Olete oodatud Einar Vene näitusele „Aja muster“ Vabaduse galeriis.
Väljapanek on avatud 23. veebruarini.
Einar Vene (1952) ei ole Eesti kunstipublikule tundmatu nimi. Ta on tegutsenud meie kunstipildis 1980ndate algusest pärast kunstiakadeemia (siis Eesti Riiklik Kunstiinstituut) lõpetamist. Ta sai nii-öelda klassikalise maalijahariduse, kuid algusest peale on ta üsna isepäiselt maalinud nii, nagu on ise õigeks pidanud. Ehk ta ei ole sobinud ei meie tollasesse professionaalsesse maalikunstipilti ega sobi päris hästi ka praegusesse. Tema kunstist rääkides on kasutatud pigem mõisteid „autsaider“, „naivist“, „omamaailm“, „esoteerika“, „naiividealistlik filosoofia“, „hea maitse proovilepanek“, aga teda on 1980ndate keskpaigast ehk siis ajast, kui Eesti kunsti kontekstis postmodernismist rääkima hakati, seostatud selle mõistega.
Einar Vene on eesti kunsti suurimaid ja ka eriskummalisemaid jutuvestjaid, kuid ta ei ole mitte niivõrd jälgitava visuaalse narratiivi looja, vaid ta jätkab julgelt, vaat et süüdimatult tsitaatidest kubiseva oma maailma konstrueerimist, kus antiikaja müütide kõrvale on järjest enam ilmunud piiblitegelasi ja ka pühakuid, kes piiblisse ei ole ka mahtunud, ning kunstiajaloost tuntud krestomaatiliste ehitiste kõrval on oma koha ikka leidnud kunstniku lapsepõlve paigad, eelkõige Pirita kant – olgu siis kloostri või vana silla detailide või ka perekondlike sündmuste näol. Kuid need ei ole pelgalt nostalgilised tagasivaated, kunstnikust on saanud tema oma, kohati võõrandunud, kohati väga sooja ja turvalise maailma osa, aga jälgija, kõrvaltvaatajana. Ta ilmub väikese poisina püha õhtusöömaajale või perekondlik paadisõit tuletab pigem meelde neetud paadimehe aheldatust siinse maailma ja teispoolsuse vahele kui sulnist pühapäeva pärastlõunat Pirita jõel.
Einar Vene maale võib vaadata ka moralité’dena, heade ja halbade tegelaste vastandusena, kuigi ainult teatud määral, sest maalide suurde loosse põimitud väikesed misanstseenid annavad võimaluse kogu tegevust ja sellest tulenevat moraali täiesti teistpidi vaadata.
Kui tahta leida arengut või isegi muutusi Einar Vene kunstis, siis jäädi sellega hätta juba kolmkümmend aastat tagasi ja ega seda pole lihtsam ka praegu teha. Aga ei saa öelda, et ta maaliks kogu aeg ainult ühte pilti. Tema maailm teiseneb, see ei ole lineaarne, vaid pigem tsükliline teisenemine. Kui vaadata tema praegust Vabaduse galerii näitust, siis üks on selge – ta on mõnuga maalinud.
Kunstnik ise kirjutab selle väljapaneku kohta:
„Kõik on muutumas, ka ilm, kuid see pole kunagi ühesugune olnud, nüüd muutub vaid kiirenevas tempos. Muutustega kasvavad pinged, tõusevad tormid, tekivad konfliktid. See toimub ka inimestes, poliitikas, kõigis nähtustes. Seepärast on sellest kõigest, mis päriselt toimub, raske aru saada. Näha võib vaid konfliktide tagajärgi – reostatud loodust, väljasurevaid liike, põgenike vooge, haigeid, surevaid … ja taevasse kerkivaid Paabeli torne, iluoperatsioonidest moondunud nägusid, ühiskonnast irdunud ja võõrdunud noori ja vanu, aga ka keskealisi, kes ei ole küünte ja hammastega klammerdunud suurte kiiresti pöörlevate rataste külge.
Nii uued kui ka vanad kultuurid tõstavad pead ja kehtestavad end, sellest tekib väärtuste sasipundar. Igaüks kirjeldab nähtusi, sündmusi oma mätta otsast, endale kasulikust vaatepunktist. Kus on tõde ja kellel õigus, jääb selgusetuks, sest kõik on omavahel sõjajalal, sest nad on hüljanud Jumala. See, kellel on rohkem võimu, mõõdab kõiki oma mõõdupuuga, aga ka väiksemad vehivad oma mõõdupulkadega. Nüüd on vaja vähemate pulgad katki murda, veel parem põletada. Siis ilmub selle segadiku varjust keegi, kes ühendab kõik oma mütsi alla, kaotab erinevused. Jah, nii on ajalugu toiminud.
Minu maalide teema on kristlus, sest see, mis ümberringi toimub, on piibli ennustuste täitumine. Vana Testamenti läbib muster: kui rahvas meelt ei paranda, läheb keskkond kurjemaks. Seda võib juba praegu näha.“
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.
Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor Heiko Pääbo kaitses 2011. aastal doktoritöö, kus on käsitletud mälupõhise identiteedikonflikti potentsiaali impeeriumijärgses olukorras, võrreldes Venemaa, Eesti, Ukraina ja Georgia ajaloonarratiive.1 Siinkohal tuleb temaga juttu Ukraina rahvusluse kujunemisloost.
Lähiajal juhtunut vaadates tundub ELi ja NATO liige Eesti olevat Ukrainale suunanäitaja: lõid ju ukrainlased meie eeskujul rahvarinde ja korraldasid Lvivi-Kiievi keti. Eesti ja Ukraina rahvusluse arengufaasid on üldisemalt siiski üsna sarnased?
Kindlasti oli Balti riikidel Nõukogude Liidus eriline staatus. Ilmasõdadevahelisel ajal olid need iseseisvad ja inkorporeeriti Teise maailmasõja käigus, olles ainsad, kes kaotasid selles sõjas oma riikliku iseolemise. Teatav sarnasus on küll Lääne-Ukrainaga, mis oli kahe maailmasõja vahepeal Poola koosseisus. Sõja ajal ja pärast sõda olid stalinistlikud repressioonid, vastupanuliikumine ja tugevam rahvustunne iseloomulikud just Lääne-Ukrainale. Balti vabariigid olid Nõukogude Liidu lagunemisprotsessis suunanäitajad. Eesti suveräänsusdeklaratsioon (1988), mis sätestab, et keskvalitsuse otsused pole ENSV territooriumil ülimuslikud, oli esimene Nõukogude Liidus. Sama tehti kahes teises Balti ja seejärel ülejäänud liiduvabariikides. Selles mõttes ei saa meie rolli alatähtsustada.
Heiko Pääbo: „Eurooplased võivad ohutus kauguses ju õpetada, et vaadakem ajalugu eri perspektiivist, kuid sõja ajal nõrgestab see ühiskonda. Pealegi võib Venemaa selle protsessi oma huvides kohe ära kasutada.“
Ent kui minna kaugemasse minevikku, siis on eestlaste ja ukrainlaste rahvuslik ärkamine toimunud tõepoolest üsna sarnase loogika alusel. XIX sajandil kerkivad esile üksikud haridust saanud erksa vaimuga liidrid, väike ring intellektuaale hakkab väärtustama rahvuslikku eripära ja edastama rahvuslikku sõnumit. Seejärjel võtavad ka laiad rahvahulgad omaks, et ollakse selle rahvuse liikmed, kuulutakse ühte kujutletavasse kogukonda. Eesti ja Ukraina mahuvad hästi ühte mudelisse: ka eestlaste hulgas polnud enne rahvuslikku ärkamist arusaama, et ollakse sadu aastaid ühtsena koos püsinud. Rahvuslikud müüdid ja päritolunarratiivid on meil mõlemal vormunud XIX sajandil. Kindlasti ei saa siinkohal väita, et eestlased on vana rahvas, kel on õigus iseseisvale riigile, ja Ukraina tõsised eristumispüüdlused ja iseseisvussoov on tekkinud alles 1990. aastatel.
Ukrainlaste rahvuslik ärkamine algas isegi veidi varem kui Eestis. Vene tsaarivõim soosis ja toetas ukraina rahvuslust juba 1830. aastate alguses, et tasakaalustada poolakate rahvuslikke ambitsioone pärast poolakate esimest ülestõusu (1830–1831). Ukrainlastel oli poolakatega samasugune vastasseis nagu meil baltisakslastega. Enne kasakate riiki (XVII sajandil) koosnes Ukraina aadel suuresti poolakatest või oli poolastunud, talurahva moodustasid ukrainlased. Poolakate vastupanu lämmatamiseks toetas Vene valitsus ukraina rahvuslust, õhutades pikaajalist vastasseisu. See oli üsna tüüpiline imperialistlik „jaga ja valitse“ poliitika. Kui aga ukrainlased hakkasid end ka venelastest eristama, siis see enam tsaaririigile ei meeldinud ja ukraina rahvuslust hakati alla suruma, piirama ukraina keele kasutamist, nt keelati ukrainakeelsed teatrietendused. Just sellest ajast pärineb narratiiv, mida rõhutab ka Putin, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas.
Erinevus meie ja ukrainlaste vahel on selles, et ukrainlased on elanud nii Romanovite kui ka Habsburgide aladel. Vene impeeriumi ukrainlased vastandusid tsaaririigile ja poolakatele, aga Austria-Ungari aladel elanud ukrainlastele polnud Vene teema aktuaalne. Neile oli oluline eristumine poolakatest. Nemad toetasid nagu Balkani rahvad panslavismi tõusu üle Euroopa ja arvasid, et venelased on suur slaavi rahvas, kes võiks kui mitte kõiki slaavlasi ühendada, siis vähemalt kaitsta. Alles XIX sajandil, kui Vene impeerium oli ukraina rahvuslust juba maha surunud, tekkis ka Austria-Ungari ukrainlastes tunne, et venelased pole parem alternatiiv.
Miks ei õnnestunud Ukrainal pärast Esimest maailmasõda iseseisvaks jääda?
Ukrainas oli sõdivaid erinevate huvidega osalisi palju rohkem kui näiteks Eestis. Loodi kaks Ukrainat. Lääne-Ukraina sõdis Poolaga, kes abistas omakorda Kiievi-Ukrainat, et bolševikke nõrgestada, Lääne-Ukrainat nähti aga osana Poola riigist. Anarhismi võrdkuju Nestor Mahno tegi bolševikega koostööd ja siis jälle pöördus nende vastu, rääkimata vastandumisest Kiievi valitsusele. Võitluses osalesid veel Vene valged, kes samuti ei tahtnud impeeriumi lagunemisest midagi kuulda. Arvukate osaliste huvid olid nii vastandlikud, et ei saanud tekkida rahvuslikku konsensust. Elanikkond ei saanud aru, kelle poolt või vastu olla – polariseeritus oli veelgi suurem kui praegu. Kuna ukrainlaste asualad olid kuulunud kahe impeeriumi koosseisu, oli ühene enesemääratlus keerulisem. Poolakate probleemid olid samalaadsed (jaotumine kolme impeeriumi vahel ja sellest tingitud vaidlused), kuigi ühendavaks elemendiks oli varasem Poola riigi olemasolu. Ukrainlastel oli eeskujuks kasakate omavalitsus ehk hetmanaat, mis oli olnud olemuselt palju amorfsem.
Oma doktoritöös toote te välja, et Ukraina mälupoliitikas ja identiteediloomes on rõhutatult esil uus- ja eriti lähiaja temaatika. Keskajale, mis hõlmab üle kahe kolmandiku ajaloost, pühendatakse alla 10% ajalookäsitluste mahust. Meil on kaugema mineviku osakaal vist suurem?
See on seotud sellega, kuidas ajaloo õppekava kokku pannakse ja millele soovitakse õpikutes rõhk asetada, ent seegi kõneleb ju millestki. Näiteks Gruusia oli keskajal suur ja võimas riik: tema kontrolli all oli kogu Kaukaasia, otsapidi ka tänapäeva Türgi ja Iraani alad. Gruusia ajalookäsitluses on seetõttu keskajale antud väga palju ruumi, varauusajale ja uusaegsele temaatikale aga vähem. Üürike iseseisvusaeg aastatel 1918–1921 saab jällegi tohutu tähelepanu, Nõukogude Gruusiast aga peaaegu ei räägitagi. Rõhuasetus õppekavas peegeldab ka seda, mida oma ajaloos oluliseks peetakse. Eesti ajalookäsitluses domineerib jällegi kollektivistlik käsitlus eesti rahvast, kelle seas pole olnud suurkujusid ja keda on ühtmoodi rõhutud. XIX sajandi rahvuslik ärkamine on aga olnud rahvusliku eneseteadvuse taastekke momendina väga esil. Kuid eks ole ka meie kooliloos olnud suurem rõhk ikkagi lähiajalool, ajalises mõttes on varasem periood proportsionaalselt alaesindatud. See on ka loomulik, kuna on seotud allikate kättesaadavusega jms.
