. Aastatel 1997–1999 konsulteeris ta arhitektuuriküsimustes ka Otepää linnavalitsust.

    2005. aastal sai Ülevi Eljandist Võru peaarhitekt. Töö Võrus kujunes samuti viljakaks. Taastati ajaloolises linnatuumikus Katariina allee ja kujundati ajaloolise linnaplaani alusel Seminari väljak. Tema eestvedamisel toimus laia kõlapinda leidnud rahvusvaheline Tamula rannaala arhitektuurivõistlus ja valmis Tamula rannapromenaad. Eljandi algatusel sündis iga-aastane liivaskulptuuride sümpoosion Tamula rannas. Linnaarhitektina oli ta uute ideede genereerija ja nende elluviimise organiseerija, tark nõuandja projekteerijaile ja ametnikele, aga ta koostas ka eramute ja suvilate projekte.

    Peale Tallinna kooli kuulus Ülevi Eljand nn liitpopirühmitusse Soup 69, mille näituste tarvis valmisid mitmed tema tuntumad graafilised lehed, mis kuuluvad Eesti 1970. aastate popkunsti kullafondi. Viiulimängijana lõi ta kaasa omaaegses kunstirahva skandaali­maigulises ansamblis Peoleo, mille tegevuse võimud ära keelasid. Ülevi ja viiul kuulusid ka edaspidi kokku. Tema ERKI-aegne kõrgushüpperekord kehtib vist seniajani ja võrkpalluri ja mäesuusatajana on ta paljudel meeles. Ülevi oli kõigest ja kõigist hooliv tundlik loojanatuur.

    Eesti Arhitektide Liitu kuulus Ülevi Eljand 1976. aastast, oli ka eestseisuse liige. Ta oli 1992. aastal asutatud Pea­arhitektide Kogu asutajaliige. 2013. aastal pälvis Ülevi Eljand Perekond Kreisi Fondi arhitektuuripreemia. 2022. aastal tunnustati Ülevi Eljandit Eesti Arhitektide Liidu teenetemedaliga „Kolleeg 2022“.

    Ülevi Eljandi ärasaatmine 4. XI 2023 kell 12 Otepää kirikus.

    Südamlik kaastunne perele ja lähedastele.

    Eesti Arhitektide Liit

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Kunstiakadeemia

    Eesti Arhitektuurimuuseum

    Eesti Kunstimuuseum

  • Jüri Gerretz 5. XII 1941 – 27. X 2023

    Lahkunud on väljapaistev viiulikunstnik ja pedagoog Jüri Gerretz, kelle aktiivne loominguline ja pedagoogiline tegevus Eestis jäi 1970. ja 1980. aastatesse.

    Jüri Gerretz lõpetas 1966. aastal Moskva konservatooriumi ja 1968. aastal samas assistentuuri Galina Barinova juhendamisel. 1969. aastal võitis ta esimese Eesti keelpillimängijate konkursi, olles sel ajal juba Tallinna Muusikakeskkooli viiuliõpetaja. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias töötas Jüri Gerretz aastatel 1973–1997, aastast 1979 dotsendi ja aastast 1993 professorina. Samal ajal tegutses ta aktiivselt solisti ja kammermuusikuna, tehes tihedat koostööd dirigentide Neeme Järvi ja Roman Matsovi ning ansamblipartnerite Toomas Velmeti ja Valdur Rootsiga. 1990. aastatel kandus Jüri Gerretzi tegevus peamiselt Soome.

    Jüri Gerretz on andnud suure panuse Eesti keelpillimängu arengusse. Tema õpilaste seas on paljud tunnustatud viiuldajad ja viiulipedagoogid, nagu Arvo Leibur, Maano Männi, Harry Traksmann, Kristel Eeroja, Leho Ugandi jpt. Arvo Leibur on iseloomustanud oma õpetajat ja lähedast sõpra kui kirglikku inimest ja tegude meest, kes vajadusel aitas alati ja kiiresti.

    Hoiame mälestust ja langetame leinas pea. Avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

  • Suured küsimused suures vaikuses

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Suur vaikus“ („Den Store Stilhed“, Taani 2022, 95 min), režissöör Katrine Brocks, stsenaristid Katrine Brocks ja Marianne Lentz, operaator Mia Mai Dengsø Graabæk, helilooja Johan Carøe. Osades Kristine Kujath Thorp, Elliott Crosset Hove, Karen-Lise Mynster, Petrine Agger jt.

    Lars von Trierist Thomas Vinterbergini, Mads Mikkelsenist Trine Dyrholmini – Taani visuaalse meedia tööstus on võimas nähtus. Väikestel ekraanidel püüavad pilku selle napilt viie Eesti suuruse riigi sarjad nagu „Võimu kants“ ja „Sild“1, suurtel nii krimifilmid nagu „Osakond Q“2 seeria, kostüümidraamad nagu „Kuninglik armulugu“3 kui ka paljud väiksemad edulood nagu hiljutised „Ära räägi kurja“ või „Ohjeldamatu Maren“4.

    „Suurel vaikusel“ on nimetatutega vähe ühist. Nagu pealkiri sobivalt reedab, on tegemist vaikse ja pealtnäha väikse looga, mis on kahetsusväärsel moel libisenud läbi Eesti kinode ilma erilise tähelepanuta. Ometi on tagasihoidlikkus siinkohal suur väärtus ning filmi vaoshoitud pealispinna all avanevad mõõtmatult suured moraalsed ja spirituaalsed küsimused.

    Filmi peategelane on noor naine nimega Alma (Kristine Kujath Thorp), kes on vahetanud oma senise maise elu jumala teenimise vastu kloostris. Pärast ettevalmistusperioodi on ees ootamas nunnavande andmine ja lõplik jõudmine usuõdede hulka. Senise vagaduse ja hingerahu lööb kõikuma ootamatult külla saabunud vend Erik (Elliott Crosset Hove) – taastuv alkohoolik, kellega seob Almat traagiline minevikusündmus, mis asub heitma pikki varje mõlema võimalustele ja valikutele.

    Lavastajale Katrine Brocksile on „Suur vaikus“ täispika filmi debüüt. See on märkimisväärne esikfilm, lavastatud justkui kordades kogenuma tegija käega, erakordselt tundlikult ja detailitäpse tehnilise tööna. Tähelepanu väärib operaator Mia Mai Dengsø Graabæki kaameratöö. Brocks ja Graabæk kasutavad oskuslikult õudusžanrist tuttavaid võtteid, et pinget kasvatada ja sisendada kerget paranoiat, kuid ei tee seda hetkekski vaatajaga manipuleerimiseks või odava tähelepanu püüdmiseks. Pigem aitavad tegelikkust kahtluse alla seadvad stseenid ja pimedate koridoridega ärevust kasvatavad plaanid kangutada servast lahti kloostrielu pindmist rahu.

    Alma (Kristine Kujath Thorp), tema vend Erik (Elliott Crosset Hove) ja kloostri abtiss ema Miriam (Karen-Lise Mynster).

    Nunnadki seostuvad kinolinal ennekõike õudusfilmiga. Ka praegu leiab kavadest üleloomuliku järjepõneviku „Nunn II“5. Märksa sisukama näitena püüdis tunamullu tähelepanu Madalmaade provokatsioonikunstniku Paul Verhoeveni erootilis-psühholoogiline „Benedetta“ (2021) nimitegelase nägemustest. Kui Verhoeveni soov oli vallatleda kristliku ikonograafiaga ning sõtkuda religioosse pieteeditunde klahvidel, siis Brocks huvitub siiralt oma karakterite hingelistest heitlustest. Välimisest kombe- ja märgiruumist on siin kõvasti olulisem tegelaste siseilm.