Ukraina rahvuslikus narratiivis on kaugemasse minevikku jääva idaslaavlaste Kiievi-Russi riigi temaatika jällegi omamoodi komplitseeritud. Meie räägime ka Vana-Vene ja Kiievi-Vene riigist, ent need nimetused on pärit Vene imperialistlikust ajalookirjutusest, mis on meie ajalookirjandusse üle võetud. Mina neid ei kasutaks, et mitte vihjata sellele, et see ala on ammusest ajast Vene riigi osa. Kiievi-Russ oli hoopis teine riik kui see, mis tekkis Moskva ümber ja asus Kiievi-Russi lagunemisel tekkinud vürstiriike ühendama. See on Vene imperialistlik ajalookäsitlus, et Kiievist sai Vene riik alguse, siis viisid sisevastuolud riigi lagunemiseni ja lõpuks allavandumiseni mongolitele. Siis aga suutis Moskva taas vanad vene alad ühendada, kust edasi loodi suur ja võimas Vene impeerium. Kui tahame seda teemat nüansseerida, siis on varakeskaegse riigi õige nimi Kiievi-Russ. Ukraina, valgevene ja vene rahvas on ikkagi hilisemad nähtused. Tugevad rahvuslikud suundumused hakkasid tekkima alles XIX sajandil ja varasematel ajastutel ei ole põhjust eristada vene, ukraina või valgevene osa.
On asju, milles ukrainlased on olnud meist radikaalsemad, näiteks keelati NLKP taustaga inimeste töötamine ametnikena.
Meil läbiti desovetiseerimise protsess 1990. aastatel ja me ei jäänud pendeldama ida ja lääne mõjusfääri vahele, nagu juhtus Ukrainas. Seal mängisid 1990ndatel endised kommunistid suurt rolli ja ka oranž revolutsioon ja Viktor Juštšenko ei suutnud siin muutust läbi viia, kuigi teatud nihked hakkasid toimuma. 2014. aasta kriis ja sellele järgnenud sõda pani Ukraina valitsuse mõistma, et desovetiseerimise pidev vaiba alla lükkamine ja lootmine, et küll sellega seonduvad mured lähevad ise üle, ei toimi. Kuigi mälupoliitika seadustesse raiumist käsitlevad teadlased tavaliselt pigem problemaatilise ja karmikäelise meetmena, siis Ukraina valitsus mõistis, et on probleemi ignoreerimisega endale näppu lõiganud. Nii võetigi ette radikaalsed sammud, mistõttu on Ukraina mälupoliitilise seadusloomega meist möödunud, kehtestanud palju rangemad piirangud. Kuna Venemaa on õõnestanud Ukraina iseolemist suuresti just nõukogude nostalgia taastootmisega, siis on Ukraina valitsuse poliitika ka mõistetav.
Ehkki vene keel pole kunagi olnud Ukrainas riigikeel, oli Ukraina nõukogude perioodil täiesti venestunud. Linnarahvastik venestus juba tsaaririigi ajal ja see tendents jätkus ka nõukogude ajal. Ka meil, kui rääkisid nõukogude ajal mõnd murret või murrakut, peeti seda naeruväärseks. Ukrainas tähendas ukraina keele rääkimine matslikkust ja harimatust, vene keele kasutamine oli seevastu haritud ja modernse inimese tunnus. Eestis võimaldas keelebarjäär venestamisele siiski rohkem vastu panna kui Ukrainas. 1990. aastaks oli osa Ukraina piirkondi nii sügavalt venestunud, et isegi inimesed, kes end ukrainlaseks pidasid, rääkisid vene keelt emakeelena. Keele ja desovetiseerimise küsimustes Ukrainas üleminek esiotsa vindus, ent nüüd on pidev pingeolukord mobiliseerinud ukraina rahvusliku enesetunnetuse keeleküsimuses ja kommunistliku mineviku suhtes. Seega võib rääkida kolmandast ärkamisajast: Juštšenko ajal mobiliseerus Kesk- ja Lääne-Ukraina, nüüd on ärgatud ka ida pool.
Lääneriigid peaksid peeglisse vaatama: 2014. aastal lasti Venemaal ennast üle mängida. Rohelised mehikesed 2014. aasta märtsis Krimmis.
Ukrainas peaks ehk kommunistide pärandit hindama nüansseeritumalt. Petro Šelest, kes oli Ukraina KP juht aastail 1962–1972, ei surunud mitte ainult ukraina keelt kõikjale, vaid rääkis ka Ukraina majandusliku iseseisvuse vajadusest jne. Ka kommunist Leonid Kravtšuk oli väga rahvuslik. Meie tippkommunistid niisugust rahvuslikkust ei ilmutanud.
NLKP minevikuga inimesi on ju meilgi jätkuvalt poliitikas, aga sellega olen küll nõus, et kommunistide ladvik Eestis ei seisnud tugevalt rahvuslike huvide eest. Ukraina (v.a Lääne-Ukraina) oli Nõukogude Liidu koosseisus kauem kui Eesti, juba 1920. aastatest peale, ning seetõttu juurdus kommunistlik partei Ukrainas sügavamalt. Kommunistid püüdsid ka esiotsa näidata, et Nõukogude Liit ei ole samasugune rahvaste vangla nagu Romanovite impeerium. Poola aladelt, kus ukraina rahvuslusele hästi ei vaadatud ja rahvuslikke aktiviste diskrimineeriti, läksid mitmed rahvusliku mõtte kandjad 1920ndatel nõukogude Ukrainasse, kus oli võimalik rahvuslikke uuringuid teha, tegeleda kultuuri ja kirjakeelega. Seesugune teadlik ukrainastamise poliitika lõppes küll Stalini ainuvõimu kehtestamisega 1920ndate lõpus, kuid aitas siiski olulisel määral kaasa sellele, et kommunistlik partei ukrainastus enam kui meil, kus kommuniste tajuti siiski pigem võõrkehana.
Ärkamisaeg, nagu mainisite, on kätte jõudnud ka ida pool. Economisti andmeil toetab sealgi ligi 60% pärast 1991. aastat sündinuid ELiga liitumist.2 Siiski on Vene mõju olnud Ukrainas erinevalt teistest postsovetlikest riikidest läbi aegade tugev ja püsiv. Mida selle põhjusena veel võib esile tuua?
Üks faktor on religioon. Ukraina ühiskond on olnud väga religioosne, julgen väita, et isegi religioossem kui Vene ühiskond. Ukrainas on püütud korduvalt luua iseseisvat õigeusu kirikut, ent need autokefaalsed kirikud, mis loodi, jäid pigem marginaalseteks ja Moskva patriarhaadi alluvuses olnud ukrainlased on olnud pikka aega Ukrainas enamuses. Kui vaadata ajalukku, siis lähtus hetman Bogdan Hmelnõtskõi ja Perejaslavi raada 1654. aasta otsus minna Moskva protektoraadi alla arusaamast, et usuvennad on teisel pool piiri ja kaitsevad õigeusklikke kasakaid katoliiklike poolakate vastu. Üks põhjusi oli ka see, et XVII sajandi teisel poolel ei jagunud Poolas ja Leedus enam sellist religioosset tolerantsust nagu varem.
Austria-Ungari impeeriumis mängisid ukrainlaste rahvusliku ärkamise juures preestrid samuti olulist rolli, eeldati, et usuvendadest venelased on toeks. On ka näited, et selline ootus on jäänud naiivseks lootuseks ning õigeusklik Vene tsaar surus ukraina kasakate omavalitsust maha sama agaralt kui Poola kuningas. Ka 1990ndatel, kui kadusid religiooni puudutavad riiklikud piirangud, kuulus enamus ukrainlastest just Moskva patriarhaadi alluvusse. 2018. aastal ühinesid aga õigeusu kirikud Ukraina autokefaalseks õigeusu kirikuks, kellega seostab ennast nüüdseks suurem osa Ukraina õigeusklikest, ning kogudused liiguvad Moskva patriarhi alt Ukraina kiriku alluvusse. Seetõttu on kunagi olulisel kohal olnud usuline argument hakanud samuti nõrgenema.
Oluline faktor on kahtlemata keelte sarnasus. Ehkki ka poola keel on ukraina keelele lähedal, tajuti poolakaid talupoegade rõhujatena. Kuni polnud kogemusi Vene tsaariga, paistis ta päästjana poola aadliku vastu. Samasugust naiivset keisri usku minekut ja arvamust, et Vene isevalitseja on hea ja aitab baltisaksa aadli vastu, esines ka meil. Habsburgid küll otseselt ukrainlasi ei ahistanud, vaid üritasid poolakaid ja ukrainlasi üksteise vastu välja mängida. Kuna Lääne-Ukraina oli poolakate tugeva kontrolli all, tunti seal, et keisririigis võib parem elu olla. Seetõttu tundus ka keele seostamine venelastega meelepärasemana. Pealegi on Ukrainas täheldatav läbi aegade tugev venestamine, mis on kaasa toonud keelelise lähenemise. Mitmetes Ukraina piirkondades räägitakse tänini kahe keele seguvormi ehk suržikut.
Ent ka Vene narratiivil on pikk ajalugu ning seega mõju Ukraina kujunemisele. Vene imperialistlik narratiiv ulatub Ivan IVni, kes üritas legitimeerida vallutusi Kiievi-Russi ja Kuldhordi aladel – Venemaa nägi end mõlema järeltulijana. Sellest lähtuvalt õigustati Venemaa vallutusi nii Kiievi-Russi aladel kui ka tatarlaste maadel.
Samal ajal olid praeguse Ukraina alad üpris killustunud ja kasakate hetmanaadis valitsesid erinevad arusaamad Ukraina alade tulevikust. XVII sajandi teisel poolel ja XVIII sajandil sõlmisid atamanid muudkui isepäiselt liite. Ühed leidsid, et on tark teha poolakatega kokkulepe, vahepeal maksti isegi Osmanite riigi sultanile andamit ja otsiti sealt tuge. Iga kasakapealik, kel õnnestus mõni kokkulepe sõlmida, väitis, et valitseb kogu riiki. Vene tsaarilt jt toetust saades sõlmiti lepinguid, millega anti osa autonoomsusest ära, kuni XVIII sajandil oli suurem osa hetmanaadi territooriumist Vene impeeriumi kontrolli all ning kasakate riigi baasil kujunenud eliit hakkas venestuma.
Kui hinnata erinevate toimijate valikuid üksnes rahvuslikust või imperialistlikust vaatenurgast, on tegu äärmiselt lihtsustatud lähenemisega, mis ignoreerib ajaloolist reaalsust. Rahvuslike ja imperialistlike narratiivide häda on see, et rahvust või impeeriumi elanikke vaadeldakse ühtse toimija või kollektiivse kehandina, kuigi alati on olemas ka isikute individuaalsed pragmaatilised valikud. Toon näite meie keskajast. Eesti keskaja uurijad ütlevad, et püüd liikuda sotsiaalses hierarhias kõrgemale, maarahva eliidi saksastumine ja inkorporeerimine aadelkonda toimus ka Eestis. Kas need inimesed reetsid rahvuse? Rahvuslikust narratiivist lähtumisel on vastus jaatav, sest nad tõstsid esikohale isikliku huvi kollektiivse rahvusliku asemel ja on seega reetnud rahvusideaalid. Tolle isiku seisukohalt võis see kahtlemata olla täiesti mõistlik ja ratsionaalne valik. Seetõttu on rahvuslik narratiiv liialt lihtsustatud ajaloovaade.
Impeeriumi narratiiv pakub samasugust primitiivset arusaama, ainult peegelpildis. Selle kohaselt on loomulik, et eri rahvustest inimesed kuuluvad kokku ühte impeeriumisse ning toimijaid, kes on otsustanud vastu seista impeeriumi valitsusele, nähakse kas suurvõimu õõnestajate või loomuliku progressi vastu võitlejatena. Rahvuslikes jutustustes on needsamad toimijad vabadusvõitlejad, kes annavad oma panuse sajandeid kestnud vastupanusse ja toovad end ohvriks rahvusliku vabaduse altarile. Mõlema lähenemise korral unustatakse ära indiviidi tasandil tehtavad pragmaatilised ja loogilised otsused, mis tegelikult määravad ajaloo kulgemise.
On ju ka selliseid inimesi nagu Gorbatšov või Brežnev, kelle esivanemate hulgas on ukrainlasi, või on nad pärit Venemaalt või elanud kaua venelasena Ukrainas või piirialadel. Nad ei pruugi armastada Putinit, võivad ka olla demokraadid, aga ikka tunnetada kahe rahva ühtsust.
Venelaste ja eestlaste vahele on kindlasti võrreldamatult lihtsam piiri tõmmata kui ukrainlaste ja venelaste vahele – ja selliseid kahetise identiteediga inimesi kindlasti on. Siiski usun, et lääne integratsiooni toetajad ei arva, et kui Putini asemel oleks keegi teine ja Venemaa oleks demokraatlik, poleks lääne poole liikumist vaja. Kui avaldasin 2011. aastal doktoritöös seisukoha, et Ukrainas on Eesti ja Gruusiaga võrreldes suur konfliktipotentsiaal, siis olid päris mitmed inimesed imestunud ning leidsid, et need järeldused ei pea päris hästi paika, sest tollal oli Viktor Janukovõtš võimul ja Ukraina poliitika Moskvale orienteeritud. Nüüdseks on see konfliktipotentsiaal kahjuks realiseerunud. Olukorras, kus Ukraina püüab jõuliselt eristuda, aga teine osapool ei suuda erisusi tajuda, on konflikt vältimatu.