    Ootamatu ajalise kokkulangevusena on „Suurel vaikusel“ seepärast rohkem ühist samuti äsja kinodesse jõudnud Martin Scorsese mastaapse põnevikuga „Lillekuu tapjad“6, veelgi enam suurmehe üle-eelmise lavastajatööga „Vaikus“7. Kõiki neid filme saadavad küsimused usust, patust, süüst, aususest iseenda ja teiste vastu ning lunastuse võimalikkusest. Teoloogilist mõtisklust piiblimotiivide üle siiski oodata ei maksa, „Suure vaikuse“ püstitatud küsimused ja nii tegelaste vahelised kui nende sisemised konfliktid püsivad ennekõike maiste, inimlike, universaalselt äratuntavatena.

    Läbi filmi hoiavad pinget kolm suurepärast rollisooritust. Almana astub peaosas üles norralane, tõusev täht Kristine Kujath Thorp, tuntud mullusest filmist „Iseendast kõrini“8, kus tema nartsissistlik tegelane püüab endale ise tekitatud kannatusi teiste tähelepanuks konverteerida. Thorpile sobib üha pahelisemate kihtide aegamööda paljastamine hästi. „Suures vaikuses“ näitleb ta suuresti pilguga – vaataja võib pikka aega vaid aimata, mis Alma sees toimub või missugune on olnud tema minevik.

    Alma vagaduse ja tubliduse maski taha aitab piiluda talle vastandlik vend Erik, kelle üle äärte loksuv kaootilisus ja ettearvamatus on väljakutseks Alma püüdele kõike kontrollida. Teda kehastav Elliott Crosset Hove on teinud hiilgava peaosa mulluses suurepärases, Eestis kahetsusväärselt vähe nähtud, ent samuti võimsalt usu ja õigluse olemust lahkavas „Jumalamaas“9. „Suures vaikuses“ mängib ta purunenud hingega, ent ootamatul moel õest ausamat ja autentsemat inimest, kes pärast rohkeid kannatusi otsib meeleheitlikult mingitki pidet.

    Kolmandaks osaliseks kujuneb kloostri abtiss ema Miriam (Karen-Lise Mynster). Pealtnäha elutark ja alati tasakaalukas pelgupaiga juhataja pakub algul Erikule öömaja Alma kahtluste kiuste, aga temalgi on kanda oma maised raskused. Kloostris käivad remonditööd, mille eest on aidanud maksta Alma kaasa toodud pärandus, aga Erik soovib rahapotist oma osa. Õiglustunne ja taevalik arm ristuvad majandusliku arvestuse ja materiaalse pragmaatikaga, mistõttu Miriami justkui puhtalt heast tahtest kantud soovitus pakkuda andestust omandab hoopis mitmekihilisema ja vastuolulisema mõõtme.

    Andestamine kipubki olema sõnades kergem kui hinges ja mõnikord kõige keerulisem iseendale. Armastamata iseennast on aga raske armastada kedagi teist, olgu venda või jumalat. Emotsionaalsele traumale on mitmeid definitsioone, ent üks lihtsamaid kirjeldusi on võimetus raskest läbielamisest edasi liikuda. Alma ja Erik elavad justkui kumbki oma elu ja püüavad omal kombel pöörata uut lehekülge, ent on täis vinduvat enesevihkamist, kammitsetud aastaid tagasi kogetud kaotusest, mida pole ei iseendas ega ühiselt läbi töötatud.

    Veelgi keerulisemaks muudab suhte see, et andestuse pakkumine ei pruugi veel tähendada andestuse vastuvõtmist. Nagu armastuski on andestus tegu ja otsus, mitte pelgalt sõna või tunne. Pealtnäha vaoshoitud ja omaenda egost loobunud Alma enesekesksus peitub selles, et ta näeb andestust pelgalt ühe ressursina, mida võib justkui äritehingu korras mingiks muuks hüveks vahetada. See avab tee lahti harutamata traumast tekkinud toksiliste mustrite uuele tsüklile.

    Ise ka stsenaariumi kirjutanud Brocks hoidub oskuslikult vajadusest sündmustikku liigselt kokku siduda või rahuldava lõpplahenduse huvides lihtsustada. Isegi kui mõni stseen, nagu läbimurdeline kohtumine baaris, ähvardab senisest tasasest loomulikkusest eristuvate valjemate nootidega, leitakse filmis alati mõni värske käik. Tõsiste teemade sekka jääb ka rohkelt vahvaid hetki, näiteks nunnapere kõrvaklappidega tutvumas või oma vaoshoitud moel pidu pidamas.

    „Suur vaikus“ ei paku tegelaste olukorrale lihtsaid lahendusi, kuid tunneb ja tunnetab nendega koos, käsitleb kõiki oma tegelasi empaatia ja püüdega neid mõista. Haiget saanud inimesed teevad haiget, suunavad oma tähelepanu kõikjale mujale, et mitte omaenda valuga tõtt vaadata. Iseendast ei pääse lõppeks ei võõrutuskliinikus ega kloostris, väliskeskkonna muutus võib aidata, kuid ei tähenda sisemist muutust. See töö on aga palju raskem kui aadressi või ameti vahetamine.

    1 „Borgen“, Adam Price, 2010–2022; „Bron/Broen“, Måns Mårlind, Hans Rosenfeldt, Björn Stein, 2011–2018.

    2 „Afdeling Q“ – Taani täispikkade krimifilmide sari, mille aluseks on Jussi-Adler Olseni romaanid.

    3 „En kongelig affære“, Nikolaj Arcel, 2012.

    4 „Gæsterne“, Christian Tafdrup, 2022; „Ustyrlig“, Malou Reymann, 2022.

    5 „The Nun II“, Michael Chaves, 2023.

    6 „Killers of the Flower Moon“, Martin Scorsese, 2023.

    7 „SiIlence“, Martin Scorsese, 2016.

    8 „Syk pike“, Kristoffer Borgli, 2022.

    9 „Vanskabte land“, Hlynur Pálmason, 2022.

  • Rutt Hinrikus 7. V 1946 – 29. X 2023

    29. oktoobri hommikul lahkus meie seast pärast rasket haigust tunnustatud kirjandus­teadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus, Eesti Kirjandusmuuseumi emeriitteadur ja eesti rahva elulugude kogumise grand old lady.

    Rutt Hinrikus sündis 7. mail 1946. aastal Läänemaal Vigala kirikuõpetaja Agu Põllu peres. Tema vanavanemad olid Eesti riigi- ja kultuuritegelased Helmi ja Peeter Põld. Ta lõpetas 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogi ja eesti keele õpetajana. 1972. aastal asus ta tööle Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi, tollase nimetusega käsikirjade osakonda. Aastatel 1977–1993 oli ta käsikirjade osakonna juhataja, 1993–1995 kirjandusmuuseumi direktori kohusetäitja. Ta oli üks Karl Ristikivi Seltsi asutajaid ja töötas aastatel 1995–1997 Tartu Linnamuuseumi filiaali Karl Ristikivi muuseumi juhatajana. 2002. aastal omandas ta Tartu Ülikoolis teadusmagistri kraadi väitekirjaga „Eesti kirjandus diasporaas“ ning töötas kuni pensioneerumiseni 2021. aastal kirjandusmuuseumis Eesti Kultuuriloolises Arhiivis teadurina.

    Proovinud nooruses sulge ilukirjanduses, kujunes Rutt Hinrikuse elutöö üheks sambaks kirjanduslooliste allikate kogumine ja uurimine. Ilmunud on tema jääva väärtusega käsitlused Juhan Smuulist ja Karl August Hindreyst Karl Ristikivini, suurim monograafiline käsitlus valmis tal Reed Mornist. Teiseks sambaks Rutt Hinrikuse elutöös oli eesti rahva elulugude unikaalse kogu loomine. Tema väsimatu tegevus ses vallas algas 1996. aastal ja sestsaadik on Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi jõudnud kümnete kogumisvõistluste kaudu tuhandeid elulugusid. Tema osalusel loodi ka Ühendus Eesti Elulood.