Kui tulla tagasi küsimuse juurde, kuidas tajutakse Ukrainas ühtsust venelastega, siis ei saa muidugi midagi välistada. Võib tõesti leida tulihingelisi Euroopa integratsiooni toetajaid, kes leiavad, et venelased ja ukrainlased on tegelikult üks rahvas – inimesed oskavad asjad enda jaoks ratsionaalseks mõelda. Ukrainlased siiski väidavad, et neil on vähem kollektivistlikku vaimu kui venelastel. Samuti ei kummardata Ukrainas suurt juhti (atamanide omavaheline võitlus on Ukraina poliitilisse kultuuri sügava jälje jätnud), mis eristab Ukrainat Venemaast, kus on tugev võimuhierarhia. Niisugused rahvusromantilised narratiivid ukrainlaste kohta levivad, kuigi ei ole selge, kas need on loonud poliitiline reaalsus või kujundavad need hoopis ise poliitilise reaalsuse. Ukraina rahvuslikus narratiivis on tugevalt esil enese ohvrina kujutamine: oleme võimas rahvas, sest oleme kõik need kannatused suutnud üle elada. Oleme olnud Venemaa rõhumise all, pidanud Vene riiki toitma. Sõjaolukorras tõstab selline enesetunnetus võitlusvaimu, aitab juhtidel rahvast mobiliseerida: kuna oleme alati kannatlikult suutnud vastu seista, suudame nüüdki Venemaaga seonduvatest hädadest üle saada.
Osutate, et impeeriumi perspektiivist lähtuv ja rahvuslik ajalookirjutus ei luba kõike mõista. Kas Ukrainaski on tähelepandav nn võrgustikuanalüüsil põhinev ajalooteadus, mille puhul jagub empaatiat kõigi toimijate suhtes? Kuivõrd on selline lähenemine sõdivas riigis võimalik?
Püüd Poola ja Ukraina ajaloo perspektiivi ühendada põrkus küll tõketele. Kindlasti on Eestis rahvusromantilise vaatenurga tasandamine kriitilise lähenemisega koolide ajalooõpetuses maad võtmas. Müütide dekonstrueerimine nõuab stabiilsust ja piisavalt suurt rahvuslikku enesekindlust. Ukraina ühiskonnas sellist stabiilsust veel ei ole, kuna seal on liiga palju probleeme, et niisugust diskursust täiel määral lubada. Ja loomulikult ei aita sõda seesuguse ajalookäsitluse levimisele kaasa. Eurooplased võivad ohutus kauguses ju õpetada, et vaadakem ajalugu eri perspektiivist, kuid sõja ajal nõrgestab see ühiskonda. Pealegi võib Venemaa selle protsessi oma huvides kohe ära kasutada. Seega ei ole ukrainlastel lihtne, aga usun, et kui konflikt suudetakse ületada ja olukord stabiliseerub, siis, et leiavad ka Ukrainas erinevad toimijad mõistmist ja väheneb kollektiivne ajaloo raamistus.
Eesti ühiskonnas on kunagine saksavastasus peaaegu täiesti kadunud. Kuivõrd on Ukrainas kunagistel vastuoludel poolakate jt Euroopa Liidu rahvastega kõlapinda?
Jah, Eestis kohtab tänapäeval saksavastasust harva ning minu viimane uurimistöö, mis puudutab Eesti uusimaid ajalooõpikuid, viis mu järeldusele, et tajume sakslasi Eesti ajaloos palju mitmekülgsemate toimijatena. Seetõttu hakkab see kuvand sarnanema sellega, kuidas räägitakse kollektiivsest meiest – eestlastest. Ukrainas tõenäoliselt veel sellist läbimurret pole toimunud, kuid, nagu ma eespool mainisin, on olemas poliitiline tahe ületada ajaloolised probleemküsimused. Aga jah, seni ei ole see veel päriselt õnnestunud. Siiski, ma ei ütleks, et see on ainult ukrainlaste taga kinni. Eks õõnesta seda protsessi ka need arengutendentsid, mida on Poola riigis nähtud. Ungariga on olukord veelgi keerulisem. Ungari valitsus on üpris tugevalt takistanud Ukraina ja lääne integratsiooni, mistõttu võib see viia ka mineviku narratiivide ümberhindamiseni. Kahjuks ei ole mul piisavalt andmeid väitmaks kindlalt, et tendents on sellesuunaline.
Krimmi pole ukrainlased vist pidanud oma põliseks alaks, küll on seda aga Lugansk ja Donetsk ning isegi mitmed Venemaa osad, nagu Kursk ja isegi Voronež, kus siiani meie ülikooli varad. Kas näiteks kiievlasi puudutab nende alade võimalik kaotus kuidagi teistmoodi kui Krimmi puhul?
Krimm on olnud tõesti ajaloolises mõttes see teine. Krimmi tatarlaste röövretked ja elanikkonna orjadeks vedamine on sügavalt ukraina rahvalugudes sees. 2014. aastal aga nägime, et Ukraina riik asus kindlalt Krimmi tatarlaste huvide eest seisma, kui Venemaa hakkas Krimmis nende rahvuslikke organisatsioone taga kiusama. See fakt iseenesest on päris huvitav. Teiste mainitud piirkondade osas on arusaam, et need on ukrainlaste asualad, kindlasti selgem. Minu hinnangul on Ukraina valitsus lähtunud rahvusvahelisest õigusest ning territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, kuna lääne liitlaste hulgas ei purjeta kaugele argumentatsiooniga, et mingi territoorium on põline ukrainlaste asuala. Ukraina valitsuse seisukohalt ma siin erisust näe, kuigi ühiskonna sentiment võib erineda.
Venemaa, USA ja Suurbritannia kohustusid vastutasuks tuumarelva loovutamisele kaitsma Ukraina terviklikkust ja iseseisvust. Budapesti memorandumist on Minski lepinguga võrreldes praegu kahetsusväärselt vähe kuulda.
Jah, olen nõus, et Minski lepete täitmine domineerib Budapesti lepete üle. Kui 2014. aastal need sündmused juhtusid, siis tõstatas selle küsimuse Ukraina valitsus, aga see levis ka läänes. Kuid ei olnud ka hoobasid ega tõenäoliselt poliitilist tahetki, et sundida Venemaad seda lepingut järgima. Ja siis tulid peale Minski lepped, mis on Venemaale mugavam teema, mida saab alati kasutada Ukraina vastu. Ma arvan, et siinkohal peaksid lääneriigid peeglisse vaatama: 2014. aastal lasti Venemaal siiski ennast üle mängida.
Kas Ukrainat on veel võimalik Vene maailma tagasi tuua?
Mida aasta edasi ja mida kauem sõda Ukrainas kestab, seda ebatõenäolisem see on. Traumat, mille Venemaa on praeguses noores põlvkonnas tekitanud, on ukrainlastel raske unustada. Isegi kui Venemaal peaksid toimuma mingid muutused ja püütaks läheneda positiivse pehme jõuga, nagu mõjutab Ukrainat Euroopa Liit, läheb selle trauma ravimiseks palju aega. Ka nende hulgas, kes imetlevad endiselt vene kultuuri ja näevad kahe rahva kultuurilist sidet, on pettumus väga sügav. Vene valitsuse tegevus näib nii kontraproduktiivne võrreldes sellega, mida ta tahab saavutada, et jääb mulje, nagu ei olekski eesmärk Ukraina ja Venemaa lähenemine. Ma ei välista, et Moskva otsustajad elavad illusoorses mullis ega taju ukrainlasi võrdväärsete toimijatena. Nad võivad naiivselt uskuda, et kohe, kui Vene väed ületavad Ukraina piiri, võtavad ukrainlased nad vastu kui vennasrahva ja vabastaja.
1 Heiko Pääbo, Potential of Collective Memory Based International Identity Conflicts in Post-Imperial Space. https://dspace.ut.ee/handle/10062/16513
2 A forced brotherhood. Why russia has never accepted ukrainian independence. – Economist 18. XII 2021
Võitlus kriisidega tekitab valitsuses üleva meeleolu ning teadlikkus ajajärgu erilisusest veendumuse ka iseenda erilisuses – erakorralisel ajal ei saa ju juht olla keegi muu kui eriline inimene. Siiski käib vaiksel viisil ka pisiasjade kallal nokitsemine, mis võiks jäädagi avalikkusele märkamatuks, kui ajakirjanikud ei jälgiks valvsalt riigiasutuste dokumendiregistreid. Nii tuligi sel nädalal välja haridus- ja teadusministeeriumi kavatsus muuta kehtivat põhikooli lõpetamise korda nii, et riigieksamitel mingeid oskusi ja teadmisi näitavat tulemust enam saavutama ei pea, piisab vaid eksamile ilmumisest.
Pisiasi justkui, mille eesmärk on ministeeriumi seletuse kohaselt „parandada ühtsete ülesannetega eksamitulemuste ausust, tõlgendamise selgust ja kasutusväärtust“. Tegu on siiski nööbiga, mille külge ei pea kunstlikult kuube õmblema, sest see on seal algusest saadik olemas. Nimeks on sel kapitulatsioon haridusvallas. Üldhariduskoolis on ses suunas väikeste sammudega juba pikka aega liigutud, varjates seda üldsuses rahulolu tekitava, kuid eksitava näitajaga, nimelt PISA-testide tulemustega.
Kes vaevub lugema valitsuse määruse muutmise ettepanekut ja seletuskirja, veendub ise, et tegu on juhuslikku sünnipära uitmõttega, mille põhjalikumaks läbiarutamiseks kulutas ministeerium tervelt ühe põgusa veebikoosoleku. Otsuse vormistamisele ei eelnenud mõjuanalüüsi, uuringuid, mõtisklust tagajärgede üle, mille toob kaasa võimalus põhikoolist senisest veelgi lihtsamini pääseda. Läinud aasta eriolukorras tehti põhikooli lõpueksamite sooritajatele ühekordne lihtsustav erand. Millegipärast hakkas see just matemaatikaõpetajatele sedavõrd meeldima, et nad taotlesid ministeeriumilt erandi reegliks muutmist. Kasutati juhust, järelikult ei meeldi õpetajatele koolis kehvemini edasi jõudvate lastega tegelda, neid pingutama sundida ja tulemuste eest vastutada. Tagajärg ehk puuduliku haridusega noorte suutmatus ühiskonnas edaspidi normaalselt eluga toime tulla ei puutu enam pedagoogidesse.
Haridusametnike avalikud selgitused on pehmelt öeldes napakad. Tsiteerin siinkohal ministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsini oma ERRis: „Kui õppijal on vähene motivatsioon põhikooli lõpueksamit hästi sooritada, siis on iseenesest päris hea väljakutse selles konkreetses koolis õpilase motivatsioonikohad üles leida ja temaga sellest rääkida, kuidas ta neid enda sees leida saab“. Väljakutse motivatsioonita õpilase seest motivatsioonikohti otsida ja leida – mismoodi see küll välja näeb?
Kuigi poliitilise loosungina kõlab endiselt tervel maal ja kõigis parteides loosung, et kedagi ei jäeta maha, siis tehakse sunnikomponenti koolis vähendades just vastupidist: võimaldatakse maha jätta ja maha jääda neil, kes endale ise tagajärgedest aru anda ei saa ega suuda. Väga kallis valik tervele ühiskonnale. Põhikooli lõpueksamite puhul ei ole keskne küsimus, mitme punktiga või üldse punktita lõputunnistuse kätte saab, vaid see, kas põhikooli üheksa klassi jagu haridust on edasiseks eluks üldse piisav. Küsimus on, kas koolikohustuse piir on aina keerukamas inimeste tulevikuelus täiel rinnal osalemiseks, sotsiaalse kihistumise kasvu ohjeldamiseks ja, veel parem, kahandamiseks üldse õige koha peal.
Statistikaameti andmetel oli 2020. aastal leibkonnaliikme keskmine netosissetulek esimese astme haridusega inimestel 663 eurot, teise ja kolmanda astme saavutanutel vastavalt 801 ja 1054 eurot. Mida lihtsamaks teha esimese astme haridusega piirdumine ning haridussüsteemist enneaegne väljumine, seda suuremaks need vahed rebenevad ja ülemised peavad aina suuremas osas alumiste toimetulekut kinni maksma. Seega on parema haridusega inimeste huvi ja kohustus igati soosida vähem motiveeritute ja nõrgemate kaasavedamist ja aitamist, seda ka sunni jõuga.
Niisiis, kas põhihariduse saamine soovi korral aina väiksema pingutusega ning sellega piirdumine ikka annab inimesele funktsionaalse kirjaoskuse? Akadeemilisel põllul on selle mõiste täpse sisustamisega tegeldud paarkümmend aastat, räägitud küll pädevusest ja oskuste komplektist, kuid haridussõnastiku pakutud definitsioon näib tänaseni kehtivat. Funktsionaalne kirjaoskus on „toimetuleku kirjaoskus, kus inimene valdab lugemist ja kirjutamist tasemel, mis võimaldab tema täisväärtuslikku elu sotsiaalses keskkonnas“. Vastus küsimusele on kindlalt eitav.
Formaalselt reguleerib määrus küll matemaatika ja eesti keele (sealhulgas eesti keele kui teise keele) eksami tulemuste hindamist, aga kui eesmärk on vale, siis on ka tagajärjed soovimatud. Regulatsiooni eesmärk ei peaks olema tulemuste ausus ja tõlgendamisselgus, vaid ikka tulemuste paranemine, funktsionaalse kirjaoskuse kasv, milleta kool toodab õnnetuid inimesi, kes ümbritsevat ega oma kohta selles ei mõista ning iga päev aina uutesse argihädadesse satuvad, olgu selleks elektrikulu kompensatsiooni või toimetulekutoetuse taotlemine või arsti juurde pääsemine, rääkimata siis riigivõimu otsuste või ka ajakirjandusliku uudisvoo sisu mõistmisest.
Põhihariduse ebapiisavust funktsionaalse kirjaoskuse omandamiseks iseloomustan kahe näite varal, mis küllap tulevad tuttavad ette hoolekandetöötajatele, aga ka kõigile omavalitsusjuhtidele. Esiteks, iga täisväärtuslik elu me riigis on raamistatud põhiseadusega. Seega on funktsionaalse kirjaoskuse üks mõõdetav osa inimese võime aru saada põhiseadusest. Kui mitte kõigist nüanssidest, siis kindlasti vähemalt põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi sätestava II peatüki ulatuses. Siinses kontekstis: kas põhiharidusest piisab, et aru saada, mida tähendab õigus haridusele (§ 37), ning seda ka nõuda ja saada? Kodaniku õigus on riigi kohustus. Kui põhiharidust tõendav dokument kirjutatakse välja ühtviisi nii eksamil 0 kui ka 100 punkti saanule, siis kas kodanik on saanud, mida tal on õigus saada, ning kas kohustatud pool on oma kohustuse täitnud või asendanud selle hoopis mugavuspedagoogikaga, end alama õigusaktiga kohustusest lahti sidunud? Või siis § 17 ja § 18. Mobiiltelefoni omamiseks ja ühismeediasse või suhtluskeskkondadesse sisenemiseks ei ole põhiharidust vaja, aga kas sellest piisab, et mõista, kust jookseb kaaskodaniku au ja hea nime teotamise piir, kust algab piinamine, julm või väärikust alandav kohtlemine ja karistamine, mis on keelatud, sõltumata sellest, milliseid kaugtöövahendeid selleks kasutatakse.
Teine harjutus on teemal, mis alatasa põhjustab avalikke konflikte ja vajalike asjade realiseerimise venimist või üldse ärajäämist, ehk planeeringute vallast. Üldplaneering on kohaliku võimu peamine tööriist, et luua senisest täisväärtuslikum elukeskkond. Planeerimisseadus (§ 76) näeb omavalitsusele ette koostöö ja kaasamise. Kaasama peab iga isiku, kes selleks soovi avaldab, aga kahjuks on soovijate hulgas alatihti neid, kel vali hääl, ent nullteadmised. Kas üheksa klassiga haritlane suudab planeeringudokumenti lugeda ja mõista?
Kes jaksaks kokku lugeda kõike, mille elluviimine on seiskunud piisava funktsionaalse kirjaoskuseta ehk harimatute aktivistide pimeda, ent hääleka vastutegevuse tõttu? Nende, kes teavad, et midagi ei tohi teha ega muuta, sest nende õigus on suurem kui ühiskonna oma. Värske näide: aastaid tehtud ja mitte kuidagi valmida tahtva Eesti mereala planeeringu kritiseerimiseks on tele-eetrisse pääsenud ridamisi funktsionaalselt kirjaoskamatuid, kelle arvates territoriaalmeri ei kuulu riigile, vaid iga tükk sellele, kes kaldale kõige lähemal elab, mistõttu neil, kes koduaknast merd näevad, on ka ainuõigus määrata, mida merel teha tohib ja mida mitte. Jah, muiste tehtud vigu inimeste harimisel ei saa ehk tagantjärele paigata, kuid üldhariduskool ei tohiks mingil juhul oma vahetu ümbruse elukorralduses ebapädevaid ehk kirjaoskamatuid uusi põlvkondi juurde toota.
Hiljaaegu valiti riigile president, kelle ideaaliks on tark rahvas. Selmet presidendi soovi õõnestada, peaks valitsus haridusnõudmistes järeleandmiste tegemise asemel asuma sellega kooskõlalisi eesmärke seadma ja algatama vähemasti avaliku arutelu kohustusliku keskhariduse taastamise üle – et ei oleks mahajääjaid, kirjaoskamatuid.
Võib-olla eksin ja põhiharidusega noored on eksamisunni puudumisele vaatamata ikkagi kirjaoskajad. Seda on igas koolis lihtne kindlaks teha, kui anda õpilastele puremiseks ja äraseletamiseks seesama ministeeriumis koostatud määruse muutmise eelnõu ja selle seletuskiri. Tunnistan, et mulle oli see raske lektüür, kusjuures mitte lõpuni arusaadav.
XXI sajandi alguses sai mobiiltelefonist üldine suhtlusvahend ja seni vaikinud põhjamaalased hakkasid rääkima. Varem nii vaikne Helsingi metroo kõlas pidevast jutust. Mul on hüpotees, et sellele aitas kaasa pildi puudumine telefonis. Kehakeel pole põhjamaalastel suurem asi ja personaalne ruum peab olema avar.
Siis tulid suhtlusprogrammid ja rääkimine jäi vaid vanade inimeste pärisosaks. Noored lobisesid MSNis. Kujunes täiesti uus suhtlusviis, kirjalik spontaanne vestlus, mis tõi kirja suulise keele võtted ja uued suhtlusvahendid, ennekõike emotikonid. See keel hakkas tohutu kiirusega muutuma nagu släng ikka. Parim näide on ehk emotikon-naerunägu, millest sai ühel hetkel üldine sõbraliku tooni markeerija ja lõpuks lihtsalt saadetise lõpumärk. Emotsioone on aga vaja ja nii astus tema rolli nägu, mis naeris nii, et pisarad purskuvad, siis nägu, kellel lihtsalt pisarad voolavad, ja uusim pidavat olema ristis kondid, mille kasutaja sureb naerust. Tegelikult on see ammu tuntud nähtus sõnade maailmast. Oli staar, siis sai tast megastaar, ühismeedias oldi alguses vihane ja nüüd ollakse pidevalt marus jne. Kokkuvõttes: sündmus või tegelane jääb samaks, aga kategoriseerivate vahendite afektiivsus aina suureneb. Tulemuseks on terav vastuolu üsna rahuliku tegelikkuse ja poolhullumiseni afektiivsete sõnade-märkide vahel, nii et seda võiks nimetada keeleliseks skisofreeniaks või keeleliseks romantismiks.
Aga tänapäeval käib kõik meeletu kiirusega ja tagasiminek suulisuse juurde on juba käimas. Märkmeid ei tehta enam paberile, vaid öeldakse telefonile. Rääkivate suude hulk netiportaalides muudkui kasvab. Muidugi on rääkimine palju kiirem kui kirjutamine, aga midagi muud muutub ka. Kuulamine on just sama kiire kui rääkimine, aga lugemine kordi kiirem (kui muidugi osatakse lugeda). Suuline sõnum on suurema kiiruse ja lineaarsuse tõttu alati ebatäpsem, udusem kui kirjutatud tekst. Ja suuline sõnum on alati ka hoiakulisem. Kirjutamine on seega vabam ja tugevalt lugejakeskne, kõnelemine aga piiratud ja enesekeskne tegevus. Tänapäeva maailmas on see muu hulgas ka järjekordne hüpe afektiivse isekuse suunas.
Siia otsa käib ilukirjanduse muutumine. Kunagi oodati hüpertekste, mis võimaldanuks muuta lihtsa raamatu keerukaks mitmemõõtmeliseks nähtuseks. Tegelikkus on vastupidine. Hüpertekstid on tulemata jäänud, selle asemel on üha populaarsemad hoopis audioraamatud. Suuline raamat on esitajakeskne tekst, kusjuures ülioluliseks saab lugeja. Tema toob kaasa oma hääle, tooni, intonatsiooni, rõhud, pausid jms ning annab sellega kuulajale ette ühe ja ainsa interpretatsiooni. On muidugi küsimus, miks tahab üha enam inimesi selle lõa otsas olla ja ise mõtlemist vältida.
Olulisem on siiski see, et kirjastajad ja ka kirjanikud mõtlevad üha enam sellele, et raamat X tuleb välja ka audioraamatuna. Ja see hakkab muutma kirjandust. Raamat tuleb kirjutada nii, et see oleks ette loetav ja kuulates jälgitav. Kuulaja ei saa järgida oma rütmi, peatuda pikemalt mõne keerukama koha peal või libiseda üle igavast. Ta peab mõistma kõike siin ja kohe. Suuline keel kannatab pikki lauselohesid, aga ei kannata keerukaid lauseid, milles palju täiendeid ja eri astme kõrvallauseid. Suulist juttu kuulates ei saa vaadata kogu lauset, vaid see ilmub järk-järgult ja nõuab mõistmiseks üsna standardset sõnajärge. Kaob eri häälte vahel liikuv sisemonoloog, mida on suuliselt esitada väga raske. Kaovad intonatsiooninaljad, mille kahemõttelisus mängib vaid kirjalikult. Kuulajale ei ole olemas kursiivi, paksu kirja jm võtteid. Ka emotikone mitte.
Kokkuvõttes võib öelda, et kirjandus lihtsustub. Kõige parem ettelugemistekst on vana hea ajas edenev lugu, mis meenutab kõige enam XIX sajandi kirjandust. Ja kuna kuuldeline tekst vajab enam ja tugevamaid emotsioone, siis sobib selleks kõige paremini vana hea romantism või muinasjutt. Teistpidi võib ka öelda, et etteloetud raamat on pigem teine teos, nagu lavastus on midagi muud kui näidend. Ja vajadus toota sellist kaks ühes teksti viib romaani hoopis näidendi suunas. Teatris on tavaks, et autor kirjutab tegelase kindlale näitleja mõeldes. Nii saab ka autor kirjutada romaani kindlale sisselugejale.
Turneri auhind (Turner Prize) ei ole maailma tähtsaim nüüdiskunsti ametlik tunnustus, Veneetsia biennaali Kuldne Lõvi on rahvusvahelises skaalas kindlasti rohkem väärt. Kuid brittide nii-öelda noore (alla 40 aasta vana), aga juba ennast tõestanud kunstniku auhind on selle väljaandmise algusest peale äratanud rahvusvahelist tähelepanu ja tekitanud väiksemaid skandaale. Vähemalt Ühendkuningriigi kunsti- ja avalikus elus.
Meilegi ei ole Turneri auhind võõras, sest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) auhind Köler Prize on üsna üheselt üle võetud Turner Prize’i pealt. Ilmselt ei ole Köleri-nimeline auhind ainus põhjus, miks meie noored kunstnikud Turner Prize’i jälgivad ja igatsevad ka Eestis näha selle laureaatide kunsti. Ei saa öelda, et meie kunstielu on Turneri auhinna võitjatest täiesti mööda läinud: 1998. aastal olid Tony Craggi skulptuurid-objektid väljas Tallinna Kunstihoones, Martin Creedi videod olid väljas 2010. aastal Anders Härmi kuraatorinäitusel EKKMis ja 2011. aastal Maria Arusoo projektis Tallinna Kunstihoones, Jeremy Deller kohtus 2015. aastal kunstisõpradega Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses.
Kui auhinnaga seotud varasemaid skandaale olid tekitanud eelkõige konservatiivsed ühiskonnategelased, näiteks kultuuriminister Kim Howells või prints Charles, kes leidsid, et tegemist on „kontseptuaalse pasaga“, või traditsioonilise maalikunsti kaitsjad, näiteks rühmitus Stuckists (Kinnijääjad), siis 2021. aasta auhinna võitjaid, Belfasti kunstirühmitust Array on tabanud laiem kriitika. Neid süüdistatakse esteetika puudumises, mida kõike see siis praeguses kunstis ka tähendab.
Array on aktivistlik kunstirühmitus: nad võitlevad naiste ja seksuaalvähemuste, aga ka oma gaeli keele õiguste eest. Nende aktivistlik tegevus on vahetu, ehe vastus sellele, mis Belfastis on vajaka. Kuid viis, kuidas nad seda teevad, tuletab rohkem meelde XX sajandi alguse dadaiste ja teisi (kunsti)mässajaid. See on musta huumori, lootuse ja rõõmu segu, mida on tihtipeale esitatud absurdi, camp’i, rahvakultuuri jne võtmes. Kogu nende atribuutika kostüümidest ja make up’ist tõsiste loosungiteni on tehtud ise kõige käepärasemate vahenditega, ka nende postulaadid ei ole korrektses Oxfordi inglise keeles, vaid räiges põhjaiiri dialektis. Turneriauhinna žürii eesotsas Tate Britaini direktori Alex Farquharsoniga tervitas neid kui „vabanemistunde ja postsektantliku mõtteviisi“ kandjaid.
Kui vaadata Ühendkuningriigi parlamendis kinnitust ootavate uute seaduste kobarat, siis võib isegi mõista, miks sedalaadi kunstilised väljaastumised – aga siin pole lihtne tõmmata kunsti ja elu vahele selget piiri – ebamugavustunnet ja vastumeelsust tekitavad. Ainus, millele saab loota, on kunstivälja, ka selle kõige etableerunumate institutsioonide vastuhakku piiride kehtestamisele. Eks teame minevikust, mis juhtub, kui kunsti (kultuuri) kontrollima hakatakse.
Muide, Array rühmituse üks liige, Mitch Conlon on ka Tallinnas esinenud. Ta oli siis küll Dublini kunstiakadeemia magistrant, nende kursus näitas Tallinnas kunstiakadeemias ning disaini- ja arhitektuurigaleriis oma kunsti ning tutvus ka eesti kunstiga, sest üks kursuslane oli Eestist.