    2000. aastal tunnustati Rutt Hinrikuse tööd Eesti Vabariigi presidendi Valgetähe III klassi teenetemärgiga ning 2016. aastal valiti ta Tartu linna aukodanikuks. 2020. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia.

    Rutt oli armastatud ja lugupeetud kolleeg, kelle eruditsioon ja pühendumus näitasid teed paljudele noorematele mõttekaaslastele. Mälestust Rutist jäävad kandma tema raamatud ja kirjatööd, ka pronksi valatud jalajälg Tartu Teerajajate alleel. Täname Rutti koos veedetud aja, vaimukate vestluste ja eluterve huumori eest!

    Südamlik kaastunne Ruti lähedastele.

    Ärasaatmine toimub laupäeval, 11. novembril kell 12 Tartu Pauluse kirikus.

    Lahkunu omaksed paluvad pärgi ja lilli mitte tuua.

    Eesti Kirjandusmuuseum

    Karl Ristikivi Selts

    Ühendus Eesti Elulood

  • ,

    Algamas on Tallinna 7. illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“

    Reedel, 3. novembril avaneb Eesti Arhitektuurimuuseumis Põhjamaade mõjukaim illustratsioonisündmus – Tallinna illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“ (TIT). Tänavune on järjekorranumbrilt juba seitsmes. 2003. aastal sündinud Läänemere-ääresete riikide illustratsioonitriennaal on kasvanud 26 riigi osalusega ettevõtmiseks, kus osaleb 82 kunstnikku.

    Triennaali avapäeval kuulutatakse välja tänavune grand prix ning diplomite saajad, kelle on välja valinud rahvusvaheline žürii. Auhindamisel osaleb TITi žürii esimees dr. Ali Boozari. Lisaks tunnustatakse kunstnikke mitmete eripreemiatega.

    Triennaali kuraator Viive Noor: „Triennaal annab haruldase ja suurepärase võimaluse näha raamatukunstniku loomingut ehedal kujul. Vaid näitust vaadates mõistame, kui erinevalt võivad mõjuda pildid raamatus võrreldes originaalidega, mida kunstnik on ise teinud. Raamatus tuleb ju trükitehnoloogia alati vahele. Näitusel on palju isikupäraseid käekirju, eri vanuses tunnustatud tegijaid, lisaks erinevad stiilid pluss rahvuslik koloriit – need võiksid olla triennaali märksõnadeks. Olgu see klassikaline vanakooli illustratsioon või trende jälgiv nooruslik uljus, kõigel on oma koht. Triennaalil osaleb tipptegijaid paljudest Euroopa riikidest ning Kanadast ja USAst. Eksootikat lisavad seekord kunstnikud Argentinast, Mehhikost, Tšiilist, Colombiast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist, kus on väga omanäoline ja ülihuvitav tugevatel rahvuslikel alustel põhinev illustratsioonikunst.“

    Triennaaliga kaasneb traditsioon tutvustada publikule eelmise TITi peapreemia võitja loomingut. Eesti Lastekirjanduse Keskuse galeriis on avatud Mehhiko kunstniku Amanda Mijangose isikunäitus „Õpi vaatama, õpi ütlema“. Ladina-Ameerikas toetub illustratsioonikunst tugevalt rahvuslikele traditsioonidele ning peegeldab selle maa koloriiti ja hõngu. Nii toetubki Amanda Mijangose looming maiade pärandile, kuid jutustab sellest kaasaegses pildikeeles. Tema tööd on olnud mitmel aastal Bologna lasteraamatumessi illustratsiooninäitusel. Lisaks Tallinna illustratsioonitriennaali peapreemiale on Amanda Mijangost tunnustatud Sharjah’ laste lugemise festivali illustratsiooninäitusel 2. kohaga, Bratislava illustratsioonibiennaalil Kuldõunaga ning VIII Iberoamerica Illustra kataloogi võitjana.

    Näitused jäävad avatuks 3. detsembrini 2023.

    TITi näituse disainer on Mae Kivilo. Korraldajad on Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Rahvusraamatukogu. Triennaali toimumist toetavad Tallinna linn, Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Arhitektuurimuuseum ja Eesti Kirjastuste Liit.

  • Sel reedel Sirbis

    MARIA MÖLDER: Ansambel U: ehk uue muusika uuenduste uuendaja
    Kui poleks praeguseks 20aastase kogemusega ansamblit U:, siis poleks vahest ka paljut muud põnevat, mis on Eesti nüüdismuusikasse ilmunud ja siis jälle kadunud.
    Ansambel U: on 20 aastat väsimatult tegutsenud selle nimel, et uuem muusikalugu meie lavadel elustuks, et selle valged laigud saaksid aegamisi värviliseks. Peale selle on ansambel muidugi ka andnud võimaluse koos endaga ajalukku minna ka paljudel heliloojatel, kel muidu poleks olnud selleks n-ö töövahendeid ehk professionaalseid mõttekaaslasi.

    KURMO KONSA: Juturobotid ja keeled
    „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid koolilapsed juba rõõmsalt hoovil mängimas.“
    Ilmselt on väga paljud nõus väitega, et eesti keele ja kultuuriga kursis olija peaks oskama lõpetada lauset: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…“ Viimati kirjutas sellest Aimar Altosaar Postimehes. Selle artikli juhatab sisse ChatGPT pakutud vastus selle kuulsa lause lõpetamiseks. Mida võib siit järeldada?
    Juba sellise lühikese ajaga, mis on möödunud juturobotite kasutuselevõtust, on saanud selgeks nende ülisuur mõju paljudele inimtegevuse valdkondadele. Kuna tegemist on keelemudelitel põhineva tehisaruga, siis on sellel ilmselgelt ka mõju keelele ja kogu kommunikatsioonile.

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK: Distsipliin ja vastutusäpid
    Tehnoloogiasektor on viimasel kümnendil turule toonud lugematu arvu kasutajasõbralikke ja mängulisi distsiplineerimise viise.
    Oleme kõik aasta lõpus nostalgitsenud ja lootusrikkalt uude aastasse kiiganud, andes seejuures pühalikke lubadusi ning sõlmides nii enda kui teistega kokkuleppeid käitumise, harjumuste või tegutsemisviiside parandamiseks. Kui endale või kaaslasele antud suusõnalisest lubadusest jäi vajaka, võis ennevanasti sõlmida ka lihtsakoelisi kirjalikke kokkuleppeid. Seevastu tänapäeval hoiavad meid õigel teel ja aitavad distsipliini säilitada vastutusäpid.

    TRIIN VEBER: Keskkonnamüra mõju tervisele
    Müra peetakse õhusaastuse järel üheks tähtsamaks tervist mõjutavaks keskkonnateguriks.
    Kas olete märganud, et müra on ümbritsevas keskkonnas järjest rohkem? Kui elasite varem maal ja kolisite linna, siis puutute rohkem kokku autode, rongide, lehepuhurite, naabrite tekitatud jm keskkonnamüraga. Kui aga olete elanud linnas, siis on tõenäoliselt liikluskoormus teie kodutänaval viimaste aastakümnete jooksul kasvanud. Autoliiklus ongi Euroopas, sh Eestis, kõige suurem keskkonnamüra allikas.

    GRETE TIIGISTE: Riigigümnaasiumide arhitektuuriralli tulemused
    Vastvalminud riigigümnaasiumid torkavad kohalikus arhitektuuripildis silma ning äratavad uudishimu. Koolimajade ehitamise programmist võidab arhitektuurivaldkond tervenisti.