Laual lebavad raamatud – mis jääks paradiisist puudu?
Juri Lotman (5. IV 1945)
Tänukiri käes ja bojaarlikult lopsakad vuntsid harali, pöördus ta tagasi presiidiumilaua juurest, liikudes energilisel ja enesekindlal kõnnakul, et seejärel, nüüd juba aeglaselt ja ettevaatlikult, jõuda tagasi oma kohale, kus ta paari tunni vältel oli istunud. Ruuminappus valitses kõikjal: Juri Lotmani tool asus rea keskel ja rida omakorda, niihästi eest kui tagant, ümbritsesid teised tooliread. Tuli liikuda ettevaatlikult, kui taheti tagasi jõuda teisi istujaid tülitamata.
„Bojaarlik“ mõjub ehk odava naljatusena, lisan vabandava selgituse. Ühel ülesvõttel ehivad Nietzschet ebatavaliselt pikad vuntsid, ja välimus, mis sellel pildil jäädvustatud, tundus talle bojaarlik, bojarenhaft. Selgitus tundub põhjendatud sellegi tõttu, et mina polnud ainus, kellele ebatavaline välimus jäi otsekohe meelde; juba mõni kuu hiljem juhtusin ühelt tuttavalt kuulma, et tema esimene, veidruse varjundiga mulje minu omast ei erinenud. Ja seda õgvendamaks ta lisas: „Hiljem tuli välja, et see on ülikooli kõige tähtsam mees.“
Aastakümnete möödudes olen teada saanud, et kõnealused vuntsid on inimesi nuputama pannud juba ammu. Käibisid isegi põhjendused: esimene kosmeetilist, teine poliitilist laadi. Esimesel juhul väideti, et vuntsid varjavad mingit nahale tekkinud märki, sellal kui poliitika eelistajad kinnitasid, et ninaalust kaunistust kantakse seltsimees Stalini auks. Loodetavasti polnud neile teada, et niisama lopsakaid vuntse kandis ka noorepoolne Hitler. Alles tema karjääri alates tegid disainerid (tollal sellist sõna polnud) tulevasele füürerile selgeks, et tumeda triibukesega nina all mõjub ta efektsemalt.
Nüüd tuleks ennist visandatud stseenile lisada kronoloogilist ja topograafilist laadi täpsustusi. Tegevuskoht on ehk ülalpool öeldu najal aimatav: Tartu Riikliku Ülikooli peahoone aula. Niisama usaldusväärselt saab toimunu dateerida: tänukirjaga käes kõndis Juri Lotman tooliridade vahelt läbi 1. septembril 1970. aastal. Too päev oli mõneski suhtes eriline: uus õppeaasta algas ja sel puhul tehti kokkuvõtteid eelmise aasta saavutustest. Suurim koormus, endastki mõista, jäi rektor Arnold Koobi kanda, aga oli selgelt näha, et ülikooli juht ei täida oma kohustusi esimest korda.
Alanud kuu igal reedel mõtleb Sirp Juri Lotmanile, kelle 100. sünniaastapäev on tänavu 28. veebruaril.
Muidugi piirdus tema tegevus ennekõike kõnelemisega, kuid see oli kõike muud kui paigal seisja ettekanne. Aula jagunes kaheks ebavõrdseks osaks, alumiseks ja ülemiseks; tooliridadega täidetud saalis istusid sajad kuulajad, sellal kui presiidiumis oli koha saanud kümmekond professorit. Energiline rektor, jäädes küll presiidiumi lähedusse, ei saanud istuda, kuid oma kohta vahetas ta ainult siis, kui see võis aidata kaasa sõnade mõjususe kasvatamisele.
Kokkuvõtted tehtud ja suunised antud, alustas rektor lõpuosa: õppejõude, kes olid püüdlikkust ilmutanud iseäranis silmahakkavalt – ja neid polnud vähe –, austati tänukirjaga. Ei vaja tutvustamist, kuidas see toimus: tunnustuse pälvinud isik, olles kuulnud oma nime, tõttas tänukirja vastu võtma ja selle üleandmise vältel kostis põgus aplaus. Seejärel rektor, käes uus tänukiri, ootas, kuni autasustatu oli oma kohale tagasi jõudnud. Kogu toiming mõjus üsna üksluiselt; Juri Lotman, nagu juba osutatud, jäi eriliselt meelde tänu oma välimusele. Tänukirjade piduliku kätteandmisega oli rektor oma kohustuste täitmisega jõudnud lõppjärku, jäi vaid panna vormikohane punkt: eriliselt teenekad professorid, kes olid istunud presiidiumis, said kordamööda sõna „tervituseks“. Nende esinemised olid lühikesed ja kõige positiivsemat laadi: tulevastele õppuritele sooviti indu ja väärilisi kordaminekuid.
Nii sai teoks minu esimene kohtumine Lotmaniga, viimane kokkupuude temaga kujunes niisama meeldejäävaks. Lõunatunni läbi saades tõttasin tagasi raamatukogusse, kuid Riia maantee juures selgus, et seoses Juri Lotmani matusega on liiklus üürikeseks ajaks peatatud. Tuli oodata, millal maantee ületamine muutub lubatuks. Kaua seda teha ei tulnud, liiati läks uudishimulikul vaatlejal ootamine meelest. Leinarongkäik polnud väga pikk, kuid selle koosseis oli ebatavaliselt mitmekesine. Eriliselt jäid meelde mustad ratsanikud.
Esimene kohtumine oli hilissuvine, viimase kokkupuute tonaalsust kujundas hilissügis: nende vahele jääb 23 aastat ja kaks kuud. Nii pikka ajavahemikku mahub igasuguseid pisiasju ja peatuda nendel ühekaupa pole võimalik. Liiati ei saa nüüd järele tunda nende tookordset tähendust. Juba seitsmekümnendate algupoole tuli mul kuulda Juhan Tuldava küsimust: kas te tema (s.t Juri Lotmani) teooriat tunnete? Ma ei tundnud, kuid küsimus ei ununenud. Juba tookord Juri Lotmani teooria tundmist eeldati. Kuid mingit üksmeelt selle hindamisel kindlasti polnud. Mäletan Sirbi ja Vasara 1977. aastakäigu numbrit, kus oli teooria kohta publitseeritud keskmise mahuga, mingilt Moskva professorilt pärinev artikkel. Kirjutise toon on nii tige ja üleolev, et lugemiseks polnud raamatulikku laadi ettevalmistust üldse vaja.
Kõigest, mis mulle pikast ajavahemikust meelde jäänud, on üks elamus nii eriline, et meeldejäävuse osas ei jää see kübeme võrragi maha esimesest ja viimasest kohtumisest. Nii lubab ütelda juba juhtumi kestvus, kõnealusel juhul ebatavaliselt pikk, umbes poolteist tundi. Meeldejäävalt mõjub episood ka ilmselgelt erineva tonaalsuse tõttu: toimusid esimene ja viimane kohtumine hilissuvel ning hilisel sügisel, siis vahepealne ja kõige pikem kokkupuude on meelde jäänud lämbelt tolmusena.
Nõukogude ajal olid bussid sageli puupüsti täis, eriti need, mis sõitsid kõrvalistesse kohtadesse, kus liiklus oli hõre, näiteks Peipsi äärde. Teisena tuleb mainida sõiduvahendite eripära: nad olid kõike muud kui hermeetilised. Iseäranis soojadel ja põuastel päevadel, kui buss tõttas sillutamata maanteel, oskas tolm nähtamatuid teid pidi reisijate sekka imbuda. Vaatas bussijuhi kabiini juures seisja ühiskondliku transpordivahendi lõpuosa poole, siis ta võis näha, kuidas tolm annab õhule, muidu nähtamatule, nähtavalt valkja varjundi.
Ühel palaval suvepäeval sõitsid Juri Lotman ja Zara Mints Peipsi lähistele vaba aega veetma. Loomulikult polnud neil võimalik trügida bussi esimeste hulgas, kuid sisse nad pääsesid. Halb muidugi oli, et järgnejate summ surus suvitada soovijad bussis tahapoole, just sinna, kuhu suvine tolm tavatses tungida iseäranis hõlpsalt. Mina pääsesin bussi viimaste hulgas ja võisin seisma jääda bussijuhi kabiini juurde.
Olen kuulma juhtunud, et esineb inimesi, kes ei suutvat sõita, kui peavad sõidu suunas olema seljaga. Selle jutu usaldusväärsusest mul pole aimu, kuid mind isiklikult seda laadi pisiasjad ei häiri: selg ees, jätkasin sõitu, jälgides ainiti bussi lõpuosas seisvaid kaassõitjaid, kes olid küll minust poole vanemad, kuid kellest siiski jäi mulje, et nad saavad oma seismisülesandega hakkama. Täiendavalt tuleks lisada, et sõitmise seisukohalt polnud too päev kõige halvem: reisijad ei olnud nii tihkelt ligistikku, et üksteist ahistada. Mäletan, et Juri Lotman kandis suurt seljakotti. Istet ei pakkunud keegi.
Mõlemad seisid mu poole küljega, mitte küll teineteise vastas, kuid väga lähestikku ja selgelt nähtavatena. Rohkem kui tund aega kestnud sõidu jooksul jõudsin vaatepildiga harjuda. Nende rahuldavat enesetunnet tõendas kõige veenvamalt see, et neil ajuti jätkus tahtmist napisõnalisteks vestlusteks. Ja, mis kõige kummalisem, üksikuid ütlemisi saatis peaaegu alati naeratus. See viimane, sõnades täiesti väljendamatu, on mind tagantjärele ikka kimbatusse ajanud; ei oska endale seletada, mille tõttu võis nii tavaline nähtus mõjuda eriskummaliselt. Esimese seletusena tuleb pähe, et vanaldasest välimusest kumendas nooruslikkust, vahest isegi mingit iseäralikku ujedust. Polnuks hallipäisust, siis oleks võinud neid pidada armastajateks, kes on esmakordselt kohtunud mõni päev tagasi. Muidugi on ennist öeldu meelevaldne, kuna seisjate hoiak ei jätnud kahtlust ammuses tuttavlikkuses, kuid see tuttavlikkus tundus ainuliselt eriline: ammune küll, aga ühtaegu väga noor.
Nad sõitsid lõpp-peatuseni, sinna jõudmiseks pidi kuluma kümne minuti ringis. Mina väljusin varem ja püüdsin koduteel kujutleda, kuidas nad kõnnivad kahe kilomeetri pikkusel teelõigul, mida mina olin läbinud tuhandeid kordi. Tohib oletada, et nad kõndides kogu aeg ei vaikinud, kuid kahjuks jäi mu kujutlus tummaks: ma ei saa eales teada, millest nad rääkisid.
„Kehakultuur pole enam üksikute fanaatiliste inimgruppide harrastada, ei, ta on endale võitmas sama tähtsat seisukohta kui näiteks usk või rahvamajandus. Sport on riiklikus elus saanud tähtsaks teguriks,” kirjutas ajakirjanik Edgar Sein Eesti Spordilehes 22. mail 1935. aastal. 1930. aastate teise poole spordiliikumise hoogsa tõusuga kaasnesid mitmete tollaste autorite huvitavad, emotsionaalsed ja värvikad mõtteavaldused. Aeg oli ju väljakutsetele avatud, Paul Kerese, Kristjan Palusalu, meie laskurite ja teistegi edu rahvusvahelisel areenil tõstis tugevalt eestlaste rahvusteadvust. Spordimeestele tehti sügav kummardus ning aina enam noori innustus aktiivsest kehalisest liikumisest, saades üle veel eelmisel kümnendil valitsenud kahtlustest nn rekordspordi osas. Panustades omapoolse kirjatööga Eesti spordi üldajaloo koostamisse seitse aastat tagasi ärritas spordi võrdsustamine riigielu olulisimate valdkondadega ometi tööd juhendanud ajaloolasi. Üksikute entusiastide ja spordile tõsimeelselt käe andnud kirjameeste hoogne stiil ei andnud veel alust paigutada kehakultuuriliikumist kõrgele positsioonile.
Aja märgina võiks lisada ka järgmised Edgar Seina kirjutatud read: „Rekordsport on sportimise luule, kõrge kunst, mille kandjaks on sportlikud poeedid – suursportlased – rekordimehed, rahva imetlusega kroonitud võistlejad.“ Vaidlused rahva- ja võistlusspordi teemal ei vaibunud ka nendel edukatel tõusuaastatel. Paljud pedagoogid ja lapsevanemad ei pooldanud võistlussporti, väites, et rekordil pole midagi ühist lapse tervishoiuga. Esitati koguni seisukoht, et võistlussport tuleb välja lülitada kehalise kasvatuse süsteemist. Pärnumaa Spordiliidu esimees Karl Meimre oma artiklis Eesti Spordilehes 1939 polnud sellega nõus:„Nendime kohe, et iga katse lülitada välja elust võistlust on ette määratud nurjumisele. Võistlustungi näol on meil tegemist ürgelise psühholoogilise nähtega, mis ühel või teisel kujul otsib endale väljendust. Tahe teistest ees ja parem olla on iga võistluse siht. Eriti on võistlustung võimas isiku individuaalses elus. Võistlussport ja massisport ei ole mingis vastuolus, vaid täiendavad üksteist.“ Statistiline kokkuvõte oli aastal 1939 lakooniline: Eesti Spordi Keskliit ühendab ligi 350 spordiliitu, klubi, seltsi ja osakonda. Eestis loendati 119 spordiväljakut, 63 võimlat ja 25 välisujulat. Polnud just uhked numbrid, ent rahvusvahelise edu taga nähti eeskätt spordiseltside võrgu laialdast ja ühtlast arengut, lisaks kuulus Eesti pärast 1919. aasta maareformi Euroopa kõige väiksema sotsiaalse ebavõrdsusega riikide hulka ning oli SKT ligikaudse näitaja järgi Euroopa riikide seas kaheksas.