    Lepitav maastik. Gregor Taul vestles Keith Murrayga
    Keith Murray (sünd 1946) on Zimbabwes sündinud ja üles kasvanud arhitekt, disainer ja kunstnik. 1980. aastatel kolis ta Inglismaale, kus töötas nii arhitektina eri büroodes kui ka õppejõuna ülikoolides.

    HANNU OITTINEN: Eesti kirjanikud Helsingi raamatumessil
    Eesti boks mõjus raamatumessi virvarris ehk pisut tagasihoidlikult, kuid see-eest on eesti kirjanike pidev kohalolek õpetanud messikülalised lõunanaabreid lausa ootama.
    Eestlased on olnud Helsingi raamatumessi püsiasukad juba 2011. aastast saadik: toonane peakülaliste staatus tõestas isegi skeptikutele, et kohapeal tasub ära käia. Muidugimõista ei olnud see eesti kirjanikel esimene kord Helsingi Messukeskust tundma õppida. Üksteise üritusi hakati järjekindlalt külastama kohe, kui Eesti taas iseseisvaks sai: juba 1990. aastate keskel leidsid innukaimad sulenaised ning -mehed sihtkohana üles Turu raamatumessi. Jah, nii nagu Turu linn asutati ammu enne Helsingit, said Turu elanikud tunda raamatutest mõnu koguni 11 aastat enne seda, kui pealinn sama turgu ründama asus.

    Millestki tuleb loobuda, et muusikast osa saada. Helena Tulve vestles James MacMillaniga
    3. novembril juhatab James MacMillan Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Vox Clamantise ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees oma viiendat sümfooniat „Suur tundmatu“ („Le grand inconnu“). Püha kolmainsuse kolmandale isikule pühendatud helitöö kohta on MacMillan öelnud, et see pole liturgiline teos, vaid katse uurida, kus loovuse ja vaimsuse mõiste kattub. Šoti helilooja ja dirigent James MacMillan oli viimati Eestis augustis, kui Birgitta festivalil esitati tema kammerooperit „Clemency“ ehk „Halastus“. Ühe proovi vaheajal avas ta oma elu ja loomingu tagamaid.

    ÜLO MATTHEUS: Globaalne sõda ja Europe röövimine
    USA ei hülga Ukrainat ka siis, kui mõnda liitlast peaks tabama ebakindlus või nõrkusehetk.
    Üks Euroopa alusmüüte räägib jumal Zeusist, kes end valgeks sõnniks muutes röövis Europe, Siidoni kuninga Agenori kauni tütre ja heitis temaga ühte. Kas Europe ise oli nõus Zeusi omaks saama või oli see vägivaldne akt, sellest on erinevaid tõlgendusi ja sageli just maalikunstis (Tizian, Veronese, Rubens jt) on seda kujutatud pigem vägistamisena. Kuid selge on see, et kogu Euroopa ajaloo jooksul on ikka olnud põhjust tema pärast muret tunda, sedakorda käimasolevate sõdade puhul, kus Euroopa riikide hoiakutes valitseb segadus ja võib näida, et keegi on röövinud Euroopalt selge mõistuse. Tõsi, Brüsseli ametlik hoiak Ukraina suhtes on toetav, Ukrainale antakse sõjalist ja majanduslikku abi, kehtestatud on hulgaliselt sanktsioone Venemaa vastu, kuid kõnelda Euroopa Liidu ühtsusest ja ennastsalgavast panustamisest Ukraina toetuseks on ilmselgelt liiast.