Samal ajal, neil rahvusvahelise spordielu kujunemise aastail tõusis esile ka profisporditeema. Varasem tsirkusemaadlejate periood oli läbitud. Olümpialiikumisega seoses püüti küll säilitada amatöörlust. Nii võeti näiteks šveitslastelt taliolümpiamängude korraldamisõigus Sankt Moritzis 1940, kuna oleks lastud võistelda ka suusatamisõpetajatel.
Pea peale on pööratud võistluste programm, traditsioonilised alad peavad aina enam oma olemasolu ja eluõigust tõestama. Nicole Joraanstad ja Natalie Nicholson USA kurlingunaiskonnast Vancouveri taliolümpial.
Suusaliit FIS, kes leidis, et kuni inimene ei võta startimise eest rahalist tasu, seni pole ta veel elukutseline, oma võistlustel seda lubas. Korraldus anti viimasel hetkel taas sakslastele, aga sõjamöllus katkes kõik. Eestis tõstatati laskjate kui kutseliste sõjaväelaste amatöörluse küsimus. Laskmisjuhid eitasid seost profispordiga, sisuliselt nii see ka oli. Sportlane polnud sel ajal sotsiaalselt eraldi seisva staatusega.
Ometi tunnistasid ka meie ajakirjanikud juba 1936. aastal, et mujal maailmas on sport kujunenud väga suureks äriks. Olümpiamängud kui suursündmus pakkus vahendajatele tohutult võimalusi. Esmalt avaldus see Garmisch-Partenkircheni taliolümpiamängude aegu, kus suure tähelepanu all olid iluuisutamine ja jäähokiturniir. Kanadas alustas esimene hoki profiliiga juba 1908, NHL käivitus 1917 ning selle mõju jäähoki arengule oli igati tunda. Populaarsed olid ka mäealad, suusahüpped tõid võistluspaika 140 000 pealtvaatajat, esimest korda oli kavas mäesuusatamine, mis hakkas seejärel aina enam populaarsust koguma.
Selline oli spordi seis enam kui 80 aastat tagasi. Kõik on palju muutunud, spordi rolli äraseletamine pole aga kergemaks läinud. Esiteks ei tekita sport laiades massides enam mingit võõristust. Seda üle ilma. ROKi liikmesriike on 206, suurimatel alaföderatsioonidel isegi rohkem, võrkpalliföderatsioonil koguni 222 (!). Massi- ja võistlusspordi vastandamine pole ka teema, on mõistetud nii nende olemust kui tähendust ja mõlemad on leidnud endale sobivad arenguvormid.
Spordi areng on olnud läbi aastate muidugi tormiline, Eestis andis oma tõuke ka sotsialismileerile omane n-ö riiklik profispordi süsteem. Loomuliku ehk kodupaigakeskse spordi areng jõudis oma apogeeni ilmselt 1960. aastatel. Sõjaaastad olid loomulikult tõmmanud arengus kõvasti pidurit, varasem hoog oleks lubanud kiiremat liikumist.
Edasi hakkas üht-teist juhtuma. Nõukogude Liidus alustati tugeva tsentraliseerimisega, eeskätt koondiste allajäämise tõttu olümpiamängudel 1968 – Norrale talvel ja USA-le suvel. Kohtadel hakati lapsi suunama spordiinternaatkoolidesse, alade viisi aga koondisekandidaate õppe-treeningkeskustesse. Ega maailmgi maganud, ühiskondade üldise heaolu kasvades hakkas sport kui atraktiivne tegevus aina enam tooni andma meelelahutusmaailmas. Eeskätt tõusid esile pallimängud. Jalgpall oli oma rada käinud juba pikki aastaid. Ameerikas olid end kehtestanud vaatemängulised profialad. Euroopas hakkas esile nihkuma klubikorvpall. Üle maailma jõudis uuele nivoole tennis. Proffide velotuurid ja vormel-1 arenesid samuti. 1992 avati olümpiamängud kõigile sportlastele, amatörismi aeg oli läbi saanud. See kõik tähendas, et globaliseerus ka talentide otsing, suurklubid ja akadeemiad värbasid aina varasemas eas noori.
Ja mis veel: maailma tippspordis kerkis esile uus teema. Maailmarekordid paranesid aina kiirenevas tempos, eeskätt kergejõustikus ja tõstmises, aga poolsalamisi kõneldi uutest tulemusi parandavatest preparaatidest. Dopinguainetest avalikult ei räägitud. Hiljem on selgunud, et juba 1950. aastatel algas spordis amfetamiini ja anaboolse toimega hormoonide ajastu ning järgmisel kümnendil võeti kasutusele sellised anaboolsed steroidid, mis andsid tugevat lisa jõualade tegijatele. Anaboolsete steroidide ajastu kestis ligi 30 aastat. 1963 andis Euroopa Nõukogu välja esimese dopinguainete nimekirja, ROK keelustas need 1967. 70. seesuguste ainete skaala laienes. Rahvusvaheline Olümpiakomitee lisas anaboolsed steroidid dopingunimekirja 1974. aastal. Dopinguaineid hakati esmalt kasutama USAs, kuid need levisid peatselt ka Euroopasse. Saksa DV alustas süsteemset kasutamist 1967, Saksa LVs lahvatas suur dopinguskandaal 1976. Nõukogude Liidus oli dopinguteema suur tabu. 1968. aasta México olümpiamängude päevil veel sportlased ja treenerid ei vaielnud ergutite tarvitamise moraali teemadel, arutati vaid seda, millised ravimid on efektiivsemad. See teema pole vaibunud, ikka ja jälle kerkib hääli, et dopinguained tuleks legaliseerida, ent üldiselt valitseb siiski moraalne hukkamõist. Eestiski on järelmid üpris valusalt tunda andnud.
Muidugi on üleval suur küsimus olümpiamängude tulevikust. Valus sõna on gigantism. Juba 1936 tundis meie ajakirjanik Oskar Lõvi olümpiamängude liigse laienemise, samuti profisugemete tekkimise pärast muret, nähes Eesti kui väikeriigi võimalusi selles suures võidujooksus üsna ahtana. Eks tänapäeval murravad päid selles vallas nii suured kui väikesed. Korralduskulud, samuti nõuded mängude läbiviimiseks on tekitanud liialt palju uusi küsimusi. Pea peale on pööratud ka võistluste programm, traditsioonilised alad peavad aina enam oma olemasolu ja eluõigust tõestama. On selge, et sport ei kao kuhugi, aga esiplaanile on tõusnud vaatemänguline klubisport. Võitja-kaotaja duellid oma instinktidel põhinevate lõpplahendustega on erutavad ja erutavad meid veel pikki aastaid, kui inimene leivakõrvast vajab.
Pikaealised ja auväärsed klubid kui traditsioonide kandjad on konkurentsimaailmas võimelised elus püsima ning oma tulistele kaasaelajatele lootusi ja lohutust pakkuma. Sport on meelelahtusmaailma osa, sellest pääsu pole. Juhtivate valdkondadega sport küll ei konkureeri, ent omab laia kõlapinda ja korda läheb pea kõigile. Vähemalt tipphetkedel! Jalgpalliinimesed väidavad, et nende ala on hoopis enamat kui meelelahtus. Dimensiooni saab muidugi laiendada, sama võib teha ka teiste aladega. Jalgpall on lihtsalt oma arengus mõningal määral ette rebinud, ta on üksipulgi lahti harutatud, ühiskonnas mitmel moel läbi mõtestatud. Pole kahtlustki, sel on ühiskonnas suur kaal – vähemalt enamikus riikides. Spordil laiemalt samuti, meil Eestis kindlasti.
Sõnadest ei saa isu täis ehk Elukestva emakeeleõppe kaitseks
HILLE SALUÄÄR
„Küll sa oled kõhnake,“ sõnas Kuumees.„Kas sa tahaksid midagi süüa?“
„Jaa!“ vastas tiiger. „Mulle maitseksid sõnad.“1
Filoloog armastab sõnu (kr phileō + logos, ’armastan’ + ’sõna’), sõna-sõnalt. Olen filoloog ja täpselt nagu tiiger tuntud lasteraamatus, saan ma sõnadest söönuks ja joonuks, vahel ka joobnuks. Mulle meeldib neist mõelda, neid lahata, nende maitsenüansse tunda. Mõned sõnad on tuttavad ja tavalised nagu leib või pannkook, mõned uued ja võõrad nagu eksootilised ritsikaroad, mõned ahvatlevad, kuid tühja täis nagu kartulikrõpsud. Igatahes on sõnu– ja ma pean praegu silmas emakeelseid sõnu – lõpmata palju ja nende avastamise rõõm ei saa kunagi otsa. Isegi mitte filoloogil, kes sööb sõnu iga päev ja suurtes kogustes. Isegi mitte pärast veerandsajandit toimetajana, nagu mina seda olen.
„Ja rahvas ütleb …“
Mind, sõnaarmastajat, on pannud mõtlema Eesti Keele Instituudi (EKI) rohkem kui aasta kestnud uus sõnastikupoliitika, mis vastupidiselt osava kommunikatsioonistrateegia väidetule pole mitte niivõrd platvormitehniline, kuivõrd senist arusaama kirjakeelest, selle korraldamisest ja hooldamisest üdini muutev tegevus. Miks ma nii arvan? Sest EKI direktori Arvi Tavasti sõnul pole viimase poolsajandi jooksul keegi eesti keeleteadlastest suutnud adekvaatselt määratleda, mis on kirjakeel2. Nagu poleks Henn Saarit, Rein Kulli, Uno Merestet, Tiiu Ereltit, Mati Ereltit, Mati Hinti, Karl Pajusalu, Reet Kasikut, Krista Kerget, Tiit Hennostet, Martin Ehalat ja paljusid teisi – kirjakeele ja keelekorralduse mõtestajaid ja kriitikuid – kunagi olemas olnudki. Ent vaatamata sellele, et valitsevat suur kontseptuaalne segadus ning uut keele arendamise teooriat (see asendab senise keelekorralduse) alles hakatakse EKI eestvõttel kirjutama, käib töö uue Sõnaveebiga täistuuridel.
Suurel keelekorpusel (kuuldavasti ei sisalda see eestikeelset ilukirjandust ega toimetatud kultuuriajakirju, ka mitte õigusaktide keelt, küll aga mitmesuguseid veebitekste) põhineva sõnastikutöö moto on „kuidas rahvas räägib“. See tähendab, kuidas ta oma räägitu internetitekstides kirja paneb. 2025. aastal peaks Sõnaveebi ühendsõnastik (s.t kuidas rahvas räägib) asendama senise kirjakeele normi allika ÕSi, mis on sisaldanud harivaid ja suunavaid soovitusi (s.t kuidas oleks õige, hea ja täpne kirjakeelt nõudvas keelekasutusolukorras eesti keelt kirja panna). Kirjakeel ei ole enam tähtis, ütleb uus ideoloogia. Õige ja hea ei ole teaduslikud kategooriad, ütleb uus ideoloogia. Keel on nagu loodus või planeedisüsteem, seda ei saa käskida, ütleb uus ideoloogia. Sõnadel ei ole selget tähendust, ütleb uus ideoloogia.3
Ideoloogilised ilmutused
Uus ideoloogia ilmutab end Sõnaveebi ühendsõnastikus. Võrdleme alustuseks märksõna kirjakeel seletusi ÕS2018s ja Sõnaveebis. Senise ÕSi suhtelise lihtsuse asemel (kirjakeel: keele ühtseim kuju, kirjutatud tekstide keel) on Sõnaveebis esitatud keelematerjal kogu selle kirevuses.4Kirjakeele tähenduste kurv on lõpmatuseni tõmmatud, nii et huviline saab niisama kasuliku vastuse arvatavasti guugeldades. Sõna on vaba!
Suunamudija roosabanaanike Twitteris. Kas tore sõnamäng või sõnade kiiresti muutuva tähenduse näide?
Korpusest, mille alusel valmib Sõnaveebi ühendsõnastik, näevad leksikoloogid ühte ja teist. Aasta jooksul on jäänud EKI keeleteadlaste sõnavõttudest mulje, et põhiliselt on korpuses sisalduvast keelematerjalist näha, kuidas rahvas kümmekonnal paronüümil (õieti ja õigesti, järgi ja järel, peale ja pärast jne) vahet ei tee, vaatamata aastakümneid antud keelenõule ja emakeeletunnis õpitule. Need õnnetud paronüümid (sarnassõnad) on uue käsitluse järgi nüüd sünonüümid (samatähendussõnad) ning nende „vabastamisele“ on pühendatud hulk keeleteaduslikku auru (artiklid Keeles ja Kirjanduses) ning turunduspropagandat (EKI ühismeediakanalid). Uues sõnastikus on nende juures „ÕSi soovitusena“ vormistatud keelekorraldajate (s.t keelearendajate) mantra: „Üldkeele sõnade tähendusi ei normita, vaid need kujunevad keelekasutuses.“5 Õnneks on raskesti õpitavate paronüümide vabastamise tuhin enne käsitsema-käsitlema-käsitama, võõrandama-võõrastama jt juurde jõudmist otsa saanud.
Paronüümid paronüümideks (või osa neist sünonüümideks), ideoloogiat immitseb Sõnaveebi ühendsõnastikust mujaltki. Sõnaveebi „ÕS soovitab“ lahtrike jätab viimistletud kirjakeelse teksti koostaja sageli nõutuks. Kuna uus ideoloogia heidab keelekasutajatele ette „formaalsete regulatsioonide ihalust“6, siis võtavad soovitused sellise hämav-teadusliku vormi, nagu on näha mehaanika (sünonüüm: mehhaanika) näitel. Sõnaveebi ÕSi uus soovitus kõlab nii: „Sõnade mehaanika, mehaanik, mehaaniline erandlik ühe h-ga kirjutamine lähtub Elmar Muugi ettepanekust 1920ndail käsitada neid laen-, mitte võõrsõnadena. Alates 1953. aasta ÕSist olid lubatud nii ühe kui ka kahe h-ga variandid, alates ÕS 2006st on paremaks peetud ühe h-ga variante“. Kas keelekasutaja saab seda lugedes asja selgemaks või tekib tal veel suurem segadus?
Veelgi naljakam lugu on aga kantseliidiväljendite ja ihaluskeeltest tulvavate toorlaenudega, mille asemele on kirjakeele korraldajad siiani kindlameelselt ladusamaid keelendeid ja omakeelseid vasteid soovitanud. Tõsi, nii kantseliidisõnade kuika toorlaenude juures on Sõnaveebis „ÕSi soovitusi“, kuid nende üliettevaatlik sõnastus („mõjub enamasti paberlikult“, „sobib eelistada“ jms) reedab uue ideoloogia viljelejate vastumeelsust n-ö vanas vaimus keelekorraldusega tegelda – nagu oleks hirm keelekasutajat oma nõuannetega ahistada.
Elevandi leiutamine
Tiigri juurde tagasi. Mis kasu või rõõmu on sõnadest, mis tähendavad korraga kõike? Kui Sõnaveebi koostajatele on kõikevõitev teaduslik argument „rahvas räägib“, siis rahvas räägib ka „sõnade tähendusest“. Ja sõnade tähendusi õpitakse elu jooksul. Ema ütleb lapsele kõtu ja pepu, aga ka tass, lusikas ja puder. Koolis õpime nimisõna, tegusõna ning murrud ja astendama. Ülikoolis kohtub mõni meist semiosfääriga ja mõni teine plasmiidiga. Aga see on ainult üks osa sõnaõppest, teine on veel.
Nimelt: üks õppeaasta kahe gümnaasiumiklassi emakeele- ja kirjandusõpetajana viis mu kiiresti arusaamisele, et emakeeleõpe koolis ei tähenda ainult uute ja tundmatute aineterminite, vaid üha enam ka täiesti tavaliste sõnade õpetamist. Elevandi lonti teatakse, aga mis on elevandiluu, ei teata. Kihv, võhk ja vandel on võrdselt tundmatud sõnad. Liiderlikuks peetakse heade juhioskustega inimest ning kedagi embama võiks sama hästi olla kedagi tutistama, pole kuulnudki. Vihma käest räästa alla tähendab klassi rahvahääletuse tulemusel halvast olukorrast pääsemist (tänapäeva majadel on laiad räästad), mitte veel suurema jama krae vahele saamist.
Võib ju mõelda, et las iga uus põlvkond avastabki uuesti elevandi ja saab sellele nagu süütu Aadam paradiisiaias nime panna, ühtlasi leida uued sõnad ka tema kõrvade, londi ja võhkade jaoks. Kindlasti see mingil määral ja mõne nähtuse ja sõna puhul nii ongi. Kuid erinevalt Aadamast, kes nägi elevanti esimese inimesena, sünnime meie oma emakeelde, sõnade ja tähenduste sisse. See, et neid ei teata või pakutakse umbropsu, on tegelikult ka hariduse, mitte ainult keeleküsimus.
Ehk saaks õpetajaikka jõudnud põlvkond – lapsevanemate, õpetajate, aga ka keelekorraldajatena – oma keele, kogemuse ja kultuuri edasiandjana midagi paremini teha, et üksteise jutust ka üle aegade aru saada? Tuumkeele, Rein Kulli sõnadega „dünaamilises tasakaalus“7 kirjakeele hoidmine (s.t korrastamine ja hooldamine) on minu meelest möödapääsmatu. Arvestades moodsa aja vähest lugemishuvi, sõnameedia asendumist võimsa ja värvilise pildimeediaga, üha ingliskeelsemaks muutuvat mõtteilma, olen ühte meelt ka teeneka keelekorraldaja Tiiu Ereltiga: „Kasutuse ainukriteerium tooks aga tagasi nelja aastakümne taguse moevoolu, et keel olevat täielikult isereguleeriv süsteem. Veel varasemast ajast meenuvad 1940. ja 1950. aastad: tollane „rahvakeelsus“ oli samasugune võlusõna kui nüüd „kasutuspõhisus“. Praeguses päris täbaras keelepoliitilises olukorras oleks keelearendusest (sh professionaalide nõuannetest) loobumine karuteene meie rahvuskultuurile.“8 Pigem tuleks sõnavara nüansirikkust väärtustada, eriti kui seda soodustavad praegu kõigile imelihtsalt kättesaadavad tehnilised lahendused.
Monument kirevusele ja ükskõiksusele
Loomulikult ei välista öeldu muutusi keeles: uus maailm toob uued sõnad, osa vanu sõnu kaob koos vana maailmaga, eriti filoloogile pole see mingi uudis. Sõnadega saab mängida, neid käänata ja väänata – aga kindlasti saab neid ka õppida. Sõltumata vanusest ja haridusest jätkub emakeelset avastamist elu otsani, ja sõnaraamatu tegijad ei peaks ära võtma keelegurmaanide rõõmu teha peenikest vahet näiteks autorsusel ja autorlusel, kui kellelgi peaks tõesti selline tuju tulema.
Kõikehaarav, tänapäeva eesti keelt ükskõikselt (hinnanguteta) kirjeldav Sõnaveeb on väga tänuväärne asi, omamoodi monument eesti keele lõpmatule kirevusele. Ometi võiks seal olla selgelt eristatud kirjakeele (norm-, standard-, tuumkeele) kiht oma nõuannete, soovituste ja põhjendustega. Sest niisamuti nagu on kokkupuutepunkt „formaalsete regulatsioonide ihalusel“ ja diktatuuril, on ühisosa piiramatul vabadusel ja mõttetul anarhial. Vabavärss on tore, aga tõelise poeedi vabadust ei piira ka sonetivorm. EKI-l ei maksaks edaspidigi häbeneda oma senist õpetajarolli, sõnateadja ja sõnaseadja rolli. Meistritelt õpitakse rõõmuga. Ja need, kes sõnu armastavad, on meistritelt õppinud: sõnad, olgu omad või eksootilised, on kohastena mõttekad, ilusad ja head, nõtked ja paindlikud, tummised, targad, täpsed ja õiged.
PS. Minu viimatine toimetajatöö käigus õpitud uus sõna on murdekeelne nulk (omastav nulga; Setomaal: maa-ala, paikkonna kõrvalisem, eraldatud nurk. Aitäh põhjalikumalt selgitamast, Sõnaveeb!). See sõna maitses nagu magustoit.
1 Donald Bisset, Kõnelused tiigriga. Tlk Evi Vanem. Eesti Raamat, Tallinn 1979.
6 „Miks on kasutajatel või vähemalt teatud gruppidel nagu õpetajad ja toimetajad ihalus formaalsete ettekirjutuste järele?“ Nõnda arutleb EKI juht Arvi Tavast 23. ja 24. IX 2021 Tartus toimunud Eesti filosoofia aastakonverentsil. Konverentsi teesid:
7 Vt Rein Kull, Kas kindel või lagundatud kirjakeel? Rmt: R. Kull, Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2000.
Eelmise aasta arhitektuurimaailma parimate teoste eest premeeriti tegijaid 1. veebruaril Vanasadama kruiisiterminali uues hoones.
Arhitektuurivaldkonna olulisimal sündmusel jagasid tunnustust maastikuarhitektide liit, arhitektide liit, sisearhitektide liit ning kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital. Lisaks kuulutati välja arhitektuuriajakirja Maja ja kultuurilehe Sirp ruumipublikatsiooni auhinna laureaadid.
Kruiisiterminal, kus preemiad välja jagati, on ühtlasi üks eelmise aasta õnnestunuim arhitektuuriteos. Selle hoone – õigemini avaliku ruumi – autorid korjasid mitu preemiat. Promenaad-terminalihoone näitab suurepäraselt ette, kuidas Tallinn mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes tuleb merele avada.
Alljärgnevalt on pildiga ära toodud premeeritud objektid. Lisaks tuleb eraldi välja tuua ruumipublikatsioonipreemia laureaadid. Arhitektuuriajakirjas Maja eelmisel aastal ilmunud kirjutiste seast valis ajaloolane Aro Velmet tunnustust väärivaks Ingrid Ruudi intervjuu Salto Arhitektuuribüroo arhitekti Ralf Lõokesega, kes on ka üks Vanasadama kruiisiterminali ja kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali eripreemia pälvinud lodjakoja autor. Intervjuud „Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska“ saab lugeda 2021. aasta Maja kevadnumbrist.
Sirbi arhitektuuriveergudelt tõstis Velmet esile Krister Kruusmaa arvustust „Arhitektuuri looduslugu“ Philippe Rahmi raamatule „Histoire naturelle de l’architecture“, ilmunud 17. IX 2021 Sirbis.
Arhitektide liit andis välja ka tudengipreemia, mille pälvis kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudeng Mihkel Räni Raev magistritöö „Tehnoloogiline Paldiski“ eest.
Eelmise ja varasemate aastate laureaatide ja nominentidega saab lähemalt tutvuda Eesti arhitektuuripreemiate veebilehel arhitektuuripreemiad.ee. Arhitektuurimaailma parimaid saavutusi tutvustavad ka raamatud „Eesti arhitektuuripreemiad 2021“ ning „Ruumipilt 2021“.
Pärsti mõisa lasteaia detailitundliku, omanäolise ja lapsesõbraliku renoveerimise eest pälvisid sisearhitektide liidu aastapreemia sisearhitekt Kaari Metslang ning seinamustrite kujundaja Kristiina Ribelus.Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali tegevuspreemia said mahuka raamatu „Tallinna pargid ja haljasalad“ eest teose autorid Tiina Tallinn, Elle Pent, Olev Abner, Tiina Tuulik, toimetajad Kristiina Kupper ja Tiina Tammet, keeletoimetaja Sirje Ootsing ja graafiline disainer Marje Eelma.Eesti arhitektide liidu eramu preemia läks sel aastal jagamisele. Ühe preemia pälvis Kuku-Ranna suvemaja, mille arhitekt Madis Eek on projekteerinud oma perele. Maja avab luugid, kui suvitajad on kohal; varikatus sulgub ja maja tõmbub endasse, kui pere lahkub.Tallinna Vanasadama kruiisiterminal on üks eelmise aasta arhitektuuritähti. Hoone-promenaad on avanud linna merele ning mere linnale – selle eest said arhitektid Maarja Kask, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm ja Villem Tomiste ning maastikukujunduse autor Maarja Gustavson nii kultuurikapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia kui ka arhitektide liidu arhitekti aastapreemia.Mis saab keskkonnast, kus me elame, kui jätkame kriiside kursil? Milliseid majasid on inimkonnale ellujäämiseks vaja? Nendele küsimustele otsis vastust arhitektuurimuuseumi visiooninäitus „Majad, mida me vajame“. 16 lahenduse seas olid nii vildist kaasaskantavad majad, koobasmajad kui ka paljude liikide kooseluks mõeldud konstruktsioonid. Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali näitusepreemia said kuraator Jarmo Kauge, ruumi kujundajad Kristel Niisuke, Eva Kedelauk ja graafiline disainer Margus Tamm.2021. aasta silmapaistvaim maastikuarhitektuuri lahendus on Tallinnas Fahle pargi sisegalerii. Endise tselluloosi- ja paberivabriku taastamisel rajati ka omalaadne lähistroopiline sisetänav, mida tunnustasid preemiaga nii maastikuarhitektide liit kategoorias „Maastik ja hoone“ kui ka kultuurkapital kategoorias „Vanast uus“. Maastikuarhitektid Mirko Traks, Juhan Teppart, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Karin Bachmann. Arhitektid Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets, Laura Ojala, Margit Argus, Katariina Teigar.Maastikuarhitektide liidu aastapreemia kategoorias „Liikumine ja mäng“ sai Kääriku spordikeskuse maastikupark, kus väikeste täpsete sekkumistega on esile toodud looduspargi väärtused ja parandatud spordikeskuse toimimist. Maastikuarhitektid Edgar Kaare, Liina Einla, Kristian Nigul ja Kadi Nigul.Kestlikkuse mõtestamise ning eriala piiride kompamise eest said sisearhitektide liidu aastapreemia telesaates „Restoran 0“ sündinud siselahendus ning tampsavist monumentaalne lett Viljandis. Autorid Henri Papson, Andrea Tamm, Hannes Praks, Maria Helena Luiga.Puidu kasutamise eest avaliku hoone sisearhitektuuris pärjati sisearhitektide liidu aastapreemiaga Tallinna tehnikaülikooli teadus- ja õppehoone lahenduse autorit sisearhitekt Tarmo Piirmetsa.Arhitektide liit andis sel aastal välja kaks eramu preemiat. Tunnustuse osaliseks sai Laaneotsa maja, mille arhitekt on Joel Kopli. Hoone ääristab U-kujuliselt basseiniga sisehoovi, lõputud klaasist seinad-aknad lasevad ümbritseva pohlametsa tuppa tulla.Uuendatud Tammsaare park on roheline oaas keset kesklinna melu. Park on igal aastaajal erinev ja selleks on erakordselt kõvasti vaeva nähtud haljastuse mitmekesistamise ja looduse delikaatse suunamisega. Maastikuarhitektide liidu aastapreemia kategoorias „Park ja linnaruum“ said Liis Saarnak, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Kadi Tamme, Maarja Tüür, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Kerttu Kõll ja Katrin Kapanen.Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali eripreemia said arhitektid Ralf Lõoke, Maarja Kask, Ragnar Põllukivi ja Marja Viltrop Tartu lodjakoja eest. Maastikust kerkiv kolmest kolmnurksest hoonest koosnev kompleks Emajõe kaldal on uus maamärk ja kogukonnakeskus.Toredusega ei ole siin tagasi hoitud. Lapsed loovad omakorda seda aina juurde ning ruum peab võimaldama sellel esile pääseda.