    SILVIA PÄRMANN, SANDRA NUUT: Kuidas sa täna öösel magasid?
    Vestlusring ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest ning selle kõige kujutamisest kunstis ja disainis.
    Näitus „Uneversum. Rütmid ja ruumid“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis 27. X 2023 – 28. I 2024, vestlusring 27. oktoobril.
    Näitus tegeleb magamisaja ja ruumiga eksperimentaalsete visioonide ja argielu kaudu. Avamisõhtul jagasid kuraator Sandra Nuudiga mõtteid ajakriisist, loomulikest rütmidest, une viisidest ja une jälgimisest saksa päritolu Londonis tegutsev disainer Helga Schmid ja eesti kunstnik Tõnis Jürgens. Schmid on näitusel esindatud oma installatsiooniga „Tsirkaadianuni“, mis kutsub külastajaid lamama voodil, kus neid viiakse valguse, värvide ja helide abil ööpäeva faasidesse. Jürgensilt näeb uut videoteost „Une servad“, kus ta vaatleb und kui kahe tingliku filmikaadri või pildi vahele jäävat lünka.

    PIRET JAAKS, JOHAN ELM, GERDA KORDEMETS: Kõigest muust kui sõjast
    Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistlus oli laia teemagaleriiga ja mitmekülgne: oli nii ajaloolisi näidendeid kui ka nüüdistemaatikat, kuid ühisnimetaja jäi sündimata.
    Seekordne näidendivõistlus oli saagilt ei liiga rohke ega ka liiga vaene. 74 teksti on valikuks piisav hulk, ent tekitas omakorda küsimuse: kas ehk oli kahtlejaid, kes oma tööd näidendivõistlusele ei saatnud või seda ettevõtmist sootuks üles ei leidnud?

    IVAN VELISAVLJEVIĊ: Kuidas Jugoslaavia modernistlikust filmist sai must laine ja mis läks valesti
    PÖFFil linastub vanade Jugoslaavia filmide eriprogramm
    Maailma filmikunst on olnud viljakas pinnas igasugustele liikumistele ja uuendustele. Alates Nõukogude, Euroopa ja Ameerika filmitegijate 1920. – 1930. aastate avangardistlikest katsetustest kuni 1940. – 1950. aastate itaalia neorealismini, kuuekümnendate uued lained Prantsusmaal, Jaapanis, Saksamaal, 1960. – 1970. aastate Uus-Hollywood, Taani liikumine Dogme 95 ja Hiina uus dokumentalistika 1990ndatel … Filmiajaloo kangas on kootud väga erisugustest lõngadest. Ja ometi eksisteerib kõigi nende värvide vahel üks valesti mõistetud varjund – nn Jugoslaavia must laine. See algselt käputäie filmide kohta kasutatud termin on nüüdseks lipukiri, mille all levitatakse maailmas pealiskaudsust Jugoslaavia filmikunsti kohta.

    URMAS VADI: Kingitus
    Viimasel ajal olen küdenud oma raamatu ilmumise ootuses. Isegi seda lauset kirjutada on kuidagi tobe. Ühelt poolt sellepärast, et sellistest asjadest on nagu piinlik rääkida, sest ei ole ilus uhkustada ja kodustest asjadest ei räägita! Ja teisest küljest on imelik ka sellepärast, et mis kõik maailmas toimub, aga mina mõtlen oma raamatust! Ent kui kõik inimesed maailmas loeksid ilukirjandust, siis oleks see kera meil palju ilusam ja rahulikum koht. Lugev inimene tavaliselt ei saada korda väga suuri lollusi ajal, kui ta loeb ja on kusagil tugitoolis või voodis, võib-olla mõni kohvi- või moositilk kukub linale või põlvele, aga ei midagi hullu.

    Arvustamisel
    Mirjam Parve „Varjukeha“
    Heikki Kännö „Luuletaja ehk Kuidas noaga filosofeeritakse“
    Siim Kallase „Mina“
    EMTA „Müriaadfest“
    „Accordionfest“
    Tallinna Linnateatri „Metazoa“
    Sigrid Savi „Troopika“
    mängufilmid „Tähtsad ninad“ ja „Vaba raha“
    mängufilm „Suur vaikus“

    Esiküljel ansambel U: lavastuse „Harmoonia“ kostüümides. Foto Piia Ruber

Sirp