2021. aasta mais avati Viljandi vallas väikeses Pärsti mõisas rekonstrueeritud lasteaed 18 lapsele. Kahtlemata on see muinasjutuline paik eelmise aasta üks silmapaistvamaid sisearhitektuurilahendusi. Seda tõendab ka muinsuskaitseameti tunnustus novembris aasta teona ning 1. veebruaril välja kuulutatud sisearhitektide liidu aastapreemia.
1872. aastal valminud puidust historitsistlikus mõisahoones paikneva lasteaia renoveeritud ruumid panevad silmad särama suurel ja väikesel, sest ajalooline ruum tingis ka erilahendused. Tähelepanu tõmbavad endale trepp-ronimissein, lapse mõõtu vahekäik koridori ja magamistoa vahel ning ka unenäoline tualett. Kõigi detailide valikul on suhtutud lapsesse lugupidavalt ja tema fantaasiat rikastavalt.
Ühe rühmaga mõisalasteaia rekonstrueerimisprojekti autor sisearhitekt Kaari Metslang on laste ruume kavandanud varemgi: tema loomingu hulka kuuluvad ka Viljandi Mängupesa lasteaed ja Tartu Naerumaa lasteaed. Kaari Metslang räägib lähemalt, millega tal Pärstis tuli rinda pista.
Toredusega ei ole siin tagasi hoitud. Lapsed loovad omakorda seda aina juurde ning ruum peab võimaldama sellel esile pääseda.
Pärsti lasteaia sisekujunduse mitmed nomineerimised ja preemiad on näidanud, et hea ruumi- ja detailitunnetus on väärtus. Kui üllatunud sa tähelepanust oled?
Väikesele kohale osaks saanud nõnda suur tähelepanu ja huvi üllatab alati, seda enam et ega ekstra selle pärast pole keegi midagi teinud. Ma aimasin siiski, et Pärsti on eriline, sest mõisakoole on palju, aga mitte mõisalasteaedu – ja viimane kooslus on väga põnev. Huvi on siiski olnud suurem, kui ma arvasin, mis iseenesest on muidugi tore.
Lastele projekteeritakse ruume kindlate normide ja standardi alusel. Kuidas sa Pärstis sellele vaatamata hoopis teistsuguse ilme saavutasid?
Lasteaedu on alati kindlal viisil tehtud, kuid siin tuli nihe sisse mõisahoonega. Kõige rohkem eristub tavapärasest mõisa järgi kujundatud mööbel: kapp ei ole lihtsalt kapp ja värvi sai rohkem, kui on ootuspärane. Minu seni kujundatud lasteaiad on olnud kas uued hooned või Nõukogude-aegsed ehitised, seega hoopis teises võtmes. Kõrgete lagedega mõis annab võimaluse kogu ruumi teistmoodi suhtuda: pole vaja karta, et lagi langeb peale, kui teed ruumi tumedaks. Lähtepunkt on lihtsalt nii erinev.
Paraku ei olnud mõisapärast siin väga palju alles. Milline ruum sind tööd alustades ees ootas?
1980. aastatel tehti Pärstis kapitaalne remont: seinad ja laed kaeti kips- ja puitlaastplaatidega. Nende peale oli edaspidi pandud tapeete ja värvi, kõike, mida tollal saada oli, et ruumid oleksid puhtamad ja värskemad. Selle kõige käigus oli ära kadunud omapära ja mõisamiljöö: hoone interjöör ja eksterjöör ei läinud kuidagi kokku. Voodid, kapid, mänguasjad ja väga toredad õpetajad – selles mõttes oli ju kõik olemas, aga just see miski eriline oli puudu. Nii et tavaline olukord: astud uksest sisse ja saad aru, et on vaja tegutseda!
Sel juhul tuleb hakata ruumi kiht kihi haaval puhtaks koorima. Kuidas mõisa ruum ja miljöö ennast avama hakkasid?
Pärstis tegi H&M Restudio viimistluskihtide uuringu. Sellisel puhul loodad ikka, et sealt tuleb midagi huvitavat välja. Varasema olukorra kohta aga jälgi peaaegu ei saadud: leiti värvifragmente ja infot kasutatud toonide kohta, aga kas seal võisid varem olla kasutusel ka tapeedid, sellest ei tea me midagi. Mõned vihjed, millest kinni haarata, siiski sain: kindlasti oli kasutatud roosat ja sinist lubivärvi, hästi väikeste killukestena leiti ultramariini. Kui oleks näha olnud trafaretti või selle katketki, saanuks aimata dekoreerimise viisi või kas seda üldse oli, aga selle kohta uuring infot ei andnud. Viimistluskihtide eemaldamise ajal tuli välja siseakna ja uste asukoht, mille sain uuesti esile tuua lastepärasel moel.
Sedapuhku oli suurim leid aaderdus siseustel ja ka vanu põrandalaudu oli palju alles. Saime päästa üpris palju põrandast, mis on selle koha suurimaid võlusid, sest see annab soojust ja hubasust. Uurijad pidasid kõige silmapaistvamaks leiuks kaltsumarmoreeringut endises tualettruumis.
Kaltsumarmoreering nõuab küll natukene selgitamist.
See on üsna lihtsakoeline võimalus imiteerida marmori mustrit. Nimetus viitab pealekandmisviisile: pinda on kuidagi tupsutatud, pole tehtud läbi šablooni ega vaba käega, nii et nimetus viitab eelkõige töömeetodile. Kuna Pärstis oli see väga katkendlikult säilinud, siis ei hakanud me seda selles kohas eksponeerima – ekspert näeb, aga igaüks ei tunneks äragi.
Kaari Metslang: „Pärsti mõisalasteaia rekonstrueerimisega oli nagu ikka: astud uksest sisse ja saad aru, et on vaja tegutseda!“
Kui palju on praegu näha välja tulnud viimistlusviisidest, marmoreeringust või aaderdusest?
Marmoreeringut ei näe, aga aaderdus on osaliselt ühel uksel restaureeritud. Kuna see on nii õrn, siis ei pea see laste käes kaua vastu, nii et otsustasime jätta selle näha ühe vähema kasutusega ukse peal, kus väikesed värvised käed aaderdust nii väga ei katsu. Restaureeritud uste värvikihi all on aga aaderdus alles, seda pole maha lihvitud. Uste restaureerija tegi töö väga tundlikult, jättis väikesed sondaažiaknad ja kergelt on aimata kõik need värvikihid, mis seal aegade jooksul on peal olnud.
Kui palju kaevusid sa mõisahoone ajalukku ja kas sealt oli midagi kaasa võtta?
Pärsti ei ole väga vana mõisahoone. See ehitati XIX sajandi lõpus, kuid võõrandati juba 1919. aastal, nii et mõisnikud ei saanud seal kaua toimetada. Eesti vabariigi ajal tegutses mõisas eelmise sajandi algupoolel kool ning seal on haridusasutus sees olnud tänapäevani. Seega oli ajaloost pigem vähe võtta, rohkem kui mõisnike lugu inspireeris mind mõisapark ja loodus. Tunde, et kunagi on siin elanud härrad ja prouad, tahtsin ikkagi tekitada ja seda kujundusega toonitada. Üheks võtteks said pildiraamid ning toredusega ei ole siin tagasi hoitud: lapsed loovad omakorda seda toredust aina juurde ning ruum peab võimaldama sellel esile pääseda. Las nad toretsevad seal oma tegemistega!
Räägi natukene seinu katvatest loodusmotiividest. Miks on mustrites nii palju just putukaid?
Lastemööbel on suhteliselt madal, mistõttu oli neis kõrgetes ruumides selge, et kolm meetrit seinapinda ei saa jääda tühjaks ja ühetooniliseks ning see tuleb täita mustriga, mis liidab tasandid tervikuks. Kuidagi jõudsin mõtteni, et lastele meeldib väga asju uurida, nad tahavad detailidesse süveneda. Putukad on tegusad ja asjalikud, toimekad ja tublid, pealegi äärmiselt dekoratiivsed ja ilusad. Seega tundus sobiv, et aktiivse tegevusega seotud ruumide dekoratiivne element on putukas. Magamisruumis valisin motiiviks puulehed: siin on muster rikkalik ja rahulik, pakub äratundmisrõõmu. Tahtsin abstraktsest pigem loobuda just seetõttu, et lapsi kõnetab äratundmine rohkem. Otsisin eeskujusid ning arutasime motiive koos, kuid mustrite vormistaja ja kujundaja on maalingute ekspert Kristiina Ribelus.
Pärsti lasteaia ruum on kahtlemata emotsionaalne: värvid, tekstuurid ja mööbel – kõik see tekitab emotsioone. Mis tunde püüdsid koos kujundusega siia kaasa anda?
Tahtsin, et lastel oleks seal põnev. Lapsed käivad lasteaias mitu aastat ja tahaks, et ka pärast teist aastat oleks neil tunne: ikka tahan tulla! Tahtsin, et need ruumid võtaksid lapse vastu kodusel, aga siiski mitte argisel moel – ja et oleks pisut teatraalsust või muinasjutulisust, mida oma kodus lastetoas ei ole.
Pärsti on ühe rühmaga lasteaed, seega tullakse nagu vanaema juurde või mängutuppa. Töötajatele on keeruline see, et lapsed võivad korraga toimetada kolmes ruumis: riietusruum ei ole ainult riietusruum ning õpetajad peavad käima toast tuppa ja jälgima, mida lapsed teevad. Uutes lasteaedades kavandatakse ruumid suured ja läbipaistvad, et kõik oleks kogu aeg silma all. Pärsti mõisa sopilised ruumid annavad lastele palju rohkem võimalusi eralduda, olla oma isikupärast lähtuvalt seal, kus on tahtmist olla, teha meelepäraseid asju. „Hubasus“ on ikka põhiline märksõna ja üleüldine hea kvaliteet. Ka õpetajatele on oluline, et oleks hea tunne tööle tulla.
Pärsti lasteaia puhul on märgilise tähendusega asjaolu, et tegemist pole toetuste või projektirahastuse abil korrastatud ruumidega, vaid kohaliku omavalitsuse panusega. Kuidas vaatad tagasi kogu tööprotsessile?
Selle lasteaia puhul ei seatud juba kohe alguses latti madalale. Tellija oli väga teadlik, kuhu, kellele ja miks midagi tehakse. See ei olnud mingi järjekordne renoveerimine, vaid pigem kogukonnaprojekt. Minu arust on väga õige, et vald ei hoolitse ainult selle eest, et talvel on teed lahti lükatud, vaid annab elanikele veel midagi, lisab elukeskkonnale kvaliteeti. Korrastab näiteks ruumid, mis on igapäevases kasutuses, aga ei tee neid mitte lihtsalt korda, vaid loob selle kaudu lisaväärtust. Viljandi vallavalitsuses teati seda algusest peale, et teha tuleb hästi ja teistmoodi, ning mind usaldati.
Esimesed arutelud lasteaia ümber algasid 2019. aastal, kui mu enda lapsed olid väga väikesed. Tööprotsess oli parajalt keeruline, sest kaua järjest laua taga istuda ei saanud. Mul ongi vaja mõtlemiseks palju aega, enne kui ideed paberile jõuavad, ning mõtlemisaega oli mul toona palju. Pika protsessiga on teinekord oht, et jõuad vahepeal juba mõnest muust ideest vaimustuda. Pärsti lasteaia puhul suuri kannapöördeid õnneks polnud: see, mis algselt projekteeriti, see ka tuli. Selle projekti puhul tundus kõik õige: suund oli paigas, sihtrühm lihtsalt vapustav. Nii toredas ja armsas majas midagi lastele teha on ju puhas lust. Ma olen väga tänulik, et mul lasti niimoodi lustida!
